Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
8. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Sisserändepoliitika – Perekonna taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86/EÜ – Artikli 10 lõike 3 punkt a – Pagulase õigus taasühinemisele oma vanematega – Mõiste „saatjata alaealine“ – Vanemate taotlus taasühinemiseks alaealise pagulasega, kes on saanud varjupaigamenetluse ajal täisealiseks – 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248) ulatus – Mõistlik tähtaeg selle taotluse esitamiseks – Dies a quo – Õigus era- ja perekonnaelu austamisele – Lapse parimad huvid – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 24
Kohtuasjas C‑571/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburgi (Berliini ja Brandenburgi liidumaade kõrgeim halduskohus, Saksamaa) 14. mai 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. augustil 2024, menetluses
YO,
CT
versus
Bundesrepublik Deutschland,
menetluses osalesid:
Kreis Bergstraße,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Jarukaitis, kohtunikud R. Frendo, N. Jääskinen, M. Condinanzi (ettekandja) ja A. Kornezov,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: ametnik F. Cathagne,
arvestades kirjalikku menetlust ja 18. septembri 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– CT ja YO, esindaja: Rechtsanwältin A. Feßenbecker,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja J. Vondung,
olles 30. oktoobri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 10 lõike 3 punkti a.
2 Taotlus on esitatud Türgis elavate Süüria kodanike YO ja CT ning Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane jättis rahuldamata nende kodanike taotlused saada elamisluba taasühinemiseks oma pojaga, kelle pagulasseisundit on Saksamaal tunnustatud.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/86 põhjendustes 2 ja 8 on märgitud:
„(2) Perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu, mis on sätestatud paljudes rahvusvahelise õiguse aktides. Käesolev direktiiv austab põhiõigusi ning peab kinni põhimõtetest, mida tunnustab eelkõige [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni] artikkel 8 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta [(edaspidi „harta)].
[…]
(8) Eraldi tähelepanu tuleks pöörata pagulaste olukorrale, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Seepärast tuleks perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks kehtestada soodsamad tingimused.“
4 Direktiivi artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.“
5 Selle direktiivi artikli 2 punkt f on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis:
[…]
f) „saatjata alaealine“ – alla kaheksateistkümne aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes saabub mõne liikmesriigi territooriumile ilma seadusjärgselt või tavakohaselt tema eest vastutava täisealiseta seni kuni selline isik on ta tegelikult oma hoole alla võtnud, või alaealine, kes on üksi jäetud pärast mõne liikmesriigi territooriumile saabumist.“
6 Direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis [ja artiklis 16] sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:
[…]
b) perekonna taasühinemist taotleva isiku ning tema abikaasa alaealised lapsed[…]
[…]
Käesolevas artiklis osutatud alaealised lapsed peavad olema asjaomase liikmesriigi õiguse järgsest täiseast nooremad ning vallalised.
[…]
2. Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:
a) perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa vahetult ülenevad lähisugulased, kui nad on perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa ülalpidamisel ning ei saa päritolumaal oma sugulastelt piisavat tuge;
[…]“.
7 Direktiivi 2003/86 artiklis 5 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid määravad kindlaks, kas perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks esitatava taotluse tema territooriumile sisenemise ja seal elamise kohta esitab kõnealuse liikmesriigi pädevatele asutustele perekonna taasühinemist taotlev isik või tema pere liige või liikmed.
[…]
5. Taotluse läbivaatamisel võtavad liikmesriigid piisavalt arvesse alaealiste laste parimaid huvisid.“
8 Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et asjaomane liikmesriik võib perekonna taasühinemise taotluse esitajalt nõuda tõendeid selle kohta, et perekonna taasühinemist taotleval isikul on majutus, haiguskindlustus ja selles sättes nimetatud nõuetele vastav sissetulek.
9 Direktiivi artikli 10 lõikes 3 on täpsustatud:
„Kui pagulane on saatjata alaealine, siis liikmesriigid:
a) lubavad perekonnaga taasühinemiseks oma territooriumile siseneda ja seal elada pagulase vahetult ülenevatel lähisugulastel, kohaldamata artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimusi;
[…]“.
10 Direktiivi artikli 12 lõikes 1 on sätestatud:
„Erandina artiklist 7 ei nõua liikmesriigid pagulaselt ega/või tema pereliikme(te)lt nende ja artikli 4 lõikes 1 osutatud pereliikmete kohta esitatud taotluste korral tõendamist, et pagulane vastab artiklis 7 sätestatud nõuetele.
Ilma et see piiraks liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, võivad liikmesriigid juhul, kui perekonna taasühinemine on võimalik kolmandas riigis, millega perekonna taasühinemist taotleval isikul ja/või tema pereliikmel on erisidemed, nõuda esimeses lõigus osutatud tõendamist.
Liikmesriigid võivad pagulaselt nõuda artikli 7 lõikes 1 osutatud tingimuste täitmist, kui perekonna taasühinemise taotlust ei esitata kolme kuu jooksul pärast pagulasseisundi andmist.“
11 Direktiivi 2003/86 artikli 16 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda järgmistel asjaoludel:
a) kui käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ei ole või ei ole enam täidetud.
[…]“.
Saksa õigus
12 Liitvabariigi territooriumil välismaalaste elamisõigust, töötamist ja integratsiooni käsitleva seaduse (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet) (25. veebruaril 2008 avaldatud redaktsioonis, BGBl. 2008 I, lk 162), mida on muudetud 8. mai 2024. aasta seaduse §‑ga 3 (BGBl. I, nr 152) (edaspidi „AufenthG“), § 6 lõikes 3 on ette nähtud:
„Pikemaajaliseks riigis viibimiseks on vaja Saksamaa Liitvabariigi viisat (liikmesriigi viisa), mis on väljastatud enne välismaalase sisenemist Saksamaale. Viisa väljastamise alus on elamisloa, ELi sinise kaardi, ettevõtjasisese üleviimise loa (ITC-Karte), alalise elaniku elamisloa ja pikaajalise elaniku ELi elamisloa suhtes kohaldatavad sätted. […]“.
13 AufenthG § 25 „Riigis elamine humanitaarkaalutlustel“ lõikes 2 on täpsustatud:
„Välismaalasele antakse elamisluba, kui Bundesamt für Migration und Flüchtlinge [Föderaalne Rände- ja Pagulasamet, Saksamaa] on tunnustanud välismaalase pagulasseisundit varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 3 lõike 1 tähenduses või tema õigust täiendavale kaitsele varjupaigaseaduse (Asylgesetz) § 4 lõike 1 tähenduses. […]“.
14 AufenthG §‑s 36 „Vanemate ja muude pereliikmete taasühinemine perekonnaga“ on sätestatud:
„(1) Kui alaealisel välismaalasel on tähtajaline elamisluba […] § 25 […] lõike 2 […] alusel, […] siis antakse tema vanematele […] tähtajaline elamisluba, kui Saksamaa […] territooriumil ei viibi kumbagi isikuhooldusõigusega vanemat.
(2) Välismaalase muudele pereliikmetele võib perekonnaga taasühinemiseks anda tähtajalise elamisloa, kui see on vajalik erakordselt raske olukorra vältimiseks. […]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 Põhikohtuasja kaebajate poeg, kes sündis 31. jaanuaril 1999, sisenes Saksamaa territooriumile 6. augustil 2015, kui ta oli 16‑aastane. 17‑aastasena esitas ta oma eestkostja kaudu 3. juunil 2016 varjupaigataotluse. Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet, Saksamaa) tunnustas 15. mai 2017. aasta otsusega tema pagulasseisundit. Sel kuupäeval oli ta 18 aasta ja 3 kuu vanune.
16 Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et esialgu ei esitanud nad taotlust taasühinemiseks oma pojaga, kuna varjupaigamenetluse käigus ja pärast seda, kui poja pagulasseisundit oli tunnustatud, teavitasid poega korduvalt tema eestkostja, tema advokaat, erinevad välismaalaste asjades pädevad asutused ja pagulaste organisatsioon sellest, et vastavalt Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kohtupraktikale lõppes vanemate õigus taasühineda oma pagulasena tunnustatud lapsega AufenthG § 36 lõike 1 alusel siis, kui laps sai täisealiseks (Bundesverwaltungsgerichti 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus – 10 C 9/12 – BVerwG:2013:180413U10C9.12.0, punkt 17 jj).
17 Euroopa Kohus otsustas oma 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses A ja S (C‑550/16, edaspidi „kohtuotsus A ja S“, EU:C:2018:248), et direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f koostoimes artikli 10 lõike 3 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et „alaealiseks“ selle sätte tähenduses tuleb kvalifitseerida kolmanda riigi kodanik, kes oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid kes sai varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja kelle pagulasseisundit seejärel tunnustatakse. Euroopa Kohus täpsustas selle kohtuotsuse punktis 61, et sellises olukorras tuleb artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlus esitada „mõistliku aja jooksul“, st põhimõtteliselt kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil asjaomast „alaealist“ tunnustati „pagulasena“.
18 Pärast sellest kohtuotsusest teadasaamist palus põhikohtuasja kaebajate poeg 24. aprilli 2018. aasta kirjas välismaalaste asjades pädeval riigiasutusel, Saksamaa saatkonnal Türgis ja Saksamaa peakonsulaadil Istanbulis (Türgi), väljastada tema vanematele perekonna taasühinemiseks elamisluba. Samuti esitas ta ettevaatusabinõuna tähtaja ennistamise taotluse seoses kolmekuulise tähtajaga, mille jooksul tuleb kohtuotsuse A ja S kohaselt põhimõtteliselt esitada perekonna taasühinemise taotlus.
19 Põhikohtuasja kaebajad palusid 11. juuli 2018. aasta kirjas Saksamaa saatkonnal Ankaras (Türgi) ja Saksamaa peakonsulaadil Istanbulis väljastada viisad perekonna taasühinemiseks. 20. novembril 2018 pöördusid nad Istanbulis asuvasse Saksamaa peakonsulaati, et esitada seal isiklikult taotlus.
20 Peakonsulaat jättis 10. aprilli 2019. aasta otsustega need taotlused rahuldamata põhjendusel, et pagulase vanematel on õigus perekonna taasühinemisele üksnes kuni kuupäevani, mil ta on täisealiseks saanud, ning et igal juhul ei olnud vanemad pärast seda, kui nende poja pagulasseisundit oli tunnustatud, esitanud oma taotlust võimalikult kiiresti.
21 Põhikohtuasja kaebajad esitasid 14. augustil 2019 nende otsuste peale kaebuse Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa), kes jättis selle 30. märtsi 2021. aasta kohtuotsusega rahuldamata. See kohus leidis, et vanemate õigus perekonna taasühinemisele AufenthG § 36 lõike 1 alusel sõltub tingimusest, et nende laps on haldusotsuse või kohtuotsuse tegemise ajal alaealine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa seda riigisisest õigusnormi liidu õigusega kooskõlas olevalt tõlgendades teisiti mõista. Lisaks ei saanud põhikohtuasja kaebajad taotleda oma pojaga taasühinemist ka direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a alusel, kuna nad ei esitanud oma taotlust kolmekuulise tähtaja jooksul, mille Euroopa Kohus määras põhimõtteliselt kindlaks kohtuotsuses A ja S. Miski ei õigusta pikema tähtaja või selle tähtaja hilisema alguse kohaldamist. See kohus täpsustas esiteks, et tähtaja ennistamine või vääramatu jõu tõttu leebem kohtlemine ei olnud käsitletaval juhul mõeldav, ja teiseks, et pool, kes vabatahtlikult loobub õigel ajal tegutsemast põhjusel, et tema arvates on tema taotlus või kaebus tulemusetu, ei saa tugineda märkimisväärsele takistusele.
22 Põhikohtuasja kaebajad esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburgile (Berliini ja Brandenburgi liidumaade kõrgeim halduskohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
23 See kohus märgib põhikohtuasja kaebajate argumentide põhjal, et neile ei saa ette heita kohtuotsusest A ja S tuleneva kolmekuulise tähtaja järgimata jätmist, kuna enne selle kohtuotsuse kuulutamist ei saanud nad mõistlikult eeldada, et perekonna taasühinemise taotlus rahuldatakse. Nimelt ei olnud sel ajal Bundesverwaltungsgerichti (kõrgeim halduskohus) kohtupraktikat ja sellest tulenevat Saksa ametiasutuste otsustuspraktikat arvestades, millest põhikohtuasja kaebajad olid teadlikud, mingit eduväljavaadet. Lisaks ei saanud pagulane ja tema vanemad enne nimetatud kohtuotsuse kuulutamist olla teadlikud sellest kolmekuulisest tähtajast.
24 Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellist tähtaega ei saa ilma kohandamata kohaldada sellistes olukordades nagu põhikohtuasja kaebajate olukord. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas sellistel asjaoludel tuleb selle tähtaja kulgema hakkamise kuupäevaks määrata muu kuupäev kui perekonna taasühinemist taotlevale alaealisele pagulasseisundi andmise kuupäev, näiteks 12. aprill 2018, mil kuulutati kohtuotsus A ja S, või võib kohaldada pikemat tähtaega. Leides sellest tulenevalt, et on mõeldavad mitu lahendust, on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et selle kohta on vaja Euroopa Kohtu selgitust.
25 Neil asjaoludel otsustas Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburg (Berliini ja Brandenburgi liidumaade kõrgeim halduskohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas pagulasseisundi andmise ajast kulgema hakkav kolmekuuline tähtaeg, mida tuleb vastavalt [12. aprilli 2018. aasta] kohtuotsusele A ja S [(C‑550/16, EU:C:2018:248)] [direktiivi 2003/86] artikli 10 lõike 3 punkti a alusel perekonna taasühinemise taotlust esitades järgida, kui taasühinemist taotlev isik oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid sai varjupaigamenetluse ajal täisealiseks, kehtib muutmatult ka juhul, kui tähtaeg oli [selle kohtuotsuse] kuulutamise ajaks juba lõppenud, kuid asjaomase liikmesriigi asutuste ja kõrgeima astme kohtute toonane praktika ei lubanud juba täisealiseks saanud pagulasel loota, et ta saab tulemuslikult esitada perekonna taasühinemise taotluse?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas tähtaeg hakkab sellistel juhtudel kulgema alles hiljem või kehtib sellistel juhtudel pikem tähtaeg?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
26 Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui kolmanda riigi kodanik, kes on sisenenud liikmesriigi territooriumile „saatjata alaealisena“, on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluse ajal saanud täisealiseks ning tema pagulasseisundit on tunnustatud kohtuotsuse A ja S kuulutamisest varasemal kuupäeval, tuleb tema vanemate taotlus perekonna taasühinemiseks põhimõtteliselt esitada kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil asjaomast alaealist tunnustati „pagulasena“, nagu on ette nähtud selles kohtuotsuses, olukorras, kus enne nimetatud kohtuotsuse kuulutamist ei olnud sellisel taotlusel täisealiseks saanud pagulase jaoks mingit eduväljavaadet, arvestades asjaomase liikmesriigi kõrgema astme kohtute kohtupraktikat ja pädevate riigiasutuste otsustuspraktikat.
27 Nagu nähtub direktiivi 2003/86 artiklist 1, on selle direktiivi eesmärk kehtestada perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.
28 Sellega seoses nähtub direktiivi põhjendusest 8, et direktiivis kehtestatakse pagulastele perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks soodsamad tingimused, sest nende olukorrale tuleb pöörata erilist tähelepanu, arvestades põhjusi, mille tõttu olid nad sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistasid neid seal normaalset pereelu elamast.
29 Üks selliseid soodsamaid tingimusi puudutab perekonna taasühinemist pagulase vahetult ülenevate lähisugulastega. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, kui direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 2 punkti a kohaselt on taasühinemise võimalus jäetud üldjuhul iga liikmesriigi otsustada ning sealjuures peab olema täidetud eelkõige tingimus, et ülenevad lähisugulased on perekonna taasühinemist taotleva isiku ülalpidamisel ega saa päritolumaal oma sugulastelt piisavat tuge, siis sama direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt a näeb erandina sellest põhimõttest saatjata alaealistele pagulastele ette sellise taasühinemise õiguse, mille puhul liikmesriikidel kaalutlusõigus puudub ja mille suhtes ei kehti artikli 4 lõike 2 punktis a sätestatud tingimused. Nii paneb artikli 10 lõike 3 punkt a liikmesriikidele täpse positiivse kohustuse, millele vastab selgelt määratletud õigus, ning selle eesmärk on konkreetselt tagada suurem kaitse pagulastele, kes on „saatjata alaealised“ (vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega) (C‑560/20, EU:C:2024:96, punktid 33 ja 52).
30 Euroopa Kohus on sellega seoses kohtuotsuse A ja S punktis 64 juba otsustanud, et direktiivi 2003/86 artikli 2 punkti f – milles on määratletud mõiste „saatjata alaealine“ – tuleb koostoimes direktiivi artikli 10 lõike 3 punktiga a tõlgendada nii, et alaealiseks selle sätte tähenduses tuleb kvalifitseerida kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid kes saab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja kelle pagulasseisundit seejärel tunnustatakse.
31 Kui direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a osutatud perekonna taasühinemise õigus sõltuks sellest, millal liikmesriigi pädev asutus teeb ametliku otsuse asjaomase isiku „pagulasena“ tunnustamise kohta, ja järelikult sellest, kui kiiresti või aeglaselt asjaomane asutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatab, kahjustaks see kõnealuse sätte soovitavat toimet ning läheks vastuollu mitte üksnes direktiivi eesmärgiga soodustada perekonna taasühinemist ja tagada sellega seoses eriline kaitse pagulastele, eelkõige saatjata alaealistele, vaid ka võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega (kohtuotsus A ja S, punkt 55).
32 Mis puudutab tähtaega, mille jooksul tuleb esitada perekonna taasühinemise taotlus taasühinemist taotleva alaealise pagulasega, siis tuleb märkida, et direktiivis 2003/86 ei ole sõnaselgelt kindlaks määratud, millise hetkeni võib alaealine pagulane taotleda selle direktiivi artikli 10 lõike 3 punktis a ette nähtud perekonna taasühinemise õiguse kasutamist.
33 Selles kontekstis otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses A ja S punktis 61, et kuna direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui pagulane, kes oli varjupaigataotluse esitamise ajal saatjata alaealine, kuid on saanud menetluse jooksul täisealiseks, saaks tugineda sellest sättest tulenevale perekonna taasühinemise õigusele „ilma ühegi ajalise piiranguta“, peab tema taotlus perekonna taasühinemiseks olema esitatud mõistliku aja jooksul. Euroopa Kohus leidis ka, et sellise mõistliku aja kindlaksmääramise lähtealuseks on kõnealuse direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus liidu seadusandja valitud lahendus analoogses kontekstis, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlus tuleb sellises olukorras esitada üldjuhul kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise „pagulasena“ tunnustamist.
34 Seega tuleneb sellest kohtuotsusest esiteks, et sellises olukorras tuleb perekonna taasühinemise taotlus esitada „mõistliku aja jooksul“ ning et selle tähtaja alguseks on kuupäev, mil asjaomase alaealise pagulasseisundit on tunnustatud. Teiseks on see kolmekuuline tähtaeg „soovituslik väärtus“, et teha kindlaks, kas see on mõistlik, mistõttu tuleb see taotlus „põhimõtteliselt“ esitada sellise kolmekuulise tähtaja jooksul. See ei välista siiski selle tähtaja kohandamist konkreetsetes olukordades.
35 Nimelt tuleb meenutada, et seda, kas tähtaeg on mõistlik, ei saa hinnata lähtuvalt täpsest, abstraktselt kindlaks määratud ülempiirist, vaid seda tuleb hinnata igale üksikjuhtumile omaste asjaolude põhjal (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punktid 29 ja 33).
36 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seotud põhikohtuasja konkreetsete asjaoludega, mis seisnevad eelkõige selles, et esiteks oli see kolmekuuline tähtaeg kohtuotsuse A ja S kuulutamise kuupäevaks põhimõtteliselt juba möödunud ning teiseks ei olnud enne seda kuulutamist perekonna taasühinemise taotluse esitamisel sellise pagulase vanemate poolt, kes on saanud täisealiseks tema varjupaigataotluse läbivaatamise ajal, mingit eduväljavaadet, arvestades asjaomase liikmesriigi kõrgemate kohtute kohtupraktikat ja pädevate riigiasutuste otsustuspraktikat.
37 Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 51 lõike 1 kohaselt austavad liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel hartaga tagatud õigusi ja põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingutes antud volituste piire.
38 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea liikmesriigid, eelkõige nende kohtud ja pädevad riigiasutused, mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega, vaid ka jälgima, et nad ei tugineks teisese õiguse sellisele tõlgendusele, mis on vastuolus liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega (vt 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑560/20, EU:C:2024:96, punktid 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleb direktiivi 2003/86 sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel võtta arvesse harta artiklit 7 ning artikli 24 lõikeid 2 ja 3, nagu see nähtub ka selle direktiivi põhjendusest 2 ja artikli 5 lõikest 5, mis panevad liikmesriikidele kohustuse perekonna taasühinemise taotluste läbivaatamisel arvestada asjaomaste laste huve ja soodustada perekonnaelu (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑560/20, EU:C:2024:96, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Nii on see eelkõige direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a puhul, mille eesmärk on soodustada saatjata alaealiste pagulaste taasühinemist oma vanematega, et tagada nendele alaealistele nende erilise haavatavuse tõttu suurem kaitse, ning mis on seega harta artiklis 7 ning artikli 24 lõigetes 2 ja 3 tagatud põhiõiguste tõhusa järgimise seisukohast eriti oluline (vt 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (perekonna taasühinemine pagulasest alaealisega), C‑560/20, EU:C:2024:96, punktid 51).
41 Järelikult, arvestades kaalul olevate huvide tähtsust ning selleks, et tagada saatjata alaealiste pagulaste taasühinemine vanematega, on pädevad riigiasutused ja liikmesriikide kohtud, kellel tuleb teha otsus perekonna taasühinemise taotluse kohta, kohustatud arvesse võtma kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, et teha kindlaks, kas taotluse esitamise tähtaeg vastab mõistlikkuse tingimusele. Eelkõige peavad nad hindama, kas sellist taotlust, isegi kui see on esitatud pärast selle tähtaja möödumist, mis on põhimõtteliselt kolm kuud alates kuupäevast, mil alaealist tunnustati „pagulasena“, võib siiski pidada vastuvõetavaks, võttes arvesse kõiki taotleja viidatud konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad nende menetluses olevat kohtuasja, eelkõige selle tähtaja ületamise põhjuseid ja perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete hoolsust.
42 Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks võtma arvesse asjaolu, et põhikohtuasja asjaolud leidsid aset enne seda, kui kuulutati kohtuotsus A ja S, milles Euroopa Kohus otsustas esimest korda, et perekonna taasühinemise taotlus, mis esitati olukorras, kus perekonna taasühinemist taotlev isik oli varjupaigataotluse esitamise ajal „saatjata alaealine“, kuid oli saanud täisealiseks selle taotluse menetlemise ajal, tuleb esitada mõistliku aja jooksul, st põhimõtteliselt kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil alaealist tunnustati „pagulasena“. Enne selle kohtuotsuse kuulutamist ei saanud ei perekonna taasühinemist taotlev isik ega tema vanemad olla sellise tähtaja olemasolust teadlikud.
43 Teiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse asjaolu, et perekonna taasühinemist taotleva sellise isiku vanemad, kes oli varjupaigataotluse esitamise ajal alaealine, kuid olid saanud täisealiseks, kui tunnustati tema pagulasseisundit, ei esitanud perekonna taasühinemise taotlust vahetult pärast seda tunnustamist põhjusel, et pädevad riigiasutused olid teda teavitanud muu hulgas sellest, et varjupaigamenetluse käigus täisealiseks saanud alaealise puhul ei ole sellise taotluse rahuldamiseks mingit eduväljavaadet, arvestades Saksamaa kõrgemate kohtute kohtupraktikat ning nende asutuste otsustuspraktikat, mida on Saksamaa valitsus käesoleva kohtuasja menetluse käigus samuti kinnitanud.
44 Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma asjaolu, et põhikohtuasja kaebajate poeg taotles elamisloa väljastamist oma vanematele perekonna taasühinemise eesmärgil 24. aprillil 2018 ehk ainult 12 päeva pärast kohtuotsuse A ja S kuulutamist. See asjaolu võib olla kaudne tõend hoolsuse kohta, mida need kaebajad on üles näidanud perekonna taasühinemise õiguse kasutamisel ja oma heausksuse kohta.
45 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui kolmanda riigi kodanik, kes on sisenenud liikmesriigi territooriumile „saatjata alaealisena“, on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluse ajal saanud täisealiseks ning tema pagulasseisundit on tunnustatud kohtuotsuse A ja S kuulutamisest varasemal kuupäeval, tuleb tema vanemate taotlus perekonna taasühinemiseks esitada mõistliku aja jooksul alates kuupäevast, mil asjaomast alaealist tunnustati „pagulasena“. Selle tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 10 lõike 3 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
kui kolmanda riigi kodanik, kes on sisenenud liikmesriigi territooriumile „saatjata alaealisena“, on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluse ajal saanud täisealiseks ning tema pagulasseisundit on tunnustatud 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse A ja S (C‑550/16, EU:C:2018:248) kuulutamisest varasemal kuupäeval, tuleb tema vanemate taotlus perekonna taasühinemiseks esitada mõistliku aja jooksul alates kuupäevast, mil asjaomast alaealist tunnustati „pagulasena“. Selle tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.