Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

STĖPHANIE LAULHÉ SHAELOU

esitatud 22. oktoobril 2026(1)

Kohtuasi C‑497/25

UAB „Maxima LT“

versus

Valsts ieņēmumu dienests

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti))

Eelotsusetaotlus  Direktiiv (EL) 2017/1852  Maksuvaidluste lahendamise mehhanism  Kahe liikmesriigi vaheline vaidlus kahepoolse maksulepingu tõlgendamise ja kohaldamise üle  Artikli 2 lõike 1 punkt c  Mõiste „topeltmaksustamine“ – Tulu, mis on ühes liikmesriigis maksust vabastatud






I.      Sissejuhatus

1.        On hästi teada, et pädevuse kooskõlastamata teostamine otseste maksude valdkonnas(2) võib viia topeltmaksustamiseni. Rahvusvahelise topeltmaksustamise vormid tekivad eelkõige seetõttu, et enamik riike ei lähtu riigisisesel maksustamisel mitte ainult riigisisestest tehingutest, vaid ka eksterritoriaalsetest teguritest.(3) Et vältida maksustamispädevuste kattumisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, lepivad riigid sageli rahvusvaheliste maksulepingute kaudu kokku, et jaotavad oma maksustamisõigused selliste lepingute reguleerimisalasse kuuluvate tulu või kapitali osade suhtes. Seega võivad riikide ametiasutused võtta vastu lahknevaid seisukohti selle kohta, kuidas neid lepinguid tuleks konkreetsetel juhtudel tõlgendada ja kohaldada, mis toob kaasa erimeelsusi.

2.        Leides, et sellised erimeelsused „võivad tekitada olulisi maksutõkkeid piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele“,(4) ja leides, et rahvusvahelistes lepingutes sisalduvad olemasolevad lahendused ei ole rahuldavad,(5) võttis liidu seadusandja vastu maksuvaidluste lahendamise direktiivi. Selles direktiivis on ette nähtud tõhustatud menetluskord võimalike erimeelsuste lahendamiseks ja ideaaljuhul lahendamiseks. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti), annab Euroopa Kohtule esimese võimaluse tõlgendada seda liidu õiguse instrumenti.

3.        Käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevad asjaolud puudutavad selle tulu maksustamist, mida Madalmaade äriühing sai mitme Lätis asutatud äriühingu osaluse müügist. Nii Läti kui ka Madalmaad väitsid, et neil on õigus seda tulu maksustada, ning nimetatud liikmesriikide ametiasutuste vahel tekkis erimeelsus seoses nende liikmesriikide vahel sõlmitud maksulepingu tõlgendamisega. Samas, kuigi tulu maksustati tegelikult Lätis, oli see Madalmaades lõppkokkuvõttes maksust vabastatud.

4.        Müüja leidis, et topeltmaksustamise olukord ei ole lahendatud, kuna erimeelsus maksulepingu tõlgendamise suhtes püsis. Seetõttu taotles kõnealune müüja Läti ametiasutustelt eelkõige seda, et moodustataks nõuandekomisjon, mille puhul on tegemist maksuvaidluste lahendamise direktiiviga reguleeritud vaidluste lahendamise mehhanismi konkreetse etapiga. Selle direktiivi artikli 16 lõike 7 kohaselt ei teki komisjoni moodustamise kohustust siiski juhul, kui küsimus „ei puuduta topeltmaksustamist“. Tuginedes sellele erandile ja viidates Madalmaades saadud maksuvabastusele jätsid Läti ametiasutused taotluse rahuldamata.

5.        Nimetatud otsus on nüüd vaidlustatud eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kes soovib selgitust ühelt poolt selle kohta, kas olukord „puudutab topeltmaksustamist“, ja teiselt poolt selle kohta, kui ulatuslik on Läti ametiasutuste kohustus moodustada nõuandekomisjon.

6.        Euroopa Kohtu palvel keskendutakse käesolevas ettepanekus eespool nimetatud esimesele aspektile, et selgitada, kas olukord, mis „puudutab topeltmaksustamist“ maksuvaidluste lahendamise direktiivi tähenduses, esineb siis, kui kaks liikmesriiki väidavad, et neil on õigus maksustada sama tulu (ja nende vahel on erimeelsus seoses kohaldatava maksulepingu tõlgendamise ja kohaldamisega), kuid de facto on sellelt tulult maksu sisse nõudnud ainult üks liikmesriik.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Liidu õigus

7.        Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikkel 1 puudutab selle direktiivi „reguleerimiseset ja kohaldamisala“ ning on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse normid mehhanismi kohta, mille alusel lahendada liikmesriikidevahelisi vaidlusi, mis on tekkinud tulu ja asjakohasel juhul kapitali topeltmaksustamise vältimise lepingute ja konventsioonide tõlgendamisest ja kohaldamisest. Samuti sätestatakse selles mõjutatud isikute õigused ja kohustused selliste vaidluste tekkimise korral. Käesolevas direktiivis kasutatakse selliste vaidluste põhjusele osutamisel nimetust „vaidlusalune küsimus“.“

8.        Nimetatud direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„1.      Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

c)      „topeltmaksustamine“ – artiklis 1 osutatud lepingu või konventsiooniga hõlmatud maksude määramine kahe või enama liikmesriigi poolt sama maksustatava tulu või kapitali suhtes, kui see toob kaasa kas i) täiendava maksukulu, ii) maksukohustuse suurenemise või iii) maksustatavast tulust mahaarvatava kahjumi kadumise või vähenemise;

[…]“.

9.        Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 3 pealkiri on „Kaebus“ ja selle lõikes 1 on sätestatud, et „igal mõjutatud isikul on õigus esitada iga asjaomase liikmesriigi igale pädevale asutusele kaebus vaidlusaluse küsimuse kohta, taotledes selle lahendamist. Selline kaebus esitatakse kolme aasta jooksul alates vaidlusaluse küsimuse põhjustanud või põhjustava meetme kohta esimese teatise kättesaamisest, […]“.

10.      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikkel 4 puudutab „vastastikuse kokkuleppe menetlust“. See on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad kaebuse vastu, püüavad nad lahendada vaidlusaluse küsimuse vastastikusel kokkuleppel kahe aasta jooksul alates viimase teavituse saamisest otsuse kohta, mille liikmesriik on kaebuse vastuvõetavuse kohta teinud.

Esimeses lõigus osutatud kaheaastast ajavahemikku võib asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse poolt kõikidele teistele asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele tehtud taotluse alusel kuni ühe aasta võrra pikendada, kui pikendamist taotlev pädev asutus esitab selle kohta kirjaliku põhjenduse.

[…].

3.      Kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused ei ole jõudnud lõikes 1 ettenähtud ajavahemiku jooksul kokkuleppele selles, kuidas vaidlusalune küsimus lahendada, teavitab iga asjaomase liikmesriigi pädev asutus sellest mõjutatud isikut, märkides ära kokkuleppele mittejõudmise üldised põhjused.“

11.      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artiklis 6 „Vaidluste lahendamine nõuandekomisjonis“ on sätestatud:

„1.      Mõjutatud isiku poolt asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele tehtud taotluse alusel moodustavad sellised pädevad asutused […] nõuandekomisjoni („nõuandekomisjon“), kui:

[…]

b)      asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused on mõjutatud isiku esitatud kaebuse vastu võtnud, kuid ei ole jõudnud kokkuleppele selles, kuidas lahendada vaidlusalune küsimus vastastikusel kokkuleppel artikli 4 lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul.

[…]“.

12.      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 on sätestatud, et „liikmesriik võib keelduda andmast juurdepääsu vaidluste lahendamise menetlusele artikli 6 alusel üksikjuhtumipõhiselt, kui vaidlusalune küsimus ei puuduta topeltmaksustamist. Sellisel juhul teavitab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus viivitamata mõjutatud isikut ja teiste asjaomaste liikmesriikide pädevaid asutusi“.

B.      Riigisisene õigus

13.      Eelotsusetaotlusest tuleneb, et Lätis on maksuvaidluste lahendamise direktiiv üle võetud maksude ja lõivude seaduse (likums „Par nodokļiem un nodevām“; Latvijas Vēstnesis, nr 26, 18.2.1995) (mida on muudetud 17. oktoobri 2019. aasta seadusega, mis jõustus 23. oktoobril 2019) XV peatükiga „Niisuguste vaidluste lahendamine, mis on tekkinud Euroopa Liidu muude liikmesriikide pädevate asutustega seoses tulu ja kapitali topeltmaksustamise vältimist käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide tõlgendamise ja kohaldamisega“.

14.      Seaduse artikli 119 („Vaidluste lahendamist käsitlevad üldsätted“) lõikes 2 on sätestatud, et „[k]äesoleva peatüki kohaldamisel tähendab topeltmaksustamine sama maksustatava tulu või sama maksustatava vara maksustamist Lätis ja teises liikmesriigis, kui selliseid makse reguleerivad rahvusvahelised lepingud, mille eesmärk on vältida tulu ja vara topeltmaksustamist, ning kui sellise maksustamise tulemuseks on vähemalt üks järgmistest olukordadest:

1.      täiendav maksukoormus;

2.      maksukohustuste suurenemine;

3.      sellise kahjumi arvesse võtmata jätmine või vähendamine, mida saaks kasutada maksustatava tulu vähendamiseks.

[…]“.

15.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selle seaduse järgmistele sätetele, mis käsitlevad kaebuse esitamist (maksude ja lõivude seaduse artikli 120 lõiked 1 ja 5); vaidluse läbivaatamist vastastikuse kokkuleppe menetluses (maksude ja lõivude seaduse artikli 121 lõiked 1 ja 4) ning nõuandekomisjoni moodustamist (maksude ja lõivude seaduse artikli 123 lõike 1 punkt 2).

16.      Lisaks on maksude ja lõivude seaduse artikli 132 lõikes 5 sätestatud, et „riigi maksuamet võib keelduda andmast maksumaksjale õigust kasutada käesoleva seaduse artiklis 123 ette nähtud vaidluste lahendamise menetlust, kui ta leiab konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades, et vaidlus ei puuduta topeltmaksustamist. Riigi maksuamet teavitab sellisel juhul viivitamata maksumaksjat ja asjaomaste Euroopa Liidu liikmesriikide pädevaid asutusi“.

17.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ka äriühingu tulumaksu seaduse (Uzņēmumu ienākuma nodokļa likums, Latvijas Vēstnesis,  2017, nr 156) (edaspidi „äriühingu tulumaksu seadus“) artikli 5 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2.

C.      Rahvusvaheline õigus

18.      Läti Vabariik ja Madalmaade Kuningriik sõlmisid 14. märtsil 1994 topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingu, mis reguleerib eelkõige äriühingu tulumaksu (edaspidi „leping“).(6)

19.      Lepingu artikli 6 lõike 2 kohaselt on mõiste „kinnisvara“ määratletud nii, et selle „tähenduse määrab kinnisvara asukohaks oleva lepingupoole õiguskord“, ning esitatud selle määratlusega hõlmatud asjaolude soovituslik loetelu.(7)

20.      Selle lepingu artikli 13 lõikes 1 on sätestatud, et „lepinguosalise riigi residendi poolt artiklis 6 nimetatud ja teises lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest saadud tulu võib maksustada selles teises riigis“.

21.      Artikli 13 lõikes 4 on sätestatud, et „muu kui lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud vara võõrandamisest saadud tulu maksustatakse ainult selles lepinguosalises riigis, mille resident võõrandaja on“.

III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimus

22.      Leedus asutatud äriühing ja põhikohtuasja kaebaja (edaspidi „kaebaja“) UAB Maxima LT on Madalmaades asutatud äriühingu Lincoln Land Erste B.V. õigusjärglane. Viimati nimetatud äriühing müüs 20. mail 2020 oma osaluse 13 Lätis asutatud äriühingus Läti äriühingule SIA MAXIMA Latvija.

23.      Kuna 12 äriühingu varade väärtusest moodustas üle 50% Lätis asuv kinnisvara, loeti tehing Läti õiguse kohaselt kinnisvara müügiks ning sellest tulenevalt maksustati saadud tulu vastavalt Valsts ieņēmumu dienesti (Läti riiklik maksuamet; edaspidi „Läti maksuhaldur“) soovitusele.(8) Samal ajal leidsid Madalmaade ametiasutused, et kõnealune tulu kuulub Madalmaade maksustamispädevusse seoses maksuga ettevõtte tuludelt (mille on saanud Madalmaade resident).

24.      Leides, et asjasse puutuva tehinguga kaasneb topeltmaksustamise oht Lätis ja Madalmaades, teavitas müüja 20. juulil 2020 Läti maksuhaldurit, et juhtum on esitatud Madalmaade pädevale asutusele.

25.      Läti maksuhaldur alustas 8. märtsi 2021. aasta otsusega vastastikuse kokkuleppe menetlust maksuvaidluste lahendamise direktiivi tähenduses. Mõlema liikmesriigi pädevate asutuste seisukohad lahknesid selles osas, millist lepingu sätet tuleks kõnealuse tulu suhtes kohaldada. Läti maksuhalduri sõnul oli Lätil õigus koguda maksu lepingu artikli 13 lõike 1 alusel, kuna tehing puudutas Lätis asuvat kinnisvara. Samal ajal leidis Madalmaade maksuhaldur, et tulu kujutab endast kapitalikasumit „muust varast“ selle lepingu artikli 13 lõike 4 tähenduses ja et see kasum on maksustatav üksnes selles lepinguosalises riigis, mille resident on võõrandaja, st Madalmaades.

26.      Läti maksuhaldur teavitas 11. märtsil 2024 kaebajat sellest, et kolme aasta jooksul ei ole kokkulepet saavutatud. Samuti märkis ta, et vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus ei olnud saadud ühtegi dokumenti ega tõendit tema maksustamise kohta Madalmaades.

27.      Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et kõnealuse osaluse müügist saadud tulu kajastati müüja 2020. aasta kasumiaruandes äriühingu tulumaksuga maksustamise eesmärgil. Küll aga oli see tulu Madalmaade õiguses ette nähtud asjakohaste tingimuste alusel maksust vabastatud.(9)

28.      Kaebaja palus 22. aprillil 2024, et Läti maksuhaldur moodustaks nõuandekomisjoni.

29.      Läti maksuhaldur jättis selle taotluse 31. juuli 2024. aasta otsusega rahuldamata, viidates asjaolule, et osaluse müügist saadud tulu oli Madalmaades maksust vabastatud ja seega ei olnud tegemist topeltmaksustamisega.

30.      Kaebaja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotluse kohustada Läti maksuhaldurit moodustama nõuandekomisjoni. Ta viitab asjaolule, et tehing kuulub Madalmaade maksusüsteemi kohaldamisalasse, nagu märkis kaebaja sõnul Madalmaade maksuameti esindaja. Lisaks väidab ta, et kui Madalmaade õiguses sätestatud maksuvabastuse tingimused ei oleks täidetud, oleks tulu olnud äriühingu tulumaksuga maksustatav nii Lätis kui ka Madalmaades. Kuna vastastikuse kokkuleppe menetlus ebaõnnestus, on kaebaja seisukohal, et Läti maksuhaldur oli kohustatud moodustama maksude ja lõivude seaduse artikli 123 lõike 1 alusel nõuandekomisjoni, kuna selle sätte sõnastusest ei tulene mingit kaalutlusõigust. Lisaks leiab kaebaja, et tema taotluse rahuldamata jätmisega piiras Läti maksuhaldur talle liidu õigusega tagatud õigusi, eelkõige kapitali vaba liikumist (ELTL artikkel 63), asutamisvabadust (ELTL artikkel 49) ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47).

31.      Läti maksuhaldur vaidleb sellele väitele vastu, viidates sisuliselt samadele põhjendustele, mis on esitatud eespool punktis 29.

32.      Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1.      Kas [maksuvaidluste lahendamise direktiivi] artikli 6 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi pädeval asutusel on kohustus moodustada mõjutatud isiku taotluse alusel nõuandekomisjon, kui asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused on mõjutatud isiku esitatud kaebuse vastu võtnud, kuid ei ole jõudnud kokkuleppele selles, kuidas lahendada vaidlusalune küsimus vastastikusel kokkuleppel [nimetatud direktiivi] artikli 4 lõikes 1 ettenähtud tähtaja jooksul?

2.      Kas [maksuvaidluste lahendamise direktiivi] artikli 2 lõike 1 punktis c esitatud mõistet „topeltmaksustamine“ tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu käesoleva kohtuasja puhul on tegemist topeltmaksustamisega ka juhul, kui ühele tulule kohaldatakse kahe liikmesriigi maksustamiskorda, kuigi ühes neist liikmesriikidest kohaldatakse sellele maksuvabastust?

3.      Kui vastus teisele eelotsuse küsimusele on eitav, siis kas [maksuvaidluste lahendamise direktiivi] artikli 16 lõiget 7 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu käesoleva kohtuasja puhul ei saa liikmesriikide pädevad asutused oma kaalutlusõiguse raames keelduda võimaldamast mõjutatud isikule juurdepääsu vaidluste lahendamise nõuandekomisjonile, kui liikmesriikide pädevad asutused ei ole kahepoolse maksulepingu õige tõlgendamise ja kohaldamise osas kokkulepet saavutanud, millest sõltub omakorda see, millisel riigil on õigus tulu maksustada?

33.      Käesolevas asjas on kirjalikud seisukohad esitanud kaebaja, Läti, Belgia, Hispaania, Prantsusemaa, Poola ja Soome valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.

IV.    Analüüs

34.      Käesolevas eelotsusetaotluses esitatud põhiküsimus on see, kas konkreetse liikmesriigi ametiasutused võisid õiguspäraselt jätta rahuldamata maksumaksja taotluse moodustada nõuandekomisjon maksuvaidluste lahendamise direktiivi tähenduses, et lahendada kahe liikmesriigi maksuhaldurite vaheline erimeelsus maksulepingu tõlgendamise küsimuses. Arvestades, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi kohaselt võib keelduda juurdepääsu andmisest kõnealusele komisjonile, kui olukord „ei puuduta topeltmaksustamist“, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus (teise eelotsuse küsimusega, mis – nagu tuleks meenutada – on ainus, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse) teada, kas selles direktiivis määratletud topeltmaksustamise mõiste hõlmab olukorda, kus asjaomase tulu suhtes kohaldatakse kahe liikmesriigi maksustamispädevust, kuid ühes neist on see maksust vabastatud.

35.      Järeldan oma analüüsis, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, võttes arvesse kõigi käesolevas menetluses seisukohti esitanud valitsuste seisukohti ja nõustudes komisjoni seisukohaga. Enne kui esitan põhjendused, millele ma tuginen (B), esitan märkused asjakohase õigusliku tausta kohta (A).

A.      Topeltmaksustamise kõrvaldamine ja maksuvaidluste lahendamise direktiiv

36.      Selleks et asetada teise eelotsuse küsimuse analüüs õigesse konteksti, soovin esitada kolm märkuste rühma.

37.      Esiteks tuletan meelde, et otsene maksustamine kuulub eelkõige liikmesriikide pädevusse, kuigi nende tegevus selles valdkonnas peab olema kooskõlas liidu õigusest tulenevate üldiste kohustustega, eelkõige EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadustega(10) (ning konkreetsetes ühtlustamismeetmetes määratletud kohustustega). Selles kontekstis on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et paralleelse maksustamispädevuse teostamisest tulenevad ebasoodsad tagajärjed ei kujuta endast EL toimimise lepinguga keelatud piiranguid, kui selline pädevuse teostamine ei ole diskrimineeriv.(11) Seega juhul, kui konkreetset valdkonda ei reguleeri ükski ühtlustamismeede, jääb liikmesriikidele õigus määratleda lepingutega või ühepoolselt oma maksualase pädevuse teostamise kriteeriumid, eelkõige selleks, et kõrvaldada topeltmaksustamine, mida nad võivad teha, kasutades selleks eelkõige rahvusvahelises maksualases praktikas järgitavaid kriteeriume.(12)

38.      Teiseks, nagu juba mainitud, peetakse topeltmaksustamist ebasoovitavaks selle teadaoleva „kahjuliku mõju tõttu kaupade ja teenuste vahetusele ning kapitali, tehnoloogia ja isikute liikumisele“ ning seega „riikidevaheliste majandussuhete arengule“.(13) Kahepoolseid lepinguid, millega nähakse ette topeltmaksustamise kaotamine ja mille valdav enamus selles küsimuses põhineb OECD või ÜRO näidislepingutel, peetakse oluliseks vahendiks eespool kirjeldatud negatiivsete mõjude leevendamisel. Nende eesmärk on eelkõige vältida topeltmaksustamist, andes lepinguosalistele riikidele õiguse maksustada tulu teatavaid osasid (seoses asjaomases lepingus loetletud maksukategooriatega). Need jaotuseeskirjad annavad tavaliselt kas ühele lepinguosalisele riigile maksustamise ainuõiguse või võimaldavad maksustamist mõlemas riigis, nähes samal ajal ette topeltmaksustamise vältimise, eelkõige maksuvabastuse või maksu ümberarvutuse meetodi abil.

39.      Samas tuleb lisada, et topeltmaksustamise kõrvaldamise eesmärki käsitletakse sageli paralleelselt eesmärgiga võidelda maksustamise vältimise vastu.(14)Sellega seoses lisati 2017. aastal nii OECD kui ka ÜRO näidislepingule preambula, et tunnistada, et topeltmaksustamise kaotamise eesmärk ei tohiks luua võimalusi maksustamata jätmiseks või vähendatud maksustamiseks.(15)

40.      Kolmandaks, samavõrd kui tunnistatakse vajadust püüelda topeltmaksustamise (ja topeltmaksuvabastuse) vältimise eesmärkide poole, tunnistatakse ka keerukusi, mis on seotud maksulepingutes kasutatavate erinevate mõistete tõlgendamise ja kohaldamisega, mida käesolev kohtuasi hästi illustreerib.(16)

41.      Selliste erimeelsuste lahendamiseks sisaldavad maksulepingud sätteid vaidluste lahendamise kohta. Viimasega kaasneb tavaliselt asjasse puutuvate asutuste kohustus „püüda“ lahendada küsimus ühepoolselt või vastastikuse kokkuleppe menetluse teel. Kui need jõupingutused ebaõnnestuvad, võib ette näha vahekohtumenetluse, mis on sarnaselt vastastikuse kokkuleppe menetlusega asjaomaste maksuhaldurite vaheline menetlus (ja seega ei ole tegemist menetlusega, milles maksumaksja tegutseks vaidluse poolena). Selline kord on muu hulgas ette nähtud OECD 2017. aasta näidislepingu artiklis 25, ÜRO 2025. aasta näidislepingu artiklis 25 (variant B), lepingu artiklis 27(17) või liidu vahekohtu konventsiooni artiklis 6 ja sellele järgnevates artiklites.(18)

42.      Leides, et selliste rahvusvahelise õiguse mehhanismidega ei pruugita saavutada piiriüleste maksuvaidluste tulemuslikku lahendamist „kõigil juhtudel õigeaegselt“,(19) võttis liidu seadusandja vastu maksuvaidluste lahendamise direktiivi, et pakkuda tõhusamat lahendust.

43.      See direktiiv järgib sarnaselt eespool viidatud olemasolevatele õigusaktidele kolmeastmelist struktuuri, esiteks kaebuse esitamine, teiseks vastastikuse kokkuleppe menetlus, kolmandaks menetlus nõuandekomisjonis) ja selle lisaväärtus seisneb direktiivi üldises kohaldamisalas,(20) maksumaksja suuremas rollis(21) ja mitmesugustes erinormides, mis tagavad menetluse kulgemise ettenähtud aja jooksul, aidates seeläbi kaasa kogu süsteemi tõhususele ja terviklikkusele.(22)

44.      Ilma et oleks vaja seda protsessi üksikasjalikult kirjeldada, on selle kolme etapi peamised omadused järgmised.

45.      Esimene etapp seisneb mõjutatud isiku poolt konkreetses küsimuses kaebuse esitamises asjaomaste liikmesriikide igale pädevale asutusele. Kaebuse esitamisel peab mõjutatud isik täitma mitmeid nõudeid ja see etapp lõpeb kaebuse vastuvõtmise või tagasilükkamise otsusega, mis tuleb teha kuue kuu jooksul.(23)

46.      Kui kaebus võetakse vastu ja kui asjaomane asutus ei lahenda küsimust ühepoolselt, alustatakse teiseks vastastikuse kokkuleppe menetlust. Sel hetkel on pädevatel asutustel kohustus „püüda lahendada“ nimetatud küsimus. Vastastikuse kokkuleppe saavutamise korral on see otsus, mis on ametiasutustele siduv ja mõjutatud isiku poolt täitmisele pööratav, tingimusel et see isik nõustub sellega ja loobub õigusest mis tahes muule õiguskaitsevahendile. See etapp tuleb lõpule viia kahe aasta jooksul, mida võib pikendada ühe aasta võrra.(24)

47.      Kolmandaks, kui kokkuleppele ei jõuta, tekib üldjuhul kohustus moodustada nõuandekomisjon (mõjutatud isiku taotlusel). Sel viisil moodustatud komisjon peab esitama kõnealuses küsimuses arvamuse kuue kuu jooksul, mida võib pikendada üheksa kuuni.(25) Samas võimaldab maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõige 7 erandina nõuandekomisjoni moodustamise kohustusest liikmesriikidel keelduda üksikjuhtumipõhiselt andmast juurdepääsu vaidluste lahendamise mehhanismi sellele etapile, kui küsimus „ei puuduta topeltmaksustamist“. Läti on seda võimalust kasutanud.

48.      Just eespool esitatud üldisi märkusi silmas pidades käsitlen nüüd teises eelotsuse küsimuses tõstatatud konkreetset küsimust.

B.      Topeltmaksustamise mõiste maksuvaidluste lahendamise direktiivi sees

49.      Mis puudutab mõistet „topeltmaksustamine“ maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses, siis märgin, et see on määratletud kui „[tulu ja vajaduse korral kapitali topeltmaksustamise kõrvaldamist sätestava] lepingu või konventsiooniga hõlmatud maksude määramine kahe või enama liikmesriigi poolt sama maksustatava tulu või kapitali suhtes, kui see toob kaasa kas i) täiendava maksukulu, ii) maksukohustuse suurenemise või iii) maksustatavast tulust mahaarvatava kahjumi kadumise või vähenemise.“

50.      See määratlus ei viita liikmesriikide riigisisesele õigusele, mis tähendab, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seda tuleb kogu liidus tõlgendada sõltumatult ja ühetaoliselt, võttes arvesse kõnealuse sätte sõnastust, konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(26) Käsitlen neid kolme aspekti järgemööda.

1.      Määratluse sõnastuse analüüs

51.      Nõustudes kõigi kirjalikke seisukohti esitanud valitsuste ja komisjoniga, leian, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c sõnastusest nähtub üsna selgelt, et topeltmaksustamise olukorra tekkimiseks selle sätte tähenduses ei pea kõnealune tulu või kapital kuuluma mitte ainult kahe (või enama) liikmesriigi maksustamise pädevusse, vaid nende paralleelsete volituste kasutamine peab viima ka tegeliku maksustamiseni asjasse puutuvates riikides. Teisisõnu, pelk asjaolu, et sama tulu võib abstraktselt kuuluda kahe (või enama) maksujurisdiktsiooni alla, ei ole minu arvates piisav selleks, et topeltmaksustamise olukord maksuvaidluste lahendamise direktiivi tähenduses saaks tekkida.

52.      Leian, et eespool esitatud järeldus tuleneb nii maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c sisalduva mõiste „määramine“ kasutamisest kui ka selles sättes kasutatud mõistetest i) „täiendav maksukulu; ii) maksukohustuse suurenemine; või iii) maksustatavast tulust mahaarvatava kahjumi kadumine või vähenemine“.

53.      Nimelt tähendab mõiste „määramine“ minu arvates esiteks seda, et asjaomaselt tulult või kapitalilt nõutakse maksud tegelikult sisse, mitte et need kuuluvad tasumisele üksnes hüpoteetiliselt. Teiseks, mõisted „täiendav maksukulu“, „maksukohustuse suurenemine“ või „maksustatavast tulust mahaarvatava kahjumi kadumine või vähenemine“ ei kirjelda olukorda, kus sama tulu või kapital kuulub konkureerivate maksustamispädevuste alla, vaid määravad kindlaks konkreetsed majanduslikud tagajärjed (maksumaksja jaoks), mida selline kattumine peab kaasa tooma. Iga nimetatud asjaolude rühm kinnitab minu arvates, et mõistet „topeltmaksustamine“ tuleb mõista maksude tegeliku sissenõudmise tähenduses.

54.      Väikese võrdlusena: kuigi ei OECD 2017. aasta ega ÜRO 2025. aasta näidisleping ega ka nende maksulepingute näidised, millega mul oli võimalik tutvuda, ei paista sisaldavat üldist määratlust selle kohta, mida (nende dokumentide kontekstis) loetakse topeltmaksustamiseks, kirjeldatakse 2017. aasta OECD näidislepingu kommentaaris topeltmaksustamist kui „võrreldavate maksude määramist kahes (või enamas) riigis samale maksumaksjale sama eseme suhtes ja sama ajavahemiku jooksul“.(27)

55.      Kuigi erinevate maksulepingute täpne sisu võib olla erinev, olen eespool selgitanud, et OECD näidislepingut on 2017. aastal muudetud, et rõhutada selle preambulis, et topeltmaksustamise kaotamise püüdlused ei tohiks viia topeltmaksuvabastuse või vähendatud maksustamise olukorrani. Selline eesmärk muudab minu arvates üsna ebatõenäoliseks selle, et topeltmaksustamist kui nähtust, mida tuleb vältida ja kirjeldada kui paralleelset maksustamist, mõistetakse puhtalt abstraktselt, selle asemel et selle eesmärk oleks tagada, et sama tulu maksustatakse ainult üks kord.(28)

56.      Olgu kuidas on, mulle näib, et kui liidu seadusandja oleks soovinud võtta kasutusele nii laia topeltmaksustamise mõiste, et see hõlmaks olukordi, kus sama tulu või kapital on abstraktselt lihtsalt allutatud konkureerivatele maksujurisdiktsioonidele, oleks sellest tulenev määratlus üsna teistsugune. Minu arvates ei viitaks see „määramisele“ ja seda ei määratletaks täpsemalt eespool kirjeldatud kolme liiki majanduslike tagajärgede alusel (täiendav maksukulu jne). Tõepoolest, kui topeltmaksustamise mõiste oleks määratletud viitega pelgalt paralleelsete maksustamispädevuste olemasolule, ei oleks nende tagajärgede kirjeldusel mingit kasulikku mõju.

57.      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c sõnastust arvesse võttes leian seega, et selles määratletud mõiste „topeltmaksustamine“ ei hõlma olukorda, kus asjaomane tulu kuulub kahe liikmesriigi maksustamise pädevusse, kuid on ühes neist maksust vabastatud. Samale järeldusele viib ka asjakohase konteksti analüüs, mille juurde ma nüüd asun.

2.      Määratluse asjakohane kontekst

58.      Kui analüüsitav määratlus kõrvale jätta, esineb mõiste „topeltmaksustamine“ maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhitekstis vaid kahel järgneval juhul.

59.      Esiteks kasutatakse seda maksuvaidluste lahendamise direktiivi artiklis 1, milles määratakse kindlaks selle direktiivi „reguleerimisese ja kohaldamisala“. Tasub meenutada, et direktiivi reguleerimiseseme ja kohaldamisalaga tuleb ette näha mehhanism liikmesriikidevaheliste vaidluste lahendamiseks, kui need „on tekkinud tulu ja asjakohasel juhul kapitali topeltmaksustamise vältimise lepingute ja konventsioonide tõlgendamisest ja kohaldamisest“.(29)

60.      See säte on ilmselgelt ülitähtis, et teha kindlaks, milliste küsimuste suhtes võib kohaldada vaidluste lahendamise mehhanismi, mis on ette nähtud maksuvaidluste lahendamise direktiivis. Need kokkulepped ja lepingud on rahvusvahelise õiguse instrumendid, mis erinevad sellistena maksuvaidluste lahendamise direktiivist ja selles sätestatud vaidluste lahendamise mehhanismist. Nõustun seega Belgia valitsusega, et asjakohaste maksulepingute kirjeldus selle direktiivi kohaldamisala määratluses ei ole otseselt määrav küsimuses, kuidas tuleb mõista selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c sisalduvat mõistet „topeltmaksustamine“ selle liidu õigusakti tähenduses.

61.      Teiseks olen ma seevastu seisukohal, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõige 7 on selle arusaamaga otseselt seotud. Nimetatud säte sisaldab ainsat juhtumikirjeldust (välja arvatud selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt c), kus mõistet „topeltmaksustamine“ kasutatakse eraldi (st mitte topeltmaksustamise vältimise lepingute kirjelduse osana). Tuleb meenutada, et selle sättega on kehtestatud erand liikmesriikide kohustusest moodustada nõuandekomisjon, mida kohaldatakse juhul, kui konkreetne juhtum „ei puuduta topeltmaksustamist“.

62.      Nagu Belgia, Prantsuse ja Poola valitsus ning komisjon sisuliselt märkisid, toob maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 ette nähtud erand kaasa erinevuse ühelt poolt vastastikuse kokkuleppe menetluse ja teiselt poolt nõuandekomisjoni menetluse kohaldamisalas.

63.      Vastastikuse kokkuleppe menetlus võib nimelt puudutada mis tahes küsimust, mis tuleneb topeltmaksustamise vältimise lepingu tõlgendamisest või kohaldamisest (nagu nähtub selle direktiivi artiklis 1 sätestatud maksuvaidluste lahendamise direktiivi kohaldamisala määratlusest), sealhulgas küsimust, mis ei puuduta topeltmaksustamist (näiteks küsimus, kas maksud on sisse nõutud kooskõlas konkreetse lepinguga). Seevastu nõuandekomisjoni poole pöördumist võib piirata küsimustega, mis „puudutavad topeltmaksustamist“.

64.      Teisisõnu, kui vaadelda maksuvaidluste lahendamise direktiivis ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanismi tervikuna, võib see puudutada topeltmaksustamisega seotud vaidlusi – kuid ei pea seda tingimata tegema –, sõltuvalt analüüsitava mehhanismi etapist ja sellest, kas asjaomane liikmesriik on otsustanud rakendada maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 sätestatud erandit. Asjaolu, et vaidluste lahendamise mehhanismi kui terviku kohaldamisala tuleb diferentseerida, on sellega seoses tunnistatud direktiivi põhjendustes, milles on sisuliselt viidatud vajadusele lahendada tõhusalt maksuvaidluste lahendamise direktiiviga hõlmatud vaidlused, eelkõige (ja lisaksin seega, et mitte ainult) topeltmaksustamiseni viivad vaidlused.(30)

65.      Märgin, et vaidluste lahendamise korra kahest etapist koosnev süsteem, millel on ratione materiae erinev kohaldamisala, näib olevat õigusloomeprotsessi raames toimunud läbirääkimiste tulemus. Tõepoolest, maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikele 7 vastavat sätet komisjoni ettepanekus ei olnud, vaid see näib tulenevat kompromisstekstist, nagu Belgia, Prantsusmaa ja Läti valitsus sisuliselt märkisid.(31) See täiendus oli osa muudest, üldisematest muudatustest kavandatud tekstis.

66.      Eelkõige nägi komisjon oma ettepanekus ette, et kõnealune vaidluste lahendamise mehhanism oleks kohaldatav „liikmesriikidevahelistele vaidlustele topeltmaksustamise kõrvaldamise üle[…]“.(32) Seda arvestades on vastu võetud maksuvaidluste lahendamise direktiivi kohaldamisala tegelikult laiem kui algselt kavandati, sest juhul, kui vaidlused tulenevad maksulepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest, ei pea „direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad“ vaidlused tingimata puudutama topeltmaksustamise kõrvaldamist. Lahendamist vajav küsimus on sõnastatud üldisema „vaidlusaluse küsimusena“, mida on kasutatud maksuvaidluste lahendamise direktiivi artiklis 1, et kirjeldada küsimust, mis tekitab maksulepingute tõlgendamisest ja kohaldamisest tuleneva vaidluse.

67.      Seda arvestades tasakaalustab maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 sisalduva normi lisamine vaidluste lahendamise süsteemi laiendatud kohaldamisala liikmesriikidele antud võimalusega piirata konkreetset etappi nõuandekomisjonis juhtumitega, mis puudutavad „topeltmaksustamist“. Kuigi artikli 16 lõige 7 ei sisalda täiendavaid selgitusi nende mõistete tähenduse kohta, kinnitab asjaolu, et nende ülesanne on piirata ühe vaidluste lahendamise etapi kohaldamisala võrreldes sellele eelneva etapiga, et neile ei tohiks anda tähendust, mis on laiem kui see, mis tuleneb käesoleva ettepaneku eelmises osas esitatud grammatilisest kaalutlusest.

68.      Soovin lisada, olles ühel meelel Belgia ja Soome valitsusega, et järeldust, mille kohaselt maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c ja artikli 16 lõikes 7 esinev mõiste „topeltmaksustamine“ viitab tegelikule ja mitte hüpoteetilisele topeltmaksustamisele, ei mõjuta asjaolu, et ettepanekus tegi komisjon ettepaneku jätta tulevase direktiivi reguleerimisalast välja „tulu või kapital […], millele kehtib maksuvabastus või mille puhul kohaldatakse siseriiklike eeskirjade alusel nullmaksumäära“,(33) kuigi see väljajätmine ei kajastu vastuvõetud tekstis.

69.      Sellega seoses nõustub eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohaga, mille tema menetluses (ja käesolevas menetluses) on esitanud kaebaja ja mille kohaselt tähendab kõnealune seadusandliku menetluse käigus tehtud muudatus, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c sätestatud topeltmaksustamise mõiste on lai ning hõlmab ka olukordi, kus tulu kuulub kahe paralleelse maksustamise pädevuse alla, ilma et seda tegelikult kaks korda maksustataks. See tähendaks, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 ette nähtud erandit ei saa kohaldada hüpoteetilise topeltmaksustamise korral ja et liikmesriigid peavad andma juurdepääsu nõuandekomisjonile ka siis, kui selline topeltmaksustamine ei too kaasa maksude kahekordset sissenõudmist.

70.      Sellele argumendile vastamiseks märgin, et eespool nimetatud seadusandliku menetluse käigus tehtud muudatus mõjutab vaidluste lahendamise süsteemi üldist kohaldamisala, mistõttu ei ole selle mehhanismi raames lahendatavate küsimuste hulgast välja jäetud maksuvabastuse kohaldamisalasse kuuluvad tulu osad jms. See muudatus ei mõjuta siiski topeltmaksustamise määratlust (mis jäi nii ettepanekus kui ka vastuvõetud tekstis sisuliselt samaks)(34) ega tasakaalu, mis on saavutatud süsteemis tervikuna, nagu seda on juba kirjeldatud. Eelkõige ei mõjuta asjaolu, et vastastikuse kokkuleppe menetluse etapi kohaldamisala on võrdlemisi lai, sellele järgneva nõuandekomisjoni menetluse etapi kitsamat piiritlemist.

71.      See märkus lõpetab minu ülevaate asjakohasest kontekstist, mis kinnitab eespool esitatud grammatilise analüüsi järeldust. Nüüd on veel vaja analüüsida maksuvaidluste lahendamise direktiiviga taotletavate eesmärkide mõju.

3.      Maksuvaidluste lahendamise direktiiviga taotletavad eesmärgid

72.      Nagu juba märkisin, on maksuvaidluste lahendamise direktiivi eesmärk maksulepingute tõlgendamise ja kohaldamisega seotud vaidluste tõhus lahendamine. Nagu kaebaja rõhutab, tuleneb selle direktiivi erinevatest põhjendustest, et selliste vaidluste tõhus lahendamine on vajalik eelkõige selleks, et „tagada õiguskindlus ja ärisõbralik investeerimiskeskkond, et saavutada liidus õiglased ja tõhusad maksusüsteemid“.(35)

73.      On tõsi, et seisukoht, mille kohaselt tuleb maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7 sisalduvat viidet topeltmaksustamisele tõlgendada laialt, nii et juurdepääs nõuandekomisjonile tuleb anda ka hüpoteetilise topeltmaksustamise korral, aitaks kaasa eespool nimetatud eesmärkide saavutamisele. See suurendaks maksumaksjate õiguskindlust, sest see, kui kohustada liikmesriike lahendama tõlgendamise osas erimeelsusi sõltumata tegelikust majanduslikust mõjust, selgitaks, kuidas sarnaseid juhtumeid tulevikus käsitleda. Seega võiks see aidata vähendada asjaomaste vaidluste arvu. Põhikohtuasjas käsitletava olukorra kirjeldusest nähtub nimelt, nagu väidab kaebaja, et Madalmaade ja Läti ametiasutuste vahel on endiselt vaidlus konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle, kuna seda ei olnud võimalik lahendada vastastikuse kokkuleppe menetluse etapis.

74.      Samas tuleneb käesoleva ettepaneku eelmistes osades esitatud grammatilisest ja kontekstipõhisest tõlgendusest, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c esitatud topeltmaksustamise määratlus (millele on viidatud maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 16 lõikes 7) hõlmab tegeliku topeltmaksustamise juhtumeid. Kuigi eespool nimetatud üldised eesmärgid on loomulikult endiselt täiesti asjakohased, tuleneb minu eespool esitatud analüüsist, et liidu seadusandja taotleb neid eesmärke konkreetselt välja töötatud ja tasakaalustatud vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu (millel – nagu tuleks meelde tuletada – on lai kohaldamisala, mida saab viimases etapis piirata). Tuginemine maksuvaidluste lahendamise direktiivi vastuvõtmise aluseks olnud üldistele eesmärkidele ei kaalu üles neid eripärasid ega seda tasakaalu.

75.      Lisaks rõhutas liidu seadusandja maksuvaidluste lahendamise direktiivi vastuvõtmisel, kui oluline on, et vaidluste lahendamise mehhanismid ei oleks mitte ainult laiaulatuslikud ja tulemuslikud, vaid ka jätkusuutlikud.(36) Minu arvates viitab jätkusuutlikkus käesolevas kontekstis vaidluste lahendamise süsteemi sellistele omadustele, mis tagavad selle suutlikkuse toimida ja saavutada tulemusi ettenähtud tähtaegade jooksul (pika aja jooksul). Selle eesmärgi taotlemine on täielikult kooskõlas topeltmaksustamise määratlusega, mis viitab tegelikule topeltmaksustamisele, olukorras, kus see määratlus on asjakohane parameeter, mis võimaldab piirata vaidluste lahendamise süsteemi teatud etappi olukordadega, kus liikmesriigid püüavad kaitsta oma maksubaasi (ja kus maksumaksja ülemäärase maksukoormuse oht võib tõepoolest realiseeruda).

76.      Eeltoodu põhjal jõuan järeldusele, et teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et mõiste „topeltmaksustamine“ maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses ei ole kohaldatav olukorras, kus sama tulu reguleerib kahe liikmesriigi maksusüsteem, kuid ühes neist on see tulu maksust vabastatud.

V.      Ettepanek

77.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti) esitatud teisele küsimusele järgmiselt:

nõukogu 10. oktoobri 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1852 maksuvaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus artikli 2 lõike 1 punkti c

tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „topeltmaksustamine“ ei ole kohaldatav olukorras, kus sama tulu reguleerib kahe liikmesriigi maksusüsteem, kuid ühes neist on see tulu maksust vabastatud.


1      Algkeel: inglise.


2      Termini „pädevus otseste maksude valdkonnas“ kasutamise kohta vt 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Gilly (C‑336/96, EU:C:1998:221, punkt 48). Märgin, et Euroopa Kohus on selles kontekstis viidanud ka mõistele „maksustamispädevus“. Vt nt 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus Bukovansky (C‑241/14, EU:C:2015:766, punktid 37 ja 38) ja 14. novembri 2006. aasta kohtuotsus Kerckhaert ja Morres (C‑513/04, EU:C:2006:713, punktid 19–23).


3      Vt nt Reimer, E., ja Rust, A., Klaus Vogel on Double Taxation Conventions, 5th ed., Wolters Kluwer Law International, Alphen aan den Rijn, 2022, lk‑l 14, punktid 2 ja 3.


4      Nõukogu 10. oktoobri 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1852 maksuvaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus (ELT 2017, L 265, lk 1; edaspidi „maksuvaidluste lahendamise direktiiv“) põhjenduse 1 kohaselt võivad „olukorrad, milles eri liikmesriigid tõlgendavad või kohaldavad kahepoolsete maksulepingute ja konventsioonide või [liidu vahekohtu konventsiooni] sätteid erinevalt, […] tekitada olulisi maksutõkkeid piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele. […]“. Mõiste „liidu vahekohtu konventsioon“ viitab seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioonile (90/436/EMÜ) (ELT 2005, L 225, lk 10).


5      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjenduses 3 on märgitud „praegu kahepoolsetes maksulepingutes ja liidu vahekohtu konventsioonis sätestatud mehhanismidega ei pruugi kõigil juhtudel saavutada õigeaegselt selliste vaidluste tulemuslikku lahendamist. […]“.


6      Läti Vabariigi ja Madalmaade Kuningriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping (Latvijas Vēstnesis, 1994, nr 151; allkirjastatud Haagis 14. märtsil 1994 ja jõustunud 29. jaanuaril 1995).


7      Täpsustades seejärel, et „see mõiste hõlmab igal juhul kinnisvara päraldisi, kariloomi ning põllumajanduses ja metsanduses kasutatavaid seadmeid; õigusi, mille suhtes kohaldatakse kinnisvara käsitlevaid üldnorme, ehitisi, kinnisvara kasutusvaldust ja õigusi muutuvatele või kindlasummalistele maksetele tasuna maavaralasundite, allikate ja muude loodusvarade kasutamise eest või õigust neid kasutada. […]“.


8      Vastavalt äriühingu tulumaksu seaduse artikli 5 lõike 1 punktile 2 koostoimes lõikega 2.


9      Eelotsusetaotlusest nähtub, et tingimused on järgmised: i) osalus on vähemalt 5% ja ii) tütarettevõtjat ei peeta üksnes portfelliinvesteeringuna; iii) tütarettevõtja suhtes kohaldatakse mõistlikku tegelikku maksumäära, mis põhineb Madalmaade maksupõhimõtetel, või iv) vähem kui 50% tütarettevõtja varast on nn passiivne vara. Neid tingimusi eelotsusetaotluses põhjalikumalt ei käsitleta.


10      Vt nt 30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Attal ja Associés (C‑321/24, EU:C:2025:836, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika) või kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Belgia (direktiiv 2016/1164 – topeltmaksustamine) (C‑524/23, EU:C:2025:381, punkt 1).


11      Vt nt 12. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Marhaux (C‑150/25, EU:C:2026:188, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Société Générale (C‑403/19, EU:C:2021:136, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 14. novembri 2006. aasta kohtuotsus Kerckhaert ja Morres (C‑513/04, EU:C:2006:713, punktid 19 ja 20).


12      Nagu on kokku võetud kohtujurist Mengozzi ettepanekus kohtuasjas Austria vs. Saksamaa (C‑648/15, EU:C:2017:311, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 26. veebruari 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (direktiiv 2016/1164 – topeltmaksustamine, (C‑524/23, EU:C:2026:111, punktid 100 ja 101), mis puudutab olukorda, kus on olemas ühtlustamismeede.


13      OECD 2017. aasta tulu- ja kapitalimaksu näidisleping (täielik versioon), OECD Publishing, 2019, lk I‑1, punkt 1 (edaspidi „OECD 2017. aasta näidisleping“). Vt ka ÜRO 2025. aasta maksustamise näidisleping, ÜRO, New York, 2025, lk iv, punkt 6 (edaspidi „ÜRO 2025. aasta näidisleping“).


14      Nagu nähtub nende lepingute täielikest pealkirjadest, milles viidatakse sageli topeltmaksustamise kõrvaldamisele ja maksudest kõrvalehoidmise ärahoidmisele (või kasutatakse samalaadseid väljendeid), nagu see näib olevat ka (põhikohtuasjas kõne all oleva) lepingu puhul, ning nagu kajastub ka OECD näidislepingu järjestikuste versioonide üldpealkirja muutmises. Vt OECD 2017. aasta näidisleping, lk I-7, punkt 16.


15      Vt OECD 2017. aasta näidisleping, lk I‑7, punkt 16.1, M‑5 ja M‑6, ja ÜRO 2025. aasta näidisleping, lk 104, punkt 52. Vt ka OECD egiidi all 2016. aastal vastu võetud maksubaasi kahandamise ja kasumi ümberpaigutamise ennetamiseks maksulepingutega seotud meetmete rakendamise mitmepoolne konventsioon, mille eesmärk on muuta kehtivaid maksulepinguid, et vähendada maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ohtu.


16      Vt maksulepingutes kasutatavate asjakohaste mõistete keerukuse kohta, näiteks Helminen, M., „General report“ on the notion of tax and the elimination of international double taxation or double non-taxation, Cahiers de droit fiscal international. Schriften zum internationalen Steuerrecht. Studies on international fiscal law, vol. 101B, 2016, lk 17–76.


17      Viidatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 18.


18      Viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.


19      Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjendus 3.


20      Võrreldes eelkõige liidu vahekohtu konventsiooniga. Vt maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjendus 7, mille kohaselt „täiustatud vaidluste lahendamise mehhanism peaks põhinema olemasolevatel liidu süsteemidel, sealhulgas liidu vahekohtu konventsioonil. Käesoleva direktiivi kohaldamisala peaks olema siiski laiem kui liidu vahekohtu konventsioonil, mis piirdub vaid siirdehindadega seotud vaidluste ja püsivale tegevuskohale kasumi omistamisega. […]“. Konkreetsete kahepoolsete maksulepingute kohaldamisala võib loomulikult olla laiem.


21      Kommentaatorid on juhtinud tähelepanu võimalikule mõjule, mis võib tuleneda harta kohaldatavusest. Vt näiteks Kokott, J., „Taxpayers’ Rights“, European Taxation, jaanuar 2020, Vol 60, nr 1, lk 3–7.


22      Komisjoni 28. oktoobri 2024. aasta aruandes – Maksuvaidluste lahendamise direktiivi läbivaatamise rakendusaruanne (COM(2024) 494 (final), lk 1) – nõukogule tunnistatakse, et aruande koostamise ajal olid andmed maksuvaidluste lahendamise direktiivi toimimise hindamiseks piiratud. Vt ka CFE maksukomitee „Arvamus FC 3/2020 maksuvaidluste lahendamise mehhanismide direktiivi kohta Euroopa Liidus“, 20. märts 2020.


23      Vt esimese etapi kohta maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikkel 3.


24      Vt teise etapi kohta maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikkel 4.


25      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 6 lõige 3 ja artikli 14 lõige 1. Terviklikkuse huvides tuleb lisada, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a kohaselt tekib nõuandekomisjoni moodustamise kohustus ka siis, kui kaebuse on lükanud tagasi vähemalt üks pädev asutus, kuid mitte kõik asjasse puutuvad pädevad asutused (see asjade käik ei ole praegusel juhul asjakohane).


26      Vt nt 3. septembri 2026. aasta kohtuotsus Jautiva (C‑798/24, EU:C:2026:679, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Märgin, et maksuvaidluste lahendamise direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt on mis tahes mõistel, mida ei ole viimati nimetatud direktiivis määratletud, sisuliselt tähendus, mis sellel oli asjaomasel ajal kohaldatava topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel või selle puudumisel asjaomase liikmesriigi õiguse alusel, välja arvatud juhul, kui kontekst nõuab teisiti. Kuna käesolevas asjas kõne all olev mõiste on maksuvaidluste lahendamise direktiivis määratletud, tuleb seda tõlgendada autonoomselt, nagu ma just selgitasin.


27      OECD 2017. aasta näidisleping, lk I‑1, punkt 1. Komisjoni 11. novembri 2011. aasta teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Topeltmaksustamine ühtsel turul“, COM(2011)712 (final), lk 4, on topeltmaksustamine samuti määratletud kui „olukord, kus kaks (või rohkem) maksujurisdiktsiooni kehtestavad võrreldavad maksud sama maksustatava tulu või kapitali suhtes“. Vt ka komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta talituste töödokument – mõjuhinnang – mis on lisatud ettepanekule võtta vastu nõukogu direktiiv topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismi kohta Euroopa Liidus, SWD(2016) 343 (final), lk 5, punktid 2.1 ja lk 62. Terviklikkuse huvides viitab punktis 54 esitatud määratlus niinimetatud rahvusvahelisele juriidilisele topeltmaksustamisele (mis on käesolevas asjas asjakohane), mida üldiselt eristatakse rahvusvahelisest majanduslikust topeltmaksustamisest, kuna viimane kirjeldab sama tulu või kapitali maksustamist kahe eri isiku puhul (OECD 2017. aasta näidisleping, lk C(23)‑1).


28      Vt ka 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Istituto nazionale della previdenza sociale (C‑168/19 ja C‑169/19, EU:C:2020:338, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Gilly (C‑336/96, EU:C:1998:221, punkt 46).


29      Kohtujuristi kursiiv.


30      Vt maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjendused 2 ja 6. Teises põhjenduses on märgitud, et „on vajalik, et liidus oleksid olemas mehhanismid, millega tagada selliste kahepoolsete maksulepingute ja liidu vahekohtu konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega seotud vaidluste, eelkõige topeltmaksustamiseni viivate vaidluste tulemuslik lahendamine“. Maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjenduse 6 kohaselt „tuleks vaidluste lahendamist kohaldada kahepoolsete maksulepingute ja liidu vahekohtu konventsiooni erineva tõlgendamise ja kohaldamise ning eelkõige topeltmaksustamiseni viiva erineva tõlgendamise ja kohaldamise suhtes. […]“.


31      Vt eelkõige eesistujariigi dokument maksuküsimuste töörühmale (otsene maksustamine – vaidluste lahendamine) vaidluste lahendamise mehhanismi direktiivi kohta: kõigi artiklite kompromisstekst, pidades silmas maksuküsimuste töörühma (otsene maksustamine – vaidluste lahendamine) 27. aprilli 2017. aasta koosolekut, WK 4620/2017 INIT, 21. aprill 2017, artikli 15 lõike 7 esialgne sõnastus. Rõhutan, et maksuvaidluste lahendamise direktiiv võeti vastu, tuginedes ELTL artiklile 115, milles on sätestatud, et „ilma et see piiraks artikli 114 kohaldamist, annab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ning majandus- ja sotsiaalkomiteega ühehäälselt direktiive liikmesriikide niisuguste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist“.


32      Seoses I lisas loetletud maksudega. Vt nõukogu direktiivi topeltmaksustamisega seotud vaidluste lahendamise mehhanismide kohta Euroopa Liidus 25. oktoobri 2016. aasta ettepaneku artikli 1 esialgne sõnastus, (COM(2016)686 (final).


33      Eelmises joonealuses märkuses osutatud ettepaneku artikli 1 kolmandas lõigus oli sätestatud, et tulevast direktiivi „ei kohaldata mis tahes tulu või kapitali suhtes, millele kehtib maksuvabastus või mille puhul kohaldatakse siseriiklike eeskirjade alusel nullmaksumäära“.


34      Arvestades eelkõige muudatust, mis on seotud vaidluste lahendamise süsteemi kohaldamisala esialgse määratluse muutmisega nii, et seda kohaldatakse lisas loetletud maksude suhtes, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku 32. joonealuses märkuses.


35      Maksuvaidluste lahendamise direktiivi põhjenduses 5 on sedastatud, et „väga oluline on kehtestada maksuvaidluste lahendamiseks selline tulemuslik ja tõhus raamistik, mis tagab õiguskindluse ja ärisõbraliku investeerimiskeskkonna, et saavutada liidus õiglased ja tõhusad maksusüsteemid. […]“. Vt ka põhjendus 1, millele on viidatud 4. joonealuses märkuses, ning põhjendused 2 ja 7, millele on viidatud vastavalt 30. ja 20. joonealuses märkuses.


36      Nimetatud direktiivi põhjenduse 4 kohaselt „[…] on õiglase maksusüsteemi vaimus vaja tagada, et vaidluste lahendamise mehhanismid oleksid laiaulatuslikud, tulemuslikud ja jätkusuutlikud. […]“.