Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 11. juunil 2026(1)
Kohtuasjad C‑631/24 P ja C‑632/24 P
Euroopa Komisjon
versus
Margrete Auken jt (C‑631/24 P)
ja
Euroopa Komisjon
versus
Fabien Courtois jt (C‑632/24 P)
Apellatsioonkaebus – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidega tutvumine – Artikli 4 lõike 1 punkt b – Eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand – Artikli 4 lõike 2 esimene taane – Füüsilise või juriidilise isiku ärihuve kaitsev erand – Määrus (EL) 2018/1725 – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumine – Artikli 9 lõike 1 punkt b – Vajadus edastada andmeid konkreetsel avalikes huvides oleval eesmärgil – Edastamine, mis võib kahjustada andmesubjekti õigustatud huve, ja edastamise proportsionaalsus – Dokumendid, mis puudutavad COVID‑19 pandeemia raames komisjoni ja ravimiettevõtjate vahel sõlmitud eelostulepinguid ja ostulepinguid – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest osaline keeldumine – Komisjoni otsuste tühistamine osas, millega neis keelduti võimaldamast ulatuslikumalt tutvuda esiteks vaktsiinide ostmise ühisläbirääkimiste rühma liikmete allkirjastatud huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega ja teiseks asjaomaste ravimiettevõtjate hüvitisi käsitlevate sätetega
I. Sissejuhatus
1. Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. juuli 2024. aasta kohtuotsused Auken jt vs. komisjon (C‑689/21, edaspidi „esimene vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2024:476) ning Courtois jt vs. komisjon (C‑761/21, edaspidi „teine vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2024:477), millega Üldkohus tühistas osaliselt vastavalt Euroopa Komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 1049/2001(2) artikli 4 alusel 15. veebruaril 2022 tehtud otsuse C(2022) 1038 (final), millega võimaldati M. Aukenil ja teistel osaliselt tutvuda komisjoni ja asjaomaste ravimiettevõtjate vahel COVID‑19 vaktsiinide ostmiseks sõlmitud eelostulepingute ja ostulepingutega (edaspidi „esimene vaidlusalune otsus“), ning sama artikli 4 alusel Euroopa Komisjoni poolt 28. veebruaril 2022 tehtud otsuse C(2022) 1359 (final), millega võimaldati F. Courtois’l ja teistel osaliselt tutvuda teatavate dokumentidega, mis käsitlevad COVID‑19 pandeemia ajal vaktsiinide ostmist selle institutsiooni poolt, ning viimati nimetatud otsuse prantsuskeelse versiooni, mis edastati 31. märtsil 2022 (edaspidi „teine vaidlustatud kohtuotsus“).
2. Üldsuse poolt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidega tutvumist reguleerib määrus nr 1049/2001, samas kui isikuandmete töötlemist liidu institutsioonides, organites ja asutustes reguleerib määrus (EL) 2018/1725(3) ning neid kahte akti tuleb käesolevate kohtuasjade läbivaatamisel tõlgendada koostoimes.
3. Käesolevate kohtuasjades palutakse Euroopa Kohtul COVID‑19 pandeemia kontekstis täpsustada esiteks seda, millise ulatusega on komisjoni pädevus keelduda võimaldamast füüsilistel isikutel tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, mis käesoleval juhul puudutavad komisjoni ametnikest ja väikesest arvust liikmesriikide ekspertidest ravimiettevõtjatelt vaktsiinide ostmiseks moodustatud ühise läbirääkimisrühma liikmete nimesid, ning teiseks nende ettevõtjate ärihuve kaitsva erandi ulatust seoses sätetega, mis käsitlevad liikmesriikide poolt võimaliku kahju hüvitamist, mis nimetatud ettevõtjatel tavaliselt vastutuse tõttu oma vaktsiinide eest on.
II. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 1049/2001
4. Määruse nr 1049/2001 artikli 1 „Eesmärk“ punktis a on sätestatud:
„Käesoleva määruse eesmärk on:
a) määrata kindlaks põhimõtted, tingimused ning üldiste või erahuvidega põhjendatud piirangud, mis reguleerivad [EÜ] artiklis 255 ettenähtud juurdepääsuõigust Euroopa Parlamendi, [Euroopa Liidu] nõukogu ja komisjoni […] dokumentidele, nõnda et neile dokumentidele oleks tagatud võimalikult laiaulatuslik juurdepääs;“.
5. Selle määruse artikli 4 „Erandid“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
[…]
b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.
2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,
[…]
välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.“
B. Määrus 2018/1725
6. Määruse 2018/1725 artikli 1 „Reguleerimisese ja eesmärgid“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides ja organites ning õigusnormid, mis käsitlevad isikuandmete vaba liikumist nende vahel või edastamist teistele liidus asuvatele vastuvõtjatele.
2. Käesoleva määrusega kaitstakse füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eriti nende õigust isikuandmete kaitsele.
7. Selle määruse artikli 3 „Mõisted“ punktis 13 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
13) „vastuvõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, avaliku sektori asutus, amet või muu organ, kellele isikuandmed avaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on kolmanda isikuga või mitte. […]“.
8. Selle määruse artikli 9 „Isikuandmete edastamine liidus asuvale vastuvõtjale, kes ei ole liidu institutsioon ega organ“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Ilma et see piiraks artiklite 4–6 ja 10 kohaldamist, edastatakse isikuandmeid ainult liidus asuvale vastuvõtjale, kes ei ole liidu institutsioon või organ, kui:
[…]
b) vastuvõtja kinnitab, et andmete edastamine on vajalik avalikes huvides oleval eesmärgil ning juhul, kui on alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist, kinnitab vastuvõtja, olles eelnevalt erinevaid vastandlikke huve tõendatult kaalunud, et edastamine on kõnealusel spetsiifilisel eesmärgil proportsionaalne.“
III. Vaidluse taust
9. Vaidluse tausta, mille Üldkohus esitas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–13 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–17, võib käesoleva ettepaneku jaoks kokku võtta järgmiselt, kuna kontekst on mõlema kohtuasja puhul ühine.
A. Mõlema kohtuasja ühine kontekst
10. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 14. aprillil 2020 vastu määruse (EL) 2020/521,(4) millega aktiveeriti määruse (EL) 2016/369(5) kohane erakorraline toetus, et võimaldada liidul tervikuna reageerida COVID‑19 pandeemiaga seotud kriisile, võttes arvesse selle viiruse kiiret levikut ning kuna selle mõju riigiülese olemuse tõttu oli vaja globaalset reageerimist.
11. Komisjon avaldas 17. juunil 2020 teatise „ELi strateegia COVID‑19 vaktsiinide kohta“.(6) See strateegia, mille eesmärk oli kiirendada COVID‑19 vaktsiinide väljatöötamist, tootmist ja kasutuselevõttu, põhines kahel sambal. Esimene neist oli tagada liidus piisav vaktsiinide tootmine ja liikmesriikide piisav vaktsiinidega varustamine vaktsiinitootjatega sõlmitud eelostulepingute kaudu määrusega 2020/521 aktiveeritud erakorralise toetuse vahendi abil. Teine sammas oli liidu õigusraamistiku kohandamine vastavalt tolleaegsele kiireloomulisusele ja olemasoleva regulatiivse paindlikkuse kasutamine, et kiirendada vaktsiinide väljatöötamist, neile lubade andmist ja nende kättesaadavust, säilitades samal ajal vaktsiinide kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe standardid.
12. Seda silmas pidades täpsustas komisjon, et liikmesriigid kaasatakse menetlusse algusest peale ja kõik osalevad liikmesriigid on esindatud juhtnõukogus, kes abistab komisjoni eelostulepingute kõigis aspektides enne nende allkirjastamist. Ta täpsustas ühtlasi, et eelostulepingute üle hakkab läbirääkimisi pidama ühine läbirääkimisrühm (edaspidi „ühine läbirääkimisrühm“), mis koosneb tema enda esindajatest ja väikesest arvust liikmesriikide ekspertidest, kusjuures eelostulepingud tuleb sõlmida kõigi osalevate liikmesriikide nimel. Samuti kinnitas komisjon, et tema vastutab liikmesriikide nimel korraldatava hankemenetluse ja sõlmitud eelostulepingute eest.
13. Komisjoni arvates tuleb väljapakutud raamistikku käsitada „kindlustuslepinguna“, mis seisneb selles, et osa ravimitööstusel lasuvast riskist kantakse üle riigiasutustele, vastutasuks oli liikmesriikidele tagatud õiglane ja taskukohane juurdepääs vaktsiinile, kui see kord kättesaadavaks muutub.
B. Kohtuasi C‑631/24 P
14. Euroopa Parlamendi liikmetest hagejad esitasid 20. jaanuaril 2021 komisjoni presidendile ja peasekretärile saadetud kirjas määruse nr 1049/2001 alusel taotluse tutvuda „erinevate lepingutega – eelostulepingutega –, mis olid sõlmitud komisjoni ja ravimifirmade vahel COVID‑19 vaktsiinide ostmiseks“ (edaspidi „esimene esialgne taotlus“). Taotluses oli täpsustatud, et nende andmete kohaselt olid lepingud äriühingutega AstraZeneca, Sanofi-GSK, Johnson & Johnson, BioNTech-Pfizer, CureVac ja Moderna juba sõlmitud, mistõttu taotlus puudutas nii neid lepinguid kui ka lepinguid, mis võidi sõlmida pärast taotluse esitamise kuupäeva, nagu Novavaxiga kavandatav leping.
15. Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi (edaspidi „tervise peadirektoraat“) peadirektor teatas 11. märtsi 2021. aasta kirjaga hagejatele, et ta on teinud kindlaks kaheksa esimesele esialgsele taotlusele vastavat dokumenti, nimelt kuus eelostulepingut ja kaks ostulepingut. Ta märkis, et ta on veebilehtedel avalikustanud kolme eelostulepingu redigeeritud versiooni, nimelt AstraZeneca, Sanofi‑GSK ja CureVaciga sõlmitud eelostulepingud, ning jätkab ülejäänud dokumentide hindamist ja konsulteerimist asjaomaste kolmandate isikutega, et võtta vastu otsused nende avalikustamise kohta.
16. Tervise peadirektoraadi peadirektor teatas 9. juuni 2021. aasta kirjaga hagejatele, et esimesele esialgse taotluse alusel võimaldatakse osaliselt tutvuda üheksa dokumendiga, mis olid selle taotlusega hõlmatud, nimelt eespool nimetatud kaheksa dokumendiga ja Pfizer-BioNTechiga sõlmitud täiendava ostulepinguga. Ta märkis, et nende dokumentide redigeeritud versioonid on avaldatud veebilehel ning mõni lõik on kustutatud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, ärihuve ja institutsioonide otsustamisprotsessi kaitsvate erandite alusel, mis on ette nähtud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b, artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus.(7)
17. Hagejad esitasid 30. juuni 2021. aasta kirjaga kordustaotluse, milles palusid, et komisjon vaataks uuesti läbi oma seisukoha üheksa kindlaks tehtud dokumendi osas ja avalikustaks need tervikuna, välja arvatud lõigud, mis kuuluvad määruse artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsva erandi kohaldamisalasse (edaspidi „esimene kordustaotlus“). Nad tuginesid sealjuures eelkõige asjaolule, et kõigis sõlmitud eelostulepingutes märgitud hinnad ning AstraZeneca, Pfizer-BioNTechi ja Modernaga sõlmitud eelostulepingute terviktekstid olid ajavahemikus 2020. aasta detsembrist kuni 2021. aasta aprillini lekkinud sotsiaalvõrgustikku ja meediasse. Komisjoni peasekretariaat teatas 13. augustil 2021 hagejatele, et tal ei ole ikka veel võimalik nende kordustaotlusele vastata. Sel kuupäeval tekkis kordustaotlusele vastamata jätmisega taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsus vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 3.(8)
18. Komisjon võttis 15. veebruaril 2022 – pärast konsulteerimist asjaomaste ravimifirmadega (edaspidi „asjaomased ettevõtjad“) kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 4 – vastu vaidlusaluse otsuse. Selles otsuses on märgitud, et esimese kordustaotluse hindamisel vaatas komisjoni peasekretariaat uuesti läbi tervise peadirektoraadi poolt esialgsele taotlusele antud vastuse ning uuesti läbivaatamise tulemusena tehti kindlaks 13 dokumenti, mis on dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud, nimelt eespool nimetatud üheksa dokumenti ja neli täiendavat dokumenti.
19. Esimese vaidlusaluse otsusega võimaldas komisjon osaliselt tutvuda esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 11 nimetatud dokumentidega. Täpsemalt võimaldas ta suuremas ulatuses osaliselt tutvuda mõnega neist juba varem avalikustatud dokumentidest ning redigeeritud kujul osaliselt tutvuda muude dokumentidega, mida seni ei olnud avalikustatud.(9) Nende dokumentide redigeeritud versioonid olid lisatud esimesele vaidlusalusele otsusele.
20. Komisjon tugines esimeses vaidlusaluses otsuses eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning asjaomaste ettevõtjate ärihuve kaitsvatele eranditele, et põhjendada vaidlusaluste lepingutega üksnes osalise tutvumise võimaldamist.
C. Kohtuasi C‑632/24 P
21. Kaks advokaati esitasid 24. mai 2021. aasta kirjas, mis oli adresseeritud komisjoni presidendile ja samal päeval saadetud e‑kirjaga ka komisjoni peasekretariaadile „platvormi https://dejavu/legal/ 86 000 esimese petitsiooni esitaja nimel ja arvel“ (edaspidi „petitsioon“), keda nad esindavad ja kelle hulgas olid ka hagejad, määruse nr 1049/2001 alusel taotluse tutvuda teatavate dokumentidega, mis käsitlevad COVID‑19 pandeemia ajal vaktsiinide ostmist komisjoni poolt ja liikmesriikide nimel (edaspidi „teine esialgne taotlus“). Kiri sisaldas ka teabenõuet. See teine esialgne taotlus puudutas eelkõige komisjoni ja vaktsiinitootjate vahel sõlmitud ostulepinguid, nende liidu esindajate nimesid, kes osalesid läbirääkimistel tootjatega, samuti nende esindajate ja tootjate vaheliste otseste või kaudsete huvide deklaratsioone, ning selle sõnastuses oli viidatud järgmistele dokumentidele: 1) kõik lepingud, mille komisjon on allkirjastanud määruse 2020/521 alusel, eelkõige lepingud, mille pool on Pfizer-BioNTech, Moderna, Johnson & Johnson ja Astrazeneca; 2) lepingute üle peetavatel läbirääkimistel osalenud Euroopa Liidu esindajate nimekiri, nende määramise otsused ja täielik nimi (eesnimi, perekonnanimi, ametialane või institutsiooniline roll), ning 3) otseste või kaudsete huvide deklaratsioonid punktis 2 nimetatud Euroopa Liidu esindajate ning vaktsiinide ja muude ravimite tootjate, investorite ja rahastajate vahel.(10)
22. Tervise peadirektoraadi peadirektor vastas teisele esialgsele taotlusele oma 30. juuli 2021. aasta kirjaga ja märkis, et ta on teinud kindlaks 46 sellele taotlusele vastavat dokumenti, nimelt neli eelostulepingut ja kolm ostulepingut, mille komisjon sõlmis AstraZeneca, Pfizer-BioNTechi, Jansseni ja Modernaga, 17 dokumenti nimetusega „vastastikuse mõistmise memorandumi projektid“ (draft term sheet) ja 22 huvide konflikti puudumise deklaratsiooni. Ta märkis, et eelostulepingute ja eespool nimetatud ostulepingutega on võimaldatud osaliselt tutvuda, kuna nende osaliselt redigeeritud versioonid on avalikustatud ühel tema veebilehel. Mõni lõik on kustutatud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, ettevõtjate ärihuve ja institutsioonide otsustamisprotsessi kaitsvate erandite alusel, mis on vastavalt ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b, artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja artikli 4 lõikes 3. Need lõigud sisaldavad tundlikku äriteavet muu hulgas ettevõtete, nende alltöövõtjate ja seotud äriühingute kohta, sealhulgas teaduslikku teavet vaktsiinide kohta, hinda, vaktsiinide kasutuselevõtu ajakava, tootmisvõimsusi, oskusteavet ning ekspertide ja partnerite kaasamist, äristrateegiaid ja muud kaubandusliku väärtusega teavet. Osaliselt võimaldati tutvuda ka huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega, millest hagejatele edastati ainult üks eksemplar, kuna need dokumendid erinevad vaid allakirjutanu nime, allkirja ja allkirjastamise kuupäeva poolest. Teave on kustutatud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsva erandi alusel, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b. Seevastu märkis komisjon, et seitsmeteistkümne „vastastikuse mõistmise memorandumi projektiga“ tutvumise võimaldamisest tuleb täielikult keelduda ettevõtjate ärihuve ja institutsioonide otsustamisprotsessi kaitsvate erandite alusel, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja artikli 4 lõikes 3, ning kuue „vastastikuse mõistmise memorandumi projekti“ puhul ka kohtumenetlust kaitsva erandi alusel, mis on ette nähtud nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes.
23. Hagejad esitasid 13. augustil 2021 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, milles palusid, et komisjon vaataks uuesti läbi oma seisukoha kõigi dokumentide osas, millega tutvumise võimaldamisest oli osaliselt või täielikult keeldutud (edaspidi „teine kordustaotlus“). Komisjon teatas hagejatele 24. septembril 2021, et tal ei ole ikka veel võimalik kordustaotlusele vastata. Sel kuupäeval tekkis teisele kordustaotlusele vastamata jätmisega vaikimisi tehtud otsus jätta taotlus rahuldamata (edaspidi „teine vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus“) vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 3.
24. Komisjon võttis 28. veebruaril 2022 – pärast konsulteerimist asjaomaste ravimifirmadega kooskõlas nimetatud määruse artikli 4 lõikega 4 – sama määruse artikli 4 alusel vastu teise vaidlusaluse otsuse (edaspidi „sõnaselge otsus“), mille ta tegi 1. märtsil 2022 hagejatele teatavaks inglise keeles. Komisjon märkis, et sõnaselge otsus tehti kiiruse huvides teatavaks inglise keeles ja otsuse tõlge prantsuse keelde edastatakse hagejatele hiljem.
25. Sõnaselges otsuses tõi komisjon esile, et teise kordustaotluse hindamisel vaatas peasekretariaat uuesti läbi tervise peadirektoraadi poolt teisele esialgsele taotlusele antud vastuse. Uuesti läbivaatamise tulemusena muudeti dokumentidega tutvumise taotlusele vastavate dokumentide loetelu ja see hõlmab on 66 dokumenti. Konkreetselt seisnes muudatus selles, et ühelt poolt jäeti välja kõik 17 dokumenti, mille tervise peadirektoraat oli eelnevalt määratlenud kui „vastastikuse mõistmise memorandumi projektid“, millega tutvumise võimaldamisest teisele esialgsele taotlusele vastates täielikult keelduti, ja teiselt poolt lisati uusi dokumente, millega võimaldati tutvuda osaliselt, sealhulgas eelostulepingud, ostulepingud ja 31 kirja, mis olid osa komisjoni ja liikmesriikide vahelisest kirjavahetusest. Lisaks võimaldati suuremas ulatuses osaliselt tutvuda nelja eelostulepingu ja kolme ostulepinguga, millega oli juba võimaldatud osaliselt tutvuda teise esialgse taotluse alusel. Seega võimaldati sõnaselge otsusega osaliselt tutvuda nii teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 14 nimetatud eelostulepingute ja ostulepingutega kui ka muude dokumentidega, mida on samuti nimetatud selles punktis 14.
26. Sõnaselges otsuses märkis komisjon, et eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand on kohaldatav kõigile asjaomastele lepingutele ja muudele teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14 ja 15 loetletud dokumentidele. Samuti märkis ta, et nende lepingute suhtes on kohaldatav ka ettevõtjate ärihuve kaitsev erand. Sõnaselge otsuse prantsuskeelne versioon edastati hagejatele 31. märtsil 2022.
IV. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused
A. Kohtuasi T‑689/21
27. Hagejad esitasid Üldkohtule hagi esimese vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Oma hagi (muudetud kujul) põhjendamiseks esitasid nad kuus väidet: esimene väide, et ärihuve kaitsvat erandit on ekslikult kohaldatud teabele, mis selle erandi alla ei kuulu, sellega seotud põhjendused puuduvad ja nimetatud erandit on kohaldatud ebajärjekindlalt; teine väide, et seitset liiki sätete osas ei ole ärihuve kaitsva erandi kohaldamine põhjendatud; kolmas väide, et määrust nr 1049/2001 on kohaldatud ebajärjekindlalt, mis tõi kaasa selle määruse rikkumise ja hea halduse põhimõtte rikkumise, kuna komisjon ei ole samas ulatuses kustutanud sama laadi sätteid või teavet, ning sellega seotud põhjendused puuduvad; neljas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2, kuna komisjon ei võtnud arvesse ülekaalukat üldist huvi, millest tulenevalt taotletud teabe avalikustamine on põhjendatud, ning sellega seotud põhjendused puuduvad; viies väide, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 42 ja artikli 52 lõiget 3 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon“) artikli 10 lõiget 1; kuues väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikleid 7 ja 8, kuna komisjon on vaidlusaluse otsusega kustutanud teatava teabe, mille ta on varem avalikustanud, ning sellega seotud põhjendused puuduvad.
28. Üldkohus tühistas esimese vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel võimaldamast ulatuslikumalt tutvuda esiteks komisjoni ja AstraZeneca vahel sõlmitud eelostulepingus mõiste „tahtlik üleastumine“ (wilful misconduct) määratlusega, samuti komisjoni ja Pfizer-BioNTechi vahel sõlmitud eelostulepingus ning komisjoni ja Pfizer-BioNTechi vahel sõlmitud ostulepingus mõiste „kõikvõimalikud mõistlikud jõupingutused“ (best reasonable efforts) määratlusega, teiseks annetusi ja edasimüüki käsitlevate lepingusätetega ning kolmandaks hüvitise maksmist käsitlevate lepingusätetega, mis sisalduvad komisjoni ja asjaomaste ravimifirmade vahel COVID‑19 vaktsiinide ostmiseks sõlmitud eelostulepingutes ja ostulepingutes. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.
B. Kohtuasi T‑761/21
29. Hagejad esitasid Üldkohtule hagi, milles palusid tühistada teise vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse, sõnaselge otsuse ja 31. märtsi 2022. aasta sõnaselge otsuse prantsuskeelse versiooni. Oma hagi (muudetud kujul) põhjendamiseks esitasid nad sisuliselt neli väidet: esimene väide, et dokumentidega tutvumise taotluse eseme hulka kuuluvate dokumentide loetelu ei ole täielik; teine väide, et need kaks erandit, millele tuginedes komisjon põhjendas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest osalist keeldumist, ei ole kohaldatavad; kolmas väide, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu taotletud dokumentidega täies ulatuses tutvumine on põhjendatud, ja neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
30. Teises vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et vajadus teha otsus nõude kohta tühistada teine vaikimisi tehtud otsus, millega jäeti teine kordustaotlus, on ära langenud. Ta tühistas teise vaidlusaluse otsuse ja selle prantsuskeelse versiooni osas, milles komisjon keeldus võimaldamast ulatuslikumalt tutvuda esiteks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b alusel huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega, millele on alla kirjutanud COVID‑19 vaktsiinide ostmiseks moodustatud ühise läbirääkimisrühma liikmed, ning teiseks sama määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel nende vaktsiinide ostmiseks komisjoni ja ravimifirmade vahel sõlmitud eelostulepingutes ja ostulepingutes kahju hüvitamist käsitlevate sätetega. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.
V. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
A. Kohtuasi C‑631/24 P
31. Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega: esimese väite kohaselt on põhjendamiskohustuse tõlgendamisel rikutud õigusnormi seoses mõistete „tahtlik üleastumine“ ja „kõik mõistlikud jõupingutused“ määratluse kustutamisega (selle kohtuotsuse punktid 39–46); teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tõlgendamisel ning on rikutud põhjendamiskohustust ja moonutatud faktilisi asjaolusid, mis viis järelduseni, et kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete kustutamine oli õigusvastane (nimetatud kohtuotsuse punktid 157–171); kolmanda väite kohaselt rikutud õigusnorme selle määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande tõlgendamisel ja põhjendamiskohustuse tõlgendamisel seoses edasimüüki ja annetusi käsitlevate lepingutingimuste kustutamisega (sama kohtuotsuse punktid 179–188), ning neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi harta artikli 11 lõike 1 ja artikli 42 rikkumise tuvastamisega (esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktid 236–238 ja 240).
32. Hagejad paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.
B. Kohtuasi C‑632/24 P
33. Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega: esimese väite kohaselt on kõnealuste isikuandmete edastamise vajalikkuse hindamisel moonutatud tõendeid (selle kohtuotsuse punktid 63–92); teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tõlgendamisel koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga b (nimetatud kohtuotsuse punktid 52–92). Kolmas väide, mis puudutab kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätetega täies ulatuses tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendatust (sama kohtuotsuse punktid 154–174), koosneb kolmest väiteosast: rikutud on õigusnormi määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tõlgendamisel; rikutud on põhjendamiskohustust ning on moonutatud tõendeid.
34. Hagejad paluvad Euroopa Kohtul jätta rahuldamata apellatsioonkaebus ja Euroopa Kohtule esitatud nõue tühistada teine vaidlustatud kohtuotsus või teise võimalusena jätta rahuldamata komisjoni nõue teha otsus kohtuasjas T‑761/21 esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta ning saata see asi tagasi Üldkohtusse või kolmanda võimalusena jätta rahuldamata komisjoni Euroopa Kohtule esitatud nõue jätta ise nimetatud kohtuasjas esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata. Hagejad paluvad igal juhul Euroopa Kohtul jätta rahuldamata kõik ülejäänud komisjoni nõuded, kaasa arvatud kohtukulude osas, ning jätta viimati nimetatu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nende kohtukulud, kaasa arvatud need kohtukulud, mis on seotud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega.
35. Poolte suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära mõlema kohtuasja ühisel kohtuistungil, mis toimus 4. märtsil 2026.
VI. Analüüs
36. Vastavalt Euroopa Kohtu soovile keskendub käesolev ettepanek esiteks kohtuasjas C‑632/24 P esitatud apellatsioonkaebuse teise väite analüüsile ning teiseks kohtuasjas C‑631/24 P esitatud apellatsioonkaebuse teise väite ja kohtuasjas C‑632/24 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmanda väite analüüsile, mida analüüsitakse koos.
A. Apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑632/24 P
37. Oma apellatsioonkaebuse teises väites leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga b tõlgendades, et komisjon pidi võimaldama tutvuda huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega, sealhulgas ühise läbirääkimisrühma liikmete isikuandmetega, ja konkreetsemalt nende nimedega.
1. Apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, mille kohaselt on vääralt tõlgendatud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud esimest tingimust
a) Poolte argumendid
38. Komisjon väidab, et Üldkohus kvalifitseeris ekslikult konkreetseks „avalikes huvides olevaks eesmärgiks“ määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses eesmärgi kontrollida ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletust.
39. Komisjoni hinnangul ei saa seda eesmärki pidada avalikes huvides olevaks eesmärgiks. Kuigi komisjoni ja liikmesriikide ametnike erapooletus on avaliku huvi küsimus, ei vasta selle erapooletuse kontrollimine „igaühe“ poolt, kes soovib asjaomaste dokumentidega tutvuda, sellisele avalikule huvile, vaid pigem selle isiku isiklikule huvile, mis on suunatud näiteks sellele, et rahuldada tema uudishimu.
40. Lisaks ei ole hagejad tõendanud konkreetse avalikes huvides oleva eesmärgi olemasolu, nagu on märgitud teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71. Komisjoni arvates on Üldkohtu arutluskäik nii üldine, et seda võib kohaldada kõigile komisjoni ja liikmesriikide ametnike isikuandmete avalikustamise taotlustele mis tahes menetluses, mis on seotud COVID‑19 pandeemia ohjamisega. Nii eeldatakse selle arutluskäigu põhjal, et konkreetne avalikes huvides oleva eesmärgi olemasolu on tõendatud avalikustamaks näiteks nende komisjoni ametnike nimed, kes osalesid COVID‑19 pandeemia ohjamiseks antud riigiabi siseturuga kokkusobivust käsitleva otsuse ettevalmistamisel. Seetõttu tõlgendas Üldkohus vääralt määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud esimest tingimust.
41. Seda järeldust ei sea kahtluse alla teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 viidatud Üldkohtu praktika, mille kohaselt ei mõjuta asjaolu, et isikuandmete edastamise põhjendus on üldist laadi, otseselt küsimust, kas edastamine on taotleja taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.(11) Sellega seoses väidab komisjon esiteks, et see kohtupraktika puudutas määrusega 2018/1725 asendatud määruse (EÜ) nr 45/2001(12) artikli 8 punkti b, milles oli üksnes nõutud, et isikuandmete vastuvõtja „tõendaks nende edastamise vajadust“. Teiseks väidab ta, et nimetatud kohtupraktika ei puuduta isikuandmete edastamise üldist ja abstraktset põhjendust, vaid konkreetset põhjendust, mis on seotud Euroopa Parlamendi liikmete käitumisega nende ametikohustuste täitmisel. Kolmandaks tuletab see institutsioon meelde, et Üldkohtu praktika ei saa igal juhul olla siduv liidu õiguse tõlgendamisel Euroopa Kohtu poolt.
42. Komisjon väidab samuti, et Üldkohus jättis määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud esimese tingimuse tõlgendamisel tähelepanuta märkimisväärse erinevuse kohtuasja C‑632/24 P ja selle kohtuasja vahel, milles tehti kohtuotsus ClientEarth.(13) Erinevalt viimati nimetatud kohtuasjast ei väitnud hagejad, et komisjoni ametnikud ja muud teenistujad, kelle isikuandmetega on tegemist, on kolmandad isikud, kes võisid mõjutada selle institutsiooni otsustamisprotsessi võimalike sidemete tõttu tööstusega. Käesolevas asjas pidasid komisjoni ja liikmesriikide esindajad lepingute üle otse läbirääkimisi asjaomaste ettevõtjate esindajatega, ilma et oleks kaasatud kolmandaid isikuid, kellel võivad sellised sidemed olla. Üldkohus püüdis neid kahte kohtuasja eristada, märkides, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus ClientEarth, oli apellantidel võimalik esitada tõendeid, mis seadsid kahtluse alla asjaomaste ekspertide erapooletuse, kuna nad teadsid nende nimesid. Selles kohtuasjas olid eksperdid aga oma huvide deklaratsioonid avalikustanud, nii et nende isik oli teada. Lisaks ei puudutanud see kohtuasi huvide konflikti puudumise deklaratsioonide avalikustamist. Komisjon lisab, et asjaolu, kas taotleja suudab või ei suuda tõendada konkreetse avalikes huvides oleva eesmärgi olemasolu, ei saa kõrvaldada nõuet, et selline eesmärk peab olema konkreetne.
43. Lisaks väidab komisjon, et Üldkohus leidis ekslikult, et ühise läbirääkimisrühma liikmete nimede avalikustamine oli määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses vajalik. Üldkohus piirdus teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 märkimisega, et hagejad oleksid „üksnes siis, kui neil oleks olnud ühise läbirääkimisrühma liikmete perekonnanimed, eesnimed ja ametialane või institutsiooniline roll, saanud kontrollida, et neil liikmetel ei olnud huvide konflikti, esitamata põhjuseid, miks selle teabe avalikustamine oleks ainus vahend, mis võimaldaks hagejatel kontrollida huvide konflikti puudumist. Nagu on meenutatud teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, peab dokumentide taotleja selleks, et „vajalikkuse“ tingimus oleks täidetud, tõendama, et isikuandmete edastamine on tema soovitava eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam ja on selle eesmärgiga proportsionaalne.
44. Komisjon leiab, et käesoleval juhul ei ole vaja avalikustada kõnealuseid isikuandmeid üldsuse liikmetele, kellel puudub ametlik ülesanne, vaid piisab sellest, kui neile andmetega saavad tutvuda pädevad asutused vajalike kontrollide tegemiseks. Lisaks on eesmärk „kontrollida ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletust“ igal juhul juba saavutatud huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümseks muudetud versioonide avalikustamisega, mis võimaldas hagejatel kontrollida, kas kõnealused komisjoni esindajad on tõepoolest järginud kohustusi, mida kohaldatakse kõigis liidu riigihankemenetluses.
45. Hagejad vaidlevad komisjoni argumentide põhjendatusele vastu.
b) Hinnang
46. Kõigepealt meenutan, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb määruste nr 1049/2001 ja nr 45/2001 – mis asendati määrusega 2018/1725 – vahelise seose analüüsimisel, et kohaldada käesolevas asjas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erandit, meeles pidada, et nimetatud määrustel on erinevad eesmärgid. Esimene on suunatud avaliku võimu asutuste otsustusprotsessi ja nende otsuste aluseks oleva teabe suurima võimaliku läbipaistvuse tagamisele. Selle määruse eesmärk on seega muuta dokumentidega tutvumise õiguse kasutamine võimalikult lihtsaks ja edendada head haldustava. Teise määruse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi ning eelkõige isikute õigust eraelu puutumatusele.(14)
47. Määrused nr 1049/2001 ja 2018/1725 ei sisalda sätteid, mis näeksid sõnaselgelt ette ühe määruse esimuse teise suhtes. Põhimõtteliselt tuleks tagada nende täielik kohaldamine. Ainus sõnaselge seos nende kahe määruse vahel sisaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b, mis näeb ette erandi dokumentidele juurdepääsu reeglist juhul, kui dokumendi avaldamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega.(15)
48. Lisaks, nagu on märgitud määruse 2018/1725 põhjenduses 5, kui selle määruse sätted tuginevad samadele põhimõtetele kui määruse (EL) 2016/679(16) sätted, tuleks neid mõlemaid õigusnormide kogumeid tõlgendada ühetaoliselt, eelkõige seetõttu, et määruse 2018/1725 ülesehitust tuleks mõista määruse 2016/679 ülesehituse vastena.
49. Selles kontekstis, nagu komisjon õigesti märkis, edastatakse määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt isikuandmeid liidus asuvatele vastuvõtjatele, kes ei ole liidu institutsioonid ega asutused, üksnes juhul, kui selles sättes ette nähtud esimese tingimuse kohaselt „vastuvõtja kinnitab, et andmete edastamine on vajalik avalikes huvides oleval eesmärgil“, vastupidi määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikes 1 sätestatule.(17)
50. Käesolevas asjas taotlesid hagejad ühise läbirääkimisrühma liikmete isikuid puudutava teabe avalikustamist. Teises vaidlusaluses otsuses järeldas komisjon, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b ei või taotlejatel võimaldada kõnealuste isikuandmetega tutvuda.
51. Komisjon väidab kohtuasjas C‑632/24 P esitatud apellatsioonkaebuses, et kuigi komisjoni ja liikmesriikide ametnike erapooletus on avaliku huvi küsimus, ei saa selle kontrollimist „igaühe“ poolt, kes taotleb asjaomaste dokumentidega tutvumist, pidada avaliku huviga seotud kontrolliks, vaid selle näol on pigem tegemist isikliku huviga, näiteks uudishimu rahuldamiseks.
52. Sellise argumendiga ei saa minu arvates nõustuda. Määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b on nimetatud isikuandmete edastamisele „vastuvõtjatele“. Määruse artikli 3 punktis 13 on „vastuvõtja“ määratletud kui füüsiline isik. Sellest järeldub, et nimetatud määrusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui „igaüks“ võib taotleda selliste andmete edastamist, et kontrollida komisjoni ametnike erapooletust. Vastupidi, selles määruses on sõnaselgelt tunnustatud iga füüsilise isiku võimalust tutvuda isikuandmetega, kui kõik artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud tingimused on täidetud. Seega, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrollimiseks vajalike isikuandmetega tutvuda üksnes pädevad asutused.
53. Komisjon väidab samuti, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et hagejad on tõendanud konkreetse avalikes huvi oleva eesmärgi olemasolu. Sellega seoses viitab ta teise vaidlustatud kohtuotsuse punktile 71, milles Üldkohus leidis, et selle protsessi läbipaistvus, mida komisjon järgis COVID‑19 vaktsiinide tootjatega peetud läbirääkimistel ja vaidlusaluste lepingute sõlmimisel liikmesriikide nimel, võib kujutada endast konkreetset avalikes huvides olevat eesmärki määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, „kuna see võib aidata suurendada liidu kodanike usaldust selle institutsiooni edendatava vaktsiinistrateegia vastu ja seega võidelda eelkõige valeteabe levitamise vastu nende lepingute läbirääkimise ja sõlmimise tingimuste kohta […], võimaldades eelkõige liidu kodanikel veenduda, et ühise läbirääkimisrühma liikmete ja vaktsiinitootjate vahel puudub igasugune huvide konflikt“.
54. Minu arvates ei rikkunud Üldkohus õigusnormi. Nagu Üldkohus teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 märkis, nähtub määruse nr 1049/2001 põhjendusest 2, et läbipaistvus võimaldab tagada liidu institutsioonidele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse liidu kodanike ees demokraatlikus süsteemis. Lisaks võib määruse 2018/1725 põhjenduse 28(18) kohaselt konkreetne avaliku huvi eesmärk selle määruse artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses olla seotud liidu institutsioonide ja asutuste läbipaistvusega. Käesoleval juhul oli see läbipaistvuse nõue seda vajalikum, et COVID‑19 pandeemiaga toimetulekuks tuli vastu võtta kiireloomulised otsused.
55. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kui riigisisese õiguse eesmärk on huvide deklaratsioonide läbipaistvuse põhimõtte kehtestamisega kindlustada avalikus teenistuses töötavate isikute poolt otsuste tegemisel avaliku huvi ülimuslikkus, tagada tehtud otsuste erapooletus ja ära hoida huvide konflikti ning korruptsiooni tekkimist ja lokkamist avalikus teenistuses, on sellised eesmärgid, milleks on tugevdada tagatisi avalikus sektoris otsuseid tegevate isikute aususele ja erapooletusele, ära hoida huvide konflikti ja võidelda korruptsiooniga avalikus sektoris, vaieldamatult avalikust huvist lähtuvad eesmärgid ja seega õiguspärased. Sellega, et kindlustatakse avalikus sektoris otsuseid tegevate isikute poolt oma ülesannete erapooletu ja objektiivne täitmine ning välditakse, et neid mõjutaksid erahuvidest tulenevad kaalutlused, tagatakse avaliku elu ja avalike vahendite hea haldamine.(19)
56. Samuti on ravimitööstuse osas määruse (EÜ) nr 726/2004(20) artikli 26 lõike 1 punktis a täpsustatud, et ravimiohutuse järelevalve raames loob Euroopa Ravimiamet koostöös liikmesriikide ja komisjoniga Euroopa ravimite veebiportaali ning hoiab seda käigus, eesmärgiga levitada liidus loa saanud ravimitega seotud teavet ning et kõnealuse portaali kaudu avalikustab amet vähemalt selle määruse artikli 56 lõike 1 punktides a ja aa nimetatud komiteede ja koordineerimisgrupi liikmete nimed ning nende erialane kvalifikatsioon ja sama määruse artikli 63 lõikes 2 osutatud deklaratsioonid.(21)
57. Komisjoni arvates on Üldkohtu arutluskäik nii üldine, et seda võib kohaldada kõigile komisjoni ja liikmesriikide ametnike isikuandmete avalikustamise taotlustele mis tahes menetluses, mis on seotud COVID‑19 pandeemia ohjamisega. Mulle näib siiski, et Üldkohus esitas teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 õiguslikult piisavalt põhjused, miks hagejad olid pandeemia konkreetses kontekstis tõendanud konkreetse avalikes huvides oleva eesmärgi olemasolu.
58. Edendatava üldise huvi eesmärgi spetsiifilisuse kohta täpsustas komisjon kohtuistungil, et asjaomaste ettevõtjatega lepingute sõlmimise läbirääkimiste protsessis andis ühine läbirääkimismeeskond aru juhtimiskomiteele (steering board), kellel oli pädevus teha asjaomaseid otsuseid. Ta väitis seega, et ametnike erapooletuse kontrollimine, mis leidis aset tehnilisel tasandil, ei olnud sama oluline kui otsustuspädevusega või kõrgemal hierarhilisel tasandil olevate isikute oma. Seoses sellega leian, et on oluline rõhutada, et erapooletuse olemasolu on komisjoni ametnike puhul nõutav kõigis otsustusprotsessi etappides, kaasa arvatud juhul, kui nad tegutsevad organis, mille tegevus on peamiselt tehnilist laadi.
59. Mis puudutab teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 viidatud Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta otsust Dennekamp vs. parlament,(22) siis tuleb sarnaselt komisjoniga meenutada, et isikuandmete edastamise põhjendus võib olla üldine selles mõttes, et see ei ole omane konkreetsele taotlejale, eelkõige COVID‑19 pandeemia kontekstis, kus vaktsineerimisstrateegia puudutas kõiki liidu kodanikke.
60. Lõpuks leiab komisjon, et kohtuotsus ClientEarth, millele Üldkohus viitas teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna hagejad ei ole väitnud, et komisjoni ametnikud ja muud teenistujad, kelle isikuandmed on vaidluse all, on kolmandad isikud, kes võivad mõjutada selle institutsiooni otsustusprotsessi võimalike sidemete tõttu tööstusega. Ent nagu Üldkohus teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 märkis, oli kohtuotsuses ClientEarth käsitletud olukorras apellantidele erinevalt kohtuasjast C‑632/24 P teatatud asjaomaste ekspertide nimed ja nad olid saanud tutvuda nende huvide deklaratsioonidega. Ühelt poolt, nagu Üldkohus õigesti märkis, ei olnud F. Courtois jt teadlikud liikmesriikide poolt ühisesse läbirääkimisrühma määratud ekspertide isikutest, mistõttu neil ei olnud võimalik esitada tõendeid, mis seaksid kahtluse alla nende erapooletuse. Teiselt poolt leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse ClientEarth punktis 58, et kui apellandid oleksid saanud teada taimekaitsevahendite turuleviimise loa taotlustele lisatavaid teaduslikke dokumente käsitleva Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) juhise eelnõu kohta enda märkused esitanud ekspertide nimed, elulookirjeldused ja huvide deklaratsioonid, oleks olnud olnud vaja teavet, mille abil teha iga kommentaari puhul kindlaks, milline välisekspert oli selle kommentaari autor, et võimaldada konkreetselt kontrollida iga eksperdi erapooletust. Seetõttu leidis Euroopa Kohus sisuliselt, et isegi nende ekspertide nimede edastamine ei pruugi olla määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt piisav.
61. Mis puudutab ühise läbirääkimisrühma liikmete nimede avalikustamise vajalikkust selle sätte tähenduses, siis tuletab komisjon meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peavad isikuandmete kaitsest tehtavad erandid ja selle piirangud piirduma sellega, mis on tingimata vajalik, võttes arvesse, et juhul, kui on võimalik valida mitme taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, mis tähendab, et tuleb analüüsida, kas neid eesmärke ei ole võimalik mõistlikult sama tõhusalt saavutada muude vahenditega, mis riivavad vähem asjaomaste isikute põhiõigusi.(23)
62. Komisjoni hinnangul ei ole vaja avalikusada vaidlusaluseid isikuandmeid üldsuse liikmetele, kellel puudub ametlik ülesanne, kuna piisab sellest, kui pädevatele asutustele antakse vajalike kontrollide tegemiseks võimalus nendega tutvuda. Ent nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 50, on määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b sõnaselgelt ette nähtud, et füüsilistele isikutel, sealhulgas üldsuse liikmetel, on õigus selliseid andmeid saada, kui selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud. Komisjon lisab, et igal juhul, kuna huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümitud versioonide avalikustamine oli juba võimaldanud saavutada eesmärgi tagada ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrollimine, leidis Üldkohus teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 ekslikult, et „ühise läbirääkimisrühma liikmete perekonnanimede, eesnimede ning ametialase või institutsioonilise rolli“ avalikustamine oli vajalik.
63. Komisjon ei selgita aga, kuidas piisaks huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümitud versioonide avalikustamisest, et analüüsida ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletust. Sellised anonüümitud versioonid ei võimalda oma olemusest tulenevalt välist kontrolli, et kontrollida neis sisalduva teabe täpsust ja/või täielikkust. Lisaks näib see lähenemisviis olevat vastuolus kohtuotsusega ClientEarth, milles Euroopa Kohus leidis, et ainuüksi asjaomaste ekspertide nimede ja nende huvide deklaratsioonide edastamine ei võimalda tagada iga eksperdi erapooletuse konkreetset kontrolli.(24)
64. Kõike eeltoodut arvestades teen ettepaneku apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Apellatsioonkaebuse teise väite teine osa, mille kohaselt on vääralt tõlgendatud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud teist tingimust
a) Poolte argumendid
65. Komisjon väidab oma esimeses etteheites, et teises vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud faktilised asjaolud tõendavad, et vaidlusaluste isikuandmete avalikustamisest tulenev riive oleks ühise läbirääkimisrühma liikmete jaoks eriti raske. Sellega seoses väidab ta, et Üldkohus ise tunnistas selle kohtuotsuse punktis 77 erilist konteksti, milles need liikmed pidid töötama, st ajal, mil valitses suur nõudlus COVID‑19 vaktsiinide järele ja samal ajal oli osa liidu kodanikest komisjoni edendatava vaktsineerimisstrateegia suhtes umbusklik. Üldkohus järeldas sellest samas punktis 77, et ühise läbirääkimisrühma liikmetel soovimatute väliskontaktide tekkimine pärast nende nimede avalikustamist ei olnud puhtalt oletuslik. Komisjon väidab, et ei saa alahinnata asjaomaste ametnike isikute üldsusele avalikustamisest nende ametnike eraelule avalduvaid tagajärgi, mis on nii tõsised kui ka väga tõenäolised. Tema arvates tekitaks taoline avalikustamine neile soovimatuid väliskontakte, mis ei piirduks üksnes ajakirjanduslike kontaktidega, vaid seisneksid ka rünnakutes nende füüsilise puutumatuse vastu ja erinevas ahistamises, eelkõige „vandenõuteooriate“ toetajate poolt, kelle arv ei ole COVID‑19 pandeemia kontekstis tähtsusetu.
66. Teises etteheites tuletab komisjon meelde, et teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 möönis Üldkohus, et teises vaidlusaluses otsuses võeti arvesse ühise läbirääkimisrühma liikmete tehnilist rolli hankemenetluses. Neil ametnikel ei ole oma institutsioonis otsustusõigust ega kõrget kohta ametiredelil, mistõttu on nende erapooletuse kontrollimise eesmärk piiratud tähtsusega.
67. Kolmandas etteheites väidab komisjon, et ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrollimise eesmärk on juba saavutatud huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümsete versioonide esitamisega. Taoliste deklaratsioonide allkirjastamine kõigi selle rühma liikmete poolt tõendab iseenesest nende erapooletuse ja sõltumatuse kohustuste täitmist. Samas leidis Üldkohus teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, et ainuüksi asjaolu, et kõik ühise läbirääkimisrühma liikmed allkirjastasid huvide konflikti puudumise deklaratsiooni, ei võimalda kodanikul veenduda, et need liikmed täitsid oma ülesandeid täiesti sõltumatult. Üldkohus eeldab ekslikult, et iga kodanik võib igal ajal kehastuda „rahvamalevlaseks“ ja võtta endale ülesande kontrollida ametnike erapooletust nende tehniliste ülesannete täitmisel. Liidu ja liikmesriikide õiguskorras on see ülesanne siiski antud pädevatele asutustele, nagu järelevalveasutused, politseiasutused ja prokuratuur, kes võimaldavad seoses uurimisega andmesubjektidele asjakohaseid andmekaitsetagatisi, samas kui tavakodanik ei suudaks selliseid tagatisi pakkuda. Seetõttu oleks Üldkohus pidanud järeldama, et ühise läbirääkimisrühma liikmete eraelu eriti raske riive on kaalukam apellantide väidetud eesmärgist kontrollida selle rühma liikmete erapooletust.
68. Hagejad vaidlevad komisjoni esitatud argumentide põhjendatusele vastu.
b) Hinnang
69. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nähtub ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu. Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tuleb läbi vaatamata jätta apellatsioonkaebus, millel puudub sidus struktuur, mis piirdub üldiste väidetega ja milles ei ole täpselt välja toodud need vaidlustatud kohtulahendi punktid, milles võib olla rikutud õigusnormi.(25)
70. Käesoleval juhul märgin, et komisjoni kaks esimest etteheidet, mis puudutavad riive raskust ja konkreetse avalikes huvides oleva eesmärgi piiratud tähtsust, piirduvad Üldkohtu arutluskäigu meelde tuletamisega, ilma et seda oleks vaidlustatud ja ilma et oleks täpselt välja toodud teise vaidlustatud kohtuotsuse punktid, milles on rikutud õigusnormi. Järelikult tuleb need kaks etteheidet vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
71. Mis puudutab kolmandat etteheidet, mis käsitleb asjaomaste huvide kaalumist, siis väidab komisjon, et ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrollimise eesmärk on juba saavutatud huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümseks muudetud versioonide edastamisega. Ta lisab, et üksnes pädevatel asutustel, nagu järelevalveasutused, politseiasutused ja prokuratuur, on õigus tutvuda isikuandmetega, mis on vajalikud huvide konflikti puudumise kontrollimiseks.
72. Nii toimides kordab komisjon argumente, mis on analoogsed nendega, mille ta esitas apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas, mis tuleb minu arvates Euroopa Kohtu praktikat arvestades tagasi lükata(26).
73. Komisjon tugineb samuti 22. novembri 2022. aasta kohtuotsusele Luxembourg Business Registers(27), mille punktis 83 Euroopa Kohus otsustas, et mis puudutab tasakaalu leidmist riive raskuse, mis on kaitstud harta artiklitega 7 ja 8, siis rahapesu ja terrorismi rahastamise vastane võitlus on eelkõige avalik‑õiguslike asutuste ja selliste juriidiliste isikute ülesanne, nagu krediidi‑ või finantsasutused, kellele nende tegevusest tulenevalt on selles valdkonnas pandud konkreetsed kohustused. Käesolev kohtuasi põhineb siiski sellest erineval õiguslikul raamistikul, kuivõrd komisjoni ametnike erapooletust võivad konkreetselt kontrollida nii pädevad asutused kui ka laiem üldsus.
74. Seetõttu olen seisukohal, et kolmas etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
75. Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse teise väite teine osa tuleb osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
76. Neil asjaoludel teen ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑632/24 P tervikuna tagasi.
B. Apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑631/24 P ja apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑632/24 P
77. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on määruse nr 1049/2001 artiklis 1 ette nähtud, et selle määruse eesmärk on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs liidu institutsioonide dokumentidele, välja arvatud üldistest või erahuvidest lähtuvate erandite korral, mida tuleb erandina selles artiklis sätestatud põhimõttest tõlgendada ja kohaldada kitsalt. Nende erandite hulka kuulub määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand, mille kohaselt ei võimalda liidu institutsioonid tutvuda dokumentidega, mille avaldamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit“, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Kui asjaomane institutsioon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamise taotlus on talle esitatud, on ta üldjuhul kohustatud selgitama küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Lisaks peab sellise kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtalt hüpoteetiline.(28)
78. Käesoleval juhul nähtub vaidlusalustest otsustest, et komisjon keeldus asjaomaste ettevõtjate lepingulist vastutust käsitlevate sätetega tutvumise võimaldamisest täielikult, et mitte avaldada väidetavalt tundlikku äriteavet, mis puudutab asjaomaste lepingute täitmisega seotud tuvastatud riske ja rahalisi künniseid, mida need ettevõtjad nende riskide suhtes aktsepteerisid.(29)
79. Apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑631/24 P ja apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑632/24 P, mis on sisuliselt sarnased, jagunevad kolmeks osaks, millest esimene puudutab võimalust tegutseda asjaomaste ettevõtjate suhtes strateegiliselt, teine nende ettevõtjate konkurentidele antud konkurentsieelist ja kolmas nende ettevõtjate maine kahjustamist.
1. Esimene väiteosa, mis puudutab võimalust käituda asjaomaste ettevõtjate suhtes strateegiliselt
a) Poolte argumendid
80. Komisjon väidab, et Üldkohus lükkas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–161 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–164 tagasi tema poolt vaidlusalustes otsustes esitatud põhjenduse, mille kohaselt võimaldaks ettevõtja vastutuse piiride täpne teadmine käituda tema suhtes strateegiliselt, kuna ta võib seista silmitsi majanduslike tagajärgedega, mis tulenevad mitmest hagist, mis on esitatud kuritarvituslikult ja põhjendamatult, üksnes eesmärgiga saada hüvitist seoses tema vaktsiini kasutamisega.
81. Komisjon väidab esiteks, et Üldkohtu järeldus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161(30) ei sea kahtluse alla vaidlusalustes otsustes esitatud põhjendust, millega põhjendati keeldumist avalikustada laiemalt asjaomastele ettevõtjatele hüvitise maksmist käsitlevad sätted, nimelt seda, kuidas mõni hageja võiks neid sätteid kasutada kahju hüvitamise hagi raames, olenemata asjaolust, et nende sätete puhul ei ole tegemist lepingupartneri vastutust reguleerivate eeskirjadega.
82. Teiseks rõhutab komisjon, et esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 esitatud seisukoht(31) on põhjendamata ja ilmselgelt väär. Komisjoni väitel seisnevad asjaomaste ettevõtjate ärihuvid vajaduses vältida nende vastu esitatud kahju hüvitamise hagide mitmekordistumist. Isegi kui eeldada, et kõnealune huvi piirdub pelga eesmärgiga selliseid hagisid vältida, ei ole vaidlustatud kohtuotsuste eelnimetatud punktides selgitatud, miks selline huvi ei vääri kaitset. Mõlema nimetatud punkti teises lauses viidatud kohtupraktika puudutab lisaks võimlaikke tagajärgi, mis puudutavad kohtumenetlusega seotud kulusid, samas kui käesolevad kohtuasjas puudutavad mitte ainult sellise kohtumenetluse majanduslikke tagajärgi, vaid ka tootja mainele avalduvaid tagajärgi, kui kasvab kohtuvaidluste hulk(32).
83. Kolmandaks väidab komisjon, et esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 160 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 163(33) on samuti ekslikud ja moonutavad vaidlusaluste otsuste sisu. Ta märkis nimelt neis otsustes selgelt, et täpne teadmine lepingupartneri vastutuse piiridest võib soodustada strateegilist käitumist asjaomaste ettevõtjate suhtes.
84. Hagejad väidavad, et käesolevate väidete esimene osa tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja isal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Hagejad väidavad, et nende väidete esimene osa ei ole põhjendatud.
b) Hinnang
85. Kõigepealt meenutan, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib juurdepääs tundlikule äriteabele, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate äristrateegiaid, nende müüginäitajaid, turuosasid või ärisuhteid, kahjustada nende ettevõtjate ärihuvide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.(34)
86. Mis puudutab esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkti 158 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkti 161, siis tuleb eristada ühelt poolt asjaomaste ettevõtjate vastutuse tingimusi, mis kuuluvad direktiivi 85/374(35) üle võtvate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse, ja teiselt poolt neile ettevõtjatele ette nähtud hüvitamismehhanisme, mis seisnevad selles, et liikmesriigid maksavad neile tagasi summad, mida nad võivad olla kohustatud maksma kolmandatele isikutele oma lepinguvälise vastutuse alusel.
87. Seoses sellega, kuigi Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuste eelviidatud punktides õigesti, et kahju hüvitamise hagide esitamine võib tekitada asjaomastele ettevõtjatele suuri kulusid, sealhulgas isegi juhul, kui need hagid jäetakse hiljem põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ei muuda kahju hüvitamist käsitlevad lepingusätted samas tingimusi, mille alusel kolmandad isikud, kes ehk puudusega vaktsiini tõttu kahju kannatavad, võivad esitada nende ettevõtjate vastu kahju hüvitamise hagisid. Hüvitise küsimus tekib nimelt alles hilisemas etapis, kui ettevõtja vastutus toote puuduse tõttu on tuvastatud, et teha kindlaks, kas kannatanutele makstud kahjuhüvitise peab lõpuks hüvitama liikmesriik. Neil asjaoludel olen seisukohal, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et kolmandate isikute kaebeõigus jääb sõltumatuks nii kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete olemasolust kui ka sisust. Ainuüksi sellest tõdemusest piisab minu arvates nende väidete esimese osa tagasilükkamiseks.
88. Mis puudutab esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkte 159 ja 160 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punkte 162 ja 163, siis märgin, et need on esitatud täielikkuse huvides, nagu näitab väljendi „lisaks“ kasutamine. Järelikult tuleb argumendid, mille komisjon esitas vaidlustatud kohtuotsuste nende punktide vastu, tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
89. Igal juhul tuletan meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa pidada taotlusega hõlmatud dokumendis sisalduvaid andmeid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi alla kuuluvaks pelgalt põhjendamata kinnituse alusel üldise kuritarvitamise ohu kohta, kui nende andmete laadi, eseme ja ulatuse kohta ei ole muid täpsustusi, mis võiksid liidu kohut valgustada küsimuses, kuidas nende avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja mõistlikult ettenähtaval viisil nende isikute ärihuve, keda andmed puudutavad.(36) Käesoleval juhul ei näi komisjoni argument, et hüvitamisklausli täieliku avalikustamise korral võib kohtuvaidluste maht kasvada, olevat põhjendatud ja on seega hüpoteetiline.(37)
90. Teen seega ettepaneku lükata käesolevate väidete esimene osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi.
2. Teine väiteosa, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate konkurentidele antud konkurentsieelist
a) Poolte argumendid
91. Komisjon märgib, et Üldkohus lükkas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162–166 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–169 tagasi vaidlusalustes otsustes esitatud teise põhjenduse, mille kohaselt kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete, eelkõige nende sätete täielik avalikustamine, mis määratlevad täpsed tingimused, mille korral on liikmesriigi poolt kahju hüvitamine välistatud, paljastaks tingimata asjaomase ettevõtja konkurentidele, sealhulgas neile, kes ei tooda vaktsiine, tema vastutuskindlustuse „nõrgad kohad“ ja annaks neile seega konkurentsieelise, mida saab kasutada näiteks reklaamis ja võrdlevas reklaamis.
92. Sellega seoses vaidleb komisjon vastu Üldkohtu hinnangule esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 163 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166, mille kohaselt olid hüvitamist käsitlevad lepingusätted enne vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist „avalikult teada“.(38)
93. Komisjon leiab samuti, et esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 164 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 167, mille kohaselt sisaldavad kõik vaidlusalused lepingud hüvitist käsitlevat sätet, milles on „üldjoontes sarnaselt“ loetletud olukorrad, kus asjaomasele ettevõtjale liikmesriigi poolt hüvitise maksmine on välistatud, kujutavad endast ülemäärast lihtsustamist ja viivad eksliku järelduseni võrreldes esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 kirjeldatud tingimuste sisuga.
94. Mis puudutab esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkti 165 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkti 168, siis väidab komisjon, et Üldkohtu järeldus on samuti väär. Sellega seoses viitab ta argumentidele, mille ta on juba esitanud käesolevate väidete kahes esimeses osas. Lisaks olevat Üldkohus moonutanud faktilisi asjaolusid, kuna vaidlusalustes otsustes ei olnud komisjoni kirjeldatud konkurentsieelis mitte ainult tema endaga lepinguid sõlminud ettevõtjatel, vaid ka nende teistel konkurentidel.
95. Hagejad leiavad, et käesolevate väidete teine osa tuleb tagasi lükata.
b) Hinnang
96. Esiteks, mis puudutab komisjoni argumenti, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et hüvitamist käsitlevad sätted olid „avalikult teada“, siis leian, et komisjon palub nii Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti hinnata, samas kui – välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, millega käesoleval juhul tegemist ei ole – tema esitatud faktilisi asjaolusid puudutavaid argumente tuleb pidada vastuvõetamatuks.(39)
97. Teiseks, mis puudutab komisjoni argumenti, et Üldkohus kvalifitseeris eri lepingutes sisalduvad hüvitamist käsitlevad sätted ekslikult „üldiselt sarnasteks“, siis märgin, et see argument puudutab ka Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele. Järelikult tuleb selline argument tunnistada vastuvõetamatuks. Igal juhul ei näi Üldkohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuste punktides 164 ja 67 olevat vastuolus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 esitatud arutluskäiguga, milles Üldkohus märkis, et enamik olukordi olid „asjaomastes lepingutes siiski üldiselt sarnased“, konkreetseid olukordi puudutavalt, mille osas lepiti kokku, et liikmesriikide poolne hüvitamine ei ole kohaldatav.
98. Kolmandaks, mis puudutab esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkti 165 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkti 168, siis ühelt poolt piisab, kui märkida, et minu arvates tuleb käesolevate väidete esimese osa raames esitatud argumendid tagasi lükata, mistõttu ei ole Üldkohtu järeldus nendes punktides ekslik. Teiselt poolt nähtub see eelkõige esimese vaidlusaluse otsuse punktist 2.1.4 ja teise vaidlusaluse otsuse punktist 2.2.4,(40) milles viidatakse „konkurentidele, kelle lepingutes ei ole hüvitamisklauslit“. Esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktist 162 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktist 165 nähtub aga, et Üldkohus märkis, et vaidlusaluses otsuses osutatud teises põhjenduses hüvitamist käsitlevate sätete tervikuna avalikustamisest keeldumise põhjendamiseks viidati asjaomase ette võtja konkurentidele, kaasa arvatud neile, kes vaktsiine ei tooda. Järelikult võttis Üldkohus komisjoni põhjendust konkreetselt arvesse. Lisaks otsustas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168, et kuna kõigil asjaomastel ettevõtjatel oli kindlaks määratud ja õiguspärasel põhjusel hüvitise maksmist käsitlev lepingusäte, ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et hüvitise maksmist käsitleva lepingusätte ulatuslikuma avalikustamise korral oli asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht, eelkõige nendele ettevõtjatele konkurentsieelise andmine, otsuse vastuvõtmise kuupäeval mõistlikult ettearvatav ja mitte puhtalt oletuslik. Kasutades sõna „nendele“, eristas Üldkohus seega asjaomaseid ettevõtjaid teistest ravimitootjatest, kelle hulgas on neid, kes vaktsiine ei tooda, vastates nii komisjoni argumentidele. Seega ei ole Üldkohus temale hindamiseks esitatud fakte moonutanud.
99. Seetõttu olen seisukohal, et käesolevate väidete teine osa tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmas väiteosa, mis puudutab tagasilööke asjaomaste ettevõtjate mainele
a) Poolte argumendid
100. Komisjon väidab, et mis puudutab vaidlusalustes otsustes esitatud kolmandat põhjendust, mille kohaselt asjaomaste ettevõtjate vastutuse piiride täpne teadmine kahjustaks nende mainet tarbijate ja võimalike äripartnerite silmis, siis lükkas Üldkohus selle tagasi esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, viidates samadele põhjendustele, mis on esitatud vastavalt nende kohtuotsuste punktides 163–165 ja 166–168. Komisjoni seisukohast on taoline, sedavõrd üldiselt sõnastatud viide vastuolus Üldkohtu põhjendamiskohustusega.
101. Lisaks olevat Üldkohus moonutanud talle esitatud tõendeid ja vaidlusaluste otsuste vastuvõtmise konteksti, jättes arvesse võtmata asjaolu, et dokumendid, millega tutvumist taotleti, ei olnud komisjoni ühepoolsed aktid, vaid ärilepingud, mis võivad sisaldada konfidentsiaalset teavet nii asjaomaste ettevõtjate kui ka nende ärisuhete kohta ning et neil lepingutel oli eriomane eesmärk reguleerida lepingupoolte vastastikuseid kohustusi seoses liikmesriikidele teatava kommertstoote tarnimisega.
102. Hagejad leiavad, et käesoleva väite kolmas osa tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja igal juhul põhjendamatuse tagasi lükata. Hagejad vaidlevad komisjoni argumentidele vastu.
b) Hinnang
103. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuste väidetavat põhjendamata jätmist seoses tagajärgedega asjaomaste ettevõtjate mainele tarbijate ja nende võimalike kaubanduspartnerite silmis, siis meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus, et Üldkohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest, kuivõrd põhjendus võib olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses.(41)
104. Samas aga leidis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, et Üldkohus leidis, et asjaomaste ettevõtjate mainele avaldatavatele tagasilöökidele tuginev komisjoni argument ei ole põhjendatud, kuna see põhineb samadel ärihuvide kahjustamise ohuga seotud põhjendustel, millele on juba tuginetud käesolevate väidete teise osa raames. Seega võimaldavad neis punktides esitatud põhjendused õiguslikult piisavalt kindlaks teha põhjused, miks Üldkohus selle argumendi tagasi lükkas. Järelikult ei ole nimetatud punktid puudulikult põhjendatud.
105. Lisaks ei viita komisjon seda väidet puudutavalt väidet, mille kohaselt Üldkohus olevat esitanud asjasse puutuvad faktilised asjaolud puudulikult, jättes arvesse võtmata vaidlusaluste lepingute konteksti ja kaubandusliku olemuse, ühelegi vaidlustatud kohtuotsuste punktile, milles Üldkohus oleks selliselt fakte moonutanud. Järelikult tuleb see väidevastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Igal juhul märgin, et Üldkohus märkis teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 seoses väitega, mille kohaselt ettevõtjate ärihuve kaitsev erand ei ole kohaldatav, et asjaomased lepingud on teatava tähtsusega lepingud, mis võivad sisaldada tundlikku konfidentsiaalset teavet asjaomaste ettevõtjate ja nende ärisuhete kohta selle kohtuotsuse punktis 100 viidatud kohtupraktika tähenduses. Esimese vaidlustatud kohtuotsus punktis 33 viitas Üldkohus samale kohtupraktikale.
106. Seetõttu leian, et käesolevate väidete kolmas osa tuleb osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
107. Neil asjaoludel on apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑631/24 P ja apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑632/24 P minu hinnangul osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
VII. Ettepanek
108. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kohtuasjas C‑631/24 P esitatud apellatsioonkaebuse teine väide ning kohtuasjas C‑632/24 P esitatud apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide tagasi.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39).
4 Määrus, millega aktiveeritakse määruse (EL) 2016/369 kohane erakorraline toetus ja muudetakse määruse sätteid, võttes arvesse COVID‑19 puhangut (ELT 2020, L 117, lk 3).
5 Nõukogu 15. märtsi 2016. aasta määrus erakorralise toetuse andmise kohta liidus (ELT 2016, L 70, lk 1).
6 COM(2020) 245 (final).
7 Selle sätte kohaselt keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
8 Määruse nr 1049/2001 artikli 8 „Kordustaotluste lahendamine“ lõikes 3 on sätestatud: „Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, loetakse see eitavaks vastuseks ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile EÜ asutamislepingu vastavate sätete alusel.“
9 Asjasse puutuvate dokumentide kohta vt täpsemalt esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 12.
10 Vt teise esialgse taotluse üksikasjalikumat kirjeldust teise vaidlustatud kohtuotsuse punktist 7.
11 Vt Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament (C‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 61).
12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).
13 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA (C‑615/13 P, edaspidi „kohtuotsus ClientEarth“, EU:C:2015:489).
14 Vt 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager (C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 49).
15 Vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager (C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 57).
16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).
17 Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et „dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis, sealhulgas elektroonilises vormis, ühes EÜ asutamislepingu artiklis 314 osutatud keeltest ning piisava täpsusega, et institutsioon võiks dokumendi kindlaks teha. Taotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama“.
18 Selles põhjenduses on märgitud, et „[k]ui liidus asuvad vastuvõtjad, kes ei ole liidu institutsioonid või asutused, soovivad, et liidu institutsioonid või asutused edastaksid neile isikuandmeid, peaksid need vastuvõtjad tõendama, et andmete edastamine on vajalik nende avalikes huvides täidetava ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks. Samuti peaksid need vastuvõtjad tõendama, et edastamine on vajalik konkreetsel avalikust huvist tuleneval eesmärgil ning vastutav töötleja peaks uurima, kas on põhjust arvata, et andmesubjekti õigustatud huvid võivad olla kahjustatud. Sellisel juhul peaks vastutav töötleja põhjalikult kaaluma erinevaid võistlevaid huvisid, et hinnata taotletud isikuandmete edastamise proportsionaalsust. Need konkreetsed avalikust huvist tulenevad eesmärgid võivad olla seotud liidu institutsioonide ja organite läbipaistvusega“.
19 Vt 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Vyriausioji tarnybinės etikos komisija (C‑184/20, EU:C:2022:601, punktid 74–76).
20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrus, milles sätestatakse liidu kord inimtervishoius kasutatavate ravimite müügilubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1027/2012 (ELT 2012, L 316, lk 38).
21 Selle sätte viimases lõigus on sätestatud, et „[h]aldusnõukogu liikmed, komiteeliikmed, ettekandjad ja koosolekutel või töörühmades osalevad eksperdid deklareerivad igal koosolekul kõik erihuvid, mida võib pidada nende sõltumatust kahjustavaks seoses päevakorras olevate teemadega. Kõnealused deklaratsioonid avalikustatakse“ (kohtujuristi kursiiv).
22 T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 61.
23 Vt selle kohta 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Landeshauptstadt Wiesbaden (C‑61/22, EU:C:2024:251, punktid 83 ja 84 ning seal viidatud kohtupraktika).
24 Vt käesoleva ettepaneku punkt 57.
25 Vt selle kohta 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Hamoudi vs. Frontex (C‑136/24 P, EU:C:2025:977, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).
26 Vt käesoleva ettepaneku punktid 62 ja 63.
27 C‑37/20 ja C‑601/20, EU:C:2022:912.
28 Vt 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus komisjon vs. Pollinis France (C‑726/22 P, EU:C:2025:17, punktid 61–63 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Vt esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkt 146 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkt 150.
30 Neis punktides leidis Üldkohus, et isegi kui asjaolu, et äriühingu vastu esitatakse kahju hüvitamise hagisid, võib kahtlemata tekitada suuri kulutusi, olgu siis tegemist majanduslike vahendite, aja või töötajatega, sealhulgas juhul, kui need hagid hiljem põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetakse, on kolmandatel isikutel, keda puudusega vaktsiin võis kahjustada, õigus esitada asjaomaste ettevõtjate vastu kahju hüvitamise hagi, mis põhineb riigisisestel õigusnormidel, millega võetakse üle nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1985, L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257), kusjuures see kaebeõigus ei sõltu kahju hüvitamist käsitlevate sätete olemasolust ja sisust.
31 Üldkohus leidis neis punktides, et asjaomaste ettevõtjate huvi vältida kahju hüvitamise hagisid juhul, kui nad on tõepoolest tootnud ja lasknud ringlusse puudusega vaktsiini, ei saa pidada ärihuviks ning igal juhul ei ole see huvi, mida tuleb kaitsta, arvestades muu hulgas iga isiku õigust nõuda kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud puudusega tootega.
32 Üldkohus rõhutas neis lausetes, et „soov vältida kohtumenetlusega seotud suuremaid kulutusi [ei ole] määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel kaitstud huvi (vt selle kohta 28. juuni 2019. aasta kohtuotsus Intercept Pharma ja Intercept Pharmaceuticals vs. EMA, T‑377/18, ei avaldata, EU:T:2019:456, punktid 55 ja 56)“.
33 Nende punktide kohaselt ei sisalda vaidlusalused otsused ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et asjaomastele ettevõtjatele kahju hüvitamise mehhanismi ulatuslikum avalikustamine võib olla põhjus, miks nende vastu hagi esitatakse.
34 Vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW (C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Sellega seoses, nagu Euroopa Kohus on märkinud, kehtestavad direktiivi 85/374 artiklid 1 ja 4 koostoimes selle direktiivi esimese põhjendusega tootja mittesüülise vastutuse põhimõtte, mille aluseks on toote puudus, mis on selle direktiivi artikli 6 kohaselt määratletud kui puudus, mis ei taga selle toote ohutust, mida tarbija võib kõiki asjaolusid arvesse võttes õiguspäraselt oodata (vt selle kohta 26. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Sanofi Pasteur (C‑338/24, EU:C:2026:248, punkt 29).
36 Vt selle kohta 29. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Intercept Pharma ja Intercept Pharmaceuticals vs. EMA (C‑576/19 P, EU:C:2020:873, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Nii väidab komisjon kohtuasjas C‑631/24 P esitatud apellatsioonkaebuses, et ta esitas arvandmed Üldkohtule esitatud kostja vastuses kohtuasjas, milles tehti esimene vaidlustatud kohtuotsus. Selles avalduses viidatud osast nähtub siiski, et komisjon piirdus kinnitusega, et „tarbijate poolt vaktsiinitootjate vastu algatatud suuremahuliste kohtuvaidluste oht ei ole abstraktne ning et arvestades asjaolu, et praegu on rohkem kui 70% eurooplastest (ehk 447,2 miljonit inimest) saanud vähemalt ühe vaktsiinidoosi, tähendab see oht ühele lepingupartnerile väga olulisi rahalisi tagajärgi“.
38 Vaidlustatud kohtuotsuste neist punktidest nähtub, et põhjus, miks kahju hüvitamist käsitlevad sätted lisati vaidlusalustesse lepingutesse, nimelt hüvitamaks asjaomaste ettevõtjate riskid seoses vaktsiinide väljatöötamisaja lühenemisega, oli avalikult teada enne vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist.
39 Vt 12. septembri 2024. aasta kohtuotsus Anglo Austrian AAB vs. EKP ja Far-East (C‑579/22 P, EU:C:2024:731, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Neis punktides oli märgitud, et „kahju hüvitamist käsitlevate lepingutingimuste täielik avalikustamine, eelkõige nende tingimuste täielik avalikustamine, mille alusel tarnija kahju ei hüvitata, paljastaks paratamatult tarnija konkurentidele, st kõigile ravimiettevõtjatele, sealhulgas neile, kes ei tooda vaktsiine, tema vastutuskindlustuse võimalikud „nõrgad kohad“ ja annaks neile konkurentsieelise, mida nad saaksid edaspidi ära kasutada (reklaamis ja võrdlevas reklaamis jne). See oleks selgelt nii nende konkurentide puhul, kelle lepingutes ei ole hüvitamisklauslit, kuid kelle kohta on avalikult teada, et nad on puudusega toodetest tuleneva vastutuse korral kaetud üldise kindlustusega“.
41 Vt 20. juuni 2024. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Indo European Foods (C‑801/21 P, EU:C:2024:528, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).