I.

Sissejuhatus

1.

Käesolevas eelotsusetaotluses, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia), palutakse tõlgendada direktiivi (EL) 2019/944 ( 2 ) artikli 5 lõiget 4, direktiivi (EL) 2018/2001 ( 3 ) põhjendusi 2, 3 ja 12 ning määruse (EL) 2022/1854 ( 4 ) põhjendusi 27, 28, 29 ja 39, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 2 punkte b ja c.

2.

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt tulundusühistu Soc. coop., kes tegutseb elektrienergia tootmise sektoris, ning teiselt poolt Autorità di Regolazione per Energia Reti e Ambiente (ARERA) (energeetika, võrgustike ja keskkonna reguleeriv asutus, Itaalia; edaspidi „ARERA“) ja Gestore dei servizi energetici (GSE) SpA (energiateenuste haldur, Itaalia, edaspidi „GSE“) ning mis puudutab nende riigisiseste õigusnormide õiguspärasust, millega on kehtestatud ülempiir turutulule, mida saadakse teatavatest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia müügist.

3.

Euroopa Kohtu palvel on käesolev ettepanek keskendatud teise eelotsuse küsimuse analüüsile. See küsimus on sisuliselt küsimus, kas eespool viidatud liidu õigusnormidega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, milles on nähtud ette ülempiir turutulule, mida saadakse elektrienergia müügist, vastavalt korrale, mis ei kaitse ega soodusta investeeringuid taastuvenergia sektorisse.

4.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta, kui liikmesriigid määravad kindlaks korra, kuidas arvutatakse ülempiir turutulule, mida saadakse elektrienergia müügist, eripärases kontekstis, mida iseloomustab energiahindade, muu hulgas elektrienergia hinna plahvatuslik tõus, sest need on viimasel ajal tõusnud erakordselt kõrgele, peamiselt sõja tõttu Ukrainas.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

1.

Direktiiv 2018/2001

5.

Direktiivi 2018/2001 põhjendustes 2, 3 ja 12 on märgitud:

2.

Direktiiv 2019/944

6.

Direktiivi 2019/944 artikkel 5 „Turupõhised tarnehinnad“ on sõnastatud järgmiselt:

3.

Määrus 2022/1854

7.

Määruse 2022/1854 põhjendustes 24, 25, 27, 28, 29, 39, 41 ja 48 on täpsustatud:

8.

Määruse artikli 6 „Turutulu kohustuslik ülempiir“ lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

9.

Määruse artikli 7 „Turutulu ülempiiri kohaldamine elektritootjate suhtes“ lõikes 1 oli nähtud ette:

10.

Määruse artiklis 8 „Riiklikud kriisimeetmed“ oli sätestatud:

11.

Määruse 2022/1854 artikli 10 „Liigtulu jaotamine“ lõikes 1 oli sätestatud:

12.

Selle määruse artikli 22 „Jõustumine ja kohaldamine“ lõikes 2 oli ette nähtud:

B.

Itaalia õigus

1.

Dekreetseadus nr 4/2022

13.

28. märtsi 2022. aasta seadus nr 25, millega võeti muudatustega seadusena vastu 27. jaanuari 2022. aasta dekreetseadus nr 4/2022 erakorraliste meetmete kohta, mille eesmärk on toetada ettevõtjaid, tööd, tervisekaitset ja territoriaalseid teenuseid COVD‑19 kriisi kontekstis ning leevendada hinnatõusude tagajärgi elektrienergia sektoris (Conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 27 gennaio 2022, n. 4, recante misure urgenti in materia di sostegno alle imprese e agli operatori economici, di lavoro, salute e servizi territoriali, connesse all’emergenza da COVID‑19, nonché per il contenimento degli effetti degli aumenti dei prezzi nel settore elettrico) ( 5 ) (edaspidi „dekreetseadus nr 4/2022“), sisaldab artiklit 15bis „Täiendavad meetmed seoses elektrienergiaga, mille on tootnud taastuvaid energiaallikaid kasutavad käitised“, milles oli sätestatud:

14.

21. septembri 2022. aasta seadusega nr 142 muudetud 9. augusti 2022. aasta dekreetseaduse nr 115, millega võetakse erakorralised meetmed energeetika, veekriisi, sotsiaal‑ ja tööstuspoliitika valdkonnas (decreto-legge n. 115 – Misure urgenti in materia di energia, emergenza idrica, politiche sociali e industriali) ( 6 ), artikli 11 lõikega 2 pikendati selles artiklis 15bis ette nähtud hüvitamissüsteemi rakendamise tähtaega 30. juunini 2023.

2.

Seadus nr 197/22

15.

29. detsembri 2022. aasta seaduse nr 197, mis käsitleb riigi prognooseelarvet 2023. aastaks ja mitmeaastast eelarvet aastateks 2023–2025 (legge n. 197 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2023 e bilancio pluriennale per il triennio 2023–2025) ( 7 ) (edaspidi „seadus nr 197/22“), artikli 1 lõige 30 on sõnastatud järgmiselt:

III.

Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

16.

Secab on tulundusühistu, kes tegutseb elektrienergia tootmise sektoris ja toodab elektrienergiat elektrijaamades, mis töötavad hüdroenergial. Kuna see äriühing kuulub dekreetseaduse nr 4/2022 artikli 15bis (edaspidi „vaidlusalune säte“) kohaldamisalasse, võeti tema suhtes selles ette nähtud tulu piiramise meede. Saanud GSE‑lt mitu arvet, esitas see tulundusühistu eelotsusetaotluse esitanud kohtule Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus) kaebuse, milles palus tühistada eelkõige arved, mille GSE oli talle väljastanud 18. oktoobril ja 15. novembril 2022 selle sätte alusel. Secab põhjendab oma kaebust sellega, et vaidlusalune säte on liidu õigusega vastuolus.

17.

Seejuures meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusaluse sätte kohaldamise puhul, mis oli esialgu kavandatud ajavahemikule 1. veebruarist 2022 kuni 31. detsembrini 2022, pikendati tähtaega 21. septembri 2022. aasta seadusega nr 142 muudetud 9. augusti 2022. aasta dekreetseadusega nr 115/2022 30. juunini 2023; et määrus 2022/1854 jõustus alles 8. oktoobril 2022; et viimases oli ette nähtud vaidlusaluse sättega võrreldes kõrgem tulu ülempiir ja ulatuslikum kohaldamisala ning et seaduse nr 197/22 artikli 1 lõigetega 30–38 rakendati ajavahemikul 1. detsembrist 2022 kuni 30. juunini 2023 selle määruse artikleid 6–8, jättes siiski välja taastuvatel energiaallikatel töötavad elektrijaamad, mis kuulusid juba vaidlusaluse sätte kohaldamisalasse. Seega ehkki vaidlusalune säte on määrusest 2022/1854 varasem, kujutas see endast põhiosas riigisisest õigusnormi, millega rakendati seda määrust selles sättes nimetatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia suhtes.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et vaidlusalune säte võeti nagu ka määrus 2022/1854 vastu eesmärgiga piirata ajutiselt selliste energiatootjate saadud erakorralist turutulu, kes kannavad kulusid, mis ei sõltu maagaasi hindade muutustest, kuna nad ei kasuta tootmiseks gaasi, sätestades, et kõnealusele erakorralisele tulule kohaldatakse ülempiiri ja vastavad summad jaotatakse lõpptarbijatele. Sellel kohtul on siiski kahtlusi nende konkreetsete kordade osas, mille Itaalia seadusandja on ülempiiri kehtestamiseks kindlaks määranud.

19.

Esiteks leiab see kohus vaidlusaluse sättega ette nähtud tulu ülempiiri summa kohta, et ehkki selle sätte lõike 3 punktis a silmas peetud võrdlushind on väga erinev hinnast, mis on kindlaks määratud liidu õiguses, ( 8 ) on see õiglane, kuna see vastab igas turupiirkonnas ajavahemikus 1. jaanuar 2010 – 31. detsember 2020 registreeritud ja inflatsiooni alusel ümber hinnatud hindade aritmeetilisele keskmisele. Tal tekib siiski küsimus, kas määruse 2022/1854 põhjendusest 28 lähtudes oleks turutulu ülempiiri kehtestamisel olnud pigem vaja aluseks võtta Venemaa Ukraina-vastasele agressioonisõjale eelnenud tunde, mil elektrinõudlus oli suurim. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et Itaalia seadusandja valitud keskmise puhul oli arvesse võetud 2020. aastat, ehkki seda aastat mõjutasid Covid‑19 pandeemiast tulenevad kõrvalekalded ja sel aastal langes ühtne riiklik hind ajalooliselt madalale tasemele. Selles olukorras on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas vaidlusaluses sättes ette nähtud ülempiir on proportsionaalne ja mõistlik, sest see ei taga tootjatele seda ülempiiri ületavast tulust 10% säilitamist, nagu on aga nõutud määruse 2022/1854 põhjenduses 39.

20.

Teiseks on sel kohtul küsimus, kas vaidlusalune säte suudab kaitsta taastuvenergia sektorisse tehtud investeeringuid ja tagada nende investeeringute tegemise tulevikus. ( 9 ) Ta viitab lisaks määruse 2022/1854 põhjendustele 28 ja 29, mille kohaselt on ülempiiri kindlaksmääramisel vaja jätta hinnale „mõistlik marginaal“, mida investorid oleksid võinud mõistlikult eeldada, et turutulu ülempiir ei oleks vastuolus esialgse hinnanguga investeeringute tasuvuse kohta, mida Itaalia seadusandja arvesse ei võtnud. Nimelt lisaks sellele, et vaidlusalune säte piirab taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate ettevõtjate finantssuutlikust investeeringute tegemisel, vähendab see ka investorite usaldust sektori kasvu, ehkki Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et on vaja „pikemas perspektiivis […] toetada investeeringuid uutesse elektrijaamadesse“. ( 10 )

21.

Lõpuks on sellel kohtul kolmandaks tekkinud küsimus, kas vaidlusalune säte on kooskõlas määrusega 2022/1854, mis puudutab muu hulgas muid taastuvaid energiaallikaid kasutavate tootjate erinevat kohtlemist, sest nende suhtes ei kohaldata sama ülempiiri – asjaolu, mis võib tekitada teatavate tootjate, näiteks Secabi diskrimineerimise ja viia seega turuhäireteni. ( 11 )

22.

Nendel asjaoludel otsustas Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Kirjalikke seisukohti esitasid Secab, GSE, Itaalia, Belgia ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon. Secab, ARERA, GSE, Associazione Italia Solare ETS, Assoidroelettrica, Elettricità Futura – Unione delle imprese elettriche italiane, Itaalia ja Kreeka valitsus ning komisjon esitasid ka suulisi seisukohti kohtuistungil, mis toimus 6. novembril 2024.

IV.

Õiguslik analüüs

A.

Teise eelotsuse küsimuse vastuvõetavus

24.

Enne, kui analüüsida teist eelotsuse küsimust, millele Euroopa Kohus palus käesoleva ettepaneku keskendada, tuleb võtta seisukoht vastuvõetamatuse vastuväidete kohta, mille on esitanud GSE ja Itaalia valitsus.

25.

GSE ja Itaalia valitsus kinnitavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu seetõttu, et ei ole järgitud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõudeid, sest eelotsusetaotlus ei sisalda faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud, et Euroopa Kohus saaks anda esitatud küsimustele tarviliku vastuse. Konkreetselt teise eelotsuse küsimuse kohta väidavad need menetlusosalised, et eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub ainult Secabi kaebuses esitatud argumentide uuesti äratoomisega ega ole esitanud Euroopa Kohtule ühtki asjaolu, mis aitaks tõendada, et riigisisesel tasandil ette nähtud tulu ülempiir pärssis investeeringuid taastuvenergia sektorisse.

26.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõesti suuresti üle võtnud Secabi argumendid, leian siiski, et sellest asjaolust üksi ei piisa järeldamaks, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. ( 12 ) Sellest järeldub, et liikmesriikide kohtute esitatud küsimuste asjakohasust eeldatakse ja Euroopa Kohus võib keelduda nende kohta seisukohta võtmast üksnes siis, kui on ilmne, et taotletaval tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus. ( 13 )

27.

Käsitletaval juhul ei ole see aga nii. Liidu õiguse tõlgendusel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus taotleb, on otsene seos põhikohtuasja esemega, kuna probleemid, mille see kohtuasi tõstatab, ei ole hüpoteetilised, vaid tegelikud. Lisaks on Euroopa Kohtu käsutuses faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks.

B.

Teine eelotsuse küsimus

28.

Kõigepealt tuleb märkida, et teine eelotsuse küsimus niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, näib rajanevat eeldusel, et vaidlusalune säte ei kaitse investeeringuid taastuvenergia sektorisse ega stimuleeri neid. Tuleb aga tuvastada – nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 26 –, et eelotsusetaotlus ei sisalda selles küsimuses mingit analüüsi.

29.

Leian seega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb teine eelotsuse küsimus ümber sõnastada ning asuda seisukohale, et see kohus küsib sellega sisuliselt, kas direktiivi 2019/944 artikli 5 lõiget 4, direktiivi 2018/2001 põhjendusi 2, 3 ja 12 ning määruse 2022/1854 põhjendusi 27, 28, 29 ja 39, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 2 punkte b ja c tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud ülempiir turutuludele ja see ülempiir on kindlaks määratud vastavas turupiirkonnas viimase 10 aasta jooksul registreeritud ja inflatsiooni alusel ümber hinnatud hindade aritmeetilise keskmisena.

1.

Vaidlusaluse sätte kooskõla direktiiviga 2018/2001

30.

Direktiivi 2018/2001 kohta tuleb kohe märkida, et teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ainult saada selle põhjenduste 2, 3 ja 12 tõlgendust, näitamata ära selle direktiivi ühtegi sätet, milles oleks neid põhjendusi konkretiseeritud ja mis oleks käsitletaval juhul põhikohtuasjas asjakohane või mida oleks rikutud.

31.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu õigusakti põhjendused küll olulised tõlgendamisjuhised, mis võivad selgitada akti vastuvõtja tahet, kuid need ei ole õiguslikult siduvad. ( 14 ) Järelikult ei saa neile tugineda eraldi ei selleks, et põhjendada õigusi või kohustusi, kui direktiivi sätete hulgas ei ole samaväärseid või täiendavaid sätteid, ega selleks, et teha erandit asjaomase akti sätetest endist või tõlgendada selle sätteid viisil, mis on ilmselgelt vastuolus nende sõnastusega. ( 15 )

32.

Igal juhul tuleb ammendavuse huvides märkida, et ei direktiivi 2018/2001 põhjendusest 2, 3 ega 12 ei ilmne, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad võiksid olla nendega vastuolus. Nendest põhjendustest võib ainult järeldada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine on liidu energiapoliitika eesmärk ja et liikmesriigid peaksid võtma meetmeid, et hõlbustada investeeringuid taastuvenergia projektidesse. ( 16 )

33.

Sellest järeldub, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad ei saa olla teises eelotsuse küsimuses nimetatud direktiivi 2018/2001 põhjendustega 2, 3 ja 12 vastuolus.

2.

Vaidlusaluse sätte kooskõla direktiiviga 2019/944

34.

Direktiivi 2019/944 kohta tuleb kõigepealt meenutada, et selle artikli 5 eesmärk on tagada tõhus konkurents tarbijate huvides, kindlustades samal ajal energiaostuvõimetute ja kaitsetute kodutarbijate kaitse.

35.

Täpsemalt on selle artikli lõikes 1 sätestatud, et tarnijad võivad vabalt määrata hinna, millega nad tarnivad elektrit tarbijatele, ja liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada tarnijate vahel tõhus konkurents. Selle artikli lõikes 3 on siiski nõustutud, et teatavatel asjaoludel võib olla vaja sellest üldpõhimõttest kõrvale kalduda. Selles lõikes on nähtud ette, et liikmesriigid võivad kasutada riiklikku sekkumist energiaostuvõimetutele ja kaitsetutele kodutarbijatele tarnitava elektri hinnakujunduse puhul artikli 5 lõigetes 4 ja 5 sätestatud tingimusi järgides. Selles lõikes 4, millele on teises eelotsuse küsimuses konkreetselt viidatud, on nähtud ette teatav hulk üldisi kriteeriumeid, millele riiklik sekkumine tarnitava elektri hinnakujundusse peab vastama. ( 17 )

36.

Tuleb siiski tõdeda, et artikkel 5 puudutab liikmesriikide sekkumisi elektrienergia jaemüügiturul ja hindu, millega tarnijad müüvad seda lõpptarbijatele. Järelikult ei ole see õigusnorm seotud niisuguse sekkumisega, nagu on ette nähtud vaidlusaluses sättes, mis aga puudutab ülempiiri kehtestamist tuludele, mida elektrienergia tootjad saavad hulgimüügiturul, kusjuures selle ülempiiri kehtestamast reguleerib määrus 2022/1854. ( 18 )

37.

Tuleb ka märkida, et kuigi ei ole välistatud, et niisuguse ülempiiri kehtestamine avaldab kaudset mõju hindadele, millega elektrit müüakse lõpptarbijatele, ei võimalda eelotsusetaotluses esitatud teabe vähesus asuda seisukohale, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad tuleks samastada riigi sekkumisega selle hinna kindlaksmääramisse, millega elektrienergiat tarbijatele tarnitakse – sekkumine, mis on direktiivi 2019/944 artikli 5 lõike 4 kohaselt põhimõtteliselt keelatud. ( 19 )

38.

On vaja ka tõdeda, et määrusega 2022/1854 taotletakse avaliku huvi eesmärke, mis on sarnased nendele, mida taotletakse direktiivi 2019/944 artikli 5 lõikega 4, ja konkreetselt tarbijakaitse-eesmärki, laiendades eelkõige sekkumise võimalusi, mis liikmesriikidel on, et toetada tarbijaid, keda energiakriis puudutab. ( 20 )

39.

Nendel asjaoludel olen arvamusel, et direktiivi 2019/944 artikli 5 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid ei ole sellega vastuolus.

3.

Vaidlusaluse sätte kooskõla määrusega 2022/1854

40.

Määruse 2022/1854 kohta tuleb kohe täpsustada, et see määrus kujutab endast erakorralist sekkumist energiahindade tõusu leevendamiseks, millega liidu seadusandja soovis luua liigtulu ümberjaotamise ühtlustatud raamistiku, et hajutada mured, et tootjate vahel esinevad moonutused, mis võivad energiaturgu kahjustada. ( 21 )

41.

Seega kui määruse 2022/1854 artikli 6 lõikes 1 on nähtud ette, et tootjate sellise turutulu ülempiir, mis saadakse elektri tootmisest artikli 7 lõikes 1 osutatud allikatest, on 180 eurot toodetud elektri MWh kohta, siis määruse artikli 8 lõike 1 punktiga a on liikmesriikidel lubatud jätta kehtima või kehtestada meetmeid, mis piiravad seda tulu veelgi.

42.

On vaja ka tuvastada, et kuigi määruse 2022/1854 ükski säte ei sisalda täpseid juhiseid selle kohta, kuidas tuleb liikmesriikide lõpuks kehtestatav ülempiir arvutada, on liikmesriik juhul, kui ta otsustab kehtestada määruses kindlaks määratud ülempiirist madalama ülempiiri, kohustatud järgima määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimusi. Üksnes siis, kui on tuvastatud, et liikmesriigi kindlaks määratud ülempiiriga võib olla rikutud selle sätte raames kindlaks määratud kriteeriume, võib seda ülempiiri pidada liidu õigusega vastuolus olevaks.

43.

See täpsustatud, tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse peamiselt selle hinnataseme kindlaksmääramise kohta, mille põhjal kohaldatakse tulu ülempiiri, sest nimetatud kohus leiab, et vaidlusalune meede ei suuda kaitsta ja stimuleerida investeeringuid taastuvenergia sektorisse ning et ülempiiri kehtestamine turutulule ei ole proportsionaalne ega mõistlik. ( 22 )

44.

Kõigepealt tuleb märkida – nagu on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 41 –, et ainuüksi asjaolu, et Itaalia valitsuse valitud ülempiiri summa jääb alla määruse 2022/1854 artikli 6 lõikes 1 kindlaks määratud ülempiiri, ei ole iseenesest niisugune, et tooks kaasa vaidlusaluse sätte vastuolu määrusega. Määruse ja täpsemalt selle artikli 8 lõike 1 sõnastusest endast ilmneb, et liikmesriikidel on esiteks võimalus valida madalam ülempiir kui maksimaalne ülempiir 180 eurot MWh kohta, mille on näinud ette liidu seadusandja, ja neil on teiseks teatav kaalutlusruum, mis võimaldab neil selle ülempiiri summa kindlaks määrata nii, et nad võtavad arvesse nende riigi turu konkreetseid omadusi. ( 23 ) Lisaks ei piisa ainuüksi asjaolust, et see ülempiir on väga erinev määrusega 2022/1854 kindlaks määratud summast, nagu mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus, selle tuvastamiseks, et see on vastuolus määrusega. ( 24 )

45.

Mis puudutab määruse 2022/1854 põhjendusi 27–29 ja 39, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises eelotsuse küsimuses nimetab, siis neid ei saa samuti tõlgendada nii, et nendega on liikmesriikidele ette nähtud täpne meetod ülempiiri arvutamisel. Kuigi need põhjendused võivad anda kasulikke juhiseid kõnesoleva ülempiiri kindlaksmääramise korra kohta ja selle kohta, kuidas vältida võimalikku negatiivset mõju investeeringutele, ei saa neid siiski pidada juhisteks, millega on kehtestatud siduvad reeglid, mis on teistsugused või lähevad kaugemale kohustustest, mis liikmesriikidel selle määruse eespool viidatud sätete kohaselt on. ( 25 )

46.

Täpsemalt selle kohtu kahtluste kohta, kas Itaalia valitsuse meetod ülempiiri summa kindlaksmääramisel on määruse 2022/1854 põhjendustest 28 ja 29 lähtudes sobiv, tuleb märkida, et nende põhjenduste eesmärk on peamiselt selgitada, miks on liidu seadusandja määruse artikli 6 lõikes 1 valinud ülempiiri 180 eurot MWh kohta, ja anda liikmesriikidele juhiseid nende riikliku ülempiiri arvutamiseks, kuid samas mitte sundida peale mingit konkreetset korda selle ülempiiri kehtestamiseks, ( 26 ) kusjuures ainus kohustus sellega seoses on määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimuste järgimine. ( 27 )

47.

Teiseks muude kriteeriumide kohta kui kitsamas tähenduses ülempiiri summa ja selle arvutamisega seotud kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad selle ülempiiri kehtestamisel arvesse võtma, on vaja meenutada, et määruse 2022/1854 artikli 8 lõike 2 punktidega b ja c on kohustatud liikmesriike tagama, et ülempiir määratakse kindlaks tasemel, mis ei ohusta investeerimissignaale ning mis tagab, et investeerimis- ja käitamiskulud on kaetud, võimaldades samas investoritel saada mõistlikku kasumimarginaali võrreldes hinnaga, mida nad võisid oodata.

48.

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et Itaalia valitsuse valitud ülempiiri taseme sobivuse analüüs eespool nimetatud kriteeriumidest lähtudes rajaneb faktiliste asjaolude hindamisel, milles võetakse arvesse riigisisese turu omadusi, mida ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus on kokkuvõttes pädev tegema, sest tema käsutuses on ka selleks vajalikud faktilised andmed. ( 28 ) Kuigi negatiivset mõju, mille vaidlusalune säte võib kaasa tuua investeeringutele, ja muu hulgas küsimust, kas võrdlushind määrati kindlaks tasemel, mis ületas neid ootusi ning selle, mida võis pidada vajalikuks ja proportsionaalseks, hindab eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib Euroopa Kohus siiski anda talle selleks juhiseid. Seega on järgnevad kriteeriumid minu arvates asjakohased selle analüüsi raames, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab läbi viima.

49.

Esiteks tuleb meenutada, et kuna tegemist on erakorralise sekkumisega, mis on seotud Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tulemusena tekkinud erilise turukonjunktuuriga, on vaidlusaluse sätte ajaline kohaldamisala piiratud lühikese ajavahemikuga. ( 29 ) Selles küsimuses tuleb märkida, et määruses 2022/1854 ette nähtud meetmed kui niisugused ei kujuta endast alalisi sekkumisi turgu, vaid on sekkumised konkreetsetel puhkudel, mis on mõeldud erakorraliste asjaolude leevendamiseks.

50.

Meetme kestus ja selle erakorralisus on aga kriteeriumid, mida tuleb teatava meetme vajalikkuse ja proportsionaalsuse analüüsimisel arvesse võtta, et hinnata selle tagajärgede ulatust, ( 30 ) eelkõige siis, kui nagu käsitletaval juhul analüüsitakse taastuvenergia valdkonnas mõju juba tehtud investeeringutele, kusjuures need investeeringud on oma laadilt pikaajalised. Lisaks on see nii seda enam juhul, kui analüüs puudutab vaidlusaluse sätte mõju tulevastele investeeringutele, mida kõnesolev ülempiir selle piiratud ajalist kestust arvestades üsna tõenäoliselt ei puuduta, sest nendest käitistest enamiku tootmistsükkel algab alles pärast selle regulatsiooni aegumist. ( 31 )

51.

Teiseks tuleb märkida, et määruse 2022/1854 sõnastusest endast ilmneb, et turutulu ülempiir tuleb kindlaks määrata niisugune, et see katab liigtulu, võttes arvesse tulu, mida investorid ei saanud oma investeerimisotsuse tegemisel oodata. Definitsiooni poolest ei saa need erakorralised kasumid siiski vastata tulule, mida asjaomased äriühingud võinuks oodata, kui erakorralisi asjaolusid energiaturul ei oleks esinenud. ( 32 )

52.

Selles küsimuses tuleb täpsustada, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, millele Secab tugineb, ei saa tõlgendada nii, et ettevõtja võib sellest abi otsida ametiasutuste iga sekkumise puhul, mille eesmärk on parandada puudus turul, eelkõige siis, kui see sekkumine esineb pretsedenditule ja seega ettenägematule sündmusele järgnenud kiireloomulise sekkumise vormis. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et sellele põhimõttele võib tugineda iga ettevõtja, kelles riigi ametiasutus on tekitanud põhjendatud ootusi. ( 33 ) Kui ettevaatlik ja informeeritud ettevõtja on aga suuteline ette nägema, et võetakse meede, mis võib tema huve kahjustada, ei saa ta siiski sellele põhimõttele tugineda, kui meede on võetud. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtjatel ei saa olla õiguspärast ootust, et püsima jääb valitsev olukord, mida võidakse muuta liikmesriigi ametiasutuste kaalutlusruumi raames.

53.

Käsitletaval juhul ei saanud asjaomastel äriühingutel liikmesriigi ametiasutuste poolt aga tekkida mingit lootust, et nad saavad niisugust erakorralist tulu, sest need ametiasutused sekkusid otsekohe, et võtta erakorralised meetmed gaasihindade ettenägematu tõusu leevendamiseks. Ettevaatlik ja informeeritud ettevõtja peaks niisugust sekkumist ootama, võttes arvesse erakorralist olukorda ja selle suurt mõju mitte ainult energiaturule, vaid majanduses üldisemalt. Samuti saab niisugusel ettevõtjal olla veel vähem põhjendatud ootust, et ta saab erakorralisest olukorrast kasumeid, mida ta ei saanud oodata investeerimisotsuse tegemise hetkel. ( 34 )

54.

Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolu, et Itaalia valitsus kasutas ülempiiri kindlaksmääramisel niisugust objektiivset kriteeriumi, mis rajanes enne energiakriisi turul valitsenud tingimustel, nagu energiakriisile eelnenud 10 aastal registreeritud hindade aritmeetiline keskmine, on minu arvates niisugune, mis vastab määruses 2022/1854 sätestatud nõuetele, mis puudutab investorite ootusi nende investeeringu tegemise hetkel, võimaldades tagada, et kõnesolev ülempiir kehtestatakse hinnatasemel, mida investorid võisid mõistlikult ette näha. ( 35 )

55.

Kolmandaks tuleb rõhutada, et määruse 2022/1854 tekstist endast ilmneb, et asjaolude hulgas, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata vaidlusaluse sätte mõju investeeringutele, on asjaomaste käitiste kulustruktuur ja eelkõige energiatootmise tasandatud kogukulud (levelised cost of energy) ( 36 ) asjaomase tehnoloogia puhul. ( 37 ) Tundub aga, et taastuvaid energiaallikaid kasutavaid energiakäitisi, mida on vaidlusaluses sättes silmas peetud, iseloomustab fikseeritud kulude ülekaal, muutuvkulusid on palju vähem. Lisaks nagu on märkinud ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, kannavad need käitised kulusid, mis ei sõltu maagaasi hinna muutusest, sest nad ei kasuta seda energiatootmisel toorainena. Ilma et see piiraks kontrollimisi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema, tundub, et niisuguste taastuvenergia tootjate nagu Secab kulustruktuur on jäänud suuresti muutumatuks, hoolimata fossiilkütuste, muu hulgas gaasi hindate ettenägematust tõusust, sest see ei mõjuta nende ettevõtjate energiatootmise kulusid. ( 38 )

56.

Neljandaks tuleb märkida, et vaidlusaluses sättes ette nähtud ülempiiri kehtestamise süsteem on tegelikult „kahesuunaline“, sest see ei võimalda esiteks mitte üksnes kehtestada tulule ülempiiri turuhindade liiga suure tõusu korral, vaid tekitab ka seadusliku kohustuse maksta asjaomastele tootjatele hüvitist turuhindade liiga suure languse korral, eelkõige juhul, kui hulgihinnad langevad allapoole näidatud keskmist hinda. ( 39 ) Kui see (võrdlus)hind määratakse aga kindlaks tasemel, mis võimaldab asjaomastel äriühingutel katta oma kulud ja saada „mõistlikku marginaali“ võrreldes hinnaga, mida investorid võisid oodata – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, võib selline süsteem kaitsta investeeringuid taastuvenergiasse.

57.

Kolmandaks ja viimaseks märgin, et määrusega 2022/1854 kehtestatud meetmete eesmärk ei ole mitte üksnes kaitsta energiaturgude struktuuri ja toimimist liidus, vaid ka üldisemalt leevendada negatiivseid tagajärgi, mida energiakriis on avaldanud liikmesriikide majandusele ja Euroopa kodanikele. Täpsemalt tarbijakaitse kohta tuleb märkida, et määruse 2022/1854 artiklis 10 on nähtud sõnaselgelt ette, et kogu liigtulu, mis saadakse turutulu ülempiiri kohaldamisest, võib kasutada selleks, et rahastada elektri lõpptarbijaid toetavaid meetmeid, millega leevendatakse kõrgete elektrihindade mõju neile tarbijatele. ( 40 )

58.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sõnaselgelt maininud tarbijakaitsega seotud aspekti, on oluline rõhutada, et erakorralise sekkumisena, mille eesmärk on tagada avaliku huvi kaitse, on määrusega 2022/1854 kaalutud, kummad on tähtsamad, kas ühelt poolt energiatootjate huvid, sh nende taastuvenergiasse tehtud investeeringute kaitse, või teiselt poolt tarbijate huvid. Seega on mahaarvamise ja liigtulu ümberjaotamise mehhanism põhjendatud vajadusega leida tasakaal tootjate, eelkõige nende, kes saavad energiahindade ettenägematust tõusust ootamatult kasu, ja elektritarbijate vahel, keda elektrienergia hindade tõus energiakriisi tulemusena eriliselt kahjustab. ( 41 )

59.

Eelneva põhjal teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele niisugusena, nagu see on ümber sõnastatud, nii, et direktiivi 2019/944 artikli 5 lõiget 4, direktiivi 2018/2001 põhjendusi 2, 3 ja 12 ning määruse 2022/1854 põhjendusi 27, 28, 29 ja 39 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et ülempiir turutuludele määratakse kindlaks vastavas turupiirkonnas viimase 10 aasta jooksul registreeritud ja inflatsiooni alusel ümber hinnatud hindade aritmeetilise keskmise põhjal, tingimusel et on täidetud määruse 2022/1854 artikli 8 lõike 2 punktides b ja c sätestatud tingimused.

V.

Ettepanek

60.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt: