–

F. Rasool, esindajad: Rechtsanwalt S. Kauder, Rechtsanwalt R. Steiner ja Rechtsanwalt R. Karpenstein,

–

Rasool Entertainment GmbH, esindaja: Rechtsanwalt S. Keck,

–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck, keda abistasid advocaat P. Vlaemminck, advocaat R. Verbeke ja advokaat J. Van den Bon,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1) artikli 3 punkte e ja o ning artikli 4 punkti 3 koosmõjus selle direktiivi lisa punktiga 2, ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17.

2

Taotlus on esitatud kriminaalasjas, mis algatati F. Rasooli kui Rasool Entertainment GmbH (edaspidi „RE“) juhataja suhtes asjaolu tõttu, et ta paigaldas selle äriühingu käitatavatesse hasartmängusaalidesse multifunktsionaalsed sularaha väljavõtmise terminalid, omamata selleks makseteenuste osutamise tegevusluba, mille näeb ette Saksamaa seadus, millega võeti üle direktiiv 2007/64.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiiv 2007/64 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2015, L 337, lk 35), mis jõustus 13. jaanuaril 2018. Samas tuleb põhikohtuasjades vaidluse all olevate asjaolude kuupäeva arvestades lähtuda käesoleval juhul direktiivist 2007/64. Selle põhjenduste 6, 20, 22, 26, 36 ja 54 kohaselt:

4

Selle direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:

5

Selle direktiivi artiklis 3 oli sätestatud punktides e ja o, et direktiivi kohaldamisalasse ei kuulunud „teenused, mille puhul saaja maksab kauba või teenuse eest makseteenuse kasutaja selge taotluse korral maksjale sularaha osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist“ ega „makseautomaatidest sularaha väljavõtmise teenused, kusjuures makseautomaadid töötavad ühe või mitme kaardi väljastaja huvides ja makseautomaadid ei ole pangakontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud raamlepingu osapool, tingimusel, et selle teenuse pakkujad ei teosta muid lisas loetletud makseteenuseid“.

6

Sama direktiivi artikli 4 punkt 3 täpsustas, et selle direktiivi tähenduses on „makseteenus“ „mis tahes [direktiivi] lisas loetletud äritegevus“.

7

Direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 4 on „makseasutus“ määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kellele on antud tegevusluba kooskõlas artikliga 10 makseteenuste osutamiseks ja täitmiseks kõikjal [liidus]“.

8

Selle direktiivi artikli 4 punkt 14 näeb ette, et „maksekonto“ on „ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute täitmiseks“.

9

Nimetatud direktiivi artikli 10 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et makseasutused, kes kavatsevad osutada makseteenuseid, omandaksid makseasutuse tegevusloa enne makseteenuste osutamise alustamist.

10

Direktiivi 2007/64 lisa punkti 2 kohaselt nimetati „makseteenusteks“ muu hulgas teenuseid, „mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud toimingud“.

Saksa õigus

11

Direktiiv 2007/64 võeti Saksa õigusesse üle muu hulgas 25. juuni 2009. aasta makseteenuste järelevalve seadusega (Gesetz über die Beaufsichtigung von Zahlungsdiensten). Selle seaduse § 1 lõige 1 nimetab „makseteenuse pakkujatena“ krediidiasutusi, e-raha asutusi, föderaalvalitsust, liidumaid, kohaliku omavalitsuse üksusi ja Euroopa Keskpanka, Saksamaa keskpanka ja teisi Euroopa Liidu keskpanku. Nimetatud § 1 lõike 1 punkti 5 kohaselt on ettevõtjad, kes pakuvad makseteenuseid majandustegevuse raames või mahus, mis tingib vajaduse äriliselt korraldatud ettevõtte järele, samuti makseteenuste pakkujad, isegi kui nad ei kuulu nimetatud üksuste hulka. Neid ettevõtjaid käsitatakse „makseasutustena“.

12

Nimetatud seaduse § 1 lõike 10 kohaselt ei ole makseteenusega tegemist teenuse puhul, kus „makse saaja maksab kauba või teenuse eest makseteenuse kasutaja selge taotluse korral maksjale sularaha osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist“. Lisaks on direktiivi 2007/64 artikli 3 punktis o sätestatud erand esitatud sarnases sõnastuses selle seaduse § 1 lõike 10 punktis 14.

