ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda viieliikmelises koosseisus)
3. juuni 2026 ( *1 )
Konkurents – Koondumised – Teabenõue – Määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 11 lõige 3 – Õigusliku aluse valik – Võimu kuritarvitamine – Põhjendamiskohustus – Meelevaldsuse puudumine – Impossibilium nulla obligatio est – Proportsionaalsus – Nõutud teabe vajalikkus – Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 – Sõnavabadus – Ajakirjandusallikate kaitse – Õigusvastasuse väide – Põhiõiguste harta artikkel 7 – Õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele
Kohtuasjas T‑1097/23,
Vivendi SE, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid P. Gassenbach, P. Wilhelm, E. Dumur, O. Thomas, S. Schrameck, F. de Bure, Y. Boubacir ja M. Oiknine,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Caro de Sousa, B. Cullen ja D. Viros,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A.‑L. Meyer ja N. Coghlan,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (üheksas koda viieliikmelises koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president L. Truchot, kohtunikud M. Jaeger, J. Schwarcz, M. Sampol Pucurull ja T. Perišin (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. mai 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
|
1 |
ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis palub hageja Vivendi SE tühistada komisjoni 19. septembri 2023. aasta otsus C(2023) 6428 (final) nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohaldamise menetluses (juhtum M.11184 – Vivendi/Lagardère) (edaspidi „19. septembri 2023. aasta otsus“), mida on muudetud komisjoni 27. oktoobri 2023. aasta otsusega C(2023) 7463 (final) (edaspidi „27. oktoobri 2023. aasta otsus“) (edaspidi „vaidlustatud otsus“). |
Vaidluse taust
|
2 |
Hageja on Vivendi kontserni (rahvusvahelise ulatusega Prantsuse kontsern, mis keskendub meediale ja meelelahutusele ning tegutseb oma tütarettevõtjate vahendusel mitmel eri turul) emaettevõtja. |
|
3 |
24. oktoobril 2022 teatas hageja Euroopa Komisjonile koondumistehingust, mis seisnes ainukontrolli omandamises Lagardère SA üle, kes on peamiselt meedia valdkonnas tegutsev Prantsuse kontsern. |
|
4 |
Komisjon andis 9. juuni 2023. aasta otsusega koondumistehingu projektile loa, tingimusel, et võõrandatakse kogu hageja tegevus raamatute kirjastamise valdkonnas ja üks ajakiri (edaspidi „9. juuni 2023. aasta otsus koondumise lubamise kohta“). |
|
5 |
Komisjon teatas 25. juuli 2023. aasta kirjas hagejale ametliku uurimise algatamisest seoses koondumise võimaliku enneaegse läbiviimisega (edaspidi „25. juuli 2023. aasta kiri ametliku uurimismenetluse algatamise kohta“). |
19. septembri 2023. aasta otsus
|
6 |
Seoses ametliku uurimisega, mis puudutas koondumise võimalikku enneaegset läbiviimist, saatis komisjoni 19. septembri 2023. aasta otsusega hagejale teabetaotluse vastavalt nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 11 lõikele 3, ning selle täitmise tähtajaks määrati 27. oktoober 2023. Sisuliselt paneb see otsus hagejale kohustuse koguda ja edastada komisjonile esiteks dokumente, mida vahetati 1. jaanuarist 2020 kuni 19. septembrini 2023 (edaspidi „asjaomane ajavahemik“) eri sidevahendite teel ning mida said, saatsid või hoidsid 15 füüsilist isikut, keda nimeliselt tuvastati, ning nende eelkäijad ja järeltulijad (edaspidi „asjaomased isikud“), ning mis sisaldasid teatud otsingusõnu, ja teiseks dokumente, mida asjaomasel ajavahemikul vahetati nelja nimeliselt tuvastatud isiku vahel, kellest kaks on ka asjaomaste isikute hulgas. |
|
7 |
Eelkõige on vaidlustatud otsuse lisa I punkti lõikes 1 märgitud, et „[t]eabenõude […] huvides tähendab „Lagardère“ Lagardère S.A-d [ning] „Vivendi“ tähendab Vivendi SE-d ja Bolloré kontserni“. |
|
8 |
19. septembri 2023. aasta otsuse lisa I punkti lõikes 2 on „dokument“ määratletud järgmiselt: „Mõiste „dokument/dokumendid“ tähendab: kõiki Vivendi omanduses, valduses või kontrolli all olevaid arvutifaile, mis hõlmab ilma piiritlemata järgmisi elemente:
|
|
9 |
19. septembri 2023. aasta otsuse lisa I punkti lõikes 4 on määratletud „asjaomane ajavahemik“ kui ajavahemik alates 1. jaanuarist 2020 kuni selle teabenõude kuupäevani, st 19. september 2023. |
|
10 |
19. septembri 2023. aasta otsuse lisa II punkti lõige 5 määratleb „asjaomased isikud“ nii, et see hõlmab 15 nimeliselt tuvastatud isikut, „ja kõik nende eelkäijad või järeltulijad [kõigil] eri ametikohtadel, mida nad asjaomase ajavahemiku käigus täitsid“. Selle otsuse lisa II punkti lõikes 6 on märgitud, et on võimalik, et need isikud „said või saatsid või hoidsid dokumente, mida komisjon loeb oluliseks, et ta saaks analüüsida, kas Vivendi sekkumise teatud Lagardère’i otsustesse ja/või nende asjus konsulteerimise ja/või nendega seotuse võib kvalifitseerida Vivendi otsustava mõju avaldamiseks“. |
|
11 |
19. septembri 2023. aasta otsuse lisa III punkti lõikes 7 on nõutud, et hageja peab esiteks esitama dokumendid, mille asjaomased isikud (ning nende järeltulijad ja eelkäijad), keda on nimeliselt tuvastatud selle lisa II punkti lõikes 5, asjaomasel ajavahemikul saatsid või said ja mis sisaldavad vähemalt ühte otsingusõna, mis on loetletud selle lisa VII punktis, ning teiseks esitama dokumendid, mida selle lisa III punkti lõike 7 alapunktides a–c nimeliselt tuvastatud neli isikut asjaomasel ajavahemikul vahetasid. |
|
12 |
19. septembri 2023. aasta otsuse lisa IV, V ja VI punkt selgitavad, kuidas peab hageja küsitud dokumendid esitama, mis sisu on kaasneval aruandel ja mis nõuded kehtivad vastuse täielikkuse deklaratsioonile. Sama lisa VII punkt loetleb otsingusõnad. |
19. septembri 2023. aasta otsuse vastuvõtmisele järgnenud asjaolud
|
13 |
Hageja palus 11. oktoobri 2023. aasta e-kirjas kolm kuud lisaaega teabenõudele vastamiseks. Ta täpsustas selle kohta, et teabenõudega kaasneb hulk raskusi ning see nõuab ebatavalist kogumist, töötlemist ja kontrollimist ning inimressursi ja tehniliste vahendite arvestatavat mobiliseerimist. |
|
14 |
12. oktoobri 2023. aasta e-kirjas palus komisjon hagejal täpsustada tekkinud raskuste laadi ja ulatust. |
|
15 |
14. oktoobri 2023. aasta e-kirjas täpsustas hageja, et mõned neist raskustest olid eelkõige seotud piisavate menetluslike tagatiste puudumisega, mis tagaksid asjaomaste isikute, tema teiste töötajate või seaduslike esindajate või muude isikute, keda teabetaotlus võib puudutada, eraelu puutumatuse ja ajakirjandusallikate kaitse. |
|
16 |
18. oktoobri 2023. aasta konverentsikõne käigus kinnitas komisjon hagejale, et dokumendid, millest võivad ilmneda ajakirjandusallikad, on erikaitse all, mis lähtub menetlusest, mis on kehtestatud advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse tagamiseks. |
|
17 |
19. oktoobril 2023 teatas hageja, et ta ei ole võimeline nõudma juurdepääsu 19. septembri 2023. aasta otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis i olevas sättes mainitud isiku e-postkastidele ja mobiiltelefonidele, sest hetkel on tema ja ühe tema tütarettevõtja vahel nn hold separate olukord, mis tuleneb tingimustest ja kohustustest, mis määrati 9. juuni 2023. aasta otsuses koondumise lubamise kohta. |
|
18 |
26. oktoobri 2023. aasta e-kirjas palus komisjon hagejal edastada talle loetelu asjaomastest isikutest, kellel on pressikaart, ning kutsus teda arutama praktilisi viise, mis võimaldaksid lepitada ajakirjandusallikate kaitset ja 19. septembri 2023. aasta otsuses käsitletud dokumentide üleandmist. |
|
19 |
27. oktoobril 2023, kui 19. septembri 2023. aasta otsuses määratud tähtaeg lõppes, ei olnud hageja ühtegi dokumenti esitanud. Komisjon võttis samal päeval vastu 27. oktoobri 2023. aasta otsuse. Selle otsuse artiklis 1 jättis komisjon asjaomaste isikute loetelust välja isiku, keda mainiti 19. septembri 2023. aasta otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis i. Sama otsuse artikliga 2 pikendati 27. oktoobri 2023. aasta tähtaega, mis algselt oli 19. septembri 2023. aasta otsuse artiklis 1 määratud, 1. detsembrini 2023. |
|
20 |
Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 23. novembril 2023 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi nõudega tühistada vaidlustatud otsus, st 19. septembri 2023. aasta otsus, mida on muudetud 27. oktoobri 2023. aasta otsusega. |
Hagi esitamisele järgnenud faktilised asjaolud
|
21 |
Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor märkis 6. detsembri 2023. aasta kirjas, et kõigile dokumentidele, mis puudutavad tundlike isikuandmete või ajakirjandusallikate kaitset, kehtivad asjaomaste õigusnormide ja kohtupraktika alusel menetluslikud tagatised, ning täpsustas neid menetluslikke tagatisi (edaspidi „6. detsembri 2023. aasta kiri“). |
|
22 |
Komisjon võttis 24. jaanuaril 2024 vastu otsuse C(2024) 571 (final) määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 ja artikli 15 lõike 1 kohaldamise menetluses (edaspidi „24. jaanuari 2024. aasta otsus“). Esiteks pikendati selle otsuse artikliga 1 27. oktoobri 2023. aasta otsuse artiklis 2 sätestatud 1. detsembri 2023. aasta tähtaega 7. veebruarini 2024. Teiseks määrati 24. jaanuari 2024. aasta otsuse artikliga 2 hagejale määruse nr 139/2004 artikli 15 alusel karistusmakse, mis ei ületa 5% tema keskmisest igapäevasest käibest iga viivitatud päeva eest alates selle otsuse artiklis 1 sätestatud kuupäevale järgnevast esimesest tööpäevast. Kolmandaks on 24. jaanuari 2024. aasta otsuse põhjenduse 13 punktis a toodud vaidlustatud otsusega võrreldes täiendavad menetluslikud tagatised tundlike isikuandmete kaitseks, seades sisse virtuaalse andmeruumi menetluse, mida oli pakutud 6. detsembri 2023. aasta kirjas. 24. jaanuari 2024. aasta otsuse põhjenduse 13 punktis b on toodud ajakirjandusallikate kaitseks menetluslikud tagatised, kinnitades 6. detsembri 2023. aasta kirjas pakutud menetlust. |
|
23 |
Pärast 30. jaanuari 2024. aasta konverentskõne käigus hageja õigusnõustajatega toimunud mõttevahetust nõustus komisjon, et vaidlustatud otsuses käsitletud asjaomaste isikute vaheline kirjavahetus ja rangelt erasfääri kuuluvad kontaktid paigutatakse virtuaalsesse andmeruumi. |
|
24 |
2024. aasta veebruaris esitas hageja komisjonile ühe osa dokumente, mis vastavad vaidlustatud otsuses määratletud kriteeriumidele. |
|
25 |
Hageja esitas 2024. aasta septembrist detsembrini komisjonile dokumendid ning komisjon oli seega 2024. aasta detsembriks hagejalt saanud dokumendid, mis vastasid vaidlustatud otsuses määratletud kriteeriumidele, välja arvatud need dokumendid, mille kohta kehtis advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse saladus, ajakirjandusallikate saladus ja asjaomaste isikute eraelu kaitse. |
Ajutiste meetmete kohaldamise menetlus
|
26 |
Üldkohtu kantseleisse 24. novembril 2023 saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus eelkõige peatada vaidlustatud otsuse täitmine. |
|
27 |
28. novembri 2023. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R, ei avaldata) peatati vaidlusaluse otsuse täitmine kuni menetlust lõpetava kohtumääruse tegemiseni kohtuasjas T‑1097/23 R, ilma et see mõjutaks hageja kohustust jätkata teabe kogumist ja säilitada elektroonilisel andmekandjal kõiki dokumente, mida see otsus käsitleb. |
|
28 |
Üldkohtu president jättis 19. jaanuari 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R, ei avaldata, EU:T:2024:15) ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata. |
|
29 |
Euroopa Kohtu asepresident otsustas 6. veebruari 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (C‑90/24 P(R)‑R, EU:C:2024:121) peatada hagejale vaidlusaluse otsusega pandud kohustuse, ilma et see mõjutaks hageja kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada kõigi nende dokumentide säilitamine. |
|
30 |
Euroopa Kohtu asepresident tühistas 11. aprilli 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (C‑90/24 P(R), EU:C:2024:318) 19. jaanuari 2024. aasta kohtumääruse Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R, ei avaldata, EU:T:2024:15). Lisaks tuvastas ta, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, ning saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse fumus boni iuris’e tingimuse üle otsustamiseks ja vajaduse korral asjaomaste huvide kaalumiseks. |
|
31 |
13. juuni 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R‑RENV, ei avaldata, EU:T:2024:381) rahuldas Üldkohtu asepresident osaliselt hageja taotluse, millega ta palus ühest küljest peatada vaidlustatud otsuse täitmine ja teisest küljest kohustada teda esialgse õiguskaitsevahendina säilitama kõiki vaidlustatud otsuses käsitletud dokumente selleks ette nähtud elektroonilisel andmekandjal, mis antakse elektroonilise pitseriga varustatult kolmandale sõltumatule isikule. |
|
32 |
Hageja esitas 3. juulil 2024 apellatsioonkaebuse 13. juuni 2024. aasta kohtumääruse Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R‑RENV, ei avaldata, EU:T:2024:381) tühistamiseks. Samal ajal palus hageja Euroopa Kohtul peatada selle kohtumääruse ja vaidlustatud otsuse täitmine. |
|
33 |
8. juuli 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (C‑470/24 P(R)‑R, ei avaldata, EU:C:2024:592) peatati hagejale pandud kohustus koguda ja edastada komisjonile dokumente seni, kuni tehakse üks kahest kohtumäärusest: kas käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tehtav kohtumäärus või kohtuasjas C‑470/24 P(R) apellatsioonkaebuse lahendav kohtumäärus, ilma et see mõjutaks hageja kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada kõigi nende dokumentide säilitamine. |
|
34 |
Üldkohtu asepresident jättis 26. juuli 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R‑RENV‑INTP, ei avaldata, EU:T:2024:516) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata taotluse tõlgendada 13. juuni 2024. aasta kohtumääruse Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R‑RENV, ei avaldata, EU:T:2024:381) resolutsiooni punkti 1. |
|
35 |
Euroopa Kohtu asepresident jättis 16. augusti 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (C‑470/24 P(R), ei avaldata, EU:C:2024:674) rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑470/24 P(R). |
Poolte nõuded
|
36 |
Hageja palub Üldkohtul:
|
|
37 |
Komisjon, keda toetab Euroopa Liidu Nõukogu, palub Üldkohtul:
|
Õiguslik käsitlus
|
38 |
Hageja põhjendab oma hagi seitsme väitega, millest esimese kohaselt on valitud vale õiguslik alus ja võimu kuritarvitatud, teise kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, kolmanda kohaselt on rikutud põhimõtet, mille kohaselt tuleb privaatsfääri kaitsta avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest, neljanda kohaselt on rikutud põhimõtet impossibilium nulla obligatio est seoses Bolloré kontsernist pärinevate dokumentide esitamise nõudega, viienda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuuenda kohaselt on rikutud ajakirjandusallikate kaitset ja seitsmenda kohaselt ei ole antud piisavaid tagatisi eraelu puutumatuse kaitseks. |
|
39 |
Üldkohus peab otstarbekaks kõigepealt analüüsida teist väidet, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist. |
Teine väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist
|
40 |
Hageja heidab teise väitega komisjonile ette, et ta rikkus üldist põhjendamiskohustust, mis tal ELTL artikli 296 alusel lasub, ja erilist põhjendamiskohustust, mis tal on määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikest 3 tulenevalt, sest ta ei määratlenud piisavalt selges sõnastuses oma uurimise eset ja ulatust. |
|
41 |
Teine väide koosneb sisuliselt neljast osast. Esimeses väiteosas märgib hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole selgelt märgitud teabenõude eset, sest selles ei mainita selle vastuvõtmist põhjendanud täpseid kaalutlusi ja eesmärke. Teises väiteosas märgib hageja, et vaidlustatud otsust ei ole põhjendatud seoses nõutud teabe esemelise, ajalise ja isikulise ulatusega. Kolmandas väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et ta ei selgitanud vaidlustatud otsuses, miks Bolloré kontsern lisati selle otsuse kohaldamisalasse. Neljandas väiteosas märgib hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ühest küljest seoses sellega, et ta kasutas teabe nõudmiseks määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 järgset otsust, ja teisest küljest seoses vajadusega kiirelt tegutseda. |
Sissejuhatavad märkused
|
42 |
Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu institutsioonide aktide põhjendus, mida nõutakse ELTL artiklis 296, olema kohandatud asjasse puutuva õigusakti laadiga ning sellest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul teha kontrolli. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või muudel isikutel, keda akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artiklis 296 sätestatud nõuetele, tuleb hinnata nii selle sõnastusest kui ka kontekstist ja kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes (vt 10. märtsi 2016. aastaHeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:T:2016:149, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
43 |
Mis puudutab täpsemalt teabe nõudmise otsuse põhjendust, siis tuleb meenutada, et selle peamised elemendid on määratletud määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3 (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 17). |
|
44 |
Nimetatud sättes on ette nähtud, et komisjon „märgib […] nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja“. Lisaks on selles täpsustavalt sätestatud, et „[o]tsuses esitatakse ka teave [määruse nr 139/2004] artiklis 14 sätestatud sanktsioonide kohta“ ja „teave [sama määruse] artiklis 15 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta“ ning et „[o]tsuses teavitatakse ka õigusest anda otsus läbivaatamiseks Euroopa Kohtule“. |
|
45 |
Kõigepealt olgu meenutatud, et kõigil liidu aktide keeleversioonidel peab põhimõtteliselt olema sama väärtus. Liidu õiguse tõlgendamise ühtsuse säilitamiseks on seetõttu oluline, et erinevuste korral nende versioonide vahel tõlgendataks asjaomast sätet selle õigusakti üldise ülesehituse ja eesmärgi kontekstis, mille osa see on. Ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa seega olla selle akti tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Niisugune lähenemine oleks nimelt vastuolus liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudega. (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
46 |
Käesoleval juhul tuleb täpsustada, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 prantsuskeelses versioonis on ette nähtud, et komisjon märgib otsusega esitatavas teabenõudes selle nõude õigusliku aluse ja „eesmärgi“ [(prantsuse keeles objet)]. Selle sätte teistes keeleversioonides on aga kasutatud termineid, mis vastavad prantsuskeelsele mõistele but („eesmärk“), näiteks inglis-, saksa-, hollandi-, itaalia-, kreeka- ja horvaadikeelne versioon, milles on kasutatud vastavalt sõnu purpose, Zweck, doel, scopo, σκοπό ja svrhu, välja arvatud hispaaniakeelne versioon, milles kasutatakse sõna objeto. Seega nähtub teistes keeleversioonides kasutatud sõnastusest – võttes arvesse selle sätte konteksti ja asjaomase määrusega taotletavat eesmärki –, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3 soovis seadusandja viidata prantsuskeelsele mõistele but, mida on kasutatud määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 2 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 lõigetes 2 ja 3, nagu neid on tõlgendatud allpool punktis 48 viidatud kohtupraktikas. |
|
47 |
Spetsiifiline põhjendamiskohustus kujutab endast põhimõttelise tähtsusega nõuet mitte üksnes selleks, et näidata teabe taotlemise põhjendatust, vaid ka selleks, et asjasse puutuvatel ettevõtjatel oleks võimalik mõista oma koostöökohustuse ulatust, säilitades samal ajal oma kaitseõigused (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
48 |
Mis puudutab kohustust näidata „nõude eesmärki“, siis see tähendab, et komisjon peab oma nõudes ära näitama oma uurimise eseme ja seega tuvastama väidetava konkurentsieeskirjade rikkumise (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
49 |
Siinkohal ei ole komisjon kohustatud edastama teabe nõudmise otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat infot oletatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, tingimusel et ta näitab selgelt, milliseid kahtlusi ta kontrollida kavatseb (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
50 |
Vastav kohustus on iseäranis selgitatav asjaoluga, nagu see ilmneb määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikest 1, et komisjonile selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks võib viimane tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt „kogu vajalikku teavet“ (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 22). |
|
51 |
Sellest tuleneb, et komisjonil on õigus nõuda üksnes sellist teavet, mis võib võimaldada tal uurida oletatavaid rikkumisi, mis põhjendavad uurimise läbiviimist ning on teabenõudes näidatud (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 23). |
|
52 |
Kuna teabe vajalikkust tuleb aga hinnata teabetaotluses toodud eesmärki arvestades, tuleb eesmärk välja tuua piisavalt täpselt, vastasel juhul ei ole teabe vajalikkust võimalik kindlaks teha ning liidu kohus ei saa teostada oma kontrolli (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
53 |
Seega sõltub teabe nõudmise otsuse põhjenduste piisavus küsimusest, kas oletused rikkumiste kohta, mida komisjon kavatseb kontrollida, on piisavalt selgelt välja toodud (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 25). |
|
54 |
Määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud teabe nõudmise otsuse põhjendamiskohustuse ulatuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka uurimise staadiumi, milles selline otsus vastu võetakse, ja seda, kas komisjonil oli juba teatav teave oletatavate rikkumiste kohta või mitte (vt selle kohta analoogia alusel 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
55 |
Vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse vastu esitatud argumente tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes. |
Teise väite esimene osa, mille kohaselt on teabenõude ese ebapiisavalt põhjendatud
|
56 |
Teise väite esimeses osas märgib hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole selgelt märgitud teabenõude eset, sest selles ei mainita selle vastuvõtmist põhjendanud täpseid kaalutlusi ja eesmärke ning eelkõige kahtlustatud rikkumisi. Hageja leiab eelkõige, et vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi täpsustust „kaebuste“ ja „asjaolude“ kohta, mis olid komisjonile teada ning mida on mainitud 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, kuid mitte vaidlustatud otsuses. |
|
57 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
58 |
Selle kohta nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 1–3, et esiteks oli komisjon andnud loa omandada Lagardère tingimusel, et viiakse ellu kohustus võõrandada kogu selle äriühingu tegevus raamatute kirjastamise valdkonnas (mis oli koondatud hageja filiaali Editis) ja ajakiri Gala; ning teiseks, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval kehtis hagejale endiselt kohustus peatada see omandamine, sest komisjon ei olnud veel andnud nõusolekut ostjale ega Editise ja Gala võõrandamise tingimustele. |
|
59 |
Vaidlustatud otsuse põhjenduses 4 tuletas komisjon meelde, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 1 alusel võib ta selle määrusega talle pandud ülesannete täitmisel nõuda kogu vajalikku teavet. |
|
60 |
Vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 mainib komisjon ka määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud teabenõudele kehtivaid põhjendamiskohustusi. Selle kohta täpsustab ta, et „[k]ui [ta] nõuab [selle] määruse artikli 11 lõike 3 alusel […] otsusega, et ettevõtja esitaks teabe, märgib ta nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja[;] [ta] esita[b] ka tea[be] [sama] määruse artiklis 14 sätestatud sanktsioonide kohta […] ja […] teabe [selle] määruse artiklis 15 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta [;] teavita[b] ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus“. |
|
61 |
Vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 7 on teabenõude eesmärki selgitatud järgmiselt:
|
|
62 |
Olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 7 esitas komisjon kahtlused määruse nr 139/2004 sätete rikkumise kohta, mida ta kavatses kontrollida, ning piiritles oma uurimise eseme eespool punktides 48 ja 49 toodud kohtupraktika tähenduses. |
|
63 |
Seega on vaidlustatud otsuse põhjenduste 6 ja 7 sisus selgelt ja ühemõtteliselt kirjeldatud komisjoni uurimise eset. Selline teave võimaldab vastavalt eespool punktides 48–53 viidatud kohtupraktikale piisava täpsusega kindlaks teha ka kahtlused rikkumiste kohta, mis õigustavad selle otsuse vastuvõtmist. |
|
64 |
Järelikult on sellise põhjendusega täidetud kohustus märkida teabenõude ese määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 tähenduses. |
|
65 |
Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hageja argument, et vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi täpsustust „kaebuste“ ja „asjaolude“ kohta, mis olid komisjonile teada ning mida on mainitud 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, kuid mitte vaidlustatud otsuses. |
|
66 |
Ühest küljest, nagu möönab hageja, on teabenõude ese märgitud ka 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, millest hageja oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal teadlik. |
|
67 |
Teisest küljest tuleneb eespool punktis 49 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud edastama teabe nõudmise otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet oletatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, tingimusel et ta näitab selgelt, milliseid kahtlusi ta kontrollida kavatseb. |
|
68 |
Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsus võeti vastu määruse nr 139/2004 alusel läbi viidava haldusmenetluse esialgse uurimise staadiumis, mille eesmärk on võimaldada komisjonil koguda kõik asjakohased tõendid, mis kinnitavad võimalikku konkurentsieeskirjade rikkumist, ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise käigu kohta (vt selle kohta analoogia alusel 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:T:2016:620, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
69 |
Kohtupraktika kohaselt ei saa panna komisjonile kohustust täpsustada esialgse uurimise staadiumis lisaks rikkumise kahtlustele, mida ta kontrollib, seda, millised on kaudsed tõendid, st märgid, mis viisid ta kaalumiseni, ega ei ole toime pandud konkurentsiõiguse rikkumist. Nimelt seaks selline kohustus kahtluse alla tasakaalu, mis on leitud kohtupraktikas uurimise tõhususe ja asjasse puutuva ettevõtja kaitseõiguste kaitsmise vahel (vt selle kohta analoogia alusel 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 37). |
|
70 |
Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjendus võimaldab esiteks hagejal kontrollida, kas nõutud teave on uurimise jaoks vajalik, ja teiseks võimaldab see liidu kohtul kontrolli teostada. Seetõttu viitab hageja vääralt ELTL artiklis 296 ja määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumisele seoses komisjoni uurimise eseme ja nende tegevuste kirjeldusega, millega tegelemist komisjon kavatses oma uurimise käigus kontrollida. |
|
71 |
Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata. |
Teise väite teine osa, mille kohaselt ei ole esitatud põhjendusi nõutud teabe esemelise, ajalise ja isikulise ulatuse kohta
|
72 |
Teise väite teises osas väidab hageja, et vaidlustatud otsuses puuduvad igasugused põhjendused, mis võimaldaksid põhjendada taotletud teabe esemelist, ajalist ja isikulist ulatust, eelkõige otsingusõnade valikut, puudutatud isikute nimetamise kriteeriume ja vaidlustatud otsusega hõlmatud asjaomast ajavahemikku. |
|
73 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
74 |
Nagu nähtub eespool punktidest 6–12 ja 19, tuleb sellega seoses tõdeda, et vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle lisas on selgelt määratletud taotletud teabe esemeline, ajaline ja isikuline ulatus. Nagu komisjon õigesti väidab, ei saa pelka asjaolu, et vaidlustatud otsus ei sisalda konkreetset põhjendust iga taotletud teabeühiku või otsingusõna kohta, iseenesest pidada ebapiisavaks põhjenduseks. |
|
75 |
Kohtupraktika kohaselt ei saa nimelt komisjonilt nõuda, et ta teaks enne mis tahes teabenõuet, mis on taotletud dokumentide sisu ja nende suhteline tähtsus uurimise jaoks (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Slovak Telekom vs. komisjon, T‑458/09 ja T‑171/10, EU:T:2012:145, punkt 55). |
|
76 |
Arvestades eespool punktides 42–54 meenutatud sätteid ja kohtupraktikat, ei tähenda teabe nõudmise otsuse põhjendamise kohustus seda, et komisjonil tuleb esitada iga taotletud teabeühiku – või nagu käesolevas asjas iga otsingusõna, mille kasutamist nõutakse – kohta eraldi põhjus, miks ta leiab, et see teabeühik või otsingusõna on esiteks tema uurimise jaoks vajalik ja teiseks sisaldab või annab vastuseks ainult infot, mis on selle uurimise jaoks asjasse puutuv. |
|
77 |
Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 42, tuleb põhjendamiskohustuse järgimist hinnata mitte ainult asjaomase akti sõnastust, vaid ka selle konteksti, st käesoleval juhul määruse nr 139/2004 alusel haldusmenetluse esialgse uurimise staadiumis juba tehtud toimingute alusel (vt eespool punkt 68). |
|
78 |
Täpsemalt on vaidlustatud otsuse taolise teabenõude eesmärk üksnes võimaldada komisjonil koguda teavet ja dokumente, mis on vajalikud konkreetse faktilise ja õigusliku olukorra tegelikkusele vastavuse ja ulatuse kontrollimiseks (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus HeidelbergCement vs. komisjon, C‑247/14 P, EU:C:2016:149, punkt 37). |
|
79 |
Eeltoodut arvestades ei saa hageja tulemuslikult tugineda põhjenduse puudumisele seoses taotletud teabe esemelise, ajalise ja isikulise ulatusega. |
|
80 |
Lisaks tuleb märkida, et hageja argumendid, millega ta vaidlustab nõutud teabe vajalikkuse, kuuluvad vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse valdkonda ning neid ei saa põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava väite analüüsimisel arvesse võtta (vt selle kohta 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika). Neid argumente analüüsitakse seega viienda väite raames. |
|
81 |
Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb teise väite teine osa tagasi lükata. |
Teise väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole Bolloré kontserni kaasaarvamist põhjendatud
|
82 |
Teise väite kolmandas osas leiab hageja, et vaidlustatud otsuses puuduvad igasugused põhjendused seoses Bolloré kontserni kaasaarvamisega teabenõude ulatuse alla. Komisjoni kahtlused, mis on esitatud 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta ja mida korrati lühidalt vaidlustatud otsuses, ei puuduta Bolloré kontserni otsustavat mõju Lagardère’ile, vaid hageja otsustavat mõju Lagardère’ile. Seega leiab hageja, et nõue esitada sellist teavet, mis on kolmanda isiku valduses, kelle üle tal kontrolli ei ole, nimelt Bolloré kontserni valduses, ei ole kuidagi põhjendatud. |
|
83 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
84 |
Sellega seoses piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 7 on täpsustatud, et viidatud dokumendid puudutavad eelkõige Lagardère’i teatud otsuseid, „mida võisid mõjutada Vivendi juhtivtöötajad või tema peamine aktsionär Bolloré kontsern“. Lisaks, nagu rõhutab komisjon, loetakse nii 9. juuni 2023. aasta otsuses koondumise lubamise kohta kui ka vormis, mille hageja komisjonile esitas koondumisest teatamise kohta, tõendatuks, et Bolloré kontsern ja Vivendi kujutavad endast ühte ettevõtjat konkurentsiõiguse tähenduses. |
|
85 |
Järelikult viitab hageja ekslikult põhjendamiskohustuse rikkumisele seoses Bolloré kontserni kaasaarvamisega nende isikute loetellu, keda teabenõue puudutab. |
|
86 |
Seetõttu tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata. |
Teise väite neljas osa, mille kohaselt ei ole piisavalt põhjendatud ühest küljest seda, et teabe nõudmiseks kasutati määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 järgset otsust, ja teisest küljest vajadust kiirelt tegutseda
|
87 |
Neljandas väiteosas märgib hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole õiguslikult piisavalt selgitatud põhjusi, miks peeti vajalikuks nõuda teavet määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsusega, selle asemel et esitada tavaline teabenõue määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 2 alusel või teostada kontroll määruse nr 139/2004 artikli 13 alusel. Lisaks leiab ta, et vaidlustatud otsus on puudulikult põhjendatud osas, mis puudutab vajadust tegutseda kiiresti. |
|
88 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
89 |
Käesolevas asjas on vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 märgitud, et „[k]äesolevas menetluses, mille eesmärk on tuvastada rikkumine, leiab komisjon, et ainult ühinemismääruse artikli 11 lõike 3 alusel tehtud otsus võimaldab tagada, et Vivendi esitab kõik dokumendid, mis vastavad [selles] otsuses kindlaks määratud kriteeriumidele[;] EÜ ühinemismääruse artikli 11 lõikes 3 sätestatud menetluse kasutamine on ainus selles määruses ette nähtud menetlus, mis võimaldab tal kohustada adressaadiks olevaid ettevõtjaid andma täieliku vastuse, sest vastasel juhul kohaldatakse sanktsioone[;] lisaks leiab komisjon, et on vaja kiiresti tegutseda, et vältida asjasse puutuvate dokumentide kustutamist Vivendi failidest, eelkõige juhul, kui sõnumid kustutatakse pärast teatud tähtaja möödumist ja kui teatud töötaja dokumente ei säilitata väga kaua pärast viimase lahkumist[;] valik teha otsus määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastab sellele kiire menetlemise eesmärgile.“ |
|
90 |
Komisjon selgitab seega vaidlustatud otsuse põhjenduses 8, et ainult määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud otsus võimaldas tagada, et hageja esitab kõik dokumendid, mis vastavad tema kindlaks määratud kriteeriumidele, sanktsiooni ähvardusel, ning tegutseda kiiresti, et vältida asjakohaste dokumentide kustutamist hageja failidest. |
|
91 |
Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus on eespool punktis 42 viidatud kohtupraktika tähenduses piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikele 3 tuginemist selle otsuse õigusliku alusena. |
|
92 |
Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja teised argumendid. |
|
93 |
Esimesena, mis puudutab teabetaotluse esitamist otsusega määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel, mitte aga tavalise teabenõudega määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 2 alusel, siis nähtub määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikest 1, et komisjonil on õigus nõuda teavet „tavalise teabenõude või otsusega“, ilma et see säte seaks otsuse kasutamise sõltuvusse sellest, et eelnevalt on esitatud tavaline teabenõue. |
|
94 |
Valik tavalise teabenõude ja otsuse vahel peab sõltuma nõuetekohase uurimise vajadusest, võttes arvesse juhtumi eripära (vt analoogia alusel 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) ja Holcim vs. komisjon, T‑293/11, ei avaldata, EU:T:2014:127, punkt 84 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
95 |
Nimelt on komisjonil määruse nr 139/2004 artiklite 11, 14 ja 15 kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus thyssenkrupp vs. komisjon, C‑581/22 P, EU:C:2024:821, punkt 380). |
|
96 |
Nagu märgib komisjon, on määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 2 alusel esitatud tavalise teabenõuete puhul selle määruse artikli 14 lõike 1 punktis b ette nähtud karistus üksnes ebaõige või eksitava teabe eest, samas kui sama määruse artikli 11 lõike 3 alusel otsusega esitatud teabenõuete korral on vastuste ebatäielikkus või hilinemisega esitamine eraldi alused karistuste määramiseks sama määruse artikli 14 lõike 1 punkti c alusel. |
|
97 |
Otsusega esitatud teabenõue erineb lihtsast teabenõudest selle poolest, et kui komisjon kasutab otsust, on võimalik määrata trahv või karistusmakse, et sundida ettevõtjat esitama täielikku ja õiget teavet vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 1 punktile c ja artikli 15 lõike 1 punktile a (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus thyssenkrupp vs. komisjon, C‑581/22 P, EU:C:2024:821, punkt 379). |
|
98 |
Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 8, millele on viidatud eespool punktis 89, selgitab komisjon käesoleval juhul õiguslikult piisavalt, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3 ette nähtud menetluse kasutamine võimaldab tal panna tema otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele kohustuse anda täielik vastus, kuna vastasel juhul kohaldatakse sanktsioone. |
|
99 |
Teisena, mis puudutab teabetaotluse esitamist otsusega määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel, mitte aga kontrolli läbiviimist määruse nr 139/2004 artikli 13 alusel, siis tuleb meenutada, et allpool punktis 141 viidatud kohtupraktika kohaselt on kontrollid siduvamad ja neil on eriti tugev mõju asjaomase ettevõtja õiguslikule olukorrale võrreldes teabenõudega. |
|
100 |
Järelikult ei saa komisjonilt nõuda, et ta põhjendaks oma otsust mitte kasutada sellist meedet nagu kontroll, mis on siduvam menetlus kui määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3 ette nähtud teabenõue. |
|
101 |
Kolmandana, mis puudutab kiire tegutsemise vajadust, siis nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 8, millele on viidatud eespool punktis 89, leidis komisjon, et on vaja kiiresti tegutseda, et vältida asjasse puutuvate dokumentide kustutamist hageja failidest, eelkõige juhul, kui sõnumid kustutatakse pärast teatud tähtaja möödumist ja kui teatud töötaja dokumente ei säilitata väga kaua pärast viimase lahkumist. Valik kasutada otsuse kujul teabenõuet määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastas komisjoni sõnul kiire menetlemise eesmärgile. |
|
102 |
Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud nii määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel teabe nõudmise otsuse kasutamise kui ka kiire tegutsemise vajaduse puhul. |
|
103 |
Lisaks tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhistuse sisulise põhjendatuse küsimusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui need kaalutlused sisaldavad viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud kaalutlused on valed (vt 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
104 |
Järelikult on hageja muud argumendid, millega soovitakse tõendada vaidlustatud otsuse ekslikku põhjendamist, tulemusetud põhjenduse puudumist käsitleva väite raames. |
|
105 |
Kuivõrd hageja vaidlustab tegelikult määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikele 3 tuginemise põhjendatuse, analüüsitakse neid argumente esimese väite esimeses ja kolmandas osas (vt allpool punktid 109–125 ja 130–144). Samuti, osas, milles hageja vaidleb tegelikult vastu vajadusele kiiresti tegutseda, analüüsitakse neid argumente viienda väite teises osas (vt eespool punktid 279–299). |
|
106 |
Lõpuks ei ole hageja argument, et komisjon ei järginud kohaldatavat rangemat põhjendamiskohustust, mis on nõutud, kui ta kaldub kõrvale oma „tavapärasest tavast“, samuti selge ja piisavalt põhjendatud ning tuleb seetõttu tagasi lükata. |
|
107 |
Järelikult tuleb teise väite neljas osa ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata. |
Esimene väide, mis puudutab vale õigusliku aluse valikut ja võimu kuritarvitamist
|
108 |
Esimeses väites leiab hageja, et komisjon ei saanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks tugineda määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikele 3. Esimene väide koosneb sisuliselt kolmest osast. Esimeses osas väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei puuduta koondumise mõju hindamist. Teises osas väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei vasta vajalikkuse ja täpsuse nõuetele, mis on sellele omased. Kolmandas osas heidab hageja komisjonile ette võimu kuritarvitamist. |
Esimene väiteosa, mille kohaselt vaidlustatud otsus ei puuduta koondumise mõju hindamist
|
109 |
Esimese väite esimeses osas väidab hageja, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõige 3 saab olla õiguslik alus üksnes teabenõuetele, et hinnata, kas komisjonile teatatud koondumine on siseturuga kokkusobiv. Lisaks ei ole määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikele 3 tuginemine enam asjakohane, kui hindamine koondumise mõju kohta turule on lõpetatud, millega on tegemist eelkõige siis, kui komisjon on koondumisele loa andnud. |
|
110 |
Käesolevas asjas ei saa aga hageja sõnul määruse nr 139/2004 artikli 11 lõige 3 olla vaidlustatud otsuse õiguslik alus, sest selle otsuse eesmärk ei ole saada teavet selle kohta, kas hageja omandas Lagardère’i üle kontrolli nõuetekohaselt, ning see otsus tehakse igal juhul pärast seda, kui komisjon on selleks loa andnud. |
|
111 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
112 |
Määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 1 on märgitud, et „[k]omisjon võib talle [selle] määrusega pandud ülesannete täitmiseks nõuda tavalise teabenõude või otsusega artikli 3 lõike 1 punktis b nimetatud isikutelt, ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.“ |
|
113 |
Seega tuleneb määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 1 sõnastusest, et komisjon võib nõuda kogu teavet, mis on vajalik talle selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks. |
|
114 |
On tõsi, nagu väidab hageja, et komisjon saab talle määruse nr 139/2004 artikliga 11 antud pädevust teostada vaid siis, kui ta leiab, et tal ei ole kogu vajalikku teavet, et otsustada, kas asjaomane koondumine on ühisturuga kokkusobiv (vt 4. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Omya vs. komisjon, T‑145/06, EU:T:2009:27, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
115 |
Siiski, nagu rõhutab komisjon, peegeldab see arutluskäik põhimõtet, et komisjoni taotletud teabe vajalikkust tuleb hinnata teabenõudes nimetatud eseme alusel. Ta ei sea kahtluse alla seda, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 1 kohaselt võib komisjon nõuda kogu teavet, mis on vajalik talle selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks. |
|
116 |
Käesolevas asjas on teabenõude ese märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 7, millele on viidatud eespool punktis 61. Nendest põhjendustest nähtub, et komisjon nõudis kõnealust teavet, et hinnata, kas hageja avaldas Lagardère’ile otsustavat mõju, mis võib viidata teatamiskohustuse ja/või peatamiskohustuse rikkumisele ja/või nende tingimuste ja kohustuste täitmata jätmisele, mis on seotud 9. juuni 2023. aasta otsusega koondumise lubamise kohta. See teave on oluline selleks, et komisjon saaks analüüsida, kas hageja sekkumise teatud Lagardère’i otsustesse ja/või nende asjus konsulteerimise ja/või nendega seotuse võib kvalifitseerida hageja otsustava mõju avaldamiseks. |
|
117 |
Tuleb tõdeda, et teabenõude ese, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 7, millele on viidatud eespool punktis 61, kuulub nende ülesannete hulka, mis on komisjonile määrusega nr 139/2004 pandud. |
|
118 |
Nimelt, nagu nähtub määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 2 teisest lõigust, võib komisjon lisada oma otsusele (millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks) tingimusi ja kohustusi, mille eesmärk on tagada, et asjaomased ettevõtjad täidavad komisjoni ees võetud kohustused, muutmaks koondumine ühisturuga kokkusobivaks. |
|
119 |
Ühtlasi on määruse nr 139/2004 artiklis 7 „Koondumiste peatamine“ lõikes 1 sätestatud, et „[a]rtiklis 1 määratletud ühenduse seisukohalt olulist koondumist või koondumist, mille komisjon peab läbi vaatama vastavalt artikli 4 lõikele 5, ei viida ellu enne sellest teatamist ega enne, kui see on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks artikli 6 lõike 1 punktile b või artikli 8 lõigetele 1 või 2 vastava otsusega või artikli 10 lõikes 6 sätestatud eelduse alusel“. |
|
120 |
Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1, et „9. juuni 2023. aasta otsuses [koondumise lubamise kohta] andis komisjon loa Vivendile […] Lagardère’i […] omandamiseks tingimusel, et täidetakse kohustus võõrandada kogu Vivendi tegevus raamatute kirjastamise sektoris (mis on ühendatud Vivendi tütarettevõtjasse Editis) ja ajakiri Gala“. |
|
121 |
Vaidlustatud otsuse põhjenduses 3 on märgitud, et „Vivendile pandud võõrandamiskohustused näevad muu hulgas ette, et Lagardère’i omandamist Vivendi poolt ei saa lõpule viia enne, kui komisjon on heaks kiitnud ostja ja võõrandamise tingimused […;] [selle] otsuse kuupäeval kehtib Vivendi suhtes jätkuvalt peatamiskohustus, sest komisjon ei ole sellist luba veel andnud.“ |
|
122 |
Seega oli määruse nr 139/2004 artikli 7 kohaselt komisjoni ülesanne tagada, et hageja täidab kohustused, mis talle pandi 9. juuni 2023. aasta otsusega koondumise lubamise kohta, ning tagada, et hageja täidab sellest määrusest tulenevad kohustused. |
|
123 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb märkida, et selliste asjaolude väljaselgitamine, mis võimaldavad kontrollida oletust, et määrusest nr 139/2004 tulenevaid kohustusi on rikutud, on üks selle määrusega komisjonile pandud ülesannetest, mille täitmiseks võib komisjon nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 alusel nõuda kogu vajalikku teavet. Järelikult kuulub nende asjaolude otsimine määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel esitatud teabenõudega taotletavate eesmärkide hulka. |
|
124 |
Seetõttu võis komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel õiguspäraselt tugineda määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikele 3. |
|
125 |
Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata. |
Esimese väite teine osa, mille kohaselt ei ole järgitud vajalikkuse ja täpsuse nõudeid
|
126 |
Esimese väite teises osas märgib hageja, et komisjonile antud pädevus nõuda teavet võimaldab tal üksnes nõuda „vajalike“ asjaolude esitamist määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 1 tähenduses. Seega kehtivad määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel esitatud teabenõude suhtes vajalikkuse ja täpsuse nõuded, millele ei vasta vaidlustatud otsus, millel on „ettevalmistav eesmärk“ ja mis puudutab kõiki dokumente, mida komisjon ei ole eelnevalt kindlaks määranud. |
|
127 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
128 |
Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et hageja esimese väite teises osas esitatud argumentide eesmärk on tegelikult vaidlustada seda, kas vaidlustatud otsus on kooskõlas täpsuse ja vajalikkuse nõuetega. |
|
129 |
Järelikult kuuluvad need argumendid pigem teise väite alla, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, ja viienda väite alla, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, ning neid analüüsitakse seega nende väidete raames. |
