Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
1. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Direktiiv 2001/55/EÜ – Miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel – Artikli 17 lõige 2 – Direktiiv 2013/32/EL – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Rahvusvahelise kaitse andmine isikule, kellel on ajutine kaitse direktiivi 2001/55 alusel – Artikkel 31 – Riigisisene haldustava, mille kohaselt peatatakse ajutise kaitse kehtivusajal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaja kulgemine
Kohtuasjas C‑249/25 [Jilin](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 2. aprilli 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. aprillil 2025, menetluses
Minister van Asiel en Migratie
versus
UB,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei, S. Rodin (ettekandja), N. Piçarra ja N. Fenger,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– UB, esindaja: advocaat F. Zeven,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. H. S. Gijzen ja J. Langer,
– Belgia valitsus, esindajad: L. Jans ja M. Van Regemorter,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja D. Lutostańska,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, M. Debieuvre ja L. Haasbeek,
olles 16. aprilli 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT 2001, L 212, lk 12; ELT eriväljaanne 19/04, lk 162)) artikli 17 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60)) artiklit 31.
2 Taotlus on esitatud Minister van Asiel en Migratie (varjupaiga- ja rändeminister, Madalmaad) (edaspidi „minister“) ja UB vahelises kohtuvaidluses ministri võimaluse üle peatada UB esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine seni, kuni viimasele on antud ajutine kaitse direktiivi 2001/55 alusel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2001/55
3 Direktiivi 2001/55 põhjenduses 18 on märgitud:
„Kooskõlas liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste ja asutamislepinguga tuleks kehtestada varjupaigamenetlusele juurdepääsu reeglid ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral.“
4 Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.“
5 Direktiivi artikli 2 punktides a, c ja d on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) ajutine kaitse – erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sissevoolu või eeldatava massilise sissevoolu korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et varjupaigasüsteem ei suuda nimetatud sissevoolu menetleda kahjustamata oma tõhusat toimimist kõnealuste isikute ning teiste kaitset taotlevate isikute huvides;
[…]
c) ümberasustatud isikud – kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kes on olnud sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või -piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ning kes võivad kuuluda [28. juulil 1951 Genfis allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), jõustunud 22. aprillil 1954 ja täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud ja 4. oktoobril 1967 jõustunud pagulasseisundi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“)] artikli 1 punkti A või teiste rahvusvahelist kaitset võimaldavate rahvusvaheliste või siseriiklike õigusaktide reguleerimisalasse, eelkõige:
i) isikud, kes on põgenenud relvastatud konfliktide või püsiva vägivalla piirkondadest;
ii) isikud, keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks;
d) massiline sissevool – suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit ümberasustatud isikute saabumine liikmesriiki, olenemata sellest, kas nende saabumine ühendusse oli omaalgatuslik või aidati sellele kaasa näiteks evakueerimiskava abil;“.
6 Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt:
„Ajutine kaitse ei mõjuta pagulasseisundi tunnustamist Genfi konventsiooni kohaselt.“
7 Direktiivi 2001/55 artiklis 17 on sätestatud:
„1. Ajutist kaitset saavatel isikutel peab olema igal ajal võimalik esitada varjupaigataotlus.
2. Nende varjupaigataotluste läbivaatamine, mille menetlemine ei ole ajutise kaitse tähtaja lõpuks lõppenud, viiakse lõpule pärast nimetatud tähtaja lõppu.“
8 Direktiivi artiklis 19 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid võivad sätestada, et taotluste läbivaatamise ajal ei saa inimene olla samaaegselt ajutise kaitse saaja ja varjupaigataotleja.
2. Kui pärast varjupaigataotluse läbivaatamist ei tuvastata ajutist kaitset saava isiku pagulasseisundit või ei anta talle võimaluse korral muud kaitset, võib liikmesriik ette näha, et nimetatud isik saab ajutist kaitset kaitsetähtaja lõpuni, ilm[a] et see piiraks artikli 28 kohaldamist.“
Direktiiv 2011/95/EL
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõuded pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule.“
10 Direktiivi artikli 2 punktides h ja i on täpsustatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta sõnaselgelt väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi;
i) „taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole lõplikku otsust veel tehtud;“.
Direktiiv 2013/32
11 Direktiivi 2013/32 artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada direktiivi [2011/95] kohase rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded.“
12 Direktiivi 2013/32 artikli 2 „Mõisted“ punktis b on ette nähtud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ või „taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta selgesõnaliselt väljapoole direktiivi [2011/95] reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda;“.
13 Direktiivi 2013/32 artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis, ning rahvusvahelise kaitse äravõtmise suhtes.“
14 Direktiivi artikli 31 „Taotluse läbivaatamise menetlus“ lõigetes 3–5 on ette nähtud:
„3. Liikmesriigid tagavad, et läbivaatamismenetlus viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest.
Kui taotluse suhtes kohaldatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta] määruses (EL) nr 604/2013[, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31),] sätestatud menetlust, alustatakse kuuekuulise tähtaja arvestamist hetkest, mil taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on selle määruse kohaselt kindlaks määratud, taotleja asub selle liikmesriigi territooriumil ja pädev asutus on ta vastu võtnud.
Liikmesriigid võivad käesolevas lõikes sätestatud kuuekuulist tähtaega pikendada maksimaalselt [üheksa] kuu võrra järgmistel juhtudel:
a) kui tegemist on keeruliste faktiliste ja/või õiguslike asjaoludega;
b) kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis teeb menetluse lõpuleviimisel kuuekuulisest tähtajast kinnipidamise praktikas väga raskeks;
c) kui viivitus on selgelt põhjustatud sellest, et taotleja ei täida oma artiklist 13 tulenevaid kohustusi.
Liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel käesolevas lõikes sätestatud tähtaegu pikendada kõige rohkem kolme kuu võrra, kui see on vajalik selleks, et tagada rahvusvahelise kaitse taotluse piisav ja täielik läbivaatamine.
4. Ilma et see piiraks direktiivi [2011/95] artiklite 13 ja 18 kohaldamist, võivad liikmesriigid läbivaatamismenetluse lõpuleviimise edasi lükata, kui menetlevalt ametiasutuselt ei saa mõistlikult eeldada otsuse tegemist lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul päritoluriigis valitseva oodatavalt ajutise ebakindla olukorra tõttu. Sellisel juhul liikmesriigid:
a) hindavad selles päritoluriigis valitsevat olukorda vähemalt iga kuue kuu järel;
b) teavitavad mõistliku aja jooksul asjaomaseid taotlejaid edasilükkamise põhjustest;
c) teavitavad mõistliku aja jooksul komisjoni seda päritoluriiki puudutavate menetluste edasilükkamisest.
5. Liikmesriigid viivad läbivaatamismenetluse igal juhul lõpule maksimaalselt 21 kuulise tähtaja jooksul alates taotluse esitamisest.“
Madalmaade õigus
Haldusõiguse üldosa seadus
15 4. juuni 1992. aasta haldusõiguse üldosa seaduse (Algemene wet bestuursrecht) (Stb. 1992, nr 315) artiklis 6:12 on ette nähtud:
„1. Kui kaebus on esitatud otsuse õigeaegse vastu võtmata jätmise peale, ei kehti [kaebuse esitamisele] tähtaega.
2. Kaebuse võib esitada niipea, kui:
a) ametiasutus on otsuse õigeks ajaks tegemata jätnud […] ja
b) kaks nädalat on möödunud päevast, mis järgnes päevale, mil puudutatud isik teatas kirjalikult ametiasutusele hilinemisest.
[…]“.
16 Haldusõiguse üldosa seaduse artiklis 8:55d on sätestatud:
„1. Kui kaebus on põhjendatud ja otsust ei ole veel tehtud, kohustab halduskohus ametiasutust tegema otsuse kahe nädala jooksul alates kohtuotsuse kuulutamise päevale järgnevast päevast.
2. Halduskohus määrab otsuses lisaks sunniraha maksmise iga päeva eest, mille võrra ametiasutus otsuse tegemisega veel viivitab. […]
3. Erijuhtudel või juhul, kui see on vajalik muude õigusnormide täitmiseks, võib halduskohus ette näha muu tähtaja või kasutada muud meedet.“
2000. aasta välismaalaste seadus
17 23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet 2000) (Stb. 2000, nr 495) artiklis 42 on ette nähtud:
„1. Tähtajalise elamisloa taotluse suhtes tehakse otsus […] kuue kuu jooksul taotluse saamisest.
[…]
4. Lõikes 1 nimetatud tähtaega võib pikendada kuni üheksa kuu võrra, kui:
[…]
5. Pärast tähtaja pikendamist lõike 4 järgi võib seda veel pikendada kuni kolme kuu võrra, kui see on vajalik taotluse nõuetekohase ja täieliku läbivaatamise tagamiseks. […]“.
18 Välismaalaste seaduse artikli 43 lõikes 1 on sätestatud:
„[Ministri] otsusega võib pikendada artikli 42 lõikes 1 ette nähtud tähtaega […] tähtajalise elamisloa taotluse esitanud välismaalaste teatud kategooriate puhul maksimaalselt 21 kuu võrra, kui on väga tõenäoline, et olukord päritoluriigis on lühikese aja jooksul ebaselge ja seetõttu ei saa põhjendatult otsustada, kas taotluse saab rahuldada […]“.
19 Seaduse artiklis 43a on sätestatud:
„Erandina […] artikli 42 lõikest 1 tehakse ajutise kaitse saanud välismaalaste puhul otsus artiklis 28 osutatud tähtajalise elamisloa taotluse kohta ajavahemikus taotluse kättesaamisest kuni kuue kuu möödumiseni pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppu. […]“.
Välismaalaste seaduse rakendamise määrus
20 23. novembri 2000. aasta määruse välismaalaste seaduse rakendamise kohta (Besluit tot uitvoering van de Vreemdelingenwet) (Stb. 2000, nr 497) artiklis 3.1a on sätestatud:
„1. Kui varjupaiga saanud isik taotleb tähtajalist elamisluba, ei toimu väljasaatmist, kuni direktiivi [2001/55] artikli 5 lõikes 3 nimetatud otsus on jõus, juhul kui välismaalane kuulub:
a) direktiivi 2001/55 artikli 5 lõikes 3 osutatud Euroopa Liidu Nõukogu otsuses määratletud konkreetsete välismaalaste rühma;
b) on punktis a nimetatud välismaalase abikaasa või elukaaslane, kellega välismaalasel on püsiv suhe ja kes elas selle välismaalasega koos sissejuhatavas lauses nimetatud otsuse aluseks olnud asjaolude toimumise ajal;
c) on punktis a või b osutatud välismaalase alaealine vallaline laps, sh lapsendatud laps;
d) on punktis a nimetatud välismaalase muu lähisugulane, kes oli sissejuhatavas lauses nimetatud otsuse aluseks olnud asjaolude toimumise ajal täielikult või suures osas selle välismaalase ülalpeetav ja elas tema perekonna koosseisus ning kes ülalpidamise kadudes satuks raskesse olukorda, või
e) ministri eeskirjaga kindlaksmääratud välismaalaste rühma, kes on pärit punktis a nimetatud välismaalasega samast riigist või piirkonnast, on samal põhjusel põgenenud ega saa veel kaitset mõnes teises EL toimimise lepingu või [2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepingu [EÜT 1994, L 1, lk 3)] osalisriigis.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
21 Uiguuri päritolu Hiina kodanik UB saabus 7. märtsil 2022 Madalmaadesse koos Ukraina kodanikust abikaasa ja nende lapsega. Ta esitas 13. aprillil 2022 varjupaigataotluse varjupaigataotlejate keskses vastuvõtukeskuses Ter Apel (Madalmaad).
22 Varjupaigataotluse läbivaatamisel tuvastas pädev asutus, et UB-l on õigus ajutisele kaitsele, sest ta on Ukraina kodaniku pereliige, kes elas Ukrainas enne 24. veebruari 2022 koos oma naise ja nende lapsega. Neil asjaoludel teatas minister UB-le samal päeval, mil UB seoses varjupaigataotlusega ära kuulati, et taotluse läbivaatamist ei jätkata, sest ta vastab ajutise kaitse saamiseks nõutavatele tingimustele. Varjupaigataotluse läbivaatamine võib jätkuda pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppemist.
23 UB heitis 16. jaanuari 2024. aasta ametlikus kirjas ministrile ette, et viimane ei lahendanud tema varjupaigataotlust direktiivis 2013/32 ette nähtud tähtaja jooksul. Kuna kahe nädala jooksul pärast selle kirja saatmist otsust ei tehtud, esitas UB kaebuse tegevusetuse peale rechtbank Den Haag, zittingsplaats Arnhemile (Haagi esimese astme kohus, Arnhemi kohtumaja, Madalmaad).
24 Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Arnhem (Haagi esimese astme kohus, Arnhemi kohtumaja) leidis, et direktiivis 2013/32 ette nähtud maksimaalne 21‑kuuline tähtaeg varjupaigataotluse läbivaatamise menetluse lõpuleviimiseks hakkab igal juhul kulgema alates varjupaigataotluse esitamisest. Kuna käesoleval juhul oli UB varjupaigataotlus esitatud 13. aprillil 2022, leidis see kohus, et minister oleks pidanud tegema selle varjupaigataotluse kohta otsuse järelikult hiljemalt 2024. aasta jaanuaris. Kuivõrd minister ei olnud otsust selleks ajaks teinud, kohustas nimetatud kohus teda tegema varjupaigataotluse kohta otsuse kaheksa nädala jooksul pärast kohtuotsust, kohustades maksma trahvi 100 eurot iga hilinetud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 7500 eurot.
25 Minister esitas rechtbank Den Haag, zittingsplaats Arnhemi (Haagi esimese astme kohus, Arnhemi kohtumaja) otsuse peale kaebuse Raad van Statele (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
26 Minister väidab selles kaebuses, et direktiivi 2013/32 nende sätete sõnastusest, milles on täpsustatud varjupaigataotluse kohta otsuse tegemise tähtajad, ega „selle direktiivi alusideest“ ei nähtu, et neid tähtaegu kohaldatakse ka direktiiviga 2001/55 reguleeritud erandlikes olukordades.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et direktiiv 2001/55 võeti Madalmaade õigusesse üle 16. detsembril 2004. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleneb sellest ülevõtmisest, et ajutise kaitse saamiseks tuleb esitada varjupaigataotlus. Sellise varjupaigataotluse kohta otsuse tegemise tähtaja kulgemine peatatakse ajutise kaitse ajaks, mistõttu tuleb varjupaigataotluse kohta otsus teha alles pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppemist.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks on vaja kindlaks teha, kuidas tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaeg kindlaks määrata juhul, kui sellise taotluse esitanud isik saab samal ajal ajutist kaitset.
29 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2001/55 artikli 17 lõike 2 grammatilisest tõlgendusest nähtub, et see säte on „sõnastatud lahtiselt“. Ta leiab, et kuigi liikmesriigi ülesanne on lõpetada varjupaigataotluse läbivaatamine kas ajutise kaitse kehtivusajal või pärast selle lõppemist, ei ole selles sättes siiski täpsustatud, millal peab varjupaigataotluse läbivaatamine tegelikult algama, ega ka seda, kui kaua võib see läbivaatamine kesta.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab laiemalt, et direktiivi 2001/55 ja direktiivi 2013/32 asjakohaste sätete sõnastus ei anna käesolevas asjas tekkinud õigusküsimusele lõplikku vastust.
31 Direktiivi 2001/55 konteksti analüüsides märgib sama kohus, et selle direktiiviga tunnistas liidu seadusandja vajadust võimaldada põgenikele liikmesriikides „viivitamatut ja ajutist kaitset“, eelkõige juhul, kui esineb oht, et liikmesriikide varjupaigasüsteem ei suuda rahvusvahelise kaitse taotlejate sissevoolu nõuetekohaselt hallata. Siiski ei näe direktiiv 2001/55, direktiiv 2013/32 ega nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT 2005, L 326, lk 13) ette erandeid direktiivi 2001/55 kohaldamisalasse kuuluvatest olukordadest.
32 Laiemalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hinnang direktiividele 2001/55 ja 2013/32 tervikuna ning Euroopa Kohtu praktikale ei võimalda tal kindlalt järeldada, et tal on võimalus jätta ajutise kaitse kehtivusajal läbi vaatamata varjupaigataotlus, mille on esitanud ajutise kaitse saanud isik.
33 Neil asjaoludel otsustas Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2001/55] artikli 17 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et viidatud säte lubab liikmesriikidel ajutise kaitse saanud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajutise kaitse kehtivuse ajaks peatada?
2. Kas direktiivi [2013/32] artiklis 31 otsuste tegemiseks ette nähtud tähtaegu tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus […] ajutise kaitse saanud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse enne ajutise kaitse kehtivuse algust või ajutise kaitse kehtivusaja jooksul, hakkavad need tähtajad kulgema või jätkavad kulgemist alles pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppu?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
34 Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2001/55 artikli 17 lõiget 2 ja direktiivi 2013/32 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused peatavad automaatselt ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ajutise kaitse kehtivuse ajaks, mistõttu nende rahvusvahelise kaitse taotluste kohta otsuse tegemise tähtaeg ei hakka kulgema või hakkab kulgema alles pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppemist.
35 Nagu on märgitud direktiivi 2001/55 artiklis 1, on selle direktiivi eesmärk kindlaks määrata miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste põgenike massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning vastuvõtmise tagajärgede kandmisel. Veel nähtub selle direktiivi artikli 2 punktist a, et nimetatud kaitse rakendamise eesmärk on eelkõige vältida seda, et rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistaksid nimetatud isikute poolt suurel hulgal ja samal ajal esitatud taotlused pagulasseisundi saamiseks, ning seda nii põgenike kui ka muude rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides.
36 See ajutise ja viivitamatu kaitse kord, milles väljendub ELTL artiklis 80 ette nähtud solidaarsuse ja liikmesriikide vahel vastutuse õiglase jagamise põhimõte varjupaigapoliitika rakendamisel, on siiski erandlik, nagu on rõhutatud selle direktiivi põhjendustes 2 ja 13 ning artikli 2 punktis a, ning seda saab kasutada ainult põgenike massilise sissevoolu korral. Samuti annab see nimetatud kaitse saajatele piiratumad õigused kui need, mis tulenevad rahvusvahelisest kaitsest direktiivi 2011/95 tähenduses (19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Kaduna, C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:1038, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel lisaks sõnastusele arvestada vajaduse korral ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Samuti võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulisi tegureid sisaldada selle tekkelugu (vt 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12; 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 50, ning 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Gonrieh, C‑819/25 PPU, EU:C:2026:252, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Esimesena nähtub direktiivi 2001/55 artikli 17 lõike 2 sõnastusest, et selles sättes on piirdutud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise korra kehtestamisega pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppu, täpsustamata siiski nende taotluste läbivaatamise korda selle kaitse kehtivusajal, ja eelkõige seda, kas liikmesriikidel on võimalus jätta need taotlused ajutise kaitse kehtivusajal läbi vaatamata.
39 Mis puudutab teisena direktiivi 2001/55 artikli 17 lõike 2 konteksti ja artikli 17 lõike 2 tekkelugu, siis tuleb esiteks meenutada, et direktiivi 2001/55 artikli 3 lõikes 1 on täpsustatud, et ajutine kaitse ei mõjuta pagulasseisundi tunnustamist Genfi konventsiooni kohaselt, samas kui selle direktiivi artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud, et ajutist kaitset saavatel isikutel peab olema „igal ajal“ võimalik esitada varjupaigataotlus.
40 Lisaks nähtub selle direktiivi artikli 19 lõikest 2, et kui pärast varjupaigataotluse läbivaatamist ei tuvastata ajutist kaitset saava isiku pagulasseisundit või ei anta talle võimaluse korral muud kaitset, saab nimetatud isik ajutist kaitset kaitsetähtaja lõpuni.
41 Seega nähtub direktiivi 2001/55 eespool viidatud sätetest, et liidu seadusandja ei soovinud kehtestada korda, milles rahvusvahelise kaitse menetluste kohaldamine automaatselt välistatakse või peatatakse, vaid nägi vastupidi ette, et selliseid menetlusi võib läbi viia ajutise kaitse kohaldamise ajal.
42 Teiseks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 42–45, nähtub direktiivi 2001/55 ettevalmistavatest materjalidest, et kuna puudus kokkulepe võimaluse kohta peatada rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamine ajutise kaitse kehtivusaja jooksul, otsustasid liikmesriigid, et seda võimalust direktiivi ei lisata, kuigi see sisaldus komisjoni algses ettepanekus.
43 Järelikult ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja on selle võimaluse direktiivi 2001/55 artikli 17 lõikes 2 kaudselt ette näinud.
44 Seega nähtub direktiivi 2001/55 eespool viidatud sätetest ja selle direktiivi artikli 17 lõike 2 tekkeloost, et liidu seadusandja ei soovinud kehtestada korda, milles rahvusvahelise kaitse menetluste kohaldamine automaatselt välistatakse või peatatakse ega andnud selleks võimalust, vaid nägi vastupidi ette, et selliseid menetlusi võib läbi viia ajutise kaitse kohaldamise ajal.
45 Kolmandaks tuleb arvesse võtta ka direktiivides 2011/95 ja 2013/32 sätestatud rahvusvahelise kaitse menetluste üldnorme. Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et direktiivi 2011/95 artiklis 1 on sätestatud, et selle direktiivi eesmärk on sätestada nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõuded pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule. Lisaks nähtub selle direktiivi artiklist 1 koostoimes artikli 2 punktidega h ja i, et see direktiiv reguleerib kõiki kaitse saamiseks esitatud taotlusi, mida võib käsitada pagulasseisundi taotlemisena, mille on liikmesriigile esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik.
46 Teiselt poolt nähtub direktiivi 2013/32 artiklist 1 ja artikli 3 lõikest 1, et seda direktiivi, mille eesmärk on kehtestada direktiivi 2011/95 kohase rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded, kohaldatakse kõikide rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis.
47 Nendest sätetest tuleneb, et liidu seadusandja ei ole sugugi jätnud direktiivide 2011/95 ja 2013/32 kohaldamisalast välja rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kellele on selle kaitse taotluse esitamise ajal juba antud ajutine kaitse.
48 Seega, kuna direktiivides 2011/95 ja 2013/32 puuduvad vastupidised täpsustused, tuleb asuda seisukohale, et nende direktiividega kehtestatud üldnormid on tavaliselt selliste rahvusvahelise kaitse taotlejate suhtes kohaldatavad. Eelkõige tuleb direktiivi 2013/32 artiklis 31 ette nähtud tähtaegu pidada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel üldjuhul kohustuslikuks, sõltumata sellest, kas selle kaitse taotlejale on juba antud ajutine kaitse.
49 Seda järeldust kinnitab asjaolu, et liidu seadusandja on andnud liikmesriikidele teatava kaalutlusruumi rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise tähtaja pikendamisel, kui sellist pikendamist õigustavad objektiivsed põhjused.
50 Täpsemalt on direktiivi 2013/32 artikli 31 lõike 3 kolmanda lõigu punktis b ette nähtud, et liikmesriigid võivad pikendada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks ette nähtud kuuekuulist tähtaega maksimaalselt üheksa kuu võrra, kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis teeb menetluse lõpuleviimise kuuekuulisest tähtajast kinnipidamise praktikas väga raskeks.
51 Lisaks nähtub direktiivi 2013/32 artikli 31 lõike 3 neljandast lõigust, et liikmesriigid võivad erandjuhtudel ja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel pikendada selle direktiivi artikli 31 lõike 3 esimeses lõigus ja kolmanda lõigu punktis b nimetatud kuue- ja üheksakuulisi tähtaegu kõige rohkem kolme kuu võrra, kui see on vajalik selleks, et tagada rahvusvahelise kaitse taotluse piisav ja täielik läbivaatamine.
52 Veel tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 31 lõigetest 4 ja 5, et liikmesriigid võivad rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamismenetluse lõpuleviimise edasi lükata, kui menetlevalt ametiasutuselt ei saa mõistlikult eeldada otsuse tegemist artikli 31 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul päritoluriigis valitseva oodatavalt ajutise ebakindla olukorra tõttu, tingimusel et ei ületata 21-kuulist lõpptähtaega.
53 Sellest järeldub, et nimetatud artikkel 31 võimaldab liikmesriikidel pikendada rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamiseks tavaliselt ette nähtud kuuekuulist tähtaega olukordades, mida iseloomustab suurenenud surve nende rahvusvahelise kaitse süsteemidele, nagu olukorrad, mis võivad õigustada direktiivis 2001/55 ette nähtud ajutise kaitse kohaldamist, mistõttu artikkel 31 näitab, et liidu seadusandja võttis nõuetekohaselt arvesse haldusraskusi, mis võivad tekkida juhul, kui korraga on suurenenud rahvusvahelise kaitse taotluste hulk.
54 Kolmandana ei saa asuda seisukohale, et rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise või nende taotluste läbivaatamise tähtaegade üldine ja automaatne peatamine ajutise kaitse kehtivusaja jooksul on vajalik, et saavutada selle direktiivi eesmärke.
55 On tõsi, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, et ajutise kaitse rakendamise eesmärk on eelkõige vältida seda, et rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistaksid nimetatud isikute poolt suurel hulgal ja samal ajal esitatud taotlused pagulasseisundi saamiseks, ning seda nii põgenike kui ka muude rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides.
56 See direktiiv tagab siiski ka ajutise kaitse saanud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute tegeliku võimaluse saada pärast nende individuaalse olukorra nõuetekohast läbivaatamist rahvusvaheline kaitse, tagades samas neile kohe nõrgema kaitse (20. novembri 2025. aasta kohtuotsus Framholm, C‑195/25, EU:C:2025:904, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Selle eesmärgiga ei läheks kokku see, kui anda liikmesriikide ametiasutustele võimalus rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamine ajutise kaitse kehtivusajal üldiselt ja automaatselt peatada.
58 Lisaks ei tähenda direktiiviga 2001/55 loodud ajutise kaitse mehhanismi rakendamine kogu Euroopa Liidus tingimata seda, et liikmesriigile on esitatud nii palju rahvusvahelise kaitse taotlusi, et see ületab tema kaitsesüsteemi suutlikkuse. Seega ei saa ajutise kaitse saaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist edasi lükata üksnes põhjusel, et selline läbivaatamine võib olla vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud eesmärgiga.
59 Lisaks võib ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise võimalik üldine ja automaatne peatamine panna pädevatele asutustele pärast ajutise kaitse kehtivusaja möödumist kohustuse vaadata samal ajal läbi suur hulk rahvusvahelise kaitse taotlusi, mistõttu näib, et see meede ei suuda tegelikult saavutada eesmärki kaitsta rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistumise eest, mille põhjustavad suurel hulgal ja samal ajal esitatud taotlused rahvusvahelise kaitse saamiseks.
60 Siiski ei saa täielikult välistada, et erandlikus olukorras, kui ajutise kaitse saajad esitavad lühikese aja jooksul suure hulga rahvusvahelise kaitse taotlusi, on liikmesriigil tema ajutise kaitse süsteemi suutlikkust arvestades ja hoolimata kõigist mõistlikest meetmetest sellise sissevooluga hakkamasaamiseks objektiivselt võimatu kõiki neid taotlusi läbi vaadata direktiivi 2013/32 artiklis 31 ette nähtud tähtaegu rangelt järgides.
61 Kuigi sellise objektiivse võimatuse olemasolu ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 35–59 esitatud põhjustel õigustada ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise üldist ja automaatset peatamist, võib see aga sundida asjaomast liikmesriiki direktiivi 2001/55 eesmärkide saavutamise tagamiseks ja kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate õiguste kaitsmiseks võtma selliseid meetmeid nagu rahvusvahelise kaitse taotluste järkjärguline läbivaatamine, määrates vajaduse korral kindlaks selles osas kehtivad prioriteedid.
62 Nimetatud meetmed võivad seega vajaduse korral viia selleni, et liikmesriigi pädevad asutused lükkavad teatavate ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ajutiselt edasi, tagamata nende puhul süstemaatiliselt, et iga taotluse kohta tehakse lõplik otsus rangelt direktiivi 2013/32 artiklis 31 sätestatud tähtaegu järgides.
63 Olukorras, kus pädevad asutused on selliseid meetmeid rakendanud, peavad pädevad kohtud, kellele on esitatud selline kaebus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tagama, et nende tähtaegade võimalik pikendamine ei tulene esiteks ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise üldise ja automaatse peatamise otsusest ja teiseks on tegemist üksnes selliste meetmete tagajärjega, mis olid vajalikud selleks, et tulla toime objektiivse võimatusega nendest tähtaegadest kinni pidada, vältides samas asjaomase liikmesriigi rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistumist.
64 Kõigest eeltoodust nähtub, et direktiivi 2001/55 artikli 17 lõiget 2 ja direktiivi 2013/32 artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et
– nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused peatavad automaatselt ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise nende ajutise kaitse kehtivusaja jooksul, mistõttu nende isikute rahvusvahelise kaitse taotluste kohta otsuse tegemise tähtaeg ei hakka kulgema või hakkab kulgema alles pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppu;
– pädevad asutused võivad erandjuhtudel teatavate rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ajutiselt edasi lükata, sealhulgas sellise otsuse tegemise tähtaega pikendades, tingimusel et see pikendamine tuleneb meetmetest, mis on võetud selleks, et tulla toime objektiivse võimatusega otsuse tegemise tähtaega rangelt järgida ja samal ajal vältida asjaomase liikmesriigi rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistumist, ning mis on selleks vajalikud.
Kohtukulud
65 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel) artikli 17 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) artiklit 31
tuleb tõlgendada nii, et
– nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused peatavad automaatselt ajutise kaitse saajate esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise nende ajutise kaitse kehtivusaja jooksul, mistõttu nende isikute rahvusvahelise kaitse taotluste kohta otsuse tegemise tähtaeg ei hakka kulgema või hakkab kulgema alles pärast ajutise kaitse kehtivusaja lõppu;
– pädevad asutused võivad erandjuhtudel teatavate rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ajutiselt edasi lükata, sealhulgas sellise otsuse tegemise tähtaega pikendades, tingimusel et see pikendamine tuleneb meetmetest, mis on võetud selleks, et tulla toime objektiivse võimatusega otsuse tegemise tähtaega rangelt järgida ja samal ajal vältida asjaomase liikmesriigi rahvusvahelise kaitse andmise süsteemi ummistumist, ning mis on selleks vajalikud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hollandi.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.