Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
22. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Elektrienergia siseturg – Määrus (EL) 2022/1854 – Kõrgete energiahindadega seotud erakorralised sekkumismeetmed – Artikli 6 lõige 1 – Teatud energiaallikaid kasutavate elektritootjate turutulu ülempiir – Artikkel 8 – Varasem riigisisene meede – Riiklik maks, mis arvutatakse elektritootjate kogutulu põhjal ja mida kogutakse, et rahastada avaliku sektori üksust, mille ülesanne on tagada finantsstabiilsus ja energiaturu turvalisus – Meede, mis ei kuulu määruse 2022/1854 kohaldamisalasse – Direktiiv (EL) 2018/2001 – Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine – Artikli 3 lõiked 1, 3 ja 4 – Määrus (EL) 2019/943 – Artikli 3 punktid a, b, h ja p ning artikli 10 lõiked 1, 4 ja 5 – Direktiiv (EL) 2019/944 – Elektri siseturu ühiseeskirjad – Artikli 5 lõiked 1, 3 ja 4 – Määrus (EL) 2021/1119 – Euroopa kliimamäärus – Artiklid 2 ja 4 – Mittediskrimineerimine – Proportsionaalsus – ELTL artikkel 63 – Piisavate täpsustuste puudumine – Vastuvõetamatus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Liidu õiguse kohaldatavuse puudumine – Euroopa Kohtu pädevuse puudumine
Kohtuasjas C‑327/25,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) 13. mai 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. mail 2025, menetluses
„VETS Svoge“ EOOD
versus
Predsedatel na Upravitelnia savet na Fond „Sigurnost na elektroenergiynata sistema“,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president R. Frendo, neljanda koja president I. Jarukaitis (ettekandja) ja kohtunik M. Condinanzi,
kohtujurist: A. Biondi,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– „VETS Svoge“ EOOD, esindajad: advokati M. Raykov ja L. G. Terzieva,
– Predsedatel na Upravitelnia savet na Fond „Sigurnost na elektroenergiynata sistema“, esindaja: V. Marinova,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: I. Gurov ja L. Vétillard,
– Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, T. Scharf ja I. Zaloguin,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määruse (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid (ELT 2022, L 261 I, lk 1), artiklit 8; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määruse (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT 2021, L 243, lk 1), artikleid 2 ja 4 koostoimes ELTL artikli 191 lõikega 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82) artikli 3 lõikeid 1, 3 ja 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT 2019, L 158, lk 54), artikli 3 punkte a, b, h ja p ning artikli 10 lõikeid 1, 4 ja 5 koostoimes selle määruse põhjendustega 22 ja 23, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944, elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125) artikli 5 lõigetega 1, 3 ja 4 ning määruse 2022/1854 artikliga 8; ELTL artiklit 63 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 17.
2 Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on „VETS Svoge“ EOOD (edaspidi „VETS Svoge“) ja Predsedatel na Upravitelnia savet na Fond „Sigurnost na elektroenergiynata sistema“ (elektrivarustuskindluse fondi haldusnõukogu esimees, Bulgaaria; edaspidi „haldusasutus“) ning mis puudutas sellise akti seaduslikkust, millega tuvastati riigi avalik-õiguslik nõue selle äriühingu suhtes.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Harta
3 Harta artikli 17 „Õigus omandile“ lõikes 1 on sätestatud:
„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. […]“.
4 Harta artikli 51 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Harta sätted on […] ette nähtud […] liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. […]“.
EL toimimise leping
5 ELTL artikli 63 lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.“
6 ELTL artikli 191 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„[Euroopa] Liidu keskkonnapoliitika, võttes arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.
Sellega seoses sisaldavad keskkonnakaitse nõuetele vastavad ühtlustamismeetmed vajaduse korral kaitseklauslit, mis lubab liikmesriikidel majandusvälistel keskkonnakaitselistel põhjustel võtta liidu kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid.“
Direktiiv 2018/2001
7 Direktiivi 2018/2001 artikli 3 „Liidu siduv 2030. aasta üldeesmärk“ lõigetes 1, 3 ja 4 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad ühiselt, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal liidu summaarses energia lõpptarbimises aastal 2030 on vähemalt 32%. [Euroopa] Komisjon hindab nimetatud eesmärki, et esitada hiljemalt 2023. aastal seadusandlik ettepanek selle suurendamiseks, kui taastuvenergia tootmiskulud täiendavalt oluliselt vähenevad, kui on vaja täita liidu rahvusvahelisi CO2-heite vähendamise kohustusi või kui selline suurendamine on põhjendatud energiatarbimise olulise vähenemisega liidus.
[…]
3. Liikmesriigid tagavad, et nende riiklike poliitikameetmete […] ja toetuskavade väljatöötamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse […] jäätmehierarhiat, et vältida põhjendamatut moonutavat mõju tooraineturgudele. Liikmesriigid ei anna toetust jäätmete põletamisest saadud taastuvenergiale, kui kõnealuses direktiivis sätestatud liigiti kogumise kohustused ei ole täidetud.
4. Alates 1. jaanuarist 2021 ei tohi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises olla väiksem kui käesoleva direktiivi I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus esitatud lähteosakaal. Liikmesriigid võtavad lähteosakaalu järgimise tagamiseks vajalikud meetmed. Kui liikmesriik oma lähteosakaalu ei saavuta mõõdetuna mis tahes üheaastase perioodi jooksul, kohaldatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 328, lk 1),] artikli 32 lõike 4 esimest ja teist lõiku.“
Määrus 2019/943
8 Määruse 2019/943 põhjendustes 22 ja 23 on märgitud:
„(22) Peamiste turupõhimõtetega tuleks ette näha, et elektrihinnad määratakse kindlaks pakkumise ja nõudlusega. Elektrihinnad peaksid andma märku elektrivajadusest, andes turupõhise stiimuli investeerida sellistesse paindlikkuse allikatesse nagu paindlik tootmine, ühendamine, tarbimiskaja ja salvestamine.
(23) Kuigi elektrisektori CO2-heite vähendamine koos taastuvatest energiaallikatest toodetud energia muutumisega turu oluliseks osaks on üks energialiidu eesmärke, on oluline kõrvaldada piiriülese kaubanduse olemasolevad tõkked ning soodustada investeerimist toetavasse taristusse, nt paindlikumasse tootmisse, ühendamisse, tarbimiskajasse ja energia salvestamisse. Selleks et toetada üleminekut muutlikule ja hajatootmisele ning tagada, et energiaturu põhimõtted on liidu tulevaste elektriturgude aluseks, on oluline keskenduda uuesti lühiajalistele turgudele ja nappusest juhinduvale hinnakujundusele.“
9 Selle määruse artiklis 3 „Elektriturgude toimimise põhimõtted“ on sätestatud:
„Liikmesriigid, reguleerivad asutused, põhivõrguettevõtjad, jaotusvõrguettevõtjad, turukorraldajad ja volitatud ettevõtjad tagavad, et elektrituru toimimise aluseks on järgmised põhimõtted:
a) hinnad kujunevad pakkumise ja nõudluse alusel;
b) turureeglid soodustavad hindade vaba kujunemist ja hoiavad ära tegevust, mis takistab hindade kujunemist pakkumise ja nõudluse alusel;
[…]
h) järk-järgult kaotatakse pakkumispiirkondade või liikmesriikide vaheliste piiriüleste võimsusvoogude ja piiriüleste tehingute takistused elektri- ja seotud teenuste turgudel;
[…]
p) turureeglid lihtsustavad toodetega kauplemist kogu liidus ja regulatiivsetes muudatustes võetakse arvesse nii lühiajalistele kui ka pikaajalistele forvard- ja futuuriturgudele ja -toodetele avalduvat mõju;
[…]“.
10 Selle määruse artiklis 10 „Tehnilised pakkumispiirid“ on sätestatud:
„1. Elektrienergia hulgihinnale ei tohi seada ülem- ega alammäära. Seda nõuet kohaldatakse muu hulgas kõigi ajavahemike raames tehtavate pakkumiste ja kliiringu suhtes, ning see hõlmab tasakaalustamisenergiat ja tasakaalustamishinda, ilma et see mõjutaks tehnilisi hinnapiire, mida võib kohaldada tasakaalustamise ajavahemikus ning järgmise päeva turu ja päevasisese turu ajavahemikes vastavalt lõikele 2.
[…]
4. Reguleerivad asutused või liikmesriikide määratud muud pädevad asutused teevad kindlaks oma territooriumil rakendatavad tegevuspõhimõtted ja meetmed, mis võivad kaudselt piirata hulgihindade kujundust, sealhulgas piirata pakkumisi, mis on seotud tasakaalustamisenergia aktiveerimisega, reservvõimsuse mehhanismidega, põhivõrguettevõtja võetud meetmetega, müügitulemuste vaidlustamise meetmetega, või mis võivad kaasa aidata valitseva seisundi ärakasutamise ennetamisele ja ebatõhusalt kindlaks määratud pakkumispiirkondade tekke vältimisele.
5. Kui reguleeriv asutus või määratud pädev asutus on tuvastanud tegevuspõhimõtte või meetme, mida võidakse kasutada hulgihindade hinnakujunduse piiramiseks, võtab ta kõik asjakohased meetmed, et kõrvaldada, või kui see ei ole võimalik, siis leevendada selle tegevuspõhimõtte või meetme mõju pakkumiskäitumisele. Liikmesriigid esitavad komisjonile 5. jaanuariks 2020 aruande, milles antakse üksikasjalik ülevaade meetmetest, mida nad on võtnud või kavatsevad võtta.“
Direktiiv 2019/944
11 Direktiivi 2019/944 artikkel 5 „Turupõhised tarnehinnad“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Tarnijad võivad vabalt määrata hinna, millega nad tarnivad elektrit tarbijatele. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada tarnijate vahel tõhus konkurents.
[…]
3. Erandina lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid kasutada riiklikku sekkumist energiaostuvõimetutele ja kaitsetutele kodutarbijatele tarnitava elektri hinnakujunduse puhul. Riiklikule sekkumisele kehtivad lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimused.
4. Riiklik sekkumine tarnitava elektri hinnakujundusse peab vastama järgmistele tingimustele:
a) sekkumine taotleb üldist majanduslikku kasu ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik sellega taotletava üldise majandusliku kasu saamiseks;
b) sekkumine on selgelt määratletud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja kontrollitav;
c) sekkumine tagab kõikidele liidu elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu tarbijatele;
d) sekkumine on ajaliselt piiratud ja sellest kasu saavate isikute suhtes proportsionaalne;
e) sekkumine ei too turuosalistele diskrimineerival viisil kaasa lisakulusid.
[…]“.
Määrus 2021/1119
12 Määruse 2021/1119 artiklis 2 „Kliimaneutraalsuse eesmärk“ on ette nähtud:
„1. Liidu õigusega reguleeritud kasvuhoonegaaside heide ja sidumine kogu liidus tasakaalustatakse hiljemalt 2050. aastaks ning seega vähendatakse selleks ajaks netoheide nullini ning liit püüab pärast seda saavutada negatiivsed heitkogused.
2. Asjakohased liidu institutsioonid võtavad liidu ja liikmesriigid riigi tasandil vajalikud meetmed, et võimaldada lõikes 1 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärgi ühist täitmist, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide vahel nii õigluse kui ka solidaarsuse edendamise olulisust ning selle eesmärgi saavutamise kulutasuvust.“
13 Selle määruse artiklis 4 „Liidu kliimaalased vahe-eesmärgid“ on sätestatud:
„1. Artikli 2 lõikes 1 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks on liidu siduv 2030. aasta kliimaeesmärk vähendada liidus kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast sidumise mahaarvamist) 2030. aastaks vähemalt 55% võrreldes 1990. aasta tasemega.
[…]
2. Komisjon vaatab 30. juuniks 2021 läbi asjakohased liidu õigusaktid, et oleks võimalik saavutada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud eesmärk ja artikli 2 lõikes 1 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärk, ning kaalub kooskõlas aluslepingutega vajalike meetmete võtmist, sealhulgas seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist.
[…]
3. Selleks et saavutada käesoleva määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud kliimaneutraalsuse eesmärk, kehtestatakse kogu liitu hõlmav 2040. aasta kliimaeesmärk. […]
[…]
5. Tehes lõike 3 kohaselt ettepaneku liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta, võtab komisjon arvesse järgmist:
[…]
g) energiatõhusus ja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõte, energia taskukohasus ja varustuskindlus;
[…]
7. Käesoleva artikli sätted vaadatakse uuesti läbi, võttes arvesse rahvusvahelisi suundumusi ja […] jõupingutusi […]“.
Määrus 2022/1854
14 Määruse 2022/1854 põhjendustes 25, 40 ja 41 oli märgitud:
„(25) Olukorras, kus tarbijaid mõjutavad äärmiselt kõrged hinnad, mis kahjustavad ka liidu majandust, on vaja ajutiselt piirata väiksemate piirkuludega tootjate erakorralisi turutulusid, kohaldades selliste liidus elektrienergia müügist saadud turutulude suhtes ülempiiri.
[…]
(40) Arvestades asjaolu, et elektrienergia tootmisüksuste tootmis- ja kulustruktuur on liikmesriigiti väga erinev, tuleks liikmesriikidel teatavatel tingimustel lubada jätta kehtima või kehtestada riiklikke kriisimeetmeid.
(41) Eelkõige peaks liikmesriikidele jääma võimalus veelgi piirata nende tootjate tulusid, kelle suhtes kohaldatakse turutulu ülempiiri, ning kehtestada konkreetne ülempiir kivisöest toodetud elektri müügist saadavale turutulule, kuna selle hind võib mõnes liikmesriigis olla märkimisväärselt madalam väiksemate piirkuludega tehnoloogia abil toodetud elektri hinnast. Õiguskindluse tagamiseks peaks liikmesriikidel olema samuti lubatud jätta kehtima või kehtestada riiklikke kriisimeetmeid, millega piiratakse muude kui nende tootjate turutulusid, kelle suhtes kohaldatakse kogu liitu hõlmavat turutulu ülempiiri.“
15 Selle määruse artiklis 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ oli sätestatud:
„Käesoleva määrusega kehtestatakse erakorralised sekkumismeetmed, et leevendada kõrgete energiahindade mõju erandlike, sihipäraste ja ajaliselt piiratud meetmete abil. Nende meetmete eesmärk on vähendada elektritarbimist, seada ülempiir turutulule, mida teatavad tootjad elektritootmise eest saavad, ja jaotada see sihipäraselt ümber elektri lõpptarbijatele […]“.
16 Määruse artikli 6 „Turutulu kohustuslik ülempiir“ lõikes 1 oli sätestatud:
„Tootjate sellise turutulu ülempiir, mis saadakse elektri tootmisest artikli 7 lõikes 1 osutatud allikatest, on 180 eurot toodetud elektri MWh kohta.“
17 Sama määruse artikli 7 „Turutulu ülempiiri kohaldamine elektritootjate suhtes“ lõikes 1 oli sätestatud, et selle määruse artiklis 6 ette nähtud turutulu ülempiiri kohaldatakse samas lõikes 1 loetletud allikatest toodetud elektrienergia müügist saadud turutulu suhtes.
18 Määruse 2022/1854 artiklis 8 „Riiklikud kriisimeetmed“ oli ette nähtud:
„1. Liikmesriigid võivad:
a) jätta kehtima või kehtestada meetmeid, mis piiravad artikli 7 lõikes 1 loetletud allikatest elektri tootjate turutulu veelgi, sealhulgas võimaldavad eristada tehnoloogiaid, samuti teiste turuosaliste, sealhulgas elektrikaubandusega tegelevate turuosaliste turutulusid;
b) kehtestada kõrgema turutulu ülempiiri tootjatele, kes toodavad elektrit artikli 7 lõikes 1 loetletud allikatest, tingimusel et nende investeerimis- ja käitamiskulud ületavad artikli 6 lõikes 1 sätestatud ülemmäära;
c) jätta kehtima või kehtestada riiklikud meetmed nende tootjate turutulu piiramiseks, kes toodavad elektrit muudest kui artikli 7 lõikes 1 osutatud allikatest;
d) kehtestada konkreetse ülempiiri kivisöest toodetud elektrienergia müügist saadud turutulule;
e) kohaldada artikli 7 lõike 1 punktis d osutamata hüdroelektrijaamade suhtes turutulu ülempiiri või jätta kehtima või kehtestada sellised meetmed, mis piiravad veelgi nende turutulu, sealhulgas võimaldavad eristada tehnoloogiaid.
2. Lõikes 1 osutatud meetmed kooskõlas käesoleva määruse sätetega:
a) on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad;
b) ei ohusta investeerimissignaale;
c) tagavad, et investeerimis- ja käitamiskulud on kaetud;
d) ei moonuta elektri hulgimüügiturgude toimimist ning eelkõige ei mõjuta koormamisjärjestust ja hinnakujundust hulgimüügiturul;
e) on kooskõlas liidu õigusega.“
19 Sama määruse artikli 22 lõike 2 punkti c järgi kohaldati määruse artikleid 6–8 alates 1. detsembrist 2022 kuni 30. juunini 2023.
Bulgaaria õigus
Energiaseadus
20 Energiaseaduse (Zakon za energetikata; DV nr 107, 9.12.2003) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „energiaseadus“) on artiklis 36f sätestatud:
„(1) Järgmised isikud maksavad [elektrivarustuskindluse] fondile [(Fond „Sigurnost na elektroenergiynata sistema“, Bulgaaria)] igal kuul 5% maksu:
1. elektrienergia tootjad elektrienergia müügist saadud käibemaksuta tulult ning tootjad, kes saavad lisatasu vastavalt […] taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise seadusele [(Zakon za energiyata ot vazobnovyaemi iztochnitsi; edaspidi „taastuvenergiaseadus“)], ka selle energia müügist saadud käibemaksuta tulult. […];
(2) Lõikes 1 osutatud isikud, välja arvatud taastuvenergiaseaduse artikli 30 lõikes 2 osutatud tootjad, peavad jooksva kuu 20. kuupäevaks
[…]
2. maksma fondile maksu punktis 1 osutatud eelmise kuu tulult.
(3) Taastuvenergiaseaduse artikli 30 lõikes 2 osutatud tootjad peavad iga aasta 31. märtsiks
[…]
2. maksma fondile lõikes 1 osutatud eelmise kalendriaasta tulult tasuda tuleva maksu.
[…]
(5) Maksustamise eesmärgil kajastatakse fondi makstud makse jooksvate tegevuskuludena.“
Fondi vahendite määrus
21 Elektrivarustuskindluse fondi vahendite hankimise, kasutamise, arveldamise ja kontrollimise korda ja viisi ning menetlust reguleeriva määruse (Naredba za reda i nachina za nabiraneto, razhodvaneto, otchitaneto i kontrola na sredstvata na Fond; edaspidi „fondi vahendite määrus“) artiklis 5 on sätestatud:
„Fondi vahendeid hangitakse:
1. maksudest, mille suurus on 5% elektrienergia tootjate elektrienergia müügist saadavast käibemaksuta tulust;
[…]“.
22 Selle määruse artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Artikli 5 punkti 1 tähenduses tulu hõlmab kogu tulu, mis saadakse maksu tasumise kohustusega isiku toodetud elektrienergia müügist reguleeritud või vabalt kokku lepitud hindadega, sealhulgas
1. tulu aktiivenergia müügist;
2. tulu tasakaalustava elektrienergia tarnimisest vastavalt lepingule […];
3. tasakaalustamisest saadud netotulu vastavalt lepingule […].
(2) Artikli 5 punkti 1 tähenduses tulu arvutamiseks arvatakse tootmata jäänud tasakaalustava energiaga kaasnenud deklareeritud kulud „allapoole“ reguleerimise korral maha.
(3) Kui lõike 1 punkti 3 kohane tasakaalustav netosumma on negatiivne, arvatakse see summa artikli 5 punktis 1 osutatud tulu arvutamisel tulu summast maha.
[…]“.
2022. aasta riigieelarve rakendamise seadus
23 Bulgaaria Vabariigi 2022. aasta riigieelarve seaduse, riikliku sotsiaalkindlustuse 2022. aasta eelarve seaduse ja riikliku haigekassa 2022. aasta eelarve seaduse rakendamise seaduse (Zakon za prilagane na razporedbi na Zakona za darzhavnia byudzhet na Republika Bulgaria za 2022 g., Zakona za byudzheta na darzhavnoto obshtestveno osiguryavane za 2022 g. i Zakona za byudzheta na Natsionalnata zdravnoosiguritelna kasa za 2022 g.; DV nr 104, 30.12.2022) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2022. aasta riigieelarve rakendamise seadus“) on ülemineku- ja lõppsätete §‑s 8 sätestatud:
„(1) Elektritootjatel, kellel on suurema kui 1 [megavatise (MW)] paigaldatud võimsusega elektrienergia tootmisüksused, mille turutulu pärineb sellise elektri müügist, mis toodeti [määruse 2022/1854] artikli 7 lõikes 1 toodud allikatest, […] teevad [fondi] sihtotstarbelisi makseid, mis vastavad käibemaksuvaba turutulu ja tulule kehtestatud ülempiiri, mille arvutamisel on aluseks võetud asjaomase tootmisviisi väärtusi tarneperioodil 1. detsembrist 2022 kuni 30. juunini 2023, positiivsele vahele, […]. Sihtotstarbelise makse summa arvutatakse iga tehingu kohta eraldi.
(2) Asjaomase tootmisviisi tulu ülempiiri arvutamise aluseks olevad lõikes 1 nimetatud väärtused kehtestatakse Ministerski saveti [(ministrite nõukogu, Bulgaaria)] õigusaktiga.
(3) Suurema kui 1 MW paigaldatud võimsusega elektrienergia tootmisüksustega tootjad, kellel on alates 8. oktoobrist 2022 kehtiv hüvitislisatasude leping ja kelle turutulu saadakse [määruse 2022/1854] artikli 7 lõikes 1 nimetatud allikatest pärit elektrienergia müügist, teevad fondi sihtotstarbelisi makseid tulu pealt, mis saadi igast ajavahemikul 1. detsembrist 2022 kuni 30. juunini 2023 vabalt kokkulepitud hindadega (ilma käibemaksuta) tehtud tehingust, välja arvatud tasakaalustamisenergiat puudutavad tehingud. Sihtotstarbelise makse summa iga tehingu puhul võrdub:
1. vastavast tehingust vabalt kokkulepitud hindadega (saadud turuhind) saadud käibemaksuta turutulu ja turutulule kehtestatud ülempiiri – mille arvutamisel on aluseks võetud vastava tootja jaoks kehtiva lisatasu määramiseks kasutatud energeetika- ja veesektori reguleerimise riikliku komisjoni [(Komisia za energiyno i vodno regulirane)] hinnamääramisotsuse hinnanguline turuhind – positiivse vahega nende tootjate puhul, kelle kõnealuse lisatasu suurus ei ole 0,00 leevi MWh kohta ilma käibemaksuta, ja
2. 90% vastavast tehingust vabalt kokkulepitud hindadega (saadud turuhind) saadud käibemaksuta turutulu ja turutulule kehtestatud ülempiiri – mille arvutamisel on aluseks võetud energeetika- ja veesektori reguleerimise riikliku komisjoni otsusega hüvitislisatasude lepinguga kehtestatud soodushind – positiivsest vahest tootjate puhul, kellele on määratud lisatasu suurusega 0,00 leevi MWh kohta ilma käibemaksuta.
[…]
(11) Lõigete 1, 3, 4 ja 5 järgsed sihtotstarbelised maksed loetakse jooksvateks tegevuskuludeks tootjate, elektrimüüjate ja kommunaalteenuste osutaja maksustamise eesmärgil.
[…]
(15) Lõigete 1, 3, 4 ja 5 järgsed sihtotstarbelised maksed loetakse riigi avalik-õiguslikeks nõueteks, kusjuures tähtajaks tasumata maksed on tõendatud ja sissenõutavad vastavalt maksude ja sotsiaalmaksete menetluse seadustikule [(Danachno-osiguritelnia protsesualen kodeks)] […]
[…]“.
2023. aasta riigieelarve seadus
24 Bulgaaria Vabariigi 2023. aasta riigieelarve seaduse (Zakon za darzhavnia byudzhet na Republika Balgaria za 2023 g.) ülemineku- ja lõppsätete põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2023. aasta riigieelarve seadus“) on §‑s 3 sätestatud:
„(1) Elektritootjatel, kellel on suurema kui 1 MW paigaldatud võimsusega elektrienergia tootmisüksused, mille turutulu pärineb sellise elektri müügist, mis toodeti tuuleenergiast, päikeseenergiast (soojuslik ja fotoelektriline), geotermilisest energiast, hüdroenergiast ilma veehoidlata, biokütustest (tahked või gaasilised biokütused, välja arvatud biometaan), jäätmetest, tuumaenergiast, pruunsöest, naftatoodetest ja turbast, ning sellise elektri müügist, mis toodeti kivisöest ja hüdroelektrijaamades, […] teevad [fondi] sihtotstarbelisi makseid, mis vastavad käibemaksuvaba turutulu ja tulule kehtestatud ülempiiri, mille arvutamisel on aluseks võetud asjaomase tootmisviisi väärtusi tarneperioodil 1. juulist 2023 kuni 31. detsembrini 2023, positiivsele vahele, […]. Sihtotstarbelise makse summa arvutatakse iga tehingu kohta eraldi.
(2) Asjaomase tootmisviisi tulu ülempiiri arvutamise aluseks olevad lõikes 1 nimetatud väärtused kehtestatakse ministrite nõukogu õigusaktiga.
(3) Suurema kui 1 MW paigaldatud võimsusega elektrienergia tootmisüksustega tootjad, kellel on alates 8. oktoobrist 2022 kehtiv hüvitislisatasude leping ja kelle turutulu saadakse sellise elektrienergia müügist, mis toodeti tuuleenergiast, päikeseenergiast (soojuslik ja fotoelektriline), geotermilisest energiast, hüdroenergiast ilma veehoidlata, biokütustest (tahked ja gaasilised biokütused, välja arvatud biometaan), jäätmetest, tuumaenergiast, pruunsöest, naftatoodetest ja turbast, teevad fondi sihtotstarbelisi makseid tulu pealt, mis saadi igast ajavahemikul 1. juulist 2023 kuni 31. detsembrini 2023 vabalt kokkulepitud hindadega (ilma käibemaksuta) tehtud tehingust, välja arvatud tasakaalustamisenergiat puudutavad tehingud. Iga tehingu sihtotstarbeline makse arvutatakse [sama meetodi alusel kui see, mis oli sätestatud 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse ülemineku- ja lõppsätete §‑s 8].
[…]“.
25 § 3 punktid 11 ja 15 kordavad identselt 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 8 punkte 11 ja 15.
2024. aasta riigieelarve seadus
26 Bulgaaria Vabariigi 2024. aasta riigieelarve seaduse (Zakon za darzhavnia byudzhet na Republika Balgaria za 2024) ülemineku- ja lõppsätete põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2024. aasta riigieelarve seadus“) on §‑s 3 korratud 2023. aasta riigieelarve seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 3 sätteid seoses 1. jaanuarist 2024 kuni 31. detsembrini 2024 tarnitud elektriga.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
27 VETS Svoge on Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühing, kellele kuulub viis hüdroelektrijaama. Ta on elektritootja ja kantud fondi vahendite määruse artiklis 7 nimetatud maksukohustuslaste nimekirja. Energiaseaduse artikli 36f lõike 1 kohaselt on ta kohustatud tasuma igal kuul maksu, mis moodustab 5% tema elektrienergia müügist saadud tulust (edaspidi „5% maks“).
28 Haldusasutuse 8. aprilli 2024. aasta otsusega algatati haldusmenetlus, et võtta vastu akt, milles tuvastatakse riigi avalik-õiguslik nõue. Eelotsusetaotluse kohaselt olid VETS Svogelil selleks kuupäevaks energiaseaduse artikli 36f lõike 1 alusel 2024. aasta jaanuari ja veebruari eest tasuda tulevate maksude tõttu sissenõutavad ja tasumata võlad summas 86 828,39 leevi (BGN) (ligikaudu 44 395 eurot), mis vastas 5%-le tulust, mis arvutati fondi vahendite määruse artikli 8 kohaselt.
29 14. aprilli 2024. aasta kirjaga esitas see äriühing oma märkused menetluse alustamise otsuse kohta. Ta märkis, et ta oli need võlad tähtpäevaks tasunud, lisades vastavad maksekorraldused.
30 Haldusasutus teatas 17. aprilli 2024. aasta kirjas nimetatud äriühingule, et ta ei ole 2022. aasta detsembri ning 2023. aasta jaanuari, veebruari, märtsi, aprilli, septembri ja oktoobri eest selle artikli 36f kohast maksu õigesti arvutanud ega tasunud, sest ta oli ilma õigusliku aluseta oma tulust, mille pealt 5% maks arvutati, maha arvanud sihtotstarbelised maksed, mille ta oli teinud vastavalt 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse ülemineku- ja lõppsätetele ning 2023. aasta riigieelarve seaduse ülemineku- ja lõppsätetele.
31 Kuigi VETS Svoge tegi teatud ülekanded, et tasuda 2023. aasta eest energiaseaduse artikli 36f alusel tasumisele kuuluvate maksude põhisumma ja osa 2024. aasta jaanuari eest tasumisele kuuluvast maksust, leidis haldusasutus, et see äriühing ei ole täielikult täitnud oma kohustusi maksta 5% maksu ja sellega seotud viivitusintressi. See asutus võttis 22. aprillil 2024 vastu akti, millega tuvastati riigi avalik-õiguslik nõue, määrates VETS Svoge kohustuste kogusummaks 55 671,89 Bulgaaria leevi (ligikaudu 28 465 eurot), millest 41 971,86 leevi (ligikaudu 21 460 eurot) on põhisumma, mis vastab 5% maksule elektrienergia käibemaksuta müügitulult 2024. aasta jaanuari ja veebruari eest, ning 13 700,03 leevi (ligikaudu 7005 eurot) viivitusintress, mida tuli tasuda tähtajaks tasumata 5% maksu pealt 1. augustist 2021 kuni 22. aprillini 2024.
32 VETS Svoge esitas Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria) kaebuse, milles vaidlustas selle akti õiguspärasuse.
33 Nimetatud kohus jättis 9. oktoobri 2024. aasta otsusega kaebuse rahuldamata. Ta tuvastas muu hulgas, et 2022. aasta märtsis ning 2023. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis, aprillis, septembris ja oktoobris oli see äriühing vähendanud oma viie elektrijaamaga seoses elektrienergia müügist saadud tulu, mis oli märgitud tema enda väljastatud arvetele, mistõttu ta oli maksnud energiaseaduse artikli 36f alusel väiksema summa kui see, mis kuulus tasumisele selle artikli alusel.
34 Nimetatud kohus leidis sellega seoses, et selle artikli alusel tasumisele kuuluvate maksude ning sihtotstarbeliste maksete, mis tuleb tasuda määruse 2022/1854 alusel vastu võetud 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 8 alusel, 2023. aasta riigieelarve seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 3 alusel ning 2024. aasta riigieelarve seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 3 alusel, esemeks on esiteks erinevad ühiskondlikud suhted ja neid reguleerivad erinevad õigusaktid, mis ei ole üksteisega vastavuses; teiseks toimub nende arvutamine, tasumine ja määramine erineva korra alusel ning lõpuks on need vastu võetud, et hüvitada oma olemuselt ja ulatuselt erinevaid kulusid. Ta lisas, et neid kahte maksu kehtestades taotles Bulgaaria seadusandja erinevaid eesmärke. Ta märkis ka, et ükski üleminekusäte ei muutnud energiaseaduse artiklit 36f ega selles artiklis ette nähtud 5% maksu arvutamise meetodit.
35 Seetõttu leidis see kohus, et haldusasutusel oli õigus järeldada, et VETS Svoge ei olnud õigesti arvutanud ega tasunud artikli 36f kohaseid makse, kui ta oli tulust, mille põhjal esimesena mainitud maks arvutatakse, maha arvanud sihtotstarbelised maksed.
36 VETS Svoge esitas kassatsioonkaebuse Varhoven administrativen sadile (Bulgaaria kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kassatsioonkaebuse põhjendamiseks väidab ta, et esimese astme kohtu järeldused on ühest küljest vastuolus energiaseaduse, 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse, 2023. ja 2024. aasta riigieelarve seaduste, fondi vahendite määruse ning Bulgaaria Vabariigi põhiseaduses (Konstitutsia na Republika Bulgaria) sätestatud põhimõtete ja vabadustega, sest nendega pannakse elektritootjatele põhjendamatu ja ebaproportsionaalne rahaline koormus, ning teisest küljest vastuolus liidu õigusega.
37 Selles kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et määrusest 2022/1854 nähtub eelkõige, et selles määruses kindlaks määratud tulude ülempiiri ületavat elektritootjate tulu ei käsitata asjaomaste tootjate tuluna, vaid see kujutab endast tulu liikmesriikidele, mis suunatakse ümber lõpptarbijatele, et piirata hinnatõusude negatiivset mõju. Ta märgib ka, et nimetatud määruse kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada või jätta kehtima meetmeid, mis veelgi piiravad turutulu, üksnes samas määruses loetletud tingimustel. Sellest tuleneb, et täiendavat meedet võib pidada proportsionaalseks üksnes siis, kui see ei kahjusta tootjaid ega ohusta konkurentsi.
38 Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et energiaseaduse artiklis 36f ette nähtud 5% maksu arvutamisel loetakse elektrienergia müügist saadud tuluks kogu tulu, mis on saadud elektrienergia müügist reguleeritud või vabalt kokku lepitud hindadega, kusjuures ainsad kulud, mida võib maha arvata, on tarnenappusega seotud kulud. Järelikult ei vasta artiklis 36f nimetatud meede määruses 2022/1854 sätestatud tingimustele, sest see on ebaproportsionaalne, ei võta arvesse elektritootjate käitamis-, tootmis- ja investeerimiskulusid ning piirab nende tegevust. See määrus kui liidu õigusakt on riigisiseste õigusnormide suhtes esimuslik ja välistab seega, et määruses kehtestatud kohustusliku tulu ülempiiriga samal ajal saaks eksisteerida energiaseaduse artiklis 36f ette nähtud maks, mis võrdub samuti tulu ülempiiriga.
39 Lisaks, isegi kui eeldada, et viimati nimetatud ülempiir ja artiklis 36f ette nähtud maks võivad koos eksisteerida, tuleb tõdeda, et sihtotstarbeliste maksetena kogutud summa ei kujuta endast asjaomase tootja seisukohast tulu. Järelikult on õigusvastane, kui energiaseaduse artikli 36f kohaldamisel arvutatakse selle sätte alusel tasumisele kuuluv 5% maks ka sihtotstarbeliste maksete summa põhjal. Lisaks tooks see kaasa sama väärtuse topeltmaksustamise. See oleks ka ebaproportsionaalne ja vastuolus määruse 2022/1854 eesmärkidega, milleks on piirata mitte fiktiivseid tulusid, vaid tegelikult saadud tulusid.
40 Sellega seoses lisab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 2022. aasta riigieelarve rakendamise seaduse ülemineku- ja lõppsätete § 8 punkti 11 kohaselt käsitatakse sihtotstarbelisi makseid elektritootjate jooksvate tegevuskuludena. Nende tuluna käsitamine üksnes selleks, et neid artikli 36f alusel maksustada, on riigi meelevaldne tegu, mis on vastuolus liidu õiguses sätestatud solidaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Lisaks, isegi kui eeldada, et selline meede on riigisisese õiguse kohaselt õiguspärane, tuleneb põhimõttest lex posterior derogat legi priori, et arvesse tuleb võtta nimetatud artikli 36f vaikimisi kehtetuks tunnistamist, sest mõistet „tulud“ tuleb mõista ülemineku- ja lõppsätete viidatud § 8 tähenduses.
41 Kolmandaks, kohustus tasuda 5% maksu sihtotstarbeliste maksete summalt pärsiks elektri tootmist taastuvatest energiaallikatest ning tooks kaasa investeeringute peatamise ja seda liiki elektrienergia tootmise sunniviisilise piiramise, võttes arvesse tekkinud kahjumit. Lisaks oleks selline maks vastuolus liidu keskkonnakaitse ja kliimaneutraalsuse edendamise poliitikaga, mida taotletakse määrusega 2021/1119.
42 Neljandaks on see maks vastuolus kapitali vaba liikumisega, sest see maksustaks ülemääraselt tootjaid, kes soovivad Bulgaaria elektriturule siseneda või seal tegevust jätkata, mis lisaks piirab asutamisvabadust ja rikub harta artiklit 17.
43 Neil asjaoludel otsustas Varhoven administrativen sad (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse [2022/1854] artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et selline riigisisene meede nagu energiaseaduse artiklis 36f ette nähtud maks, mille suurus on 5% elektrienergia müügist saadavast tulust, võib kehtima jääda ja samal ajal võib elektritootjate turutulule kehtida siduv ülempiir?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas määruse [2022/1854] artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et on lubatav, et maks, mille suurus on 5% elektrienergia müügist saadavast tulust, arvutatakse ja tuleb tasuda tulu siduvat ülempiiri ületavatelt summadelt, mille on elektritootjad kohustatud üle kandma [fondile] ja mis ei ole nende jaoks tulu? Kas kõnealuse sätte tõlgendamisel saab lähtuda sellest, et maks, mille suurus on 5% elektrienergia müügist saadavast tulust, ei kujuta endast diskrimineerimist, olgugi et osa elektritootjaid peab seetõttu tasuma [sellelt tulult] maksu kaks korda?
3. Võttes arvesse tõlgendust, mis on antud
– määruse 2021/1119 artikli 2 lõigetele 1 ja 2 ning artiklile 4 koostoimes ELTL artikli 191 lõikega 2, mis käsitlevad põhimõttelist tähtsust, mis on liikmesriikide üleminekul taastuvatel energiaallikatel põhinevale energiasüsteemile;
– direktiivi 2018/2001 artikli 3 lõigetele 1, 3 ja 4, milles on sätestatud Euroopa Liidu siduv eesmärk saavutada 2030. aastaks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatav osakaal ning liikmesriikide kohustus tagada selle osakaalu saavutamine;
– määruse 2019/943 artikli 3 punktidele a, b, h ja p ning artikli 10 lõigetele 1, 4 ja 5 koostoimes selle määruse põhjendustega 22 ja 23, direktiivi 2019/944 artikli 5 lõigetega 1, 3 ja 4 ning määruse 2022/1854 artikliga 8, mis reguleerivad hinnakujunduse põhimõtteid elektrienergia turul,
kas liidu õigus lubab Bulgaaria riigil nõuda ja koguda taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatelt selliseid makse nagu energiaseaduse artikli 36f kohane maks tulu kohustuslikku ülempiiri ületavatelt summadelt, mille elektritootjad on kohustatud üle kandma [fondile] ja mis ei ole nende jaoks tulu? Kas viidatud sätetele antud tõlgendust arvestades saab sellist kohtlemist pidada proportsionaalseks, olgugi et elektritootjate tegelikke tegevuskulusid arvesse ei võeta?
4. Kas ELTL artiklit 63 ja [harta] artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid ja selline riigisisene tava, nagu on kõne all käesolevas asjas ja mille kohaselt maksustatakse elektritootja poolt riigile makstavad summad (elektrienergia tootjate tulu siduvat ülempiiri ületavad summad) täiendava avalik-õigusliku maksuga (mille suurus on 5% vastavalt energiaseaduse artiklile 36f)?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
44 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2022/1854 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on elektritootjad kohustatud tasuma igakuist maksu, mis moodustab 5% nende elektrienergia müügist saadud tulust ja millest rahastatakse avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, ning mis eksisteerib samal ajal selles määruses ette nähtud elektritootjate tulude ülempiiri meetmega.
45 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et eelotsusetaotluses esitatud asjaolude kohaselt, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, puudutab põhikohtuasi energiaseaduse artikli 36f lõikes 1 ette nähtud igakuist maksu, mida VETS Svoge peab tasuma oma elektrienergia müügilt ajavahemikul 1. augustist 2021 kuni 22. aprillini 2024.
46 Seega tuleb esimesena meelde tuletada, et määruse 2022/1854 artikli 22 lõike 2 punkti c kohaselt kohaldati selle määruse artikleid 6–8 alates 1. detsembrist 2022 kuni 30. juunini 2023. Sellest tuleneb, et igal juhul ei saa selle määruse artiklit 8 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, seoses ajavahemikuga, mil need ei olnud kohaldatavad (vt selle kohta 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Secab, C‑423/23, EU:C:2026:32, punkt 38), st enne 1. detsembrit 2022 ja pärast 30. juunit 2023.
47 Teisena, mis puudutab seda perioodi, kui need artiklid 6–8 olid kohaldatavad, siis tuleb meenutada, et määruse 2022/1854 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et turutulu, mida elektritootjad saavad selle määruse artikli 7 lõikes 1 osutatud allikatest, ei tohi ületada 180 eurot toodetud elektrienergia megavatt-tunni kohta. Viimati nimetatud sätte kohaselt on need allikad tuuleenergia, päikeseenergia, geotermiline energia, hüdroenergia ilma veehoidlata, tahked või gaasilised biokütused, välja arvatud biometaan, jäätmed, tuumaenergia, pruunsüsi, toornaftast valmistatud tooted ja turvas.
48 Mis puudutab selle määruse artiklit 8, siis selle lõikes 1 on täpsustatud erinevaid muid meetmeid, mida liikmesriigid võivad võtta. Sisuliselt on tegemist selliste meetmete kehtima jätmise või kehtestamisega, mis piiravad veelgi artikli 7 lõikes 1 loetletud allikatest elektri tootjate turutulu; kõrgema turutulu ülempiiri kehtestamisega nendele tootjatele, tingimusel et nende investeerimis- ja käitamiskulud ületavad kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud ülempiiri; riiklike meetmete kehtima jätmise või kehtestamisega nende tootjate turutulu piiramiseks, kes toodavad elektrit muudest kui artikli 7 lõikes 1 osutatud allikatest; konkreetse ülempiiri kehtestamisega kivisöest toodetud elektrienergia müügist saadud turutulule ja artikli 7 lõike 1 punktis d osutamata hüdroelektrijaamade suhtes turutulu ülempiiri kohaldamisega või selliste meetmete kehtima jätmise või kehtestamisega, mis piiravad veelgi nende turutulu. Sama määruse artikli 8 lõikes 2 on omakorda loetletud tingimused, millele artikli 8 lõikes 1 osutatud meetmed peavad vastama.
49 Ühtlasi on määruse 2022/1854 artikli 1 kohaselt sellega kehtestud erakorraline sekkumine, et leevendada kõrge energiahinna mõju erakorraliste, sihipäraste ja ajaliselt piiratud meetmetega, ning need meetmed on eelkõige suunatud teatavate tootjate elektritootmisest saadava turutulu ülempiiri kehtestamisele ja selle sihipärasele ümberjaotamisele elektrienergia lõpptarbijatele.
50 Niisiis on selle määruse põhjenduses 25 täpsustatud, et olukorras, kus tarbijaid mõjutavad äärmiselt kõrged hinnad, mis kahjustavad ka liidu majandust, on vaja ajutiselt piirata väiksemate piirkuludega tootjate erakorralisi turutulusid, kohaldades selliste liidus elektrienergia müügist saadud turutulude suhtes ülempiiri. Samuti on selles tähenduses nimetatud määruse põhjenduses 41 märgitud, et liikmesriikidele peaks jääma võimalus veelgi piirata nende tootjate tulusid, kelle suhtes kohaldatakse turutulu ülempiiri, arvestades sama määruse põhjenduse 40 kohaselt asjaolu, et elektrienergia tootmisüksuste tootmis- ja kulustruktuur on liikmesriigiti väga erinev.
51 Tuleb aga tõdeda, et selline riigisisene maks, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis on kehtestatud kõigile selle liikmesriigi territooriumil elektrienergiat müüvatele elektritootjatele ja mille eesmärk on rahastada avaliku sektori üksust, mille ülesanne on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, ei kujuta endast esiteks määruse 2022/1854 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tulu ülempiiri meedet. Teiseks ei saa see kuuluda ka meetmete hulka, mida liikmesriigid võivad selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel võtta. Nimelt ei ole sellise maksu eesmärk ilmselgelt seotud selle määrusega taotletava eesmärgiga ning selle isikuline kohaldamisala ei vasta kuidagi määruse artiklis 8 ette nähtud meetmete kohaldamisalale.
52 Sellest tuleneb, et riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud selline makse, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu määruse 2022/1854 ja eelkõige selle artiklite 6–8 kohaldamisalasse.
53 Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ühestki selle määruse sättest ei ilmne, et nimetatud määrust kohaldatakse tulu ülempiiri meetmele, mis on riigisiseste õigusnormidega kehtestatud ja mis puudutab aega enne määruse jõustumist, ning et selles valdkonnas ajalise kehtivuse alusel kohaldatavate liidu õigusnormide puudumise tõttu ei saa asuda seisukohale, et liikmesriikidelt on võetud võimalus teostada oma pädevust sellega seoses (vt selle kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Electrabel jt, C‑633/23, EU:C:2025:991, punkt 58).
54 Viimati nimetatud järeldus peab a fortiori kehtima ka riigisiseste õigusnormide kohta, mis näevad ette sellise maksu, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis oma olemuselt ei kuulu määruse 2022/1854 kohaldamisalasse. Eelkõige ei nähtu ühestki selle määruse sättest, et selle ajalise kohaldamise ajal jäävad liikmesriigid ilma oma pädevusest kehtestada kohustuslikke makse, mille eesmärk on rahastada avalik-õiguslikke üksusi, mis täidavad avaliku huvi ülesandeid, nagu käesoleval juhul energiasektori finantsstabiilsuse tagamine ja riigi elektrivõrgu turvalisus.
55 Sellega seoses on tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid teostama oma pädevust liidu õigust järgides ja seega viisil, mis tagab eelkõige nimetatud määruse sätete soovitava toime (18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Electrabel jt, C‑633/23, EU:C:2025:991, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Võttes aga arvesse sellise maksu tunnuseid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, eelkõige selle eesmärki ja kohaldamisala, ei saa see kuidagi kahjustada kõnealust soovitavat toimet, ning lisaks ei viita miski sellele, et see oleks liidu õigusega muul viisil vastuolus.
56 Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse 2022/1854 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on elektritootjad kohustatud tasuma igakuist maksu, mis moodustab 5% nende elektrienergia müügist saadud tulust ja millest rahastatakse avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, ning mis eksisteerib samal ajal selles määruses ette nähtud elektritootjate tulude ülempiiri meetmega.
Teine küsimus
57 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2022/1854 artiklit 8 ja eelkõige selle artikli 8 lõike 2 punktis a sätestatud mittediskrimineerimise tingimust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et igakuine maks, mida elektritootjad peavad nende õigusnormide alusel tasuma, et rahastada avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, arvutatakse ja kogutakse kogutulu alusel, mille need tootjad saavad selle liikmesriigi territooriumil elektrienergia müügist.
58 Sellega seoses piisab, kui meenutada ühest küljest, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, ei saa seda artiklit 8 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid ajavahemiku osas, kui artikkel 8 ei olnud kohaldatav. Teisest küljest, nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, ei kuulu sellised riigisisesed õigusnormid selle määruse kohaldamisalasse. Sellest tuleneb, et nimetatud artikliga 8 ei ole vastuolus see, kui eelmises punktis kirjeldatud maks arvutatakse ja kogutakse kogutulu alusel, mille need tootjad saavad selle liikmesriigi territooriumil elektri müügist.
59 Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse 2022/1854 artiklit 8 ja eelkõige selle artikli 8 lõike 2 punktis a sätestatud mittediskrimineerimise tingimust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et igakuine maks, mida elektritootjad peavad nende õigusnormide alusel tasuma, et rahastada avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, arvutatakse ja kogutakse kogutulu alusel, mille need tootjad saavad selle liikmesriigi territooriumil elektrienergia müügist.
Kolmas küsimus
60 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt tõlgendada esiteks määruse 2021/1119 artikli 2 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 4 koostoimes ELTL artikli 191 lõikega 2, teiseks direktiivi 2018/2001 artikli 3 lõikeid 1, 3 ja 4 ning kolmandaks määruse 2019/943 artikli 3 punkte a, b, h ja p ning artikli 10 lõikeid 1, 4 ja 5 koostoimes selle määruse põhjendustega 22 ja 23, direktiivi 2019/944 artikli 5 lõigetega 1, 3 ja 4 ning määruse 2022/1854 artikliga 8.
61 Selle kohta olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö menetluse raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (vt 21. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Pardini, 338/85, EU:C:1988:194, punkt 8; 24. juuli 2023. aasta kohtuotsus Lin, C‑107/23 PPU, EU:C:2023:606, punkt 61, ja 11. juuni 2026. aasta kohtuotsus OTP banka, C‑81/24, EU:C:2026:470, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Nimelt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse küsimustele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. juuni 2026. aasta kohtuotsus OTP banka, C‑81/24, EU:C:2026:470, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 94 ja väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et selleks, et anda liikmesriigi kohtule tarvilik liidu õiguse tõlgendus, peab eelotsusetaotlus esiteks sisaldama lühiülevaadet põhikohtuasja esemest ja asjasse puutuvatest asjaoludest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need välja selgitanud, või vähemalt ülevaadet faktilistest andmetest, millel eelotsuse küsimused põhinevad. Teiseks peab see taotlus sisaldama ülevaadet põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluvatest riigisisestest õigusnormidest ja vajaduse korral asjakohasest riigisisesest kohtupraktikast. Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitama, millistel põhjustel ta tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (vt Euroopa Kohtu presidendi 12. juuni 2014. aasta kohtumäärus Municipiul Piatra Neamț, C‑13/14, EU:C:2014:2000, punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. juuni 2026. aasta kohtuotsus Darashev, C‑312/24, EU:C:2026:449, punkt 56).
64 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus tõepoolest selgitanud põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide sisu ja vaidluse eset. Lisaks märkis see kohus kolmanda küsimuse kohta, et 5% maks pärsib elektri tootmist taastuvatest energiaallikatest, toob kaasa investeeringute peatamise ja seda liiki elektrienergia tootmise sunniviisilise piiramise ning on vastuolus liidu keskkonnakaitse ja kliimaneutraalsuse edendamise poliitikaga.
65 Jättes aga kõrvale need üldised väited ja nagu väitis ka haldusasutus, ei ole see kohus siiski kuidagi selgitanud põhjusi, miks ta kahtleb selles küsimuses viidatud liidu õigusnormide tõlgendamises, ega seda, millist seost ta nende sätete ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb.
66 Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et vaidlus puudutab korda, kuidas arvutatakse Bulgaaria seadusandja kehtestatud maks, millest rahastatakse avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole aga kuidagi selgitanud seost, mille ta on tuvastanud ühelt poolt seda maksu ja selle arvutamise korda käsitlevate riigisiseste õigusnormide ning teiselt poolt nende sätete vahel, mida ta palub oma kolmandas küsimuses tõlgendada. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib üldiselt määrust 2021/1119, ei ole eelotsusetaotluses mainitud ühtegi muud akti ega sätet, mida ta kolmandas küsimuses nimetas.
67 Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtul vajalikku teavet kolmandale küsimusele tarviliku vastuse andmiseks. Järelikult on see küsimus käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 63 meenutatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatu.
Neljas küsimus
68 Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 63 ja harta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on selle liikmesriigi territooriumil elektrienergiat müüvad elektritootjad kohustatud tasuma igakuist 5% maksu, et rahastada avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, ning mis arvutatakse kogu nende müügitulu alusel.
69 Sellega seoses tuleneb ühest küljest, et peale üldise väite, et selline maks piirab kapitali vaba liikumist, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kuidagi selgitanud põhjusi, miks tal on tekkinud küsimus ELTL artikli 63 tõlgendamise kohta, ega seost, mille ta on tuvastanud selle sätte ja põhikohtuasja vahel. Järelikult on neljas küsimus osas, mis puudutab seda sätet, käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 63 viidatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatu.
70 Teisest küljest, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib harta artikli 17 kohaldamise kohta, tuleb meenutada, et harta kohaldamisala on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikide tegevuse puhul neile ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.
71 Liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad seega kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19, ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/24, EU:C:2024:657, punkt 41).
72 Kui aga õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul selle suhtes pädevus ning ainuüksi harta sätted, millele võidakse tugineda, ei saa olla selle pädevuse aluseks (vt 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 22, ja 21. mai 2026. aasta kohtuotsus 24.hu, C‑843/24, EU:C:2026:426, punkt 28).
73 Mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses eeldab, et liidu õigusakti ja asjaomase riigisisese meetme vahel on teatav seos, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Selleks, et välja selgitada, kas riigisisese meetme puhul on tegemist „liidu õiguse kohaldamisega“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, tuleb niisiis muude tegurite hulgas hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide eesmärk on liidu õiguse sätte rakendamine, milline on nende riigisiseste õigusnormide laad ja kas nendega taotletakse muid eesmärke kui liidu õigusega hõlmatud eesmärgid, isegi kui need riigisisesed õigusnormid võivad mõjutada liidu õigust kaudselt, ning kas selles valdkonnas on olemas liidu õiguse erinormid või normid, mis võivad seda valdkonda mõjutada (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Käesoleval juhul nähtub ühest küljest esimese küsimuse analüüsist, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei kuulu määruse 2022/1854 kohaldamisalasse. Teisest küljest ei nähtu eelotsusetaotlusest, et nende õigusnormide ja mõne muu liidu õigusakti vahel on seos. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et nende õigusnormide eesmärk on rakendada liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.
76 Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev vastama neljandale küsimusele seoses harta artikli 17 tõlgendamisega.
Kohtukulud
77 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määruse (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid, artiklit 8
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on elektritootjad kohustatud tasuma igakuist maksu, mis moodustab 5% nende elektrienergia müügist saadud tulust ja millest rahastatakse avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, ning mis eksisteerib samal ajal selles määruses ette nähtud elektritootjate tulude ülempiiri meetmega.
2. Määruse 2022/1854 artiklit 8, eelkõige selle artikli 8 lõike 2 punktis a sätestatud mittediskrimineerimise tingimust,
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et igakuine maks, mida elektritootjad peavad nende õigusnormide alusel tasuma, et rahastada avalik-õiguslikku üksust, mille eesmärk on tagada energiasektori finantsstabiilsus ja selle liikmesriigi elektrivõrgu turvalisus, arvutatakse ja kogutakse kogutulu alusel, mille need tootjad saavad selle liikmesriigi territooriumil elektrienergia müügist.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: bulgaaria.