1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL (ELT 2013, L 348, lk 1) põhjendust 6, artikli 19 punkti d ja artikli 39 lõike 2 punkti c, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrusega (EL) 2020/1054 (ELT 2020, L 249, lk 1) (edaspidi „määrus nr 561/2006“), artiklit 8a ning ELTL artiklit 56.

2

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt OMV Petrom Marketing SRL (edaspidi „OMV“) ja teiselt poolt Compania Națională de Administrare a Infrastructurii Rutiere SA (Rumeenia riiklik maanteetaristu haldusettevõtja) (edaspidi „CNAIR“), ZR ja LN ning mis käsitleb nende haldusaktide kehtivust, millega CNAIR kiitis heaks turvalise parkimisala, kütusejaotuse teenindusjaama, elektrisõidukite kiirlaadimisjaama ja teenustega majutusala ehitamise eraomandis oleval maal, mis asub kiirtee A1 ääres Pecica vallas (Rumeenia).

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Esmane õigus

3

ELTL artikli 56 esimeses lõigus on sätestatud, et Euroopa Liidu piires on keelatud teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

Määrus nr 561/2006

4

Määruse nr 561/2006 artiklis 8a on ette nähtud:

–

sissetungimiste avastamine ja ennetamine;

–

valgustus ja nähtavus;

–

hädaolukorra kontaktpunktid ja menetlused;

–

soolisi iseärasusi arvestavad sanitaarruumid;

–

söögi ja joogi ostmise võimalused;

–

sidet võimaldavad ühendused;

–

energiavarustus.

Määrus nr 1315/2013

5

Määrus nr 1315/2013 tunnistati kehtetuks alates 18. juulist 2024 vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta määruse (EL) 2024/1679, milles käsitletakse liidu suuniseid üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise kohta ning millega muudetakse määrusi (EL) 2021/1153 ja (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1315/2013 (ELT L, 2024/1679), artiklile 68. Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, on see siiski ratione temporis selle vaidluse suhtes kohaldatav.

6

Määruse nr 1315/2013 põhjenduses 6 oli märgitud:

7

Määruse artikli 1 „Reguleerimisese“ lõikes 1 oli sätestatud:

8

Määruse artikkel 19 „Maanteetaristu arendamise prioriteedid“ oli sõnastatud järgmiselt:

9

Sama määruse artikli 39 „Taristule esitatavad nõuded“ lõikes 2 oli sätestatud:

–

puhkealade rajamine kiirteedele ligikaudu iga 100 [kilomeetri (km)] tagant vastavalt ühiskonna, turu ja keskkonna vajadustele, muu hulgas selleks, et ärieesmärgil maanteekasutajatel oleks sobival hulgal parkimiskohti, kus on tagatud asjakohasel tasemel ohutus ja turvalisus;

Rumeenia õigus

10

Valitsuse 28. augusti 1997. aasta määruse nr 43/1997 maanteede reguleerimise kohta (Ordonanța Guvernului nr. 43/1997, privind regimul juridic al drumurilor) (uuesti avaldatud Monitorul Oficial al Românieis, I osa, nr 237, 29.6.1998) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 43/1997“) on artikli 2 lõigetes 1–3 sätestatud:

11

Määruse nr 43/1997 artikli 6 lõike 1 punktis a on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12

Ajavahemikus 2020. aasta juulist kuni 2021. aasta detsembrini võttis CNAIR vastu mitu akti, millega kiideti heaks ehitustegevus kahel ZRi ja LNi eraomandis oleval maatükil, mis asuvad kiirtee A1 ääres Pecica vallas, et rajada sinna teenindusalad, mis hõlmavad turvalist parkimisala, kütusejaotuse teenindusjaama, elektrisõidukite kiirlaadimisjaama ja teenustega majutusala.

13

Pecica linnapea väljastas 15. detsembril 2021 ZRile ja LNile nende alade jaoks ehitusload.

14

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] ZR ja LN müüsid 17. detsembril 2021 kõne all olevad maatükid OMV‑le ja loovutasid talle kõik nendega seotud lubadest tulenevad õigused. Saades maatükkide omanikuks, alustas OMV kõnealuste teenindusalade ehitamist vastavalt väljastatud lubadele.

15

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] CNAIR esitas 2022. aasta aprillis ZRi ja LNi vastu kohtusse kaebuse, milles palus esiteks tühistada arvamused, kokkulepped ja load, mille ta oli neile seoses teenindusalade ehitamisega väljastanud, ning samuti tühistada kõik nende alusel vastu võetud aktid ning teiseks taastada maatükkide endine seisukord. OMV esitas taotluse sellesse menetlusse astumiseks.

16

Tribunalul Arad (Aradi esimese astme kohus, Rumeenia) jättis 3. aprilli 2024. aasta otsusega CNAIRi kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, leides sisuliselt, et riigisisene õigus võimaldab ehitada puhke- ja parkimisalasid ka eraomandis maale.

17

Curtea de Apel Timișoara (Timișoara apellatsioonikohus, Rumeenia) rahuldas 5. novembri 2024. aasta otsusega CNAIRi kaebuse ja tühistas 3. aprilli 2024. aasta kohtuotsuse. Määruse nr 43/1997 artikli 2 lõigetele 1–3 ja artikli 6 lõike 1 punktile a tuginedes leidis ta, et kiirteedevõrgu teenindusalad, sh turvalised parkimisalad, on riikliku tähtsusega teede lahutamatu osa ja need tuleb seega ehitada riigi omandis olevale maale.

18

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] OMV esitas 5. novembri 2024. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse viimati mainitud kohtule, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus ja kes teeb otsuse viimase astme kohtuna, ja väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud mitut määruse nr 561/2006 ja määruse nr 1315/2013 sätet ning ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet.

19

Määruse nr 561/2006 ja määruse nr 1315/2013 sätete väidetava rikkumise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et need määrused ei sisalda ühtegi normi, mis oleks seotud kiirteedevõrgu parkimis- või teenindusalade – avaliku või eraõigusliku – omandiõiguse laadiga. Tal on siiski kahtlusi seoses küsimusega, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud keeld ehitada niisuguseid alasid eraomandis olevale maale, ning soovib seega teada, kas määruse nr 561/2006 artiklit 8a ning määruse nr 1315/2013 artikli 19 punkti d ja artikli 39 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nendega tunnustatakse õigust ehitada puhke- ja parkimisalad sellisele maale.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb samuti, et määruse nr 1315/2013 põhjenduses 6 ei ole mainitud õigusi, mis oleksid antud „erasektori partneritele“ üleeuroopaliste transpordivõrkude vallas. Peale selle ei ole nende partnerite tähtsus üleeuroopalise mitmeliigilise transpordivõrgu rajamisel tema arvates piisav selleks, et välistada, et liikmesriik võiks keelata eraomandis olevale maale kiirteedevõrgu parkimis- või teenindusalade ehitamise.

21

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] Väidetava ELTL artikli 56 rikkumise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et OMV on Rumeenias asutatud juriidiline isik, kes osutab oma teenuseid Rumeenia territooriumil, ning teiseks kujutavad parkimis- ja teenindusalade ehitamine ja haldamine sellel territooriumil endast puhtalt Rumeenia riigisisest olukorda – seda enam, et teiste liikmesriikide kodanikud, kes võiksid edaspidi neil aladel OMV osutatavaid teenuseid kasutada, ei reisi Rumeeniasse ega läbi Rumeenia, et saada neid teenuseid, mis on seotud sõiduki transiidiga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab veel, et keeld ehitada niisuguseid alasid kiirteedeäärsele eraomandis olevale maale kehtib vahet tegemata kõigi ettevõtjate suhtes, sõltumata nende endi või nende teenuste saajate kodakondsusest, ning see ei näi kaudselt soodustavat Rumeenias asuvaid teenuseosutajaid.

22

Arvestades ühelt poolt põhikohtuasjas tehtava kohtuotsuse lõplikkust ning teiselt poolt liidus teenuste osutamise vabaduse põhimõttelist tähtsust, kõnealuse valdkonna keerukust ja liidu õiguse erinormide olemasolu autovedude valdkonnas, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks küsida Euroopa Kohtult, kas ELTL artikkel 56 on kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus Rumeenia teenuseosutaja kavatseb osutada Rumeenia kiirteedel maanteetranspordiga seotud teenuseid teenuse saajatele, kes võivad olla teiste liikmesriikide kodanikud.

23

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Timișoara (Timișoara apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsuse küsimuste analüüs

24

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega, kui vastuse eelotsuse küsimustele võib selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust.

25

Käesoleval juhul tuleb kohaldada kodukorra artiklit 99, sest esiteks ei tekita vastus esimesele ja teisele küsimusele mingit põhjendatud kahtlust ning teiseks võib vastuse kolmandale küsimusele selgelt tuletada Euroopa Kohtu praktikast.

Esimene ja teine küsimus

26

Kahe esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1315/2013 artikli 19 punktiga d ja artikli 39 lõike 2 punktiga c koostoimes selle määruse põhjendusega 6 ning määruse nr 561/2006 artikliga 8a on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kiirteedevõrgu teenindusalade ehitamise eraomandis olevale maale.

27

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 1315/2013 artikli 1 lõikele 1 kehtestatakse selle määrusega suunised, millega arendatakse üleeuroopalist transpordivõrku, mis koosneb kahetasandilisest struktuurist, mis hõlmab üldvõrku ja põhivõrku, millest viimane luuakse üldvõrgu baasil.

28

Selle määruse artikli 19 punkt d, mis reguleerib üldvõrgu arendamist, paneb liikmesriikidele kohustuse pidada maanteetaristuga seotud ühishuviprojektide edendamisel prioriteetseks ärieesmärgil kasutajatele asjakohasel hulgal parkimiskohtade tagamist, kus on tagatud asjakohasel tasemel ohutus ja turvalisus.

29

Nimetatud määruse artikli 39 lõike 2 punkt c, mis kuulub määruse III peatükki, mis käsitleb põhivõrgu arendamist, näeb ette puhkealade ehitamise põhivõrgu kiirteedel ligikaudu iga 100 km tagant vastavalt ühiskonna, turu ja keskkonna vajadustele, muu hulgas selleks, et ärieesmärgil maanteekasutajatel oleks sobival hulgal asjakohase tasemega ohutuid ja turvalisi parkimisalasid.

30

Nende sätete sõnastusest nähtub, et neis on seatud puhke- ja parkimisalade ehitamise eesmärgid, kuid ei ole sätestatud nõuet, mis reguleeriks nende maatükkide, millele need alad tuleb ehitada, kuulumist avalik-õiguslikku või eraomandisse.

31

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla määruse nr 1315/2013 põhjendus 6, milles on piirdutud tõdemusega, et muud üksused kui liikmesriigid, sh „erasektori partnerid“, osalevad praegu üleeuroopalise mitmeliigilise transpordivõrgu rajamises ja vajalikes investeeringutes. Igal juhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusakti preambulil ei ole siduvat õigusjõudu ja sellele ei saa tugineda asjaomase akti sätete tõlgendamiseks viisil, mis on nende sõnastusega ilmselgelt vastuolus (vt selle kohta 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus Caronna, C‑7/11, EU:C:2012:396, punkt 40, ja 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Air Berlin, C‑165/20, EU:C:2022:42, punkt 55).

32

Lisaks on määruse nr 561/2006 artikli 8a lõikes 1 kohustatud komisjoni tagama, et teave ohutute ja turvaliste parkimisalade kohta oleks autojuhtidele kergesti kättesaadav, ning avaldama korrapäraselt ajakohastataval ametlikul veebisaidil sertifitseeritud parkimisalade loetelu. Artikli 8a lõikes 3 on juhitud tähelepanu sellele, et vastavalt määruse nr 1315/2013 artikli 39 lõike 2 punktile c peavad liikmesriigid soodustama parkimiskohtade rajamist ärieesmärgil maanteekasutajate jaoks.

33

Sarnaselt käesoleva kohtumääruse punktides 28 ja 29 osutatud sätetega tuleb tõdeda, et määruse nr 561/2006 artiklis 8a ei ole sätestatud nõuet nende maatükkide, millele kiirteedevõrgu teenindusalad tuleb ehitada, kuulumise kohta avalik-õiguslikku või eraomandisse. Eelkõige ei nõua see liikmesriikidelt, et need lubaksid niisuguste teenindusalade ehitamist eraomandis olevale maale.

34

Eeltoodud põhjuseid arvestades tuleb kahele esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1315/2013 artikli 19 punkti d ja artikli 39 lõike 2 punkti c – koostoimes selle määruse põhjendusega 6 – ning määruse nr 561/2006 artiklit 8a tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kiirteedevõrgu teenindusalade ehitamise eraomandis olevale maale.

Kolmas küsimus

35

Kolmandas küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav liikmesriigis asuva äriühingu suhtes, kes on ehitanud samas liikmesriigis kiirteedevõrgu teenindusala ja kelle vastu on kohtumenetluses, milles palutakse tühistada selleks antud load, tuginetud riigisisestele õigusnormidele, mis keelavad niisuguste teenindusalade ehitamise eraomandis olevale maale.

36

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole EL toimimise lepingu sätted, mis reguleerivad asutamisvabadust, teenuste osutamise vabadust ja kapitali vaba liikumist, kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Bursa Română de Mărfuri, C‑394/21, EU:C:2023:146, punkt 48).

37

Niisuguses olukorras peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitama põhjused, miks on tema menetluses olev vaidlus hoolimata selle puhtalt riigisisesest laadist seotud põhivabadusi käsitlevate liidu õigusnormidega viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 55, ja 17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus FA.RO. di YK & C., C‑16/23, EU:C:2024:886, punkt 40).

38

Eelotsusetaotluses tuleb see seos tuvastada konkreetsete ja kindlate asjaoludega, jättes välja abstraktsed või hüpoteetilised tõendid. Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus puhtalt riigisiseses olukorras piirduda selliste asjaolude esitamisega, mis võimaldavad kõnealuse seose esinemise välistamata jätta, vaid vastupidi, ta peab esitama objektiivsed ja omavahel kooskõlas olevad tõendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul seose olemasolu kontrollida (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Bursa Română de Mărfuri, C‑394/21, EU:C:2023:146, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Ente Cambiano società cooperativa per azioni, C‑660/22, EU:C:2024:152, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ise, et esiteks on OMV Rumeenia juriidiline isik, kes osutab oma teenuseid Rumeenia territooriumil, ning teiseks kujutavad kiirteedevõrgu teenindusalade ehitamine ja käitamine sellel territooriumil endast puhtalt Rumeenia-sisest olukorda. Ta lisab, et riigisisestes õigusnormides ette nähtud keeld ehitada niisuguseid alasid eraomandis olevale maale kehtib vahet tegemata kõigi nende teenuste osutajate suhtes, sõltumata nende või nende teenuste saajate kodakondsusest, ning see ei näi kaudselt soodustavat Rumeenias asuvaid teenuseosutajaid.

40

[Parandatud 20. mai 2026. aasta kohtumäärusega] Niisuguses kontekstis – mis, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, on puhtalt liikmesriigisisene – lisab see kohus, et teenused, mida OMV kavatseb põhikohtuasjas kõne all olevatel teenindusaladel osutada, on Rumeenia kiirteedel maanteetranspordiga seotud teenused, mistõttu teiste liikmesriikide kodanikud, kes võivad tulevikus olla nende teenuste saajad, ei reisi Rumeeniasse ainuüksi selleks, et neid saada.

41

Igal juhul ei piisa lihtsalt väitest, et teatav osa teenuseosutaja klientuurist pärineb muust kui tema asukohajärgsest liikmesriigist, ELTL artikli 56 kohaldamisalasse kuuluda võiva piiriülese olukorra esinemise tõendamiseks (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BONVER WIN, C‑311/19, EU:C:2020:981, punkt 25).

42

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav liikmesriigis asuva äriühingu suhtes, kes on ehitanud samas liikmesriigis kiirteedevõrgu teenindusala ja kelle vastu on kohtumenetluses, milles palutakse tühistada selleks antud load, tuginetud riigisisestele õigusnormidele, mis keelavad niisuguste teenindusalade ehitamise eraomandis olevale maale.

Neljas küsimus

43

Arvestades kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL artikli 19 punkti d ja artikli 39 lõike 2 punkti c – koostoimes selle määruse põhjendusega 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrusega (EL) 2020/1054 –, ning artiklit 8a

2.

ELTL artiklit 56