Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Käesoleval juhul Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused kerkisid ühelt poolt C. Amédée ning teiselt poolt Ministre de la Justice et des Libertés (edaspidi „justiitsminister”) ja Ministre du Budget, des Comptes publics, de la Fonction publique et de la Réforme de l’État (edaspidi „eelarveminister”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb selle käskkirja õiguspärasust, millega C. Amédéele kui endisele ametnikule määrati vanaduspension.

2. C. Amédée heidab Prantsusmaa ametiasutustele ette, et need tekitasid talle kahju sellega, et jätsid tema kui meessoost ametniku ilma pensionilisast, mida makstakse oma laste kasvatamisele pühendunud vanematele ja mida naissoost ametnikud saavad tema sõnul lihtsamini tänu kahekuulisele sünnituspuhkusele, mida saavad automaatselt ja tasustatult ainult nemad. Ta leiab, et selle pensionilisa maksmise seaduslik tingimus, milleks on töötamise katkestamine vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, on ühenduse õigusega vastuolus seepärast, et see nõue toob faktiliselt kaasa meessoost töötajate kaudse diskrimineerimise.

3. Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunion (Saint-Denis de la Réunioni halduskohus) (Prantsusmaa) ja mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, käsitleb nii ELTL artikli 157(2) kui ka kokkuleppe sotsiaalpoliitika kohta(3) artikli 6 lõike 3 ning nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas(4) tõlgendamist.

4. Ma märgin siiski kohe, et arvestades seda, et C. Amédéel võimaldati minna pensionile 22. detsembril 2003, siis tuleb käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusi tegelikult analüüsides lähtuda õigusnormidest, mida sellel kuupäeval antud valdkonnas kohaldati, st EÜ artikkel 141(5) ja nõukogu 24. juuli 1986. aasta direktiiv 86/378/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides(6) (muudetud direktiiviga 96/97/EÜ)(7) .

5. Ma täpsustan, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus teha kohtuasjas Griesmar(8) otsus Prantsusmaa ametnike pensioniskeemi kohta ja eelkõige lisatasu meetme kohta, mis on samaväärne sellega, mis on vaidlusese põhikohtuasjas − kuid seda selle meetme redaktsiooni kohta, mis eelnes Prantsuse seadusandja poolt 2003. aastal tehtud muudatusele − ning just selleks, et parandada nimetatud kohtuotsuses tuvastatud ühenduse õiguse rikkumine.(9) Uued õigusnormid erinevad seega nendest, mille tõttu see eelmine kohtuotsus tehti, sest tookord piisas naissoost ametnikule selle pensionilisa maksmiseks ainult bioloogiline ema olemisest, samal ajal kui meessoost ametnik, kes oli pühendunud oma laste kasvatamisele, ei saanud kuidagi vaidlusalust pensionilisa taotleda.

6. Ma märgin ka, et sellel eelotsusetaotlusel näib olevat eriline tähtsus, sest Euroopa Kohtule C. Amédée poolt esitatud märkustest ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule on esitatud umbes 50 samasugust kaebust nagu see, millega on tegemist põhikohtuasjas, ning et see kohus valis käesoleva kaebuse tema menetluses pooleli olevate kohtuasjade „seeriana” käsitlemiseks.

II. Õiguslik raamistik

7. Käesoleval juhul on asjakohased siseriiklikud õigusnormid code français des pensions civiles et militaires de retraite’i (tsiviil‑ ja sõjaväe vanaduspensionide seadustik, edaspidi „pensionide seadustik”) sätted, nagu neid on muudetud 21. augusti 2003. aasta seadusega nr 2003‑775 portant réforme des retraites(10) (pensionide reformi kohta, edaspidi „seadus nr 2003‑775”).

8. Selle seaduse III jaotise „Avaliku teenistuse kordi käsitlevad sätted” artikli 48 I lõikega muudeti pensionide seadustiku artikli L. 12 punkti b järgmiselt:

„Tegelikult töötatud aastatele lisandub Conseil d’État’ dekreedis kindlaks määratud tingimustel järgmine pensionilisa: [...]

b) iga registreeritud abielust sündinud ja iga abieluvälise lapse eest, kes on sündinud enne 1. jaanuari 2004, ning iga enne 1. jaanuari 2004 lapsendatud lapse eest, samuti artikli L.18 II lõikes loetletud iga muu lapse eest, kes võeti ülalpidamisele enne 1. jaanuari 2004 ning tingimusel et asjaomane isik kasvatas seda last vähemalt 9 aastat enne lapse 21‑aastaseks saamist, saavad ametnikud ja sõjaväelased ühele aastale vastava pensionilisa, mis lisandub tegelikult töötatud aastatele, tingimusel et nad katkestasid töötamise Conseil d’État’ dekreedis ette nähtud tingimustel”.

9. Seaduse nr 2003‑775 artikli 48 I lõikega lisati pensionide seadustikku artikli L. 12 punkt b bis, milles on sätestatud, et „[p]unktis b ette nähtud pensionilisa makstakse naisametnikele või ‑sõjaväelastele, kes sünnitasid oma õpinguaastatel enne töölevõtmist avalikku teenistusse − kui nad võeti tööle kahe aasta jooksul pärast konkursil osalemiseks vajaliku diplomi saamist − ilma et nende suhtes kohaldataks töötamise katkestamise tingimust”.

10. Seaduse nr 2003‑775 artikli 48 II lõige näeb ette, et „[p]ensionide seadustiku […] artikli L. 12 punkti b niisugusena, nagu seda on muudetud I lõike punkti 2 redaktsiooniga, kohaldatakse pensionide suhtes, mida makstakse alates 28. maist 2003”.

11. 26. detsembri 2003. aasta dekreedi nr 2003‑1305(11) (edaspidi „dekreet nr 2003‑1305”) artikliga 6 lisati pensionide seadustikku uus artikkel R. 13, mis määratleb tingimused, mis peavad olema täidetud, et ametnik võiks saada sama seadustiku uue artikli L. 12 punktis b ette nähtud pensionilisa, järgmiselt:

„Artikli L. 12 punkti b kohaldamiseks peab olema täidetud tingimus, et töötamine katkestatakse vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks sünnitus‑, lapsendamis‑, lapsehooldus‑ või vanema järelevalve [...] või alla kaheksa‑aastase lapse kasvatamise puhkuse raames [...].”

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

12. Endisel ametnikul C. Amédéel võimaldati minna 22. detsembri 2003. aasta käskkirjaga, st pärast 28. maid 2003 – lõpptähtpäev, mis oli ette nähtud seaduse nr 2003‑775 artikli 48 II lõikes toodud üleminekusättes – eelpensionile. Seega kohaldatakse tema olukorra suhtes pensionide seadustikku niisugusena, nagu seda on nimetatud seadusega muudetud.

13. Asjaomane isik palus, et talle makstaks pensionide seadustiku artikli L. 12 punktis b laste puhul ette nähtud pensionilisa. Talle keelduti seda pensionilisa maksmast põhjendusel, et ta ei vasta selle seadustiku artiklis R. 13 kehtestatud tingimustele.

14. Esimeses menetluses esitas C. Amédée Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunionile kaebuse, milles taotles pensionilisa maksmisest keeldumise otsuse tühistamist. See kaebus jäeti rahuldamata 22. juuli 2005. aasta kohtuotsusega, mille Conseil d’État jättis 22. augusti 2007. aasta otsusega muutmata.

15. C. Amédée esitas 23. mail 2009 Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunionile uue kaebuse, milles ta palub, et Prantsuse riigilt mõistetaks välja hüvitis kahju eest, mida ta kandis väidetavalt nii seaduse nr 2003‑775 eespool viidatud sätete kui ka selle rakendusdekreedi õigusvastasuse tõttu ning Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunioni ja Conseil d’État’ eespool viidatud otsuste sisu tõttu, sest nendega on ilmselgelt rikutud ühenduse õigust, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi.

16. C. Amédée arvates kujutab seadusega nr 2003‑775 kehtestatud töötamise katkestamise tingimus endast meeste kaudset diskrimineerimist, mis on keelatud. Ta väidab, et naissoost ametnike puhul on see tingimus alati täidetud tänu sellele, et nende sünnituspuhkus on automaatne, kohustuslik ja tasustatav, samal ajal kui meessoost ametnikud ei saa seda pensionilisa enamasti seetõttu, et puudub seaduslik meede, mis võimaldaks neil oma töötamine katkestada nii, et see oleks samaväärne sünnituspuhkusega.

17. Selles olukorras otsustas Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunion 25. novembril 2010 kuulutatud kohtuotsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas pensionide seadustiku […] artikli L. 12 punktis b (muudetud 21. augusti 2003. aasta seaduse artikliga 48) ning sama seadustiku artiklis R. 13 (muudetud 26. detsembri 2003. aasta dekreedi artikliga 6) kehtestatud sätteid võib käsitada kaudset diskrimineerimist põhjustavana [ELTL] artikli 157 [endine EÜ artikkel 141](12) tähenduses bioloogiliste laste vanemate suhtes, võttes arvesse nende meeste osakaalu, kes võivad vastata tingimusele, mis on seotud nende töötamise katkestamisega vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, ning seda eelkõige sellise õigusliku raamistiku puudumise tõttu, mis võimaldaks neil selle tingimuse täita tasustatud puhkuse raames?

2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sel moel ette nähtud kaudse diskrimineerimise saab muuta õiguspäraseks protokollile nr 14 sotsiaalpoliitika kohta lisatud kokkuleppe artikli 6 lõike 3 sätetega?

3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas direktiivi 79/7[...] sätted takistavad pensionide seadustiku […] artikli L. 12 punkti b ja artikli R. 13 jõussejätmist?

4. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ning vastus teisele ja kolmandale küsimusele on eitav, siis kas kõnealuste sätete vaidlustamine peab piirduma ainult diskrimineerimisega, mille need kaasa toovad, või seetõttu, et mõlemast soost ametnikel ei ole võimalik nende sätete kohaldamist nõuda?”

18. Kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. märtsil 2011, teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule, et Ministre de la justice (justiitsminister) esitas 15. veebruaril 2011 Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunioni 25. novembri 2010. aasta otsuse peale Cour administrative d’appel de Bordeaux’le (Bordeaux’ apellatsioonikohus) apellatsioonkaebuse. Cour administrative d’appel de Bordeaux edastas Euroopa Kohtule 9. juuni 2011. aasta märkused, mille kohaselt taotles ka Ministre du budget (eelarveminister) selle kohtuotsuse tühistamist samasugustel põhjustel. 6. juulil 2011 teatas ta Euroopa Kohtule, et C. Amédée oli esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles ta taotles eelkõige kohtuotsuse tühistamist, mis käsitleb eelotsusetaotlust, ja millega muudetaks sellega esitatavaid küsimusi. 8. novembri 2011. aasta kirjas märkis sama kohus, et põhikohtuasjas toimub 15. detsembril 2011 kohtuistung.

19. Euroopa Kohtus pooleliolevas menetluses esitasid nii kirjalikke kui ka suulisi märkusi C. Amédée, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon.

IV. Kohtujuristi analüüs

A. Sissejuhatavad märkused

1. Faktilised asjaolud

20. Mulle tundub, et C. Amédée ei väida, et ta oleks oma laste kasvatamiseks töö katkestanud või tööaega vähendanud ning seega karjääri osas ebasoodsasse olukorda sattunud. Ta väidab lihtsalt, et teda diskrimineeritakse soo alusel, sest naissoost ametnikud, kes katkestasid sünnituspuhkuse tõttu töö vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, saavad automaatselt kõnesolevat pensionilisa, meessoost ametnikud aga mitte.

21. Arvestades, et kaebuse esitaja põhikohtuasjas ei ole esitanud Euroopa Kohtule mingit teavet, mille kohaselt pühendus ta tõesti oma laste kasvatamisele, katkestades oma kutsetegevuse, isegi vähendades oma tööaega, nagu näib minu meelest olevat nõutud eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar, võib kerkida küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimused ei ole hüpoteetilised.(13) Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole eelotsusetaotluse mõte anda juhendavaid arvamusi üldiste või oletuslike küsimuste kohta ning järelikult ei ole see ka Euroopa Kohtu pädevuses.(14)

2. Ajalised asjaolud

22. Mulle näib oluline tuua käesoleval juhul välja ühenduse õiguse ja eelkõige EÜ artikli 141 ajalise kohaldatavuse probleem käesoleval juhul. EÜ asutamislepingule lisatud protokollis nr 17(15) on nähtud ette, et üldiselt ei loeta sotsiaalkindlustuse kohaldamisel kutsealase sotsiaalkindlustusskeemi alusel saadud hüvitisi töötasuks, kui ja niivõrd kui need on seotud töötamisperioodiga enne 17. maid 1990, mis on kohtuotsuse Barber(16) kuupäev.

23. Selle protokolli nr 17, nn Barberi protokolli kohaldamise küsimust küll arutati kohtuasjas Griesmar(17), kuid Euroopa Kohus ei võtnud selles küsimuses sõnaselget seisukohta. Mulle näib siiski, et ta juhindus eeldusest, mille kohaselt ei kohaldatud selles kohtuasjas nimetatud protokolli, sest määravaks kuupäevaks oli pensioni maksmise kuupäev, mis oli hilisem kui 1990. aasta 17. mai.

24. Käesolevas kohtuasjas, mis puudutab Prantsuse õigusnorme (reformitud seadusega nr 2003‑775), kerkib küsimus, kas kõnesolevat pensionilisa saab maksta C. Amédée enne 1990. aasta 17. maid täitunud tööperioodide eest, kusjuures tuleb meenutada, et asjaolu, mis annab õiguse saada pensionilisa, on kutsetegevuse katkestamine vähemalt kaheks kuuks aastas ühel juhtumitest, mida on kirjeldatud dekreedi nr 2003‑1305 artiklis 6, millega lisati pensionide seadustikku artikkel R. 13.

25. Märgin, et C. Amédée lapsed, kelle eest ta õigust pensionilisale taotleb, sündisid 7. juunil 1981, 14. jaanuaril 1984 ja 13. novembril 1985, st enne Barberi protokollis ette nähtud lõpptähtpäeva. Võttes arvesse tema viimase lapse sünnikuupäeva ja pensionide seadustiku artiklis R. 13 loetletud erinevaid puhkuseliike, ei näi mulle ilmne, et moodustub periood, mis annab asjaomasele isikule õiguse kohaldada taotletavat pensionilisa sisaldavat pensioniskeemi. C. Amédée märgib ka ise, et ei saanud pärast oma laste sündi lapsehoolduspuhkust võtta, sest Prantsuse õigusaktidega anti meessoost ametnikele õigus sellele puhkusele alles alates 1986. aastast.

26. Küsimus on niisiis selles, missugune kuupäev peaks olema määrav, et anda C. Amédéele võib‑olla kõnesoleva pensionilisa saamise õigus. Minu arvates on selles osas kolm võimalust: kas C. Amédée laste sünnile järgnenud sünnituspuhkuste kuupäev või kuupäev, mil C. Amédée oleks võinud saada ühe dekreedi nr 2003‑1305 artiklis 6 ette nähtud puhkustest, või talle vanaduspensioni maksmise kuupäev 2003. aasta detsembris. Esimene võimalus muudaks EÜ artikli 141 ratione temporis käesoleval juhul kohaldamatuks, võttes arvesse asjaomase isiku kolme lapse sünnikuupäevi. Mis puudutab kahte teist võimalust, siis need on seotud tööperioodidega pärast 1990. aasta 17. maid.

27. Arvestades kõnesoleva pensionilisa laadi, st asjaolu, et see on mõeldud olema pigem lisategur, mida tuleb võtta arvesse pensioni maksmise päeva seisuga arvutades, kui väljateenitud pensioniõigus, mis antakse teataval tööperioodil tasutud maksete eest,(18) tundub mulle, et Euroopa Kohtule lahendamiseks esitatud juhtum kuulub EÜ artikli 141 ajalisse kohaldamisalasse. Samuti tuleb meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise võimalikku olemasolu minu arvates hinnata, asetudes asjaomase ametniku pensioni algushetke, mitte ajajärku, mil ta võis võtta puhkusi, mis olid seaduses tema laste kasvatamiseks ette nähtud, võrreldes sellega, mida oleks tookord võinud teha naissoost ametnik.

B. Kaudse diskrimineerimise võimalik olemasolu

28. Oma esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas näiliselt neutraalse kriteeriumiga, milleks on töötamise katkestamine vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, diskrimineeritaks selle tagajärgede tõttu – eelkõige nende meeste osakaalu tõttu, kes sellele tingimusele vastavad – mehi kaudselt ning seda eelkõige seepärast, et meestel ei ole võimalik saada tasustatavat lapsehoolduspuhkust, nagu naised saavad tasustatavat sünnituspuhkust.

29. Ma meenutan, et kaudne diskrimineerimine on diskrimineerimine, mida põhjustab asjaolu, et väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isiku võrreldes teiste isikutega ebasoodsamasse olukorda. Niisugune vahetegemine on ühenduse õiguskorras keelatud, välja arvatud juhul, kui sellel on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased.(19)

30. Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et pensionid, mida makstakse Prantsusmaa ametnike pensioniskeemi raames, kuuluvad EÜ artikli 141 ratione materiae kohaldamisalasse.(20) Näib, et seadusega nr 2003‑775 muudetud pensionide seadustiku artiklis L. 12 ette nähtud pensionilisa on tõesti töötasu, mille suhtes kehtib EÜ artiklis 141 sätestatud mees‑ ja naissoost töötajate võrdse kohtlemise põhimõte.

31. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte – mis on ühenduse õiguse üldpõhimõtteid − et sarnaseid olukordi ei tohi käsitleda erinevalt ja erinevaid olukordi ei tohi käsitleda ühtmoodi, välja arvatud juhul, kui selline käsitlus on objektiivselt põhjendatud.(21) Seega eeldab võrdse tasustamise nõue, mis kujutab endast diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte konkreetset väljendust, et asjaomased mees‑ ja naissoost töötajad oleksid võrreldavates olukordades.(22) See võrreldavuse kriteerium kujutab endast seega peamist tegurit, mille põhjal tehakse kindlaks, kas tegemist võib olla diskrimineerimisega.

32. Eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar leidis Euroopa Kohus, et vanaduspensionide skeem, mida Prantsusmaal nimetatud juhtumi toimumise ajal kohaldati, tekitab otsese diskrimineerimise, sest sellega antakse õigus pensionilisale staaži eest, mida makstakse pensionile minemisel, ainult naissoost töötajatele, kellel on lapsi, kuigi selline meeste erinev kohtlemine ei ole õigustatud. Selle kohtuotsuse tulemusena laiendati selle pensionilisa kohaldamisala seadusega nr 2003‑775 muudetud pensionide seadustiku artikli L. 12 punktiga b meessoost ametnikele. Kehtestati uus pensionilisa saamise tingimus, mille kohaselt peab kutsetegevus olema sünnitus‑, lapsendamis‑, lapsehooldus‑ või vanema järelevalve, isegi kasvatuspuhkuse raames katkestatud vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, kusjuures tuleb märkida, et peale esimese nendest pensionide seadustiku artiklis R. 13, mis lisati dekreediga nr 2003‑1305, loetletud puhkustest võivad kõiki neid puhkusi soovi korral saada nii mehed kui ka naised ning need ei anna õigust tasule.

33. Kohustusliku ja tasustatava sünnituspuhkuse olemasolu nõutakse Euroopa Liidu tasandil vastu võetud õigusaktides.(23) Seda õigust, mis on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonidega(24) tagatud ka bioloogilistele emadele, käsitab Euroopa Kohus vahendina, millega kaitstakse erilise tähtsusega sotsiaalset õigust.(25)

34. See puhkus on kohustuslik kahel põhjusel: esiteks on vaja kaitsta naise bioloogilist seisundit raseduse ajal ja teiseks erilisi sidemeid naise ja tema lapse vahel sünnitusjärgsel perioodil, vältides, et neid sidemeid ei riku suur hulk kohustusi, mis kaasnevad sellega, et naine tegeleb samaaegselt kutsetegevusega.(26)

35. Mis puudutab sünnituspuhkuse rahalisi aspekte, siis direktiivis 92/85 on seda puhkust käsitlevate õigusnormide kasuliku mõju kaitsmiseks ette nähtud, et rasedale, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvale naisele jäävad kõik töölepingust tulenevad õigused, ning eelkõige säilivad tema palk ja/või õigus piisavale toetusele.(27) Kohtupraktikas on sedastatud, et kuigi selle hüvitise summa ei pea olema võrdne asjaomase isiku töötasu kogusummaga, vaid seda võib vähendada, on seda vähendamist piiratud nõudega, et summa ei tohi olla nii väike, et veenab naisi last mitte saama ja kahjustab nõnda kaitse‑eesmärki, mida liidu õiguses taotletakse.(28) Töötasu säilitamine naisel, kes peab seaduse kohaselt oma kutsetegevuse katkestama ja minema sünnituspuhkusele, kujutab endast meedet, mis on vajalik, et hüvitada arvukad ebasoodsad asjaolud, millega naine oma tööalases karjääris emakssaamisega seoses töölt puudumise tõttu kokku puutub.(29)

36. Liidu õiguses ei nõuta liikmesriikidelt, et nad näeksid peale sünnituspuhkuse erijuhtumi ette muid tasustavaid puhkusi perekondlikel põhjustel. Näiteks direktiivi 96/34/EÜ kohaselt antakse individuaalne õigus lapsehoolduspuhkusele mees‑ ja naistöötajatele lapse sünni või lapsendamise korral, et võimaldada neil hoolitseda lapse eest vähemalt kolm kuud.(30) Tekstis on täpsustatud, et seda puhkust on võimalik võtta kuni lapse teatud vanuseni, kuid mitte rohkem kui 8‑aastaseks saamiseni. Seevastu sellele direktiivile lisatud raamkokkuleppes ette nähtud lepinguline või töösuhtekord puhkuseperioodil kuulub liikmesriikide pädevusse.(31) Järelikult ei ole liikmesriikidel kohustust maksta asjaomastele vanematele nende lapsehoolduspuhkuse ajal tasu või see säilitada.

37. Puhkusi, mis annavad õiguse vaidlusalusele pensionilisale ja on nähtud ette pensionide seadustiku artiklis R. 13, milles toodud loetelu meenutasin eespool, võivad saada mõlemast soost ametnikud, välja arvatud sünnituspuhkus, mida võivad mõistagi saada üksnes naised. Hoolimata sellest viimasest asjaolust ei ole komisjonil õigus, kui ta kinnitab, et naiste puhul on vähemalt kaheks järjestikuks kuuks töö katkestamise tingimus tänu sünnituspuhkusele automaatselt täidetud. On võimalik, et naissoost ametnik sünnitas enne töölevõtmist avalikku teenistusse niisugustel tingimustel, et pensionide seadustiku artikli L. 12 punktis b bis sätestatud erinorm ei ole kohaldatav. Sellisel juhul sõltub tema õigus pensionilisale töö katkestamisest mõne muu nimetatud artiklis loetletud puhkuse vormis, mis ei ole sünnituspuhkus. Sama tuleb märkida naiste kohta, kes katkestasid töö selleks, et kasvatada mittebioloogilist last, st kas lapsendatud last, abikaasa last või mõnesse muusse pensionide seadustiku artiklis L. 18 nimetatud kategooriasse kuuluvat last.(32)

38. Arvestades sünnituspuhkuse erilist korda, olen arvamusel, et nende naiste olukord, kes katkestasid töö kohustuslikus korras niisuguse puhkuse tõttu, ei ole võrreldav nende olukorraga, kellel on vabadus võtta puhkust mõnes muus pensionide seadustiku artiklis R. 13 ette nähtud vormis.

39. Kohtupraktikast tuleneb ka, et võrdse tasustamise põhimõte ei takista anda soodustust ainult naistöötajale, kui selle eesmärk on hüvitada kutsealased ebasoodsad asjaolud, mis on niisuguse töötaja puhul tingitud töölt eemalolekust, mis paratamatult sünnituspuhkusega kaasneb.(33) Selle põhimõtte rikkumine on niisugusel juhul välistatud, sest meestöötaja olukord erineb naistöötaja omast selle poolest, et vastupidi bioloogilistele emadele, kes on sunnitud töö katkestama, on bioloogilistel isadel võimalus valida, kas nad tahavad või mitte ennast suurel määral oma laste kasvatamisele pühendada. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et sünnituspuhkuse majanduslikud tingimused võivad sõltuvalt liikmesriigi õigusaktidest olla erinevad ja perekondlikel põhjustel soodsamad kui teiste puhkuste omad.(34)

40. Muidugi võib käesolevas kohtuasjas asuda seisukohale, et mehed ja naised on Prantsuse õigusnormide seisukohast võrreldavas olukorras, sest pensionilisa eesmärk on hüvitada tööalane kahju, mis võib olla tingitud ajast, mille ükskõik kas isa või ema veetis oma last kasvatades.(35) Kõnesolevates siseriiklikes õigusnormides peetakse nimelt silmas ametnikke kui lapsevanemaid, soost sõltumata. Selles mõttes näivad nais‑ ja meessoost ametniku olukorrad võrreldavad.

41. Kohtuotsuses Griesmar sedastas Euroopa Kohus õigesti, et tuleb teha kindlaks, kas pensionilisa, mida maksti korra kohaselt, mis kehtis tookord, st maksti ainult naistele ja ainult seepärast, et nad said lapse, oli mõeldud hüvitama kutsealaseid ebasoodsaid asjaolusid, mida toob emadele kaasa töölt eemalviibimine ajavahemikul peale sünnitust, millisel juhul ei ole meessoost töötaja olukord võrreldav naissoost töötaja omaga, või oli selle eesmärk peaasjalikult hüvitada kutsealased ebasoodsad asjaolud, mida toob naissoost ametnikele kaasa laste kasvatamine – võimalus, mille puhul tuleb analüüsida, kas mees‑ ja naissoost ametniku olukorrad on võrreldavad.(36)

42. Lisaks on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus teha otsus liikmesriikide võetud erinevate sotsiaalpoliitiliste meetmete ulatuse kohta, eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Roca Álvarez, milles käsitleti rinnaga toitmise puhkust, mida said Hispaania õigusaktide kohaselt võtta naised ja mehed, kelle abikaasad töötasid. Et see puhkus oli lahutatav rinnaga toitmise bioloogilisest aktist ja et seda võis võtta nii töötajast isa kui ka ema, leidis Euroopa Kohus, et see puhkus hõlmab tegelikult ainult toitmist ja lapsele pühendatud aega. Kuna seda võis lapsele tagada nii isa kui ka ema, järeldas Euroopa Kohus, et kõnesolevat puhkust antakse töötajatele kui lapsevanematele.(37) Nõnda suutis Euroopa Kohus mitte ainult võrrelda mehe ja naise olukordi nende vanemlike kohustuste seisukohast, vaid ka hästi eristada naissoost töötajatele tagatud sotsiaalkaitse valdkonnas aspekti, mis on seotud naise bioloogilise kaitsega, ja aspekti, mis on seotud tema emadusega.

43. Erinevus, mida tuleb emal ja isal pärast lapse sündi lasuvate kohustuste vahel teha, on seotud pigem selle lapse kasvatamisele pühendumise tõendamisega. Kohtuotsuses Griesmar ei nõudnud Euroopa Kohus, et pensionilisa makstaks automaatselt kõikidele bioloogilistele isadele selleks, et nad oleksid bioloogiliste emadega võrdses olukorras. Ta märkis selgelt, et meessoost ametnikule tuleb pensionilisa maksta ainult siis, kui ta suudab tõendada, et ta on end eriliselt lapse kasvatamisele pühendanud.(38)

44. Seega ei ole iseenesest õigusvastane nõuda mehe puhul – nagu nõutakse asjaomastes siseriiklikes õigusnormides – selleks, et ta võiks saada pensionilisa, et tõendataks tema konkreetset ja tegelikku pühendumist lapse eest hoolitsemisele, mis ületab lihtsalt oma last ülal pidava bioloogilise isa seisuse. Seevastu mis puudutab naist, siis kuna sünnituspuhkus on kohustuslik igale bioloogilisele emale ja eeldatakse, et selle ajal jooksul tegeleb ta oma lapse kasvatamisega – välja arvatud niisugustes erakorralistes olukordades nagu väga nõrk tervis pärast lapse sündi − makstakse temale pensionilisa ilma eriliste tõenditeta, sest tema puhul justkui eeldatakse, et ta tegeleb lapse kasvatamisega.

45. Asjaolu, et naiste olukord tööturul on raskem võrreldes meeste olukorraga nii töötasu kui ka edutamise osas, on suures osas seletatav sellega, et laste kasvatamisega seotud piirangute koorm us jaguneb kahe soo vahel ebavõrdselt.(39) Sõltumata töölt puudumistest sünnituspuhkuse tõttu on naiste puhul tunduvalt tõenäolisem kui meeste puhul, et nad muudavad oma kutsetegevust perekondlikel põhjustel lapsehoolduspuhkuse või mõnda muud liiki korralduse vormis, näiteks lühendavad tööaega, isegi kui seda ei hüvitata majanduslikult.(40)

46. Kõnesolevate siseriiklike õigusnormidega on kehtestatud kutsetegevuse tegeliku katkestamise tingimus, mis on piirav. Tundub, et see tingimus ei saa siiski piirata pensionilisa saamise võimalust meeste puhul rohkem kui naiste puhul, sest iga isa, kes otsustab katkestada töö vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, et kasvatada oma last, võib saada pensionilisa, isegi kui Prantsuse seadusandja poolt valitud ajavahemik vastab täpselt sünnituspuhkuse minimaalsele kestusele. Ainult asjaolust, et praktikas saab vaidlusalust pensionilisa rohkem naisi kui mehi, ei piisa, et järeldada, et see kujutab endast kaudse diskrimineerimise allikat. Minu arvates ei saa mehed väita, et neid diskrimineeritakse ainult seetõttu, et nad ei soovi täita lapsevanemaks olemisega kaasnevaid kohustusi võrdselt naistega.

47. Mõistagi ei ole selle tingimuse puhul arvesse võetud muid kutsetegevuse korraldamise viise, mida bioloogiline isa – nagu muide ka kasuema või asendusisa – võivad kasutada, et pühenduda lapse kasvatamisele, ja milleks on lühem lapsehoolduspuhkus või töötamine osalise tööajaga. Asjaolu, et Prantsusmaa õigusaktides, mis kehtisid põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise ajal,(41) ei olnud nähtud ette tööaja lühendamise võimalust, võis siiski anda samasuguse õigusmõju nagu töö täielik katkestamine, ei muuda iseenesest nende isikute olukorda, kes pidid võtma sünnituspuhkuse, võrreldavaks nende olukorraga, kelle puhul on kutsetegevuse katkestamine perekondlikel põhjustel nende oma valik.

48. Minu arvates on mõju väga erinev sõltuvalt sellest, kas töötaja puudub töölt täielikult, nagu see on sünnitus‑, lapsendamis‑ või lapsehoolduspuhkuse korral – mis võib aeglustada või isegi peatada asjaomase vanema karjääri – või muude tööaja korraldamise viiside vormis, näiteks töötamine osalise tööajaga, mis toob kaasa ainult eemalviibimise piiratud ulatuses, millega tööandjal on seega kergem toime tulla, kui ta peab asjaomase töötaja asendama ja tema tööülesanded ümber korraldama. Euroopa Kohus leidis õigusega, et rasedus ja emadus võivad tõesti asetada naised nende tööalases karjääris ebasoodsasse olukorda.(42)

49. Siseriiklikul seadusandjal on minu arvates ulatuslik kaalutlusruum,(43) mis puudutab asjaomase lapsevanema minimaalset pühendumist lapse kasvatamisele, kui ta taotleb selle eest pensionilisa, teades, et see kujutab endast täiendavat pensioniõigust, milleks ei ole asjaomane töötaja teinud makseid vastavalt maksete tegemise normaalsele korrale.

50. Kas näiteks selleks, et seda õigust kohaldataks, piisab tööaja vähendamisest 10% võrra või ainult kahenädalasest lapsehoolduspuhkusest? Minu meelest ei ole need kaks juhtumit kaugeltki samaväärsed sunnitud kahekuulise töötamise katkestamisega sünnituspuhkuse tõttu, sest need ei too kaasa võrreldavat karjääri ohverdamist ning on igal juhul täiesti ebaproportsionaalsed võrreldes makstava hüvitisega, mis võrdub ühe täiendava tööaastaga, mis lisatakse vanaduspensioni arvestusse.

51. Olgu kuidas on, aga ma arvan, et otsus, kas ja missugusel määral õigustavad tegevuse katkestused või tööaja vähendamised soodustuse tegemist pensioniõiguste osas, on ennekõike poliitiline hinnang, isegi kui eksisteerivad õiguslikud piirid. Selles osas võivad olla määravad sotsiaalpoliitilised kaalutlused, näiteks soov mitte heidutada naissoost töötajaid emaks saamast. Ei ole seega võimalik valida puhtalt mehaanilist lähenemist naiste ja meeste olukordade võrreldavusele töö saamise ja töötamise osas.

C. Kaudse diskrimineerimise võimalik põhjendatus

52. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaudne diskrimineerimine, mida võib tekitada kõnesolevates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud pensionilisa, võib olla õigustatud kokkuleppe sotsiaalpoliitika kohta artikli 6 lõike 3 seisukohast, milles on nähtud ette, et see artikkel ei saa takistada liikmesriiki „säilitamast või võtmast meetmeid, millega nähakse ette konkreetsed soodustused eesmärgiga kergendada naistel kutsetegevusega tegelemist või ennetada ebasoodsaid asjaolusid nende tööalases karjääris või hüvitada need”.

53. Ma rõhutan, et Amsterdami lepingu jõustumise tulemusena 1. mail 1999 lisati need õigusnormid EÜ artikli 141 lõikesse 4, mis ongi tegelikult ratione temporis asjakohane õigusnorm, kui hinnatakse kõnesoleva siseriikliku meetme vastavust ühenduse õigusele, nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin.

54. Arvestades, et ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt, ja et sel juhul on see teise võimalusena esitatud küsimus eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul esemetu, leian, et teist eelotsuse küsimust ei ole vaja sellele vastamise eesmärgil analüüsida.

55. Ma sooviksin siiski teha selles küsimuses mõned märkused, et hõlmata võimalus, et Euroopa Kohus ei järgi ettepanekut, mille ma tegin esimesele küsimusele vastamiseks.

56. Sel juhul on minu arvates vaja vastata teisele küsimusele, võttes sama seisukoha nagu Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar küsimuses, mis oli samasugune nagu siin esitatu ja käsitles Prantsusmaa ametnike vanaduspensioniskeemi. Viidatud kohtuotsuses sedastati, et pensionide seadustiku artikli L. 12 punkti b tookord kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud pensionilisa meedet ei saa pidada positiivseks meetmeks, mis võib aidata naistel tegutseda kutsealal võrdselt meestega, kokkuleppe sotsiaalpoliitika kohta artikli 6 lõike 3 tähenduses, sest meetme puhul piirdutakse sellega, et emadele makstakse pensionileminekul pensionilisa staaži eest sama skeemi kohaselt nagu meestele, leevendamata probleeme, mida nad võivad kohata oma tööalases karjääris.(44)

57. Samadel põhjustel ei saa käesoleval juhul seadusega nr 2003‑775 ja dekreediga nr 2003‑1305 ette nähtud pensionilisa olla EÜ artikli 141 lõike 4 alusel õigustatud. See vastus tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Griesmar, mille tegi suurkojale vastav kohtukoosseis. Niisugust pööret kohtupraktikas võibki aga teha samaväärne koosseis.

58. Öeldu põhjal on valitud lähenemine minu arvates vaieldav. Euroopa Kohus valis „tööalases karjääris” asjakohaste ühenduse õigusnormide tähenduses kohatavate ebasoodsate asjaolude kitsa kontseptsiooni, välistades, et neid võiks hüvitada viisil, mis on seotud pensionileminekuga, st siis, kui asjaomased ametnikud on töötamise lõpetanud. See viib selleni, et liikmesriikidele luuakse kohustus „halvata” naiste ja meeste vahel valitsev majanduslik ebavõrdsus, sealhulgas nende pensioni ajal, nagu Prantsusmaa valitsus käesolevas kohtuasjas peetud kohtuistungil rõhutas,(45) mis näib mulle diskrimineerimise keelu põhimõttega halvasti kokku sobivat.

59. Selle kohtupraktika loogika ei tundu mulle õige, sest kõik diskrimineerimise keelu põhimõtte kohaldamised kutsealaste kindlustusskeemide osas põhinevad ideel, et samaväärse töö eest peab saama samaväärset tasu. Ma märgin, et vanaduspension on mõistagi töötasu, kuid moodustab osa tasust, mis on lükatud edasi kutsetegevuse lõpuni. Naised on aga selles osas ebasoodsas olukorras, sest rasedus ja emadus pidurdavad nende tööalase karjääri arengut, nagu Euroopa Kohus on tõdenud.(46) Arvestades, et meetmed, mis on liikmesriikide käsutuses selleks, et hüvitada ebasoodsad asjaolud, millega naised oma vanemlike kohustuste täitmise tõttu oma karjääri jooksul kokku puutuvad, näivad mulle kas välistatud (nagu see on rasedusega seotud lisatasudega, mis kujutavad endast otsest soolist diskrimineerimist) või väga piiratud (nagu näeb ette eespool viidatud kohtuotsus Kalanke, mis käsitleb nn „positiivset” diskrimineerimist eesmärgiga soodustada naiste tõusmist karjääriredelil), näib see, kui antakse täiendav pensioniõigus, mulle sageli ainus võimalus hoida ära, et ebavõrdsus jätkub ka pärast pensionileminekut.

D. Kõnesolevate siseriiklike õigusnormide vastavus direktiivile 79/7

60. Oma kolmandas küsimuses soovib siseriiklik kohus teada, kas direktiivi 79/7 sätteid tuleb tõlgendada nii, et need takistavad säilitada niisuguseid siseriiklikke õigusnorme, millega on tegemist põhikohtuasjas.

61. C. Amédée, Prantsusmaa valitsus ja komisjon avaldasid selles küsimuses sama arvamust, st nad leiavad, et direktiiv 79/7 ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Nagu ma juba käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, pooldan ka mina seda seisukohta.

62. Direktiiv 79/7, mis käsitleb meeste ja naiste võrdsust sotsiaalkindlustuse valdkonnas, hõlmab hüvitisi, mida makstakse seaduslike kaitseskeemide raames(47) − kategooria, mida tavaliselt nimetatakse „esimeseks sambaks”.(48) Seevastu põhikohtuasi puudutab pensioni, mida saadakse Prantsusmaa ametnike pensioniskeemi raames, mis kuulub kutsealaste skeemide hulka − nagu Euroopa Kohus on juba leidnud(49) − mis vastab „teisele sambale”. Asjaomase isiku pensionile minemise ajal, st 2003. aasta detsembris, reguleeris niisuguseid kutsealaseid vanaduspensione direktiiv 86/378 (muudetud direktiiviga 96/97), kusjuures olgu täpsustatud, et alates 2009. aasta 15. augustist on neid direktiive muudetud direktiiviga 2006/54.

63. Kuna direktiiv 79/7 ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatav ratione materiae, arvan seega, et kolmandale eelotsuse küsimusele ei ole vaja vastata.

E. Kõnesolevate siseriiklike õigusnormide ühenduse õigusega võimaliku kokkusobimatuse tagajärjed

64. Eelotsusetaotluse esitanud kohus seab oma neljandas eelotsuse küsimuses toodud taotluse sõltuvusse kolmest tingimusest: vastus esimesele küsimusele peab olema jaatav ning vastused teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele peavad olema eitavad. Konkreetselt tähendab see seda, et Euroopa Kohus peab otsustama, et kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid tekitavad esmase ühenduse õiguse kohaselt esiteks kaudse diskrimineerimise, ilma et see oleks teiseks õigustatud, kuid ilma, et teisene ühenduse õigus takistaks neid õigusnorme säilitada.

65. Sisuliselt küsib ta, missugused õiguslikud tagajärjed peavad kaasnema sellega, kui pensionide seadustiku artikli L. 12 punktis b ja artiklis R. 13 ette nähtud pensionilisa laste kasvatamise eest on ühenduse õigusega vastuolus. Ta küsib, kas nii kaua, kuni Prantsusmaa seadusandja ei ole võtnud meetmeid oletatava kaudse diskrimineerimise kaotamiseks, tähendab niisugune vastuolu ainult seda, et nendest õigusnormidest tulenev diskrimineerimine tuleb meessoost ametnike puhul, kes on ebasoodsas olukorras, kõrvaldada või takistab see asjaomase pensionilisa maksmist nii mees‑ kui naissoost ametnikele.

66. Arvestades seisukohta, mille ma soovitan Euroopa Kohtul võtta teistes eelotsuse küsimustes, nimelt eitavat vastust esimesele küsimusele, sellest tulenevat otsuse tegemise vajaduse äralangemist teise küsimuse osas ja eseme puudumise tuvastamist kolmanda küsimuse puhul, arvan, et käesolevale küsimusele ei ole vaja vastata, sest need kolm tingimust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sõnaselgelt eeltingimusteks, ei ole minu arvates täidetud.

67. Ma meenutan siiski, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et eeldusel, et leiab kinnitust liidu õigusega vastuolus oleva diskrimineerimise olemasolu, peavad siseriiklikud ametiasutused nii kaua, kui ei ole läbi viidud siseriikliku õiguse reformi, mille eesmärk on see ebavõrdne kohtlemine kõrvaldada, võtma üldisi või erimeetmeid, mis tagavad liidu õiguse järgimise. Nagu märkisid C. Amédée ja komisjon, on asjaomased ametiasutused, kes on tööandjad, siis kohustatud tegema automaatselt ebasoodsas olukorras olevale isikute kategooriale, kelleks on käesoleval juhul meessoost ametnikud, samu soodustusi tasustamise osas, nagu saavad soodsas olukorras olevasse kategooriasse kuuluvad isikud, st käesoleval juhul naissoost ametnikud. Euroopa Kohus on ka korduvalt leidnud, et siseriiklik kohus on kohustatud omalt poolt kõrvaldama siseriiklikud õigusnormid, mis on ühenduse õiguskorras diskrimineerivad − ilma et eelnevalt tuleks paluda siseriiklikul seadusandjal need kõrvaldada või seda kõrvaldamist oodata – ning kohaldada ebasoodsas olukorras rühma suhtes sama skeemi, mida kohaldatakse teiste töötajate suhtes. Selline kohustus on siseriiklikul kohtul olenemata sellest, kas siseriiklikus õiguses on olemas normid, mis talle selleks pädevuse annavad.(50)

68. Kui selgub, et Euroopa Kohus leiab, et tegemist on kaudse diskrimineerimisega, peab ta andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik juhised, mida on vaja, et viimane saaks teha otsuse küsimustes, millisel konkreetsel viisil ja kui kauaks peab meesoost töötaja olema oma lapse kasvatamisele pühendumiseks oma kutsetegevust muutnud, et see õigustaks talle pensionilisa maksmist. Eelkõige tõstatab komisjon küsimuse – millele Euroopa Kohus peab sel juhul vastama –, kas niisugune töötamise vähemalt kaheks kuuks täieliku katkestamise tingimus, nagu on nähtud ette pensionide seadustiku artiklis R. 13, on liiga piirav, eriti meeste suhtes, ning seda ei peaks niisiis kohaldama, sest see välistab nimetatud pensionilisa maksmise isadele, kes pühendusid oma laste kasvatamisele mingis muus vormis kui karjääri katkestamine, eelkõige nii, et asusid tööle osalise tööajaga.

V. Ettepanek

69. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal administratif de Saint‑Denis de la Réunioni eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1. Niisuguseid siseriiklikke õigusnorme, millega on tegemist põhikohtuasjas ning mille kohaselt peab lapse kasvatamisega seotud staažilisa saamiseks kutsetegevus olema katkestatud vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks, ei saa pidada õigusnormideks, mis tekitavad EÜ artikli 141 seisukohast kaudse diskrimineerimise, ainuüksi sellepärast, et vanaduspensioni arvutamisel saab seda rohkem naisi kui mehi tänu bioloogiliste emade sünnituspuhkusele, mis on seaduse kohadelt nii kohustuslik kui ka tasustatav.

2. Esimesele eelotsuse küsimusele antud eitavat vastust arvesse võttes ei ole teisele ja neljandale eelotsuse küsimusele tegelikult vaja vastata.

3. Kolmas eelotsuse küsimus, mis käsitleb nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas sätteid, on esemetu ja sellele ei ole seega vaja vastata.

(1) .

(2) − Eelotsusetaotlus käsitleb „[EL] artiklit 157, mis on endine [EÜ] artikkel 141”. Tegemist on ilmselgelt hooletusveaga, sest EÜ asutamisleping ei sisalda artiklit numbriga 157 ning EÜ artikkel 141, mis käsitleb mees‑ ja naissoost töötajate võrdse tasustamise põhimõtet, asendati tegelikult ELTL artikliga 157.

(3) − Kokkulepe sotsiaalpoliitika kohta, mille sõlmisid Euroopa Ühenduse liikmesriigid peale Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi (EÜT 1992, C 191, lk 91) ja mis on lisatud EL lepingule lisatud protokollile sotsiaalpoliitika kohta (edaspidi „kokkulepe sotsiaalpoliitika kohta”).

(4) − EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215.

(5) − Ainult selle artikli lõige 3 erineb ELTL artikli 157 lõikest 3, sest selles on nähtud ette veel teistsuguseidki kordi meetmete vastuvõtmiseks, mille eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamine seoses töö saamise ja töötamisega.

(6) − EÜT L 225, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 327.

(7)  – Nõukogu 20. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/97/EÜ, millega muudetakse direktiivi 86/378/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides (EÜT 1997, L 46, lk 20; ELT eriväljaanne 06/02, lk 311).

(8) − 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑366/99 (EKL 2001, lk I‑9383).

(9) − Accoyer, B., Rapport à l’Assemblée nationale n° 898 sur le projet de loi portant réforme des retraites , 1. köide 1, 2. osa, juuni 2003, eriti lk 77 jj.

(10) − JORF  nr 193, 22.8.2003, lk 14310. See seadus jõustus 1. jaanuaril 2004, kuid selle artikli 48 II lõikes on täpsustatud, et „[p]ensionide seadustiku artikli L. 12 punkti b niisugusena, nagu seda on muudetud [artikli 48] I lõike punkti 2 redaktsiooniga, kohaldatakse pensionide suhtes, mida makstakse alates 28. maist 2003”.

(11) − Dekreet, mis anti seaduse nr 2003‑775 kohaldamiseks ( JORF  nr 301, 30.12.2003, lk 22473). See dekreet jõustus nagu see seaduski 1. jaanuaril 2004. Mulle näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ja pooled eeldavad, et dekreeti kohaldatakse pensionide suhtes, mida maksti enne seda kuupäeva, kuid pärast seaduse tagasiulatuva jõu lähtekuupäeva, milleks on vastavalt selle seaduse artikli 48 II lõikele 28. mai 2003.

(12) − Vt eespool 2. joonealune märkus.

(13) − Ma märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuste hüpoteetilisus või mitte sõltub vastusest, mille Euroopa Kohus võib anda sisulises küsimuses, milline peab olema lapsevanema laste kasvatamisele pühendumise aste, mis annab õiguse saada kõne all olevate siseriiklike õigusnormide alusel pensionilisa.

(14) − Eelkõige 15. juuni 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjas C‑422/93−C‑424/93: Zabala Erasun jt (EKL 1995, lk I‑1567, punkt 29) ja 11. s eptembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero (EKL 2003, lk I‑8679, punkt 40), samuti nendes kohtuotsustes viidatud kohtupraktika.

(15) − Protokoll (nr 17) EÜ artikli 141 kohta, mis pärineb 1992. aastast ja millele vastab protokoll (nr 33) ELTL artikli 157 kohta.

(16) − 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑262/88: Barber (EKL 1990, lk I‑1889).

(17) − Vt kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Griesmar, ettepaneku punktid 41 ja 42, milles on mainitud komisjoni arvamust selles osas.

(18) − Vt analoogia alusel 10. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑147/08: Römer (EKL 2011, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 66), samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT L 284, lk 1), artiklid 44 ja 94.

(19) − Määratlus, mis on toodud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivis 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (ELT L 204, lk 23) artikli 2 lõike 1 punktis b.

(20) − Eespool viidatud kohtuotsus Griesmar (punkt 38).

(21) − Vt eelkõige 7. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑217/91: Hispaania vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑3923, punkt 37) ja 1. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑236/09: Association belge des Consommateurs Test‑Achats jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 28).

(22) − 16. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑218/98: Abdoulaye jt (EKL 1999, lk I‑5723, punkt 16).

(23) − Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (kümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT L 348, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 110).

(24) − ILO kolm konventsiooni emaduse kaitse kohta (1919. aasta konventsioon nr 3, 1952. aasta konventsioon nr 103 ja 2000. aasta konventsioon nr 183) näevad ette kohustusliku kuuekuulise puhkuse pärast lapse sündi, mille jooksul ei ole emal õigus tööle tagasi tulla. Sellega püütakse takistada seda, et tööandja sunnib teda taas tööle asuma, mis võib kahjustada tema enda ja lapse tervist. See põhimõte on ILO normidega tagatud kaitse üks peamisi koostisosi. Vt Rahvusvaheline Tööbüroo, La maternité au travail, Une revue de la législation national e, BIT, Genf, 2. trükk, 2010, lk 13; dokument on kättesaadav ka inglise ja hispaania keeles.

(25) − 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑116/06: Kiiski (EKL 2007, lk I‑7643, punkt 49).

(26) − 27. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑411/06: Boyle jt (EKL 1998, lk I‑6401, punkt 41); eespool viidatud kohtuotsus Kiiski (punkt 46) ja 30. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑104/09: Roca Álvarez (EKL 2010, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 27) ja nendes kohtuotsustes viidatud kohtupraktika.

(27) − Vt selle direktiivi põhjendus 17 ning artiklid 8 ja 11 .

(28) − 8.septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑191/03: McKenna (EKL 2005, lk I‑7631, punktid 42 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

(29) − Eespool viidatud kohtuotsuses Abdoulaye jt (punkt 19) on toodud mitu näidet nendest ebasoodsatest asjaoludest. Euroopa Kohus meenutab korrapäraselt, et rasedus ja emadus asetavad tegelikult naised nende tööelus ebasoodsasse olukorda: vt eelkõige 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 184/83: Hofmann (EKL 1984, lk 3047, punkt 27) ning 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑450/93: Kalanke (EKL 1995, lk I‑3051, punkt 18 jj).

(30) − Nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiiv 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (EÜT L 145, lk 4; ELT eriväljaanne 05/02, lk 285).

(31) − Seda pädevuse üleandmist on meenutatud eespool viidatud kohtuotsuses Kiiski (punktid 35 ja 36).

(32) − St laps, kelle puhul on vanemlikud õigused ja kohustused delegeeritud pensionisaajale või tema abikaasale, laps, kelle hooldamine on usaldatud pensionisaajale või tema abikaasale, millega kaasneb lapse tegelik ja pidev isikuhooldusõigus, või kelle on võtnud oma peresse pensionisaaja või tema abikaasa, kes on võtnud enda peale ka selle lapse tegeliku ja pideva isikuhooldusõiguse.

(33) − Vt eespool viidatud kohtuotsused Abdoulaye jt (punktid 20 ja 22) ning Griesmar (punkt 41).

(34) − Ma meenutan, et ei ILO konventsioonid ega liidu õigus ei kohusta liikmesriike ette nägema tasustatavat lapsehoolduspuhkust. Erinevuse kohta sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse vahel, eelkõige, mis puudutab esimese kohustuslikkust, vt 8. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑220/02: Österreichischer Gewerkschaftsbund (EKL 2004, lk I‑5907, punkt 60).

(35) – Vt aruanne Assemblée Nationale’ile (Rahvuskogu) nr 898 seaduse eelnõu kohta, mis käsitleb pensionide reformi, op. cit. , lk 85 jj.

(36) − Eespool viidatud kohtuotsus Griesmar (punkt 46 jj).

(37) − Eespool viidatud kohtuotsus Roca Álvarez (punktid 28−31).

(38) − Eespool viidatud kohtuotsus Griesmar (punkt 67).

(39) − Meeste ja naiste rollide traditsioonilise jaotuse kohta vanemlike kohustuste täitmisel vt eespool viidatud kohtuotsus Roca Álvarez (punkt 36).

(40) − Rahvusvahelise Tööbüroo uuring näitab, et ILO emaduse kaitset käsitlevate siseriiklike õigusaktide andmebaasi kohaselt, milles on esindatud 167 riiki, võtavad mehed palju harvemini lapsehoolduspuhkuse kui naised ( op. cit., lk 59). Tööaja lühendamise osas meenutas komisjon, et Eurostati statistikast 2009. aasta kohta ilmneb, et Prantsusmaal töötab 30% naisi osalise tööajaga, samal ajal kui meestest töötab osalise tööajaga 6%.

(41) − Nagu ilmneb kohtutoimikust, laiendati Prantsuse Vabariigi vastu 2004. aastal algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse tulemusena nende tingimuste kohaldamist, mis peavad olema pensionilisa saamiseks täidetud, nii et tegevuse vähendamist käsitati samamoodi nagu tegevuse katkestamisi (vt 9. novembri 2010. aasta seadus nr 2010‑1330 portant réforme des retraites, JORF nr 261, 10.11.2010, lk 20034, ja 30. detsembri 2010. aasta rakendusdekreet nr 2010‑1741, JORF nr 303, 31.12.2010, tekstilehekülg nr 94).

(42) − Vt eespool viidatud kohtuotsused Hofmann, Kalanke ning Abdoulaye jt.

(43) − Vt analoogia alusel 20. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑123/10: Brachner (EKL 2011, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

(44) − Eespool viidatud kohtuotsus Griesmar (punktid 60−67).

(45) − Prantsuse Vabariigi esindaja märkis, et Prantsusmaa territooriumil on statistiliselt palju rohkem naissoost ametnikke kui mehi, kes katkestavad töötamise kas lapse sünni või tema kasvatamise tõttu, ning et seetõttu on nende pensionid keskmiselt 10−20% madalamad kui meestel.

(46) − Vt eespool viidatud kohtuotsused Hofmann, Kalanke ning Abdoulaye jt.

(47) − Vt selle direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 3.

(48) − Vt näiteks minu ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Römer, punktid 58 ja 59.

(49) − Eespool viidatud kohtuotsus Griesmar (punktid 25 jj) ning 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑206/00: Mouflin (EKL 2001, lk I‑10201, punkt 23).

(50) − Vt eelkõige 28. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑28/93: van den Akker (EKL 1994, lk I‑4527, punkt 16 jj), 21. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑231/06−C‑233/06: Jonkman jt (EKL 2007, lk I‑5149, punkt 39 jj) ja 22. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑399/09: Landtová (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 51) ning nendes kohtuotsustes viidatud kohtupraktika.