1.

Eelotsusetaotluse aluseks olev vaidlus puudutab hankija ja töövõtja vahel kokku lepitud garantiiperioodi, mille ese on reoveepuhasti laiendamine ja moderniseerimine.

2.

Vaidlus puudutab garantiiperioodi võimalikku pikendamist lisaks lepingus sõnaselgelt kokkulepitule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas selline pikendamine, mis on hankija ühepoolselt kehtestatud, on kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud direktiivi 2004/18/EÜ ( 2 ) artiklis 2, mis on ajaliselt kohaldatav.

I.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

1.

Direktiiv 2004/18

3.

Artiklis 2 („Lepingute sõlmimise põhimõtted“) on sätestatud:

4.

Artiklis 12 („Vee-, energeetika-, transpordi- ja postisideteenuste sektori lepingud“) on märgitud:

5.

Artiklis 26 („Lepingute täitmise tingimused“) on sätestatud:

2.

Direktiivi 2004/17/EÜ ( 3 )

6.

Artiklis 4 („Vesi“) on sätestatud:

7.

Artiklis 10 („Lepingute sõlmimise põhimõtted“) on sätestatud:

8.

Artiklis 38 („Lepingute täitmise tingimused“) on ette nähtud:

B.

Riigisisene õiguslik raamistik

1.

(Endine) 29. jaanuari 2004. aasta riigihangete seadus ( 4 )

9.

Artikli 29 lõike 1 kohaselt kirjeldatakse hanke eset üheselt ja igakülgselt, piisavalt täpsete ja arusaadavate määratluste abil, mis võtavad arvesse kõiki nõudeid ja asjaolusid, mis võivad mõjutada pakkumuse koostamist.

10.

Artikli 36 lõike 1 punktis 16 on ette nähtud, et hanketingimuste spetsifikatsioon sisaldab vähemalt järgmist: poolte jaoks olulised sätted, lepingu üldtingimused või lepingu näidis, kui hankija nõuab töövõtjalt, et ta sõlmiks temaga riigihankelepingu sellistel tingimustel.

2.

Tsiviilseadustik ( 5 )

11.

Artiklis 3531 on sätestatud:

12.

Artikli 581 lõige 1, mis paikneb müügilepinguid käsitlevas jaotises, sätestab:

II.

Asjaolud, vaidlused ja eelotsuse küsimus

13.

Miejskie Przedsiębiorstwo Wodociągów i Kanalizacji w m.st. Warszawie S.A. ( 6 ) (edaspidi „hankija“) avaldas avatud hanketeate hankelepingu nr 8/JRP/R/2008 sõlmimiseks, et teostada projekti „Czajka reoveepuhasti uuendamine ja laiendamine (reoveesetete termiline kasutamine)“.

14.

Menetluses osales Varssavi registrijärgse asukohaga Veolia Water Technologies sp. z o.o. (edaspidi „Veolia“) ettevõtjate konsortsium ( 7 ), kellega sõlmiti hankeleping.

15.

Veolia ja hankija vaheline leping allkirjastati 1. augustil 2008.

16.

Leping puudutas reoveesetete termilise utiliseerimise jaama ehitamist, kuhu tuli paigaldada kaks rekuperaatorit kahel üksteisest sõltumatul jäätmepõletusliinil.

17.

Leping sisaldas ka tingimust („garantiikiri“), milles oli ette nähtud 36‑kuuline garantiiaeg alates tööde lõpetamise tunnistuse väljaandmise kuupäevast.

18.

Pooled leppisid lepingu punktis 6.1 kokku, et „küsimustes, mida ei ole reguleeritud käesoleva garantiikirjaga, kohaldatakse asjaomaseid Poola õigusnorme, eelkõige tsiviilseadustikku […]“.

19.

Lepinguga hõlmatud tööd pidid olema teostatud enne 30. oktoobrit 2010. Seda tähtaega pikendati siiski kuni 30. novembrini 2012. Tööde lõpetamise tunnistus väljastati 21. märtsil 2013.

20.

Hankija teatas 26. septembril 2014 ja 3. märtsil 2015 Veoliale, et liinide 2 ja 1 rekuperaatorid ei ole töökorras.

21.

Veolia asendas vastavalt garantiikirjale puudusega rekuperaatorid. Uued rekuperaatorid võeti kasutusele 22. veebruaril ja 28. aprillil 2016.

22.

