I.

Sissejuhatus

1.

Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul tõlgendada rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi teatud tahke. ( 2 ) Eelkõige on Euroopa Kohtul võimalus täpsustada, mida mõistetakse kõnealuses direktiivis mõiste „etniline päritolu“ all, ning piiritleda otsese ja kaudse diskrimineerimise mõisteid.

2.

Käesolev eelotsusetaotlus tuleneb mitmest Taani riigisisestes kohtutes peetavast vaidlusest seoses riigisiseste õigusaktidega, mis nõuavad arengukavade vastuvõtmist munitsipaalelamuüksuste jaoks teatud elamurajoonides, mida nimetatakse „paralleelühiskondadeks“ (varem „getod“) ja mida nimetatakse selliselt seetõttu, et nende piirkondade elanikkonna enamus on „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“. Euroopa Kohtu otsus käesolevas kohtuajas on otsustav ka mitme teise Taani kohtutes menetluses oleva kohtuasja jaoks. ( 3 )

II.

Taustteave, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

A.

Asjassepuutuv Taani õigus

3.

Taani Kuningriik täiendas 2010. aastal seadust munitsipaaleluasemete kohta (Almenboligloven) §‑ga 61a. ( 4 ) Seda seadust on hiljem kahel korral uuesti muudetud, esiteks 2018. aastal, mil kehtestati käesolevas kohtuasjas kõne all olev kord, ja seejärel 2021. aastal, mil kehtestati teatud (peamiselt terminoloogilised) muudatused (edaspidi „munitsipaaleluasemete seadus“). Termin „geto“ asendati terminiga „paralleelühiskond“ ja varasem termin „väga probleemne getopiirkond“ asendati terminiga „ümberkujundatav piirkond“.

4.

Põhikohtuasja vaidluse jaoks asjasse puutuvad olulised sätted on munitsipaaleluasemete seaduse §‑d 61a, 168a ja 168b.

5.

Paragrahvis 61a määratletakse kolm liiki munitsipaaleluasemete piirkondi.

6.

Esiteks: „haavatav elamupiirkond“ on piirkond, mis vastab vähemalt kahele järgmisest neljast tingimusest („sotsiaalmajanduslikud tingimused“):

7.

Teiseks, „paralleelühiskond“ (varem „geto“) on piirkond, mis sarnaselt „haavatavale elamupiirkonnale“ vastab kahele neljast sotsiaalmajanduslikust tingimusest, kuid kus lisaks sellele on üle 50% elanikest „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“. ( 6 )

8.

Kolmandaks, „ümberkujundatav piirkond“ (varem „väga probleemne getopiirkond“) on piirkond, mis on vastanud paralleelühiskonna tingimustele viimase viie aasta vältel. ( 7 )

9.

Pädev ministeerium avaldab nende erinevate elamupiirkondade loetelu iga aasta 1. detsembril. ( 8 )

10.

Mõisteid „lääneriikide“ ja „muude kui lääneriikide“ ei ole munitsipaaleluasemete seaduses määratletud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab aga sellele, et need terminid võeti üle Taani statistikaametilt (Danmarks Statistik), kes on neid kasutanud statistilistel eesmärkidel. Niisiis:

11.

Lisaks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „sisserändaja“ on isik, kes on sündinud välismaal ja kelle kumbki vanematest ei ole sündinud Taanis või on Taani kodanik. „Järeltulija“ on isik, kes on sündinud Taanis, kuid kelle kumbki vanematest ei ole Taani kodanik ega sündinud Taanis, või kelle vanemad, isegi kui nad sündisid Taanis ja omandasid Taani kodakondsuse, säilitasid ka oma välisriigi kodakondsuse.

12.

Seoses piirkondadega, mida määratletakse „ümberkujundatavate piirkondadena“, nõuab munitsipaaleluasemete seadus teatud meetmete võtmist. Selle seaduse § 168a lõikes 1 on sätestatud, et munitsipaalelamuühistud, millele kuuluvad sellised elamupiirkonnad, peavad koos kohaliku omavalitsusega koostama arengukava. Social-, Bolig- og Ældreministeriet (sotsiaal-, elamumajandus- ja eakate ministeerium, Taani) peab arengukava heaks kiitma.

13.

Munitsipaaleluasemete seaduse § 168b lõike 1 kohaselt peavad sotsiaaleluasemeid haldav ühistu ja kohalik omavalitsus määrama arengukavas kindlaks, kuidas vähendatakse munitsipaaleluasemete osakaalu ümberkujundatavas piirkonnas 1. jaanuariks 2030 maksimaalselt 40%‑ni eluasemete koguarvust.

14.

Selle eesmärgi saavutamiseks võib arengukavas muu hulgas ette näha kinnistute müüki eraarendajatele või nende lammutamist või perede eluasemete ümberehitamist noortele mõeldud eluasemeteks. Sel juhul tuleb varasemate üürnike üürilepingud lõpetada. Munitsipaaleluasemete seaduses on sätestatud, et kohalik omavalitsus on kohustatud leidma sellistele üürnikele uue eluaseme ja katma nende kulud.

B.

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

15.

Põhikohtuasjad puudutavad kahte erinevat ümberkujundatavat piirkonda: Ringparkeni, mis kuulub Slagelse omavalitsusüksuse alla, ja Mjølnerparken, mis asub Kopenhaagenis (Taani).

16.

Ringparken kuulub elamuühingule Slagelse Almennyttige Boligselskab („SAB“). ( 9 ) See nimetati alates 1. detsembrist 2018 „väga probleemseks getopiirkonnaks“ (nüüd „ümberkujundatav piirkond“), sest see elamupiirkond vastas kõigile neljale sotsiaalmajanduslikule tingimusele ja lisaks kuulus 55,6% selle elanikest kategooriasse „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“.

17.

Selle piirkonna arengukava alusel lõpetas SAB 17. veebruaril 2020 Schackenborgvænges 17 üürilepingut. ( 10 ) Lepingud lõpetati heakskiidetud kriteeriumide kohaselt ja esitatud teabe järgi ei valitud üürnikke, kelle üürilepingud lõpetati, selle alusel, kas nad on „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad või nende järeltulijad“. ( 11 ) Neile üürnikele pakuti uut püsivat eluaset. ( 12 )

18.

Esimesed neli kohtuasja puudutavad viit üürnikku, kes vaidlevad vastu oma üürilepingu lõpetamisele. Seetõttu alustas SAB menetlust pädevas riigisiseses kohtus, et kohus tuvastaks, et need üürnikud peavad tunnistama, et nende üürilepingute lõpetamine on õiguspärane. ( 13 )

19.

Viies kohtuasi puudutab Mjølnerparkeni ümberkujundatavat piirkonda Kopenhaagenis, mida haldab elamuühistu Bo-Vita. ( 14 )

20.

Mjølnerparken nimetati 1. detsembril 2018 „väga probleemseks getopiirkonnaks“ (nüüd „ümberkujundatav piirkond“), sest see elamupiirkond vastas kolmele neljast sotsiaalmajanduslikust tingimusest ja seetõttu, et 80% selle elanikest kuulus kategooriasse „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“. ( 15 )

21.

Selle põhjal koostas Bo-Vita 8. mail 2019 arengukava, mille pädev ministeerium 10. septembril 2019 heaks kiitis. Kava hõlmas teatud korterelamute müümist. Sellest tulenevalt pidi see ühistu lõpetama üürnike üürilepingud, kellele pakuti uut eluaset.

22.

Mjølnerparkeni 11 elanikku esitas 27. mail 2020 hagi pädeva ministeeriumi vastu, väites, et Mjølnerparkeni arengukava heakskiitmine ministeeriumi poolt on kehtetu muu hulgas seetõttu, et kava põhineb munitsipaaleluasemete seaduse § 61a lõikel 4. Ministeerium palus jätta hagi rahuldamata.

23.

Nimetatud viis kohtuasja on esitatud esimeses astmes läbivaatamiseks Østre Landsretile (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani), sest leitakse, et need tõstatavad põhimõttelisi küsimusi.

24.

Nimetatud kohus kahtleb selles, kas riigisisesed õigusaktid on kooskõlas rassilise võrdõiguslikkuse direktiiviga.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selle kohtuasja tausta selgitades sellele, et enne 2018. aasta muudatusi oli Taani valitsus koostanud strateegia pealkirjaga „Ét Danmark uden parallelsamfund – Ingen ghettoer i 2030“ („Taani ilma paralleelühiskondadeta – mitte ühtegi getot aastaks 2030“), ( 16 ) milles rõhutati soovi sidusa Taani järele, „kus ei ole paralleelühiskondi“ muu kui lääneriigi taustaga inimeste seas. Eelotsusetaotlusest tuleneb ka, et „paralleelühiskondade keskne probleem on mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate puudulik integreerumine“.

26.

Neil asjaoludel esitas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

C.

Käesoleva kohtuasja menetluse käik

27.

Euroopa Kohtule on kirjalikud seisukohad esitanud SAB, XM jt, BL – Danmarks Almene Boliger (BL – Taani munitsipaaleluasemed, „BL“), Institut for Menneskerettigheder (Taani Inimõiguste Instituut), ÜRO eriraportöörid T. Achiume ja B. Rajagopa, Taani valitsus, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon.

28.

30. septembri 2024. aasta kohtuistungil esitasid oma suulised seisukohad SAB, MV jt, XM jt, BL, Taani inimõiguste instituut, ÜRO eriraportöörid T. Achiume ja B. Rajagopa, Taani valitsus ja Euroopa Komisjon.

III.

Analüüs

A.

Käesoleva ettepaneku ülesehitus

29.

Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul tõlgendada rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi teatud tahke Taani munitsipaaleluasemete seadusest tulenevatel konkreetsetel asjaoludel.

30.

Nimetatud seadus kohustab munitsipaalelamuühistuid võtma kokkuleppel vastava kohaliku omavalitsusega vastu arengukavad, mille eesmärk on vähendada munitsipaalelamuüksuste arvu 40%‑ni piirkondades, mis on nimetatud ümberkujundatavateks piirkondadeks (või sama seaduse varasemas redaktsioonis väga probleemseteks getopiirkondadeks). Selliseid piirkondi eristab teistest võrdlemisi ebasoodsa sotsiaalmajandusliku olukorraga piirkondadest see, et neis elab üle 50% inimesi, keda kirjeldatakse kui „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevates vaidlustes asjasse puutuvas kahes ümberkujundatavas piirkonnas – Ringparkenis (Slagelses) ja Mjølnerparkenis (Kopenhaagenis) – lõpetati arengukavade tõttu munitsipaalelamuüksustes ühepoolselt mitu üürilepingut.

32.

Kas selliseid tagajärgi, mis tulenesid munitsipaaleluasemete seadusest, saab iseloomustada kui diskrimineerimist etnilise päritolu alusel, mis on vastuolus rassilise võrdõiguslikkuse direktiiviga?

33.

Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi eesmärk on kõrvaldada diskrimineerimine üksnes nendel kahel alusel: rass ja etniline päritolu; teisi keelatud aluseid reguleerivad teised liidu direktiivid. ( 17 )

34.

Seetõttu on see direktiiv kohaldatav üksnes siis, kui vahetegemine lääneriikidest ja mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate vahel põhineb „etnilise päritolu“ kriteeriumil. Kompaktsuse huvides viitan sellele vaheteole kui „lääneriikide/muude kui lääneriikide kriteeriumile“.

35.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku, mille kohaselt kuulub „lääneriikide/muude kui lääneriikide kriteerium“ tõepoolest mõiste „etniline päritolu“ kohaldamisalasse. Selle põhjal teen ettepaneku, mille kohaselt viib see järelduseni, et sellest põhjustatud diskrimineerimise puhul on tegemist otsese diskrimineerimisega. Minu analüüs on liigendatud järgmiselt.

36.

Jaotises C ja vastusena esimesele eelotsuse küsimusele näitan, miks tuleb lääneriikide/muude kui lääneriikide kriteeriumi mõista nii, et see põhineb etnilise päritolu kriteeriumil.

37.

Jaotises D ja vastusena teisele eelotsuse küsimusele väidan, et ebasoodne kohtlemine, mis tuleneb sellisel kriteeriumil põhinevatest asjasse puutuvatest õigusaktidest, on otsese diskrimineerimise juhtum. Selgitan, et see on nii hoolimata asjaolust, et nende isikute valik, kelle üürilepingud arengukavade alusel lõpetati, ei tuginenud lääneriikide/muude kui lääneriikide kriteeriumile. Juhul kui Euroopa Kohus ei peaks minu ettepanekuga nõustuma, esitan teise võimalusena argumente, mis põhinevad kaudsel diskrimineerimisel.

38.

Enne kui asun eespool nimetatud küsimusi analüüsima, käsitlen jaotises B kahte sissejuhatavat küsimust, mis puudutavad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaldatavust käesoleva kohtuasja asjaoludele.

B.

Sissejuhatavad küsimused, mis puudutavad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaldamisala

1.

Millise rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti kohaldamisalas asub käesolev kohtuasi: e, f või h?

39.

Esimene sissejuhatav küsimus, mille esitas komisjon, puudutab seda, kas munitsipaaleluasemete seadus kuulub rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti e (sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustus ja tervishoid), punkti f (sotsiaaltoetused) või punkti h (avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavus, sealhulgas eluase) kohaldamisalasse.

40.

Komisjon leiab, et munitsipaaleluase kujutab endast sotsiaalset eelist ja seetõttu kuulub käesolev kohtuasi rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti f kohaldamisalasse.

41.

Võttes arvesse BL ja üürnike – kes esindasid kahe erineva munitsipaaleluaseme piirkondi – selgitusi, mida nad esitasid mõlema kohtuasja kohtuistungil, ning olles tutvunud Taani munitsipaaleluasemete süsteemi reeglitega, ( 18 ) olen seisukohal, et Taani munitsipaaleluase on teenus ja kuulub seega rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti h kohaldamisalasse.

42.

Munitsipaaleluasemed moodustavad 20% Taani eluasemete koguarvust ja pakuvad elamispinda umbes ühele miljonile inimesele. Perede munitsipaaleluasemeid ehitavad ja üürivad välja munitsipaalelamuühistud. Linna- ja maapiirkondades on peaaegu 700 sellist erineva suurusega ühistut. Tegemist on mittetulunduslike organisatsioonidega, mille eesmärk on pakkuda Taani elanikele taskukohast eluaset. Munitsipaaleluaseme saamisel ei ole sissetulekupiirangut ja kõik üle 15-aastased inimesed võivad lasta end (tasu eest) ootenimekirjadesse kanda. Eluaseme üür on turuhinnast madalam, kuna see on mõeldud üksnes selleks, et katta eluaseme haldamise kulusid, millele lisanduvad hoolduskulud. Üürnikud maksavad aga munitsipaaleluasemete kasutamise eest täies ulatuses üüri.

43.

Arvestades Taani munitsipaaleluasemete süsteemi nimetatud jooni olen arvamusel, et käesoleva kohtuasja asjaolud kuuluvad rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti h kohaldamisalasse, olles seotud „avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste osutamisega, sealhulgas eluasemega“.

44.

Sellist seisukohta toetab täiendavalt rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi seadusandlik kujunemislugu. Komisjoni algses ettepanekus oli viide „ligipääsule kaupadele ja teenustele ning kaupade ja teenuste osutamisele“, ilma et selles oleks sõnaselgelt nimetatud eluaset. ( 19 ) Mitu liikmesriiki vaidles vastu kaupade ja teenuste lisamisele kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse. Tasub meenutada, et teisi keelatud aluseid – usutunnistus või veendumused, puue, vanus ja seksuaalne sättumus – hõlmava paralleelselt vastu võetud võrdõiguslikkuse raamdirektiivi reguleerimisalasse kaupade ja teenuste osutamist ei lisatud. ( 20 ) Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kontekstis oli lahenduseks lisada „avalikkusele pakutavad“ kaubad ja teenused. Mis puudutab fraasi „sealhulgas eluase“ lisamist, siis selle sõnastuse pakkus välja Euroopa Parlament, ( 21 ) ja see lisati komisjoni muudetud ettepanekusse. ( 22 ) Pärast seda, kui saavutati kokkulepe „avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste“ lisamises rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi reguleerimisalasse, „ei olnud raskusi selle selgitamisega, et eluase kuulub samuti kaupade ja teenuste määratluse alla“. ( 23 )

2.

Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lause tähendus

45.

Teine sissejuhatav küsimus, mis esitati kohtuistungil, puudutab seda, kuidas tõlgendada rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 sissejuhatavat lauset, mis algab järgmiste sõnadega: „Ühendusele antud volituste piires kohaldatakse käesolevat direktiivi […]“. ( 24 )

46.

Konkreetsemalt: kuna käesolev kohtuasi puudutab riigisiseseid õigusakte, millega reguleeritakse munitsipaaleluasemeid, mis on poliitikavaldkond, mille puhul aluslepingud ei anna Euroopa Liidule reguleerimispädevust, tõstatab esitatud küsimus üldisema, konstitutsioonilise küsimuse selle kohta, kas rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi saab kohaldada sellisele poliitikale, ilma et see riivaks riigi pädevust.

47.

Sellega seoses on kõigepealt oluline märkida, et direktiivi artikli 3 lõike 1 sissejuhatav lause peegeldab ELTL artikli 19 sõnastust, mille puhul on tegemist õigusliku alusega, mis võimaldas selle direktiivi vastuvõtmist. ( 25 )

48.

See õiguslik alus annab Euroopa Liidu Nõukogule volitused võtta vastu õigusakte, et võidelda muu hulgas rassilisel või etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise vastu. Selliste õigusaktide puhul on nõutav nõukogu ühehäälne otsus ja parlamendi nõusolek. ELTL artikli 19 sissejuhatavas lauses on öeldud, et selline õigusakt võetakse vastu „ilma et see piiraks aluslepingute teiste sätete kohaldamist ja talle liidu poolt antud volituste piires“. ( 26 )

49.

Seda sätet võib vaadata liikmesriikide kui aluslepingute valitsejate reaktsioonina arvamusele 2/94, ( 27 ) milles Euroopa Kohus leidis, et EÜ asutamislepingu kohane Euroopa Ühendus ei saa ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga (EIÕK), kuna toonased aluslepingud ei andnud talle pädevust inimõiguste valdkonnas.

50.

Seega lisati aluslepingutesse ELTL artikkel 19 (tollane EÜ artikkel 13), et anda Euroopa Liidule pädevus, mis võimaldaks aktiivselt võidelda diskrimineerimise vastu.

51.

Selle horisontaalse pädevuse eesmärk ei olnud siiski laiendada valdkondi, mida Euroopa Liit sai juba reguleerida, vaid kehtestada „inimõigustealane pädevus“, mis annab Euroopa Liidule õiguse võidelda diskrimineerimise vastu aluslepingutes määratletud liidu õiguse reguleerimisala sees.

52.

Kui pidada silmas, et eluasemepoliitika ei kuulu aluslepingutega Euroopa Liidule antud pädevusse, kas see tähendab siis, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ei saa kohaldada riigisiseste õigusaktide suhtes, millega reguleeritakse munitsipaaleluasemeid?

53.

Minu arvates oleks ELTL artikli 19 ja rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 1 sissejuhatava lause selline tõlgendus liiga kitsas ja välistaks selle direktiivi kohaldamise, nagu ka teiste sarnast sõnastust sisaldavate liidu õigusaktide ( 28 ) kohaldamise paljude riigisiseste õigusaktide valdkondade suhtes.

54.

Nagu juba eespool selgitatud (vt käesoleva ettepaneku punkt 43 jj), on Taani munitsipaaleluase tasu eest pakutav teenus aluslepingute tähenduses. Sellisena kuulub munitsipaaleluase liidu õiguse kohaldamisalasse.

55.

Sellega seoses on väljakujunenud kohtupraktika, et isegi valdkondades, kus liikmesriikidel on reguleerimispädevus, piirab nende regulatiivseid valikuid liidu konstitutsiooniline ja seadusandlik raamistik. Näiteks hariduse valdkonnas, mis on samuti liikmesriikide pädevuses, leidis Euroopa Kohus, et kuigi liidu õigus ei piira seda liikmesriikide pädevust õpetuse sisu ja haridussüsteemi korralduse osas, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust. ( 29 )

56.

Samal viisil on liikmesriigil vabadus otsustada, kas ta kasutab munitsipaaleluasemete süsteemi või mitte, ning valida munitsipaaleluasemete vorm ja isikud, kellele seda võib pakkuda. Küll aga ei tohi munitsipaaleluasemeid reguleerivad õigusnormid, kui need juba on kehtestatud, olla diskrimineerivad alustel, mis on keelatud liidu diskrimineerimisvastase õigusega, mille kehtestamine on ELTL artikli 19 alusel Euroopa Liidu pädevuses. Seega piirab liidu õigus teatud määral valikuvõimalusi, mis liikmesriikidel on oma poliitika kujundamisel munitsipaaleluasemete valdkonnas – eelkõige ei saa nad kehtestada munitsipaaleluasemepoliitikat, mis oleks diskrimineeriv etnilise päritolu alusel. Sellise piirangu kehtestamisega ei omanda liit siiski pädevust munitsipaaleluasemete valdkonnas, st see ei saa eluasemepoliitikat asendada ega selle teatud liiki liikmesriikidele peale suruda.

57.

Seega, volitades Euroopa Liitu võitlema diskrimineerimise vastu „aluslepingutes määratletud liidu õiguse reguleerimisalas“, nõustuvad liikmesriigid sellega, et ühiselt kokkulepitud võrdõiguslikkuse poliitika seab piirangud ka nende regulatiivsetele valikutele eluasemepoliitika valdkonnas. Teisisõnu, kui Euroopa Liit kehtestas rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi, mis on kohaldatav eluasemele, tegutses ta talle ELTL artikliga 19 antud pädevuse piires ega omistanud endale uusi reguleerimisvolitusi.

58.

Sellest tuleneb, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on kohaldatav munitsipaaleluasemeid käsitlevate õigusaktide suhtes, kuigi liikmesriigid säilitavad oma pädevuse reguleerida munitsipaaleluasemeid oma jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil.

C.

„Etniline päritolu“ kui keelatud alus

59.

Eeltoodust tuleneb, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv keelab diskrimineerimise etnilise päritolu alusel munitsipaaleluasemete valdkonnas.

60.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vahetegu „lääneriikidest“ ja „muudest kui lääneriikidest“ pärit sisserändajate ja nende järeltulijate vahel on vahetegu, mis põhineb etnilisel päritolul selle direktiivi tähenduses.

61.

SAB väidab, et mõiste „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ ei põhine etnilisel päritolul, vaid kodakondsusel, mis on rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud.

62.

Ka Taani valitsus eitab, et see mõiste on seotud etnilise päritoluga, väites, et see mõiste on sedavõrd lai, et ei saa puudutada teatud etnilise päritoluga inimesi.

63.

Sellele vastupidi väidavad riigisisese kohtu menetluses olevate kohtuasjade menetlusosaliseks olevad kahe ümberkujundatava piirkonna üürnikud, Institut for Menneskerettigheder (Taani inimõiguste instituut), FN særlige rapportører (ÜRO eriraportöörid), Hispaania valitsus ning komisjon sisuliselt seda, et „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ rühm on eristatav oma etnilise päritolu alusel.

1.

Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi sõnastus, kontekst ja eesmärk

64.

Kõigepealt tuleb märkida, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi sõnastus ei sisalda mõiste „etniline päritolu“ määratlust ega viiteid sellele, kuidas seda tuleb mõista.

65.

Kuna legaaldefinitsioon puudub, siis on võimalik vaadata sõnade „etniline“, „etniline kuuluvus“ või „etniline päritolu“ tavatähendust üldkeeles. ( 30 ) Kiire otsing kättesaadavates veebisõnastikes osutab sellele, et need terminid viitavad rühmale inimestele, keda ühendavad teatud ühised tunnused. Need tunnused on aga erinevate sõnastike määratlustes erinevad. ( 31 ) Sageli hõlmavad nad jagatud kultuuri, traditsioone, keelt, ajalugu, rassi või usutunnistust. Lisaks sellele on sõnastiku määratlustele sageli lisatud „jne“ või midagi sarnast, mis viitab sellele, et asjasse võivad puutuda ka muud tunnused. ( 32 )

66.

Mis puudutab konteksti, milles sõnu „etniline päritolu“ on kasutatud, siis võib märgata, et sellisel alusel diskrimineerimise keeldu käsitletakse selles õigusaktis, millega samal ajal reguleeritakse diskrimineerimise keelamist rassilise päritolu alusel. Kas see aitab mõista seda, mis on etniline päritolu?

67.

Mõlema termini kasutamine koos ja vaheldumisi näib peegeldavat seda, kuidas on muutunud arusaam seda liiki diskrimineerimise kohta. Teadlaste arvates näib, et mõiste „rassism“ sai alguse kriitikast varasemate teaduslike rassiteooriate vastu, mis püüdsid liigitada rahvastikku mitmeks bioloogiliselt eristuvaks „rassiks“. ( 33 )

68.

Liidu seadusandja väljendab rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis sõnaselgelt, et Euroopa Liit lükkab tagasi sellised teooriad, mis eeldavad erinevate inimrasside olemasolu. ( 34 ) Sellegipoolest kasutab ta jätkuvalt terminit „rass“, kuid erinevalt varasematest õigusaktidest ( 35 ) lisab termini „etniline päritolu“, võib-olla selleks, et rõhutada nende mõistete seotust pigem sotsiaalsete konstruktsioonidega kui mingite konkreetsete pärilike omadustega.

69.

Seetõttu tuleks rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis kasutatud mõistet „etniline päritolu“ tõlgendada koostoimes mõistega „rass“, nii et see viitab sotsiaalsele konstruktsioonile – konkreetses ühiskonnas valitsevale arusaamale, et teatud sotsiaalkultuuriliste tunnuste, näiteks keele, kirjanduse, muusika, tavade vms alusel on olemas rühm, mis on äratuntavalt erinev.

70.

Viimaks on rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi eesmärk kehtestada diskrimineerimise vastu võitlemise raamistik, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine. ELL artikli 2 kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõte üks liidu alusväärtustest. Kuna selle direktiiviga tagatakse seega ühte Euroopa Liidu alusväärtust, tuleb mõistele „etniline päritolu“ anda lai tähendus. ( 36 )

71.

Põhjenduses 12 on selgitatud, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi eesmärk on „[tagada] demokraatliku ja tolerantse ühiskonna [areng] […], mis lubaks ühiskonnaelus osaleda kõikidel isikutel sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust“.

72.

Lisaks sellele viitab mitu rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi põhjendust Euroopa Ülemkogu, nõukogu ja komisjoni algatustele „rassismi ja ksenofoobia“ vastu võitlemiseks. ( 37 ) Võitlus ksenofoobia vastu on seega sallivate ühiskondade ( 38 ) arengu osa ja mõistet „etniline päritolu“ tuleks selles direktiivis käsitleda sellise eesmärgi teenistuses olevana.

73.

Sellises kontekstis võib mõistet „etniline päritolu“ mõista nii, et see viitab isiku või isikute rühma tajumisele võõraste või välismaalastena. Sellisena võib „etnilise päritolu“ alusel toimuvat jagunemist mõista kui jagunemist „meie“ ja „nende“ vahel; eraldusjoon sõltub teatud füüsilistest ja sotsiaalkultuurilistest omadustest või vähemalt arusaamast, et nende omaduste osas esinevad erinevused.

74.

Etniliste erinevuste suhtes salliva ühiskonna areng tähendaks „nende“ võrdsete õiguste tunnustamist, hoolimata veendumusest või arusaamast, et „neil“ on teistsugused tunnused kui „meil“.

2.

Euroopa Kohtu asjasse puutuv praktika

a)

Kohtuotsused CHEZ ja Jyske Finans – „etnilise päritolu“ tegurid

75.

Euroopa Kohtu praktikas on mõistet „etniline päritolu“ tõlgendatud vähe. Kui ma ei eksi, on Euroopa Kohus selle termini tähendusega tegelenud vaid kahes kohtuasjas: CHEZ ja Jyske Finans. ( 39 )

76.

Olulisim kohtuasi etnilise diskrimineerimise valdkonnas on kohtuotsus CHEZ. See tekkis olukorras, kus Bulgaaria elektritarnija paigaldas elektriarvestid rohkem kui kuue meetri kõrgusele piirkonnas, kus elasid peamiselt roma päritolu inimesed, samas kui tavaline praktika oli paigutada need vähem kui kahe meetri kõrgusele. Euroopa Kohus leidis, et sellistel asjaoludel võib roma päritolu inimesi käsitada ühe etnilise rühmana. ( 40 )

77.

Sellise järelduseni jõudmiseks alustas Euroopa Kohus mõiste „etniline päritolu“ üldisemast arusaamast: „mõiste „etniline päritolu“, mis põhineb eeldusel, et rahvusrühmi iseloomustab eelkõige ühine kodakondsus, usk, keel, kultuuriline ja traditsiooniline päritolu ning elukeskkond, kohaldub ka romade kogukonnale.“ ( 41 )

78.

Määratlusest, millele tugineti kohtuotsuses CHEZ, ilmneb, et mõiste „etniline päritolu“ rühmitab isikuid mitme ühise tunnuse alusel, millest mõned on omaette keelatud diskrimineerimisalused (usutunnistus ja teatud tingimustel kodakondsus), mõned aga mitte (keel, kultuuriline ja traditsiooniline päritolu ning taust).

79.

Sarnaselt enne analüüsitud sõna „etniline“ tava- või sõnastikust tulenevale tähendusele ei ole kohtuotsuses CHEZ nimetatud tunnused ammendavalt loetletud (Euroopa Kohus kasutas sõna „eelkõige“) ega ole kõigi nende tingimuste täitmine vajalik selleks, et järeldada, et vahetegu tugineb etnilisele päritolule.

80.

On siiski üks tunnus, mille alusel inimesi sageli rühmitatakse, mida rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv aga ei hõlma – kodakondsus. ( 42 ) Siiski, nagu nähtub eespool tsiteeritud määratlusest kohtuotsuses CHEZ, ( 43 ) võib selle kindlakstegemisel, kas teatud jaotus põhineb „etnilise päritolu“ kriteeriumil, võtta arvesse isegi kodakondsust, kui see on üks ja mitte ainus tegur, millel erinev kohtlemine põhineb.

81.

Kohtuotsuses Jyske Finans kinnitas Euroopa Kohus, et kohtuotsusest CHEZ ilmnev etnilise päritolu tunnuste loetelu ei ole ammendav. Ta leidis, et ka sünniriik ( 44 ) võib olla üks kriteerium, mille alusel teha kindlaks isiku etniline päritolu, isegi kui kohtuotsuses CHEZ seda tunnust ei nimetatud. ( 45 ) Samal ajal leidis Euroopa Kohus aga ka seda, et isiku etnilist päritolu ei saa kindlaks teha üheainsa kriteeriumi alusel, vaid selle aluseks on terve hulk tegureid, millest mõned on subjektiivsed ja mõned objektiivsed. ( 46 ) Seetõttu võib juba isiku sünnikoht iseenesest viia järelduseni, et isikut koheldi erinevalt tema etnilise päritolu alusel, kuid sellest üksi ei piisa.

82.

Kuigi Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Jyske Finans, et etnilise päritolu tunnused võivad olla objektiivsed ja subjektiivsed, ei teinud ta selle kohta siiski rohkem täpsustusi. Kõik tunnused, mida Euroopa Kohus nimetas kohtuotsustes CHEZ ja Jyske Finans, on objektiivsed tunnused. Võib esineda ka subjektiivseid tunnuseid, mis aitavad kaasa etnilise päritolu mõistele, näiteks etnilisse rühma kuulumise tajumine, kuid neid nendes kohtuotsustes ei mainita. ( 47 ) Subjektiivsete tunnustega kehtestatakse „etnilised piirid“, mille tulemuseks on gruppi kuulumine või sellest välja jäämine. ( 48 ) Seega võib ühe etnilise rühma arusaam selle kohta, et teatud isikud ei kuulu sellesse rühma, viia järelduseni, et erinev kohtlemine on ajendatud etnilisest päritolust.

b)

Kohtuotsus Feryn – ebasoodsamalt koheldava rühma homogeensus

83.

Kohtuasjas CHEZ oli etniline rühm, millesse kuulumise alusel ebasoodsam kohtlemine toimus, konkreetne etniline rühm, mida tajuti homogeense rühmana. ( 49 )

84.

Käesolevas asjas ei koosne „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ rühm isikutest, keda seob objektiivselt sama ajalugu, kultuur, usutunnistus, keel, sünnikoht või nende subjektiivne taju samasse etnilisse rühma kuulumise kohta. „Mujalt kui lääneriikidest pärit inimesed“ on isikud, kes on Taani sisse rännanud mis tahes maailma riigist, välja arvatud riikidest, mida peetakse lääneriikideks. Nagu Taani valitsus viitas, on riigid, kust sellesse rühma kuuluvad isikud on pärit, koduks 88% maailma elanikkonnast.

85.

Tõepoolest, erinevalt romade kogukonnast Bulgaarias, mis kohtuotsuses CHEZ oli üks etniline rühm (või seda vähemalt tajuti selliselt), on „mujalt kui lääneriikidest pärit inimesed“ etniliselt mitmekesine rühm.

86.

See, mis seda rühma ühendab, ei ole aga „etnilist päritolu“ moodustavate tunnuste ühisosa; pigem on Taani seadusandja arusaam, et sellel rühmal ei ole neid tunnuseid, mis teisel rühmal, s.o „lääneriikidest pärit inimestel“. Niisiis moodustatakse see rühm, jättes „mujalt kui lääneriikidest pärit inimesed“ välja „lääneriikidest pärit inimeste“ rühmast.

87.

Minu arvates põhineb see Taani seadusandja vahetegu munitsipaaleluasemete seaduses arusaamal, mille kohaselt integreeruvad „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ Taani ühiskonda raskemini kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad. Isegi kui asjaolud seda ei toeta, kinnitas Taani valitsus seda arvamust käesolevas menetluses.

88.

Nagu komisjon täheldab, põhineb see seisukoht arusaamal, et lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad ning Taani kodanikud jagavad sarnast kultuuri, traditsioone ja usulisi veendumusi. Sel põhjusel moodustavad nad homogeense etnilise rühma, mis erineb mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajatest ja nende järeltulijatest, mistõttu erinevalt „mujalt kui lääneriikidest pärit inimeste“ rühmast ei ole „lääneriikidest pärit inimeste“ rühma liikmetel tavaliselt probleeme integreerumisega.

89.

Seega on „mujalt kui lääneriikidest pärit inimeste“ rühm etnilise päritolu mõttes määratletud negatiivselt – kui rühm, millel ei ole teatud etnilisi tunnuseid, mitte kui rühm, millel on teatud ühised etnilised tunnused. See välistamise alustele tuginev määratlus ei välista siiski asjaolu, et nende kahe rühma eristamine toimub „etnilise päritolu“ kriteeriumi alusel.

90.

Käesoleva kohtuasja küsimus, mis on kohtuotsuse CHEZ mõistes uus, on see, kas rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv hõlmab ka diskrimineerimist, mis leiab aset igasuguse muu etnilise päritolu suhtes, välja arvatud see, mis on valitsev asjasse puutuvas ühiskonnas.

91.

Selles osas nõustun komisjoni seisukohaga, mille kohaselt ei hõlma see direktiiv mitte üksnes olukordi, mille puhul koheldakse halvemini teatud etnilist rühma, vaid ka olukordi, kus erinevad rühmad asetatakse halvemasse olukorda, kui kriteerium, mille põhjal seda tehakse, on selle rühma „etniline päritolu“. Vastupidine tõlgendus kahjustaks tõhusat võitlust etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise vastu.

92.

Kui „etnilist päritolu“ käsitatakse kui jaotust „meieks“ ja „nendeks“ ning kui rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi tõlgendatakse nii, et selle eesmärk on võimaldada „neile“ võrdsed õigused „meie“ ühiskonnas, siis peab direktiiv oma eesmärgi täitmiseks olema kohaldatav alati, kui isikuid koheldakse halvemini lihtsalt nende tajutava etnilise „teistsugususe“ tõttu.

93.

Isegi kui seda ei ole sõnaselgelt sedastatud, on Euroopa Kohus juba tunnistanud, et halvemini koheldud rühm ei pea olema etniliselt homogeenne rühm. Kohtuotsuses Feryn ( 50 ) tekkis vaidlus Belgia tööandja väitest, et erinevalt rühma „autochthonen“ liikmetest ei võta ta tööle rühma „allochtonen“ liikmeid (hollandikeelne sõna „allochtonen“ on kohtuotsuse ingliskeelses versioonis tõlgitud kui „sisserändajad“). Üks mittetulundusühing kaebas tööandja kohtusse, taotledes, et Belgia kohus tuvastaks diskrimineerimise. Keskne õiguslik küsimus, mida Euroopa Kohtul paluti selles kohtuasjas lahendada, oli see, kas olukorras, kus ohvrit kui sellist ei ole olemas, võib sellegipoolest olla tegemist rassilisel või etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimisega.

94.

Kohtuasjas Feryin ei esitanud ei Euroopa Kohus ega ka ükski menetlusosalistest küsimust, kas halvemini koheldavat rühma – „allochtonen“ – võiks käsitada etnilisel päritolul põhineva rühmana. Sarnaselt käesoleva asjaga ei olnud „allochtonen“ etniliselt homogeenne rühm. Pigem diskrimineeris tööandja väide kõiki „välismaalasi“ vastupidi autochthoneni rühmale või sellele inimeste rühmale, keda ei tajutud välismaalastena.

95.

Seega kaudselt aktsepteeris Euroopa Kohus seda, et rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on kohaldatav ka siis, kui rühm, keda diskrimineeritakse, ei ole homogeenne etniline rühm, kuid mille puhul põhineb halvem kohtlemine sellegipoolest „etnilise päritolu“ kriteeriumil. ( 51 )

96.

Seega minu arvates kinnitavad rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv ja Euroopa Kohtu praktika järeldust, et halvemini koheldav rühm ei pea tingimata olema homogeenne rühm, kui asjaomaseid isikuid peetakse sellesse rühma kuuluvaks nende kriteeriumide alusel, mida kasutatakse etnilise päritolu kindlaksmääramiseks.

3.

Taani õigusaktides kasutatud „lääneriikide/muude kui lääneriikide“ kriteerium põhineb etnilisel päritolul

97.

Käesolevas asjas paigutatakse „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ lääneriikidest pärit sisserändajatest ja nende järeltulijatest erinevasse rühma, tuginedes mitmele tegurile, mis osutavad asjaolule, et eristamise alus oli tajutud etniline päritolu: kodakondsus, sünnikoht ja põlvnemine.

98.

Isik kuulub sellesse rühma, kui tal või tema vanema(te)l ei ole Taani või mõne lääneriigi kodakondsust, kui tema sünnikoht ei ole Taani või mõni lääneriik ja kui tema põlvnemiskohaks ei ole Taani ega mõni lääneriik, mida väljendab tema vanema(te) sünnikoht. Nagu rõhutas Institut for Menneskerettigheder (Taani inimõiguste instituut), võivad mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate lapsed jääda „mujalt kui lääneriikidest“ pärit inimeste rühma mitmeks põlvkonnaks, kui kumbki vanem ei ole Taani kodanik või sündinud Taanis, isegi kui nad ise omandavad Taani kodakondsuse,.

99.

Seetõttu on kriteeriumid, mille põhjal tehakse Taani õigusaktides vahet „lääneriikide“ ja „muude kui lääneriikide“ vahel, „etnilisel päritolul“ põhinevad kriteeriumid ja rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv on kohaldatav.

100.

Minu arvates on oluline ka see, et Taani seadusandja näis mõistvat seda jagunemist kui etnilistel alustel toimuvat jagunemist. Eelotsusetaotluses osutas eelotsusetaotluse esitanud kohus munitsipaaleluasemete seaduse 2018. aasta muudatuste ettevalmistavatele materjalidele, mis viitavad sellele, et kõnealuse õigusakti ettepanekus lähtuti eeldusest, et „muud kui lääneriigid“ on etniline iseloomustus. ( 52 )

101.

Asjaolu, et „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ ei ole iseenesest homogeenne etniline rühm, on ebaoluline, kui kriteerium, mille alusel nad sellesse rühma paigutati, on etniline päritolu.

102.

Viimaks leidis ka mitu rahvusvahelist organisatsiooni nagu ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee, et „mujalt kui lääneriikidest“ pärit rändajate kategooria loomine Taani õigusaktides kujutab endast diskrimineerimist, mis muu hulgas põhineb etnilisel päritolul. ( 53 )

103.

Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et vahetegu „lääneriikidest“ ja „mujalt kui lääneriikidest“ pärit sisserändajate ja nende järeltulijate vahel põhineb etnilisel päritolul.

104.

See juhatab mind järgmise küsimuseni – kas munitsipaaleluasemete seadus on diskrimineeriv ja kui see on nii, siis kas see kujutab endast otsest või kaudset diskrimineerimist.

D.

Otsene või kaudne diskrimineerimine

105.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas „lääneriikide/muude kui lääneriikide“ kriteeriumi tulemuseks on otsene või kaudne diskrimineerimine.

106.

Alustuseks: diskrimineerimine tähendab, et isikut või isikute rühma koheldakse ebasoodsalt.

107.

Otsene diskrimineerimine leiab aset siis, kui ebasoodne kohtlemine põhineb otseselt etnilisel päritolul. Otsese etnilise diskrimineerimise kindlakstegemiseks on vaja teha kindlaks, et ühte inimest (või inimeste rühma) koheldakse etnilise päritolu tõttu halvemini, kui teist isikut (või isikute rühma) etnilise päritolu alusel. ( 54 )

108.

Kaudne diskrimineerimine leiab aset, kui etnilise grupi halvem kohtlemine tuleneb näiliselt neutraalsest sättest. ( 55 )

109.

Selle kindlakstegemine, kas tegemist on otsese või kaudse diskrimineerimisega, ei ole alati lihtne või selge. ( 56 )

110.

Kui leitakse, et õigusnorm või praktika põhjustab otsest diskrimineerimist, on selle kõige olulisem tagajärg see, et sellist õigusnormi või praktikat ei ole põhimõtteliselt võimalik õigustada, mistõttu on see automaatselt keelatud. Keelatud alustest ajendatud ebasoodsam kohtlemine on põhimõtteliselt võimalik üksnes õigusaktides sõnaselgelt ette nähtud olukordades. Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis on selline võimalus sätestatud üksnes juhul, kui rassilisel või etnilisel päritolul põhinev erinev kohtlemine on oluline ja määrav kutsenõue. ( 57 ) Käesolevas kohtuasjas arutlusel olev olukord ei tulene sellisest olukorrast.

111.

Vastupidi, kaudne diskrimineerimine võib olla õigustatud, kui näiliselt neutraalne õigusnorm, mis asetab ühe etnilise rühma võrreldes teise etnilise rühmaga eriti ebasoodsasse olukorda, on tegelikult neutraalne õigusnorm. See on võimalik juhul, kui sellisel õigusnormil on õiguspärane põhjus, mis ei ole seotud etnilise kuuluvusega ja mida ta taotleb proportsionaalselt.

112.

Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et isikuid, kelle üürilepingud lõpetati, ei valitud tuginedes „lääneriikide“/“muude kui lääneriikide“ kriteeriumile. Pigem oli iga ümberkujundatava piirkonna suhtes vastu võetud arengukavas ette nähtud oma kriteeriumid – näiteks valiti Ringparkenis üürnikud, kelle üürilepingud lõpetati, tuginedes ümberkujundatavate piirkondade munitsipaaleluasemete saamist välistavatele kriteeriumidele, milleks olid nende süüdimõistvad kohtuotsused viimase kuu jooksul või nende sissetuleku tase.

113.

Mõned inimesed, kelle üürilepingud Mjølnerparkenis lõpetati, olid tõepoolest Taani kodanikud, keda ei saa paigutada rühma „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ Taani õigusaktide tähenduses.

114.

Asjaolu, et otsese või kaudse diskrimineerimise ohvrid olid ka inimesed, kes ei ole „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ ei välista siiski võimalust järeldada, et on aset leidnud etniline diskrimineerimine.

115.

Euroopa Kohus selgitas seda kohtuotsuses CHEZ. Isik, kes on diskrimineerimise ohver ja kes pöördub õiguskaitse saamiseks kohtusse, ei pea kuuluma ebasoodsamalt koheldud etnilisse rühma; see isik võib lihtsalt kaudselt kannatada seetõttu, et otsuste tegemisel või seadusandluses tuginetakse etnilisele päritolule. Kohtuasjas CHEZ oli diskrimineerimise ohver isik, kes ei olnud roma etnilist päritolu, kuid elas selles piirkonnas, kus elektriarvestid pandi ebanormaalsele kõrgusele, kuna enamik selle piirkonna elanikest oli roma päritolu. Selles kontekstis leidis Euroopa Kohus, et võrdse kohtlemise põhimõtet „ei kohaldata […] kindlaksmääratud isikute kategooriale, vaid [rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi] artiklis 1 sätestatud põhjenduste alusel, mistõttu kohaldatakse kõnealust põhimõtet ka isikutele, kes hoolimata sellest, et nad ise ei ole asjaomase rassilise või etnilise päritoluga, kannatavad mõnel nimetatud põhjusel ometi halvema kohtlemise või ebasoodsama olukorra all.“ ( 58 )

116.

Samal viisil saavad Taani kodanikud või mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad samuti tugineda rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis sätestatud etnilise diskrimineerimise keelule, kui neid on koheldud halvemini etnilise kriteeriumi kohaldamise tõttu või seetõttu, et on kohaldatud näiliselt neutraalset kriteeriumi, mis mõjutab sellegipoolest eelkõige inimesi, kes kuuluvad rühma „mujalt kui lääneriikidest“ pärit inimesed.

117.

Teine Euroopa Kohtu praktikas selgitatud küsimus, mis võib olla käesolevas kohtuasjas oluline, on see, et diskrimineerimise tuvastamiseks ei pea olema olemas diskrimineerimise ohvrit kui sellist. Kohtuotsusest Feryn tuleneb, et piisab sellest, et etnilise kriteeriumi kohaldamisega võib kaasneda mõnede isikute ebasoodsam kohtlemine. ( 59 )

118.

See tähendab seda, et diskrimineerimise saab ka tuvastada abstraktset kohtulikku kontrolli puudutavates menetlustes, nagu menetluses, mille algatas 11 Mjølnerparkeni elamupiirkonna üürnikku.

119.

Lahendada tuleb küsimus, kas halvem kohtlemine, st üürilepingute ühepoolse lõpetamise oht tuleneb etnilise „lääneriikide/muude kui lääneriikide“ kriteeriumi kohaldamisest või etniliselt neutraalsest õigusnormist, mille põhjal tehti kindlaks need inimesed, kelle üürilepingud lõpetati (lähtudes nende kuritegevusest või vaesusest). Esimesena nimetatud olukorras oleks asjasse puutuv diskrimineerimine otsene diskrimineerimine. Viimati nimetatud olukorras saaks diskrimineerimist liigitada kaudseks diskrimineerimiseks, kui see mõjutab rohkem ühte etnilisse rühma kuuluvaid isikuid (käesoleval juhul „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajaid ja nende järeltulijaid“) ega ole põhjendatud.

120.

Minu hinnangul on kaks põhjust arvata, et Taani õigusnormidega tekitatud olukorra puhul on tegemist otsese diskrimineerimisega, mida ma selgitan allpool. Kui Euroopa Kohus ei peaks aga minu seisukohaga nõustuma, pakun välja alternatiivse lahenduse, mille kohaselt võib seda olukorda käsitada kaudse diskrimineerimisena.

1.

Otsene diskrimineerimine

121.

Otsese diskrimineerimise tuvastamiseks peab halvem kohtlemine põhinema otseselt etnilisel päritolul.

122.

Halvem kohtlemine nõuab võrdlusisikut – selleks, et diskrimineerimine leiaks aset, peab isikut olema koheldud halvemini kui koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras.

123.

Millest koosneb halvem kohtlemine käesoleval juhul ja kes on võrdlusisik?

124.

Minu hinnangul esineb halvem kohtlemine käesoleval juhul kahel tasandil.

125.

Halvema kohtlemise esimene ja ilmne väljendus on munitsipaalelamuüksustes üürilepingute ühepoolne lõpetamine või selline võimalus.

126.

Halvema kohtlemise teine, vähem märgatav väljendus on ühe etnilise rühma häbimärgistamine.

127.

Ma tegelen mõlema otsese diskrimineerimise väljendusega järgemööda.

a)

Üürilepingute ühepoolne lõpetamine

128.

Asjasse puutuvad arengukavad toovad kaasa või võivad tuua kaasa üürilepingute lõpetamise munitsipaalelamuüksustes, jättes seega üürnikud oma kodudest ilma.

129.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 7 kohaselt on kodu austamine liidu õigusega tagatud põhiõigus. Euroopa Kohus on EIÕK praktikale ( 60 ) tuginedes tunnustanud selle põhiõiguse olulisust, leides eelkõige, et pere eluaseme kaotus on oluline sekkumine sellesse õigusesse, kuna see seab asjaomase isiku pere eriti haavatavasse olukorda ( 61 ).

130.

Menetluse käigus väideti, et asjasse puutuvad üürnikud ei kaotanud või ei kaota oma kodu, kuna elamuühistu on seaduse kohaselt kohustatud pakkuma sobivat uut eluaset.

131.

Ilma et oleks vaja puudutada analüüsida, mil määral seda ümberasustamise õigust tegelikult austati, mille peab igal juhul kindlaks tegema riigisisene kohus, piisab sellest, kui öelda, et ümberkolimise võimalus ei mõjuta erineva kohtlemise küsimust.

132.

Seega selleks, et teha järeldus selle kohta, kas on tegemist halvema kohtlemisega käesolevas asjas, on asjasse puutuvateks võrdlusisikuteks munitsipaalelamuüksuste üürnikud teistes haavatavates sotsiaaleluasemete piirkondades nagu on määratletud munitsipaaleluasemete seaduse § 61a lõikes 1. Need piirkonnad on samaväärsed, kuna sarnaselt ümberkujundatavate piirkondadega vastavad ka nemad kahele või enamale sotsiaalmajanduslikule tingimusele, mis on seotud kuritegevusega, töötusega, madala sissetulekuga ja hariduse puudumisega. Erinevalt ümberkujundatavates piirkondades elavatest üürnikest ei ähvarda haavatavate piirkondade üürnikke kodu kaotamise oht. Nende kahe piirkonna ainus erinevus on see, et haavatavate piirkondade elanikkonnast moodustavad mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad vähem kui 50%.

133.

Niisiis isegi juhul, kui ümberkujundatavates piirkondades pakutakse üürnikele piisavat uut eluaset, koheldakse neid siiski ebasoodsamalt kui samasuguste piirkondade üürnikke, kellest enamik on „lääneriikidest“ pärit elanikud. Esimeste puhul esineb oht, et nende üürilepingud lõpetatakse, samas kui viimaste puhul ei ole sellist ohtu üldse.

134.

Taani õigusaktide ülesehitus, mis kohustab elamuühistuid ja kohalikke omavalitsusi võtma vastu arengukavasid, kuid jätab nende otsustada konkreetsed meetmed, mille tulemuseks on munitsipaalelamuüksuste arvu vähendamine, loob pildi, et üürilepingute lõpetamise „süüdlane“ on konkreetne arengukava, mitte munitsipaaleluasemete seadus.

135.

Neid kahte ei saa aga minu arvates lahutada. Kui etnilise kriteeriumi alusel ei oleks tehtud vahet haavatavate piirkondade ja paralleelühiskondade vahel, siis ei oleks viimase viie aasta jooksul neile kriteeriumidele vastavate paralleelühiskondade üürnikud sattunud oma kodu kaotamise ohtu. Teise võimalusena: kui arengukavasid oleks nõutud ka haavatavate piirkondade puhul, siis ei oleks tekkinud halvemat kohtlemist. Erinev kohtlemine tekkis just seetõttu, et munitsipaaleluasemete seaduses kasutati etnilist kriteeriumi.

136.

Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses CHEZ, piisab „otsese diskrimineerimise olemasoluks [rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi] artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses […] sellest, kui [roma] etniline päritolu oli asjaomase kohtlemise kasutuselevõtmisel otsustava tähtsusega“. ( 62 )

137.

Käesolevas asjas oli üürnike muu kui lääneriigi etniline päritolu arengukavade kehtestamise kohustuse puhul määrav. Kohustus võtta vastu selline kava tekitab isikule kodu kaotamise ohu, asetades ümberkujundatavates piirkondades elavad üürnikud halvemasse olukorda kui haavatavates piirkondades elavad üürnikud.

138.

Veelgi selgemalt kui kohtuasjas CHEZ, kus Bulgaaria äriühing ei tuginenud sõnaselgelt etnilisele kriteeriumile, tuginevad Taani asjasse puutuvad õigusaktid sõnaselgelt etnilisele eristusele lääneriikidest ja mujalt kui lääneriikidest pärit elanike vahel.

139.

Seetõttu leiab erinev kohtlemine aset etnilise kriteeriumi tõttu, mille puhul on tegemist otsese diskrimineerimise selge juhtumiga.

140.

Lisaks ei leia ma, et otsese diskrimineerimise tuvastamiseks on asjakohane omistada Taani seadusandjale diskrimineerimise kavatsus. ( 63 ) Piisab sellest, et halvem kohtlemine tuleneb sellest, et tuginetakse etnilisele kriteeriumile.

141.

Sellist seisukohta toetab taas kord Euroopa Kohtu järeldus kohtuasjas CHEZ, mille kohaselt „kui näib, et erinevat kohtlemist põhjustav meede kehtestati rassilise või etnilise päritoluga seotud põhjustel, siis tuleb see kvalifitseerida „otseseks diskrimineerimiseks“ [rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi] artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses.“ ( 64 )

142.

Taani valitsus on selgitanud, et munitsipaaleluasemete seaduse eesmärk on võimaldada ja soodustada mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate paremat integratsiooni Taani ühiskonda. Sellise kavatsuse vastu ei saa midagi olla.

143.

Samuti ei saa vastu seista teaduslikult põhjendatud tähelepanekule, et mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad integreeruvad Taani ühiskonda raskemini kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad. ( 65 ) Selles osas on lihtne nõustuda komisjoniga, et pluralistlikus demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks olla mingeid tabuteemasid. Mingi etnilise rühma struktuurselt ebasoodsama olukorra olemasolu tunnistamine konkreetses ühiskonnas on tegelikult vajalik samm, et saavutada tegelik võrdsus. ( 66 )

144.

Mõistan liidu võrdõiguslikkust käsitlevat õigust nii, et selle eesmärk on luua tegelik, mitte ainult formaalne võrdõiguslikkus. ( 67 ) Just seetõttu on näiteks rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis tõdetud, et võrdse kohtlemise põhimõte ei tähenda mitte üksnes seda, et ei tohi esineda otsest diskrimineerimist, vaid ka seda, et ei tohi esineda kaudset diskrimineerimist. Struktuurne diskrimineerimine on kaudse diskrimineerimise vorm, mida on keeruline kõrvaldada.

145.

Tunnustatud struktuurset ebavõrdsust ei ole aga võimalik lahendada, diskrimineerides etnilist gruppi, kes on juba niigi raskemas olukorras. Liidu võrdõiguslikkust käsitlevad õigusaktid, sh rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv võimaldavad positiivset erikohtlemist, et tegeleda sellise inkorporeeritud ebavõrdsusega. ( 68 ) Niisiis võivad liikmesriigid võtta vastu meetmeid etnilise päritoluga seotud halvemuste heastamiseks. Kuigi sellised meetmed võivad tuua kasu ebasoodsas olukorras olevale rühmale, ilma et teine rühm (teised rühmad) sellest samal ajal kasu saaks, ei tohi positiivsed meetmed diskrimineerida ebasoodsas olukorras olevat rühma, isegi kui arvatakse, et see võib sellele rühmale pikemas perspektiivis kasulik olla.

146.

Öeldakse, et „tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega“. Piirkondade mitmekesistamise püüd võib tõepoolest olla hea kavatsus. Sellegipoolest ei saa sellist mitmekesistamist saavutada nii, et halvemasse olukorda pannakse etniline rühm, kes on juba niigi ebasoodsamas olukorras. Praeguses olukorras teevad Taani õigusaktid just nimelt seda.

b)

Häbimärgistamine

147.

Nii jõuame teise põhjuseni, miks munitsipaaleluasemete seadust saab käsitada otseselt diskrimineerivana – häbimärgistamine. ( 69 )

148.

Käesolevas arutelus mõistan häbimärgistamise all seda, et ühe etnilise rühma liikmetele omistatakse sotsiaalselt taunitavaid omadusi üksnes seetõttu, et nad kuuluvad sellese rühma või neid tajutakse sellesse rühma kuuluvana.

149.

Kohtuotsuses CHEZ leidis Euroopa Kohus, et nimetatud kohtuasjas arutluse all oleva praktika solvav ja häbimärgistav laad, mille puhul eeldati, et kõik ühe etnilise rühma liikmed on õigusvastaste tegude potentsiaalsed toimepanijad, on üks põhjus, mille alusel tuvastada halvem kohtlemine. ( 70 )

150.

Sarnaselt võib õigusakti käsitada etnilise päritolu alusel diskrimineerivana, kui see tugineb üldistatud stereotüüpidele ja eelarvamustele seoses mingi etnilise rühmaga. ( 71 )

151.

Sellega seoses tuuakse eelotsusetaotluses välja teatud lõigud munitsipaaleluasemete seaduse ettevalmistavatest aktidest. ( 72 ) 2010. aasta ettepanekus getode legaaldefinitsiooni kohta märgiti, et geto määratlemisel tuleks kasutada kolme kriteeriumi: i) mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate osakaal, ii) töötus ja iii) süüdimõistmistvad kohtuotsused. Lisaks sedastati, et igaüks neist kolmest kriteeriumist ja seega ka „muu kui lääneriigi“ kriteerium iseenesest viitavad sotsiaalse probleemi olemasolule. Eespool punktis 25 osutatud Taani valitsuse strateegias täheldati, et mujalt kui lääneriikidest pärit elanike seas on tekkinud paralleelühiskonnad, st selliste isikute enklaavid, kes ei osale aktiivselt Taani ühiskonnas. Selle dokumendi kohaselt ei osale need isikud ega isegi püüa osaleda Taani ühiskonnas ja tööturul. Nad ei järgi Taani väärtusi, näiteks naisi peetakse meestest alamateks, ning sotsiaalne kontroll ja võrdõiguslikkuse puudumine seab üksikisikute sõnavabadusele kitsad piirid. ( 73 ) Strateegia sõnul on seega küsimuse all „vastukultuuri negatiivne spiraal“.

152.

Üldistades munitsipaaleluasemete seaduses neid omadusi Taanis negatiivseks ja vastuvõetamatuks ja omistades need omased kõigile mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajatele ja nende järeltulijatele, siis näib, et see seadus ei põhine mitte üksnes eelarvamusel, vaid aitab ka kaasa stereotüüpide ja häbimärgistamise põlistamisele.

153.

Samal ajal näib, et puuduvad tõendid paralleelühiskondade olemasolu kohta või nende tekkimise kohta üksnes mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate hulgas. ( 74 ) Seda peab mõistagi kontrollima riigisisene kohus. Kui Taani valitsusel paluti kohtuistungil kirjeldada kriteeriume, mille alusel tehakse järeldus, et inimene ei ole Taani ühiskonda integreerunud, tugines Taani valitsus sotsiaalmajanduslikele kriteeriumidele, mille alusel määratletakse haavatavaid kogukondi, ja Taani keele oskuse puudumisele. Need kriteeriumid ei viita iseenesest sellele, et sellises olukorras inimesed ei „taha“ Taani ühiskonda integreeruda või et sellised integreerumise raskused on üksnes „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajatel ja nende järeltulijatel“.

154.

Ka rahvusvahelised organisatsioonid on toonud esile munitsipaaleluasemete seaduse häbimärgistamise potentsiaali. ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee väljendas oma muret, mille kohaselt võib terminite „lääneriigi“ ja „muu kui lääneriigi“ kasutamine Taani nimetatud õigusaktides ja poliitikas tuua kaasa „mujalt kui lääneriikidest“ pärit inimeste marginaliseerimise ja häbimärgistamise ning see võib tekitada eristuse „tõeliste taanlaste“ ja „teiste“ vahel. ( 75 ) „Paralleelühiskondade kava“ hinnates jõudis see komitee järeldusele, et diskrimineeriva etnilise ja rassilise tunnuse lisamine seadustesse võib põhjustada häbimärgistamist erinevates eluvaldkondades nagu tööhõive, eluase ja juurdepääs teenustele. ( 76 )

155.

Samuti märkis majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee, et munitsipaaleluasemete seadus „mitte ainult ei too kaasa diskrimineerimist etnilise päritolu ja kodakondsuse alusel, vaid ka marginaliseerib [mujalt kui lääneriikidest pärit] elanikke veelgi enam.“ ( 77 )

156.

Seega paradoksaalselt näib Taani õigusaktidel, mis kehtestati eesmärgiga aidata mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajatel ja nende järeltulijatel hõlpsamini Taani ühiskonda integreeruda, olevat vastupidine mõju. Põlistades etnilise päritolu alusel häbimärgistamist, teeb see „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ rühma liikmetele töö otsimise, lugupidamise saavutamise ja Taani ühiskonnas võrdse osalemise veelgi keerulisemaks.

157.

Kokkuvõttes näib, et Taani õigusnormid, mille all mõeldakse munitsipaaleluasemete seadust koos arengukavadega, mis selle seaduse alusel tuleb vastu võtta, diskrimineerivad otseselt etnilise kriteeriumi alusel („muu kui lääneriigi“). Esiteks seab see kord kõik sellise kriteeriumiga seotud isikud ebakindlasse olukorda seoses nende õigusega kodule, mis toob kaasa nende ebasoodsama kohtlemise võrreldes teiste samalaadsete piirkondade üürnikega. Teiseks häbimärgistab see etnilist rühma, kelle puhul tunnistati nende struktuurset halvemust seoses nende suutlikkusega integreeruda Taani ühiskonda, mistõttu see pigem piirab kui suurendab nende võimalusi sellesse ühiskonda integreeruda.

158.

Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et munitsipaaleluasemete seaduse alusel kehtestatud Taani seadusandlik süsteem kujutab endast otsest diskrimineerimist.

2.

Alternatiivlahendus: kaudne diskrimineerimine

159.

Komisjon leidis, et olukordi, millest eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluses olevad kohtuasjad tulenesid, tuleks käsitada kaudse diskrimineerimisena.

160.

Komisjoni hinnangul on see nii seetõttu, et isikuid, kelle üürilepingud lõpetati, ei valitud etnilise kriteeriumi alusel. Ringparkeni piirkonnas oli kriteeriumideks üürnike või nende partnerite sissetuleku tase ja nende suhtes tehtud süüdimõistvad kohtuotsused viimase kuue kuu vältel. Mjølnerparkeni piirkonnas müüdi kaks kortermaja tervikuna, mistõttu tuli lõpetada kõik üürilepingud. Nende üürnike hulgas oli palju Taanis sündinud Taani kodanikke, kes ei kuulu „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ rühma.

161.

Kui Euroopa Kohus peaks seda juhtumit tõlgendama selliselt, siis panen ette, et munitsipaaleluasemete seaduse mõju üürilepingute lõpetamisele tuleks käsitada vähemalt kaudse diskrimineerimisena.

162.

Selle seaduse alusel tuleb arengukavad, mis tõid mõnel juhul kaasa üürilepingute ühepoolse lõpetamise, koostada üksnes nendes piirkondades, kus rohkem kui 50% elanikest on „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“. Kui sellisele olukorrale kohaldada lihtsat arvutuskäiku, siis viitab see sellele, et on suurem võimalus, et lõpetatakse „mujalt kui lääneriigist pärit“ inimese üürileping kui „lääneriigist pärit“ inimese üürileping, kuna on juba ette teada, et selles piirkonnas elab rohkem „mujalt kui lääneriikidest pärit inimesi“ kui „lääneriikidest pärit inimesi“.

163.

Seega, nagu komisjon on välja pakkunud, esineb mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate puhul suurem üürilepingute lõpetamise oht.

164.

Kui neutraalne õigusnorm mõjutab ühte etnilist rühma statistiliselt rohkem kui teisi rühmasid, on tegemist kaudse diskrimineerimisega.

165.

Selline ühe etnilise rühma ebasoodsam kohtlemine võib sellegipoolest olla põhjendatud, kui neutraalsel õigusnormil on õiguspärane eesmärk, mida see taotleb proportsionaalselt. Selle hinnangu andmine on liikmesriigi kohtu ülesanne.

166.

Käesolevas asjas on väidetud, et meetmeid piirkondades, kus enamik elanikest on pärit „mujalt kui lääneriikidest“, võetakse selleks, et võimaldada nende paremat integreerumist Taani ühiskonda. ( 78 ) Leitakse, et piirkonna elanikkonna koosseisu muutmine soodustab sellist integratsiooni.

167.

Selleks, et hinnata, kas kaudne diskrimineerimine võib olla põhjendatud, peab riigisisene kohus kõigepealt tegema kindlaks, mida mõistab Taani seadusandja Taani ühiskonda eduka integreerumise all. Kohtuistungil selgitas Taani valitsus, et see eeldab tööturul osalemist, süüdimõistvate kohtuotsuste puudumist ja Taani keele oskust.

168.

Selle mõistmine, mida peetakse silmas eduka integreerumise all, on vajalik, kui kohus hakkab analüüsima proportsionaalsust. Seejuures peab riigisisene kohus kõigepealt hindama seda, kas munitsipaaleluasemete arvu vähendamisega üürilepingu lõpetamise kaudu teatud piirkondades saab saavutada integratsiooni (paremat tööhõivet, taani keele oskust, kuritegevuse vähenemist jne). Samuti peab ta hindama selle meetme järjepidevust ja seda, kas on põhjust võtta meetmeid üksnes mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate integreerimiseks. Kui selline poliitiline otsus põhineb valitsevatel sotsiaalsetel eelarvamustel ja mitte teaduslikel tõenditel, mille kohaselt integreeruvad need sisserändajad raskemini, võib see poliitilise eesmärgi seada kahtluse alla. ( 79 )

169.

Proportsionaalsuse analüüsi järgmises etapis peab riigisisene kohus hindama, kas munitsipaaleluasemete arvu vähendamine oli integratsiooni saavutamiseks vajalik. Nii oleks see juhul, kui sama eesmärki ei oleks olnud võimalik saavutada meetmetega, mis piiraks vähem asjasse puutuvate üürnike õigust eluasemele. Sellega seoses võib kohtul tekkida vajadus täpsustada Taani valitsuse argumente, et nad on juba proovinud teisi meetmeid, aga ebaõnnestunult. Viimaks, isegi kui munitsipaaleluasemete vähendamine on õigusaktides sätestatud integratsioonieesmärkide saavutamiseks kohane ja vajalik meede, nõuab proportsionaalsuse analüüsi viimane etapp, et riigisisene kohus kaaluks sellise eesmärgi väärtust ja õiguse eluasemele riive intensiivsust. Kui leitakse, et sellist õigust on ülemäära kahjustatud, võib kohus pidada meedet ebaproportsionaalseks, mis võib siis tähendada seda, et seadusandja peab integratsiooni õiguspärase eesmärgi uuesti määratlema.

170.

Minu hinnangul ja käesoleva ettepaneku punktides 130–153 ja 156 esitatud põhjustel olen skeptiline, et Taani munitsipaaleluasemeid reguleerivaid õigusakte saab põhjendada eesmärgiga võimaldada „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ integreerumist. Igal juhul, nagu ma juba selgitasin, ei ole minu arvates veenev, et munitsipaaleluasemete seaduses kasutatud „lääneriigi/muu kui lääneriigi” kriteeriumi mõju üürilepingute lõpetamisele saab tõlgendada neutraalse õigusnormina.

171.

Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Kohus leiaks, et sellise olukorra puhul, nagu Taanis munitsipaaleluasemete seadusega tekkinud olukord, on pigem tegemist otsese kui kaudse diskrimineerimisega.

IV.

Ettepanek

172.

Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) küsimustele järgmiselt: