T‑395/19, T‑396/19, T‑405/19, T‑408/19, T‑419/19, T‑423/19, T‑424/19, T‑428/19, T‑433/19, T‑437/19, T‑443/19, T‑455/19, T‑458/19–T‑462/19, T‑464/19, T‑469/19 ja T‑477/19, ei avaldata,
Vt käesoleva ettepaneku punkt 11.
Edaspidi
Lisaks käesolevale apellatsioonkaebusele käsitletakse samal ajal ka apellatsioonkaebust, mille on esitanud veel üks endine Euroopa Parlamendi liige (kohtuasi Poggiolini
Seda mõistet käsitleb käesoleva apellatsioonkaebuse esimene väide ja kohtuasjas C‑408/20 P esitatud apellatsioonkaebuse teine väide. Minu analüüs kõnealuses kahes kohtuasjas on esitatud ühesuguses sõnastuses.
Kättesaadav järgmisel aadressil: https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2018-11/tra-doc-et-div-t-0000-2018-201810296-05_01.pdf.
Vaidlustatud kohtumääruse punktis 3 on täpsustatud, et otsuse nr 14/2018 õiguspärasuse kontrollimine on pooleli Consiglio di giurisdizione della Camera dei deputati (saadikutekoja justiitsnõukogu, Itaalia) menetluses.
Euroopa Parlamendi õigustalitus oli kinnitanud, et otsus nr 14/2018 on nende olukorrale automaatselt kohaldatav; niipea kui Euroopa Parlament on saanud Camera dei deputatilt (saadikutekoda, Itaalia) vajaliku teabe, annab ta apellantidele teada nende pensioniõiguste suuruse uuesti kindlaksmääramisest ja nõuab järgmise 12 kuu jooksul sisse võimaliku vahe; ning nende pensioniõigused määratakse lõplikult kindlaks ametliku aktiga, mille peale on võimalik esitada Euroopa Parlamendi juhatuse
Edaspidi
arvestades Itaalias endistele parlamendiliikmetele makstavate samalaadsete pensionide vähendamist otsusega nr 14/2018 alates 2019. aasta aprillist, kohandatakse nende pensionide suurust tagasiulatuvalt alates neile antakse seisukohtade esitamiseks 30‑päevane tähtaeg, mis hakkab kulgema alates nende teatiste kättesaamisest, ja et selliste seisukohtade puudumisel loetakse nende teatiste tagajärjed lõplikuks ja need hõlmavad muu hulgas 2019. aasta jaanuarist kuni märtsini alusetult saadud summade tagasimaksmist.
Vt käesoleva ettepaneku punkt 16. Ainult ühes kohtuasjas, Emma Allione (kohtuasi T‑396/19), on Euroopa Parlamendi
E. Melandri suri
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 45–48.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 57.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 51, viimane lause.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 52 ja 53.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 56 ja 60.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 61 ja 62.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 66 ja 67.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 69.
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 73 ja 74.
tühistada vaidlustatud kohtumäärus; saata kohtuasi uueks arutamiseks Üldkohtule, ja mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja apellantidelt.
Vt käesoleva ettepaneku punktid 24 ja 25.
esimese võimalusena, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb akti vaidlustatavus selle õiguslikest tagajärgedest, mitte selle lõplikust laadist, seda enam juhul, kui puudub määratletud õiguslik alus, mis eristaks esialgset akti lõplikust aktist. Käsitletaval juhul mõjutasid vaidlusalused teatised alates 2019. aasta aprillist makstud pensionide suurust, ning täiendavalt; et ei olnud selge, et vaidlusalustele teatistele võib järgneda otsuseid, mis ei ole vaid kinnitavat laadi, ning et Euroopa Parlamendi poolt seisukohtadele antud vastuste sisust tulenes, et need on puhtalt kinnitavad, ning et Euroopa Parlament rääkis endale vastu, väites, et ta on kohustatud kohaldama otsust nr 14/2018; et vaidlusaluste teatiste laad ei saa muutuda sõltuvalt sellest, kas on esitatud seisukohti või mitte, samas kui Euroopa Parlamendi otsuse tõttu rakendada otsust nr 14/2018 automaatselt ei ole muud toimingud vajalikud, ning et kuna puudus teave Euroopa Parlamendi vastuse esitamise tähtaja kohta, ei saanud nad oma hagide esitamisega oodata, ja et E. Allione (kohtuasi T‑396/19) esitas oma hagi teda puudutava vaidlusaluse teatise peale kuupäeval, mil Euroopa Parlament oli vastanud tema kirjalikele seisukohtadele, st kuupäeval, mil see akt jõustus.
Vt
Vt
Teatavate vorminõuete mõju puudumise kohta vt
Vt
Vt
Vt
Vt vaidlustatud kohtumääruse punktid 50 ja 51.
seisukohtade kättesaamisel ei peatata vaidlustatud teatiste siduvaid tagajärgi, mis mõjutavad apellantide huve, ja kindlus, et Euroopa Parlament ei saa põhimõtteliselt oma otsust muuta, kuna see on tingimata seotud otsusega nr 14/2018.
Vt käesoleva ettepaneku punkt 40.
Vt
Vt
Vt
C‑635/16 P, edaspidi
Kohtuotsuse Spliethoff’s Bevrachtingskantoor
Vt kohtuotsus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor
Vt kohtuotsus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor
Vt kohtuotsus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor
Vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas
väide on esemetu E. Allione ja L. Torbesi Tegemist peaks olema E. Melandriga, vt käesoleva ettepaneku punkt 18 ja 12. joonealune märkus. lõpuks vastu võetud otsused ei asenda vaidlusaluseid teatisi ning kohtuotsuses Spliethoff’s Bevrachtingskantoor argumendid vaidlustatud kohtumääruse punktide 68 ja 69 kohta on alusetud, kuna Üldkohus eristas selgelt Euroopa Parlamendi lõplikke otsuseid ja muutmisavaldustes nimetatud muid akte, ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ei saa viia selleni, et välistatakse Üldkohtu kodukorra artiklis 86 sätestatud vastuvõetavuse tingimused.
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt kehtib poolte nõuete suhtes põhimõtteliselt nende muutmatuse nõue Vt kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Vt selle kohta täpsustused kohtujurist Sharpstoni ettepanekus kohtuasjas kõnealune artikkel 86 näeb ette, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks, st hagi eseme muutmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata; kuna kõnealuse artikliga 86 tehakse erand muutmatuse põhimõttest, tuleb seda tõlgendada kitsalt, ja hagiavalduse muutmine nõuab, et hageja märgiks ühemõtteliselt ning piisavalt selgelt ja täpselt hagi eseme ning oma nõuded, et Üldkohus ei otsustaks Vt selle vorminõude kohta, mis lisati 2015. aastal Üldkohtu kodukorda, kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas
Vt selle kohta ka kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas
Vt
Vt
Vt käesoleva ettepaneku punktid 55–57.
Üldkohus oleks pidanud lubama neil esitada repliigi parlamendi vastuväite peale, et esitatud muutmisavaldus on vastuvõetamatu, kas otse või teistkordse seisukohtade vahetamise raames, ning Üldkohtu otsused vastuvõetamatuse vastuväidete sisulise liitmise kohta ja Euroopa Parlamendile edastatud dokumentide esitamise taotlused näitavad, et hagide vastuvõetamatus ei olnud ilmselge.
väide on esemetu E. Allione ja L. Torbesi Tegemist peaks olema E. Melandriga, vt käesoleva ettepaneku punkt 18 ja 12. joonealune märkus. Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõikest 6 tuleneb, et Üldkohus võib omal algatusel kontrollida muutmisavalduse vastuvõetavust ilma hagejate seisukohti küsimata, ja Üldkohus võib teha otsuse hagi vastuvõetamatuse kohta igal ajal selle kodukorra artikli 126 alusel ja et varem tehtud menetlusotsustel ei ole mingit mõju.
Vt
Vt
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu lükata tagasi vastuvõetamatuse vastuväide, mille Euroopa Parlament esitas Üldkohtus; saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et see kohus teeks otsuse Carlo Tognoli ja muude apellantide nõuetes tühistada Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.