Hankija teatas 27. novembril 2018 Veoliale kahe asendusrekuperaatori (uuest) rikkest ja nõudis nende parandamist või väljavahetamist garantii korras.

23.

Veolia keeldus nõuet rahuldamast põhjendusel, et garantiiga kaetud ajavahemik oli möödunud.

24.

Lepingupoolte lahkarvamuse tõttu on Sąd Okręgowy w Warszawies (Varssavi regionaalne kohus, Poola) alustatud kaks menetlust, mille see kohus liitis ühiseks läbivaatamiseks:

–

ühelt poolt nõuab hankija Veolialt 5 661 772,39 euro tasumist leppetrahvina, millele on lisatud teise võimalusena esitatud hagi; ja 11 351 601,62 Poola zloti tasumist hüvitisena lepingu mittenõuetekohase täitmise eest; teise võimalusena nõuab ta 2 533 839,65 euro suuruse summa tasumist;

–

teiselt poolt nõuab Veolia hankijalt 3 766 666,36 euro tasumist, mis vastab summadele, mille hankija sai antud pangagarantiide alusel.

25.

Neil asjaoludel esitab neid vaidlusi lahendav kohus Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

III.

Menetlus Euroopa Kohtus

26.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 1. veebruaril 2024.

27.

Kirjalikud seisukohad esitasid Veolia, hankija, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon.

28.

Kohtuistungi korraldamist ei peetud tingimata vajalikuks.

IV.

Hinnang

A.

Sissejuhatavad märkused

1.

Kohaldatav direktiiv

29.

Komisjon analüüsib kõigepealt, kas direktiiv 2004/18 on käesolevas vaidluses kohaldatavvõi on vastupidi kohaldatav hoopis direktiiv 2004/17. ( 8 )

30.

Direktiiv 2004/17 reguleerib konkreetselt selliseid lepinguid või ideekonkursse, mida sõlmivad või korraldavad ostjad, kes tegelevad joogivee pakkumisega püsivõrkude kaudu, tingimusel et need lepingud on muu hulgas seotud reovee puhastamise või töötlemisega (direktiivi 2004/17 artikli 4 lõiked 1 ja 2).

31.

Nagu märgib komisjon, ( 9 ) kelle hinnanguga ma nõustun, näib kõik viitavat sellele, et arvesse tuleb võtta direktiivi 2004/17, sest:

–

avaliku sektori hankija varustab joogiveega Varssavi linnastu elanikke ning käitab Varssavis asuvaid joogivee ja kanalisatsiooni püsivõrke;

–

lepingu ese on reovee puhastusjaama laiendamine ja moderniseerimine, mis hõlmab direktiivi 2004/17 artikli 4 lõike 2 punktis b sõnaselgelt nimetatud tegevusi, milleks on reovee puhastamine või töötlemine.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle käsutuses on kogu teave hankelepingu ja hankija tegevuse kohta, peab kontrollima faktilisi asjaolusid, mille alusel ta peab hindama, kumba direktiividest tuleb kohaldada.

33.

Tegelikult on see praktikas vähetähtis küsimus, kuna riigihankelepingute sõlmimise põhimõtete reguleerimine direktiivis 2004/18 (artikkel 2) ja direktiivis 2004/17 (artikkel 10) on sisuliselt sama.

34.

Igal juhul keskendun oma käsitluses sellele, kuidas tõlgendada direktiivi 2004/18, millele on viidatud eelotsusetaotluses ja millele menetlusse astujad keskendusid kogu eelotsusemenetluse vältel.

2.

Direktiiv 2004/18 ja lepingu täitmine

35.

Keerulisem on välja selgitada, kas direktiivi 2004/18 artikkel 2 on kohaldatav mõju suhtes, mis tekkis lepingu täitmise etapis, aastaid pärast lepingu sõlmimist.

36.

Raskus tuleneb asjaolust, et direktiivi 2004/18 eesmärk oli kooskõlastada teatavate riigihankelepingute sõlmimise kord. Eelkõige on selle artiklis 2 sätestatud kolm põhimõtet, mida tuleb „lepingute sõlmimisel“ järgida.

37.

Direktiiv 2004/18 reguleeris ulatuslikult lepingute sõlmimist ja sisaldas üksikuid viiteid lepingute täitmisele. Hilisemas direktiivis 2014/24/EL ( 10 ) on aga pühendatud eraldi peatükk riigihankelepingute täitmisele ( 11 ).

38.

See korralduste erinevus on siiski suhteline: küsimusi, mis kuuluvad direktiivi 2014/24 lepingute täitmist käsitlevasse peatükki, käsitletakse direktiivis 2004/18 süstemaatiliselt erinevalt hankedokumente ja lepingutingimusi käsitlevas jaotises.

39.

Nii on see näiteks sätete puhul, mis käsitlevad lepingu täitmise tingimusi (direktiivi 2014/24 artikkel 70 ja direktiivi 2004/18 artikkel 26) või allhanget (direktiivi 2014/24 artikkel 71 ja direktiivi 2004/18 artikkel 25).

40.

Mis puudutab lepingute muutmist nende kehtivusaja jooksul, siis kuigi direktiiv 2004/18 ei sisalda direktiivi 2014/24 artikliga 72 samaväärse sisuga sätet, on Euroopa Kohus juba tõlgendanud direktiivi 2004/18 artiklit 2 nii, et pärast riigihankelepingu sõlmimist ei ole võimalik teha selles olulisi muudatusi ilma uut hankemenetlust korraldamata. ( 12 )

41.

Selles normatiivses kontekstis võib direktiivi 2004/18 kohaldamine käesolevas asjas põhineda kolmel väitel: a) tegelikult on tegemist lepingumuudatusega, tõlgendades hankedokumentide punkti sisu nii, et sellest tuletatakse kohustused, mis ei tulene sõnaselgelt kokkulepitud tingimustest; ( 13 ) b) hankedokumendid või lepingudokumendid ei olnud niivõrd, kuivõrd need sisaldavad garantiikirja sellisena, nagu see anti, direktiivi 2004/18 artikli 2 põhimõtetega kooskõlas juba lepingu sõlmimise etapis; ning c) garantiikiri oli iseenesest lepingu täitmise tingimus.

42.

Neist kolmest eeldusest lähtudes välistan ma lepingu muutmise, milles nõustun Poola valitsusega. Muutmise argumendile räägib vastu asjaolu, et vaidlusalune tingimus oli lepingus algusest peale sees. Lisaks kohaldati seda tõhusalt ja vastuoludeta, kuna Veolia asendas esimest korda, kui talle taotlus esitati, puudusega rekuperaatorid.

43.

Kui Veolia vaidles vastu garantiikohustuse olemasolule, et asendada „teised“ rekuperaatorid, ei teinud ta seda mitte seetõttu, et oli toimunud muudatus, vaid seetõttu, et tema arvates oli see lepinguline kohustus kokkulepitud tähtaja möödumisel lõppenud.

44.

Vaadates garantiikirja lepingu sõlmimise seisukohast, ei leia ma põhjust põhimõtteliselt eitada selle kehtivust, rääkimata lepingu kui terviku kehtivusest. Õiguskindluse ja läbivaatamise korda käsitleva direktiivi ( 14 ) ülesehituse enda tõttu ei ole võimalik uuesti alustada arutelu vastuvõetavaks loetud lepingu sõlmimise otsuse õiguspärasuse üle, mida tol ajal ei vaidlustatud. ( 15 )

45.

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et ettevõtja ei nõua lepingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et leping sisaldab garantiiklauslit, mis juhul, kui sellel oleks olnud ajaline ulatus, mille hankija sellele edaspidi omistab, oleks see viinud ettevõtja selleni, et ta ei oleks oma pakkumust esitanud (või oleks pakkunud kõrgemat hinda). Ta väidab ainult, et seda tingimust nii tõlgendatakse nii, et see ei too kaasa kohustust asendada defektsed rekuperaatorid teist korda.

46.

Kuna hankija poolt lepingu täitmise etapis tagajärgede tekitamiseks antud tõlgendus toob kaasa kokkulepitud lepingutingimuste moonutamise (nagu Euroopa Kohus viitas kohtuotsuses komisjon vs. CAS Succhi di Frutta), ( 16 ) laieneb arutelu kaudselt lepingu sõlmimise tingimustele.

47.

Lõpuks võiks garantiikirja mõista kui lepingu täitmise eritingimust, millele kohaldatakse direktiivi 2004/18 artiklit 26. Sellest nähtub, et hankijad võivad seda nõuda, kui see on kooskõlas liidu õigusega ning see on märgitud hanketeates või hankedokumentides. ( 17 )

48.

Kui garantiikiri puudutab lepinguliste kohustuste täitmist pärast lepingu sõlmimist, ei ole ületamatuid takistusi selle kvalifitseerimiseks lõppastmes lepingu täitmise tingimuseks. Pärast seda, kui on kontrollitud, kas see on esitatud hanketeates või hankedokumentides, ( 18 ) tuleb otsustada, kas see on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige diskrimineerimiskeelu, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega.

49.

Lõpuks lubab Euroopa Kohus siduda hankelepingute sõlmimise põhimõtted lepingu täitmise etapiga: ( 19 ) „hankijad peavad kogu menetluse jooksul järgima direktiivi 2014/24 artiklis 18 sätestatud riigihankemenetluse põhimõtteid, mille hulka kuuluvad eelkõige võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtted“. ( 20 )

50.

Kuna direktiivi 2014/24 järjestikustes põhjendustes korratakse viidet võrdsele kohtlemisele, mittediskrimineerimisele ja läbipaistvusele, on loogiline tõlgendada artikli 18 lõiget 1, milles need riigihankeid reguleerivad põhimõtted on sätestatud, nii, et need ei piirdu üksnes hankelepingu sõlmimise etapiga.

51.

On tõsi, et selles kohtupraktikas on käsitletud 2014. aasta riigihankedirektiive, mis ei ole käesoleval juhul ajaliselt kohaldatavad. Ma ei näe aga ületamatuid raskusi selle laiendamisel lepingutele, mida reguleerib direktiiv 2004/18, mille riigihangete põhimõtteid (artikkel 2) tuleb järgida lepingu kehtivusaja kõigis etappides.

52.

Vastasel juhul tekiks soovimatu mõju, millele Euroopa Kohus viitas kohtuotsuses komisjon vs. CAS Succhi di Frutta: „kui hankijal oleks õigus lepingu täitmise etapis omal äranägemisel muuta hankelepingu tingimusi, ilma et kohaldatavates asjakohastes sätetes oleks vastav sõnaselge volitus, moonutataks see algselt kokku lepitud hankelepingu sõlmimise tingimusi“. ( 21 )

53.

Ma ei näe seega takistust sellele, et Euroopa Kohus annaks selles kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtule direktiivi 2004/18 artikli 2 tõlgenduse.

B.

Vastus eelotsuse küsimusele

54.

Minu arvates on otstarbekas kõigepealt kajastada pooltevahelise vaidluse tingimusi kokkulepitud garantiiklausli ja selle kehtivusaja piiritlemise üle:

–

lepingus oli sätestatud, et garantiiperiood määrati kindlaks alates tööde lõpetamise tunnistuse väljaandmise kuupäevast ja lõppes 36 kuud hiljem (st hiljemalt 30. aprillil 2015). Garantii kehtis seega, kui hankija teatas Veoliale „esimestest puudustest“, millega Veolia nõustus;

–

seevastu siis, kui hankija teavitas Veoliat „teistest puudustest“ (27. november 2018), oli see 36kuuline tähtaeg juba möödunud. Vaidlus puudutab küsimust, kas vaatamata sellele aegumisele, hakkas tähtaeg uuesti kulgema alates sellest, kui Veolia tarnis asendusrekuperaatorid (vastavalt 22. veebruaril 2016 2. liini rekuperaatori puhul ja 28. aprillil 2016 1. liini rekuperaatori puhul), et parandada esimesed puudused;

–

hankija väitel on tähtaja pikendamine 36 kuu võrra tingitud Poola õiguse üldnormide kohaldamisest, millele garantiikirjas viidatakse. Vastavalt selle punktile 6.1 kohaldatakse Poola õiguse asjakohaseid norme, sealhulgas tsiviilseadustikku valdkondades, mida selles kirjas ei ole reguleeritud. Selle seadustiku artikli 581 lõike 1 kohaselt, mis käsitleb müügilepingut, hakkab garantiitähtaeg uuesti kulgema alates puuduseta asja üleandmisest või parandatud asja tagastamisest;

–

Veolia väidab vastupidi, et garantiikirja reguleerivas lepingus on garantiikirja tingimused täielikult ja täpselt sätestatud. Selle sõnastusest nähtub, et lepingupooled ei kavatsenud garantiid pikendada rohkem, kui oli kokku lepitud;

–

Veolia lisab, et tsiviilseadustiku artikli 581 lõige 1, mis käsitleb müügilepingut, ei ole kohaldatav. Ei lepingupooled lepingus ega hankija hanketeates ei ole märkinud, et see säte laieneb antud garantiile. Selle kohaldamine analoogia alusel oleks vastuolus läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja ausa konkurentsi põhimõtetega, mis on sätestatud direktiivis 2004/18, kuna see eeldab viidet tingimustele, mis ei tulene selgelt hankedokumentidest või kehtivatest riigisisestest õigusnormidest, vaid üksnes viimati nimetatud dokumentide tõlgendusest.

55.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab eelotsusetaotluse põhjenduste seas mõne, mis puudutab riigisisest õigust (eelotsusetaotluse punktid 34–42) ja mõne, mis puudutab liidu õigust (sama kohtumääruse punktid 44–53).

56.

Usun, et selline süstemaatiline lähenemine tõlgenduses võib aidata eelotsuse küsimust paremini mõista. Enne kui analüüsida küsimust, kas lepingutingimus või selle tõlgendamine on direktiiviga 2004/18 kooskõlas, tuleb selgitada, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus seda tõlgendab.

57.

Üldjuhul ei ole mitte Euroopa Kohtu, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne tõlgendada pooltevahelise vaidluse esemeks olevaid lepingutingimusi, arvestades nende sõnastust, lepingupoolte tahet ja neid lepinguid reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme.

58.

Sellest eeldusest lähtudes peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas garantiikiri, võttes arvesse riigisisest õigust, a) sisaldas ammendavat regulatsiooni tähtaja kohta, mille jooksul see jõustub, s.o 36 kuud pärast tööde lõpetamise tunnistuse väljastamist, ilma et oleks nõutud selle pikendamist; või b) viis tingimuse 6.1 kaudu selle tähtaja pikendamiseni, kui on kohaldatavad Poola õiguse dispositiivsed normid, eelkõige tsiviilseadustiku sätted.

59.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus järgib esimest lahendust, oleks vaidlus lahendatud ja tõenäoliselt ei oleks tal olnud vaja taotleda eelotsusetaotluse kaudu Euroopa Kohtult abi.

60.

Kõik näib siiski viitavat sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista, et tsiviilseadustiku sätted (see tähendab eespool nimetatud teine võimalus) on käesolevas asjas kohaldatavad.

61.

Nimelt kinnitab ta eelotsusetaotluses, et „lepinguga reguleerimata küsimustes [tuleb] analoogia alusel kohaldada ehitustööde lepingu esemele antud garantii suhtes tsiviilseadustiku müügigarantiid puudutavaid sätteid“. ( 22 ) Ta on seisukohal, et „riigihankeid käsitlevad Poola õigusnormid […] ei välista analoogia alusel selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamist, millele ei viidata otseselt lepingutingimustes, hankedokumentides ega hankega hõlmatud lepingu liiki reguleerivates õigusnormides“. ( 23 )

62.

Allpool esitatud kaalutlused lähtuvad eeldusest, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus on kõnealust lepingut tõlgendanud. Keskendun läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisele, mis on tihedalt seotud võrdse kohtlemise põhimõttega.

63.

Euroopa Kohtu seisukohast „on võrdsuse põhimõttega kaasneva läbipaistvuse tagamise kohustuse eesmärk sisuliselt tagada, et iga huvitatud ettevõtja saaks hankemenetluses pakkumuse esitamise otsuse teha kogu olulise teabe põhjal ja et puuduks oht, et hankija eelistab soosikuid või tegutseb meelevaldselt“. ( 24 )

64.

Läbipaistvuse kohustus koosneb kahest osast:

–

esiteks, see „nõuab hankijalt piisaval tasemel avalikustamise tagamist, mis võimaldab esiteks avada lepingu sõlmimise konkurentsile ja teiseks kontrollida lepingu sõlmimise menetluse erapooletust“; ( 25 )

–

teiseks, see „tähendab, et kõik hankemenetluse tingimused ja eeskirjad peavad olema sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt, nii et […] [see] võimaldaks […] kõigil piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikel pakkujatel mõista nende täpset ulatust ja neist ühtemoodi aru saada“. ( 26 )

65.

Käesolevas asjas on asjakohane viimati nimetatud lähenemine. Nagu ma juba märkisin, on vaidluse tuum selles, kas Veolial oli lepingu koostamise tingimusi arvestades võimalik teada, milliseid kohustusi ta selle allkirjastamisega tegelikult võttis.

66.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus keskendub eelkõige kohtuotsuse Pizzo ( 27 ) võimalikule kohaldamisele käesolevas asjas, mööndes samas, et see kohtuasi puudutas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamist ning see mõjutas hankelepingu täitmise etappi.

67.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on pärast kohtuotsuse Pizzo punkti 51 ( 28 ) tsiteerimist öelnud, et:

–

ta pooldab kohtuotsuses Pizzo toodud doktriini „laiemat kohaldamist“. Seega on „vastuvõetamatu, et […] kohustused tuletatakse üksnes liikmesriigi seaduse tõlgendusest ning need ei tulene otseselt kohaldatavast liikmesriigi seadusest ja hankedokumentidest“; ( 29 )

–

ta kahtleb, kas piisavalt informeeritud ja tähelepanelikud pakkujad saavad arvutada oma pakkumustes esitatud hinna, kui nende kohustuste ulatus seoses garantiiga määratakse kindlaks, kohaldades analoogia alusel sätteid (mis on ette nähtud teise lepingukategooria puhul), mille tõlgendus tuleneb riigisiseste ametiasutuste praktikast, mis pealegi ei ole ühetaoline. ( 30 )

68.

Kohtuasjas Pizzo oli tegemist pakkuja kõrvaldamisega põhjusel, et ta ei vastanud ühele hankemenetluses osalemise tingimusele. Hankemenetlusest kõrvaldamise määravat tingimust ei olnud hanketeates ega hankedokumentides sõnaselgelt nimetatud, vaid selle võis tuletada liikmesriigi üldkohaldatavatest õigusnormidest.

69.

Euroopa Kohus ei nõustunud sellega, et kohtuasjas Pizzo järgiti võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuskohustust. Tema hinnangul ning öeldes seda väga kokkuvõtlikult, ei olnud lubatav hankedokumentide sõnastuse tõlgendus, mida hankemenetluses osalejad (eriti kui tegemist oli välismaiste ettevõtjatega) ei saanud mõistlikult ette näha.

70.

On tõsi, et kohtuotsuses Pizzo tõlgendati hankemenetluse kontekstis võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuskohustust. Kui aga nõustuda, nagu ma olen pooldanud, ( 31 ) et direktiivi 2004/18 artiklile 2 saab mutatis mutandis tugineda ka sellistel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas, ei oleks midagi selle vastu, kui Euroopa Kohtu poolt selles kohtuotsuses tuvastatut laiendatakse ka sellele.

71.

Kui see eeldus on täidetud, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, mil määral ja kas tähelepanelikul ettevõtjal oli võimalik mõistlikult ette näha garantiikirja (sealhulgas punkti 6.1) sellist tõlgendust, mis võimaldab hankijal nõuda kokkulepitud tähtaja pikendamist.

72.

Selle tõlgenduseni jõudmiseks võib kasutada kahte lähenemist olenevalt sellest, kas lähtuda tuleb üksnes garantiikirja rangetest ja sõnasõnalistest tingimustest, mitte ettevõtja subjektiivsetest tingimustest ning lepingulisest ja õiguslikust kontekstist, või pöörata vastupidi suuremat tähelepanu viimati nimetatud teguritele.

73.

Olenemata valitud lähenemisest, on minu arvates võtmeks valitud lahenduse (mõistlik) ettenähtavus. Ettenähtavus, mis on omakorda seotud riigisisese õiguse tundmisega ja õiguskindluse tasemega, mille see peab ettevõtjatele riigihangete raames andma.

74.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti rõhutab, on garantiitähtaja pikkus oluline tegur, et ettevõtjad saaksid oma pakkumuste hinnad õigesti kindlaks määrata. Need tähtajad peavad selgelt nähtuma hankedokumentidest ja muudest lepingudokumentidest.

75.

Lisaks võib tekkida konkurentsimoonutus teiste liikmesriikide ettevõtjate kahjuks, kui need ettevõtjad, kes usaldavad garantiiklausli sõnastust, satuvad lõpuks olukorda, kus kohaldatakse tõlgendust, mida nad ei saanud mõistlikult ette näha.

76.

Lepingutingimused ise peavad võimaldama kõigil huvitatud isikutel mõista nende sisu ja ulatust. Ainult nii tagatakse vajalik läbipaistvus ja õiguskindlus.

77.

Oma ettepanekus kohtuasjas Pizzo kinnitasin, et „ei oleks loogiline, et hankijad oleksid kohustatud täpsustama ka neid tingimusi, mille täitmise kohustus tuleneb üldkohaldatavatest õigusnormidest, millest „piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik“ pakkuja ei saa olla mitteteadlik“. ( 32 )

78.

Kordan nüüd seda kinnitust, kuid sellest ei saa järeldada, et ma nõustun aktsepteerima lepingulisi kohustusi, mille ettenähtavus ei tulene mõistlikult lepingu enda lugemisest, isegi kui seda teha koostoimes üldist laadi õigusnormidega, mis on vaieldamatult kohaldatavad.

79.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega hindama, kas käesoleval juhul oli lubatav garantiikirja selline tõlgendus, mis selle sõnastusest kaugemale minnes tõi kaasa Poola tsiviilseadustiku nende normide täiendava kohaldamise, mis käsitlevad garantiitähtaegade pikendamist müügilepingutes.

80.

Euroopa Kohus võiks anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle hinnangu toetuseks järgmised juhised:

–

kui lepingupooled määravad sõnaselgelt kindlaks konkreetse garantiiperioodi, määrates kindlaks selle kestuse ning algus- ja lõpukuupäevad, ilma et nad näeksid ette selle pikendamist, võib seda korda pidada iseenesest täielikuks ja lõpetatuks. Seega ei ole vaja tugineda riigisisese õiguse üldnormidele, kuna lepingust tulenev tahe, mille õiguspärasuses ei ole mingit kahtlust, on selgelt väljendatud;

–

punkti 6.1 sisu hõlmab üksnes „aspekte, mida käesolev garantiikiri ei hõlma“. Kuna garantiitähtaeg oli aspekt, mida selles kirjas oli reguleeritud, siis ei tule punkti 6.1 sätted kõne alla;

–

kui nõustuda tsiviilseadustiku normide kohaldamisega (mis on pigem dispositiivne kui analoogia alusel), peaks artikli 581 lõike 1 normide tõlgendus olema niivõrd ilmselge, et see ei tekitaks kahtlust tähelepanelikule ja mõistlikult informeeritud ettevõtjale; ( 33 )

–

eelotsusetaotlusest ei nähtu, et tsiviilseadustiku § 581 lõike 1 tõlgendust, millega laiendatakse müügilepingu sätteid nii, et need hõlmavad ka ehitustööde teostamist, toetaks üksmeelselt nii õiguskirjandus kui ka liikmesriigi kohtud üldiselt. ( 34 ) Pigem on kaheldav, kas selline tõlgendus on õiguslikult kehtiv;

–

kuna puudub sõnaselge viide müügilepingute puhul nõutavale garantiile (tavaliselt lähtuvalt tarbijakaitse eesmärgist), on ettevõtjate vahel sõlmitud ehitustöölepingutes antud garantiile omane loogika majanduslikus mõttes erinev; ( 35 )

–

selleks et teha kindlaks, kas konsortsium, kuhu Veolia kuulus, sai algusest peale mõistlikult teada, kuidas hankija seejärel garantiikirja tõlgendas, võib tugineda sellistele teguritele nagu juhtiva äriühingu ja konsortsiumi teise liikme asukoht Poolas või tema kogemus hanke esemeks olevas ehitustööde valdkonnas;

–

sama mõttekäiku järgides võib olla oluline, et hankija antud tõlgendus garantiikirja sisule oleks antud sektoris piisavalt tuntud, nii et Veolial või teistel konsortsiumi liikmetel oleks lihtne sellega tutvuda, tingimusel et vajaduse korral antakse nõu garantii ajalise pikendamise kohta Poola tsiviilseadustiku normide seisukohast.

81.

Kokkuvõttes leian, et direktiivi 2004/18 artiklis 2 sätestatud põhimõtetega ei ole üldjuhul vastuolus see, kui ehitustööde riigihankelepingusse lisatakse tingimus, mis viitab ettevõtja garantiikohustuse ajalise ulatuse kindlaksmääramiseks ja selle tingimusega reguleerimata valdkondades liikmesriigi tsiviilseadustiku normidele. Nende põhimõtetega ei ole siiski kooskõlas selle tingimuse tõlgendus, mis, pikendades garantiiaega rohkem kui pooled olid kokku leppinud, ei ole mõistlikult informeeritud ja tavapäraselt tähelepaneliku ettevõtja jaoks ettenähtav; selle asjaolu peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus.

V.

Ettepanek

82.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Okręgowy w Warszawiele (Varssavi regionaalne kohus, Poola) järgmiselt: