1.

Oma suhetes välismaailmaga peab Euroopa Liit järgima rahvusvahelist õigust, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja (edaspidi „ÜRO põhikiri“) põhimõtteid. ( 2 )

2.

Selles kontekstis tuleb Euroopa Kohtul lahendada kolm rühma kohtuasju, milles on seatud kahtluse alla rahvusvahelise õiguse järgimine liidu institutsioonide poolt nende suhetes Lääne-Sahara territooriumiga.

3.

Käsitletavad apellatsioonkaebused tõstatavad küsimuse, kas liit järgis enesemääramisõigust ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet, kui ta muutis Maroko Kuningriigiga sõlmitud assotsieerimislepingut ( 3 ) laiendades tariifseid soodustusi Lääne-Sahara territooriumilt pärit kaupadele. ( 4 )

4.

Vaidlustatud kohtuotsuses ( 5 ) järeldas Üldkohus, et liit ei järginud neid rahvusvahelise tavaõiguse norme sellisena, nagu neid Euroopa Kohtu varasemas praktikas on tõlgendatud ( 6 ). Seetõttu tühistas Üldkohus otsuse (EL) 2019/217, ( 7 ) millega assotsieerimislepingu muudatused heaks kiideti. ( 8 ) Nõukogu ja komisjon on kaevanud selle kohtuotsuse edasi Euroopa Kohtusse.

5.

Käsitletavad apellatsioonkaebused on otseselt seotud paralleelsete apellatsioonkaebustega, milles on seatud kahtluse alla nõukogu otsuse õiguslik kehtivus, millega kiideti heaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping ( 9 ), mis hõlmab Lääne-Saharaga külgnevaid vesi ( 10 ), ja eelotsusetaotlusega, milles küsitakse juhiseid Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete päritoluriigi õige märgistamise kohta ( 11 ). Esitan täna oma ettepanekud kõigi nende kohtuasjade kohta. Neid tuleks käsitleda koos.

6.

Nagu näitab ajalooline ülevaade, mille ma esitan käesolevas ettepanekus, kuid mis on asjakohane ka seoses minu tänaste ettepanekutega kahe teise kohtuasja kohta, on Lääne-Sahara rahva enesemääramise protsessi algusest möödunud peaaegu 50 aastat, kuid see rahvas ei ole oma territooriumi edaspidise staatuse üle otsuse tegemisele lähemale jõudnud.

7.

See näitab, et ÜRO egiidi all toimuv poliitiline protsess on ilmselgelt läbi kukkunud, kuid see ei tähenda, et Lääne-Sahara küsimuse võib anda lahendamiseks liidu kohtutele. Need kohtud ei otsusta Lääne-Sahara tuleviku üle.

8.

Lääne-Sahara oli Hispaania koloonia. Territooriumi dekoloniseerimise protsess algas 1960. aastatel, mil Hispaania tunnustas Lääne-Sahara staatust mitteautonoomse territooriumina. Seejärel lisas ÜRO Peaassamblee Lääne-Sahara mitteautonoomsete territooriumide loetellu. ( 12 ) Selles loetelus on Lääne-Sahara tänini. ( 13 )

9.

ÜRO Peaassamblee võttis 1960. aastal vastu resolutsiooni 1541 (XV). ( 14 ) Selle resolutsiooni kohaselt saavutab mitteautonoomne territoorium autonoomia ühel kolmest viisist: 1) luues suveräänse iseseisva riigi, 2) luues vaba assotsiatsiooni iseseisva riigiga või 3) integreerudes iseseisva riigiga. ( 15 )

10.

ÜRO Peaassamblee kinnitas 1966. aastal Lääne-Sahara rahva enesemääramisõigust ning kutsus Hispaaniat üles võimaldama ja korraldama selle õiguse teostamist ( 16 ), mida Hispaania otsustas teha rahvahääletuse kaudu.

11.

Koloniaalvõimu vastane liikumine Polisario Rinne ( 17 ), mis loodi 1973. aastal, ( 18 ) toetas rahvahääletuse ideed.

12.

Maroko Kuningriik oli aga vastu mõttele, et dekoloniseerimine peaks toimuma enesemääramist käsitleva rahvahääletuse kaudu. See riik leidis, et enne Lääne-Sahara koloniseerimist Hispaania poolt omas (praegune) Maroko Kuningriik selle territooriumi suhtes suveräänseid õigusi. Seetõttu asus Maroko Kuningriik seisukohale, et dekoloniseerimisprotsessi käigus tuleks Lääne-Sahara taas integreerida Maroko Kuningriigi territooriumiga. ( 19 ) Maroko ei ole sellest seisukohast loobunud.

13.

Eeltoodud vastandlike seisukohtade tõttu selle kohta, kellel on kehtiv õigus Lääne-Sahara territooriumile, koostati ÜRO Peaassamblee taotlusel Lääne-Saharat käsitlev nõuandev arvamus. ( 20 )

14.

Kõnealuses nõuandvas arvamuses tunnustas Rahvusvaheline Kohus Lääne-Sahara rahva enesemääramisõigust. ( 21 ) Samuti tõdes ta, et kohtule teada olevad asjaolud ja andmed ei tõenda, et ühelt poolt Lääne-Sahara territooriumi ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi või Mauritaania vahel eksisteeriks mingi territoriaalne ülemvõimusuhe. Kohus ei tuvastanud seega niisuguste õigussuhete olemasolu, mis võiksid mõjutada resolutsiooni 1514 (XV) kohaldamist Lääne-Sahara dekoloniseerimisel ega enesemääramisõiguse teostamist selle territooriumi elanike tahte vaba ja moonutamata väljendamise kaudu. ( 22 )

15.

Tõlgendades Rahvusvahelise Kohtu arvamust nii, et Lääne-Sahara rahva enesemääramisõiguse asemel kinnitab see hoopis Maroko Kuningriigi ajaloolisi suveräänseid õigusi selle territooriumi suhtes, ( 23 ) kutsus kuningas Hassan II 1975. aastal Maroko kodanikke „rohelisele marsile“, mille käigus umbes 350000 inimest sisenes Lääne-Sahara territooriumile, et demonstreerida Maroko Kuningriigi suveräänseid õigusi selle territooriumi suhtes. ÜRO Julgeolekunõukogu reageeris sellele, kutsudes Maroko Kuningriiki üles marssi viivitamata lõpetama. ( 24 )

16.

Ligikaudu samal ajal, allkirjastasid Hispaania, Maroko Kuningriik ja Mauritaania Islamivabariik Lääne-Saharat puudutavate põhimõtete deklaratsiooni (tuntud ka kui „Madridi kokkulepe“) ( 25 ), millega Lääne-Sahara territoorium jagati kahe viimati nimetatud riigi vahel. Varsti pärast seda, 1976. aasta jaanuaris, sisenes Maroko armee Lääne-Sahara territooriumile.

17.

Hispaania teatas 26. veebruaril 1976 ÜRO peasekretärile, et Hispaania on lõpetanud oma kohaloleku Lääne-Saharas ja loobunud ÜRO põhikirja artikli 73 ( 26 ) kohasest haldusvõimu teostaja positsioonist.

18.

Päev pärast Hispaania lahkumist Lääne-Saharast kuulutas Polisario Rinne välja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi. ( 27 ) Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi valitsuse asukoht on Lääne-Sahara pagulaslaagris Tindoufis (Alžeeria).

19.

Praeguse seisuga tunnustab Sahara Araabia Demokraatlikku Vabariiki 47 ÜRO liikmesriiki. ( 28 ) Euroopa Liit ega ükski tema liikmesriik ei ole Sahara Araabia Demokraatlikku Vabariiki tunnustanud.

20.

Maroko Kuningriigi ja Polisario Rinde vahel kestis relvakonflikt alates Maroko Kuningriigi sisenemisest Lääne-Sahara territooriumile kuni 1991. aasta septembrini, mil lepiti kokku relvarahus. Relvakonflikti tõttu põgenes Lääne-Saharast üle 100000 inimese, kellest enamik elab praegu Alžeerias asuvates pagulaslaagrites. ( 29 )

21.

1991. aastal sõlmitud relvarahu avas võimaluse alustada uuesti poliitilist dialoogi Lääne-Sahara küsimuse lahendamiseks. Kuna aga lahendust ei leitud, jätkus võitlus 2020. aastal.

22.

ÜRO on alates 1970. aastatest tegelenud Lääne-Sahara dekoloniseerimiseks lahenduse otsimisega. Sel ajal algatas ÜRO Peaassamblee idee korraldada rahvahääletus, mille kaudu Lääne-Sahara rahvas saaks väljendada oma soove selle territooriumi tuleviku suhtes, ja see idee leidis peaassambleel hiljem ka toetust. Enesemääramist käsitleva rahvahääletuse ideed uuendati kokkuleppekavas, mille Polisario Rinne ja Maroko Kuningriik „põhimõtteliselt“ heaks kiitsid ja mis eelnes 1991. aasta relvarahule.

23.

Selleks et jälgida muu hulgas relvarahust kinnipidamist ja aidata kaasa kõnealuse rahvahääletuse korraldamisele, asutas ÜRO Julgeolekunõukogu 1991. aasta aprillis ÜRO missiooni Lääne-Sahara rahvahääletuse korraldamiseks („MINURSO“), ( 30 ) mille volitusi pikendatakse igal aastal ja mis eksisteerib tänini ( 31 ). Vaatamata täiendavatele algatustele ( 32 ) ja MINURSO poolt rahvahääletusel hääleõigust omavate isikute nimekirja koostamisele ei ole seda rahvahääletust veel korraldatud.

24.

ÜRO kõrval on Lääne-Sahara küsimusele lahendust otsinud ka Aafrika Liit (ja selle eelkäija Aafrika Ühtsuse Organisatsioon). Ta on toetanud Sahara rahva enesemääramisõigust. 1984. aastal võeti Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni liikmeks, mille tulemusel Maroko Kuningriik astus protestina sellest organisatsioonist välja. 2017. aasta jaanuaris taotles Maroko Kuningriik Aafrika Liidu liikmeks saamist ja võeti ka vastu. ( 33 )

25.

ÜRO peasekretär leidis 2006. aastal, et pooled peavad leidma kompromissi rahvusvahelise õiguspärasuse ja poliitilise tegelikkuse vahel ning et seda on võimalik saavutada ainult otseste läbirääkimiste teel. ( 34 )

26.

Nii Polisario Rinne kui ka Maroko Kuningriik esitasid 2007. aastal oma plaani Lääne-Sahara küsimuse lahendamiseks. Polisario Rinne jäi oma seisukoha juurde, et enesemääramisõigus nõuab rahvahääletuse korraldamist. Maroko Kuningriik esitas plaani, mille kohaselt Lääne-Sahara saaks autonoomia, kuid selle territooriumi suhtes kehtiksid Maroko suveräänsed õigused. ( 35 )

27.

Õiguskirjanduse kohaselt näib toetus Maroko Kuningriigi 2007. aasta autonoomiaplaanile alates 2018. aastast kasvavat. ( 36 ) Ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide retoorika näib olevat muutunud. ( 37 ) Nii on alates 2018. aastast ÜRO Julgeolekunõukogu Lääne-Saharat käsitlevate resolutsioonide tekstis rõhutatud vajadust saavutada Lääne-Sahara küsimusele realistlik, teostatav, püsiv ja mõlemale poolele vastuvõetav poliitiline lahendus, mis põhineb kompromissil. ( 38 )

28.

Samal ajal korratakse ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutistes resolutsioonides, et mis tahes poliitiline lahendus peab tagama Lääne-Sahara rahva enesemääramise ÜRO põhikirja põhimõtete ja eesmärkidega kooskõlas oleva korra raames. ( 39 )

29.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid leppisid 1996. aastal sõlmitud assotsieerimislepingu alusel Maroko Kuningriigiga kokku Euroopa–Vahemere partnerluses.

30.

Selle assotsieerimislepingu raames on Euroopa Liit ja Maroko Kuningriik sõlminud mitu lepingut, sealhulgas 2012. aastal kaubanduse liberaliseerimise lepingu ( 40 ) ja 2006. aastal kalandusalase partnerluslepingu ( 41 ).

31.

Polisario Rinne esitas 2012. aasta kaubanduse liberaliseerimislepingu peale tühistamishagi, mille tulemusena Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne.

32.

Esimeses kohtuastmes otsustas Üldkohus, et Polisario Rindel on õigus hagi esitada, ja tühistas nõukogu otsuse, millega 2012. aasta kaubanduse liberaliseerimisleping heaks kiideti, põhjendusel, et nõukogu oli jätnud kontrollimata, ega Lääne-Saharast pärit ja liitu eksporditavaid tooteid ei ole toodetud selle territooriumi elanikkonda kahjustades. ( 42 )

33.

Apellatsioonimenetluses ei analüüsinud Euroopa Kohus kohtuotsust nõukogu vs. Polisario Rinne tehes Polisario Rinde hagi vastuvõetavust ega Üldkohtu sisulist järeldust. Tõlgendades väljendit „Maroko Kuningriik“, mis tähistas territooriumi, mille suhtes kohaldati 2012. aasta kaubanduse liberaliseerimislepingut, sedastas Euroopa Kohus, et see leping ei ole kohaldatav Lääne-Sahara territooriumi suhtes. ( 43 ) Seetõttu tunnistas ta Polisario Rinde hagi vastuvõetamatuks. ( 44 )

34.

Kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106 leidis Euroopa Kohus, et „Lääne-Sahara rahvast [tuleb] vaadelda rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses kui „kolmandat isikut““. Seega peab Lääne-Sahara rahvas andma oma „nõusoleku“ 2012. aasta kaubanduse liberaliseerimislepingu kohaldamisele Lääne-Sahara suhtes, „ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas leping koormab kolmandat isikut või vastupidi, toob talle kasu“.

35.

Kohtuotsuses Western Sahara Campaign UK järgiti sarnast arutluskäiku. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et 2006. aasta kalandusalane partnerlusleping, mis on osa Marokoga sõlmitud assotsieerimislepinguga loodud struktuurist, ( 45 ) ei hõlma Lääne-Sahara territooriumi ega sellega külgnevaid vesi, sest mõiste „Maroko Kuningriik“ ei hõlma Lääne-Sahara territooriumi. ( 46 ) Seetõttu tegi Euroopa Kohus järelduse, et selle lepingu tõlgendamine Lääne-Sahara suhtes kohaldatavana oleks vastuolus enesemääramisõigusega ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega.

36.

Pärast kohtuotsust nõukogu vs. Polisario Rinne andis nõukogu „komisjonile loa alustada läbirääkimisi Maroko Kuningriigiga, et luua kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega õiguslik alus assotsieerimislepingus sätestatud tariifsete soodustuste andmiseks Lääne-Saharast pärinevatele toodetele“. ( 47 )

37.

Vaidlusaluses otsuses selgitati uue lepingu sõlmimise põhjusi järgmiselt:

„(4) Alates assotsieerimislepingu jõustumisest on liitu imporditud Lääne-Sahara tooteid, mis on sertifitseeritud Marokost pärinevate toodetena, kasutades kõnealuse lepingu asjaomaste sätetega ette nähtud tariifseid soodustusi.

(5) Sellegipoolest märkis Euroopa Kohus oma otsuses [kohtuasjas nõukogu vs. Polisario Rinne], et assotsieerimisleping hõlmab üksnes Maroko Kuningriigi territooriumi, mitte Lääne-Sahara mitteautonoomset territooriumi.

(6) On oluline tagada, et aastate jooksul väljakujunenud kaubavooge ei häirita, kehtestades samal ajal asjakohased tagatised, et kaitsta rahvusvahelist õigust, sealhulgas inimõigusi, ja jätkusuutlikku arengut lepingust mõjutatud territooriumil. Nõukogu andis 29. mail 2017 komisjonile loa alustada läbirääkimisi Maroko Kuningriigiga, et luua kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega õiguslik alus assotsieerimislepingus sätestatud tariifsete soodustuste andmiseks Lääne-Saharast pärinevatele toodetele. Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping on ainus vahend, millega tagada, et Lääne-Saharast pärinevatele toodetele võib anda sooduspäritolustaatuse, sest üksnes Maroko ametiasutustel on võimalik tagada kõnealuste soodustuste andmiseks vajalike nõuete täitmine.“ ( 48 )

38.

Vaidlusalune leping sõlmiti 25. oktoobril 2018 kirjavahetuse vormis. Sellega lisati assotsieerimislepingusse ühisdeklaratsioon, millega laiendatakse tariifset sooduskohtlemist Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodetele.

39.

Ühisdeklaratsioon on sõnastatud järgmiselt:

„1. Lääne-Saharast pärinevate toodete suhtes, mida kontrollib Maroko Kuningriigi toll, kohaldatakse samu kaubandussoodustusi nagu need, mida Euroopa Liit annab assotsieerimislepinguga hõlmatud toodetele.

2. Protokolli nr 4 kohaldatakse mutatis mutandis selliste toodete päritolustaatuse kindlaksmääramiseks, millele osutatakse punktis 1, sealhulgas seoses päritolutõenditega.

3. Euroopa Liidu liikmesriikide ja Maroko Kuningriigi toll vastutavad selle eest, et protokolli nr 4 kohaldatakse kõnealuste toodete suhtes.“ ( 49 )

40.

Nii Euroopa Liidu kui ka Maroko Kuningriigi kirjas, mis moodustavad osa vaidlusalusest lepingust, on sõnaselgelt märgitud, et „käesolev leping ei piira Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi seisukohti Lääne-Sahara staatuse kohta“.

41.

Kirjades korratakse, et „mõlemad lepinguosalised kinnitavad veel kord oma toetust ÜRO protsessile ja ÜRO peasekretäri jõupingutustele leida lõplik poliitiline lahendus kooskõlas ÜRO põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide alusel“.

42.

Liit kiitis vaidlusaluse lepingu heaks vaidlusaluse otsusega.

43.

Vastuseks kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktile 106 on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 7–10 esitatud järgmine selgitus:

44.

Polisario Rinne esitas 27. aprillil 2019 hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

45.

Üldkohus tegi 29. septembril 2021 vaidlustatud kohtuotsuse, millega ta tühistas vaidlusaluse otsuse. ( 50 )

46.

Mis puudutab hagi vastuvõetavust, siis Üldkohus lükkas tagasi nõukogu kaks peamist vastuvõetamatuse väidet, mis olid seotud Polisario Rinde kohtumenetlusõigus- ja -teovõimega ning õigusega esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale. ( 51 )

47.

Mis puudutab hagi sisu, siis Üldkohus lükkas tagasi Polisario Rinde esimese tühistamisväite, mille kohaselt nõukogul väidetavalt puudus pädevus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks. ( 52 ) Küll aga nõustus ta Polisario Rinde kolmanda tühistamisväitega, mis puudutas nõukogu kohustust järgida nõudeid, mis tulenevad enesemääramisõigust ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet käsitlevast kohtupraktikast. ( 53 ) Teisi Polisario Rinde esitatud tühistamisväiteid Üldkohus ei analüüsinud.

48.

Komisjon ja nõukogu paluvad vastavalt 14. detsembril 2021 ja 16. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebustes, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse tervikuna, teeks ise otsuse tõstatatud küsimustes, jätaks esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõistaks kohtukulud välja Polisario Rindelt. Teise võimalusena paluvad need institutsioonid Euroopa Kohtul jätta vaidlusaluse otsuse tagajärjed kehtima 12 kuuks alates kohtuotsuse kuulutamisest.

49.

Seda lahendust toetavad Confédération marocaine de l’agriculture et du développement rural ning Belgia, Hispaania, Prantsuse, Ungari, Portugali ja Slovakkia valitsus.

50.

Komisjon, nõukogu, Polisario Rinne, Confédération marocaine de l’agriculture et du développement rural ning Belgia, Prantsuse, Hispaania ja Ungari valitsus esitasid oma suulised seisukohad 23. ja 24. oktoobril 2023 toimunud kohtuistungil.

51.

Võrreldes liidu õigussüsteemiga või selle liikmesriikide õigussüsteemidega on rahvusvaheline õigus vähem kompaktne ja selle süsteemi eeskirjade ühetaolise tähenduse kindlaksmääramise seisukohast märksa detsentraliseeritum süsteem.

52.

Kuigi rahvusvahelises õiguses on olemas oma õigusallikate süsteem ( 54 ) ja teatavad üldtunnustatud tõlgendamiseeskirjad, ( 55 ) puudub selles lõplik tõlgendaja, kelle tõlgendused on kõigile süsteemis osalejatele siduvad. ( 56 )

53.

Liidu õigussüsteemi osaks olevate rahvusvahelise tavaõiguse normide sisu tõlgendamisel ei piira liidu institutsioone, sealhulgas liidu kohtuid, sama normi erinevad tõlgendused, mille on andnud teised rahvusvahelise õiguse subjektid. ( 57 )

54.

Tõlgendades rahvusvahelise õiguse tähendust liidu õiguskorras, peaks Euroopa Kohus siiski kindlaks tegema, kas rahvusvahelise õiguse tasandil on saavutatud teatav konsensus konkreetse õigusnormi tähenduse suhtes. Minu arvates tuleneb see Euroopa Liidu kohustusest toetada rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, nagu on sätestatud ELL artikli 3 lõikes 5.

55.

Samamoodi nagu liidu institutsioone ei seo rahvusvahelise õiguse tõlgendamine selle õiguskorra teiste subjektide poolt, on Euroopa Kohtu poolt rahvusvahelise õiguse normile antud tõlgendus siduv ainult liidu õigussüsteemis. Sellegipoolest on oluline, et rahvusvahelise õiguse normile tähenduse omistamisel oleks Euroopa Kohus alati teadlik sellest, et tema tõlgendus mõjutab rahvusvahelist õigust ning aitab kaasa tava loomisele ja selle tähenduse kujundamisele. ( 58 )

56.

Rahvusvahelise õiguse tõlgendamine liidu õigussüsteemis tõstatab ka küsimuse liidu kohtute ja liidu poliitiliste institutsioonide vahelisest suhtest, kui tegemist on liidule rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste tõlgendamisega.

57.

Liidu välispoliitikas on liidu poliitilistel institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus. ( 59 ) Otsus sõlmida rahvusvaheline leping teise riigiga, sealhulgas otsus potentsiaalselt laiendada selle lepingu kohaldamisala kolmandale territooriumile, on hõlmatud selle kaalutlusõigusega. Euroopa Kohus ei saa seda valikut kahtluse alla seada.

58.

Kui aga tehakse poliitiline otsus suhete kohta kolmanda riigi või territooriumiga, ei ole Euroopa Kohus mitte ainult pädev kontrollima liidu välissuhete vastavust ELi lepingust ja ELi toimimise lepingust tulenevatele põhiseaduslikele nõuetele, vaid ta on koguni kohustatud seda tegema. ( 60 )

59.

Euroopa Kohus selgitas oma otsuses kohtuasjas Air Transport Association of America jt, et „ELL artikli 3 lõikest 5 tulenevalt toetab liit rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist. Järelikult on liit akti vastuvõtmisel kohustatud järgima rahvusvahelist õigust tervikuna, sealhulgas rahvusvahelist tavaõigust, mis on liidu institutsioonidele siduv.“ ( 61 )

60.

Täites oma põhiseaduslikku ülesannet tagada Euroopa Liidus õigusriigi põhimõtte järgimine, peab Euroopa Kohus seega hindama, kas rahvusvahelist lepingut sõlmides on liidu institutsioonid rikkunud rahvusvahelise tavaõiguse normidega rahvusvahelise tavaõiguse subjektidele antud õigusi.

61.

See eeldab asjaomaste tavaõiguse normide sisu tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt. Olukorras, kus on olemas ühtne opinio juris õigusliku kohustuse olemasolu kohta (näiteks kohustus tunnustada mitteautonoomse territooriumi enesemääramisõigust), ent mitte selle täpse sisu kohta, nõuab liidu poliitiliste institutsioonide kaalutlusõigus välissuhetes, et Euroopa Kohus toetuks nende institutsioonide valitud tõlgendusele.

62.

Küsimus, millele Euroopa Kohtul tuleb käsitletavate apellatsioonkaebuste puhul vastata, seisneb sisuliselt järgmises: kas seeläbi, et vaidlusaluse otsusega anti luba sõlmida Maroko Kuningriigiga leping, mis hõlmab Lääne-Sahara territooriumi, rikuti rahvusvahelist tavaõigust, täpsemalt enesemääramisõigust ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuasjades nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK? ( 62 )

63.

Sellele küsimusele vastamisel on oluline silmas pidada, et käsitletavad apellatsioonkaebused ei hõlma küsimust, kas liit võib omada suhteid Lääne-Sahara territooriumiga; ( 63 ) selles küsimuses, mille Üldkohus esimeses kohtuastmes tagasi lükkas, ei ole vastuapellatsioonkaebust esitatud. ( 64 )

64.

Seega piirdub Euroopa Kohtu käsitletav küsimus järeldustega, millele Üldkohus jõudis Polisario Rinde kolmanda väite analüüsimisel. Üldkohus leidis, et vaidlusalune otsus on vastuolus enesemääramisõigusega ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega, nagu Euroopa Kohus oli neid norme tõlgendanud kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne. Nende normidega seotud muud aspektid tõstatati esialgses hagis eraldi, kuid Üldkohus ei käsitlenud neid, kuna pidas hagi põhjendatuks kolmanda väite alusel. ( 65 )

65.

Seega ei võimalda käsitletavad apellatsioonkaebused kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne käsitletu kõrval Euroopa Kohtul täiendavalt tõlgendada seda, kuidas enesemääramisõigus reguleerib liidu ja Maroko vahelisi suhteid seoses Lääne-Saharaga.

66.

Kuna mõned käsitletavates apellatsioonkaebustes tõstatatud küsimused on siiski tihedalt seotud küsimustega, mis on veel Üldkohtu menetluses ( 66 ), siis käsitlen lühidalt ka neid.

67.

Minu analüüs on liigendatud järgmiselt. Kõigepealt selgitan, miks ma leian, et Polisario Rindel on õigus käesolevas asjas hagi esitada (jagu C). Sisuliste küsimuste juurde minnes näitan seejärel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta pidas Polisario Rinde kolmandat väidet põhjendatuks (jagu D). Selleks tõlgendan kõigepealt kohtuotsuseid nõukogu vs. Polisario Rinne ja Western Sahara Campaign UK, et täpsustada, millised nende kohtuotsuste elemendid on käsitletavate apellatsioonkaebuste puhul asjakohased (alajagu D.1). Teiseks selgitan, miks Üldkohtu järeldus nõusoleku puudumise kohta rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime tähenduses on väär ning miks Üldkohus leidis seega ekslikult, et vaidlusalune otsus on vastuolus rahvusvahelise õigusega niisugusena, nagu seda on tõlgendatud kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne (alajagu D.2). Allpool analüüsin, kas nõukogu käsitles kõnealuse lepingu sõlmimisel Lääne-Sahara territooriumi omaette ja eraldiseisva territooriumina kooskõlas tõlgendusega, mille Euroopa Kohus seoses selle territooriumiga andis enesemääramisõiguse sisule kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne (alajagu D.3). Lõpuks kirjeldan lühidalt kohustusi, mis tulenevad enesemääramisõigusest ja mis jäid vaidlustatud kohtuotsuses käsitlemata, kuid mis on liidule siiski siduvad tema suhetes Lääne-Sahara territooriumiga (jagu E), ning siis teen järelduse oma ettepaneku tagajärgede kohta (IV jagu).

68.

Minu arvates saab Polisario Rinde õiguse esitada käesolevas kohtuasjas tühistamishagi tuletada Lääne-Sahara rahva õiguslikust staatusest rahvusvahelise avaliku õiguse selle osa alusel, mis on liidule siduv. See rahvas võib väita, et vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

69.

Lääne-Sahara rahval on enesemääramisõigus, mida Euroopa Kohus on tunnustanud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttena, mis loob liidule siduvaid kohustusi. ( 67 )

70.

Nagu Üldkohus sisuliselt selgitas, ( 68 ) eksisteerib see õigus ka juhul, kui seda pole veel teostatud. Selle eesmärk on muu hulgas võimaldada kõnealusel rahval valida oma poliitiline tulevik.

71.

Kuna Lääne-Sahara rahval on rahvusvahelise õiguse normide alusel teatavad õigused, siis on sellel rahval nende õigusnormide alusel ka (vähemalt tuletatud kujul) õigussubjektsus. ( 69 )

72.

Kohtuotsuses Venezuela vs. nõukogu (kolmanda riigi puutumus) ( 70 ) kinnitas Euroopa Kohus, et üksustel, millel on rahvusvahelise õiguse kohaselt juriidilise isiku staatus, võib olla õigus pöörduda liidu kohtute poole, kui liidu institutsioonide akt neid otseselt ja isiklikult puudutab. ( 71 )

73.

See toob mind otsese ja isikliku puutumuse nõuete juurde, mis tulenevad ELTL artikli 263 neljandast lõigust.

74.

Vaidlusalune otsus puudutab otseselt Lääne-Sahara rahvast kui kollektiivi ja seega enesemääramisõigusega üksust. ( 72 )

75.

Esiteks puudutab see otsus territooriumi, mille suhtes Lääne-Sahara rahval on enesemääramisõigus. Seega mõjutab see paratamatult õigusi, mis sellele rahvale seoses selle territooriumiga kuuluvad, sealhulgas õigust kasutada selle territooriumi loodusvarasid. Järelikult mõjutab vaidlusalune otsus Lääne-Sahara rahva õiguslikku seisundit.

76.

Teiseks on kohustus kohaldada Lääne-Saharast pärit toodetele sooduskohtlemist liidule siduv, ilma et lisaks vaidlusalusele otsusele oleks vaja teha mingeid kaalutlusotsuseid. Järelikult mõjutab vaidlusalune otsus Lääne-Sahara rahva õiguslikku seisundit ka otseselt.

77.

Vaidlusalune otsus puudutab seda rahvast ka isiklikult.

78.

Tegemist on ainsa rahvaga, kellel on Lääne-Sahara territooriumi suhtes tunnustatud enesemääramisõigus. Seega eristub see rahvas oma positsiooni mõttes mis tahes muust subjektist. ( 73 )

79.

Erinevalt Venezuelast või mis tahes muust riigist, kellel võib olla õigus esitada Euroopa Kohtule hagi, puudub Lääne-Sahara rahval aga valitud või muul viisil tunnustatud esindaja. ( 74 )

80.

Kuidas saab see rahvas kaitsta oma kollektiivset enesemääramisõigust liidu kohtutes, kui tal puudub valitud või ühiselt tunnustatud esindaja? ( 75 )

81.

ÜRO ( 76 ) ega Euroopa Liit ei tunnusta Polisario Rinnet Lääne-Sahara rahva üheainsa esindajana. ( 77 )

82.

Polisario Rinne on isehakanud vabastusliikumine, ( 78 ) mis loodi selleks, et saavutada Lääne-Sahara territooriumil kindlat liiki tulevane valitsemismudel: selle territooriumi sõltumatus Maroko Kuningriigist ning suveräänne ja iseseisev Sahara riik. ( 79 )

83.

Samas ei ole Lääne-Sahara rahvas Polisario Rinnet kunagi sellesse rolli valinud; samuti ei saa kindlalt väita, et Polisario Rinne omab selle rahva (enamuse) toetust. ( 80 )

84.

Nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 9, on enesemääramisõiguse teostamisel kolm võimalikku tulemust, kusjuures iseseisva riigi moodustamine on vaid üks neist kolmest tulemusest. Polisario Rinde tunnustamine Lääne-Sahara rahva ainsa esindajana ei oleks seega kooskõlas Euroopa Liidu neutraalse seisukohaga enesemääramisprotsessi tulemuse suhtes. ( 81 )

85.

Samuti ei oleks selline tunnustamine Euroopa Kohtu jaoks võimalik, sest see läheks vastuollu liidu ja liikmesriikide välispoliitilise otsusega mitte tunnustada Polisario Rinde eristaatust. ( 82 )

86.

Isegi kui Polisario Rinne ei ole ainuesindaja, ei saa eitada, et see liikumine on Lääne-Sahara territooriumi enesemääramise ÜRO protsessis üks suhtluspartner ja et teda võib selles protsessis pidada (vähemalt) osa Lääne-Sahara rahva huvide ja soovide väljendajaks.

87.

Pealegi kuulub sellele subjektile 20% Lääne-Sahara territooriumist ning seega teostab ta tegelikku kontrolli selle territooriumi ja seal elava rahva üle. ( 83 ) Järelikult on Polisario Rindel huvi kaitsta Lääne-Sahara territooriumi territoriaalset terviklikkust sellel territooriumil elava rahva enesemääramisõiguse alusel. ( 84 )

88.

Sellest järeldub minu arvates, et kui Polisario Rinne soovib esitada liidu kohtutele hagi eesmärgiga tagada, et liidu suhted Lääne-Sahara territooriumiga ei riivaks õigusi, mis Lääne-Sahara rahvale rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt kuuluvad, tuleks Polisario Rinnet tunnustada vähemalt selle rahva esindamise osalist staatust omavana. ( 85 )

89.

Kui see nii ei oleks, võetaks Lääne-Sahara rahvalt, kes oma praeguses olukorras ei ole täielikult määratletav ja kellel puudub ainuesindaja või tunnustatud esindaja, võimalus tugineda liidu kohtutes õigustele, mis talle kollektiivselt kuuluvad rahvusvahelise avaliku õiguse selle osa alusel, mis on ka liidu õiguse osa. ( 86 )

90.

Selline tulemus ei oleks kooskõlas õigusriigi põhimõttega, mis on üks ELL artiklis 2 sätestatud väärtustest ( 87 ) ja üks Euroopa Liidu põhiseaduslikest alustaladest ( 88 ).

91.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda Üldkohtu järeldusega, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi on vastuvõetav, ehkki teistsuguste põhjenduste alusel.

92.

Tuginedes kohtuotsusele Air Transport Association of America jt, väidavad komisjon ja nõukogu oma apellatsioonkaebustes, et Polisario Rinne ei saa vaidlusaluse otsuse õigusliku kehtivuse vaidlustamiseks liidu kohtutes tugineda rahvusvahelisele tavaõigusele.

93.

Ma ei nõustu selle väitega. Minu arvates võib Euroopa Kohus teostada oma pädevust teha kohtulikku kontrolli rahvusvahelise õiguse selle osa alusel, mis on liidule siduv, ja hinnata vaidlusaluse rahvusvahelise lepingu sõlmimist käsitleva vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. See otsus puudutab Lääne-Sahara rahvast otseselt ja isiklikult ning võib riivata neile rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetest tulenevaid õigusi.

94.

Käesoleva kohtuasja arutamisega ei muutu Euroopa Kohus – nagu väidetakse – rahvusvaheliseks kohtuks. Vastupidi, Euroopa Kohtu konstitutsiooniline kohustus on tagada, et liidu institutsioonid ei rikuks aluslepingute kohaldamisel õigusnorme. ELL artikli 3 lõike 5 kohaselt hõlmavad need õigusnormid rahvusvahelist tavaõigust ja ÜRO põhikirjas tunnustatud põhimõtteid. Pealegi ei ole olemas ühtegi teist kohut, kes saaks sellise vaidluse lahendada.

95.

Niivõrd, kuivõrd kõnealused rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtted on piisavalt selged, et võimaldada Euroopa Kohtul hinnata, kas nõukogul oli õigus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega vaidlusalust rahvusvahelist lepingut sõlmida, võib Polisario Rinne nendele rahvusvahelise õiguse normidele Euroopa Kohtus tugineda.

96.

Meenutan, et käsitletavate apellatsioonkaebuste ulatus hõlmab üksnes küsimust, kas vaidlusalune otsus on vastuolus tõlgendusega, mille Euroopa Kohus andis enesemääramisõigusele ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne. Seetõttu tuleb analüüsida, mida täpselt Euroopa Kohus selles kohtuotsuses sedastas.

97.

Järelduseni, et vaidlusalune leping ei ole Lääne-Sahara territooriumi suhtes kohaldatav, jõudis Euroopa Kohus järgmiselt.

98.

Euroopa Kohus tunnistas, et Lääne-Sahara territoorium on ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses mitteautonoomne territoorium. ( 89 ) Seejärel märkis ta, et mitteautonoomsel territooriumil on enesemääramisõigus ning et tegemist on „õigusega, millele saab tugineda erga omnes, ning ühega rahvusvahelise õiguse kesksetest põhimõtetest“. ( 90 ) Seega leidis Euroopa Kohus, et enesemääramisõigus on osa liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes kohaldatavatest rahvusvahelise avaliku õiguse normidest, mida liidu kohtud peavad arvesse võtma. ( 91 )

99.

ÜRO põhikirja kohaselt on mitteautonoomsel territooriumil „eraldiseisev ja erinev“ staatus. ( 92 ) Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et väljendit „Maroko Kuningriik“ ei saa tõlgendada nii, et Lääne-Sahara kuulub assotsieerimislepingu kohaldamisalasse. ( 93 )

100.

Euroopa Kohus otsustas veel, et rahvusvaheline leping võib olla riigile siduv muu territooriumi osas, kuid selline kavatsus peab ilmnema asjaomasest lepingust või olema muul viisil tõendatud. ( 94 ) Ta leidis aga, et vastupidi Üldkohtu järeldustele ei saa assotsieerimislepingut tõlgendada nii, et sellega nähti vaikimisi ette lepingu kohaldamine Lääne-Sahara territooriumi suhtes. ( 95 )

101.

Seejärel käsitles Euroopa Kohus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet. Ta leidis, et see põhimõte kujutab endast rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtet, mis on kodifitseeritud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni ( 96 ) (edaspidi „Viini konventsioon“) artiklis 34. Selle põhimõtte kohaselt ei too rahvusvahelised lepingud kolmandatele riikidele kaasa kohustusi ega õigusi ilma nende nõusolekuta. ( 97 )

102.

Lõpuks otsustas Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas arutuse all oleva kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106, et „Lääne-Sahara rahvast [tuleb] vaadelda rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses kui „kolmandat isikut“. Seega peab Lääne-Sahara rahvas andma oma „nõusoleku“ 2012. aasta kaubanduse liberaliseerimislepingu kohaldamisele Lääne-Sahara suhtes. Seejuures „[ei ole] vaja kindlaks teha, kas leping koormab kolmandat isikut või vastupidi, toob talle kasu“. ( 98 )

103.

Kuna ei tõendatud, et Lääne-Sahara rahvas oleks andnud oma nõusoleku selleks, et assotsieerimisleping teda mõjutab, järeldas Euroopa Kohus, et selle lepingu tõlgendamine Lääne-Sahara territooriumi suhtes kohaldatavana oleks vastuolus enesemääramisõigusega ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega. ( 99 )

104.

Millised reeglid saab neist Euroopa Kohtu järeldustest tuletada?

105.

Seoses enesemääramisõigusega selgitas Euroopa Kohus kahte küsimust. Esiteks sedastas ta, et enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse tavanorm, mis kehtib erga omnes ja on seetõttu Euroopa Liidule siduv. Teiseks leidis Euroopa Kohus, et enesemääramisõigus nõuab, et Lääne-Saharat käsitataks Maroko Kuningriigist eraldiseisva territooriumina.

106.

Euroopa Kohus ei analüüsinud enesemääramisõiguse sisu. ( 100 ) Siiski osutas ta, et Lääne-Sahara rahvas, kellel on Lääne-Sahara mitteautonoomse territooriumiga seoses enesemääramisõigus, peab andma oma nõusoleku lepingule, mida kavatsetakse selle territooriumi suhtes kohaldada.

107.

Kas Euroopa Kohus jõudis sellele järeldusele lähtudes enesemääramisõigusest? Minu arvates mitte. Ta tuletas nõusoleku nõude rahvusvaheliste lepingute suhtelist toimet reguleerivatest normidest, eelkõige Viini konventsiooni artiklist 34.

108.

Euroopa Liit ei ole Viini konventsiooni osaline ja selle sätted ei saa olla talle siduvad. Euroopa Kohus pidas aga Viini konventsiooni artiklit 34 rahvusvahelise õiguse tavanormi väljenduseks, ( 101 ) mis on liidule tema tegevuses siduv. ( 102 )

109.

Viini konventsiooni artiklis 34 on sätestatud, et leping ei loo kolmandale riigile kaasa kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta. Kuigi selles sättes viidatakse „riigi“ nõusolekule, leidis Euroopa Kohus, et sama reegel kehtib ka mitteautonoomsete territooriumide puhul. ( 103 )

110.

Kuigi võib väita, et see hinnang kujutab endast Euroopa Kohtu tõlgendust rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttele, ei saa rahvusvahelise õiguse seisukohast iseenesest välistada, et Viini konventsiooni artikkel 34 võib olla kohaldatav ka mitteautonoomse territooriumi kui kolmanda poole suhtes. ( 104 )

111.

Ent see ei lahenda küsimust, kuidas, kui üldse, saaks mitteautonoomne territoorium, nagu Lääne-Sahara, anda oma nõusoleku sellele, et rahvusvaheline leping on talle siduv.

112.

Kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne ei pidanud Euroopa Kohus seda küsimust analüüsima. Ta üksnes nentis, et tegelikult ei ole Lääne-Sahara rahvas andnud oma nõusolekut sellele, et liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline rahvusvaheline leping on talle siduv. See võimaldas Euroopa Kohtul järeldada, et assotsieerimisleping ei laiene Lääne-Sahara territooriumile: lepingupooled ei ole seda sõnaselgelt ette näinud ja kolmas pool (Lääne-Sahara rahvas) ei ole selliseks laienemiseks nõusolekut andnud.

113.

Selles kohtuotsuses ei olnud seega vaja hinnata, kuidas Maroko Kuningriigiga sõlmitud leping võiks olla Lääne-Sahara territooriumi suhtes õiguslikult kohaldatav, kuna Euroopa Kohtu hinnangul ei ole see Lääne-Sahara suhtes üldse kohaldatav. Niisiis järeldas Üldkohus õigesti, et „liidu kohtud [ei ole kohtuotsustes [Polisario Rinne vs. nõukogu ja Western Sahara Campaign UK] seisukohta võtnud vaidlustes, mis puudutavad lepinguid liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, mis sisaldavad sõnaselget sätet, millega on Lääne-Sahara arvatud selle lepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse“, nagu see on käesolevas kohtuasjas.

114.

Sellest vaatenurgast vaadelduna ei tule nõusoleku nõuet niisugusena, nagu seda on kirjeldatud kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktis 106, mõista juhisena küsimuses, kas ja kuidas võib liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping hõlmata Lääne-Sahara territooriumi. Pigem tuleb seda mõista üksnes ühena argumentidest selle kohta, miks tolles kohtuasjas kõne all olnud lepingu kohaldamisala ei saanud hõlmata Lääne-Sahara territooriumi.

115.

Seda silmas pidades hindan ma, kas Üldkohus tõlgendas õigesti nõusoleku nõuet niisugusena, nagu see kajastub kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne.

116.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et liidu ja Maroko Kuningriigi kavatsus oli sõlmida kahepoolne leping, mida kohaldataks ka Lääne-Sahara territooriumi suhtes. ( 105 )

117.

Polisario Rinde kolmanda väite sisulisel analüüsimisel hindas Üldkohus kõigepealt, kas nõukogu oli järginud nõusoleku nõuet vastavalt kohtuotsuse nõukogu vs. Polisario Rinne punktile 106.

118.

Ta nentis, et kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne ei täpsustanud Euroopa Kohus, kuidas seda nõusolekut võib väljendada. ( 106 ) Seetõttu uuris Üldkohus nõusoleku andmise viisi kindlaksmääramiseks Viini konventsiooni.

119.

Riikide puhul käsitletakse seda küsimust Viini konventsiooni artiklites 35 ja 36. Nende sätete kohaselt on kolmandale riigile kohustusi kehtestava lepingu kohaldamiseks vaja sõnaselget kirjalikku nõusolekut. Seevastu juhul, kui lepinguga antakse kolmandale riigile üksnes õigusi, eeldatakse selle riigi nõusolekut.

120.

Neid Viini konventsiooni sätteid arvestades järeldas Üldkohus, et kuna vaidlusalune leping ei anna Lääne-Sahara rahvale õigusi, vaid paneb talle kohustusi, ( 107 ) on vajalik selle rahva sõnaselge nõusolek. ( 108 )

121.

Seejärel analüüsis Üldkohus, kas Lääne-Sahara rahvalt saadi sõnaselge nõusolek, ning järeldas, et komisjoni ja Euroopa välisteenistuse läbi viidud konsultatsioone ei saa mõista nii, et nende kaudu saadi selle rahva nõusolek. ( 109 )

122.

Ma võin Üldkohtu selle järeldusega nõustuda.

123.

Mõistete „mitteautonoomse territooriumi elanikkond“ ja „mitteautonoomse territooriumi rahvas“ vahel on vahe: viimane tähendab poliitilist üksust, millel on enesemääramisõigus, samas kui esimene tähendab territooriumi elanikke. ( 110 )

124.

Komisjon ja Euroopa välisteenistus viisid läbi konsultatsioonid „mõjutatud inimestega“, mis Üldkohtu õigustatud märkuse kohaselt hõlmasid „peamiselt elanikkonda, kes praegu Lääne-Sahara territooriumil elab, olenemata tema kuuluvusest selle territooriumi rahva hulka“. ( 111 ) Seega ei saa neid konsultatsioone pidada samaväärseks Lääne-Sahara mitteautonoomse territooriumi „rahvalt“ nõusoleku saamisega.

125.

Käsitletavate apellatsioonkaebuste pooled ja menetlusse astujad on vaielnud selle üle, kas Viini konventsiooni artiklid 35 ja 36 on mitteautonoomse territooriumi suhtes üldse kohaldatavad ja liidule siduvad. On põhjust järeldada, et need sätted ei kodifitseeri rahvusvahelise tavaõiguse norme, ( 112 ) vähemalt mitte siis, kui rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet tõlgendatakse mitteautonoomsete territooriumide suhtes kohaldatavana. Kui see on rahvusvahelise õiguse praeguse seisu kohaselt tõepoolest nii, siis ei saa need Viini konventsiooni sätted olla liidule siduvad.

126.

Küsimus, kas Viini konventsiooni artiklid 35 ja 36 tõepoolest näevad ette selle, kuidas tuleks mitteautonoomse territooriumi korral nõusolek anda, ei ole minu arvates siiski oluline.

127.

Nagu ma allpool selgitan, on minu seisukoht, et Lääne-Sahara rahvas kui Viini konventsiooni artikli 34 tähenduses kolmas pool ei saa oma praeguse organiseerituse juures ise vajalikku nõusolekut anda. See ei tähenda aga, et nõusolekut ei saa anda selle rahva nimel.

128.

See, kuidas riik annab nõusoleku selleks, et rahvusvaheline leping on talle siduv, on selge. See, kuidas mitteautonoomne territoorium võib anda sellise nõusoleku, ei ole aga kaugeltki selge. ( 113 )

129.

Kui kolmandaks pooleks on riik, millele kaks teist riiki soovivad laiendada omavahelise lepingu kohaldamist, siis eeldatakse, et see kolmas riik on rahvusvahelise õiguse kohaselt võimeline ise kõnealust rahvusvahelist lepingut sõlmima. Just sel põhjusel peab ta andma oma nõusoleku, kui ta ei sõlminud lepingut ise, vaid nõustub sellega, et teiste riikide leping on talle siduv.

130.

Mitteautonoomse territooriumi „rahva“ kui enesemääramisõiguse hoidja positsioon on teistsugune. See rahvas ei saa sõlmida rahvusvahelist lepingut enne, kui ta on oma enesemääramisõigust teostanud, st saavutanud teatava autonoomia.

131.

Lääne-Sahara rahval puudub valitud või tunnustatud esindaja, kes saaks anda nõusoleku tema nimel. Isegi kui Polisario Rinne osaleb poliitilistes läbirääkimistes Lääne-Sahara küsimuse lahendamise üle, ei ole see roll sama mis Lääne-Sahara rahva valitud või tunnustatud esindajal, kes väljendab selle rahva kollektiivset tahet. Viimati nimetatud rolli saab omistada üksnes Sahara rahva enesemääramisõiguse teostamise kaudu, mida rahvusvaheline üldsus ei saa korraldada. ( 114 )

132.

Ilma ühiselt valitud või tunnustatud esindajata ei saa Sahara rahvas oma seisukohta väljendada. Isegi kui tehtaks kindlaks, millised inimesed kuuluvad Sahara rahva hulka, oleks võimatu saada selle rahva kollektiivset nõusolekut selle rühma iga liikmega peetavate konsultatsioonide teel.

133.

Kui Sahara rahvas teostab oma enesemääramisõigust, omandab ta võime anda nõusolek selleks, et rahvusvaheline leping on tema territooriumile siduv, või sellise lepingu ise sõlmida.

134.

Kuni selle ajani ei saa Sahara rahvas anda nõusolekut selleks, et rahvusvaheline leping on talle siduv.

135.

Nagu nõukogu ja komisjon on selgitanud, tuleneb juba sõnast „mitteautonoomne“, et rahval, kes ei ole veel teostanud oma enesemääramisõigust, ei ole vahendeid ega struktuuri oma soovide või otsuste väljendamiseks.

136.

See tähendab, et nõusolekut selleks, et rahvusvaheline leping on sellele rahvale siduv, võib väljendada keegi teine või et seda nõusolekut ei saa üldse väljendada.

137.

Kui – nagu mina arvan – Lääne-Sahara rahvas ei saa anda „nõusolekut“ tähenduses, mille Euroopa Kohus andis sellele mõistele kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne, ei Lääne-Sahara territooriumil elava elanikkonnaga konsulteerimise teel ega Polisario Rinde vahendusel, siis kes võib selle rahva nimel kiita heaks Lääne-Sahara territooriumiga rahvusvahelise lepingu sõlmimise?

138.

Sobiv raamistik, millest lähtuda sellele küsimusele vastamisel, on dekoloniseerimist käsitlevad õigusnormid.

139.

See raamistik sisaldub peamiselt ÜRO põhikirja XI peatükis „Deklaratsioon end ise mittevalitsevate territooriumide kohta“, eelkõige artiklis 73. ( 115 )

140.

Kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tõlgendas Euroopa Kohus enesemääramisõiguse tähendust just selle raamistiku alusel. ( 116 )

141.

ÜRO põhikirja XI peatükk väljendab rahvusvahelise üldsuse pühendumust enesemääramisõigusele dekoloniseerimisprotsessis. ( 117 )

142.

ÜRO põhikirja artikkel 73 hõlmab eeskirju, mis reguleerivad mitteautonoomsete territooriumide olukorda enne, kui neil on võimalik oma enesemääramisõigust teostada.

143.

See säte eeldab esiteks, et territooriume, mille rahvas ei ole veel saavutanud täielikku autonoomiat, haldab mingi teine riik. Selles sättes nimetatakse neid riike „ÜRO liikmed, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse territooriumide valitsemise eest, mille rahvad ei ole veel saavutanud täielikku omavalitsust“. Ma nimetan neid riike edaspidi „haldusvõimu teostajateks“.

144.

Kuni mitteautonoomse territooriumi rahvas ei ole veel teostanud oma enesemääramisõigust, mis on ÜRO põhikirja artikli 73 lõppeesmärk, sõlmib kõnealust territooriumi puudutavaid rahvusvahelisi lepinguid haldusvõimu teostaja.

145.

Sellest järeldub, et haldusvõimu teostajal on ka õigus anda „nõusolek“ kahe teise riigi vahel sõlmitud lepingu kohaldamiseks territooriumil, mida haldusvõimu teostaja haldab.

146.

Lääne-Sahara on selles suhtes ainulaadne juhtum. Kui kõikide teiste mitteautonoomsete territooriumide ÜRO loetelus olevate territooriumide puhul on välja toodud haldusvõimu teostaja, siis Lääne-Sahara puhul mitte. ( 118 )

147.

ÜRO põhikirja artiklis 73 on haldusvõimu teostajad määratletud kui „ÜRO liikmed, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse territooriumide valitsemise eest, mille rahvad ei ole veel saavutanud täielikku omavalitsust“. ( 119 )

148.

Sõnade „kannavad vastutust“ kasutamine näib viitavat riikidele, mille kontrolli all oli mitteautonoomne territoorium ÜRO põhikirja jõustumise ajal.

149.

Lääne-Sahara puhul oli seda vastutust kandvaks koloniaalriigiks Hispaania Kuningriik. Hispaania loobus siiski ühepoolselt sellest vastutusest. ( 120 )

150.

ÜRO põhikirja artiklis 73 viidatakse ka riikidele, kes „võtavad […] vastutuse“ mitteautonoomse territooriumi eest.

151.

Käesolevas kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebuses väljendas nõukogu seisukohta, et ÜRO põhikirja artikkel 73 on kohaldatav Maroko Kuningriigi kui haldusvõimu teostaja suhtes, kuna see riik võttis endale vastutuse Lääne-Sahara territooriumi eest. Nii nõukogu kui ka komisjon kinnitasid seda seisukohta kohtuistungil. Nende institutsioonide selgituste kohaselt tuleneb Maroko Kuningriigi kvalifitseerimine „eeldatavaks“ haldusvõimu teostajaks asjaolust, et Maroko Kuningriigil on tegelik kontroll enamuse Lääne-Sahara territooriumi üle.

152.

Kui Maroko Kuningriiki saab õiguspäraselt kvalifitseerida Lääne-Saharas haldusvõimu teostajaks, oleks tal rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus sõlmida Lääne-Sahara territooriumi nimel rahvusvaheline leping, mis on sellele territooriumile siduv. Samuti oleks tal õigus nõustuda kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingu kohaldamisega Lääne-Sahara territooriumi suhtes, tingimusel et see leping vastab ÜRO põhikirja artiklist 73 tulenevatele tingimustele (vt käesoleva ettepaneku punktid 180–190).

153.

On autoreid, kes selle võimalusega ei nõustu, väites, et haldusvõimu teostaja staatus on ÜRO omistatav õiguslik seisund, mida sellise tunnustuse puudumisel ei saa ühepoolselt eeldada. ( 121 )

154.

ÜRO põhikirja artiklis 73 aga ei seota haldusvõimu teostaja staatust ühegi ametliku menetluse või tunnustusega. Selle sätte sõnastus viitab pigem sellele, et see staatus on seotud teatava faktilise olukorraga.

155.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on territooriumit de facto kontrolliva riigi puhul võimalik üks kolmest õiguslikust kvalifikatsioonist: suveräänsete õiguste omaja, haldaja või okupeerija. ( 122 )

156.

Lääne-Saharaga seoses ei pea liidu poliitilised institutsioonid Maroko Kuningriiki okupeerivaks riigiks ( 123 ) ega suveräänsete õiguste omajaks, ( 124 ) vaid pigem haldusvõimu teostajaks. See tähendab, et nad aktsepteerivad Sahara rahva suveräänseid õigusi Lääne-Sahara territooriumile, kuigi Maroko Kuningriik omab praegu kontrolli selle territooriumi üle.

157.

See seisukoht ei ole vastuolus Euroopa Liidu võetud neutraalse seisukohaga Lääne-Sahara küsimuses ÜRO egiidi all toimuva protsessi tulemuse suhtes, kuna haldusvõimu teostajana käsitamine ei välista ühtegi enesemääramisõiguse teostamise võimalikku tulemust. ( 125 )

158.

See tõlgendus ei näi olevat vastuolus ka enesemääramisõiguse eesmärgiga, mis nähtub ÜRO põhikirja artiklist 73, kuivõrd see ei takista mitteautonoomse territooriumi rahval seda õigust edaspidi kasutada.

159.

Seega ei ole rahvusvahelise õigusega vastuolus käsitus, mille kohaselt Maroko Kuningriik on Lääne-Saharas haldusvõimu teostaja, kellel on seetõttu õigus anda Lääne-Sahara rahva nimel „nõusolek“ Lääne-Sahara territooriumi mõjutavale lepingule selle tõlgenduse tähenduses, mille Euroopa Kohus on andnud rahvusvaheliste lepingute suhtelisele toimele.

160.

Kuidas mõjutab see järeldus mõiste „haldusvõimu teostaja“ tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt?

161.

Euroopa Liidu välissuhetes on liidu poliitilistel institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus. ( 126 )

162.

See laieneb kohaldatavate õigusnormide tõlgendamisele sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, kus rahvusvahelisest õigusest ei tulene ühest seisukohta küsimuses, kas riiki saab käsitada nii, et ta on võtnud vastutuse mitteautonoomse territooriumi eest ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses, teostades tegelikku jurisdiktsioonilist kontrolli selle territooriumi üle.

163.

Kuna liidu ja rahvusvahelises õiguses puuduvad selged normid, mis sellise seisukoha välistaksid, ei saa Euroopa Kohtus vaidlustada liidu poliitiliste institutsioonide otsust pidada Maroko Kuningriiki (de facto) haldusvõimu teostajaks ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses. ( 127 )

164.

Sellisel juhul peab Euroopa Kohus nõustuma nõukogu ja komisjoni seisukohaga kui rahvusvahelise õiguse võimaliku tõlgendusega.

165.

Tõsi, Maroko Kuningriik ise ei ole aktsepteerinud Lääne-Sahara territooriumil haldusvõimu teostaja staatust. ( 128 ) Tema seisukoht on, et tal on selle territooriumi suhtes suveräänsed õigused. ( 129 )

166.

See ei takista siiski liidul oma majandussuhtes Lääne-Sahara territooriumiga ühepoolselt käsitada Maroko Kuningriiki Lääne-Sahara territooriumil (de facto) haldusvõimu teostajana.

167.

Komisjon selgitas kohtuistungil, et liit teeb seda lihtsalt klauslite „ilma et see piiraks“ abil, mille kasutamine on aktsepteeritav (ja praktiline) viis kolmandate riikide või territooriumidega suhete omamiseks. ( 130 )

168.

Asjaolust, et liit ja Maroko Kuningriik leppisid vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kokku, et nad ei ole ühel meelel Maroko Kuningriigi staatuses Lääne-Sahara territooriumil, võivad siiski tuleneda täiendavad nõuded, mida liidu institutsioonid peavad täitma rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks ja mida ma analüüsin käesoleva ettepaneku jaos E.

169.

Eelnev arutluskäik viib järelduseni, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega ei rikkunud nõukogu rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet niisugusena, nagu seda on tõlgendatud kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne. See institutsioon sai Lääne-Sahara rahvalt kui vaidlusaluse lepingu kolmandalt poolelt nõusoleku Maroko Kuningriigi kaudu, kes tegutseb sellel territooriumil haldusvõimu teostajana.

170.

Ainus kohustus, mida Euroopa Kohus kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne pidas enesemääramisõiguse alusel liidule siduvaks, on kohustus käsitada Lääne-Sahara territooriumi Maroko Kuningriigi territooriumist eraldi. ( 131 )

171.

See kohustus ei jää täitmata, kui Maroko Kuningriiki käsitatakse ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses haldusvõimu teostajana. Vastupidi, kui Maroko Kuningriigile omistatakse ühepoolselt haldusvõimu teostaja staatus koos kõigi sellest tulenevate kohustustega, välistatakse seeläbi selle riigi suveräänsed õigused Lääne-Sahara territooriumi suhtes. ( 132 )

172.

Teisisõnu, Maroko Kuningriik sõlmis liiduga rahvusvahelise lepingu, mis puudutas tema enda territooriumi, ja andis seejärel nõusoleku selle kohaldamiseks Lääne-Sahara eraldiseisva territooriumi suhtes, mida ta praegu haldab.

173.

Nagu ma selgitasin oma ettepanekus kohtuasjas Confédération paysanne (Lääne-Saharast pärit melonid ja tomatid), mida samuti täna käsitletakse, nõuab Lääne-Sahara territooriumi ja Maroko Kuningriigi käsitamine eraldi territooriumidena seda, et Lääne-Sahara territooriumilt pärit toodete tollideklaratsioonides ja päritoluriigimärgistusel nimetataks nende toodete päritolukohaks Lääne-Saharat, kusjuures viiteid pärinemisele Maroko Kuningriigist ei tohi kasutada. ( 133 ) See puudutab muu hulgas Lääne-Saharast pärit tooteid, mille suhtes nende importimisel liidu tolliterritooriumile kohaldatakse vaidlusaluse lepingu alusel sooduskohtlemist.

174.

Eeltoodust järeldub, et vaidlusalust otsust vastu võttes ei rikkunud nõukogu nõuet käsitada Maroko Kuningriigi territooriumi ja Lääne-Sahara territooriumi kahe eraldi territooriumina, mis tuleneb Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne enesemääramisõigusele antud tõlgendusest.

175.

Vaidlusalune otsus ei riku rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet ega seda enesemääramisõiguse aspekti, mida käsitleti kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne.

176.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega nõustutakse Polisario Rinde kolmanda väitega.

177.

Järeldus, et enesemääramisõigust ei ole rikutud niivõrd, kuivõrd Euroopa Kohtul oli võimalus seda tõlgendada oma kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne, ei võimalda tingimata järeldada, et Maroko Kuningriigiga vaidlusaluse lepingu sõlmimisel järgisid liidu institutsioonid kõiki enesemääramisõigusest tulenevaid kohustusi.

178.

Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust selgitada, millised muud kohustused lasuvad liidul Sahara rahva enesemääramisõiguse tõttu. Kuna Üldkohus ei ole selle küsimuse kohta lahendit teinud, ei kuulu see käsitletavate apellatsioonkaebuste ulatusse, mistõttu ei saa Euroopa Kohus seda küsimust käesolevas asjas autonoomselt analüüsida.

179.

Sellele vaatamata pean vajalikuks lühidalt käsitleda kahte enesemääramisõigusest tulenevat küsimust, mis on asjakohased stsenaariumi puhul, kus liidu institutsioonid käsitavad Maroko Kuningriiki Lääne-Sahara territooriumil (de facto) haldusvõimu teostajana.

180.

Esiteks, ÜRO põhikirja artikkel 73 paneb haldusvõimu teostajatele kohustuse, mida sageli nimetatakse „pühaks kohustuseks“. Selles artiklis on sätestatud, et „[mitteautonoomsete territooriumide] rahvastiku huvid on esmajärgulised“ ja et haldusvõimu teostajad „võtavad endale pühaks kohustuseks maksimaalselt soodustada nende territooriumide rahvastiku heaolu rahvusvahelise rahu ja julgeoleku süsteemi raamides, mis on sisse seatud käesoleva põhikirjaga“.

181.

Kuni ajani, mil Sahara rahvas teostab oma enesemääramisõigust, peab Maroko Kuningriik kui selle rahva territooriumi (de facto) haldaja tegutsema üksnes Lääne-Sahara „territooriumi rahvastiku“ huvides. Seda kohustust peab järgima ka Maroko Kuningriigi poolt Sahara rahva nimel rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime tähenduses antav nõusolek.

182.

Põhimõtteliselt käsitleb ÜRO põhikirja artikkel 73 haldusvõimu teostaja „püha kohustust“. Samas on ilmne, et Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama, kas välisriik järgib rahvusvahelist avalikku õigust, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtteid.

183.

Sellele vaatamata võivad ÜRO põhikirja artiklis 73 sätestatud enesemääramisõigusest tuleneda kohustused ka riikidele (või rahvusvahelistele organisatsioonidele), kes omavad haldusvõimu teostajaga suhteid seoses viimase poolt hallatava mitteautonoomse territooriumiga.

184.

Käesoleva kohtuasja kontekstis leidsid nõukogu ja komisjon, et „püha kohustus“ on liidule siduv ka tema suhetes Lääne-Sahara mitteautonoomsel territooriumil (de facto) haldusvõimu teostajaga. Isegi kui liit ei ole ÜRO põhikirja osaline, on see põhikiri ELL artikli 21 alusel liidule siduv tema välissuhetes.

185.

Seega võib järeldada, et liidu institutsioonid võivad sõlmida Maroko Kuningriigiga kui haldusvõimu teostajaga Lääne-Saharat puudutavaid kokkuleppeid üksnes juhul, kui need kokkulepped toovad kasu „selle territooriumi rahvastikule“.

186.

Minu arvates on sellel kohustusel täiendav tähtsus, mis tuleneb asjaolust, et Maroko Kuningriik peab end Lääne-Sahara territooriumi suhtes suveräänseid õigusi omavaks riigiks, mitte selle territooriumi halduriks. Järelikult leiab ta, et ÜRO põhikirja artikli 73 kohaselt haldusvõimu teostajate poolt tavaliselt võetav „püha kohustus“ ei ole tema suhtes kohaldatav. Seepärast tuleb liidu institutsioonidel tagada, et sõlmitavad kokkulepped toovad kasu Lääne-Sahara „territooriumi rahvastikule“, nagu nõuab ÜRO põhikirja artikkel 73.

187.

See järeldus tõstatab paratamatult küsimusi, mida Üldkohtus ei arutatud: mida mõistetakse ÜRO põhikirja artiklis 73 kasutatud mõiste „territooriumi rahvastik“ all? Kas komisjoni ja Euroopa välisteenistuse korraldatud konsultatsioonid vastavad nõudele, et liidu institutsioonid peavad kontrollima, kas vaidlusalune leping on kasulik „territooriumi rahvastikule“?

188.

Teiseks tõstatub küsimus, milliseid kohustusi peavad liidu institutsioonid täitma, et austada Sahara rahva õigust kasutada Lääne-Sahara mitteautonoomse territooriumi loodusvarasid.

189.

Võib vaielda küsimuse üle, kas õigus kasutada loodusvarasid on autonoomne õigus, mis tuleneb riigi suveräänsuse põhimõttest, või on see osa enesemääramisõigusest. ( 134 ) Mõlemal juhul näib see õigus siiski olevat osa rahvusvahelisest tavaõigusest, mistõttu see on liidule siduv. ( 135 )

190.

Mis puudutab mitteautonoomsete territooriumide loodusvarade kasutamist, siis näib, et on olemas teatav konsensus, mis põhineb Hans Corelli 2002. aasta kirjal ( 136 ) ja mille kohaselt võib haldusvõimu teostaja loodusvarasid kasutada, kui seda tehakse mitteautonoomse territooriumi rahva huvides või selle rahva esindajatega konsulteerides. ( 137 )

191.

Vaidlusalune leping iseenesest ei anna luba Lääne-Sahara territooriumi loodusvarade kasutamiseks. Siiski mõjutab see kaudselt seda õigust. Millised kohustused tekivad liidu institutsioonidele selles kontekstis?

192.

Kas liidu institutsioonid võisid järeldada, et nende kohustus mitte rikkuda Sahara rahva õigust oma loodusvaradele täideti kohaliku elanikkonnaga peetud konsultatsioonidega, mille tulemuste kohaselt pidas enamik konsultatsioonidel osalenud isikutest soodustariifide laiendamist Lääne-Sahara territooriumilt pärinevatele toodetele kasulikuks?

193.

Kuigi Üldkohus käsitles oma otsuses nende konsultatsioonide piisavust, tegi ta seda selle kindlaksmääramisel, kas neid konsultatsioone võib pidada samaväärseks Lääne-Sahara rahvalt rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses vaidlusalusele lepingule „nõusoleku“ saamisega. ( 138 ) Vastus samale küsimusele loodusvarade kasutamise õiguse kontekstis nõuab uut ja teistsugust hindamist.

194.

Üldkohtu menetluses ei käsitletud käesolevas jaos tõstatatud küsimusi. See kohus otsustas minu arvates ekslikult, et liidu institutsioonid ei täitnud kohtuotsusest nõukogu vs. Polisario Rinne tulenevat nõusoleku nõuet. Näib siiski, et need küsimused on hõlmatud Polisario Rinde tühistamishagi raames esitatud teiste väidetega. Seetõttu pean vajalikuks saata käesolev kohtuasi tagasi Üldkohtusse.

195.

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium seda lubab, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse.

196.

Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud.

197.

Kuigi minu järelduse kohaselt tuleb Polisario Rinde poolt esimeses kohtuastmes esitatud kolmas väide eespool esitatud põhjustel põhjendamatuna tagasi lükata, ei võimalda menetlusstaadium teiste väidete osas, mida Üldkohus ei ole analüüsinud, Euroopa Kohtul asja suhtes lõplikku kohtuotsust teha.

198.

Seetõttu olen seisukohal, et kohtuasi tuleb suunata tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks. ( 139 )

199.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: