(1)

Komisjon peab iga liikmesriigi jaoks, kes rakendab määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 1. peatüki kohast põhitoetuskava, sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 22 lõike 1 kohase iga-aastase riikliku ülemmäära, lahutades sama määruse II lisas sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast sama määruse artiklite 42, 47, 49, 51 ja 53 kohaselt sätestatavad ülemmäärad. Vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikele 2 võetakse arvesse kõiki liikmesriikide poolt kõnealuse sätte kohaselt kohaldatud suurendamisi.

(2)

Komisjon peab iga liikmesriigi jaoks, kes rakendab määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 1. peatüki kohast ühtse pindalatoetuse kava, sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 36 lõike 4 kohase iga-aastase riikliku ülemmäära, lahutades sama määruse II lisas sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast sama määruse artiklite 42, 47, 49, 51 ja 53 kohaselt sätestatavad ülemmäärad.

(3)

Komisjon peab iga liikmesriigi jaoks, kes annab ümberjaotavat toetust vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 2. peatükile, sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 42 lõike 2 kohase iga-aastase riikliku ülemmäära, võttes aluseks liikmesriikide poolt sama määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt teatatud protsendimäära.

(4)

Määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatüki kohase kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade 2017. aasta toetuse suhtes tuleb kõnealuse määruse artikli 47 lõikes 3 osutatud iga-aastased riiklikud ülemmäärad 2017. aastaks arvutada kooskõlas sama määruse artikli 47 lõikega 1 ning need peavad moodustama 30 % asjakohase liikmesriigi riiklikust ülemmäärast, mis on sätestatud sama määruse II lisas.

(5)

Komisjon peab liikmesriikide jaoks, kes annavad looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade toetust vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 4. peatükile, sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 49 lõike 2 kohased iga-aastased riiklikud ülemmäärad, võttes aluseks asjaomaste liikmesriikide poolt sama määruse artikli 49 lõike 1 kohaselt teatatud protsendimäära.

(6)

Määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 5. peatüki kohase noorte põllumajandustootjate toetuse suhtes peab komisjon liikmesriikide poolt sama määruse artikli 51 lõike 1 kohaselt teatatud protsendimäära alusel sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 51 lõike 4 kohased iga-aastased riiklikud ülemmäärad, mis ei tohi ületada 2 % II lisas sätestatud iga-aastasest ülemmäärast.

(7)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 51 lõikega 2 nähakse ette, et kui liikmesriigis 2017. aastal antava noorte põllumajandustootjate toetuse kogusumma ületab kõnealuse määruse artikli 51 lõike 4 kohaselt sama liikmesriigi jaoks sätestatud ülemmäära, rahastab liikmesriik erinevuse, võttes arvesse sama määruse artikli 51 lõikes 1 sätestatud maksimumsummat. Selguse huvides on asjakohane sätestada see maksimumsumma iga liikmesriigi jaoks.

(8)

Komisjon peab iga liikmesriigi jaoks, kes annab 2017. aastal vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 IV jaotise 1. peatükile, sätestama 2017. aastaks kõnealuse määruse artikli 53 lõike 7 kohase iga-aastase riikliku ülemmäära, võttes aluseks asjakohase liikmesriigi poolt sama määruse artikli 54 lõike 1 kohaselt teatatud protsendimäära.

(9)

Seoses 2017. aastaga hakati määruses (EL) nr 1307/2013 sätestatud otsetoetuskavasid rakendama 1. jaanuaril 2017. Et kõnealuse määruse kohaldatavus taotlusaasta 2017 puhul oleks kooskõlas vastavate eelarve ülemmäärade kohaldatavusega, tuleks käesolevat määrust hakata kohaldama alates samast kuupäevast.

(10)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas otsetoetuste komitee arvamusega,