1.

Eelotsusetaotluses on tõstatatud küsimused, mis on sarnased nendega, mis tuli Euroopa Kohtul lahendada 25. juuni 2020. aasta kohtuotsuses Aalteri ja Nevele ( 2 ) tuuleparkide kohta seoses kavade ja programmide keskkonnamõju hindamisega.

2.

Ettepanekus, mille ma nimetatud kohtuasjas esitasin, tõdesin ma, et teatavate „projektide“ või teatavate „kavade ja programmide“ keskkonnamõju (või -tagajärgede) hindamine on üks liidu õiguse põhivahenditest keskkonnakaitse kõrge taseme saavutamiseks. ( 3 )

3.

Projektide keskkonnamõju hindamist reguleerib direktiiv 2011/92/EL ( 4 ), kavade ja programmide oma direktiiv 2001/42/EÜ ( 5 ). Need on mõlemad teineteist täiendavad, kuivõrd „esimese eesmärk on tuua keskkonnamõju analüüs ettepoole liikmesriigi ametiasutuste tegevuse strateegilise planeerimise etappi. Selles nõutav keskkonnale kaasnevate tagajärgede hindamine on seega laiem või kõikehõlmavam kui konkreetse projekti oma“. ( 6 )

4.

Nagu ma tookord märkisin, on „[s]ellest eeldusest lähtudes […] raske täpsustada, kui kaugele ette võib keskkonnamõju strateegilise hindamise nõue [KSH-direktiivi alusel] ulatuda. On selge, et see ulatub kaugemale üksikprojektide hindamisest, kuid samuti ei tohiks see laieneda kõikidele liikmesriigi õigusnormidele, mis mõjutavad keskkonda“ ( 7 ).

5.

See kohtuasi on hea näide sellistest raskustest, mis näivad püsivat, vaatamata kohtuotsuses Aalteri ja Nevele tuulepargid antud selgitustele. Vaja on veelgi enam piiritleda, millal sisaldab kava või programm keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisa alla kuuluvate projektide väljatöötamise võrdlusraamistikku ning nõuab seega eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist.

I.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus. Direktiiv 2001/42

6.

Artiklis 1 on ette nähtud:

7.

Artiklis 2 on ette nähtud:

8.

Artiklis 3 on ette nähtud:

B.

Saksa õigus

1.

Keskkonnamõju hindamise seadus (Gesetz über die Umweltverträglichkeitsprüfung (UVPG))

9.

§ 2 lõikes 7 ( 8 ) on märgitud:

10.

§-s 35 on sätestatud:

2.

29. juuli 2009. aasta föderaalne loodus- ja maastikukaitseseadus (Gesetz über Naturschutz und Landschaftspflege (Bundesnaturschutzgesetz – BNatSchG)

11.

§-s 20 ( 9 ) on sätestatud:

12.

§-s 26 on sätestatud:

3.

Baieri liidumaa 23. veebruari 2011. aasta loodus- ja maastikukaitse- ning virgestustegevuse seadus (Bayerisches Gesetz über den Schutz der Natur, die Pflege der Landschaft und die Erholung in der freien Natur (Bayerisches Naturschutzgesetz – BayNatSchG, edaspidi „BayNatSchG“))

13.

§ 12 lõikes 1 ( 11 ) on märgitud:

14.

§-s 18 on sätestatud:

15.

§‑s 51 on sätestatud:

4.

Rosenheimi maakonna 10. aprilli 2013. aasta määrus maastikukaitseala „Inntal Süd“ kohta (Verordnung des Landkreises Rosenheim über das Landschaftsschutzgebiet „Inntal Süd“)

16.

Selle määruse ( 12 ) § 1 näeb ette, et „[…] Inni jõe voolusäng, kaasa arvatud valgala ja lammid, on kaitstud“.

17.

Kaitse-eesmärgi kohta on §-s 3 sätestatud:

18.

Vastavalt §-le 4, mis käsitleb keelde, on „[m]aastikukaitsealal […] keelatud kõik tegevused, mis muudavad maastiku olemust või on taotletud kaitse‑eesmärgiga vastuolus (§ 3)“.

19.

§-s 5 on märgitud:

20.

Maksuvabastuste kohta on artiklis 7 sätestatud:

II.

Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused

21.

Landkreis Rosenheim (Rosenheimi maakond, Saksamaa) kiitis määruse Inntal Süd heaks, jõustumisega alates 27. aprillist 2013, ilma selle keskkonnamõju strateegiliselt hindamata ega selliseks hindamiseks eelhindamist tegemata.

22.

Määrus kaitseb 4021 hektari suurust pindala, mis on ligikaudu 650 hektari võrra väiksem kui ala, mis oli kaitstud varasemate, 1952. ja 1977. aasta normidega, mis tunnistati täielikult või osaliselt kehtetuks.

23.

Bund Naturschutz in Bayern e.V. (edaspidi „Bund Naturschutz“) on keskkonnaühendus, mis osales määruse Inntal Süd väljatöötamises. Kuna ta määruse sisuga ei nõustunud, vaidlustas ta selle Bayerischer Verwaltungsgerichtshofis (Baieri liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa), kes jättis tema nõude vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

24.

Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) peab tegema otsuse esimese astme kohtulahendi peale esitatud kassatsioonkaebuse kohta.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on kassatsioonkaebus riigisiseste õigusnormide alusel vastuvõetamatu. Mis õiguspärasuse kontrolli nõudesse puutub, siis ei saa kaebaja väita, et ühtki seadust oleks rikutud, mistõttu tema väidetel ei ole piisavalt alust. See nõue on vastuvõetamatu, kuna määrus Inntal Süd ei ole otsus ja riigisisese õiguse kohaselt ei kehti selle suhtes keskkonnamõju strateegiline hindamise ega eelhindamise tegemise kohustust.

26.

Ta lisab, et eelotsuse küsimustele antavad vastused võivad aga viia Bund Naturschutzi nõuete rahuldamiseni.

27.

Esimese kahe küsimuse ese on selgitada, kas vastavalt KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile a oli määruse suhtes keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik. Kui see on nii, siis oleks kaebus vastuvõetav ja tuleks ka sisuliselt rahuldada: kohus peaks kindlasti määruse Inntal Süd kehtetuks tunnistama, kuna üks selle vastuvõtmise menetluse vajalik etapp on ära jäetud.

28.

Ka kolmas küsimus, mis puudutab KSH-direktiivi artikli 3 lõiget 4, on kohtuasja lahendamise seisukohast oluline. Kui määrusega Inntal Süd luuakse raamistik projektidele tulevase nõusoleku saamiseks selle õigusnormi tähenduses, siis oleks Rosenheimi maakond pidanud riigisisese õiguse kohaselt selle määruse suhtes läbi viima eelhindamise ja seega üksikjuhtumi uurimise KSH-direktiivi artikli 3 lõike 5 tähenduses. Sellisel juhul oleks hagi vastuvõetav ja põhjendatud, mistõttu määrus tuleks kehtetuks tunnistada.

29.

Selles kontekstis esitabki Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Bund Naturschutz, Rosenheimi maakond, Landesanwaltschaft Bayern, Saksamaa, Tšehhi ja Iiri valitsus ning Euroopa Komisjon. Kõik peale Tšehhi valitsuse osalesid 7. juunil 2021 toimunud kohtuistungil.

III.

Õiguslik hinnang

A.

Esimene ja teine eelotsuse küsimus

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellised õigusnormid nagu vaidlusalune määrus kujutavad endast kava või programmi, mille suhtes kehtib keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustus.

32.

Kohtuotsuses Aalteri ja Nevele tuulepargid tegi Euroopa Kohus muu hulgas need avaldused:

33.

KSH-direktiivi kohaldamisala reguleerivad õigusnormid on sätestatud peamiselt kahes omavahel seotud artiklis:

–

Artikli 2 punktis a on määratletud kumulatiivsed nõuded, millele peavad kavad ja programmid vastama selleks, et direktiiv oleks neile kohaldatav: a) et „need on koostanud ja/või võtnud vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või need on koostanud asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu“; ja b) neid nõutakse riigisiseste õigus- või haldusnormidega.

–

Artikli 3 lõike 2 punktis a on nimetatud tingimused nende kavade ja programmide hulgast tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide kindlaks tegemiseks, mille suhtes tuleb sellest tulenevalt teha keskkonnamõju strateegiline hindamine: a) need on koostatud teatud valdkonnas ja (tundlikul) majandustegevusalal ning b) vajadus, et nendega „luuakse“ raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele.

34.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõige 4 laiendab keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustust kavadele ja programmidele, mis ei ole tundlikud, kuid millel on oluline keskkonnamõju. Neid kavasid ja programme käsitleb kolmas eelotsuse küsimus.

35.

Nende sätete koostoimest tulenevad tegelikult neli tingimust, mida ma analüüsin selleks, et teha kindlaks, kas sellised kohalikud õigusnormid nagu määrus Inntal Süd on kava või programm, mis kuulub KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a alla.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeldus on, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades „kujutab see määrus endast kava või programmi [KSH‑direktiivi] artikli 2 punkti a tähenduses“ ( 14 ). Nagu ma selgitan, jagan ma seda seisukohta.

1.

Kava või programmi on koostanud või vastu võtnud liikmesriigi ametiasutus

37.

Esimene tingimus, mille hindamine tavaliselt tõlgendamisprobleeme ei tekita, on, et õigusnormid on vastu võtnud või koostanud liikmesriigi riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi ametiasutus.

38.

Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud asjaolu, et määruse võttis vastu Saksamaa kohalik asutus, nimelt Rosenheimi maakond.

2.

Õigus- või haldusnormidega ette nähtud kavad või programmid

39.

KSH‑direktiivi artikli 2 punkti a teise taande kohaselt on selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad liikmesriigi ametiasutuste poolt vastu võetud kavad või programmid need, „mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ või haldusnormidega.

40.

Alates kohtuotsusest Inter‑Environnement Bruxelles jt tuleb pidada selle direktiivi tähenduses ja kohaldamisel „nõutavaks“ kavasid ja programme, mille vastuvõtmine toimub riigisiseste õigus- või haldusnormide alusel, millega määratakse kindlaks nende vastuvõtmiseks pädevad asutused ja nende koostamise menetlus. ( 15 )

41.

Selle tõlgendusega luges Euroopa Kohus direktiivi 2001/42 heldelt, mõistes, et see on kehtiv riigisiseste õigus- või haldusnormidega ette nähtud kavade ja programmide suhtes, olenemata sellest, kas nende vastuvõtmine on kohustuslik või vabatahtlik. ( 16 )

42.

Seda kohtupraktikat peeti „küsitavaks“ ja Euroopa Kohtul paluti sõnaselgelt seda muuta kohtuasjas Aalteri ja Nevele tuulepargid.

43.

Selles kohtuasjas keeldus Euroopa Kohus siiski oma varasemat kohtupraktikat muutmast. Ta kinnitas üle, et „[direktiivi] eesmärkide saavutamine satuks aga ohtu, kui [selle] artikli 2 punkti a tõlgendada nii, et direktiivis sätestatud keskkonnamõju hindamise kohustus hõlmab üksnes neid kavasid ja programme, mille vastuvõtmine on kohustuslik. Esiteks, […] ei ole nende kavade või programmide vastuvõtmine sageli üldkohustuslik. Teiseks võimaldaks selline tõlgendus liikmesriigil lihtsalt eirata keskkonnamõju hindamise kohustust, jättes sihilikult sätestamata, et pädevad asutused on kohustatud sellised kavad või programmid vastu võtma“ ( 17 ).

44.

KSH‑direktiivi artikli 2 punkti a teist taanet tuleb seega tõlgendada „nii, et [selle] direktiivi tähenduses ja kohaldamisel on „nõutavad“ sellised kavad ja programmid, mille vastuvõtmist reguleerivad liikmesriigi õigusnormid, millega määratakse kindlaks nende vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused ja nende koostamise menetlus“ ( 18 ).

45.

Landesanwaltschaft Bayer palub Euroopa Kohtul veel kord oma kohtupraktikat muuta, ( 19 ) kuid ei esita minu arvates oma seisukoha põhjendamiseks uusi kaalukaid argumente. Eelotsusetaotluse esitanud kohus omakorda ei esita selle aspekti kohta ühtegi küsimust.

46.

Pärast kohtuotsust Aalteri ja Nevele tuulepargid, arvan et Euroopa Kohtu suurkoda on küsimuse lõplikult lahendanud ja et ei ole põhjust seda kohtupraktikat muuta.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ( 20 ) sõnul võeti määrus Inntal Süd vastu BNatSchgGs sisalduvate volitusnormide alusel. Seega on tegemist õigusnormides ette nähtud määrusega, isegi kui selle väljatöötamine ei olnud kohustuslik. Seega vastab see teisele tingimusele, mis on nõutav selleks, et see oleks kava või programm, millele kehtib keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustus.

3.

KSH‑direktiivi alla kuuluva (tundliku) majandussektori kohta koostatud kava või programm

48.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a on märgitud, et kui selle artikli lõikest 3 ei tulene teisiti, tuleb „hinnata[…] kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju […] mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas“.

49.

Euroopa Kohtu sõnul on „[d]irektiivi 2001/42 artiklis 3 […] konkreetse kava või programmi keskkonnamõju hindamise kohustus ette nähtud tingimusel, et selles sättes nimetatud kava või programm on tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga […]. Konkreetsemalt tuleb selle direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt süstemaatiliselt hinnata selliste kavade ja programmide keskkonnamõju, mis on koostatud kindlaksmääratud valdkondades ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud direktiivi 2011/92 I ja II lisas […]“ ( 21 ).

50.

Need on keskkonna seisukohast tundlikud sektorid – nagu nähtub keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisast ning direktiivist 92/43/EMÜ –, ( 22 ) mille suhtes kohaldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist süstemaatiliselt. ( 23 )

51.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul rakendati määrus Inntal Süd (looduskaitse ja maastikukaitse) sektoris, mis ei vasta KSH‑direktiivi artikli 5 nõuetele ega kuulu seetõttu direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a nimetatud sektorite hulka. ( 24 )

52.

Lisaks on Euroopa Kohus väheseid kordi avaldanud seisukohta nõude kohta, et [kavad ja programmid] peavad olema „koostatud“ konkreetse sektori kohta, mistõttu palub asja menetlev kohus, et Euroopa kohus lahendaks küsimuse:

–

kas „koostamine“ eeldab erilist ja eesmärgipärast suunamist mõnele KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a täpsustatud sektoritest või

–

kas piisab sellest, et kavadel ja programmidel on tegelikult mõju nendele sektoritele (käesolevas kohtuasjas: põllumajandus, metsakasvatus ja maakasutus), isegi kui need on koostatud mõne teise selles sättes nimetamata sektori jaoks (käesolevas kohtuasjas: looduskaitse ja maastikukaitse). ( 25 )

53.

On tõsi, et Euroopa Kohus ei ole selle tingimuse analüüsimisel paistnud eriti nõudlik, et lahendada küsimus, kas kava või programmis jaoks on enne vastuvõtmist nõutav keskkonnamõju strateegiline hindamine. Piisab sellest, et kava või programm puudutab, mõjutab ühte nendest sektoritest, on sellega seotud või avaldab mõju ühele nendest sektoritest, selleks et pidada seda selle sektori kohta koostatuks, kui see kuulub KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a nimetatud sektorite hulka. ( 26 )

54.

Euroopa Kohus tõlgendas selles artiklis loetletud tundlikke sektoreid ka laialt. Konkreetselt:

–

ta kinnitas, et asjaolu, et selles sättes on nimetatud nii „planeerimist“ kui ka „maakasutust“, viitab sellele, et „antud valdkonna puhul ei ole piirdutud üksnes maakasutusega kitsas tähenduses ehk siis maa-ala tsoonideks jagamise ja nende tsoonides sees lubatud tegevuste määratlemisega, vaid et selle valdkonnaga on kaetud tunduvalt laiem spektrum“ ( 27 ).

–

Ta tõlgendas, et selline asularuumi üksuste ümberjaotamise piirkonna kehtestamise määrus, mis võimaldab asulaplaneerimis- ja ehituseeskirjadest kõrvale kalduda, kuulub KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 alapunkti a tähenduses „asulaplaneerimise või maakasutuse“ valdkonda. ( 28 )

–

Ta märkis, et presidendi dekreet, milles kehtestatakse mäemassiivi ja linnapargi piirkonna kaitsemeetmed ( 29 ) ja mille artiklis 1 on muu hulgas märgitud, et selle eesmärk on „maastikukaitse“, nõuab keskkonnamõju strateegilist hindamist ( 30 ).

55.

Minu arvates ei takista miski koostada riigisiseseid meetmeid, mille eesmärk on kaitsta loodust ja maastikku, KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a määratletud tundlike sektorite suhtes, isegi kui nende eesmärk ei ole nende sektorite kaitse otseselt ja konkreetselt, vaid kaudselt. Seega, kui ülejäänud nõuded on täidetud, on vastavate kavade ja programmide vastuvõtmiseks üldjuhul nõutav keskkonnamõju strateegiline hindamine.

56.

Komisjon väidab oma kirjalikes seisukohtades, et KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punkt a sisaldab ammendavat loetelu konkreetsetest sektoritest, mida ei saa pikendada ega laiendada teistele sektoritele, mida ei ole sõnaselgelt nimetatud, kuna see oli seadusandja tahe. ( 31 )

57.

Euroopa Kohtu otsustes ei ole lisatud sellesse ammendavasse loetellu uusi tundlikke sektoreid. Need piirduvad selles loetelus nimetatud sektorite mittekitsendava tõlgendamisega ega nõua, et kava või programm oleks koostatud otsese ja sõnaselge suunaga ühele või mitmele nimetatud sektorile, vaid piisab sellest, et need puudutavad sektoreid, on nendega seotud või mõjutavad neid.

58.

Ma nõustun Euroopa Kohtu tõlgendusega ja ma ei näe põhjust teha ettepanekut seda kohtupraktika suunda muuta.

59.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a sõnastus toetab selle sätte sellist tõlgendust. Mitmes keeleversioonis on kasutatud terminoloogiat, mis kinnitab selle kohaldamist tundlike sektorite kohta koostatud kavade ja programmide suhtes. ( 32 ) See sõnakombinatsioon võimaldab tõlgendada teksti nii, et kava või programm ei pea olema suunatud sõnaselgelt ja ainult ühele neist valdkondadest, piisab, kui see üht neist oluliselt mõjutab.

60.

Vastupidi sellele, mida väidavad Saksamaa, Iiri ja Tšehhi valitsus, ei eelda selline tõlgendus KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaldamisala põhjendamatut laiendamist selle artikli lõike 4 kahjuks. Minu arvates püütakse sellega vältida seda, et liikmesriigid pääseksid keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustustest tundlikke sektoreid puudutavates kavades ja programmides, sõnastades need teistsuguse terminoloogiaga, märkides näiteks, et need on suunatud looduse- ja maastikukaitsele.

61.

Tegelikult lähtuvad vastuväited selles aspektis teatavast terminoloogilisest ebaselgusest: looduse- ja maastikukaitse ei ole otseses mõttes sektor, mida võiks võrdsustada KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a konkreetselt loetletud sektoritega. Kui selline samastamine oleks võimalik, oleks tegemist hermeneutilise reegliga inclusio unius, exclusio alterius, ja selle väidetava sektori puudumine loetelust võrduks tõepoolest selle väljajätmisega.

62.

Tegelikult hõlmavad sättes loetletud sektorid siiski väga konkreetseid tegevusvaldkondi (põllumajandus, kalandus, transport, energeetika, telekommunikatsiooni jne), samas kui looduse ja maastiku kaitse on läbiv eesmärk, mis võib iseenesest ajendada ja õigustada meetmeid, mis mõjutavad rohkem või vähem otseselt igaühte nendest tundlikest sektoritest.

63.

Ma ei näe põhjust, miks võiks KSH‑direktiivi artikli 5 lõike 1 nõudeid „kohandada“ ( 33 ) loetletud sektorite kavadele ja programmidele, mitte aga määrusele, mis on otseselt suunatud looduse ja maastiku kaitsele ning mõjutab neid kaudselt. Minu arvates ei takista miski koostamast aruannet, milles määratletakse, kirjeldatakse ja hinnatakse looduse ja maastiku kaitseks mõeldud kava või programmi rakendamisega keskkonnale tõenäoliselt kaasnevat olulist mõju. ( 34 )

64.

Määrus Inntal Süd, mis kaitseb loodust ja maastikku ühes Baieri õiguses ettenähtud aladest (mis hõlmavad ligikaudu 30% selle liidumaa territooriumist), mõjutab samal ajal mõnda eespool nimetatud tundlikest sektoritest.

65.

Bund Naturschutz väidab, et sellel on mõju „maakasutusele“, mis on KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a sõnaselgelt nimetatud sektor. Määrus kehtestab muu hulgas ehitustööde teostamise ning põllumajandus- ja metsandustegevuse eeskirjad, nii et seos „maakasutusega“ (sealhulgas „maa- ja asulaplaneerimisega“) näib vaieldamatu. ( 35 )

66.

Määrusega kehtestatakse eelneva haldusloa nõue lõputu hulga tegevuste jaoks kaitsealal. ( 36 ) Need load kaitsevad maad teatud tüüpi kasutuste eest ja kujutavad endast minu arvates maakasutuse meetmeid ja maa- ja asulaplaneerimise meetmeid: kordan, et need mõlemad sektorid on KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis a loetletud.

67.

Konkreetselt määruse § 5 näeb ette loa vajalikkuse hoonete ehitamiseks, ( 37 ) vee majandamiseks, ( 38 ) rohumaade säilitamiseks ( 39 ) või metsa majandamiseks ( 40 ), muude tegevuste hulgas ( 41 ).

4.

Kava või programm, millega luuakse võrdlusraamistik keskkonnamõju hindamise direktiivi alla kuuluvatele projektidele tulevase loa saamiseks

68.

Lisaks sellele, et kava või programm on koostatud teatavate tundlike sektorite jaoks, tuleb selle suhtes vastavalt KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile a tingimata läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine, kui kava või programm kehtestab raamistiku tulevase loa saamiseks keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projektidele. ( 42 )

69.

See artikkel nõuab seega, et selleks et kavadele ja programmidele kohaldataks keskkonnamõju strateegilist hindamist, on vaja:

a)

Kava või programm, mis näeb ette keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projektide lubamise

70.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 järgi hõlmab termin „projekt“:

–

ehitiste või muude käitiste püstitamist või kavade teostamist,

–

muud sekkumist looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamist.

71.

Sõna „projekt“ [eelkõige keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a esimeses taandes] esitatud määratluses tähendab töid või sekkumisi, mis muudavad kohta füüsiliselt. ( 43 )

72.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata projektidel, mis võivad „muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada“, nagu need on määratletud direktiivi artiklis 4, mis viitab direktiivi I ja II lisas loetletud projektidele. ( 44 )

73.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 koostoimest ilmneb, et I lisas loetletud projektidel on nende olemuse tõttu oluline keskkonnamõju ning nende keskkonnamõju tuleb tingimata hinnata. ( 45 )

74.

II lisas loetletud projektide puhul otsustavad liikmesriigid, kas nende puhul hinnatakse keskkonnamõju üksikjuhtumi uurimisega või eelnevalt kehtestatud künniste või tingimuste alusel.

75.

Määrus Inntal Süd sisaldab sätteid tegevuste kohta, mis ei kuulu eespool esitatud keskkonnamõju hindamise direktiivi mõiste „projekt“ alla, koos tegevustega, mis selle mõiste alla kuuluvad.

76.

Nagu nimelt komisjon märgib, ( 46 ) hõlmab määrus tegevusi, milleks on küll vaja eelnevat ametlikku luba, kuid mis ei kuulu mõiste „projekt“ alla. ( 47 ) Ükski neist ei hõlma ehitustööde või muude käitiste või objektide teostamist ega ka füüsilist sekkumist keskkonda ja maastikku. Need ei vasta seega keskkonnamõju hindamise direktiivi „projekti“ mõistele ja nende vastuvõtmise norm ei nõua seetõttu eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist.

77.

Määrus Inntal Süd näeb siiski samal ajal ette, et luba on vaja kaitsealal muude tegevuste tegemiseks, mis seevastu kuuluvad keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projektide hulka. Nii on see mitmes selle direktiivi artiklites 4 ja 5 kirjeldatud tegevuse puhul. ( 48 ) Tuletan ühtlasi meelde, et selline on ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang. ( 49 )

78.

Viimati nimetatud tegevused (milleks on määruse § 5 alusel nõutav luba) kuuluvad – kordan – ilma raskusteta keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas nimetatud projektide hulka. ( 50 )

79.

Lisaks viitab määruse artikli 5 lõike 1 punkt 1 loa vajalikkusele „mis tahes laadi objektide ehitamiseks, muutmiseks või nende sihtotstarbe muutmiseks,[ ( 51 )] isegi kui nende jaoks ei ole ehitusluba vaja“. Nendele objektidele on viidatud mitut liiki projektides, mis on loetletud keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas.

80.

Kokkuvõttes võiks määrust Inntal Süd põhimõtteliselt kvalifitseerida ühe kava või programmina, mis näeb ette loa saamise keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas ette nähtud projektidele, nii et nende jaoks on vaja eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist.

81.

Järgmine samm on kontrollida, kas määrus sisaldab lisaks võrdlusraamistikku keskkonnamõju hindamise direktiivi alla kuuluvatele projektidele tulevase loa saamiseks.

b)

Kava või programm, millega luuakse raamistik projektidele nõusoleku saamiseks

82.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punkt a nõuab, et kava või programmiga loodaks raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas.

83.

See tingimus tekitabki keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisel kõige rohkem raskusi. Nagu ma sel ajal märkisin, „nõue[…], et need kavad ja programmid peavad sisaldama õiguslikku raamistikku olulise keskkonnamõjuga projektidele hiljem loa andmiseks […] ongi võtmeelement, mis määrab ära KSH‑direktiivi õige kohaldamisala, sekkumata seejuures liigselt liikmesriikide seadusandlikku tegevusse“ ( 52 ).

84.

Sõnakombinatsioonis „millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele“ ei ole viidatud riigisisesele õigusele. Seega tuleb liidu territooriumil tõlgendada liidu õiguse autonoomset mõistet ühetaoliselt. ( 53 )

85.

Kava või programm loob raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis kuuluvad keskkonnamõju hindamise direktiivi alla, kui need on „akti[d], mis asjaomase sektori suhtes kohaldatavaid eeskirju ja kontrollimenetlusi määratledes kehtesta[vad] tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja selle või nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogumi“ ( 54 ).

86.

Selliselt tagatakse olulist keskkonnamõju põhjustavate spetsifikatsioonide keskkonnamõju hindamine ( 55 ) normatiivses järjestuses; vastupidi, see väldib seda, et eraldi kindlaks määratud kriteeriumid või tingimused panevad keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse.

87.

Euroopa Kohus on täpsustanud, et „kriteeriumide ja tingimuste arvestatavat kogumit“ tuleb mõista kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt. Selleks et kava või programmi jaoks, mis kogumi moodustab, oleks nõutav keskkonnamõju strateegiline hindamine, piisab sellest, et see kogum on arvestatava suurusega. Nii takistatakse ka KSH‑direktiivis märgitud kohustustest kõrvale hoidmise võimalike strateegiate kasutamist, näiteks meetmete osadeks jagamise teel, vähendades nii selle direktiivi kasulikku mõju. ( 56 )

88.

Riigisiseste õigusnormidega luuakse keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas ette nähtud projektide väljatöötamise raamistik üksnes siis, kui see raamistik on nende projektide jaoks sobiv. ( 57 )

89.

Ei ole vaja, et kava või programm näeksid projektid sõnaselgelt ja üksikasjalikult ette, kuid minu arvates on tingimata vajalik, et neil oleks piisavalt palju kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta nende sisu, väljatöötamise ja rakendamise kindlaksmääramisel.

90.

Teisisõnu võib kaval või programmil olla oluline keskkonnamõju ja see nõuab eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist, kui nad kehtestavad sätted nende projektide asukoha, omaduste, mõõtmete, toimimise tingimuste või vahendite eraldamise kohta projektides.

91.

Selle kohtupraktika kohaselt loovad nad raamistiku tulevaseks projektidele loa andmiseks, kuna need sisaldavad olulist hulka väljatöötamise kriteeriume ja tingimusi, muu hulgas:

–

Vallooni õigusnorm, mis käsitleb eelkõige „tehnilisi norme, käitamistingimusi (eeskätt stroboskoopiline efekt), õnnetuste ja tulekahju ärahoidmist (muu hulgas tuulegeneraatori peatamine), helitugevuse määrasid, taastamist ning tuulegeneraatorite garanteerimist“ ( 58 ).

–

Flandria piirkonna õigusnormid (määrus ja ringkiri) tuulegeneraatorite paigaldamist ja käitamist käsitlevate sätetega, sealhulgas meetmed, mis puudutavad tuuleparkide varjuheidet, ohutust ja mürataset. ( 59 )

–

Linnaplaneerimise määrus (pealinna Brüsseli määrus), mis sisaldas teatavaid ettekirjutusi kinnisvaraprojektide teostamiseks, ja normid, mida kohaldatakse kõigi ehitiste suhtes, st hoonete suhtes, olenemata nende liigist, ning kogu nende vahetut ümbrust, sealhulgas „avatud alasid“ ja „transiiditsoone“, olenemata sellest, kas need on eraõiguslikud või üldsusele ligipääsetavad. ( 60 )

92.

Nii loodi kohtuasjades D’Oultremont jt, Inter-Environnement Bruxelles jt ning Aalteri ja Nevele tuulepargid Euroopa Kohtu analüüsitud kavades ja programmides projektide heakskiitmise raamistikud ning seetõttu nõuti enne nende vastuvõtmist keskkonnamõju strateegilist hindamist.

93.

Kas sama kehtib määruse Inntal Süd kohta? Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii ja kas sellel määrusel on märkimisväärne hulk kriteeriume, mida kohaldatakse direktiivi 2001/42 I ja II lisas ette nähtud projektide sisu, väljatöötamise menetluse ja rakendamise kindlaksmääramisel. Näib, et eelotsusetaotluses ta annab teada, et see nii ei ole, ja põhjustel, mille ma järgnevalt esitan, jagan ma sisuliselt tema seisukohta.

94.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas määrus Inntal Süd loob tõepoolest projektide väljatöötamise võrdlusraamistiku. Tema hinnangul ei sisalda see määrus „erinorme projektidele loa andmise kohta [ega reguleeri projektidele loa andmist (konkreetses sektoris)], vaid selle ülesanne on eelkõige takistada projektide elluviimist või vähemasti tagada nende elluviimine looduskaitsega kooskõlas oleval viisil“ ( 61 )

95.

Euroopa Kohtule selles kohtuasjas esitatud teave kinnitab seda hinnangut.

96.

Esiteks, Inntal Süd (§ 4) keelab kaitsealal kõik ala olemust muutvad või kaitse-eesmärgiga vastuolus olevad aktid. Näib, et see üldine keeld langeb kokku föderaaltasandil ette nähtud keeluga, mis on ette nähtud looduskaitseseaduse § 26 lõikes 2, ning see ei sisalda täiendavaid arenguid, mis võimaldaksid kvalifitseerida määruseks kava või programmi, millega määratakse kindlaks projektide väljatöötamise raamistik.

97.

Teiseks on tõsi, et määruse Inntal Süd § 5 näeb kaitsealal tegutsemiseks ette loanõude ja teatavatel juhtudel täpsed piirangud (näiteks § 5 lõike 1 punkti 1 alapunktid a ja c ning § 5 lõike 2 punkti a ja § 5 lõike 1 alapunkt 9). Siiski on enamik keelde ja lube üldist laadi ning nõuavad hilisemaid meetmeid selleks, et need võiksid otseselt määrata keskkonnamõju hindamise direktiivi alla kuuluvate projektide väljatöötamise ja rakendamise tingimused.

98.

Nagu märgib komisjon, ( 62 ) tähendab määruse eeskirjade kindlaks määramata jätmine seda, et määrus ei sisalda erikriteeriume ja -korda projektidele loa andmiseks. Nende projektide väljatöötamiseks on vaja kasutada muid sätteid, mistõttu ei paku määrus üksi keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi alla kuuluvatele projektidele loa andmiseks võrdlusraamistikku.

99.

See, mida ma just selgitasin, ei ole kohtuotsusega CFE vastuolus, pigem vastupidi. Selles kohtuasjas vaidlustatud õigusnormid olid pealinna Brüsseli piirkonna valitsuse dekreet, millega määrati Natura 2000 ala. ( 63 ) Selles nähti hoiu- ja kaitse-eesmärkide saavutamiseks ette üldised ja konkreetsed kaitsemeetmed ja keelud. Selleks kajastas see dekreet teatud valikuid ning oli osa keskkonnakaitseliste meetmete süsteemist, mis hõlmas tulevasi korralduskavasid.

100.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangule ( 64 ) vaatamata leidis Euroopa Kohus, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti, siis „selline määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega liikmesriik määrab erikaitseala ning kaitse-eesmärgid ja teatavad ennetusmeetmed, ei kuulu „kavade ja programmide“ hulka, mille keskkonnamõju hindamine on kohustuslik, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist“ ( 65 ).

101.

Määruse Inntal Süd §-l 5 ja Belgia dekreedi artiklil 15 on palju sarnasusi.

102.

Kokkuvõttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada KSH‑direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a nii, et selle kohaldamisalasse ei kuulu loodus- ja maastikukaitsemäärus, millega nähakse ette üldised keelud (eranditega) ja loakohustused, kuid mis ei kehtesta piisavalt üksikasjalikke eeskirju keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas ette nähtud projektide sisu, väljatöötamise ja rakendamise kohta.

B.

Kolmas eelotsuse küsimus

103.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas KSH‑direktiivi artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selline määrus, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, kujutab endast vähemalt kava või programmi, millel on keskkonnale märkimisväärne mõju muudes sektorites kui need, millele on viidatud selle sätte lõikes 2.

104.

Meenutagem, et KSH‑direktiivi artikli 3 lõige 4 laiendab selle direktiivi kohaldamisala. Vastupidi artikli 3 lõikele 2 ei ole selles automaatselt eeldatav, et teatud kavadel ja programmidel on oluline keskkonnamõju, vaid on nõutav, et liikmesriigid määravad selle kindlaks. Kavad ja programmid, millele see nõue laieneb, on need, millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, kuid mida ei ole artikli 3 lõikes 2 ära toodud.

105.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõikes 4 ette nähtud kohustus sõltub (samamoodi nagu artikli 3 lõike 2 punktis a) sellest, kas asjaomane kava või programm loob raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektide teostamisele. ( 66 )

106.

Kuna ma soovitasin vastata kahele esimesele eelotsuse küsimusele nii, et niisugune määrus, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, ei määratle tulevikus projektidele loa andmise raamistikku, pean järeldama, et see määrus ei kuulu ka kavade ja programmide mõiste alla teistes sektorites, mille puhul KSH‑direktiivi artikli 3 lõige 4 nõuab eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist.

107.

KSH‑direktiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud kavad ja programmid tundlikes sektorites, nagu kavad ja programmid teistes sektorites, mis ei ole tundlikud, kuid millel on keskkonnamõju, peavad looma konkreetsete projektide heakskiitmise ja teostamise raamistiku. Leian, et selles punktis esineb nende kahe kava- ja programmiliigi vahel kokkulangevus.

108.

Sel põhjusel ei oleks loogiline tagasi lükata väidet, et määrus Inntal Süd sisaldab raamistikku projektide elluviimiseks tundlikes sektorites ja samal ajal möönda, et mittetundlike sektorite puhul see hõlmab seda raamistikku.

C.

Võimalik Euroopa Kohtu otsuse kehtivuse ajaliselt piiramine

109.

Landesanwaltschaft Bayern ja Saksamaa valitsus soovivad, et Euroopa Kohus piiraks oma otsuse mõju, kui ta otsustab, et määrus Inntal Süd nõuab eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist: selle ajalist mõju tuleks piirata või KSH‑direktiivi esimuslikkuse välistav mõju peatada, samuti ajutiselt.

110.

Eespool öeldut arvestades leian, et keskkonnamõju strateegiline hindamine enne niisuguse õigusnormi nagu määrus Inntal Süd vastuvõtmist ei ole kohustuslik. Neil asjaoludel on Landesanwaltschaft Bayerni ja Saksamaa valitsuse õiguslünga kartused asjatud.

111.

Seega ei ole tingimata vaja uurida Euroopa Kohtu tõlgendava kohtuotsuse mõju piiramist või KSH‑direktiivi esimuslikkuse välistava mõju peatamist riigisisese õigusnormi suhtes, mis on sellega vastuolus.

112.

Juhuks kui Euroopa Kohus aga minu seisukohta ei jaga ja otsustab, et niisugune norm nagu määrus Inntal Süd nõuab eelnevat keskkonnamõju strateegilist hindamist, analüüsin siiski teise võimalusena võimalusi kohtuotsuse mõju piirata.

113.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et Saksamaa Liitvabariigis on seni asutud seisukohale, et loodus- ja maastikukaitsealadele, sealhulgas erikaitsealadele direktiivi 92/43 ( 67 ) tähenduses, ei pea tingimata kehtima eelneva keskkonnamõju strateegilise hindamise nõue. Ta lisab, et:

–

Kui Euroopa Kohus peaks sätestama liidu õigusest tuleneva kohustuse viia läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine või vähemalt viia liikmesriigi õiguse kohaselt läbi eelhindamine, siis on tõenäoline, et mitmes pärast KSH‑direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ehk pärast 21. juulit 2004 kaitsealade määramises on rikutud menetlusnorme.

–

Vastavalt riigisisesele õigusele tähendab selline eeskirjade eiramine põhimõtteliselt vastava õigusnormi kehtetust. ( 68 ) Seega võiks keskkonnamõju strateegilise hindamise või eelhindamise kohustus „Saksamaal saavutatud looduse- ja maastikukaitse taset märkimisväärselt vähendada“ ( 69 ).

114.

Nende järelduste põhjal ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski taotleda Euroopa Kohtu (tulevase) otsuse mõju piiramist. Tema vaikimine selles küsimuses on minu arvates oluline märk sellest, et sellise piirangu õigustamiseks ei ole ilmnenud piisavaid põhjuseid. ( 70 )

115.

Landesanwaltschaft Bayern ja Saksamaa valitsus rõhutasid kohtuistungil vastupidi, milliseid negatiivseid tagajärgi tooks keskkonnakaitsele loodus- ja maastikukaitsealade kehtetuks tunnistamine, korrates oma nõuet, mida nad väljendasid juba menetluse kirjalikus etapis. ( 71 )

116.

Selle olukorra lahendamiseks tegi Bund Naturschutz kohtuistungil ettepaneku KSH‑direktiivi esialgsele looduskaitsealade määramisele mitte kohaldada, millel oleks positiivne mõju. Direktiivi kohaldataks ainult nende alade hilisematele muutmisele, kuna need vähendaksid keskkonnakaitset.

117.

Ma ei nõustu selle lahendusega. KSH‑direktiiv ei tee eelneva keskkonnamõju strateegilise hindamise nõudmisel vahet kavade ja programmide algsel vastuvõtmisel ja hiljem muutmisel. Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise nõue kehtib ka nende kavade ja programmide suhtes, millel on keskkonnale positiivne mõju. ( 72 )

118.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohus leidis, et kuna „direktiivis 2001/42 puuduvad sätted, mis käsitlevad selles ettenähtud menetlusnormide rikkumise tagajärgi, siis on liikmesriikide ülesanne võtta oma pädevuse raames kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et kõikide „kavade“ või programmide“ suhtes, millel võib olla „oluline keskkonnamõju“ direktiivi 2001/42 tähenduses, viidaks enne nende vastuvõtmist läbi keskkonnamõju hindamine vastavalt selles direktiivis sätestatud menetluseeskirjadele ja kriteeriumidele“ ( 73 ).

119.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb samuti, et lojaalse koostöö põhimõtte (ELL artikli 4 lõige 3) kohaselt on liikmesriigid kohustatud kõrvaldama liidu õiguse sellise rikkumise õigusvastased tagajärjed. Seepärast on liikmesriigi pädevatel asutustel, sealhulgas kohtutel, kellele on esitatud kaebus riigisisese õigusakti peale, mis on liidu õigusega vastuolus, kohustus võtta oma pädevuse piires kõik vajalikud meetmed keskkonnamõju strateegilise hindamise ärajätmise heastamiseks. ( 74 )

120.

Selle üldise kohustuse kohaselt peaks liikmesriigi kohus ilma keskkonnamõju strateegilise hindamiseta, KSH‑direktiivi rikkudes vastu võetud kava või programmi peatama, tühistama või kohaldamata jätma, et rakendada liidu õiguse esimuslikkust. Veelgi enam, sama tuleks teha nendel põhinevate projektilubadega. ( 75 )

1.

Eelotsuse mõju ajaline piiramine

121.

Otsustel, mille Euroopa Kohus eelotsusetaotluse alusel tõlgendamise kohta teeb, on õiguslikud tagajärjed alates tõlgendatava liidu õigusnormi jõustumisest. ( 76 )

122.

Euroopa Kohus lubab sellest reeglist erandit teha vaid väga piiratud juhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale sisemiselt omasele õiguskindluse üldpõhimõttele. See eeldab asjaomaste isikuteringi heausksust ja tõsiste häirete ohtu, kusjuures tõendamiskoormis lasub riigil, kes neile tugineb. ( 77 )

123.

Landesanwaltschaft Bayerni ja Saksamaa valitsuse argumendid vaidlusaluse määruse vastuvõtmise kohta ei tundu mulle nende nõuete põhjendamiseks piisavad.

124.

Alates KSH‑direktiivi artiklite 2 ja 3 tõlgendusest, mille andis Euroopa Kohus 2012. aasta kohtuotsuses Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne, oli vähemalt ette nähtav, et kaitsealasid reguleerivaid Saksa õigusnorme võib nende sisu arvestades kvalifitseerida kavadeks ja programmideks, mille suhtes kehtib eelneva keskkonnamõju strateegilise hindamise nõue, isegi kui riigisisesed õigusnormid seda ei nõua.

125.

Samuti oli ettenähtav, et Euroopa Kohus leiab, et mitte ainult kavade ja programmide puhul, millel on negatiivne mõju keskkonnale, vaid ka positiivse mõjuga kavade ja programmide suhtes (nagu need, millega määratakse kindlaks looduskaitsealad), tuleb kohaldada keskkonnamõju strateegilist hindamist. ( 78 )

126.

See, et komisjon ei ole Saksamaa Liitvabariigi vastu esitanud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi (sest ei ole enne loodus- ja maastikukaitsealade kohta kavade ja programmide vastuvõtmist teinud keskkonnamõju strateegilist hindamist), ei ole iseenesest põhjus tugineda Saksamaa ametiasutuste heausksusele.

127.

Põhjused, mille need ametiasutused esitasid, et väita, et loodus- ja maastikukaitsealade eeskirjade tühistamine põhjustaks eo ipso Saksamaal „katastroofilisi“ tagajärgi, nagu mõni kohtuistungil sõna võtnutest kinnitas, ei ole minu arvates samuti määravad. Nende põhjuste vastu räägivad:

–

esiteks, et määruse Inntal Süd mõju puudumine võib avaldada keskkonnale koguni positiivset mõju, kui see nõuaks – nagu väidab Bund Naturschutz – eelneva määruse kohaldamist, mis suurendaks seni kehtinud kaitseala, mida viimane määrus vähendas;

–

teiseks võimaldab valdkondlike õigusaktide ülejäänud osa säilimine selle ala ja kõigi analoogsete alade puhul halduskontrolli suure osa tegevuste üle, millel võib olla keskkonnamõju.

2.

Direktiivi 2001/42 esimuslikkuse välistava mõju selle direktiiviga vastuolus oleva riigisisese õigusnormi suhtes ajutine peatamine

128.

Euroopa Kohus on tunnistanud, et erandlikel juhtudel ja õiguskindlusest tulenevatel ülekaalukatel põhjustel [võib] ajutiselt peatada välistava mõju, mis on liidu õiguse sättel sellega vastuolus oleva riigisisese õiguse suhtes. ( 79 )

129.

See eesõigus on jäetud ainult Euroopa Kohtule endale, kelle kohtupraktikast tuleneb:

–

see, kui liikmesriikide kohtutel oleks õigus kas või ajutiselt pidada siseriiklikke sätteid esimuslikuks liidu õiguse suhtes, millega need sätted on vastuolus, kahjustaks liidu õiguse ühetaolist kohaldamist; ( 80 )

–

kui riigisisene õigus seda lubab, võib liikmesriigi kohus erandkorras ja pärast juhtumipõhist uurimist KSH‑direktiivi kohustusi rikkudes vastu võetud riigisisese õigusnormi õigusvastasuse tuvastamise ajalist kehtivust piirata.

130.

Vaidluspooled on eriarvamusel küsimuses, kas Saksa õigus lubab looduskaitsealasid puudutavaid norme pärast tühistamist ajutiselt säilitada. Landesanwaltschaft Bayern väidab, et ei, ( 81 ) kuid Bund Naturschutzi sõnul lubab eelotsusetaotluse esitanud kohtu praktika sellist ajutist kohaldamist juhul, kui norm on tühistatud vormilistel põhjustel. ( 82 )

131.

Asja menetleva kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas loodus- ja maastikukaitsealade eeskirju on nende kehtetusele vaatamata menetluslikult võimalik ajutiselt säilitada ( 83 ). Kui see nii ei ole, siis ei saa Euroopa Kohtu praktikat esimuslikkuse välistava mõju ajalise piiramise kohta kohaldada.

132.

Juhul kui see on Saksa õiguses lubatud, tuleks veel kontrollida, kas esimuslikkuse ajutine välistamine on põhjendatud ülekaaluka põhjusega, mis on seotud keskkonnakaitsega, ja kas kohtuotsuse Inter-Environnement Wallonie Terre wallonne ülejäänud tingimused on täidetud. ( 84 )

133.

Ülekaalukas üldine huvi, millele Saksamaa ametiasutused tuginevad, seisneb selles, et selle määruse ja teiste samalaadsete eeskirjade kohaldamata jätmine vähendaks keskkonnakaitset.

134.

Minu arvates ei ole täielikult tõendatud, et loodus- ja maastikukaitsealasid käsitlevate määruste võimalik kehtetus või õigusmõju kaotamine ( 85 ) (seetõttu, et nende suhtes ei ole tehtud keskkonnamõju strateegilist hindamist) põhjustaks vääramatult niisuguse ulatusega õigusliku lünga, et see ohustaks keskkonnakaitset. Võiks esitada mitu vastuargumenti:

–

enne keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi jõustumist 2004. aastal eksisteerinud kaitsealasid ei mõjutata;

–

aladel, mis on kaitse alla võetud pärast 2004. aastat, võib ilma eelneva keskkonnamõju strateegilise hindamiseta heaks kiidetud määruste õigusmõju kaotamise (või vajaduse korral tühisuse) vähemalt osaliselt „neutraliseerida“ eelnevate kaitse-eeskirjade kohaldamisega, nagu ma juba märkisin;

–

kuigi – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus hoiatab – ilma eelneva keskkonnamõju strateegilise hindamiseta vastu võetud määrusi, mida ei ole õigel ajal otseselt vaidlustatud, saab vaidlustada kaudselt (õigusvastasuse vastuväide või vastukaebus), ei ole tõendatud, et kohtuotsus, millega see kaebus lõpetatakse, on erga omnes; ( 86 )

–

KSH‑direktiivi sisuga föderaalsed ja liidumaade õigusnormid jäävad kohustuslikuks, võimalusega keskkonnale kahjulikke projekte peatada;

–

kehtima jäävad ka potentsiaalselt keskkonda kahjustava tegevuse valdkondlike õigusaktide alusel kontrollimise mehhanismid, linnaplaneerimise ja ehitus-, veemajandus-, kaevandus-, kaeve- ja mullatöö-, põllumajandus-, metsandus-, turismi- ja muu samalaadse tegevuse eeskirjade rakendamise kaudu.

IV.

Ettepanek

135.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) järgmiselt: