Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
15. oktoober 2026(*)
Apellatsioonkaebus – Piiravad meetmed seoses sõjalise agressiooniga Ukraina vastu – Otsus 2014/145/ÜVJP – Artikli 2 lõike 1 lõpuosa – Piiravad meetmed, mis on kehtestatud füüsilise isiku suhtes, kes on seotud teise füüsilise isikuga, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid – Mõiste „seotus“ kahe isiku puhul, keda seob perekondlik side
Kohtuasjas C‑695/23 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 16. novembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus,
Galina Evgenyevna Pumpyanskaya, elukoht Jekaterinburg (Venemaa), esindajad: Rechtsanwälte A. Egger, P. Goeth, G. Lansky ja E. Steiner, hiljem avvocati M. F. Ciancio ja A. Saccucci,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja S. Van Overmeire,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: kümnenda koja president B. Smulders, viienda koja president M. L. Arastey Sahún (ettekandja) ja kohtunik J. Passer,
kohtujurist: L. Medina,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Apellant palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. septembri 2023. aasta kohtuotsus Pumpyanskaya vs. nõukogu (T‑272/22, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:491), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada nõukogu 9. märtsi 2022. aasta otsus (ÜVJP) 2022/397, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 80, lk 31), ja nõukogu 9. märtsi 2022. aasta rakendusmäärus (EL) 2022/396, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 80, lk 1; edaspidi koos „vaidlusalune otsus ja määrus“), osas, milles tema nimi kanti vaidlusaluse otsuse ja määrusega neile lisatud loeteludesse.
Õiguslik raamistik ja vaidluse taust
2 Käesoleva kohtuasja faktiline ja õiguslik kontekst on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–17. Käesoleva kohtuasja huvides võib selle kokku võtta ja seda täiendada järgmiselt.
3 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mille Euroopa Liit on alates 2014. aastast võtnud vastusena Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavale või ohustavale tegevusele.
4 Apellant on Vene kodanik.
5 Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 17. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16).
6 Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).
Otsus 2014/145
7 Otsuse 2014/145, mida on muudetud otsusega 2022/329 (edaspidi „otsus 2014/145“), artikli 1 lõikega 1 kohustatakse liikmesriike võtma vajalikud meetmed, et muu hulgas füüsilised isikud, kes vastavad eelkõige selle punktis e toodud kriteeriumile, ja nendega seotud füüsilised isikud ei siseneks nende territooriumile ega läbiks seda.
8 Otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g on ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad eelkõige füüsilistele isikutele, kes vastavad punktis g määratletud kriteeriumile, ning nendega seotud füüsilistele isikutele, kusjuures see kriteerium on sisuliselt identne selle otsuse artikli 1 lõike 1 punktis e ette nähtud kriteeriumiga. Nimetatud otsuse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:
[…]
g) juhtivad ettevõtjad või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks,
[…]
ning nendega seotud füüsilised või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on loetletud lisas.“
9 Otsuse 2014/145 artikli 2 lõigetes 3–5, 7 ja 8 on sisuliselt ette nähtud, et liikmesriikide pädevad asutused võivad teatud olukorras ja tingimustel lubada teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist ja lubada makseid teatud üksustele ning et selle otsuse lisas olevasse loetellu kantud füüsilised või juriidilised isikud, üksused või asutused võivad teha makseid tulenevalt lepingust, mis on sõlmitud enne nende loetellu kandmise kuupäeva.
10 Sama otsuse artikli 6 kolmandas lõigus on sätestatud, et see otsus vaadatakse korrapäraselt läbi ning et vajaduse korral pikendatakse selle kehtivust või muudetakse seda, kui nõukogu leiab, et otsuse eesmärke ei ole saavutatud.
Määrus nr 269/2014
11 Määruse nr 269/2014, mida on eelkõige muudetud määrusega 2022/330 (edaspidi „määrus nr 269/2014“), artikli 3 lõike 1 punktis g on koostoimes selle määruse artikliga 2 ette nähtud selliste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, mis kuuluvad eelkõige füüsilistele isikutele, kes vastavad kriteeriumile, mis on määratletud selles punktis g, ning nendega seotud füüsilistele isikutele, sisuliselt identselt sellega, mis on ette nähtud otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis g ja selle lõike lõpuosas.
12 Määruse artiklites 4–6b on sisuliselt korratud neid sätteid, mis on esitatud vastavalt otsuse 2014/145 artikli 2 lõigetes 3–5 ning 7 ja 8.
13 Määruse artikli 14 lõikes 4 on sätestatud, et I lisas esitatud loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.
Vaidlusalused aktid
14 Arvestades olukorra tõsidust Ukrainas, võttis nõukogu 9. märtsil 2022 vastu vaidlusalused aktid. Nimetatud aktidega kanti apellandi nimi otsusele 2014/145 lisatud loetellu ja määruse nr 269/2014 I lisas olevasse loetellu järgmistel põhjendustel:
„[Apellant] on sihtasutuse BF „Sinara“ nõukogu esinaine; see sihtasutus tegutseb suurte ettevõtete, sealhulgas PJSC Pipe Metallurgical Company, heategevusliku tegevuse korraldajana. Ta on abielus Alexander Dmitrievich Pumpyanskyga, kes on nafta- ja gaasitööstuse jaoks terastorusid valmistava Vene ettevõtte PJSC Pipe Metallurgical Company direktorite nõukogu esimees. Dmitry A. Pumpyansky on Venemaa miljardärist ettevõtja. Samuti on ta Group Sinara juht ja juhatuse liige. Mõlemad ettevõtted toetavad Venemaa Föderatsiooni ametivõime ja riigiettevõtteid, sealhulgas Venemaa raudteed, Gazpromi ja Rosnefti ning saavad kasu nendega tehtavast koostööst.
