1.

Euroopa Kohus analüüsis 11. septembri 2019. aasta kohtuotsuses ( 2 ), kas (Itaalia) riiklik olümpiakomitee teostab „valitsemissektori kontrolli“ oma riigi kahe spordialaliidu üle, ( 3 ) „et liigitada need [Euroopa arvepidamise süsteemi (ESA)] reeglite järgi valitsemissektorisse või arvata need kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide (KTKTId) sektorisse“ ( 4 ).

2.

Nüüd esitab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtule kaks samasisulist eelotsusetaotlust, mis puudutavad seda probleemi mitte enam arvepidamise, vaid riigihangete aspektist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevates vaidlustes tuleb lahendada küsimus, kas Federazione Italiana Giuoco Calcio (Itaalia jalgpalliliit; edaspidi „FIGC“) asutati konkreetselt üldistes huvides, ja kui jah, siis kas Itaalia riiklik olümpiakomitee (edaspidi „CONI“) kontrollib tema juhtimist.

3.

Nende kahtluste lahendusest võib sõltuda, kas FIGC sõlmitud lepingu suhtes, mida kohtuvaidlused puudutavad, tuleb kohaldada menetlusi, mis on ette nähtud direktiivis 2014/24/EL ( 5 ) ja selle riigisisesesse õigusesse üle võtvates riigisisestes õigusnormides. See on nii üksnes juhul, kui riiklikke spordialaliite võiks, kui nad sõlmivad ehitustööde, asjade ja teenuste hankelepinguid summas, mis ületab teatud piirmäära, kvalifitseerida avaliku sektori hankijateks direktiivi 2014/24 tähenduses, kuna tegemist on avalik-õiguslike isikutega.

I.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus. Direktiiv 2014/24

4.

Artiklis 2 on märgitud:

B.

Itaalia õigus

1.

18. aprilli 2016. aasta seadusandlik dekreet nr 50 („riigihangete seadustik“)

5.

Artikli 3 lõike 1 punktis d on sisuliselt ära toodud direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 4 mõiste „avalik-õiguslik isik“.

2.

19. augusti 2003. aasta dekreetseadus nr 220 ( 6 )

6.

Artiklis 1 on ette nähtud:

3.

23. juuli 1999. aasta seadusandlik dekreet nr 242 CONI ümberkorraldamise kohta ( 7 )

7.

Artiklis 1 on ette nähtud:

8.

Artiklis 2 on sätestatud:

9.

Artikli 4 lõikes 2 on ette nähtud:

10.

Artiklis 5 on sätestatud:

11.

Artiklis 15 on ette nähtud:

4.

CONI põhikiri ( 8 )

12.

Artiklis 1 („Mõisted“) on sätestatud:

13.

Artiklis 6 („Üleriigiline nõukogu“) on märgitud:

14.

Artikli 7 („Üleriigiline komisjon“) lõige 5 on sõnastatud nii:

15.

Artikli 20 („Riiklike spordialaliitude korraldus“) lõikes 4 on sätestatud:

16.

Artikli 21 lõikes 3 („Riiklike spordialaliitude tunnustamise tingimused“) on sätestatud:

17.

Artiklis 23 („Riiklike spordialaliitude suunised ja kontrollid“) on sätestatud:

II.

Faktilised asjaolud ja eelotsusetaotlus

18.

FIGC algatas läbirääkimistega menetluse, et sõlmida kolme aasta jooksul teenuseleping rahvuskoondiste sõitudeks vajaliku tehnika transportimiseks ja liitude laoteenuse osutamiseks Roomas. ( 9 ) Ta kutsus osalema äriühingu De Vellis Servizi Globali, s.r.l. (edaspidi „De Vellis“) ja konsortsiumi Consorzio Ge.Se.Av S.c.arl (edaspidi „Consorzio“). Viimane tunnistati lõpuks edukaks pakkujaks.

19.

De Vellis esitas Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, vaidlustades hankemenetluse läbiviimise viisi riigihangete seadustikus ette nähtud avaldamiseeskirjade rikkumise tõttu.

20.

Esimese astme kohus (kohtuotsus nr 4101/2018) rahuldas kaebuse ja tühistas Consorzioga sõlmitud lepingu. Täpsemalt kvalifitseeris ta FIGC avalik-õiguslikuks isikuks, lükkas tagasi pädevuse puudumise vastuväite ja tühistas hankemenetluse aktid De Vellise esitatud põhjustel.

21.

FIGC ja Consorzio esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused. Nad vaidlevad vastu sellele, et FIGC on avalik-õiguslik isik, ja sellest tulenevalt halduskohtu pädevusele kohtuvaidluse lahendamiseks.

22.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on seisukohal, et enne otsustamist, kas FIGC oli kohustatud kohaldama riigihankelepingute sõlmimise eeskirju ja milline on pädev kohus, tuleb kindlaks teha, kas teda võib pidada avalik-õiguslikuks isikuks vastavalt riigihangete seadustiku artikli 3 lõike 1 punktile d, millega on üle võetud direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkt 4.

23.

Nendel asjaoludel esitab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

III.

Menetlus Euroopa Kohtus

24.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 22. veebruaril 2019.

25.

Kirjalikud seisukohad on esitanud FIGC, CONI, De Vellis, Consorzio, Itaalia valitsus ja komisjon.

26.

1. juulil 2020 toimunud kohtuistungil, millel osalesid videokonverentsi teel FIGC, CONI ja Itaalia valitsus ning kohal viibides komisjon, palus Euroopa Kohus neil esitada oma seisukoht eelkõige kohtuotsuse FIG ja FISE mõju kohta sellele kohtuasjale.

IV.

Õiguslik analüüs

A.

Sissejuhatav märkus

27.

Euroopa tasandi võrdluses on riiklike spordialaliitude ja avaliku võimu organite vaheliste suhete tingimused väga erinevad. Nende lihtsustatud kirjelduse kohaselt on mõned liikmesriigid valinud n-ö liberaalsed lahendused, mis annavad riiklikele spordialaliitudele suurema iseseisvuse; ( 10 ) teised n-ö suurema sekkumise mudelid, milles võib avalik järelevalve olla väga tugev, ( 11 ) ja mõned teised kombineerivad neid kahte mudelit.

28.

Avalikus õiguses tuleb sageli ette, et õiguskorras on avalike eesmärkide täitmine tehtud ülesandeks teatud eraõiguslikele üksustele, mis on loodud liikmete ühiste eesmärkide saavutamiseks, isegi tüüpiliste haldusülesannete delegeerimisega. ( 12 )

29.

Itaalias kajastavad riiklikud spordialaliidud seda skeemi: klubide kui esimese tasandi spordiühenduste endi ühisel alusel moodustavad riiklikud spordialaliidud teise tasandi eraõiguslikud ühendused, ( 13 ) millele usaldavad valitsusasutused teatavad avalikku laadi ülesanded.

30.

Selles kontekstis on otsus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb, puhtloogiliselt seotud Itaalias kehtiva spordiõiguse olukorra ja eripäraga. Tal tuleb selle õiguse kohaselt välja selgitada:

31.

Nagu on rõhutatud kohtuotsuses FIG ja FISE, ei saa Euroopa Kohus neid küsimusi otseselt lahendada, vaid seda peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes ainsana saab oma riigisisest õigust tõlgendada. ( 14 ) Järgmine arutluskäik piirdub seega sellega, et anda talle mõningaid juhtnööre direktiivi 2014/24 sätete tõlgendamiseks.

B.

Esimene eelotsuse küsimus

32.

Direktiivis 2014/24 kasutatakse mõiste „avaliku sektori hankija“ väga laia käsitlust, ( 15 ) mis hõlmab lisaks riigile ja kohalikele omavalitsustele ka avalik-õiguslikke isikuid, kui nad vastavad korraga selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis 4 sätestatud kolmele tingimusele.

33.

Kaaludes konkreetselt, kas organ vastab nendele tingimustele, hoidub Euroopa Kohus formaalsetest lähenemisviisidest ja kasutab n-ö funktsionaalset tõlgendust, jättes oma õigusliku korra tagaplaanile. ( 16 )

34.

Esimene nendest nõuetest on, et see isik on asutatud konkreetse eesmärgiga rahuldada üldistes huvides vajadusi, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu. Selle sõnastuse tõlgendamist esimene eelotsuse küsimus käsitlebki. ( 17 )

35.

Kuigi üksuse asutamisega seotud formaalsete aspektide analüüs ei ole esmatähtis, peab asja menetlev kohus kindlaks tegema, kas Itaalia riiklike spordialaliitude jaoks on tunnustamine CONI ( 18 ) poolt oluline või on see lihtsalt üks samm õigusvõime saamise protsessis. Seda aspekti käsitlen ma hiljem.

36.

Sisuliselt on kõige olulisem, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) peab pöörama ennekõike tähelepanu FIGC avalike ülesannete sisule. Sellest võib ta järeldada, kas see on asutatud spetsiaalselt üldistes huvides vajaduste rahuldamiseks (mis ei ole tööstusliku ega ärilise iseloomuga) või kas ta rahuldab objektiivselt neid vajadusi de facto. ( 19 )

37.

Kordan, et selleks kvalifitseerimist ei takista asjaolu, et üldistes huvides vajadusi rahuldab vormiliselt eraõiguslik üksus, eriti kui see kuulub korralduslikku süsteemi, mille struktuur ja konfiguratsioon on seadusega ette nähtud ja halduslikku laadi. ( 20 )

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise järeldab seadusandlikust dekreedist nr 242/1999 (artikli 15 lõige 1), et Itaalia riiklikele spordialaliitudele on usaldatud „avaliku laadiga“ ülesannete täitmine ( 21 ).

39.

Sellele järeldusele jõuab, analüüsides CONI põhikirja artiklit 23, mille kohaselt on „avaliku mõõtmega“ riiklike spordialaliitude tegevus seotud: i) spordiühingute ja -ühenduste vastuvõtmise ja liitumisega; ii) vastuvõtmis- või liikmeks võtmise otsuste tühistamise ja muutmisega; iii) kutsespordivõistluste ja meistrivõistluste nõuetekohase toimumise järelevalvega; iv) riiklike toetuste kasutamisega; v) dopingu kasutamise ennetamise ja karistamisega; vi) olümpiamängudeks tipptasemel ettevalmistusega; vii) tehnikute väljaõppega ning viii) avalike spordirajatiste kasutamise ja haldamisega.

40.

FIGC omalt poolt möönab, et talle on „CONI delegeerinud […] teatavad eelnevalt kindlaks määratud volitused, mida iseloomustab nende avalik eesmärk“, kuigi tema hinnangul „ei saa volitava [üksuse] avalik olemus laieneda volitatud [pädevusele], mistõttu see on viimasele siduv eelnevalt kindlaks määratud volitustest kaugemale ulatuvalt“ ( 22 ).

41.

Olles rõhutanud, et iga riiklik spordialaliit on pädev tegelema üheainsa spordialaga ja korraldama sellel alal võistlusi, kinnitab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et spordi õigusliku korra kohaselt täidavad Itaalias „avaliku huvi eesmärke vormiliselt eraõiguslikud isikud, kuigi need kuuluvad seaduses ette nähtud struktuuri ja konfiguratsiooni (mitte eraõigusliku iseseisvuse väljenduse) korraldus- ja haldussüsteemi“ ( 23 ).

42.

See hinnang on kooskõlas hinnanguga, mille andis Euroopa Kohus riiklike spordialaliitude ja CONI vaheliste suhete analüüsimisel. Kohtuotsuses FIG ja FISE viitas ta „spordialadega tegelemise avalik[ule] mõõ[tmele], st nendega formaalses, ametlikus või esindavas kontekstis tegelemi[sele] […]“. Ta leidis ka, et seda riiklike spordialaliitude tegevuse avalikku mõõdet rõhutab ka asjaolu, et see hõlmab „võistluste regulaarset korraldamist, olümpiamängudeks ettevalmistamist ja võistlussporti“ ( 24 ).

43.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) rõhutab kokkuvõttes, et sport on Itaalias kvalifitseeritud „üldistes avalikes huvides tegevuseks ja seetõttu korraldab, edendab, soodustab ja rahastab seda riik“ ( 25 ).

44.

Eriti oluline on, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendaks riiklikke spordialaliite reguleerivaid norme nii, et nende avaliku mõõtmega ülesanded „väljuvad spordiliitude tegevusulatusest ja [ongi] nende asutamise põhjuseks. Igasugune muu tegevus, sealhulgas kõnealustele jalgpalli rahvuskoondistele osutatav veoteenus, mida kohtuvaidlus käsitleb, on CONI põhikirjas määratletud kui „avalik-õigusliku mõõtmega“ ülesannetele kaasa aitav“ ( 26 ).

45.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab riigisisesest õigust nii, siis võib ta järeldada, et riiklikud spordialaliidud, mille esmane eesmärk on spordivaldkonnas üldistes huvides vajaduste rahuldamine, vastavad direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punktis 4 sätestatud esimesele tingimusele.

46.

Need üldistes huvides vajadused ei ole tööstusliku ega ärilise iseloomuga ning riiklikud spordialaliidud rahuldavad neid monopoli korras, ( 27 ) kui CONI on neile delegeerinud avalikud ülesanded. Käesoleval juhul ei ole oluline, et riiklikud spordialaliidud tegelevad lisaks ka muud laadi, majandusliku kaasa aitava tegevusega, nagu ma kohe selgitan.

47.

Samas ei puuduta Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kahtlused mitte niivõrd asjaolu, et FIGC-le on usaldatud üldistes huvides ülesanded, mis ei ole tööstusliku või ärilise iseloomuga (mida, ma kordan, ta tunnistab sõnaselgelt), kuivõrd pigem seda, mil määral on tema lepinguline tegevus seotud nende avalike ülesannetega.

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ebakindlust süvendab asjaolu, et CONI põhikirja artikli 23 lõike 1 bis kohaselt ei muuda riiklike spordialaliitude tegevuse avalik laad tavapärast eraõiguslikku korda, mida kohaldatakse nende üksikaktide ja nendega seotud subjektiivsete õiguslike olukordade suhtes.

49.

Ma ei arva siiski, et viimati nimetatud normatiivne element oleks otsustav. Euroopa Kohtu hinnangul „ei ole oluline, et üksus võib lisaks üldistes huvides vajaduste rahuldamisele teostada ka muud tegevust. Asjaolu, et üldistes huvides vajaduste rahuldamine on vaid suhteliselt väike osa sellise üksuse poolt tegelikult teostatavast tegevusest, ei oma samuti tähtsust, kuna see üksus vastutab jätkuvalt nende ülesannete eest, mida ta on konkreetselt kohustatud täitma“ ( 28 ) [mitteametlik tõlge].

50.

Itaalia valitsus ( 29 ) soovitab samamoodi nagu FIGC ja CONI ( 30 ) eristada riiklike spordialaliitude eraõiguslikku tegevust, mis on puhtalt majanduslikku laadi, üldist huvi teenivast tegevusest.

51.

See eristamine ei tundu mulle siiski õige, et kindlaks teha, kas riiklikud spordialaliidud rahuldavad oma lepingulistes suhetes vajadusi üldistes huvides. Selle kohta on Euroopa Kohus tuvastanud, et „[direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punktiga 4 samaväärne säte] ei tee vahet riigihankelepingute, mida hankija sõlmib avalikest huvidest tulenevate ülesannete täitmiseks, ja selliste ülesannetega mitteseotud lepingute vahel“ ( 31 ).

52.

Itaalia valitsuse, FIGC ja CONI põhiseisukoht esitati juba Euroopa Kohtule, kes lükkas selle tagasi 15. jaanuari 1998. aasta kohtuotsuses Mannesmann Anlagenbau Austria jt ( 32 ). Euroopa Kohus pooldas seevastu nn nakkuse teooriat, mille kohaselt „ei ole oluline, et üksus võib lisaks [üldistes huvides ülesannete] täitmisele teostada ka muud tegevust […]“, mistõttu „[direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 4 alapunktiga a samaväärse sättega] nõutav tingimus ei tähenda, et see üksus vastutab ainult nende vajaduste rahuldamise eest“ ( 33 ).

53.

Seda seisukohta kinnitavad hiljem kohtuotsused BFI Holding, ( 34 ) Korhonen jt ( 35 ) ning Adolf Truley, ( 36 ) kuni see saab lõpliku toetuse kohtuotsuses Ing. Aigner ( 37 ). Viimati nimetatud kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtluste kohta seoses 15. jaanuari 1998. aasta kohtuotsuse Mannesmann Anlagenbau Austria jt ( 38 ) doktriini kohaldamisega juhul, kui sama üksuse avalik- ja eraõiguslikud tegevused on üksteisest selgelt eristatavad, ( 39 ) et „kõikidel riigihankemenetluste rakendamist reguleerivate õiguskindluse, läbipaistvuse ja ootuspärasuse kaalutlustel [tuleb] jääda [eespool viidatud kohtuotsustes] osundatud Euroopa Kohtu praktika juurde“ ( 40 ).

54.

Igal juhul kinnitas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et vaidlusalune leping (transport Itaalia jalgpallikoondise jaoks) on FIGC avalike ülesannete, sealhulgas asjaomase spordi rahvuskoondistega seotud avalike ülesannete täitmise suhtes kaasa aitav.

55.

Samuti ei ole praegu oluline, kas riiklikud spordialaliidud tegelevad äritegevusega või mitte ja kas nad tegutsevad tulu saamise eesmärgil või mitte. ( 41 ) Kohtupraktika suund, mida ma näitasin, viib sellise lahenduseni.

56.

Lõpuks tuleb märkida, et asjaolu, et FIGC on rahaliselt iseseisev, ei takista tal avaliku võimu delegeerimise alusel täita üldistest huvidest tulenevaid ülesandeid. Majanduslik iseseisvus eristab FIGCd teistest Itaalia riiklikest spordialaliitudest, mille püsimine sõltub suures osas riiklikest rahalistest vahenditest. Kuid ma kordan, et see asjaolu ei oma üldistest huvidest tulenevate ülesannete määramise seisukohast tähtsust. ( 42 )

57.

Kokkuvõttes võimaldab direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 4 tõlgendus eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et FIGC vastab selles sätestatud kolmest tingimusest esimesele (punkti a) tingimusele, kui tema riigisisese õiguskorra analüüsist ei tulene teisiti.

C.

Teine eelotsuse küsimus

58.

Direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 4 nõuetest kolmas (punkt c) jaguneb omakorda kolmeks tingimuseks. ( 43 ) Selleks, et kolmas tingimus oleks täidetud, piisab, kui üks neist on täidetud.

59.

Nendest tingimustest on siin küsimus üksnes selles, kas FIGC juhtimine toimub riigi või teiste avalik-õiguslike isikute „järelevalve all“ ( 44 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas Itaalia õiguskorra käsitlus FIGC ja CONI suhete kohta võimaldab järeldada, et viimasel on „valitsev mõju“ FIGC juhtimisele.

60.

Vaidlust ei ole selles, et CONI on avalik-õiguslik isik. Seadusandlikus dekreedis nr 242/1999 (artikkel 1) on talle sõnaselgelt määratud „avalik-õigusliku juriidilise isiku“ staatus kultuurivarade ja -tegevuse ministeeriumi järelevalve all. Kohtuotsuses FIG ja FIES määratleti ta koguni „valitsemissektori asutusena“ ( 45 ).

61.

CONI ja riiklike spordialaliitude vahelised suhted võttis Euroopa Kohus kokku kohtuotsuses FIG ja FISE, ( 46 ) loetledes rea esimesena nimetatu pädevusi, millest saab järeldada tema järelevalve ulatust riiklike spordialaliitude üle.

62.

Loetelu sisaldas järgmisi CONI volitusi:

63.

Nagu ma juba märkisin, küsib Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kas nende riiklike spordialaliitude ja CONI vaheliste suhete põhjal on viimasel nende liitude üle „valitsev mõju“. Ta rõhutab selle mõju võimaliku takistusena asjaolu, et riiklike spordialaliitude juhtidel ja esindajatel on oluline osalus CONI peamistes organites.

64.

Kõigepealt käsitlen CONI järelevalvet riiklike spordialaliitude üle ja seejärel CONI enda koosseisu.

1.

CONI järelevalve riiklike spordialaliitude üle

65.

Euroopa Kohus iseloomustab „kontrolli juhtimise üle“ kui kontrolli, mille tulemusena „asjaomane isik sõltub avaliku võimu organitest, mis on samaväärne suhtega, mis esineb juhul, kui täidetud on üks kahest ülejäänud alternatiivsest kriteeriumist […], mis võimaldab nii avaliku võimu organitel mõjutada selle isiku otsuseid riigihangete valdkonnas“ ( 47 ). [mitteametlik tõlge]

66.

Erinevate kontrollinäitajate analüüsi tuleb „hinnata koos“, sest „kuigi teatavatel juhtudel võib kontrolli tuvastamiseks piisata ühest näitajast, näitavad enamikul juhtudel kontrolli olemasolu mitmed erinevad näitajad koos vaadelduna“ ( 48 ).

67.

Riigihangete valdkonnas on Euroopa Kohus kaalunud asjaolude hulgas, mis näitavad kontrolli üksuste üle, mida võib liigitada avalik-õiguslikeks isikuteks, muu hulgas järgmisi:

68.

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli võtnud teadmiseks kõik CONI volitused riiklike spordialaliitude suhtes, tegi ta kohtuotsuses FIG ja FISE liikmesriigi kohtule ülesandeks hinnata, kas CONI võis „avaldada reaalset ja olulist mõju nende alaliitude üldisele poliitikale või programmile“, hoolimata „tehnilisest, korralduslikust ja halduslikust sõltumatusest“, mis on antud sellistele riiklikele spordialaliitudele ( 53 ).

69.

Sama lähenemisviisi kohaselt peab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaaluma selle kohtuasja erinevaid asjaolusid, mis ei takista Euroopa Kohtul anda talle teatavaid juhiseid direktiivi 2014/24 tõlgendamiseks.

70.

Rühmitan need nelja punkti.

a)

Riiklike spordialaliitude asutamisega seotud volitused

71.

CONI ülesannete hulka kuulub riiklike spordialaliitude tunnustamine spordi valdkonnas. ( 54 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab välja selgitama, kas selline tunnustamine on puhtformaalne või, nagu näib, sisuline, kuna see on seotud riiklike spordialaliitude põhikirja analüüsimisega.

72.

CONI peab riiklike spordialaliitude põhikirja kinnitamiseks ( 55 ) hindama selle kooskõla seadusega, CONI enda põhikirjaga ja tema enda kehtestatud aluspõhimõtetega. ( 56 ) Ta võib sellest kinnitamisest keelduda, millisel juhul saadab ta talle esitatud põhikirja vastavale riiklikule spordialaliidule tagasi, andes sellele juhiseks kriteeriumid, mida tuleb järgida põhikirja vastavate muudatuste tegemiseks. ( 57 ) Nende juhiste täitmine on kohustuslik. ( 58 )

73.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võib „[riiklike spordialaliitude] tunnustamise spordi valdkonnas samastada avalik-õigusliku isiku asutamisega“ ( 59 ), mis on kooskõlas tema kinnitustega, et riiklikele spordialaliitudele ülesandeks tehtud avalikud ülesanded on „nende asutamise põhjus“ ( 60 ).

74.

Kui riiklikele spordialaliitudele ülesandeks tehtud avalikud ülesanded õigustavad seda, et nende liitude tunnustamiseks riiklike spordialaliitudena sekkub CONI otsustaval määral, peegeldab see sekkumine juba ise selle avalik-õigusliku isiku mõju nende spordialaliitude olemasolu esimeses etapis.

b)

Riiklike spordialaliitude tegevusega seotud volitused

75.

Riiklikud spordialaliidud peavad teostama sporditegevust kooskõlas CONI otsuste ja suunistega. ( 61 ) Kuigi tunnustatakse nende tehnilist, korralduslikku ja juhtimisalast iseseisvust, tegutsevad nad CONI järelevalve all. ( 62 ) Riiklikud spordialaliidud alluvad oma avalikus tegevuses CONI suunistele ja kontrollidele. ( 63 )

76.

Mõned vaidluse pooled väidavad, et need normatiivsed sätted ei kehtesta mitte kontrollimehhanisme, vaid vastastikuse koostöö mehhanisme. Nad lisavad, et suunised oma üldise ja abstraktse laadiga toimivad soft law’na ega ole asjakohased riiklike spordialaliitude juhtimise poliitika või strateegia kindlaksmääramiseks ( 64 ).

77.

Jällegi on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata CONI volituste ulatust riiklike spordialaliitude suhtes. Selleks tuleb tal muu hulgas välja selgitada, kas CONI annab viimastele kohustuslikke juhiseid, mis võidakse teha kohustuslikuks sunniviisiliselt.

78.

Eelotsusetaotluses kaldub Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) tunnistama CONI tugevdatud kontrolli riiklike spordialaliitude kogu tegevuse üle, mitte üksnes avaliku tegevuse üle. Ta kinnitab, et näib, et riiklikud spordialaliidud „ei saa vabalt otsustada enda kui kollektiivüksuse eesmärgi üle“, sest need on „tegelikult institutsioonid ega ole seaduses või ametiasutuse […] aktis kindlaks määratud mitte üksnes osas, mis puudutab põhistruktuure, vaid ka osas, mis puudutab peamisi tegevusvaldkondi ja tegutsemisviisi, mille tulemusena kaovad või kahanevad organiseerimisruum ja -vabadus, mis on omased eraõiguslikule sõltumatusele“ ( 65 ).

79.

Kui see on nii, siis näib, et ametiasutuste (eelkõige CONI) sekkumine riiklike spordialaliitude suhtes ei piirdu õigus- või haldusaktide vastuvõtmisega, mida need spordialaliidud peavad järgima, ( 66 ) kuna CONI võib suuniste või muud liiki aktidega määrata kindlaks riiklike spordialaliitude tegevuse põhisuunad. Sellega seoses juhib komisjon tähelepanu sellele, et CONI võib mõjutada näiteks FIGC otsuseid riigihangete pakkujate välja valimise üle. ( 67 )

80.

CONI-le antud volituste tabelist tuleb esile võimalus panna riiklikud spordialaliidud enda järelevalve alla, kui: a) need on toime pannud tõsiseid eeskirjade eiramisi juhtimises või raskeid spordiõiguse rikkumisi; b) tuvastatakse, et juhtorganite toimimine ei ole võimalik, ja c) ei ole tagatud spordivõistluste nõuetekohane algatamine või läbiviimine. Sellistel juhtudel võib koguni nimetada voliniku. ( 68 )

81.

Need volitused on kooskõlas üldvolitusega, mille kohaselt CONI tagab riiklike spordialaliitude nõuetekohase toimimise ja võib nende tunnustamise isegi tühistada. ( 69 )

82.

Euroopa Kohtu praktikas, millele ma enne viitasin, loetakse avaliku võimu organite poolse kontrolli näitajaks seda, et need organid võivad tõsiste rikkumiste korral anda korralduse üksuse lõpetamiseks, nimetada likvideerija või määrata juhatuse liikmete ametivolituste peatamise. ( 70 )

83.

Nagu märgib komisjon, ( 71 ) saab rasket eeskirjade eiramist eristada vähetähtsast rikkumisest üksnes riiklike spordialaliitude tegevuse pideva ja süstemaatilise kontrollimisega: CONI võib vabalt otsustada, kas ta peab esimesel juhul sekkuma ja panema riikliku spordialaliidu oma järelevalve alla.

84.

Seesama pidev järelevalveseos on kooskõlas CONI-le samuti määratud ülesandega riiklikud spordialaliidud asendada, kui nende kontroll spordiühingute üle osutub ebapiisavaks selleks, et tagada meistrivõistluste nõuetekohane läbiviimine. ( 72 )

85.

Seda liiki asendamismeede mõjutab spordiliitude tegevuse tuuma, kuna FIGC on just nimelt ette nähtud jalgpallivõistluste korraldamiseks. Nagu komisjon rõhutab, ( 73 ) peab CONI-l selleks, et kontrollida, kas kontrollid on piisavad, olema staatus, mis võimaldab tal pidevalt tuvastada, kas riiklikud spordialaliidud täidavad spordiühingutele kehtestatud nõudeid meistrivõistluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. Need nõuded peavad olema kooskõlas CONI kehtestatud kontrollikriteeriumide ja -tingimustega.

86.

Nende hindamiselementide põhjal võib eelotsusetaotluse esitanud kohus teha oma järeldused selle järelevalve ulatuse kohta, mida teeb CONI riiklike spordialaliitude üle.

87.

Samas kontekstis peab ta hindama, kas CONI üldine järelevalve riiklike spordialaliitude tegevuse üle hõlmab ka seda, kuidas CONI kujundab nende riigihankepoliitikat, või vähemalt abinõusid, mida tuleb kasutada selleks, et riiklike spordialaliitude korralduslik autonoomia vastaks selles valdkonnas sellistele avalikkuse, läbipaistvuse, diskrimineerimiskeelu ja konkurentsieeskirjadele, nagu on ette nähtud direktiivis 2014/24. CONI võib selles osas mõjutada riiklike spordialaliitude hankepoliitikat.

88.

Lisaks ei saa välistada, et eeskirjade eiramised, mille tõttu teeb CONI järelevalvet, võivad ilmneda riiklike spordialaliitude lepingute sõlmimise süsteemis, milles ei kehti avalikkuse ja läbipaistvuse eeskirjad, mis suurendab korruptsiooni ohtu. ( 74 ) Nende eeskirjade eiramise ennetamine, mitte ainult eiramisele reageerimine, näib kuuluvat CONI järelevalvevolituste hulka.

c)

Riiklike spordialaliitude eelarve ja arvepidamisega seotud volitused

89.

CONI on samuti volitatud riiklike spordialaliitude eelarvet heaks kiitma. ( 75 ) Erinevalt riiklike spordialaliitude põhikirja heakskiitmisest, mille puhul on CONI seisukoht kohustuslik, nagu juba analüüsitud, ei ole tema eriarvamusel talle esitatud eelarvete suhtes sama mõju. ( 76 )

90.

Jällegi peab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) hindama, kas CONI teostab isegi siis, kui ta lükkab riiklike spordialaliitude eelarve tagasi, ilma et ta võiks seda asendada, ( 77 ) riiklike spordialaliitude üle teatavat kontrolli, nagu väidab komisjon. ( 78 ) Kuna eelarvete heakskiitmine põhineb CONI kehtestatud kriteeriumidel ja tingimustel, ( 79 ) võib CONI mängida eelarve kujundamises olulist rolli.

91.

Riiklike spordialaliitude majandustegevuse üle kontrolli teostamiseks CONI käsutuses olevate vahendite hindamisel ei saa lõpuks unustada, et ta võib nimetada audiitoreid tegutsema nendes liitudes. ( 80 )

92.

Euroopa Kohus on tuvastanud, et „audiitorid ei ole olemuslikult „ametnikud“ ega saa seega otsustada üksuse „üldist poliitikat ja programmi““ ( 81 ). Neid võib aga pidada täiendavaks vahendiks riikliku spordialaliidu finantstegevuse üle pideva järelevalve tegemiseks.

93.

FIGC põhikirja kohaselt on CONI nimetatud audiitorite sekkumine olulisem, kui see võib esmapilgul paista. Need audiitorid on FIGC audiitorkogus ( 82 ) enamuses (kaks kolmest) ja neil on õigus osaleda kõikidel spordiliitude organite koosolekutel.

94.

Sõltuvalt audiitorite volituste ulatusest võib CONI audiitorite pidev kohalolek FIGC otsuseid tegevates organites ( 83 ) vastata tingimustele, mida nimetati kohtuotsuses Adolf Truley seoses avaliku võimu organite finantsjärelevalvega üksuste üle. ( 84 )

d)

Riiklike spordialaliitude tunnustuse tühistamisega seotud volitused

95.

Kui riiklik spordialaliit ei täida kohustusi, millest sõltub tema tunnustamine, võib CONI tunnustuse tühistada. ( 85 ) See on lisaks sekkumisele või järelevalve rakendamisele kõige intensiivsem Itaalia õigusnormides ette nähtud meede CONI-le tegelike järelevalvevolituste andmiseks.

96.

See, et tühistamismeede võetakse ainult eriti raskekujulistel juhtudel, ei muuda mingil viisil asjaolu, et tegemist on CONI järelevalvemehhanismiga riiklike spordialaliitude suhtes. Tegemist on volitusega, mida võib samastada nendega, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa ( 86 ) ja millega avaliku võimu organ oli volitatud andma korraldus üksuse lõpetamiseks, nimetades likvideerija ja pankrotihalduri.

97.

Euroopa Kohus leidis, et „nimetatud õigusnormidega pädevale [asutusele] antud volituste teostamine eeldab, [isegi kui] see on tõepoolest erandlik, siiski pidevat kontrolli, mis võimaldab iseenesest tuvastada tõsiseid rikkumisi või juhtorganite tegematajätmisi“ ( 87 ).

98.

Lõpuks ei kaasne FIGC puhul tema tegevuse lõpetamisega, isegi kui see on vabatahtlik, tema vara jaotamist, mis antakse hoiule CONI-le. ( 88 ) See asjaolu kinnitab minu arvates, et FIGC tegevuse avalik osa, mis on CONI järelevalve all, määrab kogu tema õigusliku korra. ( 89 )

2.

Kas CONI kontroll riiklike spordialaliitude üle või riiklike spordialaliitude kontroll CONI üle?

99.

Erilist tähelepanu väärib see, et need, kes pooldavad riiklike spordialaliitude täielikku sõltumatust CONIst, väidavad, et tegelikult on CONI ise nende liitude kontrolli all, arvestades nende sekkumist CONI kõrgeimatesse organitesse. ( 90 )

100.

Euroopa Kohus käsitles sama argumenti juba kohtuotsuses FIG ja FISE, rõhutades, et „see asjaolu on asjakohane vaid siis, kui tuvastatakse, et CONI poolt konkreetse alaliidu suhtes teostatava valitsemissektori kontrolli neutraliseerimiseks saab iga alaliit eraldi […] oluliselt mõjutada CONI-poolset kontrolli […]“ ( 91 ).

101.

Kuid teisest vaatevinklist lükkab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) samuti sellise lähenemise tagasi. Ta on arvamusel, millega ma nõustun, et:

102.

Selleks, et välja selgitada, kes kontrollib keda, saab võrdlusaluseks olla üksnes CONI ja riiklike spordialaliitude vaheliste suhete seaduses ette nähtud kord. Kui – vaatamata sellele, et õiguskorras on CONI-le antud riiklike spordialaliitude üle järelevalve tegemise pädevus – see suhe oleks de facto vastupidine, sest CONI liikmed, kes tulevad riiklikest spordialaliitudest, „ei jätaks oma päritolu kõrvale“, unustades, et nad täidavad avalikke ülesandeid, oleks tegemist anomaaliaga ( 93 ), mis tuleks korrigeerida.

103.

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindamisel, kas FIGC on avalik-õiguslik isik direktiivi 2014/24 tähenduses, lähtuma CONI ja riiklike spordialaliitude vaheliste suhete õiguslikust käsitlusest, sõltumata tõrgetest, mida võib nende toimimises esineda praktikas.

V.

Ettepanek

104.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) järgmiselt:

–

tunnustab riiklikke spordialaliite spordi valdkonnas pärast nende põhikirja kinnitamist ja võib vajaduse korral tunnustuse tühistada;

–

on volitatud andma suuniseid ja tegema otsuseid riiklike spordialaliitude avaliku laadiga tegevuse kohta;

–

võib riiklikelt spordialaliitudelt nõuda riikliku olümpiakomitee üldsätete, suuniste ja otsuste täitmist, sätestades, et raske eeskirjade eiramise korral juhtimises või spordieeskirjade raske rikkumise korral peavad need alaliidud sekkuma;

–

teeb pidevalt järelevalvet riiklike spordialaliitude toimimise üle;

–

kiidab heaks riiklike spordialaliitude eelarve, tegevusprogrammi ja aastaaruande ning võib nimetada audiitorid, kes teda nende organites (vajaduse korral otsustava häälega audiitorkogus) esindavad.