13

Makseteenuste järelevalve seaduse § 8 lõike 1 esimese lause kohaselt vajab makseasutus Saksamaa territooriumil makseteenuste osutamiseks Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht’i (Saksamaa finantsinspektsioon) kirjalikku luba.

14

Nimetatud seaduse § 31 lõike 1 alusel karistatakse igaüht, kes osutab makseteenuseid ilma § 8 lõikes 1 sätestatud loata.

15

Karistusseadustiku (Strafgesetzbuch) § 73 sätestab:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16

F. Rasool on juhataja äriühingus RE, mis tegeleb müntidega töötavate mänguautomaatidega varustatud kahe hasartmängusaali käitamisega Saksamaal. Kuni 2012. aasta lõpuni võimaldas RE klientidel kasutada hasartmängusaalides multifunktsionaalseid terminale, mis andsid kliendile võimaluse vahetada paberraha müntide vastu ja võtta sularaha välja panga väljastatud pangakaarti ja isiku identimise numbrit (Personal Identification Number; PIN‑kood) kasutades.

17

Nende terminalide abil tehtud toimingute ja tehingute haldamise tagas väline teenuseosutaja, äriühing Telecash (edaspidi „võrguoperaator“). Multifunktsionaalsed terminalid kuulusid võrguoperaatorile ja RE rentis neid temalt.

18

Kuni maini 2011 toimis sularaha väljavõtmise teenus järgmisel viisil. Võrguoperaator kontrollis pärast PIN‑koodi sisestamist, et kliendi pangakontol on piisavalt vahendeid, ja kui see oli nii, siis võimaldas sularaha välja võtta. Võrguoperaator tagas ka selle, et RE-le hüvitati iga kord summa, mis vastas kliendi väljavõetud summale. Omalt poolt ei saanud RE mingit vastutasu multifunktsionaalsete terminalide kasutada andmise eest ja maksis võrguoperaatorile 0,13 eurot tehingu kohta ja 48 euro suurust igakuist püsitasu. RE ainus tegevus seisnes lõpuks multifunktsionaalsete terminalide sularahaga varustamises.

19

Alates 2011. aasta juunist, pärast riiklike õigusnormide muutmist ja selleks, et jätkata sularaha väljavõtmise teenuse osutamist ilma makseteenuse pakkuja tegevusloata, muutis RE hasartmängusaalidesse juba paigaldatud multifunktsionaalsete terminalide toimimisviisi osaliselt, nii et need pakuvad nn cash back’i võimalust. See võimaldab klientidel multifunktsionaalsetest terminalidest sularaha välja võtta üksnes juhul, kui nad samal ajal ostavad 20 euro väärtuses maksetähiku, mis võimaldab mänguautomaati münte sisestada. See summa arvati panga poolt kliendi kontolt maha lisaks välja võetud sularaha summale.

20

Staatsanwaltschaft Stuttgart (Stuttgardi prokuratuur, Saksamaa) leidis, et isegi sellise töökorralduse juures tuleb REd käsitada „makseasutusena“, ja algatas RE juhataja F. Rasooli suhtes kriminaalmenetluse asjaolu tõttu, et ta makseteenuste järelevalve seaduse § 8 rikkudes osutas tahtlikult ja ilma loata makseteenuseid. Vastavalt karistusseadustiku §-le 73 nõudis nimetatud asutus kõigi nende summade konfiskeerimist, mille erinevad pangad olid sularaha välja võtnud klientide arvelt RE kasuks krediteerinud. Kõnealune summa oli 1 096 290 eurot. Amtsgericht Nürtingeni (Nürtingeni esimese astme kohus) 11. märtsi 2015. aasta otsusega mõisteti F. Rasool õigeks põhjendusel, et ta ei ole osutanud makseteenuste järelevalve seaduse tähenduses makseteenuseid.

21

Stuttgardi prokuratuur esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Oberlandesgericht Stuttgart’ile (Stuttgardi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa), kes 18. märtsi 2016. aasta otsusega tühistas eelotsusetaotluse esitanud kohtu 11. märtsi 2015. aasta otsuse, muu hulgas põhjendusel, et kuigi multifunktsionaalsete terminalide käitamine ei olnud RE põhitegevus, ei ole ta vabastatud makseteenuste järelevalve seaduse § 8 lõikes 1 sätestatud loakohustusest. Seetõttu saadeti kohtuasi tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

22

Neil asjaoludel leiab see kohus esiteks, et RE tegevus kuulub direktiivi 2007/64 artikli 3 punktis o sätestatud erandi alla muu hulgas põhjusel, et ühest küljest ei ole see äriühing „pangakontolt raha välja võtva kliendiga sõlmitud raamlepingu osapool“ selle sätte tähenduses ega ole sõlminud mis tahes lepingut oma nende klientide pankadega, kes võtavad multifunktsionaalsetest terminalidest raha välja. Teisest küljest leiab nimetatud kohus, et ükski tarbijakaitse nõue ei näi põhjendavat RE-le pandud kohustust saada makseteenuse osutamiseks tegevusluba, kuna tema ainus tegevus seisnes multifunktsionaalsete terminalide sularahaga varustamises.

23

Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et igal juhul kuulub RE tegevus pärast cash back süsteemile üleminekut direktiivi 2007/64 artikli 3 punkti e kohaldamisalasse ning et järelikult ei vaja see tegevusluba.

24

Kolmandaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult esiteks, kas RE pakutavad teenused võib liigitada „makseteenusteks“ muu hulgas seetõttu, et selle äriühingu tegevus võimaldab maksekontolt sularaha väljavõtmist direktiivi 2007/64 lisa punkti 2 tähenduses.

25

Sellega seoses toob ta siiski esile, et RE poolt multifunktsionaalsete terminalide sularahaga varustamine pakkus hasartmängusaalide klientidele tegeliku võimaluse võtta välja sularaha. Sellegipoolest leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2007/64 lisa punktis 2 esinev sõna „võimaldama“ ei hõlma selliseid toiminguid nagu käesolevas asjas tegi RE, mis on puhtalt teisejärgulised võrreldes panga osutatavate makseteenustega, see tähendab teenustega, mis võimaldavad avada konto ja teostada pangatehinguid pangakaardiga, ning sellise äriühingu nagu võrguoperaatori osutatavate teenustega, mis ühendavad multifunktsionaalsed terminalid klientide pangakontodega.

26

Teisalt tõstatab nimetatud kohus võimaluse klassifitseerida RE-le etteheidetud tegevus „makseteenuseks“, kuna tegemist on tasuta teenusega hasartmängusaalide klientidele. Nimelt on selline tasuta teenus puhtalt teisejärguline RE põhitegevusala suhtes, milleks on hasartmängusaalide käitamine, mistõttu see ei vasta direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 3 sätestatud nõudele, mille kohaselt peab teenuseosutaja tegevus kujutama endast äritegevust.

27

Neljandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, ega Stuttgardi prokuratuuri algatatud menetlus ei riku Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid põhimõtteid, mille kohaselt ei ole riigi sekkumine hasartmängude valdkonnas põhjendatud, kui asjaomane liikmesriik ei järgi süstemaatilist ja ühetaolist poliitikat niisuguses ülekaalukas huvis nagu tarbijakaitse. Lisaks oleks sekkumine meelevaldne, kuna sellise sularaha väljavõtmise teenuse, nagu pakkus RE, ebaseadusliku osutamise suhtes algatatakse kriminaalmenetlus väga harva.

28

Viiendaks ja viimasena küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Stuttgardi prokuratuur võib liidu õigusega tagatud õiguskindluse põhimõtet arvesse võttes nõuda karistusseadustiku § 73 alusel hasartmängusaalide klientidele multifunktsionaalsete terminalide kaudu makstud kõigi summade konfiskeerimist.

29

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Nürtingen (Nürtingeni esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsuse küsimuste analüüs

Kolmas küsimus

30

Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida kõigepealt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 3 koostoimes direktiivi lisa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et sularaha väljavõtmise teenus, mida klientidele pakub hasartmängusaalide käitaja neisse saalidesse paigaldatud multifunktsionaalsete terminalide abil, kujutab endast „makseteenust“ selle direktiivi tähenduses, kui käitaja osutab seda teenust tasuta ega soorita mingeid tehinguid klientidele maksekontodel ja tema tegevus sellega seoses piirdub nende terminalide kasutada andmisega ning nende sularahaga varustamisega.

31

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2007/64 artikli 4 punkt 3 koostoimes direktiivi lisa punktiga 2 määratleb „makseteenuse“ äritegevusena, mis võimaldab sularaha väljavõtmist maksekontolt ning maksekonto toimimiseks vajalike kõigi toimingutena.

32

Ilma et käesolevas asjas oleks vaja kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all oleva teenuse puhul on selle väidetavast tasuta olemusest tulenevalt tegemist RE äritegevusega või mitte, tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et nimetatud äriühingu tegevus piirdub hasartmängusaalidesse multifunktsionaalsete terminalide rentimise ja paigaldamisega ning nende sularahaga varustamisega.

33

Kuigi need toimingud kujutavad endast ettevalmistavaid töid ja on seotud hasartmängusaalide klientide maksekontodel tehtavate tehingutega, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et need tehingud viis siiski läbi väline teenuseosutaja, nimelt võrguoperaator. Nimelt oli viimati nimetatu see, kes haldas multifunktsionaalsete terminalide ja klientide pangakontode vahelist ühendust, tuvastades nende pangakaardi ja PIN‑koodi, võimaldades nii sularaha väljavõtmist.

34

Neil kaalutlustel ei saa asuda seisukohale, et selline teenus, mida pakub RE multifunktsionaalsete terminalide abil, võimaldab „sularaha väljavõtmist maksekontolt“ direktiivi 2007/64 lisa punkti 2 tähenduses. Pealegi ei ole Euroopa Kohtul mingit teavet, mis tõendaks, et see äriühing teostas selle teenuse raames „kõiki maksekonto toimimiseks vajalikke toiminguid“ sama sätte tähenduses.

35

Seda kaalutlust kinnitab esiteks direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 3 ja direktiivi lisa punkti 2 konteksti tõlgendus.

36

Nimelt tuleneb selle direktiivi põhjendusest 6, et selle direktiiviga ei ühtlustata täielikult makseteenuste valdkonda. Nimetatud põhjenduse sõnastusest nähtub niisiis, et direktiivi 2007/64 kohaldamine peab piirduma nende makseteenuse pakkujatega, kelle peamine tegevus seisneb makseteenuste pakkumises makseteenuse kasutajatele.

37

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et RE põhitegevus oli hasartmängusaalide käitamine ning et sellega seoses olid multifunktsionaalsete terminalidega seotud toimingud puhtalt põhitegevust toetavad kõrvalteenused; seda peab siiski veel hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

38

Teiseks olgu märgitud, et kuna RE ei teinud hasartmängusaalide klientide kontodega seoses mingeid tehinguid, siis ei õigusta makseteenuste kasutaja kui tarbija kaitseks esitatavad nõuded, mis on esitatud direktiivi 2007/64 põhjendustes 20, 22, 26, 36 ja 54, sellise sularaha väljavõtmise teenuse, nagu pakub RE, kvalifitseerimist „makseteenuseks“ selle direktiivi tähenduses.

39

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimustele vastata, et direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 3 koostoimes selle direktiivi lisa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et sularaha väljavõtmise teenus, mida klientidele pakub hasartmängusaalide käitaja neisse saalidesse paigaldatud multifunktsionaalsete terminalide abil, ei kujuta endast „makseteenust“ selle direktiivi tähenduses, kui käitaja ei soorita mingeid tehinguid klientidele maksekontodel ja kui tema tegevus sellega seoses piirdub nende terminalide kasutada andmisega ning nende sularahaga varustamisega.

Esimene, teine, neljas ja viies eelotsuse küsimus

40

Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole vaja vastata esimesele, teisele, neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele.

Kohtukulud

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.