Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 17. septembril 2026(1)

Kohtuasi C‑556/25

Haluška, s. r. o.

versus

Okresný úrad Ružomberok, katastrálny odbor

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus))

Eelotsusemenetlus – Energia – Hüdroelektrienergia väikesemahuliseks tootmiseks loa andmise menetlus – Väiketootjate välistamine võimalusest taotleda riigisiseses õiguses ette nähtud servituutide kinnistusraamatusse kandmist – Liidu õiguse kohaldamine riigisiseses õiguses – Diskrimineerimiskeeld






1.        Elektrienergia tootjatel on Slovakkias põhimõtteliselt võimalik kasutada kolmandate isikute kinnisasjadel seadusjärgset servituuti(2), kui neil on vastavalt riigisisesele seadusele, millega on võetud üle direktiiv (EL) 2019/944(3), olemas oma tegevuseks luba.

2.        Näib, et selles seaduses välistatakse siiski selle võimaluse kasutamine elektrienergia väiketootjate jaoks. Eelotsusemenetluses vaieldakse selle üle, kas selline välistamine on liidu õigusega kooskõlas.

3.        Nimelt palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2019/944 artiklit 8 ja selle seost sama direktiivi artiklis 9 sätestatud diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttega.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus. Direktiiv 2019/944

4.        Artikli 3 („Konkurentsipõhine, tarbijakeskne, paindlik ja mittediskrimineeriv elektriturg“) sõnastus on järgmine:

„[…]

4.      Liikmesriigid tagavad võrdsed tingimused, mis seisnevad selles, et elektriettevõtjate suhtes kohaldatakse läbipaistvaid, proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid õigusnorme, tasusid ja kohtlemist, eelkõige tasakaalustamiskohustuse, hulgiturgudele juurdepääsu, andmetele juurdepääsu, vahetamisprotsessi ja arvete esitamise korra ning kui see on kohaldatav, lubade osas.

[…]“.

5.        Artikli 8 („Uutele võimsustele loa andmise menetlus“) kohaselt:

„1.      Uute elektritootmisvõimsuste rajamiseks võtavad liikmesriigid vastu lubade andmise menetluse, mis peab olema objektiivne, läbipaistev ja mittediskrimineeriv.

[…]

3.      Liikmesriigid tagavad, et elektri väikesemahulise detsentraliseeritud ja/või hajatootmise jaoks on olemas eraldi lihtsustatud ja ühtlustatud lubade andmise menetlus, milles võetakse arvesse tootmise piiratud mahtu ja võimalikku mõju.

Liikmesriigid võivad kehtestada kõnealuse lubade andmise erimenetluse kohta suunised. Reguleerivad asutused või muud riigi pädevad asutused, sealhulgas planeerimisasutused, vaatavad need suunised läbi ja võivad anda soovitusi nende muutmiseks.

[…]“.

6.        Artiklis 9 („Avaliku teenuse osutamise kohustus“) on sätestatud:

„1.      Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid oma institutsioonilise korra alusel ja subsidiaarsuse põhimõtet nõuetekohaselt arvesse võttes, et elektriettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid ei diskrimineeritaks õiguste ega kohustuste osas.

[…]“.

7.        Vastavalt artiklile 73 kohaldatakse artikli 8 lõiget 1, lõike 2 punkte a–i ja punkti k ning lõikeid 3 ja 4 alates 1. jaanuarist 2021.

B.      Riigisisene õigus

1.      Energiaseadus(4)

8.        § 6 reguleerib „energiasektoris [tegutsemise]“ lubasid järgmiselt:

–        Selle lõike 1 kohaselt võib energiasektoris tegutseda üksnes loa või teavitamiskohustuse täitmise kinnituse alusel ja sellega kooskõlas.

–        Vastavalt lõikele 2 on muude kui lõikes 4 nimetatud tegevuste korral muu hulgas elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, jaotamiseks ja tarnimiseks nõutav luba.

–        Lõike 4 punkti a alusel ei ole luba nõutav elektrienergia tootmiseks ja tarnimiseks elektritootmisseadmete abil, mille paigaldatud koguvõimsus on kuni 1 MW.

–        Vastavalt lõikele 5 lasub isikutel, kelle tegevuseks ei ole lõike 4 kohaselt vaja luba, teavitamiskohustus, mille kohaselt on nad kohustatud 30 päeva jooksul teavitama asutust tegevuse alustamisest, lõpetamisest või muutusest. Reguleeriva asutuse väljastatud kinnitus teavitamiskohustuse täitmise kohta on sellise majandustegevusega tegelemise õigust tõendav dokument.

9.        § 11 lõikes 1 on märgitud:

„Loa omanik […] võib vajalikus ulatuses ja avalikes huvides:

a)      viibida teisele isikule kuuluval kinnisasjal ning teisele isikule kuuluvates ehitistes ja rajatistes loaga hõlmatud tegevuseks vajalikus ulatuses ja viisil,

[…]

f)      rajada teisele isikule kuuluvale kinnisasjale, mis asub väljaspool omavalitsuse hoonestatud piirkonda, põhi- ja jaotusvõrgu elektriliine ja ‑seadmeid […],

g)      teha teisele isikule kuuluval kinnisasjal elektri- või gaasiseadmete puhul lubatud toiminguid, mis on vajalikud selliste rajatiste või võrkude toimimise tagamiseks, mille ehitamiseks on saadud luba […]“.(5)

10.      § 11 lõikes 8 on täpsustatud:

„Lõikes 1 sätestatud õigustest tulenevad kohustused on kinnisasja omandiõigusega seotud servituudid. Õigus esitada taotlus nende kinnistusraamatusse kandmiseks on loa omanikul.“

2.      Servituute ja kinnistusraamatut käsitlevad sätted

11.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on toonud ära servituute ja kinnistusraamatut käsitlevad riigisisesed sätted. Nende kohaselt tekib servituut kirjaliku lepingu, pädeva asutuse otsuse või seaduse alusel. Servituudiga seotud õiguse saamiseks peab see olema kantud kinnistusraamatusse.

II.    Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused

12.      Eelotsusetaotlusest, mida on täiendatud Slovakkia valitsuse esitatud täiendava teabega, nähtuvad järgmised asjaolud:

–        äriühing Haluška s. r. o. (edaspidi „Haluška“) toodab hüdroelektrienergiat väikerajatisega, mille võimsus on 0,0975 MW;

–        nimetatud rajatis toimib küll juba alates 1993. aastast ja see „rekonstrueeriti“ 2009. aastal, aga Haluška võttis selle haldamise üle 15. oktoobril 2014, kui temast sai nimetatud rajatise omanik;(6)

–        Haluška teatas energiaseaduse § 6 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud lihtsustatud korra alusel oktoobris 2014 tegevusega alustamisest;(7)

–        Haluška taotles 6. detsembril 2021 Okresný úrad Ružomberok, katastrálny odborilt (Ružomberoki piirkondliku büroo kinnistusosakond; edaspidi „kinnistusosakond“) energiaseaduse § 11 lõigete 1 ja 6 alusel kolmandale isikule kuuluva kinnisasja suhtes seadusjärgse servituudi kinnistusraamatusse kandmist;

–        4. veebruaril 2022 jättis kinnistusosakond taotluse rahuldamata põhjendusega, et servituudi saab seada ainult energiaseaduse § 6 lõike 2 alusel väljastatud „loa“ omanikule, mitte aga ettevõtja kasuks, kellel lasub § 6 lõike 4 alusel „teavitamiskohustus“;

–        Haluška esitas kinnistusosakonna otsuse peale kaebuse Správny súd v Banskej Bystricile (Banská Bystrica halduskohus, Slovaki Vabariik). Haluška väitis, et energiaseaduse § 11 lõike 1 tõlgendus, millele tugineb kinnistusosakond, on liidu õigusega vastuolus, kuna see soosib suurtootjaid, moonutab konkurentsi ja takistab väiketootjate juurdepääsu elektriturule.

