<TI><P>Üldkohtu hinnang</P></TI>55Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab abina määratlemine EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses seda, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuotsus, EKL 1990, lk I-959, punkt 25, ja 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. Ufex jt, EKL 2008, lk I-4777, lk 121).56Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma kasusaajale mingi eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (Euroopa Kohtu 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 56, ja eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. Ufex jt, punkt 122).57Tuleb meenutada, et meetmeid, mis erinevas vormis vähendavad ettevõtte eelarvel tavaliselt lasuvaid kulutusi ning mis seeläbi sarnanevad toetusele, loetakse EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses eeliseks (Euroopa Kohtu 23. veebruari 1961. aasta otsus kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 1 ja 39; 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-256/97: DM Transport, EKL 1999, lk I-3913, punkt 19, ja 14. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-276/02: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-8091, punkt 24), nagu eeskätt kaupade või teenuste pakkumine soodustingimustel (vt Üldkohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-274/01: Valmont vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3145, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).58Hageja väidab käesolevas asjas, et vaidlusalust meedet ei saanud määratleda riigiabina, kuivõrd ei ole täidetud kasusaajale eelise andmise tingimus, sest nimetatud meede on puhtalt hüvitavat laadi.59On selge, et teatud ettevõtjatele makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi.60Nii täpsustas Euroopa Kohus 27. septembri 1988. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 106/87–120/87: Asteris jt (EKL 1988, lk 5515, punktid 23 ja 24), et riigiabi, mida kujutavad endast teatud ettevõtjaid või teatud tooteid soodustavad avaliku võimu meetmed, on õigusliku laadi poolest oluliselt erinevad hüvitistest, mida siseriiklikud ametiasutused võivad olla kohustatud maksma eraõiguslikele isikutele neile tekitatud kahju eest, ja need hüvitised ei kujuta endast seega abi EÜ artiklite 87 ja 88 tähenduses.61Euroopa Kohus märkis lisaks, et avalik-õiguslikud toetused, mida antakse avalike teenuste osutamise kohustusega ettevõtjatele nende kohustuste täitmisega seonduvate kulutuste hüvitamiseks ja mis vastavad teatud tingimustele, ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I-7747, punkt 94).62Komisjon märgib käesolevas asjas, et riigi poolt vara sundvõõrandamise eest antud hüvitist ei peeta tavaliselt riigiabiks (vaidlustatud otsuse põhjendus 70).63Vaidlusalune meede seisneb sellise esialgse meetme pikendamises, millega anti Ternile õigus tarnida elektrienergiat soodustariifi eest ja seda hüvitamaks nimetatud äriühingu hüdroelektriharu riigistamist 1962. aastal.64Dekreedi nr 1165/63 artikkel 6, milles see hüvitis määratletakse, on sõnastatud järgmiselt:ENEL peab tarnima Ternile […] 1025000000 kWh (miljard kakskümmend viis miljonit) igal aastal võimsusega 170000 kW (sada seitsekümmend tuhat), mis vastab Terni poolt seaduse nr 1643[/62] artiklis 1 nimetamata tegevuseks 1961. aastal kasutatud elektrienergia mahule […], ja 595000000 kWh (viissada üheksakümmend viis miljonit) igal aastal täiendava võimsusega 100000 kW (sada tuhat) seoses tegevusega, mida oli seaduse nr 1643[/62] jõustumise kuupäeval alustatud.
Nimetatud tarned toimuvad kuni 31. detsembrini 1992 Terni käitiste lähistel asuvates poolte ühisel kokkuleppel määratletud tarnepunktides.
65See kindla suurusega kogus elektrienergiat tuli tarnida soodustariifiga, mis on määratletud dekreedi nr 1165/63 artiklis 7 järgmiselt:1025000000 kWh […] tarnimiseks igal aastal määratakse kWh tarnehind kindlaks aastatel 1959–1961 Terni […] elektritootmissektori poolt äriühingu teistes sektorites tegutsevatele käitistele tarnimisel kohaldatud keskmise äriühingusisese siirdehinna alusel.
Terni […] tarbitava energiakoguse puhul, mis ületab 1025000000 kWh […] aastas ning kuni 595000000 kWh […] aastas, lisatakse eelmises lõigus määratletud hinnale 0,45 [Itaalia] liiri kWh eest.
66Meede, mille adressaadiks Terni oli, näib seega tulenevat kolmest tegurist: elektri kogus, selle hind ja soodusrežiimi kestus.67Komisjon leiab, et esialgne meede kujutas endast hüvitist, see oli sobiv ning Terni tariif ei andnud kasusaajatele nimetatud meetmes ette nähtud kestuse vältel, st 1992. aastani mitte mingisugust eelist. Tuginedes dekreedi nr 1165/63 artikli 6 grammatilisele tõlgendusele ja asjaolule, et nimetatud tariifi kohaldamisajana oli ette nähtud 30-aastane periood, väidab komisjon, et selle tariifi kohaldamisaja pikendamist ei saa käsitada hüvitise lahutamatu osana ning järeldab, et seaduse nr 80/05 artikli 11 lõike 11 alusel alates 1. jaanuarist 2005 Terni äriühingutele kohaldatav tariif kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 78, 79, 94 ja 117).68Hageja vaidlustab selle järelduse, tuginedes hüvitist ette nägevate siseriiklike sätete dünaamilisele tõlgendusele. Ta väidab, et nendega kehtestatakse hüvitusmehhanism, mis on eriline selle poolest, et see on paindlik – kolmest hüvitist määratlevast tegurist (lisaks hinnale ja kestusele) on üksnes elektrienergia kogus lõplikult määratletud.69Selle mehhanismi eesmärk on tema väitel tagada Terni 1962. aasta sundvõõrandamise eelne majanduslik tasakaal; sundvõõrandamise näol oli tegemist erakorralise ja teiste elektrienergia isetootjatega – olid nad siis Terni konkurendid või mitte – võrreldes diskrimineeriva meetmega. Neil asjaoludel oli seadusandja tahe näha Ternile ette hüvitis niisuguse meetme abil, mille puhul samastatakse mainitud äriühing virtuaalse isetootjaga ning mis pidi järjepidevalt tagama Terni võrdse kohtlemise nende isetootjatega, kelle suhtes sundvõõrandamist kohaldatud ei olnud.70Vastavalt hüvitamise algsele loogikale pikendasid Itaalia ametiasutused seega Terni tariifi kohaldamisaega vastavalt isetootjate hüdroelektrikontsessioonide uuendamistele, kusjuures pikendamine oli hüvitusmeetme rakendamiseks kohustuslik ning sellest lahutamatu.71Sellise arutluskäiguga ei saa nõustuda.72Esiteks on oluline rõhutada, et käesoleva kohtuvaidluse taustaks on Itaalia elektrisektori riigistamine, mis viidi läbi Itaalia põhiseaduse artikli 43 alusel, mille rakendamise õiguslikuks vahendiks oli seadus nr 1643/62, mida täiendas dekreet nr 1165/63.73Seega tuleb kõnealuse riigistamise kõigi aspektide mõistmiseks, sh riigi poolt ühepoolselt otsustatud omandi ülemineku puhul õiguslikult nõutavat hüvitist puudutavas osas tugineda neile kahele tekstile.74Dekreedi nr 1165/63 artikli 6 sõnastusest nähtub ühetähenduslikult, et Terni tariif kehtestati hüvitisena, mida maksti teatud selgelt määratletud ajavahemiku vältel, mille pikendamise võimalust ette ei nähtud. Nii näeb see artikkel ette, et elektritarned Ternile toimuvad kuni 31. detsembrini 1992, mis tähendab, et täpse kuupäeva mainimine peaks välistama a priori kõik selle sätte ajalise kohaldatavusega seonduvad tõlgendamisraskused.75Lisaks sellele ei ole hageja viidanud ühelegi seaduse nr 1643/62 või dekreedi nr 1165/63 sättele, mis näeks ette Terni tariifi kohaldamisaja muutmise võimalusega pikendada seda ette nähtud lõppkuupäevast kaugemale. Seevastu tuleb märkida, et Ternile elektrienergia tarnimise hinna muutmise võimaluse nägi siseriiklik seadusandja sõnaselgelt ette dekreedi nr 1165/63 artiklis 8.76Rõhutades asjaolu, et siseriiklik seadusandja võttis riigistamise ajal dekreedis nr 1165/63 kuupäeva 31. detsember 1992 kehtestamisel arvesse isetootjate hüdroelektrikontsessioonide lõppkuupäeva, märgib hageja, et sõnaselge sätte puudumine võimaluse kohta muuta Terni tariifi kohaldamisaega vastavalt kontsessioonide kestusele on seletatav asjaoluga, et kontsessioonide uuendamine kujutas endast sel ajahetkel nimetatud seadusandja jaoks kindlalt ettenägematut sündmust.77Tuleb märkida, et kontsessioonide kehtivusaja algne kindlaksmääramine tõstatas juba iseenesest küsimuse sellest, mis saab nendest kontsessioonidest nende lõppkuupäeva möödumisel, ning võimalus, et neid pikendatakse kas seadusandlikul teel või pakkumismenetluse alusel, oli siiski ettenähtav, mitte kindlalt ettenägematu sündmus. Toimikust nähtub, et sellise sõnaselge sätte puudumine siseriiklikes õigusaktides, mis näeks ette võimaluse muuta Terni tariifi kohaldamisaega, näib olevat seadusandja valiku – mille tulemusena nähti Ternile ette hüvitis, mis seisnes soodustariifi kohaldamises elektri tarnimisel riigistamise ajal lõplikult kindlaksmääratud ajavahemiku vältel – lihtne tagajärg.78Isegi kui – nagu hageja väidab – kõnesolevate siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel oleks tulnud nende üheselt mõistetavale sõnastusele vaatamata võtta arvesse ka konteksti ja siseriikliku seadusandja tahet, ei sea see kahtluse alla eespool esitatud analüüsi.79Esiteks viitab hageja parlamendi ettevalmistavale tegevusele, eeskätt esindajate koja 18. septembri 1962. aasta pärastlõunase istungi ning Vabariigi Senati 15. novembri 1962. aasta pärastlõunase istungi dokumentidele.80Neist esimest puudutavas viitab ta järgmisele väljavõttele:[m]ida on seega võimalik ette võtta [Ternile hüvitamise andmiseks]? […] Komisjon oli alguses otsustanud väga täpse kriteeriumi kasuks: tarnida hetkel Terni käitatavatele käitistele 1961. aastal tarbitud kogus elektrienergiat selle aasta hinnaga. Me võiksime selle asemel näha ette teatud kriteeriumi.
81Mis puudutab Senati istungit, siis hageja märgib, et selle raames täpsustati sõnaselgelt, et Ternile ette nähtava hüvitise eriline laad oli nähtud loomulikult ette selleks, et mitte häirida selle ettevõtja sisemist tasakaalu.82Need kaks viidet annavad parimal juhul tunnistust parlamendiliikmete soovist säilitada ühelt poolt Terni (kelle suhtes ei oleks põhimõtteliselt tohtinud seadust nr 1643/62 kohaldada) finantstasakaal ja teiselt poolt valida kriteerium või hüvitusmehhanism, mis leidiski väljenduse spetsiifilise hüvitamisviisi kehtestamise näol, nagu sellest annab tunnistust dekreedi nr 1165/63 artikkel 6.83On tuvastatud, et käesolevas kohtuasjas ei seisne hüvitamine sundvõõrandatud vara turuväärtuse alusel kindlaks määratud kindlasummalise makse tegemises, vaid selleks kasutatakse meedet, mis näeb ette teatud koguse elektrienergia tarnimise hinnaga, mida Terni oleks maksnud, kui tootmisrajatised oleksid jäänud tema omandisse, ja seda ajavahemiku vältel, mis on proportsionaalse sundvõõrandatud kontsessiooni n-ö ülejääva ehk sundvõõrandamise hetkele järgneva kestusega; see annab tunnistust seadusandja soovist mitte rikkuda Terni sisemist tasakaalu.84On tõsi, et Terni tariifi kohaldamisaeg on Terni kontsessiooni sundvõõrandamise hetkele järgnevast kestusest pisut pikem ning et komisjon märgib, et on võimalik, et Itaalia ametiasutused olid otsustanud ühtlustada nimetatud tariifi kohaldamisaja lõppemise Itaalia hüdroelektrikontsessioonide üldise lõppemisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 77).85See ei muuda aga tõsiasja, et siseriiklik seadusandja otsustas Terni tariifi kohaldamisaja lõpetada teatud konkreetsel kuupäeval, ilma et ta oleks dekreedis nr 1165/63 sätestanud muid ajalisi viiteid, ning et hageja ei ole tõendanud, et parlamendi ettevalmistavad dokumendid annavad tunnistust nimetatud seadusandja tahtest ühtlustada Terni tariifi kohaldamisaja kestust isetootjate hüdroelektrikontsessioonide kestusega, nii et nende kontsessioonide uuendamine tooks automaatselt kaasa nimetatud tariifi kohaldamisaja pikendamise.86Teiseks tugineb hageja enda kaitseks Itaalia kõrgeimate kohtute poolsele siseriikliku seadusandja tahte ühetimõistetavale tõlgendusele ja tsiteerib selleks Corte suprema di cassazione 21. novembri 2003. aasta otsust nr 17686 ja Consiglio di Stato 21. veebruari 2005. aasta otsust nr 606, mis tema arvates kinnitavad vajadust tagada ka pärast 1992. aastat Ternile võrdne kohtlemine teiste isetootjatega, kelle suhtes sundvõõrandamist ei kohaldatud.87Viide neile kahele kohtuotsusele on siiski asjakohatu, kuivõrd need tehti pärast seaduse nr 9/91 jõustumist, millega pikendati Terni suhtes hüvitamise eesmärgil soodustariifi kohaldamist ette nägevate sätete kohaldamisaega ja nähti ette nende kohaldamine pärast 31. detsembrit 1992.88Lisaks sellele – nagu hageja ise märgib – tehti need kohtuotsused kohtuasjades, mille ese ei olnud sama käesoleva asja esemega. Siseriiklikesse kohtutesse ei pöördutud küsimusega, kas Itaalia ametiasutused, pikendades Terni tariifi kohaldamisaega 31. detsembrist 1992 kaugemale, olid rikkunud liikmesriikidele EÜ artikli 88 lõikes 3 pandud kohustust mitte rakendada uut abi, teatamata sellest eelnevalt komisjonile.89Neile kohtutele esitatud küsimus käsitles seda, kas pärast riikliku elektrihindade struktuuri muutmist pidi Terni kandma lisakulusid elektri tarnimisel. Kohtud vastasid sellele eespool punktis 87 kirjeldatud õiguslikku konteksti arvestades eitavalt, tuginedes Ternile riigistamise hüvitamiseks ette nähtud elektrienergia tarnimisel kohaldatava hinna määratlemise erirežiimi aluseks olevatele põhjusele.90Otsustati, et Terni tariifi eesmärk oli säilitada selle äriühingu tarvis võimalus osta elektrienergiat üldjoontes samade kuludega, mida Terni ise oleks kandnud isetoodetud elektrienergia kasutamise võimaluse säilimise korral ja et sellele äriühingule ei saanud seega kehtestada lisakulusid [elektrienegia tarnimise eest], mida ta ei oleks kandnud juhul, kui ta oleks saanud jätkata elektrienergia tootmist enda tarbeks ning seega sel moel isetoodetud elektrienergia kasutamist.91Selline põhjendus räägib vastu hageja teesile. Vastupidi viimase väidetele ei asunud siseriiklikud kohtud seisukohale, et elektrihind, mida Terni pidi ENEL-ile maksma, pidi jääma sarnaseks teiste isetootjate makstava hinnaga, vaid see pidi vastama kuludele, mida Terni ise oleks kandnud, kui ta oleks saanud jätkata isetoodetud elektrienergia kasutamist, mis oli aga võimalik üksnes tema hüdroelektrikontsessiooni alusel ja selle kestuse vältel.92Siseriiklike kohtute poolt elektrihinnast lähtuvalt määratletud hüvitamise loogika kohaselt ei saanud Terni tariifi kohaldamisaeg – nagu komisjon õigesti väidab – olla sõltumatu sundvõõrandatud kontsessiooni ülejäävast ehk sundvõõrandamise hetkele järgnevast kestusest ning oleneda isetootjate hüdroelektrikontsessioonide arengust tulevikus.93Teiseks tuleb märkida, et seadusest nr 1643/62 ja dekreedist nr 1165/63 hilisemad hüdroelektrikontsessioonide pikendamist käsitlevad õigusnormid räägivad vastu sellele, kuidas hageja neid tekste tõlgendab, nimelt et need seovad Terni tariifi kohaldamisaja teatud dünaamilise ja kaudse viite abil isetootjate hüdroelektrikontsessioonide kestusega, mille pikendamine toob automaatselt kaasa nimetatud tariifi kohaldamisaja pikendamise.94See tõlgendus on vastuolus juba sellega, et Terni tariifi kohaldamisaja pikendamised ei olnud sugugi mitte automaatsed, vaid vajasid seadusandlikke meetmeid, et muuta dekreedis nr 1165/63 algselt kehtestatud hüvitist.95Terni tariifi kohaldamisaja esimene pikendamine tuleneb seaduse nr 9/91 artikli 20 lõikest 4, millega pikendati ka olemasolevate hüdroelektrikontsessioonide kehtivusaega kuni 2001. aastani. Seda seadust ei saa pidada kokkuvõtlikult – nagu seda teeb hageja – üksnes Terni tariifi kohaldamisaja ja isetootjate hüdroelektrikontsessioonide kestuse samaaegseks pikendamiseks, kuivõrd sellel oli topelteesmärk, mis seisnes Terni tariifi kohaldamisaja pikendamises, aga samuti ka selle kohaldamise lõpetamises 2007. aasta lõpuks (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 19) ehk sel hetkel olemasolevate hüdroelektrikontsessioonide lõppkuupäevast hilisemal ja seega nendest sõltumatul kuupäeval. Need kaks elementi on üksteisest lahutamatud ning tõendavad, et nimetatud tariifi kohaldamisaja küsimus on tegelikult sõltumatu isetootjate olukorrast.96Terni äriühingute ning isetootjate saatuse eraldi käsitlemist toetab asjaolu, et Itaalia ametiasutused sekkusid 1999. aastal üksnes selleks, et pikendada sel hetkel olemasolevaid hüdroelektrikontsessioone 2010. aastani.97Terni tariifi kohaldamisaja teine pikendamine tuleneb seaduse nr 80/05 artikli 11 lõikest 11, mis sätestab:Et võimaldada asjaomastel ettevõtetel areneda ja oma tootmine ümber korraldada, pikendatakse 18. veebruari 2003. aasta dekreetseaduse nr 25, muudetud muudatustega 17. aprilli 2003. aasta seaduseks nr 83 […], artikli 1 lõike 1 [punktis] c nimetatud elektrienergia tarnimisel kohaldatavate soodustariifide kohaldamisaega kogu 2010. aastale 31. detsembril 2004 kohaldatavatel tingimustel.
98Nimetatud säte isegi ei viita hüdroelektrikontsessioonidele ega sisalda ühtegi muud viidet, mis võimaldaks arvata, et seadusandja soov oli ühtlustada Terni tariifi kohaldamisaeg nimetatud kontsessioonide kestusega.99Sellest sättest tuleneb – vastupidi –, et Terni tariif kujutab endast vaid ühte soodustariifidest, mille kohaldamisaja pikendamise eesmärk on võimaldada asjaomastel ettevõtetel areneda ja oma tootmine ümber korraldada. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, mis kuulub Itaalia ametiasutuste poolt ametliku uurimismenetluse raames esitatud märkuste kokkuvõtte alla, on täpsustatud, et nimetatud ametiasutused rõhutavad järgmist asjaolu:Seaduse nr 80/05 artikli 11 lõikes 11 sätestatud tariifi kohaldamisaja vaidlusalune pikendamine on seotud laiaulatusliku investeeringuprogrammiga, mida ThyssenKrupp rakendab Terni-Narni tööstuspiirkonnas. Selle tegevuskava raames arendatakse piirkonnas välja uus elektritootmisvõimsus. Seega on tariif ette nähtud ajutise lahendusena kuni kõnealuse võimsuse saavutamiseni ning selle tühistamine ohustaks pooleliolevaid investeeringuid.
100Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, mis käsitleb teistkordse pikendamise poliitilis[i] põhjus[eid], väitsid Itaalia ametiasutused järgmist:[T]ariif on vajalik, et luua kuni käimasolevate elektritootmise ja transpordi infrastruktuuriprojektide lõpuleviimiseni Itaalia energiamahukate ettevõtjate jaoks võrdsed võimalused nende konkurentidega [Euroopa Liidus], kes saavad samuti (tariifide või lepingute alusel) alandatud energiahindadest kasu. Kui tariif tühistataks, viiksid kõnealused äriühingud oma tegevuse [liidust] välja. See tooks mõjutatud piirkondades vältimatult kaasa tööstuskriisi ja suure töökohtade kaotuse. Seetõttu tuleks Itaalia [Vabariigi] arvates tariifi kohaldamisaja pikendamist käsitada ajutise lahendusena.
101Seega ei ole tegu meetmega, mis kujutab endast Ternile hüdroelektriharu riigistamisest 1962. aastal tulenevalt makstava hüvitise õiguspärast jätku.102Lisaks tuleb märkida, et see Terni tariifi kohaldamisaja pikendamine toimus ligi kuus aastat pärast hüdroelektrikontsessioonide uuendamist dekreediga nr 79/99; selline ajavahemik räägib vastu väidetavale seosele vaidlusaluse meetme ja nimetatud kontsessioonide pikendamise vahel.103Hageja väidab, et see, et Terni tariifi kohaldamisaega ei pikendatud samal ajahetkel, tuleneb sellest, et seadusega nr 9/91 oli kehtestatud sujuva lõpetamise režiim; nimetatud tariifi kohaldamine pidi lõppema 2007. aastal. Piisab, kui nentida, et see argument ei toeta sugugi hageja teesi, vaid üksnes kinnitab Terni tariifi ja hüdroelektrikontsessioonide omanikest isetootjate olukorra eraldi käsitlemist.104Asjaolu, et Terni tariifi kohaldamise kavandatud järkjärgulise lõpetamise ja selle pikendamata jätmise vahel 1999. aastal on objektiivne seos, ei sea kahtluse alla hageja esitatud hüpotees selle kohta, et kõnealuse tariifi kohaldamisaega ei pikendatud 1999. aastal seetõttu, et oodati elektrituru liberaliseerimisest tulenevat elektrihindade langust; lisaks ei ole hageja seda hüpoteesi kuidagi tõendanud.105Tegelikult ilmneb, et Itaalia ametiasutused otsustasid 1991. aastal Terni tariifi kohaldamine järk-järgult lõpetada, kuid muutsid oma seisukohta 2005. aastal, mil vaidlusaluse meetme rakendamise põhjuseks olid eeskätt hageja poolt tehtud investeeringud.106Lõpetuseks tuleb märkida, et mõni kuu pärast Terni tariifi kohaldamisaja pikendamist pikendati seadusega nr 266/05 hüdroelektrikontsessioonide kestust (2020. aastani), ilma et oleks ette nähtud Terni tariifi kohaldamisaja vastavat pikendamist.107Kolmandaks tuleb rõhutada asjaolu, et hageja 6. augusti 1991. aasta otsusele ja üldisemalt komisjoni väidetavale vasturääkivale käitumisele tuginevad argumendid on asjakohatud.108Hageja väidab esiteks, et komisjon otsustas 6. augustil 1991 mitte esitada vastuväiteid seaduse nr 9/91 kohaldamisele ning et komisjoni ja Itaalia ametiasutuste vahelisest kirjavahetusest nähtub, et komisjon nõustus järeldusega, mille kohaselt Terni tariifi kohaldamisaja pikendamine 1991. aastal kujutas endast Ternile seadusega nr 1643/62 ja dekreediga nr 1165/63 kehtestatud hüvitusmeetme õiguspärast jätku, millest tulenevalt ei kohaldata selle tariifirežiimi suhtes riigiabialaseid ühenduse õigusnorme.109Pärast seda, kui Itaalia ametiasutused olid teatanud seadusest nr 9/91, mille artikli 20 lõikega 4 pikendati esimest korda Terni tariifi kohaldamisaega, võttis komisjon 6. augustil 1991 vastu otsuse, milles ta otsustas vastuväiteid mitte esitada.110Vaidlustatud otsuses täpsustas komisjon (ilma et hageja oleks sellele vastuväiteid esitanud), et seadusest nr 9/91 teatati talle samaaegselt seadusega nr 10/91, mis seondus samuti energeetikaalase küsimusega, ning et dokumendid, mille alusel komisjon oma otsuse tegi, sisaldasid vaid riigiabi seisukohast oluliste artiklite lühikirjeldust ja hinnangut. Seaduse nr 9/91 artikli 20 lõiget 4, millega Terni tariifi kohaldamisaega pikendati, ei mainitud (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 20 ja 134).111Komisjon lisab, et vähese teabe tõttu on kahjuks võimatu taastada mõttekäiku, millest käsitletaval perioodil lähtuti, ning eelkõige selgitada välja see, kas komisjon uuris Terni tariifi ja kavatses selle heaks kiita, kuid et igal juhul teatas Itaalia Vabariik tervest seadusest ja ka heakskiitmise otsuses viidatakse seadusele tervikuna (vaidlustatud otsuse põhjendused 135 ja 136).112Vastupidi hageja väidetele kuulutas komisjon mõlemas seaduses sisalduva riigiabi vastavalt riigiabieeskirjadele ühisturuga kokkusobivaks (vaidlustatud otsuse põhjendus 20).113Seda järeldust kinnitab 6. augusti 1991. aasta otsuse sõnastus, milles komisjon märgib, et arvestades sellega, et energiasäästlikkus on ühenduse energeetikaalase poliitika üks eesmärk ning pärast [kõnealustes] seadustes ette nähtud rahaliste stiimulite uurimist, arvestades Itaalia ametiasutuste poolt teatud sätetega seonduvalt võetud kohustustega, otsusta[s komisjon] nende kohaldamisele vastuväiteid mitte esitada. Viide keskkonnakaitse eesmärgile ning siseriiklike ametiasutuste võetud kohustustele, mis on sama otsuse järgmistes punktides täpsemalt lahti seletatud, viidates eeskätt regionaalabi tarvis kehtestatud piirmäärale, kinnitab, et seadustes nr 9/91 ja nr 10/91 sisalduvaid meetmeid käsitati algselt riigiabina ning need kiideti seejärel heaks, kuivõrd need olid kooskõlas ühisturuga; 6. augusti 1991. aasta otsuses ei ole kohaldatud erandit siiski sõnaselgelt täpsustatud.114Lisaks sellele tuleb meelde tuletada, et otsus vastuväiteid mitte esitada vastab määruse nr 659/1999, mis kodifitseerib ja tugevdab tava riigiabi uurimisel vastavalt ühenduse kohtute praktikale (Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-521/06 P: Athinaïki Techniki vs. komisjon, EKL 2008, lk I-5829, punkt 5), artikli 4 lõikes 3 toodud määratluse kohaselt olukorrale, kus komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta, kuivõrd see jääb EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse, ei ole ilmnenud mingisuguseid kahtlusi, ja otsustab sellest tulenevalt, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku.115Hageja väidab lisaks, tuginedes Itaalia tööstus-, kaubandus- ja käsitööministri 19. septembri 1991. aasta kirjale, mis saadeti Itaalia riiklike sekkumiste ministrile, et komisjon pöördus Itaalia ametiasutuste poole, et taotleda teavet Terni õigusjärglasest äriühingule Ilva makstud väidetava abi kohta ning et pärast seda, kui komisjon oli saanud mainitud ametiasutustelt vastuse, mille kohaselt Terni tariifi kohaldamisaja pikendamine seadusega nr 9/91 ei kujutanud endast mitte abi, vaid seadusega nr 1643/62 ette nähtud hüvitise kohaldamisaja pikendamist, ei vaidlustanud ta sellist tõlgendust.116Lisaks komisjoni vastuväidetele, mis puudutavad sellise vastuse edastamist Itaalia ametiasutuste poolt, ei saa ainuüksi komisjoni vaikimisest – määruse nr 659/1999 konteksti silmas pidades – järeldada, et mainitud institutsioon oleks seaduses nr 9/91 ette nähtud meetme osas võtnud mis tahes seisukoha, mis lisaks sellele sisaldus juba 6. augusti 1991. aasta otsuses.117Igal juhul on oluline rõhutada, et Terni tariifi kohaldamisaja pikendamine seadusega nr 9/91 ei kujuta endast seda vaidlusalust meedet, mille alusel võeti vastu vaidlustatud otsus, mis on käesoleva kohtuasja esemeks, ning et hageja 6. augusti 1991. aasta otsusele ja väidetavale komisjoni ning Itaalia ametiasutuste kirjavahetusele tuginevad argumendid seonduvad vaidlusega, mis käsitleb selle institutsiooni poolset väidetavat õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist, mis on hageja viimase tühistamisväite ese.118Hageja väidab teiseks, et vaidlustatud otsus on vastuoluline, sest komisjon määratleb selles vaidlusaluse meetme riigiabina, nõustudes samas sellega, et pikendamiste mõte on säilitada võrdne kohtlemine nende hüdroelektritootjatega, kelle kontsessioonide kehtivusaega oli pikendatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 92), et algse kohaldamisaja kehtestamisel oli arvestatud hüdroelektrikontsessioonide tähtaega (vaidlustatud otsuse põhjendus 77) või et Itaalia seadusandja poolt 1962. aastal valitud hüvitusmeede oli õigustatud, kuivõrd see võimaldas kõrvaldada Ternile aastate jooksul näiteks energiahindade tõusust tekkiva võimaliku lisakahju ohu (vaidlustatud otsuse põhjendus 73); see viimane väide näitab kaudset nõustumist asjaoluga, et Ternile sundvõõrandamisest tulenev kahju on otseselt seotud eelisega, mida teised isetootjad võivad saada.119Need argumendid tuginevad vaidlustatud otsuse ja eeskätt selle põhjenduse 92 osalisele ja subjektiivsele tõlgendamisele; selles punktis esitatakse komisjoni analüüsi lühikokkuvõte ning see on sõnastatud järgmiselt:Terni tariifi kohaldamisaja pikendamistega seoses mõistab komisjon, et nende mõte oli säilitada võrdne kohtlemine nende hüdroelektritootjatega, kelle kontsessioonide kehtivusaega oli pikendatud. See võrdsus, mis on hüvitusmehhanismi keskmes, oli sundvõõrandamise korra puhul siiski ette nähtud ainult 30 aastaks, mitte määramata ajaks. Seetõttu ei olnud need pikendamised kompenseerivat laadi, nagu põhjendustes 73–78 juba selgitatud.
120Komisjon lisab vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 järgmist:See järeldus kehtib veelgi enam tariifi kohaldamisaja teistkordse pikendamise puhul. See pikendamine katkestas soodustuse järkjärgulise kaotamise mehhanismi, mille eesmärk oli kergendada äriühingute üleminekut täistariifile ning mis andis märku Itaalia ametiasutuste veendumusest, et äriühingutele hüvitati kõik täies ulatuses. Itaalia [Vabariik] on selle teistkordse pikendamise põhjusi, mis olid seotud ainult tööstuspoliitikaga, tegelikult ise põhjalikult selgitanud (vaata Itaalia [Vabariigi] märkusi põhjenduses 60).
121Seega ei esine komisjoni arutluskäigus mis tahes mitmetähenduslikkust või vasturääkivust; komisjon leiab, et Ternile hüvitamise viisi valiku aluseks olev loogika ei saa õigustada Terni tariifi kohaldamisaja pikendamist kauemaks kui siseriikliku seadusandja poolt konkreetselt kindlaks määratud 30 aastat.122Lõpetuseks tuleb märkida, et hageja arutluskäigu tagajärjel rakendataks hüvitist määramata aja jooksul ja seega piiramatus summas; hageja ei ole tõendanud sellise olukorra õiguspärasust ei siseriikliku õiguskorra ega ka EIÕK praktika seisukohast.123Tuleb meenutada, et Itaalia ametiasutuste otsus riigistada Terni hüdroelektriharu võeti vastu Itaalia põhiseaduse artikli 43 alusel, mis sätestab, et [a]valikes huvides võib seadusega sundvõõrandamise teel ja hüvitise eest teatud ettevõtted või ettevõtete kategooriad, mis on seotud peamiste avalike teenustega, energiaallikatega või monopoolse seisundiga ning millega seoses esineb oluline avalik huvi, reserveerida algusest peale või üle anda riigile, avalik-õiguslikele organitele või töötajate või kasutajate ühendustele.124Hageja märgib, et Corte suprema di cassazione ja Corte costituzionale (Itaalia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) praktika kohaselt peab hüvitis olema sobiv ning piisav, tõsine ja selle arvutamisel tuleb tugineda vara väärtuse[le], arvestades selle peamiste omadustega, mis ilmnevad nende võimaliku majandusliku kasutamise korral.125Komisjon ei vaidlusta neid viiteid ning tsiteerib Corte costituzionale 30. jaanuari 1980. aasta otsust nr 5/1980, milles on täpsustatud järgmist:[H]üvitis, mis on tagatud isikule, kelle suhtes on kohaldatud sundvõõrandamist […], ei saa isegi siis, kui sellega ei hüvitata täielikult tekitatud kahju – kuivõrd on oluline leida tasakaal eraõigusliku isiku õiguse ja sundvõõrandamisega taotletava üldise huvi eesmärgi vahel – olla siiski naeruväärselt väike või puhtsümboolne, vaid peab kujutama endast tõsist hüvitist. Selle võimaldamiseks tuleb hüvitise arvutamisel lähtuda vara väärtusest, arvestades selle peamiste omadustega, mis ilmnevad nende võimaliku seadusekohase majandusliku kasutamise korral.
126On tuvastatud, et dekreedi nr 1165/63 artiklis 6 ette nähtud hüvitise kindlaksmääramisel lähtuti riigistatud vara iseloomustavatest asjaoludest, pidades sellega silmas elektrienergia tootmisrajatisi, mida käitati niisuguse kontsessiooni alusel, mille kestus pidi võimaldama kontsessiooniomanikul amortiseerida tehtud investeeringu.127Itaalia Vabariik otsustas määrata hüvitise, kuid seda mitte sundvõõrandatud vara turuväärtusel põhineva kindlasummalise makse tegemisega, vaid võimaldades Ternil tarnida teatud koguse elektrienergiat hinnaga, mida ta oleks maksnud, kui käitised oleksid jäänud tema omandisse. Seda tehes võtsid siseriiklikud ametiasutused loomulikult arvesse Terni kontsessiooni ülejäävat ehk sundvõõrandamise hetkele järgnevat kestust, et määrata kindlaks Terni tariifi kohaldamisaeg, kusjuures viimase lõppkuupäev oli pisut hilisem nimetatud kontsessiooni lõppkuupäevast.128Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 75 rõhutab, sõltub hüvitise kogusumma seega Terni tariifi kohaldamise kestusest.129Hageja väidab, et nimetatud tariifi kohaldamisaega peab vastavalt seadusandja poolt valitud hüvitusmehhanismi algsele loogikale süstemaatiliselt pikendama, võttes aluseks nende isetootjate kontsessioonide uuendamisi, kelle suhtes sundvõõrandamist ei kohaldatud, et jätkuvalt neutraliseerida riigistamise negatiivset mõju elektrihinna arengule.130Kui lähtuda sellest, kuidas hageja dekreedi nr 1165/63 artiklit 6 tõlgendab, tuleks järeldada, et Terni hüdroelektriharu riigistamise tõttu makstav hüvitis on ette nähtud määramata ajaks, hüvitise summa sõltub riigistamisest (isegi aastaid) hilisematest sündmustest ning sellest tulenevalt on nii hüvitise suurus kui ka riigistatud vara väärtus määramata ning piiramatu.131Kuid tuleb nentida, et hageja ei viita ühelegi eeskirjale, ühenduse õiguse põhimõttele, siseriikliku õiguskorra sättele ega siseriikliku kohtu otsusele, mis aitaks põhistada tema tõlgendust, millel põhineb järeldus, et hüvitis nähti ette määramata ajavahemikuks või nii, et selle puhul on üldiselt võimalus võtta arvesse hüvitise määramisest hiljem toimunud sündmusi, selleks et muuta riigistatud või sundvõõrandatud vara väärtusele antud hinnangut ja sellest tulenevalt hüvitise suurust.132Hageja näib lisaks tunnistavat, et selline tõlgendus on võimatu, mööndes, et ta on teadlik ühe sellise sätte sisust, millele komisjon viitab – Vabariigi Presidendi 8. juuni 2001. aasta dekreedi nr 327 (millega ühtlustatakse üldistes huvides toimuva sundvõõrandamise valdkonna haldus- ja õigusnormid) artikkel 32. Ta märgib selles osas, et on küll tõsi, et sundvõõrandamise korral makstav hüvitis ei saa seisneda määramata kestusega meetmes ning et see peab olema selgelt ja ettenähtaval moel määratletud sundvõõrandamise hetkel. Mainitud dekreedi artikkel 32 näeb nimelt ette, et sundvõõrandamise korral makstav hüvitis arvutatakse vara omaduste alusel ülemineku kokkuleppe sõlmimise või sundvõõrandamise dekreedi avaldamise hetkel.133Hageja väidab siiski, et algne paindlik hüvitusmeede on Terni suhtes kohaldatud sundvõõrandamise erakorralist laadi arvestades samuti kooskõlas [EIÕK] lisaprotokolli artiklis 1 ette nähtud põhimõtete ja [EIÕK] praktikaga.134Nimetatud artikkel Vara kaitse on sõnastatud järgmiselt:Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.
Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust kehtestada vajaduse korral seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.
135Tuleb nentida, et selle sättega on tagatud omandiõigus, määratledes samas selle piirid, ning viide üksnes sellele tekstile ei võimalda põhistada hageja väiteid käesolevas kohtuasjas.136Mis puudutab EIÕK praktikat, siis viitab hageja 11. aprilli 2002. aasta otsusele kohtuasjas Lallement vs. Prantsusmaa, millest tuleneb tema väitel, et võõrandatud varale mõistlikult vastav hüvitis võib mõnikord tingida vajaduse näha ette sundvõõrandatud vara väärtusest selgelt suurema summa.137Nimetatud kohtuotsuses, mis käsitleb põllumajandustegevuseks kasutatava kinnisvara sundvõõrandamist, tuletab EIÕK meelde, et selline omandiõigusesse sekkuv meede nagu sundvõõrandamine peab tagama õiglase tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja isiku põhiõiguste kaitse nõuete vahel. Sundvõõrandamise valdkonnas saavutatakse see tasakaal üldiselt siis, kui isik, kelle suhtes sundvõõrandamist kohaldatakse, saab vara müügiväärtusele mõistlikult vastava hüvitise, isegi kui üldisel huvil põhinevad õiguspärased eesmärgid võivad rääkida täielikust turuväärtusest väiksema hüvitise kasuks. EIÕK leiab, et vaatamata riigi kaalutlusõigusele, ei ole makstav hüvitis juhul, kui sundvõõrandatud vara kujutab endast sellise isiku töövahendit, kelle suhtes sundvõõrandamist kohaldatakse, vara väärtusele mõistlikult vastav, kui see mingil moel ei kata sellest konkreetsest kaotusest tulenevat kahju või ei võimalda seda vahendit pärast sundvõõrandamist taastada (punktid 18, 20 ja 23).138Vaieldav ei ole mitte üksnes hagejapoolne Terni olukorra ning kõnealuse otsuse aluseks oleva olukorra (ehk põllumajandusmaa selline sundvõõrandamine, mis kahjustab põllumajandusettevõtja tootmisvõimalusi ning võib seda kahtluse alla tema kutsealase tegevuse jätkamise võime) samastamine, vaid lisaks sellele ei sisalda EIÕK otsus ühtegi sõnaselget viidet vajaduse[le] näha ette sundvõõrandatud vara väärtusest selgelt suurem summa.139See kohtuotsus põhineb hüvitise suuruse ja sundvõõrandatud vara väärtuse vahelisel proportsionaalsel suhtel; see lähtepunkt ei sobi kokku hagejapoolse dekreedi nr 1165/63 artikli 6 tõlgenduse tulemusega, mille kohaselt tähendab ajalise täpsustuse puudumine seda, et õigus Terni tariifi kohaldamisele võib olla piiramatu või igavene.140Kõigest eelnevast tuleneb, et ei saa asuda seisukohale, et 2005. aastal vaidlusaluse meetmega ette nähtud Terni tariifi kohaldamisaja pikendamine oleks lahutamatu osa Ternile 1962. aasta sundvõõrandamise hüvitamiseks makstavast hüvitisest. Hageja selline väide põhineb pigem üldistusel, mida ta on teinud siseriikliku seadusandja algse loogika alusel, mille kohaselt Terni samastati hüvitamise määramisel virtuaalse isetootjaga. Selle eesmärk on kõrvale hiilida Terni tariifi kohaldamisele seatud ajalistest piirangutest ning selle tulemuseks on dekreedi nr 1165/63 artikli 6 selge ja täpse sõnastuse moonutamine.141Seega toimis komisjon õigesti, kui järeldas – olles täpsustanud, et ei olnud mingit kahtlust selles, et elektrienergia tarnimine kehtivast tavatariifist odavama hinnaga andis selge majandusliku eelise kasusaajatele, kelle tootmiskulusid see vähendas ja konkurentsivõimet suurendas (vaidlustatud otsuse punkt 99) –, et Terni äriühingutele kohaldatav soodustariif kujutas alates 1. jaanuarist 2005 endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.142Järelikult tuleb EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumisele tuginev väide tagasi lükata.