–

AK, esindaja: avocate I. Zribi,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard, B. Dourthe ja B. Fodda,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. M. Hoogveld,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, H. Leupold ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT 2014, L 130, lk 1), artikleid 1 ja 3.

2

See taotlus on esitatud seoses taotlusega täita Prantsusmaal Euroopa uurimismäärus, mille Hispaania õigusasutused on koostanud AK suhtes.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

29. mai 2000. aasta konventsioon

3

Nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu artikli 34 alusel kehtestatud Euroopa Liidu riikide vahelist vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitleva konventsiooni (EÜT 2000, C 197, lk 3; ELT eriväljaanne 19/01, lk 172; edaspidi „29. mai 2000. aasta konventsioon“) artikli 5 „Menetlusdokumentide saatmine ja kättetoimetamine“ lõikes 1 on sätestatud:

Direktiiv 2014/41

4

Direktiivi 2014/41 põhjenduses 25 on märgitud:

5

Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

6

Nimetatud direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

7

Direktiivi 2014/41 artiklis 9 on ette nähtud:

8

Selle direktiivi artikli 10 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

9

Direktiivi artiklis 13 on sätestatud:

10

Direktiivi artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud:

11

Direktiivi 2014/41 artikli 22 lõikes 1 on sätestatud:

12

Direktiivi artikli 23 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

13

Direktiivi artikli 24 lõikes 1 on sätestatud:

14

Euroopa uurimismääruse vorm, mis on toodud sama direktiivi A lisas, sisaldab muu hulgas rubriiki „Tehtavad uurimistoimingud“, mis sisaldab mitut märkeruutu, sealhulgas lahtrit „kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamine“, ning rubriiki „Euroopa uurimismääruse koostamise põhjused“, milles palutakse taotleva riigi õigusasutusel esitada sellise määruse koostamise põhjused.

Prantsuse õigus

15

Kriminaalmenetluse seadustiku (code de procédure pénale) artiklis 694‑16 on sätestatud:

16

Selle seadustiku artiklis 696‑44 on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17

Hispaania õigusasutused koostasid 1. märtsil 2021 Euroopa uurimismääruse, mis oli adresseeritud Prantsuse õigusasutustele, et toimetada Prantsusmaal vahistatud AK-le kätte Juzgado Central de Instrucción no 4 de la Audiencia Nacionali (üleriigilise kohtu keskne 4. eeluurimiskohus, Hispaania) 30. septembri 2009. aasta süüdistuse esitamise määrus ning et see isik saaks oma kaitsja juuresolekul „anda asjaolude kohta ütlusi“. Viimati nimetatud määruses nõuti ühtlasi isiku vahi alla võtmist ja 30 000 euro suuruse kautsjoni maksmist.

18

Tribunal judiciaire de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) eeluurimiskohtunik toimetas 19. juulil 2021 AK-le tema kaitsja juuresolekul protokolli kaudu kätte süüdistuse esitamise määruse, andis asjaomasele isikule ja tema kaitsjale selle määruse hispaaniakeelse ärakirja ning võttis temalt ütlused. AK esitas 20. juulil 2021 cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) taotluse selle ülekuulamise tühistamiseks põhjendusel, et Hispaania ametiasutuste taotlus ei kujuta endast Euroopa uurimismäärust, nagu see on määratletud kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 694‑16.

19

Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) jättis 20. aprillil 2022 selle taotluse rahuldamata, leides eelkõige, et Hispaania õigusasutused ei nõudnud mitte ainult seda, et AK-le tuleb süüdistuse esitamise määrus kätte toimetada, vaid ka seda, et viimane saaks „anda asjaolude kohta ütlusi“. Lisaks märkis see kohus esiteks, et Hispaania õigusasutuste otsuse punktis „Euroopa uurimismääruse koostamise põhjused“ oli täpsustatud, et taotletavad toimingud moodustavad „osa teo toimepanemise kontrollimisest koos kõigi asjaoludega, mis võivad mõjutada selle kvalifikatsiooni ja kurjategijate süüd“, ning teiseks, et kuigi need ametiasutused ei olnud vastavas rubriigis „Tehtav(ad) uurimistoimingu(d)“ märgistanud kastikest „kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamine“, olid nad selgelt palunud protokollida AK ütlusi tegude kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse. Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) järeldas sellest, et paludes huvitatud isikul täpsustada oma kaitsja juuresolekul ja kaitseõigusi austades oma seisukohta faktiliste asjaolude kohta, taotlesid Hispaania kohtuasutused uurimise läbiviimist, et saada tõendeid kuriteo kohta.

20

AK esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus). Ta väitis, et Euroopa uurimismääruse tegemise eesmärk ei saa olla isiku teavitamine talle süüks pandavatest tegudest ja tema kohtu alla andmisest, kuna selline teavitamine on hõlmatud teiste koostöövahenditega, eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 696‑44.

21

Cour de cassationi (kassatsioonikohus) menetluses leidis selle kohtu kohtujurist seevastu, et Hispaania õigusasutuste tehtud otsus sisaldas uurimistoiminguid, mis olid lahutamatult seotud AK-le süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamise ja tema seisukohtade kogumisega kohtuniku poolt tema kaitsja juuresolekul, et tagada tema kaitseõigused, ning et seega oli selle otsuse eesmärk viia läbi uurimistoimingud, et koguda tõendeid kuriteo kohta.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes rõhutab, et direktiiv 2014/41 võeti Prantsuse õiguskorda üle kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 694‑15 ja sellele järgnevate artiklitega, märgib, et Euroopa Kohus ei ole siiani andnud seisukohta Euroopa uurimismääruse esemelise kohaldamisala ega konkreetsemalt küsimuse kohta, kas see hõlmab süüdistusakti kättetoimetamist koos vahi alla võtmise ja kautsjoni maksmise nõudega.

23

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Menetlus Euroopa Kohtus

24

Vastuseks Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2023. aasta teabetaotlusele märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus 23. novembril 2023 esiteks, et AK anti Hispaania õigusasutustele üle 9. septembril 2022, et täita kolm cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) kohtuotsust, mis tehti 26. septembril 2018 ja 9. oktoobril 2019, ning teiseks, et 19. juuli 2021. aasta ülekuulamise protokoll edastati Hispaania õigusasutustele.

Eelotsuse küsimuse analüüs

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/41 artikleid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et otsus, millega ühe liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel esiteks toimetada asjaomasele isikule kätte teda puudutava süüdistuse esitamise määrus, millega on ette nähtud ka vahi alla võtmine ja kautsjoni maksmine, ja teiseks võimaldada sellel isikul esitada oma seisukohad selles määruses esitatud faktiliste asjaolude kohta, kujutab endast uurimistoimingut, mille kohta võib teha Euroopa uurimismääruse selle direktiivi tähenduses.

26

Direktiivi 2014/41 artikli 1 kohaselt on Euroopa uurimismäärus liikmesriigi õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid. Mis puudutab selle direktiivi artiklit 3, siis seal on täpsustatud, et Euroopa uurimismäärus hõlmab kõiki uurimistoiminguid, välja arvatud ühise uurimisrühma loomine ja tõendite kogumine sellise rühma raames.

27

Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et direktiivis 2014/41 ei ole põhjalikumalt määratletud, mida tuleb mõista „uurimistoimingu“ all selle artiklite 1 ja 3 tähenduses, ega viidata selle mõiste määratlemiseks liikmesriikide õigusele. Seda sätet tuleb seega liidu õiguses tõlgendada autonoomselt, võttes arvesse mitte ainult nende sätete sõnastust, vaid ka nende konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus M.N. (EncroChat), C‑670/22, EU:C:2024:372, punkt 109).

28

Esiteks, mis puudutab direktiivi 2014/41 artiklite 1 ja 3 sõnastust, siis mõiste „uurimistoiming“ viitab seoses õiguskaitsega tavatähenduses mis tahes uurimistoimingule, mille eesmärk on teha kindlaks karistatav tegu, selle toimepanemise asjaolud ja toimepanija isik. Sellist tõlgendust kinnitab eelkõige artiklis 1 sisalduv väide, et uurimistoimingu eesmärk peab olema taotlevale liikmesriigile „tõendite“ hankimine.

29

Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 28–30 sisuliselt märkis, kinnitab seda tõlgendust direktiivi 2014/41 artiklite 1 ja 3 kontekst.

30

Kõigepealt on nii artikli 10 lõikes 2 kui ka direktiivi 2014/41 artiklites 24–31 loetletud rida uurimistoiminguid, mille kõigi eesmärk on saada teavet teoga seotud asjaolude või teo toimepanija tuvastamiseks.

31

Seejärel tuleb märkida, et kuigi selle direktiivi artiklitest 22 ja 23 tuleneb, et Euroopa uurimismääruse eesmärk võib olla ka vahistatud isiku üleviimine, on nendes artiklites täpsustatud, et selline üleviimine võib toimuda üksnes uurimistoimingu tegemiseks, et koguda tõendeid, mis nõuavad konkreetse isiku viibimist selle liikmesriigi territooriumil, kuhu ta üle viiakse. Seevastu nähtub selle direktiivi põhjendusest 25, et kui selline isik tuleb viia teise liikmesriiki selleks, et esitada talle süüdistus ning alustada tema suhtes kohtumenetlust eesmärgiga mõista tema üle kohut, tuleks teha Euroopa vahistamismäärus, mida ei saa asendada Euroopa uurimismäärusega.

32

Lõpuks nähtub direktiivi 2014/41 artiklitest 13 ja 15, et Euroopa uurimismääruse koostamise eesmärk on, et taotlevale riigile antakse üle tõendid, mis on saadud, või tõendid, mis on juba täitjariigi asutuse või ametiisiku valduses (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Finanzamt für Steuerstrafsachen und Steuerfahndung Münster, C‑66/20, EU:C:2021:670, punkt 41). Uurimistoimingu eesmärk peab seega lõppkokkuvõttes olema see, et täitev liikmesriik edastaks teatavad tõendid taotlevale liikmesriigile, kusjuures need tõendid on artikli 13 lõikes 4 ja artikli 15 lõike 1 punktis b määratletud kui esemed, dokumendid või andmed.

33

Kolmandaks kinnitab ka direktiivi 2014/41 eesmärk mõiste „uurimistoimingud“ sellist tõlgendust.

34

Esiteks on selle direktiivi eesmärk asendada piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tõendite hankimise killustatud ja keeruline raamistik ning sellega püütakse hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd seeläbi, et kehtestatakse lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis põhineb ühtsel vahendil, mida nimetatakse Euroopa uurimismääruseks (30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus M.N. (EncroChat), C‑670/22, EU:C:2024:372, punkt 86). Sellest järeldub, et kõnealust direktiivi vastu võttes soovis liidu seadusandja parandada õigusalast koostööd tõendite kogumisel piiriülestes kriminaalasjades.

35

Teiseks eeldab direktiiviga 2014/41 taotletav õigusalase koostöö lihtsustamise ja tõhustamise eesmärk seda, et Euroopa uurimismääruse mehhanismi põhielemendid on kergesti ja üheselt kindlaks tehtavad (vt selle kohta 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Graz (Düsseldorfi maksusüütegusid menetlev maksuamet), C‑16/22, EU:C:2023:148, punkt 43). Mõiste „uurimistoiming“ ise esineb aga selliste põhielementide hulgas, mistõttu räägib see eesmärk ka selle mõiste lihtsa ja tavapärase määratluse kasuks, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28.

36

Teisena tuleb analüüsida, kas sellise otsusega taotletud toimingud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutavad endast uurimistoiminguid direktiivi 2014/41 tähenduses.

37

Mis puudutab esiteks liikmesriigi õigusasutuste taotlust teise liikmesriigi õigusasutustele toimetada asjaomasele isikule kätte teda puudutava süüdistuse esitamise määrus, siis tuleb märkida, et niisugune kättetoimetamine ei saa iseenesest kujutada endast uurimistoimingut selle direktiivi tähenduses. Nimelt ei ole sellise kättetoimetamise eesmärk tõendite hankimine, vaid tegemist on menetlusliku kohustusega, mille eesmärk on jätkata menetlusaluse isiku suhtes kriminaalmenetlust. Seega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 märkis, reguleerib sellise akti kättetoimetamist teises liikmesriigis üldjuhul mitte nimetatud direktiiv 2014/41, vaid 29. mai 2000. aasta konventsiooni artikkel 5.

38

Teiseks ei muuda seda järeldust ka asjaolu, et – nagu käesolevas asjas – süüdistuse esitamise määrus sisaldab ka kautsjoni maksmise nõuet, kuna sellise kautsjoni tasumise kohustus ei kujuta endast uurimistoimingut direktiivi 2014/41 tähenduses, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 27–35.

39

Mis puudutab kolmandaks vahi alla võtmise nõuet, mida süüdistuse esitamise määrus võib samuti sisaldada, siis Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et välja arvatud uurimistoimingu tegemiseks juba vahistatud isiku ajutise üleviimise konkreetsel juhul, mille puhul kehtivad selle direktiivi artiklites 22 ja 23 ette nähtud eritagatised, ei riiva Euroopa uurimismäärus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 6 sätestatud isiku õigust vabadusele (8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19, EU:C:2020:1002, punkt 73).

40

Sellest järeldub, et välja arvatud artiklites 22 ja 23 osutatud juhtumid, mis ei ole käesoleval juhul asjakohased, ei või Euroopa uurimismäärus sisaldada taotlust puudutatud isiku vahi alla võtmiseks või vahi alla jätmiseks.

41

Neljandaks, mis puudutab taotlust kuulata üle isik, kellega seoses on tehtud süüdistuse esitamise määrus, siis on tõsi, et direktiivi 2014/41 artikli 10 lõike 2 punktis c ja artikli 24 lõike 1 teises lõigus on kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamist sõnaselgelt nimetatud nende toimingute hulgas, mille kohta võidakse teha Euroopa uurimismäärus selle direktiivi tähenduses.

42

Samas, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 sisuliselt rõhutas, peab niisuguse ülekuulamise taotluse eesmärk, selleks et see kuuluks direktiivi 2014/41 kohaldamisalasse, olema tõendite hankimine selle direktiivi tähenduses. Seevastu ülekuulamist, mille eesmärk on üksnes võimaldada süüdistataval esitada oma seisukohad tema suhtes alustatud süüdistusmenetluse kohta, ei saa pidada uurimistoiminguks selle direktiivi tähenduses. Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema Hispaania õigusasutuste esitatud AK ülekuulamise taotluse täpse eseme.

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule täieliku vastuse andmiseks tuleb ennekõike täpsustada, et kui selle ülekuulamise taotluse eesmärk ei olnud tõendite kogumine, ei oleks Prantsuse ametiasutused saanud direktiivi 2014/41 alusel Hispaania õigusasutuste vastu võetud otsust õiguspäraselt rahuldada.

44

Kui aga nimetatud ülekuulamise taotluse eesmärk oli tõendite kogumine ja Hispaania õigusasutused olid märkinud põhikohtuasjas kõne all olevas otsuses, et nende riigisisese õiguse kohaselt võib AK üle kuulata alles pärast süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist, siis tuleb asuda seisukohale, et erandina käesoleva kohtuotsuse punktis 37 märgitust oleks võinud sellist kättetoimetamist taotleda Euroopa uurimismäärusega. Nimelt tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 9 lõikest 2, et täitev asutus või ametiisik täidab taotleva asutuse või ametiisiku sõnaselgelt esitatud formaalsusi ja menetlusi.

45

Viimati nimetatud juhul oleksid Prantsuse õigusasutused olnud põhimõtteliselt kohustatud – ilma et see piiraks direktiivis 2014/41 ette nähtud tunnustamata jätmise, keeldumise või edasilükkamise põhjusi – täitma põhikohtuasjas käsitletavat määrust osas, milles see puudutas nii AK-le süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist kui ka viimase ülekuulamist, välistades selles määruses ette nähtud vahi alla võtmise ja kautsjoni maksmise nõude.

46

Siiski oleks põhikohtuasjas kõne all oleva määruse osaline täitmine saanud toimuda alles pärast seda, kui Prantsuse ametiasutused on direktiivi 2014/41 artikli 9 lõike 6 alusel Hispaania ametiasutuste käest üle küsinud, ega viimased ei ole vastu, et nimetatud taotlust täidetakse vaid osaliselt.

47

ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö kohustusest tuleneb nimelt, et kriminaalasjades tõhusa koostöö tagamiseks peavad Euroopa uurimismääruse koostanud ja seda täitvad asutused kasutama täielikult direktiivis 2014/41 ette nähtud vahendeid, et edendada vastastikust usaldust, mis on selle koostöö aluseks (vt analoogia alusel 18. aprilli 2023. aasta kohtuotsus E. D. L. (keeldumine haiguse tõttu), C‑699/21, EU:C:2023:295, punktid 45 ja 46).

48

Lõpuks, kuigi AK ülekuulamise taotluse ese oli tõendite hankimine ja põhikohtuasjas kõne all olevas Hispaania ametiasutuste otsuses ei olnud ühtegi sellist märkust, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, tuleb asuda seisukohale – ilma et see piiraks direktiivis 2014/41 ette nähtud tunnustamata jätmise, keeldumise või edasilükkamise põhjuste kohaldamist –, et Prantsuse ametiasutused oleksid põhimõtteliselt olnud kohustatud rahuldama ainult selle ülekuulamise taotluse ning alles pärast seda, kui nad olid Hispaania õigusasutuste käest üle küsinud, ega viimased ei ole vastu, et nimetatud taotlust täidetakse vaid osaliselt.

49

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2014/41 artikleid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et:

–

otsus, millega liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel toimetada isikule kätte tema kohta koostatud süüdistuse esitamise määrus, ei ole iseenesest Euroopa uurimismäärus selle direktiivi tähenduses;

–

otsus, millega liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel võtta isik vahi alla muudel eesmärkidel kui need, mis on nimetatud kõnealuse direktiivi artiklites 22 ja 23, või kohustada teda maksma kautsjoni, ei ole Euroopa uurimismäärus sama direktiivi tähenduses;

–

otsus, millega ühe liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel võimaldada isikul esitada oma seisukohad tema kohta koostatud süüdistuse esitamise määruses kirjeldatud teo toimepanemise faktiliste asjaolude kohta, kujutab endast Euroopa uurimismäärust direktiivi 2014/41 tähenduses, kui selle ülekuulamise taotluse eesmärk on hankida tõendeid.

Kohtukulud

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

–

otsus, millega liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel toimetada isikule kätte tema kohta koostatud süüdistuse esitamise määrus, ei ole iseenesest Euroopa uurimismäärus selle direktiivi tähenduses;

–

otsus, millega liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel võtta isik vahi alla muudel eesmärkidel kui need, mis on nimetatud kõnealuse direktiivi artiklites 22 ja 23, või kohustada teda maksma kautsjoni, ei ole Euroopa uurimismäärus sama direktiivi tähenduses;

–

otsus, millega ühe liikmesriigi õigusasutus palub teise liikmesriigi õigusasutusel võimaldada isikul esitada oma seisukohad tema kohta koostatud süüdistuse esitamise määruses kirjeldatud teo toimepanemise faktiliste asjaolude kohta, kujutab endast Euroopa uurimismäärust direktiivi 2014/41 tähenduses, kui selle ülekuulamise taotluse eesmärk on hankida tõendeid.