Esimese väite kolmas osa, mis puudutab võimu kuritarvitamist
|
130 |
Esimese väite kolmandas osas märgib hageja, et vaidlustatud otsuses on võimu kuritarvitatud, sest selle eesmärk ei ole koguda teavet koondumise kokkusobivuse siseturuga hindamiseks, kuivõrd koondumisele anti luba 9. juunil 2023, st kolm kuud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Lisaks on hageja sõnul vaidlustatud otsuse tegelik eesmärk viia läbi „ettevalmistav kontroll“. Vaatamata asjaolule, et vaidlustatud otsus on sama sekkuv meede nagu kontroll, ei anna see ühtegi menetluslikku tagatist, mis on seotud sellise kontrolliga, eelkõige kontrollimeetodit, mis võimaldaks kontrollitava ettevõtja esindajatel esitada kommentaare ja saavutada seda, et asjassepuutumatud dokumendid – mis on kaitstud või sisaldavad tundlikke isikuandmeid – jäetaks välja. Hageja sõnul oleks komisjon võinud end allutada kontrollidele kohaldatavale rangemale õiguslikule raamistikule. |
|
131 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
132 |
Kõigepealt tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamise mõiste viitab asjaolule, et haldusasutus on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui see, milleks see on talle antud. Otsus on tehtud võimu kuritarvitades vaid siis, kui objektiivsetest, asjakohastest ja ühtelangevatest kaudsetest tõenditest lähtudes on otsus vastu võetud just võimu kuritarvitamise eesmärgil. Kui kavandatud eesmärke on mitu, ja isegi kui sisuliselt õigete põhjenduste hulgas esineb väär põhjendus, ei ole siiski otsus tehtud võimu kuritarvitades, kui see ei kahjusta otsuse peamist eesmärki (vt 4. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Omya vs. komisjon, T‑145/06, EU:T:2009:27, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
133 |
Seega tuleb kontrollida, kas hageja esitatud asjaolud kujutavad endast objektiivseid, asjakohaseid ja ühtelangevaid kaudseid tõendeid, mis näitavad, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu muul eesmärgil kui see, mis on ette nähtud määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3. |
|
134 |
Sellega seoses nähtub eespool punktidest 123 ja 124, et selliste asjaolude otsimine, mis võimaldavad kontrollida oletust määrusest nr 139/2004 tulenevate kohustuste rikkumise kohta, on üks selle määrusega komisjonile pandud ülesannetest. Järelikult kuulub nende asjaolude otsimine määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud teabenõude õiguspäraste eesmärkide hulka; see säte võimaldab komisjonil otsusega nõuda ettevõtjatelt kogu teavet, mis on vajalik talle selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks. |
|
135 |
Sellest tuleneb, et kuna vaidlustatud otsuse alusel nõutud teabe eesmärk on kontrollida, kas hageja on rikkunud teatamiskohustust, peatamiskohustust või neid tingimusi, mis on seotud otsusega, millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (kusjuures need ülesanded kuuluvad määruse nr 139/2004 kohaselt komisjoni ainupädevusse), ei ole komisjon kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui see, milleks see talle anti. |
|
136 |
Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et komisjon oleks võinud end allutada kontrollidele kohaldatavale siduvamale õiguslikule raamistikule, mis pakub rohkem menetluslikke tagatisi. |
|
137 |
Selle kohta olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate kaudsete tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks vastavad volitused anti, või aluslepingutes konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (vt 5. mai 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament ja nõukogu, C‑146/13, EU:C:2015:298, punkt 56 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
138 |
Kontrollidele kohaldatavat menetlust ei ole aga käesoleva juhtumi asjaoludel konkreetselt ette nähtud. |
|
139 |
Lisaks ei tähenda asjaolu, et kontroll võib olla alternatiiv teabenõudele, et komisjon kasutas vaidlustatud otsust vastu võttes oma pädevust muul eesmärgil kui see, milleks see talle määrusega nr 139/2004 anti. |
|
140 |
Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 139/2004 artikli 13 lõikega 2 komisjoni ametnikele antud kontrollivolituste loetelust nähtub, et need kontrollid võivad olla väga laia ulatusega (vt selle kohta analoogia alusel 12. juuli 2007. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑266/03, ei avaldata, EU:T:2007:223, punkt 71), sest need võimaldavad komisjonil muu hulgas siseneda asjaomaste ettevõtjate ruumidesse, teha või saada raamatupidamis- ja muude dokumentide koopiaid või väljavõtteid või pitseerida selle ettevõtja äriruumid, raamatupidamis- või muud dokumendid kontrolli ajaks. Kontrollipädevuse teostamine toob seega kaasa teabenõudest erinevad tagajärjed. |
|
141 |
Nagu väidab komisjon, tuleneb kohtupraktikast, et kontrollid on piiravamad ning neil on asjaomase ettevõtja õiguslikule olukorrale eriti intensiivne mõju võrreldes teabenõudega (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
142 |
Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, nähtub vaidlustatud otsuse tekstist, et komisjon kehtestas teatavad menetluslikud tagatised, et tagada esiteks advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse kaitse, mida kohaldatakse teatud dokumentide suhtes (otsuse lisa IV punkti lõike 10 alapunkt j), ja teiseks tundlike isikuandmete kaitse (selle otsuse lisa IV punkti lõike 10 alapunkt l). |
|
143 |
Eeltoodust järeldub, et hageja ei tõendanud, et vaidlustatud otsuses on võimu kuritarvitatud. |
|
144 |
Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata. |
Kolmas väide, et on rikutud põhimõtet, et tuleb kaitsta avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest
|
145 |
Kolmandas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus ei põhine piisavalt veenvatel kaudsetel tõenditel, mis võimaldaksid kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist; see aga rikub põhimõtet, mis keelab avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise. |
|
146 |
Esimesena leiab hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud infot selle teabe laadi, päritolu ja sisu kohta, millele komisjon selle otsuse vastuvõtmisel tugines. Ainult 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta on märgitud, et komisjon „sai kaebusi ja sai teadlikuks asjaoludest, mis puudutavad Vivendi otsustavat mõju Lagardère’ile“, ilma et oleks rohkem täpsustusi. |
|
147 |
Teisena väidab hageja, et näib, et komisjoni käsutuses olevad tõendid olid esitanud kolmandad isikud, eelkõige organisatsioon Piirideta Reporterid. Hageja sõnul ei võimalda need asjaolud põhjendada rikkumise eeldust, sest need on laimavad ja päritolult kahtlased, kuna Piirideta Reporteritel oli üldteada ja pikaajaline vaen tema ja Bolloré kontserni suhtes. |
|
148 |
Kolmandana väidab hageja, et vaidlustatud otsus nõuab selliste dokumentide edastamist, mis hõlmavad ilma igasuguse objektiivse aluseta „umbes nelja aastat“, mis on valitud meelevaldselt. |
|
149 |
Neljandana väidab hageja, et 25. juuli 2023. aasta kiri ametliku uurimismenetluse algatamise kohta viitab üksnes „kaebustele“ ja „asjaoludele“, mille kohaselt ta avaldas Lagardère’ile otsustavat mõju, viitamata asjaoludele, mis Bolloré kontserni süüdistavad. Vaidlustatud otsuse lisa puudutab aga nii teda kui ka Bolloré kontserni, mis näitab seega, et komisjonil ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, et kahtlustada teda rikkumise toimepanemises. |
|
150 |
Lõpuks palub hageja Üldkohtul oma kodukorra artiklites 89 ja 90 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kohustada komisjoni esitama kõik dokumendid, tõendid ja muu teave, mille alusel komisjon leidis, et tal on vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, et põhjendada selle otsuse vastuvõtmist, mis puudutab otsuse põhjendustes 2, 6 ja 7 kirjeldatud rikkumiste kahtlusi. |
|
151 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
152 |
Olgu meenutatud, et nõue kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – erasfääri avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest on liidu õiguse üldpõhimõte (vt 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
153 |
Selle üldpõhimõtte järgimiseks peab aga teabe nõudmise otsuse eesmärk olema koguda dokumente, mis on vajalikud selliste konkreetsete faktiliste ja õiguslike olukordade tegelikkusele vastavuse ja ulatuse kontrollimiseks, mille kohta komisjonil on juba teavet ja mis kujutavad endast piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist (vt 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
154 |
Lisaks tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel esitatud teabenõudeid käsitlevast kohtupraktikast, mis on käesolevale asjale mutatis mutandis ülekantav, et arvestades määrusega nr 1/2003 komisjonile antud ulatuslikku uurimispädevust, on komisjoni ülesanne hinnata, kas teave on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik. Isegi kui komisjonil on juba kaudseid või lausa otseseid tõendeid rikkumise toimepanemise kohta, võib ta õiguspäraselt pidada vajalikuks nõuda lisateavet, mis võimaldab tal paremini piiritleda rikkumise ulatuse, selle kestuse või rikkumisega seotud ettevõtjate ringi (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
155 |
Mis puudutab liidu kohtu kontrolli komisjoni hinnangu üle selle kohta, kas nõutud teave on vajalik, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et seda tuleb hinnata, lähtudes teabenõudes esitatud eesmärgist, nimelt milline on rikkumine, mille toimepanemist komisjon kahtlustab ja mida ta kavatseb kontrollida. Eelkõige on teabenõude ja kahtlustatava rikkumise vahelise seose nõue täidetud, kui komisjon võib taotluse esitamise ajal mõistlikult eeldada, et see teave aitab tal rikkumise toimepanemist kindlaks teha (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 70 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu on rõhutatud eespool punktis 54, tuleb teabe nõudmise otsuse põhjendamiskohustuse ulatuse hindamisel arvesse võtta ka uurimise staadiumi ja asjaolu, kas komisjonil on juba teatav teave oletatavate rikkumiste kohta või mitte. |
|
156 |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ning vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 on põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Nii on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kaitseõiguste tagamine konkurentsi valdkonna haldusmenetluste läbiviimisel on liidu õiguse üldpõhimõte (vt 29. septembri 2011.aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
157 |
Samuti tuleb meenutada, et ELTL artikli 101 rakendamise menetluse puhul tuleneb kohtupraktikast, et komisjonis läbi viidav haldusmenetlus jaguneb kaheks eraldiseisvaks ja üksteisele järgnevaks staadiumiks, millel mõlemal on oma sisemine loogika – nimelt esialgse uurimise staadium ja võistleva menetluse staadium. Esialgse uurimise staadium, mis kestab kuni vastuväidete esitamiseni, peaks võimaldama komisjonil koguda kokku kõik asjasse puutuvad tõendid võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise asetleidmise kohta ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise kulgemise kohta. Seevastu võistleva menetluse staadium, mis algab vastuväidete saatmisest ja kestab kuni lõpliku otsuse tegemiseni, on mõeldud selleks, et komisjon jõuaks ette heidetud rikkumise suhtes lõplikule otsusele (vt analoogia alusel 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
158 |
Esialgse uurimise staadium algab hetkel, mil komisjon võtab talle liidu seadusandja antud pädevust kasutades meetmeid, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja mõjutavad oluliselt rikkumises kahtlustavate ettevõtjate olukorda. Alles haldusmenetluse võistleva staadiumi alguses teavitatakse vastuväidete vahendusel puudutatud ettevõtjat kõigist olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetluse staadiumis tugineb, ja sellest hetkest alates on ettevõtjal toimikuga tutvumise õigus, et tagada oma kaitseõiguse tõhus kasutus. Seega saab ettevõtja alles pärast vastuväidete saamist täielikult oma kaitseõigusi kasutada. Kui need õigused oleksid tal juba vastuväidetest teatamisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni uurimise tõhusust, kuna asjaomasel ettevõtjal oleks juba esialgse uurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata (vt analoogia alusel 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
159 |
Esialgse uurimise staadiumis komisjoni tehtud menetlustoimingud, eelkõige kontrollimeetmed ja teabenõuded, lähtuvad siiski oma olemuselt eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja võivad kahtlustatava ettevõtja olukorda oluliselt mõjutada. Seega on oluline vältida, et kaitseõigusi selles haldusmenetluse staadiumis pöördumatult kahjustataks, sest tehtavatel uurimistoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase käitumise kohta, mis toob kaasa nende vastutuse (vt analoogia alusel 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
160 |
Selles kontekstis tuleb meenutada, et komisjonil lasuv kohustus märkida teabenõude õiguslik alus ja eesmärk on põhimõtteline kohustus, selleks et mitte üksnes näidata asjaomastelt ettevõtjatelt nõutud teabe põhjendatust, vaid anda ka neile võimalus aru saada nende koostöökohustuse ulatusest, tagades samas nende kaitseõigused. Sellest tuleneb, et komisjonil on õigus nõuda üksnes sellist teavet, mis võib võimaldada tal uurida oletatavaid rikkumisi, mis põhjendavad uurimise läbiviimist ning on teabenõudes näidatud (vt selle kohta analoogia alusel 14. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Cementos Portland Valderrivas vs. komisjon, T‑296/11, EU:T:2014:121, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
161 |
Samuti tuleb viidata eespool punktis 69 meenutatud kohtupraktikale. |
|
162 |
Käesolevas asjas heidab hageja komisjonile ette, et viimane rikkus põhimõtet, mis keelab avaliku võimu meelevaldsed või ebaproportsionaalsed sekkumised, kui ta võttis vastu vaidlustatud otsuse, ilma et tal oleks piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis võimaldaksid kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist. |
|
163 |
Esimesena, mis puudutab hageja väidet, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud teavet kaudsete tõendite kohta, millele see tugineb, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktidest 64 ja 70, vastavad vaidlustatud otsuse põhjendused kohustusele märkida määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 tähenduses teabenõude ese. |
|
164 |
Nagu on meenutatud eespool punktis 157, võeti vaidlustatud otsus vastu esialgse uurimise staadiumis, mille eesmärk on võimaldada komisjonil koguda kõik asjakohased tõendid, mis kinnitavad või lükkavad ümber võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise, ning võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise käigu kohta. |
|
165 |
Seega ei saa vastavalt eespool punktis 69 viidatud kohtupraktikale komisjonilt nõuda, et ta esitaks vaidlustatud otsuses lisaks tema poolt kontrollitavatele oletustele rikkumise toimepanemise kohta ka kaudsed tõendid, see tähendab asjaolud, millest tulenevalt ta kaalub hüpoteesi, et määrusest nr 139/2004 tulenevaid eeskirju on rikutud. |
|
166 |
Teisena, mis puudutab hageja argumenti, et komisjoni käsutuses olevad tõendid näivad pärinevat kolmandatelt isikutelt ja need ei võimalda põhjendada rikkumise eeldust, siis tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et hageja ei ole selgitanud põhjusi, miks kolmandatelt isikutelt ja eelkõige menetlusest huvitatud kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide päritolu mõjutab vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Nimelt nähtub toimikust, et komisjon tunnustas Piirideta Reportereid huvitatud kolmanda isikuna vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 18 lõikele 4. |
|
167 |
Kolmandana, mis puudutab hageja argumenti Bolloré kontserni kaasaarvamise kohta, siis nagu nähtub eespool punktist 84, on vaidlustatud otsuse põhjenduses 7 täpsustatud, et selles otsuses viidatud dokumendid puudutavad eelkõige Lagardère’i teatud otsuseid, „mida võisid mõjutada Vivendi juhtivtöötajad või tema peamine aktsionär Bolloré kontsern“. Lisaks, nagu rõhutab komisjon, loetakse nii 9. juuni 2023. aasta otsuses koondumise lubamise kohta kui ka vormis, mille hageja komisjonile esitas koondumisest teatamise kohta, tõendatuks, et Bolloré kontsern ja hageja kujutavad endast ühte ettevõtjat konkurentsiõiguse tähenduses. Seega võis komisjon vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et sellest kontsernist pärinev teave aitab tal kindlaks teha, kas määruse nr 139/2004 sätteid on rikutud. |
|
168 |
Neljandana, mis puudutab asjaomast ajavahemikku, siis nagu nähtub allpool punktidest 218–222 ja arvestades asjaolu, et Vivendi omandas esimest korda osaluse Lagardère’i kapitalis 2020. aasta märtsis, võis komisjon vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et teave 1. jaanuaril 2020 algava ajavahemiku kohta aitab tal kindlaks teha määruse nr 139/2004 sätete rikkumise olemasolu, eelkõige kuna see teave hõlbustab kõigi sündmuste ja nende toimumise konteksti õiget mõistmist. |
|
169 |
Eelneva põhjal tuleb kolmas väide tagasi lükata. |
|
170 |
Mis puudutab taotlust teha menetlustoiming, millega kohustatakse komisjoni esitama dokumendid, tõendid ja muu teave, mille põhjal ta leidis, et tal on kaudseid tõendeid oletatavate rikkumiste kohta vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 158 viidatud kohtupraktika kohaselt saab asjaomane ettevõtja täielikult tugineda oma kaitseõigustele alles pärast vastuväidete saatmist. Kui need õigused oleksid tal juba vastuväidetest teatamisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni uurimise tõhusust, kuna asjaomasel ettevõtjal oleks juba esialgse uurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata. |
|
171 |
Ühest küljest võib Üldkohus pidada vajalikuks teostada sellist kontrolli ainult juhul, kui talle on esitatud vastav taotlus ja kui määruse nr 139/2004 artikli 13 lõike 4 alusel tehtud otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad esitavad teatud asjaolusid, mis võivad seada kahtluse alla nende kaudsete tõendite piisava veenvuse, mis olid komisjoni käsutuses nimetatud otsuse tegemisel (vt analoogia alusel 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 88 et seal viidatud kohtupraktika). |
|
172 |
Teisest küljest tuleb meenutada, et otsuse põhjenduse kontrollimine võimaldab ka kohtul tagada, et järgitakse meelevaldsete ja ebaproportsionaalsete sekkumiste vältimise põhimõtet, kuna see põhjendus näitab, miks on asjaomaste ettevõtjate ruumidesse kavandatud sekkumine põhjendatud (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
173 |
Selle kohta tuleb meenutada, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõige 3 määratleb teabe nõudmise otsuse peamised koostisosad, kohustades komisjoni selles esile tooma muu hulgas nõude eseme. Selle kohustuse kohta nähtub eespool punktides 52, 53 ja 160 viidatud kohtupraktikast, et komisjon peab piisavalt täpselt ära näitama oletatavad rikkumised, mida ta kavatseb kontrollida. |
|
174 |
Seega, juhul kui Üldkohus leiab, et oletused, mida komisjon kavatseb kontrollida, ja asjaolud, mida teabenõue peab puudutama, on piisavalt täpselt määratletud, võib ta järeldada, et teabe nõudmise otsus ei ole tehtud meelevaldselt, ilma et ta peaks sisuliselt uurima selle otsuse vastuvõtmise ajal komisjoni käsutuses olnud kaudsete tõendite sisu (vt selle kohta ja analoogia alusel 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Orange vs. komisjon, T‑402/13, EU:T:2014:991, punkt 91). Üldkohus on ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada (vt 22. juuni 2022. aasta kohtuotsus thyssenkrupp vs. komisjon, T‑584/19, ei avaldata, EU:T:2022:386, punkt 344 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
175 |
Tuleb aga tõdeda, et nii on see vaidlustatud otsuse puhul, kuna selle põhjendustest 6 ja 7, millele on viidatud eespool punktis 61, nähtub, et kahtlustatud konkurentsipiirangute laad on määratletud piisavalt täpselt ja üksikasjalikult. Lisaks selgitatakse vaidlustatud otsuses, kuidas hageja tegevus seostus iga kahtlustatud konkurentsivastase tegevusega. |
|
176 |
Neid asjaolusid arvestades saab Üldkohus järeldada, et vaidlustatud otsus ei olnud meelevaldne, juba ainult selles otsuses esitatud põhjenduste alusel, ilma et oleks vaja kohustada komisjoni esitama tema käsutuses olnud asjaolusid, mis tõendavad, et tal olid piisavalt veenvad kaudsed tõendid, mis võimaldasid vaidlustatud otsuse vastu võtta. |
Neljas väide, et Bolloré kontsernilt pärinevate dokumentide esitamise nõude puhul on rikutud põhimõtet impossibilium nulla obligatio est
|
177 |
Neljandas väites leiab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsus rikub põhimõtet impossibilium nulla obligatio est, kuna see kohustab teda esitama komisjonile dokumente, mis on Bolloré kontserni omanduses, valduses või kontrolli all (edaspidi „Bolloré kontsernilt pärinevad dokumendid“). |
|
178 |
Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsus tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi üksnes talle ja tema seaduslikele esindajatele. Seevastu võivad tema aktsionärid – sealhulgas Bolloré kontsern, kes ei ole vaidlustatud otsuse adressaadid, keda selle otsuse artiklis 1 ei mainita ja kelle kohta ei ole tehtud eraldi otsust, mis põhineb määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikel 3 – hoiduda vaidlustatud otsusega kehtestatud ettekirjutuse täitmisest. |
|
179 |
Teiseks rõhutab hageja, et vaidlustatud otsus paneb talle kohustuse, mille täitmine oli algusest peale objektiivselt ja absoluutselt võimatu, kuivõrd otsuses nõutakse, et ta koguks Bolloré kontsernilt – kes on üks tema paljudest aktsionäridest, kelle üle tal puudub igasugune kontroll – pärinevaid dokumente. Nagu nähtub komisjoni 24. aprilli 2017. aasta loast, millega Bolloré kontsernil võimaldati hageja üle kontroll omandada, teostab hageja üle kontrolli Bolloré kontsern, mitte aga vastupidi. Hageja märgib sellega seoses, et ükski Prantsuse õigusnorm ei võimalda äriühingul nõuda dokumentide esitamist ja üldisemalt teostada oma aktsionäri suhtes mis tahes sunnil põhinevat õigust. Vastupidi, miski ei kohusta kontrollivat aktsionäri vabatahtlikult alluma ettekirjutusele, mille on talle teinud kolmas äriühing, isegi kui tal on osalus selle kolmanda äriühingu kapitalis. |
|
180 |
Kolmandaks leiab hageja, et pannes talle kohustuse, mida on võimatu täita, kohustab komisjon teda de facto eirama tal lasuvat koostöökohustust ning tekitab ohu, et ta paneb toime rikkumise ja talle määratakse trahv määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 1 punkti c alusel. |
|
181 |
Neljandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on võimu kuritarvitatud, sest vaatamata asjaolule, et tema on otsuse adressaat, on komisjoni eesmärk kaudselt saada Bolloré kontsernilt pärinevaid dokumente. Hageja sõnul jätab vaidlustatud otsus Bolloré kontserni ilma õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklites 6 ja 13. |
|
182 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
183 |
Kõigepealt tuleb ühest küljest meenutada, et kohtupraktika kohaselt kuulub põhimõte, mille kohaselt „keegi ei ole kohustatud tegema võimatut“, liidu õiguse üldpõhimõtete hulka (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
184 |
Selle kohta nähtub kohtupraktikast, et võimalikud raskused – olgu siis menetluslikud või muud – akti täitmisel ei saa mõjutada selle seaduslikkust. Seevastu ei saa komisjon otsusega panna kohustust, mille täitmine on alates selle tekkimisest saadik objektiivselt ja absoluutselt võimatu, kuna see tooks kaasa otsuse kehtetuse (vt 17. juuni 1999. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑75/97, EU:C:1999:311, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
185 |
Selline võimatus tähendab kahe kumulatiivse tingimuse täitmist: esiteks peavad viidatud raskused olema reaalsed ja teiseks puuduvad alternatiivsed rakendamisviisid (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 91, 92 ja 96 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
186 |
Teisest küljest tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ettevõtja, kelle suhtes on võetud uurimismeede, kohustatud aktiivselt koostööd tegema, mis tähendab, et ta annab komisjoni valdusesse kogu uurimise esemesse puutuva informatsiooni (vt analoogia alusel 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
187 |
Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 täpsustab, et selle otsuse adressaat on „Vivendi SE“. |
|
188 |
Vaidlustatud otsuse lisa I punkti lõikes 1 on aga märgitud, et „[t]eabenõude […] huvides tähendab „Lagardère“ Lagardère S.A-d [ning] „Vivendi“ tähendab Vivendi SE-d ja Bolloré kontserni“. Nimetatud lisa I punkti lõikes 2 on muu hulgas ette nähtud, et „[m]õiste „dokumendid“ tähendab: kõiki Vivendi [(st hageja ja Bolloré kontserni)] omanduses, valduses või kontrolli all olevaid arvutifaile“. |
|
189 |
Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 7 märgitud, et „[k]õnealused dokumendid ja kirjavahetus on seotud rakendusliku koostoime elluviimisega […], mida võisid mõjutada Vivendi juhtivtöötajad või tema peamine aktsionär Bolloré kontsern“. |
|
190 |
Hageja väidab, et tal ei olnud võimalik täita vaidlustatud otsust Bolloré kontsernilt pärinevate dokumentide puhul, sest ta ei teosta mingit kontrolli ega sunnivõimu selle kontserni üle, kes on üks tema aktsionäridest. |
|
191 |
Ükski asjaolu ei võimalda aga asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse täitmise võimatus oli kõnealuse kohustuse tekkimise ajal olemas. Nimelt ei esitanud hageja ühtegi asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusega pandud kohustust oli alates selle tekkimisest objektiivselt ja absoluutselt võimatu täita eespool punktis 184 viidatud kohtupraktika tähenduses. |
|
192 |
Pealegi, nagu möönab ka hageja ise vastuseks Üldkohtu 2. aprillil 2025 võetud menetlust korraldavatele meetmetele, täitis ta vaidlustatud otsusest tuleneva kohustuse esitada komisjonile Bolloré kontsernilt pärit dokumendid, kinnitades seega, et tal oli võimalik vaidlustatud otsust täita. Nimelt kinnitab hageja, et ta saatis komisjonile kõik taotletud dokumendid, välja arvatud need, mis puudutavad advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsust, ajakirjandusallikate saladust ja asjaomaste isikute eraelu. |
|
193 |
Komisjon kinnitab, et arvestades hageja õigusnõustajate 6. veebruari 2024. aasta e-kirja ja nende esitatud kaasnevat aruannet, oli hagejal võimalik koguda ja esitada Bolloré kontsernilt pärinevaid dokumente, mistõttu vaidlustatud otsuse täitmine seoses nende dokumentidega muudab esemetuks igasuguse argumendi, mis põhineb väidetaval võimatusel. |
|
194 |
Selles kontekstis tuleb tõdeda, et mõlemad pooled on ühel meelel selles, et hageja täitis oma aktiivse koostöö kohustust, nagu nähtub eespool punktis 186 viidatud kohtupraktikast, sest ta täitis vaidlustatud otsusest tuleneva kohustuse esitada komisjonile ka Bolloré kontsernilt pärit dokumendid. |
|
195 |
Hageja väidab siiski, et Bolleré kontserni poolt tema valduses olevate dokumentide „vabatahtlik“ üleandmine, mis toimus komisjoni 24. jaanuari 2024. aasta karistusmakse määramise otsust arvestades ja olles silmitsi riskiga, et vaidlustatud otsuse täitmata jätmise korral tehakse uued trahvi ja karistusmakse määramise otsused, ei ole neljanda väite hindamisel asjakohane. Hageja leiab, et selle väite hindamisel on küsimus üksnes selles, kas tal oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal võimatu täita talle pandud kohustust, mitte aga selles, kas on täiesti võimatu, et vaidlustatud otsuses käsitletud dokumendid edastatakse näiteks pärast välist sündmust või otsust, mis on ühepoolne ja ebakindel ning mille võttis vastu kolmas isik, kelle üle hagejal ei ole mingit faktilist või õiguslikku kontrolli. |
|
196 |
Tuleb aga tõdeda, et asjaolu, et hageja suutis täita vaidlustatud otsusest tuleneva kohustuse koguda ja esitada komisjonile Bolloré kontsernilt pärinevaid dokumente, näitab, et seda kohustust ei olnud alates selle tekkimisest objektiivselt ja absoluutselt võimatu täita. |
|
197 |
Nagu rõhutab komisjon, siis tuleneb kohtupraktikast, et otsusest tuleneva kohustuse täitmise võimatus ei saa seda otsust kehtetuks tunnistada, kui see võimatus ilmneb alles selle kohustuse täitmise staadiumis. Eespool punktis 184 viidatud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et võimalikud menetluslikud või muud raskused vaidlustatud akti rakendamisel ei saa mõjutada selle akti õiguspärasust. |
|
198 |
Järelikult tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et isegi kui hagejal ei oleks õnnestunud saada Bolloré kontsernilt pärinevaid dokumente, ei tähenda see tingimata, et teabenõudest tulenevat kohustust oli selle tekkimisest alates objektiivselt ja absoluutselt võimatu täita eespool punktis 184 viidatud kohtupraktika tähenduses. |
|
199 |
Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsusest tulenevat kohustust edastada komisjonile Bolloré kontsernilt pärinevad dokumendid oli algusest peale objektiivselt ja absoluutselt võimatu täita. |
|
200 |
Seda järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 181 viidatud hageja argument, et vaidlustatud otsuses on võimu kuritarvitatud, kuivõrd selle eesmärk on kaudselt saada Bolloré kontsernilt pärinevaid dokumente ja võtta sellelt kontsernilt õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. |
|
201 |
Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt kujutab kaitseõiguste rikkumine endast oma olemuselt subjektiivset õigusvastasust, millele peab seega tuginema asjaomane isik ise. Seega saab subjektiivse õiguse rikkumisele tugineda üksnes isik, kelle õigust on väidetavalt rikutud, mitte aga kolmandad isikud (vt 4. mai 2022. aasta kohtuotsus CRIA ja CCCMC vs. komisjon, T‑30/19, EU:T:2022:266, punktid 87 ja 88 (ei avaldata) ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
202 |
Järelikult tuleb märkida, et hagejal on põhjendatud huvi üksnes selleks, et saavutada oma menetlusõiguste järgimine. Kuna hagejal puudub põhjendatud huvi nõuda Bolloré kontserni kaitseõiguste austamist, siis on nimetatud õiguste rikkumisel põhinev väide vastuvõetamatu osas, milles selle esitas hageja (vt selle kohta 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 77 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
203 |
Igal juhul ei ole hageja objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate kaudsete tõendite põhjal näidanud, et komisjon kasutas oma pädevust, et võtta vastu akt muul eesmärgil kui see, milleks see pädevus talle on antud, sest esiteks võimaldab määruse nr 139/2004 artikli 11 lõige 1 tal nõuda kogu teavet, mis on vajalik talle selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks (vt eespool punktid 123 ja 124), ja teiseks võis komisjon vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et Bolloré kontserni valduses olevate dokumentide edastamine aitab tal kindlaks teha kahtlustatud rikkumiste olemasolu (vt allpool punktid 267–269). |
|
204 |
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljas väide tagasi lükata. |
Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet
|
205 |
Viies väide, milles hageja märgib, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab seda, et taotletud dokumentidel ei ole seost oletatava rikkumisega, ja teine seda, et ettekirjutus paneb hagejale ebaproportsionaalselt suure töökoormuse. |
Sissejuhatavad märkused
|
206 |
Olgu meenutatud, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Jippes jt, C‑189/01, EU:C:2001:420, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
207 |
Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtja, kelle suhtes on võetud uurimismeede, on kohustatud aktiivselt koostööd tegema, mis tähendab, et ta annab komisjoni valdusesse kogu uurimise esemesse puutuva informatsiooni (vt 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 119 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
208 |
Tuleb siiski rõhutada, et selle eelisõiguse teostamine komisjoni poolt on piiritletud eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte järgimisega. Nimelt ei või ettevõtjale pandud kohustus esitada teavet olla tema jaoks uurimise vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne (vt 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 120 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
209 |
Siiski ei piisa ainuüksi asjaolust, et teabetaotlus paneb ettevõtjale suure töökoormuse, iseenesest selleks, et tõendada, et see nõue on ebaproportsionaalne, arvestades uurimise vajadusi, mis on seotud eelkõige rikkumise eeldustega, mida komisjon kavatseb kontrollida, ja kõnealuse menetluse asjaoludega (vt 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 121 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
210 |
Nagu rõhutati eespool punktis 75, ei saa komisjonilt nõuda, et ta teaks enne mis tahes teabenõuet, mis on taotletud dokumentide sisu ja nende suhteline tähtsus uurimise jaoks. |
|
211 |
Nagu nähtub eespool punktis 154 viidatud kohtupraktikast, siis arvestades komisjonile määrusega nr 139/2004 antud ulatuslikku uurimispädevust, on tema ülesanne hinnata, kas teave on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik. Isegi kui komisjonil on juba kaudseid või lausa otseseid tõendeid rikkumise toimepanemise kohta, võib ta õiguspäraselt pidada vajalikuks nõuda lisateavet, mis võimaldab tal paremini piiritleda rikkumise ulatuse, selle kestuse või rikkumisega seotud ettevõtjate ringi. |
|
212 |
Nagu on meenutatud eespool punktis 155, mis puudutab liidu kohtu kontrolli komisjoni hinnangu üle selle kohta, kas nõutud teave on vajalik, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et seda tuleb hinnata, lähtudes teabenõudes esitatud eesmärgist, nimelt milline on rikkumine, mille toimepanemist komisjon kahtlustab ja mida ta kavatseb kontrollida. Eelkõige on teabenõude ja kahtlustatava rikkumise vahelise seose nõue täidetud, kui komisjon võib taotluse esitamise ajal mõistlikult eeldada, et see teave aitab tal rikkumise toimepanemist kindlaks teha. |
|
213 |
Kuna teabe vajalikkust tuleb aga hinnata teabetaotluses toodud eesmärki arvestades, tuleb eesmärk välja tuua piisavalt täpselt, sest vastasel juhul ei ole teabe vajalikkust võimalik kindlaks teha ning liidu kohus ei saa teostada oma kontrolli (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Schwenk Zement vs. komisjon, C‑248/14 P, ei avaldata, EU:C:2016:150, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
214 |
Viienda väite esimest ja teist osa tuleb analüüsida just neid kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid arvestades. |
Viienda väite esimene osa, mille kohaselt taotletud dokumentidel puudub seos oletatava rikkumisega
|
215 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse ulatus ületab oluliselt selle eset, et „komisjon saaks analüüsida, kas Vivendi sekkumise teatud Lagardère’i otsustesse ja/või nende asjus konsulteerimise ja/või nendega seotuse võib kvalifitseerida Vivendi otsustava mõju avaldamiseks“. Ta esitab selle kohta üheksa etteheidet. |
– Esimene etteheide, mis puudutab asjaomase ajavahemiku valikut
|
216 |
Hageja väidab, et peaaegu nelja aasta pikkune asjaomane ajavahemik, mis algas 1. jaanuaril 2020, on meelevaldne, sest sel kuupäeval ei toimunud ühtegi konkreetset sündmust. |
|
217 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
218 |
Sellega seoses tuleb meenutada, et määrus nr 139/2004 paneb komisjonile kohustuse tagada, et ühenduse seisukohalt olulist koondumist ei viidaks selle määruse artiklit 7 rikkudes läbi enne sellest teatamist ja selle heakskiitmist. |
|
219 |
Käesolevas asjas tuleb meenutada, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 6, millele on viidatud eespool punktis 61, on vaidlustatud otsuse eesmärk koguda teavet hindamaks eelkõige seda, kas Vivendi avaldas Lagardère’ile otsustavat mõju, mis võib viidata teatamiskohustuse ja/või peatamiskohustuse rikkumisele ja/või nende tingimuste ja kohustuste täitmata jätmisele, mis on seotud 9. juuni 2023. aasta otsusega koondumise lubamise kohta. |
|
220 |
Lisaks nähtub toimikust, et hageja omandas esimest korda osaluse Lagardère’i kapitalis ning Lagardère’i juhtorganisse nimetati isikud, kes on lähedased vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis a mainitud asjaomase isikuga, 2020. aasta märtsis. |
|
221 |
Seega, nagu nähtub eespool punktist 168, tuleb märkida, et komisjon võis vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et teave alates 1. jaanuarist 2020 aitab tal kindlaks teha selle rikkumise olemasolu, sest see teave lihtsustab kõigi sündmuste ja nende toimumise konteksti mõistmist. |
|
222 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa esimene etteheide tagasi lükata. |
– Teine etteheide, mis puudutab teatavate asjaomaste isikute ja teatavate otsingusõnade nimetamist
|
223 |
Hageja vaidleb vastu nende 15 isiku nimetamisele, keda vaidlustatud otsus puudutab, rõhutades, et mõnel neist isikutest ei ole mingit seost Lagardère’i või koondumisega. Ta leiab, et asjaomaste isikute valik näib juhinduvat komisjoni soovist suunata oma teabenõue tuntud isikute ja legendaarsete juhtide vastu, kes töötavad hageja juures ja Bolloré kontsernis, eelkõige vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis d nimetatud puudutatud isiku vastu. |
|
224 |
Lisaks väidab ta, et valik kehtestada niivõrd üldised otsingusõnad nagu need, mida on mainitud vaidlustatud otsuse lisa VII punktis toodud otsingusõnade tabeli esimeses reas, ei ole uurimisega seoses õigustatud ega objektiivselt põhjendatud. |
|
225 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
226 |
Esimesena tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kuigi hageja kaebab 15 asjaomase isiku valiku üle, esitab ta tegelikult konkreetseid argumente üksnes vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis d nimetatud asjaomase isiku kohta. |
|
227 |
Eelkõige, nagu rõhutab komisjon, tuleb tõdeda, et see isik on vaidlustatud otsuses välja toodud kui hageja nõukogu liige ja hagejat kontrolliva aktsionäri tegevjuhi asetäitja. |
|
228 |
Arvestades seega selle isiku ülekaalukat rolli Vivendi kontserni äriühingutes, oli mõistlik eeldada, et tema valduses olevad teatud dokumendid võisid aidata komisjonil kahtlustatud rikkumiste olemasolu kindlaks teha. |
|
229 |
Teisena tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kaks isikut – kellele on viidatud vaidlustatud otsuse lisa VII punktis toodud tabeli esimeses reas nimetatud otsingusõnadega – saabusid Lagardère’i nõukogusse samal ajal, kui leidsid aset need põhisündmused, mille käigus hageja omandas Lagardère’i. Üks nendest isikutest nimetati esimest korda Lagardère’i nõukogusse 2020. aasta märtsis ehk ligikaudu siis, kui hageja hakkas ostma Lagardère’is aktsiaid. Teine isik nimetati ametisse 16. veebruaril 2022 ning ta lahkus ametist pärast Lagardère’i ja hageja kontsernide vahelise ühinemise lõpuleviimist. |
|
230 |
Järelikult oli komisjonil mõistlik eeldada, et need otsingusõnad võimaldasid tal kahtlustatud rikkumiste olemasolu kindlaks teha. |
|
231 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et komisjon võis vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et eespool punktis 226 mainitud asjaomaselt isikult pärinevad dokumendid ja eespool punktis 229 nimetatud otsingusõnu sisaldavad dokumendid võisid tal aidata kahtlustatud rikkumiste olemasolu kindlaks teha. Kuivõrd hagiavalduses ei ole teiste isikute nimetamise vaidlustamise kohta konkreetseid argumente esitatud, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. |
|
232 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa teine etteheide tagasi lükata. |
– Kolmas etteheide, mis puudutab 27. oktoobri 2023. aasta otsuse vastuvõtmist
|
233 |
Hageja väidab, et 27. oktoobri 2023. aasta otsuse vastuvõtmine näitab, et teabenõude ulatuse alt välja jäetud asjaolud ei olnud uurimise jaoks olulised ja et tema suhtes tehtud ettekirjutus oli ebaproportsionaalne. |
|
234 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
235 |
Sellega seoses piisab, kui märkida sarnaselt komisjoniga, et 27. oktoobri 2023. aasta otsuse vastuvõtmine ei võimalda järeldada, et hagejale vaidlustatud otsusega tehtud ettekirjutus oli ebaproportsionaalne. See tõendab vastupidi, et komisjon tunnistas, et hagejal ei olnud võimalik tutvuda vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis i nimetatud isiku andmetega, sest hetkel on hageja ja ühe tema tütarettevõtja vahel, kes tegutses raamatute kirjastamise valdkonnas, nn hold separate olukord (vt eespool punktid 17 ja 19). |
|
236 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa kolmas etteheide tagasi lükata. |
– Neljas etteheide, mis puudutab teatud isikute vahelise kogu kirjavahetuse edastamist
|
237 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsus paneb talle kohustuse edastada kõik dokumendid, mida vaidlustatud otsuse lisa III punkti lõike 7 alapunktides a–c nimetatud isikud vahetasid kogu asjaomasel ajavahemikul, ilma uurimise esemest lähtudes määratletud ainsagi otsingusõnata, mis viib tingimata selleni, et komisjonile edastatakse tõendid, mis ei ole uurimise esemes. |
|
238 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
239 |
Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vastavalt vaidlustatud otsuse lisa III punkti lõike 7 alapunktidele a–c palus komisjon hagejal esitada talle kõik dokumendid, mida vahetasid neli kindlaksmääratud isikut kogu asjaomasel ajavahemikul. |
|
240 |
Sellega seoses tuleb märkida, et hageja argument, mille kohaselt on ebaproportsionaalne nõuda, et ta esitaks nende nelja isiku vahelise kogu kirjavahetuse, ei saa tõendada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kuna teabe kontekst võib hõlbustada selle mõistmist ja selgitada selle asjakohasust uurimise jaoks. |
|
241 |
Lisaks, nagu rõhutab komisjon, näitab asjaolu, et ta palus kogu kirjavahetust üksnes nelja isiku vahel, mitte aga kõigi asjaomaste isikute vahel, seda, et ta piiras teabenõue ulatust nii palju kui võimalik, et saada dokumendid, mis on vajalikud uurimise eesmärgi seisukohast, see tähendab dokumendid, mis võimaldavad tal kindlaks teha kahtlustatud rikkumiste olemasolu. |
|
242 |
Lisaks ei ole hageja tõendanud, et arv „kümned tuhanded dokumendid“, mis tema enda hinnangul on vaidlustatud otsuse otsingukriteeriumidele vastavate tõendite arv, kujutab endast ebaproportsionaalset koormust võrreldes arvuga „mitusada tuhat dokumenti“, mille ta esitas enda kinnitusel hagiavalduse punktis 96 seoses koondumise uurimisega. |
|
243 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et komisjon võis vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et eespool punktis 239 nimetatud isikute vahelise kogu kirjavahetuse edastamine aitab tal kindlaks teha kahtlustatud rikkumiste olemasolu. |
|
244 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa neljas etteheide tagasi lükata. |
– Viies etteheide, mis puudutab otsingusõnade valikut
|
245 |
Hageja leiab, et vaidlustatud otsus kohustab teda kohaldama sadakonda otsingusõna kõigile asjaomaste isikute tööalastele ja/või isiklikele sidevahenditele, täpsustamata nende valiku viisi. Sellega seoses leiab ta, et vaidlustatud otsus ei sisalda konkreetset põhjendust, mis võimaldaks selgitada iga otsingusõna valikut ja nende kombinatsiooni, et paljud tema valduses olevad tõendid võivad vastata igale otsingusõnale, ilma et neil oleks seost komisjoni uurimise esemega, et ühegi otsingusõnaga ei kaasne piirangut kirjavahetuse kestuse ja komisjoni soovitud dokumentide kuupäeva puhul ning et mõned otsingusõnad võivad paljastada asjaolusid, mis puudutavad asjaomaste isikute eraelu, nende poliitilisi või usulisi veendumusi ning ajakirjandusallikate identiteeti või allikatega toimund kirjavahetuse sisu. |
|
246 |
Ta väidab samuti, et otsingusõnade kasutamine vaidlustatud otsuses nimetatud sidevahendite suhtes viib uurimise eseme puhul hälbeliste tulemusteni ning et on ebaproportsionaalne ühest küljest nõuda, et ta kohaldaks peaaegu nelja aasta pikkuse perioodi kohta otsingusõnade kombinatsioone, mis viitavad konkreetsetele sündmustele, nagu artiklite avaldamine ajakirjas Paris Match ja nimeliselt mainitud isikute töölevõtmine või vallandamine, ning teisest küljest kohaldada töölevõtmise või vallandamisega seotud otsingusõnu kogu asjaomase ajavahemiku jooksul. |
|
247 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
248 |
Kõigepealt tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 76 punktile d tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning anda ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid sidusalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Kuigi teatavate punktide puhul saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas. Lisaks ei kuulu hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitletavate fakti‑ ja õigusväidete ning põhjenduste väljaotsimine ja kindlakstegemine Üldkohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav funktsioon (vt 24. mai 2012. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, T‑111/08, EU:T:2012:260, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
249 |
Mis puudutab käesolevas asjas otsingusõnu, siis tuleb märkida, et hageja viide lisas A.13 sisalduvale kriitika kokkuvõtlikule tabelile tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see ei vasta kodukorra artikli 76 punktist d tulenevatele nõuetele. Seega saab õiguspäraselt vaidlustada ainult hagiavalduses mainitud ja kritiseeritud otsingusõnu. |
|
250 |
Mis puudutab hagiavalduse punktis 161 nimetatud otsingusõnu, siis tuleb tõdeda, et need on sobivad selleks, et teha kindlaks dokumendid, mis võivad olla komisjoni uurimise jaoks asjakohased. |
|
251 |
Täpsemalt, mis puudutab vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli esimeses reas mainitud otsingusõna, siis nagu nähtub eespool punktidest 220 ja 229, viitab see sõna isikule, kes saabus Lagardère’i nõukogusse toimus samal ajal, kui leidsid aset hageja ja Lagardère’i ühinemistehingu põhisündmused. Nimelt nimetati see isik esimest korda Lagardère’i nõukogusse 2020. aasta märtsis, mis vastab ajavahemikule, mil hageja hakkas Lagardère’is aktsiaid ostma. Lisaks on sellel isikul pikaajalised isiklikud sidemed vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis a nimetatud asjaomase isikuga. |
|
252 |
Mis puudutab otsingusõna „Europe“, mida on mainitud vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli kolmandas reas, siis nagu märgib ka komisjon, on tegemist lühivormiga Lagardère’i raadiojaamast „Europe 1“, mida on mainitud senati aruandes ja mitmes ajakirjandusartiklis kui Lagardère’i üksust, mille üle Bolloré kontsernil oli mõju. |
|
253 |
Mis puudutab vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli üheksandas reas mainitud otsingusõna „Couv* ET Z“, siis tuleb tõdeda, et see sõna üksi ei kuulu vaidlustatud otsuse eseme alla. Nimelt peaks selle otsingusõnaga kaasnema vähemalt sõnad „PM“ või „Paris Match“, et see saaks kuuluda vaidlustatud otsuse esemesse. Lisaks, nagu märgib komisjon, soovib ta selle sõna kasutamisega saada teavet ajakirja Paris Match 23. septembri 2021. aasta esikaane kohta, mis puudutas vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis a nimetatud asjaomase isiku lähedast isikut. Järelikult oli komisjonil mõistlik ja proportsionaalne eeldada, et need otsingusõnad võimaldasid tal kahtlustatud rikkumiste olemasolu kindlaks teha. |
|
254 |
Mis puudutab otsingusõna „Presbourg“, mida on mainitud vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli teises reas, siis nagu rõhutab komisjon, on tegemist tänavaga, kus on Lagardère’i ajalooline asukoht Pariisis (Prantsusmaa). Lisaks mainisid mõned meediaallikad Lagardère’i peakontoris toimunud iganädalasi koosolekuid „Vivendi suurkujude“ juuresolekul, et kinnitada ajakirja Paris Matchi esikaaned; kusjuures see ei olnud tavaks enne 2021. aastat. Seega oli komisjonil mõistlik asuda seisukohale, et seda sõna kasutati kas Lagardère’i tähistamiseks või hageja ja Lagardère’i vaheliste teatavate koosolekute koha tähistamiseks, mille sisu võis olla uurimise seisukohast asjakohane, et teha kindlaks kahtlustatud rikkumiste olemasolu. |
|
255 |
Mis puudutab otsingusõna „Couv ET Paris Match“, mida on mainitud vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli kuuendas reas, siis nähtub eespool punktist 254, et teatud meediaallikad viitasid iganädalastele koosolekutele Lagardère’i peakontoris „Vivendi suurkujude“ juuresolekul, et kinnitada ajakirja Paris Match esikaaned. Seega oli mõistlik ja proportsionaalne, et komisjon nõudis selliste dokumentide edastamist, mis puudutasid otsuseid ajakirja Paris Match esikaante kohta asjaomasel ajavahemikul. |
|
256 |
Mis puudutab vaidlustatud otsuse lisa VII punktis esitatud tabeli 35., 43., 44. ja 45. reas nimetatud otsingusõnu, siis nagu märgib komisjon, on tegemist Vivendi kontserni kuuluvate üksuste ajakirjanike või kolumnistidega, kes on nüüd samuti tegevad raadiojaamas Europe 1 ning keda käsitleti paljudes aruteludes Vivendi ja Lagardère’i raadiojaama Europe 1 vahelise võimaliku koostoime üle, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 7. Seega, kuna need isikud olid hageja ja Lagardère’i vahelise koostoime keskmes, mis oli tekkinud enne seda, kui komisjon andis loa nende kahe kontserni koondumiseks, siis oli mõistlik ja proportsionaalne, et komisjon nõudis neile otsingusõnadele vastavate dokumentide esitamist, et teha kindlaks kahtlustatud rikkumiste olemasolu. |
|
257 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluste otsingusõnade ebaproportsionaalsust. |
|
258 |
Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et iga otsingusõna valikut ei ole eraldi põhjendatud, siis tuleb see vastavalt eespool punktides 74–79 esitatud analüüsile tagasi lükata. |
|
259 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa viies etteheide tagasi lükata. |
– Kuues etteheide, mis puudutab vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis o mainitud asjaomasele isikule kuuluvate dokumentide edastamist
|
260 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsus kohustab teda esitama dokumendid, mis kuuluvad vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis o nimetatud asjaomasele isikule, kes on ühe tema ajakirjade valdkonnas tegutseva tütarettevõtja president alates asjaomase ajavahemiku algusest, st 1. jaanuarist 2020. Hageja omandas aga kontrolli selle tütarettevõtja üle 1. juunil 2021. Hageja sõnul on seega ebaproportsionaalne nõuda dokumente, mida selle tütarettevõtja sees enne seda kuupäeva vahetati, sest sellel üksusel ei olnud sel ajal mingit seost tema ega Lagardère’iga. |
|
261 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
262 |
Sellega seoses ning eespool punktides 154 ja 211 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb tõdeda, et arvestades komisjonile määrusega nr 139/2004 antud ulatuslikku uurimispädevust, võis ta pidada vajalikuks küsida dokumente, mis kuuluvad vaidlustatud otsuse lisa II punkti lõike 5 alapunktis o nimetatud asjaomasele isikule, kes on hageja ühe ajakirjade valdkonnas tegutseva tütarettevõtja president, isegi enne seda, kui hageja 1. juunil 2021 selle tütarettevõtja üle kontrolli omandas. |
|
263 |
Nimelt võis komisjon vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et teave alates 1. jaanuarist 2020 aitab tal kindlaks teha kahtlustatud rikkumiste olemasolu, eelkõige kuna see teave lihtsustab kõigi sündmuste ja nende toimumise konteksti põhjalikku mõistmist. |
|
264 |
Järelikult tuleb viienda väite teise osa kuues etteheide tagasi lükata. |
– Seitsmes etteheide, mis puudutab Bolloré kontsernilt pärinevate dokumentide edastamist
|
265 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsus kohustab teda edastama komisjonile Bolloré kontsernilt pärit dokumendid, samas kui komisjoni algatatud ametlik uurimine – mis puudutab tingimusi, mille alusel hageja omandas enneaegu kontrolli Lagardère’i üle – ei puuduta seda kontserni. |
|
266 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
267 |
Sellega seoses piisab, kui meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 7, millele on viidatud eespool punktis 61, on täpsustatud, et viidatud dokumendid puudutavad eelkõige Lagardère’i teatud otsuseid, „mida võisid mõjutada Vivendi juhtivtöötajad või tema peamine aktsionär Bolloré kontsern“. |
|
268 |
Lisaks, nagu on meenutatud eespool punktides 84 ja 167, loetakse nii 9. juuni 2023. aasta otsuses koondumise lubamise kohta kui ka vormis, mille hageja komisjonile esitas koondumisest teatamise kohta, tõendatuks, et Bolloré kontsern ja Vivendi kujutavad endast ühte ettevõtjat konkurentsiõiguse tähenduses. |
|
269 |
Seega võis komisjon vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval mõistlikult eeldada, et Bolloré kontserni valduses olevate dokumentide edastamine aitaks tal kindlaks teha kahtlustatud rikkumiste olemasolu, sest teatavaid Lagardère’i otsuseid võisid mõjutada Vivendi juhtivtöötajad või tema peamine aktsionär Bolloré kontsern. |
|
270 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa seitsmes etteheide tagasi lükata. |
– Kaheksas etteheide, mis puudutab kohustust edastada kogu vestlus, kui üks sõnum kuulub teabenõude ulatuse alla
|
271 |
Hageja rõhutab, et kui dokument, mis on telefoni teel või kiirsõnumirakenduse kaudu vahetatud sõnumi vormis, kuulub teabenõude ulatuse alla, kohustab vaidlustatud otsus teda esitama kogu vestluse kogu asjaomase ajavahemiku kohta. Hageja sõnul läheb selline nõue kaugemale sellest, mis on uurimise jaoks vajalik, sest üheainsa asjakohase sõnumi olemasolu ettekäändel taotleb komisjon juurdepääsu kõigile asjaomaste isikute vestlustele, sealhulgas neile, mis asuvad nende isiklikes telefonides, kogu asjaomasel ajavahemikul. Komisjon oleks näiteks võinud nõuda ainult nende sõnumite edastamist, mida vahetati 24 tunni jooksul enne ja pärast asjakohast sõnumit. |
|
272 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
273 |
Sellega seoses piisab, kui meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 240, ei saa kohustus edastada kogu kirjavahetus teatud isikute vahel, kui ainult üks sõnumivahetus vastab vaidlustatud otsuses viidatud otsingusõnadele, tõendada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kuivõrd teabe kontekst võib hõlbustada selle mõistmist ja selgitada selle asjakohasust uurimise jaoks. |
|
274 |
Seetõttu tuleb viienda väite esimese osa kaheksas etteheide tagasi lükata. |
– Üheksas etteheide, mis puudutab asjaomaste isikute eraelu puutumatuse ja ajakirjandusallikate kaitse rikkumist
|
275 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsus kohustab teda esitama komisjonile tõendeid, mis puudutavad asjaomaste isikute eraelu, ja teavet, mis kahjustab ajakirjandusallikate kaitset. Hageja leiab, et lisaks eraelu puutumatuse ja Prantsuse sotsiaalõiguse rikkumistele, mis sellise ettekirjutusega kaasnevad, ei ole arestitud dokumentide ulatuse laiendamine väljaspoole ametialast sfääri uurimise huvides vajalik ja rikub seega proportsionaalsuse põhimõtet. |
|
276 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
277 |
Sellega seoses tuleb märkida, et üheksandas etteheites kordab hageja sisuliselt argumente, mis on esitatud kuuenda väite teises osas, mille kohaselt on rikutud ajakirjandusallikate kaitset, ja seitsmendas väites, mille kohaselt puuduvad piisavad tagatised, et kaitsta õigust eraelu puutumatusele. Seega tuleb viienda väite esimese osa üheksas etteheide tagasi lükata samadel põhjustel kui need, mis esitati kuuenda väite teise osa hindamisel (vt allpool punktid 340–381) ja seitsmendas väites (vt allpool punktid 382–460). |
|
278 |
Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata. |
Viienda väite teine osa, mille kohaselt paneb vaidlustatud otsus hagejale ebaproportsionaalse koormuse
|
279 |
Hageja väidab, et vaidlustatud otsus paneb talle uurimise vajadusi arvestades ülemäärase koormuse, kohustades teda viima asutuse sees läbi mastaapse otsingu mitmes tema ettevõtte asukohas. Selle tegemiseks pidi ta mobiliseerima pühendatud inim- ja tehnilise ressursi ning värbama kahe välise ettevõtja teenuseid. Hageja sõnul oli vaidlustatud otsuses esitatud otsingukriteeriumidele vastavate tõendite arv mitukümmend tuhat. |
|
280 |
Lisaks leiab hageja, et vaidlustatud otsusega kehtestatud ligikaudu ühekuuline tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks, milleks esialgu oli 27. oktoober 2023, oli ebaotstarbekas ega võimaldanud tal veenduda, et esitatud dokumendid on täielikud, täpsed ja moonutamata. |
|
281 |
Hageja täpsustab, et puudus igasugune kiire menetlemise nõue, sest uurimise algatamisest teatati avalikult alates 2023. aasta juunist ja see vormistati ametlikult 25. juuli 2023. aasta kirjas ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, ning et vastavalt sellele kirjale oli tal kohustus säilitada dokumendid, mis võivad olla asjakohased, sõltumata vastamistähtajast, mis võidi talle määrata. |
|
282 |
Lõpuks leiab hageja, et vaidlustatud otsus paneb talle ebaproportsionaalselt suure töökoormuse võrreldes uurimise vajadustega, sest see puudutab osaliselt tõendeid, mis on juba komisjoni valduses seetõttu, et need anti üle uurimises, mis puudutas Lagardère’i üle kontrolli omandamist. |
|
283 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
284 |
Kõigepealt tuleb viidata eespool punktides 206 ja 208 viidatud kohtupraktikale. |
|
285 |
Käesolevas asjas rõhutab hageja, et vaidlustatud otsusele vastamisega kaasnev töökoormus on ebaproportsionaalne, ilma et ta oleks seda etteheidet siiski põhjendanud. |
|
286 |
On tõsi, et vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsuse alusel nõutud teavet on palju ja see on ulatuslik, mistõttu vastus sellele teabenõudele tähendas hageja jaoks suurt töökoormust. |
|
287 |
Siiski, nagu nähtub eespool punktis 209 meenutatud kohtupraktikast, ei saa järeldada, et hageja töökoormus on ebaproportsionaalne, arvestades uurimise vajadusi, mis on seotud oletatavate rikkumistega, mida komisjon kavatseb kontrollida. |
|
288 |
Ühest küljest tuleb meenutada, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 6, millele on viidatud eespool punktis 61, on vaidlustatud otsuse eesmärk koguda teavet hindamaks eelkõige seda, kas Vivendi avaldas Lagardère’ile otsustavat mõju, mis võib viidata teatamiskohustuse ja/või peatamiskohustuse rikkumisele ja/või nende tingimuste ja kohustuste täitmata jätmisele, mis on seotud 9. juuni 2023. aasta otsusega koondumise lubamise kohta. |
|
289 |
Vaidlustatud otsuse põhjenduses 7, millele on samuti viidatud eespool punktis 61, kinnitab komisjon, et nõutud teave on oluline selleks, et ta saaks analüüsida, kas hageja sekkumise teatud Lagardère’i otsustesse ja/või nende asjus konsulteerimise ja/või nendega seotuse võib kvalifitseerida otsustava mõju avaldamiseks hageja poolt. Lisaks loetleb ta hageja tegevused, mis võivad kujutada endast ühte või mitut määrusest nr 139/2004 tulenevate kohustuste rikkumist, mida ta kavatseb uurida. |
|
290 |
Uurimise esemeks olevate kahtlustatud rikkumiste kontrollimine nõuab seega paljude andmete keerukat analüüsi, millest enamik on kättesaadav ainult hagejale. |
|
291 |
Järelikult õigustavad vaidlustatud otsuse kohaldamisala ja uurimise ese suure hulga teabe esitamist. |
|
292 |
Teisest küljest ei tõenda ükski hageja argument, et vaidlustatud otsus läheb kaugemale sellest, mis on uurimise eseme seisukohast vajalik. |
|
293 |
Esiteks, nagu rõhutab komisjon, õigustas kiire menetlemise nõue 19. septembri 2023. aasta otsusega määratud 27. oktoobri 2023. aasta tähtaega (vt eespool punkt 101). |
|
294 |
Samuti tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 19 ja 22, pikendati 19. septembri 2023. aasta otsusega esialgu määratud tähtaega kahel korral. Eelkõige pikendati 27. oktoobri 2023. aasta otsuse artikliga 2 tähtaega, mis oli määratud 27. oktoobriks 2023, kuni 1. detsembrini 2023. Seejärel pikendati 24. jaanuari 2024. aasta otsuse artikliga 2 tähtaega, mis oli määratud 1. detsembriks 2023, kuni 7. veebruarini 2024. |
|
295 |
Viienda väite teises osas esitatud hageja argumendid keskenduvad aga üksnes esialgsele tähtajale, milleks oli 19. septembri 2023. aasta otsusega määratud 27. oktoober 2023, võtmata eelkõige arvesse selle tähtaja pikendamist 27. oktoobri 2023. aasta otsusega kuni 1. detsembrini 2023, ega ka tähtaja pikendamist 24. jaanuari 2024. aasta otsusega kuni 7. veebruarini 2024. Järelikult tuleb hageja argumendid vaidlustatud otsusega määratud tähtaja kohta tagasi lükata. |
|
296 |
Teiseks, nagu nähtub eespool punktist 242, ei ole hageja tõendanud vaidlustatud otsusega kehtestatud töökoormuse ebaproportsionaalsust. |
|
297 |
Lisaks tuleb tõdeda, et hageja argument, mille kohaselt puudutab vaidlustatud otsus osaliselt tõendeid, mis on juba komisjoni valduses seetõttu, et need anti üle uurimises, mis puudutas hageja poolt Lagardère’i üle kontrolli omandamist, ei ole kuidagi põhjendatud, mistõttu tuleb see tagasi lükata, kuivõrd see ei vasta kodukorra artikli 76 punktis d ette nähtud selguse ja täpsuse nõuetele. |
|
298 |
Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon rikkus vaidlustatud otsust vastu võttes proportsionaalsuse põhimõtet. |
|
299 |
Seega tuleb tagasi lükata viienda väite teine osa ja järelikult viies väide tervikuna. |
Kuues väide, et on rikutud ajakirjandusallikate kaitset
|
300 |
Kuuendas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus kahjustab ajakirjandusallikate kaitset, mis on tagatud harta artikliga 11 ja EIÕK artikliga 10. See väide koosneb kahest osast, millest esimene puudutab määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 õigusvastasuse väidet ja teine ajakirjandusallikate kaitse rikkumist. |
Sissejuhatavad märkused
|
301 |
Harta artikli 11 „Sõna- ja teabevabadus“ lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, mis kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. |
|
302 |
Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sisalduvatel õigustel sama tähendus ja ulatus kui vastavatel EIÕKga tagatud õigustel, kuid see ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse andmist (vt 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Real Madrid Club de Fútbol, C‑633/22, EU:C:2024:843, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
303 |
Harta artikli 11 tagatud õiguste tõlgendamisel peab liidu kohus seega arvesse võtma vastavaid õigusi, mis on tagatud EIÕK artikliga 10 – nagu neid õigusi on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) –, kui minimaalset kaitsetaset (vt 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Real Madrid Club de Fútbol, C‑633/22, EU:C:2024:843, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
304 |
EIÕK artiklis 10 „Sõnavabadus“ on sätestatud: „1. Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riikidel nõuda raadio-, televisiooni või filmiettevõtetelt tegevuslubasid. 2. Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.“ |
|
305 |
Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on harta artikliga 11 tagatud põhiõigus üks demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna alustaladest, kuuludes väärtuste hulka, millel liit ELL artikli 2 kohaselt rajaneb (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Tele2 Sverige ja Watson jt, C‑203/15 ja C‑698/15, EU:C:2016:970, punkt 93 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
306 |
EIK on alati eriti hoolikalt analüüsinud sõnavabaduse tagatisi EIÕK artikli 10 kohaldamisalasse kuuluvates kohtuasjades, sest see vabadus on üks demokraatliku ühiskonna põhialuseid. Ajakirjandusele antavad tagatised on eriti olulised ning ajakirjandusallikate kaitse on üks ajakirjandusvabaduse nurgakividest. Sellise kaitse puudumine võib heidutada ajakirjandusallikaid aitamast pressil teavitada üldsust üldist huvi pakkuvatest küsimustest. Järelikult võib press olla vähem võimeline täitma oma vältimatut „valvekoera“ rolli ning see võib vähendada tema võimet anda täpset ja usaldusväärset teavet (EIK 25. mai 2021. aasta otsus Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2021:0525JUD005817013, punkt 442). |
|
307 |
Korraldus avalikustada allikaid võib kahjustada mitte ainult allikaid, kelle isik võidakse avalikustada, vaid ka korraldusega hõlmatud ajalehte või muud väljaannet, mille mainet võimalike tulevaste allikate ees võib avalikustamine negatiivselt mõjutada, ning üldsuse liikmeid, kellel on huvi saada teavet anonüümsetest allikatest. Siiski on põhimõtteline erinevus selle vahel, kui ametiasutused kohustavad ajakirjanikku avaldama oma allikaid, ja asjaolu vahel, kui nad teevad läbiotsimisi ajakirjaniku kodus ja töökohas, et avastada tema allikaid. Isegi kui läbiotsimine jääb tulemuseta, on see raskem toiming kui korraldus avalikustada allikat, sest uurijatel, kes ajakirjaniku töökohta uurivad, on juurdepääs kõigile ajakirjaniku valduses olevatele dokumentidele (EIK 25. mai 2021. aasta otsus Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2021:0525JUD005817013, punkt 443). |
|
308 |
Ajakirjandusallikate kaitse riivet saab pidada EIÕK artikliga 10 kooskõlas olevaks üksnes siis, kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga. Lisaks peavad kõik ajakirjandusallikate kaitse õiguse riived olema seotud seaduses määratletud menetluslike tagatistega, mis on seotud kõnealuse põhimõtte olulisusega. Nõutud tagatiste hulgast peab esikohal olema võimalus lasta meedet kontrollida kohtul või mis tahes muul sõltumatul ja erapooletul otsuseid tegeval organil, kellel on õigus enne nõutud teabe esitamist otsustada, kas esineb avalikust huvist tulenev nõue, mis jääb peale ajakirjandusallikate kaitse põhimõttele, ning vastupidisel juhul takistada igasugust mittehädavajalikku juurdepääsu teabele, mis võib viia allikate avalikustamiseni (EIK 25. mai 2021. aasta kohtuotsus Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2021:0525JUD005817013, punkt 444). |
|
309 |
Arvestades vajadust ennetava kontrolli järele, peab kohtul või muul sõltumatul ja erapooletul organil seega olema võimalik enne avalikustamist kaaluda ühelt poolt võimalikke riske ja vastavaid huve ning teiselt poolt neid asjaolusid, mille avalikustamist taotletakse, et avalikustamist taotlevate ametiasutuste argumente saaks nõuetekohaselt hinnata. Otsus tuleb teha selgete kriteeriumide alusel, eelkõige seoses küsimusega, kas vähem sekkuv meede võib olla piisav, et teenida tuvastatud ülekaalukaid avalikke huve. Kohtunikul või muul pädeval organil peab olema õigus keelduda avalikustamise korralduse tegemisest või teha korraldus, mis on piiratum või limiteeritum nii, et asjaomased allikad saaksid vältida oma identiteedi avalikustamist, olenemata sellest, kas neid on konkreetselt nimetatud materjalides, mille üleandmist taotletakse, põhjusel, et selliste asjaolude avalikustamine tekitaks ajakirjandusallikate identiteedi kahjustamise tõsise ohu. Kiireloomulistel juhtudel peab olema võimalik viia läbi menetlus, mis võimaldab tuvastada ja eraldada teave – enne, kui ametiasutused seda teavet kasutavad –, mis võimaldab tuvastada allikad, sellisest teabest, mis ei tekita sellist ohtu (EIK 25. mai 2021. aasta kohtuotsus Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2021:0525JUD005817013, punkt 445). |
Kuuenda väite esimene osa, mis käsitleb määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 õigusvastasuse väidet
|
310 |
Kuuenda väite esimeses osas esitab hageja ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väite määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohta, väites, et see rikub EIÕK artiklit 10, kuna see ei näe ette ühtegi konkreetset ja ex ante õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks sõltumatut õiguslikku kontrolli enne sellise otsuse tegemist, mis kohustab ajakirjandusallikate kaitse alla kuuluda võivate asjaolude üleandmist. Repliigis lisab hageja, et ELTL artiklites 278 ja 279 ette nähtud õiguskaitsevahendid ei ole selle lünga täitmiseks piisavad. |
|
311 |
Komisjon, keda toetab nõukogu, vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
312 |
Kõigepealt näeb ELTL artikkel 277 ette, et kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, võib iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult ELTL artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist. |
|
313 |
ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab poolele õiguse vaidlustada institutsiooni varasemate, vaidlustatud akti õiguslikuks aluseks olevate õigusaktide kehtivus täiendava nõudega, et saavutada sellise akti tühistamine, mille peale ta saab hagi esitada, kui poolel ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel hagi otse niisuguste aktide peale, mille tagajärjed talle osaks saavad, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda. Üldkohaldatav akt, mille õigusvastasusele viidatakse, peab olema hagi aluseks olevas asjas otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos. (vt selle kohta 8. septembri 2020.aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punktid 67–69; vt selle kohta samuti 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Mamoli Robinetteria vs. komisjon, T‑376/10, EU:T:2013:442, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
314 |
Käesoleval juhul, nagu rõhutab hageja, peavad eespool punktides 306–309 viidatud EIK praktika kohaselt ajakirjandusallikate kaitse riivega kaasnema seaduses määratletud menetluslikud tagatised, mis on seotud kõnealuse põhimõtte tähtsusega ja mille hulgas peab esikohal olema võimalus teostada ennetavat kontrolli vastavalt selles kohtupraktikas kehtestatud korrale. |
|
315 |
Ent nagu rõhutab nõukogu, pakub esmases õiguses kehtestatud õiguskaitsevahendite ja menetluste täielik süsteem menetluslikke tagatisi, mida nõuab eespool punktides 306–309 mainitud EIK praktika, ja eelkõige võimalust lasta meedet kontrollida kohtul või mis tahes muul sõltumatul ja erapooletul otsuseid tegeval organil, kellel on õigus enne nõutud teabe esitamist otsustada, kas esineb avalikust huvist tulenev imperatiiv, mis jääb peale ajakirjandusallikate kaitse põhimõttele, ja kui see nii ei ole, siis takistada igasugune mitte-hädavajalik juurdepääs teabele, mis võib viia allikate identiteedi avalikustamiseni. |
|
316 |
Sellega seoses tuleb meenutada, et EL toimimise leping kehtestab ühest küljest artiklitega 263 ja 277 ning teisest küljest artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (vt 28. aprilli 2015.aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
317 |
Liidu seadusandja ei saa teisese õigusakti vastuvõtmisega luua õiguskaitsevahendit, mida EL toimimise lepingus ei ole ette nähtud, sest EL toimimise leping kehtestab õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (vt 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus ECHA, C‑256/23 ja C‑290/23, EU:C:2024:683, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
318 |
Nagu rõhutab nõukogu, siis kuna harta artikkel 11, tõlgendatuna EIÕK artikliga 10 tagatud vastavaid õigusi arvesse võttes, nõuab teatavatele kriteeriumidele vastava õiguskaitsevahendi olemasolu, tuleb seda õiguskaitsevahendit otsida ja seda järgida aluslepingutega kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemis. |
|
319 |
Sellise õiguskaitsevahendi olemasolu aluslepingutega loodud õiguskaitsevahendite täielikus süsteemis kinnitab aga kohtupraktika, mis käsitleb advokaadi ja kliendi vahelise konfidentsiaalsust. |
|
320 |
Nii nähtub 18. mai 1982. aasta kohtuotsusest AM & S Europe vs. komisjon (155/79, EU:C:1982:157, punkt 32), et täielik õiguskaitsevahendite süsteem pakub piisavat kaitset, arvestades advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsust. Täpsemalt leidis Euroopa Kohus selles kohtuotsuses ühest küljest, et esiteks võimaldab asjaolu, et EMÜ asutamislepingu artikli 185 (nüüd ELTL artikkel 278) kohaselt ei ole asjaomase ettevõtja hagil selliste otsuste peale, millega nõutakse dokumentide edastamist, mis on väidetavalt hõlmatud advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsusega, peatavat toimet, vastata komisjoni väljendatud murele tagajärgede kohta, mida Euroopa Kohtu menetluses nõutav tähtaeg võib avaldada selle kontrolli tõhususele, mida komisjon peab teostama asutamislepingu konkurentsieeskirjade järgimise üle. Teiseks oli asjaomase ettevõtja huvid kaitstud EMÜ asutamislepingu artiklites 185 ja 186 (nüüd ELTL artiklid 278 ja 279) ning kodukorra tollal kehtinud redaktsiooni artiklis 83 antud võimalusega, et tehtud otsuse täitmine peatatakse või võetakse mis tahes muu ajutine meede. |
|
321 |
Sellest tuleneb, et täielik õiguskaitsevahendite süsteem tagab ennetava kohtuliku kontrolli võimaluse enne, kui komisjon pääseb juurde konfidentsiaalsusega hõlmatud teabele. |
|
322 |
Täpsemalt tuleneb kohtupraktikast, mis käsitleb komisjoni kontrollipädevust seoses ELTL artiklite 101 ja 102 järgimisega, mis on käesolevas asjas mutatis mutandis kohaldatav, et juhul, kui ettevõtja tugineb advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsusele, et vaidlustada dokumendi arestimine uurimise käigus, tekitab otsus, millega komisjon jätab selle taotluse rahuldamata, selle ettevõtja suhtes õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras. Selle otsusega keeldutakse nimelt talle liidu õiguses ette nähtud kaitse andmisest ning see otsus on lõplik ja sõltumatu lõplikust otsusest, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine (vt selle kohta 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
323 |
Selles osas tuleb märkida, et ettevõtja võimalus esitada hagi võimaliku otsuse peale, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine, ei ole piisav tema õiguste adekvaatseks kaitseks. Ühest küljest ei pruugi haldusmenetlus lõppeda rikkumist tuvastava otsusega. Teisest küljest, kui selline otsus tehakse, siis selle peale esitatud hagi ei anna igal juhul ettevõtjale vahendit hoidmaks ära tagasipöördumatuid tagajärgi, mille toob kaasa nõuetevastane tutvumine dokumentidega, mis on kaitstud konfidentsiaalsusega (vt selle kohta 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
324 |
Sellest tuleneb, et komisjoni otsus, mis jätab rahuldamata dokumendi kaitse taotluse konfidentsiaalsuse alusel – ja mis olenevalt olukorrast kohustab asjaomast dokumenti esitama –, lõpetab erimenetluse, mis on eraldiseisev sellest, mis annab komisjonile võimaluse teha otsus konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, ja kujutab endast seega akti, mille peale saab esitada tühistamishagi, millele on olenevalt olukorrast lisatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, mille eesmärk on eelkõige peatada selle kohaldamine, kuni Üldkohus on teinud kohtuotsuse põhikohtuasjas (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 48). |
|
325 |
Arvestades advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse põhimõtte erilist laadi, mille eesmärk on tagada õigussubjektide kaitseõiguse täielik kasutamine kui ka kaitsta nõuet, et kõik õigussubjektid saaksid vabalt pöörduda oma advokaadi poole, tuleb leida, et komisjoni poolt konfidentsiaalse dokumendi sisuga tutvumine on juba iseenesest selle põhimõtte rikkumine. Konfidentsiaalsuse kaitse on seega enamat kui nõue, et ettevõtja poolt oma advokaadile antud teavet või advokaadi nõuande sisu ei kasutataks tema vastu konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistavas otsuses (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 86). |
|
326 |
Advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitse tähendab ka seda, et kui komisjon on võtnud sellekohase taotluse rahuldamata jätmise otsuse, tohib ta tutvuda asjaomase dokumendi sisuga alles pärast seda, kui ta on andnud asjaomasele ettevõtjale võimaluse tõhusalt pöörduda Üldkohtusse. Selles osas peab komisjon ootama, et tähtaeg rahuldamata jätmise otsuse peale hagi esitamiseks oleks möödunud enne dokumentide sisuga tutvumist. Igal juhul osas, milles sellisel hagil ei ole peatavat mõju, tuleb asjaomasel ettevõtjal esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, et peatataks selle otsuse täitmine, millega see kaitsetaotlus rahuldamata jäeti (vt 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 88 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
327 |
Nagu märgiti eespool punktis 16, siis kinnitas komisjon 18. oktoobri 2023. aasta konverentsikõne käigus hagejale, et dokumendid, millest võivad ilmneda ajakirjandusallikad, on erikaitse all, mis lähtub menetlusest, mis on kehtestatud advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse tagamiseks. Sellise kaitse kohaldamist korrati 6. detsembri 2023. aasta kirjas (vt eespool punkt 21) ja see kinnitati 24. jaanuari 2024. aasta otsuses (vt eespool punkt 22). |
|
328 |
Arvestades eespool punktides 320 ja 322–326 meenutatud kohtupraktikat advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kohta, mis on käesolevas asjas mutatis mutandis kohaldatav, tuleb tõdeda, et aluslepingutega loodud täielik õiguskaitsevahendite süsteem näeb ette tõhusa kohtuliku kaitse, mis järgib kõiki ajakirjandusallikate kaitsega seotud menetluslikke tagatisi, mida nõuab EIK praktika EIÕK artikli 10 kohta; see säte vastab aga harta artiklile 11. |
|
329 |
Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja poolt repliigis esitatud argumendid. |
|
330 |
Esiteks väidab hageja, et ELTL artiklites 263, 278 ja 279 ette nähtud menetlused ei ole ex ante menetlused EIK praktikas nõutud tähenduses, sest neid saab „käivitada“ alles pärast seda, kui komisjon on teabenõude vastu võtnud. |
|
331 |
Tuleb aga rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on toiminguteks ja otsusteks, mille peale võib esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses, meetmed, mis tekitavad kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis võivad hageja huve mõjutada, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda. Põhimõtteliselt ei saa seega vaidlustada vahemeetmeid, millega valmistatakse ette lõppotsust. Samas tuleneb kohtupraktikast, et vaidlustada võib ka ettevalmistava menetluse käigus tehtavaid akte, mis on ise lõpptulemuseks teatud erimenetluses, mis on erinev sellest menetlusest, mis peaks komisjonil võimaldama teha sisuline otsus ja mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (vt 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
332 |
Arvestades eespool punktides 322 ja 323 viidatud kohtupraktikat, mis on käesolevas asjas analoogia alusel kohaldatav, tuleb märkida, et kui ettevõtja tugineb ajakirjandusallikate kaitsele, et vaielda vastu dokumendi arestimisele määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel esitatud teabenõude raames, tekitab otsus, millega komisjon jätab selle taotluse rahuldamata, sellele ettevõtjale õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras. Selle otsusega keeldutakse nimelt talle liidu õiguses ette nähtud kaitse andmisest ning see otsus on lõplik ja sõltumatu lõplikust otsusest, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine. |
|
333 |
Sellest tuleneb, et otsus, millega komisjon jätab rahuldamata kindla dokumendi kaitse taotluse ajakirjandusallikate kaitse alusel – ja millega ta olenevalt olukorrast teeb ettekirjutuse asjaomane dokument esitada –, lõpetab erimenetluse, mis on erinev sellest menetlusest, mis peaks komisjonil võimaldama teha otsus konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu kohta ja mis on seetõttu akt, mille peale võib esitada tühistamishagi, millele on olenevalt olukorrast lisatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, mille eesmärk on eelkõige peatada selle kohaldamine, kuni Üldkohus on teinud lahendi põhikohtuasjas. |
|
334 |
Ajakirjandusallikate kaitse tähendab ka seda, et kui komisjon on teinud otsuse jätta taotlus rahuldamata, saab ta asjaomaste dokumentide sisuga tutvuda alles pärast seda, kui ta on andnud asjaomasele ettevõtjale võimaluse pöörduda tõhusalt Üldkohtu poole, ning ta peab selle tarvis ootama, et tähtaeg tema rahuldamata jätmise otsuse peale hagi esitamiseks oleks möödas. Igal juhul tuleb osas, milles sellisel hagil peatavat mõju ei ole, asjaomasel ettevõtjal esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, et peatataks selle otsuse täitmine, millega see kaitsetaotlus rahuldamata jäeti. |
|
335 |
Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, et ELTL artiklites 263, 278 ja 279 ette nähtud menetlused ei ole ex ante, nagu on nõutud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. |
|
336 |
Teiseks väidab hageja, et ajutiste meetmete kohaldamise raames täitmise peatamise või muude ajutiste meetmete määramise tingimused erinevad ajakirjandusallikate kaitset reguleerivast tingimusest, st üldisest huvist tulenevast nõudest, mis jääb peale ajakirjandusallikate kaitse põhimõttele. |
|
337 |
Sarnaselt nõukoguga tuleb aga märkida, et tingimus, mis puudutab asjaomaste huvide kaalumist, mille peab vajaduse korral läbi viima ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, vastab sisuliselt õiguslikule kriteeriumile, mida kohaldatakse ajakirjandusallikate kaitsega hõlmatud tõendite hindamisel ja mis seisneb selles, et tehakse kindlaks, kas esineb avalikust huvist tulenev nõue, mis jääb peale ajakirjandusallikate kaitse põhimõttele. |
|
338 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa nõustuda ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse väitega, mille hageja esitas määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohta. |
|
339 |
Seega tuleb kuuenda väite esimene osa tagasi lükata. |
Kuuenda väite teine osa, mille kohaselt on kahjustatud ajakirjandusallikate kaitset
|
340 |
Kuuenda väite teises osas märgib hageja, et vaidlustatud otsus kahjustab ajakirjandusallikatest tulenevat kaitset, kuna selles on asjaomaste isikute hulgas nimeliselt nimetatud kahte ajakirjanikku ja nende kirjavahetust ajakirjanikega, kes on seotud Vivendi kontserniga, mida on mainitud vaidlustatud otsuse otsingusõnades. |
|
341 |
Lisaks rõhutab hageja, et komisjon ise tunnistas vajadust kaitsta ajakirjandusallikaid, sest uurimise eest vastutavate ametnike ja hageja õigusnõustajate vahel 18. oktoobril 2023 toimunud telefonivestluse käigus märkis komisjon, et ta otsib lahendust selle hageja tuvastatud probleemi lahendamiseks. Hageja sõnul näitab see, et komisjon oli teadlik vaidlustatud otsusega tekitatud raskusest. Hageja leiab siiski, et käesoleva hagi esitamise kuupäeval kohustas vaidlustatud otsus teda veel sanktsioonide ähvardusel esitama kõik need tõendid. |
|
342 |
Repliigis rõhutab hageja, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi menetluslikku tagatist ajakirjandusallikate kaitse kohta. Komisjon nägi need tagatised ette alles pärast käesoleva hagi esitamist ja lihtsa kirjaga, mille sisu korrati hiljem 24. jaanuari 2024. aasta otsuses; see ei saa aga vaidlustatud otsuses sisalduvaid vigu tagasiulatuvalt parandada. |
|
343 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
344 |
Kõigepealt tuleb meenutada, et kuna hagi vastuvõetavuse tingimused puuduvad asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, siis tuleb Üldkohtul uurida omal algatusel, kas hagejal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks (vt 21. detsembri 2022. aasta kohtuotsus E. Breuninger vs. komisjon, T‑525/21, EU:T:2022:835, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
345 |
Kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. Põhjendatud huvi, mida hinnatakse hagi esitamise päeva seisuga ning mis on iga kohtule esitatava hagi puhul peamine ja esimene tingimus, tuleb tõendada hagejal (vt 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, C‑236/17 P, EU:C:2019:258, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
346 |
Hagejal peab olema põhjendatud huvi hagi eseme suhtes juba hagi esitamisel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Selline vaidlusese – nagu ka põhjendatud huvi – peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma lõpptulemuse seisukohast mingit kasu (vt selle kohta 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon, C‑560/18 P, EU:C:2020:330, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
347 |
On tõsi, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata seetõttu, et vaidlustatud akt ei tekitanud kohtumenetluse ajal enam tagajärgi. Nimelt võib isikul, keda akt puudutab, säilida huvi nõuda selle akti tühistamist, selleks et vaidlustatud akti vastuvõtja teeks tulevikus kohased muudatused ning selleks, et seeläbi vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski. Isegi olukorras, kus asjaolude tõttu on tühistatud akti andnud institutsioonil võimatu täita kohustust võtta akti tühistanud kohtuotsuse täitmiseks meetmeid, võib säilida huvi tühistamishagi kui võimaliku kahju hüvitamise hagi aluse suhtes (vt 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Camerin vs. komisjon, C‑63/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:516, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
348 |
Hageja peab siiski tõendama oma põhjendatud huvi, põhjendades asjakohaselt tema huvi selle akti tühistamise vastu (vt selle kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Camerin vs. komisjon, C‑63/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:516, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
349 |
Sama kehtib ka huvi kohta esitada mingi väide (28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus JingAo Solar jt vs. nõukogu, T‑157/14, ei avaldata, EU:T:2017:127, punkt 69). |
|
350 |
Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et hageja põhjendatud huvi säilimist tuleb hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtudes, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt tekitatud kahju laadi (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65). |
|
351 |
Sellega seoses on kohtupraktika kohaselt tühistamisväide hageja põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud õigusakti tühistamine ei saaks hageja nõuet rahuldada (vt 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. EKP, C‑401/09 P, EU:C:2011:370, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
352 |
Käesolevas asjas tuleb kõigepealt meenutada kuuenda väite teise osa faktilist konteksti, nagu see nähtub eelkõige eespool punktidest 15–21. |
|
353 |
Täpsemalt, pärast 14. oktoobri 2023. aasta e-kirja, mille hageja saatis komisjonile (vt eespool punkt 15), kinnitas komisjon talle 18. oktoobri 2023. aasta konverentskõne käigus, et dokumentidele, mis võivad paljastada ajakirjandusallikad, antakse erikaitse, mis lähtub advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitsmiseks kehtestatud menetlusest (vt eespool punkt 16). Seejärel palus komisjon 26. oktoobri 2023. aasta e-kirjas hagejal edastada talle loetelu asjaomastest isikutest, kellel on pressikaart, ja kutsus teda arutama praktilisi viise, mis võimaldaksid tagada ajakirjandusallikate kaitset (vt eespool punkt 18). |
|
354 |
27. oktoobril 2023, kui 19. septembri 2023. aasta otsuses määratud tähtaeg nõutud dokumentide edastamiseks lõppes, ei olnud hageja ühtegi dokumenti esitanud. Komisjon võttis samal päeval vastu 27. oktoobri 2023. aasta otsuse (vt eespool punkt 19). |
|
355 |
Hageja esitas vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. novembril 2023 (vt eespool punkt 20). |
|
356 |
Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor kordas 6. detsembri 2023. aasta kirjas, et kõigile dokumentidele, mis puudutavad tundlike isikuandmete või ajakirjandusallikate kaitset, kehtivad asjaomaste õigusnormide ja kohtupraktika alusel menetluslikud tagatised, ning täpsustas neid menetluslikke tagatisi (vt eespool punkt 21). |
|
357 |
Täpsemalt tegi komisjon ettepaneku 6. detsembri 2023. aasta kirja punktis 14 seoses dokumentidega, mis võivad sisaldada ajakirjandusallikaid, kohaldada menetluslikke tagatisi, mis on analoogsed nendega, mis on kehtestatud advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitse tagamiseks. Praktikas nähti ette, et isikud, keda vaidlustatud otsus puudutab ja kellel on pressikaart, võivad läbi vaadata vaidlustatud otsuses sätestatud kriteeriumidele vastavad dokumendid, teha kindlaks sellise kaitsega hõlmatud teabe ja esitada versiooni, millest tuvastatavad ajakirjandusallikad on eemaldatud, või kui see ei ole võimalik, siis dokumendi välja jätta, kui mittekonfidentsiaalset versiooni ei ole võimalik esitada. Kuivõrd hageja on vastutav kõigi vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse kuuluvate dokumentide täieliku ja õige esitamise eest, peab ta esitama ülejäänud dokumendid ja kokkuvõtliku tabeli, milles on esitatud kustutatud teabe laad või väljajäetud dokumendid. |
|
358 |
Nagu nähtub eespool punktist 22, on need tagatised ajakirjandusallikate kaitse kohta ametlikult esitatud 24. jaanuari 2024. aasta otsuses, mille põhjenduse 13 punktis b on sätestatud, et isikud, keda vaidlustatud otsus puudutab ja kellel on pressikaart, võivad läbi vaadata vaidlustatud otsuses sätestatud kriteeriumidele vastavad dokumendid, teha kindlaks sellise kaitsega hõlmatud teabe ja esitada versiooni, millest tuvastatavad ajakirjandusallikad on eemaldatud, või kui see ei ole võimalik, siis dokumendi välja jätta, kui mittekonfidentsiaalset versiooni ei ole võimalik esitada. Samuti on sätestatud, et hageja peab esitama ülejäänud dokumendid ja kokkuvõtliku tabeli, milles on täpsustatud kustutatud teabe laad või sealt eemaldatud dokumendid. |
|
359 |
Tuleb täpsustada, et 25. jaanuari 2024. aasta kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta on vastu võtnud 24. jaanuari 2024. aasta otsuse, ja palus hagejal oma hagiavaldust kodukorra artikli 86 alusel muuta. See kiri lisati toimikusse ja sellest teatati hagejale 1. veebruaril 2024. |
|
360 |
Selle kohta tuleb meenutada, et ühenduse õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtudes (vt selle kohta 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Schaible, C‑101/12, EU:C:2013:661, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
361 |
Siiski ilmneb kohtupraktikast, et juhul, kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitada uue asjaoluna, mis võimaldab hagejal oma nõudeid ja väiteid kohandada. See, kui hagejat kohustataks esitama uue hagi, oleks nimelt vastuolus korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttega. Peale selle oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks otsuse peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduva kriitika seljatamiseks vaidlustatud otsust muuta või asendada see teise otsusega ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud otsusele selleks, et võtta teiselt poolelt võimalus laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid hilisemale otsusele või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
362 |
Kodukorra artikli 86 lõigetele 1 ja 2 sel ajal kehtinud redaktsioonist tuleneb, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta oma hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata. Hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga ja hagiavalduse muutmise tinginud akti peale tühistamishagi esitamiseks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. |
|
363 |
Esimesena, käesolevas asjas on hageja seisukoht – mis on esitatud tema repliigis, vastuses menetlust korraldavatele meetmetele ja suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil –, et 24. jaanuari 2024. aasta otsuse vastuvõtmine ei saa menetluse käigus tagasiulatuvalt kõrvaldada vaidlustatud otsuses tehtud vigu. Hageja täpsustab samuti, et käesolev hagi puudutab üksnes vaidlustatud otsust, mida ei ole muudetud 24. jaanuari 2024. aasta otsusega, mille artikliga 1 muudetakse 27. oktoobri 2023. aasta otsuse artiklit 2 ja mille artiklis 2 on ette nähtud karistusmakse määramine. Seega ei olnud hageja sõnul vaja muuta hagi eset, nagu see on hagiavalduses kindlaks määratud. |
|
364 |
Tuleb aga tõdeda, et 24. jaanuari 2024. aasta otsusega muudetakse vaidlustatud otsust sisuliselt kolmes aspektis. |
|
365 |
Esiteks, nagu nähtub eespool punktist 22, on 24. jaanuari 2024. aasta otsuse artiklis 1 ette nähtud 27. oktoobri 2023. aasta otsuses määratud 1. detsembri 2023. aasta tähtaja pikendamine kuni 7. veebruarini 2024, kusjuures selles 27. oktoobri 2023. aasta otsuses omakorda pikendati 19. septembri 2023. aasta otsusega määratud 27. oktoobri 2023. aasta tähtaega. |
|
366 |
Teiseks on 24. jaanuari 2024. aasta otsuse põhjenduse 13 punktis a toodud vaidlustatud otsusega võrreldes täiendavad menetluslikud tagatised tundlike isikuandmete kaitseks, seades sisse virtuaalse andmeruumi menetluse, mida oli pakutud 6. detsembri 2023. aasta kirjas. |
|
367 |
Kolmandaks on 24. jaanuari 2024. aasta otsuse põhjenduse 13 punktis b toodud ajakirjandusallikate kaitseks menetluslikud tagatised, kinnitades 6. detsembri 2023. aasta kirjas pakutud menetlust. Need tagatised on sisuliselt samad kui need, mida komisjon ja hageja mitteametlikult arutasid ning mis on inspireeritud menetlusest, mis kehtib advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse kaitseks (vt eespool punktid 353–357). |
|
368 |
Teisena, nagu on märgitud eespool punktis 359, tuleb tõdeda, et hagejalt ei võetud võimalust laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid 24. jaanuari 2024. aasta otsusele või esitada täiendavaid nõudeid ja väiteid eespool punktis 361 viidatud kohtupraktika tähenduses. |
|
369 |
Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 353–357, tuleb märkida, et hageja sai komisjoniga peetud dialoogi käigus – enne hagiavalduse esitamist 23. novembril 2023 – teada komisjoni pingutustest leida lahendus ajakirjandusallikate kaitseks, mis on inspireeritud advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitseks kehtestatud menetlusest. |
|
370 |
Hageja otsustas siiski jätta oma hagiavalduse muutmata, et võtta arvesse käesoleva hagi raames 24. jaanuari 2024. aasta otsust, ega ka mitte esitada selle otsuse peale uut hagi. |
|
371 |
Kolmandana nähtub eespool punktides 345–348 viidatud kohtupraktikast, et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi – mille tõendamine on hageja ülesanne – eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. |
|
372 |
Käesoleval juhul kinnitab hageja vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele, et tema huvi vaidlustada selliste menetluslike tagatiste olemasolu, mille eesmärk on kaitsta ajakirjandusallikate konfidentsiaalsust, säilis kuuenda väite teise osa raames, sest ühest küljest ei saa komisjon tagasiulatuvalt kõrvaldada vigu, mis mõjutavad vaidlustatud otsuse õiguspärasust, ja teisest küljest ei saa ette nähtud tagatised ära hoida ajakirjandusallikate kaitse mis tahes kahjustamist. Ta esitab selle kohta uued argumendid, mille eesmärk on vaidlustada 24. jaanuari 2024. aasta otsusega kehtestatud tagatiste piisavust. |
|
373 |
Ühest küljest tuleb aga uued argumendid, millega vaidlustatakse nende tagatiste piisavus ja mis esitati esimest korda menetlust korraldavatele meetmetele vastamise staadiumis, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta 29. jaanuari 2025.aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑178/23, ei avaldata, EU:T:2025:114, punkt 54). |
|
374 |
Teisest küljest tuleb tõdeda, et selle vastusega ei ole hageja tõendanud, et tal on endiselt põhjendatud huvi kuuenda väite teise osa raames. Ta ei selgita eelkõige põhjusi, miks vaidlustatud otsuse tühistamine võib tuua talle kasu pärast 24. jaanuari 2024. aasta otsuse vastuvõtmist, mida hageja otsustas käesoleva hagi raames mitte vaidlustada. |
|
375 |
Selle kohta tuleb märkida, et enne 24. jaanuari 2024. aasta otsuse vastuvõtmist ei esitanud hageja komisjonile ühtegi dokumenti. |
|
376 |
Nimelt, nagu nähtub toimikust ja nagu hageja kinnitas kohtuistungil, edastas ta esimest korda komisjonile dokumendid 2024. aasta veebruaris ning seejärel 2024. aasta septembris ja detsembris. Kohtuistungil märkis hageja, et 2024. aasta detsembris sai komisjon dokumendid, mis vastasid vaidlustatud otsuse otsingusõnadele, välja arvatud sellised dokumendid, mis puudutasid advokaadi ja kliendi suhtluse konfidentsiaalsust, ajakirjandusallikate konfidentsiaalsust ja asjaomaste isikute eraelu. |
|
377 |
Seega ei tekitanud vaidlustatud otsus selles osas õiguslikke tagajärgi alates selle vastuvõtmise hetkest, st 19. septembrist 2023, kuni 24. jaanuari 2024. aasta otsuse jõustumiseni. |
|
378 |
Seetõttu ei saa hageja saada mingit kasu vaidlustatud otsuse võimalikust tühistamisest selle alusel, et seal puudusid ajakirjandusallikate kaitseks menetluslikud tagatised. |
|
379 |
Lisaks tuleb täpsustada, et hageja ei esita käesoleva hagi raames kahju hüvitamise nõuet ega tugine ühelegi ülejäänud huvile, millele on viidatud eespool punktis 347 mainitud kohtupraktikas. |
|
380 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades võib järeldada, et hageja ei ole oma põhjendatud huvi säilimist kuuenda väite teise osa raames tõendanud. |
|
381 |
Seega tuleb kuuenda väite teine osa ja järelikult kuues väide tervikuna tagasi lükata. |
Seitsmes väide, mille kohaselt puuduvad piisavad tagatised, et kaitsta õigust eraelu puutumatusele
|
382 |
Seitsmendas väites leiab hageja, et vaidlustatud otsus ei sisalda piisavaid tagatisi, et kaitsta harta artiklis 7 ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. |
|
383 |
Hageja sõnul tõendavad järgmised asjaolud sisuliselt seda, et vaidlustatud otsus kohustab teda esitama dokumente, mis puudutavad tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu. Esiteks kuuluvad asjaomase ajavahemiku osas vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse era- või isiklikud mobiiltelefonid või tahvelarvutid (edaspidi „isiklikud sidevahendid“), mida kasutati vähemalt üks kord tööalastel eesmärkidel. Teiseks tuleb vaidlustatud otsuse lisa III punkti lõikele 7 vastavad dokumendid esitada tervikuna. Kolmandaks puudub vaidlustatud otsuses igasugune viide menetluslikele tagatistele, et kaitsta eraelu puutumatust. Neljandaks on vaidlustatud otsusega tehtud ettekirjutus vastuolus Prantsuse tööõigusega. Kui hageja täidaks vaidlustatud otsusega kehtestatud kohustuse koguda, töödelda ja edastada komisjonile dokumendid, mis kuuluvad tema teatavate töötajate ja seaduslike esindajate erasfääri, siis võidakse talle määrata kriminaalkaristused ning see rikuks nende isikute õigust eraelu puutumatusele. |
|
384 |
Ta täpsustab sellega seoses, et Prantsuse õiguse kohaselt ei ole tööandjal õigust tutvuda tema töökohas töötajate saadetud või vastu võetud kirjade või e-kirjadega ning töökohas töötaja valduses olevate dokumentidega, mille töötaja on määratlenud isiklikeks dokumentideks, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik viibib kohal nendega tutvumise ajal või kui teda kutsuti juures viibima. Lisaks ei saa tööandja tutvuda töötaja saadetud või vastu võetud e-kirjadega oma isiklikus e-postkastis, mis erineb tööalasest postkastist, või vestlustega, mis töötajal on isiklikus kiirsõnumirakenduses, sest vastasel juhul pannakse toime kirjasaladuse rikkumine, ja seda isegi juhul, kui töötaja installis isikliku sõnumirakenduse tööandja poolt tema käsutusse antud arvutisse või tutvus sellega nimetatud arvutis. |
|
385 |
Hageja väidab oma repliigis, et komisjon ajab segamini mõisted „isikuandmed“ ja „eraelu“ puudutavad andmed. Hageja sõnul on mõiste „isikuandmed“ siiski kitsam kui laiem mõiste „eraelu“. Ta leiab, et kaitse, mis komisjoni väitel on ette nähtud üksnes isikuandmetele, ei hõlma teavet, mis ei ole küll rangelt isiklik, kuid mida põhiõigus eraelu puutumatusele käsitleb. |
|
386 |
Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. |
|
387 |
Harta artiklis 7 on sätestatud, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. |
|
388 |
Harta artikkel 7 sisaldab õigusi, mis vastavad neile õigustele, mis on tagatud EIÕK artikli 8 lõikes 1, mille kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust (vt 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Google (väidetavalt ebaõigele sisule suunava lingi eemaldamine), C‑460/20, EU:C:2022:962, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 kõnealusel artiklil 7 sama tähendus ja ulatus, nagu on EIÕK artikli 8 lõikel 1, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas (vt 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika). |
Vaidlustatud otsusest tulenev riive harta artikliga 7 tagatud õiguse teostamisele
|
389 |
Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et isikuandmete edastamine kolmandale isikule, näiteks ametiasutusele, kujutab endast harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse riivet, olenemata sellest, kuidas edastatud teavet hiljem kasutatakse, ja isegi siis, kui ei ole asjaolusid, mis võimaldaksid selle riive lugeda „raskeks“. Sama kehtib isikuandmete säilitamise ja isikuandmetele juurdepääsu suhtes, mis antakse ametiasutustele, et nad saaksid andmeid kasutada. Ei ole oluline, kas asjasse puutuvad eraelulised andmed on tundlikud või mitte või kas puudutatud isikud on selle riive tõttu pidanud taluma mingeid ebamugavusi või mitte (vt selle kohta 2. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ministerio Fiscal, C‑207/16, EU:C:2018:788, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et asjasse puutuvad andmed võivad olla seotud kutsealase tegevusega (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punkt 38 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
390 |
Sellega seoses on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus kinnitada, et e-kirjade arestimine, mis viiakse läbi füüsilise isiku ameti- või kaubandusruumide või äriühingu ruumide läbivaatamisel, kujutab endast harta artikliga 7 tagatud õiguse riivet (vt 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus WebMindLicenses, C‑419/14, EU:C:2015:832, punktid 70–73 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
391 |
Nagu nähtub eespool punktidest 6–12 ja 19, paneb vaidlustatud otsus käesoleval juhul hagejale kohustuse koguda ja edastada komisjonile ühest küljest dokumendid, mille on asjaomasel ajavahemikul saatnud või saanud 14 puudutatud isikut, keda on nimetatud otsuse lisa II punkti lõikes 5, ja mis sisaldavad vähemalt ühte sama lisa VII punktis loetletud otsingusõnadest, ning teisest küljest dokumendid, mida vahetasid asjaomasel ajavahemikul neli isikut, kes on nimeliselt loetletud selle lisa III punkti lõike 7 alapunktides a–c. See kohustus laieneb nii tööalaste sidevahendite kui ka isiklike sidevahendite abil toimunud kirjavahetusele, tingimusel et isiklikke sidevahendeid on kasutatud vähemalt üks kord tööalaseks suhtluseks. |
|
392 |
Neil asjaoludel võivad dokumendid, mis tuleb koguda, töödelda ja komisjonile edastada, sisaldada teavet, mis on seotud hageja teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraeluga. Järelikult võib vaidlustatud otsuse täitmine kaasa tuua harta artikliga 7 tagatud õiguse riive. |
|
393 |
Riive raskusega seoses tuleb meenutada, et ühest küljest laieneb vaidlustatud otsusega kehtestatud kohustus ka kirjavahetusele, mis toimub isiklike sidevahenditega, tingimusel et isiklikke sidevahendeid on kasutatud vähemalt üks kord tööalaseks suhtluseks. Teisest küljest ei kohusta vaidlustatud otsus mitte ainult edastama kogu asjaomase ajavahemiku jooksul vahetatud dokumente, mis puudutavad eespool punktis 391 viidatud isikuid, vaid näeb otsuse lisa III punkti lõikes 9 ette ka kohustuse edastada kogu kirjavahetus teatud isikute vahel, kui vaid üks sõnum vastab selles otsuses nimetatud otsingusõnadele. |
|
394 |
Seega võib vaidlustatud otsuse täitmine kaasa tuua väga erinevat laadi isikuandmete edastamise, mida on raske a priori kindlaks teha ja mis võib olla ulatuslik. Lisaks võib isiklikest sidevahenditest kogutud teave anda asjaomase isiku eraelu tundlike aspektide kohta rohkem teavet kui tööalastest sidevahenditest saadud teave. Sellest järeldub, et sellised andmed tervikuna võimaldavad teha täpseid järeldusi asjaomaste isikute eraelu kohta. |
|
395 |
Asjaomaste isikute eraelu puudutava tundliku teabe edastamine, mis võimaldab teha täpseid järeldusi nende isikute eraelu kohta, kujutab endast harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse rasket riivet (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, C‑184/20, EU:C:2022:601, punkt 105; 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punktid 41–44, ning 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus), C‑470/21, EU:C:2024:370, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
396 |
Järelikult toob vaidlustatud otsuses ette nähtud kohustus komisjonile teavet edastada kaasa harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse raske riive ohu. |
|
397 |
Kuivõrd vaidlustatud otsus piirab õigust eraelu puutumatusele harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, siis tuleb kontrollida, kas selline piirang on selles sättes ette nähtud sõnastuse kohaselt põhjendatud. |
Vaidlustatud otsusest tuleneva riive põhjendatus
|
398 |
Harta artikli 52 lõike 1 esimese lause kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega (kohtupraktikas tuntud kui „seaduslikkuse põhimõte“) ja nende olemust arvestades. Vastavalt harta artikli 52 lõike 1 teisele lausele võib proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt neile õigustele ja vabadustele piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. |
– Seaduslikkuse põhimõtte järgimine
|
399 |
Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et seaduslikkuse põhimõtte järgimine eeldab, et sellist piirangut lubav õiguslik alus peab piisavalt selgelt ja täpselt määratlema piirangu ulatuse (vt selle kohta 26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
400 |
Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse teostamise piirang, mis tuleneb vaidlustatud otsusest, on ette nähtud liidu seadusandliku aktiga. Vaidlustatud otsus võeti nimelt vastu määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel, mis annab komisjonile pädevuse nõuda otsusega ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt teavet, mis on vajalik komisjonile selle määrusega pandud ülesannete täitmiseks (vt eespool punktid 112–124). |
|
401 |
Määrusega nr 139/2004 komisjonile antud pädevuse teostamine toetab aluslepingutega taotletud konkurentsikorra säilimist, mida ettevõtjad rangelt austama peavad (vt analoogia alusel 20. juuni 2018. aasta kohtuotsus České dráhy vs. komisjon, T‑621/16, ei avaldata, EU:T:2018:367, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
402 |
Kuna määrus nr 139/2004 annab piisavalt selgelt ja täpselt komisjonile õiguse võtta vastu teabe nõudmise otsuseid, järgib vaidlustatud otsus seega seaduslikkuse põhimõtet harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. |
– Harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse olemuse austamine
|
403 |
Kohtupraktika kohaselt tuleb õigusakti, mis võimaldab ametiasutustel elektroonilise kirjavahetuse sisuga üldiselt tutvuda, pidada harta artikliga 7 tagatud eraelu puutumatuse põhiõiguse olemust kahjustavaks (vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
404 |
Samamoodi võib meede, mis võimaldab ametiasutustel saada täieliku ülevaate asjaomaste isikute era- ja perekonnaelust, kahjustada harta artiklis 7 sätestatud põhiõiguse olemust (vt selle kohta 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 120; 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus, Luxembourg Business Registers, C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912, punktid 50–52, ning 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptstadt Wiesbaden, C‑61/22, EU:C:2024:251, punktid 80 ja 81). |
|
405 |
Põhiõiguse piirang arvestab siiski selle olemust, kui see ei sea seda õigust kui sellist kahtluse alla, eelkõige juhul, kui piirang on kohaldatav eritingimustel, eeldusel et need tingimused on täidetud (vt selle kohta ja analoogia alusel 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Delvigne, C‑650/13, EU:C:2015:648, punkt 48, ja 27. septembri 2017. aasta kohtuotsus Puškár, C‑73/16, EU:C:2017:725, punkt 64). |
|
406 |
Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et ehkki vaidlustatud otsuse alusel kogutud ja komisjonile edastatud teave võib anda väga täpset teavet asjaomaste isikute eraelu kohta, saab see anda vaid katkendlikult ja aktsessoorselt viiteid nende isikute eraelu teatavate aspektide kohta. Nimelt puudutab see teave eraelu andmete eri kategooriaid, mis ei ole tingimata omavahel seotud ega moodusta ühtset kogumit. |
|
407 |
Selle kohta olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse ajaline, isikuline ja esemeline kohaldamisala on piiritletud asjaomase ajavahemiku (otsuse lisa I punkti lõige 4), asjaomaste isikute (otsuse lisa II punkti lõige 5) ja otsingusõnade (otsuse lisa VII punkt) täpsete määratlustega, mistõttu see otsus ei kohusta hagejat koguma ja komisjonile edastama kõiki tema töötajate ja seaduslike esindajate vahel vahetatud dokumente (vt eespool punkt 391). |
|
408 |
Samuti on oluline täpsustada, et vaidlustatud otsus puudutab isiklikke sidevahendeid üksnes siis, kui neid on kasutatud vähemalt üks kord tööalastel eesmärkidel, nagu nähtub selle otsuse lisa I punkti lõikest 2 (vt eespool punktid 8 ja 391). See tingimus võimaldab piirata vaidlustatud otsuse kohaldamisala üksnes isikutega, kes kasutasid oma isiklikke sidevahendeid tööalastel eesmärkidel. Sellega seoses tuleb täpsustada, et kõnealuse teabenõude eesmärk on tuvastada konkurentsieeskirjade rikkumisi, kusjuures selles valdkonnas võivad asjaomased isikud vahetada asjakohast teavet muude sidevahenditega kui tööalased sidevahendid. |
|
409 |
Lisaks tuleb rõhutada, et määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud teabe nõudmise otsuse – nagu vaidlustatud otsus – eesmärk ei ole iseenesest koguda teavet, mis on seotud asjaomaste isikute eraeluga või nende isikuandmetega, vaid koguda vajalikku teavet, et kontrollida eeldusi, et sellest määrusest tulenevaid kohustusi on rikutud. See tähendab, et asjaomaste isikute eraeluga seotud teavet ja nende isikuandmeid kogutakse üksnes aktsessoorselt, välja arvatud juhul, kui need andmed on äri jaoks olulised ja seetõttu sellise rikkumise tuvastamiseks tarvilikud (vt selle kohta analoogia alusel 22. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑94/00, EU:C:2002:603, punkt 45). |
|
410 |
Teisena on vaidlustatud otsusega kaasnev riive piiratud menetluslike tagatistega, mis puudutavad tundlike isikuandmete kaitset. Nimelt on vaidlustatud otsuse lisa punkti IV lõike 10 alapunktis l ette nähtud, et kui teatavad dokumendid sisaldavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1) määratletud tundlikke isikuandmeid, esitatakse need dokumendid krüpteeritult ja eraldi ning need määratletakse „tundlike isikuandmetena“. |
|
411 |
Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse 2016/679 artikli 9 lõike 1 kohaselt, arvestades selle määruse põhjendust 10, tähendab mõiste „tundlikud isikuandmed“ isikuandmeid, mille töötlemisest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, biomeetrilisi andmeid, mille töötlemine võimaldab füüsilise isiku kordumatut tuvastamist, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu või seksuaalse sättumuse kohta. |
|
412 |
Nii on vaidlustatud otsuses ette nähtud konkreetsed menetluslikud tagatised seoses tundlike isikuandmetega, mis tagavad, et need andmed tuleb esitada krüpteeritult ja eraldi. |
|
413 |
Igal juhul tuleb täpsustada – nagu nähtub eespool punktist 22 –, et vaidlustatud otsust muudeti ja täiendati 24. jaanuari 2024. aasta otsusega. Täpsemalt nähtub selle otsuse põhjenduse 13 punktist a, et mis puudutab isikuandmeid, siis vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse kuuluvad dokumendid, mis ei ole seotud hageja äritegevusega ja mis sisaldavad tundlikke isikuandmeid määruse 2016/679 artikli 9 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), artikli 10 tähenduses, võib paigutada virtuaalsesse andmeruumi, nagu on ette nähtud 29. oktoobri 2020. aasta kohtumääruste Facebook Ireland vs. komisjon (T‑451/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:515) ja Facebook Ireland vs. komisjon (T‑452/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:516) resolutsiooni punktis 2, et komisjon saaks kontrollida, ega need ei ole tema uurimise seisukohast olulised. |
|
414 |
Kohtuistungil selgitas komisjon, et vaidlustatud otsuse lisa IV punkti lõike 10 alapunktis l ja 24. jaanuari 2024. aasta otsuse põhjenduse 13 punktis a ette nähtud menetluslikud tagatised on kumulatiivsed. |
|
415 |
24. jaanuari 2024. aasta otsusega kehtestatud virtuaalse andmeruumi menetlus võimaldab vaidlustatud otsuse rakendamist veelgi enam piiritleda, andes täiendavaid menetluslikke tagatisi tundlike isikuandmete kaitse tagamiseks. Selle kohta tuleb täpsustada, et harta artikli 8 lõikes 1 tagatud õigus isikuandmete kaitsele on tihedalt seotud harta artiklis 7 tagatud õigusega eraelu puutumatusele, nagu nähtub allpool punktis 444 viidatud kohtupraktikast ja allpool punktides 442–454 esitatud analüüsist. |
|
416 |
Kolmandana on konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni läbiviidava uurimise raames esitatud teabe edastamine ja töötlemine piiritletud üldiste menetluslike tagatistega, mille eesmärk on eelkõige tagada nende andmete turvalisus, terviklikkus ja konfidentsiaalsus. |
|
417 |
Nimelt võivad isikuandmetega tutvuda üksnes uurimise eest vastutavad komisjoni teenistujad ja ametnikud. Komisjoni teenistujatel on ELTL artikli 339 ja määruse nr 139/2004 artikli 17 alusel range kohustus ametisaladust hoida. Viimati nimetatud säte keelab komisjoni teenistujatel ja ametnikel avaldada saadud teavet või kasutada seda muul eesmärgil kui see, milleks see koguti. Lisaks on komisjoni ametnikel ja teenistujatel kohustus täita Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklit 17, mis käsib neil hoiduda – muu hulgas pärast teenistusest lahkumist – „tööülesannete täitmisel saadud teabe loata avaldamisest, kui seda teavet ei ole juba avaldatud või kui see pole kättesaadav avalikkusele“. |
|
418 |
Seega ei saa järeldada, et vaidlustatud otsus kahjustab harta artikli 7 olemust. |
– Liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkide taotlemine
|
419 |
Kohtupraktika kohaselt taotleb konkurentsiõigus siseturu toimimiseks vältimatult vajalikku eesmärki vältida sellel turul konkurentsimoonutusi, mis kahjustavad üldist huvi, eraldiseisvaid ettevõtjaid ja tarbijaid (vt selle kohta analoogia alusel 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Nordzucker jt, C‑151/20, EU:C:2022:203, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2018. aasta kohtuotsus České dráhy vs. komisjon, T‑621/16, ei avaldata, EU:T:2018:367, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
420 |
Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsus väljendab komisjonile määruse nr 139/2004 artikliga 11 antud pädevusi, mille eesmärk on võimaldada komisjonil täita talle aluslepingutega pandud ülesannet tagada konkurentsieeskirjade järgimine siseturul. |
|
421 |
Konkurentsiõiguse tõhusa kohaldamisega seotud üldise huvi tähtsust rõhutab ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Võttes eelkõige arvesse negatiivseid tagajärgi, mis võivad olla konkurentsiõiguse rikkumistel konkurentsile turgudel, ja raskusi rikkumiste avastamisel ja uurimisel, on oluline, et konkurentsiasutused ja muud õiguskaitseasutused saaksid kooskõlastada oma jõupingutusi sellise konkurentsivastase tegevuse avastamiseks ja karistamiseks. Konkurentsiõiguse rakendamine on hädavajalik majandusturgude tulemuslikkuse potentsiaali ja õigluse säilitamiseks ning seega riigi majanduslikuks heaoluks (vt EIK 1. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Ships Waste Oil Collector B.V. jt vs. Madalmaad, CE:ECHR:2025:0401JUD000279916, punkt 197 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
422 |
See eesmärk kujutab endast üldist huvi pakkuvat eesmärki, mis võib õigustada harta artiklis 7 tagatud põhiõiguse riivet, isegi kui riive on raske (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 20). |
|
423 |
Järelikult aitab vaidlustatud otsus kaasa liidu tunnustatud üldist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele. |
– Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine
|
424 |
Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimine nõuab, et piirangud, mida liidu õigusaktid võivad hartaga tagatud õigustele ja vabadustele seada, ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet ning tekitatavad ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured. Seega tuleb harta artikliga 7 tagatud õiguste piiramise põhjendamise võimalikkust hinnates kaaluda piiranguga kaasneva riive raskust ja kontrollida, et piiranguga taotletava üldist huvi teeniva eesmärgi olulisus oleks vastavuses riive raskusega (vt 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Orde van Vlaamse Balies jt, C‑694/20, EU:C:2022:963, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
425 |
Mis puudutab küsimust, kas eraelu puutumatuse õiguse piirang, mis vaidlustatud otsusest tuleneb, on sobiv, siis tuleb asuda seisukohale, et arvestades eespool punkte 419–423, on selline teabe nõudmise otsus nagu vaidlustatud otsus, mis on vastu võetud määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel, sobiv meede, et saavutada üldise huvi eesmärk milleks on kaitsta tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul, sest see paneb asjaomastele äriühingutele kohustuse koguda ja edastada komisjonile teavet, mis on vajalik konkurentsivastase tegevuse olemasolu kindlakstegemiseks.
|
|
426 |
Mis puudutab nõuet, et eraelu puutumatuse õiguse piiramine peab olema vajalik, siis see nõue ei ole täidetud, kui taotletavat üldise huvi eesmärki on mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem asjaomaste isikute põhiõigusi. Vajalikkuse nõue on seevastu täidetud, kui kõnealuste andmete töötlemise eesmärki ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem asjaomaste isikute põhiõigusi, eelkõige harta artikliga 7 tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele (vt selle kohta 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punktid 87 ja 88 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
427 |
Selles kontekstis tuleb meenutada, et digitaalses keskkonnas on selge, et kirjavahetus ettevõtja sees või ettevõtjate vahel toimub suures osas elektrooniliselt, tööalaste või isegi isiklike sidevahendite abil. |
|
428 |
Komisjoni uurimispädevus konkurentsiõiguse valdkonnas kaotaks aga oma soovitava toime, kui ettevõtjad võiksid vältida teabenõuetele vastamise kohustust üksnes põhjusel, et teatud dokumendid sisaldavad märget „isiklik“ või „era“ või neid vahetatakse isiklike sidevahendite abil, ilma et analüüsitaks küsimust, kas need dokumendid sisaldavad tegelikult teavet, mis on seotud kõnealuste ettevõtjate äritegevusega. |
|
429 |
Seega peab komisjonil konkurentsiõiguse tõhususe tagamiseks olema võimalik nõuda kogu teavet, mis on vajalik, et täita ülesandeid, mis on talle pandud määrusega nr 139/2004, ja mis sisaldub tööalastes või isegi isiklikes sidevahendites, tingimusel et isiklikke sidevahendeid on kasutatud tööalasel eesmärgil, järgides samas harta artiklis 7 tagatud õigust eraelu puutumatusele. |
|
430 |
Seega tuleb vaidlustatud otsusega hagejale pandud kohustust koguda ja edastada komisjonile selles mainitud dokumente ning kaasnevat kohustust koguda eraelu puudutavaid andmeid pidada vajalikuks, et saavutada üldise huvi eesmärk kaitsta konkurentsi siseturul, sest seda eesmärki ei ole mõistlikult võimalik sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem põhiõigusi, eelkõige harta artikliga 7 tagatud õigust eraelu puutumatusele.
|
|
431 |
Harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse teostamise piirangu rangelt proportsionaalset laadi hinnates tuleb kaaluda juhtumi kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid. Nende asjaolude hulka kuulub eelkõige kõnealuste põhiõiguste teostamisele seatud piirangu raskus, mis sõltub nende andmete laadist ja tundlikkusest, millele pädevad asutused võivad juurde pääseda, selle piiranguga taotletava üldise huvi eesmärgi olulisusest, asjaomaste dokumentide omaniku seosest asjaomase süüteoga või ka kõnealuste andmete asjakohasusest faktiliste asjaolude tuvastamisel (vt 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punktid 89 ja 90 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
432 |
Esimesena, mis puudutab riive raskust, siis nagu nähtub eespool punktist 396, kaasneb vaidlustatud otsuses ette nähtud komisjonile edastamise kohustusega oht, et harta artikliga 7 tagatud põhiõigust riivatakse oluliselt. |
|
433 |
Oluline on siiski täpsustada, et vaidlustatud otsus ei võimalda täielikku ja kontrollimatut juurdepääsu kõigile andmetele, mis sisalduvad asjaomaste isikute isiklikes sidevahendites, ning selle eesmärk ei ole kehtestada pideva, sihitamata ja süstemaatilise jälgimise korda, mis hõlmab hageja kõigi töötajate ja seaduslike esindajate – ega ka selles otsuses mainitud asjaomaste isikute – isikuandmete automatiseeritud hindamist (vt selle kohta 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punktid 98–111, ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punktid 91–95 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
434 |
Nimelt tuleb esiteks täpsustada, et vaidlustatud otsuse alusel kogutud dokumentides võivad eraelu puudutavad andmed ilmneda pigem katkendlikult, kui otsitakse ettevõtja äriteavet. Selles kontekstis ei võimalda need andmed iseenesest saada täielikku ülevaadet kõnealuse isiku eraelust ilma täiendava töötlemiseta, mis ei ole mingil juhul aga uurimise eesmärk. |
|
435 |
Teiseks, nagu on täpsustatud eespool punktides 8 ja 408, laieneb vaidlustatud otsuses sisalduv kohustus kirjavahetusele, mis toimub nii tööalaste sidevahendite kui ka asjaomaste isikute isiklike sidevahendite, näiteks nende isiklike mobiiltelefonide abil, aga üksnes siis, kui neid kasutati vähemalt üks kord tööalastel eesmärkidel. Seega on teabetaotluse ulatus piiratud seoses kohustusega edastada vaidlustatud otsuse lisa III punkti lõikes 7 nimetatud dokumendid, mis pärinevad isiklikest sidevahenditest, et piirata riivet harta artiklis 7 tagatud õigusele eraelu puutumatusele. |
|
436 |
Kolmandaks tuleb märkida, et asjaomased isikud valiti välja kas nende ülesannete ja äriühingu esindaja rolli olulisuse tõttu hageja talitustes või tema peamises aktsionäris või nende staatuse tõttu kui pressikaardiga isikud, kuna selle taotluse eesmärk on kindlaks teha, kas hageja avaldas Lagardère’ile otsustavat mõju, nagu nähtub eespool punktis 10 esitatud asjaoludest. Seetõttu ei piirdu vaidlustatud otsus mitte ainult taotlusega koguda asjaomaseid dokumente hageja kõrgema juhtkonna liikmetelt, vaid selles on ka rangelt piiritletud pressikaartide omanike teabe edastamine, nagu nähtub eespool punktidest 353‑358. |
|
437 |
Teisena nähtub eespool punktides 419–423 meenutatud asjaoludest, et tõhusa ja moonutamata konkurentsi kaitsmise eesmärgi olulisus siseturul võib õigustada harta artiklis 7 sätestatud põhiõiguse riivet, isegi kui riive on raske. |
|
438 |
Kolmandana, mis puudutab seost kõnealuste sidevahendite omaniku ja asjaomase rikkumise vahel, siis tuleb märkida, et selliste eraeluliste andmete kogumine ja neile juurdepääs, mis võivad asuda tööalastes sidevahendites ja isiklikes sidevahendites, mida on vähemalt üks kord kasutatud tööalasel eesmärgil, on põhimõtteliselt aktsessoorsed, kui otsitakse ärialast teavet, mille eesmärk on esitada süüdistus uurimise all olevale ettevõtjale. Sellest tuleneb, et konkurentsialase uurimise esemeks olevate isikuandmete kogumise ja nendega tutvumise eesmärk ei ole põhimõtteliselt tuvastada nende andmete omanikust füüsilise isiku konkurentsialast vastutust, vaid üksnes sellise juriidilise isiku vastutust, kellega sellel füüsilisel isikul on töösuhe. |
|
439 |
Neljandana tuleb meenutada, et a posteriori kohtuliku kontrolli olemasolu on põhiline garantii, et tagada kõnealuse meetme kooskõla harta artikliga 7 (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Just selle kohta on määruse nr 139/2004 artikli 11 lõikes 3, mille alusel vaidlustatud otsus vastu võeti, täpsustatud, et teabe nõudmise otsustes peab olema märgitud õigus selliseid otsuseid liidu kohtus vaidlustada. |
|
440 |
Järelikult, mis puudutab seda, kas vaidlustatud otsusega kehtestatud piirangud harta artikliga 7 tagatud õigusele eraelu puutumatusele on rangelt proportsionaalsed, siis vaidlustatud otsuse täitmisega kaasnevad ebamugavused ei näi olevat ebaproportsionaalsed võrreldes selle otsuse üldise huvi eesmärgiga, mis seisneb konkurentsi kaitsmises siseturul (vt eespool punktid 419–423). |
|
441 |
Hageja muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber. |
|
442 |
Esiteks, mis puudutab hageja viidatud vahetegemist ühelt poolt mõiste „isikuandmed“ ja teiselt poolt „eraelu“ alla kuuluva teabe vahel, siis on tõsi, et vaidlustatud otsuses on kehtestatud menetluslikud tagatised seoses tundlike isikuandmetega, nagu need on määratletud määruse 2016/679 artikli 9 lõikes 1. |
|
443 |
Siiski tuleb rõhutada, et pelk asjaolu, et vaidlustatud otsusega kehtestatud menetluslikud tagatised viitavad üksnes tundlikele isikuandmetele, mitte aga üldiselt eraeluga seotud andmetele, ei tähenda iseenesest, et see otsus ei järgi harta artikliga 7 tagatud põhiõigust eraelu puutumatusele. |
|
444 |
Nimelt tuleb rõhutada, et harta artikli 8 lõikes 1 tagatud õigus isikuandmete kaitsele on tihedalt seotud harta artiklis 7 sätestatud õigusega eraelu puutumatusele (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 47, ning 24. novembri 2011. aasta kohtuotsus Asociación Nacional de Establecimientos Financieros de Crédito, C‑468/10 ja C‑469/10, EU:C:2011:777, punkt 41). |
|
445 |
Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudutab harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õigus eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 52). Seega vastab selline töötlemine – tingimusel, et määrusest 2016/679 tulenevad isikuandmete seadusliku töötlemise tingimused on täidetud – põhimõtteliselt harta artiklites 7 ja 8 sätestatud nõuetele (5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 332). |
|
446 |
Käesolevas asjas olgu meenutatud, et määruse 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti c kohaselt töötleb hageja isikuandmeid seaduslikult, kui ta edastab komisjonile neid andmeid sisaldavaid dokumente, mida vaidlustatud otsusega temalt nõutakse. |
|
447 |
Lisaks töötlevad liidu institutsioonid määruse 2018/1725 artikli 5 lõike 1 punkti a alusel isikuandmeid seaduslikult, kui see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või nende institutsioonide avaliku võimu teostamiseks. |
|
448 |
Sellega seoses kujutab vaidlustatud otsus endast komisjonile määrusega nr 139/2004 antud pädevuse teostamise väljendust, mis – nagu on märgitud eespool punktis 420 – aitab toimida aluslepingutega kavandatud konkurentsireeglistikul, mille järgimine on ettevõtjatele kohustuslik. |
|
449 |
Lisaks väärib meenutamist, et harta artiklis 7 tunnustatud põhiõigus ei ole absoluutne eelisõigus, vaid selle arvessevõtmisel tuleb silmas pidada selle ülesannet ühiskonnas (vt selle kohta 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
450 |
Nagu nähtub eespool punktides 403–418 ja 424–440 esitatud analüüsist, ei kahjusta käesolevas asjas vaidlustatud otsusega kehtestatud piirangud harta artikliga 7 tagatud õigusele eraelu puutumatusele selle põhiõiguse olemust ega ole ebaproportsionaalsed võrreldes nimetatud otsusega taotletava eesmärgiga kaitsta tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul. |
|
451 |
Seega ei saa hageja argument, et vaidlustatud otsuses ette nähtud menetluslikke tagatisi ei kohaldata kõigi asjaomaste isikute eraelu puudutavate andmete suhtes, vaid üksnes tundlike isikuandmete suhtes, iseenesest kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse kooskõla harta artiklis 7 tagatud põhiõigusega. |
|
452 |
Ehkki vastab tõele, et vaidlustatud otsuses on mainitud üksnes tagatisi, mis puudutavad tundlikke isikuandmeid, nähtub igal juhul eespool punktist 23 samuti, et komisjon kohaldas virtuaalse andmeruumi tagatist andmetele, mis kuuluvad erasfääri. |
|
453 |
Tuleb küll märkida, et virtuaalse andmeruumi kohaldamisala laiendamist erasfääri kuuluvatele dokumentidele ei ole mõne otsusega ametlikult vormistatud. |
|
454 |
Nagu nähtub aga allpool punktidest 472 ja 473, näitas komisjon siiski, et ta on võtnud endale kohustuse kaitsta asjaomaste isikute eraelu, rahuldades hageja 21. jaanuari 2025. aasta taotluse võtta tagasi teatavad eraelulist teavet sisaldavad dokumendid. |
|
455 |
Teiseks, mis puudutab hageja argumenti vaidlustatud otsuse lisa III punkti lõikes 9 sisalduva nõude kohta esitada selle lisa III punkti lõikele 7 vastavad dokumendid tervikuna, siis piisab, kui meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 240, ei saa see argument tõendada proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kuna teabe kontekst võib hõlbustada selle mõistmist ja selgitada selle asjakohasust uurimise jaoks. |
|
456 |
Kolmandaks väidab hageja, et komisjonile võib vaidlustatud otsuse alusel edastada dokumente, mis on hõlmatud eraelu puutumatusega või mis sisaldavad isikuandmeid teatud asjaomaste isikute „poliitiliste vaadete“ või „usuliste veendumuste“ kohta. Selle kohta tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et teatud dokumendid, mis sisaldavad „poliitilisi vaateid“ või „usulisi veendumusi“, võivad olla hageja äritegevusega seotud dokumentide hulgas ja võivad olla asjakohased komisjoni uurimise jaoks, sest see uurimine puudutab osaliselt võimalikku otsustavat mõju Lagardère’i kontserni väljaannetele või üksustele poliitilistel, usulistel või filosoofilistel teemadel. Lisaks ei too hageja välja alternatiivseid või täiendavaid otsingusõnu, mille alusel oleks vähem võimalik saada andmeid, mis puudutavad asjaomaste isikute poliitilisi vaateid või usulisi veendumusi. |
|
457 |
Neljandaks, mis puudutab hageja argumenti, et vaidlustatud otsuses tehtud ettekirjutus on vastuolus Prantsuse tööõigusega, siis tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õiguse esimuse põhimõte kehtestab liidu õiguse esmajärjekorras kohaldatavuse liikmesriikide õiguse ees ja paneb kõigile liikmesriikide asutustele kohustuse tagada erinevate Euroopa Liidu õigusnormide täiemahuline toime, kusjuures liikmesriikide õigus ei saa mõjutada nende erinevate õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (vt 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
458 |
Käesoleval juhul tuleb igal juhul märkida, et hageja ei esita konkreetset analüüsi Prantsuse õiguse kindlate sätete kohta, mida on mainitud üksnes hagiavalduse 160. ja 161. joonealuses märkuses. |
|
459 |
Täiendavate selgituste või tõendite puudumisel tuleb hageja argument Prantsuse tööõiguse kohta tagasi lükata, sest see ei vasta kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud täpsuse nõuetele. |
|
460 |
Seega tuleb seitsmes väide tagasi lükata. |
Hageja esitatud lisatõendid
26. juulil 2024 esitatud tõendid
|
461 |
Üldkohtu kantseleisse 26. juulil 2024 saabunud dokumendiga esitas hageja kodukorra artikli 85 lõikele 3 tuginedes lisatõendeid, milleks on mitu kirja, mida tema ja komisjon vahetasid küsimuses, kas ja millistel tingimustel võisid Piirideta Reporterite valduses olla vastuväited (või kuidas see organisatsioon võis neist teadlik olla), mis saadeti talle koondumiste kontrolli menetluses, mille komisjon registreeris numbriga M.10433 – Vivendi/Lagardère. |
|
462 |
Komisjon väidab oma 19. augusti 2024. aasta seisukohtades, et hageja esitatud tõendid on vastuvõetamatud, sest kodukorra artikli 85 lõike 3 tingimused ei ole täidetud, kuivõrd hageja viivitas põhjendamatult tõendite esitamisega. Komisjoni sõnul ei selgita hageja, miks ta ootas kümme kuud pärast Piirideta Reporterite 15. juuni 2023. aasta avaldust, et üritada „mõista, millistel tingimustel võis Piirideta Reporterite valduses olla komisjoni toimikus sisalduv konfidentsiaalne dokument või kuidas võis see organisatsioon olla sellest teadlik“, või paluda komisjonil „algatada sisejuurdlus“, kuigi ta oleks saanud seda teha ammu enne esimest menetlusdokumentide vahetamist. Igal juhul väidab komisjon, et tõendid on hagi hindamisel ilmselgelt asjakohatud. Komisjoni sõnul on nende tõendite eesmärk üksnes ära kasutada ühte kunagist tüli Piirideta Reporterite ja hageja vahel ning need ei toeta mingil viisil argumente, mille hageja on oma väidete põhjendamiseks juba esitanud. Nende tõendite esitamine on üksnes hageja strateegia uus väljendus, mis seisneb rohkete taotluste ja menetlusküsimuste esitamises, et uurimise edenemist aeglustada. |
|
463 |
Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 85 lõikes 3 on sätestatud, et „[e]randkorras võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud“. |
|
464 |
Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et hageja esitatud kirjad on hilisema kuupäevaga kui hagiavaldus (23. november 2023) ja repliik (8. aprill 2024). Hageja ei saanud seega neid tõendeid lisada ei repliigile ega ammugi mitte hagiavaldusele (vt selle kohta 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Bezouaoui ja HB Consultant vs. komisjon, T‑478/18, ei avaldata, EU:T:2021:2, punkt 79 ning seal viidatud kohtupraktika). Neil asjaoludel tuleb need tõendid seega lugeda vastuvõetavaks. |
|
465 |
Siiski, nagu rõhutab komisjon, ei ole need tõendid käesoleva hagi hindamisel asjakohased. |
|
466 |
Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et komisjoni sõnul ei saatnud ta vastuväidete mittekonfidentsiaalset versiooni juhtumis M.10433 – Vivendi/Lagardère Piirideta Reporteritele, keda selles juhtumis ei tunnustatud huvitatud kolmanda isikuna, kuna see organisatsioon ei olnud seda taotlenud. Sellest tuleneb, et Piirideta Reporteritel oli juurdepääs sellele versioonile mõne huvitatud kolmanda isiku vahendusel, kes ei täitnud oma avalikustamata jätmise kohustust ja keda komisjon ei suutnud kindlaks teha. |
|
467 |
Huvitatud kolmanda isiku käitumist ei saa aga komisjonile süüks panna. |
|
468 |
Lisaks, nagu rõhutab komisjon, ei ole sellel isikul lubatud avalikustada kõrvalisele isikule ärisaladusi, konfidentsiaalset teavet või tundlikke isikuandmeid. |
|
469 |
Nimelt on komisjoni 20. aprilli 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/914, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 802/2004 (ELT 2023, L 119, lk 22), artikli 16 lõikes 2 ette nähtud, et „[k]ui on esitatud vastuväited või täiendavad vastuväited, võib komisjon saata kolmandatele isikutele selliste vastuväidete mittekonfidentsiaalse versiooni või teavitada neid menetluse laadist ja sisust muul asjakohasel viisil[; s]elleks määravad teatise esitajad vastavalt artikli 18 lõike 3 teisele ja kolmandale lõigule viie tööpäeva jooksul alates vastuväidete kättesaamisest kindlaks kogu teabe, mida nad peavad vastuväidetes konfidentsiaalseks[; k]omisjon esitab kolmandatele isikutele vastuväidete mittekonfidentsiaalse versiooni, mida võib kasutada üksnes määruse […] nr 139/2004 kohases asjakohases menetluses[; k]olmandad isikud peavad selle kasutuspiiranguga nõustuma enne vastuväidete mittekonfidentsiaalse versiooni kättesaamist“. |
|
470 |
Käesolevas asjas ei tõenda ükski toimiku dokument siiski seda, et komisjon oleks hagejat puudutava konfidentsiaalse teabe avalikustanud. Lisaks ei põhjenda hageja kuidagi oma argumenti, et Piirideta Reporterite juurdepääs vastuväidete mittekonfidentsiaalsele versioonile juhtumis M.10433 – Vivendi/Lagardère oleks võinud mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust. |
|
471 |
Sellest järeldub, et hageja 26. juulil 2024 esitatud tõendid ei ole käesoleva hagi hindamisel asjakohased. |
6. veebruaril 2025 esitatud tõendid
|
472 |
Üldkohtu kantseleisse 6. veebruaril 2025 saabunud dokumendiga esitas hageja kodukorra artikli 85 lõikele 3 tuginedes kirja, mille ta saatis komisjonile 21. jaanuaril 2025 ja milles ta palus komisjonil eemaldada toimikust dokumendid, mis sisaldavad eraelulist teavet ning asuvad 2024. aasta septembris ja oktoobris edastatud dokumentide hulgas (edaspidi „eemaldamistaotlus“), ning mitu dokumenti, mida eemaldamistaotlus puudutab. |
|
473 |
Komisjon selgitab oma 25. veebruari 2025. aasta seisukohtades, et ta rahuldas eemaldamistaotluse, kustutas asjaomased dokumendid ja kinnitas seda toimingut 19. veebruari 2025. aasta e-kirjaga. Lisaks ei selgita hageja kuidagi, millised otsingusõnad viisid nende dokumentide esitamiseni, ega seda, kuidas need dokumendid kuuluvad vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse, samas kui hageja ise täpsustab, et neid ei oleks tohtinud kunagi esitada. Komisjon täpsustab samuti, et kõik dokumendid ja failid, mille hageja esitas vastuseks vaidlustatud otsusele, pärinevad tööalastest sidevahenditest ning et hageja keeldus virtuaalse andmeruumi loomisest. Lõpuks rõhutab komisjon, et ta nõustus jätma teabenõude kohaldamisalast välja erasfääri kuuluva kirjavahetuse, nagu hageja seda ise määratles. |
|
474 |
Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et kuna hageja möönab ühest küljest, et eemaldamistaotluses nimetatud dokumendid edastati komisjonile tehnilise vea tõttu ning neid ei oleks tohtinud kunagi lisada tema poolt 2024. aasta septembris ja oktoobris edastatud dokumentide hulka, ning kuna teisest küljest rahuldas komisjon eemaldamistaotluse, ei ole hageja 6. veebruaril 2025 esitatud tõendid käesoleva hagi hindamisel enam asjakohased. |
Järeldus
|
475 |
Kuna ükski hageja esitatud väidetest ei ole põhjendatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta. |
Kohtukulud
|
476 |
Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõista temalt välja komisjoni kohtukulud, sealhulgas kohtukulud seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlustega, mis on registreeritud numbritega T‑1097/23 R, C‑90/24 P(R)‑R, C‑90/24 P(R), T‑1097/23 R‑RENV ja C‑470/24 P(R)‑R. |
|
477 |
Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab nõukogu ise oma kohtukulud. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Üldkohus (üheksas koda viieliikmelises koosseisus) otsustab: |
|
|
|
|
Truchot Jaeger Schwarcz Sampol Pucurull Perišin Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. juunil 2026 Luxembourgis. Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse