Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANDREA BIONDI
esitatud 11. detsembril 2025(1)
Kohtuasi C‑468/24
SR
versus
Netz Niederösterreich GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesgericht St. Pölten (liidumaa kohus St. Pöltenis, Austria))
Eelotsusetaotlus – Energia – Elektrienergia tarnimine – Mõõtmisvahendid – Nutiarvestid – Tarbija keeldumisõigus – Nutiarvestite edastatud andmete turvalisus
I. Õiguslik taust
A. Liidu õigus
1. Direktiivi 2019/944(2) artikli 20 „Nutiarvestisüsteemide funktsioonid“ punktides b ja c on sätestatud:
„Kui artikli 19 lõikes 2 osutatud tasuvusanalüüsi tulemusel antakse nutiarvestisüsteemide kasutuselevõtmise kohta positiivne hinnang või kui nutiarvestisüsteeme võetakse süsteemselt kasutusele pärast 4. juulit 2019, võtavad liikmesriigid nutiarvestisüsteeme kasutusele kooskõlas Euroopa standardite, II lisa ning järgmiste nõuetega:
[…]
b) nutiarvestisüsteemide ja andmevahetuse turvalisus vastab asjakohastele turvalisust käsitlevatele liidu õigusnormidele, võttes nõuetekohaselt arvesse parimat võimalikku tehnikat, et tagada küberturvalisuse kaitse kõrgeim tase, pidades samal ajal silmas kulusid ja proportsionaalsuse põhimõtet;
c) lõpptarbijate eraelu puutumatus ja andmekaitse vastab asjakohastele andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevatele liidu õigusnormidele;
[…]“.
2. Direktiivi 2019/944 artikli 21 „Õigus nutiarvestile“ lõike 1 punktis a on ette nähtud:
„1. Kui artikli 19 lõikes 2 osutatud tasuvusanalüüsi tulemusel antakse nutiarvestisüsteemi kasutuselevõtmise kohta negatiivne hinnang ning kui nutiarvestussüsteeme ei võeta süsteemselt kasutusele, tagab liikmesriik, et lõpptarbijal oleks taotluse alusel ja seotud kulude kandmise korral õigus nutiarvesti paigaldamisele või asjakohasel juhul ajakohastamisele õiglastel, mõistlikel ja kulutõhusatel tingimustel ning et nutiarvesti:
a) kui see on tehniliselt teostatav, omaks artiklis 20 osutatud funktsioone või vähemalt selliseid funktsioone, mille on kindlaks määranud ja avalikustanud liikmesriik riigi tasandil kooskõlas III lisaga;
[…]“.
3. Sama direktiivi artikli 22 „Tavaarvestid“ lõikes 1 on ette nähtud:
„1. Kui lõpptarbijal ei ole nutiarvestit, tagab liikmesriik, et lõpptarbija varustatakse individuaalse tavaarvestiga, mis mõõdab täpselt tema tegelikku tarbimist.“
4. Sama direktiivi artikli 23 „Andmehaldus“ lõikes 3 on ette nähtud:
„3. Käesoleva direktiivi kohaldamisel andmetele juurdepääsu ja andmete säilitamist käsitlevad normid peavad olema kooskõlas liidu asjaomase õigusega.
Käesoleva direktiivi raames isikuandmete töötlemine peab toimuma kooskõlas määrusega (EL) 2016/679.“
5. Direktiivi 2002/58/EÜ(3) artikli 5 „Side konfidentsiaalsus“ lõikes 3 on ette nähtud:
„3. Liikmesriigid tagavad, et teabe salvestamine abonendi või kasutaja lõppseadmesse ja juurdepääsu saamine sinna juba salvestatud teabele on lubatud ainult tingimusel, et asjaomane abonent või kasutaja on andnud selleks oma nõusoleku, ning talle on esitatud direktiivi 95/46/EÜ kohaselt selge ja arusaadav teave, muu hulgas andmete töötlemise eesmärgi kohta. See ei takista andmete tehnilist salvestamist ega juurdepääsu, mille ainus eesmärk on edastada sidet elektroonilises sidevõrgus või mis on teenuseosutajale hädavajalik sellise infoühiskonna teenuse osutamiseks, mida abonent või kasutaja on sõnaselgelt taotlenud.“
6. Määruse 2016/679(4) artikli 5 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ lõike 1 punktis f on ette nähtud:
„1. Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et
[…]
f) isikuandmeid töödeldakse viisil, mis tagab isikuandmete asjakohase turvalisuse, sealhulgas kaitseb loata või ebaseadusliku töötlemise eest ning juhusliku kaotamise, hävitamise või kahjustumise eest, kasutades asjakohaseid tehnilisi või korralduslikke meetmeid („usaldusväärsus ja konfidentsiaalsus“)“.
7. Määruse 2016/679 artikli 13 „Teave, mis tuleb anda juhul, kui isikuandmed on kogutud andmesubjektilt“ lõikes 1 on ette nähtud:
„1. Kui andmesubjektiga seotud isikuandmeid kogutakse andmesubjektilt, teeb vastutav töötleja isikuandmete saamise ajal andmesubjektile teatavaks kogu järgmise teabe:
a) vastutava töötleja ning kui kohaldatav, siis vastutava töötleja esindaja nimi ja kontaktandmed;
b) asjakohasel juhul andmekaitseametniku kontaktandmed;
c) isikuandmete töötlemise eesmärk ja õiguslik alus;
[…]“.
8. Sama määruse artikli 32 „Töötlemise turvalisus“ lõikes 2 on ette nähtud:
„2. Vajaliku turvalisuse taseme hindamisel võetakse eelkõige arvesse isikuandmete töötlemisest tulenevaid ohte, eelkõige edastatavate, salvestatavate või muul viisil töödeldavate isikuandmete juhuslikku või ebaseaduslikku hävitamist, kaotsiminekut, muutmist ja loata avalikustamist või neile juurdepääsu.“
B. Austria õigus
9. Elektrimajanduse ja ‑korralduse seaduse (Elektrizitätswirtschafts‑ und ‑organisationsgesetz, edaspidi „ElWOG“)(5) § 83 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:
„3. Nutiarvesti näidik peab olema vaikimisi seadistatud nii, et võtta saab ainult arvesti jooksva näidu lugemi. Arvestis salvestatud täiendavate, arvelduse seisukohalt oluliste väärtuste kontrollimiseks peab arvesti näidik olema kliendi taotlusel aktiveeritud selliselt, et neid väärtusi saaks kontrollida nutiarvesti enda näidikult. See aktiveerimine peab toimuma tasuta ja ilma ebaproportsionaalsete lisakuludeta lõppkasutajale.
[…]“.
10. Sama seaduse § 84a lõikes 1 on sätestatud:
„1. Lõpptarbija veerandtunniseid näite võib võrguettevõtja lugeda ja kasutada ainult lõpptarbija sõnaselgel nõusolekul või kliendi valitud veerandtunnistel näitudel põhinevast tarnelepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Põhjendatud üksikjuhtudel võivad võrguettevõtjad võtta nutiarvestilt nende näitude lugemi siiski ka ilma lõpptarbija nõusolekuta, kui see on oluline võrgu turvalise ja tõhusa toimimise säilitamiseks. Kõnealused andmed tuleb viivitamatult kustutada, kui neid eesmärgi täitmiseks enam ei vajata. […] Kui veerandtunniste näitude lugem võetakse ilma lõpptarbija loata, tuleb lõpptarbijat sellest aegsasti teavitada“.
11. Nutiarvestite kasutuselevõtu määruse (Intelligente Messgeräte‑Einführungsverordnung, edaspidi „määrus IME‑VO“)(6) § 1 näeb ette:
„(1) Iga võrguettevõtja peab […]:
1. […]
2. tehnilise teostatavuse piires varustama 2024. aasta lõpuks vähemalt 95% oma võrku ühendatud mõõtepunktidest nutiarvestitega (ElWOG 2010 § 7 lõike 1 punkt 31) vastavalt […] [IMA‑VO määruse](7) nõuetele, kusjuures kaaluda tuleb andmete liinipõhist edastamist.
[…]
(4) Võrguettevõtjad peavad lõpptarbijaid nutiarvesti paigaldamisest ja sellega seotud raamtingimustest aegsasti teavitama. […]
[…]
(6) Kui lõpptarbija soovib nutiarvesti kasutamisest loobuda, peab võrguettevõtja seda soovi arvestama. Sellisel juhul peab võrguettevõtja paigaldatavad või juba paigaldatud nutiarvestid konfigureerima nii, et kuu‑, päeva‑ ja veerandtunniseid väärtusi ei salvestata ega edastata ning väljalülitusfunktsioon ja võimsuse piiramise funktsioon on inaktiveeritud, kusjuures nende funktsioonide asjaomane konfiguratsioon peab olema lõpptarbijale arvestilt nähtav. Võimalik peab olema lugeda ja edastada arveldamiseks või tarbimise piiramiseks vajalikku näitu ning, kui arvesti on selleks tehniliselt võimeline, kõrgeimat veerandtunnist keskmist koormust (tarbimine) kalendriaasta jooksul. Selliselt konfigureeritud digitaalsed arvestid – kui need vastavad [IMA‑VO määruse] nõuetele – arvatakse lõikes 1 kindlaks määratud sihtkohustuste hulka, mis hõlmavad asjaomast aktiveerimist või programmeerimist, mida tuleb lõpptarbija soovil viivitamata teha.
[…]“.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12. Netz Niederösterreich GmbH, vastustaja apellatsioonimenetluses (edaspidi „vastustaja“), on Austrias elektrivõrguettevõtja. SR, apellant, ostab vastustaja võrgu kaudu elektrienergiat kolmandalt ettevõtjalt.
13. Kostjal oli elektrienergia analoogarvesti, mille taatlemistähtaeg lõppes aga 2023. aasta detsembris. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et niisugune arvesti tuleb asendada õigusnormide nõuetele vastava nutiarvestisüsteemiga (edaspidi ka „nutiarvesti“).
14. Kuna apellant keeldus varasema analoogarvesti väljavahetamisest, esitas vastustaja Bezirksgericht Tullnile (Tullni esimese astme kohus, Austria) kaebuse selleks, et vahetada välja varasem arvesti. Kostja esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtuks olevale Landesgericht St. Pöltenile (liidumaa kohus St. Pöltenis, Austria).
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust:
„1. Kas [direktiivi 2019/944] artiklit 22 koostoimes selle direktiivi II lisaga tuleb tõlgendada nii, et võrguettevõtja peab võtma arvesse lõpptarbija soovi loobuda nutiarvestist ja on sellisel juhul kohustatud andma nutiarvestisüsteemi asemel lõpptarbija kasutusse tavaarvesti?
2. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/32/EL mõõtevahendite turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (mõõtevahendite direktiiv 2014/32) artikli 2 lõiget 1, milles on viidatud mõiste „mõõtevahend“ määratlusele mõõtevahendeid käsitlevas III–XII lisas (aktiivelektrienergiaarvestid [MI‑003]), koostoimes [direktiivi 2019/944] artikli 20 punktidega b ja c ning artikli 23 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm (2010. aasta elektrimajanduse ja ‑korralduse seadus; BGBl. I, nr 17/2021) [EIWOG § 7 lõike 1 punkt 31], mis ei kehtesta konkreetseid nõudeid mõõtevahendite andmeturbele?
3. Kas [direktiivi 2019/944] artikli 20 punktide b ja c, artikli 21 lõike 1 punkti a ja artikli 23 lõike 3 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka direktiivi 85/374/EMÜ (tootevastutuse direktiiv), mida on muudetud direktiiviga 1999/34/EÜ, artikli 6 lõiget 1?
4. Kas [direktiivi 2002/58/EÜ] artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mõistet „elektroonilise side võrk“ tuleb kohaldada ka elektrivõrgu suhtes, mille kaudu toimub andmete edastamine (tarbimisandmed, metaandmed, isikukoodid) [direktiivi 2019/944] artikli 20 punktides b ja c, artikli 21 lõike 1 punktis a ja artikli 23 lõikes 3 märgitud eesmärkidel?
5. Kas [määruse (EL) 2016/679] artikli 5 lõike 1 punkti f, artiklit 13 ja artikli 32 lõiget 2 ning [harta] artiklit 7 ja artikli 8 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm [IME‑VO määruse § 1 lõige 6], mille kohaselt peab lõpptarbijale näha olema ainult lugemi intervalli konfiguratsioon, kuid mitte see, kas võrguettevõtja on tuvastanud „põhjendatud üksikjuhtumi“ (ElWOG § 84a lõige 1) ja võtnud lõpptarbija andmete lugemi enne kindlaksmääratud intervalli?
6. Kas harta artikli 52 lõiget 3, preambuli lõiget 5 ja harta artikli 7 selgitusi arvestades tuleb [direktiivi 2019/944] artikli 20 punktide b ja c, artikli 21 lõike 1 punkti a ja artikli 23 lõike 3 tõlgendamisel tugineda EIÕK artiklit 8 käsitlevale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale“?
16. Euroopa Kohtu nõudmisel käsitleb käesolev ettepanek neljandat ja viiendat eelotsuse küsimust.
17. Põhikohtuasja pooled, Austria ja Soome valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ja nad kuulati 24. septembri 2025. aasta istungil ära.
III. Analüüs
Sissejuhatavad märkused
Energiatõhusus ja andmekaitse
18. Kohtuasi kuulub konkreetsesse õiguslikku ja tehnoloogilisse konteksti, kus energiasektori digitaliseerimist peetakse liidu õiguses sätestatud tõhususe ja keskkonnakestlikkuse eesmärkide saavutamise kohustuslikuks osaks.
19. Eelkõige julgustatakse direktiivis 2019/944 elektrienergia siseturu kohta liikmesriike võtma kasutusele nutiarvestisüsteeme(8) (edaspidi ka „nutiarvesti“), et võimaldada tarbijatel saada reaalajas või peaaegu reaalajas teavet oma energiatarbimise kohta ning soodustada aktiivset osalemist energiasüsteemi ümberkujundamises(9).
20. Liidu seadusandja on samuti soovinud suurendada tarbijate vastutust seoses nende energiatarbimisega, et nad saaksid turul aktiivsemalt osaleda, tagades neile samal ajal tarnijate vaba valiku.(10) Tarbijate kaasamiseks on vaja tehnoloogiaid, nagu nutiarvestisüsteemid. Muu hulgas võimaldavad need süsteemid saada võrguettevõtjatel võrkudest parema ülevaate ning vähendada tegevus‑ ja hoolduskulusid.(11) Sellega seoses on direktiivis 2019/944 sätestatud ka jaotusvõrguettevõtjate õigused ja kohustused.(12)
21. Nutiarvestisüsteem hõlmab eri liiki andmete kogumist alates tarbimisandmetest kuni isikuandmeteni. Sel põhjusel on liidu seadusandja rõhutanud, kui oluline on, et isikuandmete töötlemine toimuks kooskõlas määrusega 2016/679 isikuandmete kaitse kohta(13)(edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“).(14)
22. Selles kontekstis annab käesolev kohtuasi võimaluse kontrollida, kuidas liikmesriigid haldavad energiatõhususe ja andmekaitse vahelist suhet.
Vastuvõetavus
23. Vastustaja ja Austria valitsus vaidlevad vastu neljanda ja viienda eelotsuse küsimuse vastuvõetavusele. Nad leiavad, et need eelotsuse küsimused on oletuslikud, kuna need käsitlevad olukorda, kus nutiarvesti on paigaldatud, samas kui põhikohtuasi puudutab varasema analoogarvesti väljavahetamist.
24. Seoses sellega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased“.(15) Selle eelduse saab ümber lükata üksnes erandlikel asjaoludel, kui on ilmne, et esitatud küsimus ei ole mingil viisil seotud tegelikkusega või põhikohtuasja esemega või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus.(16)
25. Lisaks tähendab eelotsusetaotluse mehhanismi aluseks olev koostöövaim seda, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust kui ka esitatud küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama.(17)
26. Käesoleval juhul nähtub kohtuasja toimikust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selgitada teatavate liidu õiguse sätete ulatust, et tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega. Ta põhjendas küsimuste asjakohasust seoses vaidluse esemega, kirjeldades, kuidas nendele antav vastus võib mõjutada põhikohtuasja lahendust.
27. Sellest järeldub, et esitatud küsimusi ei saa pidada üksnes hüpoteetilisteks.
A. Neljas eelotsuse küsimus
28. Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elektrilise sidevõrgu lõppseadmesse salvestatud teabe salvestamise või sellele juurdepääsu saamise nõuded, mis on ette nähtud direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikes 3, võivad olla kohaldatavad elektrivõrgu suhtes, mille kaudu võib edastada isikuandmeid direktiivi 2019/944 artikli 20 punktide b ja c, artikli 21 lõike 1 punkti a ja artikli 23 lõike 3 tähenduses.
29. Alustuseks märgin, et minu arvates ei ole direktiivi 2019/944 artikli 21 lõige 1 käesoleval juhul asjakohane, kuna see reguleerib olukorda, kus nutiarvestisüsteemide kasutuselevõtule on antud konkreetses liikmesriigis negatiivne hinnang. Toimikust ilmneb, et Austrias anti selliste süsteemide kasutuselevõtule positiivne hinnang pärast kulude‑tulude analüüsi(18), mille alusel võeti seejärel vastu IME‑VO määrus.
30. Neil asjaoludel tuleb sellele eelotsuse küsimusele vastamiseks sisuliselt kontrollida, kas mõiste „elektrivõrk“ võib kuuluda mõiste „elektrooniline sidevõrk“ alla.(19)
31. Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2002/58 artikli 5 lõike 3 nõuded puudutavad üksnes abonendi või kasutaja lõppseadmesse salvestatud teavet.(20)
32. Samuti tuleb märkida, et direktiivi 2008/63(21) lõppseadmeid käsitleva artikli 1 lõike 1 punktis a on lõppseade määratletud kui seade, mis on otseselt või kaudselt ühendatud üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu lõpp‑punktiga, et saata, töödelda või võtta vastu teavet […](22).
33. On tõsi, et rakendusmääruses 2023/1162 koostalitlusvõime nõuete kohta(23) on sätestatud, et „arvestades, et nutiarvestid kvalifitseeruvad lõppseadmeteks, kohaldatakse ka [direktiivi 2002/58], […] sealhulgas artikli 5 lõi[get] 3“(24). Selles määruses ei ole aga täpsustatud, kas nutiarvestite samastamist lõppseadmetega tuleb avaliku elektrivõrgu puhul pidada asjakohaseks või mitte. Nutiarvestite tõlgendamine lõppseadmetena, olenemata elektrivõrgu avalikust iseloomust, võib minu arvates mitte kokku sobida muude eespool viidatud liidu õigusnormidega.
34. Nende kaalutluste põhjal võib järeldada, et direktiivi 2002/58 artikli 5 lõike 3 kohaldamiseks käesolevas asjas peavad sisuliselt olema täidetud kaks tingimust: a) nutiarvesti peab kuuluma tarbijale ja b) see peab olema ühendatud avalikku võrku(25) tingimusel, et nutiarvestit saab käsitada lõppseadmena.
35. Kohtuistungil aga selgus, et Austrias ei ole elektrivõrk avalik ja et nutiarvesti ei kuulu tarbijale.
36. Muu hulgas, nagu on täpsustanud Austria valitsus, on elektrivõrgu peamine eesmärk käesoleval juhul elektrienergia tarnimine, mitte „signaalide edastamine“, nagu see on elektroonilise side võrgu puhul.(26)
37. Sellest järeldub, et käesoleval juhul ei ole kaks eespool nimetatud tingimust täidetud, et direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikes 3 ette nähtud salvestamisnõudeid saaks pidada kohaldatavaks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on aga kontrollida, kas need tingimused on käesoleval juhul täidetud.
38. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei ole direktiivi 2002/58 artikli 5 lõige 3 kohaldatav juhul, kui arvesti ei kuulu tarbijale ega ole ühendatud eravõrku.
B. Viies eelotsuse küsimus
39. Viienda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktiga f, artikliga 13 ja artikli 32 lõikega 2 ning harta artikliga 7 ja artikli 8 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus Austria õigusnorm (käesoleval juhul IME‑VO määruse artikli 1 lõige 6 ja ElWOG § 84a lõige 1), mille kohaselt peab tarbijale olema nähtav üksnes lugemi intervalli konfiguratsioon, kuid mitte see, kas võrguoperaator on leidnud, et tegemist on „põhjendatud üksikjuhuga“, ja on tutvunud tarbija andmetega enne kindlaksmääratud intervalli.
40. Sissejuhatavalt tuleb märkida, et nii vastustaja kui ka Austria valitsus rõhutasid kohtuistungil, et ElWOG § 84a lõige 1, mis käsitleb ettevõtjate juurdepääsu nutiarvestite andmetele konkreetsetel ja põhjendatud juhtudel, ei ole kohaldatav, kui arvesti on seadistatud opt‑out‑variandiga.(27) Seda seetõttu, et energiatarbimise väärtusi ei jäädvustata, mis muudab ElWOG §‑s 84a sätestatud juhul nende väärtustega tutvumise võimatuks.
41. Neil asjaoludel liigun edasi viienda eelotsuse küsimuse analüüsiga, kontrollides, kas ElWOG § 84a lõige 1 on isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega vastuolus.
42. Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2019/944 põhjenduses 91 on ette nähtud, et „[k]äesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse hartas tunnustatud põhimõtteid“. Ning et „[o]n oluline, et isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi alusel toimuks kooskõlas [isikuandmete kaitse üldmäärusega] […]“.(28)
43. Direktiivi 2019/944 artikli 23 „Andmehaldus“ kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks õigustatud isikute poolset lõpptarbija andmetele juurdepääsu käsitlevad õigusnormid ja korraldavad andmehaldust, et tagada tõhus ja turvaline juurdepääs andmetele ja andmevahetus, samuti andmekaitse ja andmeturve.
44. Mis puudutab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti f, artiklit 13 ning artikli 32 lõiget 2, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma viiendas eelotsuse küsimuses palub tõlgendada, siis ma ei ole täiesti veendunud, et artikli 5 lõike 1 punkt f ja artikli 32 lõige 2 on käesoleval juhul asjakohased.
45. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis f sätestatakse usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtted, mille kohaselt peab vastutav töötleja rakendama meetmeid, et tagada olemasolevale ohule vastav turvalisuse tase.(29) Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 32 täpsustatakse vastutava töötleja kohustusi seoses töötlemise turvalisusega. Sama artikli lõikes 2 on täpsustatud, et sellise turvalisuse taseme hindamisel tuleb arvesse võtta „isikuandmete töötlemisest tulenevaid ohte, eelkõige nende andmete juhuslikku või ebaseaduslikku hävitamist, kaotsiminekut, muutmist ja loata avalikustamist või neile loata juurdepääsu“.(30)
46. Käesoleval juhul puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus ettevõtja kohustust teavitada tarbijat, kui ta tutvub andmetega „konkreetsel ja põhjendatud juhul“. Seega arvestades seda, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkt f ja artikli 32 lõige 2 ei ole minu arvates käesolevas asjas asjakohased, piirdun oma analüüsis artikliga 13.
47. Kõnealuses artiklis on loetletud teave, mille vastutav töötleja (käesoleval juhul võrguettevõtja) peab andmesubjektile (tarbijale) esitama „isikuandmete saamise ajal“. Esitatav teave hõlmab ka töötlemise eesmärke, milleks isikuandmeid kavatsetakse töödelda, ning selle töötlemise õiguslikku alust.(31) Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 13 lõike 4 kohaselt on see teavitamiskohustus siiski välistatud, kui ja sel määral mil andmesubjektil on see teave juba olemas.
48. Mis puudutab Austria õigusnorme, siis ElWOG § 84a lõikes 1 on sõnaselgelt ette nähtud eesmärk, milleks võrguettevõtjad võivad „konkreetsetel ja põhjendatud juhtudel“ nendele andmetele nutiarvesti kaudu juurde pääseda. Eesmärk on tagada võrgu turvaline ja tõhus toimimine. Lisaks on selles ette nähtud, et „[k]õnealused andmed tuleb viivitamatult kustutada, kui neid eesmärgi täitmiseks enam ei vajata. […] Kui veerandtunniste näitude lugem võetakse ilma lõpptarbija loata, tuleb lõpptarbijat sellest aegsasti teavitada“.
49. Nagu vastustaja oma seisukohtades märkis, on ElWOG § 84a lõige 1 üle võetud Netz Niederösterreich GmbH jaotusvõrgule juurdepääsu üldtingimustesse(32), mida võib käsitada nii, et need sisalduvad lepingus, mis sõlmiti tarbijaga nutiarvesti paigaldamise ajal või enne seda hetke.
50. Minu arvates on ElWOG § 84a lõikes 1 sätestatud direktiivi 2019/944 artiklis 23 sätestatud kohustus hallata andmeid, et tagada juurdepääs andmetele ning tõhus ja turvaline andmevahetus.
51. §‑s 84a on sõnaselgelt sätestatud eesmärk, milleks andmetega tutvumine toimub, ning selles on sätestatud, et andmed kustutatakse, kui neid enam ei vajata. Selles mõttes tagaks § 84, et andmetele juurdepääs ja andmevahetus on turvalised. Samuti tagaks see andmete enda kaitse, kuna see näeb ette, et tarbijat tuleb õigeaegselt teavitada, kui ta ei ole oma nõusolekut andnud.
52. Sellest järeldub, et Austria õigusnormid, käesoleval juhul ElWOG § 84a lõige 1, ei ole vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega, tingimusel et tarbijat teavitatakse § 84a lõikes 1 nimetatud konkreetsest eesmärgist. Samadel põhjustel olen seisukohal, et Austria õigusnormid ei ole vastuolus harta artikliga 7 ja artikli 8 lõigetega 1 ja 2.
53. Nagu ilmnes ka kohtuistungil, olen teadlik, et tarbija võib olla mures isikuandmete tõhusa kaitse pärast, eriti kui neid edastatakse selliste seadmete kaudu nagu energiaarvestid. Sellega seoses võib minu arvates olla asjakohane märkida, et liidu seadusandja on hiljuti tugevdanud tarbijate isikuandmete kaitse taset, võttes vastu määruse (EL) 2023/2854(33), mida kohaldatakse küll alates 12. septembrist 2025, kuid mis tagab lisaks „ühendatud toodete“(34) kasutajatele õigeaegse juurdepääsu nende vahendite abil loodud andmetele.
54. Kokkuvõttes leian, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikliga 13 ja harta artikliga 7 ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab lõpptarbijale näha olema ainult lugemi intervalli konfiguratsioon, kuid mitte see, kas võrguettevõtja on tuvastanud „põhjendatud üksikjuhtumi“ (ElWOG § 84a lõige 1) ja võtnud lõpptarbija andmete lugemi enne kindlaksmääratud intervalli, tingimusel et tarbijat teavitatakse ette ka sellest konkreetsest eesmärgist.
IV. Ettepanek
55. Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesgericht St. Pölteni (liidumaa kohus St. Pöltenis, Austria) esitatud küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et
mõistet „elektroonilise side võrk“ ei kohaldata elektrivõrgu suhtes, mille kaudu toimub andmete edastamine (tarbimisandmed, metaandmed, isikukoodid) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944 (elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL) artikli 20 punktide b ja c ning artikli 23 lõike 3 tähenduses, kui elektrivõrk ei ole avalik ja nutiarvesti ei kuulu tarbijale.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artiklit 13 tuleb harta artiklit 7 ning artikli 8 lõikeid 1 ja 2 arvestades tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab lõpptarbijale näha olema ainult lugemi intervalli konfiguratsioon, kuid mitte see, kas võrguettevõtja on tuvastanud „põhjendatud üksikjuhtumi“ ja võtnud lõpptarbija andmete lugemi enne kindlaksmääratud intervalli, tingimusel et tarbijat teavitatakse ette ka sellest konkreetsest eesmärgist.
1 Algkeel: itaalia.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (uuesti sõnastatud) (ELT 2019, L 158, lk 125).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; EÜT eriväljaanne 13/29, lk 514), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).
5 Bundesgesetz, mit dem die Organisation auf dem Gebiet der Elektrizitätswirtschaft neu geregelt wird (Elektrizitätswirtschafts‑ und ‑organisationsgesetz 2010 – ElWOG 2010). BGBl. I, nr 110/2010.
6 Verordnung des Bundesministers für Wirtschaft, Familie und Jugend, mit der die Einführung intelligenter Messgeräte festgelegt wird (Intelligente Messgeräte‑Einführungsverordnung – IME‑VO). BGBl. II, nr 138/2012.
7 Verordnung der E‑Control, mit der die Anforderungen an intelligente Messgeräte bestimmt werden (Intelligente Messgeräte‑AnforderungsVO 2011 – IMA‑VO 2011). BGBl. II, nr 339/2011 (edaspidi „IMA‑VO määrus“).
8 Direktiivi 2019/944 artikli 2 punktis 23 on „nutiarvestisüsteem“ määratletud kui „elektrooniline süsteem, mis on võimeline mõõtma võrku saadetud elektrit ja võrgust tarbitud elektrit ja mis annab rohkem teavet kui tavaarvesti ning suudab elektroonilist sidet kasutades edastada ja vastu võtta andmeid teavitamise, seire ja kontrolli eesmärgil; […]“. Nutiarvestisüsteem eristub „tavaarvestist“, kuna sama direktiivi artikli 2 punktis 22 sisalduva määratluse kohaselt on see „analoogarvesti või elektrooniline arvesti, mis ei suuda andmeid edastada ega vastu võtta“.
9 Vt eelkõige direktiivi 2019/944 põhjendused 10, 49, 52 ja 54.
10 Vt direktiivi 2019/944 põhjendused 11 ja 12.
11 Vt direktiivi 2019/944 põhjendus 52.
12 Vt direktiivi 2019/944 põhjendus 45.
13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).
14 Vt direktiivi 2019/944 põhjendus 91.
15 Vt 17. mai 2023. aasta kohtuotsus BK ja ZhP (põhikohtuasja menetluse osaline peatamine) (C‑176/22, EU:C:2023:416, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks (C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 46).
17 Vt 25. juuni 2024. aasta kohtuotsus Ilva jt (C‑626/22, EU:C:2024:542, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Elektrivaldkonda reguleeriva asutuse E-Control esindaja PWC Austria, Studie zur Analyse der Kosten Nutzen einer österreichweiten Einführung von Smart Metering, 2010. aasta juuni: https://www.e-control.at/documents/1785851/1811528/pwc-austria-smart-metering-e-control-06-2010.pdf/b68eb019-b6bf-444d-b4fb-95f3d05727ca?t=1413906565472b68eb019-b6bf-444d-b4fb-95f3d05727ca.
19 Mõiste „elektroonilise side võrk“ on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (uuesti sõnastatud) (ELT 2018, L 321, lk 36), artikli 2 punktis 1.
20 Kohtujuristi kursiiv. Nagu Euroopa Kohus leidis muu hulgas 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsuses Planet49 (C‑673/17, EU:C:2019:80), kohaldatakse artikli 5 lõikes 3 ette nähtud kaitset igasugusele lõppseadmesse salvestatud teabele, olenemata sellest, kas tegemist on isikuandmetega või mitte (punktid 68–70).
21 Komisjoni 20. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/63/EÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel (EÜT 2008, L 162, lk 20).
22 Kohtujuristi kursiiv.
23 Komisjoni 6. juuni 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/1162, milles käsitletakse koostalitlusnõudeid ning mittediskrimineerivat ja läbipaistvat mõõtmis‑ ja tarbimisandmetele juurdepääsu korda (ELT 2023, L 154, lk 10).
24 Vt rakendusmääruse 2023/1162 põhjendus 16.
25 Direktiivi 2018/1972 artikli 2 punktis 8 on „üldkasutatav elektroonilise side võrk“ määratletud kui „elektroonilise side võrk, mida kasutatakse ainult või peamiselt avalikult kättesaadavate elektroonilise side teenuste pakkumiseks ning mis toetab teabe edastamist võrgu lõpp‑punktide vahel“.
26 Vt direktiivi 2018/1972 artikli 2 punkt 1.
27 Täielikkuse huvides võib tarbimisväärtuste edastamine toimuda ühe kaudu kolmest erinevast konfiguratsioonist: standardkonfiguratsioon, opt‑in‑ või opt‑out‑konfiguratsioon. Standardkonfiguratsioon koosneb igapäevaste tarbimisväärtuste edastamisest. Opt‑in‑konfiguratsioon hõlmab lisaks igapäevastele tarbimisväärtustele tarbimisväärtuste edastamist 15minutilise välbaga. Seevastu opt‑out‑konfiguratsioon on vastupidine ülejäänud kahele konfiguratsioonile, kuna selles konfiguratsioonis seadistatud arvesti salvestab ja edastab ainult aastase tarbimise. Kui opt‑out‑konfiguratsioon on aktiveeritud, lõpetab arvesti elektrienergia mõõtmise nutiarvestina ja töötab selle asemel digitaalse arvestina.
28 Vt ka direktiivi 2019/944 artikli 23 lõige 3.
29 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Krankenversicherung Nordrhein (C‑667/21, EU:C:2023:1022, punkt 68).
30 Vt 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus MediaMarktSaturn Hagen‑Iserlohn (C‑687/21, EU:C:2024:72, punkt 37).
31 Vt ka 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Meta Platforms Ireland (esindushagi) (C‑757/22, EU:C:2024:598, punkt 54).
32 Nagu Netz Niederösterreich GmbH oma seisukohtades Euroopa Kohtule märgib, on Netz Niederösterreich GmbH jaotusvõrgule juurdepääsu üldtingimuste (Allgemeine Bedingungen für den Zugang zum Verteilernetz der Netz Niederösterreich GmbH) XIV punktis sõnaselgelt ette nähtud, et „[v]õrgu ohutu ja tõhusa toimimise tagamiseks võib põhjendatud erijuhtudel näite võtta igas veerandtunni järel isegi ilma võrgukliendi nõusolekuta, millisel juhul klienti sellest õigeaegselt teavitatakse. Lisaks võib BMWFW (Bundesministerium für Wissenschaft, Forschung und Wirtschaft) või reguleeriva asutuse korraldusel võtta 15minutilised näidud EIWOG 2010 § 84a lõikes 1 sätestatud eesmärgil, tingimusel et need summeeritakse kohe pärast lugemist ja muudetakse seejärel anonüümseks“ (vaba tõlge). Netz Niederösterreich GmbH väidab lisaks, et tarbijaga sõlmitud leping vastab eespool nimetatud üldtingimustele, mille elektrivaldkonna reguleeriv asutus E-Control kiitis heaks 18. juunil 2014.
33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/2854 ühtlustatud õigusnormide kohta, millega reguleeritakse õiglast juurdepääsu andmetele ja andmete kasutamist, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi (EL) 2020/1828 (andmemäärus) (ELT 2023, L 2023/2854).
34 Vt mõiste „ühendatud toode“ kohta määruse 2023/2854 artikli 2 punkt 5.