Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 22. oktoobril 2026(1)

Liidetud kohtuasjad C‑287/25–C‑289/25

Société OPmobility jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))

Eelotsusetaotlus – Asutamisvabadus – ELTL artiklid 49 ja 54 – Maksuõigus – Juriidilise isiku tulumaks – Piiriülesed kontsernid – Lõpliku kahjumi ülekandmine – Objektiivse võrreldavuse kriteerium – Mitteresidendist tütarettevõtjate maksustamata jätmine – Ühismaksustamise vajalikkus kahjumi mahaarvamiseks – Ühismaksustamise võimalus ainult residendist emaettevõtjate ja residendist tütarettevõtjate puhul






I.      Sissejuhatus

1.        Juba rohkem kui 20 aastat tegeleb Euroopa Kohus kohtupraktikaga, mis on välja kujunenud alates kohtuotsusest Marks & Spencer(2). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et ELTL artiklites 49 ja 54 (varem EÜ artiklid 43 ja 48) sätestatud asutamisvabaduse alusel peavad liikmesriigid residendist emaettevõtjate maksustamisel teatud tingimustel arvesse võtma mitteresidendist tütarettevõtjate nn lõplikku kahjumit. Käesoleva asja aluseks olev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), puudutab selle kohtupraktika kohaldamist Prantsusmaal.

2.        Sisuliselt on küsimus selles, kas asutamisvabadusega on kooskõlas asjaolu, et Prantsuse maksuõigus ei luba Prantsusmaa residendist emaettevõtja maksustamisel arvesse võtta mitteresidendist tütarettevõtjate lõplikku kahjumit. Seevastu residendist tütarettevõtjate kahjum võib Prantsuse õiguse kohaselt residendist emaettevõtja maksustatavat summat teatud tingimustel vähendada.

3.        Esimene eelotsuse küsimus puudutab objektiivse võrreldavuse kriteeriumi, mida tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt asutamisvabaduse raames hinnata. Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib teada, kas residendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad ja mitteresidendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad on tegelikult võrreldavas olukorras, kui emaettevõtja asukohariik mitteresidendist tütarettevõtjate maksustamisest topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel või riigisisese õiguse alusel loobub.

4.        Teine eelotsuse küsimus puudutab asutamisvabaduse piirangu põhjendatust, kui mitteresidendist tütarettevõtjate lõplik kahjum jäetakse arvesse võtmata. Eelotsusetaotluses lähtutakse sellest, et Prantsuse maksuõigus näeb ette kontsernide ühismaksustamise, see tähendab mitme kontserni kuuluva äriühingu ühise maksustamise üksnes ühiselt maksustatava kontserni või ühise maksukohustuslase raames. Selliseid ühiseid maksukohustuslasi võivad siiski moodustada ainult residendist äriühingud.

5.        Nendes menetlustes Euroopa Kohtule esitatud küsimustega palutakse põhimõtteliselt läbi vaadata kohtupraktika, mis on välja kujunenud alates eespool viidatud kohtuotsusest Marks & Spencer. Kui residendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad ja mitteresidendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad ei oleks objektiivselt võrreldavad, mida palutakse hinnata esimese eelotsuse küsimusega, oleks asutamisvabaduse piirang välistatud, sõltumata lõpliku kahjumi olemasolust. Niinimetatud Marks & Spencer-erand ei oleks seega enamikul juhtudel ilmselt enam kohaldatav. Teine küsimus annab Euroopa Kohtule võimaluse ühtlustada oma kohtupraktika, mis puudutab kahjumi piiriülest arvessevõtmist, kohtupraktikaga, mis puudutab ühise maksukohustuslase loomist ema- ja tütarettevõtjate vahel.(3)

II.    Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

6.        Prantsusmaa ja asjaomaste tütarettevõtjate asukohaliikmesriikide, nimelt Belgia(4), Läti(5) ja Slovakkia(6) vahel on sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingud. Need näevad ette, et lepinguosalise riigi äriühingu kasumit võib maksustada üksnes selle äriühingu asukohariigis. Teisiti on see vaid juhul, kui äriühing tegutseb teises lepinguosalises riigis seal asuva püsiva tegevuskoha kaudu. Sellisel juhul on äriühingu kasum osas, milles see tuleb omistada sellele tegevuskohale, maksustatav teises lepinguosalises riigis.

B.      Euroopa Liidu õigus

7.        Eelotsusetaotlused puudutavad äriühingute asutamisvabadust, mis on sätestatud ELTL artiklites 49 ja 54.

C.      Riigisisene õigus

8.        Maksuseadustiku üldosa seaduse (code général des impôts; edaspidi „CGI“) artikkel 209 sätestab:

„I.      Kui käesoleva jaotise sätetest ei tulene teisiti, määratakse juriidilise isiku tulumaksuga maksustatav kasum kindlaks […], võttes arvesse üksnes Prantsusmaal saadud kasumit, artikli 164B I lõike punktides a, e, e bis ja e ter nimetatud kasumit ning kasumit, mille maksustamise õigus on topeltmaksustamise vältimise rahvusvahelise lepingu alusel antud Prantsusmaale.

[…]

Ilma et see piiraks artiklis 220 quinquies sätestatud võimalust, loetakse majandusaastal tekkinud kahjum järgmise majandusaasta kuluks ja arvatakse majandusaastal saadud kasumist maha kuni 1 000 000 euro ulatuses, millest on lahutatud 50% summast, mis vastab kõnealuse majandusaasta maksustatavale kasumile, mis ületab esimesena nimetatud summat. Kui sellest kasumist täielikuks mahaarvamiseks ei piisa, kantakse ülemäärane kahjum samadel tingimustel üle järgmistesse majandusaastatesse. Sama kehtib kahjumi selle osa kohta, mida ei saa käesoleva lõigu esimese lause kohaselt maha arvata.“

9.        CGI artikkel 223A näeb ette eelkõige järgmist:

„I.      Äriühing, edaspidi „emaettevõtja“, võib võtta kohustuse tasuda üksinda juriidilise isiku tulumaksu sellise kontserni kogutulemilt, mis koosneb temast endast ja äriühingutest, mille kapitalis on tal majandusaasta vältel vähemalt 95% osalus otseselt või kaudselt kontserni kuuluvate äriühingute või püsivate tegevuskohtade – edaspidi „kontserni äriühingud“ – või äriühingute või püsivate tegevuskohtade – edaspidi „vaheäriühingud“ – kaudu, mille kapitalis on emaettevõtjal majandusaasta vältel katkematult 95% osalus otseselt või kaudselt kontserni kuuluvate äriühingute või püsivate tegevuskohtade kaudu.

[…]

III.      Kontserni võivad kuuluda üksnes äriühingud või püsivad tegevuskohad, mis on andnud oma nõusoleku ja mille tulemilt tuleb tasuda juriidilise isiku tulumaksu vastavalt üldnormidele või artiklis 214 sätestatud korras.“

10.      CGI artikli 223 I lõike 1 punktis a on sätestatud, et „kontserni äriühingu kahjumit kontserniga liitumisele eelnevatel majandusaastatel […] võib tema kasumist maha arvata üksnes artikli 209 I lõike kolmandas lõigus sätestatud piirides ja tingimustel“.

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

A.      Kohtuasi C‑287/25

11.      Äriühing OPmobility (edaspidi „OPM“) on Prantsusmaa maksuresidendist emaettevõtja ühiselt maksustatavas kontsernis, kuhu kuulub äriühing Plastic Omnium Auto Exteriors. Viimane asutas 1997. aastal Belgia tütarettevõtja Plastic Omnium Automative NV (edaspidi „POA“), et ehitada Belgias tehas ja varustada seal kohalikke kliente.

12.      Kohaliku autoturu halva majandusliku olukorra tõttu likvideeriti POA 2015. aastal. Sellel aastal kandis ta kahjumit summas 18 435 612 eurot.

13.      OPM palus, et seda kahjumit võetaks Euroopa Kohtu otsusele Marks & Spencer tuginedes arvesse kontserni 2015. aasta majandusaasta kogutulemi kindlaksmääramisel. Ta väitis, et kui POA oleks asunud Prantsusmaal, oleks see saanud täita kõik tingimused, et kuuluda äriühingu OPM moodustatud ühiselt maksustatavasse kontserni.

14.      Maksuhaldur jättis tema taotluse rahuldamata. Tribunal administratif de Montreuil (Montreuil’ halduskohus, Prantsusmaa) ja Cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus, Prantsusmaa) aga rahuldasid vastavalt 11. veebruari 2021. aasta otsusega ja 15. detsembri 2023. aasta otsusega selle otsuse peale esitatud kaebuse. Kohtuasi on nüüd Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluses.

B.      Kohtuasjad C‑288/25 ja C‑289/25

15.      Société Générale (edaspidi „SG“) on Prantsusmaa maksuresidendist emaettevõtja ühiselt maksustatavas kontsernis, kuhu kuulub Société Générale Consumer Finance (edaspidi „SGCF“). SGCF omandas 2005. ja 2006. aastal Slovaki äriühingu Essox ja Läti äriühingu Inserviss Group (edaspidi „IG“) kogu kapitali.

16.      Essox ja IG likvideeriti 2013. aastal, kuna nende finantsolukord oli märkimisväärselt halvenenud. Mõlema äriühingu kahjum oli vastavalt 9 049 114 eurot (Essox) ja 35 262 226 eurot (IG), mida SG peab lõplikuks.

17.      Seejärel palus SG, et Essoxi ja IG kahjumit võetaks Euroopa Kohtu otsusele Marks & Spencer tuginedes arvesse kontserni 2013. ja 2014. aasta majandusaasta kogutulemi kindlaksmääramisel. Ta viitas asjaolule, et Essox ja IG olid täitnud kõik tingimused, et kuuluda SG moodustatud ühiselt maksustatavasse kontserni, välja arvatud Prantsusmaa juriidilise isiku tulumaksuga maksustamise tingimus.

18.      Maksuhaldur jättis taotlused rahuldamata. Tribunal administratif de Montreuil (Montreuil’ halduskohus) jättis 11. veebruari 2021. aasta otsusega ja 28. aprilli 2022. aasta otsusega selle kohtuotsuse muutmata. Cour administrative d’appel de Paris (Pariisi haldusasjade apellatsioonikohus) rahuldas SG apellatsioonkaebuse IG kantud kahju osas, kuid jättis apellatsioonkaebuse Essoxi kantud kahju osas rahuldamata. Need kohtuasjad on nüüd Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluses.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

19.      Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsustas 15. aprilli 2025. aasta määrustega, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 16. aprillil 2025, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kõigis kolmes kohtuasjas järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      a)      Kas asjaolu, et ühiselt maksustatava kontserni juhtiva äriühingu asukohaliikmesriik on riigisiseses õiguses ette nähtud maksu territoriaalsuse eeskirjade alusel oma maksustamispädevuse teostamisest selle äriühingu teises liikmesriigis asuva mitteresidendist tütarettevõtja tulemi suhtes loobunud, võib seada kahtluse alla selle, et residendist emaettevõtja, kes soovib moodustada residendist tütarettevõtjaga ühise maksukohustuslase, on objektiivselt võrreldavas olukorras sellise residendist emaettevõtjaga, kes soovib moodustada ühise maksukohustuslase mitteresidendist tütarettevõtjaga, kui mõlemad soovivad kasutada ühismaksustamise korrast tulenevaid soodustusi?

b)      Kas asjaolu, et ühiselt maksustatava kontserni juhtiva äriühingu asukohaliikmesriik on topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel oma maksustamispädevuse teostamisest selle äriühingu teises liikmesriigis asuva mitteresidendist tütarettevõtja tulemi suhtes loobunud, võib seada kahtluse alla selle, et residendist emaettevõtja, kes soovib moodustada residendist tütarettevõtjaga ühise maksukohustuslase, on objektiivselt võrreldavas olukorras sellise residendist emaettevõtjaga, kes soovib moodustada ühise maksukohustuslase mitteresidendist tütarettevõtjaga, kui mõlemad soovivad kasutada ühismaksustamise korrast tulenevaid soodustusi?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on ühes või teises osas eitav, siis kas asjaolu, et maksuseadustiku üldosa seaduse artiklis 223A ja sellele artiklile järgnevates artiklites ette nähtud ühismaksustamise korra raames ei ole võimalik kontserni kuuluva äriühingu mitteresidendist tütarettevõtja lõplikku kahjumit kontserni kogutulemist maha arvata, on üks ühise maksukohustuslasesiseselt kasumi ja kahjumi konsolideerimise eeskirjadest ning on ainuüksi sel põhjusel asutamisvabadusega kooskõlas või vastupidi, seda võimaluse puudumist tuleb pidada kasumi ja kahjumi kontsernisiseselt konsolideerimise eeskirjadest erinevaks maksusoodustuse andmisest keeldumiseks, mis iseenesest kujutab endast ebaproportsionaalset piirangut, mis on selle vabadusega vastuolus?“

20.      Euroopa Kohtu presidendi 26. mai 2025. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑287/25, C‑288/25 ja C‑289/25 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning ühise kohtuotsuse tegemiseks.

21.      Kirjalikus menetluses esitasid oma seisukohad OPM, SG, Prantsusmaa, Saksamaa ja Euroopa Komisjon. Nemad ja Soome osalesid ka 15. septembril 2026 toimunud kohtuistungil.

V.      Õiguslik hinnang

22.      Prantsuse õigusnormid, mille kohaselt võib üksnes residendist tütarettevõtjate kahjum teatud tingimustel vähendada residendist emaettevõtja maksustatavat summat, on kooskõlas rahvusvahelises maksuõiguses kehtiva ja ka liidu õiguses tunnustatud territoriaalsuse põhimõttega. Selle kohaselt maksustab emaettevõtja asukohariik residendist äriühingute puhul nende üleilmselt saadud kasumi ja mitteresidendist äriühingute puhul üksnes selles riigis tegutsemisest saadud kasumi.(7)

23.      Ent kohtuotsuses Marks & Spencer eiras Euroopa Kohus seda põhimõtet. Kui teises liikmesriigis asuval ja seal tegutseval tütarettevõtjal tekib kahjum, tähendaks selle kahjumi arvesse võtmata jätmine emaettevõtja asukohariigis toimuval maksustamisel asutamisvabaduse ebaproportsionaalset piirangut, kui kõik võimalused seda kahjumit tütarettevõtja asukohariigis maha arvata on tulemusetult ammendatud ja puudub ka võimalus seda kahjumit seal tulevikus arvesse võtta. Vastasel juhul ei saaks seda kahjumit nimelt kummaski riigis maksustamisel arvesse võtta. Seetõttu on emaettevõtja asukohariik erandkorras kohustatud mitteresidendist tütarettevõtja lõplikku kahjumit piiriüleselt arvesse võtma.(8)

24.      Hilisemates kohtuotsustes on Euroopa Kohus lõpliku kahjumi arvessevõtmist siiski üha rohkem piiranud ja selle arvessevõtmise kohustust veel vaid väga piiratud ulatuses ette näinud.(9)

25.      Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud küsimused ei puuduta siiski lõpliku kahjumi olemasolu, vaid seavad – nagu juba märkisin – põhimõtteliselt kahtluse alla kohtuotsuse Marks & Spencer. Nende eesmärk on teha kindlaks, kas residendist tütarettevõtjad ja mitteresidendist tütarettevõtjad on lõpliku kahjumi arvessevõtmise osas võrreldavas olukorras (esimene küsimus) või kas mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi arvessevõtmisest keeldumine vaidlusaluste Prantsuse õigusnormide alusel on vähemasti põhjendatud (teine küsimus).

26.      Esimese eelotsuse küsimuse raames näitan lühidalt, et on tõsi, et kahjumi importimise kohustus muudaks mitteresidendist tütarettevõtjate asutamise atraktiivsemaks. See võiks rääkida piirangu kasuks. Seejärel selgitan siiski, miks peaks liikmesriikide maksustamispädevuse teostamine olema otsustav kriteerium olukordade objektiivse võrreldavuse hindamisel. Sellest järeldub, et käesoleval juhul ei saa ikkagi lähtuda sellest, et tegemist oleks asutamisvabaduse piiranguga.

27.      Seepärast selgitan teisele küsimusele vastamiseks ainult teise võimalusena, et lõpliku kahjumi piiriülesest arvessevõtmisest keeldumine on igal juhul põhjendatud.

A.      Esimene eelotsuse küsimus

28.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas residendist emaettevõtja olukord, kes soovib moodustada ühise maksukohustuslase residendist tütarettevõtjaga, on objektiivselt võrreldav residendist emaettevõtja olukorraga, kes soovib moodustada ühise maksukohustuslase mitteresidendist tütarettevõtjaga. Eelkõige küsitakse, kas seejuures on määrav, et emaettevõtja asukohaliikmesriik on ühepoolselt või kahepoolselt loobunud oma maksustamispädevusest mitteresidendist tütarettevõtja tulemi osas.

1.      Eelotsuse küsimuse tõlgendamine

29.      OPM ja SG märgivad, et küsimuse püstitus ei võimalda lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olevat põhikohtuasja. Nimelt lähtub see asjaolust, et Prantsuse õiguse kohaselt ei saa kontserni kuuluvad mitteresidendist äriühingud olla ühiselt maksustatava kontserni või ühise maksukohustuslase osa. Kaebajad ei ole aga kunagi taotlenud ühise maksukohustuslase moodustamist oma mitteresidendist tütarettevõtjatega. Nad paluvad üksnes, et kohtuotsuse Marks & Spencer alusel võetaks kõnealuste tütarettevõtjate lõplikku kahjumit Prantsusmaal eraldi arvesse.

30.      Kuna kaebajate jaoks on küsimus mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi arvessevõtmises, on minu hinnangul esimesele küsimusele vastamisel ebaoluline, kas põhikohtuasja kaebajad soovisid ühist maksustamist või mitte. Otsustav on see, et Prantsuse õigus ei näe ette mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi arvessevõtmist, samal ajal kui see võimalus on olemas residendist tütarettevõtjate puhul, kui need moodustavad oma emaettevõtjaga ühise maksukohustuslase.

31.      Conseil d’État’ (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esimese küsimuse keskmes on seega see, mil määral mõjutab objektiivset võrreldavust, kui emaettevõtja asukohariik maksustamispädevusest ühepoolselt või kahepoolselt loobub.

2.      Sissejuhatav märkus: asutamisvabaduse piiramine

32.      Objektiivse võrreldavuse küsimuse eesmärk on teha kindlaks, kas vaidlusalused Prantsuse õigusnormid on kooskõlas ELTL artiklis 49 sätestatud asutamisvabadusega.

33.      On tõsi, et otsesed maksud, mida need eeskirjad puudutavad, kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Liikmesriigid peavad oma pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust, seega eelkõige põhivabadusi.(10)

34.      Asutamisvabadus keelab piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Peale selle annab asutamisvabadus koostoimes ELTL artikliga 54 liikmesriigi õiguse alusel asutatud äriühingutele, millel on Euroopa Liidus registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht, õiguse tegutseda teistes liikmesriikides tütarettevõtja, filiaali või esinduse kaudu.(11)

35.      Kuigi liidu õiguse asutamisvabadust käsitlevate sätete eesmärk on nende sõnastuse kohaselt tagada vastuvõtvas liikmesriigis välismaiste kodanike ja ettevõtjate võrdne kohtlemine selle riigi kodanike ja ettevõtjatega, keelavad need Euroopa Kohtu praktika kohaselt lisaks päritoluliikmesriigil takistada oma kodaniku või selle liikmesriigi õiguse alusel asutatud äriühingu teise liikmesriiki asumist.(12) Asutamisvabaduse piiranguteks tuleb lugeda kõiki meetmeid, mis keelavad või takistavad selle vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks.(13) Kuna ELTL artikli 49 esimeses lõigus ette nähtud asutamisvabadus hõlmab sõnaselgelt tütarettevõtjate asutamist, peab Prantsusmaa mitteresidendist tütarettevõtjate emaettevõtjate maksustamisel järgima asutamisvabadust.

36.      Nagu märgib Saksamaa, kohtleb Prantsusmaa maksustamise seisukohast emaettevõtjaid, kellel on mitteresidendist tütarettevõtjad, kõnealuste tütarettevõtjate kahjumi osas erinevalt võrreldes emaettevõtjatega, kellel on residendist tütarettevõtjad. Prantsuse ühismaksustamise kord võimaldab kõigi ühiselt maksustatavasse kontserni kuuluvate äriühingute kasumi ja kahjumi tasaarveldamist ning võib seega kontserni maksukoormust vähendada. Ühise maksustamise võimalus on siiski olemas ainult residendist äriühingute puhul. Seevastu mitteresidendist tütarettevõtjad ei saa Prantsuse õiguse kohaselt moodustada oma emaettevõtjaga ühist maksukohustuslast ja järelikult ei võeta emaettevõtja maksustamisel nende tütarettevõtjate kahjumit ka arvesse.

37.      Selline erinev kohtlemine sõltuvalt tütarettevõtja asukohast võib takistada äriühingute asutamist, omandamist või omamist teises liikmesriigis või muuta selle vähem atraktiivseks ning seeläbi takistada asutamisvabaduse teostamist või muuta selle vähem atraktiivseks.(14)

38.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib selline erinev kohtlemine olla lubatud üksnes siis, kui see puudutab olukordi, mis ei ole objektiivselt võrreldavad, või kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga ja on sellega proportsionaalne.(15)

3.      Maksustamispädevuse teostamine kooskõlas territoriaalsuse põhimõttega kui määrav kriteerium objektiivse võrreldavuse hindamisel

39.      Hinnangu andmisel sellele, kas piiriülene olukord ja riigisisene olukord on võrreldavad või mitte, on määrav asjaomaste riigisiseste õigusnormide eesmärk ning ese ja sisu.(16)

40.      Prantsuse seadusandja määras, et asjaomaste äriühingute ühismaksustamine on tingimus, mis peab olema täidetud, et tütarettevõtjate kahjumit saaks emaettevõtja maksustamisel arvesse võtta. Ühismaksustamise võimalust saavad aga kasutada ainult äriühingud, kelle kasumit maksustatakse Prantsuse juriidilise isiku tulumaksuga (vt Prantsuse CGI artikli 223A lõige 3). See hõlmab põhimõtteliselt Prantsusmaal saadud kasumit ja kahjumit (vt Prantsuse CGI artikli 209 lõige 1).

41.      Prantsuse õigusnormide eesmärk on seega võimaldada kahjumi arvessevõtmist ainult siis, kui võimalik on ka kasumi maksustamine. Prantsuse seadusandja teostab seejuures oma maksustamispädevust vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud territoriaalsuse ning kasumi ja kahjumise sümmeetria põhimõtetele.(17)

42.      Eeltoodut arvestades ei ole residendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad ja mitteresidendist tütarettevõtjatega emaettevõtjad objektiivselt võrreldavas olukorras. Seda seetõttu, et Prantsusmaa ei teosta mitteresidendist tütarettevõtjate suhtes maksustamispädevust ja seega ei maksusta nende kasumit. Järelikult puudub ka kohustus võtta mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumit arvesse emaettevõtja asukohariigis.

43.      Asjaolu, et maksustamispädevuse teostamata jätmine viib järelduseni, et mitteresidendist maksukohustuslased ja residendist maksukohustuslased ei ole objektiivselt võrreldavas olukorras, on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb muid maksualaseid olukordi.(18)

44.      Kahjumi piiriülese arvessevõtmise kontekstis leidis Euroopa Kohus seda viimati kohtuotsuses W. Selles kohtuasjas oli võrreldavuse puudumise seisukohast määrav asjaolu, et asjaomane liikmesriik „on topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel loobunud oma pädevusest maksustada teises liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha saadud kasumit ja kahjumit“. Seega „ei ole residendist äriühing, kellele kuulub selline tegevuskoht, võrreldavas olukorras residendist äriühinguga, kellel on Saksamaal asuv püsiv tegevuskoht, eesmärgi seisukohast vältida või vähendada kasumi topeltmaksustamist ja vastavalt kahjumi kahekordset arvessevõtmist“.(19)

45.      On tõsi, et see kohtupraktika puudutab mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi arvessevõtmist riigis, kus asub äriühing, millele ta kuulub. Seda enam peab see aga olema määrav seoses tütarettevõtjatega.

46.      Tütarettevõtjad on võrreldes püsiva tegevuskohaga iseseisvad juriidilised isikud. Maksustamispädevuse teostamisel kooskõlas territoriaalsuse põhimõttega maksustatakse neid põhimõtteliselt nende asukohariigis ja mitte emaettevõtja riigis.(20) Seega ei maksusta emaettevõtja riik teises liikmesriigis asuva tütarettevõtja kasumit, mille on tütarettevõtja seal saanud. Järelikult puudub alus nõuda temalt kõnealuste tütarettevõtjate kahjumi arvessevõtmist.(21)

47.      Püsivad tegevuskohad on seevastu äriühingu õiguslikult sõltuvad üksused. Nende suhtes teostab põhimõtteliselt maksustamispädevust selle äriühingu riik, kui see riik maksustab tema residendist maksusubjektide üleilmse tulu.(22) See ei tähenda territoriaalsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, kuna mitteresidendist püsivad tegevuskohad on riigi residendist maksusubjektide kaudu selle riigiga piisavalt tihedalt seotud,(23) mis tähendab, et nad kuuluvad maksustamise seisukohast selle riigi juurde.

48.      Järelikult kui topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel maksustamisest loobumine on määrav, et järeldada, et residendist püsivate tegevuskohtadega emaettevõtjad ja mitteresidendist püsivate tegevuskohtadega äriühingud ei ole objektiivselt võrreldavad, peaks maksustamine, mis ei ole algusest peale kohaldatav, järelikult seda enam välistama residendist tütarettevõtjatega emaettevõtjate ja mitteresidendist tütarettevõtjatega emaettevõtjate objektiivse võrreldavuse.

49.      On tõsi, et kohtuotsuses Bevola, mis käsitles mitteresidendist püsivaid tegevuskohti, eeldas Euroopa Kohus kõnealuste olukordade objektiivset võrreldavust, olgugi et liikmesriik ei olnud oma maksustamispädevust kasutanud.(24) Sellest järeldusest Euroopa Kohus aga kohtuotsuses W tegelikult loobus.(25)

4.      Kahepoolne ja ühepoolne loobumine maksustamispädevuse teostamisest

50.      Kohtuotsuses W tugines Euroopa Kohus selleks, et piiritleda kohtuotsusest Bevola, asjaolule, et liikmesriik oli oma maksustamispädevusest loobunud topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel, mitte – nagu kohtuasjas Bevola – ühepoolselt oma riigisisese õiguse alusel.(26) Minu hinnangul ei ole topeltmaksustamise vältimise lepingu kasutamine objektiivse võrreldavuse hindamisel aga määrav. Nagu järgnevalt kirjeldan, peab objektiivse võrreldavuse välistamiseks olema põhimõtteliselt piisav ka ühepoolne loobumine maksustamispädevuse teostamisest.

51.      Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei ole liikmesriik ka topeltmaksustamise vältimise lepingu korral maksustamispädevusest lõplikult loobunud ning topeltmaksustamise vältimise lepingu sõlmimine ei ole selles mõttes kaalukam kui maksustamispädevusest ühepoolne loobumine riigisisese õiguse alusel. Sellisel juhul ei ole liidu õigusega vastuolus, kui võetakse vastu nn treaty override, st topeltmaksustamise vältimise lepinguga vastuolus olev riigisisene õigusakt.(27) Kaebajate väitel on topeltmaksustamise vältimise lepingud kui rahvusvahelised lepingud mõnes liikmesriigis võrdväärsed riigisiseste õigusaktidega.(28) Nagu rõhutavad komisjon ja kaebajad, ei ole tulemuse (välisriigis asuvate püsivate tegevuskohtade kasumi ja kahjumi maksustamata jätmine) seisukohast oluline, kas see põhineb puhtalt riigisisesel õigusel või teise liikmesriigiga sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingul.

52.      Isegi kui Euroopa Kohus sooviks püsivate tegevuskohtade kontekstis teha endiselt vahet maksustamisest loobumisel topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel ja maksustamisest loobumisel riigisisese õiguse alusel, ei saa selle vahetegemisega tütarettevõtjate kontekstis mingil juhul nõustuda.

53.      Nagu juba märgitud, on mitteresidendist tütarettevõtjad iseseisvad maksusubjektid, kes vastavalt rahvusvahelises õiguses tunnustatud territoriaalsuse põhimõttele ei kuulu põhimõtteliselt emaettevõtja asukohariigi maksustamispädevuse alla. Sellest lähtuvalt ei saa olla oluline, kas maksustamispädevuse teostamisest on „loobutud“ ühepoolselt või kahepoolselt. Mõlemal juhul on tegemist vaid sellega, et kinnitatakse territoriaalsuse põhimõtte kohaselt puuduvat maksukohustust.(29)

54.      Ühelt poolt püsivate tegevuskohtade ja teiselt poolt tütarettevõtjate kahjumi piiriülese arvessevõtmise kord järgib just vastupidist loogikat. Püsivate tegevuskohtade kui ühe äriühingu õiguslikult sõltuvate üksuste puhul, mis kuuluvad põhimõtteliselt selle äriühingu asukohariigi maksustamispädevuse alla, tuleb sõlmida lepingud, et vältida topeltmaksustamist (ja seega ka kahjumi kahekordset arvessevõtmist). Seevastu tütarettevõtjate puhul sellist ohtu ei ole, kui territoriaalsuse põhimõtte kohaselt maksustatakse neid nagunii ainult nende asukohariigis. Piiriülese maksustamise kord, nagu seda topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel püsivatele tegevuskohtadele sageli kohaldatakse, ei ole seega vajalik. Järelikult on topeltmaksustamise vältimise lepingute sätted tütarettevõtjate maksustamise kohta isegi vähem tõenäolised kui püsivaid tegevuskohti käsitlevad sätted. Seega oleks vastuoluline teha tütarettevõtjate puhul järeldus, et residendist ja mitteresidendist tütarettevõtjad on võrreldavad, pelgalt selle põhjal, et topeltmaksustamise vältimise lepingus asjaomane säte puudub.

55.      Ka vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingutele, mille Prantsusmaa on sõlminud kolme asjaomase tütarettevõtja asukohariigiga, ei maksusta Prantsusmaa mitteresidendist tütarettevõtjaid nendes riikides (vt punkt 6).

56.      Tütarettevõtjate kontekstis on seega määrav ainult see, kas emaettevõtja asukohariik teostab oma maksustamispädevust või mitte. Kui seda – nagu tavaliselt – ei teostata, siis objektiivne võrreldavus puudub.

5.      Vahekokkuvõte

57.      Kokkuvõttes tuleb märkida, et residendist emaettevõtja, kes soovib, et maksustamisel võetaks arvesse residendist tütarettevõtja kahjumit, ei ole asutamisvabaduse seisukohast objektiivselt võrreldavas olukorras residendist emaettevõtjaga, kes taotleb mitteresidendist tütarettevõtja kahjumi arvessevõtmist, kui vastavalt maksu territoriaalsuse eeskirjadele või topeltmaksustamise vältimise lepingule ei maksusta emaettevõtja asukohariik teises liikmesriigis asuva mitteresidendist tütarettevõtja tulemit.

B.      Teine eelotsuse küsimus

58.      Kui Euroopa Kohus peaks minu seisukohaga esimeses küsimuses nõustuma, ei ole teisele küsimusele vaja vastata. Seega esitan selle kohta oma märkused üksnes teise võimalusena.

59.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Prantsuse CGI artikli 223A ja sellele artiklile järgnevate artiklite vaidlusalused sätted on asutamisvabadusega kooskõlas, kuna need reguleerivad kasumi ja kahjumi konsolideerimist ühise maksukohustuslase raames, või tuleb neid pidada kasumi ja kahjumi kontsernisiseselt konsolideerimise eeskirjadest erinevaks maksusoodustuse andmisest keeldumiseks, mis iseenesest kujutab endast asutamisvabaduse ebaproportsionaalset piirangut.

60.      Seega soovitakse selle küsimusega sisuliselt selgeks teha, kuidas saab kooskõlla viia Euroopa Kohtu otsuse Marks & Spencer ja otsuse X Holding. Kohtuotsuses Marks & Spencer leidis Euroopa Kohus, et lõpliku kahjumi piiriülesest arvessevõtmisest keeldumine nn Groupe Relief-süsteemis kujutab endast asutamisvabaduse ebaproportsionaalset piirangut.(30) Seevastu kohtuotsuses X Holding tegi Euroopa Kohus järelduse, et mitteresidendist tütarettevõtjate suhtes ühismaksustamise eeskirjade ja kahjumi piiriülese mahaarvamisega seotud soodustuse kohaldamata jätmine on põhjendatud vajadusega säilitada maksustamispädevuse jaotus liikmesriikide vahel.(31)

61.      Mõned liikmesriigid tõlgendavad kahes kohtuotsuses tehtud erinevaid järeldusi nii, et kui tegemist on ühismaksustamise korraga, mida kohaldatakse ainult residendist äriühingute suhtes, ei ole kahjumi arvessevõtmine kohtuotsuse Marks & Spenceri tähenduses vajalik. Mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi, sealhulgas lõpliku kahjumi arvesse võtmata jätmine on sellisel juhul alati põhjendatud.

62.      Asutamisvabaduse piirangu põhjendatus eeldab aga alati, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mida tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Lisaks peab see olema kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(32) Kuigi vaidlusaluste õigusnormide klassifitseerimine on nende tõlgendamisel abiks, ei saa see siiski olla määrava tähtsusega põhjendatuse hindamisel, mis tuleb läbi viia sellest sõltumatult.

63.      Juhul kui Euroopa Kohus peaks jõudma järeldusele, et asjaolu, et emaettevõtja asukohariik ei teosta maksustamispädevust mitteresidendist tütarettevõtjate suhtes, olukordade objektiivset võrreldavust veel ei välista, oleks see vähemasti koos sellega kaasneva eesmärgiga säilitada maksusüsteemi ühtsus tegur, millega oleks põhjendatud jätta mitteresidendist tütarettevõtjate lõplik kahjum emaettevõtja maksustamisel arvesse võtmata.

1.      Põhjendavad alused

64.      Prantsusmaa nimetab ülekaaluka üldise huvina maksusüsteemi ühtsuse säilitamist. Vaidlusalused sätted, mis lubavad ühise maksukohustuslase moodustada ainult residendist äriühingute puhul, on vajalikud Prantsuse maksusüsteemi ühtsuse säilitamiseks. Seda seisukohta jagab Saksamaa, kes nimetab põhjendavate alustena ka eesmärki säilitada maksustamispädevuse jaotus liikmesriikide vahel ja vältida kahjumi kahekordset arvessevõtmist.

65.      Lõpliku kahjumi olemasolu korral kahjumi kahekordse arvessevõtmise oht aga puudub. Euroopa Kohtu praktika kohaselt iseloomustab lõplikku kahjumit just see, et seda ei saa enam arvesse võtta riigis, kus see tekkis. Kahjumi kahekordse arvessevõtmise ohu vältimine on seega põhjendava alusena välistatud.

66.      Liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse säilitamine ja maksusüsteemi ühtsuse säilitamine tulevad seevastu igati kõne alla. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on seejuures tegemist asutamisvabaduse piirangut põhjendavate tunnustatud õiguspäraste eesmärkidega.(33)

67.      Maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadusest tulenev põhjendav alus saab esineda vaid siis, kui esineb otsene seos asjaomase maksusoodustuse ja soodustust tasakaalustava konkreetse maksu vahel. Seda otsest seost maksusoodustuse ja asjaomase maksu vahel tuleb hinnata asjaomaste maksuõigusnormide eesmärgist lähtudes.(34)

68.      Käesolevas asjas on maksusüsteemi ühtsuse säilitamisele tuginev põhjendus tihedalt seotud liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse säilitamisega.

69.      Residendist äriühingute ühisest maksustamisest konkreetselt tulenev eelis, nimelt tütarettevõtja kahjumi arvessevõtmine maksustatava summa arvutamisel tasakaalustatakse vahetult teistpidise ebasoodsama olukorraga, nimelt nende äriühingute kasumi maksustamisega kontserni tasandil.(35)

70.      Seda selgitab Prantsuse maksuõiguses ka asjaolu, et isegi residendist emaettevõtja ja tema residendist tütarettevõtjate ühise maksustamise korral saab viimaste kahjumit arvesse võtta alles alates ühise maksustamise alguse ajast. Kahjumit, mis on tekkinud enne kontserniga ühinemist, ei ole võimalik arvesse võtta. See on kooskõlas ühtsuse põhimõttega, kuna enne ühiselt maksustamist saadud kasum on maksustatud juba tütarettevõtja tasandil ja seetõttu ei saa seda samuti enam arvesse võtta.

71.      Seda enam kehtib see mitteresidendist tütarettevõtjate lõpliku kahjumi arvessevõtmise suhtes. Nagu juba märkisin, ei teosta Prantsusmaa mitteresidendist tütarettevõtjate suhtes maksustamispädevust. Seega ei maksusta liikmesriik nende äriühingute kasumit. Mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi eraldi piiriülene arvessevõtmine ohustaks seega nii maksustamispädevuse jaotust liikmesriikide vahel kui ka maksusüsteemi ühtsust.

72.      Nagu Prantsusmaa rõhutab, on Prantsuse maksusüsteemi ühtsus käesolevas asjas ohus kahest aspektist. Esiteks nõutakse sellise äriühingu kahjumi arvessevõtmist, mis ei ole ühiselt maksustatav. Teiseks paluvad kaebajad piiriüleselt arvesse võtta oma mitteresidendist tütarettevõtjate mitme aasta kogukahjumit, samal ajal kui ühiselt maksustatavad äriühingud võivad nõuda arvessevõtmist alles alates ühise maksustamise alguse ajast.

2.      Proportsionaalsus

73.      Siiski tuleb veel analüüsida, kas mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumi arvesse võtmata jätmine Prantsuse ühismaksustamise korra alusel on ebaproportsionaalne, kuivõrd see kahjum on lõplik. Kas selline asutamisvabaduse piirang läheb kaugemale sellest, mis on vajalik liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse ja maksusüsteemi ühtsuse säilitamiseks? Kas sellisel juhul peaks kahjumi eraldi piiriülese arvessevõtmise võimalus proportsionaalsuse kaalutlustel ikkagi olemas olema?

74.      Minu arvates see nii ei ole.

75.      Mitteresidendist tütarettevõtjate lõpliku kahjumi arvesse võtmata jätmine residendist emaettevõtja maksustamisel on ilmselgelt sobiv, et tagada maksustamispädevuse jaotus liikmesriikide vahel ja Prantsuse ühismaksustamise korra ühtsus.

76.      Selline lähenemine on nende eesmärkide saavutamiseks ka vajalik, kuna puuduvad asutamisvabadust vähem kahjustavad vahendid, mis võimaldaksid neid eesmärke saavutada sama edukalt.

77.      Lõpliku kahjumi piiriülesest arvessevõtmisest loobumine ei ole sellest tuleneva asutamisvabaduse piirangu suhtes ka ebaproportsionaalne.

78.      On tõsi, et asutamisvabaduse kasutamine mitteresidendist tütarettevõtjate kaudu oleks atraktiivsem, kui nende lõplikku kahjumit võetaks emaettevõtja maksustamisel maksu vähendavalt arvesse. Kui see ei ole võimalik, kaasneb mitteresidendist tütarettevõtjate asutamise või hoidmisega suurem risk kui residendist tütarettevõtjate asutamisega. Sageli tasakaalustavad seda aga esiteks välisinvesteeringu eelised või koguni võimalik madalam maksumäär.

79.      Teiseks on ettevõtjate huvi kahjumit importida oluliselt vähem kaalukas kui liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse säilitamine ja riigisisese maksusüsteemi ühtsus.

80.      Emaettevõtja asukohaliikmesriigi kohustus võtta arvesse teises liikmesriigis asutatud tütarettevõtja lõplikku kahjumit kujutab endast – nagu märgitud – kahjumi importimist üksnes emaettevõtja asukohariigi kahjuks. Selle tulemusel peab see eelkõige kandma tütarettevõtja asukohariigi maksuõiguslike või muude poliitiliste valikute tagajärgi, ilma et oleks võimalust neid mõjutada. Seda seetõttu, et väidetav kahjum võib tuleneda tütarettevõtja asukohariigi eriomastest maksuõigusnormidest, näiteks eriamortisatsiooni käsitlevatest õigusnormidest. See võib aga olla seotud ka asukohariigi muude poliitiliste valikutega, mis mõjutavad kahjulikult tütarettevõtja majanduslikku olukorda. Seega võib imporditav kahjum tuleneda teistes liikmesriikides kohaldatava õiguse, eelkõige maksuõiguse autonoomsest korraldusest.

81.      Emaettevõtja asukohariigis tasuda tulev maksusumma väheneb seejuures kahjumi lõpliku olemuse tõttu, ilma et seda oleks võimalik tasakaalustada mitteresidendist tütarettevõtja tulevase kasumi maksustamisega.(36)

82.      Seevastu tütarettevõtja asukohariik võib tütarettevõtja kasumit maksustada vajaduse korral mitme aasta jooksul, kuid lõpliku kahjumi arvessevõtmisel seda siiski arvesse ei võeta. See võib põhjustada liikmesriikide maksupädevuse teostamisel tasakaalustamatust ja seetõttu takistada siseturu toimimist.

83.      Kui järgida asutamisvabaduse raames kohtuotsusest Marks & Spencer tulenevat erandit ja sellele tuginedes lubada kõrvale kalduda territoriaalsuse põhimõttest, võib see lisaks kaasa tuua kahjumi üleilmse importimise ohu. Euroopa Kohtu praktikas leidub vähemasti viiteid sellele, et liikmesriigid peaksid kapitali vaba liikumise alusel kolmandates riikides saadud kahjumit makse vähendavalt arvesse võtma.(37)

84.      Arvestades õiguslikku ebaselgust, mille tekitas kohtuotsuses Marks & Spencer tunnustatud erand, ei ole kahjumi piiriülene arvessevõtmine ka maksukohustuslaste vaatest enam kõige vähem piirav meede. Viidatud kohtuotsuse tõlgendamist ja kohaldamist käsitlev Euroopa Kohtu praktika on juba enam kui 20 aasta vältel näidanud, et selle kohtuotsuse aluseks olevate asjaolude suhtes proportsionaalsena näiv lahendus tekitab lõppkokkuvõttes rohkem õiguslikku ebaselgust kui õigusselgust. Praeguseni ei ole selge, milline täpselt on lõplik kahjum ja millised olukorrad peaksid olema hõlmatud kohtuotsusega Marks & Spencer.(38) Eelkõige on kaheldav, kas mitme aasta jooksul kogunenud kahjumi arvessevõtmine, nagu nõuavad põhikohtuasja kaebajad, on põhjendatud kohtuotsusest Marks & Spencer tuleneva erandiga.(39)

85.      Kohtuotsusest Marks & Spencer tuleneva erandi kohaldamatust kinnitab käesolev eelotsusetaotlus ja väga erinev kohaldamispraktika liikmesriikides. Liikmesriikidel ja maksukohustuslastel on raske ette näha, kas ja millist kahjumit tuleks erandkorras piiriüleselt arvesse võtta.

86.      On tõsi, et Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Bevola, et mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõplikku kahjumit tuleb piiriüleselt arvesse võtta sõltumata sellest, kas äriühing, millele see kuulub, on valinud ühise rahvusvahelise maksustamise süsteemi.(40) Selle kahjumi arvesse võtmata jätmine oleks ebaproportsionaalne. Viidatud kohtuasja eriomane õiguslik ja faktiline kontekst erineb siiski selgelt käesoleva asja aluseks oleva põhikohtuasja kontekstist.

87.      Esiteks puudutas kohtuotsus Bevola püsivate tegevuskohtade, mitte – nagu käesolevas asjas – tütarettevõtjate kahjumi arvessevõtmist. Nagu juba märgitud, on püsivad tegevuskohad sõltuvad üksused ja seetõttu on loogiline maksustada nende kasumit ja kahjumit äriühingu, millele see kuulub, tasandil, kui see ei ole sõnaselgelt välistatud näiteks topeltmaksustamise vältimise lepinguga(41) või selle äriühingu asukohariigi riigisiseste maksuõigusnormidega. Tütarettevõtjad on seevastu iseseisvad juriidilised isikud, keda ei maksustata automaatselt koos nende emaettevõtjaga.

88.      Teiseks nägi kohtuotsuses Bevola kõne all olev Taani õigus põhimõtteliselt ette äriühingute ja nende mitteresidendist püsivate tegevuskohtade ühise rahvusvahelise maksustamise võimaluse. Prantsuse maksuõiguse kohaselt ei tule see aga kõne alla emaettevõtjate puhul, kellele kuuluvad mitteresidendist tütarettevõtjad. Sellest järeldub, et kohtuasja Bevola asjaoludel ei ohustanud mitteresidendist püsivate tegevuskohtade kahjumi piiriülene arvessevõtmine liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse jaotuse säilitamist ega Taani maksusüsteemi ühtsust sellisel viisil, nagu see ohustaks käesoleva asja aluseks olevates põhikohtuasjades Prantsuse maksusüsteemi ühtsust.

89.      Kuni otseste maksude reguleerimine kuulub liikmesriikide pädevusse, seega kuni neid makse ei ole liidu tasandil ühtlustatud, peavad liidu kodanikud põhimõtteliselt leppima sellega,(42) et asutamisvabaduse teostamine võib liikmesriikide poolt selles valdkonnas kehtestatud maksustamispädevuse tõttu muutuda vähem atraktiivseks.(43)

90.      Seega saab teha järelduse, et kui Euroopa Kohus peaks vastupidi minu ettepanekule asuma seisukohale, et kõne all olevad olukorrad on objektiivselt võrreldavad, oleks selline kord, nagu on ette nähtud Prantsuse CGI artiklis 223A ja sellele artiklile järgnevates artiklites, mille kohaselt ei saa kontserni kuuluva äriühingu mitteresidendist tütarettevõtja lõplikku kahjumit ühismaksustamise korra raames selle kontserni kogutulemist maha arvata, asutamisvabadusega ikkagi kooskõlas.

VI.    Ettepanek

91.      Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Residendist emaettevõtja, kes soovib, et maksustamisel võetaks arvesse residendist tütarettevõtja kahjumit, ei ole objektiivselt võrreldavas olukorras residendist emaettevõtjaga, kes taotleb mitteresidendist tütarettevõtja kahjumi arvessevõtmist, kui vastavalt maksu territoriaalsuse eeskirjadele või topeltmaksustamise vältimise lepingule ei maksusta emaettevõtja asukohariik teises liikmesriigis asuva mitteresidendist tütarettevõtja tulemit.

2.      Kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et olukorrad on objektiivselt võrreldavad, on selline kord, nagu on ette nähtud Prantsuse CGI artiklis 223A ja sellele artiklile järgnevates artiklites, mille kohaselt ei saa kontserni kuuluva äriühingu mitteresidendist tütarettevõtja lõplikku kahjumit ühismaksustamise korra raames selle kontserni kogutulemist maha arvata, asutamisvabadusega kooskõlas.


1      Algkeel: saksa.


2      13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus (C‑446/03, EU:C:2005:763).


3      Vt 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Papillon (C‑418/07, EU:C:2008:659); 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89) ja 2. septembri 2015. aasta kohtuotsus Groupe Steria (C‑386/14, EU:C:2015:524).


4      Vt 10. märtsi 1964. aasta Prantsusmaa-Belgia topeltmaksustamise vältimise lepingu artikkel 4 koostoimes artikliga 18.


5      Vt 14. aprilli 1997. aasta Prantsusmaa-Läti topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 7 lõige 1.


6      Vt 1. juuni 1973. aasta Prantsusmaa-Tšehhoslovakkia topeltmaksustamise vältimise lepingu –mis on kohaldatav Prantsusmaa ja Slovakkia suhetele – artikli 7 lõige 1.


7      15. mai 1997. aasta kohtuotsus Futura Participations ja Singer (C‑250/95, EU:C:1997:239, punkt 22) ning 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763, punkt 39).


8      Vt 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763, punkt 55).


9      Vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus K (C‑322/11, EU:C:2013:716, punktid 76–79); 3. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑172/13, EU:C:2015:50, punkt 33) ning 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus Memira Holding (C‑607/17, EU:C:2019:510, punkt 28) ja kohtuotsus Holmen (C‑608/17, EU:C:2019:511, punkt 39).


10      Vt 14. veebruari 1995. aasta kohtuotsus Schumacker (C‑279/93, EU:C:1995:31, punkt 21); 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Oy AA (C‑231/05, EU:C:2007:439, punkt 18) ja 12. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Chefquet (C‑119/24, EU:C:2026:189, punkt 29).


11      Vt 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 14).


12      Vt 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Daily Mail and General Trust (81/87, EU:C:1988:456, punkt 16); 29. novembri 2011. aasta kohtuotsus National Grid Indus (C‑371/10, EU:C:2011:785, punkt 35) ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 15).


13      22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Truck Center (C‑282/07, EU:C:2008:762, punkt 33); 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus A (C‑292/16, EU:C:2017:888, punkt 25) ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑340/22, EU:C:2023:1019, punkt 40).


14      Vt 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Papillon (C‑418/07, EU:C:2008:659, punkt 21); 2. septembri 2015. aasta kohtuotsus Groupe Steria (C‑386/14, EU:C:2015:524. punktid 19 ja 20) kontserni maksustamist reguleerivate Prantsuse õigusnormide kohta. Vt kontserni maksustamist reguleerivate Madalmaade õigusnormide kohta 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punktid 18 ja 19).


15      7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Manninen (C‑319/02, EU:C:2004:484, punkt 29); 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punkt 20) ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 18).


16      Vt 27. novembri 2008. aasta kohtuotsus Papillon (C‑418/07, EU:C:2008:659, punkt 27); 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus SCA Group Holding jt (C‑39/13–C‑41/13, EU:C:2014:1758, punkt 28) ning 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Finanzamt für Großbetriebe (C‑602/23, EU:C:2025:290, punkt 52).


17      Vt kasumi ja kahjumi maksustamise sümmeetria kohta minu ettepanek kohtuasjas Gena (C‑430/25, EU:C:2026:867, punkt 91); 15. mai 2008. aasta kohtuotsus Lidl Belgium (C‑414/06, EU:C:2008:278, punkt 33); 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus K (C‑322/11, EU:C:2013:716, punkt 51) ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑340/22, EU:C:2023:1019, punkt 60).


18      Vt seoses mitteresidendist püsivate tegevuskohtade kahjumi arvessevõtmisega 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Nordea Bank Danmark (C‑48/13, EU:C:2014:2087, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Timac Agro Deutschland (C‑388/14, EU:C:2015:829, punktid 64 ja 65). Vt dividendide maksustamise kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Miljoen jt (C‑10/14, C‑14/14 ja C‑17/14, EU:C:2015:608, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt seoses liikmesriigis tekkinud kahjumi mahaarvamisega pärast tegeliku juhtimise koha üleviimist teise liikmesriiki 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus AURES Holdings (C‑405/18, EU:C:2020:127, punktid 39–41 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt seoses sellistest toimingutest tuleneva maksustamisega, millega äriühing korrigeerib enne oma registrijärgse asukoha üleviimist raamatupidamises kajastatud allahindlusi, 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus VP CAPITAL (C‑414/21, EU:C:2022:871, punktid 24–26) ja seoses fairness tax’i kehtestamisega 12. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Volvo Group Belgium (C‑436/23, EU:C:2024:1023, punkt 34).


19      22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 27).


20      Vt kohtujurist Mancini ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa (avoir fiscal) (270/83, EU:C:1985:413, punkt 10); 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763, punkt 39) ja 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punkt 38).


21      Nii lõppkokkuvõttes 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punkt 43).


22      Vt 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punkt 38).


23      Vt 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763, punkt 39).


24      12. juuni 2018. aasta kohtuotsus Bevola ja Jens W. Trock (C‑650/16, EU:C:2018:424, punktid 36, 39 ja 40).


25      22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 27).


26      Vt 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punktid 22–25).


27      Vt 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Columbus Container Services (C‑298/05, EU:C:2007:754, punktid 46 ja 47).


28      Nii nt Saksamaa Liitvabariigis, vt põhiseaduse (Grundgesetz) artikli 59 lõige 2.


29      Vt selle kohta OECD Model Tax Convention 2017, condensed version., artikkel 7.Vt ka selle kohta käivat märkust lk 175: „The first principle underlying paragraph 1, i.e. that the profits of an enterprise of one Contracting State shall not be taxed in the other State unless the enterprise carries on business in that other State through a permanent establishment situated therein, has a long history and reflects the international consensus that, as a general rule, until an enterprise of one State has a permanent establishment in another State, it should not properly be regarded as participating in the economic life of that other State to such an extent that the other State should have taxing rights on its profits“ (kohtujuristi kursiiv).


30      Vt 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:763, punkt 55).


31      Vt 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punktid 30–33).


32      Vt 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 18) ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Financiën (kontsernisisese laenu intressid) (C‑585/22, EU:C:2024:822, punktid 33 ja 53).


33      Vt 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus X Holding (C‑337/08, EU:C:2010:89, punkt 28); 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus K (C‑322/11, EU:C:2013:716, punkt 65) ja 12. juuni 2018. aasta kohtuotsus Bevola ja Jens W. Trock (C‑650/16, EU:C:2018:424, punktid 42 ja 45).


34      Vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus K (C‑322/11, EU:C:2013:716, punkt 66); 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Feilen (C‑123/15, EU:C:2016:496, punkt 30) ning 12. juuni 2018. aasta kohtuotsus Bevola ja Jens W. Trock (C‑650/16, EU:C:2018:424, punkt 45).


35      Vt selle kohta ka 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus K (C‑322/11, EU:C:2013:716, punkt 69).


36      Vt selle kohta Lang, M., „Has the Case Law of the ECJ on Final Losses Reached the End of the Line“, European Taxation, 2014 (Bd. 54), nr 12, lk 530 (539), kes viitab võimalusele võtta mitteresidendist tütarettevõtjate kahjumit esmalt arvesse ja kasumi saamisel see uuesti maha arvata.


37      Vt 19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Credit Suisse Securities (Europe) (C‑601/23, EU:C:2024:1048, eelkõige punktid 74–76).


38      Vt selle kohta ka Hey, J., „Taxation of business in the EU: Special problems of crossborder losses and exit taxation“, Research Handbook on European Union Taxation Law, Cheltenham, Ühendkuningriik, 2020, lk 194–223 (211), kes kasutab kahjumi piiriülese arvessevõtmise kohta väljendit fata morgana.


39      Vt 3. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑172/13, EU:C:2015:50, punkt 37).


40      Vt 12. juuni 2018. aasta kohtuotsus Bevola ja Jens W. Trock (C‑650/16, EU:C:2018:424).


41      22. septembri 2022. aasta kohtuotsus W (mitteresidendist püsiva tegevuskoha lõpliku kahjumi mahaarvamine) (C‑538/20, EU:C:2022:717, punkt 27).


42      Erijuhtudel võib siiski hoolimata puuduvast ühtlustamisest otseste maksude reguleerimise valdkonnas olla aktsepteeritav piir ületatud. Vt minu ettepanek kohtuasjas Gena (C‑430/25, EU:C:2026:867) riigist lahkumisel maksustamist reguleerivate Poola õigusnormide kohta.


43      Vt selle kohta ka kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas Marks & Spencer (C‑446/03, EU:C:2005:201, punkt 60), milles kohtujurist rõhutab, et „kuna puudub ühtlustamine ühenduse tasandil, siis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses sekkuda liikmesriikide maksusüsteemide kontseptsiooni ja korraldusse“. Vt selle kohta ka Hey, J., „Taxation of business in the EU: Special problems of crossborder losses and exit taxation“, Research Handbook on European Union Taxation Law, Cheltenham, Ühendkuningriik, 2020, lk 194–223 (211): „Without harmonization, a coherent solution in line with the mechanisms of international tax law is not achievable, however, further harmonization depends on the political will of the Member States, and not the Court of Justice.“