EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

8. oktoober 2026(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Ühine lühiajalise viisa poliitika – Määrus (EÜ) nr 810/2009 – Viisaeeskiri – Artikli 32 lõige 3 – Artikli 34 lõige 7 – Artikli 35 lõige 7 – Liikmesriikide kohustus tagada lühiajalise viisa andmisest keeldumise, lühiajalise viisa tühistamise või lühiajalise viisa kehtetuks tunnistamise otsuste kohtus vaidlustamine – Õiguskaitsevahend, mis ei ole liikmesriigi õiguses lubatud – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Rikkumine

Kohtuasjas C‑57/25,

mille ese on ELTL artikli 258 alusel 29. jaanuaril 2025 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc ja E. Randvere,

hageja,

versus

Eesti Vabariik, esindaja: M. Kriisa,

kostja,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: S. Rodin koja presidendi ülesannetes, kohtunikud N. Piçarra (ettekandja) ja O. Spineanu‑Matei,

kohtujurist: D. Spielmann,

kohtusekretär: V. Di Bucci,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et kuna Eesti õiguses ei ole ette nähtud, et kolmanda riigi kodanik võib viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustada kohtus liidu õiguses määratletud tähenduses, ei ole Eesti Vabariik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõikest 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT 2009, L 243, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013 (ELT 2013, L 182, lk 1) (edaspidi „viisaeeskiri“), artikli 32 lõikest 3, artikli 34 lõikest 7 ja artikli 35 lõikest 7;

–        mõista kohtukulud välja Eesti Vabariigilt.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Harta

2        Harta artiklis 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ on ette nähtud:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. […]

[…]“.

3        Harta artikli 51 „Reguleerimisala“ lõike 1 esimeses lauses on sätestatud:

„Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud [Euroopa L]iidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.“

 Viisaeeskiri

4        Viisaeeskirja artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse menetlused ja tingimused viisade andmiseks liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil kestusega kuni 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul.“

5        Viisaeeskirja artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2)      „viisa“ – liikmesriigi antud luba

a)      liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või seal kavandatud viibimiseks kestusega kuni 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul;

b)      liikmesriikide lennujaamade rahvusvaheliste transiidialade läbimiseks;

[…]“.

6        Viisaeeskirja artikli 32 lõikes 3 on sätestatud:

„Taotlejal, kellele keelduti viisat andmast, on õigus otsus vaidlustada. Kaebus esitatakse taotluse kohta lõpliku otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud VI lisas.“

7        Viisaeeskirja artikli 34 lõikes 7 on ette nähtud:

„Viisaomanikul, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on õigus otsus vaidlustada, välja arvatud juhul, kui viisa tunnistati kehtetuks tema taotlusel vastavalt lõikele 3. Kaebus esitatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud VI lisas.“

8        Viisaeeskirja artikli 35 „Välispiiril taotletav viisa“ lõikes 7 on sätestatud:

„Kohaldatakse artikli 32 lõike 3 ja VI lisa sätteid viisa andmisest keeldumise põhjendamise ja sellest teavitamise ning otsuse vaidlustamise õiguse kohta.“

 Eesti õigus

9        9. detsembri 2009. aasta välismaalaste seaduse (RT I, 2010, 3) 17. jaanuaril 2017 jõustunud redaktsioonis (RT I, 2017, 2) (edaspidi „välismaalaste seadus“) on §‑s 100¹ sätestatud:

„(1)      Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuses (edaspidi käesolevas alljaotises otsus) teavitatakse välismaalast otsuse vaidlustamise võimalusest, kohast, tähtajast ja korrast.

(1¹)      Välismaalane võib esitada avalduse otsuse uuesti läbivaatamiseks (edaspidi käesolevas alljaotises avaldus) 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.

[…]“.

10      Selle seaduse §‑s 100¹⁰ „Vaidlustamise käigus tehtud otsuse edasikaebamine“ on ette nähtud:

„(1)      Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamise käigus tehtud otsuse peale võib välismaalane esitada avalduse viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse teistkordseks läbivaatamiseks (edaspidi käesolevas alljaotises avaldus) 30 päeva jooksul käesoleva seaduse §‑s 100¹ nimetatud avalduse alusel tehtud otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.

[…]“.

11      Nimetatud seaduse §‑s 100¹⁴ „Avalduse läbivaatamise pädevus ja menetlus“ on sätestatud:

„(1)      Kui viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tegi Eesti välisesindus, vaatab otsuse teistkordselt läbi Välisministeerium.

(2)      Kui viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse tegi Politsei‑ ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet, vaatab otsuse teistkordselt läbi Siseministeerium.

[…]

(5)      Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus vaadatakse teistkordselt läbi ja vajaduse korral tehakse uus otsus 15 päeva jooksul avalduse esitamise päevast arvates. […]“.

12      Sama seaduse §‑s 100¹⁸ „Avalduse alusel tehtud otsuse vaidlustamine“ on sätestatud:

„Avalduse alusel tehtud otsuse peale ei saa esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule.“

 Kohtueelne menetlus

13      Komisjon saatis 21. veebruaril 2013 Eesti Vabariigile ametliku kirja, milles märkis, et kuna Eesti Vabariik on ette näinud, et viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsust on võimalik vaidlustada üksnes haldusasutustes, mis ei ole kohtud, ei ole see liikmesriik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõikest 1, harta artiklist 47 ning viisaeeskirja artikli 32 lõikest 3, artikli 34 lõikest 7 ja artikli 35 lõikest 7.

14      Eesti Vabariik vastas 22. mail 2013 ametlikule kirjale, et viisaeeskirja artikli 32 lõike 3 sõnastusest tulenevalt on liikmesriikidel vaidlustusõiguse sisustamisel menetlusautonoomia.

15      Komisjon saatis 16. oktoobril 2014 Eesti Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles märkis, et kuna Eesti õigus ei taga kolmandate riikide kodanikele, kellele keeldutakse lühiajalist viisat andmast või kelle viisa tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks, õigust vaidlustada selline otsus kohtus, ei ole see liikmesriik täitnud käesoleva kohtuotsuse punktis 13 nimetatud sätetest tulenevaid kohustusi.

16      Komisjon esitas 27. veebruaril 2015 täiendava põhjendatud arvamuse, et lisada põhjendatud arvamusele lisa, mis jäi menetlusliku vea tõttu esimesele põhjendatud arvamusele lisatud teiste dokumentidega saatmata.

17      Eesti Vabariik vastas mõlemale põhjendatud arvamusele 27. aprillil 2015 ning väitis, et viisaotsuste vaidlustamist käsitlev Eesti õigus on liidu õigusega kooskõlas.

18      Komisjon küsis 21. detsembril 2017 Eesti Vabariigilt meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta tulenevalt 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsusest El Hassani (C‑403/16, EU:C:2017:960), mille kohaselt tuleb viisaeeskirja artikli 32 lõiget 3, arvestades harta artiklit 47, tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, ning et menetluse teatavas staadiumis peab tagama kohtus vaidlustamise võimaluse.

19      Eesti Vabariik vastas 18. jaanuaril 2018, et arvestades selles kohtuotsuses viisaeeskirjale Euroopa Kohtu antud tõlgendust, kavatseb ta muuta välismaalaste seadust, et võimaldada muu hulgas viisa andmisest keeldumise otsuse adressaatidel otsust kohtus vaidlustada, ning et kaebeõiguse korra muudatusi hakati välja töötama kohe pärast kohtuotsuse kuulutamist.

20      Eesti Vabariik saatis 7. märtsil 2018 komisjonile muudatusettepanekute ajakava koos esialgse eelnõu ja seletuskirjaga.

21      Pärast komisjoni 2. juuli 2018. aasta uut kirja edastas Eesti Vabariik 31. juulil 2018 komisjonile seaduseelnõu koos seletuskirja ja ajakavaga, mille kohaselt kavatseti seadus vastu võtta 2018. aasta oktoobris, et „saavutada olukord, kus viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse peale võib pärast kohustuslikku vaidemenetlust esitada ka kaebuse halduskohtule“.

22      Eesti Vabariigile 8. aprillil 2019 saadetud meeldetuletuskirjas küsis komisjon, millises etapis on seaduseelnõu menetlemine.

23      Liikmesriik esitas 29. aprillil 2019 kõnealuse seaduse vastuvõtmise uue ajakava, täpsustades, et viivitus seaduse vastuvõtmisel oli tingitud 2019. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistest.

24      Aastatel 2019–2023 toimus komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel kirjavahetus, milles komisjon saatis mitu meeldetuletust ning Eesti Vabariik tegi teatavaks uued seaduse vastuvõtmise tähtajad.

25      Eesti Vabariik märkis 9. veebruari 2023. aasta kirjas, et hoolimata seaduse vastuvõtmisega viivitamisest on praktikas viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsust võimalik kohtus vaidlustada.

26      Kuna komisjonile ei laekunud vastava seadusemuudatuse jõustumise kohta mingit teavet, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

 Hagi

 Poolte argumendid

27      Komisjon märgib kõigepealt, et kuna viisaeeskiri ei kehtesta norme viisaeeskirja artikli 2 punkti 2 tähenduses viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuste vaidlustamise menetluse kohta, kuuluvad need normid liikmesriikide menetlusautonoomia alla. Kui aga liikmesriigid otsustavad viisa anda või selle andmisest keelduda või kui nad viisa tühistavad või kehtetuks tunnistavad, kohaldavad nad liidu õigust harta artikli 52 lõike 1 esimese lause tähenduses ning on seega kohustatud järgima muu hulgas harta artiklit 47, mis 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse El Hassani (C‑403/16, EU:C:2017:960, punkt 42 ja resolutsioon) tõlgenduses kohustab liikmesriike tagama selliste otsuste kohtus vaidlustamise võimaluse.

28      Sellega seoses tuletab komisjon meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt selleks, et asutust saaks käsitada kohtuna liidu õiguse tähenduses, peab ta vastama mitmele kriteeriumile, sealhulgas olema sõltumatu ja erapooletu. Ent Eesti õiguses viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuste edasikaebamiseks ette nähtud korra kohaselt vaatab pädeva haldusasutuse tehtud otsuse läbi ministeerium, kelle haldusalasse see asutus kuulub ja kes on ühtlasi selle asutusega hierarhiliselt seotud haldusasutus. Neil asjaoludel ei saa ministeeriumi pidada pädeva haldusasutuse suhtes kolmandaks isikuks. Need mõlemad asutused on seega asjaomase viisamenetluse pooled.

29      Järelikult ei saa võimalust vaidlustada viisaeeskirja artikli 2 punkti 2 tähenduses viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsust haldusasutuses, näiteks ministeeriumis, mis ei ole sõltumatu ega erapooletu, pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks harta artikli 47 tähenduses koostoimes viisaeeskirja artikli 32 lõikega 3, artikli 34 lõikega 7 ja artikli 35 lõikega 7.

30      Lisaks märgib komisjon, et Eesti Vabariik, kes kinnitas 18. jaanuari 2018. aasta kirjas oma kavatsust välismaalaste seadust muuta, et võimaldada viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuste vaidlustamist kohtus, ei ole seda muudatust siiski teinud, tuues põhjenduseks riigisisesed takistused, mis ei saa aga seaduse muutmisega viivitamist õigustada.

31      Seoses 9. veebruari 2023. aasta kirjaga, milles Eesti Vabariik teatas, et hoolimata seadusemuudatuse vastuvõtmisega viivitamisest on praktikas võimalik selliseid otsuseid kohtus vaidlustada, leiab komisjon, et sellise võimaluse olemasolu üksnes praktikas, mitte aga seaduses, ei kujuta endast liidu õigusest tuleneva kohustuse rahuldavat täitmist ning kahjustab lühiajalise viisa taotlejate õiguskindlust.

32      Esmalt nõustub Eesti Vabariik talle ette heidetud liikmesriigi kohustuste rikkumisega ning täpsustab, et välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kiitis valitsus heaks 20. märtsil 2025 ja Riigikogu peaks selle vastu võtma hiljemalt 2025. aasta oktoobriks.

33      Eesti kohtud hakkasid viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuste peale esitatud kaebusi läbi vaatama pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. aprilli 2021. aasta otsust, millega tunnistati põhiseadusevastaseks ja kehtetuks välismaalaste seaduse sätted, mis välistavad igasuguse võimaluse esitada kolmandate riikide kodanike Eesti Vabariigi territooriumil viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamiseks kohtule kaebust. Eesti kohtud laiendasid selles viimati nimetatud liiki otsust puudutavas kohtuotsuses toodud põhimõtteid viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise ja viisa kehtetuks tunnistamise otsustele.

34      Oma vasturepliigis märgib Eesti Vabariik, et riigisisene õigus on viidud liidu õigusega kooskõlla välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega (viisaotsuse vaidlustamine), mille Riigikogu võttis vastu 18. juunil 2025 ja mis pidi jõustuma 18. juulil 2025.

35      Lisaks on Eesti kohtud pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. aprilli 2021. aasta otsust teinud 23 otsust seoses viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud kaebustega ning Eesti kohtutes on pooleli 12 sellist kohtuasja. Tallinna Ringkonnakohus, kes lahendas kohtuasja, milles kaebaja taotles esiteks viisa andmisest keeldumise otsuse ja vaide rahuldamata jätmise otsuse tühistamist ning teiseks välisministeeriumi kohustamist väljastada talle viisa, jättis oma 1. septembri 2022. aasta otsuses kohaldamata välismaalaste seaduse sätted, mis ei võimaldanud kolmandate riikide kodanikel selliste otsuste peale halduskohtule kaebust esitada.

36      Eesti Vabariik lisab sellega seoses, et alates 21. aprillist 2021 on Riigi Teatajas välismaalaste seaduse § 100¹⁰ lõike 1 ja § 100¹⁸ juures märge, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tunnistanud need sätted põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad Eesti Vabariigi territooriumil viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Liikmesriik täpsustab lisaks, et alates 24. jaanuarist 2025 on Riigi Teatajas välismaalaste seaduse eespool nimetatud sätete ja § 100¹ lõike 1¹ juures samuti märge, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tunnistanud need sätted põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad lühiajalise viisa andmiseks kaebuse esitamise halduskohtule olukorras, kus taotleja viibib Eestis.

37      Neil asjaoludel leiab Eesti Vabariik, et ta täidab praktikas kohustusi, mis tulenevad liidu õigusnormidest, mille rikkumist komisjon talle ette heidab.

 Euroopa Kohtu hinnang

38      Viisaeeskirja artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestatakse viisaeeskirjaga menetlused ja tingimused viisade andmiseks liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil kestusega kuni 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul (edaspidi „lühiajaline viisa“). See mõiste on viisaeeskirja artikli 2 punktis 2 määratletud kui liikmesriigi antud luba sellise transiidi eesmärgil või selliseks viibimiseks või liikmesriikide lennujaamade rahvusvaheliste transiidialade läbimiseks.

39      Viisaeeskirja artikli 32 lõike 3 ja artikli 34 lõike 7 kohaselt võivad lühiajalise viisa andmisest keeldumise otsuse adressaadid ja viisaomanikud, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, sellise otsuse vaidlustada kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega. Sama kehtib viisaeeskirja artikli 35 lõike 7 kohaselt ka lühiajalise viisa – mille võib erandjuhtudel anda liikmesriigi piiripunktis – andmisest keeldumise otsuse adressaatide kohta.

40      Kuigi liidu seadusandja on seega jätnud liikmesriikide otsustada nende õiguskaitsevahendite laadi ja kasutamise konkreetse korra, mis viisaeeskirja artikli 2 punkti 2 tähenduses lühiajalise viisa kohta tehtud otsuste adressaatidel peavad olema, on siiski selge, et kui liikmesriigid teevad viisaeeskirja alusel otsuseid, „kohaldavad nad liidu õigust“ harta artikli 51 lõike 1 esimese lause tähenduses ja on järelikult harta sätetega seotud (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus El Hassani, C‑403/16, EU:C:2017:960, punktid 25, 33 ja 37).

41      Täpsemalt on harta artiklis 47 ette nähtud, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on artiklis 47 kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, mis tähendab, et igaühel on õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.

42      Euroopa Kohus on varem täpsustanud, et sõltumatuse mõiste kahest tahust esimene tahk on väline, mis eeldab, et asjaomane organ oleks kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib ohustada tema liikmete otsustusvabadust neile esitatud vaidluste lahendamisel. Teine tahk on sisemine ja on seotud erapooletuse mõistega. Selle eesmärk on hoida võrdset distantsi vaidluse poolte ja huvide suhtes, mis viimastel on menetluse eseme vastu. See eeldab, et peetakse kinni objektiivsusest ning vaidluse lahendamisel ei võeta arvesse ühtki huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega (19. septembri 2006. aasta kohtuotsus Wilson, C‑506/04, EU:C:2006:587, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

43      Viisaeeskirja artikli 32 lõike 3, artikli 34 lõike 7 ja artikli 35 lõike 7 kohaselt võivad liikmesriigid oma õigusnormides ette näha õiguse vaidlustada lühiajalise viisa kohta tehtud otsuseid muudes asutustes kui kohtud, ent nad peavad seda õigust kasutama kooskõlas harta artikliga 47. Selleks peab niisuguse haldusasutuse otsust, mis ise ei vasta eelmises punktis määratletud sõltumatuse ja erapooletuse tingimustele, saama hiljem kontrollida kohus, kes peab olema muu hulgas pädev lahendama kõiki asjasse puutuvaid küsimusi (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus El Hassani, C‑403/16, EU:C:2017:960, punkt 39).

44      Harta artikkel 47 kehtestab seega liikmesriikidele kohustuse tagada teatavas menetlusstaadiumis võimalus pöörduda viisaeeskirja artikli 2 punkti 2 tähenduses viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise lõpliku otsusega seotud asjaga kohtusse (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus El Hassani, C‑403/16, EU:C:2017:960, punktid 40 ja 41).

45      Siit järeldub, et riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei saa sellise otsuse adressaat otsuse õiguspärasust kohtus vaidlustada, ei vasta harta artikli 47 nõuetele.

46      Käesoleval juhul tuleneb välismaalaste seaduse § 100¹ lõikest 1, et viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse adressaat võib esitada otsuse läbivaatamise avalduse otsuse teinud asutusele. Välismaalaste seaduse § 100¹⁰ järgi võib otsuse adressaat esitada läbivaatamise tulemusena tehtud otsuse teistkordse läbivaatamise avalduse ning see esitatakse vastavalt seaduse §‑le 100¹⁴ kas Välisministeeriumile, kui otsuse tegi Eesti välisesindus, või Siseministeeriumile, kui otsuse tegi Politsei‑ ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet. Lisaks ei saa selle seaduse § 100¹⁸ kohaselt esitada avalduse alusel tehtud otsuse peale uut läbivaatamise avaldust ega kaebust halduskohtule.

47      Kumbki avaldust läbivaatav asutus, s.o Välisministeerium ega Siseministeerium, ei tegutse edasikaevatud otsuse vastu võtnud asutuse suhtes kolmanda isikuna, arvestades, et viimati nimetatud asutus kuulub samasse haldusstruktuuri ministeeriumiga, millele ta hierarhiliselt allub. Lisaks on nad mõlemad üheks pooleks menetluses, mis algatatakse neile alluvas asutuses, ning neil on vaidluse lahendamisel huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega.

48      Siit järeldub, et viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamist nimetatud haldusasutustes, mis ei ole seega sõltumatud ega erapooletud, ei saa pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks harta artikli 47 tähenduses.

49      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et välismaalaste seaduse § 100¹⁸, mille kohaselt ei saa selle seaduse §‑de 100¹⁰ ja 100¹⁴ alusel esitatud avalduse kohta tehtud otsuse peale esitada kaebust halduskohtule, rikub harta artiklit 47.

50      Eesti Vabariik väidab siiski esiteks, et välismaalaste seadus viidi liidu õigusega kooskõlla välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seaduse ja riigilõivu seaduse muutmise seadusega, mille Riigikogu võttis vastu 18. juunil 2025 ja mis pidi jõustuma 18. juulil 2025.

51      Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel, mistõttu ei saa Euroopa Kohus hiljem toimunud muutusi arvesse võtta (5. juuni 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (vesikonna majandamiskavade ja üleujutusriski maandamise kavade ajakohastamine), C‑359/24, EU:C:2025:403, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Käesoleval juhul on selge, et seadusemuudatus, millele Eesti Vabariik tugineb, on tehtud rohkem kui kümme aastat pärast komisjoni 27. veebruari 2015. aasta täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist, isegi kui eeldada, et see seadusemuudatus on jõustunud. Nagu eelmisest punktist ilmneb, ei saa Euroopa Kohus järelikult seda seadusemuudatust käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses arvesse võtta.

53      Teiseks, kuigi Eesti Vabariik nõustub, et ta ei täida täielikult harta artiklist 47 ning viisaeeskirja artikli 32 lõikest 3, artikli 34 lõikest 7 ja artikli 35 lõikest 7 tulenevaid kohustusi, väidab ta, et praktikas ta neid kohustusi täidab.

54      Nimelt, Eesti Vabariigi väitel laiendasid Eesti kohtud lühiajalise viisa andmisest keeldumise, lühiajalise viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise otsustele käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. aprilli 2021. aasta otsuses esitatud põhimõtteid. Peale selle lisati nimetatud kohtuotsuse kuulutamisele järgneval päeval Riigi Teatajas käesoleva kohtuotsuse punktis 36 osutatud välismaalaste seaduse sätete juurde märge, et need sätted on kõnealuse kohtuotsusega tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need sätted ei võimalda esitada neis nimetatud otsuste vaidlustamiseks halduskohtule kaebust.

55      Ent lisaks sellele, et kõik Eesti Vabariigi osutatud meetmed on komisjoni 27. veebruari 2015. aasta täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisest hilisemad, ei kõrvalda need meetmed ka ühelgi juhul Eesti Vabariigile ette heidetud liikmesriigi kohustuste rikkumist. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liikmesriigi õiguses säilitatakse muutmata kujul säte, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, isegi kui see norm on liikmesriikide õiguskorras vahetult kohaldatav, loob see ebaselge faktilise olukorra ja tekitab asjaomastes õigussubjektides ebakindlust seoses nende võimalustega tugineda liidu õigusele (7. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑214/04, EU:C:2005:440, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb tõdeda, et kuna Eesti Vabariik nägi ette, et viisaeeskirja artikli 2 punkti 2 tähenduses lühiajalise viisa andmisest keeldumise, selle viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise otsust ning sellise otsuse halduskorras vaidlustamise raames tehtud otsust ei saa vaidlustada kohtus liidu õiguses määratletud tähenduses, ei ole Eesti Vabariik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad viisaeeskirja artikli 32 lõikest 3, artikli 34 lõikest 7 ja artikli 35 lõikest 7, arvestades harta artiklit 47.

 Kohtukulud

57      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Eesti Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Eesti Vabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

1.      Kuna Eesti Vabariik nägi ette, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013, artikli 2 lõike 2 tähenduses sellise viisa, mis antakse liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil kestusega kuni 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul, andmisest keeldumise, selle viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise otsust ning sellise otsuse halduskorras vaidlustamise raames tehtud otsust ei saa vaidlustada kohtus liidu õiguses määratletud tähenduses, ei ole Eesti Vabariik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad määruse nr 810/2009, mida on muudetud määrusega nr 610/2013, artikli 32 lõikest 3, artikli 34 lõikest 7 ja artikli 35 lõikest 7, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47.

2.      Jätta Eesti Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. oktoobril 2026 Luxembourgis.

*      Kohtumenetluse keel: eesti.