Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 21. mail 2026(1)
Kohtuasi C‑730/23
Poola Vabariik
versus
Saksamaa Liitvabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 259 – Määrus (EÜ) nr 1013/2006 – Jäätmesaadetised – Artikli 24 lõige 2 – Jäätmete tagasivõtmine lähtekoha pädeva asutuse poolt ebaseadusliku jäätmesaadetise korral – Saksamaa Liitvabariigi keeldumine tagada Saksamaalt Poola territooriumile lähetatud jäätmete tagasivõtmine 30 päeva jooksul – Artikkel 28 – Lahkarvamus liigitamisküsimustes – Kohustus pidada kõnesolevaid jäätmeid selle määruse IV lisas nimetatud jäätmeteks – ELL artikli 4 lõige 3 – Lojaalse koostöö põhimõte
I. Sissejuhatus
1. Poola Vabariik, keda osaliselt toetab Euroopa Komisjon, palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud liidu õigusest ning konkreetsemalt määrusest (EÜ) nr 1013/2006(2) ja ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi seoses mitme jäätmesaadetisega, mis lähetati Saksamaalt kuude Poolas asuvasse kohta.
2. Käesoleva kohtuasja peamine tähtsus seisneb tõendite vaba esitamise ja hindamise põhimõtte kohaldamises selle määruse raames ühes nendest harvadest liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustest, mille algatamist on taotlenud liikmesriik.
II. Õiguslik raamistik
3. Määruse nr 1013/2006 artikli 24 „Ebaseadusliku saadetise tagasivõtmine“ lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Kui pädev asutus avastab saadetise, mis tema arvates võib olla ebaseaduslik, teavitab ta sellest viivitamatult teisi asjaomaseid pädevaid asutusi.
2. Kui ebaseadusliku jäätmesaadetise eest vastutab teataja, hoolitseb lähtekoha pädev asutus selle eest, et kõnesolevad jäätmed:
a) võtab tagasi tegelik teataja, või kui teadet ei ole esitatud, siis
b) võtab tagasi juriidiline teataja, või kui see on võimatu, siis
c) võtab tagasi lähtekoha pädev asutus või tema nimel tegutsev juriidiline või füüsiline isik, või kui see on võimatu, siis
d) taaskasutab või kõrvaldab alternatiivsel viisil siht- või lähteriigis lähtekoha pädev asutus või tema nimel tegutsev juriidiline või füüsiline isik, või kui see on võimatu, siis
e) taaskasutab või kõrvaldab alternatiivsel viisil mõnes muus riigis lähtekoha pädev asutus või tema nimel tegutsev juriidiline või füüsiline isik, kui kõik asjaosalised pädevad asutused sellega nõustuvad.
Tagasi võtmine, taaskasutamine või kõrvaldamine toimub 30 päeva jooksul või mõne muu asjaosaliste pädevate asutuste poolt kokku lepitud ajavahemiku jooksul pärast seda, kui lähtekoha pädev asutus on ebaseaduslikust saadetisest ning selle põhjusest/põhjustest teada saanud või kui talle on seda kirjalikult soovitanud sihtkoha või transiidi pädev asutus. Lisaks muule võib soovituse põhjuseks olla ka sihtkoha või transiidi pädevatele asutustele teiste pädevate asutuste poolt edastatud teave.
[…]
3. Kui ebaseadusliku saadetise eest vastutab vastuvõtja, tagab sihtkoha pädev asutus, et kõnesolevad jäätmed taaskasutab või kõrvaldab keskkonnaohutul viisil:
a) vastuvõtja, või kui see on võimatu, siis
b) pädev asutus või tema nimel tegutsev juriidiline või füüsiline isik.
[…]“.
4. Määruse artikli 28 „Lahkarvamused liigitamisküsimustes“ lõikes 2 on ette nähtud:
„Kui lähte- ja sihtkoha pädevad asutused ei suuda kokku leppida teatatud jäätmete liigitamise suhtes vastavalt III, IIIA, IIIB või IV lisas loetletule, peetakse jäätmeid liigitatuks vastavalt IV lisale.“
III. Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus
5. Poola ametiasutused avastasid aastatel 2015–2019 jäätmed, mille nad kvalifitseerisid „ebaseaduslikeks jäätmesaadetisteks“ määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 35 tähenduses Saksamaalt kuude Poolas asuvasse kohta: koht nr 1 (Tuplice), koht nr 2 (Stary Jawor), koht nr 3 (Sobolew), koht nr 4 (Gliwice), koht nr 5 (Sarbia) ja koht nr 6 (Bzowo).
6. Pärast seda, kui Poola ametiasutused olid esitanud Saksamaa ametiasutustele kõnesolevate jäätmete tagasivõtmise taotlused, millele ei reageeritud, esitas Poola Vabariik 26. juulil 2023 komisjonile ELTL artikli 259 teise lõigu alusel kaebuse, paludes tal esitada põhjendatud arvamus seetõttu, et Saksamaa Liitvabariigi keeldumine neid jäätmeid tagasi võtta kujutab endast liidu õiguse(3) rikkumist.
7. Olles analüüsinud Saksamaa Liitvabariigi esitatud kirjalikke seisukohti ning ära kuulanud tema ja Poola Vabariigi, esitas komisjon 18. oktoobril 2023 põhjendatud arvamuse, milles:
– ta otsustas esimesena, et Saksamaa Liitvabariik on esiteks rikkunud oma kohustust võtta 30 päeva jooksul tagasi ebaseaduslikult kohta nr 1 lähetatud jäätmesaadetised(4) ja teiseks rikkunud oma kohustusi seoses rubriiki 17 08 02 liigitatud jäätmete taaskasutamisega, mis puudutab kahe Saksamaa ettevõtja korraldatud saadetist kohta nr 2(5);
– teisena järeldas, et ta ei suuda tuvastada liidu õiguse rikkumist osas, mis puudutab kohti nr 2–6, ning
– kolmandana lükkas tagasi etteheited, et on rikutud määruse nr 1013/2006 artikli 28 lõiget 2 ja ELL artikli 4 lõiget 3.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
8. Poola Vabariik esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 29. novembril 2023 esitatud hagiavaldusega ELTL artikli 259 alusel käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Ta palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi ebaseaduslike jäätmesaadetistega Poolasse, ja mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.
9. Komisjonile anti 18. aprilli 2024. aasta otsusega luba astuda menetlusse Poola Vabariigi nõuete toetuseks.(6)
10. Saksamaa Liitvabariik palus Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.
V. Õiguslik analüüs
11. Poola Vabariik esitab Saksamaa Liitvabariigile kolm etteheidet, mille kohaselt on viimane esiteks rikkunud oma määrusest nr 1013/2006 tulenevat ebaseaduslike jäätmesaadetiste tagasivõtmise kohustust(7), teiseks rikkunud oma kohustust käidelda neid jäätmeid nagu selle määruse IV lisas nimetatud jäätmeid(8) ja kolmandaks rikkunud oma lojaalse koostöö kohustust, jättes võtmata meetmed selleks, et teha selgeks ebaseadusliku jäätmesaadetise faktilised asjaolud.(9)
A. Esimene etteheide, et on rikutud ebaseaduslike jäätmesaadetiste tagasivõtmise kohustust
1. Sissejuhatavad märkused
12. Esimeses etteheites kinnitab Poola Vabariik sisuliselt, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud määrusest nr 1013/2006 tulenevaid kohustusi, jättes kõnesolevad jäätmed tagasi võtmata.(10)
13. Sellega seoses sooviksin kõigepealt rõhutada, et ELTL artikli 191 lõike 2 kohaselt seab Euroopa Liidu keskkonnapoliitika, võttes arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.(11) Nendest põhimõtetest tuleneb minu arvates, et jäätmeid tekitavatel ettevõtjatel on suurem vastutus siis, kui nad tagavad nende saatmise väljapoole liikmesriiki, kus need tekitati.
14. Sellel alusel taotletakse määrusega nr 1013/2006 eeskätt jäätmete keskkonnaohutu käitlemise eesmärki niisugusena, nagu see on määratletud määruse artikli 2 punktis 8,(12) mis tähendab ka, nagu ilmneb selle artikli 2 punktist 34, et jäätmevedu toimub ainult jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil.(13)
15. Selles kontekstis on määruse peamiselt saatmismenetlusi reguleeriva artikli 3 lõikes 1 ette nähtud „kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlus“ kõrvaldamistoiminguteks määratud jäätmete ja paljude taaskasutamistoiminguteks määratud jäätmete puhul ning lõikes 2 teabemenetlus, mida reguleerib määruse artikkel 18, milles on muude jäätmesaadetiste puhul (mille kogus ületab 20 kilogrammi), mis kuuluvad jäätmete „rohelisse“ nimekirja(14), piirdutud vormi täitmise ja taaskasutatavate jäätmete saatmist korraldava isiku ja adressaadi vahel lepingu sõlmimisega,(15) kusjuures need dokumendid peavad olema koostatud kooskõlas määruse VII lisas esitatud vormi (edaspidi „VII lisas ette nähtud vorm“) puudutavate juhistega.
16. Niisuguse ebaseadusliku jäätmesaadetise puhuks, nagu on määratletud määruse nr 1013/2006 artikli 2 punktis 35,(16) on selle määruse artikli 24 lõikes 2 ette nähtud, et kui ebaseadusliku jäätmesaadetise eest vastutab teataja, hoolitseb lähtekoha pädev asutus selle eest, et kõnesolevad jäätmed võetakse tagasi põhimõtteliselt 30 päeva jooksul või mõne muu asjaosaliste pädevate asutuste poolt kokku lepitud ajavahemiku jooksul pärast seda, kui lähtekoha pädev asutus on ebaseaduslikust saadetisest teada saanud või kui teda on sellest informeerinud sihtkoha pädev asutus.
17. Järgmiseks meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses liikmesriigi kohustuste väidetavat rikkumist tõendama komisjon ja esitama Euroopa Kohtule tõendid, mida on vaja, et viimane saaks rikkumise tuvastada, ja seejuures ei tohi komisjon tugineda ühelegi eeldusele.(17) Samu põhimõtteid kohaldatakse, kui liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitab liikmesriik ELTL artikli 259 alusel.(18) Nendest kaalutlustest lähtudes tulebki seega Poola Vabariigi esitatud tõendeid analüüsida, võttes arvesse ka tõendite vaba esitamise ja hindamise põhimõtet, nagu seda on Euroopa Kohtu praktikas mitu korda kinnitatud.(19)
18. Käsitletaval juhul ilmneb Poola Vabariigi väidetest, et kõnesolevad saadetised lähetati väidetavalt Saksamaalt Poolasse teabemenetlust kasutades, järgimata määruses nr 1013/2006 ette nähtud tingimusi nii seoses jäätmekategooriaga, mida võib selle menetluse raames lähetada, kui ka lubadega, mis olid käitlemise eest vastutavatel ettevõtjatel. Kuna koha nr 1 puhul on Saksamaa Liitvabariik ebaseaduslike saadetiste olemasolu tunnistanud, puudutab vaidlus ainult küsimust, kas see liikmesriik rikkus nende jäätmete tagasivõtmise tähtaega, samas kui kohtade nr 2–6 puhul tuleb analüüsida, kas asjaomaste Saksamaa ettevõtjate väidetavalt ebaseaduslikud saadetised üldse aset leidsid. Käesoleva ettepaneku järgmistes punktides käsitlen neid kahte olukorda eraldi.
2. Koht nr 1 (Tuplice)
19. Poola Vabariik heidab Saksamaa Liitvabariigile ette, et viimane on rikkunud oma kohustust võtta 30 päeva jooksul tagasi ligikaudu 20 000 tonni ebaseaduslikult lähetatud tsinkräbu jäätmeid.(20)
20. Pooled ja komisjon nõustuvad, et kõnesolevad jäätmed lähetati ebaseaduslikult,(21) ning on ühel meelel selles, et nende jäätmete tagasivõtmine jõudis lõpule 2024. aasta detsembris.(22)
21. Kõigepealt leian, et on vaja tagasi lükata Saksamaa Liitvabariigi argumendid, mille kohaselt on hagi vastuvõetamatu või selle ese on ära langenud seepärast, et tagasivõtmine jõudis vahepeal lõpule. ELTL artiklil 259 rajaneva riikidevahelise liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames tuleb rikkumise olemasolu nimelt hinnata, võttes arvesse kostjast liikmesriigi olukorda niisugusena, nagu see oli eelnevalt komisjoni poole pöördumise hetkel – pöördumine, mis on ette nähtud selle artikli teises lõigus.(23) Käsitletaval juhul oli tagasivõtmise tähtaeg sel hetkel ammu möödas.(24)
22. Saksamaa Liitvabariik väidab esiteks, et pädevate riigisiseste asutuste otsused, millega äriühingut, kellelt jäätmesaadetised pärinesid, kohustati neid tagasi võtma, on ühe kohtumenetluse esemeks. Ta väidab ka, et niisuguse jäätmekoguse tagasivõtmiseks oli vaja mitut kuud logistiliste raskuste tõttu ja tingituna vajadusest korraldada liidu õigusnormidele vastav hankemenetlus. Asjaolusid arvestades ei ole määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 1 teises lõigus ette nähtud 30‑päevane tähtaeg tema sõnul kohaldatav.
23. Sellega seoses märgin, et määruse artikli 24 lõikes 2 ei ole ette nähtud mingit erandit ega aluseid, mis võimaldaksid kõnesoleva tähtaja kulgemise peatada, sh jäätmete hulga tõttu; ainus selles osas pakutud võimalus on see, et asjaomased pädevad asutused määravad kindlaks muu tähtaja.(25) Igal juhul ei õigusta tähtaja ületamist olukorras, kus viivitus on kestnud ligikaudu 10 aastat nagu käsitletaval juhul, logistilised põhjused ega see, et jäätmete kogus kohustas korraldama Euroopa hankemenetluse.(26)
24. Teiseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et kohtueelse menetluse jooksul oli olemas määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõikes 2 nimetatud kokkulepe poolte vahel, mille kohaselt oli enne kõnesolevate jäätmete tagasivõtmist tarvis ära oodata kohtumenetluse tulemus; Poola ametiasutused vaidlustavad siiski sellise kokkuleppe olemasolu.(27) Saksamaa Liitvabariik tugineb seejuures Poola ja Saksamaa ametiasutuste vahelisele kirjavahetusele, milles esimesed nõustusid tema sõnul otsusega oodata ära poolelioleva kohtumenetluse tulemus ega nõudnud teistelt jäätmete tagasivõtmist enne selle menetluse lõppu.(28)
25. See kirjavahetus näitab minu arvates, et Poola ametiasutused ei väljendanud kavatsust anda asi otsekohe Euroopa Kohtusse. Sellest võib seega järeldada, et nad ootasid mõnda aega, millised arengud toimuvad Saksamaal pooleli olevates menetlustes. Sellest suhtlusest ei ilmne siiski ühemõtteliselt, et Poola ametiasutused oleksid nõustunud ootama kuni selle menetluse lõpuni. Poolte vahel ei ole muide vaidlust selles, et hiljemalt nende komisjonis ärakuulamise kuupäeval, 20. septembril 2023 märkisid Poola ametiasutused selgelt, et niisugust kokkulepet ei ole. Leian seega, et niisuguse Saksamaa Liitvabariigi mainitud kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt on tarvis ära oodata kohtumenetluse tulemus, ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.
26. Nendel asjaoludel teen ettepaneku nõustuda esimese etteheitega kohta nr 1 (Tuplice) puudutavas osas.
3. Kohad nr 2–6
27. Kohtade nr 2–6 puhul heidab Poola Vabariik Saksamaa Liitvabariigile ette, et viimane on rikkunud ebaseaduslike jäätmesaadetiste tagasivõtmist käsitlevaid sätteid,(29) samas kui Saksamaa Liitvabariik vaidleb sellele etteheitele vastu, eitades isegi Saksamaa äriühingute niisuguste ebaseaduslike saadetiste olemasolu.(30)
28. Järgnevalt analüüsin käesolevas ettepanekus koos olukordi, millel on sarnasusi, eelkõige mis puudutab jäätmete kategooriat.
a) Kohad nr 2 (Stary Jawor) ja nr 3 (Sobolew)
29. Poola Vabariik väidab, et Poola ametiasutused avastasid ajavahemikul 2018. aasta aprillist septembrini kohtade nr 2 ja nr 3 kontrollimise raames(31) vastavalt 1156 ja 1039 tonni jäätmeid,(32) mille olid ebaseaduslike saadetistena(33) lähetanud Saksamaa äriühingud.(34) Betoonijäätmete (rubriik 17 01 01(35); edaspidi „betoonijäätmed“) asemel, mis olid deklareeritud VII lisas ette nähtud vormil, olid need ettevõtjad lähetanud teabemenetluse kohaselt kipsi sisaldavaid segaehitusjäätmeid (edaspidi „kipsijäätmed“)(36), mida ei ole „rohelises“ nimekirjas, taaskasutamistoiminguteks, milleks jäätmed vastu võtnud ettevõtjatel ei olnud pealegi nõutavaid lube.(37) Lisaks lähetati vaidlusalused jäätmesaadetised teatavatel juhtudel, ehkki küll lähetajatest Saksamaa äriühingud olid need liigitanud kipsijäätmeteks, edasi Poola ettevõtjatele, kellel ei olnud nende jäätmete taaskasutamise luba.(38)
30. Mulle näib, et tuleks eristada vaidlusaluste jäätmesaadetiste olemasolu küsimust ja asjaomaste Saksamaa ettevõtjate vastutuse küsimust.
31. Mis puudutab vaidlusaluste (ebaseaduslike või mitte) jäätmesaadetiste olemasolu, siis tuleb järgmiseks eristada betoonijäätmeteks liigitatud jäätmesaadetisi ja kipsijäätmeteks liigitatud jäätmesaadetisi.
32. Esimesena ei ole poolte vahel vaidlust selles, et enamikus neid äriühinguid puudutavates dokumentides – eelkõige veolepingutes ja VII lisas ette nähtud vormidel – on mainitud betoonijäätmete saadetisi.(39) Poola Vabariik väidab siiski, et nende saadetistega maskeeriti tegelikult kipsijäätmete saadetisi, mida tõendavad peamiselt Poola ametiasutuste kontrollide tulemused, sest nad tuvastasid asjaomastes kohtades kipsijäätmete olemasolu lisaks betoonijäätmetele või nende kahe segule.
33. Mulle näib, et lihtsalt kipsijäätmete avastamine Poola ametiasutuste kontrollitud kohtades kujutab endast küll kaudset tõendit sellest, et kõnesolevatesse kohtadesse saadeti muid jäätmeid peale nende, mille taaskasutamise toiminguteks oli olemas luba. See asjaolu üksi ei tõenda siiski, et need jäätmed pärinesid tõepoolest vaidlusalustest saadetistest. Nende saadetistega olid nimelt kaasas VII lisas ette nähtud vormid ja muud kokkulangevad saatedokumendid, millest nähtub, et vaidlusalused jäätmed lähetati ja võeti vastu betoonijäätmetena. Miski ei viita sellele, et nende saadetistega varjati muu kategooria jäätmeid, seda enam, et nagu tunnistab Poola Vabariik ise, kõnesolevatest kohtadest leiti ka betoonijäätmeid.
34. Teisena ei ole poolte vahelt vaidlust ka selles, et asjaomased ettevõtjad liigitasid teatavad jäätmesaadetised kipsijäätmeteks.
35. Koha nr 2 puhul on tegemist esiteks saadetistega ühelt poolt lähetajatest Saksamaa äriühingute ALBA Seehausen ja Altmärkische ning teiselt poolt vastuvõtjast Poola äriühingu Bravet vahel. Ei ole siiski tõendatud, et nende saadetiste kohta esitati tagasivõtmistaotlus. Tagasivõtmistaotlustega seotud dokumentides, millele Poola Vabariik viitab, ei ole nimelt selliseid saadetisi mainitud.(40)
36. Teiseks on pooled ühel meelel selles, et lähetajast Saksamaa äriühingu Parentin ja vastuvõtjast Poola äriühingu Bravet vahel eksisteeris kipsijäätmesaadetiste leping. Ei VII lisas ette nähtud vormidel, mille kõnesolevad pooled on allkirjastanud, ega muudes nendega seotud dokumentides ei ole siiski niisuguseid saadetisi mainitud. Puudub seega tõend selle lepingu täitmise kohta.(41)
37. Kolmandaks tunnistavad pooled ka, et eksisteerivad jäätmesaadetised, mis registreeriti kipsijäätmetena ning mille lähetajatest äriühingud Drekopf ja Recom lähetasid vastuvõtvasse Poola äriühingusse Bravet. Poola Vabariigi esitatud tõendite kohaselt ei esitanud Poola ametiasutused siiski tagasivõtmistaotlust, sest need jäätmed segati kohas nr 2 muude jäätmetega, mistõttu ei olnud nende sõnul enam võimalik jäätmete päritolu konkreetsete ettevõtjate lõikes kindlaks teha.(42)
38. Mis puudutab kohta nr 3, siis kipsijäätmetena deklareeritud jäätmesaadetised puudutasid saadetisi lähetajast Saksamaa äriühingu Parentin ja vastuvõtjast Poola äriühingu PPH LWN vahel; neid saadetisi aga enne Poola Vabariigi esitatud hagiavaldust siiski ei mainitud ja Poola ametiasutused ei esitanud nende kohta tagasivõtmistaotlust, nagu väidab Saksamaa Liitvabariik.(43)
39. Kokkuvõttes arvan, et niisuguste ebaseaduslike jäätmesaadetiste olemasolu, mille tagasivõtmise oleks Saksamaa Liitvabariik kohustatud tagama, ei ole tõendatud õiguslikult piisavalt ning seega tuleb esimene etteheide kohti nr 2 ja 3 puudutavas osas tagasi lükata.
40. See täpsustatud, analüüsin nüüd ammendavuse huvides küsimust, kas asjaomased Saksamaa ettevõtjad vastutavad jäätmesaadetiste eest, mis deklareeriti kipsijäätmetena ja lähetati kohtadesse, kus nende taaskasutamiseks load puudusid.
41. Menetlusosalised ei ole sellega seoses ühel arvamusel küsimuses, kas jäätmete tekitaja või saatmist korraldanud isik vastutab jäätmete sihtriigis tehtavate taaskasutamistoimingute seaduslikkuse eest, kui esiteks ei ole jäätmeid vastu võtval ettevõtjal või taaskasutuskoha käitajal kehtivat luba nende jäätmete käitlemiseks, või teiseks ei taaskasutata seaduslikult lähetatud jäätmeid sihtriigis nõuetekohaselt. Küsimus puudutab eelkõige VII lisas ette nähtud vormil oleva vastuvõtjast ettevõtja allkirja või tema saatmise korraldajaga sõlmitud lepingus tehtud avalduse tähendust nõutavate lubade olemasolu osas.
42. Käsitletaval juhul nõustuvad menetlusosalised, et jäätmed vastu võtnud ettevõtjatel ei olnud vajalikke lube kipsijäätmete taaskasutamiseks.(44) Lisaks leian koha nr 2 puhul nagu ka Poola Vabariik, et vastuvõtjast Poola äriühingu Braveti luba kipsijäätmete „kogumiseks“ direktiivi 2008/98 artikli 3 punktis 10 tähenduses(45) ei tähenda ühtlasi nende jäätmete „eelladustamise“ võimalust, nagu on nähtud ette taaskasutamistoimingu R 13 raames.(46) Ehkki nende määratluste sõnastus võib tekitada segadust, on selle direktiivi II lisas nimetatud taaskasutamistoimingule R 13 vastava mõiste „jäätmete vaheladustamine“ määratluses sõnaselgelt välistatud „ajutine hoidmine“ direktiivi artikli 3 punkti 10 tähenduses.
43. Seega kuna kõnesolevad load ei hõlma taaskasutamistoiminguid (R 5 või R 13), milleks jäätmed lähetati, tuleb analüüsida, kas saatmist korraldanud Saksamaa ettevõtjaid võib pidada nende saadetiste eest vastutavaks, eelkõige juhul, kui need jäätmed vastu võtnud äriühing deklareeris VII lisas ette nähtud vormil (lahtrid 13 ja 14) saadetist korraldanud isikuga sõlmitud lepingu raames, et tal on nõutavad load.(47)
44. Sellega seoses on ilmne, et kui on tõendatud, et ettevõtjad teadsid, et vastuvõtjatest ettevõtjatel ei ole nõutavaid lube või et jäätmed lähetatakse ebaseaduslikult teisesse kohtadesse, tuleb neid pidada ebaseaduslike saadetiste eest vastutavaks. Seevastu juhul, kui see tõendatud ei ole, on vaja kindlaks teha nende hoolsuskohustuse ulatus seoses kõnesolevate rikkumistega.
45. Üldiselt leian, et kuna jäätmete lähetaja hoolsuskohustus on suurem jäätmete lähetamisel väljapoole liikmesriiki, kus need jäätmed tekitati,(48) ei tohi ta jääda vastuvõtja nõutavate lubade olemasolu küsimuses passiivseks. Teiste sõnadega ei tohi jäätmete lähetaja – vastupidi Saksamaa Liitvabariigi seisukohale – piirduda jäätmesaadetise lepingu sõlmimise ja VII lisas ette nähtud vormi täitmisega. Nõudmata temalt ülemäära piiravate kohustuste täitmist, tuleb sellelt lähetajalt siiski oodata, et ta küsiks asjakohaste lubade ärakirju, ilma et ta oleks siiski kohustatud tegema põhjalikke kontrolle, näiteks juurdluseid või nende dokumentide kehtivuse auditit – pädevus, mis kuulub eranditult ametiasutustele.(49)
46. Käsitletaval juhul märgin kohta nr 2 lähetatud jäätmete kohta, et seda kohta käitav Poola äriühing Bravet oli esitanud lähetajatest Saksamaa ettevõtjatele, esiteks ALBA Seehausenile ja Altmärkischele(50) ning teiseks Drekopfile ja Recomile(51) oma rubriikidesse 17 01 01 ja 17 08 02 kuuluvate jäätmete kogumise load ning oma ainult rubriiki 17 01 01 (mitte rubriiki 17 08 02) kuuluvate jäätmete taaskasutamise loa. Hoolimata nendest asjaoludest korraldasid nimetatud ettevõtjad rubriiki 17 08 02 kuuluvate jäätmete saadetised taaskasutamistoiminguteks R 13.
47. Seega ning ilma et see piiraks käesoleva ettepaneku punktides 35 ja 37 esitatud selgitusi, näib, et asjaomased Saksamaa ettevõtjad on vastutavad, sest nad olid VII lisas ette nähtud vormi täitmise hetkel vastuvõtjast ettevõtja olukorraga kursis.
48. Küll aga ei nõustu ma esiteks Poola Vabariigi argumendiga, et Saksamaa ettevõtjad vastutavad ka seetõttu, et lähetajatest Saksamaa ettevõtjad ALBA Seehausen ja Altmärkische märkisid oma VII lisas ette nähtud vormide lahtrisse 7 taaskasutuskohana ainult vastuvõtjast Poola äriühingu Bravet, ehkki ajutise käitlemise kohta lähetatud saadetise puhul oleksid nad pidanud ära näitama ka mitteajutise taaskasutuskoha. Et VII lisas ette nähtud vormi lahter 7 puudutab ainult „taaskasutuskohta“, piisab seega, kui näidatakse ära koht, mis on lahtris 8 märgitu kohaselt kohustatud tegema taaskasutamistoimingu R 13, isegi kui see viimane toiming eeldab jäätmete ladustamist enne muud taaskasutamistoimingut (v.a jäätmete ajutine kogumiseelne hoidmine jäätmete tekkekohas).(52)
49. Teiseks ei nõustu ma ka Saksamaa Liitvabariigi seisukohaga, mille kohaselt tõendab uues määruses (EL) 2024/1157 ette nähtud selgesõnaline kohustus näidata ära mitteajutised kohad, et seda nõutakse alles alates selle määruse jõustumisest.(53)
50. Kohta nr 3 lähetatud jäätmete osas ei ole poolte vahel vaidlust, et seda kohta käitaval Poola äriühingul PPH LWN ei olnud nõutavaid lube konkreetsete maatükkide puhul, kuhu jäätmed maha pandi.
51. Sellega seoses näib, et kuigi tuleb nõustuda, et jäätmete tekitajast või lähetajast ettevõtjal on suurem hoolsuskohustus,(54) ei saa sellelt ettevõtjalt siiski nõuda, et ta oleks teadlik täpsest mahalaadimise kohast asjakohastes dokumentides nõuetekohaselt ära näidatud käitluskohas, kuhu jäätmed maha pannakse, ja peaks vastutama selle eest. Niisugune nõue väljuks tema kontrollialast, sest see küsimus kuulub eranditult käitluskoha käitaja vastutusalasse.(55)
b) Kohad nr 4 (Gliwice) ja nr 5 (Sarbia)
52. Poola Vabariik väidab, et 2018. aasta veebruarist maini avastasid Poola ametiasutused kohtades nr 4 ja nr 5 tehtud kontrollide käigus(56) vastavalt 1300 ja 8700 tonni jäätmeid ebaseaduslikest saadetistest,(57) mille olid lähetanud Saksamaa ettevõtjad(58). Erinevalt VII lisas ette nähtud vormidel märgitust, st plasti‑ ja kummijäätmetest (mis kuuluvad rubriiki 19 12 04; edaspidi „plastijäätmed“), lähetasid need ettevõtjad teabemenetluse raames taaskasutamistoimingute tegemiseks jäätmeid, mis ei kuulu „rohelisse“ nimekirja.
53. Konkreetselt on kohas nr 4 avastatud jäätmeteks toiduainete plastist ja muudest materjalidest komposiitpakendite jäätmed (edaspidi „segaolmejäätmed“),(59) mida tekitas Saksamaa ettevõtja Wurzer ja mis lähetati Gliwicesse üksteisele järgnevate lepingute alusel.(60) Kohas nr 5 avastatud jäätmed olid kokku pressitud terastraadiga ümbritsetud pakkideks, mis ei kuulu ühessegi kindlaks määratavasse rubriiki(61) ning millest märkimisväärsel osal olid märked ja triipkoodid, mis andsid tunnistust nende Saksamaa päritolust, sest need olid tootnud Lobbe ja Böhme(62), ning kuigi ametlikult olid need mõeldud saatmiseks Chełmeki kohaliku omavalitsusüksuse territooriumile, olid need tegelikult saadetud Sarbiasse pärast veodokumentide „neutraliseerimist“(63). Lisaks tegutses kohta nr 4 saadetud jäätmete vastuvõtjast ettevõtja üksnes maaklerina(64) ja tal oli ainult plastijäätmete kogumise luba, samas kui kohta nr 5 saadetud jäätmete vastuvõtjast ettevõtjal ei ole nende jäätmete taaskasutamise luba.(65)
54. Koha nr 4 kohta ilmneb Poola Vabariigi esitatud tõenditest (VII lisas ette nähtud vormid, veodokumendid ehk nn CMR-dokumendid ja kaalumiskviitungid), et Wurzeri tekitatud jäätmed olid liigitatud „rohelisse“ nimekirja kuuluvateks plastijäätmeteks, mis lähetati Poola ettevõtjale Marko, kellel oli lubatud teha nende jäätmete taaskasutamise toiminguid ja kes kinnitas nende kättesaamist Jawiszowice kohas (mitte Gliwice kohas).(66) Veodokumendid, mille Poola Vabariik on esitanud saadetiste kohta Gliwicesse, puudutavad ainult toiminguid, millega olid seotud Poola äriühingud Marko kui lähetaja ja A&P kui vastuvõtja.(67) Isegi eeldusel, et Marko hoolitses Saksamaalt pärit jäätmete eest – nagu Poola Vabariik väidab – fiktiivselt ja laadungid lähetati Wurzerist otse Gliwicesse,(68) ei ilmne see asjaolu dokumentidest, mille on koostanud Saksamaa äriühingud, kust saadetised pärinesid, ja eeskätt ei saa neile omistada vahetut vastutust selle eest. Niisugune asjaolu kuulub, kui see esineb, asjaomaste Poola ettevõtjate vastutusalasse. Lisaks ei ole ka Poola Vabariigi esitatud muud tõendid selles osas otsustava tähtsusega.(69) Pealegi jääb hagiavaldus ebatäpseks nende jäätmete koguse osas, mida saab lugeda kahe Saksamaa äriühingu tekitatuks
55. Mis puudutab kohta nr 5, siis kõik dokumendid (muu hulgas VII lisas ette nähtud vormid), mida võib seostada äriühingutega Lobbe ja Böhme, käsitlevad plastijäätmesaadetisi Poola ettevõtjatesse Havel (Lobbe ja Böhme poolt) ja Recovery (Böhme poolt) Chełmekis.(70) Muud Poola Vabariigi esitatud tõendid(71) näitavad küll, et Sarbia kohas oli jäätmeid, mida võib seostada Saksamaa ettevõtjate Lobbe ja Böhmega ning mis võidi suunata nende ametlikust sihtkohast kõrvale ja vedada Saksamaalt otse Sarbiasse. Sellest teabest ei piisa siiski tõendamaks, et need saadetised korraldasid ja nendeks andsid loa asjaomased Saksamaa äriühingud, ega isegi mitte selle tõendamiseks, et need saadetised olid neile teada. Võttes eelkõige arvesse Poola ettevõtjate vahel vahetatud veokorraldusi, mis sisaldasid „neutraliseerimiskorraldust“,(72) ei saa nimelt välistada, et nende jäätmete mujalesuunamist varjati nende Saksamaa äriühingute eest ja et selle eest on vastutavad ainult kõnesolevad Poola ettevõtjad.(73) Pealegi ei võimalda Poola Vabariigi esitatud tõendid piisavalt täpselt kindlaks teha jäätmekogust, mille asjaomased Saksamaa äriühingud lähetasid väidetavalt sellesse kohta, kus on tõendatud ka Poolast ja teistest riikidest pärit jäätmete olemasolu. Niisugused asjaolud ei võimalda asjaomaseid jäätmeid kindlaks teha ja takistavad ka nende tagasivõtmist väidetavalt ebaseaduslike saadetistena.(74)
c) Koht nr 6 (Bzowo)
56. Poola Vabariik väidab, et 2017. aasta aprillist septembrini avastasid Poola ametiasutused kohas nr 6 tehtud kontrollide käigus(75) 600 tonni segaolmejäätmeid(76), mille olid lähetanud ebaseaduslikult(77) Saksamaa äriühingud(78). Need jäätmed ei kuulu „rohelisse“ nimekirja ja vastuvõtjast Poola ettevõtjal ei ole nende taaskasutamise luba.
57. Sellega seoses näib mulle, et Poola Vabariigi esitatud tõendid(79) näitavad esiteks, et tõenõoliselt olid laos Saksamaalt pärit segaolmejäätmeid, ja teiseks, et puudus luba nende jäätmete taaskasutamiseks Bzowo kohas ja ka sobiv käitis.(80)
58. Ükski tõend ei võimalda siiski tuvastada, et asjaomased Saksamaa ettevõtjad olid nende saadetiste eest vahetult vastutavad.(81) Konkreetsemalt ei ole veodokumentidel, mida võib asjaomaste Saksamaa äriühingutega seostada, neid saadetisi mainitud.(82) Kuigi ühel VII lisas ette nähtud vormil, mille täitis äriühing Vorberg Recycling, ei olnud tõesti mingit märget taaskasutuskoha kohta,(83) ei näi mulle, et see asjaolu üksi oleks piisav, et tuvastada kõnesoleva äriühingu vastutus, võttes arvesse ka seda, et nimetatud dokument kinnitab, et saadeti plastijäätmeid (mitte niisuguseid segaolmejäätmeid, nagu Poola ametiasutused kõnesolevas kohas tuvastasid) ja et puudub teave selles kohas olevate jäätmete laadi kohta.(84)
4. Järeldus esimese väite kohta
59. Eelneva põhjal teen ettepaneku nõustuda esimese etteheitega osas, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi viivitust kohaga nr 1 seotud jäätmete tagasivõtmisel. Küll aga teen ettepaneku lükata see etteheide tagasi osas, mis puudutab nimetatud liikmesriigi vastutust kohtadesse nr 2–6 lähetatud jäätmesaadetiste tagasivõtmise eest.
B. Teine etteheide, et on rikutud jäätmekäitluskohustust
60. Poola Vabariik väidab, et Saksamaa Liitvabariik ei täitnud kohustust käidelda kohtades nr 3–6 avastatud jäätmeid kui määruse nr 1013/2006 IV lisaga hõlmatud jäätmeid ning seda hoolimata lahkarvamusest lähtekoha pädevate asutuste ja sihtkoha pädevate asutuste vahel nende liigitamise küsimuses. Ta järeldab, et Saksamaa Liitvabariik on seega rikkunud määruse artikli 28 lõiget 2.
61. Teise etteheite vastuvõetavuse küsimuses on selge, et komisjonile esitatud kaebuse järgi on Poola Vabariik selle etteheite esitanud ainult koha nr 5 kohta.(85) Leian seega, et etteheide on vastuvõetamatu kohti nr 3, 4 ja 6 puudutavas osas.
62. Igal juhul, nagu ma käesoleva ettepaneku järgnevates punktides näitan, on see väide lisaks põhjendamatu kõikide kohtade osas, mida Poola Vabariik oma teise etteheite raames mainib.
63. Teise etteheite põhjendatuse küsimuses meenutan, et määruse nr 1013/2006 artikli 28 lõikes 2 on sätestatud, et kui lähte- ja sihtkoha pädevad asutused ei suuda kokku leppida, kas liigitada teatatud jäätmed „rohelise“ nimekirja jäätmeteks(86) (lisad III, IIIA ja IIIB) või IV lisas nimetatud jäätmeteks, peetakse jäätmeid liigitatuks vastavalt IV lisale.(87)
64. Kõigepealt ilmneb selle sätte sõnastusest minu arvates, et kõnealune lahkarvamus saab puudutada ainult nende jäätmete „liigitamist“, mitte ebaseadusliku jäätmesaadetise olemasolu ennast, sh saadetise korraldaja isiku kindlakstegemist.
65. Seejärel ilmneb kontekstist, millesse see õigusnorm asetub, et määruse nr 1031/2006 artikli 28 „Lahkarvamused liigitamisküsimustes“ lõigetes 1–3 on reguleeritud kolme eri olukorda, nimelt esiteks lahkarvamust saadetise eseme jäätmeteks või mittejäätmeteks liigitamise osas; teiseks – nagu käsitletaval juhul – lahkarvamust teatatud jäätmete „rohelise“ nimekirja jäätmeteks või mitte liigitamise küsimuses ning kolmandaks lahkarvamust teatatud jäätmekäsitlustoimingu liigitamise küsimuses. Seega ei käsitleta ühelgi hetkel ebaseadusliku saadetise olemasolu küsimust.
66. Mis puudutab lõpuks sama sätte eesmärki, siis mulle näib, et sellega püütakse lahendada keerulist menetluslikku olukorda seoses saadetud materjali käitlemisega, mitte lahendada juba ette küsimust, kas niisugune saadetis on olemas.
67. Seega kuulub saadetise olemasolu küsimus, st küsimus, mille me siin lahendama peame, tõendite esitamist ja hindamist käsitlevate üldnormide, mitte määruse nr 1013/2006 artiklis 28 ette nähtud konkreetsete eelduste kohaldamisalasse. Niisuguses kontekstis ilmneb käesoleva ettepaneku punktis 17 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames on komisjoni või hagi esitanud liikmesriigi ülesanne tõendada väidetava rikkumise olemasolu ja esitada Euroopa Kohtule tõendid, mida on vaja, et viimane saaks rikkumise tuvastada, ja seejuures ei tohi ta tugineda ühelegi eeldusele.
68. Sellest tuleneb, et ei komisjon ega hagejast liikmesriik ei tohi piirduda sellega, et tugineb määruse artikli 28 lõikes 1 ette nähtud eeldusele, ega toetuda ainult sellele, et lähte‑ ja sihtkoha pädevate asutuste vahel on lahkarvamus seoses ebaseadusliku jäätmesaadetise olemasoluga, järeldades sellest, et jäätmesaadetise suhtes tuleb kohaldada kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust.
69. Eelneva põhjal teen ettepaneku teine etteheide tagasi lükata.
C. Kolmas etteheide, et on rikutud lojaalse koostöö kohustust
70. Poola Vabariik väidab, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat lojaalse koostöö kohustust sellega, et ta ei võtnud meetmeid, et selgitada välja asjaomastesse kohtadesse lähetatud ebaseaduslike jäätmesaadetiste faktilised asjaolud ning võimaldada seega täita määruse nr 1013/2006 asjakohaseid sätteid. Ta heidab Saksamaa Liitvabariigile esiteks ette, et ta jäi suhtlemisel täiesti passiivseks, millest annavad tunnistust Saksamaa ametiasutuste vastamata jätmine ja hilinemisega vastamine teatavatele Poola ametiasutuste kirjadele; teiseks saatis asja lihtsalt edasi piirkondlikule tasandile, kui föderaalasutuste poole pöörduti seepärast, et pädevad piirkondlikud asutused ei olnud vastanud; kolmandaks keeldus osalemast ühiskontrollides ning neljandaks ei võtnud kohta nr 1 (Tuplice) saadetud jäätmeid tagasi kaheksa aasta vältel.
71. Selle kolmanda etteheite vastuvõetavuse kohta, mille suhtes avaldab Saksamaa Liitvabariik kahtlust, tõden lihtsalt, et oma komisjonile esitatud kaebuses esitas Poola Vabariik etteheite, et on rikutud lojaalse koostöö kohustust, ehkki väga üldiselt.
72. ELL artikli 4 lõike 3 kohaldatavuse kohta, millele Saksamaa Liitvabariik on vastu vaielnud, võttes arvesse jäätmete saatmise menetluse suhtes kohaldatavate erinormide olemasolu,(88) olen seisukohal, et niisuguste konkreetsete asjaomaste liikmesriikide koostööd käsitlevate sätete olemasolu määruses nr 1013/2006 ei ole takistuseks sellele, et aspektide osas, mida see määrus sõnaselgelt ei reguleeri, kohaldatakse ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö üldpõhimõtet.(89)
73. Koha nr 1 (Tuplice) kohta märgin, et oma kolmanda etteheitega, mille kohaselt on rikutud ELL artikli 4 lõiget 3, peab Poola Vabariik sisuliselt silmas sama tegu nagu see, mis kujutab endast määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 teises lõigus ette nähtud jäätmete tagasivõtmise tähtaja rikkumist. Et sellele rikkumisele osutati ja see tuvastati esimese etteheite raames, ei saa see liikmesriik tugineda ka ELL artikli 4 lõike 3 rikkumisele, sest see on üldisem õigusnorm.(90)
74. Küsimuses, kas kolmas etteheide, et Saksamaa ametiasutused ei teinud Poola ametiasutustega koostööd, on põhjendatud, tõden, et hoolimata asjaomaseid kohti puudutavate toimikute keerukusest ning poolte sügavatest lahkarvamustest menetluse vältel vahetatud teabest ja tõenditest enamiku osas, tegid Saksamaa ametiasutused siiski koostööd lahenduste leidmise eesmärgil, enamikul juhtudel küll tulutult.
75. Kõigepealt ei tundu mulle, et kui Saksamaa ametiasutused ei reageerinud Poola ametiasutuste arvukatele tagasivõtmistaotlustele, rikkusid nad ELL artikli 4 lõiget 3, võttes arvesse esiteks seda, et Saksamaa ametiasutused tegid Poola ametiasutustega koostööd, eelkõige tehes kontrolle äriühingutes, kellelt ebaseaduslikud jäätmesaadetised Poola ametiasutuste kahtlustuste kohaselt pärinesid,(91) ning teiseks seda, et esitatud tõenditest ei piisanud tagasivõtmiskorralduste andmiseks.(92)
76. Lisaks tuleb märkida, et Poola Vabariigi välja toodud asjaolu, et mõnel juhul saatsid Saksamaa föderaalasutused asja edasi pädevatele piirkondlikele ametiasutustele, ei ole iseenesest tõend, mis kinnitaks föderaalasutuste koostöökohustuse rikkumist, võttes arvesse piirkondlike ametiasutuste volitusi jäätmekäitluse alal.(93)
77. Lõpuks on vaja juhtida tähelepanu, et Saksamaa ametiasutuste väidetavat soovimatust osaleda ühiskontrollides kohtades nr 5 ja 6 õigustas asjakohase teabe puudumine jäätmete laadi ja päritolu kohta. Niisugune olukord võib minu arvates õigustatult seletada lahkarvamust Poola ametiasutustega, kuid sellest ei piisa ikkagi lojaalse koostöö kohustuse rikkumise tõendamiseks.
78. Kokkuvõttes on nii, et Saksamaa ametiasutused vastasid Poola ametiasutuste taotlustele ja palvetele ning viisid jäätmeid tekitanud Saksamaa ettevõtjates, kellele Poola ametiasutused osutasid, läbi oma uurimised. Kuigi reageerimisel nende taotlustele ja palvetele tuli mitu korda tõesti ette viivitusi, esines viivitusi mõlemal poolel, mistõttu ei saa mingit „passiivsust“ omistada üksnes Saksamaa Liitvabariigile.
79. Eelneva põhjal teen ettepaneku lükata kolmas etteheide tagasi.
Ettepanek
80. Kõikidest eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
– nõustuda hagi esimese etteheitega, mis puudutab kohta nr 1 (Tuplice), ja
– jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrus jäätmesaadetiste kohta (ELT 2006, L 190, lk 1).
3 Täpsemalt määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimese ja teise lõigu ning artikli 28 lõike 2 ja ELL artikli 4 lõike 3 rikkumist. Hagiavalduse kohaselt puudutas kaebus ka jäätmesaadetisi kohta nr 7 (Babin), mida käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ei puuduta.
4 Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimene ja teine lõik koostoimes artikli 2 punkti 35 alapunkti e ja alapunkti g alapunktiga iii.
5 Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimene ja teine lõik koostoimes artikli 2 punkti 35 alapunkti g alapunktiga iii.
6 Komisjon toetab hagi nõudeid osas, milles need puudutavad tema põhjendatud arvamuses silmas peetud rikkumisi.
7 Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimene ja teine lõik koostoimes artikli 2 punkti 35 alapunktidega a, b ja e ning alapunkti g alapunktidega i ja iii.
8 Määruse nr 1013/2006 artikli 28 lõige 2.
9 ELL artikli 4 lõige 3.
10 Määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 esimene ja teine lõik koostoimes artikli 2 punkti 35 alapunktidega a, b ja e ning alapunkti g alapunktidega i ja iii.
11 Täpsemalt õhutatakse liidu õigusaktides kahjutuse kohas või selle lähedal heastamise põhimõttest lähtudes jäätmeid kõrvaldama või taaskasutama nii nende tekitamise koha lähedal kui võimalik, kusjuures jäätmevedu käsitlevad õigusnormid on selles osas erinormid, mistõttu tuleb neid tõlgendada kitsalt. Vt eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT 2008, L 312, lk 3), artikli 16 lõige 3 ning määruse nr 1013/2006 põhjendus 20. Vt analoogia alusel ka 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑297/08, EU:C:2010:115, punktid 64–66 ja seal viidatud kohtupraktika).
12 Määruse nr 1013/2006 põhjenduse 7 kohaselt on jäätmesaadetiste järelevalve ja kontroll vaja korraldada viisil, mis võtab arvesse vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna ja inimeste tervise kvaliteeti (vt 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Nutrivet, C‑69/15, EU:C:2016:425, punkt 32).
13 Vt 23. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Naturvårdsverket (jäätmekäitlus pärast tagasivõtmist) (C‑221/24 ja C‑222/24, EU:C:2025:818, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Nende jäätmete loetelu, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 1013/2006 artiklis 18 silmas peetud üldnõudeid teabele, on määruse III lisas nimetatud „roheliseks nimekirjaks“.
15 Direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 15 kohaselt on „„taaskasutamine“ – mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt“. Selle direktiivi II lisa sisaldab taaskasutamistoimingute mitteammendavat loetelu, millesse kuuluvad toimingud R 5 („Muude anorgaaniliste ainete ringlussevõtt/taasväärtustamine“) ja R 13 („Jäätmete vaheladustamine mis tahes koodinumbriga R1–R12 märgitud toiminguks (välja arvatud jäätmete ajutine kogumiseelne hoidmine jäätmete tekkekohas)“].
16 Selles sättes on „ebaseaduslik saadetis“ sisuliselt määratletud kui iga jäätmesaadetis, mis on sooritatud, kohaldamata kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust (punktides a ja b silmas peetud juhtumid), mille tulemus on taaskasutamine või kõrvaldamine asjakohaseid õigusnorme rikkudes (punktis e silmas peetud juhtum), või mille raames kohaldati teabemenetlust jäätmete puhul, mida ei ole loetletud III, IIIA või IIIB lisas, või mis on lähetatud viisil, mis ei ole VII lisas ette nähtud vormil nimetatud (punkti g alapunktides i ja iii nimetatud juhtumid).
17 Vt eelkõige 14. märtsi 2019. kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑399/17, EU:C:2019:200, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Vt selle kohta eelkõige Prete, L., Infringement Proceedings in EU Law, Wolters Kluwer, Alphen aan den Rijnis, 2017, lk 191.
19 Vt eelkõige 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Hamoudi vs. Frontex (C‑136/24 P, EU:C:2025:977, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 35 alapunkti e ja alapunkti g alapunkti iii tähenduses.
21 Jäätmed, mille tekitas Saksamaa äriühing Befesa Zinc Freiberg GmbH, lähetas teine Saksamaa äriühing, Mineral Projekt Gesellschaft fur Planung und Konstruktion GmbH ajavahemikul 2013. aasta novembrist kuni 2015. aasta juunini Poolasse rubriigi 10 05 01 all, et nendega tehtaks taaskasutamistoimingud R 13 ja R 5. Need jäätmed saadeti Poola äriühingule POO RYNIED S.C., kes oli määruse nr 1013/2006 VII lisas ette nähtud vormil näidatud nende jäätmete vastuvõtjana, kes pidi need taaskasutama. Temal ei olnud aga selleks taaskasutamiseks luba ja ta saatis hiljem jäätmed edasi äriühingule EURO-TOR RECYCLING sp. z o.o. Viimasel oli luba aga ainult saadetisest ühe osa taaskasutamiseks ja teda ei olnud pealegi nimetatud VII lisas ette nähtud vormil.
22 Saksamaa ametiasutused olid esialgu kohustanud jäätmeid tagasi võtma saatmist korraldanud äriühingut ning seejärel, tema pankroti järel lasid jäätmete tekitajal nende tagasivõtmise kulud enda kanda võtta.
23 Vt kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas Tšehhi Vabariik vs. Poola (Turówi kaevandus) (C‑121/21, EU:C:2022:74, punkt 49). Olukord erineb nimelt ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi olukorrast, mille puhul ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ning hiljem aset leidnud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (vt 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus) (C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika)).
24 Lisaks märgin, et see tähtaeg oleks ületatud ka juhul, kui päevaks, millest tähtaeg hakkab kulgema, lugeda komisjoni põhjendatud arvamuse kuupäev, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades väidab.
25 Lisaks oli enne määrust nr 1013/2006 kehtinud regulatsioonis, st nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT 1993, L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176) artikli 26 lõikes 2 ette nähtud sama tähtaeg peaaegu identses sõnastuses, milleks on „30 päeva jooksul pärast illegaalsest saadetisest pädevale ametiasutusele teatamist või mingi muu ajavahemiku jooksul, milles asjaomased pädevad ametiasutused võivad kokku leppida“ (vt ka väga sarnases sõnastuses artikli 14 lõige 2 komisjoni 10. oktoobri 1990. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu määrus (EMÜ) jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, KOM(90) 415 (lõplik).
26 Lisaks võib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikli 32 lõike 2 punkti c kohaselt ehitustööde, asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimiseks kasutada väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust, „kui see on tingimata vajalik, sest avaliku sektori hankijale ettenägematutest asjaoludest tingitud kiireloomulisuse tõttu ei ole avatud või piiratud menetluste või konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluste tähtaegade täitmine võimalik“.
27 Meenutan, et määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 kohaselt ei sõltu niisugune kokkulepe mingist konkreetsest formaalsusest.
28 Tegemist on Poola ametiasutuste poolt Saksamaa ametiasutustele saadetud 19. jaanuari 2021. aasta kirja väljavõtete (lisa B.6) ja 2. mai 2023. aasta e‑kirja väljavõtetega (lisa B.7). Esimeses oli märgitud: „[p]lease inform the Chief Inspector of Environmental Protection what measures have been taken and whether the approximate date of return the waste to Germany is already known“ („[p]alun informeerige keskkonnakaitse peainspektorit võetud meetmetest ja teatage talle, kas jäätmete Saksamaale tagasisaatmise ligikaudne kuupäev on juba teada“ (vaba tõlge)). Teine oli sõnastatud järgmiselt: „[…] could you provide current stage of the case? Has the court already issued a ruling on the case?“ („[…] kas te võiksite meile teada anda, mis järgus asi on? Kas kohus on juba otsuse teinud?“ (vaba tõlge)). Nendega seoses peab Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindama, lähtudes käesoleva ettepaneku punktis 17 meenutatud põhimõtete kohaselt tõendite vaba hindamise põhimõttest.
29 Need jäätmed oli määruse nr 1013/2006 artikli 24 lõike 2 kohaselt vaja teatavatel juhtudel tagasi võtta seepärast, et Saksamaa ettevõtjad lähetasid need jäätmed „rohelise“ nimekirja jäätmetena (vt käesoleva ettepaneku 14. joonealune märkus), kasutades teabemenetlust, samas kui need jäätmed, mis sellesse nimekirja ei kuulu, oleks tulnud lähetada kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetluse kohaselt (vt käesoleva ettepaneku punkt 13). Muudel juhtudel oli see tagasivõtmine vajalik seetõttu, et Poola ettevõtjatel, kes jäätmed vastu võtsid, ei olnud nende jäätmete käitlemiseks nõutavaid lube.
30 Saksamaa Liitvabariigi sõnul ei ole tõendatud, et ebaseaduslikud saadetised lähetati, ega ka see, et võimalikke ebaseaduslikke saadetisi lähetasid asjaomased Saksamaa ettevõtjad. Komisjon nõustub selle seisukohaga, v.a üks osa saadetisi kohta nr 2.
31 Vt vastavalt lisad A.14 ja A.29 (Poola ametiasutuste kohapeal läbi viidud kontrollide protokollid).
32 Koha nr 3 puhul näitab Poola Vabariik oma hagiavalduses ära koguse 3360 tonni ja oma repliigis koguse 1039 tonni (vt lisa C.2). Kohtuistungil täpsustas ta, et tegemist on ligikaudse hinnanguga.
33 Määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 35 alapunkti e ja alapunkti g alapunkti iii tähenduses osas, mis puudutab kohta nr 2, ning määruse artikli 2 punkti 35 alapunktide a, b ja e ning alapunkti g alapunktide i ja iii tähenduses osas, mis puudutab kohta nr 3.
34 Jäätmesaadetised kohta nr 2 puudutasid esiteks Saksamaa jäätmeid tekitanud või lähetanud äriühinguid ALBA Niedersachsen-Anhalt GmbH (asukoht Braunschweig, Saksamaa), ALBA Niedersachsen-Anhalt GmbH (asukoht Seehausen, Saksamaa, edaspidi „ALBA Seehausen“), Altmärkische Entsorgung und Transport GmbH (edaspidi „Altmärkische“), Schutt-Karl GmbH, Parentin GmbH, Drekopf Recyclingzentrum Leipzig GmbH (edaspidi „Drekopf“) ning Recom Entsorgung (edaspidi „Recom“), teiseks vastuvõtjast Poola äriühingut Bravet sp. z o.o. Jäätmesaadetised kohta nr 3 puudutasid Saksamaa lähetajast äriühingut Parentin ja Poola vastuvõtjast äriühingut PPH LWN sp. z o.o.
35 Viitan käesolevas ettepanekus Euroopa jäätmeloendile ja sellega loodud liigitusele niisugusena, nagu neid on silmas peetud komisjoni 3. mai 2020. aasta otsuses 2000/532/EÜ, millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu) (EÜT 2000, L 226, lk 3; ELT eriväljaanne 15/05, lk 151). Seda otsust muudeti viimasena komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/955/EL (ELT 2014, L 370, lk 44).
36 Täpsemalt rubriiki 17 08 02 kuuluvad jäätmed, st „[k]ipsipõhised ehitusmaterjalid, mida ei ole nimetatud koodinumbriga 17 08 01“ (viimasesse rubriiki kuuluvad „[o]htlike ainetega saastunud kipsipõhised ehitusmaterjalid“).
37 Poola äriühingul Bravet, kes oli kohta nr 2 lähetavate jäätmete vastuvõtja, oli luba betoonijäätmete taaskasutamiseks (toimingud R 5) ja kipsijäätmete kogumiseks, kuid mitte kipsijäätmete taaskasutamiseks. Seevastu Poola äriühingul PPH LWN, kes oli kohta nr 3 saadetud jäätmete vastuvõtja, ei olnud luba ei nende jäätmete kogumiseks ega taaskasutamiseks (toimingud R 5), vähemalt mitte maatükkidel, kuhu need maha pandi.
38 Asjaomased Saksamaa ettevõtjad, kes olid loa puudumisest teadlikud, on nende ebaseaduslike saadetiste eest seega vastutavad.
39 Nii on see esiteks kõikide jäätmesaadetistega, mille Poola Vabariik on seostanud ettevõtjatega ALBA Niedersachsen-Anhalt ja Schutt-Karl, ning teiseks ühe osaga jäätmesaadetistest, mille see liikmesriik on seostanud ettevõtjatega ALBA Seehausen, Altmärkische, Parentin, Drekopf ja Recom.
40 Vt 11. jaanuari 2019. aasta e‑kiri (lisa A.24) ja 5. märtsi 2019. aasta kiri (lisa A.25). Poola Vabariik ei esita oma repliigis selle kohta ühtegi täiendavat seisukohta.
41 Lisaks ei võimalda lihtsalt asjaolu, et kohas nr 2 leiti kipsijäätmeid, vastupidi Poola Vabariigi seisukohale õiguslikult piisavalt tõendada, et need jäätmed pärinesid lähetajast Saksamaa äriühingult Parentin.
42 Oma suhtluses Saksamaa ametiasutustega nende saadetiste teemal täpsustasid Poola ametiasutused nimelt oma 11. jaanuari 2019. aasta e‑kirjas (lisa A.24), mis on koostatud inglise keeles, järgmist: „Normally in this situation we would request for take back but the waste has been mixed together with other plasterboard waste that was already deposited on the land. Therefore it is impossible to distinguish which waste came from which company. I do not know whether take-back in this situation is possible“ („Tavaliselt palume seda laadi olukorras jäätmed tagasi võtta, kuid neid segati muude kipsplaadijäätmetega, mis olid juba maatükile maha pandud. Seega on võimatu vahet teha, millised jäätmed pärinevad missuguselt ettevõtjalt. Ma ei tea, kas tagasivõtmine on niisugusel juhul võimalik“ (vaba tõlge)). Poola ametiasutused küsisid ka oma suhtluspartnerite arvamust olukorra kohta („[p]lease let me know your views on this“ („[p]alun öelge, mis te sellest arvate“ (vaba tõlge)) ja palusid viimastel informeerida asjaomaseid Saksamaa äriühinguid (st Drekopfi ja Recomi), et vastuvõtjast Poola äriühing ei saa käidelda rubriiki 17 08 02 kuuluvaid jäätmeid ja et edasised sellised jäätmesaadetised tuleb blokeerida. 5. märtsi 2019. aasta kirjaga (lisa A.25) niisugusena, nagu need asutused on tõlkinud selle inglise keelde, korrati, et kõnealused jäätmesaadetised: „were mixed with each other and with the waste already on the site, which made it impossible to distinguish between them and take-back was not possible“ („segati omavahel ja juba kohas olevate jäätmetega, mis on muutnud nende kindlakstegemise ja tagasivõtmise võimatuks“ (vaba tõlge)). Repliigis täpsustas Poola Vabariik, et jäätmed laaditi kohas nr 2 maha ja aeti buldooseriga sobivalt laiali.
43 Neid saadetisi, mis on VII lisas ette nähtud vormil deklareeritud kipsijäätmesaadetistena, ei ole mainitud ei esimeses jäätmete tagasivõtmise taotluses, mille Poola ametiasutused saatsid (lisa A.35) ega hilisemas suhtluses (lisad A.36–A.44). Repliigis täpsustas Poola Vabariik, et sellele asjaolule juhiti tähelepanu tõendamaks, et vastupidi lähetajast Saksamaa äriühingu Parentin väidetele ei lähetanud ta mitte ainult betooni‑, vaid ka kipsijäätmeid. Kohtuistungil viitas ta 11. jaanuari 2024. aasta e‑kirjale (lisa A.24) (vt käesoleva ettepaneku 42. joonealune märkus).
44 Täpsemalt ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Poola äriühingul Bravet, kes on kohta nr 2 saadetud jäätmete vastuvõtja, oli luba betoonijäätmete kogumiseks ja taaskasutamiseks (toimingud R 5) ning kipsijäätmete kogumiseks, aga mitte kipsijäätmete taaskasutamiseks (vt lisad A.15, A.17 ja B.12), ning et Poola äriühingul PPH LWN, kes kohta nr 3 lähetatud jäätmed vastu võttis, oli luba betoonijäätmete kogumiseks (teatavatel maatükkidel), kuid mitte nende jäätmete taaskasutamiseks (lisa A.30).
45 Selle sätte kohaldamisel on „kogumine“ määratletud kui „jäätmete kokkukorjamine, sealhulgas jäätmete eelsortimine ja eelladustamine, eesmärgiga transportida need jäätmekäitlusettevõttesse“. Direktiivi 2008/98 põhjenduses 15 on rõhutatud, et „[t]uleb teha vahet jäätmete kogumiseelse eelladustamise, jäätmete kogumise ning jäätmete töötlemiseelse ladustamise vahel“ ning et „[a]sutusi ja ettevõtteid, kes tekitavad oma tegevuse käigus jäätmeid, ei tuleks käsitleda jäätmekäitlusega tegelevate asutustena, kellel on vaja luba jäätmete kogumiseelseks ladustamiseks“. Direktiivi põhjenduses 16 on muu hulgas täpsustatud, et „[k]ogumise määratlusele vastavat jäätmete eelladustamist mõistetakse ladustamisena enne kogumist rajatistes, kus jäätmed maha laaditakse, et neid ette valmistada veoks mujal asuvasse taaskasutamis- või kõrvaldamiskohta“. Selles põhjenduses on lisatud, et „[t]uleks teha vahet selliste jäätmete vahel, mida eelladustatakse enne kogumist ja mida ladustatakse enne töötlemist, vastavalt jäätmete liigile, ladustamise kogusele, ajale ning kogumise eesmärgile“.
46 Direktiivi 2008/98 II lisas on taaskasutamistoiming R 13 määratletud nii, et see on „[j]äätmete vaheladustamine mis tahes koodinumbriga R1–R12 märgitud toiminguks (välja arvatud jäätmete ajutine kogumiseelne hoidmine jäätmete tekkekohas)“. Lisaks on seda määratlust käsitlevas joonealuses märkuses täpsustatud, et „[a]jutine ladustamine tähendab eelladustamist [direktiivi] artikli 3 punkti 10 kohaselt“ (vt käesoleva ettepaneku 45. joonealune märkus). Käsitletaval juhul on nii, et vastuvõtjast Poola äriühingule Bravet jäätmete „kogumiseks“ välja antud loas (lisad A.17 ja B.12) ei ole nimetatud taaskasutamistoiminguid R 13 ja igal juhul on selle punkti 2 alapunkti 3 alapunktis a kogumismeetodit kirjeldatud kui toimingut, millega jäätmeid muu hulgas „ladustatakse teatava aja jooksul, kuni on kogutud piisav kogus, siis viiakse veovahenditega teisele jäätmete valdajale, kellel on asjakohane luba jäätmekäitluseks“. See määratlus vastab minu arvates „kogumise“ määratlusele direktiivi 2008/98 artikli 3 punktis 10 ja erineb „hoidmisest“, mida on silmas peetud taaskasutamistoimingu R 13 raames.
47 Tekib seega küsimus, kuidas jaguneb risk ühelt poolt jäätmed tekitanud või need lähetanud ettevõtjate ning teiselt poolt need jäätmed vastu võtnud ettevõtjate vahel, kui VII lisas ette nähtud vormil või muudes nende saatedokumentides esitatud teave on väär.
48 Vt käesoleva ettepaneku 11. joonealune märkus.
49 Sellega seoses ei nõustu ma täielikult seisukohaga, mida komisjon on väljendanud oma põhjendatud arvamuses ja mille kohaselt vastutavad saatmist korraldanud isikud sisuliselt üksnes siis, kui neil on VII lisas ette nähtud vormi täitmise hetkel lube puudutavatele teabele „kerge ligi pääseda“. Mulle näib niisugune lähenemine liiga ebamäärane ja piiratud, mis puudutab jäätmete tekitaja või lähetaja vastutust, kes ei ole küll kohustatud kontrollima nõutavate dokumentide ehtsust (nende dokumentide võimaliku võltsimise eest vastutab ilmselgelt ainult need esitanud ettevõtja), kuid ei tohi rahulduda üksnes vastuvõtja avaldustega, vaid on kohustatud valima proaktiivse lähenemise, mis hõlmab vähemalt seda, et ta küsib vastuvõtja loa ärakirja (v.a juhul, kui see ärakiri esitati talle näiteks seoses varasemate saadetistega). Lisaks ei suutnud komisjon kohtuistungil täpsustada konkreetseid olukordi, kus saab tuvastada, et ettevõtjal on „kerge ligi pääseda“ lube puudutavatele teabele – see sõltub faktilistest asjaoludest, mis tihti ei allu ettevõtja tahtele ja mis ei ole seetõttu tema hoolsuse hindamisel otsustava tähtsusega. Niisugust üsna ranget lähenemist jäätmete tekitaja või lähetaja suhtes võib minu arvates põhjendada ka esiteks direktiivi 2008/98 artikli 15 lõige 2, mille kohaselt on nii, et kui jäätmed edastatakse esmaselt jäätmetekitajalt või jäätmevaldajalt vahendajale, asutusele või ettevõtjale, kes tegeleb jäätmetöötlustoimingutega, või jäätmekogujale eeltöötlemiseks, ei kaasne sellega vabastus täieliku taaskasutus- või kõrvaldamistoimingu sooritamise vastutusest, ning teiseks määruse nr 1013/2006 põhjendus 18, milles on märgitud, et arvestades jäätmetekitaja vastutust keskkonnaohutul jäätmehooldusel, peaks jäätmesaadetisi käsitlevad teatised ja liikumisdokumendid võimaluse korral täitma jäätmetekitajad. Vt selle kohta ka analoogia alusel 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Brady (C‑113/12, EU:C:2013:627, punkt 78).
50 Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.
51 Vt käesoleva ettepaneku punkt 37.
52 VII lisas ette nähtud vormil on tõesti viidatud määruse nr 1013/2006 I C lisas antud juhistele ja selle lisa punktis 21 on täpsustatud muu hulgas, et mis puudutab taaskasutuskoha lahtrit, siis „tuleks [esitada] vastav teave järgmise ettevõtte või järgmiste ettevõtete kohta, kus sooritatakse või võidakse sooritada mis tahes R12/R13 […] toimingut“. Märgin siiski esiteks, et need juhised puudutavad teatiseid ja neid kohaldatakse ainult täiendavalt kirjaliku etteteatamise dokumentide suhtes. Nõue näidata ära mitteajutised taaskasutuskohad on ette nähtud ainult määruse artikli 15 punktis a, mis paikneb selle I peatükis, mida kohaldatakse kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetluse, mitte teabemenetluse suhtes (selles sättes on täpsustatud: „[k]ui jäätmesaadetis on määratud ajutiseks taaskasutus- või kõrvaldamistoiminguks, peavad teatamisdokumendis lisaks esialgsele ajutisele taaskasutus- või kõrvaldamistoimingule olema näidatud ka kõik käitluskohad, kus kavatsetakse sooritada järgmised ajutised või mitteajutised taaskasutus- või kõrvaldamistoimingud“). Teiseks juhin tähelepanu, et teabemenetlust käsitlevates juhistes ei ole määruse II lisa punkti 5 teises lõigus sisalduvat täpsustust teabe kohta, millest tuleb ette teatada, ning mille kohaselt „[k]ui jäätmed on mõeldud esialgseks taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks, tuleb anda samasugust teavet kõikide käitluskohtade kohta, kus on kavandatud läbi viia esialgseid ja mitte-esialgseid taaskasutus- või kõrvaldamistoiminguid“. Niisuguse täpsustuse puudumine juhistes teabemenetluse kohta viib mind järeldusele, et seda puudutavad nõuded on taaskasutuskohtade äranäitamise osas leebemad kui kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust puudutavad nõuded.
53 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrus, mis käsitleb jäätmesaadetisi ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1257/2013 ja (EL) 2020/1056 ning tunnistatakse kehtetuks [määrus nr 1013/2006] (ELT 2024, L 1157). Selle uue määruse artikli 18 lõikes 7 on pretsedenditult ja sõnaselgelt sätestatud, et „[k]ui saadetis on ette nähtud ajutiseks taaskasutamiseks, märgitakse [VII lisas ette nähtud vormil] lisaks esialgsele ajutisele või lõplikule taaskasutamisele ka esialgsele ajutisele taaskasutamisele vahetult järgneva taaskasutamise või ajutise taaskasutamise koht ning nende toimingute R‑koodid, samuti teostataval juhul käitluskohad, kus on kavas teostada järgnevad ajutise või lõpliku taaskasutamise toimingud, ning asjaomaste taaskasutustoimingute R‑koodid“. Minu arvates ei tulene sellest sättest tingimata, et järgnevate kohtade äranäitamine ei ole siis, kui saadetis on mõeldud ajutiseks taaskasutamiseks (mis on ette nähtud „teostataval juhul“), kohustuslik enne selle määruse jõustumist, st 21. maid 2026. Et määruse põhjendustes ega ettevalmistavates materjalides ei ole selle kohta midagi märgitud, võib seda sätet tõlgendada nii, et selles on täpsustatud kohustust, mis eksisteeris juba, kuigi sõnaselgelt määratlemata, määruses nr 1013/2006.
54 Vt käesoleva ettepaneku 11. joonealune märkus ja punkt 45.
55 Muide, isegi puhtalt faktilisest vaatevinklist tekib mul küsimus, kuidas saaks lähetajal, kes veoks taaskasutuskohta pöördub tavaliselt kolmandast isikust veoettevõtja poole, olla mingi kontroll või kas või ainult teave, missugune on see täpne koht taaskasutuskoha piires, kuhu jäätmed maha pannakse.
56 Vt vastavalt lisad A.48 ja A.61 (Poola ametiasutuste poolt nendes kohtades läbi viidud kontrollide protokollid).
57 Määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 35 alapunktide a, b ja e ning alapunkti g alapunktide i ja iii tähenduses.
58 Jäätmesaadetised kohta nr 4 puudutavad ühelt poolt Saksamaa tootjat Wurzer Wertstoff GmbH (edaspidi „Wurzer“), Saksamaa eksportijat Trade & Service GmbH ning teiselt poolt Poola vahendajaid Inter-Nicco sp. z o.o. sp.k. ja F.H.U. Marko (edaspidi „Marko“), samuti vastuvõtjast Poola ettevõtjaid Ekobiopell Invest sp. z o.o. (edaspidi „Ekobiopell“) ja A&P sp. z o.o., samas kui jäätmesaadetised kohta nr 5 puudutasid ühelt poolt Saksamaa lähetajaid Böhme GmbH ja Lobbe RSW GmbH (edaspidi „Lobbe“) ning teiselt poolt Poola vastuvõtjaid Havel Investment sp. z o.o. (edaspidi „Havel“) ja Recovery Green Recycling sp. z o.o. (edaspidi „Recovery“) RS Robert Szymkowiczi maatükkidel. Poola Vabariik mainib oma hagiavalduses teise Saksamaa ettevõtja triipkoodi, kelle isikusamasust ta ei avalda, aga nõuab ainult Lobbet ja Böhmet puudutavate jäätmete tagasivõtmist. Oma repliigis viitab ta ka väidetavalt ebaseaduslikele jäätmesaadetistele, mis pärinesid Saksamaa äriühingutelt PB Solutions GmbH, Borchers Kreislaufwirtschaft GmbH ja ALBA Recycling GmbH, esitamata siiski piisavaid tõendeid selle kohta, et need äriühingud olid kuidagi seotud jäätmesaadetistega kohta nr 5. Muide, nendele äriühingute väidetavaid jäätmesaadetisi ei ole isegi mainitud lisas C.2, mis sisaldab kaebuses väidetavate ebaseaduslike jäätmesaadetiste, sh kohta nr 4 lähetatud saadetiste kohta esitatud teabe ja tõendite kokkuvõtet.
59 Täpsemalt rubriiki 19 12 12 kuuluvad jäätmed, st „[m]uud jäätmete mehaanilise töötlemise jäägid (sh materjalisegud), mida ei ole nimetatud koodinumbriga 19 12 11 [(viimatinimetatud rubriiki kuuluvad „[m]uud ohtlikke aineid sisaldavad jäätmete mehaanilise töötlemise jäägid (sh materjalisegud)“]“.
60 Wurzer lähetas jäätmed väidetavalt saatmist korraldava vahendaja Trade & Service kaudu, kes sõlmis jäätmesaadetiste lepingu Inter-Niccoga. Viimane pani need seejärel Markoga sõlmitud maaklerlepingu alusel teele ühte kohta Gliwices, mida käitasid äriühingud Ekobiopell ja A&P, kellega Marko oli sõlminud jäätmesaadetiste lepingud.
61 Need plastijäätmed sisaldavad nimelt saasteainetena muid matrejale, mistõttu ei kuulu need plastijäätmete rubriiki.
62 Vt teiste äriühingute olemasolu kohta, keda Poola Vabariik mainib, käesoleva ettepaneku 58. joonealune märkus.
63 Kui saadetised olid jõudnud Poola territooriumile, asendati esialgsed VII lisas ette nähtud vormid uute VII lisas ette nähtud vormidega, millel oli saatmist korraldava äriühinguna näidatud „Spółdzielnia Socjalna „PLUS“ Żagań“ ja vastuvõtjana Sarbia 36. Lisaks ilmnevad veokorraldustest ja ‑arvetest, et pealelaadimiskohad on Saksamaa kohalikud omavalitsusüksused, kus asuvad Lobbe ja Böhme, ning mahalaadimiskoht Sarbia.
64 Kõnesolevad jäätmed lähetati kõigepealt sellele ettevõtjale Jawiszowices, seejärel teistele vastuvõtjatele Gliwices.
65 Lisaks ei veetud neid jäätmeid mitte veodokumentides ja VII lisas ette nähtud vormil ära näidatud taaskasutuskohta, vaid otse Sarbiasse, kus ei olnud mingit taaskasutuskohta, ja seda pealegi võltsitud veodokumente kasutades.
66 Vt lisa B.20.
67 Vt lisa A.59 (dokumendid, mis käsitlevad jäätmete tarnimist Saksamalt Gliwicesse).
68 Dokumentide põhjal, mille Poola Vabariik on esitanud (arved, veokorraldused, CMR-dokumendid, kaalumiskviitungid ja VII lisas ette nähtud vormid (vt selle kohta lisa A.59)), on nimelt tõenäoline, et teatavad jäätmesaadetised lähetati otse Saksamaalt Gliwicesse.
69 Eelkõige veoautojuhtide tunnistused, mis koguti ühes kriminaaluurimises (lisa A.58), ja Marko esindaja tunnistus (lisa A.56). Ka ei piisa ainuüksi kontrolli käigus tehtud fotodest, millel on näha Saksa (ja Austria) toodete jäätmeid, et tuvastada asjaomaste Saksamaa äriühingute vastutus nende jäätmete eest (lisa A.48). Ka asjaolu, et äriühingutel A&P ja Ekobiopell ei olnud mingit jäätmete käitlemise luba, ei võimalda pidada vastutavaks Saksamaa äriühinguid, kes need jäätmed tekitasid, kui puudub otsene seos asjaomaste Poola ja Saksamaa äriühingute vahel.
70 VII lisas ette nähtud vormidel, mille kaks asjaomast Saksamaa äriühingut on täitnud, on need jäätmed liigitatud „rohelisse“ nimekirja kuuluvateks plastijäätmeteks ning märgitud esiteks Lobbe saatmist korraldavaks isikuks ja Havel Chełmekis vastuvõtjaks ja taaskasutuskohaks ning teiseks Böhme saatmist korraldavaks isikuks, Recovery vastuvõtjaks ja Havel taaskasutuskohaks.
71 Muu hulgas tuleb mainida Poola ametiasutuste kontrolli (lisa A.61) ja Tarnówi regionaalse prokuratuuri ühe uurimise järeldusi (lisa A.67).
72 See „neutraliseerimiskorraldus“ seisnes väidetavalt sisuliselt selles, et algsed dokumendid (muu hulgas VII lisas ette nähtud vormid) asendati võltsitud dokumentidega. Näiteks juhib Poola Vabariik tähelepanu täiendavale märkele Poola äriühingute Karol ja Hunters Investment vahel sõlmitud veolepingus, mille kohaselt „on väga oluline, et juht ei täpsustaks pealelaadimisel kauba sihtkohta“ (vt lisa A.66).
73 Ei ole nimelt mingit tõendit, mis võimaldaks tuvastada, et Saksamaa äriühingud võisid olla teadlikud sellest mujale suunamisest, mille eest on peamiselt vastutavad Poola äriühingud. Poola Vabariik juhib sellega seoses tähelepanu ühele VII lisas ette nähtud vormile (lisa A.70), mis peaks tõendama koostööd Lobbe ja Logistics Huntersi (äriühing, kes oletatakse olevat taganud jäätmeveo otse Saksamaalt kuni Sarbiasse) vahel. See dokument puudutab nagu ka teised olemasolevad VII lisas ette nähtud vormid tegelikult siiski jäätmesaadetist Haveli jäätmekäitluskohta Chełmekis. Nendel asjaoludel ei ole määrava tähtsusega küsimus, mil määral võib kõnesolevad jäätmed liigitada rubriiki 19 12 04 (mis vastab 22. märtsil 1989 allkirjastatud ja Euroopa Majandusühenduse nimel nõukogu 1. veebruari 1993. aasta otsusega 93/98/EMÜ (EÜT 1993, L 39, lk 1; ELT eriväljaanne 11/18, lk 301) heaks kiidetud ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli käsitleva konventsiooni (Baseli konventsioon) rubriigile B 3010), võttes arvesse nende lisandite taset. Igal juhul ei tundu mulle, et on tõendatud, et nende jäätmete puhul on ületatud lisandite taset, mida lubab Baseli konventsiooni rubriigi B 3010 määratlus niisugusena, nagu seda tõlgendatakse, lähtudes komisjoni dokumendist „Frequently Asked Questions (FAQs) on Regulation (EC) 1013/2006 on shipments of waste“, millega võib inglise keeles tutvuda järgmisel aadressil: https://ec.europa.eu/environment/pdf/waste/shipments/faq.pdf.
74 Poola Vabariik kinnitab oma repliigi sellega seoses ainult, et jäätmekogust Sarbias hinnati ligikaudu 8700 tonnile, millest suurem osa on Saksamaa päritolu.
75 Vt lisad A.72 (Poola ametiasutuste poolt kohapeal läbi viidud kontrolli protokoll) ja A.73 (kohapeal tehtud fotod).
76 Rubriiki 19 12 12 kuuluvad segaolmejäätmed (ligikaudu 70% nendest jäätmetest), mis sisaldavad saasteainetena orgaanilisi materjale, ja rubriiki 19 12 04 kuuluvad muud plastijäätmed (ligikaudu 30% nendest jäätmetest), mis sisaldavad mineraalseid saasteaineid.
77 Määruse nr 1013/2006 artikli 2 punkti 35 alapunktide a, b ja e ning alapunkti g alapunktide i ja iii tähenduses.
78 Jäätmesaadetised kõnealusesse kohta puudutavad esiteks Saksamaa ettevõtjaid Lobbe, Vorberg Recycling GmbH, WAZ Werstoff-Aufberentulgs-Zentrum GmbH ja TAK GmbH ning teiseks Poola ettevõtjat Ecomed Adam Macech, kes üürib ladu Bzowos.
79 Eelkõige on asjakohased Poola ametiasutuste poolt läbi viidud kontroll ja Tarnówi regionaalse prokuratuuri kriminaaluurimise raames tehtud järeldused (vt lisa A.74, selle prokuratuuri kiri).
80 Vt äriühingule Ecomed Adam Macech plastijäätmete kogumiseks antud luba (lisa A.72, lk 3042).
81 Näiteks kohas nr 6 tehtud fotod (lisad A.72 ja A.73), millel võib näha jäätmeid, millel on sildid Lobbe identifitseerimisnumbriga (10999), tõendavad küll, et selles kohas olid nimetatud ettevõtjalt pärinevad jäätmed, kuid need ei võimalda tõendada õiguslikult piisavalt, et see ettevõtja oli veoga seotud. Ehkki ei saa välistada, et ta oli sellest veost teadlik, on ka võimalik, et asjaomased Poola äriühingud korraldasid need ebaseaduslikud saadetised ilma, et see ettevõtja oleks olnud kuidagi asjasse segatud.
82 Näiteks VII lisas ette nähtud vormil esitatud teave, mille võib seostada äriühinguga Lobbe, puudutab ainult rubriiki 19 12 04 kuuluvate plastijäätmete saadetisi Havelile Chełmeki (vt lisa B.33).
83 Vt lisa A.74 (Tarnówi prokuratuuri dokumendid), eelkõige lk 3146.
84 Lisaks ei tundu mulle vastupidi Poola Vabariigi väitele, et 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Nutrivet (C‑69/15, EU:C:2016:425, punktid 37 ja 38) oleks seejuures asjakohane. Selles kohtuasjas oli nimelt tõendatud, et asjaomastes saatedokumentides ei olnud esitatud mitte selle äriühingu nimi, kellele asjaomased jäätmesaadetised olid tegelikult määratud, vaid muu äriühing, kes oli asutatud teises liikmesriigis ja kes oli märgitud taaskasutuskohana, kuigi see ei asunud nendes dokumentides märgitud sihtriigis.
85 Vt kaebuse punkt 214 (lisad A.81 ja B.5). Sel põhjusel kinnitabki Saksamaa Liitvabariik, et see etteheide on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud kohtade nr 3, 4 ja 6 puhul, samas kui Poola Vabariik, nõustudes küll, et tema kaebuses viidati ainult kohale nr 5, väidab, et kohtade nr 3, 4 ja 6 mainimine hagiavalduses ei kujuta endast teise etteheite laiendamist, vaid ainult selle täpsustamist. Vt selle kohta Prete, L., Infringement Proceedings in EU Law, Wolters Kluwer, Alphen aan den Rijnis, 2017, lk 203.
86 Kuigi määruse nr 1013/2006 artikli 28 lõike 2 sõnastuses on kasutatud väljendit „teatatud jäätmed“, näib mulle, et seda kohaldatakse ka jäätmete suhtes, mille suhtes kohaldati esialgu teabemenetlust. Teistsugune tõlgendus viiks paradoksaalse järelduseni, et see säte on kohaldatav (ja tekitab seega kirjaliku etteteatamise kohustuse) ainult siis, kui jäätmetest on juba teatatud. Seevastu tõlgendus, mille mina välja pakun, on kooskõlas kontekstiga, millesse asetub see säte, mis kuulub määruse V peatüki „Üldised haldusnormid“ alla, ning selle eesmärgiga, milleks on just lahendada lahkarvamused ametiasutuste vahel määruse artikli 3 kohaldamise küsimuses.
87 Teiste sõnadega on määruse nr 1013/2006 artikli 28 lõikega 2 kehtestatud jäätmete täiendav liigitus juhuks, kui asjaomaste ametiasutuste arvamused lahknevad, mis viib määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetluse kohaldamiseni. See lähenemine on kooskõlas ettevaatus- ja ennetamispõhimõtetega, sest tagab määruse kohaselt kõrgeima järelevalve‑ ja kontrollitaseme. Sellest järeldub, et kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust tuleb pidada menetluseks, mida kohaldatakse esmajärjekorras, et tagada jäätmesaadetiste optimaalne järelevalve ja kontroll liidus, et kaitsta keskkonda ja inimtervist. Teabemenetlus on seevastu sobiv üksnes jäätmete korral, mille puhul on tarvis madalamat järelevalve ja kontrolli taset.
88 See liikmesriik seab ELL artikli 4 lõike 3 kohaldatavuse käsitletaval juhul kahtluse alla põhjusel, et määrus nr 1013/2006 sisaldab liikmesriikide koosööd käsitlevaid erinorme, mis moodustavad niisiis lex specialis’e.
89 Euroopa Kohtu praktikast ilmneb nimelt, et ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva üldise lojaalse koostöö kohustuse rikkumine on eraldiseisev nende konkreetsete kohustuste rikkumisest, milles lojaalse koostöö kohustus väljendub. Seetõttu saab lojaalse koostöö kohustuse rikkumise tuvastada üksnes juhul, kui see puudutab tegusid või tegevusetust, mis on eraldiseisvad nendest, mis kujutavad endast nende konkreetsete kohustuste rikkumist (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (EKP arhiivid), C‑316/19, EU:C:2020:1030, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika)).
90 Vt käesoleva ettepaneku eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika. Vt ka 30. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Läti vs. Rootsi (hoiuste tagamise skeemid) (C‑822/21, EU:C:2024:373, punktid 99 ja 100 ning seal viidatud kohtupraktika).
91 Euroopa Kohus on ELTL artiklil 258 põhinevate liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide raames täpsustanud, et komisjon, kellel endal puudub selles valdkonnas uurimistoimingute läbiviimise pädevus, sõltub suuresti teabest, mida on esitanud võimalikud kaebuse esitajad, asjasse puutuva liikmesriigi territooriumil tegutsevad era- või avalik-õiguslikud organisatsioonid ning samuti liikmesriik ise, ning et just eeskätt liikmesriigi ametiasutuste ülesanne on viia lojaalse koostöö vaimus läbi vajalik kohapealne kontroll, järgides iga liikmesriigi kohustust aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia, C‑140/14, EU:C:2015:501, punktid 40–43 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama põhimõte on analoogia alusel kohaldatav ELTL artiklil 259 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames.
92 Vt minu analüüs esimese etteheite raames kohti nr 2–6 puudutavas osas.
93 Kuigi Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et liikmesriik ei saa tugineda oma riigisisesest õiguskorrast, sh oma föderaalriigina korraldatusest tulenevatele õigusnormidele, praktikatele või olukordadele, et õigustada liidu õiguses ette nähtud kohustuste ja tähtaegade järgimata jätmist (vt selle kohta 14. mai 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑383/00, EU:C:2002:289, punkt 20), siis ainus juhtum, millele Poola ametiasutused sellega seoses viitavad ja mis puudutab kohta nr 3, jõudis pärast mitut kirja (lisad A.37, A.39 ja A.40) lõpule pädevate asutuste keelduva vastusega (lisa A.44).