1.

Nõukogu võttis 2008. aastal vastu määruse (EÜ) nr 172/2008 ( 2 ), millega kehtestati muu hulgas Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi (raua ja terase tootmises kasutatav sulam) impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks. ( 3 )

2.

Selle määrusega kehtestati dumpinguvastane tollimaks (22,7%), mida kohaldati vaba netohinna suhtes liidu piiril enne tollimaksu sissenõudmist kahe Venemaal asutatud äriühingu ( 4 ), kellega oli seotud RFA International, LP (edaspidi „RFA“) ( 5 ), valmistatud toodete puhul.

3.

Ettevõtjad, keda esialgse määruse dumpinguvastased meetmed puudutasid, algatasid järjest menetlused, nõudes nende meetmete osalist tühistamist, uuesti läbivaatamist või juba tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist.

4.

RFA konkreetselt taotles seda tagasimaksmist seoses dumpinguvastase tollimaksuna alates 1. oktoobrist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 makstud summadega.

5.

Komisjon jättis 18. detsembril 2014 selle tagasimaksmisnõude rahuldamata otsustega C(2014) 9805 final, C(2014) 9806 final, C(2014) 9807 final, C(2014) 9808 final, C(2014) 9811 final, C(2014) 9812 final ja C(2014) 9816 final (edaspidi „vaidlustatud otsused“).

6.

RFA esitas 4. märtsil 2015 Üldkohtule nende otsuste peale tühistamishagi põhjendusel, et need rikkusid mitut määruse (EÜ) nr 1225/2009 ( 6 ) sätet.

7.

Üldkohus jättis RFA hagi 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusega ( 7 ) rahuldamata; selle kohtuotsuse peale on esitatud see apellatsioonkaebus.

I.

Õiguslik raamistik. Määrus nr 1225/2009

8.

Vastavalt artiklile 11:

II.

Kohtuvaidluse taust

9.

Selleks et faktiliste asjaolude käiku paremini mõista, on asjakohane meenutada menetluslikke käänakuid, milles on väljendunud RFA (või ettevõtjate, kellega ta on seotud) nõuded seoses nende dumpinguvastaste tollimaksudega ja millele on pidanud nii Üldkohus kui ka Euroopa Kohus vastama.

A.

(Esimene) tühistamishagi

10.

Pärast esialgse määruse heakskiitmist 2008. aastal esitasid CHEMK ja KF Üldkohtule hagi nõudega tunnistada see määrus osaliselt kehtetuks.

11.

Üldkohus jättis selle hagi 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusega ( 8 ) rahuldamata, mille peale esitasid hagejateks olevad äriühingud apellatsioonkaebuse.

12.

Euroopa Kohus jättis apellatsioonkaebuse 28. novembri 2013. aasta kohtuotsusega ( 9 ) rahuldamata.

B.

Esimene uuesti läbivaatamise menetlus ja (teine) tühistamishagi

13.

CHEMK ja KF taotlesid 30. novembril 2009 esialgse määruse vahepealset läbivaatamist.

14.

Selle menetluse lõpus võeti vastu rakendusmäärus (EL) nr 60/2012, ( 10 ) millega jäeti esialgne dumpinguvastane meede muutmata.

15.

CHEMK ja KF esitasid Üldkohtule hagi nõudega tühistada osaliselt rakendusmäärus nr 60/2012.

16.

Üldkohus jättis selle hagi 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsusega ( 11 ) rahuldamata, mille peale esitasid hagejateks olevad äriühingud apellatsioonkaebuse.

17.

Euroopa Kohus jättis selle apellatsioonkaebuse 9. juuni 2016. aasta kohtumäärusega ( 12 ) rahuldamata.

C.

Järgnevad tagasimaksmise menetlused

1.

Tagasimaksmise uurimise esimene ja teine periood ning (kolmas) tühistamishagi

18.

CHEMK ja KF esitasid ajavahemikus 30. juulist 2009 kuni 10. detsembrini 2010 mitu taotlust ajavahemikul 7. jaanuarist 2009 kuni 10. detsembrini 2010 tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmiseks.

19.

Tagasimaksmise uurimine keskendus ajavahemikule 1. oktoobrist 2008 kuni 30. septembrini 2010, mille komisjon jagas kaheks alaperioodiks: „tagasimaksmise uurimise esimene periood“ 1. oktoobrist 2008 kuni 30. septembrini 2009 ja „tagasimaksmise uurimise teine periood“ 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010.

20.

Komisjon võttis 10. augustil 2012 vastu otsused C(2012) 5577 final, C(2012) 5585 final, C(2012) 5588 final, C(2012) 5595 final, C(2012) 5596 final, C(2012) 5598 final ja C(2012) 5611 final, milles ta rahuldas tagasimaksmise uurimise esimese perioodi kohta esitatud tagasimaksetaotlused ja jättis teise uurimisperioodi kohta esitatud tagasimaksetaotlused rahuldamata.

21.

RFA vaidlustas need otsused Üldkohtus, kes jättis tema hagi 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsusega ( 13 ) rahuldamata.

22.

RFA esitas Üldkohtu 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus jättis apellatsioonkaebuse 4. mai 2017. aasta kohtuotsusega ( 14 ) rahuldamata.

2.

Tagasimaksmise uurimise kolmas ja neljas periood ning (neljas) tühistamishagi

23.

Ajavahemikus 1. märtsist 2011 kuni 26. juunini 2013 esitas RFA uued taotlused dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmiseks, seekord ajavahemiku 1. oktoobrist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 kohta.

24.

Olles eristanud kahte alaperioodi („tagasimaksmise uurimise kolmas periood“ 1. oktoobrist 2010 kuni 31. detsembrini 2011 ja „tagasimaksmise uurimise neljas periood“ 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012), jättis komisjon RFA taotlused vaidlustatud otsustega rahuldamata.

25.

RFA esitas 4. märtsil 2015 Üldkohtule (neljanda) tühistamishagi, vaidlustades need otsused. RFA nõuded jäeti 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusega rahuldamata ja ta esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse.

D.

Teine uuesti läbivaatamise menetlus ja (viies) tühistamishagi

26.

Komisjon algatas esialgses määruses sätestatud dumpinguvastaste meetmete lõppemisel aegumise läbivaatamise menetluse, mis lõppes rakendusmäärusega (EL) nr 360/2014 ( 15 ), millega säilitati esialgse määrusega kehtestatud 22,7% dumpinguvastane tollimaks.

27.

CHEMK ja KF vaidlustasid rakendusmääruse nr 360/2014 Üldkohtus, kes jättis nende kaebuse 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusega ( 16 ) rahuldamata. See kohtuotsus on jõustunud.

III.

Menetlus Üldkohtus

28.

Tühistamishagi, mille esitas RFA vaidlustatud otsuste peale 4. märtsil 2015, sisaldas kolme väidet, millest on praegu oluline ainult teine väide, milles heideti nendele otsustele ette algmääruse artikli 11 lõigete 9 ja 10 rikkumist.

29.

Seoses RFA ja komisjoni argumentidega selle väite kohta viitan vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 58–68, milles Üldkohus teeb nende mõlema argumentidest kokkuvõtte.

30.

Piirdun seega vaidlustatud kohtuotsuse punktide 69–75 ja 77–79 tsiteerimisega, milles Üldkohus selgitab, miks ta selle tühistamisväite tagasi lükkab. Ta teeb seda järgmiselt:

IV.

Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

31.

Apellatsioonkaebus esitati Euroopa Kohtu kantseleisse 25. jaanuaril 2019.

32.

RFA palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja teha vaidluses lõplik kohtuotsus, kui menetlusstaadium seda lubab. Teise võimalusena palub saata kohtuasi lahendamiseks tagasi Üldkohtusse. Igal juhul palub ta kohtukulude väljamõistmist komisjonilt.

33.

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja RFA-lt.

34.

25. märtsiks 2020 kavandatud kohtuistung asendati Euroopa Kohtu küsimustega pooltele kirjalikult vastamiseks.

V.

Apellatsioonkaebuse analüüs

A.

Sissejuhatavad märkused

35.

Vaidluse taustast nähtub, et alates dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisest esialgse määrusega on nende tollimaksudega seoses esinenud mitmesuguseid käänakuid (tühistamishagid, tasutud tollimaksu tagasimaksmise taotlused ja läbivaatamise uurimised – nii vahepealsed kui ka aegumise kohta), mida ei saa apellatsioonkaebuse lahendamisel tähelepanuta jätta.

36.

See asjaolu õigustab seda, et enne apellatsioonkaebuse väidete analüüsimist tuleb tuletada meelde, kuidas pärast dumpinguvastaste tollimaksude heakskiitmist on üldjuhul võimalik need kas uuesti läbi vaadata või taotleda nende tagasimaksmist vastavalt algmääruse nõuetele.

37.

Uuesti läbivaatamise kohta andis Euroopa Kohus 18. septembri 2014. aasta kohtuotsuses ( 18 ) need hinnangud: „Mis […] puutub aeguvate meetmete läbivaatamisse algmääruse artikli 11 lõike 2 alusel, siis on tegemist hindamisega, kas esialgse dumpingumeetme kehtivuse lõpp soodustaks tõenäoliselt dumpingu ja kahju jätkumist või kordumist. Mis […] puutub vahepealsesse läbivaatamisse selle määruse artikli 11 lõike 3 tähenduses, siis komisjon võib muu hulgas uurida, kas dumpingu ja kahjuga seotud asjaolud on märgatavalt muutunud või kas olemasolevad meetmed toovad soovitud tulemusi varem kindlaks tehtud kahju kõrvaldamisel, et teha ettepanek esialgse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks kas kehtetuks tunnistada, seda muuta või kehtima jätta“.

38.

Kuigi tagasimaksmise menetlus sarnaneb vahepealse läbivaatamise menetlusega (tegelikult võimaldab algmääruse artikli 11 lõike 8 neljas lõik neid liita), lubab see üksnes tegeliku dumpingumarginaali uurimist, mitte aga üldise kahju küsimuse läbivaatamist.

39.

Sissenõutud tollimaksude läbivaatamise ja tagasimaksmise menetluste ühised elemendid sisalduvad algmääruse artikli 11 lõigetes 9 ja 10, mis ongi just need, mida Üldkohus on RFA arvates rikkunud:

B.

Apellatsioonkaebuse väited

40.

RFA täpsustab, et tema apellatsioonkaebus „piirdub nende järelduste vaidlustamisega, mille tegi Üldkohus esimeses kohtuastmes hageja esitatud teise väite kohta, ja täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktide 69–75 ja 77–79 vaidlustamisega“. ( 19 )

1.

Esimene väide: „Üldkohus tõlgendas algmääruse artikli 11 lõiget 9 ja asjakohast kohtupraktikat vääralt ning hindas faktilisi asjaolusid sisuliselt ebaõigesti“

41.

Käesolev väide on jaotatud kaheks osaks.

a)

Esimene osa: põhjenduse puudumine

1)

Apellandi ja komisjoni argumendid

42.

RFA argument põhjenduse väidetava puudumise kohta on lakooniline. Ta piirdub kinnitamisega, et „Üldkohus ei käsitlenud hageja argumenti asjaolude muutumise puudumise kohta“ ( 20 ).

43.

Komisjon märgib, et Üldkohus ei ole kohustatud apellandi igale argumendile ammendavalt vastama, kuna otsuse põhjendustes esitatud kaudsed põhjendused on piisavad.

2)

Õiguslik analüüs

44.

RFA kriitika selles küsimuses ei ole kergesti mõistetav, pärast seda, kui ta tunnistas, et „Üldkohus leidis, et tootmiskulude suurenemine kujutab endast asjaolude muutumist, mis põhjendab ekspordihinna arvutamise meetodi muutmist vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 9“. ( 21 )

45.

Nimelt selgitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes, miks on tema arvates olemas piisavad põhjused, mis õigustavad, et komisjon muudab oma arvutusmeetodit.

46.

Selle kohtuotsuse punktis 70 on konkreetselt rõhutatud, et sama meetodi kohaldamisest võib mööda hiilida, „kui asjaomased parameetrid on muutunud sel määral, et varem kasutatud meetod ei ole enam usaldusväärse tulemuse saamiseks sobiv“.

47.

Sellest eeldusest lähtudes rõhutab Üldkohus, et käesolevas asjas on need parameetrid, eelkõige tootmiskulud muutunud. On tõsi (ja see võib tekitada teatud segadust), et see tootmiskulude muutus on algmääruse artikli 11 lõike 10 alusel ekspordihinna arvutamisel dumpinguvastase tollimaksu kaotamise hindamise ühine element. See ei takista siiski seda, et Üldkohtu argumentides loetakse seda sama tootmiskulude suurenemist sisuliselt ka määravaks asjaolude muutumise teguriks, mis õigustab kasutatud meetodi muutmist.

48.

Seda arvestades ei ole Üldkohtu põhjendus puudulik, mis võiks viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Tema esitatud põhjendused – isegi kui need oleks ekslikud – on olemas ja piisavad selleks, et apellant saaks aru nende sisust, millega ta ei nõustu sisuliselt.

49.

Lisaks tuleb märkida, et komisjon tõi vaidlustatud otsustes esile rea asjaolud muudatusi ja olulisi erinevusi, mis olid esinenud käimasolevas uurimises võrreldes esialgse uurimisega ja mis õigustavad meetodi muutmist.

50.

Nende muudatuste hulgast pööras Üldkohus tähelepanu tootmiskulude suurenemisele, mis on loogiline, kuna sellele asjaolule oli viidanud ka RFA oma hagiavalduses, kuigi oli ka teisi muudatusi. ( 22 )

51.

Lõpuks, nagu Euroopa Kohus märkis oma 4. mai 2017. aasta kohtuotsuses ( 23 ) RFA analoogse argumendi kohta, piisab sellest, kui märkida, et apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu kontrolli eesmärk eelkõige kontrollida, kas Üldkohus andis piisava vastuse kõigile apellandi esitatud argumentidele. Käesoleval juhul on see nii.

52.

Pean igal juhul lisama, et kuigi vaidlustatud kohtuotsuse punktide 69 ja 78 mõne lõigu lugemisel võiks esmamulje põhjal arvata, et Üldkohus esitas arutluskäigu, mis läheb komisjoni omast kaugemale, ei asendanud ta seepärast siiski vaidlustatud otsuste põhjendusi (vaid ainult täiendas neid). Seega toimis RFA oma apellatsioonkaebuse esimeses väites õigesti, kui ta ei viita sellele näilisele väidete asendamisele.

b)

Teine osa: väidetavad õigusnormi rikkumised ja sisuliselt ebaõiged faktituvastused

1)

Apellandi ja komisjoni argumendid

53.

RFA võtab oma argumendid kokku järgmiselt: „Hinnates dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist edasimüügihindades, ei analüüsinud komisjon seda mitte edasimüügihinna seisukohast, mis tuvastati uurimises, mille tulemusel võeti vastu esialgne määrus, vaid lähtudes praegustest tootmiskuludest Venemaal. See kujutab endast metoodika muutmist algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Komisjon märkis, et asjaolud olid alates esialgsest uurimisest oluliselt muutunud ja et täpsemalt olid Vene eksportijate tootmiskulud suurenenud ligikaudu 100%. Kulud olid aga suurenenud ja olid teada juba tagasimaksmise uurimisperioodidel 2008–2010“.

54.

Komisjon tugineb artikli 11 lõike 9 sõnastusele, et väita, et ainus kehtiv viide on esialgse määruse sõnastus, kuna see on see, mille „tulemusel kehtestati tollimaksud“.

2)

Õiguslik analüüs

55.

Nagu juba märgitud, on algmääruse artikli 11 lõikes 9 silmas peetud esiteks „tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimist“ ja teiseks läbivaatamise ja tagasimaksmise uurimisi. Nende kahe viimase käigus tuleb kasutada sama meetodit, mida kohaldati esimeses uurimises, välja arvatud juhul, kui asjaolud on muutunud.

56.

Säte, mida on väidetavalt rikutud, kohustab seega hiljem üksnes kasutama „sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises“. Kuna käesoleval juhul kehtestati dumpinguvastane tollimaks esialgse määrusega, tuleb õigusnormi sisust lähtuvalt kasutada võrdlusalusena esialgses uurimises kasutatud meetodit, mitte aga meetodit, mida järgiti mis tahes muul ajal.

57.

Seda eeldust arvestades (millega – nagu märgib komisjon oma vasturepliigis – RFA nõustub hilinenult oma repliigi punktis 9, vastupidi sellele, mis näis järelduvat tema apellatsioonkaebuse punktist 25) ei saa apellatsioonkaebuse esimese väite selle teise osaga nõustuda.

58.

RFA väitis oma apellatsioonkaebuses, et komisjon oleks pidanud kasutama sama meetodit nagu hilisemates teistes uurimistes, mitte selles, mille tulemusena kehtestati 2008. aastal dumpinguvastased tollimaksud. Täpsemalt heitis ta komisjonile (ja Üldkohtule, kes kinnitas komisjoni teesi) ette, et viimane ei kasutanud sama meetodit, mida ta oli juba kasutanud, kui ta tegi otsuse teiste varasemate perioodide eest tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta. ( 24 )

59.

Ei ole välistatud, et RFA väitel võib teoreetiliselt olla teistsugune õiguslik alus kui see, mille ta ise valis (algmääruse artikli 11 lõike 9 rikkumine). Ainus õigusnorm, mida apellatsioonkaebuse kohaselt on tema arvates (mida Euroopa Kohus peab käsitlema) rikutud, on algmääruse artikli 11 lõikes 9 nimetatud õigusnorm, mille vale tõlgendamist RFA Üldkohtule ette heidab.

60.

Nendel asjaoludel on apellatsioonkaebuse esimene väide läbikukkumisele määratud, sest – ma kordan – tõlgendus, mille RFA välja pakub, ei ole vastupidi Üldkohtu tõlgendusele selle sätte sõnastusega kooskõlas.

61.

Igal juhul, nagu rõhutab Üldkohus, oleks juhul, kui asutakse seisukohale, et asjaolud on muutunud, põhjendatud kasutada uut meetodit, mis erineb eelnevate uurimiste käigus kasutatud meetodist. Sellele võimalusele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70: „kuigi majanduslikus analüüsis nende kahe perioodi vahelise olukorra võrdluse usaldusväärsuse tagamiseks on põhimõtteliselt põhjendatud kohaldada sama meetodit, ei ole see siiski nii juhul, kui asjaomased parameetrid on muutunud sel määral, et varem kasutatud meetod ei ole enam usaldusväärse tulemuse saamiseks sobiv“. Üldkohus kinnitab selles lõigus seda, mida Euroopa Kohus oli juba kinnitanud kohtuotsuses Valimar.

62.

Küsimus, kas asjaolud olid de facto muutunud või mitte, on aga hinnang, mis nagu ülejäänud väidetavad „sisuliselt ebaõiged faktituvastused“, mida RFA Üldkohtule ette heidab, ei saa olla apellatsioonkaebuse aluseks, mis piirdub õiguslike, mitte faktiliste küsimustega.

63.

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus ei ole pädev tuvastama fakte ega ka üldjuhul hindama tõendeid, millele on Üldkohus nende faktide tuvastamisel tuginenud. ( 25 ) Vaidlustatud kohtuotsuse faktilisi hinnanguid ei saa seega apellatsiooniastmes vaidlustada, välja arvatud juhul, kui väidetakse tõendite moonutamist, mis nähtub ilmselgelt kohtutoimiku dokumentidest, mis käesoleval juhul nii ei ole.

64.

Kuna kohtuvaidluse keskmes on dumpinguvastaste tollimaksude hilisem hinnas kajastumine (mis on tõepoolest vaidluse põhiküsimus), ei ole algmääruse artikli 11 lõige 9 igal juhul sobiv säte selle lahendamiseks. Esialgses uurimises ei saa rääkida dumpinguvastaste tollimaksude mõju või kajastumise puudumist täpsustavast praktilisest meetodist: see aspekt paratamatult puudub mis tahes esialgses uurimises, mille eesmärk on just nimelt kehtestada dumpinguvastane tollimaks.

65.

Seepärast ei saa põhimõtteliselt olla sama meetodit, mis oleks ühine esialgsele uurimisele ja järgnevatele tagasimaksmise uurimistele seoses dumpinguvastaste tollimaksude mõjuga toodete edasimüügihinnale liidus. Samamoodi ei saa rääkida meetodi muutmisest, kuna ma rõhutan, et esialgsetes uurimistes ei ole otseselt mingit meetodit selleks, et kontrollida, kas dumpinguvastane tollimaks, mida ei ole seni veel olemas, kajastub edasimüügihindades.

66.

Algmääruse artikli 11 lõikes 9 kehtestatud kriteerium, et meetodit ei tohi muuta (välja arvatud juhul, kui asjaolud muutuvad), ei ole seega sellistel juhtudel kohaldatav.

2.

Teine apellatsioonkaebuse väide

67.

RFA võtab oma kassatsioonkaebuse teise väite kokku järgmiselt: „Üldkohus tõlgendas algmääruse artikli 11 lõiget 10 vääralt, kohaldades vale õiguslikku kriteeriumi. Üldkohtu poolt välja töötatud õiguslik kriteerium nõuab, et dumpinguvastaste tollimaksude lisamist ekspordihindadesse näidataks ainult DDP hindade andmetega ja tõendades, et uued hinnad hõlmasid mitte ainult dumpinguvastaseid tollimakse, vaid ka kõiki esinevaid tootmiskulusid. Algmääruse artikli 11 lõige 10 ega komisjoni teatis dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta[ ( 26 )] […] ei sisalda aga sellist nõuet“.

a)

Esimene osa: ekspordihinna arvutamisel mitte ainult dumpinguvastaste tollimaksude, vaid ka tootmiskulude sissearvamine

1)

Apellandi ja komisjoni argumendid

68.

RFA kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 72–75 sisu, väites, et algmääruse artikli 11 lõige 10 nõuab ainult, et tootja esitaks otsustavad tõendid selle kohta, et tollimaks on liidu müügihindades nõuetekohaselt kajastatud.

69.

RFA sõnul piisab sellest, kui edasimüügihinnad on piisavalt tõusnud, võrreldes esialgse uurimise käigus välja toodud hindadega. Kui tootmiskulude arvessevõtmine oleks selle jaoks asjakohane, oleks komisjon pidanud nende lisamiseks arendama dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist käsitleva teatise ( 27 ) artikli 4.1 punkti b.

70.

Komisjon väidab, et taotleja peab tõendama mitte ainult, et edasimüügihinnad on tõusnud, vaid et tollimaks on nendes hindades „nõuetekohaselt kajastatud“.

2)

Õiguslik analüüs

71.

Algmääruse artikli 11 lõike 8 esimese lõigu kohaselt peab tagasimaksmise menetlus põhinema tõendamisel, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme.

72.

Algmääruse artikli 11 lõige 10 võimaldab jätta ekspordihinna arvutamisel tasutud dumpinguvastaste tollimaksude summa maha arvamata (vastavalt artikli 2 lõikele 9). See võimalus on siiski vaid siis, „kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et kõnealune tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgnevates ühenduse müügihindades“.

73.

Apellatsioonkaebuses osutatakse selles osas probleemile, mida tuleb selle võimaliku mõju tõttu teistele juhtumitele analüüsida üldiselt, et seejärel keskenduda konkreetselt selle kohtuasja asjaoludele.

i)

Edasimüügihinna kindlaksmääramine: kas seda võib analüüsida vaid juhul, kui dumpinguvastased tollimaksud on hinnas kajastatud?

74.

RFA korduvalt esitatud põhiseisukoht on, et pärast vaieldamatute tõendite esitamist kontrollitakse, kas dumpinguvastane tollimaks on edasimüügihindades sisse arvestatud (või kajastatud), ei tule hinnata muude tegurite mõju, nagu tunnistab Üldkohus komisjoni joont järgides. Tema arvates piisab seega sellest, kui uued hinnad on suuremad kui vanade hindade ja dumpinguvastase tollimaksu summa, et lugeda see maks hinna sisse arvatuks.

75.

Ma ei jaga seda põhiseisukohta. Minu arvates on loogilisem (ja vastab paremini viidatud normi terviklikule tõlgendusele) väita, et edasimüügihindade tõus liidus võrreldes algsete hindadega ei tähenda automaatselt, et dumpinguvastased tollimaksud on nõuetekohaselt ja täielikult nendes lõplikes hindades kajastatud.

76.

Võib nimelt järeldada, et isegi kui uued hinnad on vanadest hindadest kõrgemad, ei kajasta need nõuetekohaselt (st ei sisalda) dumpinguvastaseid tollimakse, kui: a) tootmishinnad on alg- ja lõpphetke vahelisel perioodil märkimisväärselt suurenenud, ja b) see kulude kasv uutes edasimüügihindades ei väljendu.

77.

Need argumendid, mille õigsuses ma ei kahtle, ongi sisuliselt need, mida kasutab Üldkohus: „algmääruse artikli 11 lõige 10 [ei eelda] absoluutselt – kuivõrd see käsitleb küsimust, kas „tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades“ –, et jaatava vastuse saamiseks tuleb uuele edasimüügihinnale lisaks varem kohaldatavale edasimüügihinnale lisada ainult dumpinguvastasele tollimaksule vastav osa, mis lisandub varem kohaldatud edasimüügihinnale, et saada jaatav vastus. Nimelt on tavaliste kuludega võrreldes täiendav tollimaks „nõuetekohaselt kajastatud“ vaid juhul, kui see on lisatud nendele muudele kuludele. Ent kui need muud kulud tõusevad, kuid edasimüügihind tõuseb vähem, siis on tegelikkuses tollimaks nendele muudele kuludele lisatud vaid osaliselt või üldse mitte, isegi kui varem kohaldatavale edasimüügihinnale lisati tollimaksule vastav osa“. ( 28 )

78.

Lisan, et igal juhul ja nagu kinnitab ka komisjon, ei saa selle institutsiooni halduspraktika muuta siduvaid õigusnorme, mille on vastu võtnud liidu institutsioonid.

ii)

Selle kriteeriumi kohaldamine vaidlustatud kohtuotsuses

79.

Üldkohus põhjendas, miks ei olnud apellandi väide, et edasimüügihinnad olid esialgse uurimise perioodi ja tagasimaksmise uurimise neljanda perioodi vahelisel ajal tõusnud üle 100%, piisav selleks, et tõendada, et dumpinguvastased tollimaksud kajastusid täielikult nendes hindades.

80.

Üldkohtu sõnul „piisab […] sellest, et tootmiskulud tõusid rohkem kui kohaldatavad hinnad, selleks et need kohaldatavad hinnad ei kajasta nõuetekohaselt dumpinguvastast tollimaksu, arvestades tootmiskulude muutust. Ent seda tõendab a priori komisjoni viidatud asjaolu, et 99% juhtudest ei katnud liidu edasimüügihinnad 2012. aastal toodete kulu koos dumpinguvastase tollimaksuga“. ( 29 )

81.

Üldkohus välistas, et RFA on esitanud „vaieldamatu tõendi“ selle kohta, et dumpinguvastane tollimaks kajastub edasimüügihindades, ning et järelikult ei saanud tasutud dumpinguvastaste tollimaksude summat maha arvata. Nagu ma pärast laiemalt selgitan, ei ole vaidlust selles, et vajalikud tõendid selleks, et sellist mahaarvamist mitte teha, peab esitama ettevõtja, mitte komisjon, kelle ülesanne on hinnata, kas ettevõtja esitatud tõendid on vaieldamatud.

82.

Uuesti tuleb rõhutada, et Üldkohtu hinnanguid faktiliste asjaolude tõendamise kohta ei saa läbi vaadata apellatsioonkaebuses, vaid ainult piiratud vahendite abil, mida ma enne nimetasin. ( 30 ) Käesolevas kohtuasjas oli pealegi apellandilt nõutud tõendamise tase eriti range, kuna apellant pidi esitama tõendusmaterjalid, mis näitaks vaidlusalust asjaolu vaieldamatult.

83.

Kui Üldkohus selgitab seda nõuet arvestades põhjendatult, miks ta leiab, et RFA ei olnud suutnud seda asjaolu tõendada, oleks Euroopa Kohtul väga raske seda hinnangut apellatsioonimenetluses läbi vaadata. Käesolevas asjas ei esine ühtegi erandlikku põhjust (faktiliste asjaolude ilmne moonutamine, mis ilmneb seda tõendavatest toimikumaterjalidest).

84.

Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui Üldkohus kontrollib komisjoni kaalutud asjaolusid, peab ta lähtuma kriteeriumist, et „liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad“. ( 31 )

85.

Selle kriteeriumi kohaldamine käesolevas asjas räägib selle kasuks, et komisjoni seisukohad jäävad kehtima, ja paneb apellandile veelgi suurema koormise vaidlustatud otsuste põhjenduste ümberlükkamiseks. ( 32 )

86.

Lõpuks ei tohi unustada, et tagasimaksmise uurimise neljas periood langeb kokku selle aegumise läbivaatamise uurimise ajavahemikuga, mille tulemusel võeti vastu rakendusmäärus nr 360/2014. Nagu ma juba märkisin, jättis Üldkohus CHEMK ja KFi (RFA-ga seotud ettevõtjad) poolt selle määruse peale esitatud hagi rahuldamata 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusega, ( 33 ) mis on jõustunud.

87.

Selles hagis analüüsiti ka vahepealse läbivaatamise uurimise metoodika muutmist ja pöörati tähelepanu ka tootmiskulude suurenemisele kui ekspordihinna arvutamisel dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamise jaoks määravale asjaolule, tehes samad järeldused, nagu praegu vaidlustatud kohtuotsuses. Sarnasus selle kohtuasjaga on enam kui märkimisväärne ning tulemus, milleni Üldkohus jõudis, kattub minu vastusega apellatsioonkaebuse teise väite sellele osale.

b)

Teine osa: ainult DDP hindade andmete aktsepteerimine tõendina dumpinguvastaste tollimaksude ekspordihindades kajastamise kohta

1)

Apellandi ja komisjoni argumendid

88.

RFA heidab Üldkohtule ette, et viimane aktsepteeris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 dumpinguvastaste tollimaksude edasimüügihinnas kajastamise tõendina ainult DDP-hindasid.

89.

Ta tugineb sellega seoses komisjoni teatise dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta artikli 4.1 punktile b ja lisab, et ükski kohaldatav õigusnorm ei reguleeri, kas on vaja esitada DDP-hinnad või viidata EXW või CIF-hindadele, mis sisaldavad dumpinguvastaseid tollimakse.

90.

Komisjon vaidleb sellele lähenemisviisile vastu, et vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 10 on reegliks tollimaksu mahaarvamine ekspordihinna arvutamisel ning et selleks, et seda mitte maha arvata, peab tõend selle lisamise kohta edasimüügihindadesse olema vaieldamatu.

91.

Komisjoni sõnul ei kärpinud Üldkohus apellandi tõendamisvahendeid, vaid kasutas apellandi esitatud tõendeid. Lisaks kordab ta, et ei piisa sellest, et edasimüügihinnad kõiguvad, vaid peab tõendama, et dumpinguvastane tollimaks kajastub edasimüügihindades.

2)

Õiguslik analüüs

92.

Vastupidi sellele, mida väidab RFA, ei piiranud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses apellandi käsutuses olevaid tõendusvahendeid. Vastupidi, ta lähtus oma kohtuotsuses Einhell Germany jt vs. komisjon juba sedastatud kriteeriumist: „dumpinguvastaste tollimaksude kajastumist edasimüügihindades ja hilisemates liidu müügihindades [võib] tõendada mis tahes tõenditega – tingimusel et need on „vaieldamatud““. ( 34 )

93.

Rõhutan, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole piiratud tõendamisvahendeid, mida RFA pidi esitama. Selles lihtsalt põhjendatakse, miks ei olnud selle ettevõtja esitatud tõendid sel juhul sobivad selleks, et tõend selle kohta, et dumpinguvastane tollimaks on edasimüügihindades kajastatud, oleks vaieldamatu.

94.

Tegemist on faktilise olukorraga, mida tuleb analüüsida juhtumi asjaoludest lähtuvalt. Komisjon põhjendas, kuidas ta sai varasemate uurimiste käigus teha järeldusi kogutud tõendite kohta, sealhulgas edasimüügihindade muutumise analüüsi kohta, ning analüüsis kohe põhjalikult erinevaid andmeid, mille tõttu ta leidis, et esitatud asjaolud ei olnud usaldusväärsed.

95.

See, et konkreetses kontekstis jõutakse ühe lahenduseni, ei tähenda, et teistsuguses kontekstis peaks saama sama tulemuse. Seega tuli keskenduda, nagu seda ka tehti, tagasimaksmise uurimise uute perioodide asjaoludele.

96.

RFA tugines tõendina tabelile, mis sisaldas tema kaalutud keskmisi EXW ja CIF-hindade muutumist alates esialgsest uurimisest kuni neljanda uurimisperioodini, mille eesmärk oli näidata, et tema edasimüügihinnad sisaldasid dumpinguvastast tollimaksu.

97.

Vaidlustatud otsused sisaldasid erinevaid argumente, milles komisjon märkis, et RFA esitatud andmed ei olnud usaldusväärsed. Tühistamishagi eesmärk oli, et apellandi väiteid aktsepteeritaks ilma täiendava kontrollita, millest komisjon keeldus.

98.

Tõendeid kontrollides (mida ta pidi hindama eespool kirjeldatud viisil), kinnitas Üldkohus komisjoni hinnangut nende kohta, ja see vaidlustatud kohtuotsuses antud hinnang, nagu ma samuti märkisin, ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatav, välja arvatud piiratud alusel, et faktilisi asjaolusid, mida loetakse tõendatuks, on moonutatud, millega siin aga ei ole tegemist.

3)

Teise võimalusena esitatud hinnang

99.

Vastupidi sellele, mida RFA Üldkohtus väitis, ( 35 ) ei kandnud RFA apellatsioonkaebusesse üle etteheidet, et kui komisjon leidis, et teatud kuluandmed ei olnud usaldusväärsed, oleks ta pidanud apellanti kontrollkäikude ajal või niipea kui võimalik sellest teavitama, et neid andmeid oleks saanud parandada.

100.

Kuna see etteheide on apellatsioonkaebusest välja jäetud, ei ole Euroopa Kohtul loogiliselt põhjust seda käsitleda.

101.

Selles suhtes igasuguse kahtluse hajutamiseks võib siiski olla kohane meelde tuletada, et algmääruse artikli 11 lõike 10 kontekstis ei ole komisjon kohustatud tegutsema omal algatusel, vaid peab ainult hindama vaieldamatuid tõendeid, mille esitab talle isik, kes taotleb tagasimaksmise uurimist. ( 36 ) Tõendamiskoormis on taotlejal, mitte komisjonil, range nõudega, mis kaasneb omadussõnaga vaieldamatu, et tollimaks peab olema edasimüügihindades nõuetekohaselt kajastatud.

102.

Seega on apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatu, millest koos esimese väite tagasilükkamisega tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

103.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel tuleb kohtukulud välja mõista RFA-lt.

VI.

Ettepanek

104.

Esitatud kaalutluste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku: