I.

Sissejuhatus

1.

Saatgut-Treuhandverwaltungs GmbH (edaspidi „apellatsioonkaebuse esitaja“) esindab mitut seemnearetusettevõtjat, kes on sordiomanikud. Liidu õiguse kohaselt võivad ühenduse sordikaitse esemeks olla botaaniliste perekondade ja liikide sordid. Nende intellektuaalomandi õiguste omajad peavad saama kaitstud sortide kasutamise eest hüvituseks tasu. Selleks on sordiomanikel õigus taotleda ja saada põllumajandustootjatelt, töötlejatelt ja põllumajandustootmise järelevalvega tegelevatelt ametiasutustelt teatud teavet, et tagada oma õigus tasule.

2.

Kohtuotsustes Schulin ( 2 ) ja Brangewitz ( 3 ) käsitles Euroopa Kohus küsimust, mis liiki ja mis ulatuses teavet võivad sordiomanikud põllumajandustootjatelt ja töötlejatelt taotleda. Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul täpsustada küsimust seoses taotlustega, mida omanikud esitavad ametiasutustele: mis ulatuses võib sordiomanik saada (mis liiki) teavet (millistelt) ametiasutustelt, et kasutada oma õigust tasule?

II.

Liidu õigusraamistik

A.

Alusmäärus

3.

Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta ( 4 ) (edaspidi „alusmäärus“) artikli 5 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

4.

Artikli 13 lõike 2 on sätestatud: „Ilma et see piiraks artiklite 15 ja 16 sätete kohaldamist, eeldavad järgmised toimingud kaitstud sordi koostisosade või koristatud materjali (edaspidi „materjal“) puhul omaniku luba: a) tootmine või paljundamine; […].“

5.

Alusmääruse artikkel 14 kannab pealkirja „Ühenduse sordikaitse erandid“. Selle artikli lõikes 1 on sätestatud: „Olenemata artikli 13 lõikest 2 ning põllumajandusliku tootmise kaitsmiseks on põllumajandustootjatel lubatud kasutada paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes koristatud tooteid, mille nad on saanud, kasutades oma põllumajandusettevõttes muude ühenduse kaitse alla võetud sortide kui hübriidsortide või sünteetiliste sortide paljundusmaterjali“.

6.

Alusmääruse artikli 14 lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõike 1 sätteid üksnes selles lõikes loetletud põllumajanduslike taimeliikide suhtes.

7.

Keskne säte – artikli 14 lõige 3 – on sõnastatud järgmiselt:

–

põllumajandustootja põllumajandusettevõtte tasemele ei seata mingeid kvantitatiivseid piiranguid niivõrd, kuivõrd tegemist on ettevõtte vajadustega,

–

põllumajandustootja võib ise või talle pakutud teenuste abil koristatud toodet istutamise jaoks töödelda, ilma et see piiraks teatavate piirangute kohaldamist, mille liikmesriigid võivad kõnealuse koristatud toote töötlemise korraldamise osas kehtestada eelkõige selleks, et tagada töötlemisse suunatava toote identsus töötlemise tulemusel saadud tootega,

–

väiketootjad ei pea maksma omanikule mingit tasu; „väiketootjana“ käsitatakse:

–

käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud taimeliikide puhul, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 1765/92 (millega kehtestatakse teatavate põllukultuuride tootjatele toetussüsteem), [(EÜT 1992, L 181, lk 12)] põllumajandustootjaid, kes ei kasvata taimi suuremal maa-alal kui seda on vaja 92 tonni teravilja tootmiseks; kõnealuse maa-ala arvutamisel kohaldatakse eespool nimetatud määruse artikli 8 lõiget 2,

–

teiste käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud taimeliikide puhul põllumajandustootjaid, kes täidavad vastavad asjakohased tingimused,

–

teised põllumajandustootjad peavad maksma omanikule õiglase tasu, mis on märgatavalt väiksem kui samal maa-alal sama sordi paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise puhul nõutav summa; kõnealuse õiglase tasu tegelik tase võib aja jooksul muutuda, võttes arvesse seda, mil määral kasutatakse asjaomase sordi puhul lõikega 1 ettenähtud erandit,

–

omanikul lasub täielik vastutus käesoleva artikli sätete või käesoleva artikli kohaselt vastuvõetud sätete järgimise järelevalve eest; kõnealuse järelevalve korraldamisel ei või nad paluda ametiasutuste abi,

–

põllumajandustootjad ja töötlemisteenuste osutajad edastavad omanikele nende taotlusel asjakohast teavet; samuti võivad asjakohast teavet edastada põllumajandustootmise järelevalves osalevad ametiasutused, kui selline teave on saadud nende tavaliste ülesannete läbiviimisel ilma lisakoormuse või -kuludeta. Käesolevad sätted ei piira isikuandmete osas ühenduse ja siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja nende andmete vaba liikumist.“

B.

Rakendusmäärus

8.

Komisjoni 24. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1768/95 ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta ( 5 ) (edaspidi „rakendusmäärus“) artiklis 11 on sätestatud:

–

asutus ei tegele põllumajandusliku tootmise järelevalvega, või

–

asutusel ei ole lubatud sellist teavet omanikele edastada vastavalt ametiasutuste kaalutlusõigust käsitlevatele ühenduse või liikmesriikide eeskirjadele, või

–

asutusel on õigus oma äranägemise järgi keelduda sellise teabe edastamisest vastavalt ühenduse või liikmesriikide õigusaktidele, mille kohaselt teave koguti, või

–

taotletud teave ei ole kättesaadav, või

–

kõnealuse teabe esitamine ei kuulu ametiasutuse tavapäraste ülesannete hulka, või

–

seda teavet on võimalik kätte saada üksnes täiendavate kohustuste või kuludega, või

–

see teave käsitleb konkreetselt omaniku sortidega hõlmamata materjali.

III.

Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

9.

Apellatsioonkaebuse esitaja on usaldushaldusega tegelev Saksamaa äriühing, kes esindab peamiselt Saksamaa seemnearetusega tegelevaid ettevõtjaid. ( 6 ) Need ettevõtjad on Saksamaal sordiomanikud ja/või põllumajanduslike kaitstud sortide ainulitsentside omanikud. Nad on teinud apellatsioonkaebuse esitajale ülesandeks tagada oma nimel omanike õigus tasule kaitstud taimesortide kasvatamise eest.

10.

Freistaat Thüringen (Tüüringi liidumaa) (vastustaja apellatsioonimenetluses; edaspidi „vastustaja“), keda esindab tema Landesverwaltungsamt (haldusamet), vastutab ELi vahendite järelevalve eest seoses Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) toetuste haldamise ja järelevalvega vastavalt määruse (EL) nr 1306/2013 ( 7 ) artiklile 7 ja delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014 ( 8 ) artiklile 1 (koostoimes selle määruse I lisa punkti 1 alapunktiga A).

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul salvestab vastustaja seoses ELi vahenditest makstavate toetustega ja rahastamistingimuste järgimise järelevalvega andmeid integreeritud haldus- ja kontrollisüsteemi (Integriertes Verwaltungs- und Kontrollsystem; edaspidi „InVeKoS“) andmebaasi. See andmebaas sisaldab andmeid vastustaja territooriumil tegutsevate põllumajandustootjate kohta, eelkõige rahastamistaotluse esitanud põllumajandustootjatelt saadud teavet. Külvikorra eeskirjade järgimise tagamiseks on selles andmebaasis olemas teave kasutatud taimeliikide kohta.

12.

Apellatsioonkaebuse esitaja taotles 5. aprilli 2016. aasta kirjas InVeKoS-i andmebaasi salvestatud teatud andmete edastamist. Vastustaja keeldus neid andmeid avalikustamast, tuginedes Tüüringi teabevabaduse seaduse (Thüringer Informationsfreiheitsgesetz; edaspidi „ThürIFG“) § 9 lõikele 1.

13.

Apellatsioonkaebuse esitaja esitas 23. detsembril 2016 Landgericht Erfurtile (Erfurti esimese astme kohus, Saksamaa) hagi, et teostada oma õigust teabele. Apellatsioonkaebuse esitaja palus kohustada kostjat andma talle andmebaasi salvestatud järgmist teavet:

14.

Apellatsioonkaebuse esitaja väitis, et tal on õigus saada vastustajalt teavet vastavalt rakendusmääruse artikli 11 lõikele 1, mida kohaldatakse ka taimeliikide suhtes. Põllumajandustootmise järelevalvega tegeleva ametiasutusena ei olnud vastustajal õigust keelduda andmast taotletud teavet, mis oli tema valduses ja mida sai jagada ilma märkimisväärsete täiendavate kohustuste või kuludeta. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates ei võimaldanud ükski liikmesriigi õigusnorm vastustajal teabe andmisest keelduda. Eelkõige ei olnud kohaldatav ThürIFG § 9 lõige 1. Pigem kallutab ThürIFG § 9 lõikes 2 ette nähtud huvide kaalumine kaalukausi apellatsioonkaebuse esitaja teabehuvi kasuks.

15.

Vastustaja väitis, et hagi tuleks jätta rahuldamata, sest tema otsus teabe andmisest keelduda oli õigustatud. Ta ei ole üldse ametiasutus rakendusmääruse artikli 11 lõike 1 tähenduses ja igal juhul on selle sättega ette nähtud teabe saamise õigus seotud ainult sortidega. Lisaks ThürIFG‑st tulenevale keeldumisõigusele on õigus teabe andmisest keelduda ka seetõttu, et sellega kaasnevad täiendavad kohustused ja kulud.

16.

Landgericht Erfurt (Erfurti esimese astme kohus) jättis hagi 17. augusti 2017. aasta kohtuotsusega rahuldamata. Ta leidis, et vastustajal oli õigus keelduda teabe andmisest rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel koostoimes sama määruse artikliga 12.

17.

Apellatsioonkaebuse esitaja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtuks olevale Thüringer Oberlandesgerichtile (Tüüringi liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa).

18.

Apellatsioonkaebuse esitaja väidab apellatsioonkaebuses, et tal on rakendusmääruse artikli 11 lõikel 1 põhinev õigus teabele ja et õigus saada ametiasutustelt teavet ei ole seotud üksnes sortidega. Apellatsioonkaebuse esitaja ise otsustab, milleks ta teavet kasutab. Eelkõige annaks vastustaja valduses olev teave apellatsioonkaebuse esitajale ülevaate põllumajandustootjate poolt tegelikult haritavate alade suuruse kohta ja näitaks, kes kuulub „väiketootjate“ kategooriasse. Nii on võimalik vältida selle teabe taotlemist väiketootjatelt endilt. Apellatsioonkaebuse esitaja on lubanud hüvitada vastustajale kulud, mis võivad tekkida taotletavate andmete otsimisel, näiteks tarkvara programmeerimisega seotud kulud.

19.

Vastustaja sõnul leidis Landgericht Erfurt (Erfurti esimese astme kohus) õigesti, et apellatsioonkaebuse esitaja õigus teabele on rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel piiratud. InVeKoS‑i andmebaas ei sisalda sordipõhist teavet, välja arvatud kanepi ja humala kohta, sest toetusi taotlevad põllumajandustootjad ei pea sellist teavet esitama. Lisaks ei ole vastustajal endal programmeerimisressursse, mis on vajalikud, et korraldada nõutud andmete saamiseks vajalike päringute tegemine. Asjaomaste programmeerimistööde tellimine teenusepakkujalt põhjustaks 6000 euro suuruse kulu.

20.

Selles faktilises ja õiguslikus kontekstis otsustas Thüringer Oberlandesgericht (Tüüringi liidumaa kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

21.

Kirjalikud seisukohad esitasid apellatsioonkaebuse esitaja, vastustaja, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon. Nad kõik esitasid suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 31. jaanuaril 2019.

IV.

Hinnang

22.

Käesoleva ettepaneku ülesehitus on järgmine. Alustan esialgsete selgitustega ühenduse sordikaitse süsteemi korra ja üldise toimimise, eelkõige alusmääruse artikli 14 lõikes 3 sätestatud erandi kohta (A osa). Seejärel asun käsitlema esimest küsimust, mis puudutab seda, millist teavet saavad sordiomanikud ametiasutustelt rakendusmääruse artikli 11 alusel taotleda (B osa). Lõpuks asun käsitlema teist küsimust, mis puudutab mõistet „põllumajandustootmise järelevalvega tegelev ametiasutus“ ja seda, kas pädevad ametiasutused võivad keelduda niisuguse teabe andmisest, kui selle esitamine nõuab edasist töötlemist, ja lõpetan võimalike täiendavate kulude küsimusega (C osa).

A.

Alusmääruse artikli 14 lõike 3 kohane põllumajanduslik erand

23.

Alusmääruse artiklis 13 on sätestatud ühenduse kaitse alla võetud sordi omaniku õigused. Artikli 13 lõike 2 kohaselt on omaniku luba põhimõtteliselt nõutav kaitstud sordi koostisosade või koristatud materjali (edaspidi „materjal“) tootmiseks või paljundamiseks.

24.

Alusmääruse artiklis 14 on sätestatud erand nõudest saada omaniku luba (edaspidi „põllumajanduslik erand“). Artikli 14 lõike 1 kohaselt on põllumajandustootjatel lubatud kasutada põllumajandusliku tootmise kaitsmiseks paljundamise eesmärgil põllul oma põllumajandusettevõttes saagist saadud tooteid, mille nad on saanud, kasutades oma põllumajandusettevõttes muude ühenduse kaitse alla võetud sortide kui hübriidsortide või sünteetiliste sortide paljundusmaterjali. Artikli 14 lõige 2 piirab erandi kohaldamisala seal loetletud põllumajanduslike taimeliikidega. Artikli 14 lõige 3 näeb ette rakenduseeskirjad kõnealuse põllumajandusliku erandi järgimise tagamiseks vajalike tingimuste kehtestamiseks. Selles on sätestatud ka kriteeriumid, millele rakenduseeskirjad peaksid vastama.

25.

Rakendusmäärusega on komisjon kujundanud põllumajandusliku erandi selliselt, et kaitsta nii sordiomaniku esindatava sordiaretaja kui ka põllumajandustootja õigustatud huve. Kui põllumajandustootja kasutab põllumajanduslikku erandit, on omanikul õigus saada temalt „õiglast tasu“. Rakendusmääruse artikli 5 lõige 1 näeb ette, et õiglase tasu määra kohta „võivad omanik ja asjaomane põllumajandustootja sõlmida lepingu“. Kui omanik ja asjaomane põllumajandustootja ei ole lepingut sõlminud, siis rakendusmääruse artikli 5 lõike 2 kohaselt „peab tasu määr olema märgatavalt väiksem kui summa, mida nõutakse samal maa-alal sama sordi ametlikuks sertifitseerimiseks sobiva madalaima kategooria paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise puhul“.

26.

Põllumajanduslikku erandit kasutavad väiketootjad ei pea maksma omanikule mingit tasu. Alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmandas taandes on väiketootjad määratletud kui põllumajandustootjad, kes ei kasvata taimi suuremal maa-alal kui seda on vaja 92 tonni teravilja tootmiseks või kes täidavad vastavad asjakohased tingimused, olenevalt taimeliigist.

27.

Selliselt kujundatud süsteemi raames on teadmised selle kohta, kes on tuginenud põllumajanduslikule erandile, äärmiselt olulised selleks, et omanikud saaksid tagada oma intellektuaalomandi õiguste järgimise ja saada (õiglast) tasu, millele neil on õigus. Seetõttu sisaldab rakendusmäärus mitut sätet, mis võimaldavad omanikel saada teavet mitmelt asjakohaselt osalejalt. Kuigi Euroopa Kohus on kõnealuseid põllumajandustootjate ja töötlejate esitatavat teavet käsitlevaid sätteid samuti apellatsioonkaebuse esitajaga seotud kohtuasjades juba tõlgendanud, ( 9 ) puudutab käesolev juhtum konkreetselt teavet, mida peavad omanikele andma teatud ametiasutused.

B.

Esimene küsimus: millise ulatusega on omanikele rakendusmääruse artiklist 11 tulenev õigus saada ametiasutustelt teavet

28.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millist teavet peab ametiasutus rakendusmääruse artikli 11 kohaselt omaniku taotlusel andma: kas omanikul on õigus saada teavet taimeliikide või üksnes omaniku konkreetsete sortide kohta?

29.

Apellatsioonkaebuse esitaja sõnul annab alusmääruse artikli 14 lõike 3 kuues taane koos rakendusmääruse artikli 11 lõikega 1 omanikele õiguse saada ametiasutustelt teavet liikide kohta, ilma et teabetaotlus peaks puudutama konkreetset sorti. Eelkõige on omanikel õigus saada teavet, mis võimaldab teha kindlaks „väiketootjad“ alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmanda taande tähenduses, kes on omanikele tasu maksmise kohustusest täielikult vabastatud. Teadmine, kas põllumajandustootja on väiketootja, võimaldaks omanikul jätta neilt väiketootjatelt teabe ja a fortiori tasu nõudmata. Väiketootjad ei ole siiski määratletud seoses konkreetse sordi, vaid seoses teatavate taimeliikide kasvatamiseks kasutatava maa-alaga. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab igal juhul, et ametiasutuse kohustus teavet anda on ulatuslikum kui põllumajandustootjatel, sest artiklis 11 ei ole täpsustatud, milline on „asjakohane“ teave, mis tuleb anda.

30.

Komisjoni sõnul ei ole rakendusmääruse artikli 11 lõikest 1 tulenev teabe saamise õigus piiratud sortidega. See võib hõlmata liike, et teha kindlaks, millised põllumajandustootjad on väiketootjad. Teabetaotluse ese peab siiski olema sort. Seega ei saa omanikud ametiasutustele esitada üldisi ulatuslikke teabetaotlusi, märkimata, kas põllumajandustootjad on tegelikult omandanud kaitstud sortide paljundusmaterjali. Komisjon märgib ka, et ametiasutusele esitatav teabetaotlus ei ole seotud avalikkuse autonoomse dokumentidega tutvumise õiguse või avaliku sektori valduses olevate andmete taaskasutamise õigusega (direktiivi 2003/98/EÜ ( 10 ) alusel). See on üksnes eraõiguslik subjektiivne õigus, mis kaasneb omanike ja põllumajandustootjate vaheliste suhetega.

31.

Vastustaja ja Hispaania valitsus väidavad omakorda, et ametiasutustele esitatavad teabetaotlused peavad olema seotud konkreetsete sortide, mitte liikidega. Rakendusmääruse artikli 11 lõikele 1 koostoimes alusmääruse artikli 14 lõikega 3 ei saa tugineda põllumajandustootjate kohta üldise teabe saamiseks.

1.

Rakendusmääruse artiklist 11 tuleneva ametiasutuste valduses oleva teabega tutvumise õiguse ulatus

32.

Kohe alguses on vaja selgitada rakendusmääruse artikli 11 ja alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmanda taande ning teabega tutvumist käsitlevate liikmesriigi õigusnormide konkreetsete sätete vahelisi seoseid.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub konkreetselt tõlgendada rakendusmääruse artiklist 11 tuleneva teabega tutvumise õiguse ulatust. Apellatsioonkaebuse esitaja sõnul on see säte õiguspärane õiguslik alus muu hulgas sellise teabe saamiseks, mis võimaldab tal kindlaks teha „väiketootjad“, kes on tasu maksmisest vabastatud ega peaks seetõttu omanikelt teabetaotlusi saama.

34.

Rakendusmääruse artikkel 11 on alusmääruse artikli 14 lõikes 3 sätestatud põllumajanduslikule erandile pühendatud rakendusakti konkreetne säte. Seega on loogiline, et alusmääruse artikli 14 lõike 3 ulatus ja rakendusmääruse artikli 11 kohaldamisala peavad olema vastavuses. Lisaks peab rakendusmäärus järgima oma vastuvõtmise aluse kohaldamisala ja piire.

35.

On tõsi, et alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmandas taandes on erandi erandina mainitud väiketootjaid. Rakendusmääruses endas ei ole aga kõnealust kategooriat käsitletud, vähemalt mitte seoses õigusega tutvuda ametiasutuste valduses oleva teabega. Artiklis 11 ei ole väiketootjatele osutatud. Rakendusmääruses on väiketootjaid mainitud üksnes artiklis 7, tasu käsitlevas peatükis. Selles sättes on väiketootjate kindlaksmääramiseks täiendavalt määratletud „taimekasvatuseks kasutatav ala“ alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmanda taande tähenduses. ( 11 ) Selles ei ole siiski sätestatud põllumajandustootjate, töötlejate või ametiasutuste kohustust esitada omanikele üldteavet selliste alade suuruse kohta.

36.

Järgmine jagu käsitleb seda, kas nendel asjaoludel saab rakendusmääruse artikli 11 lõike 1 esimeses lauses sisalduvat sõna „liigid“ käsitada viitena alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmandale taandele. Siinkohal tuleb teha kaks süsteemset märkust.

37.

Esiteks, isegi kui üldteave taimekasvatuseks kasutatavate alade suuruse kohta on mõningal määral asjakohane seoses omaniku õigusega tasule, ei võimalda see omanikul ikkagi tagada oma sortidega seotud nõuete täitmist. Mõlema määruse loogika algab sortide kasutamisest, mille puhul on väiketootja staatus teatav „kaitse“. Asi ei ole vastupidi. Pigem tuleb kõigepealt esialgse teabena kindlaks teha, kas põllumajandustootjad on kasutanud või kavatsenud kasutada saagist saadud toodet, mis on saadud konkreetsete sortide materjali istutamisel. Alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmandas taandes sisalduv väiketootjate erand võib omada tähtsust alles hiljem kaitseliinina nende põllumajandustootjate jaoks, kes vastavad sellega seotud nõuetele, suurema põllumajandustootjate hulga seast, kes kasvatavad kaitstud sorte, mis kuuluvad alusmääruse artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse.

38.

Teiseks, isegi kui alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmanda taande ja rakendusmääruse artikli 11 vaheline süsteemne seos ei olnud ELi õiguses vajalik, on oluline rõhutada, et samal ajal ei saa rakendusmääruse artiklit 11 mingil juhul tõlgendada nii, et see hõlmab liikmesriigi asutustele esitada võidavaid teabetaotlusi ammendavalt.

39.

Liikmesriigid võivad tõepoolest võimaldada tutvuda teabega, mis ei kuulu artikli 11 kohaldamisalasse. Seda, et liidu õigus ei reguleeri teatud teabega tutvumise võimalust, ei saa tõlgendada nii, et liidu õigus „keelab teabega tutvuda“, vaid pigem vastupidi: kui see ei ole liidu õigusega vastuolus, kohaldatakse kõigi küsimuste suhtes, mida liidu õigus sõnaselgelt ei hõlma, ülejäänud liikmesriigi õigusnorme. See, et rakendusmäärus ei sisalda konkreetseid sätteid, mis reguleeriksid tutvumist teabega, mis võimaldab omanikul kindlaks teha väiketootjad, tähendab lihtsalt seda, et küsimus kuulub liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse.

40.

Käesoleva juhtumi asjaoludest nähtub, et apellatsioonkaebuse esitaja esialgne taotlus tehti (ja jäeti rahuldamata) ThürIFG kohaselt. Kindlasti ei ole Euroopa Kohtu ülesanne tuvastada ja hinnata oma menetluses faktilisi asjaolusid või tõlgendada ja kohaldada riigisisest õigust. Tuleb siiski rõhutada, et kahtlemata võivad omanikud esitada teabetaotlusi, mis ei ole konkreetsete sortidega seotud, ja sellist teavet saada liikmesriigi õiguse alusel, kui liikmesriigi õigus seda lubab. Kui teave, mida omanikud sooviksid saada, on liikmesriigi (avaliku sektori) asutuste valduses ja peamiselt seotud liikmesriigi asutuste kogutud haldusteabega, kohaldatakse teabega tutvumist käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme. ( 12 )

41.

Soovin seda rõhutada selgitamaks, et rakendusmääruse artiklit 11 ei saa samal ajal tõlgendada nii kitsalt kui ka ainukohaldatavalt: kitsalt, sest seda tõlgendataks liike mittehõlmavana, ja ainukohaldatavalt, sest see hõlmaks küsimust ammendavalt, välistades seega tegelikult teabega tutvumist käsitlevate liikmesriigi õigusnormide samaaegse kohaldamise.

42.

Põhjustel, mida selgitan järgmises jaos, pean vastustajaga esimese aspekti suhtes nõustuma: teabetaotlused, mida saab rakendusmääruse artikli 11 kohaselt ametiasutustele esitada, on tõepoolest seotud taotlust esitava omaniku sortidega. Ent liikidega seotud teabe väljajätmine artikli 11 kohaldamisalast tähendab tingimata, et selle „tühiku“ täidab liikmesriigi õigus ja huvitatud omanikud võivad esitada liikidega seotud taotlusi liikmesriigi õiguse alusel.

2.

Artikli 11 kohaldamisala – sordid või liigid?

43.

Kaks tekstilist argumenti võivad anda alust eeldada, et teabetaotlused on üldiselt seotud liikidega.

44.

Esiteks on rakendusmääruse artikli 11 lõike 1 esimeses lauses sõnaselgelt mainitud „liike“: „Omaniku poolt ametiasutusele esitatav taotlus, milles palutakse teavet antud [liigi] või sortide materjali kasutamise kohta või kasutamise tulemuste kohta, tuleb esitada kirjalikult“ (kohtujuristi kursiiv) [täpsustatud tõlge].

45.

Teiseks, oletades, et rakendusmääruse artikkel 11 oli ette nähtud ka alusmääruse artikli 14 lõike 3 kolmanda taande rakendamiseks, on „väiketootjad“ viimases sättes määratletud lähtuvalt selle ala suurusest, kus kasvatatakse artikli 14 lõikes 2 loetletud taimeliike.

46.

Seetõttu võib „liikide“ mainimist rakendusmääruse artikli 11 lõikes 1 tõlgendada nii, et see võimaldab taotleda teavet selle maa-ala kohta, kus neid liike kasvatatakse, et teha kindlaks „väiketootjad“.

47.

Kuid peale nende kahe tekstilise argumendi on vähe õiguslikke argumente, mis toetaksid apellatsioonkaebuse esitaja pooldatavat rakendusmääruse artikli 11 tõlgendust. Viidatud sätte täiendav tekstiline, kuid ennekõike süsteemne ja eesmärgipärane tõlgendamine viitab selgelt sellele, et omanike teabetaotlused ametiasutustele peavad olema seotud taotleva omaniku konkreetsete taimesortidega.

48.

Esiteks ja tekstilisele tasandile jäädes tuleb märkida, et rakendusmääruse artikli 11 lõike 1 teises ja kolmandas lauses on sätestatud konkreetsed nõuded, millele peab kehtiv teabetaotlus vastama. Nende nõuete hulgas on, et omanik märgib „sordi(d), mille kohta ta teavet soovib,“ ning „lisab […] sordikaitse omandiõigust tõendavad dokumendid“ (kohtujuristi kursiiv). Kuna alusmääruse artikli 5 lõike 1 kohaselt võivad ühenduse sordikaitse esemeks õigupoolest olla üksnes botaaniliste perekondade ja liikide sordid, mitte liigid üldiselt, tuleneb artikli 11 lõikest 1 üsna selgelt, et teabetaotlused peavad olema sordipõhised.

49.

Seda järeldust kinnitab ka rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 seitsmenda taande tekst, mille kohaselt võivad ametiasutused keelduda taotletud teavet andmast, kui „see teave käsitleb konkreetselt omaniku sortidega hõlmamata materjali“ (kohtujuristi kursiiv). Oleks mõnevõrra kummaline väita, et rakendusmääruse artikli 11 lõige 1 lubab omanikel taotleda ja saada liikidega seotud teavet, kui sama artikli 11 edasised sätted lubavad sellise teabe andmisest (kohe) keelduda.

50.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. ( 13 ) Käesolevas asjas toetab eesmärgipärane ja süsteemne tõlgendamine samuti selgelt konkreetsete sortidega seotud teabetaotlusi.

51.

Põllumajanduslikul erandil on kahetine eesmärk: kaitsta põllumajanduslikku tootmist ja tagada samal ajal, et põllumajandustootja maksab omanikule (õiglast) tasu. Rakendusmääruse artiklis 2 on rõhutatud vajadust säilitada mõistlik tasakaal põllumajandustootja ja omaniku huvide vahel, kui põllumajandustootja on kasutanud oma ettevõtte põldudele istutamiseks omaniku ühe või mitme sordi saagist saadud toodet. Kuna tema sortide kasutamine põllumajandustootja poolt mõjutab omaniku huve, vajab omanik oma huvide kaitseks konkreetset teavet põllumajandusliku erandi kohaldamisalasse kuuluvate sortide, st alusmääruse artikli 14 lõikes 2 sätestatud taimeliikide hulka kuuluvate muude kaitstud sortide kui hübriidsortide või sünteetiliste sortide ( 14 ) kohta.

52.

Mis puudutab teabega seotud üldist korda, mis on sätestatud nii alusmääruses kui ka rakendusmääruses, tuleb rakendusmääruse artiklit 11 analüüsida koos selle artiklitega 8 ja 9, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus.

53.

Ametiasutused, kes peavad andma omanikule rakendusmääruse artikli 11 kohaselt teavet, ei ole ainsad, kes peavad omanikule teavet andma, nagu nähtub alusmääruse artikli 14 lõike 3 kuuendast taandest. Rakendusmääruse artikkel 11 on vaid üks 4. peatüki sätetest. Selle teavet käsitleva peatüki artiklites 8 ja 9 on sätestatud õigusnormid teabe kohta, mida peavad omanikule andma vastavalt põllumajandustootja ja töötleja. Mõlemast sättest nähtub, et teave, mida peavad esitama nii põllumajandustootjad kui ka töötlejad, on samuti seotud sortide, mitte liikidega. Lisaks sellele märgib omanik vastavalt rakendusmääruse artikli 8 lõikele 4 ja artikli 9 lõikele 4 taotluses „sordi(d), mille kohta ta teavet soovib, ning viite(d) asjakohas(t)ele ühenduse sordikaitse(te)le“. Kui põllumajandustootja või töötleja seda nõuab, „lisatakse sordikaitse omandiõigust tõendavad dokumendid“.

54.

Need sätted on pealtnäha juba üsna selged, kuna põhimõtteliselt saab omanik põllumajandustootjatelt või töötlejatelt taotleda ja saada üksnes sortidega seotud teavet. Euroopa Kohus on läinud sammukese kaugemale ja tõlgendanud neid sätteid kohtuotsustes Schulin ja Brangewitz ( 15 ) üsna rangelt.

55.

Kohtuotsuses Schulin leidis Euroopa Kohus, et omanikul peab olema lubatud taotleda põllumajandustootjalt teavet, kui tal on andmeid, et põllumajandustootja on tuginenud või tugineb alusmääruse artikli 14 lõikes 1 sätestatud erandile, ( 16 ) ja on seega kasutanud või kasutab oma ettevõtte põllul paljundamiseks saagist saadud tooteid, mille ta on saanud, kasutades oma ettevõttes selle õigusega hõlmatud ja mõnda alusmääruse artikli 14 lõikes 2 loetletud põllumajanduslikest taimeliikidest kuuluva muu sordi kui hübriidsordi või sünteetilise sordi paljundusmaterjali. ( 17 ) Seega oleks liidu õigusega vastuolus, kui kõikidelt põllumajandustootjatelt, isegi neilt, kes ei ole kunagi istutanud mõnda artikli 14 lõikes 2 loetletud taimeliiki kuuluva ühenduse kaitse alla võetud sordi paljundusmaterjali, nõutaks ainuüksi selle kutseala esindajate hulka kuulumise tõttu omanikule taotluse korral kogu asjakohase teabe esitamist. ( 18 )

56.

Euroopa Kohus andis kohtuotsuses Brangewitz töötlejate kohta sisuliselt sama vastuse, kuigi veidi avatumalt, eeldatavasti et võtta arvesse töötlejate eripära võrreldes põllumajandustootjatega. Ta leidis, et alusmääruse artikli 14 lõiget 3 koostoimes rakendusmääruse artikliga 9 tuleb tõlgendada nii, et kui omanikul on andmeid, et töötlemisteenuste osutaja on töödelnud või kavatseb töödelda saagist saadud toodet, mille põllumajandustootja on saanud omaniku sordi paljundusmaterjali istutamise tulemusena istutamiserandit kasutades, peab töötleja esitama talle asjakohase teabe, mis ei puuduta üksnes põllumajandustootjaid, kelle kohta omanikul on andmeid, et töötleja on selliseid teenuseid osutanud või kavatseb neid osutada, vaid ka kõiki teisi põllumajandustootjaid, kelle jaoks ta on töödelnud või kavatseb töödelda saagist saadud toodet, mille ta on saanud asjaomase sordi paljundusmaterjali istutamise tulemusena, kui sellest sordist on töötlejale teatatud või see on talle teada. ( 19 )

57.

Seda arvesse võttes on üsna raske mõista, miks peaks ametiasutustel olema sama süsteemi toimimise raames palju ulatuslikum teabe andmise kohustus, mis oleks koguni teistsugune (arvestades esitatava teabe liiki).

58.

Seda on veelgi raskem teha olulisel süsteemsel põhjusel: alus- ja rakendusmäärusega kehtestatud üldisest korrast ei nähtu, et omanikele asjakohase teabe andmine, et nad saaksid kasutada oma õigust tasule, on peamiselt ametiasutuste ülesanne. ( 20 )

59.

Esiteks näib, et alusmääruse artikli 14 lõike 3 viiendas ja kuuendas taandes on pandud paika omanike teabetaotluste adressaatide hierarhia. Viidatud säte näeb üsna kategooriliselt ette, et omanikul lasub täielik vastutus põllumajanduslikku erandit käsitlevate õigusnormide järgimise järelevalve eest ja nad ei või paluda ametiasutuste abi. Omanikel tuleb teavet taotleda eelkõige põllumajandustootjatelt ja töötlemisteenuste osutajatelt ning teiseks ametiasutustelt. ( 21 )

60.

Euroopa Kohus on juba rõhutanud, et kuna määrus nr 1768/95 on rakendusmäärus, milles on sätestatud alusmääruse artikli 14 lõikes 1 sisalduvad erandi jõustamise tingimused, ei saa selle sätted panna ulatuslikumaid kohustusi, kui on kehtestatud alusmäärusega. ( 22 )

61.

Apellatsioonkaebuse esitaja (ja osaliselt ka komisjoni) pakutud tõlgenduse omaksvõtmisega on see probleem, et see tähendaks alusmääruse loogika ja süsteemi pea peale pööramist rakendusmääruse äärmiselt ekspansiivse tõlgendamisega: ametiasutustest saaksid nii sortide kui ka liikidega seotud teabetaotluste vaikeadressaadid. Nagu on käsitluse all käesoleva ettepaneku järgmises jaos, ei eita ma, et selline lähenemisviis võiks olla otstarbekas konkreetsete põllumajandustootjate halduskoormuse leevendamiseks ja kõigi asjaosaliste üldise paberimajanduse vähendamiseks. Ei saa siiski varjata, et seda oleks raske käsitada rakendusmääruse üksiksätte lihtsa tõlgendamise küsimusena.

62.

Teiseks, võrreldes rakendusmääruse artiklitega 8 ja 9 on artikli 11 kohaldamisala piiratum, kuna selle teises lõigus on sätestatud mitu erandit ametiasutuste teabe andmise kohustusest, kusjuures mõne kõnealuse erandi võimalik ulatus on väga lai. Eelkõige artikli 11 lõike 2 teine ja kolmas taane jätavad palju liikmesriigi õiguse otsustada: ametiasutused võivad taotletud teabe andmisest lihtsalt keelduda, kui ametiasutuste kaalutlusõigust käsitlev liikmesriigi õigus takistab seda teha. Seetõttu saab teha järelduse, et ametiasutuste teabe andmise kohustus on kitsam kui põllumajandustootjatel või töötlejatel. Seega on süsteemselt hinnates taas raske tõlgendada ametiasutuste teabe andmise kohustuse ulatust laiemalt kui põllumajandustootjate ja töötlejate asjaomast kohustust.

63.

Sellest järeldub, et praeguse liidu õiguse kohaselt tuleb rakendusmääruse artikli 11 lõiget 1 tõlgendada nii, et ametiasutustele esitatavad teabetaotlused tuleb koostada asjaomase omaniku konkreetsetest kaitstud sortidest lähtuvalt. See säte ei takista siiski liikmesriikidel võimaldamast ametiasutuste valduses oleva liike käsitleva teabega tutvuda teabega tutvumist käsitlevate liikmesriigi õigusaktide alusel.

3.

Süsteemi toimimine ja töökindlus

64.

Minu arvates on apellatsioonkaebuse esitaja ja osaliselt ka komisjoni tugevaimad argumendid, mis toetavad liike käsitleva teabe arvamist rakendusmääruse artikli 11 kohaldamisalasse, oma olemuselt õigusvälised. Need puudutavad rakendusmäärusega kehtestatud süsteemi praktilist toimimist (või pigem mittetoimimist).

65.

Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et kui ametiasutused annaksid väiketootjaid kindlaks teha võimaldavat teavet, muutuks tasu saamise õiguse kasutamise kord tõhusamaks ja kõikidele osalejatele vähem koormavaks ja kulukaks. Soovitades tõlgendust, mis võimaldaks arvata artikli 11 kohaldamisalasse ka liigid, tunnistas komisjon kohtuistungil, et rakendusmäärus on vana teisese õiguse akt, mis vajab kahtlemata (tõlgendavat) ajakohastamist.

66.

Kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil esitatud arutluskäik kinnitas, et põllumajandusliku erandi toimimine on tegelikult üsna keeruline.

67.

Kui kõnealust erandit kasutatakse põllumajandusliku tootmise kaitsmiseks (põllumajandustootjate huvid), on tegelikult mõnevõrra raske tagada, et omanikud saavad (õiglase) tasu, millele neil on õigus (aretajaid esindavate omanike huvid). Teavet, mis on selleks äärmiselt tähtis, näib olevat raske saada kõnealuste tekstidega kehtestatud menetluskorra tõttu, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas. ( 23 ) See järeldus on veelgi põhjendatum, kui võrrelda „tavalise“ olukorraga, kus kaitstud sorte kasutavad põllumajandustootjad, kes ei saa põllumajanduslikku erandit ise kasutada. Sel juhul on omanikel lihtsam oma intellektuaalomandi õigusi maksma panna, sest vaja on nende luba, mistõttu omanikud saavad vajaliku teabe kaitstud sortide kasutamise kohta ex ante.

68.

Tuleks meenutada, et rakendusmääruse artikli 2 lõike 2 kohaselt „ei ole [omaniku ja põllumajandustootja seaduslikud huvid] kaitstud, kui üht või mitut kõnealustest huvidest kahjustatakse, võtmata arvesse vajadust säilitada mõistlik tasakaal kõikide huvide vahel“. Kuid kohtuotsuste Schulin ja Brangewitz koosmõju muudab põllumajandustootjatelt (või töötlejatelt) teabe saamise tegelikult üsna keeruliseks. Nagu eespool selgitatud, ( 24 ) leidis Euroopa Kohus, et omanikul peab olema lubatud põllumajandustootjalt teavet taotleda, kui tal on andmeid, et põllumajandustootja on kasutanud või kasutab alusmääruse artikli 14 lõikes 1 sätestatud erandit. ( 25 ) Euroopa Kohus lisas, et „omanik peaks saama teha korraldusi oma kaitstud taimesordi paljundusmaterjali ostvate põllumajandustootjate nime ja aadressi teadasaamiseks, ükskõik kui pikk ka ei oleks omaniku ja põllumajandustootja vaheline turustusahel“. ( 26 ) Ning „veelgi enam, tuginedes määruse nr 2100/94 artikli 13 lõike 2 teisele lõigule saab omanik nõuda, et tema turustajad registreeriksid tema taimesordi paljundusmaterjali ostvate põllumajandustootjate nimed ja aadressid“. ( 27 )

69.

Apellatsioonkaebuse esitaja selgitas kohtuistungil siiski üsna veenvalt, miks ei saa omanike õiguste kaitseks tegelikult tugineda turustajatele, ilma et mõni teine osaline oleks seda ümber lükanud. Selline turustusahel väidetavalt puudub, kuna apellatsioonkaebuse esitaja esindatavad omanikud ei turusta oma seemneid, vaid annavad tootmis- ja turustuslube. Seega turustavad seemneid tegelikult teised ettevõtjad, mis tekitab kaks eri probleemi. Esiteks ei soovi kõnealused ettevõtjad oma klientide nimesid esitada konfidentsiaalsuse kaalutlustel. Teiseks võib turustusahelas allpool asuvatelt ettevõtjatelt nende klientide nimede palumine tekitada probleeme ka konkurentsiõiguse seisukohast.

70.

Sellest järeldub, et kui põllumajandustootja (või töötleja) ja omanik ei ole sõlminud lepingut, milles oleks kindlaks määratud asjakohane teave, mida esimene peab viimasele esitama, nagu on ette nähtud rakendusmääruse artikli 8 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 1, ei ole omanikul tegelikult kuigi lihtne põllumajandustootjatelt või töötlejatelt teavet saada.

71.

Sellises praktilises kontekstis väidab apellatsioonkaebuse esitaja sisuliselt, et praeguse süsteemi toimimine on problemaatiline ja et artikli 11 kohase ametiasutuste teabega tutvumise võimaluse laia tõlgendamise korral väheneksid kõigi asjaosaliste üldine paberimajandus ja tehingukulud.

72.

Õigusakti väljatöötamisel pooldaksin mina isiklikult seda lähenemisviisi. Iga meede, mille eesmärk on vabastada isik kohustusest anda teavet, mis juba on ametiasutuse valduses, peaks põhimõtteliselt olema teretulnud.

73.

Ent just selles ongi probleem: apellatsioonkaebuse esitaja väljapakutu läheb tunduvalt kaugemale sellest, mida saaks üldjuhul käsitada õigusnormi tõlgendamisena. Selline tõlgendus muudaks rakendusmääruse süsteemi ja loogikat, viies selle vastuollu alusmääruse loogikaga. ( 28 ) Selline kohtulik sekkumine tekitaks ka kohe loogikavastuolusid kogu õigusaktis. ( 29 )

74.

Lisaks võib selline eraldiseisev „tõlgendav“ sekkumine tekitada ka ise mitu uut probleemi. Kui saadakse rohkem üldist teavet eeldatavasti paljude põllumajandustootjate kohta (vähemalt kõigi nende kohta, kes kasvatavad alusmääruse artikli 14 lõikes 2 loetletud liike või isegi muid liike), sealhulgas nende kohta, kes ei ole kaitstud sorte kunagi artikli 14 lõike 1 kohaselt kasutanud või kasutada kavatsenud, ei saa jätta tähelepanuta, et omanikud saaksid tutvuda teabega, mis läheb palju kaugemale nende intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks vajaliku teabe ulatusest. Seda teavet saaks potentsiaalselt kasutada mitmel muul ärilisel eesmärgil, mis on üsna kaugel sellest, et kaitsta omanike õigust saada praegustelt klientidelt tasu, või ei ole sellega üldse seotud.

75.

Seega ei saa ametiasutused praegu kehtiva liidu õiguse kohaselt muutuda vaikimisi peamisteks teabeandjateks, kuna süsteem tugineb põllumajandustootjatele ja töötlejatele ning täitmise tagamise eest vastutavad täielikult omanikud, nagu nähtub selgelt alusmääruse artikli 14 lõike 3 viiendast ja kuuendast taandest.

76.

Kõigil nimetatud põhjustel ja juhul, kui käesolevas jaos kirjeldatud probleemidel on tegelikult alust, peab komisjon, kes näis kohtuistungil tunnistavat, et praegu kehtiva liidu õiguse rakendussätted on ajale mõnevõrra jalgu jäänud, pöörduma tagasi õigusakti koostamise juurde ja töötama välja uue süsteemi. ( 30 ) On mõneti kummaline üritada delegeerida seda ülesannet Euroopa Kohtule, eriti käesoleva asja õiguslikus kontekstis, kus isegi ühe üksiksättega seotud heade kavatsustega kohtulik sekkumine, mis ei muuda süsteemi üldist loogikat, tekitab tõenäoliselt rohkem probleeme kui pakub lahendusi. ( 31 )

C.

Teine küsimus

77.

Teine küsimus on jagatud kaheks osaks. Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada mõiste „põllumajandusliku tootmise järelevalvega tegelev ametiasutus“ määratlust rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 esimese taande tähenduses. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline ametiasutus võib taotletud teabe andmisest keelduda, kui sellise teabe andmine tekitaks sellele asutusele kulusid, mida omanik oleks siiski valmis kandma.

78.

Hoolimata sellest, et olen soovitanud vastata esimesele küsimusele eitavalt, mis muudab teisele küsimusele vastamise ebavajalikuks, käsitlen eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse kahte osa ikkagi juhuks, kui Euroopa Kohus peaks andma küsimusele, kuidas tuleb sõnastada rakendusmääruse artikli 11 lõike 1 kohased teabetaotlused, teistsuguse vastuse. Kuna miski ei takista apellatsioonkaebuse esitajal või mõnel teisel intellektuaalomandi õiguste valdajal esitamast mis tahes ajal rakendusmääruse artikli 11 kohast täiendavat taotlust, märgin lisaks ka seda, et need küsimused on teatava üldise ja praktilise tähtsusega ning väärivad Euroopa Kohtu vastust.

1.

Teise küsimuse punkt a: kes kvalifitseerub „põllumajandustootmise järelevalvega tegelevaks ametiasutuseks“?

79.

Rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 esimese taande kohaselt võib ametiasutus keelduda teavet andmast, kui „asutus ei tegele põllumajandusliku tootmise järelevalvega“. Kas selline ametiasutus, nagu on kõne all käesolevas asjas, kellele on usaldatud põllumajandustootjatele toetuste andmise järelevalve, on „põllumajandustootmise järelevalvega tegelev ametiasutus“?

80.

Apellatsioonkaebuse esitaja ja komisjon on üldjoontes samal seisukohal, kuigi veidi erinevatel põhjustel. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et liidu põllumajandustoetuste eest vastutav asutus on põllumajandustootmise järelevalvega tegelev ametiasutus, sest toetuste seaduslikkuse kontrollimiseks on vaja teha põllumajandustootmise järelevalvet. Komisjon väidab, et seda mõistet tuleb tõlgendada laialt, et tagada teabe saamise õiguse tõhusus. See peaks hõlmama iga ametiasutust, kellel on teavet põllumajandustootmise kohta, sealhulgas asutusi, kes on pädevad maksma toetusi.

81.

Vastustaja ja Hispaania valitsus on vastupidisel seisukohal. Liidu toetuste eest vastutav avaliku sektori asutus ei tegele taimede tootmise järelevalvega. Liidu toetuste haldamine kohustab seda asutust hankima selliseid toetusi taotlevate põllumajandustootjate kohta teatavaid sortidega seotud andmeid, et teha kindlaks, kas need sordid kuuluvad ELi ühisesse taimesortide kataloogi. Avaliku sektori asutus ei pea siiski kontrollima, kas need sordid on kaitstud ja kes on nende omanikud. See teave ei ole kõnealuse asutuse ülesannete täitmiseks oluline.

82.

Rangelt võttes ei tegele liidu toetuste järelevalvet tegevad avaliku sektori asutused põllumajandustootmisega. Mul ei ole siiski erilist kahtlust, et selle väljendi mis tahes põhjendatud tõlgenduse kohaselt tegelevad need asutused selgelt põllumajandustootmise järelevalvega.

83.

Esiteks, isegi kui nad ei tegele põllumajandustootmisega, teevad liidu toetuste üle järelevalvet tegevad avaliku sektori asutused kõnealuse tootmise üle järelevalvet, sest liidu toetuste kohaldamisala ja suurus on kohandatud põllumajandustootjate tootmistegevustega. ( 32 ) Sellised asutused tegelevad seetõttu kindlasti põllumajandustootmise järelevalvega, kuigi nad ei „kontrolli“ tootmist plaanimajanduse tähenduses, otsustades näiteks, kas ja kui palju tuleks tootmist piirata.

84.

Küsimus, kas sellistele avaliku sektori asutustele on üldise järelevalvetegevuse käigus kättesaadav just seda liiki teave, mida soovib apellatsioonkaebuse esitaja, on loomulikult asjakohane. See on aga eraldi küsimus. Avaliku sektori asutus võib põllumajandustootmise järelevalvega tegeleda üldiselt isegi siis, kui järelevalve ei hõlma väga konkreetset teavet. Kohtuistungil märgiti siiski, et vastustajal on teatud asjakohaseid andmeid asjakohased andmed sortide kohta.

85.

Teiseks, rakendusmääruse artikli 11 lõikes 2 on juba olemas mitu üsna laialt sõnastatud erandit ( 33 ) teabe andmise kohustusest, mis võimaldavad ametiasutustel taotletud teabe andmisest keelduda. Neid erandeid tuleks siiski tõlgendada rangelt, et tagada õigusnormi tõhusus ülejäänud juhtudel. „Põllumajandustootmise järelevalvega tegeleva ametiasutuse“ mõiste liiga kitsas tõlgendamine, näiteks selle piiramine üksnes nende asutustega, mis on asutatud pelgalt rakendusmääruse artikli 11 rakendamiseks, muudaks peaaegu võimatuks iseloomustada mõnd asutust „põllumajandustootmise järelevalvega tegeleva ametiasutusena“. ( 34 ) Seetõttu tuleb seda mõistet tõlgendada mõistlikult, et oleks tagatud omaniku õigus saada ametiasutustelt (teatavat) teavet. ( 35 )

86.

Sellest järeldub, et liidu toetuste järelevalve eest vastutav ametiasutus on põllumajandustootmise järelevalvega tegelev ametiasutus. Seega ei saa selline asutus tugineda rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandile teabe andmise kohustusest.

2.

Teise küsimuse punkt b: täiendavad kulud

87.

Teise küsimuse punktis b kutsutakse Euroopa Kohut üles määrama kindlaks tingimused, mille alusel võib ametiasutus keelduda taotletud teavet andmast, kui selle teabe töötlemine tekitab sellele asutusele täiendavaid kulusid. Lisaks soovitakse teada, kas selle vastuse puhul omab tähtsust, et omanik, kes on teabetaotluse autor, on valmis need kulud hüvitama?

88.

Apellatsioonkaebuse esitaja ja komisjoni sõnul tuleb teabe saamist eristada selle töötlemisest: ametiasutus võib teabe andmisest keelduda ainult juhul, kui täiendavaid kulusid tekitab selle teabe saamine, mitte töötlemine. Käesoleval juhul on ilmne, et ametiasutus on teavet saanud täiendavate kuludeta. Apellatsioonkaebuse esitaja ja komisjon väidavad igal juhul, et ametiasutus ei saa teabe andmisest keelduda, kui teavet taotlev isik on valmis need kulud hüvitama.

89.

Vastustaja ja Hispaania valitsus väidavad, et täiendavad jõupingutused, mida otsing ametiasutuse jaoks tähendaks, mõjutaksid tema töökorraldust ja juhtimist ning võiksid koguni avaldada mõju tema ülesannete tavapärasele täitmisele. Kuigi omaniku taotletud teave on vastustaja andmebaasis olemas, tuleks selle teabe andmebaasist otsimiseks luua eriomane otsingufunktsioon. Vastustaja väidab, et tal ei ole endal programmeerimisressursse, et teha soovitud andmete kogumiseks vajalik otsing. Ta peaks selleks kasutama välise teenuseosutaja teenuseid. Eeldatav maksumus oleks ligikaudu 6000 eurot.

90.

Minu arvates on lõppkokkuvõttes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne vastata sellele üsna faktilisele küsimusele ja teha kindlaks, kas käesoleva juhtumi asjaoludel toob juba olemasolevate andmete töötlemine kaasa sedavõrd märkimisväärses mahus täiendavat tööd, et ametiasutuselt ei saa selle tegemist eeldada. Annan siiski allpool mõned üldised juhised. ( 36 )

91.

Esiteks, rakendusmääruse artikli 11 lõike 2 viiendas ja kuuendas taandes on sätestatud, et ametiasutus võib taotletud teabe andmisest keelduda, kui „kõnealuse teabe esitamine ei kuulu ametiasutuse tavapäraste ülesannete hulka“ või „seda teavet on võimalik kätte saada üksnes täiendavate kohustuste või kuludega“.

92.

Vastustaja tunnistas kohtuistungil, et taotletud teave on andmebaasis olemas, kuid ei ole teise teenuseosutaja abita kättesaadav. Kas selline olukord kuulub kummagi eespool nimetatud erandi alla?

93.

Kuigi ma tunnistan teabe kättesaamise ja töötlemise erinevuse olulisust paberdokumentide kontekstis, nagu on õigesti märkinud vastustaja ja komisjon, ei ole ma päris veendunud, et sellest vahetegemisest on elektrooniliste andmebaaside analüüsi kontekstis palju abi. Iga suur elektrooniline andmebaas või andmekogum on tõenäoliselt (potentsiaalselt piiramatu) teabe reservuaar. Just vajadus koguda sellest allikast teavet struktureeritult ja kasulikult on tegelik probleem ja koormuse tekitaja. ( 37 )

94.

Kindlasti nõuab iga teabetaotlus isikult, kes teavet valdab või tõenäoliselt valdab, mõnevõrra tööd. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb ELi institutsioonide dokumentidega tutvumist, ei tohiks dokumentidega tutvumise taotluste töötlemisega seotud töökoormus siiski olla ebaproportsionaalne. ( 38 )

95.

Seega, selle asemel, et teha vahet dokumendi kättesaamisel ja töötlemisel, võib elektroonilistest andmebaasidest või andmekogumitest teabe saamise kontekstis olla rohkem abi sellest, kui vaadata vajaliku täiendava töö kogumahtu. Teabetaotlust ei saa jätta rahuldamata üksnes seetõttu, et sellega kaasneb täiendav töö. Kriteerium on pigem see, kui palju täiendavat tööd on vaja teha ja mis hetkest muutub see täiendav töö ebaproportsionaalseks.

96.

Käesoleval juhul, nagu on märkinud apellatsioonkaebuse esitaja ja komisjon, on teave juba andmebaasis olemas. Lisaks, kuna puudub ametiasutus, kellele oleks tehtud konkreetselt ülesandeks koguda teavet kaitstud sortide kasutamise kohta, olgugi muul eesmärgil, jääb õigus saada teavet sisutühjaks, kui selle andmisest keeldutakse kõnealuse teabe töötlemisega kaasnevate kulude tõttu.

97.

Neil kahel kaalutlusel on teatud kaal, eriti elektrooniliste andmebaaside konkreetses kontekstis. Olenevalt selle struktuurist ja sisemisest korraldusest võib elektroonilisest andmebaasist saada palju teavet, sageli minimaalse pingutusega. Nagu kaleidoskoobis, võib ka neis vaid väike pööre (käsklus või hiireklõps) pilti täielikult muuta. ( 39 ) Seejuures saab igasuguseid teabeliike otsida lihtsamalt ja suhteliselt väikese jõupingutusega, samal ajal kui individuaalsetel taotlustel ei tohi muidugi lubada muuta asutust eraeesmärkidel tegutsevaks teadusasutuseks.

98.

Seepärast tuleks kohaldada mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, et otsustada, kas asutus peab lubama taotletud andmetega tutvuda hoolimata sellest, et neid andmeid on vaja eelnevalt teataval määral töödelda. Selles üldises kontekstis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes hindama, kas taotletud teabe otsimine nõuab märkimisväärset täiendavat tööd, mille tegemist ei saa asutuselt mõistlikult eeldada.

99.

Mis puudutab apellatsioonkaebuse esitaja pakkumist hüvitada taotletud teabe andmebaasist otsimisega kaasnevad täiendavad kulud, siis tuleb kohe alguses märkida, et see küsimus on eraldiseisev küsimusest, kas teabega tuleks lubada tutvuda. Kulud ja tutvuda lubamine on eri kaalutlused. Teabega tutvuda lubamise või sellest keeldumise otsus ei sõltu sellest, kas isik on valmis ametiasutuse kulud hüvitama.

100.

See ei tulene mitte üksnes dokumentidega tutvumist käsitlevate õigusnormide loogikast, mille kohaselt on tutvuda lubamine kuludest eraldiseisev, vaid ka võrdsuse põhimõttest: dokumentidega tutvumine ei tohi kunagi sõltuda kulude kandmise suutlikkusest või suutmatusest. Vastasel korral oleks dokumentidega võimalik tutvuda üksnes neil, kes suudavad maksta.

101.

Seega, kui on otsustatud lubada dokumentidega tutvuda, kuna vajaliku täiendava töö hulk on mõistlik, peab ametiasutus järgmise sõltumatu etapina kindlaks määrama, kas võimalikud kulud jäävad teavet taotleva isiku kanda. Sellega seoses võib taas tõmmata paralleeli ELi institutsioonide dokumentidega tutvumisega või avaliku sektori teabe taaskasutamisega. Eelkõige on määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud, et taotlejalt võib küsida tasu koopiate tegemise ja saatmise eest, kuid see ei tohi ületada koopiate tegemise ja saatmise tegelikke kulusid. ( 40 ) Samuti on direktiivis 2003/98 sätestatud, et kui dokumentide taaskasutamise eest võetakse tasu, piirduvad kõnealused tasud dokumentide paljundamisest, esitamisest ja levitamisest tulenevate piirkuludega. ( 41 )

102.

Analoogia alusel neid õigusnorme arvesse võttes on praeguses kontekstis mõistlik, kui ametiasutus, kellelt teavet taotletakse, nõuab omanikult sisse kõnealuse teabe esitamisega seotud kulud nende tegelike lisakulude piires, mida ametiasutus teabe töötlemiseks teeb.

103.

Seega tuleb rakendusmääruse artikli 11 lõiget 2 tõlgendada nii, et see võimaldab ametiasutusel keelduda taotletud teabe andmisest, kui juba olemasolevate andmete töötlemine toob tõenäoliselt kaasa ebaproportsionaalse töökoormuse, mida kõnealune asutus ei saa mõistlikult kanda.

V.

Ettepanek

104.

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Thüringer Oberlandesgerichti (Tüüringi liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) esitatud küsimustele järgmiselt:

–

Komisjoni 24. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1768/95 ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ametiasutustele esitatavad teabetaotlused peavad puudutama konkreetseid kaitstud sorte. See säte ei takista siiski liikmesriikidel võimaldamast ametiasutuste valduses oleva liike käsitleva teabega tutvuda liikmesriigi õiguse alusel.

–

Liidu toetuste järelevalve eest vastutav avaliku sektori asutus on põllumajandustootmise järelevalvega tegelev ametiasutus. Seega ei saa selline asutus ise kasutada määruse nr 1768/95 artikli 11 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandit teabe andmise kohustusest.

–

Määruse nr 1768/95 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab ametiasutusel keelduda taotletud teabe andmisest, kui juba olemasolevate andmete töötlemine toob tõenäoliselt kaasa ebaproportsionaalse töökoormuse, mida kõnealune asutus ei saa mõistlikult kanda.