1

Hageja Gameart sp. z o.o. on meelelahutussektori ettevõtja, kelle asukoht on Poolas.

2

Hageja esitas 10. novembril 2014 Poola avaliku teabega tutvumise eeskirjade (polskie przepisy o dostępie do informacji publicznej) alusel Poola välisministeeriumile (edaspidi „välisministeerium“) teabenõude dokumentide kohta, mis seonduvad Euroopa Komisjoni läbiviidava menetlusega Poola 19. novembri 2009. aasta hasartmänguseadusega Euroopa Liidu õiguse rikkumise suhtes.

3

Eeskätt soovis hageja esiteks tutvuda nende kirjade koopiatega, mille komisjon oli nende menetluste raames saatnud Poola Vabariigile. Teiseks soovis hageja tutvuda välisministeeriumi valduses olevate nende kirjade koopiatega, mille Poola Vabariik oli nende menetluste kohta saatnud komisjonile (edaspidi „vaidlusalused dokumendid“).

4

Välisministeerium edastas 18. novembril 2014 hageja teabenõude elektronpostiga komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 5 teise lõigu alusel.

5

Välisministeerium teavitas 19. novembril 2014 hagejat, et tema teabenõue oli esitatud liidu institutsioonide dokumentide suhtes, selle suhtes kohaldatakse määruse nr 1049/2001 sätteid ning seetõttu oli ta edastanud teabenõude kõnealuse määruse artikli 5 teise lõigu alusel läbivaatamiseks komisjonile.

6

Komisjon keeldus 15. detsembril 2014 võimaldamast taotletud dokumentidega tutvuda, tuginedes selleks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke kaitsvale erandile ning samuti asjaolule, et menetlus liidu õiguse rikkumise üle Poola Vabariigi poolt oli endiselt pooleli.

7

Hageja esitas 2. jaanuari 2015. aasta kirjaga komisjonile dokumentidega tutvumise kordustaotluse vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikele 2. Ta märkis seal eeskätt, et komisjon ei olnud pädev tegema otsust tema vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude osas, sest need dokumendid ei kuulu määruse nr 1049/2001 kohaldamisalasse. Ta väitis eelkõige, et selle määruse artikli 5 teine lõik ei ole nende dokumentide suhtes kohaldatav, sest see säte käsitleb ainult liidu institutsioonidelt pärit dokumente.

8

Komisjon jättis 18. veebruari 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kordustaotluse rahuldamata ning eeskätt keeldus võimaldamast vaidlusaluste dokumentidega tutvuda, tuginedes selleks uuesti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile ning asjaolule, et liidu õiguse rikkumist Poola Vabariigi poolt käsitlev menetlus oli endiselt pooleli.

9

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2015.

10

Poola Vabariik, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament esitasid vastavalt 8., 11. ja 18. septembril 2015 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumise avaldused.

11

Üldkohtu viienda koja presidendi 19. oktoobri 2015. aasta määrustega anti neile luba menetlusse astuda.

12

Kodade koosseisu muutmise tagajärjel kuulub ettekandja-kohtunik nüüd neljanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

13

Hageja palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega kinnitatakse keeldumist võimaldamast vaidlusaluste dokumentidega tutvuda;

–

teise võimalusena tuvastada, et ELTL artikli 277 alusel ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 5 teine lõik käesolevas kohtuasjas kohaldatav, ja

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

14

Komisjon, keda toetavad Poola Vabariik, nõukogu ja parlament, palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata, ja

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

15

Komisjon ei esita küll formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet, kuid märgib, et hagejal ei tarvitse olla põhjendatud huvi.

16

Ta väidab sellega seoses, et hageja ei vaidlusta vaidlustatud otsust mitte osas, milles sellega keeldutakse võimaldamast tutvuda vaidlusaluste dokumentidega, vaid piirdub sellega, et seab kahtluse alla komisjoni pädevuse seda otsust teha. Seega ei kujuta dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine tema väitel iseenesest hagejale ebasoodsat toimingut ning vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine seda ei mõjuta. Komisjon on seisukohal, et kui Üldkohus otsustab, et ta ei olnud pädev vaatama läbi kogu talle Poola ametiasutuste poolt edastatud teabenõuet, ei muuda see hageja õiguslikku olukorda, sest vaidlustatud otsuse tühistamine ei võimaldaks hagejal vaidlusaluste dokumentidega tutvuda ega kohustaks Poola ametiasutusi neid dokumente avalikustama.

17

Hageja väidab sellele vastu, et Poola ametiasutuste seisukohast lõpetati vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega menetlus, mille need ametiasutused olid algatanud Poola õigusnormide kohaselt tema teabenõude alusel. Seetõttu takistab see otsus tema väitel tal saada vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimalust. Ta lisab pealegi, et kui tema teabenõuet ei oleks edastatud komisjonile määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel, oleks välisministeerium pidanud selle läbi vaatama Poola avaliku teabega tutvumise eeskirjade alusel ning võimaldama tal vaidlusaluste dokumentidega tutvuda, kuivõrd Poola eeskirjad ei näe ette võimalust keelduda avaliku teabe avalikustamisest liidu institutsioonides poolelioleva menetluse tõttu.

18

Tuleb märkida, et kui komisjon tegi vaidlustatud otsuse, pidas ta ennast pädevaks otsuse tegemiseks vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude osas määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel.

19

Kui vaidlustatud otsus otsustatakse osaliselt tühistada seetõttu, et komisjon ei olnud selle tegemiseks pädev, nagu väidab hageja, ei oleks hagejal küll sellest tulenevalt ikkagi võimalik vaidlusaluste dokumentidega tutvuda. See aga ei tähenda, et hagejal puudub vaidlustatud otsuse tühistamise nõude esitamise huvi.

20

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hageja huvi institutsiooni akti tühistamise nõude esitamise vastu võib seisneda väidetava õigusvastasuse kordumise vältimises tulevikus. Selline põhjendatud huvi tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust, mille kohaselt nõutakse institutsioonilt, kellelt pärinev akt on tühistatud, liidu kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. See põhjendatud huvi saab siiski olemas olla vaid siis, kui väidetav õigusvastasus võib tulevikus korduda, sõltumata selle kohtuasja asjaoludest, mille raames hageja hagi esitas (vt selle kohta kohtuotsused, 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 50–52, ja 9.9.2011, LPN vs. komisjon, T‑29/08, EU:T:2011:448, punkt 60).

21

Nii see käesolevas kohtuasjas on. Ühelt poolt tuleneb hageja väidetud õigusvastasus määruse nr 1049/2001 artikli 5 tõlgendusest, millele komisjon võib taas tugineda uue teabenõude läbivaatamisel. Teiselt poolt võib hageja tulevikus esitada sarnaseid teabenõudeid, nagu komisjon tal pealegi soovitab teha oma dokumentides. Seetõttu on olemas piisavalt konkreetne ning kohtuasja asjaoludest sõltumatu oht, et tulevikus seisab hageja analoogsetes olukordades silmitsi sama väidetava õigusvastasusega.

22

Viimati nimetatud asjaoluga seoses on nimelt oluline märkida, et komisjon väitis Üldkohtus, et hageja võib vaidlustatud otsusest hoolimata pöörduda uuesti Poola ametiasutuste poole, et tal võimaldataks vaidlusaluste dokumentidega tutvuda. Nagu väidab õigustatult hageja, tuleb siiski täheldada, et isegi kui nende dokumentide kohta on võimalik esitada uus teabenõue, ei takista vaidlustatud otsuse tühistamata jätmise korral miski Poola ametiasutustel edastamast seda uut teabenõuet komisjonile määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel ning komisjonil seda uuesti rahuldamata jätmast samadel põhjustel, mis toodi aluseks vaidlustatud otsuses.

23

Teiseks on vaidlustatud otsus ainus praeguseni teatavaks tehtud otsus ning kahjustab hagejat, kuivõrd sellega ei anta talle taotletud dokumentidega tutvumise võimalust ning lõpetati Poola ametiasutuste algatatud menetlus, nagu seda tunnistab sisuliselt Poola Vabariik oma menetlusse astuja seisukohtades. Poola Vabariik märkis kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et vaidlustatud otsuse tühistamine sunniks liikmesriigi asutust menetlust uuendama ning vaatama hageja teabenõude läbi riigisiseste õigusnormide alusel.

24

Eelnevast nähtub, et hagejal on vaidlustatud otsuse osalise tühistamise huvi.

25

Hageja esitab hagiavalduses hagi toetuseks neli väidet. Esimese väite kohaselt puudub komisjonil pädevus seoses määruse nr 1049/2001 artikli 5 teise lõiguga. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 5, sest vaidlustatud otsus võeti vastu selle liikmesriigiga konsulteerimata, kust olid vaidlusalused dokumendid pärit, ning hoolimata sellest, et kõnealune liikmesriik ei olnud nende avalikustamise vastu. Kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 296, sest vaidlustatud otsus ei ole sobivalt põhjendatud, ning teise võimalusena esitatud neljanda väite kohaselt on määruse nr 1049/2001 artikli 5 teine lõik ELTL artikli 277 alusel kehtetu. Lisaks esitas hageja oma repliigis viienda väite, mille kohaselt on rikutud õigust heale haldusele ning määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõiget 2.

26

Esimene väide on jagatud kahte ossa.

27

Esimese väite esimese osa all märgib hageja, et määruse nr 1049/2001 artikkel 5 ei ole vaidlusaluste dokumentide suhtes kohaldatav, sest see säte käsitleb vaid liidu institutsioonidelt pärit dokumente. Sellega seoses ei oma tema arvates tähtsust asjaolu, et need dokumendid on olnud ka komisjoni käsutuses määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses, sest ta ei ole esitanud komisjonile teabenõuet. Hageja leiab, et ainuüksi see, kui liikmesriik edastab määruse nr 1049/2001 artikli 5 teise lõigu alusel komisjonile teabenõude, ei muuda komisjoni pädevaks olukorras, kus teabenõuet ei ole esitatud komisjonilt pärit dokumentide kohta.

28

Komisjon, Poola Vabariik ja nõukogu vaidlustavad selle osa põhjendatuse.

29

Esiteks möönab komisjon, et välisministeerium ei olnud määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel kohustatud suunama talle vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõuet ning oleks võinud otsustada riigisiseste õigusnormide alusel ise, kas need dokumendid võis hagejale avaldada või mitte. Ta märgib nimelt, et määruse nr 1049/2001 artikkel 5 piirab tema valduses olevate dokumentide kohta teabenõude saanud liikmesriigi kohustust konsulteerida liidu institutsiooniga või viimasele teabenõue suunata nii, et see on olemas ainult juhul, kui asjaomased dokumendid on pärit sellelt institutsioonilt. Kuid kuivõrd ühelt poolt käsitles teabenõue nii komisjonilt pärit dokumente kui ka vaidlusaluseid dokumente ja teiselt poolt välisministeerium talle selle teabenõude edastas, otsustas komisjon siiski vastata teabenõudele tervikuna.

30

Teiseks on komisjon seisukohal, et ei ole mingit kahtlust selles, et vaidlusalused dokumendid kujutavad endast „institutsiooni käsutuses olevaid dokumente“ määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 koostoimes artikli 3 punktiga a tähenduses. Määruse nr 1049/2001 põhjendusest 10, artikli 2 lõikest 3 ja väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb tema väitel selgelt, et „määruse kohaldamisalas on kõik institutsioonide valduses olevad dokumendid, kaasa arvatud liikmesriikidest pärit dokumendid, mistõttu on selliste dokumentidega tutvumine põhimõtteliselt reguleeritud selle määruse sätetega, eriti nendega, mis näevad ette erandlikud alused tutvumise õiguse suhtes“ (kohtuotsus, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 67). Komisjon rõhutab, et just neile sätetele ja sellele kohtupraktikale tugineb ta tavaliselt siis, kui jätab tervikuna rahuldamata kolmandate isikute teabenõuded liikmesriigi ja komisjoni poolt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames koostatud dokumentide kohta. Ta järeldab, et oli seega olemas õiguslik alus, mis võimaldas tal võtta vaidlusaluste dokumentidega seoses vaidlustatud otsuse.

31

Tuleb meenutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõigetes 1–4 on sätestatud:

32

Määruse nr 1049/2001 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

33

Lõpetuseks on selle määruse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud, et „[d]okumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis […] ning piisava täpsusega, et institutsioon võiks dokumendi kindlaks teha[; t]aotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama“.

34

Seoses komisjoni väidetava pädevusega määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel tuleb märkida, et see säte näeb ette liidu institutsioonide ja liikmesriikide vahelise koordineerimismehhanismi, juhul kui liikmesriikidele esitatakse teabenõue dokumentide kohta, mis on nende valduses, kuid pärit institutsioonilt.

35

Välja arvatud selles sättes konkreetselt ette nähtud juhtumitel või kui see johtub EL lepingu artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö kohustuse nõuetest, jäävad liikmesriikide ametiasutuste käsutuses olevate dokumentide kohta – sealhulgas nende dokumentide kohta, mis on pärit liidu institutsioonidelt – esitatud teabenõuded kõnealuste liikmesriigi ametiasutuste suhtes kohaldatavate riigisiseste eeskirjade kohaldamisalasse, ilma et määruse nr 1049/2001 sätted oleksid kohaldatavad viimaste asemel (vt selle kohta kohtuotsus, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 70).

36

Tuleb aga märkida, et määruse nr 1049/2001 artikkel 5 ei näe ette võimalust edastada komisjonile liikmesriigilt pärit dokumentide kohta esitatud teabenõuet. Selle sätte sõnastusest nähtub nimelt selgelt, et sätte esemeline kohaldamisala piirdub dokumentidega, mis on „pärit“ liidu institutsioonidelt.

37

Seega tuleb teha järeldus, et komisjon ei olnud pädev tegema otsust vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude osas, mille välisministeerium edastas talle määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel.

38

Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni ja menetlusse astujate argumendid.

39

Esiteks väidab Poola Vabariik, et komisjoni pädevus vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude läbivaatamiseks tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 5 mõttest.

40

Nimelt on Poola Vabariik seisukohal, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames vahetatud dokumendid on „segadokumendid“, sest komisjoni poolt selle menetluse raames koostatud dokumentide sisu on tihedalt seotud asjaomase liikmesriigi koostatud dokumentide sisuga, ning et seetõttu tingib esimesena nimetatud dokumentide sisu avalikustamine samal ajal teisena nimetatud dokumentide sisu avalikustamise ja vastupidi. Poola Vabariik väidab, et selles raamistikus saab liikmesriigi poolt koostatud dokumente seega käsitada komisjonilt pärit dokumentidena määruse nr 1049/2001 artikli 5 tähenduses.

41

Lisaks märgib Poola Vabariik, et määruse nr 1049/2001 artikli 3 punktist a ja kohtupraktikast tuleneb, et mõistega „dokument“ ei tähistata sisuliselt mitte kandjat, vaid selles sisalduvat teavet.

42

Sellega seoses piisab märkusest, et määruse nr 1049/2001 artikli 5 tõlgendus, mida pooldab Poola Vabariik ning mida ei toeta miski määruses nr 1049/2001, on vastuolus selle sätte sõnastusega (vt eespool punkt 36). Sellise tõlgendusega ei saa seega nõustuda.

43

Teiseks väidavad Poola Vabariik ja nõukogu, et komisjon oli vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude osas otsuse tegemiseks pädev lojaalse koostöö põhimõtte alusel.

44

Kuid see põhimõte, millele on viidatud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 15 kui institutsioonide ja liikmesriikide vahelisi suhteid reguleerivale põhimõttele, ei saa üksinda olla aluseks komisjoni pädevusele vaadata läbi selline teabenõue, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui määruses nr 1049/2001 ei ole selleks mingit õiguslikku alust ette nähtud.

45

Tuleb lisada, et teatud arv komisjoni enda esitatud argumente räägivad viimasele argumendile vastu.

46

Nimelt väidab komisjon eeskätt, et välisministeerium oleks võinud otsustada riigisiseste õigusnormide alusel ise, kas Poola ametiasutuste poolt komisjonile liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames saadetud dokumendid võis hagejale avaldada või mitte.

47

Lisaks märgib komisjon, et vaidlustatud otsus ei sunni Poola ametiasutusi asuma samale seisukohale, millel on komisjon. Ta väidab selles osas õigesti, et liidu kohtus esitatud menetlusdokumente käsitlev Euroopa Kohtu praktika – millest nähtub, et kui välja arvata erandlikud juhud, mil mingi dokumendi avalikustamine võib kahjustada korrakohast õigusemõistmist, ei luba ega keela ükski eeskiri või säte menetlusosalistel omaenda menetlusdokumente kolmandatele isikutele avaldada (kohtuotsus, 12.9.2007, API vs. komisjon, T‑36/04, EU:T:2007:258, punkt 88; kohtumäärus, 3.4.2000, Saksamaa vs. komisjon, C‑376/98, EU:C:2000:181, punkt 10) – on ülekantav dokumentidele, mis on koostatud sellise haldusmenetluse raames, nagu on kõne all käesoleval juhul.

48

Kolmandaks tuleb tagasi lükata komisjoni ja menetlusse astujate argument, mille kohaselt komisjon oli pädev läbi vaatama Poola Vabariigilt pärit dokumentide kohta esitatud teabenõuet, kuivõrd need dokumendid olid komisjoni käsutuses määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses.

49

Sellega seoses tuleb kohe alustuseks märkida, et hageja ei ole vaidlustanud komisjoni pädevust vaadata läbi teabenõudeid, mis on esitatud Poola ametiasutustelt pärit ja komisjoni valduses olevate dokumentide kohta, olukorras, kus teabenõue esitatakse otse komisjonile. On selge, et sellised dokumendid on liidu institutsioonide käsutuses määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses. Hageja ei ole vaidlustanud ka asjaolu, et põhimõtteliselt võib komisjon keelduda võimaldamast selliste dokumentidega tutvuda, kui need seonduvad liikmesriigi kohustuste rikkumise poolelioleva menetlusega.

50

Siiski tuleb sarnaselt hagejale ning vastupidi sellele, mida väidavad sisuliselt komisjon ja menetlusse astujad, asuda seisukohale, et asjaolu, et sellised dokumendid on liidu institutsiooni käsutuses määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses, ei anna komisjonile pädevust teha omal algatusel ja igal juhul otsus nende kohta esitatud teabenõude osas ja vajaduse korral keelduda nendega tutvumise võimaldamisest.

51

Nagu väidab õigesti hageja, peab komisjon nimelt selleks, et ta oleks pädev tegema otsuse, millega ta kas võimaldab mingi oma käsutuses oleva dokumendiga tutvuda või keeldub sellest, olema lisaks saanud selle dokumendi kohta määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikes 4 ja artiklis 6 ette nähtud tingimustel kehtivalt esitatud teabenõude mis tahes määruse artikli 2 lõigetes 1 ja 2 nimetatud füüsiliselt või juriidiliselt isikult või peab sellise nõude olema talle määruse artiklis 5 ette nähtud tingimustel kehtivalt edastanud liikmesriik. Käesoleval juhul tuleb aga tuvastada, et komisjonile ei esitanud õiguspäraselt sellist nõuet ei hageja ega Poola Vabariik.

52

Seega tuleb järeldada, et vastupidi eeskätt komisjoni, nõukogu ja Poola Vabariigi väidetele ei saa määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõige 3 olla käesoleva kohtuasja asjaoludel sellise otsuse õiguslik alus, millega keeldutakse võimaldamast tutvuda vaidlusaluste dokumentidega.

53

Neljandaks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt sisuliselt oli komisjon seotud teabenõude edastamisega välisministeeriumi poolt. Nimelt tuleb märkida, et ei ole ühtegi sellist õiguslikku alust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et komisjon on seotud liikmesriigi otsusega edastada määruse nr 1049/2001 artikli 5 alusel talle selliste dokumentide kohta esitatud teabenõue, mis ei ole pärit komisjonilt, kuivõrd selle artikli kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Nagu hageja õigesti rõhutab, võib küll tõepoolest asuda seisukohale, et liikmesriigi otsus edastada komisjonile talle esitatud teabenõue on siduv selles mõttes, et komisjon ei saa jätta seda tähelepanuta, kuid ei saa siiski asuda seisukohale, et ainuüksi sellisest edastamisest piisab komisjonile pädevuse andmiseks sisulise otsuse tegemiseks, see tähendab taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumiseks või selle võimaldamiseks.

54

Kõigi esitatud kaalutlustega arvestades tuleb teha järeldus, et komisjon, kes ei olnud pädev tegema otsust vaidlusaluste dokumentide kohta esitatud teabenõude osas, rikkus määruse nr 1049/2001 artiklit 5.

55

Järelikult tuleb nõustuda esimese väite esimese osaga ja seega vaidlustatud otsus osaliselt tühistada, ilma et oleks vajalik analüüsida hageja esitatud muid väiteosasid ja väiteid.

56

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Sellest tuleneb, et Poola Vabariik, nõukogu ja parlament kannavad oma kohtukulud ise.

1.

Tühistada Euroopa Komisjoni 18. veebruari 2015. aasta otsus osas, milles komisjon jättis rahuldamata Poola Vabariigi koostatud dokumentide kohta esitatud teabenõude, mille Poola Vabariik edastas komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 5 teise lõigu alusel.

2.

Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

3.

Jätta Poola Vabariigi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kohtukulud nende endi kanda.