1

Oma apellatsioonkaebuses palub Poola Vabariik tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2009. aasta otsuse kohtuasjas T-257/04: Poola vs. komisjon (EKL 2009, lk II-1545; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata Poola Vabariigi hagi, milles paluti tühistada komisjoni 10. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (ELT L 293, lk 3; ELT eriväljaanne 03/40, lk 474), mida on muudetud komisjoni 20. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 735/2004 (ELT L 114, lk 13; ELT eriväljaanne 03/44, lk 111), artikkel 3, artikli 4 lõige 3 ning artikli 4 lõike 5 kaheksas taane.

2

Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2003, L 236, lk 17; edaspidi „ühinemisleping”), millele kirjutati alla Ateenas 16. aprillil 2003 ning mille Poola Vabariik ratifitseeris 23. juulil 2003, artikli 2 lõige 3 sätestab:

„Olenemata lõikest 2 võivad liidu institutsioonid võtta enne ühinemist vastu meetmed, millele on osutatud [ühinemislepingule lisatud akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) artiklis 41]. Need meetmed jõustuvad alles [ühinemislepingu] jõustumise kuupäeval, tingimusel et leping jõustub.”

3

2003. aasta ühinemisakti artikkel 41 sätestab:

„Kui on vaja üleminekumeetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt [2003. aasta ühinemisaktis] sätestatud tingimustele, võtab need meetmed vastu komisjon, järgides menetlust, millele on osutatud suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitleva nõukogu [19. juuni 2001. aasta] määruse (EÜ) nr 1260/2001 [(EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 03/33, lk 17)] artikli 42 lõikes 2 või vajadusel kooskõlas vastavate artiklitega muudes põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevates määrustes või järgides kohaldavates õigusaktides kindlaksmääratud komiteemenetlust. Käesolevas artiklis osutatud üleminekumeetmeid võidakse võtta ja kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul. Nõukogu võib ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist seda tähtaega pikendada.

[…]”.

4

Ühinemisakti artiklis 22 osutatud nimekirja sisaldava IV lisa 4. peatüki „Põllumajandus” punktides 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Ühendus võtab üle uute liikmesriikide poolt ühinemiskuupäeval hoitavad ja nende turutoetuspoliitikast tulenevad riigivarud hinnaga, mis tuleneb nõukogu [2. augusti 1978. aasta] määruse (EMÜ) nr 1883/78 (millega kehtestatakse üldeeskirjad sekkumise finantseerimiseks Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust) [(EÜT L 216, lk 1; ELT eriväljaanne 03/03, lk 266)] artikli 8 kohaldamisest. Nimetatud varud võetakse üle ainult tingimusel, et riiklik sekkumine kõnesolevate toodete puhul on ette nähtud ühenduse eeskirjadega ja varud vastavad ühenduse sekkumisnõuetele.

2.   Toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida uute liikmesriikide kulul.”

5

Sama lisa 5. peatükis „Tolliliit” sätestatakse:

„[…]

[Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta m]äärust (EMÜ) nr 2913/92[, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307),] ja [komisjoni 2. juuli 1993. aasta] määrust (EMÜ) nr 2454/93[, millega kehtestatakse rakendussätted määrusele nr 2913/92 (EÜT L 235, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3),] kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes järgmiste eritingimuste kohaselt:

[…]”.

6

Komisjon võttis 10. novembril 2003 vastu määruse nr 1972/2003, millega kehtestatakse eeskätt sisuliselt ja käesolevat kohtuvaidlust puudutavas osas ning ajutise erandina muidu kohaldatavatest ühenduse eeskirjadest teatud põllumajandustoodete maksusüsteem.

7

Määruse artikkel 3 näeb ette:

„Peatamismenetlus

1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse erandina [2003. aasta] ühinemisakti IV lisa peatükist 5 ja […] määruse (EMÜ) nr 2913/92 […] artiklitest 20 ja 214.

2.   Artikli 4 lõikes 5 loetletud toodete suhtes, mis on enne 1. maid 2004 olnud viieteistkümne liikmesriigiga ühenduses või uues liikmesriigis vabas ringluses ja mis on 1. mail 2004 laienenud ühenduses ajutiselt ladustatud või hõlmatud määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 4 lõike 15 punktis b ja lõike 16 punktides b–g nimetatud tollirežiimi või -protseduuriga või mida transporditakse pärast nendega seotud tolliformaalsuste täitmist laienenud ühenduses, maksustatakse vabasse ringlusesse lubamise päeval kohaldatava erga omnes imporditollimaksuga.

Esimest lõiku ei kohaldata viieteistkümne liikmesriigiga ühendusest eksporditavate toodete suhtes juhul, kui importija tõendab, et vastava ekspordiriigi toodete suhtes ei ole taotletud eksporditoetust. Importija taotluse korral võtab eksportija ekspordideklaratsioonile pädeva asutuse kinnituse, et ekspordiriigi toodete osas ei ole taotletud eksporditoetust.

[...]”

8

Määruse nr 1972/2003 artikkel 4 näeb ette:

„Vabas ringluses olevate toodete eest makstavad maksud

1.   Ilma et see piiraks [2003. aasta] ühinemisakti IV lisa 4. peatüki kohaldamist ja juhul, kui siseriiklikul tasandil ei kohaldata rangemaid õigusakte, nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist.

2.   Et kindlaks teha iga omaniku ülemäärased varud, võtavad uued liikmesriigid eelkõige arvesse järgmist:

Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uutesse liikmesriikidesse imporditud või uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes. Ülemääraste varude mõistet kohaldatakse uute liikmesriikide turgudele ettenähtud toodete suhtes.

[...]

3.   Lõikes 1 nimetatud maksu määr määratakse kindlaks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra põhjal. Riigi ametiasutuste poolt kogutud maksust saadav tulu läheb uue liikmesriigi riigieelarvesse.

[...]

5.   Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmiste CN-koodidega hõlmatud toodete suhtes:

[...]

[...]

6.   Komisjon võib lõikes 5 esitatud loetellu tooteid lisada või neid sealt välja jätta.”

9

Määruse nr 1972/2003 artikli 10 kohaselt:

„Käesolev määrus jõustub […] ühinemislepingu jõustumiskuupäeval ühinemislepingu jõustumise korral.

Käesolevat määrust kohaldatakse 30. aprillini 2007.”

10

Määrusega nr 735/2004 lisati Poola Vabariiki puudutavas osas määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 kaheksandasse taandesse seitse CN-koodidega 0202 30 10, 0202 30 50, 0207 14 10, 0207 14 70, 1602 32 11, 2008 30 55 ja 2008 30 75 hõlmatud toodet. Määrusega nr 735/2004 muudeti üksnes kõnealust loetelu, jättes muutmata teiste käesoleva vaidluse raames vaidlustatud määruse nr 1972/2003 sätete sõnastuse.

11

Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2004 esitatud hagiavalduses palus Poola Vabariik EÜ artikli 230 alusel tühistada määruse nr 1972/2003 (muudetud määrusega nr 735/2004) artikli 3, artikli 4 lõike 3 ja artikli 4 lõike 5 kaheksanda taande.

12

Oma neljast nõudest koosneva hagi põhjendamiseks esitas Poola Vabariik kümme väidet, mis tuginesid kaupade vaba liikumise, kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele, komisjoni pädevuse puudumisele, 2003. aasta ühinemisakti artiklite 22 ja 41 rikkumisele, põhjendamata jätmisele või ebapiisavale põhjendamisele ning võimu kuritarvitamisele.

13

Komisjon väitis kostja vastuses, et hagi on esitatud liiga hilja.

14

Vaidlustatud kohtuotsuses luges Üldkohtu esimene koda laiendatud koosseisus vastuvõetamatuks selle osa hagist, mis puudutas määrust nr 1972/2003.

15

Pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulist hagi esitamise tähtaega tuleb arvutada alates määruse nr 1972/2003 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast, st 11. novembrist 2003, asus Üldkohus eri menetlustähtaegu arvestades seisukohale, et määruse nr 1972/2003 peale tühistamishagi esitamise tähtaeg lõppes 2004. aasta 4. veebruari keskööl.

16

Arvestades seda, et Poola Vabariik oli hagi esitanud 28. juunil 2004, tunnistas Üldkohus selle hilinenult esitatuks osas, milles nõuti määruse nr 1972/2003 tühistamist.

17

Seevastu luges Üldkohus vastuvõetavaks selle osa Poola Vabariigi esitatud hagist, mis seondub määrusega nr 735/2004, niivõrd, kuivõrd hagi saab tõlgendada nii, et nõutakse määruse nr 735/2004 tühistamist osas, milles sellega nähakse Poola Vabariigi puhul ette määruses nr 1972/2003 algselt teiste toodete jaoks kehtestatud meetmete kohaldamine seitsme täiendava toote suhtes.

18

Selle nõude sisulist külge uurides lükkas Üldkohus siiski kõik esitatud väited tagasi.

19

Seetõttu jäeti hagi tervikuna rahuldamata.

20

Oma apellatsioonkaebuses palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ning samuti määruse nr 1972/2003 (muudetud määrusega nr 735/2004) artikli 3, artikli 4 lõike 3 ning artikli 4 lõike 5 kaheksanda taande.

21

Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

22

Komisjon vastas kõigile Poola Vabariigi poolt oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väidetele, kuid märkis esmalt, et osa neist on vastuvõetamatud, sest need tuginevad samadele argumentidele, mis esitati algses hagiavalduses, ning neist ei ilmne selgelt, miks on Üldkohtu otsus väär.

23

Tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Üldkohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide selline rikkumine Üldkohtu poolt, mis kahjustab apellandi huve, või liidu õiguse rikkumine Üldkohtu poolt (vt selle kohta 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 47).

24

Seega on ainult Üldkohus pädev fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui talle esitatud toimiku materjalidest nähtub tema tuvastatud faktide sisuline ebaõigsus – ja tõendeid hindama. Faktide tuvastamine ja tõendite hindamine kui selline ei ole Euroopa Kohtu kontrollile alluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud (vt selle kohta eelkõige 2. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-449/99 P: EIP vs. Hautem, EKL 2001, lk I-6733, punkt 44, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8725, punktid 69 ja 70).

25

Lisaks sellele tuleneb ELTL artiklist 256, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt ära selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punkt 34; 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-41/00 P: Interporc vs. komisjon, EKL 2003, lk I-2125, punkt 15, ja 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 49).

26

Nii ei vasta nendest sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele apellatsioonkaebus, milles piirdutakse Üldkohtule esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas selle kohtu poolt sõnaselgelt kõrvale jäetud faktilistel asjaoludel põhinevate argumentide ja väidete kordamise või taasesitamisega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Interporc vs. komisjon, punkt 16). Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult nõuet, mille eesmärk on saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, see aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, punkt 50).

27

Kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla (vt 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-210/98 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5843, punkt 43). Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (eespool viidatud kohtuotsus Interporc vs. komisjon, punkt 17).

28

Käesoleval juhul soovitakse apellatsioonkaebusega sisuliselt vaidlustada Üldkohtu seisukoht mitmes õigusküsimuses, mis esitati talle esimeses astmes ja mis seonduvad esiteks Poola Vabariigi esitatud hagi vastuvõetavusega, arvestades eeskätt õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ja teiseks teatavate põllumajanduse valdkonnas kohaldatavate üleminekumeetmete õiguspärasusega, arvestades eeskätt 2003. aasta ühinemisakti artiklit 41 ja liidu õiguse üldpõhimõtteid. Nii ei saa apellatsioonkaebust tunnistada tervikuna vastuvõetamatuks, sest selles on täpselt ära näidatud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning samuti apellatsioonkaebuse aluseks olevad väited ja argumendid.

29

Eespool nimetatud kriteeriume arvestades tuleb uurida apellatsioonkaebuse eri väidete toetuseks esitatud konkreetsete argumentide vastuvõetavust.

30

Poola Vabariik esitab viis väidet apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seoses sellega, et vaidlustatud kohtuotsusega tunnistati vastuvõetamatuks tema nõue tühistada määrus nr 1972/2003, sest hagi oli esitatud liiga hilja. Need väited käsitlevad esiteks määruse nr 1972/2003 ebatäielikku avaldamist, teiseks EÜ artikli 230 neljanda lõigu väärat tõlgendamist, kolmandaks õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtete ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist, neljandaks solidaarsuse ja hea usu põhimõtete ning menetlusnormide rikkumist ja viiendaks põhjenduse puudumist.

31

Esimesena on sobilik uurida kolmandat väidet, et on rikutud õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

32

Poola Vabariik väidab, et kuivõrd Üldkohus tunnistas tema tühistamishagi osaliselt vastuvõetamatuks, siis jättis ta uued liikmesriigid ilma neile kuuluvast õigusest nõuda EÜ artikli 230 teise lõigu alusel määruse nr 1972/2003 sätete kohtulikku kontrollimist, vaatamata sellele, et määrus oli adresseeritud neile kui liikmesriikidele.

33

Tuletades meelde, et menetlustähtaegu käsitlevate ühenduse õigusnormide jäik kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele vältida mis tahes diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist kohtumõistmise raames, on Poola Vabariik seisukohal, et selline jäik kohaldamine ei saa siiski õigustada ebavõrdsust kohtuliku kaitse valdkonnas, mis tuleneb tema arvates sellest, et uued liikmesriigid ei saa vaidlustada määruse nr 1972/2003 õiguspärasust liikmesriikidena, samas kui see määrus neid eriliselt mõjutab.

34

Oma väite toetuseks viitab Poola Vabariik esiteks 23. aprilli 1986. aasta otsusele kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament (EKL 1986, lk 1339, punkt 23), millest tema arvates tuleneb, et Euroopa Majandusühendus on õigusel rajanev ühendus, sest selle liikmesriigid ja institutsioonid ei saa kõrvale hiilida oma aktide vastavuse kontrollimisest ühenduse aluseks olevale konstitutsioonilisele aktile, milleks on EÜ asutamisleping. Teiseks viitab Poola Vabariik kohtujurist Poiares Maduro ettepanekule kohtuasjas, milles tehti 23. oktoobri 2007. aasta otsus C-273/04: Poola vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-8925, punkt 50), jõudmaks järeldusele, et Üldkohus rikkus ilmselgelt õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

35

Komisjon väidab, et liiga hilja esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükates ei rikkunud Üldkohus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ega õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid. Lisaks sellele ja vastupidi Poola Vabariigi väidetele ei võimalda asjaolu, et ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti jõustumise tõttu muutus Poola Vabariik tavalisest hagejast eelisõigusega hagejaks, teha erandit menetlustähtaegade jäiga kohaldamise põhimõttest.

36

Selle väitega heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta lükkas tagasi tema argumendi, mille kohaselt määrus nr 1972/2003 oli adresseeritud kõigile liikmesriikidele, sealhulgas Poola Vabariigile, mistõttu viimasel pidi olema võimalik see vaidlustada ka hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel.

37

Selles osas märkis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et 2003. aasta ühinemisakt sätestab ühenduse institutsioonidele konkreetselt võimaluse võtta ühinemisakti allakirjutamispäeva ja uute liikmesriikide ühinemise kuupäeva vahelisel ajal vastu teatud meetmeid, aga ei näe ette ühtegi erandit ühenduse aktide seaduslikkuse kontrolli süsteemist.

38

Järgmiseks meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 47, et menetlustähtaegu käsitlevaid ühenduse eeskirju tuleb kohaldada jäigalt, viidates selleks 15. jaanuari 1987. aasta otsusele kohtuasjas 152/85: Misset vs. nõukogu (EKL 1987, lk 223, punkt 11).

39

Lõpetuseks asus Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 48 seisukohale, et „kui Poola Vabariigi argumenti tuleb mõista selliselt, et ta leiab, et ta peab hagi esitamisega ootama, kuni ta saab liikmesriigiks, siis tuleb märkida, et EÜ artiklis 230 sätestatud hagi esitamise tähtaeg on üldiselt kohaldatav” ning „ei nõua, et Poola Vabariik oleks liikmesriik”. Üldkohus lisas, et „[s]ee hagi esitamise tähtaeg kohaldu[s] igal juhul tema kui juriidilise isiku suhtes”.

40

Lahendamaks küsimust sellest, kas Poola Vabariik sai kehtivalt vaidlustada määrust nr 1972/2003 hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel, tuleb meenutada, et ühinemislepingu artikli 2 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette, et liidu institutsioonid võivad võtta enne ühinemist vastu teatud meetmeid.

41

Nende meetmete hulka kuulub eeskätt 2003. aasta ühinemisakti artikkel 41, mille alusel komisjon on pädev võtma kõik vajalikud üleminekusätted, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale.

42

Määrus nr 1972/2003 võeti vastu selle artikli alusel ning nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku – mille ta esitas kohtuasjas C-336/09 P: Poola vs. komisjon, milles kohtuotsus tehti täna – punktis 27, kuulub see määrus aktide hulka, mille vastuvõtmise tingib ühinemine.

43

Kuivõrd määrus nr 1972/2003 võeti vastu ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti allakirjutamispäeva ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku vältel, siis on see erinev teistest sätetest, mis kuuluvad acquis communautaire’i ja mis kehtisid juba kõnealuse ühinemislepingu ja ühinemisakti allakirjutamise hetkel.

44

Lisaks sellele ja vaatamata asjaolule, et määrus nr 1972/2003 avaldati Euroopa Liidu Teatajas enne uute liikmesriikide ühinemist, on vaieldamatu, et selle määrusega kehtestatud meetmeid kavatseti kohaldada eeskätt nende uute liikmesriikide suhtes alates nende ühinemisest liiduga. Nii jõustus see määrus vastavalt selle artiklile 10 alles ühinemislepingu jõustumiskuupäeval ja ühinemislepingu jõustumise korral.

45

Eelnevast tuleneb, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku – mille ta esitas täna tehtava eespool viidatud otsuse Poola vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas – punktides 39–40, et määruse nr 1972/2003 sätted hakkasid mõjutama uusi liikmesriike kui liikmesriike alles hetkel, mil need ühinesid liiduga, ning et just nimelt liikmesriigina pidi neil olema võimalik selle sätteid vaidlustada.

46

Käesoleval juhul tuleb välja, et määruse nr 1972/2003 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva tõttu (11. november 2003) oli EÜ artiklis 230 ette nähtud kahekuuline hagi esitamise tähtaeg möödunud juba enne seda, kui Poola Vabariigist sai liikmesriik tema liiduga ühinemise päeval, st 1. mail 2004.

47

Uutel liikmesriikidel oli seega võimatu esitada ettenähtud tähtaja jooksul ühinemislepingu artikli 2 lõike 3 alusel võetud aktide peale hagisid hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel.

48

Tuleb meenutada, et liit on õigusel rajanev liit, mille raames kontrollitakse selle institutsioonide aktide kooskõla eeskätt aluslepinguga ja õiguse üldpõhimõtetega (vt 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6351, punkt 281, ja 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-550/09: E ja F, EKL 2010, lk I-6213, punkt 44).

49

Need põhimõtted on liidu enda alustaladeks ning nende austamiseks on vajalik, nagu näeb nüüd sõnaselgelt ette ELL artikli 4 lõige 2, et uusi liikmesriike koheldaks võrdselt vanade liikmesriikidega.

50

Sellest lähtuvalt peab uutel liikmesriikidel olema õigus esitada hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel hagi kõikide aktide vastu, mis sarnaselt kõnealuses kohtuasjas vaidlustatud aktiga on võetud vastu ühinemislepingu artikli 2 lõike 3 alusel ning mis mõjutavad neid kui liikmesriike.

51

Kuivõrd uutel liikmesriikidel tekkis selline võimalus alles ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti jõustumiskuupäeval, siis tuleb asuda seisukohale, et nende riikide suhtes hakkas EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaeg kulgema selliste aktide puhul, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, alles sellest kuupäevast alates, st konkreetsel juhul alates 1. maist 2004.

52

Seega asus Üldkohus vaatamata käesoleva kohtuasja erilistele asjaoludele vääralt seisukohale, et EÜ artiklis 230 ette nähtud hagi esitamiseks ei olnud Poola Vabariigi puhul nõutav, et tegemist oleks liikmesriigiga, ja järeldas sellest, et kõnealuse liikmesriigi poolt 28. juunil 2004. aastal määruse nr 1972/2003 peale esitatud hagi oli esitatud liiga hilja ja oli seetõttu vastuvõetamatu.

53

Eespool esitatust tuleneb, et kolmas väide tuleb lugeda põhjendatuks.

54

Seetõttu tuleb tuvastada, et vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud õigusnorme niivõrd, kuivõrd sellega tunnistatakse vastuvõetamatuks Poola Vabariigi esitatud tühistamishagi osas, milles see puudutab määrust nr 1972/2003.

55

Arvestades aga seda, et Üldkohus uuris määruse nr 735/2004 kohta esitatud väiteid analüüsides ka määruse nr 1972/2003 kohta esitatud sisulisi väiteid, ei anna käesoleva kohtuotsuse eelnevas punktis tuvastatud õigusnormide rikkumine alust tühistada vaidlustatud kohtuotsus.

56

Nimelt on tuvastatud, et esialgses hagis määruse nr 735/2004 kohta esitatud väited olid samad määruse nr 1972/2003 kohta esitatud väidetega ning et Üldkohus uuris vaidlustatud kohtuotsuses kõiki esitatud väiteid.

57

Seega peab Euroopa Kohus apellatsioonimenetluse raames uurima väiteid, mis Poola Vabariik on esitanud vaidlustatud kohtuotsuses tehtud sisuliste tuvastuste kohta.

58

Apellatsioonkaebus, mis esitati vaidlustatud kohtuotsuse peale osas, millega lükatakse sisulisest küljest tagasi määruse nr 735/2004 tühistamisele suunatud haginõuded, jaguneb kolmeks osaks ning hõlmab kaheksat väidet.

59

Esimene osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu osas, millega jäeti rahuldamata määruse nr 735/2004 tühistamise nõue seoses sellega, et nimetatud määrusega nähti ette määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud meetme kohaldamine seitsme Poola päritolu toote kategooria suhtes. Apellatsioonkaebuse selles osas esitab Poola Vabariik kaks väidet (esimene ja teine väide).

60

Apellatsioonkaebuse teine osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu osas, millega jäeti rahuldamata kõnealuse määruse tühistamise nõue seoses sellega, et nimetatud määrusega lisati määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 kaheksandas taandes esitatud toodete nimekirja seitse Poola päritolu toodete kategooriat. Apellatsioonkaebuse selles osas esitab Poola Vabariik üheainsa väite (kolmas väide).

61

Apellatsioonkaebuse kolmas osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu osas, millega jäeti rahuldamata määruse nr 735/2004 tühistamise nõue seoses sellega, et nimetatud määrusega nähti ette määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetme kohaldamine seitsme tootekategooria suhtes. Apellatsioonkaebuse selles osas esitab Poola Vabariik viis väidet (neljas kuni kaheksas väide).

62

Esimese väitega, et on rikutud 2003. aasta ühinemisakti artiklit 41 ja proportsionaalsuse põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta asus seisukohale, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud ülemääraste varude maksu määr oli sobiv ning vaidlusaluse üleminekumeetmega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik.

63

Poola Vabariik väidab esiteks, et määrusega nr 1972/2003 taotletavate eesmärkide saavutamiseks oleks olnud piisav selline maks, mis vastab eri tollimaksude vahele. Määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud ülemääraste varude maksu määr ületab Poola Vabariigi väitel maksimumi, mille määratles kohtujurist J. Mischo oma ettepaneku – mille ta esitas kohtuasjas, milles tehti 15. jaanuari 2002. aasta otsus C-179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I-501) – punktis 58 ning millest tema arvates tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõtet on järgitud siis, kui maks neutraliseerib spekuleerimisest saadavad eelised ning seab ülemäärase varu omaniku teiste ettevõtjatega samasugusesse olukorda. Kuid käesolevas kohtuasjas sisaldas maks tema arvates täiendavat karistavat elementi ning selle tagajärjel asetati varu omanik vanade liikmesriikide ettevõtjatega võrreldes ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Poola Vabariik on seisukohal, et Üldkohus muutis oma käitumisviisi, õigustamata eespool viidatud kohtuotsuses Weidacher valitud kriteeriumi proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist puudutavas osas.

64

Järgmiseks väidab Poola Vabariik, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud maksu määr ei saanud selle määrusega nr 735/2004 lisatud toodete osas kehtestamise kuupäeva arvestades (see kehtestati 11 päeva enne Poola Vabariigi liiduga ühinemist) aidata kaasa ennetavate eesmärkide saavutamisele. Ta rõhutab, et vaidlusaluse maksu määra puudutavas osas luges Üldkohus selle peamiseks õigustuseks vajaduse ennetada ja pärssida ülemääraste varude soetamist kodumaise toodangu alusel. Kuid määruse nr 735/2004 vastuvõtmise kuupäeva arvestades ning põllumajandustootmise tsükli pika kestuse tõttu ei saanud kõnealuse maksu määra õigustada vajadus ennetada ja pärssida ülemääraste varude soetamist. Igal juhul on Poola Vabariik seisukohal, et Üldkohtu järgitud arutluskäik ei ole loogiline, sest ennetamise ja pärssimise eesmärk on saavutatavad vaid tulevikus ning need ei saa mõjutada juba toodetud ja soetatud varusid.

65

Lõpetuseks on Poola Vabariik seisukohal, et Üldkohus jättis vääralt tuvastamata, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud ülemäärase varu maksu määra ja määrusega taotletavate eesmärkide vahel puudub ilmselge seos. Nimelt, isegi eeldusel, et sellel maksul võib olla pärssiv mõju, on Poola Vabariik seisukohal, et kõnealuse maksu määra ja spekuleerimise riski vahel puudub mis tahes seos. Spekuleerimise risk ei tulene Poolasse enne ühinemist imporditud toodete puhul mitte ühenduse imporditollimaksust, vaid ühenduse imporditollimaksu ja Poola imporditollimaksu vahest. Poola Vabariik rõhutab, et just nimelt selline lähenemisviis valiti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia hilisemal ühinemisel liiduga. Lisaks sellele ja mis puudutab kodumaist toodangut, siis vastab spekuleerimisest saadav tulu vastupidi Üldkohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 ühenduse imporditollimaksu ja täiendava kodumaise toodangu kulu vahele, kusjuures viimane võib olla tootepõhiselt väga erinev.

66

Komisjoni arvates on esimene väide vastuvõetamatu, sest Poola Vabariik piirdub peamiselt esimeses astmes esitatu kordamisega.

67

Kõnealuse maksu maksimummäära osas on komisjon teise võimalusena seisukohal, et Üldkohus rõhutas õigustatult, et kohtujurist J. Mischo piirdus eespool viidatud kohtuasjas Weidacher esitatud ettepanekus selliste meetmete analüüsiga, mis olid kehtestatud 1995. aastal toimunud liidu laienemist silmas pidades, ning et see kohtuotsus ei määra proportsionaalsuse põhimõttega seoses kindlaks mingit ülemääraste varude maksude ülempiiri.

68

Mis puudutab selle maksu kehtestamise kuupäeva, siis leiab komisjon pärast selle meelde tuletamist, et määruses nr 1972/2003 on sõnaselgelt ette nähtud võimalus täiendada toodete nimekirja vastavalt turuolukorra arengule, et määruses nr 735/2004 nimetatud tooted lisati õigeaegselt.

69

Mis puudutab kõnealuse maksu määra ja spekuleerimise riski vahelist suhet, siis väidab komisjon, et Üldkohus asus õigustatult seisukohale, et spekuleerimisest saadava tulu neutraliseerimine ei ole ainuke asjaomaste määrustega taotletav eesmärk ning et ühenduse imporditollimaksu ja Poola imporditollimaksu vahele vastav maks ei oleks pärssinud ülemääraste varude soetamist kodumaise toodangu alusel.

70

Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon, ei piirdu Poola Vabariigi esimene sisuline väide esimeses astmes esitatud argumentide kordamisega. Vastupidi, Poola Vabariik palub Euroopa Kohtul kontrollida seda, kuidas Üldkohus tõlgendas ja kohaldas proportsionaalsuse põhimõtet.

71

Selles osas tuleb rõhutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ning nagu märkis Üldkohus õigustatult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta tegutseb pädevuse raames, mis nõukogu või ühinemisakti autorid on talle ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas andnud nõukogu kehtestatud eeskirjade rakendamiseks, mistõttu saab selles valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädeva institutsiooni püstitatud eesmärgiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Weidacher, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Sellest järeldub, et proportsionaalsuse põhimõtet analüüsides peab Üldkohus kontrollima üksnes seda, kas määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud ülemääraste varude maksu, st 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra kindlaks määrates ei ole ilmselgelt mindud kaugemale sellest, mis on vajalik komisjoni taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

73

Mis puudutab esiteks Poola Vabariigi argumenti ülemääraste varude maksu maksimummäära kohta, mis tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Weidacher, siis sedastas Üldkohus järgmist:

74

Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110, et lahendus, milleni jõudis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Weidacher, ei määra ära seda, kas ka kõrgemat maksumäära võib pidada taotletava eesmärgiga proportsionaalseks.

75

Nimelt meenutas Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et maks, mis oli kõne all eespool viidatud kohtuasjas Weidacher ning mis vastas ühenduse tollimaksu ja uute liikmesriikide tollimaksude vahele, kehtestati eesmärgiga ennetada asjaomaste toodetega kauplemisel spekuleerimist uute liikmesriikide ettevõtjate poolt, ning seejärel täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, et määruse nr 1972/2003 ainus eesmärk ei ole ära hoida toodete varude soetamist kaubandusega seotud spekulatiivsetel eesmärkidel, vaid takistada ülemääraste varude kui selliste soetamist, mis hõlmavad mitte üksnes tooteid, millega kaubeldakse kunstlikult, vaid ka tooteid, mis tulenevad kodumaisest toodangust.

76

Üldkohus lisas, et vaidlusalune maksumäär on sidus käsitlusega, mis 2003. aasta ühinemisakti autoritel oli seoses ülemääraste varudega, kuivõrd akti IV lisa 4. peatükist nähtub selgelt, et kodumaisest toodangust tulenevate ülemääraste varude olemasolu uutes liikmesriikides on põllumajandusturu ühist korraldust häiriv tegur.

77

Kuivõrd Poola Vabariik väidab, et Üldkohus muutis põhjendusi esitamata kriteeriumi, mida Euroopa Kohus kohaldas eespool viidatud kohtuotsuses Weidacher, samas kui Üldkohus seletab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109–112 üksikasjalikult, mil moel erineb määrusega nr 1972/2003 taotletav eesmärk nende õigusnormide eesmärgist, mis olid kõne eespool viidatud kohtuotsuses Weidacher, siis tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Mis puudutab teiseks Poola Vabariigi argumenti selle kohta, et ülemääraste varude soetamine kodumaise toodangu alusel ei olnud võimalik põllumajandustootmise tsükli pika kestuse tõttu, siis sedastas Üldkohus järgmist:

79

Eelnevast ja eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkti 118 esimese lause alguses kasutatud sõnadest „[i]lma et oleks vaja selgusele jõuda, kas see viimane kinnitus on põhjendatud” tuleneb, et Üldkohus pidas asjakohatuks Poola Vabariigi argumenti põllumajandustootmise tsükli pika kestuse kohta, sest viimane ei olnud esitanud ühtegi asjaolu tõendamaks, et ülemääraseid varusid ei olnud võimalik soetada enne määruse nr 735/2004 vastuvõtmist.

80

Tuleb märkida, et käesoleva apellatsioonkaebuse raames ei soovi Poola Vabariik vaidlustada tõendite esitamata jätmisele tuginevat põhjendust, millest tulenevalt Üldkohus selle argumendi tagasi lükkas, vaid ta piirdub sama argumendi uuesti esitamisega, mistõttu kõnealune väide tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 26 esitatud põhjustel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Igal juhul seletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 119 üksikasjalikult, kuidas uute liikmesriikide tootjad võisid laienemisele eelneva põllumajandusaasta vältel või isegi varem piirata oma müüki, et soetada toodete varud või suurendada oma võimet toota teatud tooteid eesmärgil soetada varud liidu laienemist silmas pidades.

82

Poola Vabariik väidab selles osas, et Üldkohtu argumentatsioon on vasturääkiv, sest ennetav ja pärssiv eesmärk ei ole saavutatav seoses juba soetatud ülemääraste varudega.

83

Piisab sellest, kui tõdeda, et Üldkohtu analüüs vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 119 seisneb faktiliste asjaolude hindamises, mis (nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 24 viidatud kohtupraktikast) ei kujuta endast – välja arvatud Üldkohtule esitatud faktiliste asjaolude või tõendite moonutamise korral – õigusküsimust, mis kuuluks sellisena Euroopa Kohtu kontrolli alla.

84

Kuna Poola Vabariik ei ole väitnud, et oleks toimunud selline moonutamine, siis tuleb ka see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

85

Mis puudutab kolmandaks Poola Vabariigi argumenti, mille kohaselt puudub seos ülemääraste varude maksu määra ja spekuleerimise riski vahel, siis sedastas Üldkohus järgmist:

86

Mis puudutab impordist tulenevate ülemääraste varude soetamist, siis tuleb kohe alustuseks tagasi lükata Poola Vabariigi argument, mille kohaselt puudub seos selliste varude suhtes kohaldatava maksu määra ning määrusega nr 1972/2003 taotletavate eesmärkide vahel, ning samuti selles osas 2007. aastal toimunud laienemisega tõmmatud paralleel.

87

Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 114, et Üldkohus tunnustas seoses eesmärgiga takistada impordist tulenevate ülemääraste varude soetamist sellise maksu kasulikkust, mille määr määratakse kindlaks Poola imporditollimaksu ja ühenduse imporditollimaksu vahe alusel.

88

Mis puudutab aga ülemääraste varude soetamist kodumaise toodangu alusel, siis asus Üldkohus siiski seisukohale, et sellise maksu kasulikkus ei ole kaugeltki mitte ilmne.

89

Selles osas tuleb meenutada, et Poola Vabariik ise möönis Üldkohtus, nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 115, et ülemääraste varude maksu määra kindlaksmääramine ühenduse tollimaksude ja Poola tollimaksude vahele vastava maksuna ei oleks omanud kodumaise toodangu alusel ülemäärase varu soetamise suhtes mitte mingit pidurdavat mõju.

90

Toetades käesoleva apellatsioonkaebuse raames sellise maksu kehtestamist, mille määr määratakse kindlaks vastavalt ühenduse imporditollimaksu ja kodumaise tootmise muutuvkulude vahele, Poola Vabariik mitte üksnes ei räägi vastu oma seisukohale esimeses astmes, vaid lisaks sellele ei näita ära, miks Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta asus seisukohale, et sellise maksu kehtestamine, mille määr määratakse kindlaks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu alusel, ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik ennetamaks ülemääraste varude soetamist kodumaise toodangu alusel.

91

Poola Vabariigi argument tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

92

Eeltoodu põhjal tuleb esimene väide osalise vastuvõetamatuse ja osalise põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

93

Teise väitega, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta leidis, et määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 3 kehtestatud maks oli kindlaks määratud objektiivsete eristamiskriteeriumide alusel.

94

Ehkki Poola Vabariik möönab, nagu märkis Üldkohus, et põllumajanduse olukord uutes liikmesriikides oli äärmiselt erinev põllumajanduse olukorrast vanades liikmesriikides, on ta siiski seisukohal, et selline üldist laadi väide ei saa olla piisav selleks, et vabastada komisjon kohustusest võtta meetmed vastu kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega. Ta väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 piirdus Üldkohus sellega, et kinnitas võimalust (mille olemasolu Poola Vabariik ei eita) maksustada ülemäärased varud, selle asemel, et uurida sisulisest küljest väidet, et ülemääraste varude maksu määra osas on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

95

Poola Vabariik on seisukohal, et Üldkohtu tõdemus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 on samuti väär, sest tegurid, millele komisjon viitas, oleksid pidanud mõjutama mitte üksnes nende toodete nimekirja, mille suhtes kohaldatakse ülemääraste varude maksu, vaid ka selle määra.

96

Komisjon on seisukohal, et väide, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ei ole selgelt sõnastatud, sest Poola Vabariik näib omavahel segi ajavat diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte. Ta leiab, et see väide on igal juhul põhjendamata.

97

Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et teise väite sõnastus ei võimalda välja selgitada, kas Poola Vabariik soovib arvustada komisjoni võetud meetmeid või nende osas Üldkohtu poolt läbi viidud analüüsi.

98

Seoses sellega, et Poola Vabariik heidab käesoleva apellatsioonkaebusega komisjonile ette diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist, tuleb tõdeda, et sellist argumentatsiooni ei saa esitada Euroopa Kohtule, kuivõrd tegemist on nende argumentide kordamisega, mis juba esitati Üldkohtule esitatud hagi teise osa teise väite toetuseks, ning see liikmesriik taotleb tegelikult oma hagi uuesti läbivaatamist Euroopa Kohtu poolt. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktikale on selline argumentatsioon vastuvõetamatu.

99

Mis puudutab Poola Vabariigi argumenti selle kohta, et Üldkohus jättis sisulisest küljest analüüsimata argumendid diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta seoses vaidlusaluse maksu määraga, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse arvustatav osa kuulub arutluskäigu raamesse, mille tagajärjel võttis Üldkohus seisukoha väidetava diskrimineerimise kohta, mis tuleneb Poola ettevõtjate ja ühenduses enne 1. maid 2004 asutatud ettevõtjate erinevast kohtlemisest.

100

Vaidlustatud kohtuotsuse nimetatud osas sedastas Üldkohus järgmist:

101

Viidates eeskätt järeldusele, mille Euroopa Kohus oli selles osas juba teinud eespool viidatud kohtuotsuse Poola vs. nõukogu punktis 87, esitas Üldkohus põhjused, miks uute liikmesriikide ettevõtjate olukorda tuli pidada oluliselt erinevaks vanade liikmesriikide ettevõtjate olukorrast. Kuna need kaks olukorda ei olnud samasugused, siis ei toimunud seeläbi, et ülemääraste varude maks kehtestati üksnes uute liikmesriikide ettevõtjate suhtes, diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

102

Seetõttu tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Poola Vabariigi argument, mille kohaselt Üldkohus jättis vaidlusaluse maksu määra osas kohaldamata diskrimineerimiskeelu põhimõtte.

103

Nimelt, kuivõrd uute liikmesriikide ettevõtjate suhtes oli kehtestatud ülemääraste varude maks, samas kui vanade liikmesriikide ettevõtjate suhtes sellist maksu ei esinenud, siis ei saa Üldkohtule ette heita selliste maksude määrade võrdlemata jätmist.

104

Mis puudutab Poola Vabariigi argumenti, mille ta esitas vaidlusaluse kohtuotsuse punkti 134 kohta, siis tuleb meenutada, et see punkt kuulub arutluskäiku, mille alusel Üldkohus võttis seisukoha väidetava erineva kohtlemise kohta, mis sai Poola Vabariigile väidetavalt osaks võrreldes nende riikidega, kes ühinesid liiduga 1995. aastal. Üldkohus sedastas järgmist:

105

Väites, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 134 on „ekslik”, kordab Poola Vabariik tegelikult lihtsalt argumenti, mille ta esitas juba Üldkohtule, ilma et ta võtaks seisukohta Üldkohtu poolt esitatud põhjenduste kohta, mistõttu see argument tuleb vastuvõetamatuse tõttu käesoleva kohtuotsuse punktis 26 esitatud põhjustel tagasi lükata.

106

Kõigest eelnevast tulenevalt tuleb teine väide osalise vastuvõetamatuse ja osalise põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

107

Kolmanda väitega, et rikuti 2003. aasta ühinemisakti artiklit 41 ja proportsionaalsuse põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et viimane asus seisukohale, et määrusega nr 1972/2003 kehtestatud meetmetega taotletavate eesmärkide saavutamiseks oli vältimatult vajalik maksustada selle määruse artiklis 4 ette nähtud maksuga tooted, mille suhtes Poolas enne selle liikmesriigi liiduga ühinemist kohaldatav imporditollimaks oli suurem või võrdne ühenduses kohaldatava imporditollimaksuga.

108

Poola Vabariik on seisukohal, et Üldkohus nõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 ekslikult, et ta esitaks asjakohase põhjenduse, mis lubaks asuda seisukohale, et põllumajandustoodete spekulatiivse varumise peamine põhjus oli imporditollimaksu võimalik erinevus 15 liikmesriigiga ühenduse ja uute liikmesriikide vahel. Poola Vabariigi arvates kujutab asjaolu, et spekuleerimise risk sõltub loodetavast spekuleerimisest saadavast tulust ning et see tulu vastab erinevusele importitollimaksude vahel, endast vaidlustamatut majanduslikku tõsiasja, mis ei vaja eraldi tõendamist.

109

Toetudes asjaolule, et määrus nr 735/2004 võeti vastu 11 päeva enne liiduga ühinemist, vaidlustab Poola Vabariik ka järelduse, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 ja mille kohaselt kodumaise toodangu alusel ülemääraste varude soetamise ennetamises seisnevat eesmärki ei ole võimalik täies ulatuses saavutada juhul, kui määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 kaheksas taane piirdub vaidlusaluse maksu kehtestamisega toodete suhtes, mille puhul Poolas kohaldatav imporditollimaks oli väiksem ühenduse imporditollimaksust.

110

Komisjon leiab, et Poola Vabariik üksnes kordab argumente, mis ta esitas esimeses astmes, ega esita ühtegi näidet toodete kohta, mille puhul uutes liikmesriikides kohaldatav maks oli suurem ühenduse maksust. Komisjon väidab, et tema teada oli selliseid tooteid vaid üks – teraviljad; neid ei ole aga kantud määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 kaheksandas taandes esitatud toodete nimekirja.

111

Kolmanda väitega soovib Poola Vabariik arvustada konkreetsemalt vastust, mille Üldkohus andis tema kolmandale argumendile määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 kaheksandas taandes esitatud toodete nimekirja muutmise õiguspärasuse kohta. Poola Vabariik väitis, et kui põllumajandustoodete varumine spekulatiivsetel eesmärkidel oli seletatav erinevusega 15 liikmesriigiga ühenduses kohaldatavate tollimaksude ja uutes liikmesriikides kehtivate tollimaksude vahel, on asi siiski teisiti toodete puhul, mille suhtes Poolas 30. aprillil 2004 kohaldatav imporditollimaks oli suurem ühenduse imporditollimaksust.

112

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158 ja 159 sedastas Üldkohus järgmist:

113

Poola Vabariik piirdub oma argumendis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 158 kohta sellega, et väidab, et Üldkohus nõudis ekslikult seletust sellele, miks põllumajandustooteid varutakse spekulatiivselt, ilma et ta näitaks ära, kuidas see kohus rikkus tema arvates 2003. aasta ühinemisakti artiklit 41 või proportsionaalsuse põhimõtet. Nii toimides palub ta Euroopa Kohtul uuesti uurida argumenti, mille ta juba esitas oma Üldkohtule esitatud hagi kolmanda osa ainsa väite toetuseks. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktikat, on Euroopa Kohtule selliselt esitatud argument aga vastuvõetamatu.

114

Mis puudutab argumenti vaidlustatud kohtuotsuse punkti 159 kohta, siis tuleb märkida, nagu nähtub selgelt selle punkti algussõnadest „[i]gal juhul, isegi kui selline seisukoht on õige”, et see punkt kujutab endast Üldkohtu järgitud arutluskäigu raames täiendavat põhjendust.

115

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa aga Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P-C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 148).

116

Arvestades seda, et Poola Vabariigi esitatud argument ei sea kahtluse alla lahendust, milleni Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158, tuleb see tulemusetuna tagasi lükata.

117

Eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.

118

Neljanda väitega, et on rikutud ühenduse õigust ja tõlgendatud vääralt määruse nr 1972/2003 artiklit 3, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et ta asus seisukohale, et nimetatud artikkel 3 oli vältimatult vajalik selleks, et säilitada sama määruse artikli 4 kasulik mõju, ning et selle võis vastu võtta 2003. aasta ühinemisakti artikli 41 alusel erandina ühinemisakti sätete suhtes.

119

Sissejuhatuseks väidab Poola Vabariik, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 väljendatud Üldkohtu seisukoht, et vaidlustatud on ainult komisjoni pädevus, aga mitte vaidlusaluse maksu tingimused või proportsionaalsus, on ilmselgelt vastuolus esimeses astmes esitatud väite tegeliku sisuga, kuivõrd selle väitega viitas Poola Vabariik mitte ainuüksi komisjoni pädevuse puudumisele, vaid ka 2003. aasta ühinemisakti artikli 41 rikkumisele ja seega kaudselt proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Ehkki Poola Vabariik möönab, et Üldkohus uuris selle kohtuotsuse punktides 189–193 tingimust määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud vaidlusaluste meetmete vajalikkuse kohta, on ta siiski seisukohal, et Üldkohus ei teinud seda õigesti. Ta esitab selles osas kaks argumenti.

120

Esiteks väidab Poola Vabariik, et vaatamata komisjoni laiaulatuslikule pädevusele ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas, peab vastuvõetud meetmete ja nendega taotletava eesmärgi vahel esinema alati loogiline seos. Poola Vabariik väidab, et Üldkohus jättis vastamata tema argumendile, mille kohaselt kahjustatakse põhjusetult kõiki turul ausalt tegutsevaid ettevõtjaid, kui määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud tollimaks kehtestatakse selles sättes nimetatud põllumajandustoodete mis tahes koguse suhtes, mitte üksnes nende toodete ülemääraste koguste suhtes. Poola Vabariik leiab, et Üldkohus oleks pidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 tuvastama, et vabas ringluses olevate ülemääraste varude kunstlik vähendamine oleks tinginud peatamismenetlusele allutatud ülemääraste varude kunstliku suurendamise, ning et oleks piisanud nende kunstlikult suurendatud varude suhtes määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud maksu kohaldamisest.

121

Teiseks arvustab Poola Vabariik vaidlustatud kohtuotsuse punkti 186 põhjendusel, et Üldkohus rikkus normihierarhia põhimõtet, mille kohaselt tuleb vahet teha alusmäärusel ja rakendusmäärusel ning a fortiori 2003. aasta ühinemisaktil ja seda akti rakendaval määrusel. Poola Vabariik on seisukohal, et kuigi ühinemisakti artikkel 41 lubab komisjonil võtta kõik ülemineku hõlbustamiseks vajalikud meetmed, ei saa see institutsioon siiski muuta kõnealuse ühinemisakti sisu. Arvestades sellega, et määruse nr 1972/2003 artikli 3 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette, et selles kehtestatud meedet kohaldatakse erandina 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 5. peatükist, oleks Üldkohus pidanud asuma seisukohale, et komisjonil ei olnud õigust selliseid erandeid kehtestada.

122

Komisjon leiab, et Üldkohus tunnustas õigesti loogilise seose olemasolu määruse nr 1972/2003 artikliga 3 rakendatava meetme ning määrusega taotletava eesmärgi vahel. Komisjon tuletab meelde, et oleks olnud tehniliselt võimatu määrata ette kindlaks, millised tootekogused kujutasid endast „ülemääraseid” koguseid ning järelikult, millised peatamismenetlusele allutatud toodete kogused kujutasid endast „spekulatiivseid” koguseid. Mis puudutab normihierarhia väidetavat rikkumist, siis märgib komisjon, et Üldkohtu arutluskäik on selles osas veatu.

123

Neljanda väitega, et on rikutud ühenduse õigust ning vääralt tõlgendatud määruse nr 1972/2003 artiklit 3, peab Poola Vabariik konkreetsemalt silmas vaidlustatud kohtuotsuse punkte 186–193, milles Üldkohus sedastas järgmist:

„186   On tõsi, et komisjon ei saa [2003. aasta] ühinemisakti sõnastust muuta väljaspool selleks ühinemislepingu ja [2003. aasta] ühinemisaktiga kindlaks määratud õigusraamistikku. Ometi, nagu komisjon õigesti märgib, annab ühinemisakti artikkel 41 talle õiguse võtta vajalikke meetmeid selleks, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut nendes liikmesriikides kehtivalt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale.

187   Samuti on oluline meenutada, nagu tuleneb ka eelnevalt käesolevas kohtuotsuses esitatud kaalutlustest, et 1. mail 2004 uutes liikmesriikides vabas ringluses olevate kaupade ülemääraste varude suhtes kehtestatud maksusüsteem, mis on sätestatud määruse nr 1972/2003 artiklis 4 ja mis hõlmab eelkõige üksikettevõtjate käes olevate ülemääraste varude maksustamist, on vaid üks üleminekumeede, mille komisjon võib [2003. aasta] ühinemisakti artikli 41 esimese lõigu alusel võtta.

188   Järelikult peavad selle maksusüsteemi tõhusa mõju kaitsmiseks vajalikud meetmed olema samuti hõlmatud selle viimase sättega, kuna vastasel juhul ei ole võimalik kõne all oleva süsteemi abil, mis on vajalik selleks, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut nendes liikmesriikides kehtivalt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale, saavutada ühenduse turul taotletavaid eesmärke.

189   Järelikult tuleb kontrollida, kas […] peatamismenetlusele allutatud või pärast ekspordiformaalsuste täitmist laienenud ühenduse piires transportimisel olevate toodete maksustamine nende vabasse ringlusesse lubamise päeval kohaldatava erga omnes imporditollimaksuga vastavalt määruse nr 1972/2003 artiklile 3 on hädavajalik selleks, et tagada nimetatud määruse artikli 4 kasulik mõju.

190   Sellega seoses on oluline meenutada, et komisjoni pädevus seoses ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas meetmete võtmisega on ulatuslik (Euroopa Kohtu 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder HS Kraftfutter, EKL 1989, lk 2237, punkt 22, ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-445/00: Austria vs. nõukogu, EKL 2003, lk I-8549, punkt 81). Seega saab määruse nr 1972/2003 artikli 3 õigusvastasuse tuvastada üksnes siis, kui leitakse, et selles sätestatud meede on nimetatud määruse artikli 4 kasuliku mõju kaitsmiseks ilmselgelt ebavajalik.

191   Nagu on märkinud komisjon, saavad määruse nr 1972/2003 artiklis 3 osutatud meetmete puudumise korral uutes liikmesriikides asuvad ettevõtjad kõne all olevate toodete ülemääraseid varusid kunstlikult vähendada, allutades need enne 1. maid 2004 ühes või mitmes uues liikmesriigis peatamismenetlusele. Seda tehes ei ole nimetatud ettevõtjatel kohustust tasuda määruse nr 1972/2003 artiklis 4 sätestatud maksu nende päritoluriigis, kui nad ei oma 1. mail 2004 ülemääraseid varusid.

192   Peatamismenetlusele allutatud tooted oleks nende käsutuses teistes liikmesriikides ja ettevõtjad saaksid need 1. mail 2004 laienenud ühenduses vabasse ringlusesse lasta, ilma et nad peaksid nende eest tasuma vaidlusalust maksu, millisel juhul kaotaks oma sisu aga määruse nr 1972/2003 artikkel 4.

193   Seega tuleb asuda seisukohale, et sellised meetmed, nagu on sätestatud määruse nr 1972/2003 artiklis 3, on vajalikud selleks, et kaitsta nimetatud määruse artikli 4 kasulikku mõju.”

124

Nagu tuletas meelde Üldkohus, annab 2003. aasta ühinemisakti artikli 41 esimene lõik komisjonile pädevuse võtta kolmeaastase üleminekuperioodi vältel vastu kõik meetmed, mis on vajalikud, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt ühinemisaktis sätestatud tingimustele.

125

Mis puudutab ühise turukorralduse suhtes kohaldatavaid eeskirju, siis 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktid 1–4 seavad eesmärgiks ülemääraste varude soetamise ennetamise ning samuti nende likvideerimise.

126

Komisjon võib seega 2003. aasta ühinemisakti artiklis 41 sisalduva volituse alusel võtta üleminekumeetmetena erimeetmeid, isegi selliseid meetmeid, millega tehakse vajaduse korral erand selle akti alusel uute liikmesriikide suhtes kohaldatavaks muudetud sätetest, nagu kõnealuse akti IV lisas ette nähtud sätted, ja seda tingimusel, et nimetatud artiklis 41 kehtestatud tingimused on täidetud.

127

Seetõttu saab normihierarhia põhimõtte rikkumist käsitlevat argumenti komisjoni võetud meetmete puhul õigustatuks pidada vaid siis, kui tuvastatakse, et need meetmed ei ole sel moel põllumajanduse valdkonnas kehtestatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud.

128

Selles osas tuleb märkida, et Üldkohus viitas õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt komisjonil on ühise põllumajanduspoliitika raames laiaulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu peab kohtu kontroll piirduma sellega, kas komisjon on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt selle kohta 21. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-189/01: Jippes jt, EKL 2001, lk I-5689, punkt 80). Sellest tulenevalt ei ole alust kontrollida, kas komisjoni võetud meede on kõige sobivam, kuid kohus peab kontrollima, kas see ei ole ilmselgelt sobimatu.

129

Käesoleval juhul selgitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 191 ja 192 üksikasjalikult põhjuseid, miks määruse nr 1972/2003 artikkel 4 muutuks sisutühjaks, kui komisjon ei oleks kehtestanud selle määruse artiklis 3 ette nähtud meetmeid.

130

Nii kohaldatakse kõnealuse artikli 4 alusel selle kohaldamisalasse kuuluvate toodete suhtes erga omnes imporditollimaksu siis, kui uutes liikmesriikides tuvastatud varud on 1. mail 2004 ülemäärased. Selle maksu tasumisest pääsemiseks võiksid ettevõtjad allutada kõik tootekogused, mis võidakse lugeda ülemääraseks, peatamismenetlusele, millele järel neil oleks võimalik lasta nimetatud tooted vabasse ringlusesse, ilma et nad maksaksid vastavalt 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 5. peatüki sätetele kõnealust erga omnes imporditollimaksu.

131

Just nimelt seoses nende sätetega oli Euroopa Kohtul juba võimalus täpsustada, et nendega kehtestatakse sooduskord, mille kohaldamist võib nõuda ainult teatud formaalsuste täitmise tingimusel (vt selle kohta 29. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-248/09: Pakora Pluss, EKL 2010, lk I-7697, punktid 39–41).

132

Seda sooduskorda ei saa aga kasutada selleks, et hoida kõrvale määruse nr 1972/2003 artiklis 4 kehtestatud erga omnes imporditollimaksu maksmisest ülemääraste varude olemasolu tuvastamise korral.

133

Nii näib määruse nr 1972/2003 artikkel 3, millega nähakse ette erga omnes imporditollimaksu kohaldamine uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes, mis on allutatud ühele selles sättes nimetatud peatamismenetlusele, olevat meede, mis on vältimatult vajalik 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktides 1–4 kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks.

134

Kuivõrd ei ole tõendatud, et määruse nr 1972/2003 artiklis 3 sätestatud meetmete eesmärk on midagi muud kui selle määruse artikli 4 kasuliku mõju tagamine või et nendega muudetakse oluliselt 2003. aasta ühinemisakti, siis ei rikkunud Üldkohus õigusnorme, kui ta lükkas tagasi Poola Vabariigi argumendi, et on rikutud normihierarhia põhimõtet, ja otsustas, et komisjon oli pädev võtma meetmed, mis olid vajalikud maksusüsteemi kasuliku mõju kaitsmiseks.

135

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Poola Vabariigi argument põhjusliku seose puudumise kohta, mille kohaselt oleks piisanud määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud tollimaksu kohaldamisest mitte kõigi selle maksu kohaldamisalasse kuuluvate toodete suhtes, olenemata nende kogusest, vaid üksnes nende toodete ülemääraste koguste suhtes.

136

Nimelt, kui Poola Vabariik väidab, et Üldkohus jättis kontrollimata, kas tema soovitatud meede oleks olnud sobivam, heidab ta kohtule tegelikult ette seda, et viimane ei ületanud kohtuliku kontrolli piire, mida ta peab järgima komisjonile ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas meetmete võtmisel kuuluvat pädevust hinnates.

137

Eeltoodust lähtuvalt tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

138

Viienda väitega, et on rikutud EÜ artiklit 253, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et ta pidas piisavaks määruse nr 1972/2003 artikli 3 põhjendust.

139

Poola Vabariik on seisukohal, et kuivõrd selle määruse artikli 3 põhjendus ei tulene sõnaselgelt selle määruse põhjendustest ning seda on võimalik välja selgitada üksnes „keeruka” kohtuliku tõlgendamise abil, siis ei vasta see ilmselgelt EÜ artiklis 253 määratletud nõuetele. Ta leiab, et ilmselgelt väär on Üldkohtu arutluskäik, mille kohaselt on see artikkel 3 mõeldud kõnealuse määruse artikli 4 täiendamiseks ning ei vaja seega eraldiseisvat õigustust.

140

Poola Vabariik tuletab meelde, et määruse nr 1972/2003 artikli 3 esemeline kohaldamisala on laiem kui määruse artikli 4 kohaldamisala, sest viimane artikkel hõlmab üksnes asjaomaste toodete ülemääraseid varusid, samas kui esimest kohaldatakse peatamismenetlusele allutatud asjaomaste toodete mis tahes koguste suhtes. Ta lisab, et Üldkohtu tõdemused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 235 ja 236, mis seonduvad määruse nr 1972/2003 vastuvõtmise protsessiga, ei ole samuti piisavad selleks, et oleks täidetud nende asjaomaste ettevõtjate suhtes esinev põhjendamiskohustus, kes jäid nimetatud artikli 3 põhjendamata jätmise tõttu ilma võimalusest teada, kas nende suhtes maksu kohaldamine tugines piisavale õiguslikule alusele.

141

Komisjon väidab, et asjaolu, et määruse nr 1972/2003 põhjendustes puuduvad konkreetsed põhjendused määruse artikli 3 kohta, ei võimalda asuda seisukohale, et selle artikliga kehtestatud meetmed on põhjendamata. Komisjon leiab, et Üldkohus analüüsis õiglaselt ja põhjalikult nimetatud artikli 3 põhjenduse vastavust EÜ artiklist 253 tulenevatele nõuetele.

142

Üldkohus tuletas EÜ artiklis 253 kehtestatud põhjendamise nõudega seoses meelde järgmist:

„214   Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase õigusakti olemusele ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt akti autoriks olnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-138/03, C-324/03 ja C-431/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I-10043, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

215   Seda nõuet hinnates tuleb lähtuda antud juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, toodud põhjenduste laadist ning selgituste saamise huvist, mis võib adressaatidel või teistel aktist otseselt ja isiklikult puudutatud isikutel olla. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eespool […] viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

216   Mis puudutab määrust, siis võib põhjendustes piirduda viitega määruse vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja selle üldistele eesmärkidele (Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 3/83: Abrias jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 1995, punkt 30, ja 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-342/03: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2005, lk I-1975, punkt 55).

217   Lisaks, kui üldkohaldatavast õigusaktist nähtub institutsiooni taotletava eesmärgi põhisisu, oleks kohatu nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas: C-310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-7285, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).”

143

Arvestades seda, et ükski määruse nr 1972/2003 põhjendustest ei selgita sõnaselgelt konkreetseid põhjusi, miks komisjon võttis vastu määruse nr 1972/2003 artiklis 3 sätestatud meetmed uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes, siis asetas Üldkohus asjaomased meetmed nende konteksti ja sedastas järgmist:

„229   […] Nagu nähtub määruse nr 1972/2003 põhjendusest 3, on üks selle määruse peamisi eesmärke vältida võimalikku ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb ülemääraste varude soetamisest.

230   Määruse nr 1972/2003 loogikast tulenevalt saavutatakse nimetatud eesmärk uutes liikmesriikides olemasolevate ülemääraste varude suhtes määruse artiklis 4 osutatud maksu kehtestamise kaudu ning määruse põhjenduses 3 on sõnaselgelt viidatud sellele, et niisugune maksustamine on sobilik selleks, et tagada kõne all oleva eesmärgi saavutamine.

231   Seoses uutest liikmesriikidest pärinevate toodetega, mis on allutatud peatamismenetlusele, on määruse nr 1972/2003 artikli 3 ainus roll täiendada nimetatud määruse artikliga 4 kehtestatud ülemääraste varude maksustamise süsteemi ning täpsemalt tagada nimetatud sätte kasulik mõju.

232   Mis puudutab kõne all olevaid uutest liikmesriikidest pärinevaid tooteid, siis on määruse nr 1972/2003 artiklis 3 osutatud meetmete vajalikkus selle maksustamise süsteemi täiendamisel ilmne, sest nagu on rõhutatud eespool punktides 191–193, on ilmne, et kui sellised meetmed puuduksid, siis kõikidel ettevõtjatel, kes omavad tooteid, mille suhtes võidakse kohaldada nimetatud määruse artikliga 4 kehtestatud maksu, oleks võimalus sellest maksu maksmise kohustusest kõrvale hoiduda seeläbi, et nad allutaksid asjaomased tooted selle määruse artiklis 3 mainitud tolliprotseduuridele mõnes teises liikmesriigis.

233   Sellest tuleneb, et seoses kõne all olevate uutest liikmesriikidest pärinevate toodetega on määruse nr 1972/2003 artiklis 3 osutatud meetmed ainult üks komisjoni tehniline lahendus, mille eesmärk on tagada nimetatud määruse artikli 4 kasulik mõju ning viimati nimetatud säte on komisjoni peamine tehniline lahendus selleks, et saavutada eesmärk, milleks on ära hoida ülemääraste varude soetamine uutes liikmesriikides.

234   Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et komisjonil ei olnud, arvestades eespool punktides 216 ja 217 viidatud kohtupraktikat, kohustust põhjendada täpsemalt määruse nr 1972/2003 artiklis 3 osutatud meetmete vajadust, kuna nimetatud määruse põhjendused toovad sõnaselgelt välja eesmärgi takistada ülemääraste varude soetamist ja vajaduse kehtestada nimetatud varude suhtes maksustamise süsteem (põhjendus 3) ning et selline olukord tingis nimetatud määruse vastuvõtmise (põhjendus 1 ja 3 koosmõjus). Seega tuleb kõne all olevat põhjendamist pidada selle suhtes piisavaks.”

144

Mis puudutab Poola Vabariigi argumenti, mille kohaselt Üldkohtu tõlgendus oli väidetavalt „keerukas”, siis tuleb märkida, et see väide, isegi kui see on põhjendatud, ei saa tingida vaidlustatud kohtuotsuse arvustatavate punktide tühistamist.

145

Nimelt tuvastas Üldkohus pärast seda, kui ta oli õigustatult meelde tuletanud EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust käsitlevat väljakujunenud kohtupraktikat, et määruse nr 1972/2003 peamine põhjendus on ära toodud selle määruse põhjendustes 1–3.

146

Määruse nr 1972/203 põhjenduse 1 kohaselt on üleminekumeetmete eesmärk vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb ühinemisest. Kui põhjendused 2 ja 4 seonduvad eksporditoetusi puudutavate meetmetega, siis põhjendus 3 käsitleb täpsemalt ühist turukorraldust mõjutada võivaid kaubandushäireid ja tooteid, millega kaubeldakse kunstlikult selleks, et need ei kuuluks enam uutes liikmesriikides tuvastatud ülemääraste varude hulka.

147

Käesoleval juhul tuleb seega tuvastada, et määruse nr 1972/2003 põhjendused võimaldavad huvitatud isikutel nende üleminekumeetmete põhjendustega piisavalt tutvuda ning pädeval kohtul kontrolli teostada.

148

Need asjaolud, mis võimaldasid Üldkohtul eeskätt teise väite raames, et komisjonil puudub pädevus, kontrollida, et määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetmed olid vältimatult vajalikud selle määrusega kehtestatud süsteemi kasuliku mõju kaitsmiseks, ei vaja üksikasjalikumat põhjendamist.

149

Lisaks sellele, kuivõrd üks Poola Vabariigi argumentidest lähtub väärast eeldusest, et määruse nr 1972/2003 artikli 3 esemeline kohaldamisala on laiem kui sama määruse artikli 4 kohaldamisala, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest, mis on esitatud neljanda väite uurimise raames ning mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktides 129–133, tuleneb selgelt, et määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetmed olid vältimatult vajalikud selleks, et tagada selle määruse artikli 4 kasulik mõju, siis tuleb see argument samadel põhjustel tagasi lükata.

150

Mis puudutab teist argumenti majandustegevuses osalejate suhtes esineva põhjendamiskohustuse kohta, siis tuleb meenutada, et vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 214 ja 215 viidatud kohtupraktikale on asjaomaste isikute ja täpsemalt asjaomaste majandustegevuses osalejate huvi üks kriteerium, mida võetakse arvesse põhjendamiskohustuse hindamise raames.

151

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 229–234 ei tulene aga, et Üldkohus oleks rikkunud selle kohtupraktikaga arvestades õigusnorme.

152

Lõpetuseks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib akt olla põhjendatud kokkuvõtlikult, kui selle vastuvõtmine toimub kontekstis, mis on huvitatud isikutele hästi tuttav (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9919, punktid 89–93, ja 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6079, punktid 69 ja 70).

153

Seega sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 235 ja 236 õigustatult järgmist:

154

Eeltoodust lähtuvalt tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

155

Kuuenda väitega, et on rikutud kaupade vaba liikumise põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta otsustas, et määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetmete, mis võeti 2003. aasta ühinemisakti artikli 41 alusel, kooskõla EÜ artikliga 25 ei saa mingil juhul hinnata. Poola Vabariik leiab, et sel moel toimides keeldus Üldkohus uurimast sisulisest küljest Poola Vabariigi esitatud väidet.

156

Ta leiab, et tõlgendus, mille Üldkohus andis 25. mai 1978. aasta otsusele kohtuasjas 136/77: Racke (EKL 1978, lk 1245), on väär, sest selles kohtuasjas kõne all olnud meetmete õiguspärasuse hindamisel arvesse võetav otsustava tähtsusega element oli tema arvates vaidlusaluste tasude olemus, aga mitte nende autori isik. Üldkohus asus tema arvates vääralt seisukohale, et üleminekumeetmed võisid kujutada endast erandit õigusnormidest, mida muidu antud õigusliku olukorra suhtes kohaldataks, nagu EÜ artikkel 25, samas kui 2003. aasta ühinemisakti artikkel 41 ei luba sellise erandi kehtestamist, ning et kõik püüdlused eeldada sellise erandi olemasolu teleoloogiliste viidete abil on tagajärjetud, sest määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetmed ei olnud vajalikud selle määrusega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Poola Vabariik lisab, et arutluskäik, mida Euroopa Kohus järgis 20. oktoobri 1987. aasta otsuses kohtuasjas 119/86: Hispaania vs. komisjon (EKL 1987, lk 4121), ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantav, sest akt Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ning asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1985, L 302, lk 23; edaspidi „1985. aasta ühinemisakt”) sisaldas sõnaselget luba võtta vastu täiendav kaubandusmehhanism.

157

Komisjon leiab, et Poola Vabariigi poolt vaidlustatud kohtuotsusele antud tõlgendus on väär. Mis puudutab viidet eespool viidatud kohtuotsusele Racke, siis rõhutab komisjon asjaolu, et Üldkohus uuris õigustatult aktide olemust, aga mitte nende autori isikut. Seoses viitega 1985. aasta ühinemisaktile keeldub komisjon nõustumast sellega, et mõiste „täiendav kaubandusmehhanism” kasutamine tähendab seda, et on lubatud teha erandeid kaubavahetust reguleerivatest üldpõhimõtetest, samas kui mõiste „üleminekumeetmed” seda ei luba.

158

Kaupade vaba liikumise põhimõtte väidetava rikkumise kohta sedastas Üldkohus järgmist:

159

Tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Poola Vabariik, ei tulene vaidlustatud kohtuotsuse eespool viidatud punktidest, et selliseid meetmeid, nagu on kehtestatud määruse nr 1972/2003 artiklis 3, ei saa ühenduse õiguse alusel vaidlustada.

160

Üldkohus asus tõepoolest eespool viidatud kohtuotsust Racke tõlgendades seisukohale, et määruse nr 1972/2003 artiklis 3 kehtestatud maksude sissenõudmine ei ole vastuolus EÜ artiklis 25 kehtestatud keeluga, kuna nimetatud maksu puhul on tegemist ühenduse üleminekumeetmega, mis on võetud selleks, et asjaomased ametiasutused saaksid võtta samme seoses põllumajanduse valdkonnas kümne uue riigi liiduga ühinemisest tulenevalt tekkida võivate raskustega. Seega on selle hindamise raames arvesse võetavaks otsustava tähtsusega elemendiks mitte võetud meetmete autori isik, vaid vaidlusaluste tasude olemus.

161

Lisaks sellele tuleb tuvastada, et tõlgendus, mille Üldkohus andis eespool viidatud kohtuotsusele Racke, ei takistanud tal eespool viidatud kohtuotsusele Hispaania vs. nõukogu ja komisjon viidates õigustatult lisada, et üleminekumeetmete võtmist võib õigusvastaseks pidada vastuolu tõttu sätetega, mis keelavad tollimaksu kehtestamise, kui ilmneb, et kehtestatud meetmed ei ole lahutamatu osa üleminekumeetmetest, mida võib võtta 2003. aasta ühinemisakti asjaomase sätte alusel.

162

Sellest tuleneb, et põhjendatud ei ole Poola Vabariigi argument, mille kohaselt tõlgendas Üldkohus eespool viidatud kohtuotsust Racke moel, mis välistas mis tahes võimaluse kontrollida määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud meetmete õiguspärasust.

163

Lisaks ei saa Üldkohtule ette heita seda, et ta ei teinud otsust sisulistes küsimustes. Nimelt, mis puudutab küsimust sellest, kas määruse nr 1972/2003 artikliga 3 kehtestatud meetmed on lahutamatu osa üleminekumeetmetest, mida võib võtta 2003. aasta ühinemisakti artikli 41 alusel, tuleb tähelepanu pöörata hinnangule, mille Üldkohus andis, uurides neljandat väidet vaidlustatud kohtuotsuse punktides 189–193, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 129–133, ning mis puudutab küsimust, kas määruse nr 1972/2003 artiklis 3 kehtestatud meetmed on vältimatult vajalikud selleks, et tagada selle määruse artiklis 4 kehtestatud meetmete kasulik mõju.

164

Samuti tuleb tagasi lükata Poola Vabariigi argument, mille kohaselt eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu ja komisjon ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantav, sest 1985. aasta ühinemisakt sisaldas sõnaselget luba kehtestada „täiendav mehhanism”, samas kui 2003. aasta ühinemisaktis sellist luba antud ei ole, kuivõrd see viimati nimetatud akt näeb artiklis 41 sõnaselgelt ette kõigi üleminekumeetmete kehtestamise, mis on vajalikud, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühenduse korrale, ja mis võivad – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 124–133 – hõlmata erandeid, mis on vältimatult vajalikud selle aktiga taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

165

Eeltoodust lähtuvalt tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

166

Seitsmenda väitega, et on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et ta asus seisukohale, et Poola ja vanade liikmesriikide ettevõtjate erinev kohtlemine oli objektiivselt õigustatud. Poola Vabariik rõhutab, et diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine ei tulene mitte niivõrd eri sätete kohaldamisest, kuivõrd selliste sätete kohaldamist objektiivselt õigustava põhjuse puudumisest.

167

Esiteks ei olevat komisjon tema arvates tõendanud, et spekuleerimise risk tulenes eeskätt Poolast pärit kaubavoogudest ning seega lähtus ta omavoliliselt eesmärgist ennetada „ühepoolse” häirimise riski, samas kui see risk oleks tegelikult võinud tuleneda ka vanadest liikmesriikidest pärit kaubavoogudest.

168

Teiseks, isegi eeldusel, et spekuleerimise risk tulenes peamiselt Poolast pärit kaubavoogudest, oleks Poola Vabariigi arvates piisanud üleminekuperioodil sooduskorra raames kohaldatavate imporditollimaksude kehtima jätmisest, selle asemel, et kehtestada suurem erga omnes maks. Seega jättis Üldkohus võtmata seisukoha Poola Vabariigi argumendi suhtes, mille kohaselt Poolast pärit kaubavoogudest tuleneva spekuleerimise riski ennetamise vajadus ei saanud objektiivselt õigustada uute ja vanade liikmesriikide ettevõtjate erinevat kohtlemist määruse nr 1972/2003 artiklis 3 ette nähtud ajavahemiku vältel.

169

Komisjon väidab, et Üldkohus uuris vanade ja uute liikmesriikide ettevõtjate erineva kohtlemise küsimust, tehes seoses uutest liikmesriikidest pärit kaubavoogudega otsuse, et määruse nr 1972/2003 artiklis 4 kehtestatud maksu tõhususe tagamine oli vajalik, ja seoses vanadest liikmesriikidest pärit kaubavoogudega, et oli vaja vältida eksporditoetuste topeltmaksmist. Komisjon on seisukohal, et vastupidi Poola Vabariigi väidetele võttis Üldkohus arvesse „kahepoolse” häirimise riski. Imporditollimaksu määra osas leiab komisjon, et see argument seondub proportsionaalsuse põhimõttega, mille rikkumisele aga seoses määruse nr 1972/2003 artikliga 3 ei viidatud.

170

Diskrimineerimiskeelu põhimõtte väidetava rikkumise kohta leidis Üldkohus järgmist:

171

Eelnevast tuleneb, et Üldkohus analüüsis üksikasjalikult korda, mida kohaldatakse uutest liikmesriikidest importimise suhtes, ning korda, mida kohaldatakse vanadest liikmesriikidest importimise suhtes vastavalt määruse nr 1972/2003 artikli 3 sätetele. Üldkohus asus õigustatult seisukohale, et kuivõrd nende sätetega taotleti eri eesmärke seoses uutest liikmesriikidest pärinevate toodete ning vanadest liikmesriikidest pärinevate toodetega, siis ei saa eri kordade kohaldamine nende toodete suhtes kujutada endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist.

172

Esiteks, mis puudutab Poola Vabariigi argumenti, mille ta esitas komisjoni kohta ning mis tugineb sellele, et see institutsioon ei tõendanud määruses nr 1972/2003, et spekuleerimise risk tulenes eeskätt Poolast pärit kaubavoogudest, siis tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuses tuleb arvustada vaidlustatud kohtuotsust, mitte asjaomast määrust, mistõttu see argument tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 97 ja 98 ära toodud põhjustele vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

173

Teiseks, mis puudutab etteheidet, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et spekuleerimise riski ennetamiseks oli piisav jätta Poolast pärit kaupade suhtes üleminekuperioodi vältel kehtima sooduskorra raames kohaldatavad imporditollimaksud, siis tuleb märkida, et Poola Vabariik üksnes kordab argumente, mis ta esitas eelnevate väidete raames, mis käsitlesid määruse nr 1972/2003 artiklis 3 kehtestatud meetmete ebavajalikkust, ning et ta ei esita ühtegi õiguslikku argumenti, mis võimaldaks asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet.

174

See argument tuleb samuti tagasi lükata.

175

Eeltoodust lähtuvalt tuleb seitsmes väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

176

Kaheksanda väitega, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 seisukohale, et ühendus ei olnud loonud olukorda, mis võis tekitada õiguspärase ootuse sellel liikmesriigil või Poola ettevõtjatel. Poola Vabariik leiab, et ühinemislepingu sätted ise on õiguspärase ootuse allikaks ning tavapäraselt hoolsatel ettevõtjatel ei olnud võimalik ette näha, et 2003. aasta ühinemisakti artiklit 41 võidakse kasutada selliste sätete kehtestamiseks, millega nähakse ette erand ühinemisakti IV lisa 5. peatükist.

177

Komisjon väidab, et kõnealune ühinemisakt ja veelgi täpsemalt selle artikkel 41 lubasid tal võtta kõik sobivad üleminekumeetmed. Kuivõrd aktis ei ole täpsustatud selliste meetmete võtmise menetlust, siis ei saa see akt olla õiguspärase ootuse tekkimise aluseks.

178

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte osas sedastas Üldkohus järgmist:

179

Tuleb märkida, et Üldkohus asus õigustatult seisukohale, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ei olnud rikutud.

180

Nimelt on väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt võimalus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele antud igale majandustegevuses osalejale, kellel institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi. Kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kuulub liidu aluspõhimõtete hulka, ei saa majandustegevuses osalejatel siiski olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta, eriti sellises valdkonnas nagu ühine turukorraldus, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega (vt selle kohta 15. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-37/02 ja C-38/02: Di Lenardo ja Dilexport, EKL 2004, lk I-6911, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

181

See kehtib ka ühineva liikmesriigi puhul (vt selle kohta 23. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C-535/09 P: Eesti vs. komisjon, punkt 73).

182

Nii ei saanud Poola Vabariigil ega Poola ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et õiguslik regulatsioon jääb selliseks, nagu see tulenes 2003. aasta ühinemisaktist selle allakirjutamise hetkel, kuivõrd selle akti artikli 41 esimene lõik lubas sõnaselgelt komisjonil võtta kõik üleminekumeetmed, mis on vajalikud vältimaks tulevasest laienemisest põhjustatud häireid ühenduse turul.

183

Selles osas tuleneb Poola Vabariigi esitatud neljandale sisulisele väitele antud vastuses sisalduvatest järeldustest, et 2003. aasta ühinemisakti artikkel 41 lubab komisjonil kehtestada sätteid, mis näevad ette erandi selle akti IV lisa 5. peatükist, kui sellised erandid on vältimatult vajalikud, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale ja tagada selle nõuetekohane toimimine.

184

Poola Vabariigi kaheksas ja viimane väide tuleb seetõttu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

185

Kõigest eelnevast tuleneb, et nõustuda ei saa ühegagi Poola Vabariigi esitatud sisulistest väidetest.

186

Järelikult tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

187

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

188

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse sisuliselt kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Poola Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: