I.

Sissejuhatus

1.

Käesolev kohtuasi on seotud makseteenuseid käsitleva direktiivi 2007/64/EÜ ( 2 ) tõlgendamisega ja täpsemalt selle kohaldamisalaga.

2.

See direktiiv reguleerib makseteenuse pakkuja, nagu panga, ja nende teenuste kasutaja, kes võib olla üksikisik või ettevõtja, vahelisi maksetehinguid.

3.

Põhikohtuasjas on makseteenuse pakkuja ka kasutaja võlausaldaja, seega on kasutaja ka võlgniku staatuses. Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) soovib esitatud küsimustega teada, kas direktiivi 2007/64 sätted on täielikult ühtlustatud, nii et liikmesriikidel ei ole maksetehingu poolte vastutuse osas kaalutlusruumi, ja kas need sätted mõjutavad suhet käendaja, kes tagab võlgniku võla võlausaldaja ees, ning selle võlausaldaja vahel.

4.

Eelotsusetaotlus on esitatud seoses kohtuvaidlusega, mille pooled on ühelt poolt äriühingu Groupe centrale automobiles SARL (edaspidi „äriühing GCA“) juhataja DM ja selle äriühingu käendaja LR ning teiselt poolt krediidiasutuse Crédit agricole mutuel (CRCAM) Alpes‑Provence’i piirkondlik osakond (edaspidi „pank“). Kassatsioonkaebuse esitajad väidavad, et kui direktiivi 2007/64 sätteid arvesse võttes on võlgnikuks oleva äriühingu vastutus aegunud sellise krediidiasutuse vastutuse kohaldamiseks, kes tegi maksetehinguid, mida see äriühing ei ole autoriseerinud, ei takista see direktiiv käendajal samade asjaolude tõttu tugineda selle krediidiasutuse vastutusele, kui liikmesriigi õigus seda lubab.

5.

Oma analüüsi tulemusena teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiiv 2007/64 reguleerib täielikult makseteenuse kasutaja ja tema makseteenuse pakkuja lepingulisi kohustusi ning vastutust, kuid see direktiiv ei reguleeri käendaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelisi suhteid. Eelkõige ei takista see direktiiv käendajal, kui liikmesriigi õigus seda võimaldab, kohaldada kõnealuse teenuse pakkuja vastutust, kui makseteenuse pakkuja on toiminud makseteenuse kasutaja suhtes hooletult, sooritades autoriseerimata tehingu, isegi juhul, kui see teenuste kasutaja ise ei saa kõnealust direktiivi arvestades teenuse pakkuja vastutust kohaldada.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

6.

Direktiivi 2007/64 põhjendustes 4, 31 ja 47 on sätestatud:

7.

Direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

8.

Direktiivi artikli 51 lõikes 1 on sätestatud:

9.

Direktiivi artiklis 58 on sätestatud:

10.

Direktiivi 2007/64 artikli 59 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

11.

Direktiivi artiklis 60 on sätestatud:

12.

Selle direktiivi artikli 75 lõike 1 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:

13.

Direktiivi artikli 86 lõikes 1 on sätestatud:

14.

Direktiiv 2007/64 asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta ( 3 ).

15.

Direktiivi 2015/2366 artikli 71 lõige 1, artikli 72 lõike 1 esimene lõik, artikli 73 lõige 1, artikli 89 lõige 1 ja artikli 107 lõige 1 vastavad sisuliselt direktiivi 2007/64 artiklile 58, artikli 59 lõikele 1, artiklile 60, artikli 75 lõike 1 esimesele ja teisele lõigule ning artikli 86 lõikele 1 ( 4 ).

B.

Prantsuse õigus

16.

Direktiivi 2007/64 sätted, nagu need on Prantsuse õigusesse üle võetud, sisalduvad rahandus- ja finantsseadustikus (le code monétaire et financier) – redaktsioonis, mis tuleneb 15. juuli 2009. aasta määrusest nr 2009‑866 makseteenuste osutamise tingimuste ja makseasutuste asutamise tingimuste kohta (l’ordonnance nº 2009‑866, du 15ºjuillet 2009, relative aux conditions régissant la fourniture de services de paiement et portant création des établissements de paiement (JORF, 16.7.2009, tekst nr 13) (edaspidi „rahandus- ja finantsseadustik“).

17.

Rahandus- ja finantsseadustiku artiklis L. 133‑18, millega võeti üle direktiivi 2007/64 artikkel 60, on sätestatud:

18.

Direktiivi 2007/64 artikkel 59 võeti üle rahandus- ja finantsseadustiku artikliga L. 133-23.

19.

Rahandus- ja finantsseadustiku artikkel L. 133‑24, millega võeti üle direktiivi 2007/64 artikkel 58, on sõnastatud järgmiselt:

20.

Tsiviilseadustiku (le code civil) artiklis 1147 on sätestatud:

21.

Tsiviilseadustiku artiklis 2313 on sätestatud:

III.

Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

22.

Pank andis 22. detsembril 2008 äriühingule GCA arvelduskrediiti, mis oli tagatud LRi solidaarkäendusega.

23.

Pärast krediidi avamise tühistamist nõudis pank maksmist LRilt kui käendajalt. LR väitis, et olles teinud autoriseerimata pangaülekandeid kolmandatele isikutele, oli pank toime pannud rikkumise ja et nende pangaülekannete summa tuleks temalt nõutavast summast maha arvata.

24.

Tuginedes rahandus- ja finantsseadustiku artiklile L. 133-24, millega võeti üle direktiivi 2007/64 artikkel 58, asus cour d’appel d’Aix‑en‑rovence (Aix‑en‑Provence’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) seisukohale, et LRi vastuväited on vastuvõetamatud, kuna selles sättes ette nähtud 13kuuline tähtaeg kõnealuste pangaülekannete vaidlustamiseks täitus enne nende vaidlustamisnõude esitamist ja nende suhtes oli aegumistähtaeg möödunud.

25.

Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud kassatsioonkaebuses tunnistavad LR ja äriühingu GCA juhataja DM, et see 13kuuline tähtaeg on möödunud. Nad väidavad siiski, et see rahandus- ja finantsseadustiku säte ei takista hoolsuskohustuse täitmata jätmise korral kohaldada tsiviilseadustiku artiklis 1147 ette nähtud panga üldist vastutust.

26.

LR ja DM on seega seisukohal, et asjaolu, et pank tegi kõnealused ülekanded ilma äriühingu GCA loata, kujutab endast lepingu rikkumist, mis tuleb heastada tsiviilseadustiku artikli 1147 alusel.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et liikmesriigi õiguse kohaselt võib käendaja esitada võlausaldajale kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise ja mis on võlaga seotud, eelkõige nõuda selle hüvitamist, mida võlausaldaja võlgneb põhivõlgnikule. Kõnealune kohus lisab, et seda reeglit saab kohaldada, kui võlausaldaja on põhivõlgniku suhtes toime pannud rikkumise, mille puhul ta on tsiviilõiguslikult vastutav ja seega kohustatud maksma asjaomasele põhivõlgnikule hüvitist koos intressiga talle tekitatud kahju eest.

28.

Kõnealune kohus rõhutab samuti, et tsiviilseadustiku artiklist 1147 tuleneb, et mis tahes lepingulise kohustuse täitmata jätmise eest, mis on kohustuse võlausaldajale tekitanud kahju, peab selle kohustuse võlgnik vastutama.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib siiski küsimus, kas käendajal on võimalik tugineda lepingulise vastutuse üldõiguse normidele, võttes arvesse direktiivis 2007/64 ette nähtud ja rahandus- ja finantsseadustikku üle võetud vastutuse eeskirju.

30.

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 16. juuli 2020. aasta kuupäeva, registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 23. juulil 2020.

32.

Prantsuse, Tšehhi ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ning vastasid kirjalikult Euroopa Kohtu esitatud küsimustele 8. märtsil 2021.

IV.

Analüüs

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul selgitada, kuidas suhestuvad omavahel direktiivi 2007/64 artiklitega 58–60 kehtestatud makseteenuse pakkuja vastutuse kord ja liikmesriigi üldõiguses ette nähtud tsiviilvastutuse kord. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas direktiivi 2007/64 artikliga 60 koostoimes selle direktiivi artiklitega 58 ja 59 on vastuolus kõik makseteenuse pakkuja vastutuse tuvastamise hagid, mis põhinevad üldõiguses sätestatud lepingulisel vastutusel, eelkõige juhul, kui autoriseerimata tehingust ( 5 ) teatamise õiguse aegumistähtaeg on möödunud (esimene eelotsuse küsimus), ja teiseks seda, kas see kehtib ka juhul, kui sellise vastutuse tuvastamise hagi esitab kolmas isik, st teenuse kasutaja käendaja (teine eelotsuse küsimus).

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamiseks pean tarvilikuks selgitada direktiiviga 2007/64 ja eelkõige selle artiklitega 58–60 kehtestatud vastutuse korda ja teha kindlaks, kas on võimalik kohaldada erinevat vastutuse korda, seejärel analüüsin, kas niisugusel kolmandal isikul nagu teenuse kasutaja käendaja on õigus nõuda makseteenuse pakkuja vastutuse kohaldamist selle erineva korra alusel.

A.

Direktiivis 2007/64 kehtestatud teenuse pakkuja vastutuse kord (esimene eelotsuse küsimus)

35.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 2007/64 kehtestatud makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral välistab mis tahes üldõigusest tuleneva tsiviilvastutuse hagi, mille aluseks on samade asjaolude tõttu liikmesriigi õigusest sellele teenusepakkujale tulenevate kohustuste täitmata jätmine.

36.

Kuigi Prantsuse ja Tšehhi valitsus ning komisjon leiavad teise võimalusena, et see direktiiviga 2007/64 kehtestatud vastutuse kord ei võimalda kohaldada kõnealuste samade tehingute puhul üldõigusest tulenevat lepingulise vastutuse korda, leiab Itaalia valitsus vastupidi, et need kaks vastutuse korda võivad eksisteerida koos.

37.

Direktiivi 2007/64 artiklite 58 ja 60 sõnastust ning nende sätete konteksti ja selle direktiivi eesmärke silmas pidades ( 6 ) olen arvamusel, et makseteenuse pakkuja vastutus makseteenuse kasutaja ees autoriseerimata tehingu korral, mis on selle direktiiviga kehtestatud, on täielikult ühtlustatud nii, et see kord välistab igasuguse konkureeriva vastutuse korra.

38.

Seoses kõigepealt direktiivi 2007/64 artiklite 58 ja 60 sõnastusega tõden, et artikliga 58 kehtestatakse üldine kohustus teatada kõikidest autoriseerimata või vääralt täidetud tehingutest, mistõttu korrigeeritakse teenuse kasutaja suhtes autoriseerimata või vääralt täidetud tehing üksnes juhul, kui ta teatab sellisest tehingust oma teenuse pakkujale, kusjuures sellest tuleb teatada hiljemalt 13 kuu jooksul alates vastava debiteerimise kuupäevast.

39.

Selle direktiivi artikkel 60 käsitleb konkreetselt teenuse pakkuja vastutust autoriseerimata tehingu korral ( 7 ). Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et teenuse pakkuja hüvitab viivitamata autoriseerimata tehingu summa maksjale.

40.

Direktiivi 2007/64 artiklis 60 kasutatud väljend „ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist“ tähendab, et see hüvitamine ei tohi kahjustada selle direktiivi artikli 58 kohaldamist. Sellest järeldub minu arvates, et teenuse pakkuja vastutuse tekkimine autoriseerimata tehingu korral sõltub sellest, kas teenuse pakkuja järgib selle direktiivi artiklis 58 ette nähtud teatamise menetlust, mille tähtaeg ei või olla pikem kui 13 kuud pärast debiteerimist.

41.

Direktiivi 2007/64 põhjenduses 31 on välja toodud, et tegemist on tõepoolest tingimusega, sätestades, et kui makseteenuse kasutaja peab teavitamise tähtpäevast kinni, peaks tal olema võimalik esitada nõudeid seoses sellega, et makse ei ole autoriseeritud.

42.

Nende sätete koostoimes lugemine viib seega järeldusele, et teenuste kasutaja, kes ei ole 13 kuu jooksul debiteerimise kuupäevast alates oma teenuse pakkujale teatanud autoriseerimata tehingust, ei saa teenuse pakkuja vastutust ( 8 ) kohaldada ka üldõiguse normide alusel ning seega ei saa nõuda selle autoriseerimata tehingu hüvitamist ( 9 ).

43.

Sellist tõlgendust toetab nende sätete konteksti analüüs, sealhulgas ühelt poolt nende „väline“ kontekst, see tähendab ettevalmistavad materjalid ja teiselt poolt nende „sisemine“ või süstemaatiline kontekst ehk teisisõnu nende koostoime direktiivi 2007/64 teiste sätetega tervikuna ( 10 ).

44.

Esiteks nähtub ettevalmistavatest materjalidest, et komisjoni algses direktiivi ettepanekus ( 11 ) ei nähtud ette teenuse kasutajale maksimaalset tähtaega autoriseerimata tehingust teatamiseks, nagu on ette nähtud direktiivi 2007/64 artiklis 58. Oli lihtsalt ette nähtud, et maksja teavitab makseteenuse pakkujat liigse viivituseta, olles saanud teadlikuks autoriseerimata tehingutest, vigadest või muudest eeskirjade eiramistest. Makseteenuse pakkuja vastutust käsitlevas artiklis, mis vastab selle direktiivi artiklile 60, ei viidatud sellele teatamiskohustusele.

45.

Ühetaolise õigustlõpetava tähtaja kehtestamine osutus siiski peagi vajalikuks, et tagada autoriseerimata või vääralt täidetud maksetehingu korral kasutaja ja makseteenuse pakkuja õiguskindlus. See nähtub mitmesugustest nõukogu ettepanekutest, ( 12 ) Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusest, ( 13 ) Euroopa Parlamendi raportist ( 14 ) ja Euroopa Parlamendi eri komisjonide arvamustest ( 15 ). Kõik need direktiivi 2007/64 väljatöötamises osalejad rõhutasid vajadust tagada selline õiguskindlus ja näha selleks ette, et selle tähtaja möödumisel muutub maksetehing lõplikuks ( 16 ).

46.

Õigusloomeprotsessi käigus ( 17 ) tehti muu hulgas ettepanek lisada samasse makseteenuse pakkuja vastutust käsitlevasse artiklisse tingimus, mis hõlmab nende teenuste kasutaja kohustust teatada oma teenuse pakkujale ettenähtud maksimaalse tähtaja jooksul, et üks või mitu maksetehingut ei olnud autoriseeritud. Lõppkokkuvõttes otsustas seadusandja lisada see teatamiskohustus eraldi sättesse, milleks käesoleval juhul on direktiivi 2007/64 artikkel 58, milles on kehtestatud maksimaalne 13kuuline tähtaeg, ja näha selles sättes, mis käsitleb makseteenuse pakkuja vastutust, ehk selle direktiivi artiklis 60 ette sõnaselge viide sellele kohustusele.

47.

Niisiis on seadusandja selgelt määratlenud seose makseteenuse pakkuja vastutuse ja nende teenuste kasutaja poolt maksimaalse tähtaja järgimise vahel, mistõttu ei saa kasutaja selle tähtaja möödumisel enam esitada kahju hüvitamise hagi oma teenuse pakkuja vastu autoriseerimata tehingu korral.

48.

Teiseks, seda kinnitab direktiivi 2007/64 artiklite 58 ja 60 „sisemine“ või süstemaatiline kontekst. Sellest ilmneb samuti, et liidu seadusandja poolt nende artiklitega hõlmatud valdkonnas ette nähtud ühtlustamine on täielik ega võimalda vastu võtta seadusandja vastu võetud sätetest erinevaid sätteid.

49.

Märgin kõigepealt, et direktiivis 2007/64 nähakse ette makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkuja vahelise vastutuse kord, mis hõlmab nii autoriseerimata maksetehinguid (eelkõige artiklid 58–60) kui ka vääralt täidetud või täitmata jäetud maksetehinguid (eelkõige artikkel 75).

50.

Kõigil neil juhtudel on määrava tähtsusega makseteenuse kasutaja kohustus, millega nähakse ette teatamine direktiivi 2007/64 artiklis 58 ette nähtud 13kuulise tähtaja jooksul. Ma olen seda tõestanud seoses autoriseerimata tehingutega. Seoses vääralt täidetud või täitmata jäetud tehingutega tuleb märkida, et direktiivi 2007/64 artikkel 75, mis on vastavuses selle direktiivi artikliga 60, viitab samuti sellele artiklile 58 samasuguses sõnastuses, täpsustades, et teenuse pakkuja vastutus tekib „ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist“. Nimetatud direktiivi põhjenduses 31 on kinnitatud, et teatamiskohustust kohaldatakse nii autoriseerimata tehingute kui ka väärate tehingute suhtes ning makseteenuse pakkuja vastutus maksetehingute mittenõuetekohase täitmise eest on seatud sõltuvusse teatamistähtaja järgimisega.

51.

Järgmiseks nähakse autoriseerimata ja vääralt täidetud tehingute puhul direktiivi 2007/64 tõendamiskohustust käsitlevas artiklis 59 ette, et makseteenuse pakkuja peab tõendama, et tehing on autenditud, korrektselt dokumenteeritud ja kajastatud kontodes.

52.

Rõhutan, et artiklis 59 pööratakse tõendamiskohustus ümber, pannes selle makseteenuse pakkujale, mitte isikule, kes väidab, et tegu on autoriseerimata tehinguga, st makseteenuse kasutajale. Sellest tuleneb, et makseteenuse pakkujal on 13 kuu jooksul kohustus tehing, mida kasutaja ei ole autoriseerinud, sisuliselt automaatselt ja viivitamatult tagasi maksta ( 18 ).

53.

Liidu seadusandja on seega kehtestanud vastutuse korra, mis põhineb kolmel peamisel ja omavahel seotud teguril, st makseteenuse kasutaja teatamiskohustusel, mis on sätestatud direktiivi 2007/64 artiklis 58, nende teenuste pakkuja tõendamiskohustusel, mis on sätestatud selle direktiivi artiklis 59, ning tõendite puudumise korral kõnealuse teenuse pakkuja vastutuse kohaldamisel vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 60 ja 75 sõltuvalt sellest, kas tehing on jäetud autoriseerimata, täitmata või on vääralt täidetud.

54.

Nendest sätetest tuleneb, et makseteenuse pakkuja vastutuse kord nende teenuste kasutaja ees kujutab endast ühtlustatud korda. Selle kohta on direktiivi 2007/64 artikli 86 lõikes 1 sätestatud, et „seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid“. Vastavalt selle artikli pealkirjale tuleb sellist ühtlustamist pidada täielikuks. Rõhutan, et ühtlustatud sätete eristamiseks sätetest, mis seda ei ole, on artiklis 86 loetletud direktiivi 2007/64 sätted, mis jätavad liikmesriikidele kaalutlusruumi. Märgin aga, et see loetelu ei sisalda artikleid 58–60 ega ka artikleid 74–78.

55.

Järeldan sellest, et liikmesriigi õigusnormid, mis erinevad direktiivi 2007/64 artiklite 58–60 sätetest, mis näevad ette võimaluse kohaldada makseteenuse pakkuja vastutust nende teenuste kasutaja ees, kui teenuste kasutaja ei ole autoriseerimata tehingust oma makseteenuse pakkujale 13 kuu jooksul alates loata debiteerimisest teatanud, läheksid vastuollu nendes artiklites 58–60 ette nähtud vastutuskorraga ja oleksid vastuolus sellega loodud täieliku ühtlustamisega.

56.

Ma ei saa seega nõustuda Itaalia valitsuse seisukohaga, et üldõigusest tulenevad liikmesriigi lepingulise vastutuse normid võivad täiendada direktiiviga 2007/64 kehtestatud korda, nähes makseteenuse pakkuja vastutuse nende teenuste kasutaja ees ette sõltumata sellest, kas viimane järgis selle direktiivi artiklis 58 ette nähtud tähtaega autoriseerimata tehingust teatamiseks.

57.

Direktiivi 2007/64 eesmärgid toetavad seda tõlgendust.

58.

Nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 1–5, soovis liidu seadusandja luua makseteenuste ühtse turu, asendades 27 olemasolevat liikmesriikide süsteemi, mille kooseksisteerimine põhjustas segadust ja tekitas õiguskindluse puudumist, ühtlustatud õigusliku raamistikuga, millega määratakse kindlaks makseteenuste kasutajate ja pakkujate õigused ja kohustused.

59.

Eelnevast analüüsist tuleneb, et direktiiviga 2007/64 kehtestatud autoriseerimata või vääralt täidetud tehingute eest kohaldatavat vastutuse ühtlustatud korda saab rakendada konkureerivalt muu liikmesriigi õiguses samadel asjaoludel ja samal alusel põhineva vastutuse korraga vaid juhul, kui see ei kahjusta direktiiviga kehtestatud korda ega mõjuta direktiivi eesmärke ja selle soovitavat toimet ( 19 ). Seega on direktiiviga 2007/64 vastuolus konkureeriv vastutuse kord, mis võimaldab teenuste kasutajal kohaldada oma teenuse pakkuja vastutust autoriseerimata tehingu korral, kuigi ta ei ole kinni pidanud 13kuulisest tähtajast sellest tehingust teatamiseks.

60.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et direktiivi 2007/64 artikleid 58 ja 60 tuleb tõlgendada nii, et nendega kehtestatakse autoriseerimata maksetehingute puhul makseteenuse pakkuja vastutuse kord nende teenuste kasutaja ees, mis välistab makseteenuse pakkuja kohustuste täitmata jätmisel seoses nende tehingutega mis tahes muu vastutuse korra, mistõttu makseteenuse kasutaja, kes jättis täitmata oma teatamiskohustuse 13 kuu jooksul alates autoriseerimata debiteerimise kuupäevast, ei saa enam kohaldada makseteenuse pakkuja vastutust.

B.

Käendaja suhtes kohaldatav kord (teine eelotsuse küsimus)

61.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui makseteenuse kasutajal ei ole autoriseerimata tehingust teatamise tähtaja möödumise tõttu enam võimalik esitada teenuse pakkuja vastu tsiviilvastutuse tuvastamise hagi selle tehinguga seotud kohustuste täitmata jätmise tõttu, on direktiivi 2007/64 artiklitega 58–60 vastuolus ka see, et kõnealuse kasutaja käendajal on samade asjaolude tõttu õigus nõuda makseteenuse osutaja ehk käenduse võlausaldaja tsiviilvastutuse kohaldamist, et vaidlustada käendatud võlasummat liikmesriigi õiguses ette nähtud üldõiguse normide alusel.

62.

Kui Prantsuse ja Tšehhi valitsus leiavad, et direktiivi 2007/64 artikli 58 kohaselt saab teenuste kasutaja suhtes kohaldatavat teavitamistähtaega kohaldada ka teenuse kasutaja käendaja suhtes, siis komisjon väidab seevastu, et käendaja suhtes ei kohaldata kõnealust artiklit 58 ega seega selle direktiiviga kehtestatud vastutuse korda autoriseerimata tehingu puhul, ning seetõttu võib käendaja esitada selle teenuse pakkuja vastu vastutuse tuvastamise hagi, mis põhineb liikmesriigi õiguses ette nähtud üldõiguse normidel.

63.

Järgnevas analüüsis näitan, et kuigi direktiiviga 2007/64 kehtestatud teenuse pakkuja vastutuse kord nende teenuste kasutaja ees on täielikult ühtlustatud, ei laiene see kord siiski käendajale.

64.

Alustan kaalutlustest käendaja ja käenduslepingu kohta.

65.

Käendaja tagab võlausaldajale käenduslepinguga võetud kohustuse, st võlgniku poolt võlausaldajale võlgnetava võlasumma tasumise. Käendaja ei saa mingil juhul olla kohustatud tasuma võlgniku võlast suuremat summat ( 20 ). Käendusleping on leping, millega käendaja kohustub võlgniku maksejõuetuse korral maksma võlausaldajale asjaomase võlasumma ( 21 ). See leping on sisuliselt käendamisega kaasneva kohustuse suhtes aktsessoorne ( 22 ). Samuti erineb see võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingust. Seega on käendaja võlgnikku ja võlausaldajat siduva lepingu suhtes kolmas isik.

66.

On olemas väga erinevaid käenduslepinguid. Kuna kõnealuses valdkonnas ei ole ühtlustamist toimunud, kohaldatakse nende lepingute suhtes liikmesriikide õigust, mis võib olulistes küsimustes lahkneda ( 23 ). Ka võivad käendaja kohustused eri käenduslepingutes olla väga erinevad ja erineda ka nendest kohustustest, mida kohaldatakse põhikohtuasja võlgniku suhtes, ilma et see mõjutaks kohustusi, mis sellel võlgnikul on võlausaldaja ees. Nii võib käendaja võtta kohustuse käendada põhivõlgniku kogu võlasummat või ainult osa sellest ning tema kohustuse kestus võib olla võlgniku ja võlausaldaja vahelise lepingu kestusega võrreldes piiratud. Lisaks sellele võib käenduse sissenõutavaks muutumise kuupäev, mis ei saa olla varasem kui põhivõla tähtaeg, olla sellest erinev ning käenduslepingu suhtes võib kohaldada põhivõla suhtes kohaldatavast õigusest erinevat õigust.

67.

Põhikohtuasjas sõlmis pank võlausaldajana lepingu võlgnikuga, äriühinguga GCA, nõustudes avama selle äriühingu jooksevkontole krediidiliini, võimaldades kasutada kõnealust pangakontot negatiivse saldoga. Pank sõlmis ka käenduslepingu LRiga, et tagada solidaarselt äriühingu GCA võimalik võlg tema ees.

68.

Tuletan meelde, et asjaolu, et ühtlustamine on täielik, ei tähenda, et see oleks ammendav. Seoses direktiividega, mis käsitlevad eelkõige kauplejate vastutust tarbijate ees, on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiiviga võib „täielikult ühtlustada“ liikmesriikide neid õigus- ja haldusnorme, mida sellega reguleeritakse, kuid sellega ei saa „ammendavalt“ ühtlustada kogu direktiiviga hõlmatud vastutuse valdkonda väljaspool kõnealuseid küsimusi ( 24 ).

69.

Mõiste „täielik ühtlustamine“ on seotud liikmesriikidele jäetud tegutsemisruumiga ja seega nende kaalutlusõiguse tasemega, mis neil on direktiivis 2007/64 osutatud punktide liikmesriigi õigusesse ülevõtmiseks, samas kui väljend „ammendav ühtlustamine“ on seotud selle direktiivi esemelise kohaldamisalaga ( 25 ).

70.

Teisisõnu võib ühtlustamine olla täielik selles mõttes, nagu ma rõhutasin esimesele küsimusele vastates, et liikmesriikidel ei ole kaalutlusruumi direktiivi 2007/64 teatavate sätete, käesoleval juhul selle direktiivi artiklite 58–60 ülevõtmisel. Nad ei või kehtestada nendes artiklites ettenähtust erinevat sätet. Seevastu ühtlustamine ei ole ammendav, kuna see piirdub selle direktiiviga konkreetselt hõlmatud valdkondadega, kusjuures väljaspool neid valdkondi jääb liikmesriikidele reguleerimisõigus, kui sellega ei kahjustata kõnealuse direktiivi soovitavat toimet.

71.

Seega tuleb praeguses etapis analüüsida direktiiviga 2007/64 hõlmatud valdkonna ulatust tsiviilvastutuse valdkonnas.

72.

Minu arvates on direktiiviga 2007/64 reguleeritud vastutuse kord seotud makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkuja vaheliste suhetega. Selle korra eesmärk ei ole reguleerida kõnealuse teenuse pakkuja ja sellise kolmanda isiku nagu käendaja vahelist suhet.

73.

See nähtub kõigepealt direktiivi 2007/64 artiklitest 58–60, milles on esiteks nimetatud üksnes makseteenuse kasutajat ja maksjat ning teiseks makseteenuse pakkujat. Kuid käendaja ei ole makseteenuse kasutaja ega maksja.

74.

Nimelt on makseteenuste kasutaja direktiivi 2007/64 artikli 4 punktis 10 esitatud määratluse kohaselt „füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või saaja või mõlemana“.

75.

Selle direktiivi artikli 4 punkti 7 kohaselt on maksja määratletud kui maksekonto haldaja, kes teeb maksekäsundi, või kui maksekontot ei ole, siis isik, kes teeb maksekäsundi ( 26 ).

76.

Sellist käendajat nagu LR ei hõlma kumbki neist korraldustest ja seega ei saa teda kvalifitseerida maksjaks selle artikli 4 punkti 10 tähenduses. Ta ei ole ka makse saaja ega makseteenuse pakkuja.

77.

Sellest tuleneb, et käendaja on direktiivis 2007/64 osutatud makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja suhtes kolmas isik, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 65, ning ei kuulu selle direktiivi isikulisse kohaldamisalasse.

78.

Seda tõlgendust kinnitavad direktiivi 2007/64 põhjendused. Põhjenduses 5 on rõhutatud, et direktiivis määratletakse makseteenuse kasutajate ja pakkujate õigused ja kohustused. Põhjenduses 6 on täpsustatud, et täiesti ammendavat õiguslikku raamistikku ei peetud asjakohaseks.

79.

Lõpuks on direktiivi 2007/64 põhjenduses 47 täpsustatud, et direktiiv peaks käsitlema üksnes makseteenuse kasutaja ja tema makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi kohustusi ja vastutust. Seda täpsustust korratakse kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikes 2, mis käsitleb direktiivi eesmärki ja mille kohaselt on selles direktiivis kindlaks määratud makseteenuse kasutajate ja teenuse pakkujate asjakohased õigused ja kohustused.

80.

Direktiivi 2007/64 sätetest koostoimes direktiivi põhjendustega ilmneb, et see direktiiv ei reguleeri makseteenuse pakkuja ja nende teenuste kasutaja käendaja vahelist suhet.

81.

Seega leian ma sama moodi nagu komisjon, et makseteenuste pakkuja ja nende teenuste kasutaja käendaja vaheline suhe ei kuulu mingilgi määral direktiivi 2007/64 kohaldamisalasse.

82.

Seda kinnitab ka selle direktiiviga kehtestatud vastutuse süsteem.

83.

See süsteem põhineb õiguste ja kohustuste kogumil, mis on seotud ainult makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkujaga ning milles esimesena nimetatud isikult teisena nimetatud isikule edastatav teave mängib olulist rolli.

84.

See teave sisaldub nimelt direktiivi 2007/64 eesmärgis endas ( 27 ) ja selle direktiivi III jaotis on täielikult pühendatud sellele teabele. See teave on määrava tähtsusega, sest see võimaldab makseteenuse kasutajal saada teada autoriseerimata tehingust, teatada sellest oma teenuse pakkujale kõnealuse direktiivi artiklis 58 sätestatud tähtaja jooksul ning kohaldada vajaduse korral teenuse pakkuja vastutust. Rõhutan, et artikli 58 kohaselt tuleb autoriseerimata tehingust teatada 13 kuu jooksul pärast debiteerimist, „välja arvatud juhul, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle makstehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas III jaotisega“ ( 28 ).

85.

13kuuline tähtaeg on seega kohaldatav vaid juhul, kui teave on makseteenuse kasutajale tegelikult edastatud. Tuleb märkida, et teatamiskohustus 13 kuu jooksul pärast autoriseerimata debiteerimist tähendab, et makseteenuse kasutaja kontrollib oma raamatupidamisarvestusi vähemalt korra aastas.

86.

Seega on olemas tasakaal esiteks makseteenuse pakkujal lasuva teatamiskohustuse, teiseks makseteenuse kasutaja hoolsuskohustuse ja temapoolse tähtaja jooksul teatamiskohustuse vahel ning kolmandaks selle teenuse pakkuja range vastutuse tekkimise vahel, ilma et kõnealune kasutaja peaks tõendama tema süüd või hooletust.

87.

Lisaks sellele, kui makseteenuse kasutaja on järginud direktiivi 2007/64 artiklis 58 sätestatud teatamistähtaega, vastab talle antav eelis, mille kohaselt ta saab viivitamata tagasi autoriseerimata tehinguga seoses makstud summad, makseteenuse pakkujale õiguskindluse andmisele, kuna selle tähtaja möödumisel ei saa nende teenuste kasutaja enam autoriseerimata maksetehinguid vaidlustada.

88.

See tasakaal ei hõlma siiski sellist kolmandat isikut nagu käendaja. Täpsemalt, kuna käendajal ei ole direktiivi 2007/64 alusel makseteenuse kasutajale edastatud teavet, millega on seotud direktiivi artiklis 58 sätestatud 13kuuline tähtaeg, ei saa sellele tähtajale tema vastu tugineda.

89.

Seega, kuna kõnealuses direktiivis puudub sõnaselge säte, mille eesmärk oleks laiendada makseteenuse kasutaja ja nende teenuste pakkuja vahel ette nähtud vastutuse korda sellisele kolmandale isikule nagu käendaja, siis on minu arvates põhjendamatu kohaldada seda korda käendaja suhtes.

90.

Prantsuse ja Tšehhi valitsuse argument, mille kohaselt tähendaks käendajale antav võimalus vaidlustada võlasumma pärast 13kuulise tähtaja möödumist, võimalust mööda hiilida direktiivi 2007/64 nõuetest, kahjustades selle direktiivi soovitavat toimet, ei ole kuidagi tõendatud ja sellega ei saa minu arvates nõustuda.

91.

See tuleneb käenduslepingu ja makseteenuste lepingu sisulisest põhimõttelisest erinevusest.

92.

Nagu ma rõhutasin käesoleva ettepaneku punktis 65, on käenduse eesmärk tagada võlgniku võlg tema võlausaldaja ees. Käendusleping annab seega krediidiasutusele võimaluse nõuda sisse võlasumma, mille võlgnik võlgneb. Kuid tegemist on teist laadi lepingulise suhtega kui see, mis seob makseteenuse kasutajat oma teenuse pakkujaga ning mis hõlmab üksnes krediidiasutust kui võlausaldajat ja võlgniku käendajat.

93.

Asjaolu, et direktiivi 2007/64 artiklis 58 ette nähtud 13kuulise tähtaja möödumisel ei ole makseteenuse pakkuja enam kohustatud nende teenuste kasutajale autoriseerimata maksetehingutega seotud summasid tagasi maksma ja nende teenuste kasutaja ei saa enam tehtud maksetehinguid kahtluse alla seada, ei vabasta seda teenuse pakkujat tema hoolsuskohustusest nende tehingute teostamisel.

94.

Makseteenuse pakkuja on nimelt kohustatud maksetehinguid teostama nõuetekohaselt. Järelikult, kui ta toimib hooletult, jättes kontrollimata, kas makseteenuse kasutaja on tehingud autoriseerinud ja kas tema hooletus tekitab kahju kolmandale isikule nagu käendaja, ei takista miski kohaldada tema vastutust selle kolmanda isiku ees, kui liikmesriigi õigus seda lubab. Rõhutan, et kuna käendamist ei reguleeri direktiiv 2007/64 ega ka ükski muu direktiiv, reguleerivad seda endiselt liikmesriigi õigusnormid, mis võivad ette näha, et tagatise suhtes kehtivad erinevad kohustused kui need, mis reguleerivad põhivõlgniku suhteid võlausaldaja suhtes, ja mis neid kohustusi ei mõjuta ( 29 ). Need õigusnormid võivad eelkõige võimaldada käendajal vähendada võla summat, mida ta oli algul kohustunud tagama. Nende õigusnormide kohaselt võib käendaja nõuda kahjutasu koos intressiga ja vajaduse korral saada selle kahjutasu ja intressi näol hüvitist käendatud võlasumma eest.

95.

Asjaolu, et käendaja võib tugineda liikmesriigi õigusele, et vähendada oma kohustusi võlausaldaja ees, ei mõjuta kuidagi makseteenuste pakkujast krediidiasutuse ja nende teenuste kasutajast võlgniku vahelist lepingulist suhet. Eelkõige ei mõjuta see teenuse kasutaja poolt teenuse pakkujale võlgnetava võla suurust, mis võib hõlmata summasid, mis on seotud autoriseerimata tehingutega, millest ta ei ole teatanud direktiivi 2007/64 artiklis 58 ette nähtud 13kuulise tähtaja jooksul.

96.

Meenutan veel, et käendus on krediidiasutusele lisatagatis, mille eesmärk on tagada põhivõla tasumine. Seega, kui käendaja võidab kohtuvaidluse ja saab hüvitamise teel vähendada oma võlga krediidiasutuse ees või koguni vabaneda oma kohustusest viimase ees, ei mõjuta see selle asutuse nõuet põhivõlgniku vastu ega kahjusta seega direktiivi 2007/64 soovitavat toimet.

97.

Nagu komisjon märkis, ei pidanud seadusandja õigeks laiendada direktiiviga 2007/64 ette nähtud vastutuse korda kolmandatele isikutele, leides, et makseteenuse pakkuja ja nende teenuste kasutaja vahelistele suhetele kohaldatav kord peaks olema piisav, et reguleerida maksetehingutest tulenevaid peamisi nõudeid ning vähendada autoriseerimata ja vääralt tehtud tehingute riske ja tagajärgi ( 30 ).

98.

Leian seega, et kui liikmesriigi õigus seda lubab, on käendaja poolt võlausaldaja võimaliku vastutuse kohaldamine üks näide teisest nõudest, mille võib liikmesriigi õiguse kohaselt esitada direktiivi 2007/64 põhjenduse 47 tähenduses, mis ei kahjusta kuidagi selle direktiivi soovitavat toimet.

V.

Ettepanek

99.

Eespool esitatud analüüsi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud küsimustele järgmiselt: