Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
1. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/7/EL – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Artikli 1 lõiked 1 ja 2 – Kohaldamisala – Artikli 2 punkt 4 – Mõiste „hilinenud maksmine“ – Artikkel 6 – Võlausaldajale võlgade sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamiseks ettenähtud minimaalne kindel summa 40 eurot – Tingimused – Liidu õiguse üldpõhimõte, mis keelab õiguste kuritarvitamise
Kohtuasjas C‑209/25,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis, Poola) 1. juuli 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. märtsil 2025, menetluses
Premium Food Kebab sp. z o.o.
versus
Cydonia sp. z o.o.,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei, S. Rodin, N. Piçarra (ettekandja) ja N. Fenger,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja D. Lutostańska,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Milanowska ja M. Owsiany-Hornung,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1) artikli 6 lõiget 1 ja liidu õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei tohi õigussubjektid tugineda liidu õigusnormidele pettuse või kuritarvituse eesmärgil.
2 Taotlus on esitatud kahe Poola õiguse alusel asutatud äriühingu Premium Food Kebab sp. z o.o (edaspidi „PFK“) ja Cydonia sp. z o.o vahelises kohtuvaidluses seoses PFK nõudega mõista Cydonialt arve hilinenud maksmise tõttu välja kindel summa 40 eurot.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2011/7 põhjendustes 12, 16–19 ja 28 on märgitud:
„(12) Hilinenud maksmise puhul on tegemist lepingu rikkumisega, mille muudavad enamikus liikmesriikides võlgnike jaoks rahaliselt ahvatlevaks hilinenud maksmise suhtes rakendatavad madalad või puuduvad viivisemäärad ja/või aeglane sissenõudmismenetlus. Et sellist suundumust muuta ja hilinenud maksmist vältida, on vaja otsustavat tegutsemist õigeaegse maksmise kultuuri suunas, sealhulgas seda, et viivise nõudmise õiguse välistamist tuleks alati pidada äärmiselt ebaõiglaseks lepingutingimuseks või tavaks. Kõnealune suundumus peaks hõlmama ka erisätete kehtestamist maksetähtaegade ja võlausaldajatele tekitatud kulude hüvitamise kohta ning muu hulgas seda, et sissenõudmiskulude hüvitamise õiguse välistamist tuleks pidada äärmiselt ebaõiglaseks.
[…]
(16) Käesolev direktiiv ei peaks kohustama võlausaldajat hilinenud maksmise eest viivist nõudma. Hilinenud maksmise korral peaks käesolev direktiiv võimaldama võlausaldajal kasutada hilinenud maksete eest viivise nõudmist ilma igasuguse eelneva teate esitamiseta kohustuste täitmata jätmise kohta või muu sarnase teate esitamiseta, milles meenutatakse võlgnikule tema maksekohustust.
(17) Võlgniku makse tuleks lugeda viivise nõudeõiguse tekkimise seisukohalt hilinenuks, kui tasumisele kuuluv summa ei ole tähtaja lõppedes võlausaldaja kasutuses, tingimusel et võlausaldaja on täitnud oma õiguspärased ja lepingujärgsed kohustused.
(18) Arvetega kaasnevad maksetaotlused ning need on kaupade tarnimise ja teenuste osutamise tehingute väärtusahela olulised dokumendid, muu hulgas maksetähtpäeva kindlaksmääramise seisukohast. […]
(19) Võlausaldajad peavad saama hilinenud maksmisest tulenevate sissenõudmiskulude katmiseks õiglast hüvitist, mis motiveeriks makseviivitustest hoiduma. Sissenõudmiskulude hulka tuleks arvata ka halduskulude sissenõudmine ja hüvitis hilinenud maksmisega seotud sisekulude eest, mille suhtes tuleks käesolevas direktiivis sätestada kindel miinimumsumma, millele võib lisada viivise. Kindlasummalise hüvitise eesmärk peaks olema sissenõudmisega seotud haldus- ja sisekulude piiramine. Sissenõudmiskulude hüvitis tuleks kindlaks määrata, ilma et see piiraks siseriiklikke sätteid, mille kohaselt liikmesriigi kohus võib määrata võlausaldajale täiendava hüvitise, mis on seotud võlgniku hilinenud maksmisega.
[…]
(28) Käesolev direktiiv peaks keelama lepinguvabaduse kuritarvitamise võlausaldaja kahjuks. […] Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad lepingute sõlmimise mooduseid või reguleerivad võlgniku suhtes ebaõiglaste lepingutingimuste kehtivust.“
4 Direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige VKEde [(väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad)] konkurentsivõimet.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.
[…]“.
5 Direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) äritehingud“ – ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest;
[…]
4) „hilinenud maksmine“ – maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul ning mis vastab artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 kehtestatud tingimustele;
[…]“.
6 Direktiivi artikkel 3 „Ettevõtjatevahelised tehingud“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) võlausaldaja on täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning
b) võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav.
[…]
3. Kui lõikes 1 nimetatud tingimused on täidetud, tagavad liikmesriigid järgmise:
a) võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise korral viivist alates päevast, mis järgneb lepingus kindlaksmääratud maksetähtpäevale või maksetähtaja lõpule;
[…]
5. Liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad kui 60 kalendripäeva, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses.“
7 Direktiivi 2011/7 artiklis 6 „Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamine“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 3 või 4 kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot.
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks.
3. Võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lisaks lõikes 1 osutatud kindlale summale kõnealust kindlat summat ületavate ja võlgniku hilinenud maksmisest tulenevate mis tahes sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist. See võib hõlmata kulusid, mis on muu hulgas tekkinud seoses juristi või inkassofirma poole pöördumisega.“
8 Direktiivi 2011/7 artikli 7 „Ebaõiglased lepingutingimused ja tavad“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või -tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks.
Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud:
[…]
c) seda, kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid kalduda kõrvale artikli 6 lõikes 1 osutatud kindlast summast.
[…]“.
Poola õigus
9 8. märtsi 2013. aasta seaduse ülemääraste hilinemistega võitlemise kohta äritehingutes (ustawa z dnia 8 marca 2013 r. o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych, Dz. U. 2013, jrk nr 403) põhikohtuasjas kohaldatavas versioonis (Dz. U. 2022, jrk nr 893), millega on Poola õiguskorda üle võetud direktiiv 2011/7/EL, on artikli 7 lõikes 1 sätestatud järgmist:
„Äritehingute puhul – välja arvatud äritehingud, kus võlgnik on avalik-õiguslik isik – on võlausaldajal õigus ilma meeldetuletuseta saada seadusjärgset viivist maksete hilinemise korral äritehingutes ajavahemiku eest, mis ulatub rahalise soorituse sissenõutavaks muutumise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised tingimused:
1) võlausaldaja on oma kohustuse täitnud;
2) võlausaldaja ei ole saanud makset lepingus kokkulepitud aja jooksul.“
10 Selle seaduse artiklis 10 on sätestatud:
„1. Alates päevast, mil võlausaldajal tekkis õigus saada artikli 7 lõikes 1 või artikli 8 lõikes 1 nimetatud viivist, on tal õigus saada ilma meeldetuletuseta hüvitist võlgade sissenõudmiskulude katteks järgmiste summade ekvivalendina:
1) 40 eurot – kui rahalise kohustuse väärtus on kuni 5000 Poola zlotti (PLN);
[…]
2. Lisaks lõikes 1 nimetatud summale on võlausaldajal õigus võlgnikult nõuda ka seda summat ületavate põhjendatud sissenõudmiskulude hüvitamist.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Cydonia ostis 2020. aasta augustis toitlustustegevuse raames toiduaineid PFK‑lt, kes on üks tema regulaarsetest tarnijatest. PFK poolt selle ostu eest koostatud arve oli 4874,60 zlotti (ligikaudu 1218 eurot) ja see tuli tasuda 3. septembriks 2020. Cydonia tasus selle arve 8. septembril 2020.
12 PFK esitas 23. mail 2023 Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawiele (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi direktiivi 2011/7 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kindla summa 40 eurot sissenõudmiseks. Oma võlanõudelt, mis PFK sõnul kuulus tasumisele alates 4. septembrist 2020, ta viivist ei nõudnud.
13 Nimetatud kohtu hinnangul olid arve väljastamise kuupäevaks PFK ja Cydonia juba neli aastat stabiilses ärisuhtes, mille raames tarniti kaupu mitu korda nädalas ja mille eest tasuti mõnikord mõnepäevase hilinemisega, ilma et PFK oleks Cydonialt viivist nõudnud. Ta lisab, et kui 2022. aasta oktoobris müüdi kogu PFK osalus Varssavis asuvale äriühingule Funds Get Support spólka z ograniczoną odpowiedzialnością, ei olnud Cydonia maksevõlga tuvastatud. Pealegi on nimetatud kohtu hinnangul see omandajast äriühing rahaliselt ebausaldusväärne.
14 Sama kohus leiab, et PFK tegutseb ebaausalt, nõudes minimaalse kindla summa maksmist mitu aastat pärast oma ärisuhte lõppemist Cydoniaga pärast seda, kui PFK oli läinud uue äriühingu omandisse. Ta täpsustab, et PFK esitas Cydonia vastu sadu teisi maksenõudeid, nõudmata põhinõuetelt viivist, ainsa eesmärgiga saada täiendavat kasu endiselt lepingupartnerilt, kellega tal ei ole kunagi olnud maksete küsimuses tegelikke erimeelsusi.
15 Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised järeldused tuleb teha Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb direktiivi 2011/7 artiklis 6 ette nähtud minimaalse kindla summa maksmise tingimusi. Ta leiab, et see kohtupraktika võib ajendada võlausaldajaid artikli 6 sätteid ilmselgelt kuritarvitama ning seda ei saa tõlgendada nii, et selle artikliga on vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab rahuldamata kindlasummalise hüvitise nõude, kui vaatamata sellele, et hageja on hilinenud maksmist tõendanud, näitavad hagi esitamise asjaolud, et see on ebaõiglane ja vastuolus selle direktiiviga taotletavate eesmärkidega. Liikmesriigi kohus peaks seega hindama sellist nõuet subjektiivse õiguse, sealhulgas liidu õiguse kuritarvitamise seisukohast.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab lisaks, et igale kindla summa nõudele peab olema lisatud asjakohase intressi nõue ning et selle hüvitise tingimusteta väljamõistmist, sealhulgas olukordades, kus maksmisega hilinemine on tühine, tuleb pidada kindlalt väljakujunenud ärisuhte raames kuritarvituseks.
17 Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2011/7] artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus võib keelduda kindlasummalise hüvitise määramisest seoses sissenõudmiskuludega, kui asjaolud, mille tõttu makse saaja seda hüvitist nõudis, näitavad, et nõutav hüvitis ei ole õiglane ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamine on direktiivi eesmärkidega vastuolus?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma ainsa küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/7 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab rahuldamata võlausaldaja nõude maksta selles sättes ette nähtud minimaalne kindel summa, olukorras, kus võlausaldaja on oma tegevusega eiranud õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil.
19 Sissejuhatuseks tuleb märkida esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista põhikohtuasja asjaolusid arvestades, et Cydonia puhul ei olnud tegemist PFK‑le hilinenud maksmisega direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 4 tähenduses, mistõttu ei ole viimasel õigust nõuda selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud 40 euro suuruse kindla summa tasumist.
20 Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et PFK on leppinud Cydonia üksikute, väikeste summade hilinenud maksmisega põhjusel, et tema hinnangul oli viimati nimetatu kliendina säilitamise huvides otstarbekam viivise nõudmisest loobuda.
21 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas PFK seeläbi kaudselt tunnistas, et Cydonia puhul ei olnud tegemist „hilinenud maksmisega“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 4 tähenduses hetkel, mil ta tasus põhikohtuasjas kõnealuse arve, või kas PFK seeläbi loobus talle nimetatud direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenevatest õigustest, arvestades, et niisugune loobumine on selle direktiiviga kooskõlas juhul, kui see on kokku lepitud vabal valikul (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IOS Finance EFC, C‑555/14, EU:C:2017:121, punkt 33 ja 34).
22 Pärast seda täpsustust tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2011/7 artiklile 1, arvestades selle põhjendust 28, on selle direktiivi eesmärk võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul. Nimetatud direktiiv keelab lepinguvabaduse kuritarvitamise võlausaldaja kahjuks, ent ei või siiski „mõjutada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad lepingute sõlmimise mooduseid või reguleerivad võlgniku suhtes ebaõiglaste lepingutingimuste kehtivust“.
23 Mõiste „hilinenud maksmine“ on selle direktiivi artikli 2 punktis 4 määratletud kui maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul. Nagu nähtub sama direktiivi põhjendusest 18, on nende maksetähtaegade kindlaksmääramiseks eriti olulised arved, millega kaasnevad maksetaotlused ning mis on tehingute väärtusahelas olulised dokumendid
24 Kuna aga direktiivi 2011/7 kohaldatakse vastavalt selle artikli 1 lõikele 2 „kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest“, hõlmab mõiste „hilinenud maksmine“ igat äritehingut eraldi (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Skarb Państwa (väheoluline hilinemine maksmisega või võlgnevuse väga väike summa), C‑279/23, EU:C:2024:605, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika)
25 Selle direktiivi artikli 3 lõige 1 näeb koostoimes põhjendustega 16 ja 17 ette, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal, kes on täitnud oma kohustused ega ole saanud makstavat summat õigel ajal, õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav. Selline viivis nagu ka see kindel summa muutuvad sissenõutavaks automaatselt sama direktiivi artikli 3 lõigetes 3–5 ette nähtud maksetähtaja möödumisel eeldusel, et täidetud on artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimused.
26 Direktiivi 2011/7 artikli 6 lõige 1, mis viitab muu hulgas artiklile 3, näeb ette, et kui äritehingute puhul tuleb hilinenud maksmise korral tasuda viivist, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult sisse minimaalne kindel summa 40 eurot sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Vastavalt artikli 6 lõikele 2 on niisugune minimaalne kindel summa sissenõutav isegi ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Nimetatud artikli 6 lõike 3 kohaselt on võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lisaks kindlale summale kõnealust kindlat summat ületavate ja võlgniku hilinenud maksmisest tulenevate mis tahes sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist, mis võib hõlmata kulusid, mis on tekkinud seoses juristi või inkassofirma poole pöördumisega.
27 Esiteks tuleneb selle direktiivi artikli 6 lõike 1 grammatilisest ja kontekstipõhisest tõlgendamisest, et võlausaldajale, kes on oma kohustused täitnud, tuleb sissenõudmiskulude hüvitamiseks ette nähtud minimaalne kindel summa 40 eurot tasuda direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses iga äritehingu puhul tasumata jäänud makse eest, olenemata sellest, kui suur on hilinenud maksmisega seotud võlgnevuse summa või selle hilinemise kestus (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Skarb Państwa (väheoluline hilinemine maksmisega või võlgnevuse väga väike summa), C‑279/23, EU:C:2024:605, punkt 26).
28 Teiseks kinnitab seda tõlgendust direktiivi 2011/7 eesmärk. Nimelt on selle direktiivi eesmärk vastavalt artikli 1 lõikele 1, arvestades direktiivi põhjendusi 12 ja 19, mitte ainult takistada hilinenud maksmist, vältides seda, et hilinemine oleks sellises olukorras väikese või puuduva viivise tõttu võlgniku jaoks rahaliselt ahvatlev, vaid ka tõhusalt kaitsta võlausaldajat sellise hilinemise eest (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Skarb Państwa (väheoluline hilinemine maksmisega või võlgnevuse väga väike summa), C‑279/23, EU:C:2024:605, punkt 27).
29 Seda silmas pidades ei saa asjaolu, et maksega hilinemine on tühine, põhjendada sellise võlgniku kohustusest vabastamist, kes ei ole oma võlga minimaalse kindla summa tasumise tähtpäevaks tasunud, ega selle summa vähendamist, mis tuleb tasuda sissenõudmiskulude hüvitamiseks iga hilinenud maksmise eest, mille eest vastutab ainuisikuliselt võlgnik. Selline kohustusest vabastamine või vähendamine võtaks soovitava toime direktiivi 2011/7 artiklilt 6, mille eesmärk ei ole mitte ainult hüvitada selle summaga „võlausaldajale tekkiva[d] sissenõudmiskulud“, vaid ka ära hoida hilinenud maksmist (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus ALD Automotive, C‑78/22, EU:C:2023:379, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Skarb Państwa (väheoluline hilinemine maksmisega või võlgnevuse väga väike summa), C‑279/23, EU:C:2024:605, punkt 28).
30 Lisaks tähendaks selline vähendamine, et võlgnikule tehakse erand direktiivi artikli 6 lõikest 1, mis vabastaks ta ühest osast finantskoormusest, mis tuleneb tema kohustusest tasuda iga tähtajaks tasumata jäetud arve eest 40 euro suurune kindel summa, ilma et sellise erandi tegemiseks oleks ühtegi „objektiivset põhjust“ direktiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu punkti c tähenduses (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus ALD Automotive, C‑78/22, EU:C:2023:379, punkt 28, ning 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Skarb Państwa (väheoluline hilinemine maksmisega või võlgnevuse väga väike summa), C‑279/23, EU:C:2024:605, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lisaks põhikohtuasja poolte maksetähtpäeva kindlaksmääramisele ja selle kindlaksmääramisele, kas võlgnik on kohustuse täitmata jätnud, peab ta hindama PFK esitatud 40 euro suuruse kindla summa maksmise nõuet „subjektiivse õiguse, sealhulgas liidu õiguse kuritarvitamise“ seisukohast, kuna tema sõnul püüab PFK kasutada direktiivi 2011/7 sätteid ära üksnes selleks, et saada täiendavat tulu oma võlgnikult Cydonialt.
32 Liidu õiguse üldpõhimõttest, mille kohaselt on õigussubjektidel keelatud kasutada ära liidu õigusnorme pettuse või kuritarvituse eesmärgil, tuleneb, et liikmesriik peab keelduma – ka juhul, kui puuduvad sellist keeldumist ette nägevad riigisisese õiguse sätted – liidu õigusnormide kohaldamisest, kui isik ei tugine neile mitte nende sätete eesmärkide saavutamiseks, vaid eesmärgiga saada sellele isikule liidu õigusest tulenev eelis, kuigi liidu õiguses ette nähtud objektiivsed tingimused soovitud eelise saamiseks on täidetud ainult formaalselt (30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Bank ja Volkswagen Bank, C‑143/23, EU:C:2025:837, punktid 78 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika).
33 Kuritarvitamise tuvastamiseks on nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata kohaldatavates liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Bank ja Volkswagen Bank, C‑143/23, EU:C:2025:837, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas tema menetluses olevates vaidlustes on tegemist kuritarvitusega, võttes arvesse kõiki juhtumi fakte ja asjaolusid, võib Euroopa Kohus siiski anda sellele kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mille eesmärk on lihtsustada viimasel hinnangu andmist (vt selle kohta 30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Bank ja Volkswagen Bank, C‑143/23, EU:C:2025:837, punkt 82).
35 Käesoleval juhul tuleb märkida, nagu tegi ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et ühelt poolt aitab see, kui anda PFK‑le õigus saada kindlasummaline summa, kaasa direktiivi 2011/7 artikli 6 lõikega 1 taotletavate eesmärkide saavutamisele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, pärssida soovi teha hilinenud makseid, vältides seda, et need viivitused oleksid võlgniku jaoks rahaliselt ahvatlevad seetõttu, et viivisemäärad on madalad või viivist ei arvestata, ning tagades võlausaldajale võimalikult täieliku hüvitise sissenõudmiskulude eest. Teiselt poolt ei saa selles sättes ette nähtud õiguse kasutamist samastada sellise olukorra kunstliku tekitamisega, kus hüvitise saamise õiguse kasutamise tingimused on üksnes formaalselt täidetud.
36 Lisaks, nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 16, on võlausaldajal õigus nõuda direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kindlat summat, sõltumata mis tahes nõudest maksta viivist.
37 Pealegi ei sea ükski nimetatud direktiivi säte selle õiguse kasutamise tingimuseks kindlaksmääratud tähtaja järgimist. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiiv 2011/7 ei reguleeri tingimusi, mille korral võivad eelkõige minimaalsele kindlale summale vastavad nõuded vajaduse korral lõppeda (vt selle kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus E. (nõude tasaarvestamine), C‑481/24, EU:C:2025:996, punkt 34).
38 Seega menetlusnormid, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kuuluvad iga liikmesriigi riigisisesesse õiguskorda, tingimusel et need ei ole oma olemuselt vähem soodsad kui samalaadsete riigisiseste olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei muuda liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt analoogia alusel 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Bukla, C‑26/25, EU:C:2026:593, punkt 105 ja seal viidatud kohtuotsus).
39 Lisaks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 27–30 meenutatud kohtupraktikat, ei ole hilinenud maksmise väidetav väheolulisus ega muude sarnastel asjaoludel direktiivi 2011/7 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kindla summa maksmiseks esitatud nõuete esitamine, samuti mitte asjaolu, et PFK ja Cydonia vaheline ärisuhe oli lõppenud juba mitu aastat varem, või PFK tagasiostmine rahaliselt ebausaldusväärse ettevõtja poolt iseenesest piisav, et tõendada kuritarvitust käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 meenutatud kohtupraktika tähenduses, mis võib seada kahtluse alla võlausaldaja õiguse saada sissenõudmiskulude hüvitamiseks selles sättes ette nähtud minimaalne kindel summa iga võlgnikule omistatava makse hilinemise eest.
40 Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab rahuldamata võlausaldaja nõude maksta selles sättes ette nähtud minimaalne kindel summa välja asjaoludel, kus võlausaldaja on oma tegevusega eiranud õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil. Kuritarvituse tõendamine eeldab siiski ühelt poolt objektiivsete asjaolude kogumit, millest tuleneb, et vaatamata kohaldatavates liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletavat eesmärki saavutatud, ja teiselt poolt subjektiivset elementi, milleks on soov saada nendest õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks nõutavad tingimused.
Kohtukulud
41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 6 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab rahuldamata võlausaldaja nõude maksta selles sättes ette nähtud minimaalne kindel summa välja asjaoludel, kus võlausaldaja on oma tegevusega eiranud õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil. Kuritarvituse tõendamine eeldab siiski ühelt poolt objektiivsete asjaolude kogumit, millest tuleneb, et vaatamata kohaldatavates liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletavat eesmärki saavutatud, ja teiselt poolt subjektiivset elementi, milleks on soov saada nendest õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks nõutavad tingimused.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: poola.