13.      Esimese astme kohus jättis kaebuse rahuldamata, sedastades:

–        direktiivi 2019/944 artikli 8 lõikes 3 ei nõua iseenesest elektrienergia „väiketootjale“ tunnustataks sama ulatusega õigusi, nagu „suurtootjale“ antud õigused;

–        kinnistusosakond on energiaseaduse § 11 lõikeid 1 ja 8 õigesti tõlgendanud. Kui lubatud oleks seadusjärgsete servituutide seadmine ka väiketootjate kasuks, suureneks märgatavalt servituudiga koormatud kinnisasjade arv, mis kujutaks endast märkimisväärset sekkumist kolmandate isikute omandiõigusesse;

–        energiaseaduse § 11 lõigetes 1 ja 8 ette nähtud seadusjärgsete servituutide reserveerimine ainult „loa“ omanikele ei kujuta endast ettevõtluspiirangut, sest väiketootja võib taotleda vabatahtliku servituudi seadmist Slovakkia tsiviilseadustiku alusel või, kui kokkulepet ei sõlmita, esitada kohtule hagi.

14.      Haluška esitas esimese astme kohtuotsuse peale edasikaebuse Najvyšší správny súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus), kes pöördub Euroopa Kohtusse järgmiste eelotsuse küsimustega:

„1.      Kas [ELTL] artikli 194 lõike 1 punkti a, […] direktiivi [2019/944] […] artikli 8 lõigete 1 ja 3 ning artikli 9 lõike 1 kohaselt kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse sellised riigisisesed õigusnormid, millega riigi seadusandja on automaatselt välistanud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 3 kohase lihtsustatud korra alusel tegutsevate elektri väiketootjate võimaluse kasutada riigisiseses õiguses ette nähtud servituute, mis hõlbustavad majandustegevust energiasektoris, andes samas vastava õiguse kõigile teistele elektritootjatele?

2.      Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb […] direktiivi [2019/944] […] artikli 8 lõikeid 1 ja 3 koostoimes artikli 9 lõikega 1 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega riigi seadusandja on automaatselt välistanud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 3 kohase lihtsustatud korra alusel tegutsevate elektri väiketootjate võimaluse kasutada riigisiseses õiguses ette nähtud servituute, mis hõlbustavad majandustegevust energiasektoris, andes samas vastava õiguse kõigile teistele elektritootjatele?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

15.      Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 19. augustil 2025.

16.      Kirjalikud seisukohad esitasid Haluška, Slovakkia valitsus ja Euroopa Komisjon.

17.      Kohtuistungil, mis toimus 10. juunil 2026, osalesid ainult Slovakkia valitsus ja komisjon.

IV.    Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

18.      Slovakkia valitsuse hinnangul on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu, sest see tugineb mittetäielikule asjaolude kirjeldusele ja riigisisese õigusliku raamistiku ebaõigele kirjeldusele. Valitsus leiab lisaks, et liidu õiguse tõlgendamine, mida on palutud, ei ole kohtuvaidluse tegelikkuse või esemega seotud.

19.      Slovakkia valitsus märgib eelkõige, et küsimused on hüpoteetilised, sest kohtuvaidluse ese on sellise servituudi seadmine, mida saavad riigisisese õiguse kohaselt „sisuliselt“ kasutada ainult energia jaotamise loa omanikud, mitte energiatootjad (olenemata nende suurusest), nagu seda on Haluška.

20.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt:(8)

–        liikmesriigi kohus on ainsana pädev määrama oma vastutusalas kindlaks faktilist ja õiguslikku raamistikku, millesse eelotsuse küsimused jäävad, ning Euroopa Kohus ei pea selle paikapidavust kontrollima;

–        eeldatakse, et eelotsuse küsimused on asjakohased ja Euroopa Kohus võib jätta vastamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui need on hüpoteetilised.

21.      Ei saa nõustuda Slovakkia valitsuse vastuväite selle osaga, milles valitsus ei nõustu asjaolude ja riigisisese õiguse kirjeldusega, sest nimetatud kirjeldus kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse ja Euroopa Kohus peab sellest kirjeldusest lähtuma.

22.      Eelotsusetaotluse väidetavate puudujääkide osas on tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus

–        ei täpsusta, milles seisneb töö, mis tuli teostada kolmandate isikute kinnistutel, mida puudutas servituut, mille kinnistusraamatusse kandmisest keelduti. Tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitles oma küsimustes energiaseaduse(9) §‑s 11 nimetatud õigusi üldiselt ja need õigused on erinevat laadi, mis teeb need küsimused mõnevõrra ebamääraseks;

–        kohus viitab mittediskrimineerimise põhimõttele, aga ei too välja eesmärki, mida sooviti Slovakkia õigusega saavutada, välistades väiketootjad võimalusest kasutada seadusjärgseid servituute. Selle eesmärgi kindlakstegemine võib olla vajalik ebavõrdse kohtlemise hindamiseks, mis on liidu õigusega vastuolus.

23.      Siiski ei ole need puudujäägid faktiliste ja õiguslike asjaolude kirjelduses(10) kas määrava tähtsusega (eriti vaidlusaluse servituudi eset käsitlev puudujääk) või neid oleks saanud kirjalikus menetluses ja istungil selgitada.

24.      Muus osas tuleb Slovakkia valitsuse esitatud väiteid, mis puudutavad direktiivi 2019/944 artikli 8 ratione materiae kohaldamatust, analüüsida nimetatud sätte tõlgendamise ja mitte aga eelotsusetaotluse vastuvõetavuse käsitlemisel.

25.      Slovakkia valitsuse väite kohta, mis puudutab energiaseaduse § 11 lõiget 1 (milles reguleeritakse seadusjärgseid servituute), tuleb esitada mõnevõrra analoogne vastuväide. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama riigisisest õigust, leiab, et nimetatud sätte kohaselt tohivad seadusjärgseid servituute kasutada kõik tootjad ning kui see ei ole nii, tuleb kontrollida, kas see säte on vastuolus direktiivi 2019/944 artikliga 9. Seega ei ole tegemist hüpoteetilise küsimusega, vaid küsimus on vaidluse põhisisuga otseselt seotud.(11)

26.      Sellest tulenevalt on Euroopa Kohtu käsituses vajalikud andmed, et anda tarvilik vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kelle küsimused tuleb tunnistada vastuvõetavateks.

V.      Sisulised küsimused

27.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liidu õigusega on kooskõlas selline riigisisene õigusnorm, mis Slovakkias tõlgendatud ja kohaldataval kujul:

–        ei võimalda elektrienergia väiketootjatel, kes järgivad direktiivi 2019/944 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud „erimenetlust“, seada kinnistusraamatusse kolmandate isikute kinnisasjadele seadusjärgset servituuti;

–        võimaldab sellise servituudi seada ainult isikutel, kellel on direktiivi 2019/944 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud „tavamenetluse“ alusel väljastatud luba.

A.      Esimene eelotsuse küsimus

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab esimese küsimusega teada, kas vaidlusalune riigisisene õigusnorm kuulub „[ELTL] artikli 194 lõike 1 punkti a, […] direktiivi [2019/944] […] artikli 8 lõigete 1 ja 3 ning artikli 9 lõike 1 kohaselt […] liidu õiguse kohaldamisalasse“.

29.      ELTL artikkel 194 on esmase õiguse norm, millele tuginedes võeti vastu direktiiv 2019/944. Viimane on üks ELTL artikli 194 lõikes 2 nimetatud „lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks [vajalikest meetmetest]“.

30.      Direktiiviga 2019/944 viidi liidu elektrisektori korralduse ja toimimise valdkonnas läbi minimaalne ühtlustamine. Muu hulgas on selles direktiivis sätestatud normid „avatud juurdepääsu kohta ühendatud turule“(12), aga sellega ei reguleerita otseselt õigust (mis antakse Slovakkia õiguse kohaselt „loa“ omanikele) nõuda, et kinnistusraamatusse kantaks seadusjärgsed servituudid kolmandate isikute kinnisasjadele.

31.      Seadusjärgse servituudi kasutamise õigus on üks meetmetest, mis „hõlbustavad majandustegevust energiasektoris“. Seega mõjutab see „liidu elektrisektori korraldust ja toimimist“. Kuigi servituutide saajaid ja saamise viisi reguleerivate nõuete kehtestamine on liikmesriikide pädevuses, peavad liikmesriigid oma pädevuse kasutamisel järgima direktiivi 2019/944 artikli 9 lõikes 1 kinnitatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.(13)

32.      Leian, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib, võib direktiivi 2019/944 artikli 8 lõigete 1 ja 3 ning artikli 9 lõike 1 tõlgendamine kohtuasja lahendamist mõjutada. Seetõttu tuleb vaidlusaluse riigisisese õigusnormi hindamisel lähtuda eeldusest, et see norm jääb direktiivi 2019/944 kohaldamisalasse.

33.      Slovakkia valitsus ei nõustu, et direktiivi 2019/944 artikkel 8 on ratione materiae kohaldatav, rõhutades, et riigisiseses õiguses on nähtud ette kaks eri menetlust: üks elektritootmisüksuse ehitamiseks ja teine äritegevusega tegelemiseks(14), kasutades selleks seda elektritootmisüksust pärast selle valmimist.(15)

34.      Seadusjärgsete servituutide kinnistusraamatusse kandmise võimalus on seotud ainult teise loa saamisega (äritegevusega tegelemiseks), mitte aga esimese loaga (tootmisüksuse ehitamiseks). Slovakkia valitsus väidab selle põhjal ja selle sõnastusele tuginedes, et direktiivi 2019/944 artikkel 8 ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

35.      Seega on kõigepealt vaja selgitada, kas direktiivi 2019/944 artikkel 8 piirdub ainult „uute elektritootmisvõimsuste [rajamisega]“ või hõlmab ka „energiasektoris äritegevusega tegelemist“. Kui õige oleks esimene hüpotees, võiks välistada selle, et nimetatud artikkel on käesolevas kohtuasjas asjakohane.

36.      Kordan, et Slovakkia valitsuse arvates käsitleb direktiivi 2019/944 artikli 8 lõike 3 kohaldamisala „uute elektritootmisvõimsuste [rajamist]“. See ei puuduta seevastu „energiasektoris tegutsemise luba“. Nimetatud luba võimaldaks Slovakkia õiguse kohaselt (Slovakkia valitsuse sõnul) anda seadusjärgsete servituutide kinnistusraamatusse kandmiseks vajaliku loa.

37.      Esmapilgul näib direktiivi 2019/944 sõnastus Slovakkia valitsuse teesi toetavat: artiklit 8 kohaldatakse energia „tootmisele“ üldiselt.(16) Selle lõikes 3 käsitletakse „väikesemahulise detsentraliseeritud ja/või hajatootmise […] eraldi [menetlusi]“. Lisaks viidatakse selle lõikes 1 (tava)menetlustele „uute elektritootmisvõimsuste rajamiseks“.

38.      Slovakkia valitsuse tees ei ole siiski kooskõlas direktiivi 2019/944 artikli 8 sellise tõlgendusega, mille puhul võetakse arvesse sellega reguleeritava „loa andmise menetluse“ eesmärki.

39.      Direktiivi s2019/944 eesmärk on muu hulgas „[tagada], et elektrienergia siseturul ei oleks tarbetuid takistusi turule sisenemisel, turul tegutsemisel ega sellelt väljumisel“(17).

40.      Seos „turule tulemise“ ja loa andmise menetluste vahel nähtub direktiivi 2019/944 põhjendusest 79, milles on märgitud, et „[k]ohatult pikad loamenetlused võivad olla tõkkeks uutele turuletulijatele.(18)

41.      Direktiivi 2019/944 artikli 8 lõigete 1 ja 3 ühine eesmärk seisneb seega tõhusa ja mittediskrimineeriva juurdepääsu võimaldamises elektrienergia siseturule nii suurtele kui väikestele uutele tootjatele, vältides olukorda, kus selline juurdepääs on ülemäära keeruline, koormav või kulukas (ajalises ja rahalises mõttes).(19)

42.      Elektrienergia turule tõhusa juurdepääsu saavutamiseks ei piisa sellest, et tootja ehitab tootmisüksuse, vaid see tuleb elektri tootmiseks ka käivitada.

43.      Energiaseaduse § 6 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et „elektrienergia [tootmine]“ on energiasektoris üks äritegevustest, mida võib teha „üksnes loa või teavitamiskohustuse täitmise kinnituse alusel ja sellega kooskõlas“.(20)

44.      Slovakkia valitsus väitis istungil, et „uuel tootjal“, kes soovib tootmisüksust ärialaselt käitades pääseda juurde elektri siseturule:(21)

–        peab siis, kui ta soovib ehitada uue tootmisüksuse, olema põhimõtteliselt selleks väljastatud ametlik „sertifikaat“, mis ei ole teatavate väiketootjate(22) puhul vajalik;

–        peab igal juhul(23), olema õigust andev dokument, milleks on (energiaseaduse §‑s 6 ette nähtud) „elektrienergia tootmise luba“, mis on üksuse käivitamiseks möödapääsmatu.

45.      Selles kontekstis „uutele võimsustele [antav luba]“, millele direktiivi 2019/944 artiklis 8 viidatakse, hõlmab Slovakkias kooslust, mis koosneb: a) sertifikaadist, mis olenevalt olukorrast lubas rajatise ehitamist, ja b) loast tegeleda äritegevusega, milleks on selle rajatise abil elektrienergia tootmine.

46.      Direktiivi 2019/944 artikli 8 eesmärk on tagada juurdepääs turule, tuginedes menetlusele, mis „peab olema objektiivne, läbipaistev ja mittediskrimineeriv“ (ja väiketootjate puhul ka „lihtsustatud ja ühtlustatud“). Seda nõuet tuleb täita nii tootmisüksuse ehitamiseks loa andmise menetluses (kui selleks on vajalik sertifikaat) kui ka käitamisloa saamiseks ette nähtud menetluse puhul. Nõude kohaldamine ainult ehitamise etapis ei oleks piisav ega tagaks praktikas mingisugust juurdepääsu turule, kuna käitamiseks (ehk energia tootmiseks) vajaliku loata tootmisüksus ei saa osaleda elektrienergia ühisturul ja seda on raske pidada „tootmisüksuseks“.

47.      Lõpuks tuleb direktiivi 2019/944 artiklit 8 tõlgendada ühetaoliselt olenemata sellest, millised põhijooned kehtestatakse riigisiseses õiguses loa andmise menetlusele.

48.      Direktiivi 2019/944 artikliga 8 kehtestatakse kohustus luua väikesemahulise tootmise jaoks eraldi menetlus. Ent selles ei nõuta, et tootmisüksuse ehitamiseks ja tootmisüksuse abil elektrienergia tootmiseks vajalikud toimingud jagataks kahte eraldi menetlusse. Direktiivi 2019/944 artikli 8 ülevõtmine nii, et mõlemad load on koondatud ühe menetluse alla, on võimalik.(24)

49.      Kokkuvõttes leian, et vaidlusaluse riigisisese õigusnormi vastuolu direktiivi 2019/944 artikliga 8 käsitlemisel tuleb lähtuda artikli 8 laiast tõlgendusest, mille puhul ei piirdu selle kohaldamisala uute tootmisüksuste ehitamisega, vaid see laieneb ka loa andmise menetlustele (laias tähenduses), mille alusel on elektrienergia tootjal võimalik turule juurde pääseda.(25)

50.      Sellest seisukohast vaadatuna hõlmaks direktiivi 2019/944 artikkel 8 energiasektoris äritegevusega tegelemiseks loa andmise menetlust, kui Slovakkia õiguses oleks see võimalus seotud võimalusega nõuda, et kolmandate isikute kinnisasjadele seatud seadusjärgsed servituudid kantaks kinnistusraamatusse.

51.      Olenemata sellest, kas direktiivi 2019/944 artiklit 8 tõlgendatakse üht- või teistpidi, käsitleb esimene eelotsuse küsimus igal juhul selle kindlaks tegemist, kas selline riigisisene õigusnorm, millega välistatakse väiketootjate võimalus kasutada servituute, kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, mis koosneb ELTL artikli 194 lõike 1 punktist a ning direktiivi 2019/944 artikli 8 lõigetest 1 ja 3 ning artiklist 9. Leian, et selliselt sõnastatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

B.      Teine eelotsuse küsimus

52.      Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav (nagu soovitan), soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vaidlusalune riigisisene õigusnorm on vastuolus direktiivi 2019/944 artikli 8 lõigetega 1 ja 3 koostoimes artikli 9 lõikega 1.

53.      Eelotsusetaotluse kohaselt välistatakse riigisisese õigusnormi senise tõlgenduse kohaselt „[…] automaatselt […] lihtsustatud korra alusel tegutsevate elektri väiketootjate [võimalus] kasutada riigisiseses õiguses ette nähtud servituute, mis hõlbustavad majandustegevust energiasektoris, andes samas vastava õiguse kõigile teistele elektritootjatele“.

54.      Teine eelotsuse küsimus tugineb seega eeldusele, et riigisisese õigusnormiga antakse erinevad õigused olenevalt sellest, kas isiku suhtes kohaldatakse „tavamenetlust“ (direktiivi 2019/944 artikli 8 lõige 1) või „eraldi lihtsustatud ja ühtlustatud“ menetlust (sama direktiivi artikli 8 lõige 3).

55.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on tingitud sellest, et nimetatud kohtu arvates:

–        kehtestatakse Slovakkia õiguses väiketootjate jaoks „eraldi“ lihtsustatud ja ühtlustatud menetlus, mis on nähtud ette energiaseaduse § 6 lõigetes 4 ja 5, ning neil ei ole võimalik kasutada selle asemel „suurtootjatele“ mõeldud „tavamenetlust“;

–         sellise korra tulemusel ei võimaldata väiketootjatel „üldse“ kasutada energiaseaduse §‑s 11 ette nähtud seadusjärgseid servituute;

–        piirang on sellist laadi, et direktiivi 2019/944 artikli 8 lõige 3 „kaotab täielikult oma mõtte“, sest väiketootjad jäetakse ilma „eelistest, mida teised elektritootjad saavad kasutada keerukama lubade andmise menetluse alusel“.(26)

56.      Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, milline on tema hinnangul direktiivi 2019/944 artikli 8 lõike 3 eesmärk(27), kritiseerib ta selles osas riigisisest õigust, kuna see ei võimalda nimetatud eesmärki täita.(28)

57.      Direktiivi 2019/944 artikkel 8 on selles mõttes menetluslikku laadi, et selles ei seata tingimusi õigustele, mis asjaomaste menetluste lõppedes antakse või mille andmisest keeldutakse.(29) Rõhutan, et see hõlmab vaid teatavate menetluste ettenägemist, olgu need siis tavamenetlused või lihtsustatud menetlused, mille lõppedes väljastatakse luba (esimesel juhul) või tegevuse teavitus (teisel juhul).

58.      Saan selles mõttes asjast aru nii, et direktiivi 2019/944 artikli 8 vahetu eesmärk ei ole tagada turul tervet konkurentsi.(30) Pigem on selle eesmärk tuua välja kohustused, mida peavad liikmesriigid täitma loa andmise menetluste kehtestamisel, mis sobivad elektrienergia tootjatele turule tegeliku ja mittediskrimineeriva juurdepääsu võimaldamiseks.

59.      Direktiivi 2019/944 artikli 8 lõike 3 ettevalmistavad materjalid ja elektrienergia siseturgu käsitlevate eelnevate direktiivide samaväärsed sätted kinnitavad, et nimetatud säte käsitleb pigem loa andmise menetlust kui loa enda sisu ja mõju.

60.      Alates sellest, kui see säte lisati esimest korda direktiivi 2003/54/EÜ(31), oli selle eesmärk „ergutada ja tõhustada väiketootjatele lubade andmise menetlusi“.(32) Direktiivi 2009/72 kohaselt peavad liikmesriigid „[tagama], et väikesemahulise […] [tootmise] jaoks on olemas eri loaprotseduurid“.(33) Direktiivis 2019/944 täpsustati samas vaimus, et loa andmise eraldi menetlus peab olema lihtsustatud ja ühtlustatud.(34)

61.      Sellisest õigusloome teekonnast tuleneb, et direktiivi 2019/944 artikli 8 lõige 3 on loa andmise menetluse järkjärgulise muutmise tulemus, mis tehti selleks, et viia menetlus elektrienergia väiketootjate vajadustega vastavusse. Sätte eesmärk on, et nimetatud menetluse põhijooned ei takistaks väiketootjate turule juurdepääsemist ega heidutaks neid seda tegemast.

62.      Kui käsitleda seda küsimust sisulisest ja mitte ainult menetluslikust aspektist, tuleneb Slovakkia õigusest, milles on sätestatud kaks menetlust, et kui hinnata neid menetlusi tervikuna, on neil paradoksaalne tagajärg: millestki, mis peaks elektrienergia väiketootjate jaoks olema eelis, saab karistus. „Lihtsustatud“ menetluse lõppedes saavad need tootjad loa, mis ei võimalda neil taotleda vaidlusaluste seadusjärgsete servituutide kinnistusraamatusse kandmist, erinevalt isikutest, kes kasutavad tavamenetlust.

63.      Nagu juba märkisin, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lihtsustatud menetlusega võetakse väiketootjatelt õigused, mis avaldab nende puhul turule juurdepääsule märkimisväärset mõju.(35)

64.      Kui olen eelotsusetaotlusest õigesti aru saanud, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus a) peab tõendatuks, et riigisisene õigusnorm ei luba väiketootjatel „tavamenetlust“ kasutada,(36) ning b) ei käsitle võimalust, et nimetatud väiketootjad loobuvad (mis tahes õigustatud huvi alusel, millele nende otsus saab tugineda) lihtsustatud menetlusest, et kasutada tavamenetlust.(37)

65.      Seega väljub teine eelotsuse küsimus rangelt menetluslikust raamistikust, et käsitleda erinevust õiguste vahel, mis on „uutele võimsustele [antava loa]“ omanikel olenevalt sellest, kas luba on saadud direktiivi 2019/944 artikli 8 lõikes 1 või lõikes 3 ette nähtud menetlusega.

66.      Sellise sõnastuse puhul ei ole ma veendunud, et selle küsimuse vastuse leiab vahetult direktiivi 2019/944 artiklist 8. Nagu juba selgitasin, ei reguleeri nimetatud säte iseenesest loa omaniku õigusi, vaid sellega korraldatakse turule juurdepääsemise menetlus.(38)

67.      Kuigi seadusjärgse servituudiga kaasnevate õiguste omamine ei ole väiketootjate turule juurdepääsuks tingimata vajalik(39), võib nende õiguste omamine või puudumine olla tegur, mis mõjutab väiksemal või suuremal määral nende tegevuse arengut. Ja see on koht, kus on täielikult kohaldatavad direktiivi 2019/944 reeglid, mis käsitlevad elektrienergia tootjate turul tegutsemist ning juba turule pääsenud ettevõtja õigusi ja kohustusi.(40)

68.      Nendele reeglitele tuleb lisada reeglid, mille on liikmesriigid kiitnud heaks valdkondades, mida ei ole liidu tasandil minimaalselt ühtlustatud. Viimaste puhul tuleb igal juhul järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid, sealhulgas diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on üldkohaldatav ja sisaldub direktiivi 2019/944 artikli 3 lõikes 4 ja artikli 9 lõikes 1.(41)

69.      Seetõttu leian, et teise eelotsuse küsimuse lahendamisel tuleb peamiselt lähtuda direktiivi 2019/944 artikli 9 lõikest 1 koostoimes selle artikli 8 lõikega 3.(42)

70.      Servituute, mis seotakse Slovakkia õiguses saadud loa „liigiga“, ei reguleerita vahetult direktiivis 2019/944. Ehkki liikmesriikidel on selles valdkonnas küll teatav kaalutlusruum, mis võimaldab neil anda juhiseid selle kohta, kuidas ettevõtjad peavad käituma, peavad nad aga igal juhul tagama direktiivi 2019/944 eesmärkide täitmise ja pidama kinni sellest, et „kehtestatud kriteeriumid oleksid objektiivsed ja mittediskrimineerivad“.(43)

71.      Võrdsus seaduse ees „on liidu õiguse üldpõhimõte, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei kohelda erinevalt ega erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud“.(44)

72.      Energiaseaduse seletuskirjast(45) nähtub, et selle § 11 eesmärk on tekitada võimalus, et loa omanik saab viia selles paragrahvis käsitletud tegevused läbi servituudiga koormatud kinnisasja omaniku eelneva nõusolekuta.(46)

73.      Slovakkia valitsus toob välja, et elektrienergia suur- ja väiketootjate olukord ei ole võrreldav, kuna väiketootjatele on tehtud erand mõnedest suurtootjatel lasuvatest ametialastest nõuetest või kohustustest.(47) Ükski nendest nõuetest ei ole siiski seotud § 11 eesmärgiga, mille normides sätestatakse õigused, mis võivad hõlbustada mis tahes energiatootja tegevust, olgu ta suur- või väiketootja.(48)

74.      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangust ei tulene teisiti, paistab kõik viitavat sellele, et neid kahte olukorda saab käsitada sarnastena (mis puudutab konkreetselt seadusjärgset servituuti kui elektrienergia tootmist soosivat vahendit) ning kehtiv kord toob objektiivselt kaasa suurtootjaid soosiva ebavõrdse kohtlemise. Suurtootjatel on „loa“ omanikena võimalik kasutada servituuti olenemata koormatud kinnisasja omaniku nõusolekust, samas kui väiketootjad peavad kasutama sama tulemuse saavutamiseks ebakindla tulemusega (need sõltuvad kinnistu omaniku tahtest) või pikemaid ja keerulisemaid viise.(49)

75.      Erinev kohtlemine võib olla õigustatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas asjasse puutuvate õigusnormide seaduspärase eesmärgiga ning kui selline erinevus on proportsionaalne kõnesoleva kohtlemisega taotletud eesmärgiga.

76.      Slovakkia valitsus leiab, et riigisisese õigusnormi eesmärk on hoida ära servituutidega koormatud kinnisasjade omanike omandiõiguste rikkumise ebaproportsionaalne kasv. See vahend (seadusjärgne servituut) on mõeldud ainult neile, kes teenivad avalikke huve.(50)

77.      Asja lahendav kohus ei vaidle tegelikult vastu sellele, et kolmandate isikute omandiõiguste kaitsmine, kelle vara seadusjärgsed servituudid mõjutavad, on eesmärk, mis võib vaidlusalust piirangut õigustada.

78.      Probleem seisneb pigem meetme proportsionaalsuses, arvestades, et nimetatud eesmärgi saavutamiseks võib olla olemas mõni asjakohane ja vähem piiravam alternatiiv.

79.      Kinnistusosakond jätab väiketootja taotluse rahuldamata puhtalt formaalse kriteeriumi alusel („loa“ asemel „teavitamiskohustuse täitmise kinnitus“), analüüsimata energiaseaduse § 11 lõike 1 ülejäänud nõudeid.(51) Põhjalikum analüüs võimaldaks aga saavutada taotletava õiguspärase eesmärgi, jätmata samas väiketootjaid vältimatult ilma õigusest taotleda seadusjärgse servituudi kinnistusraamatusse kandmist.

80.      Kui Slovakkia valitsuselt selle kohta küsiti, möönis ta, et energiaseaduse § 11 ei anna absoluutset õigust servituudi kinnistusraamatusse kandmiseks. Valitsus selgitas, et kinnistusosakonnal on ulatuslik kaalutlusruum, et hinnata avaliku huvi olemasolu ja kaaluda vajaduse korral tootja ja mõjutatud kinnisasja omaniku vastandlikke huve.

81.      Lähtudes sellest, mida Slovakkia valitsus kinnitas oma kirjalikes seisukohtades,(52) põhineb energiaseadus seadusandja enda tehtud abstraktsel eelhinnangul, et väiketootjate energia tootmise puhul puudub avalik huvi. Nimetatud hinnang välistab juhtumipõhise kaalumise, mida kinnistusosakond ei saa teha.

82.      Slovakkia valitsus möönis istungil, et ta ei ole võimeline selgitama, millised õiguslikud argumendid õigustasid seadusandja otsust kasutada sellist lähenemisviisi.

83.      Mulle ei tundu „avaliku huvi“ selline käsitlus omakorda kooskõlas direktiiviga 2019/944. Kui selle eesmärk on stimuleerida väikesemahulist elektrienergia tootmist ja taastuvallikatest pärineva elektrienergia (näiteks hüdroelektrienergia) turule lõimist, on see nii, sest nende edendamiseks esineb avalik huvi.(53)

84.      Ma ei väida, et elektrienergia väiketootjatel peavad olema samasugused õigused nagu tootjatel, kelle tootmistegevus on võrgu stabiilsuse jaoks kriitilise tähtsusega või hädavajalik. Nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtuga,(54) et väikesemahulise tootmise piiratud maht ja väiksem mõju ning erand kohustusest järgida teatavaid eri liiki nõudeid võivad õigustada ettevaatlikumat lähenemist selliste õiguste andmisel, mis võivad oma laadi tõttu mõjutada muid avalikke huve või kolmandate isikute õigusi.

85.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab taotluse mitmes lõigus „riigisiseste õigusnormide praegusele tõlgendamisele ja kohaldamisele“(55) kui takistusele, mis ei lase ületada Haluška taotletud servituudi registrisse kandmisest keeldumist.

86.      Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on kõrgeim kohus, on tema pädevuses tõlgendada riigisisest õigust nii, et ta ei lähtu seejuures tingimata varasematest otsustest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldusest näib tulenevat, et miski ei takista tal tõlgendamast energiaseaduse § 11 lõiget 1 liidu õigusega kooskõlas nii, et sellega välditakse tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

87.      Vastavalt sellele (võimalikule) liidu õigusega kooskõlas olevale tõlgendusele ei takistaks riigisisene õigusnorm seda, et kinnistusosakonnal on piisavalt lai kaalutlusruum, et hinnata iga juhtumi puhul avaliku huvi olemasolu, seda ka juhul, kui hüdroelektrienergia väiketootja taotleb seadusjärgse servituudi kasutamist.

88.      Kinnistusosakonnal on võimalik selles kontekstis kaaluda energiatootja ja mõjutatud kinnisasja vastandlikke huve ning välistada vajaduse korral seadusjärgsete servituutide kontrollimatust levimisest tulenev kuritarvitamise oht.

89.      Kokkuvõttes ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangust ei tulene teisiti, on võimalik energiaseaduse § 11 tõlgendada direktiiviga 2019/944 kooskõlas ilma, et selline tõlgendus tähendaks, et mõjutatud kinnisasjade omanike (kellele tuleb lisaks maksta riigisisestes õigusnormides ette nähtud tingimustel hüvitist) omandiõigusi kahjustatakse süstemaatiliselt ja ebaproportsionaalselt.

VI.    Ettepanek

90.      Eeltoodust tulenevalt teen ettepaneku vastata Najvyšší správny súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL artikli 9 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

direktiivi 2019/944 artikli 9 lõikega 1 ei ole kooskõlas riigisisese õiguse norm, mis takistab avalike huvide abstraktse eelhinnangu alusel hüdroelektrienergia väiketootjatel, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi artikli 8 lõikes 3 ette nähtud lihtsustatud menetlust, kasutada seadusjärgset servituuti, mille kasutamine on ülejäänud elektrienergia tootjate puhul lubatud, välja arvatud juhul, kui riigisisest õigusnormi on võimalik tõlgendada direktiiviga 2019/944 kooskõlas, mille üle peab otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus.


1      Algkeel: hispaania.


2      Servituut on klassikalises tähenduses koormatis, mis on seatud kinnisasjale teisele isikule kuuluva kinnisasja kasuks. Servituuti on võimalik seada seadusega (seadusjärgne servituut) või omanike soovil (vabatahtlik servituut).


3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125).


4      Seadus nr 251/2012 energiasektori kohta, millega muudetakse ja täiendatakse teatavaid seadusi, kuni 31. märtsini 2022 kehtinud redaktsioonis (Zákon č. 251/2012 Z. z. o energetike a o zmene a doplnení niektorých zákonov v znení účinnom do 31. marca 2022; edaspidi „energiaseadus“).


5      § 11 lõikes 1 esitatud loetelu hõlmab ka muid õigusi, näiteks õigus „eemaldada ja kärpida puid ja muid taimi, mis ohustavad energiarajatise ohutust või töökindlust“ (punkt b), õigus „kohandada rohumaid“ (punkt c), või õigus „pääseda erinormi kohaselt antud eelneva nõusoleku alusel juurde suletud ruumidele ja rajatistele“, mis kuuluvad kaitseministeeriumile, siseministeeriumile, sõjaväele ja politseile ning muude riigiasutuste ruumidele (punkt d). Eelotsusetaotluse esialgses versioonis on punkt f esitatud paksus kirjas, mis näis viitavat sellele, et see säte on eelotsusetaotluse esitanud kohus menetletava kohtuasja ese. Slovakkia valitsus märkis siiski, et kohtuasi käsitleb punktis g ette nähtud servituuti.


6      See nähtub Slovakkia valitsuse kirjalike seisukohtade punktis 68 mainitud dokumentidest. Omaniku vahetumine toimus 15. oktoobri 2014. aasta lepingu alusel, millega kanti hüdroelektrijaam äriühingu Haluška varade hulka.


7      Euroopa Kohtule üle antud riigisiseses toimikus sisaldub Úrad pre reguláciu sieťových odvetví (võrguettevõtteid reguleeriva ameti) 20. oktoobril 2014 väljastatud dokument, milles kinnitatakse, et Haluška on täitnud tegevusega alustamisest teavitamise kohustuse 15. oktoobril 2014. Nimetatud ametlik dokument kujutab dokumendis märgitu kohaselt endast energiasektoris tegutsemise luba.


8      29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Fondazione Teatro alla Scala di Milano (C‑668/24, EU:C:2026:60), punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika.


9      Asja arutav kohus märgib, et riigisisene seadus jätab väiketootjad ilma „õigustest, mis mõjutavad märkimisväärselt energiasektori ettevõtjate juurdepääsu turule ja nende tegevust turul (teisele isikule kuuluvatele kinnisasjadele rajatiste ehitamine ja rajatistele juurdepääs omaniku loata, nimetatud rajatiste käitamine, hooldamine jne) (eelotsusetaotlus, punkt 44).


10      „[V]ajadus jõuda liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni [nõuab] seda, et liikmesriigi kohus määraks kindlaks tema esitatud küsimusi ümbritseva faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi“. 30. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Kotaňák (C‑748/24, EU:C:2026:358), punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika.


11      Eelotsusetaotlus ei ole hüpoteetiline ka selle asjaolu tõttu – mille tõi istungil välja Slovakkia valitsus –, et äriühingul Haluška oleks olnud võimalik saada servituudi esemeks olevatele kinnisasjadele juurdepääs ka mõnda teist kanalit pidi (lepingu ja/või igamise alusel). Kui selline asjaolu oleks tõendatud, hinnataks seda faktiliste asjaolude raames, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevuses.


12      Artikli 1 teine lõik.


13      Vastavalt direktiivi 2019/944 IV lisas esitatud tabelile vastab selle artikli 9 lõige 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 3 lõikele 1. Euroopa Kohus kinnitas viimase kohta, et: „[…] [direktiivi 2009/72] artikli 3 lõige 1 sätestab elektri siseturu valdkonnas diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtte, mis on liidu õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see põhimõte on liikmesriikidele siduv, kui põhikohtuasjas kõnealune olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse“ (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus UNESA jt, C‑105/18–C‑113/18, EU:C:2019:935, punkt 49).


14      Selles kontekstis viitab mõiste „äritegevus“ sellele, et tegevusega tegeletakse ettevõtluse vormis. Kasutan käesolevas ettepanekus nimetatud mõistet läbivalt selles tähenduses.


15      Slovakkia valitsus leiab, et direktiivi 2019/944 artikkel 8 käsitleb „uute elektritootmisvõimsuste [rajamist]“, mis eeldab riigisisese õiguse kohaselt teistsugust luba kui kohtuasjas vaidluse all olev luba (Slovakkia valitsuse kirjalike seisukohtade punktid 24–30). Valitsus rõhutab, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamusele, ei võetud direktiivi 2019/944 artikli 8 lõiget 3 riigisisesesse õigusesse üle mitte energiaseaduse §‑ga 6, vaid selle §‑ga 12.


16      Nimetatud sätte pealkiri on „Uutele võimsustele loa andmise menetlus“.


17      Vt direktiivi 2019/944 põhjendused 12 ja 14.


18      Kohtujuristi kursiiv. Põhjenduses on täpsustatud, et „[l]oamenetlused ei tohiks põhjustada halduskoormust, mis on ebaproportsionaalne elektritootja suuruse ja võimaliku mõjuga.“


19      Slovakkia valitsus tunnistas istungil, et energiaseaduse § 6 lõikes 4 ette nähtud teavitamiskohustus teenib seda eesmärki, aga rõhutas, et direktiivi 2019/944 artikli 8 lõige 3 võeti riigisisesesse õigusesse üle ainult nimetatud seaduse §‑ga 12.


20      Energiaseaduse §‑ga 6 reguleeritakse lubasid, mis on nõutud mitte ainult elektrienergia tootmiseks, vaid ka selle edastamiseks, jaotamiseks ja tarnimiseks. Seetõttu võib see olla seotud erinevate direktiivis 2019/944 ette nähtud lubadega, sealhulgas selle artiklis 8 elektrienergia tootmiseks ette nähtud loaga.


21      Vaidlust ei ole selle üle, et äriühing Haluška tegeleb äritegevuse, mitte omatarbeks tootmisega; kui ta tegeleks omatarbeks tootmisega, jääks see olukord energiaseaduse § 4 lõike 2 kohaldamisalasse.


22      Energiaseaduse § 12 lõike 2 kohaselt ei ole sertifikaat vajalik päikeseenergiast elektri tootmise rajatiste puhul, mille võimsus on kuni 500 kW, ja muudest energiaallikatest elektri tootmise rajatiste puhul, mille võimsus on kuni 1 MW.


23      Slovakkia valitsus selgitas istungil, et luba nõutakse nii vastvalminud tootmisüksust käitavalt tootjalt kui ka olemasolevas rajatises tegevuse taastanud tootjalt, ja kinnitas, et ilma loata energiat toota ei tohi.


24      Analüüsisin kohtuasjas Regione Emilia-Romagna (C‑653/24, EU:C:2025:966) esitatud ettepanekus õiguslikku raamistikku, mis on kohaldatav Itaalia hüdroelektrienergia väiketootjatele, kes kasutavad elektri tootmiseks riigile kuuluvat vett. Selles kontekstis kehtestati üksainus loa andmise menetlus, mis reguleeris nii tootmisüksuse ehitamist kui ka selle käivitamist (vt nimetatud ettepaneku joonealune märkus 30).


25      Istungil ilmnesid uue tootmisüksuse „ehitamise“ mõistega seotud raskused, kuna ei ole selge, kas olemasoleva rajatise renoveerimise ja kohandamise puhul on olemas miinimumtingimused, et lugeda see „uueks ehitiseks“. Need raskused saab ja tuleb lahendada, pidades silmas õigusnormi lõppeesmärki, milleks on hõlbustada uue tootja turule sisenemist olenemata tema käitatava rajatise ehituskuupäevast.


26      Eelotsusetaotlus, punktid 40 ja 43.


27      Eelotsusetaotlus, punkt 40. „[…] artikli 8 lõike 3 eesmärk ja mõte on võimaldada väikestel detsentraliseeritud elektritootjatel kergemini elektriturule siseneda ja seeläbi tagada elektriturul konkurentsikeskkond (rohkem elektritootjaid), elektritootmise detsentraliseerimine (võimaldades elektri väiketootjatele juurdepääsu turule ja kaitstes neid suurte elektritootjate monopoli eest), […] ja lõppkokkuvõttes kasu tarbijatele madalamate elektrihindade kaudu, mis tulenevad tervest konkurentsist energiaturul“.


28      Eelotsusetaotluse punkt 40, lõpus: nimetatud eesmärki „[…] ei ole võimalik saavutada, kui ühest küljest näeb liikmesriigi seadusandja elektrienergia detsentraliseeritud väiketootjatele ette eraldi lihtsustatud loa, aga jätab teisest küljest sellised tootjad ilma eelistest, mida teised elektritootjad saavad kasutada elektrienergia siseturu direktiivi artikli 8 lõikes 1 sätestatud keerukama lubade andmise menetluse alusel“.


29      Selle lõikes 4 antakse teatavad õigused ainult „taotlejatele“, kes on menetluses osalenud ja kellele on keeldutud taotletud luba andmast.


30      Nagu allpool selgitan, on selle kaudne mõju tõepoolest suurendada turul tegutsevate elektrienergiatootjate arvu ja hõlbustada seeläbi konkurentsiolukorra loomist.


31      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (ELT 2003, L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211). Selles nõuti ainult üldiselt, et liikmesriigid võtaksid loa andmise menetluse raames arvesse väikesemahuliste tootmisüksuste „suuruse ja potentsiaalse mõju piiratust“. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (ELT 1997, L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3) ei sisaldanud ühtegi sätet, mille eesmärk oleks hõlbustada elektrienergia väiketootjate turule juurdepääsu.


32      Nii tuleneb komisjoni teatisest Euroopa Parlamendile vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teisele lõigule, mis käsitleb nõukogu ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi vastuvõtmise kohta, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ, ning mis käsitleb nõukogu ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi vastuvõtmise kohta, maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (dokument SEC/2003/161 (final), kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ES/TXT/HTML/?uri=CELEX:52003SC0161). Komisjoni esialgne ettepanek (COM/2001/0125 (final)) ei sisaldanud artikli 6 lõiget 3. Euroopa Parlament tegi esimesel lugemisel ettepaneku (muudatusettepanek 50) lisada uus lõige, mille kohaselt „small decentralised and/or embedded generators shall benefit from simplified authorisation procedures“. Muudatusettepaneku eesmärk oli „toetada detsentraliseeritud energiaallikate arendamist, tunnistades samas, et väiksemate elektrijaamade keskkonna- ja sotsiaalmõju on piiratum“ (vt Euroopa parlamendi raport, dokument A5‑0077/2002, 1.3.2002, kättesaadav aadressil https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-5-2002-0077_EN.html?redirect#_section1). Komisjon kiitis selle põhimõtte heaks. Säte sõnastati ümber, seejuures „säilitati väikeste tootmisüksuste kiiremate loamenetluste eesmärk“ (dokument SEC/2003/161 (final)).


33      Vastavalt direktiivi 2009/72 artikli 7 lõikele 3 „[l]iikmesriigid tagavad, et väikesemahulise […] [tootmise] jaoks on olemas eri loaprotseduurid, milles võetakse arvesse tootmise piiratud mahtu ja potentsiaalset mõju“ (olen tähistanud kaldkirjas muudatused võrreldes 2003. aasta redaktsiooni sõnastusega). Üks katse vaadata läbi direktiivi 2003/54 artikli 6 lõige 3 sisaldub Euroopa Parlamendi arvamuse esimeses lugemises, mille muudatusettepanekus 59 tehti ettepanek panna liikmesriikidele kohustus tagada, et „detsentraliseeritud väikesemahulise ja/või jaotatud tootmisega elektritootjate puhul võimaldatakse lihtsustatud lubade andmise menetlusi“: vt Euroopa Parlamendi raport A6‑0191/2008, kättesaadav aadressil https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-6-2008-0191_ET.html?redirect (kohtujuristi kursiiv).


34      See muudatus tuleneb Euroopa Parlamendi muudatusettepanekust 43 (kättesaadav aadressil https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-8-2018-0044_ET.html#_section2).


35      Asja arutav kohus kordab eelotsusetaotluse punktides 40, 42 ja 44, samuti kahe eelotsuse küsimuse sõnastuses järjepidevalt, et väiketootjad „jäetakse ilma“ seadusjärgse servituudi kasutamise õigusest.


36      Tõendades sellisel juhul, et ta täidab ametialase pädevuse valdkonnas ette nähtud rangemaid nõudeid. Komisjon rõhutas istungil seda aspekti mitu korda.


37      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi seega, kas direktiivi 2019/944 artikliga 8 on kooskõlas riigisisene õigusnorm, mis jätab väiketootjad ilma selle artikli lõigetes 1 ja 3 ette nähtud menetlustest nende vaba valiku tulemusena. Leian sätte eesmärgi analüüsist lähtudes, et selle eesmärk on pakkuda väiketootjatele kiiremat menetlust, mis on loodud tavamenetluse alternatiiviks. Seevastu ei usu ma, et direktiivi 2019/944 artikli 8 lõike 3 eesmärk on kohustada väiketootjaid kasutama lihtsustatud menetlust isegi siis, kui neil puudub mis tahes õiguspärasel põhjusel huvi seda teha ja nad eelistavad kasutada turule juurdepääsu „tavalisi“ teid.


38      Nii Slovakkia valitsus kui ka komisjon olid istungil ühel meelel, et loast tulenevaid õigusi ei reguleerita direktiivi 2019/944 artiklis 8.


39      Kõik näib viitavat sellele, et Haluška tegutses turul alates 2014. aastast ja tegutses mitu aastat elektrienergia tootjana ilma, et tal oleksid servituudiga kaasnevad õigused, mille kinnistusraamatusse kandmist ta 2021. aastal taotles.


40      Näiteks reguleeritakse nende reeglitega nende vaba juurdepääsu jaotus- ja põhivõrgule, samuti nende omandisuhete eraldamist põhivõrguettevõtjatest, et vältida võrgu käitamisel diskrimineerimise ohtu (artiklid 6 ja 43), või tootja juurdepääsu klientidele „otseliinide“ ehitamise kaudu (artikkel 7). Kuna töö laadi kohta, mida soovitakse põhikohtuasjas taotletud servituudi alusel teostada, puudub täiendav teave, ei ole võimalik hinnata, kas need sätted võivad olla asjakohased.


41      Liikmesriigid tagavad „[…], et [elektriettevõtjaid] ei diskrimineeritaks õiguste ega kohustuste osas“ (direktiivi 2019/944 artikli 9 lõige 1).


42      Vaidlusaluse „loani“ (täpsemalt teavitamiskohustuse täitmise kinnituseni) viinud menetlus lõppes 20. oktoobril 2014, kui kehtis direktiiv 2009/72. Nimetatud direktiivi artikkel 7 oli sisuliselt samaväärne hetkel kehtiva direktiivi 2019/944 artikliga 8. Lihtsustamise huvides jätkan direktiivi 2019/944 artiklile 8 viitamist, kuigi ajaliselt kohaldatav õigusnorm oli direktiivi 2009/72 artikkel 7.


43      Vt analoogia alusel 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt (C‑239/07, EU:C:2008:551), punkt 47.


44      Vt ex multis 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld (vahetu õigusmõju) (C‑205/20, EU:C:2022:168), punkt 54.


45      Tsiteeritud Slovakkia valitsuse kirjalike seisukohtade punktis 63.


46      Seletuskirjas on samuti märgitud, et „elektrivõrgu liinide ja rajatiste paigaldamise lubamisel teeb planeerimisamet otsuse nimetatud tööde ulatuse ja käitamisvõimaluste üle“ ja et „loa omanikul [on kohustus] maksta kinnisasja omanikule ühekordset hüvitist, aga ainult selle pinna eest, mida ei ole võimalik loa omaniku poolt seadusjärgse servituudi rakendamise tõttu kasutada“.


47      Slovakkia valitsus mainib eelkõige kohustust esitada majandusministeeriumile või põhivõrguettevõtjale teatav teave ja võimaldada riigi ülesandeid täitvate isikute juurdepääs rajatistele, kus tegevust läbi viiakse, tagada nimetatud tegevusega seotud ülesandeid täitvate isikute ametialane pädevus ning tagada, et rajatised vastavad kvaliteedi-, ohutus-, töötervishoiu- ja keskkonnakaitsenõuetele.


48      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt „Nõuet, et olukorrad peavad olema sarnased […], tuleb hinnata selliselt, et võetakse arvesse kõik asjaolud, mis neid olukordi iseloomustavad, ja lähtutakse eelkõige kõnealuse eristamise kehtestanud riigisisese akti esemest ja eesmärgist“: 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus État Belge (elamisõigus koduvägivalla korral) (C‑930/19, EU:C:2021:657), punkt 58, kohtujuristi kursiiv. Käesoleval juhul ei ole vaidlusalune erisus (vahetult) ette nähtud loamenetlust käsitlevas õigusnormis (energiaseaduse § 6), vaid servituutide seadmist käsitlevas õigusnormis (sama seaduse § 11). Nende olukordade sarnasust tuleb seega hinnata viimati nimetatud sätte eesmärgist lähtuvalt.


49      Väiketootjal on võimalik saada servituut ainult kinnisasja omanikuga sõlmitud lepingu alusel või kohtumenetluse raames.


50      Slovakkia valitsuse kirjalikud seisukohad, punktid 60–63.


51      Nende nõuete hulka kuulub avaliku huvi olemasolu ja selle teenimise nõue. Sätte kohaselt on seadusjärgse servituudi kinnistusraamatusse kandmine lubatud ainult „vajalikus ulatuses ja avalikes huvides“.


52      Slovakkia valitsuse kirjalike seisukohtade (punkt 64) kohaselt tegutsevad teavitamiskohustuse täitmise alusel tegutsevad tootjad ainult kasumi eesmärgil ega tee seda avalikes huvides, kuna nad ei täida taristus kriitilisi funktsioone ja nende toodang ei ole võrgu stabiilsuse seisukohast hädavajalik.


53      Direktiivi 2019/944 põhjendus 6 ja artikli 58 punkt d. Slovakkia valitsus tunnistas istungil lõpuks, et tegelikult on taastuvenergiaallikatest energia tootmise vastu olemas avalik huvi.


54      Eelotsusetaotluse punkt 43.


55      Eelotsusetaotluse punktid 2, 39, 44 ja 45.