<!DOCTYPE html PUBLIC "yes" "xhtml1-strict.dtd">
<html xmlns="http://www.w3.org/1999/xhtml">
<!--GENDOC2XHTML # converter_version: 1.2.15-->
  <head>
    <title>2025-12-202512C111202404850-00-TRA-DOC-ET-CONCL-C-0485-24-202506311-07_00</title>
    <meta content="text/html; charset=utf-8" http-equiv="Content-Type"/>
    <meta content="" name="Gendoc_DGTGeneratedDate"/>
    <meta content="et-EE" name="Gendoc_Lang"/>
    <meta content="" name="Gendoc_GenerationDate"/>
    <meta content="" name="IsFlattened"/>
    <meta content="1" name="NumProc"/>
    <meta content="Final" name="Gendoc_EditionType"/>
    <meta content="0001" name="Gendoc_CaseNumberSuite"/>
    <meta content="16/12/2025 12:05:51" name="Gendoc_LastVerificationDate"/>
    <meta content="" name="Gendoc_ProcedureNumber"/>
    <meta content="et" name="Gendoc_LangCode"/>
    <meta content="CNC" name="TypeDoc"/>
    <meta content="3Fn3fAZjZmyU6Mpmq10dEzk206xe0tMxEVSoQTLrIDUsJd9agR4nHw+zdz3Dz4QAAINWTIMcU7Gv6knwxlt9mYKs8LF4HzaHkhurr7kEOaQEk8pTKV/s28dfCNhfLm6TORPwm3dm0loxljrHUUrBEPUXjVRkmM0n8677Po8LY5E=" name="GenDocUID"/>
    <meta content="P" name="TypeProc"/>
    <meta content="" name="CreateCustomParts"/>
    <meta content="OK" name="ReadyToPublish"/>
    <meta content="mgre" name="Gendoc_User"/>
    <meta content="" name="EP_Mode"/>
    <meta content="" name="Gendoc_DGTGenerated"/>
    <meta content="" name="Gendoc_Vademecum"/>
    <meta content="0485" name="NumeroOrdre"/>
    <meta content="2024" name="Annee"/>
    <meta content="P" name="Gendoc_ProcedureType"/>
    <meta content="" name="EP_Version"/>
    <meta content="ET" name="Langue"/>
    <meta content="mgre" name="Gendoc_DGTGeneratedUser"/>
    <meta content="FAST_document_go_ok" name="Gendoc_LastVerificationStatus"/>
    <meta content="CNC_C" name="Gendoc_GendocTemplateType"/>
    <meta content="TRUE" name="WithoutAuthorBlockFlatP"/>
    <meta content="GenDoc 03-06-25 16:10:15" name="Created"/>
    <meta content="" name="Canevas3_Vademecum"/>
    <meta content="TRUE" name="WithoutAuthorBlock"/>
    <meta content="" name="Gendoc_CaseYear"/>
    <meta content="false" name="Generation_In_Progress"/>
    <meta content="C" name="Juridiction"/>
    <meta content="a86d552f8d74446994092d088986dda7" name="DocumentIdentifier"/>
    <meta content="0485" name="Gendoc_CaseNumber"/>
    <meta content="ImportedWithoutSource" name="SdlIdentifier"/>
    <meta content="RP" name="NatureAff"/>
    <meta content="RP" name="Gendoc_CaseNature"/>
    <meta content="0001" name="NumSuite"/>
    <meta content="C" name="Gendoc_Juridiction"/>
  </head>
  <body>
    <div style="header">
      <div id="rId24" style="first"/>
      <div id="rId20" style="even">Kohtujurist Norkuse ettepanek – Kohtuasi C‑485/24</div>
      <div id="rId21" style="default">Locatrans</div>
    </div>
    <p class="C36Centre" id="para-1" title="page-1">
      KOHTUJURISTI ETTEPANEK
    </p>
    <p class="C36Centre" id="para-2" title="page-1">
      RIMVYDAS NORKUS
    </p>
    <p class="C36Centre" id="para-3" title="page-1">
      esitatud 3. juulil 2025 (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-1" href="#t-1">1</a>
</span>)
      
    </p>
    <p class="C38Centregrasgrandespacement" id="para-4" title="page-1">
      Kohtuasi C‑485/24
    </p>
    <p class="C37Centregras" id="para-5" title="page-1">
      Locatrans Sarl
    </p>
    <p class="C37Centregras" id="para-6" title="page-1">
      versus
    </p>
    <p class="C37Centregras" id="para-7" title="page-1">
      ES
    </p>
    <p class="C39Centreespacement" id="para-8" title="page-1">
      (eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation – chambre sociale (Prantsusmaa kassatsioonikohtu sotsiaalkolleegium))
    </p>
    <p class="C71Indicateur" id="para-9" title="page-1">
      Eelotsusetaotlus – Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (Rooma konventsioon) – Artikkel 6 – Tööleping – Poolte valik – Valiku puudumisel kohaldatava õiguse imperatiivsed sätted – Seotuse kriteeriumid – Mitmes lepinguosalises riigis töötav töötaja – Tavapärane töökoht – Tavapärase töökoha muutmine lepingu täitmise ajal – Hindamine, mis põhineb kogu lepingu kestusel või viimasel ajavahemikul, mille jooksul tegevus toimus
    </p>
    <p class="C02AlineaAltA" id="para-10" title="page-2">
      
        <br/>
      
    </p>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">I.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Sissejuhatus</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">1.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Käesoleva eelotsusetaotluse õiguslik raamistik on lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-2" href="#t-2">2</a>
</span>). Täpsemalt puudutab Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud küsimus sisuliselt selle konventsiooni artiklite 3 ja 6 tõlgendamist. Artiklis 3 on sätestatud poolte tahtevabaduse põhimõte lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse valikul. Selle liikmesriikidele ühise põhimõtte kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes poolte valitud õigust. Artikliga 6, mille tõlgendamine on käesoleva küsimuse keskmes, on kehtestatud mehhanism töölepingu suhtes kohaldatava õiguse määramiseks, kui konventsiooni artikli 3 kohast valikut ei ole tehtud ja kui tehakse erand konventsiooni artikli 4 sätetest (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-3" href="#t-3">3</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">2.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses veoettevõtja ja selles äriühingus töötanud autojuhi vahel erinevate kahju hüvitamise nõuete üle, mille viimane esitas oma endise tööandja vastu pärast tema töölepingu lõpetamist.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">3.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Selles õiguslikus ja faktilises kontekstis palutakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses Euroopa Kohtul tõlgendada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a kasutatud mõistet „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">4.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Täpsemalt on Euroopa Kohtul võimalus täpsustada kaalutlusi, mille ta esitas kohtuotsuses Koelzsch (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-4" href="#t-4">4</a>
</span>) selle kohtuotsusega sarnases faktilises raamistikus, kuid tõstatades seni käsitlemata küsimuse. See küsimus puudutab tööperioodi, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma, et määrata kindlaks selle sätte alusel kohaldatav õigus juhul, kui töötaja töötas oma tööandja juures kahes eri etapis: kõigepealt mitmes riigis ja seejärel enne töösuhte lõppemist püsivalt ainult ühes riigis.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">II.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Õiguslik raamistik</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">5.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Lisaks Rooma konventsiooni artiklitele 1, 3 ja 6 (nüüd määruse (EÜ) nr 593/2008 (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-5" href="#t-5">5</a>
</span>) artikkel 8) on käesolevas kohtuasjas eriti oluline ka Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-6" href="#t-6">6</a>
</span>) artikli 5 esimese lõigu punkt 1 (nüüd määruse (EÜ) nr 44/2001 (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-7" href="#t-7">7</a>
</span>) artikkel 19).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">III.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">6.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">ES võeti 15. oktoobril 2002 sõlmitud töölepinguga tööle Bettembourgis (Luksemburg) asutatud veoettevõtja Locatrans Sàrl ettevõttes autojuhina. Töölepingus oli ette nähtud 166 tundi tööd kuus. Selles oli sätestatud, et kohaldatav õigus on Luksemburgi õigus ning et peamised transpordiga seotud riigid on Saksamaa, Beneluxi riigid, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Austria.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">7.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Locatrans teatas 14. jaanuari 2014. aasta kirjas töötajale otsusest vähendada alates 16. juulist 2014 nädala töötundide arvu 35 tunnini ehk 151,55 tunnini kuus, kuid töötaja ei olnud sellise muudatusega nõus.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">8.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Locatrans teatas 31. märtsi 2014. aasta kirjas töötajale, et olles analüüsinud töötaja tegevust viimase 18 kuu jooksul, on ta tuvastanud, et töötaja teeb märkimisväärse osa, st üle 50% tööst Prantsusmaal, ning et ta kohustatud kindlustama töötaja Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">9.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Locatrans kinnitas 17. aprilli 2014. aasta kirjaga ettepanekut võtta töötaja tööle ühes Prantsuse äriühingus ja teatas töötajale, et alates 16. juulist 2014 ei kuulu ta enam ettevõtte töötajate koosseisu, kuna ta keeldus oma tööaega vähendamast.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">10.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise ning esitas 8. jaanuaril 2015 Conseil de prud’hommes de Dijonile (Dijoni töövaidluskomisjon, Prantsusmaa) mitu kahju hüvitamise nõuet.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">11.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Conseil de prud’hommes de Dijon (Dijoni töövaidluskomisjon) jättis 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsusega töötaja nõuded rahuldamata põhjendusel, et tema töölepingu täitmisele ja lõpetamisele on kohaldatav Luksemburgi õigus, et tema ametist vabastamine oli selge ja ühene ning et ei olnud alust seda ümber kvalifitseerida töölepingu ebaseaduslikuks ülesütlemiseks.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">12.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Töötaja apellatsioonkaebuse peale tühistas Cour d’appel de Dijon (Dijoni apellatsioonikohus, Prantsusmaa) 2. mai 2019. aasta kohtuotsusega 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse. Sellega seoses märkis see kohus, et vaidlusaluse töölepingu kohaselt olid pooled valinud oma töösuhtele kohaldatavaks õiguseks Luksemburgi õiguse. Samas leidis kohus, et Locatrans tunnistas oma 31. märtsi 2014. aasta kirjas, et töötaja tegi põhiosa tööst Prantsusmaal, ning kohtu sõnul oli töötaja seda asjaolu tõendanud. Võttes arvesse Rooma konventsiooni artiklit 6, ei saanud poolte valitud Luksemburgi õiguse tõttu töötajat jätta ilma kaitsest, mis oli talle tagatud Prantsuse õiguse imperatiivsete sätetega, nagu töölepingu muutmist ja lõpetamist käsitlevad sätted. Sellest tulenevalt kvalifitseeris nimetatud kohus töölepingu lõpetamise ümber töölepingu ülesütlemiseks ja tuvastas, et ülesütlemine ei põhine tegelikul ja mõjuval põhjusel, ning mõistis seetõttu Locatransilt välja töötajale hüvitiseks teatud summad.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">13.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Locatrans esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassation – chambre sociale’ile (Prantsusmaa kassatsioonikohtu sotsiaalkolleegium), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">14.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Nimetatud kohus tuletas sisuliselt tuletas meelde Rooma konventsiooni artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kollisiooninormi. Ta märgib sellega seoses, et Euroopa Kohus täpsustanud mõiste „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“ selle sätte tähenduses tõlgendamise kriteeriume olukorras, kus töötaja töötab rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, nimelt kohtuotsuses Koelzsch (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-8" href="#t-8">8</a>
</span>). Viimati nimetatud kohtuotsuses tugines Euroopa Kohus ka Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 käsitlevale kohtupraktikale, mis näitab kavatsust tõlgendada kohtualluvuse konflikti ja kollisiooninormide valdkonna seotuse kriteeriume üheti mõistetavalt. Viimati nimetatud sätte osas meenutas eelotsusetaotluse esitanud kohus ka kohtuotsuse Weber (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-9" href="#t-9">9</a>
</span>) asjakohasust.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">15.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi täpsustused, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses Koelzsch (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-10" href="#t-10">10</a>
</span>) mõiste „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“ tõlgendamise kohta, võivad favor laboris-põhimõtte kohaselt viia selleni, et lähtutakse viimasest kohast, kus töötaja oma põhitööd teeb, viitab Euroopa Kohus kohtuotsuses Weber (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-11" href="#t-11">11</a>
</span>) siiski sõnaselgelt „kogu töösuhte kestuse“ arvessevõtmisele, ilma et ta oleks korranud selle kohtuotsuse punktis 54 välja toodud kriteeriumi „viimane koht, kus töötaja oma põhitööd teeb“.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">16.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Seda kohtupraktikat arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selleks, et määrata kindlaks, mis õigus oleks kohaldatav juhul, kui pooled ei ole valikut teinud, tuleb käesoleval juhul võtta arvesse kogu töösuhte kestust, et teha kindlaks koht, kus asjaomane isik oma põhitöös teeb Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses, või tuleb lähtuda kõige hilisemast tööperioodist. Ta leiab, et kuigi pädeva kohtu kindlaksmääramisel on asjakohane selle koha kriteerium, kus töötaja oma põhitööd teeb, kuna see võimaldab töötajal esitada hagi väiksemate kuludega, jääb kahtlus, kas seda kriteeriumi on võimalik kohaldada, et määrata kindlaks kohaldatav õigus, kui pooled ei ole valikut teinud, kuna selline lähenemine võib viia selleni, et sama töölepingu suhtes kohaldatakse järjest erinevaid imperatiivseid seadusi, sõltuvalt töökoha muutumisest.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">17.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation – chambre sociale (kassatsioonikohtu sotsiaalkolleegium) 10. juuli 2024. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:</p>
</td>
</tr>
</table>
    <p class="C02AlineaAltA" id="para-31" title="page-4">
      „Kas [Rooma] konventsiooni artikleid 3 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui töötaja teeb tööandja jaoks sama tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, tuleb juhul, kui lepingupooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata, selle kindlaksmääramiseks arvesse võtta kogu töösuhte kestust, et määrata kindlaks koht, kus asjaomane isik tavaliselt töötas, või tuleb lähtuda kõige hilisemast tööperioodist, kui töötaja pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud kohas töötamist töötab seejärel püsivalt teises kohas, millest peab poolte selge tahte kohaselt saama uus tavaline töökoht?“
    </p>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">18.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kirjalikud seisukohad on esitanud põhikohtuasja pooled, Prantsuse ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">IV.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Eelotsuse küsimus</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">19.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma konventsiooni artikleid 3 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui esiteks tegi töötaja kõigepealt sama tööd oma tööandja jaoks mitmes riigis ja on seejärel enne töösuhte lõppemist töötanud püsivalt ainult ühes riigis, kuna viimane töökoht peab poolte selge tahte kohaselt saama uueks tavapäraseks töökohaks, ja teiseks, et töötaja on lepingu lõpetamise vaidlustanud, tuleb selleks, et määrata kindlaks koht, kus töötaja tavaliselt töötas, ja seega poolte valiku puudumisel kohaldatav õigus, lähtuda kogu töösuhte kestusest või kõige hilisemast tööperioodist.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">20.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Nimetatud kohus soovib seega sisuliselt teada, kumb neist kahest kriteeriumist on kõnealuse töölepingu lõpetamisele kohaldatav, kuna see lõpetamine toob kaasa konflikti kohaldatavate õiguste vahel (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-12" href="#t-12">12</a>
</span>). Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et esimese viidatud kriteeriumi puhul tooks töösuhte kogu kestuse arvessevõtmine kaasa selle, et ES-i esitatud nõuete põhjendatust hinnatakse Luksemburgi õiguse alusel ja et need nõuded tuleb seega rahuldamata jätta. Seevastu juhul, kui teise kriteeriumi puhul võetaks arvesse üksnes kõige hilisemat töötamisperioodi, oleks sel juhul kohaldatav töölepingu muutmist ja lõpetamist reguleeriv Prantsuse õigus, mis oleks ES-ile soodsam.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">21.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et esineb põhjendatud kahtlus, kas töötaja viimase tavapärase töö tegemise koha kriteeriumi, mis on oluline pädeva kohtu määramiseks, võib kasutada ka töölepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, kui lepingus ei ole õigust valitud, kuna selline lähenemine võib eelkõige viia selleni, et sama töölepingu suhtes kohaldatakse järjestikku erinevaid imperatiivseid seadusi, sõltuvalt töö tegemise koha muutustest.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">22.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Põhikohtuasja pooled ja huvitatud isikud on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamise küsimuses eriarvamusel.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">23.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Locatrans ja Tšehhi valitsus väidavad kohtuotsusele Weber viidates eelkõige, et juhul, kui töötaja teeb tööandja jaoks sama tööd rohkem kui ühes riigis, tuleb selleks, et teha kindlaks koht, kus asjaomane isik oma põhitööd tegi, ja seega poolte valiku puudumisel kohaldatav õigus, arvesse võtta kogu töösuhte kestust. Prantsuse valitsus leiab omakorda, et kõige hiljutisemat töötamisperioodi võib arvesse võtta, et teha kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades kindlaks, kas on tihedamaid seoseid mõne teise riigiga. Seevastu ES väidab kõigepealt, et vaatamata eelotsuse küsimuse sõnastusele ei ole ta oma töösuhte ajal töökohta vahetanud (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-13" href="#t-13">13</a>
</span>). Seega erineb tema sõnul tema olukord selgelt sellest, mille kohta tehti kohtuotsus Weber, kus töötaja oli töötanud järjest kahes erinevas töökohas. Igal juhul, isegi kui pidada kohtuotsust Weber käesolevas kohtuasjas tõepoolest asjakohaseks, tuleb lähtuda kõige hilisemast tööperioodist. Komisjon märgib omakorda, et sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasjas, kus vaidlus puudutab lepingu lõpetamist ja selle üle otsustamiseks asjakohased faktilised asjaolud leiavad aset lepingu lõpul, tuleb arvesse võtta kõige hilisemat tööperioodi.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">24.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi ning põhikohtuasja poolte ja huvitatud isikute argumente, esitan esiteks mõned üldised kaalutlused Rooma konventsiooni ja selle artiklis 6 ette nähtud kollisiooninormi eesmärgi ja üldise ülesehituse kohta (A jagu). Teiseks käsitlen mõistet „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ selle konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses, lähtudes asjakohasest kohtupraktikast, et teha sellest järeldused käesoleva kohtuasja jaoks (B jagu).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">A.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Sissejuhatavad märkused Rooma konventsiooni ja selle artiklis 6 ette nähtud kollisiooninormi eesmärgi ja üldise ülesehituse kohta</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">25.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Esiteks tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus on juba märkinud (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-14" href="#t-14">14</a>
</span>), tuleneb Rooma konventsiooni preambulist, et konventsioon sõlmiti selleks, et jätkata rahvusvahelise eraõiguse vallas õigusnormide ühtlustamist, mis sai alguse Brüsseli konventsiooni vastuvõtmisega (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-15" href="#t-15">15</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">26.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Preambulist tuleneb samuti, et konventsiooni eesmärk on kehtestada ühtsed eeskirjad lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, olenemata sellest, kus tuleb kohtuotsus teha. Nimelt, nagu nähtub ka nimetatud konventsiooni käsitlevast aruandest, tekkis konventsioon soovist kõrvaldada ebamugavused, mis tulenevad kollisiooninormide mitmekesisusest lepingute valdkonnas (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-16" href="#t-16">16</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">27.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Teiseks tuleb Rooma konventsiooni artiklis 6 ette nähtud kollisiooninormi konteksti kohta märkida, et konventsioonis kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks on kehtestatud üldised kriteeriumid. Konventsiooni II jaotises kehtestatud ühtsetes eeskirjades on sätestatud põhimõte, et eelistatakse konventsiooniosaliste tahet, kellele on konventsiooni artiklis 3 antud vabadus valida kohaldatav õigus. Kui sellist valikut ei ole tehtud, näeb Rooma konventsiooni artikkel 4 ette seotuse kriteeriumid, mille alusel peab kohus selle õiguse kindlaks määrama (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-17" href="#t-17">17</a>
</span>). Need kriteeriumid on kohaldatavad igat liiki lepingute suhtes (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-18" href="#t-18">18</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">28.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Nagu teada, on teatavat liiki lepingute jaoks ette nähtud ka erinormid. Rooma konventsiooni artiklis 6 on eelkõige kehtestatud individuaalsetele töölepingutele kohaldatava õiguse kollisiooninorm. Sellele erikollisiooninormile (nagu ka Rooma I määruse artiklis 8 sätestatule) on lisatud kaks üldsätet (lõige 1 ja lõike 2 punkt a), täiendav säte (lõike 2 punkt b) ja erandiklausel (lõike 2 viimane lause) (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-19" href="#t-19">19</a>
</span>). Konventsiooni koostajate sõnul oli taolise kollisiooninormi eesmärk kehtestada sobivam regulatsioon valdkondades, kus asjaomaste riikide huvid ei ole samal tasandil, tagades samas, et lepingupoolele, keda peetakse lepingulises suhtes sotsiaal-majanduslikult nõrgemaks, oleks tagatud sobivam kaitse (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-20" href="#t-20">20</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">29.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Nende üldiste kaalutluste alusel on nimetatud konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud, et „[o]lenemata artikli 3 sätetest, ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele [selle artikli] lõike 2 kohaselt“ (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-21" href="#t-21">21</a>
</span>). Kui sellist valikut ei ole tehtud, on artikli 6 lõikes 2 sätestatud kaks ühendavat kriteeriumi: esimese võimalusena „selle riigi õigus[…], kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ (punkt a), mis on seega objektiivselt kohaldatav õigus, või teise võimalusena, „kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigus[…], kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud“ (punkt b) (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-22" href="#t-22">22</a>
</span>). Selle lõike 2 viimases lauses on kehtestatud eranditingimus, et neid kahte seotuse kriteeriumi ei kohaldata, kui „asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust“.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">30.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Selles kontekstis (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-23" href="#t-23">23</a>
</span>) ja pidades silmas vajadust tagada liidu rahvusvahelise eraõiguse erinevate sätete kooskõlastamine, tõlgendangi nüüd mõistet „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">B.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Mõiste „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">1.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Asjakohane kohtupraktika ning grammatiline, kontekstipõhine ja teleoloogiline tõlgendamine</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">31.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a on sätestatud, et olenemata artikli 4 sätetest ja artikli 3 kohase valiku puudumisel kohaldatakse töölepingu suhtes „selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis“.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">32.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Selle sätte sõnastusest nähtub, et autonoomse mõiste „selle riigi õigus, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ määratlemiseks ei piisa grammatilisest tõlgendamisest. Kohtuotsuses Koelzsch (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-24" href="#t-24">24</a>
</span>) võttis Euroopa Kohus esimest korda seisukoha selle mõiste kohta Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tähenduses (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-25" href="#t-25">25</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">a)</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kohtuotsus Koelzsch – mõiste piiritlemine</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">1)</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Töötajale piisava kaitse tagamise eesmärk ja seotuse kriteeriumi laia tõlgendamise vajadus</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">33.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kohtuotsuses Koelzsch kasutas Euroopa Kohus laia tõlgendust, et piiritleda autonoomset mõistet „selle riigi õigus, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“. Selleks märkis ta kõigepealt, et niisuguses tõlgenduses ei või jätta arvestamata tõlgendust, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 ette nähtud kriteeriume, kui need määravad kindlaks kohtualluvuse kindlakstegemise reeglid samades küsimustes ja kasutavad samalaadseid mõisteid (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-26" href="#t-26">26</a>
</span>). Seda sätet tõlgendavale kohtupraktikale (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-27" href="#t-27">27</a>
</span>) tuginedes tuletas Euroopa Kohus meelde, et juhul, kus töötaja teeb tööd rohkem kui ühes riigis, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada kohane kaitse töötajale kui nõrgemale lepingupoolele (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-28" href="#t-28">28</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">34.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Seejärel märkis Euroopa Kohus, et töölepingute valdkonnas on Brüsseli konventsioonil ja Rooma konventsioonil sama eesmärk, nimelt töötaja piisav kaitse. Ta otsustas seda eesmärki silmas pidades seega, et kuna Rooma konventsiooni artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega tagatakse pigem töötaja töötamiskohariigi kui tööandja asukohariigi õiguse kohaldamine (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-29" href="#t-29">29</a>
</span>). Arvestades nende kahe konventsiooni eesmärkide samasust, on Euroopa Kohus kinnitanud, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendav kohtupraktika on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a analüüsimisel jätkuvalt asjakohane. (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-30" href="#t-30">30</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">35.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb“ tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või – tegevuskeskme puudumise korral – täidab peamise osa oma ülesannetest (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-31" href="#t-31">31</a>
</span>). Järelikult tuleb Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud seotuse kriteeriumi tõlgendada laialt, et teha kindlaks, kas töötaja tegi oma põhitööd ühes asjaomastest riikidest (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-32" href="#t-32">32</a>
</span>). Selleks võttis Euroopa Kohus arvesse töö laadi rahvusvaheliste vedude sektoris ja täpsustas, et tuleb võtta arvesse kõiki töötaja tegevust iseloomustavaid asjaolusid (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-33" href="#t-33">33</a>
</span>). Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja teeb tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, on selle sätte mõttes riigiks, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, riik, kus või kust töötaja – võttes arvesse kõiki kõnesolevat tegevust iseloomustavaid asjaolusid – täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-34" href="#t-34">34</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">2)</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Üldreegel ja kaudne meetod selle konkreetselt rakendamiseks: kvalitatiivne kriteerium</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">36.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Mainitud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et hinnata, kas töötaja on oma põhitööd teinud ühes lepinguosalistest riikidest, ja selleks, et teha kindlaks, millises neist, kehtestas Euroopa Kohus kohtuotsuse Koelzsch punktis 50 üldreegli, mis põhineb erinevate faktiliste kriteeriumide arvessevõtmisel. Selle reegli kohaselt on „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb“ riik, kus või kust töötaja kõiki kõnealust tegevust iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-35" href="#t-35">35</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">37.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Selleks et anda liikmesriigi kohtule nimetatud reegli kohaldamiseks juhised, märkis Euroopa Kohus, võttes arvesse töösuhete eripära transpordisektoris, on mitu näitajat, mida võib Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvesse võtta. Liikmesriigi kohus peab eelkõige kindlaks tegema, millises riigis asub koht, kust töötaja täidab veoülesandeid, saab tööülesannete juhiseid ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töövahendid. Ta peab samuti kindlaks tegema, millistes kohtades veod peamiselt toimuvad ja millistes kohtades laaditakse kaubad maha ning kuhu töötaja pärast tööülesannete täitmist tagasi pöördub (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-36" href="#t-36">36</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">38.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Minu arvates on see „kaudne meetod“ oluline element sellise mõiste nagu „kus või kust kohast töötaja tavaliselt töötab“ ulatuse mõistmisel selle konkreetsel juhul kohaldamisel. Euroopa Kohtu sõnul võimaldab see meetod mitte ainult paremini kajastada õigussuhete tegelikkust, kuna see peab arvesse võtma kõiki tegureid, mis iseloomustavad selle töötaja töö laadi, vaid ka takistada seda, et seda mõistet kasutataks muude eesmärkide saavutamiseks või sellega aidataks kaasa kohustustest kõrvale hoidmise strateegiate kasutamisele (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-37" href="#t-37">37</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">39.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Lisaks tuleb märkida, et eespool nimetatud põhimõtte (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-38" href="#t-38">38</a>
</span>) kehtestamiseks tugines Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 käsitlevale kohtupraktikale (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-39" href="#t-39">39</a>
</span>). Nimelt ei tohi unustada, et selle kohtupraktika aluseks olnud kohtuasjades oli tegemist töötajaga, kes töötas mitmes riigis, kuid kellel oli ühes neist riikidest, kus oli tema elukoht, ka büroo, kust ta korraldas oma tööd oma tööandja jaoks ja kuhu ta pärast igat töösõitu välismaale tagasi pöördus. Seetõttu on Euroopa Kohus selle koha konkreetseks kindlaksmääramiseks, kus töötaja „oma põhitööd teeb“, otsustanud, et see on koht, kust töötaja peamiselt oma kohustusi tööandja ees täidab, või koht, kus on tema kutsetegevuse tegelik kese (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-40" href="#t-40">40</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">40.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Lisaks tuletan meelde, et väljend „kust“ lisati Rooma I määruse (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-41" href="#t-41">41</a>
</span>) artikli 8 lõikesse 2 siis, kui Rooma konventsioon muudeti määruseks (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-42" href="#t-42">42</a>
</span>). Seega lisas liidu seadusandja selle uue väljendiga määrusesse Euroopa Kohtu praktika Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohta (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-43" href="#t-43">43</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">41.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Samas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 käsitlevas kohtupraktikas seisnud mitme riigi territooriumil tehtava töölepingu valdkonnas silmitsi ka teistsuguse olukorraga, kus asjaomaste kohtade paljususe hulgast ei saa ühtegi kohta kindlaks teha kui kohta, kus või kust töötaja töötab. Nii on see kohtuotsuses Weber.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">b)</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kohtuotsus Weber – ajaline kriteerium</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">42.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Weber, tekkis eelkõige küsimus, kas selleks, et teha kindlaks, kas töötaja tegi oma tööd „harilikult“ lepinguosalises riigis, tuleb arvesse võtta töösuhte „kogu kestust“ või ainult selle viimast perioodi (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-44" href="#t-44">44</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">43.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Esiteks eristas Euroopa Kohus tema menetluses olevat kohtuasja kohtuasjadest, milles tehti kohtuotsused Mulox IBC ja Rutten, kus erinevalt sellest kohtuasjast oli töötajal ühes lepinguosalises riigis büroo, mis oli tema kutsetegevuse tegelik kese ja kust ta täitis põhiosa oma kohustustest tööandja ees (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-45" href="#t-45">45</a>
</span>). Neid erinevusi arvestades leidis Euroopa Kohus, et nendest kohtuotsustest tulenevat kohtupraktikat ei saa nimetatud kohtuasjale tervikuna üle kanda (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-46" href="#t-46">46</a>
</span>). Euroopa Kohus märkis siiski, et see kohtupraktika jääb endiselt asjakohaseks, sest see eeldab, et mitme lepinguosalise riigi territooriumil täidetava töölepingu korral tuleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tõlgendada nii, et see on paik, kus või kust töötaja täidab kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes faktiliselt põhiosa oma kohustustest tööandja ees (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-47" href="#t-47">47</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">44.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Teiseks täpsustas Euroopa Kohus nende erinevate asjaolude tõttu, et asjakohane kriteerium, mida tuleb selle sätte tähenduses harilikult töö tegemise koha kindlaksmääramisel arvesse võtta, on põhimõtteliselt koht, kus töötaja töötas suurema osa oma tööajast tööandja heaks (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-48" href="#t-48">48</a>
</span>). Euroopa Kohus otsustas seega muude kriteeriumide puudumisel, et selleks kohaks on koht, kus töötaja töötas suurema osa tööajast (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-49" href="#t-49">49</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">45.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu hinnangul tähendab see ajaline kriteerium, mis põhineb asjaomastes eri lepinguosalistes riikides töötatud aja pikkusel, loogiliselt seda, et võetakse arvesse töötaja kogu töötamisperioodi, et teha kindlaks koht, kus töötaja tegi kõige olulisema osa oma tööst, ja kus sellisel juhul on tema ja tööandja vahelise lepingulise suhte raskuskese (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-50" href="#t-50">50</a>
</span>). Sellest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus, et, kui tegemist on töölepinguga, mille täitmisel töötaja teeb tööandja heaks sama tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, tuleb üldjuhul selle paiga kindlaksmääramisel, kus asjaomane isik selle sätte tähenduses tavaliselt töötab, arvesse võtta kogu töösuhte kestust (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-51" href="#t-51">51</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">46.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Sellega seoses on minu arvates oluline rõhutada, et Euroopa Kohus on siiski ette näinud selle, mis võib esmapilgul näida erandina ajalise kriteeriumi reeglist, mille kohaselt on tavapärane töötamise koht koht, kus töötaja on töötanud suurema osa oma tööajast. Olen aga arvamusel, et tegemist ei ole erandiga, vaid pigem Euroopa Kohtu poolt selle ajalise kriteeriumi kohaldamisega konkreetsel juhul. Euroopa Kohus on nimelt täpsustanud, et kõige hilisemat tööperioodi tuleb arvesse võtta siis, kui töötaja töötab pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud kohas töötamist püsivalt teises kohas, kuna poolte selge tahte järgi peaks viimasest saama uus tavaline töökoht (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-52" href="#t-52">52</a>
</span>). Seega, kuna puudub töötaja kutsetegevuse tegelik kese, põhineb selles kohtuotsuses Euroopa Kohtu kehtestatud ajaline kriteerium põhimõttel, mille võib kõrvale jätta üksnes juhul, kui konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid arvestades on vaidluse ese tugevamalt seotud mõne teise töökohaga (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-53" href="#t-53">53</a>
</span>). Tulen hiljem tagasi selle ajalise kriteeriumi juurde, mis on eelotsuse küsimuse analüüsimisel eriti oluline (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-54" href="#t-54">54</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">47.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Oma analüüsi selle osa kokkuvõtteks pean esiteks meelde tuletama, et selleks, et kehtestada põhimõte, et riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, on riik, kus või kust töötaja täidab kõiki seda tegevust iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes põhiosa oma kohustustest tööandja ees, tugines Euroopa Kohus kohtuotsuse Koelzsch punktis 50 oma kohtupraktikale, mis tuleneb kohtuotsustest Mulox IBC (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-55" href="#t-55">55</a>
</span>) ja Rutten (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-56" href="#t-56">56</a>
</span>). Nagu ma juba selgitasin, kinnitati seda reeglit hiljem kohtuotsuse Weber (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-57" href="#t-57">57</a>
</span>) punktides 49 ja 50. Sellest tuleneb, et nimetatud reegli kontrollimine on liikmesriikide kohtute hinnangu lähtepunkt kõigil juhtudel, kui – nagu käesolevas asjas – töölepingut täidetakse mitme lepinguosalise riigi territooriumil.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">48.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Teiseks, nagu ma eespool märkisin, on Euroopa Kohus selleks, et teha kindlaks riik, mida võib pidada „paigaks, kus või kust“ töötaja täidab põhiosa oma kohustustest tööandja ees, kehtestanud kvalitatiivsed (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-58" href="#t-58">58</a>
</span>) ja ajalised (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-59" href="#t-59">59</a>
</span>) kriteeriumid, mida liikmesriikide kohtud (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-60" href="#t-60">60</a>
</span>) peavad arvesse võtma. Kuigi Euroopa Kohtu hinnangul peab ajaline kriteerium põhimõtteliselt arvesse võtma kogu ajavahemikku, mil töötaja töötas oma tööandja juures, on Euroopa Kohus siiski näinud ette selle ajalise kriteeriumi kohaldamise konkreetsel juhul, kui vaidluse ese on „tihedamalt seotud teise töökohaga“ (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-61" href="#t-61">61</a>
</span>). Sellisel juhul peaks liikmesriigi kohus (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-62" href="#t-62">62</a>
</span>) oma hinnangus lähtuma kõige hiljutisemast töötamisperioodist, mitte kogu töötamisperioodist (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-63" href="#t-63">63</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">49.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Seda kohtupraktikat tuleb seega käesoleva kohtuasja hindamisel arvesse võtta.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">2.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Järeldused, mis tuleb teha kohtupraktika analüüsist käesoleva kohtuasja jaoks</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">50.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Arutluskäigu selles etapis märgin, et põhikohtuasja poolte ja huvitatud isikute argumentidest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus näib põhinevat kahe a priori eraldiseisva kohtupraktika suuna ristumiskohas. Eelneva analüüsi tulemusel asetuvad need kaks lähenemisviisi vaatamata nende ilmsele erinevusele siiski ühte ja samasse kohtupraktika suunda, mille kohaselt on Euroopa Kohus kehtestanud põhimõtte, mis põhineb selle kohaldamisel kvalitatiivsete ja ajaliste kriteeriumide arvessevõtmisel. Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriikide kohtud peavad arvesse võtma kvalitatiivset kriteeriumi, mis on määrav kriteerium. Kui aga kvalitatiivsed elemendid puuduvad või kui need ei ole piisavalt täpsed, muutub ajaline kriteerium asjakohaseks. Lisaks võivad need kaks kriteeriumi olla samaaegsed ja üksteist täiendavad (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-64" href="#t-64">64</a>
</span>). Igal juhul peavad liikmesriikide kohtud võtma arvesse läheduse põhimõtet ja töötaja kaitset.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">51.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Lisaks pean vajalikuks märkida, et kuna töösuhe on kestev, võivad sellele suhtele iseloomulikud tunnused, nagu töötamine, töö tegemise koht või töötasu, muutuda. Eelkõige võib piiriülese töö korral muutuda ka riik, kus töötaja „oma põhitööd teeb“, olenevalt objektiivsete asjaolude muutumisest (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-65" href="#t-65">65</a>
</span>). Teisisõnu võib poolte valiku puudumisel kohaldatav õigus muutuda sellise töösuhte enda laadi tõttu, mis kestab. Võttes aga arvesse asjaolu, et üks Rooma konventsiooni eesmärke on suurendada usaldust lepingupoolte vaheliste suhete stabiilsuse vastu, peab kohaldatava õiguse muutumine, mis tuleneb faktiliste asjaolude muutumisest, tulenema ka poolte selgest tahtest. Nimelt ei tohi sellel muutusel olla tagajärgi õigussuhetele, mis tekkisid enne seda muutust, mistõttu ratione temporis kohaldatakse vaidluse suhtes jätkuvalt õigust, mis oli kohaldatav nende asjaolude ilmnemise ajal (tempus regit actum).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">52.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Eeltoodut arvestades on põhiküsimus selles, milline on käesoleval juhul asjakohane kriteerium, et teha konkreetselt kindlaks hetk, mil tekkis vaidlus, et teha kindlaks koht, kus töötaja tavaliselt töötas, ja seega kohaldatav õigus, kui pooled ei ole valikut teinud.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">53.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Locatrans teatas töötajale, et viimase 18 kuu jooksul tehtud töö analüüs näitas, et töötaja tegi märkimisväärse osa oma tööst Prantsusmaal ja et seetõttu peab ta olema kindlustatud Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul töötas töötaja sel ajavahemikul enne töösuhte lõppemist püsivalt ainult Prantsusmaal. Seega võib minu arvates väita, et töötaja olukorra selline areng või selline muutus, mille tagajärjel tehakse püsivalt tööd ainult ühes lepinguosalises riigis – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, kuulub ajalise kriteeriumi kohaldamisalasse, nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuse Weber punktides 53 ja 54 sõnastas. Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab Locatrans, ei ole käesoleval juhul asjakohane võtta arvesse töötaja kogu tegevusperioodi, kuna asjasse puutuvad faktilised asjaolud leiavad aset lepingu kehtivuse lõpul.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">54.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Selles suhtes nõustun komisjoniga, et taolises kohtuasjas, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus töötaja vaidlus puudutab lepingu lõpetamist ja selle vaidluse lahendamiseks asjakohased faktilised asjaolud leiavad aset lepingu lõpus, tuleb arvesse võtta kõige hilisemat töötamisperioodi (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-66" href="#t-66">66</a>
</span>) ja seda järgmistel põhjustel.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">55.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Esiteks näib mulle oluline rõhutada, et kui liikmesriigi kohtud kohaldavad kõige asjakohasemat kriteeriumi (olenemata sellest, kas see on kvalitatiivne või ajaline) selle paiga kindlaksmääramiseks, kus töötaja oma põhitööd teeb, tuleb arvesse võtta Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärki tagada töötajale piisav kaitse. Seetõttu tuleb võimalust mööda tagada selle liikmesriigi õigusega, kus töötaja oma kutsetegevust teostab, ette nähtud töökaitse-eeskirjade järgimine (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-67" href="#t-67">67</a>
</span>). Nagu komisjon õigesti rõhutab, saab seda eesmärki täielikult saavutada ainult siis, kui selle riigi, kus tööd tavaliselt tehakse, muutumise või püsiva muutuse korral muutub ka kohaldatav õigus (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-68" href="#t-68">68</a>
</span>).</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">56.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Teiseks näib mulle, et see tõlgendus on kooskõlas Rooma konventsiooni eesmärgiga, milleks on õiguskindluse taseme tõstmine, suurendades usaldust lepingupoolte vaheliste suhete stabiilsuse vastu (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-69" href="#t-69">69</a>
</span>). Minu arvates ei ole tegemist mitte sellega, et tavapärase töö tegemise koha kriteerium üldiselt sõltuks viimasest kohast, kus töö toimus, vaid pigem sellega, et kohaldada kaudse meetodi raames ajalist kriteeriumi „viimase ajavahemiku“ kohta, võttes arvesse asjaolu, et töötaja algatatud vaidlus puudutab lepingu lõpetamist. Seega ei tohiks selle ajalise kriteeriumi õige kohaldamine olla poolte jaoks ettearvamatu. Tuletan meelde, et ajahetke, millest alates võib viimati nimetatud kohta pidada tavapäraseks töö tegemise kohaks, reguleerivad kohtuotsuses Weber (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-70" href="#t-70">70</a>
</span>) ette nähtud tingimused.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">57.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Kolmandaks võimaldab see tõlgendus järgida kooskõla Brüsseli konventsiooni artikli 5 ja Rooma konventsiooni artikli 6 (forum et ius) vahel (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-71" href="#t-71">71</a>
</span>). Nimelt on töölepingust tekkivate vaidluste lahendamiseks üldjuhul pädev selle paiga kohus, kus (või kust) töötaja tavaliselt töötab (või vajaduse korral selle paiga kohus, kus ta viimati oma põhitööd tegi) (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-72" href="#t-72">72</a>
</span>). See kohus kohaldab samal ajal ka oma riigi õiguse imperatiivseid sätteid (lex loci laboris) (<span class="note footnote notemarker">
<a id="c-73" href="#t-73">73</a>
</span>). Sellega seoses võimaldab asjaolu, et selle „viimase ajavahemikuga“ seotud ajalise kriteeriumi kohaldamise määrab kindlaks vaidlustamise ese, asjasse puutuvate faktiliste asjaolude asetleidmise aeg ja poolte selge tahe, piiritleda olukorda, kus kohaldatakse samal ajal mitut õigust.</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">V.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Ettepanek</p>
</td>
</tr>
</table>
    <table cellpadding="0" cellspacing="0" border="0" width="100%">
<col width="5%"/>
<col width="95%"/>
<tr>
<td valign="top">
<p class="count">58.</p>
</td>
<td valign="top">
<p class="normal">Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Cour de Cassation – chambre sociale’i (Prantsusmaa kassatsioonikohtu sotsiaalkolleegium) eelotsuse küsimusele järgmiselt:</p>
</td>
</tr>
</table>
    <p class="C02AlineaAltA" id="para-83" title="page-4">
      19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui esiteks tegi töötaja kõigepealt sama tööd oma tööandja jaoks mitmes riigis ja töötas seejärel enne töösuhte lõppemist püsivalt ainult ühes riigis, kuna viimane töökoht peab poolte selge tahte kohaselt saama uueks tavapäraseks töökohaks, ja teiseks on töötaja lepingu lõpetamise vaidlustanud, tuleb selleks, et määrata kindlaks koht, kus töötaja tavaliselt töötas, ja seega poolte valiku puudumisel kohaldatav õigus, lähtuda töösuhte kõige hilisemast tööperioodist.
    </p>
    <div/>
  <hr class="note"/>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-1" href="#c-1">1</a>
</span>) Algkeel: prantsuse.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-2" href="#c-2">2</a>
</span>) 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (ELT 2005, C 169, lk 10; edaspidi „Rooma konventsioon“). Arvestades töölepingu sõlmimise kuupäeva, on töölepingu suhtes kohaldatav nimetatud konventsioon.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-3" href="#c-3">3</a>
</span>) Rooma konventsiooni artikkel 4 näeb ette üldise mehhanismi, mis võimaldab määrata kindlaks lepingu suhtes kohaldatava õiguse, kui pooled ei ole valikut teinud.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-4" href="#c-4">4</a>
</span>) Vt 15. märtsi 2011. aasta kohtuotsus (C‑29/10, edaspidi „kohtuotsus Koelzsch“, EU:C:2011:151, punktid 40, 46, 50 ja resolutsioon).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-5" href="#c-5">5</a>
</span>) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“). Selle määrusega asendati Rooma konventsioon ja seda kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009. Seega, kuna vaidlusalune leping sõlmiti 15. oktoobril 2002, on see konventsioon põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-6" href="#c-6">6</a>
</span>) 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1) (edaspidi „Brüsseli konventsioon“).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-7" href="#c-7">7</a>
</span>) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 2; edaspidi „Brüsseli I määrus“). Selle määrusega asendati Brüsseli konventsioon. Brüsseli I määrus tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“). Brüsseli I määruse artiklist 19 sai Brüsseli Ia määruse artikkel 21.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-8" href="#c-8">8</a>
</span>) Vt kohtuotsuse punktid 40, 46, 50 ja resolutsioon.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-9" href="#c-9">9</a>
</span>) Vt 27. veebruari 2002. aasta kohtuotsus (C‑37/00, edaspidi „kohtuotsus Weber“, EU:C:2002:122, punktid 54 ja 58).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-10" href="#c-10">10</a>
</span>) Kohtuotsuse punktid 40 ja 46.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-11" href="#c-11">11</a>
</span>) Kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-12" href="#c-12">12</a>
</span>) Rooma konventsiooni artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et „konventsiooni sätteid kohaldatakse lepinguliste kohustuste suhtes igas olukorras, kus tuleb valida eri riikide õiguse vahel“.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-13" href="#c-13">13</a>
</span>) ES väidab nimelt, et ta tegeles vedudega mitmes kohas, kusjuures tal oli märkimisvääne side Prantsusmaaga, mis on tema elukohariik, ning et tööandja võttis teadmiseks üksnes seda faktilist olukorda, mis eksisteeris juba enne töösuhte lõpetamist. Sellega seoses piisab, kui meenutada esiteks, et ELTL artiklis 267 sätestatud koostöömenetluses ei ole mitte Euroopa Kohtu, vaid liikmesriigi kohtu ülesanne tuvastada vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud ja teha nendest järeldused oma otsuse jaoks. Teiseks on liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames Euroopa Kohtu ülesanne võtta arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, nagu see on määratletud eelotsusetaotluses (vt eelkõige 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association (C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika)).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-14" href="#c-14">14</a>
</span>) Vt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ICF (C‑133/08, EU:C:2009:617, punktid 22 ja 23).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-15" href="#c-15">15</a>
</span>) Sellega seoses tuleb meenutada, et Rooma I määruse põhjenduses 7 on märgitud, et „[k]äesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas [Brüsseli I määrusega] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“)“. Lisaks on Rooma II määruse põhjenduses 7 märgitud, et „[k]äesoleva määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas [Brüsseli I] määrusega […] ning lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate õigusaktidega“ (kohtujuristi kursiiv). Seetõttu on vaja tagada nii liidu rahvusvahelise eraõiguse aktide kooskõlastamine kui ka nende õigusaktide teatavate sätete kohaldamisalade ühtsus; vt eelkõige Gaudemet-Tallon, H., „Fasc. 337: Convention de Rome du 19 juin 1980 et règlement „Rome I“ du 17 juin 2008 – Champ d’application – Clauses générales“, JurisClasseur Commercial, 2023, lk 1–39, eriti punkt 81, ja Szpunar, M., „Droit international privé de l’Union: cohérence des champs d’application et/ou des solutions?“, Revue critique du Droit International Privé, nr 3, 2018, lk 573–582.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-16" href="#c-16">16</a>
</span>) Milano ülikooli professori Mario Giuliano ja Pariisi I ülikooli professori Paul Lagarde’i aruanne lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni kohta (EÜT 1980, C 282, lk 1; edaspidi „Giuliano ja Lagarde’i aruanne“).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-17" href="#c-17">17</a>
</span>) Vt selle kohta 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ICF (C‑133/08, EU:C:2009:617, punktid 24 ja 25) ning 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Diamond Resorts Europe jt (C‑632/21, EU:C:2023:671, punktid 67 ja 69).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-18" href="#c-18">18</a>
</span>) Vt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ICF (C‑133/08, EU:C:2009:617, punkt 25).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-19" href="#c-19">19</a>
</span>) Õiguskirjanduses on märgitud, et Rooma I määruse artikkel 8 võtab sisuliselt üle Rooma konventsiooni artikli 6, st võimaluse valida kohaldatav õigus, ilma et see piiraks kaitset, mis on ette nähtud objektiivselt kohaldatava õigusega, milleks on tavaliselt põhitöö tegemise koha riigi õigus, või kui töökoha asukoht puudub, selle koha õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht, välja arvatud juhul, kui mängu tuleb erandiklausel. Vt eelkõige Lagarde, P., ja Tenenbaum, A., „De la convention de Rome au règlement Rome I“, Revue critique de droit international privé, 2008, lk 727–780, eelkõige punkt 18. Vt ka Palao, Moreno, G., „Article 8“, Commentary on the Rome I Regulation, Magnus, U., ja Mankowski, P. (toim), Verlag Dr. Otto Schmidt, Köln, 2017, 22. kd, lk 577–599, eriti lk 586, punkt 7.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-20" href="#c-20">20</a>
</span>) Vt Giuliano ja Lagarde’i aruanne, lk 25.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-21" href="#c-21">21</a>
</span>) Tuleb meenutada, et Rooma konventsiooni artikkel 6 piirab seega konventsiooni artiklis 3 sätestatud poolte vabadust valida kohaldatav õigus. Teisisõnu, kui lõike 2 alusel kohaldatav õigus annab töötajatele suurema kaitse kui see, mis tuleneb poolte valitud õigusest, siis need sätted välistavad valitud õiguse vastavad sätted ja on nende asemel kohaldatavad. Vt Giuliano ja Lagarde’i aruanne, lk 25. Nii tuleb valitud õiguse sätteid kombineerida objektiivse valiku puudumisel kohaldatava õiguse imperatiivsete sätetega, kui need on töötajale soodsamad. Vt selle kohta Palao, Moreno, G., „Article 8“, Commentary on the Rome I Regulation, Magnus, U., ja Mankowski, P. (toim), op. cit., lk 586, eriti punkt 6.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-22" href="#c-22">22</a>
</span>) Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on juba märkinud, et „seadusandja soovis kehtestada hierarhia erinevate kriteeriumide vahel, mida tuleb arvesse võtta selleks, et määrata kindlaks töölepingule kohaldatav õigus“, see tähendab Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktide a ja b vahel. Euroopa Kohus on sellega seoses nimelt leidnud, et „kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks tuleb eelisjärjekorras võtta arvesse kriteeriumi, mis käsitleb põhikohtuasjas kõnealuse töölepingu seotust kohaga, kus töötaja oma põhitööd teeb, ja et selle kohaldamine välistab subsidiaarse kriteeriumi, mis käsitleb tegevuskohta, mille kaudu töötaja on tööle võetud“ (vt 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Voogsgeerd (C‑384/10, edaspidi „kohtuotsus Voogsgeerd“, EU:C:2011:842, punktid 32 ja 34); meretranspordi kohta vt selle kohtuotsuse punkt 38. Selline hierarhia on kohaldatav ka Rooma I määruse artikli 8 lõigete 2 ja 3 suhtes ning Euroopa Kohtu hinnangul viib see selleni, et mõlemal juhul tõlgendatakse laialt selle riigi kriteeriumi, kus töötaja tavaliselt töötab, samas kui niisuguse tegevuskoha kriteeriumi, mille kaudu töötaja on tööle võetud, saab kohaldada ainult siis, kui asja lahendaval kohtul ei ole võimalik kindlaks määrata riiki, kus töötaja põhitööd teeb (vt selle kohta ka nimetatud kohtuotsuse punktid 33–35 ja seal viidatud kohtupraktika).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-23" href="#c-23">23</a>
</span>) Selle õigusliku konteksti kohta vt kohtuotsus Koelzsch (punktid 33–36).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-24" href="#c-24">24</a>
</span>) Meenutan, et kohtuasi, milles see kohtuotsus tehti, puudutas sellise Saksamaal elava rahvusvahelise veoautojuhi töölepingu ülesütlemist, kelle oli tööle võtnud Luksemburgi äriühing, kes oli Taani äriühingu tütarettevõtja. Töötaja oli kindlustatud Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemis. Tütarettevõtja tegevus seisnes lillede ja muude taimede transportimises Taanist erinevatesse sihtkohtadesse peamiselt Saksamaal, kuid ka teistesse Euroopa riikidesse, kasutades veokeid, mis olid registreeritud Luksemburgis ja pargitud Saksamaal, kus nimetatud tütarettevõtjal ei olnud siiski registrijärgset asukohta ega kontorit. Vt kohtuotsus Koelzsch (punktid 13–16).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-25" href="#c-25">25</a>
</span>) Meeldetuletuseks märgin, et Euroopa Kohtu hinnangul tuleb seda mõistet tõlgendada autonoomselt nii, et kollisiooninormi sisu ja ulatus tuleb kindlaks määrata vastavalt ühtsetele ja autonoomsetele kriteeriumidele, et tagada Rooma konventsiooni täielik toime, pidades silmas konventsiooniga taotletavaid eesmärke. Vt selle kohta kohtuotsus Koelzsch (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-26" href="#c-26">26</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 25. Seevastu Rooma konventsiooni vastavate sätete arvessevõtmise kohta Brüsseli I määruse artikli 19 punktis 2 sisalduva mõiste autonoomsel tõlgendamisel lennutranspordi valdkonnas vt 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Nogueira jt (C‑168/16 ja C‑169/16, edaspidi „kohtuotsus Nogueira jt“, EU:C:2017:688, punktid 55 ja 56).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-27" href="#c-27">27</a>
</span>) Vt 9. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Rutten (C‑383/95, edaspidi „kohtuotsus Rutten“, EU:C:1997:7, punkt 22) ja 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Pugliese (C‑437/00, EU:C:2003:219, punkt 18).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-28" href="#c-28">28</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-29" href="#c-29">29</a>
</span>) Selle kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et töötaja täidab esimesena mainitud riigis oma majanduslikku ja sotsiaalset funktsiooni ning riigi poliitiline ja töökeskkond mõjutab töötegemist. Seetõttu tuleb võimaluse korral tagada selle riigi õiguses ette nähtud töökaitse-eeskirjade järgimine. Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 42).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-30" href="#c-30">30</a>
</span>) Sellega seoses rõhutas kohtujurist Trstenjak oma ettepanekus kohtuasjas Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2010:789, punkt 83), et „ei ole võimalik lähtuda üldisest eeldusest, et kõiki identseid või sarnaseid mõisteid tuleb tõlgendada ühetaoliselt; ühetaolise tõlgendamise küsimust tuleb just vastupidi alati käsitleda seoses iga üksikjuhtumiga“.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-31" href="#c-31">31</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 45).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-32" href="#c-32">32</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku 22. joonealune märkus.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-33" href="#c-33">33</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 48). Vt selle kohta kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2010:789, punktid 93–96).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-34" href="#c-34">34</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 50).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-35" href="#c-35">35</a>
</span>) Oluline on märkida, et liikmesriigi kohtu hinnangu keskmes peab olema töötaja, mitte tööandja tegevus, vt van Calster, G., European Private International Law, Bloomsbury, 2016, lk 111.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-36" href="#c-36">36</a>
</span>) Vt kohtuotsus Koelzsch (punkt 49). Samu kaudseid tõendeid on Euroopa Kohus arvesse võtnud konkreetselt meretranspordi puhul merendussektoris (vt kohtuotsus Voogsgeerd (punkt 38)). Konkreetselt lennutranspordi puhul on Euroopa Kohus leidnud, et arvesse tuleb võtta ka kohta, kus asuvad õhusõidukid, mille pardal töötamine tavaliselt toimub (vt kohtuotsus Nogueira jt (punkt 64)).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-37" href="#c-37">37</a>
</span>) Vt kohtuotsus Nogueira jt (punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-38" href="#c-38">38</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku punkt 36.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-39" href="#c-39">39</a>
</span>) Sellest artiklist sai Brüsseli I määruse artikli 19 lõige 2, millest omakorda sai Brüsseli Ia määruse artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkt i. Meeldetuletuseks tuleb märkida, et väljendit „kust kohast“ liidu seadusandja Brüsseli I määruse vastuvõtmisel esimesele sättele ei lisanud, vaid see lisati Brüsseli Ia määruse vastuvõtmisel teisele sättele.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-40" href="#c-40">40</a>
</span>) Vt mitmes riigis kaubandusliku esindamisega tegelevate töötajate kohta 13. juuli 1993. aasta kohtuotsus Mulox IBC (C‑125/92, edaspidi „kohtuotsus Mulox IBC“, EU:C:1993:306, punktid 25 ja 26) ja kohtuotsus Rutten (punktid 25 ja 27). Meeldetuletuseks märgin, et esimesena nimetatud kohtuotsuses võttis Euroopa Kohus esimest korda seisukoha juhtumi kohta, kus töötaja töötab mitmes lepinguosalises riigis.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-41" href="#c-41">41</a>
</span>) Rooma I määruse artikli 8 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd“. Kohtujuristi kursiiv.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-42" href="#c-42">42</a>
</span>) Nagu õigusteoreetikud märgivad, on selle täpsustuse eesmärk kaitsta paremini töötajaid, kelle töö tegemine eeldab arvukaid sõite, nagu see on rahvusvahelise, lennu- või meretranspordi sektori töötajate puhul, kuna need töötajad on sageli seotud kindla baastöökohaga. Vt selle kohta Francq, S., „Le règlement Rome I sur la loi applicable aux obligations contractuelles. De quelques changements …“, Journal du droit international (Clunet), 2009, 36. kd, nr 1, lk 41–69. Kohtujurist Trstenjaki arvates on see muudatus oluline, kuna see näitab muu hulgas, et seda sätet tuleb tõlgendada laialt; vt tema ettepanek kohtuasjas Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2010:789, punkt 77).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-43" href="#c-43">43</a>
</span>) Vt selle kohta käesoleva ettepaneku 40. joonealune märkus.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-44" href="#c-44">44</a>
</span>) Kohtuotsuse punkt 26. Meeldetuletuseks märgin, et selles kohtuasjas oli tegemist kokaga, keda tööandja määras järjest tööle mererajatistesse, mis asusid Madalmaade mandrilaval ja seejärel Taani territoriaalvetes.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-45" href="#c-45">45</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku punkt 39. Nimelt ei olnud H. Weberil ühes asjaomases lepinguosalises riigis kontorit, mis oleks olnud „tema kutsetegevuse tegelik keskus ja kust ta oleks täitnud põhiosa oma kohustustest tööandja ees“. Vt kohtuotsus Weber (punkt 48).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-46" href="#c-46">46</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 49).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-47" href="#c-47">47</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 49 ja resolutsiooni punkt 2).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-48" href="#c-48">48</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 50). Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et sellisel juhul, kus töötaja oli kogu asjaomase tööperioodi vältel pidevalt töötanud oma tööandja heaks, ei oma mingit tähtsust kvalitatiivne kriteerium, mis põhineb lepinguosaliste riikide erinevates kohtades tehtud töö laadil ja mahul; vt kohtuotsus Weber (punkt 51).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-49" href="#c-49">49</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 58 ja resolutsiooni punkt 2). Meenutan, et ajaline kriteerium oli tema varasemas kohtupraktikas välja kujunenud juba koos kvalitatiivse kriteeriumiga, mis võtab arvesse seda, et töötajal on kontor, kust ta korraldab oma kutsetegevust; vt selle kohta kohtuotsus Rutten (punkt 27).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-50" href="#c-50">50</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 52).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-51" href="#c-51">51</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 58 ja resolutsiooni punkt 2).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-52" href="#c-52">52</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punkt 54).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-53" href="#c-53">53</a>
</span>) Vt kohtuotsus Weber (punktid 53, 58 ja resolutsiooni punkt 2). Selle kohtuotsuse punkti 53 kohta pean vajalikuks rõhutada, et seda, kuidas Euroopa Kohus kasutab väljendit „on tihedamalt seotud mõne teise töökohaga“, ei tohi segi ajada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 viimases lauses sisalduva erandiklausliga. Tuleb meenutada, et selles kohtuotsuses tõlgendas Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1, mis sellist erandit ette ei näinud.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-54" href="#c-54">54</a>
</span>) Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 48 ja 50–57.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-55" href="#c-55">55</a>
</span>) Kohtuotsuse punktid 24–26.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-56" href="#c-56">56</a>
</span>) Kohtuotsuse punktid 23 ja 27. Vt käesoleva ettepaneku punkt 43.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-57" href="#c-57">57</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku punkt 43.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-58" href="#c-58">58</a>
</span>) See kriteerium põhineb lepinguosaliste riikide erinevates kohtades tehtud töö laadil ja tähtsusel juhul, kui on võimalik kindlaks teha töötaja tegevuse tegelik kese. Vt selle kohta kohtuotsus Koelzsch (punktid 48–50).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-59" href="#c-59">59</a>
</span>) See kriteerium põhineb igas lepinguosalises riigis töötatud aja pikkusel, mida kohaldatakse juhul, kui töötaja tegi kogu asjaomase tööperioodi jooksul oma tööandja heaks sama tööd. Vt selle kohta kohtuotsus Weber (punktid 51 ja 52).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-60" href="#c-60">60</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku punktid 37 ja 44.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-61" href="#c-61">61</a>
</span>) Näib, et see väljend, mida ei tohi segi ajada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 viimases lauses sisalduva erandiklausliga (vt käesoleva ettepaneku 53. joonealune märkus), on inspireeritud kohtuotsuse Mulox IBC punktist 25: „liikmesriigi kohus võib arvesse võtta asjaolu, et tema menetluses oleva vaidluse tekkimise ajal töötas töötaja üksnes selle lepinguosalise riigi territooriumil.“</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-62" href="#c-62">62</a>
</span>) Vt selle kohta kohtuotsus Weber (punktid 53 ja 54).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-63" href="#c-63">63</a>
</span>) Seda arvestades näib mulle oluline märkida, et kui vaidluse ese on töösuhte algus, näiteks juhul, kui tegemist on töötajale lepingulise suhte alguses aset leidnud asjaolude eest hüvitise maksmisega, peaks liikmesriigi kohus lähtuma sellest ajavahemikust, kui ta hindab harilikku töötamise kohta.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-64" href="#c-64">64</a>
</span>) Nii on see näiteks juhul, kui töötaja tööülesandeid täidetakse esimeses riigis 12 kuud ja seejärel teises riigis 10 kuud.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-65" href="#c-65">65</a>
</span>) Vt seevastu Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 punkti b kohta minu ettepanek kohtuasjas Liechtensteinische Landesbank (Österreich) (C‑279/24, EU:C:2025:380, punkt 53).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-66" href="#c-66">66</a>
</span>) Seda ajalist kriteeriumi võib kombineerida kvalitatiivse kriteeriumiga, mis on seotud asjaoluga, et samal ajavahemikul oli töötaja tema tööandja poolt kindlustatud Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis. Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 48.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-67" href="#c-67">67</a>
</span>) Vt kohtuotsuse Koelzsch (punkt 42) ja käesoleva ettepaneku 29. joonealune märkus.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-68" href="#c-68">68</a>
</span>) Nagu komisjon õigesti rõhutas, ei oleks see eesmärk tagatud, kui põhikohtuasjas kõne all oleval töötajal ei oleks Prantsuse õiguses ette nähtud lepingu lõpetamise kaitset samamoodi nagu teisel töötajal, kes oleks tööle võetud vaid poolteist aastat enne lepingu lõpetamist ja kes oleks sama ajavahemiku jooksul töötanud üle poole oma tööajast Prantsusmaal.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-69" href="#c-69">69</a>
</span>) Vt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ICF (C‑133/08, EU:C:2009:617, punktid 23 ja 44).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-70" href="#c-70">70</a>
</span>) Euroopa Kohus näeb ette kolm tingimust: kindlaksmääratud kohas töötamise kestus, selle tegevusega püsivalt tegelemine erinevas kohas ja poolte selge tahe, et sellest saab uus tavapärane töökoht. Vt kohtuotsus Weber (punkt 54 ja resolutsiooni punkt 2).</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-71" href="#c-71">71</a>
</span>) Vt käesoleva ettepaneku punkt 28 ja 15. joonealune märkus.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-72" href="#c-72">72</a>
</span>) See seotuse kriteerium on ette nähtud Brüsseli I määruse artikli 19 lõike 2 punktis a, millest sai Brüsseli Ia määruse artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkt i. Kuigi see kriteerium ei ole kohaldatava õiguse (tempus regit actum) kindlaksmääramiseks alati kohaldatav, võivad forum ja ius kattuda, kui vaidluse ese on töösuhte lõpp. Kuna Brüsseli I määrus jõustus 1. märtsil 2002 ehk kaks päeva pärast kohtuotsuse Weber (punkt 54) kuulutamist, võib see kriteerium selle kohtupraktika kohaselt kindlaks määrata pädeva kohtu juhul, kui vaidluse ese puudutab lepingu lõpetamist, tingimusel et on olemas poolte selge tahe ning et see „viimane koht“ on püsiv ja kestev.</p>
<p class="note footnote">(<span class="note footnote notemarker">
<a id="t-73" href="#c-73">73</a>
</span>) Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2010:789, punkt 81).</p>
</body>
</html>