Seetõttu on [apellant] füüsiline isik, kes on seotud juhtiva ettevõtjaga, kes on seotud majandussektoritega, mis on Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse oluliseks tuluallikaks.“
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
15 Apellant esitas 17. mail 2022 Üldkohtu kantseleisse hagi, milles palus tühistada vaidlusalused aktid teda puudutavas osas. Tühistamishagis vaidlustas ta esimeses väites nõukogu hinnangu, mille kohaselt vastab tema olukord otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 lõpuosas ja artikli 2 lõike 1 lõpuosas ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 lõpuosas ette nähtud kriteeriumile (edaspidi „seotuse kriteerium“), kuna ta on „seotud“ oma abikaasaga, kelle suhtes omakorda kohaldati piiravaid meetmeid otsuse 2014/145 artikli 1 lõike 1 punktis e ja artikli 2 lõike 1 punktis g ning määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punktis g ette nähtud kriteeriumi alusel (edaspidi „kriteerium g“). Teises väites leidis ta lisaks, et nõukogu rikkus tema põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet.
16 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega apellandi hagi rahuldamata. Olles selle kohtuotsuse punktides 49–60 leidnud, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta kandis apellandi abikaasa kriteeriumi g alusel otsuse 2014/145 lisas ja määruse nr 269/2014 I lisas olevasse loetellu, otsustas ta nimetatud kohtuotsuse punktides 62–84, et nõukogu võis õiguspäraselt asuda seisukohale, et apellant on tõesti seotud oma abikaasaga seotuse kriteeriumi tähenduses.
17 Seoses viimati nimetatud küsimusega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et mõiste „seotus“ hõlmab eelkõige füüsilisi või juriidilisi isikuid, keda üldiselt seovad ühised huvid, ilma et selleks oleks vaja seost majandustegevuse kaudu, kuid mis ei pea siiski põhinema üksnes perekondlikul sidemel. Seejärel leidis ta selle kohtuotsuse punktis 70, et kuigi apellant ei täitnud otseseid ülesandeid kahes äriühingus, milles tema abikaasa osales, olid mõlemad abikaasad seotud ühiste huvidega, mis lähevad kaugemale neid ühendavast perekondlikust sidemest, kuna apellant täitis olulisi ülesandeid sihtasutuses, mille ülesanne on juhtida nende kahe äriühingu heategevuslikku tegevust. Üldkohus järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 71, et nõukogu esitas piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumi, mis võivad näidata apellandi seotust juhtiva ettevõtjaga kriteeriumi g tähenduses nii perekondliku sideme kui ka neid ühendava ärisuhte tõttu. Olles leidnud, et apellandi muud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla, lükkas ta sama kohtuotsuse punktis 85 esimese väite põhjendamatuse tõttu tagasi.
18 Lisaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 tagasi teise väite, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja apellandi põhiõigusi. Sisuliselt leidis ta selle kohtuotsuse punktides 89–109, et apellandi põhiõiguste teostamise piiramine, mille põhjustasid tema suhtes võetud piiravad meetmed, vastab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud neljale tingimusele, sealhulgas sellele tingimusele, mis on seotud proportsionaalsuse põhimõttega. Lisaks leidis ta nimetatud kohtuotsuse punktides 110–120, et võttes apellandi suhtes piiravaid meetmeid, ei rikkunud nõukogu võrdse kohtlemise põhimõtet ega õiguskindluse põhimõtet, hoolimata asjaolust, et mõiste „seotus“ on sõnastatud laialt ja annab talle kaalutlusõiguse.
19 Kuna Üldkohus lükkas niisiis tagasi apellandi kaks väidet, jättis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 hagi tervikuna rahuldamata.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
20 Apellant palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– lahendada hagi sisuliselt ja tühistada vaidlusalused aktid teda puudutavas osas ja
– mõista kohtukulud, sealhulgas esimeses kohtuastmes kantud kohtukulud välja nõukogult või
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus, saata asi tagasi Üldkohtusse ja otsustada kohtukulude jaotus edaspidi.
21 Nõukogu palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus otsustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ja kohtuasja lahendada, jätta hagi sisulises osas rahuldamata ja
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja apellandilt.
22 Euroopa Kohtu president otsustas 18. septembri 2024. aasta otsusega peatada kohtuasja menetlemise kuni kohtuotsuse tegemiseni kohtuasjas C‑696/23. Euroopa Kohus kuulutas 26. märtsil 2026. aastal kohtuotsuse Pumpyanskiy jt vs. nõukogu (C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245). Sama päeva otsusega jätkati menetlust käesolevas kohtuasjas.
23 Euroopa Kohtu kantselei teavitas 21. aprilli 2026. aasta kirjadega pooli selle kohtuotsuse kuulutamisest ja küsis nende arvamust selle võimalike tagajärgede kohta käesoleva kohtuasja puhul. Nõukogu ja apellant esitasid selle kohta oma seisukohad vastavalt 13. mai 2026. aasta ja 21. mai 2026. aasta kirjas.
Apellatsioonkaebus
24 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme, olles esiteks leidnud, et apellandi abikaasat võib pidada „juhtivaks ettevõtjaks, kes tegutseb majandussektorites, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluline tuluallikas“ kriteeriumi g tähenduses, otsustades teiseks, et appellant oli „seotud“ oma abikaasaga seotuse kriteeriumi tähenduses, ning otsustades kolmandaks, et apellandi suhtes võetud piiravad meetmed on proportsionaalsed ega riku tema põhiõigusi.
Esimene väide
25 Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49 ja 54, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui kvalifitseeris tema abikaasa „juhtivaks ettevõtjaks, kes tegutseb majandussektorites, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluline tuluallikas“ kriteeriumi g tähenduses.
26 Nõukogu väidab, et esimene väide on vastuvõetamatu, kuna apellant soovib kahtluse alla seada Üldkohtu järeldusi ja faktilistele asjaoludele antud hinnangut. Igal juhul vaidlustab see institutsioon apellandi argumentide põhjendatuse.
27 Tuleb märkida, et kui apellandilt küsiti 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsusest Pumpyanskiy jt vs. nõukogu (C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245) tulenevate tagajärgede kohta, teatas ta, et loobub oma esimesest väitest.
28 Neil asjaoludel on ära langenud vajadus teha otsus selle väite ja nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
Teine väide
Poolte argumendid
29 Teises väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et nõukogu võis ta õiguspäraselt kvalifitseerida oma abikaasaga „seotud“ isikuks seotuse kriteeriumi tähenduses. Apellandi väitel omistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64, 65, 70, 71, 74–76 ja 78 ülemäära suure tähtsuse perekondlikule sidemele, mis teda oma abikaasaga ühendab, kuigi ta oli selle kohtuotsuse punktis 63 siiski märkinud, et perekonna kahte liiget ühendavad ühised huvid ei saa põhineda üksnes neid liikmeid ühendaval perekondlikul sidemel, et oleks täidetud seotuse kriteerium.
30 Lisaks, leides vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis ja punktis 70, et mõiste „seotus“ hõlmab isikuid, kes on seotud ühiste huvidega, mis lähevad kaugemale neid ühendavast perekondlikust sidemest, andis Üldkohus õiguskindluse põhimõtet eirates nii liiga laia kui ka kontseptuaalselt ebaselge tõlgenduse, kuna perekondlikku sidet iseloomustavad tavaliselt ühised huvid, mis ei tõenda sellise suhte olemasolu, mis läheb sellisest sidemest kaugemale.
31 Apellant väidab samuti, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et apellandil on oma abikaasaga ärisuhe. Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, ei ole apellant kunagi osalenud äriühingutes, kus tema abikaasa osales, nimelt TMK ja Sinara kontsern, mida Üldkohus on ka selle kohtuotsuse punktis 70 tunnistanud.
32 Lisaks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane leidis, et tema ja tema abikaasa tegevus eri üksustes tõendas piisavalt ärisuhte olemasolu nende kahe isiku vahel. Täpsemalt jättis Üldkohus tähelepanuta, et tal on sihtasutuses üksnes vabatahtlikud auliikme ülesanded, mistõttu ta ei oleks pidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 otsustama, et apellandi kontrolli puudumise küsimus selle sihtasutuse üle ei ole asjakohane. Lisaks moonutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 70 tõendeid, leides, et see sihtasutus oli „tihedalt“ seotud TMK ja Sinara kontserniga, kuigi ta oli nimetatud kohtuotsuse punktis 69 siiski tõdenud, et need kaks äriühingut olid vaid ühed investorid teiste hulgas ja neil oli seega temaga nõrk seos. Lõpuks järeldas Üldkohus ekslikult, et apellandi ja tema abikaasa vahel on ärisuhe, kuna viimane võõrandas oma aktsiad nimetatud äriühingutes ja kuna tal olid neis äriühingutes ametlikud ülesanded üksnes selleks, et tagada sujuv üleminek enne neist lahkumist.
33 Apellant leiab samuti, et Üldkohtu seisukoht ei olnud piisavalt selge, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64, 70, 71 ja 74, et apellant oli seotud oma abikaasaga nii ärisuhte kui ka ühise huvi kaudu. Lisaks ei ole vaidlustatud kohtuotsus piisavalt põhjendatud, et tõendada, et apellandi ülesanded heategevusorganisatsioonis tõendasid sellist huvi, mis ei puudutanud mitte ainult teda ennast, vaid ka tema abikaasat, kuna selline huvi peab vähemalt saavutama minimaalse taseme, et võimaldada kahe isiku vahelise seotuse esinemist.
34 Lisaks ei ole piiravate meetmete kohaldamine sellise heategevusorganisatsiooni juhatuse liikme suhtes nagu apellant, kes ei osale tegevjuhtimises, kooskõlas ei ELL artikli 21 ega vaidlusaluste aktidega taotletavate eesmärkidega ega põhine ELTL artikli 215 alusel piisaval seosel kolmanda riigiga, mis on liiduga vastasseisus, st käesoleval juhul Venemaa Föderatsiooniga.
35 Lõpuks leiab apellant, et kohtuotsused, millele Üldkohus viitas, et põhjendada oma tõlgendust mõistele „seotus“, st 8. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Prigozhina vs. nõukogu (T‑212/22, EU:T:2023:104), 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑330/15 P, EU:C:2016:601) ning 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus NIOC jt vs. nõukogu (T‑577/12, EU:T:2015:596), ei ole tema suhtes kohaldatavad, kuna tal ei ole koos oma abikaasaga äriühingut, ta ei täida Venemaal ühtegi kõrget ametikohta ning tema näol ei ole tegemist üksusega.
36 Leides, et apellant soovib käesoleva kohtuotsuse punktis 32 kokkuvõtlikult esitatud argumentidega kahtluse alla seada Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis muudab need vastuvõetamatuks, vaidlustab nõukogu apellandi kõigi argumentide põhjendatuse.
Euroopa Kohtu hinnang
37 Esimesena tuleb tagasi lükata apellandi etteheide, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 mõistet „seotus“ tõlgendades õiguskindluse põhimõtet.
38 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et see põhimõte nõuab esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti juhul, kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. See põhimõte nõuab esmajoones seda, et õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ning et neil isikutel oleks võimalik ühemõtteliselt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. Neid nõudeid ei saa siiski mõista nii, et nendega on vastuolus see, kui liidu seadusandja võtab vastu normi ja kasutab seal mõnda abstraktset õigusmõistet, ega ka nii, et see nõuab, et sellises abstraktses normis oleksid mainitud erinevad konkreetsed hüpoteesid, mille korral see kohaldamisele kuuluda võib, kuivõrd kõiki selliseid hüpoteese ei saa seadusandja ega isegi liidu kohus seda normi tõlgendades ette kindlaks määrata (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 188 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 leidis Üldkohus sisuliselt, et mõiste „seotus“ hõlmab isikuid, kes on üldiselt seotud ühiste huvidega, ilma et see nõuaks siiski seost majandustegevuse kaudu või tugineks üksnes perekondlikule sidemele.
40 Esiteks ei tähenda see määratlus, et mõiste „seotus“ piirdub füüsiliste isikute puhul pelgalt perekondliku sideme olemasoluga. Üldkohtu tõlgendus tähendab nimelt, et ühised huvid, mis lähevad sellisest sidemest objektiivselt kaugemale, peavad olema teatavaks tehtud, et ühe perekonna liikmeid saaks pidada „seotud isikuteks“ seotuse kriteeriumi tähenduses. Seda tehes otsustas Üldkohus, et selliste perekonnaliikmete ühised huvid peavad olema ulatuslikumad kui lihtsalt ühised huvid, mis on omased kõigile peresuhetele (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu, C‑703/23 P, EU:C:2025:608, punktid 29 ja 30).
41 Teiseks määratles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 piisavalt selged ja täpsed kriteeriumid selle mõiste kohaldamiseks kahe isiku puhul, kelle vahel on perekondlik side, samas kui tal ei olnud kohustust üksikasjalikult nimetada olukordi, millal nimetatud mõistet saab kohaldada, kuna ühelt poolt tuleb seda tõlgendada laialt ja teiselt poolt, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 ja nagu apellant ise Euroopa Kohtule esitatud menetlusdokumentides möönab, sõltuvad suhete liigid, mida see võib hõlmata, „juhtumi kontekstist ja asjaoludest“ (vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu, C‑703/23 P, EU:C:2025:608, punktid 32 ja 34).
42 Teisena, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei omistanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64, 65, 70, 71, 74–76 ja 78 ülemäära suurt tähtsust perekondlikule sidemele, mis teda oma abikaasaga seovad. Kuigi on tõsi, et Üldkohus meenutab selle kohtuotsuse punktides 64, 71, 74 ja 78 korduvalt, et nõukogu leidis, et apellant oli oma abikaasaga seotud perekondliku sideme ja ärisuhte tõttu, ning tõdes nimetatud kohtuotsuse punktis 65, et apellant on abielus G. Pumpyanskiyga, on sama kohtuotsuse punktis 63 esitatud mõiste „seotus“ määratluse kohaselt siiski tõsi, et Üldkohus märkis selle otsuse punktides 70, 75 ja 76, et ärisuhe apellandi ja tema abikaasa vahel väljendab ühiseid huve, mis lähevad kaugemale neid ühendavast perekondlikust sidemest, ning et nende seos ei põhine seega üksnes viimati nimetatud seotusel.
43 Lisaks ei puudunud Üldkohtu otsuses selgus põhjendusel, et ta leidis väidetavalt, et apellant oli seotud oma abikaasaga nii ärisuhte kui ka ühise huvi kaudu. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 70 ja 71 koostoimes selle kohtuotsuse punktis 63 esitatud mõiste „seotus“ määratlusega, et selleks, et teha kindlaks, kas kahe isiku vahel on seos, tuleb tuvastada nende ühiste huvide olemasolu, kusjuures sellised huvid võivad muu hulgas väljenduda ärisuhtes. Nii leidis Üldkohus punktides 70 ja 71, et apellandil ja tema abikaasal on ühised huvid ärisuhte vormis seotuse kriteeriumi tähenduses.
44 Kolmandana, leides, et Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 vääralt, et ta töötas TMKs või Sinara kontsernis, tõlgendab apellant seda punkti vääralt. Nimetatud punktis piirdus Üldkohus sellega, et tuletas meelde, et nõukogu arvates oli apellant seotud oma abikaasaga nende perekondliku sideme ja ärisuhte tõttu, mis neid ühendab, arvestades nende „vastavaid“ ülesandeid TMKs, Sinara kontsernis ja sihtasutuses BF Sinara. Omadussõnast „vastavad“ koostoimes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 68 Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega nähtub, et apellant täitis ülesandeid sihtasutuses BF Sinara, samas kui tema abikaasa töötas TMKs ja Sinara kontsernis, mida kinnitab ka Üldkohtu järeldus selle kohtuotsuse punktis 70.
45 Neljandana tuleb apellandi argumentide kohta, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis32 ja mille vastuvõetavuse nõukogu on vaidlustanud, meelde tuletada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 58 tuleneb, et edasi saab kaevata ainult õigusküsimustes ning ainult Üldkohus on esiteks pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema järelduste sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Sellisena ei ole faktide hindamine Euroopa Kohtus kontrollimisele kuuluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud. Kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke tagajärgi, mida Üldkohus on neist tuletanud (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 158 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Lisaks, kui apellant väidab, et Üldkohus on moonutanud fakte või tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt faktidele või tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on moonutamise põhjustanud. Lisaks ilmneb väljakujunenud praktikast, et moonutamine peab toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 378 ning seal viidatud kohtupraktika).
