EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
18. detsember 2025 ( *1 )
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Direktiiv 2013/33/EL – Rahvusvahelise kaitse taotlejad – Artikkel 7 – Elukoht – Artikkel 18 – Materiaalsed vastuvõtutingimused – Eluruum – Majutuskeskus – Üleviimine – Taotleja keeldumine – Artikli 20 lõike 1 punkt a – Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine ja tühistamine erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel – Teatamata või ilma loata elukohast lahkumine – Artikli 20 lõige 4 – Majutuskeskuse sisekorraeeskirjade tõsine rikkumine – Artikli 20 lõige 5 – Proportsionaalsus – Inimväärne elatustase – Artikkel 21 – Haavatavate isikute kategooriasse kuuluvad taotlejad – Artikkel 23 – Alaealised – Liikmesriigi võimalus tühistada materiaalsed vastuvõtutingimused, kui taotleja keeldub üleviimisest teise majutuskeskusesse
Kohtuasjas C‑184/24 [Sidi Bouzid] ( i ),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) 5. märtsi 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. märtsil 2024, menetluses
AF, kes tegutseb enda nimel ja oma alaealise lapse BFi seadusliku esindajana,
versus
Ministero dell’Interno – U.T.G. – Prefettura di Milano,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún, kohtunikud J. Passer, E. Regan, D. Gratsias (ettekandja) ja B. Smulders,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
|
– |
AF, kes tegutseb enda nimel ja oma alaealise lapse BFi seadusliku esindajana, esindaja: avvocata M. Gonzo, |
|
– |
Itaalia valitsus, esindajad: S. Fiorentino ja G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato L. D’Ascia ja D. G. Pintus, |
|
– |
Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter, keda abistas avocat A. Deteux, |
|
– |
Küprose valitsus, esindajad: I. Neophytou ja F. Sotiriou, |
|
– |
Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja D. Lutostańska, |
|
– |
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, M. Debieuvre ja F. Tomat, |
olles 19. juuni 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
|
1 |
Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96), artiklit 20. |
|
2 |
Taotlus on esitatud kohtuvaidluses rahvusvahelise kaitse taotleja AFi, kes tegutseb enda nimel ja oma alaealise lapse BFi seadusliku esindajana, ning Ministero dell’Interno – U.T.G. – Prefetture di Milano (siseministeerium – U.T.G. – Milano prefektuur, Itaalia) vahel Milano prefektuuri otsuse üle tühistada AFi ja tema alaealise lapse BFi kõik materiaalsed vastuvõtutingimused seetõttu, et AF keeldus korduvalt enda ja BFi üleviimisest nende viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse. |
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2013/32/EL
|
3 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklis 13 „Taotleja kohustused“ on sätestatud: „1. Liikmesriigid kohustavad taotlejaid tegema koostööd pädevate ametiasutustega, et teha kindlaks taotleja isik ja esitada muud dokumendid, millele on osutatud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9),] artikli 4 lõikes 2. Liikmesriigid võivad kehtestada taotlejatele muid kohustusi teha koostööd pädevate ametiasutustega, kui see on vajalik taotluse läbivaatamiseks. 2. Liikmesriigid võivad eelkõige ette näha, et:
[…]
[…]“. |
|
4 |
Direktiivi 2013/32 artiklis 28 „Menetlus taotluse kaudse tagasivõtmise või sellest loobumise korral“ on ette nähtud: „1. Kui on piisav alus arvata, et taotleja on oma taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, tagab liikmesriik, et menetlev ametiasutus teeb kas otsuse taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta või juhul, kui menetlev ametiasutus peab taotlust selle sisu piisava läbivaatamise järel kooskõlas direktiivi [2011/95] artikliga 4 [põhjendamatuks], lükkab [ta] taotluse tagasi. [täpsustatud sõnastus] Liikmesriigid võivad eeldada, et taotleja on oma rahvusvahelise kaitse taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, eelkõige juhul kui on kindlaks tehtud, et:
[…]“. |
Direktiiv 2013/33
|
5 |
Direktiivi 2013/33 põhjendustes 22, 25, 26 ja 35 on märgitud:
[…]
[…]
|
|
6 |
Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: […]
[…]
[…]“. |
|
7 |
Direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes esitavad liikmesriigi territooriumil […] rahvusvahelise kaitse taotluse, niikaua kuni neil on lubatud viibida sellel territooriumil taotlejana, ning samuti nende pereliikmete suhtes, kui nad on vastavalt siseriiklikule õigusele selle rahvusvahelise kaitse taotlusega hõlmatud.“ |
|
8 |
Direktiivi artikli 7 „Elukoht ja liikumisvabadus“ lõigetes 2–5 on ette nähtud: „2. Liikmesriigid võivad avalike huvide või avaliku korraga seotud põhjustel või vajaduse korral määrata rahvusvahelise kaitse taotluse kiire menetlemise ja tõhusa järelevalve tagamiseks kindlaks taotleja elukoha. 3. Liikmesriigid võivad ette näha, et materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumiseks peab taotleja tegelikult elama teatavas kohas, mille määravad kindlaks liikmesriigid. Selline otsus, mis võib olla üldist laadi, tuleb teha iga juhtumi puhul eraldi ning see peab olema ette nähtud siseriikliku õigusega. 4. Liikmesriigid näevad ette võimaluse anda taotlejatele ajutine luba lahkuda lõigetes 2 ja 3 nimetatud elukohast […]. Otsus tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivsetel alustel ning erapooletult ja eitava otsuse korral põhjendatakse otsust. […] 5. Liikmesriigid nõuavad taotlejatelt, et nad teataksid pädevatele ametiasutustele oma kehtiva aadressi ning teataksid võimalikult kiiresti selle muutumisest.“ |
|
9 |
Direktiivi 2013/33 artiklis 12 „Perekonnad“ on sätestatud: „Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et säilitada võimalikult suurel määral nende territooriumil viibiva perekonna ühtsus, kui asjaomane liikmesriik annab taotlejatele majutuse. Selliseid meetmeid rakendatakse taotleja nõusolekul.“ |
|
10 |
Direktiivi artikli 14 „Alaealiste koolitamine ja haridus“ lõikes 1 on ette nähtud: „Liikmesriigid annavad taotlejate alaealistele lastele ja alaealistele taotlejatele juurdepääsu oma haridussüsteemile sarnastel tingimustel oma kodanikega seniks, kuni väljasaatmismeedet nende või nende vanemate suhtes ei pöörata tegelikult täitmisele. […] […]“. |
|
11 |
Direktiivi artikli 17 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad“ lõigetes 1–2 on märgitud: „1. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal kättesaadavad. 2. Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldavad taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist. Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 21 haavatavate isikute eriolukorrale […]“. |
|
12 |
Direktiivi artikli 18 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise viisid“ lõigetes 1–3 ja 6 on sätestatud: „1. Kui majutust pakutakse loonusena, peaks see toimuma ühes järgmistest vormidest […]: […]
[…] 2. […] tagavad liikmesriigid seoses käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b ja c osutatud majutusega, et
[…] 3. Liikmesriigid arvestavad lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes taotlejate […] haavatavate isikute olukorraga. […] 6. Liikmesriigid tagavad, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes vajaduse korral. […]“. |
|
13 |
Direktiivi 2013/33 artikli 20 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“ lõigetes 1–5 on märgitud: „1. Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tühistada, kui taotleja:
Kui taotleja punktides a ja b osutatud juhtude korral leitakse või ta teatab endast vabatahtlikult pädevale ametiasutusele, võetakse kadumise põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus kõikide või mõnede kitsendatud või tühistatud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise ennistamise kohta. 2. Liikmesriigid võivad samuti materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada, kui nad teevad kindlaks, et taotleja on põhjendamatult jätnud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata võimalikult kiiresti pärast sellesse liikmesriiki saabumist. 3. Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või need tühistada, kui taotleja on varjanud rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsetest vastuvõtutingimustest alusetult kasu saanud. 4. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral. 5. Otsused materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise või tühistamise kohta või käesoleva artikli lõigetes 1, 2, 3 ja 4 osutatud karistuste kohta tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivselt ja erapooletult ning neid põhjendatakse. Neid tehakse asjaomase isiku eriolukorda arvesse võttes, eriti artikliga 21 hõlmatud isikute puhul, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul juurdepääsu vältimatu abi teenustele kooskõlas artikliga 19 ning tagavad kõikidele taotlejatele inimväärse elatustaseme.“ |
|
14 |
Direktiivi 2013/33 artiklis 21 „Üldpõhimõte“ on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad riigisiseses õiguses, millega rakendatakse seda direktiivi, arvesse haavatavate isikute, eelkõige alaealiste ja saatjata alaealiste eriolukorda. Direktiivi artikli 22 „Haavatavate isikute vastuvõtu erivajaduste hindamine“ lõike 1 kohaselt hindavad liikmesriigid direktiivi artikli 21 tõhusaks rakendamiseks, kas taotlejal on vastuvõtu erivajadused. Liikmesriigid märgivad ka, millist laadi sellised vajadused on. |
|
15 |
Direktiivi artikli 23 „Alaealised“ lõigetes 1, 2 ja 5 on sätestatud: „1. Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi alaealistega seotud sätteid rakendades silmas eelkõige lapse parimaid huvisid. Liikmesriigid tagavad alaealise füüsiliseks, vaimseks, hingeliseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks piisava elatustaseme. 2. Lapse parimaid huvisid hinnates võtavad liikmesriigid eelkõige piisavalt arvesse järgmisi tegureid: […]
[…] 5. Liikmesriigid tagavad, et taotlejate alaealised lapsed või alaealised taotlejad majutatakse koos oma vanematega […]“. |
|
16 |
Direktiivi artikli 26 „Edasikaebused“ lõikes 1 on märgitud: „Liikmesriigid tagavad, et käesolevast direktiivist tulenevate hüvede andmise, tühistamise või kitsendamisega seotud otsuste või artikli 7 kohaste otsuste vastu, mis mõjutavad taotlejaid individuaalselt, võib esitada edasikaebuse siseriiklikus õiguses ettenähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada õigusasutusele edasikaebus või taotleda õigusasutuse kaudu asja uut faktilist ja õiguslikku läbivaatamist.“ |
Itaalia õigus
|
17 |
18. augusti 2015. aasta seadusandliku dekreedi nr 142 direktiivi 2013/33/EL (millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded) ja direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) rakendamise kohta (decreto legislativo n. 142 – Attuazione della direttiva 2013/33/UE recante norme relative all’accoglienza dei richiedenti protezione internazionale, nonché della direttiva 2013/32/UE, recante procedure comuni ai fini del riconoscimento e della revoca dello status di protezione internazionale) (GURI nr 214, 15.9.2015), mida on muudetud 10. märtsi 2013. aasta dekreetseadusega nr 20, millega kehtestatakse kiireloomulised sätted, mis puudutavad võõrtöötajate seaduslikku sissevoolu ning ebaseadusliku sisserände ennetamist ja sellevastast võitlust (decreto‑legge n. 20 – Disposizioni urgenti in materia di flussi di ingresso legale dei lavoratori stranieri e di prevenzione e contrasto all’immigrazione irregolare) (GURI nr 59, 10.3.2023), mis kinnitati seadusena muudetud redaktsioonis 5. mai 2023. aasta seadusega nr 50 (legge n. 50) (GURI nr 104, 5.5.2023) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 142“), artikli 17 „Erivajadustega isikute majutamine“ lõikes 1 on sätestatud: „Käesolevas dekreedis ette nähtud vastuvõtumeetmete puhul võetakse arvesse haavatavate isikute, näiteks alaealiste, […] alaealiste lastega üksikvanemate […] eriolukorda.“ |
|
18 |
Seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 23 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“ lõigetes 1–4 on sätestatud: „1. Artiklites 9 ja 11 nimetatud struktuuriüksuste asukohaks oleva provintsi prefekt teeb põhjendatud otsuse vastuvõtumeetmete tühistamise kohta, kui:
2. Kui rahvusvahelise kaitse taotleja rikub tõsiselt või korduvalt tema majutuskohaks oleva struktuuriüksuse sisekorraeeskirju, sealhulgas kahjustab tahtlikult vallas‑ või kinnisvara, või kui ta käitub tõsiselt vägivaldselt kas või väljaspool keskust, teeb prefekt, ilma et see piiraks õigust anda korraldus taotleja üleviimiseks mõnesse teise keskusesse, otsuse võtta üks või mitu järgmistest meetmetest:
2‑bis. Käesolevas artiklis ette nähtud meetmed võetakse vastu individuaalselt proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes ja võttes arvesse taotleja olukorda, eelkõige artiklis 17 sätestatud tingimusi, ning need peavad olema põhjendatud. Taotleja suhtes võetud prefekti meetmetest teavitatakse rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastatavat piirkondlikku komisjoni. 3. Lõike 1 punktis a sätestatud juhul on keskuse juhataja kohustatud viivitamatult teavitama prefektuuri, valitsuse piirkondlikku bürood, taotleja mitteilmumisest või keskusest lahkumisest. Kui varjupaigataotleja leitakse või kui ta ilmub vabatahtlikult korrakaitseasutusse või sellesse keskusesse, kuhu ta oli määratud, võib pädev piirkonna prefekt taotlejalt saadud teabe alusel teha põhjendatud otsuse vastuvõtumeetmete ennistamise kohta. Meetmed ennistatakse üksnes juhul, kui ilmumata jätmine või lahkumine oli tingitud vääramatust jõust, ettenägematutest asjaoludest või muudest rasketest isiklikest põhjustest. 4. Keskuse sisekorraeeskirjade rikkumise korral teeb keskuse juhataja taotlejale ametliku hoiatuse, ning kui lõikes 2 sätestatud meetmete võtmise tingimused on täidetud, edastab asjaolusid käsitleva aruande viivitamatult prefektuurile.“ |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
|
19 |
AF ja tema laps BF, kes oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal alaealine, on rahvusvahelise kaitse taotlejad, kes elavad Milano majutuskeskuses. |
|
20 |
Milano prefektuur tegi 1. juunil 2023 otsuse AFi ja BFi materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise kohta (edaspidi „põhikohtuasjas vaidluse all olev otsus“). Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi selle otsuse põhjendustes viidatakse mitmesugustele asjaoludele, mis seisnevad vastuvõtukeskuse sisekorraeeskirjade rikkumises, raskelt vägivaldses käitumises või vastuvõtutingimuste tagamise tingimusi mõjutavates tegudes, on selle otsuse õiguslik alus siiski seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 23 lõike 1 punkti a sätted, mis käsitlevad majutuskeskusest lahkumist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et nende materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise aluseks on see, et AF keeldus korduvalt koos oma lapsega üleviimisest teise majutuskeskusesse, mis asub samuti Milanos; üleviimise põhjuseks on peamiselt asjaolu, et asjaomaste taotlejate kasutuses on praegu neljale inimesele mõeldud eluruum. |
|
21 |
AF esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia), tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse ajutiste meetmete võtmiseks, väites, et tema keeldumine üleviimisest teise majutuskeskusesse on põhjendatud sellega, et BF käib nende majutuskeskuse lähedal koolis. |
|
22 |
AF väidab, et materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise tõttu ei suuda ta enam toime tulla enda ega oma alaealise lapse põhivajaduste rahuldamisega. Sellega seoses viitab ta eelkõige direktiivi 2013/33 artikli 21 ja seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 17 rikkumisele, kuna põhikohtuasjas vaidluse all olev otsus ei võta arvesse asjaolu, et tema ise ja BF kuuluvad „haavatavate isikute“ kategooriasse, seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 23 lõike 1 punkti a rikkumisele, kuna üleviimisest keeldumise juhtumit ei ole selles sättes nimetatud, ning direktiivi 2013/33 artikli 20 rikkumisele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsusesMinistero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine) (C‑422/21, EU:C:2022:616), kust nähtub üldpõhimõte, mis kohaldub kõigil materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise juhtudel, sealhulgas juhul, kui tühistamine ei ole karistuslikku laadi. |
|
23 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis AFi esialgse õiguskaitse taotluse 25. juuli 2023. aasta määrusega rahuldamata põhjendusel, et põhikohtuasjas vaidluse all olev otsus väljendab haldusorgani korralduslikku pädevust majutuskeskuste haldamisel. |
|
24 |
AF esitas selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes rahuldas 22. septembri 2023. aasta määrusega apellatsioonkaebuse põhjendusel, et põhikohtuasjas vaidluse all olev otsus võib rikkuda AFi põhiõigusi, eelkõige tema õigust selliste põhivajaduste rahuldamiseks nagu toit, eluase ja riided. |
|
25 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib tühistamiskaebuse kohta esiteks, et selleks, et viia riigisisesed õigusnormid kooskõlla direktiivi 2013/33 artikliga 20, nagu seda on käesoleva kohtuotsuse punktis 22 viidatud kohtupraktikas tõlgendatud, muudeti seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 23 lõiget 1 selliselt, et riigisisesele pädevale asutusele vastuvõtutingimuste tühistamiseks antud pädevust teostatakse nüüd kaalutlusõiguse alusel, mille puhul tuleb konkreetselt hinnata kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Seetõttu leidis kohus, et kuna põhjust, mis tekitas riigisiseste õigusnormide vastuolu liidu õigusega, enam ei ole, ei tohiks nende õigusnormide kohaldamine enam olla välistatud. Eeskätt järgivad riigisisesed õigusnormid nüüd proportsionaalsuse põhimõtet ja muu hulgas vajadust võtta arvesse huvitatud isiku argumente. |
|
26 |
Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas vaidluse all olevat otsust ei saa pidada karistuseks. Nimelt ei soovinud riigisisene pädev asutus käesoleval juhul põhikohtuasja kaebajat vastuvõtusüsteemist välja jätta, vaid üksnes viia ta üle teise majutuskeskusesse, kus tal oleks endiselt tagatud täielik kaitse. Materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine oli seega otseselt tingitud sellest, et põhikohtuasja kaebaja keeldus nende tingimuste jätkuvast kasutamisest teises majutuskeskuses kui see, kus ta hetkel viibib. Lisaks on see kohus seisukohal, et põhikohtuasjas käsitletav olukord kuulub seadusandliku dekreedi nr 142 artikli 23 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, kuna sarnaselt selles sättes sõnaselgelt nimetatud olukorraga – see tähendab olukorraga, kus rahvusvahelise kaitse taotleja ei ilmu liikmesriigi pädeva asutuse määratud majutuskeskusesse või lahkub sealt – tuleb sellist keeldumist samastada vabatahtliku väljumisega vastuvõtusüsteemist. Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see, et taotleja jääb nimetatud keeldumise tõttu ilma võimalusest rahuldada oma põhivajadusi, ei sea teda teistsugusesse olukorda võrreldes sellega, milles ta oleks siis, kui ta oleks keeldunud osalemast vastuvõtusüsteemis, mille kohaldamiseks on alati vajalik, et huvitatud isik selle vastuvõtusüsteemiga liituks. |
|
27 |
Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, et õigus teha materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamise otsus on ette nähtud direktiivi 2013/33 artiklis 20 ning selline otsus võib olla vormistatud karistusena vastavalt selle direktiivi artikli 20 lõikele 4 või haldusmeetmena, kui ei ole täidetud objektiivseid tingimusi materiaalsete vastuvõtutingimuste võimaldamiseks vastavalt selle direktiivi artikli 20 lõigetele 1–3. |
|
28 |
Seejärel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamisel peab liikmesriigi pädev asutus määrama majutuskeskuse, kus taotleja elama hakkab, ja vajaduse korral viima ta üle teise majutuskeskusesse, võttes arvesse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu haldamise ja korraldamisega seotud hinnanguid ja muu hulgas kohtade olemasolu igas majutuskeskuses. Eelotsusetaotlusest nähtub, et AFi ja BFi üleviimine nende viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse on käesoleval juhul põhjendatud asjaoluga, et nad kasutavad neljale isikule mõeldud eluruumi, mis vastab seega suurema perekonna vajadustele. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et neil asjaoludel järgis pädev asutus 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956) punkte 49 ja 50 ning direktiivi 2013/33 artikli 20 lõiget 5, kui ta otsustas viia nad üle samas linnas asuvasse teise majutuskeskusesse, kus AF ja BF võisid jätkuvalt materiaalseid vastuvõtutingimusi kasutada. Lisaks ei olnud AFi keeldumine üleviimisest teise majutuskeskusesse põhjendatud mitte sellega, et uus majutuskeskus ei oleks osutunud sobivaks tema eluvajadusi arvestades, vaid ainult sellega, et majutuskeskus, kus ta praegu viibib, asub BFi koolile lähemal, millega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul sellist keeldumist põhjendada, kuna BFi kooliharidus on igal juhul tagatud. |
|
29 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et nagu nähtub direktiivi 2013/33 artikli 20 lõigetest 1–3, nagu neid on tõlgendatud 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 44) ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsuses Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine) (C‑422/21, EU:C:2022:616, punktid 37 ja 38), näeb see direktiiv liikmesriikidele ette võimaluse reageerida vastuvõtusüsteemi võimalikele kuritarvitustele ja materiaalsed vastuvõtutingimused tühistada. Kohus leiab, et käesoleval juhul kujutab AFi keeldumine endast kuritarvitust, millega ta kasutab nende tingimuste kättesaadavust ära omaenda eesmärkidel ja piirab praktikas haldusorgani korralduslikku pädevust majutuskeskuste haldamisel, eelkõige mis puudutab nendest tingimustest kasusaajate majutuskeskusesse paigutamist. |
|
30 |
Seega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna nende tingimuste tühistamine oli käesoleval juhul ainus võimalik meede, arvestades teise majutuskeskusesse üleviimise põhjust, nimelt AFi ja BFi kasutuses oleva eluruumi suurust ja nende olukorrale paremini vastava eluruumi puudumist majutuskeskuses, kus nad viibivad, viiks sellise meetme välistamine direktiivi 2013/33 artikli 20 alusel selleni, et „halvatakse“ haldusorgani korralduslik pädevus majutuskeskuste haldamisel ja rahvusvahelise kaitse taotlejatele luuakse teatud liiki „õigus jääda“ majutuskeskusesse, kuhu nad algul määrati, kuigi sellist õigust ei näe ette ei liidu ega liikmesriigi õigus. |
|
31 |
Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad põhjendatud üksikotsusega, mis käsitleb ka meetme vajalikkust ja proportsionaalsust, vastuvõtumeetme tühistada, ning seda mitte karistuseks, vaid vastuvõtumeetmete kohaldamistingimuste äralangemise tõttu – konkreetsel juhul seetõttu, et välismaalane keeldub muudel kui esmaste eluvajaduste täitmise või inimväärikuse kaitsega seotud põhjustel laskmast end üle viia teise majutuskeskusesse, mille haldusorgan on määranud objektiivsete korralduslike vajaduste tõttu ning milles on võimalik sellesama haldusorgani vastutusel tagada samaväärsete materiaalsete vastuvõtutingimuste säilimine nagu algses majutuskeskuses, kusjuures üleviimisest keeldumine ja sellest tulenev tühistamine seavad välismaalase olukorda, kus ta ei suuda iseenda ega oma pere esmaseid eluvajadusi rahuldada –, on direktiivi [2013/33] artikliga 20 ning põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sõnastas 12. novembri 2019. aasta [kohtuotsuses Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956)] ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsuses [Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine) (C‑422/21, EU:C:2022:616)], vastuolus selles osas, milles see raamistik välistab liikmesriigi haldusorgani õiguse määrata karistuseks vastuvõtumeetmete tühistamise, kui sellise otsuse tagajärjel satuksid rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase ja tema perekonna esmased eluvajadused ohtu?“ |
Eelotsuse küsimuse analüüs
|
32 |
Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub esiteks, et põhikohtuasjas vaidluse all oleva otsusega tühistati rahvusvahelise kaitse taotleja ja tema alaealise lapse kõik materiaalsed vastuvõtutingimused põhjusel, et taotleja keeldus korduvalt koos oma lapsega üleviimisest nende viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse, ning teiseks, et see otsus põhineb riigisisesel õigusnormil, millega rakendatakse direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a. |
|
33 |
Seega tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib pädev asutus tühistada kõik materiaalsed vastuvõtutingimused rahvusvahelise kaitse taotleja puhul, kes keeldub oma viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse üleviimisest, isegi kui selle üleviimise järel ei suuda ta enam toime tulla enda ega oma perekonna eluvajaduste rahuldamisega. |
|
34 |
Sellega seoses tuleb märkida, et nagu ilmneb direktiivi 2013/33 artikli 2 punktides f ja g esitatud määratlustest, tähendab väljend „materiaalsed vastuvõtutingimused“ liikmesriigi poolt rahvusvahelise kaitse taotlejatele kooskõlas selle direktiiviga tagatud meetmete kogumit, mis hõlmab majutust, toitu ja riideid, mida antakse loonuse, rahaliste toetuste või kupongidena või nende kolme kombinatsioonina, ning päevaraha (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 32). |
|
35 |
Direktiivi 2013/33 artikli 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et materiaalsed vastuvõtutingimused oleks rahvusvahelise kaitse taotlejatele nende taotluse esitamise ajal kättesaadavad ja et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldaks taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist. Juhtudeks, mil tegemist on „haavatavate isikutega“ selle direktiivi artikli 21 tähenduses, kelle hulka kuuluvad ka alaealised ja alaealiste lastega üksikvanemad, on direktiivi artikli 17 lõike 2 teises lõigus sätestatud, et liikmesriigid peavad neile „tagama“ sellise elatustaseme (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punktid 33 ja 34). |
|
36 |
Liikmesriikide kohustus tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele materiaalsed vastuvõtutingimused ei ole siiski absoluutne. Liidu seadusandja on direktiivi 2013/33 III peatükis „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“ asuvas sama pealkirja kandvas artiklis 20 nimelt ette näinud asjaolud, mille korral saab selliseid tingimusi kitsendada või need tühistada (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 35). |
|
37 |
Liikmesriikide võimalus olenevalt olukorrast kas piirata materiaalseid vastuvõtutingimusi või need tühistada on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2013/33 artikli 20 lõigetes 1–3, milles on nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 25 eelkõige silmas peetud olukordi, kus esineb oht, et rahvusvahelise kaitse taotlejad kuritarvitavad selle direktiiviga loodud vastuvõtusüsteemi (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 44). |
|
38 |
Täpsemalt võivad liikmesriigid direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a kohaselt materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või erakorralistel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tühistada, kui rahvusvahelise kaitse taotleja lahkub pädeva ametiasutuse määratud elukohast talle sellest teatamata või ilma pädeva ametiasutuse loata, kui on nõutav sellise loa taotlemine. |
|
39 |
Kuna põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid seda sätet rakendavad, tuleb kindlaks teha, kas need õigusnormid on kohaldatavad olukorras, kus rahvusvahelise kaitse taotleja keeldub oma viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse üleviimisest. |
|
40 |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
41 |
Esimesena tuleb direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a sõnastuse kohta esiteks märkida, et tegusõna „lahkuma“ kasutamine väljendi „lahkub pädeva asutuse määratud elukohast“ kontekstis viitab tavakeeles selle tegusõna tavapärases tähenduses asjaolule, et rahvusvahelise kaitse taotleja lahkub vabatahtlikult sellest elukohast pikemaks ajaks või lausa lõplikult. |
|
42 |
Teiseks tuleb tõdeda, et kui lugeda seda väljendit koostoimes samas sättes olevate väljenditega „talle sellest teatamata“ ja „või ilma pädeva ametiasutuse loata, kui on nõutav sellise loa taotlemine“, viitab see sõnaselgelt rahvusvahelise kaitse taotlejate elukohaga seotud kohustuste täitmata jätmisele, mis liikmesriigid on neile direktiivi 2013/33 artikli 7 alusel kehtestanud. |
|
43 |
Nimelt võivad liikmesriigid selle direktiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt ühelt poolt määrata avalike huvide või avaliku korraga seotud põhjustel või vajaduse korral rahvusvahelise kaitse taotluse kiire menetlemise ja tõhusa järelevalve tagamiseks kindlaks taotleja elukoha ning teiselt poolt ette näha, et materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumiseks peab taotleja tegelikult elama teatavas kohas, mille liikmesriigid on kindlaks määranud. Kõnealuse direktiivi artikli 7 lõike 4 kohaselt näevad liikmesriigid ette võimaluse anda ajutine luba lahkuda artikli 7 lõigetes 2 ja 3 nimetatud elukohast. Igal juhul näeb selle direktiivi artikli 7 lõige 5 liikmesriikidele ette kohustuse nõuda rahvusvahelise kaitse taotlejatelt, et nad teataksid pädevatele asutustele oma kehtiva aadressi ja teataksid võimalikult kiiresti selle muutumisest. |
|
44 |
Järelikult hõlmab direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkt a olukordi, kus rahvusvahelise kaitse taotleja „lahkub“ elukohast, mille pädev asutus on selle direktiivi artikli 7 lõike 2 või 3 alusel määranud, jättes täitmata direktiivi artikli 7 lõikes 5 ette nähtud kohustuse teatada oma aadressi muutumisest ja/või vajaduse korral kohustuse omada direktiivi artikli 7 lõikes 4 nimetatud luba, kui selline luba on nõutav elukohast lahkumiseks. |
|
45 |
Teisena tuleb direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a konteksti kohta tõdeda, et selles silmas peetud olukorrad on teataval määral analoogsed nende olukordadega, millele on viidatud selle direktiivi artikli 20 lõike 1 punktis b, see tähendab juhtumid, kus rahvusvahelise kaitse taotleja ei täida kohaleilmumise kohustusi, ei vasta teabe andmise nõudele või ei ilmu riigisiseses õiguses sätestatud mõistliku aja jooksul varjupaigamenetlusega seoses isiklikele vestlustele. |
|
46 |
Seda analoogiat rõhutatakse nimetatud artikli 20 lõike 1 teises lõigus, milles on sätestatud, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esimese lõigu punktides a ja b osutatud juhtude korral leitakse või ta teatab endast vabatahtlikult pädevale ametiasutusele, võetakse „kadumise“ põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus kõikide või mõnede kitsendatud või tühistatud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise ennistamise kohta. |
|
47 |
Nimetatud teises lõigus esitatud täpsustustest nähtub, et kõigil direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 esimese lõigu punktides a ja b nimetatud juhtudel on neis sätetes ette nähtud materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine või kitsendamine rahvusvahelise kaitse taotleja käitumise tagajärg, kuna jättes täitmata kohustused, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud tema taotluse läbivaatamiseks või asjaomase liikmesriigi territooriumil taotlejana viibimise õiguse teostamiseks selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ei ole taotleja enam pädevatele asutustele kättesaadav, mistõttu ei suuda pädevad asutused tema asukohta enam tuvastada. Kui tema asukoht on uuesti tuvastatav, sest ta on „leit[ud]“ või ta on „teata[nud] endast vabatahtlikult“ pädevale ametiasutusele, tuleb tema olukord „kadumise“ põhjusi arvestades uuesti läbi vaadata, et otsustada, kas need materiaalsed vastuvõtutingimused tuleks talle ennistada. |
|
48 |
Sellist tõlgendust kinnitavad direktiivi 2013/32 artiklid 13 ja 28, mis käsitlevad rahvusvahelise kaitse seisundi andmise või äravõtmise menetluse ühiseid nõudeid. |
|
49 |
Nimelt on esiteks selle direktiivi artikli 13 lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigid kohustavad rahvusvahelise kaitse taotlejaid tegema koostööd pädevate asutustega, et teha kindlaks taotleja isik ja esitada muud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks vajalikud dokumendid, millele on osutatud direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikes 2. Artikli 13 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada taotlejatele muid kohustusi teha koostööd pädevate ametiasutustega, kui see on vajalik taotluse läbivaatamiseks, sealhulgas direktiivi 2013/32 artikli 13 lõike 2 punktis a ette nähtud kohustuse nõuda, et taotleja annaks endast pädevatele ametiasutustele teada või tuleks isiklikult kohale kas viivitamata või kindlaksmääratud ajal. Viimati nimetatud kohustus vastab ühele nendest kohustustest, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise või tühistamise direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti b alusel. |
|
50 |
Samuti vastab üks selle direktiivi artikli 20 lõike 1 punktis a nimetatud olukordadest nende kohustuste rikkumisele, mida võib rahvusvahelise kaitse taotlejatele direktiivi 2013/32 artikli 13 lõike 2 punkti c alusel kehtestada, nimelt kohustusele teatada pädevatele ametiasutustele oma elukoht või aadress ja teavitada neid selle muutumisest võimalikult kiiresti ning kohustusele nõustuda suhtlemisega elukohas või aadressil, millest ta on pädevaid ametiasutusi viimati teavitanud. |
|
51 |
Teiseks võivad liikmesriigid vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 28 lõike 1 teise lõigu punktidele a ja b eeldada, et taotleja on oma rahvusvahelise kaitse taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, kui taotleja ei ole vastanud nõudmistele esitada oma taotluse seisukohalt olulist teavet direktiivi 2011/95 artikli 4 põhjal või ei ole ilmunud isiklikule vestlusele, nagu on ette nähtud direktiivi 2013/32 artiklites 14–17, või kui taotleja varjab end või on lahkunud loata oma elukohast, ilma et ta oleks mõistliku aja jooksul pädeva asutusega ühendust võtnud, või kui taotleja ei ole mõistliku aja jooksul täitnud kohustust kohale ilmuda või muul viisil ühendust võtta. |
|
52 |
Tuleb tõdeda, et need olukorrad vastavad sisuliselt olukordadele, mil võib otsustada direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a või b alusel vastuvõtutingimusi kitsendada või tühistada. |
|
53 |
Kolmandana, mis puudutab viimasena nimetatud direktiiviga taotletavaid eesmärke, siis tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 43, on direktiivi artiklis 7 ette nähtud kohustuste eesmärk võimaldada liikmesriikidel teha rahvusvahelise kaitse taotlejate liikumis‑ ja elukohavabadust puudutavaid otsuseid, millega tagatakse taotlejate põhiõigusi austades, et nad jäävad avalike huvide või avaliku korraga seotud põhjustel nende taotluse läbivaatamiseks või vajaduse korral taotluse kiireks ja tõhusaks menetlemiseks pädevatele asutustele kättesaadavaks niikaua, kuni neil on lubatud viibida liikmesriigi territooriumil. |
|
54 |
Seetõttu hoiab rahvusvahelise kaitse taotleja, kes neid kohustusi rikkudes lahkub liikmesriigi pädevate asutuste määratud elukohast ilma neid asutusi teavitamata või ilma loata, tegelikult kõrvale pädevate asutuste kontrollist ja kahjustab seega avalike huvide, avaliku korra või taotluse tõhusa järelevalve tagamisega seotud eesmärke, millele vastab elukoha kindlaksmääramine. |
|
55 |
Sellest järeldub, et niisuguses olukorras kujutab materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või erandlikel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tühistamine endast meedet, millega liikmesriigid teevad järeldused sellest, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei ole täitnud kohustusi, mis tulenevad tema kohustusest teha taotluse läbivaatamiseks pädevate asutustega koostööd või mis on tihedalt selle kohustusega seotud, jättes taotleja osaliselt või täielikult ilma hüvedest, millele tal on taotluse eest vastutava liikmesriigi territooriumil vastuvõtmise alusel õigus ja mille saamine sõltub taotluse esitamisest ja läbivaatamisest. |
|
56 |
Rahvusvahelise kaitse taotlejat, kes elab majutuskeskuses ja kes keeldub täitmast teise majutuskeskusesse üleviimise otsust, jäädes esimesena nimetatud majutuskeskusesse, ei saa siiski pidada taotlejaks, kes „lahkub pädeva ametiasutuse määratud elukohast talle sellest teatamata või ilma pädeva ametiasutuse loata, kui on nõutav sellise loa taotlemine“ direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a tähenduses. |
|
57 |
Esiteks, isegi kui möönda, et niisuguses olukorras, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, paneb liikmesriigi pädev asutus asjaomasele rahvusvahelise kaitse taotlejale kohustuse elada uues majutuskeskuses, ei saa asuda seisukohale, et taotleja on üleviimisest keeldumise korral majutuskeskusest lahkunud liikmesriigi pädevale asutusele teatamata või ilma pädeva asutuse loata, vaid teda tuleb pidada isikuks, kes tegelikult jätkuvalt elab majutuskeskuses, kuhu pädev asutus ta algul määras, ning kes jääb seega sellele asutusele ja – kui tegemist on erinevate asutustega – tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks pädevatele asutustele kättesaadavaks. |
|
58 |
Sellises olukorras – vastupidi direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punktis a ette nähtud olukorrale – on rahvusvahelise kaitse taotleja asukoht seega endiselt tuvastatav, mistõttu muutuks sel juhul esemetuks pädevatele asutustele selle direktiivi artikli 20 lõike 1 teises lõigus ette nähtud kohustus võtta taotleja „kadumise“ põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus mõnede või kõikide tühistatud või kitsendatud materiaalsete vastuvõtutingimuste ennistamise kohta. |
|
59 |
Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu seadusandja ei soovinud näha liikmesriikidele ette võimalust materiaalseid vastuvõtutingimusi tühistada või kitsendada elukohast lahkumist käsitleva direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a alusel, juhul kui keeldutakse täitmast teise majutuskeskusesse üleviimise otsust, kuna see keeldumine ei too kaasa rahvusvahelise kaitse taotleja „kadumist“ artikli 20 lõike 1 teise lõigu tähenduses. |
|
60 |
Teiseks, nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 52, vastavad direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punktis a nimetatud olukorrad sisuliselt teatud juhtudele, mil liikmesriigid võivad eeldada, et rahvusvahelise kaitse taotleja on oma taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 sisuliselt märkis, ei saa ainuüksi tõsiasi, et taotleja keeldus täitmast teatavaid vastuvõtmisega seotud üksikasjalikke tingimusi, iseenesest näidata taotluse kaudset tagasivõtmist või sellest kaudset loobumist. |
|
61 |
Kolmandaks, nagu on märgitud direktiivi 2013/33 põhjenduses 25 ja meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37, on selle direktiivi artikli 20 lõigete 1–3 eesmärk „täpsustada asjaolusid“, mille korral võib materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada või tühistada. Seega, nagu nähtub ka artikli 20 lõike 1 punkti a sõnastusest, on lõigetes 1–3 viidatud olukorrad loetletud ammendavalt, mistõttu ei või liikmesriigid laiendada nende kohaldamist olukordadele, mis ei vasta nendes lõigetes nimetatud olukordadele. |
|
62 |
Kui aga – nagu käesoleval juhul – rahvusvahelise kaitse taotleja keeldub korduvalt enda ja oma alaealise lapse üleviimisest nende viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse ning jääb seetõttu koos lapsega oma viibimiskoha majutuskeskusesse, ei saa välistada, et kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades on sellise käitumise tõttu põhjendatud liikmesriigi pädeva asutuse karistuse määramine direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 alusel. |
|
63 |
Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et selle direktiivi artikli 18 lõike 6 kohaselt tagavad liikmesriigid, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise „üksnes vajaduse korral“. Sellest järeldub, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 sisuliselt märkis, et rahvusvahelise kaitse taotleja üleviimine võib osutuda vajalikuks muu hulgas juhul, kui seda nõuab vastuvõtustruktuuride mahutavus või vastuvõtustruktuuride sobivus taotleja erivajadustega, või ka juhul, kui taotlejal on raskusi kohanemisega majutuskeskuses, kus ta viibib. Lisaks tuleb märkida, et nagu Euroopa Kohus on otsustanud, võib selle direktiivi artikli 20 lõikes 4 nimetatud juhtudel rahvusvahelise kaitse taotleja üleviimise tema viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse määrata karistusena (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 52, ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 43). |
|
64 |
Tõsi, tuleb märkida, et otsus, millega rahvusvahelise kaitse taotleja viiakse direktiivi 2013/33 artikli 18 lõike 6 alusel üle ühest majutuskohast teise, kujutab endast selles direktiivis ette nähtud hüvede andmise otsust direktiivi artikli 26 tähenduses, mille peale peab olema võimalik esitada edasikaebus riigisiseses õiguses ette nähtud korra kohaselt ja vähemalt viimases astmes edasikaebus õigusasutusele. Järelikult tuleneb artiklist 26, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejad leiavad, et majutuskoht, kuhu nad üle viiakse, ei vasta direktiivi 2013/33 nõuetele, võivad nad tugineda pädevas kohtus oma õigusele majutusele vastavalt selles direktiivis selleks ette nähtud tingimustele (vt analoogia alusel 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél‑alföldi Regionális Igazgatóság, C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punktid 296 ja 298). |
|
65 |
Kui asjaomast üleviimise otsust ei tühistata, selle toimet ei peatata või otsust ei võeta tagasi, on taotleja siiski kohustatud seda otsust täitma. Nimelt, kuigi direktiivi 2013/33 artiklist 12 nähtub, et perekonna ühtsuse säilitamiseks võetavate meetmete võtmiseks on vaja rahvusvahelise kaitse taotleja nõusolekut, ei tulene eeskätt selle direktiivi muudest sätetest, eelkõige artiklist 18, et teise majutuskeskusesse üleviimise otsus eeldaks seda konkreetset aspekti kõrvale jättes taotleja nõusolekut. |
|
66 |
Teisena on direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 sätestatud, et liikmesriigid võivad määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse „majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või väga vägivaldse käitumise korral“. |
|
67 |
Mõiste „majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsine rikkumine“ kohta tuleb esiteks märkida, et kuna direktiivis 2013/33 ei ole selle mõiste ulatust täpsustatud, siis jätab direktiivi artikli 20 lõige 4 liikmesriikidele õiguse määrata kindlaks need sisekorraeeskirjades sisalduvad kohustused, mille täitmata jätmine kujutab endast sisekorraeeskirjade „rikkumist“, mis võib kaasa tuua karistuse kohaldamise, arvestades, et „rikkumine“ peab olema teatud raskusastmega. |
|
68 |
Teiseks, kuna selle sätte sõnastust ei ole sõnaselgelt piiritletud ja arvestades kohustust tõlgendada liidu õiguse sätteid nii, et oleks tagatud nende soovitav toime (vt analoogia alusel 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb mõistet „majutuskeskuste sisekorraeeskirjad“ direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 tähenduses tõlgendada laialt, hõlmates kõiki majutuskeskuste suhtes kohaldatavaid reegleid, mida rahvusvahelise kaitse taotlejad peavad majutuskeskuses viibides järgima. |
|
69 |
Sellest järeldub, et see, kui majutuskeskuses kasutab eluruumi rahvusvahelise kaitse taotleja, kelle suhtes on tehtud teise majutuskeskusesse üleviimise otsus, võib kujutada endast esimesena nimetatud majutuskeskuse reeglite rikkumist, kuna tehtud otsuse tõttu ei ole see eluruum enam talle eraldatud ja majutuskeskuse reeglite kohaselt ei tohi ta sinna jääda. |
|
70 |
Direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 nimetatud rikkumise tõsiduse hindamisel tuleb arvestada juhtumi kõiki asjaolusid, eelkõige seda, kui pikka aega on asjaomasesse eluruumi ebaseaduslikult jäämine kestnud, selle olukorra jätkumist, meetmeid, mida majutuskeskuse juhataja ja liikmesriigi pädev asutus on juba rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes tema lahkumiseks asjaomasest eluruumist võtnud, eluruumi jäämise põhjuste õiguspärasust ning sellega rahvusvahelise kaitse taotlejate riiklikule vastuvõtusüsteemile kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. |
|
71 |
Sellega seoses tuleb märkida, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 sisuliselt rõhutab, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes kasutab suurema perekonna vajadustele vastavat eluruumi, ent ei ole nõus seda vabastama ning keeldub kategooriliselt ja järjekindlalt ilma õiguspärase põhjuseta üleviimisest oma perekondlikule olukorrale vastavasse eluruumi, võtab majutuskeskuse juhatajalt võimaluse eraldada see eluruum perekonnale või üksikutele taotlejatele, kelle vajadustele eluruum vastab. Selline keeldumine võib seega ohustada asjaomase liikmesriigi majutussuutlikkuse tõhusat haldamist ja lõppkokkuvõttes direktiivi 2013/33 artiklis 18 sätestatud selle eesmärgi saavutamist, milleks on tagada rahvusvahelise kaitse taotlejate majutus majutuskeskustes, mis tagavad piisava elatustaseme. Sellest järeldub, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, et selline käitumine võib kujutada endast „majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsist rikkumist“ direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 4 tähenduses, mis võib kaasa tuua karistuse. |
|
72 |
Kolmandana tuleb nimetatud sätte alusel kohaldatavate karistuste laadi kohta meelde tuletada, et nagu Euroopa Kohus on otsustanud, ei välista see säte sõnaselgelt võimalust, et karistus võib puudutada materiaalseid vastuvõtutingimusi (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 44, ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 37). |
|
73 |
Samas on Euroopa Kohus ka otsustanud, et sellise karistuse kohaldamine, millega vaid ühel direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 mainitud põhjusel kas või ajutiselt peatatakse kõigi materiaalsete vastuvõtutingimuste või selliste materiaalsete vastuvõtutingimuste kohaldamine, mis hõlmavad majutust, toitu või riideid, oleks vastuolus direktiivi artikli 20 lõike 5 kolmandast lausest tuleneva kohustusega tagada rahvusvahelise kaitse taotlejale inimväärne elatustase, sest see võtaks temalt võimaluse rahuldada oma kõige esmasemad vajadused, nagu enda majutamine, toitmine, riietamine ja pesemine (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 47, ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 39). |
|
74 |
Lisaks eiraks selline karistus direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 5 teises lauses rõhutatud proportsionaalsuse põhimõtet, sest isegi kõige karmimad karistused, mis mõistetakse karistusõiguse alusel selle direktiivi artikli 20 lõikes 4 nimetatud rikkumise või käitumise eest, ei tohi jätta rahvusvahelise kaitse taotlejat ilma võimalusest rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 48, ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Ministero dell’Interno (materiaalsete vastuvõtutingimuste tühistamine), C‑422/21, EU:C:2022:616, punkt 40). |
|
75 |
Mis puudutab karistust, mis seisneb direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 mainitud põhjustel materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamises, sealhulgas õiguse päevarahale tühistamises või kitsendamises, siis liikmesriigi pädevate asutuste ülesanne on igal juhul tagada, et selline karistus oleks vastavalt direktiivi artikli 20 lõikele 5 rahvusvahelise kaitse taotleja konkreetset olukorda ning juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega riivaks taotleja väärikust (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 51). |
|
76 |
Lisaks võivad liikmesriigid direktiivi 2013/33 artikli 20 lõikes 4 osutatud juhtudel määrata – olenevalt juhtumi asjaoludest ja tingimusel, et järgitakse direktiivi artikli 20 lõikes 5 sätestatud nõudeid – karistusi, mille tagajärjel ei jää rahvusvahelise kaitse taotleja ilma materiaalsete vastuvõtutingimustega seotud abist (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 52). |
|
77 |
Viimasena tuleb täpsustada, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejad on nii nagu põhikohtuasjas üksikvanem ja tema alaealine laps, st „haavatavad isikud“ direktiivi 2013/33 artikli 21 tähenduses, peavad liikmesriikide ametiasutused direktiivi artikli 20 lõike 4 alusel karistuste kohaldamisel pöörama eriti suurt tähelepanu nende isikute konkreetsele olukorrale ja proportsionaalsuse põhimõttele, nagu nähtub direktiivi artikli 20 lõike 5 teisest lausest (vt analoogia alusel 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 53). |
|
78 |
Sellega seoses nähtub direktiivi 2013/33 artikli 23 lõikest 1, et liikmesriigid peavad selle direktiivi sätteid rakendades silmas pidama eelkõige lapse parimaid huve. Artikli 23 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid neid parimaid huve hinnates piisavalt arvesse võtma eelkõige selliseid tegureid nagu alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, arvestades eelkõige alaealise tausta ning samuti ohutus‑ ja turvalisuskaalutlusi (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin, C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 54). |
|
79 |
Veel tuleb täpsustada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 63, ei mõjuta direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a ja lõike 4 selline tõlgendus pädevate asutuste õigust teha eelkõige vastuvõtusuutlikkuse tõhusa haldamise tagamiseks otsus viia rahvusvahelise kaitse taotleja üle teise majutuskeskusesse, mis on tema uus elukoht ja kus ta saab jätkuvalt kasutada asjakohaseid materiaalseid vastuvõtutingimusi, tingimusel et see otsus on kooskõlas selles direktiivis sätestatud nõuetega. Seega ei ole niisuguses olukorras, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 71, direktiiviga 2013/33 vastuolus see, kui pädevad asutused kasutavad vajaduse korral proportsionaalsuse põhimõtet järgides ja tingimusel, et ühtegi muud vähem piiravat meedet ei saa võtta, neile riigisisese õigusega antud sunnipädevust taotleja üleviimise täideviimiseks, tagades samas, et tagatakse taotleja põhiõiguste ja väärikuse austamine, nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 35. |
|
80 |
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2013/33 artikli 20 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib pädev asutus tühistada kõik materiaalsed vastuvõtutingimused rahvusvahelise kaitse taotleja puhul, kes keeldub oma viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse üleviimisest, ilma et see piiraks õigust määrata talle karistus, näiteks muu hulgas kitsendada materiaalseid vastuvõtutingimusi, kui selline korduv keeldumine kujutab endast majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsist rikkumist selle direktiivi artikli 20 lõike 4 tähenduses ja tingimusel, et direktiivi artikli 20 lõikes 5 sätestatud tingimused on täidetud. |
Kohtukulud
|
81 |
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, artikli 20 lõike 1 punkti a |
|
tuleb tõlgendada nii, et |
|
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib pädev asutus tühistada kõik materiaalsed vastuvõtutingimused rahvusvahelise kaitse taotleja puhul, kes keeldub oma viibimiskoha majutuskeskusest teise majutuskeskusesse üleviimisest, ilma et see piiraks õigust määrata talle karistus, näiteks muu hulgas kitsendada materiaalseid vastuvõtutingimusi, kui selline korduv keeldumine kujutab endast majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsist rikkumist selle direktiivi artikli 20 lõike 4 tähenduses ja tingimusel, et direktiivi artikli 20 lõikes 5 sätestatud tingimused on täidetud. |
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.
( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.