EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)

10. september 2026(*)

Eelotsusetaotlus – Tolliliit – Määrus (EMÜ) nr 2658/87 – Ühine tollitariifistik – Tariifne klassifitseerimine – Kombineeritud nomenklatuur – Rubriigid 0302 ja 0511 – Mõiste „oma liigi või seisundi tõttu inimtoiduks kõlbmatud kalad“ – Ulatus – Kalad ja kalajäägid

Kohtuasjas C‑406/25,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Vestre Landsreti (läänepiirkonna apellatsioonikohus, Taani) 11. aprilli 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. mail 2025, menetluses

Skatteministeriet

versus

FF Skagen A/S,

EUROOPA KOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. Condinanzi, kohtunikud N. Jääskinen ja A. Kornezov (ettekandja),

kohtujurist: A. Biondi,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        FF Skagen A/S, esindajad: advokater S. Andersen ja L. Kjær,

–        Taani valitsus, esindaja: C. A.‑S. Maertens, keda abistas advokat B. Søes Petersen,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A. Demeneix ja M.‑L. Ehlers Defontaine,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT 1987, L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisas sisalduva kombineeritud nomenklatuuri (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis; edaspidi „KN“) teise osa grupi 3 märkuse 1 punkti c.

2        Taotlus on esitatud Skatteministerieti (maksuministeerium, Taani) ja Taani õiguse alusel asutatud äriühingu FF Skagen A/S vahelises kohtuvaidluses selle üle, millisesse rubriiki tuleb klassifitseerida selle äriühingu imporditavad kalad ja kalajäägid.

 Õiguslik raamistik

 Rahvusvaheline õigus

3        Kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi (edaspidi „HS“) töötas välja Tollikoostöö Nõukogu (nüüd Maailma Tolliorganisatsioon (WCO)), mis asutati Brüsselis 15. detsembril 1950 allkirjastatud Tollikoostöö Nõukogu asutamiskonventsiooniga. HS kehtestati Brüsselis 14. juunil 1983 sõlmitud rahvusvahelise kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi konventsiooniga (United Nations Treaty Series, 1503. kd, lk 4, nr 25910 (1988)), mis kiideti koos selle 24. juuni 1986. aasta muutmisprotokolliga Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu 7. aprilli 1987. aasta otsusega 87/369/EMÜ (EÜT 1987, L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288) (edaspidi „HSi konventsioon“).

4        WCO kiidab HSi konventsiooni artiklis 8 sätestatud tingimustel heaks nimetatud konventsiooni artiklis 6 ette nähtud HSi komitee vastu võetud selgitavad märkused ja klassifitseerimise arvamused.

5        HSi konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt kohustuvad konventsiooniosalised muu hulgas tagama, et nende tollitariifi- ja statistikanomenklatuurid on HSiga kooskõlas, kasutades esiteks kõiki HSi rubriike ja alamrubriike ilma täienduste või muudatusteta ning nende vastavate arvkoodidega, kasutades teiseks HSi tõlgendamise üldreegleid ning kõiki märkusi jaotise, grupi ja alamrubriigi kohta nende kohaldamisala muutmata ning järgides kolmandaks HSi numeratsiooni.

 Liidu õigus

 KN

6        Nagu nähtub määruse nr 2658/87 artikli 1 lõigetest 1 ja 3, reguleerib KN Euroopa Liitu imporditud kauba tariifset klassifitseerimist. Vastavalt selle määruse artikli 3 lõikele 1 on KNi üle võetud HSi rubriigid ja kuuekohalised alamrubriigid, ainult seitsmes ja kaheksas number tähistavad KNi enda alamrubriike.

7        KNi esimese osa I jaotise punktis A sisalduvates KNi klassifitseerimise üldreeglites on sätestatud:

„Kaupade klassifitseerimine [KNi] toimub järgmiste põhimõtete kohaselt.

1.      Jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused on antud suunaval eesmärgil; ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud.

[…]

6.      Kaupade ametlik klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse toimub nende alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, kasutades eespool toodud reegleid vajalike muudatustega ning arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Selle reegli kohaldamisel kasutatakse ka vastavaid märkusi jaotiste ja gruppide kohta, kui kontekst ei nõua teisiti.“

8        KNi teine osa „Tollimaksude loend“ sisaldab I jaotist „Elusloomad; loomsed tooted“, milles asuvad grupp 3 „Kalad ja vähid, limused ja muud veeselgrootud“ ning grupp 5 „Mujal nimetamata loomsed tooted“.

9        Grupi 3 märkuses 1on ette nähtud:

„Sellesse gruppi ei kuulu:

[…]

c)      kalad (k.a kalamaks, -mari ja -niisk), vähid, molluskid ja muud veeselgrootud, surnud ning oma liigi või seisundi tõttu inimtoiduks kõlbmatud (grupp 5); inimtoiduks kõlbmatu jahu ja graanulid kalast, vähkidest, molluskitest või muudest veeselgrootutest (rubriik 2301) ja

[…]“.

10      KNi teise osa grupi 3 tollimaksude tabel sisaldab järgmisi rubriike:

11      KNi teise osa grupi 5 märkuses 1 on sätestatud:

„Sellesse gruppi ei kuulu:

a)      toidukaubad, v.a loomaveri (vedel või kuivatatud), terved või tükeldatud loomasooled, -maod ja -põied;

[…]“.

12      Grupi 5 tollimaksude tabel sisaldab järgmisi rubriike:

 Määrus (EÜ) nr 178/2002

13      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artiklis 14 on sätestatud:

„1.      Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu.

2.      Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on

a)      tervisele kahjulik;

b)      inimtoiduks kõlbmatu.

[…]

5.      Toidu inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas toit on selle kavandatud kasutuseks inimtoiduks sobimatu seetõttu, et on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.“

 Määrus (EÜ) nr 852/2004

14      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta (ELT 2004, L 139, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 319; parandus ELT 2006, L 199, lk 39) artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses sätestatakse toiduhügieeni üldeeskirjad toidukäitlejatele […]“.

15      Määruse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud nii:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      toiduhügieen, edaspidi hügieen – meetmed ja tingimused ohtude ohjamiseks ning toidu kõlblikkuse tagamine inimtoiduks, võttes arvesse selle otstarbekohast kasutust;

[…]

f)      saastumine – ohu olemasolu või sisse toomine;

[…]“.

16      Määruse artiklis 3 on sätestatud:

„Toidukäitlejad tagavad, et kõik nende juhitavad toidu tootmise, töötlemise ja turustamise etapid vastavad asjakohastele käesolevas määruses sätestatud hügieeninõuetele.“

 Määrus (EÜ) nr 853/2004

17      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erireeglid (ELT 2004, L 139, lk 55; ELT eriväljaanne 03/45, lk 14; parandus ELT eriväljaanne 03/46, lk 334), artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kehtestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erinõuded toidukäitlejatele. Käesolevad eeskirjad on täienduseks määruses (EÜ) nr 852/2004 sätestatutele. Neid kohaldatakse loomset päritolu töötlemata ja töödeldud toodetele.“

18      Määruse nr 853/2004 artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Toidukäitlejad peavad järgima II ja III lisa asjakohaseid sätteid.“

19      Selle määruse III lisas on VIII jagu „Kalandustooted“, mis sisaldab muu hulgas nõudeid laevadele, nõudeid, mida tuleb täita kalandustoodete lossimise ajal ja järel, nõudeid kalandustooteid käsitsevatele ettevõtetele, sealhulgas laevadele, kalandustoodete tervishoiustandardeid ning nõudeid selliste sulatatud töötlemata kalandustoodete ja värskete kalandustoodete ladustamise kohta, millele on lisatud lisaaineid kooskõlas liidu õigusaktidega.

20      Selles jaos on mitu nõuet kalandustoodete temperatuuri kohta. Nende nõuete hulgas on selle jao I peatüki I osa punkti B alapunktis 1 koostoimes VII peatüki punktiga 1 ette nähtud, et laevad, mis on projekteeritud ja sisustatud värskete kalandustoodete säilitamiseks kauem kui 24 tundi, peavad olema varustatud seadmetega kalandustoodete ladustamiseks jää sulamisele lähedasel temperatuuril. I peatüki I osa punkti B alapunktis 3 on muu hulgas sätestatud, et kui kalandustooteid jahutatakse jahutatud puhtas merevees, peavad laeva trümmid või mahutid tagama ühtlase temperatuuri ning saavutama jahutamistempo, mis tagab, et kala ja puhta merevee segu temperatuur ei ületa 3 °C kuus tundi pärast laadimist ega 0 °C pärast 16 tunni möödumist. Nimetatud jao II peatüki punkti 1 alapunkti b alapunkti ii kohaselt koostoimes VII peatüki punktiga 1 peavad eelkõige värskete kalandustoodete ja sulatatud töötlemata kalandustoodete mahalaadimise ja lossimise eest vastutavad toidukäitlejad vältima mahalaadimisel ja lossimisel nende toodete saastumist, asetades need viivitamata kaitstud keskkonda jää sulamisele lähedasel temperatuuril. Sama jao VII peatüki punktist 1 ja VIII peatüki punkti 1 alapunktist a tuleneb, et nende toodete ladustamisel ja transportimisel peavad neid toiminguid tegevad toidukäitlejad tagama, et nimetatud tooteid säilitatakse jää sulamisele lähedasel temperatuuril.

21      Määruse nr 853/2004 III lisa VIII jao V peatüki punktis C on muu hulgas ette nähtud, et töötlemata kalandustooteid ei ole lubatud turule viia, kui keemilised testimised paljastavad, et lenduva lämmastiku piirmäärasid (TVB‑N) on ületatud.

 Määrus (EÜ) nr 854/2004

22      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks (ELT 2004, L 139, lk 206; ELT eriväljaanne 03/45, lk 75), artikli 7 kohaselt pidid liikmesriigid tagama, et kalatoodete ametlikud kontrollid viiakse läbi vastavalt selle määruse III lisale „Kalatooted“.

23      Selle lisa III peatüki punktis 4 oli ette nähtud, et kalatooted tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui pädev asutus leiab, et need võivad kujutada ohtu rahvatervisele või loomade tervisele või ei kõlba mõnel muul põhjusel inimtoiduks.

 Määrus nr 2074/2005

24      Komisjoni 5. detsembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 2074/2005, millega sätestatakse rakendusmeetmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 853/2004 käsitletud teatavate toodete ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 854/2004 ja (EÜ) nr 882/2004 käsitletud ametlike kontrollide suhtes, sätestatakse erandid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 852/2004 ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 853/2004 ja (EÜ) nr 854/2004 (ELT 2005, L 338, lk 27) (muudetud komisjoni 17. oktoobri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1022/2008 (ELT 2008, L 277, lk 18)) (edaspidi „määrus nr 2074/2005“) II lisa II jao I peatüki punktis 1 on ette nähtud:

„Töötlemata kalandustooteid peetakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui organoleptiline hindamine on tekitanud kahtluse nende värskuses ning keemiline analüüs näitab järgmiste TVB‑piirväärtuste ületamist:

a)      25 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta II peatüki punktis 1 nimetatud liikide puhul;

b)      30 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta II peatüki punktis 2 nimetatud liikide puhul;

c)      35 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta II peatüki punktis 3 nimetatud liikide puhul;

[…]“.

25      Selle määruse II lisa II jao II peatükk on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Sebastes spp., Helicolenus dactylopterus, Sebastichthys capensis.

2.      Sugukonda Pleuronectidae kuuluvad liigid (välja arvatud hiidlest (Hippoglossus spp.).

3.      Salmo salar, sugukonda Merlucciidae kuuluvad liigid, sugukonda Gadidae kuuluvad liigid.“

 Määrus nr 1333/2008

26      Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega arvestades on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta (ELT 2008, L 354, lk 16) kohaldatav nii komisjoni 24. aprilli 2015. aasta määrusega (EL) 2015/647 (ELT 2015, L 107, lk 1) muudetud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 1333/2008“) kui ka selle varasemas redaktsioonis. Selle vaidluse seisukohast olulisi sätteid ei ole siiski oluliselt muudetud, mistõttu tuleb viidata muudetud redaktsiooni sätetele.

27      Määruse nr 1333/2008 artiklis 5 on sätestatud:

„Mitte keegi ei tohi turule lasta selliseid toidu lisaaineid, mis ei vasta käesolevale määrusele, või mis tahes toitu, milles esinevad sellised toidu lisaained.“

28      Määruse artiklis 15 on ette nähtud:

„Toidu lisaaineid ei tohi kasutada töötlemata toidus, kui sellist kasutust ei ole II lisaga eraldi ette nähtud.“

29      Nimetatud määruse II lisa A osa punkt 2 „Loetletud toidu lisaainete üldsätted ja kasutustingimused“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ainult B osas loetletud aineid […] võib kasutada toidu lisaainetena, välja arvatud juhul, kui E osas on konkreetselt sätestatud teisiti.

2.      Lisaaineid võib kasutada ainult toitudes ning käesoleva lisa E osas esitatud tingimustel.

3.      Käesoleva lisa E osas on toidud loetletud käesoleva lisa D osas sätestatud toidugruppide järgi ja lisaained rühmitatud käesoleva lisa C osas esitatud määratluste alusel.

[…]“.

30      Selle lisa B osas on nimetatud äädikhapet. Kõnealuse lisa D osas on ära toodud töötlemata kala ja kalatooted ning töödeldud kala ja kalatooted, sealhulgas molluskid ja vähilaadsed. Sama lisa E osas ei ole äädikhapet nende toidugruppide puhul loetletud lisaainete hulgas nimetatud.

 Määrus (EÜ) nr 1069/2009

31      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (loomsete kõrvalsaaduste määrus) (ELT 2009, L 300, k 1), artiklis 3 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.      „loomsed kõrvalsaadused“ – loomade terved kehad või nende osad, loomsed saadused või muud loomset päritolu saadused, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks, sh munarakud, embrüod ja sperma;

[…]“.

32      Määruse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Loomsed kõrvalsaadused liigitatakse kategooriatesse vastavalt inimeste ja loomade terviseriski tasemele kooskõlas artiklites 8, 9 ja 10 sätestatud loeteludega.“

33      Määruse artiklis 10 on sätestatud:

„3. kategooria materjal sisaldab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi:

a)      tapetud loomade rümbad ja loomade osad ning tapetud ulukite kehad või kehaosad, mis on kõlblikud inimtoiduks vastavalt ühenduse õigusaktidele, kuid mida ei kavatseta ärilistel kaalutlustel kasutada inimtoiduks;

[…]“.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

34      FF Skagen importis peamiselt Norrast kala ja kalajääke, mida ta kasutas kalajahu, kalaõli ja muude loomasöödaks mõeldud toodete tootmiseks.

35      Toldstyrelsen (Taani tolliamet) kontrollis 10. novembril 2016 selliste tervete kalade importi nagu põhjaputassuu, moiva, tobias, hõbekala, suursilmtursake ja stauriid, mille FF Skagen oli deklareerinud KNi teise osa gruppi 5 kuuluvana.

36      Selle kontrolli käigus palus toll analüütikainstituudil Force Technology (Taani) analüüsida neist kaladest võetud proove ja teatada, kas need on inimtoiduks kõlblikud või mitte, et kontrollida nende tariifset klassifitseerimist.

37      Nende proovide visuaalse ja organoleptilise hindamise põhjal leidis instituut, et kalasaak, mida sisaldas neljast analüüsitud proovist kolm, on inimtoiduks kõlblik, samas kui neljandas proovis sisalduv saak on eelkõige väga ebameeldiva lõhna tõttu inimtoiduks kõlbmatu.

38      Nimetatud instituudi kirjelduse järgi oli proovide puhul, mida ta pidas inimtoiduks kõlblikeks, tegemist tervete kaladega, millelt ei olnud eemaldatud sisikonda ega pead. Lisaks kvalifitseeris ta osa proove heterogeenseteks, täpsustades eelkõige, et mõned kalad näisid olevat heas seisundis, teised aga olid lamenenud, nende nahk oli maha koorunud ning neil puudusid silmad, pea või saba.

39      FF Skageni sõlmitud müügilepingutest, mis puudutasid analüüsitud ja inimtoiduks kõlblikuks peetavat saaki, nähtub, et kala hoiti laeva pardal kuni kaheksa päeva alates esimesest püügist kuni lossimiseni, kusjuures säilitamiseks oli kaladele lisatud äädikhapet või täpsustamata liiki „hapet“. Pealegi oli keskmine TVB‑Ni väärtus, mis saadi konkreetsest kalasaagist võetud mitmest proovist, 14–30 mg/100 g. Kalasaagi keskmise TVB‑Ni väärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud kümne proovi hulgast ühe puhul oli TVB‑Ni väärtus 40 mg/100 g, kuid samast kalasaagist võetud ülejäänud üheksa proovi TVB‑Ni väärtus oli vahemikus 27–33 mg/100 g.

40      Lisaks kolmes proovis sisalduvale kalasaagile, mida analüütikainstituut pidas inimtoiduks kõlblikuks, importis FF Skagen kontrollitaval ajavahemikul kalasaake, mille keskmine TVB‑Ni väärtus oli selle äriühingu poolt mõõdetuna sõltuvalt asjaomasest kalaliigist väiksem kui 35 või 60 mg/100 g. See väärtus aga varieerus, olles ühe proovi puhul koguni 82 mg/100 g. Viimasena nimetatud kalasaake hoiti laeva pardal kuni kaksteist päeva alates esimesest püügist kuni lossimiseni ning selleks kasutati jahutatud mage- või merevee ja äädikhappe või täpsustamata liiki happe segu. Vee temperatuur, milles neid kalu säilitati, erines partiide lõikes ning ulatus lossimise ajal 8,6 kraadini. Vastuseks FF Skageni järelepärimisele teatas Taani toiduohutusamet, et tema hinnangul muutis äädikhappe kasutamine säilitusainena põhikohtuasjas kõne all olevad kalasaagid inimtoiduks kõlbmatuks ja seda sõltumata TVB‑Ni väärtusest.

41      Taani toll otsustas 19. veebruaril 2018, et terved kalad ja kalajäägid, mille FF Skagen oli importinud kontrollitaval ajavahemikul, s.o 1. jaanuarist 2015 kuni 30. novembrini 2017, tuleb klassifitseerida KNi teise osa gruppi 3, kui iga kaubapartii keskmine TVB‑Ni väärtus – mõõdetuna selle äriühingu poolt – on sugukonda Gadidae (tursklased) kuuluvate liikide, sealhulgas kalajääkide korral väiksem kui 35 mg/100 g ja kõikide teiste liikide puhul väiksem kui 60 mg/100 g.

42      Nimetatud äriühing esitas tolli otsuse peale kaebuse Landsskatterettenile (riiklik maksuvaidluste lahendamise komisjon, Taani).

43      See asutus otsustas 6. augustil 2020, et kuna imporditud kalu ja kalajääke oli enne tollivormistust hoitud vees, millesse oli lisatud äädikhapet, on need oma tollivormistusaegse seisundi tõttu inimtoiduks kõlbmatud. Seetõttu välistas ta nende klassifitseerimise KNi teise osa gruppi 3 vastavalt selle grupi märkuse 1 punktile c. Nimetatud asutuse hinnangul tuli kalad vastavalt KNi esimese osa I jaotise punktis A sisalduvatele KNi klassifitseerimise üldreeglitele 1 ja 6 klassifitseerida KNi teise osa grupi 5 allrubriiki 0511 91 90.

44      Maksuministeerium esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Vestre Landsretile (läänepiirkonna apellatsioonikohus, Taani), riikliku maksuvaidluste lahendamise komisjoni otsuse peale kaebuse, väites, et põhikohtuasjas kõne all olevad kalad ja kalajäägid tuleb klassifitseerida KNi rubriiki 0302.

45      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on kaheldav, kas see kaup kuulub KNi teise osa gruppi 3 või selle osa gruppi 5.

46      Siinkohal märgib ta, et kõik tema menetluses olevas kohtuasjas kõne all olevad kalasaagid osteti lepingute alusel, mis olid sõlmitud nende kasutamiseks kalajahu ja kalaõli tööstuslikuks tootmiseks, mitte inimtoiduks. Selliseid lepinguid sõlmides kohustus FF Skagen kasutama kala eesmärgil, milleks kala osteti.

47      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on happe lisamise eesmärk vähendada TVB‑Ni levikut kalades. TVB‑Ni väärtus on kala riknemisastme näitaja: mida suurem on TVB‑Ni väärtus, seda riknenum on kala. TVB‑Ni piirväärtused on ette nähtud määruse nr 2074/2005 II lisa II jao I peatüki punktis 1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et määrusega nr 178/2002 on keelatud inimtoiduks mõeldud töötlemata kalandustoodete turuleviimine, kui neile on lisatud äädikhapet või muud hapet. Lisaks on määruses nr 853/2004 ette nähtud, et pärast lossimist tuleb kala võimalikult kiiresti jahutada jää sulamistemperatuurile lähedase temperatuurini.

48      FF Skageni imporditud külmutatud kalajääkide kohta täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühe kõnealuse kaubapartiiga oli kaasas muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja töödeldud toodete transpordiks nõutav saateleht vastavalt määrusele nr 1069/2009. Selles dokumendis oli märgitud, et need kalajäägid on sertifitseeritud kui loomasööt ning et tegemist on kõrvalsaadusega, mis kuulub KNi alamrubriiki 0511 91 10 „Kalajäätmed“. Kõnealused kalajäägid olid saatelehel määratletud kui „3.a kategooria“ materjal, mille hulka kuuluvad „tapetud ulukite kehad või kehaosad, mis on kõlblikud inimtoiduks vastavalt ühenduse õigusaktidele, kuid mida ei kavatseta ärilistel kaalutlustel kasutada inimtoiduks“ määruse nr 1069/2009 artikli 10 punkti a tähenduses. Pärast kalade püüki ja transpordi ajal käideldi neid kalajääke selle määruse, mitte määruse nr 852/2004 kohaselt.

49      Neil asjaoludel otsustas Vestre Landsret (läänepiirkonna apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [KNi teise osa] grupi 3 märkuse 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et niisugused tooted, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, ei kuulu gruppi 3?

2.      Euroopa Kohtul palutakse selgitada, kas vastust eelotsuse küsimusele mõjutab see, kui:

a)      kaubale on lisatud äädikhapet või muud hapet, ja kas muu hulgas on oluline, et kaubale on lisatud äädikhapet, mida ei ole tootja teabe kohaselt inimtoiduna heaks kiidetud;

b)      kauba keskmine TVB‑Ni väärtus on suurem kui piirväärtus 25–35, mis on ette nähtud [määruses nr 2074/2005];

c)      kaupa hoitakse lahtiselt ja osa kalade puhul ületab TVB‑Ni väärtus [määrusega nr 2074/2005] ettenähtud piirväärtust;

d)      kaupa ei ole käideldud kooskõlas järgmiste toiduhügieeni käsitlevate õigusaktidega:

i)      [määrus nr 178/2002];

ii)      [määrus nr 852/2004];

iii)      [määrus nr 853/2004];

iv)      [määrus nr 854/2004];

v)      [määrus nr 1333/2008];

vi)      [määrus nr 1069/2009];

e)      äridokumentide kohaselt püüdis püügilaev kauba merest, pakkus seda müügiks ja müüs selle üksnes loomasööda tööstuslikuks tootmiseks, mitte inimtoiduks;

f)      Taani toiduohutusameti sõnul on kaup äädikhappe lisamise tõttu inimtoiduks kõlbmatu olenemata selle TVB‑Ni väärtusest;

g)      kaup imporditakse Euroopa Liitu kui kõrvalsaadus vastavalt määrusele [nr 1069/2009]. Sellega seoses palutakse Euroopa Kohtul selgitada, millised tõendid tuleb esitada selleks, et kaupa saaks pidada [määruse nr 1069/2009] kohaselt kõrvalsaaduseks.“

50      President tegi pärast asepresidendi ja peakohtujuristi ärakuulamist ettepaneku, mille alusel Euroopa Kohus otsustas kanda käesoleva eelotsusetaotluse oma registrisse. See taotlus ei puuduta nimelt ainult Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50b esimese lõigu punktis d nimetatud konkreetset valdkonda.

 Eelotsuse küsimuste analüüs

51      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas KNi tuleb tõlgendada nii, et järgmine kaup tuleb klassifitseerida rubriiki 0302 „Värske või jahutatud kala (v.a rubriigis 0304 esitatud kalafilee ja muu kalaliha)“ või rubriiki 0511 „Mujal nimetamata loomsed tooted; inimtoiduks kõlbmatud surnud loomad grupist 1 või 3“:

–        terved kalad, millele on lisatud äädikhapet või muud hapet ja mida on hoitud nii pikemat aega püügilaevade pardal muutuval temperatuuril, mis võib ületada liidu toiduhügieeni eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mille TVB‑Ni väärtus on erinev ja ületab mõnel juhul nendes eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mida on ladustatud lahtiselt ega ole käideldud nimetatud eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et need on püütud ja müüdud loomasööda tootmiseks, ning

–        kalajäägid, mida ei ole käideldud samadest eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et tegemist on inimtoiduks kõlblike loomsete kõrvalsaadustega, mida ärilistel kaalutlustel ei kavatseta siiski inimtoiduks kasutada ning mida toodeti ja müüdi loomasööda tootmiseks.

52      Alustuseks tuleb märkida, et kui Euroopa Kohtule esitatakse eelotsusetaotlus tariifse klassifitseerimise küsimuses, on tema ülesanne selle asemel, et ise kõnealune toode klassifitseerida, selgitada pigem eelotsusetaotluse esitanud kohtule kriteeriume, mille kohaldamine võimaldab viimasel need tooted õigesti KNi klassifitseerida. Kõnealune kaup klassifitseeritakse nimelt puhtfaktilise hinnangu alusel, mida Euroopa Kohus ei ole pädev andma eelotsusetaotluse alusel (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Keesing Deutschland, C‑375/24, EU:C:2025:624, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Eelnevat täpsustust arvestades on oluline märkida, et KNi klassifitseerimise üldreegli 1 kohaselt toimub kauba klassifitseerimine lähtuvalt selle nomenklatuuri rubriikide kirjeldustest ning jaotiste ja gruppide märkustest (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Keesing Deutschland, C‑375/24, EU:C:2025:624, punkt 38).

54      Õiguskindluse ja kontrolli lihtsuse huvides tuleb kaupade tariifse klassifitseerimise seisukohast määravat kriteeriumi üldjuhul otsida kaupade objektiivsete tunnuste ja omaduste hulgast, nagu need on määratletud KNi rubriikide ning jaotise või grupi märkuste sõnastuses (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Keesing Deutschland, C‑375/24, EU:C:2025:624, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Tariifse klassifitseerimise kriteeriumiks võib olla ka toote otstarve, kui see tuleneb nimetatud toote olemusest, mida omakorda saab hinnata selle toote objektiivsete tunnuste ja omaduste alusel (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus PR Pet, C‑24/22, EU:C:2023:507, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Toote otstarve on asjakohane kriteerium aga vaid siis, kui klassifitseerida ei ole võimalik ainult toote objektiivsete tunnuste ja omaduste alusel (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Aramex Nederland, C‑145/16, EU:C:2017:130, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Käesoleval juhul on selge, et põhikohtuasjas kõne all olev kaup kuulub KNi teise osa I jaotisesse „Elusloomad; loomsed tooted“.

57      See jaotis jaguneb viieks grupiks, mille hulgas grupp 3 „Kalad ja vähid, limused ja muud veeselgrootud“ sisaldab rubriiki 0302 „Värske või jahutatud kala (v.a rubriigis 0304 esitatud kalafilee ja muu kalaliha)“ ning grupp 5 „Mujal nimetamata loomsed tooted“ sisaldab rubriiki 0511 „Mujal nimetamata loomsed tooted; inimtoiduks kõlbmatud surnud loomad grupist 1 või 3“. Grupi 5 sõnastusest tuleneb selgelt, et see grupp puudutab tooteid, mis ei vasta ühelegi teisele selle jaotise nelja grupi nimetusele. Lisaks on grupi 5 märkuse 1 punktis a täpsustatud, et sellesse gruppi ei kuulu toidukaubad, v.a loomasooled, ‑maod, ‑põied ja loomaveri (vt analoogia alusel 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Pärlitigu, C‑56/08, EU:C:2009:467, punkt 25).

58      KNi teise osa I jaotise grupi 3 märkuse 1 punktis c on sätestatud, et sellesse gruppi ei kuulu kalad, mis on oma liigi või seisundi tõttu inimtoiduks kõlbmatud. Seega tuleneb nimetatud märkuse sõnastusest, et selle kindlakstegemisel, kas kala kuulub gruppi 3, on otsustav kriteerium kala kõlblikkus või kõlbmatus inimtoiduks. Nendel tingimustel on otsustav küsimus, kas tollivormistuse ajal oli põhikohtuasjas kõne all olev kaup inimtoiduks kõlblik (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Pärlitigu, C‑56/08, EU:C:2009:467, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Selleks et teha kindlaks, kas toode on nimetatud märkuse tähenduses inimtoiduks kõlblik või kõlbmatu, tuleb arvesse võtta kõiki sellele tootele omaste objektiivsete tunnuste ja omaduste puhul tähtsust omavaid asjaolusid (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punktid 42 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

60      Esiteks tuleb rõhutada, et käesoleval juhul viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus erinevatele asjaoludele, mis on seotud põhikohtuasjas kõne all oleva kauba käitlemisega tollivormistusele eelneval ajal, nagu äädikhappe või muu happe lisamine, lahtiselt ladustamine ja toiduhügieeni eeskirju eirav käitlemine, suur TVB‑Ni väärtus, kõrge temperatuur ja pikk säilitamisaeg, ning seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kauba võimalik saastumine või lagunemine kujutab endast ohtu inimeste tervisele, muutes kauba inimtoiduks kõlbmatuks.

61      Siinkohal tuleb märkida, et nimetatud asjaolud on seotud põhikohtuasjas kõne all olevale kaubale omaste objektiivsete tunnuste ja omadustega ning võimaldavad seega kindlaks teha, kas kaup on inimtoiduks kõlblik või mitte.

62      Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et asjaolu, et kauba tootmisprotsessi iseärasustest tulenevalt ei ole välistatud selles inimeste tervisele kahjulike ainete sisaldumine, on selline tähtsust omav asjaolu, millega võib põhjendada kauba kvalifitseerimist „toidukõlbmatuks“ selle kauba objektiivseid tunnuseid ja omadusi arvestades (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punktid 43 ja 48).

63      Lisaks tuleb meenutada, et asjaomase toote valmistaja esitatud teave võimaldab üldjuhul kindlaks teha toote objektiivsed tunnused ja omadused (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punktid 44, 47 ja 50).

64      Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et loomse materjali lagunemine või riknemine tekitab toksiine, mis põhimõtteliselt muudavad selle inimtoiduks kõlbmatuks ja kujutavad endast ka ohtu eelkõige inimeste tervisele (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Toropet C‑836/19, EU:C:2021:668, punkt 60).

65      Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selleks, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas kõne all olev kalasaak on „inimtoiduks kõlbmatu“, on lubatud arvesse võtta toiduaineid ja toiduhügieeni käsitlevaid liidu õigusnorme.

66      Sellega seoses tuleb täpsustada, et nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, tuleb kaupade tariifse klassifitseerimise seisukohast määravat kriteeriumi üldjuhul otsida kaupade objektiivsete tunnuste ja omaduste hulgast, nagu need on määratletud KNi rubriikide ning jaotise või grupi märkuste sõnastuses. Euroopa Kohus on seega selgitanud küsimust, kuivõrd asjakohased on kauba tariifse klassifitseerimise seisukohast liidu toidualased õigusnormid ja eelkõige määruse nr 178/2002 artiklis 14 ette nähtud keeld viia turule „toitu, mis ei ole ohutu“, ning sedastanud, et kaupade tariifne klassifitseerimine nende tollivormistuse ajal on liikmesriigi tolli ülesanne, kes sel eesmärgil kohaldab muu hulgas KNi sätteid (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punkt 52).

67      Sellest järeldub, et toiduained ja toiduhügieeni käsitlevad liidu õigusnormid ei saa iseenesest olla kauba klassifitseerimisel KNi konkreetsesse rubriiki määrava tähtsusega, kuid kujutavad endast siiski ühte tegurit teiste hulgas, mida tuleb sel eesmärgil arvesse võtta (vt selle kohta 4. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Oliver Medical, C‑547/13, EU:C:2015:139, punkt 53; 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punkt 56, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus LEK, C‑700/15, EU:C:2016:959, punkt 36).

68      Seega võib käesoleval juhul esiteks arvesse võtta eelotsusetaotluses, eelkõige teise küsimuse punktides a ja f, mainitud asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevale kalasaagile, mis kujutas endast töötlemata kala, lisati äädikhapet või muud hapet, mida nende hapete tootja andmetel ei ole lubatud kasutada inimtoiduks, ning seda vaatamata sellele, et määruse nr 1333/2008 artiklite 5 ja 15 ning II lisa koostoimest tuleneb, et see määrus ei luba selliseid lisaaineid sisaldavaid töötlemata kalu ja kalatooteid toiduna turule lasta.

69      Sama kehtib eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt teise küsimuse punktis f viidatud asjaolu kohta, mille kohaselt Taani toiduohutusamet leidis, et äädikhappe lisamine põhikohtuasjas kõne all olevale kalasaagile muutis selle „inimtoiduks kõlbmatuks“. Nimelt nähtub määruse nr 854/2004 III lisa III peatüki punktist 4, et kalatooted tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui pädev asutus leiab, et need võivad kujutada ohtu rahvatervisele või loomade tervisele või ei kõlba mõnel muul põhjusel inimtoiduks.

70      Teiseks võib arvesse võtta ka teise küsimuse punktis b nimetatud asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all oleva kalasaagi keskmine TVB‑Ni väärtus ületas määruse nr 2074/2005 II lisa II jao I peatüki punktis 1 ette nähtud piirväärtusi.

71      Sellega seoses on nimetatud sättes ette nähtud, et töötlemata kalandustooteid peetakse inimtoiduks kõlbmatuks määruse nr 853/2004 tähenduses, kui organoleptiline hindamine on tekitanud kahtluse nende värskuses ning keemiline analüüs näitab, et TVB‑Ni piirväärtusi on ületatud. Määruse nr 2074/2005 II lisa II jao I peatüki punkti 1 alapunktides a–c on sõltuvalt selle määruse II lisa II jao II peatükis osutatud kalaliigist ette nähtud TVB‑Ni piirväärtus vastavalt 25, 30 ja 35 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta.

72      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olevate toodete hulgas oli kalu, mille TVB‑Ni väärtus ületas neid piirväärtusi, mis viitab sellele, et kalad olid oluliselt lagunenud, mis omakorda näitab, et nende tarbimine olnuks inimeste tervisele ohtlik.

73      Kolmandaks on teise küsimuse punktis c mainitud asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevaid kalu, sealhulgas üksikuid kalu, mille TVB‑Ni väärtus ületas määruse nr 2074/2005 II lisa II jao I peatüki punktis 1 ette nähtud piirväärtusi, ladustati lahtiselt, samuti asjakohane asjaolu, mis võib viidata ohule inimeste tervisele, nimelt kõigi kalade mikrobioloogilise või muu saastumise ohule, seda eelkõige oluliselt lagunenud kalade puhul.

74      Neljandaks on asjakohane ka teise küsimuse punktis d mainitud asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevate kalade ja kalajääkide töötlemine ei olnud kooskõlas toiduhügieeni käsitlevate liidu õigusnormidega, kuivõrd need puudutavad just ohte, mida toiduained võivad endast tervisele kujutada.

75      Täpsemalt tuleneb määruse nr 852/2004 artikli 1 lõikest 1, artikli 2 lõike 1 punktist a ja artiklist 3 nende koostoimes, et selle määrusega kehtestatakse „toiduhügieeni“ üldeeskirjad, st sellised meetmed ja tingimused ohtude ohjamiseks ning toidu kõlblikkuse tagamiseks inimtoiduks, võttes arvesse selle otstarbekohast kasutust, mida toidukäitlejad peavad järgima igas nende juhitavas toidu tootmise, töötlemise ja turustamise etapis. Lisaks nähtub selle määruse artikli 2 lõike 1 punktist f ja mitmetest selle määruse lisade sätetest, et määruses käsitletakse eelkõige kaitset toidu „saastumise“ eest, see tähendab ohu olemasolu või sissetoomise eest.

76      Peale selle nähtub määruse nr 853/2004 artikli 1 lõikest 1, et sellega kehtestatakse toidukäitlejatele loomset päritolu toidu hügieeni erinõuded, mis täiendavad määruses nr 852/2004 sätestatud eeskirju ja mida kohaldatakse loomset päritolu töötlemata ja töödeldud toodetele. Määruse nr 853/2004 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad toidukäitlejad järgima muu hulgas III lisa asjakohaseid sätteid.

77      III lisa VIII jagu „Kalandustooted“ sisaldab muu hulgas nõudeid laevadele, nõudeid, mida tuleb täita nende toodete lossimise ajal ja järel, nõudeid neid tooteid käsitsevatele ettevõtetele, sealhulgas laevadele, kalandustoodete tervishoiustandardeid ning nõudeid nende ladustamisele. VIII jagu sisaldab ka mitmeid kalandustoodete temperatuuriga seotud nõudeid, sealhulgas I peatüki I osa punkti B alapunktides 1 ja 3, II peatüki punkti 1 alapunkti b alapunktis ii, VII peatüki punktis 1 ja VIII peatüki punkti 1 alapunktis a ette nähtud nõudeid, mille eesmärk on sisuliselt tagada, et värskeid kalandustooteid ja sulatatud töötlemata kalandustooteid hoitakse ladustamisel ja transpordil, sealhulgas mahalaadimisel ja lossimisel, jää sulamisele lähedasel temperatuuril.

78      Lisaks on määruse nr 853/2004 III lisa VIII jao V peatüki punktis C keelatud viia turule tooteid, mis ületavad määruses nr 2074/2005 ette nähtud TVB‑Ni piirväärtusi.

79      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et toiduhügieeni käsitlevate liidu õigusnormide eiramine võib mõjutada küsimust, kas toode kujutab eelkõige võimaliku saastumise või lagunemise tõttu ohtu inimeste tervisele ning on seega inimtoiduks kõlbmatu.

80      Viiendaks, mis puudutab selliste äridokumentide asjakohasust nagu põhikohtuasjas kõne all olevad kalasaagi müügilepingud, mida on mainitud teise küsimuse punktis e ja mis näitavad, et saak oli ette nähtud loomasööda tööstuslikuks tootmiseks, mitte inimtoiduks, siis tuleb asuda seisukohale, et sellised dokumendid võivad olla asjakohased andmed, mis on seotud põhikohtuasjas kõne all olevate toodete objektiivsete tunnuste ja omadustega, mida tuleb arvesse võtta nende toodete klassifitseerimisel asjakohasesse KNi rubriiki (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Oniors Bio, C‑233/15, EU:C:2016:305, punkt 57).

81      Kuuendaks, mis puudutab asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevad kalajäägid imporditi liitu 3. kategooria loomsete kõrvalsaadustena vastavalt määruse nr 1069/2009 artikli 3 punktile 1, artikli 7 lõikele 1 ja artikli 10 punktile a, millele on viidatud teise küsimuse punkti d alapunktis vi, siis tuleb meenutada, et sellesse kategooriasse kuulub materjal, mida liidu seadusandja on pidanud inimeste ja loomade tervisele „madala riskiteguriga“ materjaliks, eelkõige tapetud loomade rümbad ja loomade osad, mis on „inimtoiduks kõlblikud“, kuid mida ei kavatseta ärilistel kaalutlustel kasutada inimtoiduks (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Toropet C‑836/19, EU:C:2021:668, punktid 41 ja 47).

82      Asjaolu, et need kalajäägid kuuluvad sellesse kategooriasse – eeldusel, et see on tõendatud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev hindama käesoleva juhtumi asjaolusid –, võib seega viidata sellele, et need tooted on oma seisundi tõttu inimtoiduks kõlbmatud KNi teise osa I jaotise grupi 3 märkuse 1 punkti c tähenduses, ning seda tuleb arvesse võtta ka nende toodete klassifitseerimisel asjakohasesse KNi rubriiki.

83      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõigi põhikohtuasjas kõne all oleva kauba objektiivseid tunnuseid ja omadusi puudutavate andmete põhjal hindama, kas seda kaupa tuleb pidada inimtoiduks kõlbmatuks, mistõttu vastavalt KNi teise osa I jaotise grupi 3 märkuse 1 punktile c ei kuulu see gruppi 3 ning tuleb järelikult klassifitseerida rubriiki 0511 „Mujal nimetamata loomsed tooted; inimtoiduks kõlbmatud surnud loomad grupist 1 või 3“.

84      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et KNi tuleb tõlgendada nii, et järgmine kaup tuleb klassifitseerida rubriiki 0511 „Mujal nimetamata loomsed tooted; inimtoiduks kõlbmatud surnud loomad grupist 1 või 3“:

–        terved kalad, millele on lisatud äädikhapet või muud hapet ja mida on hoitud nii pikemat aega püügilaevade pardal muutuval temperatuuril, mis võib ületada liidu toiduhügieeni eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mille TVB‑Ni väärtus on erinev ja ületab mõnel juhul nendes eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mida on ladustatud lahtiselt ega ole käideldud nimetatud eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et need on püütud ja müüdud loomasööda tootmiseks, ning

–        kalajäägid, mida ei ole käideldud samadest eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et tegemist on inimtoiduks kõlblike loomsete kõrvalsaadustega, mida ärilistel kaalutlustel ei kavatseta siiski inimtoiduks kasutada ning mida toodeti ja müüdi loomasööda tootmiseks.

 Kohtukulud

85      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas sisalduvat kombineeritud nomenklatuuri põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis

tuleb tõlgendada nii, et

järgmine kaup tuleb klassifitseerida rubriiki 0511 „Mujal nimetamata loomsed tooted; inimtoiduks kõlbmatud surnud loomad grupist 1 või 3“:

–        terved kalad, millele on lisatud äädikhapet või muud hapet ja mida on hoitud nii pikemat aega püügilaevade pardal muutuval temperatuuril, mis võib ületada liidu toiduhügieeni eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mille lenduva lämmastiku väärtus on erinev ja ületab mõnel juhul nendes eeskirjades ette nähtud piirmäärasid; mida on ladustatud lahtiselt ega ole käideldud nimetatud eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et need on püütud ja müüdud loomasööda tootmiseks, ning

–        kalajäägid, mida ei ole käideldud samadest eeskirjadest tulenevate nõuete kohaselt ning millega kaasas olevatest äridokumentidest nähtub, et tegemist on inimtoiduks kõlblike loomsete kõrvalsaadustega, mida ärilistel kaalutlustel ei kavatseta siiski inimtoiduks kasutada ning mida toodeti ja müüdi loomasööda tootmiseks.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: taani.