47 Esiteks tuleb apellandi selle argumendi kohta, et Üldkohus järeldas ekslikult, et apellandi ja tema abikaasa vahel on ärisuhe, kuigi viimane oli võõrandanud oma aktsiad neis äriühingutes ja täitis nende organites ametlikke ülesandeid üksnes selleks, et tagada sujuv üleminek, tõdeda, et see argument on tihedalt seotud esimese väitega, millele apellant viitab. Arvestades asjaolu, et ta loobus sellest väitest, tuleb asuda seisukohale, et selle argumendi kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Igal juhul kinnitas Euroopa Kohus 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsuse Pumpyanskiy jt vs. nõukogu (C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245) punktides 183–185, et Üldkohus ei rikkunud 6. septembri 2023. aasta kohtuotsuse Pumpyanskiy vs. nõukogu (T‑270/22) punktides 63 ja 65 õigusnormi, kui leidis sisuliselt, et apellandi abikaasa „juhtivaks ettevõtjaks“ kvalifitseerimiseks ei ole vaja tõendada, et ta tegi kuni tema suhtes piiravate meetmete võtmise kuupäevani endiselt nende äriühingute üle tegelikku ja tõhusat kontrolli.
48 Teiseks tuleb apellandi ülejäänud argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32, tunnistada tervikuna vastuvõetavaks, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meenutatud kohtupraktikat. Nimelt, vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei püüa apellant nende argumentidega lihtsalt kahtluse alla seada Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ja hinnangut, vaid kritiseerib ärisideme õiguslikku kvalifitseerimist Üldkohtu poolt, väites eelkõige, et tõendeid on moonutatud.
49 Kolmandaks tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 40–43 esitatud kaalutlustele tuginedes asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 sisuliselt, et olenevalt asjaoludest võivad kaks sellist füüsilist isikut nagu apellant ja tema abikaasa jagada omavahel seotud üksustes töötamisel ühiseid huve ärisuhte vormis ja seega olla „seotud“ seotuse kriteeriumi tähenduses, kuna selliselt loodud ärisuhe läheb objektiivselt kaugemale neid isikuid ühendavast perekondlikust suhtest.
50 Täpsemalt väidetava õigusnormi rikkumise kohta Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 piisab, kui märkida, et vastupidi apellandi väidetele ja nagu nähtub sõnaselgelt selle kohtuotsuse punktist 77, ei jätnud Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et apellant täitis sihtasutuse nõukogu esinaise ülesandeid vabatahtliku auliikmena, mis ei võimaldanud tal selle tegevust kontrollida. Apellant leidis siiski õigesti, et kontrolli väidetaval puudumisel, mis tuleneb sellest, et tema ülesanded nimetatud sihtasutuses olid vabatahtlikud, ei ole tähtsust selle kindlakstegemisel, kas ta oli seotud oma abikaasaga.
51 Nimetatud kohtuotsuse punktis 78 koostoimes punktiga 70 leidis Üldkohus vastavalt sama kohtuotsuse punktis 63 esitatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 39 sisuliselt korratud mõiste „seotus“ määratlusele õigesti, et see seotus, mis ei pea tingimata väljenduma majandustegevuses, tulenes asjaolust, et apellant jagas oma abikaasaga ühiseid huve ärisidemete vormis, täites sihtasutuses BF Sinara ülesandeid, mis olid – olgugi et vabatahtlikud ja sobimatud selleks, et ta oleks saanud selle tegevust kontrollida – seotud nende kahe ettevõtte, mille liige tema abikaasa oli, heategevusliku tegevuse juhtimisega.
52 Väidetava tõendite moonutamise kohta Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 tuleb märkida, et Üldkohus ei eiranud kaugeltki viidatud tõendite sisu, vaid märkis selle kohtuotsuse punktis 69, et sihtasutus BF Sinara tegeles mitme suurettevõtja heategevusliku tegevusega ja tegutses Uurali suurimate äriühingute ühtse korraldajana. Sellegipoolest ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus moonutas seda asjaolu või selle aluseks olevaid tõendeid, kui märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 70, et see sihtasutus oli „otseselt“ seotud konkreetselt kahe ettevõtja ja äriühinguga, st TMK ja Sinara kontserniga. Nimelt võis Üldkohus selleks, et tuvastada ärisuhte olemasolu apellandi ja tema abikaasa vahel, võtta käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud kaalutlusi arvesse, analüüsides seost ühelt poolt nimetatud sihtasutuse, mille nõukogu esinaine apellant oli, ning teiselt poolt TMK ja Sinara kontserni vahel, milles – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 67 – apellandi abikaasa vaidlusaluste aktide vastuvõtmise kuupäeval tegutses.
53 Viiendana tuleb apellandi argumendi kohta, et Üldkohtu tuvastatud ärisuhe apellandi ja tema abikaasa vahel ei ole piisavalt intensiivne, et seda saaks pidada selliseks seoseks, mis ületab objektiivselt ühiseid huve, mida ühe perekonna kaks liiget võivad neid ühendava peresuhte raames tavaliselt jagada, asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 esitatud Üldkohtu arutluskäik tõendab õiguslikult piisavalt, et ühised huvid, mida kaks abikaasat ärisuhte vormis jagavad, lähevad objektiivselt kaugemale neid ühendavast abielusuhtest, arvestades tihedaid sidemeid nende vastavate üksuste vahel, kus nad tegutsevad, ning nende üksuste tähtsuse tõttu.
54 Kuuendana tuleb apellandi argumendi kohta, et piiravate meetmete kohaldamine tema olukorra suhtes ei ole kooskõlas ELL artikliga 21 taotletavate eesmärkidega ega põhine ELTL artikli 215 seisukohast piisaval seosel Venemaa Föderatsiooniga, esiteks meenutada, et kui lubada poolel esitada esimest korda Euroopa Kohtus väide ja argumendid, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal lubataks Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus nimelt esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus PT Pelita Agung Agrindustri ja PT Permata Hijau Palm Oleo vs. komisjon, C‑112/23 P, EU:C:2024:899, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Ent eespool nimetatud argumendiga seoses ja kuna selle argumendi raames ei ole mainitud ühtegi vaidlustatud kohtuotsuse punkti, näib aga, et apellant ei soovi kritiseerida vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu järgitud õiguslikku arutluskäiku, vaid vaidlustada seotuse kriteeriumi kehtivust või selle kohaldamist nõukogu poolt tema isiklikule olukorrale ELL artikli 21 ja ELTL artikli 215 seisukohast, ning seda sõltumata Üldkohtu arutluskäigust. Selles osas tuleb asuda seisukohale, et apellant esitab uue argumendi, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
56 Teiseks, kuna apellant soovib selles osas, milles ta viitab oma kolmanda väite esimesele osale, üksnes etteruttavalt käsitleda osaliselt sarnast argumenti, mille ta esitab selle väiteosa raames õiguskindluse põhimõtte järgimise seisukohast, siis käsitletakse seda argumenti nimetatud väiteosa analüüsimisel.
57 Seitsmendana, apellandi selle argumendi kohta, millega ta heidab Üldkohtule ette, et viimane tugines vaidlustatud kohtuotsuses varasemale kohtupraktikale, mille faktilised asjaolud erinevad põhimõtteliselt käesoleva asja asjaoludest, piisab märkida – lisaks asjaolule, et apellant ei selgita, mil määral mõjutasid need väidetavalt asjassepuutumatud viited Üldkohtu arutluskäiku ja vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni –, et Üldkohus viitas neile varasematele kohtulahenditele üksnes selle kohtuotsuse punktides 63, 111, 113, 115 ja 118, viidates üldistele õigusmõistetele ja -põhimõtetele, mis on sõltumatud nende kohtuasjade faktilistest asjaoludest, milles need varasemad kohtulahendid tehti.
58 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
59 Kolmandas väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis sisuliselt, et piiravad meetmed, mille nõukogu apellandi suhtes võttis, olid proportsionaalsed ega riku tema põhiõigusi ega õiguskindluse põhimõtet.
60 Kolmanda väite esimeses osas leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119 ja 120, et seotuse kriteerium ei riku õiguskindluse põhimõtet, kuigi ta tõdes selle kohtuotsuse punktides 114 ja 115, et seotuse kriteerium on sõnastatud väga laialt ja ebamääraselt. Apellant väidab, et Üldkohus oleks pidanud sellest järeldama, et selline sõnastus ei viita ühelegi asjaolule, mis võimaldaks piirata nõukogu kaalutlusõiguse ulatust, eelkõige selleks, et valida välja isikud, kes võivad nimetatud kriteeriumile vastata. Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, viiks see juhuslike tulemusteni, mida kinnitab ka asjaolu, et 1100 isiku hulgas, kelle suhtes kohaldati piiravaid meetmeid Ukraina sõja alguses, kandis nõukogu loetellu kokku ainult kaks abikaasat.
61 Lisaks püüdis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 edutult põhjendada nõukogule antud piiramatut kaalutlusõigust viitega õiguslikule raamistikule, mis on selgelt piiritletud Ukraina sõja käigus vastu võetud liidu õigusnormidega taotletavate eesmärkidega, samas kui apellant töötas heategevusorganisatsioonides vaid liikmena, kes ei kuulu selle tegevjuhtkonda. Apellant väidab samuti, et vastupidi sellele, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, ei saanud tema abikaasa pärast oma aktsiate müüki enam tema suhtes võetud piiravatest meetmetest tema kaudu kõrvale hoida ning et sellist kõrvalehoidmise ohtu, mis esineb ka kahe isiku puhul, kes on perekondliku sidemega seotud, kuid kes ei vasta seotuse kriteeriumile, ei ole tema suhtes kehtestatud piiravate meetmete põhjendustes mainitud.
62 Kolmanda väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane keeldus asumast seisukohale, et tema ja tema abikaasa suhtes võetud piiravad meetmed ei olnud sobivad, et aidata saavutada vaidlusaluste aktidega taotletavat eesmärki, milleks on – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 104 – avaldada survet Venemaa otsustusõiguslikele isikutele, kes vastutavad olukorra eest Ukrainas. Iseenda kohta kinnitab apellant, et ta ei ole Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluline, mistõttu ei võimalda tema suhtes piiravate meetmete kehtestamine avaldada Venemaa Föderatsiooni valitsusele survet ega suurendada Ukraina sõja maksumust viimase jaoks. Lisaks oleks ebajärjekindel nõuda, nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et apellant pakuks välja vähem piiravad meetmed, kuna sellised meetmed ei sobi sama moodi eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
63 Apellant märgib lisaks, et Üldkohus omistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96, 97 ja 107 ülemäära suurt tähtsust piiravate meetmete korrapärase läbivaatamise asjakohasusele. Tema väitel pikendati tema registreerimist mitu korda alusetult ja korrapäraseid läbivaatamisi tehti osaliselt ilma nõutava hoolsuseta. Lisaks muutis nõukogu kriteeriumi g ja seotuse kriteeriumi nii, et see piirdub üksnes perekondliku sidemega, võimaldades sellel institutsioonil jätta piiravad meetmed apellandi suhtes kehtima.
64 Lõpuks leiab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98, 99, 105 ja 106 omistas Üldkohus ülemäärast tähtsust võimalusele taotleda luba külmutatud rahaliste vahendite kasutamiseks või saada reisiluba humanitaarsetel kaalutlustel, samas kui tema suhtes võetud piiravad meetmed kahjustasid sisuliselt tema põhiõiguste olemust, jättes ta ilma võimalusest hoolitseda oma Šveitsis elavate lapselaste eest.
65 Nõukogu leiab, et apellandi argumendid ei ole põhjendatud.
Euroopa Kohtu hinnang
66 Kolmanda väite esimeses osas väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111, 114–116 ja 118–120, et seotuse kriteerium ei anna nõukogule ülemäärast kaalutlusõigust ja järgib seega õiguskindluse põhimõtet.
67 Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus kohaldas õigesti õiguskindluse põhimõtet käsitlevat kohtupraktikat, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38 ning vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113 ja 115, kui ta otsustas viimati nimetatud kohtuotsuse punktides 114 ja 115, et kaalutlusõigus, mis on nõukogule antud seotuse kriteeriumi abstraktse ja üldise sõnastusega, ei ole iseenesest vastuolus õiguskindluse põhimõttega, tingimusel et see ei ole meelevaldne ega ole vastuolus selles põhimõttes ette nähtud ootuspärasuse nõudega. Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et nimetatud põhimõtet ei ole eiratud põhjusel, et liidu seadusandja kasutab abstraktset õigusmõistet, mainimata konkreetseid olukordi, mil seda võib kohaldada, kuna sellest tuleneva kaalutlusõiguse ulatus ja kasutamise kord on piisavalt selgelt määratletud või kindlaksmääratavad.
68 Samuti ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 118–120, et käesoleval juhul vastab seotuse kriteerium õiguskindluse põhimõttele, kuna see kuulub õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud Venemaa Föderatsiooni vastu suunatud piiravaid meetmeid reguleerivate õigusnormidega taotletavate eesmärkidega, nimelt kõrvalehoidmise ohuga, mille vastu selle kriteeriumiga püütakse võidelda.
69 Sellega seoses tuleb märkida, et apellant ei vaidle vastu asjaolule, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 esile tõi, et tema puhul sõltub seotuse kriteerium „juhtivate ettevõtjatega seotud sisulisest kriteeriumist“, st kriteeriumist g, mis sama punkti kohaselt puudutab juhtivaid ettevõtjaid, kes „võivad pakkuda tuluallikaid, mis võimaldavad rahastada Venemaa tegevust, mis kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust“, et avaldada survet Venemaa ametivõimudele, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 104.
70 Selles kontekstis meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 sisuliselt ja õigesti, et sisulisest kriteeriumist sõltuva kriteeriumina on seotuse kriteeriumi eesmärk ära hoida või takistada märkimisväärset ohtu, et isik, kelle suhtes kohaldatakse selle sisulise kriteeriumi alusel piiravaid meetmeid, võib avaldada temaga seotud isikutele survet, et hoida kõrvale teda puudutavate meetmete mõjust, kusjuures tuleb täpsustada, et Euroopa Kohus on otsuse 2014/145 kontekstis juba otsustanud, et piiravate meetmete kehtestamine isikute suhtes, kes on seotud teiste isikutega, kelle suhtes neid meetmeid kohaldatakse, taotleb sellist eesmärki (vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu, C‑703/23 P, EU:C:2025:608, punkt 32). Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119 ja 120 õigesti, et seotuse kriteerium määratleb objektiivselt piiratud isikute kategooria, mistõttu on nõukogu kaalutlusõigus piiratud ja kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
71 Lisaks tuleb meenutada, et ei ole oluline kontrollida, kas kõrvalehoidmise oht on igal konkreetsel juhul tõendatud (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus VTB Bank vs. nõukogu, C‑729/18 P, EU:C:2020:499, punkt 66) ega seda, kas seotud isik on seotud ametiasutuste tegevusega, mille eesmärk on kahjustada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, ega ka seda, kas temale seotuse kriteeriumi alusel kehtestatud piiravad meetmed võimaldavad saavutada eesmärke, mida liit edendab Venemaa Föderatsiooni vastu kehtestatud piiravate meetmete korraga, milleks on avaldada survet Venemaa ametivõimudele (vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu, C‑703/23 P, EU:C:2025:608, punktid 55, 61 ja 63).
72 Lõpuks meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 õigesti, et kuigi nõukogu ei saa võtta piiravaid meetmeid isikute suhtes, kes ei vasta kriteeriumidele, mis on selliste meetmete kehtestamise aluseks, on tal ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kas neid meetmeid kohaldada isikutele, kes vastavad nendele tingimustele. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 67 meenutatud kohtupraktikast, ei saa ulatuslikku kaalutlusruumi, mis nõukogul on selleks, et tuvastada isikud, kelle suhtes võidakse kohaldada piiravaid meetmeid sellise kriteeriumi alusel nagu seotuse kriteerium käsitada õiguskindluse põhimõtte rikkumisena, nagu ei saa ka nõukogule ette heita – arvestades seda ulatuslikku kaalutlusruumi ja asjaolu, et see kriteerium on võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast õiguspärane, nagu käesoleval juhul –, et ta rikkus seda põhimõtet põhjusel, et tema võetud piiravad meetmed ei puuduta kõiki füüsilisi isikuid, kes võiksid nimetatud kriteeriumiga kehtestatud tingimustele vastata (vt analoogia alusel 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punktid 307 ja 308 ning seal viidatud kohtupraktika).
73 Kolmanda väite teises osas heidab apellant Üldkohtule esiteks ette, et viimane keeldus asumast seisukohale, et apellandi ja tema abikaasa suhtes võetud piiravad meetmed ei olnud sobivad taotletavate eesmärkide saavutamiseks, milleks on – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 104 – avaldada survet Venemaa otsustusõiguslikele isikutele, kes vastutavad olukorra eest Ukrainas.
74 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub apellandi argumentidest, mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, väitis apellant üksnes, et piiravate meetmete kehtestamine tema, mitte tema abikaasa suhtes ei aita kaasa muudetud määruse nr 269/2014 eesmärkide saavutamisele. Neil asjaoludel esitab apellant apellatsioonimenetluses oma abikaasa kohta uue argumendi, mistõttu see argument on käesoleva kohtuotsuse punktis 54 meenutatud kohtupraktika kohaselt vastupidi teda puudutavale argumendile vastuvõetamatu.
75 Selle sissejuhatava märkusega seoses tuleb meenutada, et selleks, et teha kindlaks, kas liidu kehtestatud piiravad meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega või kas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õiguste või vabaduste riive, mis tuleneb nende õiguste või vabaduste piiramisest liidu õigusaktiga, millega kehtestatakse piiravad meetmed, on proportsionaalne, tuleb esiteks kontrollida, kas need meetmed vastavad liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile, teiseks, ega need ei ole selle eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatud, st, et need ei ole ilmselgelt kohatud eesmärgi saavutamiseks, ja kolmandaks, kas need või olenevalt olukorrast asjaomane piirang ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 233 ning seal viidatud kohtupraktika).
76 Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et Üldkohus analüüsis tõepoolest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102 ja 103 apellandi suhtes võetud piiravate meetmete sobivust. Võttes sellega seoses arvesse asjaolu, et – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 70 ja 71 – niisuguste isikute suhtes nagu apellant kehtestatud piiravate meetmete eesmärk on vältida ohtu, et hoitakse kõrvale piiravatest meetmetest, mis on kehtestatud peamiselt nende isikutega seotud isikute suhtes, ei olnud Üldkohtul oma analüüsi käigus vaja kontrollida, kas apellandi suhtes võetud piiravad meetmed olid sobivad, et avaldada survet ka Ukraina olukorra eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele.
77 Teiseks ei ole põhjendatud argument, et Üldkohus nõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 apellandilt ekslikult, et ta pakuks välja vähem piiravad meetmed kui need, mis on ette nähtud piiravates meetmetes. Nimelt viitas Üldkohus ise sellistele vähem piiravatele meetmetele ja tuvastas, et need ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavaid eesmärke, ning tõdes, et apellant ei olnud esitanud muid näiteid selliste meetmete kohta. Üldkohus ei saa aga ilma selliste näideteta korvata apellandi tegevusetust, nagu ei saa ka eeldada, et Üldkohus oleks tingimata pidanud sobimatuks võimalikke alternatiivseid meetmeid, mille apellant oleks võinud esitada (vt analoogia alusel 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punkt 241).
78 Kolmandaks tuleb selle argumendi kohta, et Üldkohus omistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–99 ja 105–107 ülemäärase tähtsuse piiravate meetmete korrapärase läbivaatamise asjakohasusele ning võimalusele taotleda luba rahaliste vahendite kasutamiseks või saada reisiluba humanitaarsetel põhjustel, tõdeda, et Üldkohus analüüsis neid aspekte vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–99, et kontrollida, kas apellandi põhiõiguste piiramisel tema vastu võetud piiravate meetmetega järgiti nende õiguste olemust, samas kui ta vaatas need aspektid uuesti läbi nimetatud kohtuotsuse punktides 105–107, et kontrollida apellandi põhiõiguste riive proportsionaalsust. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus omistas nimetatud aspektidele „ülemäärase tähtsuse“. Igal juhul ei ole apellant täpsustanud põhjuseid, miks Üldkohus omistas neile „ülemäärase tähtsuse“, ega seda, et sellega on rikutud õigusnormi (vt analoogia alusel 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Pumpyanskiy jt vs. nõukogu, C‑696/23 P, C‑704/23 P, C‑711/23 P, C‑35/24 P ja C‑111/24 P, EU:C:2026:245, punktid 245 ja 246).
79 Osas, milles apellant kinnitab, et tema loetellu kandmist pikendati mitu korda põhjendamatult, et korrapärane läbivaatamine viidi osaliselt läbi ilma nõutava hoolsuseta ning et nõukogu muutis hiljem kriteeriumi g ja seotuse kriteeriumi, et see piirduks üksnes perekondliku sidemega, piisab, kui märkida, et need väited kujutavad endast uusi argumente, mille eesmärk on pealegi vaidlustada muid apellandi suhtes vastu võetud akte, mistõttu tuleb need käesoleva kohtuotsuse punktis 54 meenutatud kohtupraktika kohaselt tunnistada vastuvõetamatuks.
80 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata ja jätta seega apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
81 Kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
82 Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Galina Evgenyevna Pumpyanskaya kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt lisaks välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: inglise.