EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

3. september 2026(*)

Apellatsioonkaebus – Dumping – Rakendusmäärus (EL) 2021/1100 – Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Normaalväärtuse arvutamine – Õiglane võrdlus – Määrus (EL) 2016/1036 – Artikli 2 lõige 5 – Artikli 2 lõike 10 punkt j – Kohandused – Valuuta konverteerimine – Kasumi ja kahjumi katmine – Artikli 18 lõiked 3 ja 6 – Huvitatud isikute koostöö

Kohtuasjas C‑499/24 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 17. juulil 2024 esitatud apellatsioonkaebus,

Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları TAŞ, asukoht Istanbul (Türgi),

İskenderun Demir ve Çelik AŞ, asukoht Payas (Türgi),

Erdemir Çelik Servis Merkezi Sanayi ve Ticaret AŞ, asukoht Gebze (Türgi),

esindajad: advocaten J. Cornelis ja F. Graafsma,

apellandid,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon,  esindajad: G. Gattinara, G. Luengo ja J. Zieliński ning hiljem G. Gattinara ja J. Zieliński,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: kohtunik E. Regan kümnenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud D. Gratsias ja B. Smulders (ettekandja),

kohtujurist: R. Norkus,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 20. novembri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları TAȘ, İskenderun Demir ve Çelik AŞ ja Erdemir Çelik Servis Merkezi Sanayi ve Ticaret AȘ (edaspidi vastavalt „Erdemir“, „Isdemir“ ja „Ersem“) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. mai 2024. aasta kohtuotsuse Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları jt vs. komisjon (T‑629/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2024:303), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi nõudega tühistada komisjoni 5. juuli 2021. aasta rakendusmäärus (EL) 2021/1100, millega kehtestatakse teatavate Türgist pärit rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2021, L 238, lk 32; edaspidi „vaidlusalune määrus“).

 Õiguslik raamistik

 Rahvusvaheline õigus

2        Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/29, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3        Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 „Dumpingu tuvastamine“ on ette nähtud:

„2.1      Käesolevas lepingus tuleb dumpinguks lugeda tootega kauplemist teise maa kaubanduses tema harilikust väärtusest madalama hinnaga, kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ettenähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses.

2.2      […]

2.2.1      Samasuguse toote müüki eksportijamaa siseturul või müüki kolmandale maale hinnaga, mis on madalam kui (püsivad ja muutuvad) tootmiskulud ühiku kohta, millele on liidetud haldus-, müügi- ja üldkulud, võib hinna tõttu lugeda tavapärase kaubandustegevuse väliseks ning selle võib hariliku väärtuse määramisel arvestamata jätta üksnes siis, kui võimuorganid […] otsustavad, et selline müük on toimunud pikema aja jooksul […] märkimisväärsetes kogustes […] ja hinnaga, mis ei võimalda kõikide kulude katmist põhjendatud aja jooksul. Kui ühiku maksumusest müügi hetkel odavam hind on juurdluse ajal kõrgem kui ühiku kaalutud keskmine maksumus, arvestatakse, et selline hind võimaldab kulud põhjendatud aja jooksul katta.

2.2.1.1      Harilikult arvutatakse lõikes 2 nimetatud kulud juurdlusaluse eksportija või tootja arvestusdokumentide põhjal, tingimusel et need on kooskõlas eksportijamaal kehtivate üldtunnustatud arvestuspõhimõtetega ning põhjendatult kajastavad kõnealuse toote valmistamise ja müügiga seotud kulusid. Võimuorganid võtavad arvesse kogu kättesaadava tõendusmaterjali kulude õige jaotamise kohta, sealhulgas eksportija või tootja poolt juurdluse käigus kättesaadavaks tehtud materjalid, tingimusel et kõnealune eksportija või tootja on sellist kulude jaotust kasutanud diakrooniliselt, eriti asjakohaste amortisatsiooninormide ja -perioodide, kapitalikulutuste ning teiste arenduskulude määramise suhtes. Kui kulud käesoleva alalõigu kulujaotuses juba ei kajastu, täpsustatakse neid vastavalt neile ühekordsetele kuluartiklitele, mis toovad kasu tulevasele ja/või jooksvale tootmisele, või vastavalt asjaoludele, mille puhul käivitustoimingud mõjutavad kulusid juurdluse ajal. […]

2.2.2      Lõike 2 raames põhinevad haldus-, müügi- ja üldkulude ning kasumi summad tegelikel andmetel, mis puudutavad samasuguse toote valmistamist ja müüki juurdlusaluse eksportija või tootja poolt tavapärases kaubandustegevuses. Kui neid summasid ei ole võimalik sel viisil kindlaks määrata, võib seda teha, võttes aluseks:

i)      kõnealuse eksportija või tootja tegelikud kulud ja tulud seoses sama üldliigi toodete valmistamise ja müügiga päritolumaa siseturul;

ii)      teiste juurdlusaluste eksportijate või tootjate tegelike kulude ja tulude kaalutud keskmise väärtuse seoses sama üldliigi toodete valmistamise ja müügiga päritolumaa siseturul;

iii)      iga muu põhjendatud meetod, tingimusel et selliselt määratud kasumi summa ei ületa kasumit, mida teised eksportijad või tootjad saavad tavaliselt sama üldkategooria toodete müümisel päritoluriigi siseturul.

[…]

2.4      Ekspordihinda ja harilikku väärtust võrreldakse õiglaselt. Võrdlus tehakse ühel ja samal kaubandustasandil, üldjuhul ex factory hanke tasandil, ning ajaliselt võimalikult lähedaste müükide suhtes. Igal üksikjuhul arvestatakse vastavalt olukorrale maha hindade võrreldavust mõjutavad vahed, sealhulgas müügitingimuste, maksustamise, kaubandustasandite, koguste ja füüsiliste omaduste vahed ning kõik muud hindade võrreldavust mõjutavad vahed. […] Lõikes 3 viidatud juhtudel tuleb samuti maha arvestada kulud, sealhulgas tolli- ja muud maksud, mis tuli maksta impordi ja edasimüügi vahel, ning tekkiv kasum. Kui hindade võrreldavus on sellistel juhtudel mõjutatud, määravad võimuorganid hariliku väärtuse kindlaks kaubandustasandil, mis on võrdväärne tuletatud ekspordihinna kaubandustasandiga, või teevad käesolevas lõikes ettenähtud mahaarvestuse. Võimuorganid teatavad asjaomastele pooltele, millist teavet on vaja õiglase võrdluse jaoks, ega pane nendele pooltele põhjendamata tõendamiskohustust.

2.4.1      Kui lõikes 4 kirjeldatud võrdluses on nõutav valuuta konverteerimine, tuleks konverteerimisel kasutada müügipäeval […] kehtinud valuutakurssi tingimusel, et kui välisvaluuta müük forvardturgudel on otseselt seotud kõnealuse ekspordimüügiga, kasutatakse forvardmüügi kurssi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ning juurdluses jätavad võimuorganid eksportijatele vähemalt 60 päeva oma ekspordihindade korrigeerimiseks, et kajastada valuutakursside püsimuutusi juurdluse ajal.

2.4.2      Vastavalt õiglast võrdlust reguleerivatele lõike 4 sätetele tuvastatakse dumpingumäärade olemasolu juurdlusetapi ajal harilikult kõigi võrreldavate eksporditehingute kaalutud keskmise hariliku väärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või hariliku väärtuse ja ekspordihindade tehingupõhisel võrdlemisel. […]

[…]“.

 Liidu õigus

4        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), põhjenduses 27 märgitakse:

„Vaja on ette näha, et kui asjaosalised ei tee rahuldavat koostööd, võib järelduste tegemiseks kasutada muud teavet, ning et see teave võib olla asjaosalistele ebasoodsam kui koostöö korral.“

5        Alusmääruse artiklis 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ on ette nähtud:

„A.      NORMAALVÄÄRTUS

1.      Normaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad.

[…]

3.      Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav või kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda, arvutatakse samasuguse toote normaalväärtus päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum, või tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised.

[…]

5.      Kulud arvutatakse tavaliselt uuritava isiku dokumentide alusel, kui kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

Kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase osapoole dokumentides, tuleb dokumentide korrigeerimiseks või koostamiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.

Tähelepanu pööratakse tõenditele, mis on esitatud nõuetekohase kulujaotuse kohta, kui näidatakse, et selliseid jaotusi on tavapäraselt kasutatud. Sobivamate meetodite puudumise korral eelistatakse käibepõhist kulujaotust. Kui kulud käesoleva lõigu kulujaotuses juba ei kajastu, kohandatakse neid vastavalt neile ühekordsetele kuluartiklitele, mis toovad kasu tulevasele ja/või jooksvale tootmisele.

[…]

6.      Müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumisummad põhinevad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Kui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel, siis määratakse need kindlaks, võttes aluseks:

a)      teiste uurimisaluste eksportijate või tootjate puhul kindlaksmääratud tegelikud kaalutud keskmised summad seoses samasuguse toote valmistamise ja müügiga päritoluriigi siseturul;

b)      tegelikud summad, mida kohaldatakse kõnealuse eksportija või tootja suhtes sama üldkategooria toodete valmistamisel ja müügil päritoluriigi siseturul tavapärase kaubandustegevuse käigus;

c)      iga muu põhjendatud meetod, tingimusel et selliselt määratud kasumi summa ei ületa kasumit, mida teised eksportijad või tootjad saavad tavaliselt sama üldkategooria toodete müümisel päritoluriigi siseturul.

[…]

B.      EKSPORDIHIND

[…]

C.      VÕRDLUS

10.      Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[…]

j)      Valuuta konverteerimine

Kui hinnavõrdlus nõuab valuuta konverteerimist, siis kasutatakse konverteerimisel müügi kuupäeva konverteerimiskurssi, v.a kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi. Tavaliselt on müügi kuupäevaks arve kuupäev, kuid selleks võib kasutada lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva, kui need kajastavad asjakohasemalt olulisi müügitingimusi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ja eksportijatele antakse 60 päeva uurimisperioodi jooksul valuutakurssides toimunud püsimuutuste kajastamiseks.

[…]“.

6        Sama määruse artiklis 6 „Uurimine“ on sätestatud:

„1.      Pärast menetluse algatamist alustab [Euroopa K]omisjon koostöös liikmesriikidega uurimist [Euroopa L]iidu tasandil. Selline uurimine hõlmab nii dumpingut kui kahju ning neid uuritakse ühel ajal.

Et uurimistulemused oleksid representatiivsed, valitakse dumpingu puhul uurimisperioodiks tavaliselt vähemalt kuue kuu pikkune menetluse algatamisele vahetult eelnev ajavahemik.

Teavet uurimisperioodile järgneva perioodi kohta ei võeta üldjuhul arvesse.

2.      Asjaosalistele, kes said dumpinguvastase uurimisega seotud küsimustikud, antakse vastamiseks aega vähemalt 30 päeva. Eksportijatele mõeldud aega hakatakse arvestama küsimustiku kättesaamise kuupäevast, mis kõnealusel juhul peaks olema üks nädal alates küsimustiku eksportijale väljasaatmise või ekspordiriigi asjaomasele diplomaatilisele esindajale üleandmise päevast. 30 päevast tähtaega võib pikendada, võttes kohaselt arvesse uurimistähtaegu, tingimusel et asjaosaline näitab ära sellist pikendamist põhjendavad erilised asjaolud.

[…]“.

7        Määruse artikkel 16 „Kontrollkäigud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Komisjon korraldab kontrollkäike, kui ta peab seda vajalikuks, et uurida importijate, eksportijate, hulgimüüjate, vahendajate, tootjate, kaubandusettevõtete ühenduste ja organisatsioonide dokumente ning kontrollida dumpingu ja kahju kohta esitatud teabe õigsust. Nõuetekohase ja õigeaegse vastuse puudumise korral võib komisjon kontrollkäigu ära jätta.

2.      Komisjon võib vajaduse korral teha uurimisi kolmandates riikides, kui asjaomased äriühingud annavad selleks nõusoleku, kui komisjon teatab uurimisest kõnealuse riigi valitsuse esindajatele ning need ei esita uurimise suhtes vastuväiteid. Niipea kui asjaomased äriühingud on nõusoleku andnud, teatab komisjon ekspordiriigi ametiasutustele kontrollitavate ettevõtjate nimed ja aadressid ning kontrollkäiguks kokkulepitud kuupäevad.

3.      Asjaomastele äriühingutele tehakse teatavaks, mis laadi teavet kontrollkäikude ajal kontrollida kavatsetakse ning mis laadi teavet kontrollkäikude ajal edaspidi vajatakse, kuid see ei välista siiski saadud teabega seotud üksikasjade taotlemist uurimise ajal.

[…]“.

8        Selle määruse artiklis 18 „Koostööst keeldumine“ on ette nähtud:

„[…]

3.      Huvitatud isiku esitatud teavet võetakse siiski arvesse ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

[…]

6.      Kui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib uurimise tulemus olla kõnealusele isikule vähem soodne kui koostöö puhul.“

 Vaidluse taust

9        Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–10 on vaidluse taust kokku võetud järgmiselt:

„2      Apellandid on Türgi õiguse alusel asutatud äriühingud. Erdemir ja Isdemir tegelevad kuumvaltsitud lehttoodete tootmise ja müügiga. Ersem on nendega seotud kaupleja.

3      Euroopa Komisjon algatas 14. mail 2020 dumpinguvastase uurimise seoses Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete (edaspidi „uurimisalune toode“) impordiga (edaspidi „komisjoni uurimine“).

4      Komisjoni uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist 2016 kuni uurimisperioodi lõpuni. Apellandid esitasid uurimise käigus oma kirjalikud seisukohad.

5      Apellandid valiti kolme valimisse kaasatud Türgi eksportija hulgast ning nad esitasid vastuse küsimustikule 7. juulil 2020 ning vastused lisateabe taotlusele 26. augustil 2020 (Erdemir), 10. septembril 2020 (Isdemir) ja 21. septembril 2020 (Ersem).

6      Kaugmeetodil ristkontroll viidi läbi 28. septembrist kuni 9. oktoobrini 2020.

7      Komisjon võttis 6. jaanuaril 2021 vastu rakendusmääruse (EL) 2021/9, millega kehtestatakse Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (ELT 2021, L 3, lk 4), millega määrati apellantide poolt uurimisaluse toote liitu suunatud ekspordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks 5,4%.

8      Komisjon tegi 23. aprillil 2021 apellantidele teatavaks lõplikud faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatses kehtestada lõplikud dumpinguvastased tollimaksud.

9      Komisjon edastas 6. mail 2021 apellantidele täiendavad lõplikud järeldused, mille kohaselt ta kavatses kehtestada apellantidele dumpinguvastaseks tollimaksuks 5%. Apellandid esitasid oma märkused nende järelduste kohta 10. mail 2021.

10      Komisjon võttis 5. juulil 2021 vastu vaidlusaluse määruse, millega kehtestati apellantide toodetud uurimisaluse toote liitu impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks 5%.“

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

10      Apellandid esitasid vaidlusaluse määruse tühistamise nõudega hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2021.

11      Apellandid põhjendasid oma hagi nelja väitega. Esimene väide puudutas alusmääruse artikli 2 lõike 5, lõike 10 esimese kolme ja viienda lause ning lõike 10 punkti j rikkumist. Teine väide puudutas alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j, dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 ja hea halduse põhimõtte rikkumist komisjoni keeldumisega kohanduse tegemisest riskimaandamise kasumi ja kahjumi alusel. Kolmandas väites märkisid apellandid, et rikutud on alusmääruse artikli 2 lõikeid 5 ja 6 ning lõike 10 kolme esimest lauset. Viimasena puudutas neljas väide alusmääruse artikli 2 lõike 6 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 rikkumist.

12      Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses need neli väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

13      Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusalune määrus ning

–        mõista komisjonilt välja apellatsioonimenetluse kohtukulud ja Üldkohtus toimunud menetluse kohtukulud ning

–        teise võimalusena:

–        saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ja

–        jätta otsuse tegemine mõlema kohtuastme kohtukulude kohta edaspidiseks.

14      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellantidelt.

 Apellatsioonkaebus

15      Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid kaheksa väidet. Esimene väide puudutab põhjenduse puudumist ja alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j rikkumist, kuna apellantide poolt esimeses kohtuastmes esitatud argumenti, et kõik arvandmed esitati samas valuutas ja et komisjoni täiendav konverteerimine ei olnud seega vajalik, on valesti tõlgendatud. Teise väite põhjendamiseks väidavad apellandid, et rikutud on kohustust võtta alusmääruse sätete tõlgendamisel arvesse WTO lepinguid. Kolmanda väitega heidavad apellandid ette, et Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuses alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j eirates järeldusele, et alusmääruse artikli 2 lõige 5 ei kehtesta kohustust kasutada konkreetset vahetuskurssi. Neljandas väites märgivad apellandid, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuses tõendeid, kui ta järeldas, et apellandid taotlesid konverteerimist igakuise kursiga ja eelistasid seda ning olid ise sellist konverteerimist kasutanud. Viienda väitega heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane pani neile ülemäärase tõendamiskoormise, nõudes uue teabe esitamist tootmiskulude kohta Türgi liirides. Kuues väide puudutab alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j väära tõlgendamist. Seitsmenda väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsus puudulikult põhjendatud, kuna Üldkohus ei käsitlenud ühte osa argumentidest, millele apellandid esimeses kohtuastmes tuginesid. Lõpuks väidavad apellandid kaheksandas väites, et Üldkohus tõlgendas vääralt Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat, mis käsitleb dumpinguvastase uurimise all olevatel eksportivatel tootjatel lasuvat teavitamiskohustust, ning omistas sellele kohustusele ulatuse, mis võib muuta sisutuks komisjoni hoolsuskohustuse ja hea halduse kohustuse.

 Esimene väide

 Poolte argumendid

16      Esimeses väites leiavad apellandid sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45, 47–49 ja 68 rikkus Üldkohus põhjendamiskohustust, kuna ta tõlgendas valesti esimeses kohtuastmes apellantide esitatud argumenti, mille kohaselt tuleb valuutasid konverteerida ainult siis, kui see on vajalik, ning kohaldas valesti alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j.

17      Apellantide sõnul analüüsis Üldkohus küsimust, kas valuutade konverteerimine oli üldiselt vajalik, samas kui apellandid olid juba konverteerinud kõik muudes valuutades peale USA dollarite tehtud tehingud nimetatud valuutasse, mis on nende raamatupidamisvaluuta, et need tehingu kuupäeva seisuga raamatupidamisarvestusse kanda. Üldkohtus vaidlustati komisjoni hilisem konverteerimine, kuna see ei olnud õiglase võrdluse läbiviimiseks vajalik. Nimelt esitati kõik hindade võrdlemiseks vajalikud asjakohased andmed (omamaine müük, eksportmüük, tootmiskulude ning müügi-, üld- ja halduskulude arvandmed) USA dollarites, mistõttu ei olnud alumääruse artikli 2 lõike 10 punkti j kohane konverteerimine vajalik. Järelikult oli komisjoni teine konverteerimine üleliigne ja rikkus seega seda sätet.

18      Üldkohus ei analüüsinud aga vajadust selle teise konverteerimise järele vastavalt tema enda kinnitatud kriteeriumidele, mille kohaselt peab komisjon põhjendama eksportmüügi, omamaise müügi ja tootmiskuludega seotud konverteerimisi. See minetus kujutab endast põhjenduse puudumist ja alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j väära kohaldamist. See puudutab ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 68, mille kohaselt oli tootmiskulud vaja konverteerida Türgi liiridesse, kuna peeti vajalikuks ekspordihinnad ja normaalväärtus konverteerida sellesse valuutasse, et tagada õiglane võrdlus alusmääruse artikli 2 lõike 10 tähenduses.

19      Komisjon väidab, et see väide on põhjendamatu ja tulemusetu.

 Euroopa Kohtu hinnang

20      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et puudutatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud otsuse põhjendust ja et Euroopa Kohus saaks teha oma kohtulikku kontrolli (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Saksamaa – ville de Paris jt vs. komisjon, C‑177/19 P – C‑179/19 P, EU:C:2022:10, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. novembri 2024. aasta kohtuotsus LE vs. komisjon, C‑781/22 P, EU:C:2024:960, punkt 73).

21      Lisaks võib alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel teha kohanduse valuuta konverteerimise teel, et tagada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus.

22      Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, analüüsis Üldkohus käesolevas asjas küsimust, kas valuutade „hilisem“ konverteerimine – mis vastab apellantide viidatud „teisele“ konverteerimisele – oli vajalik. Enne kui Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 selle konverteerimise õiguspärasust, sedastas ta sõnaselgelt, et apellandid olid esitanud nende raamatupidamisarvestusest pärit andmed konverteerituna USA dollaritesse. Nii tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et apellantide peamine raamatupidamisvaluuta oli USA dollar. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 märkis Üldkohus, et „[a]pellantide raamatupidamisaruannete põhjal konverteeris komisjon euro kaudu Türgi liiridesse ühelt poolt USA dollarites esitatud andmed, nimelt omamaise müügi, eksportmüügi, müügi korrigeerimised ja tootmiskulud, ning teiselt poolt eksportmüügi, mille kohta apellandid esitasid arve eurodes“. Seejärel meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et komisjon põhjendas „neid konverteerimisi“ vaidlusaluse määruse põhjenduses 127. Selles põhjenduses märkis komisjon sisuliselt, et esiteks tuvastas ta, et apellandid tegid tehinguid USA dollarites, eurodes ja Türgi liirides ning et seetõttu oli valuutade konverteerimine vajalik, et väljendada väärtused ühes valuutas ja tagada seeläbi võrreldavus. Teiseks mainis komisjon, et ta ei eita asjaolu, et apellandid konverteerisid kõik väärtused ise USA dollaritesse, kuivõrd nende arvestusvaluuta oli USA dollar. Sellegipoolest pidas nimetatud institutsioon asjakohaseks kasutada normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluseks asjaomase riigi valuutat, st Türgi liiri.

23      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 leidis Üldkohus, et valuutade konverteerimine oli sellise õiglase võrdluse tegemiseks vajalik, kuna – nagu apellandid möönsid – nende eksportmüük liitu toimus eurodes ja USA dollarites, samas kui kõik omamaise müügi arved peale ühe Ersemi arve olid koostatud Türgi liirides ning USA dollar oli märgitud üksnes lisavaluutana. Lisaks oli arve tasumisel makse tehtud ühes või teises nendest valuutadest.

24      Nii toimides ei rikkunud Üldkohus alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j. Nimelt ei kohusta see säte komisjoni võtma arvesse valuutat, mida apellandid kasutavad nende endi kinnituse kohaselt oma raamatupidamisarvestuses. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 õigesti leidis, ei kohusta alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j juhul, kui selline konverteerimine osutub vajalikuks, seda institutsiooni konverteerima eksportmüügi valuutat eksportiva tootja nõutud valuutasse. Seega ei piisa asjaolust, et apellandid ise konverteerisid valuutad raamatupidamislikul eesmärgil, tõendamaks, et komisjon rikkus seda sätet, kui ta tegi selle sätte alusel konverteerimise muusse valuutasse kui apellantide kasutatu.

25      Nendest kaalutlustest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, uuris Üldkohus konkreetselt, mitte üldiselt, kas komisjoni läbi viidud „teine konverteerimine“ ehk konverteerimine Türgi liiridesse oli käesoleval juhul vajalik. Ta analüüsis ka konkreetselt, kas komisjoni esitatud tõendid vastavad kriteeriumidele, mille Üldkohus esitas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40, 42 ja 43.

26      Nii toimides täitis Üldkohus oma põhjendamiskohustust ega rikkunud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j.

27      Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide

 Poolte argumendid

28      Apellatsioonkaebuse teine väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 63, 66, 67 ja 70. Selle väite kohaselt on rikutud kohustust võtta alusmääruse sätete tõlgendamisel arvesse WTO lepinguid.

29      Apellantide sõnul nähtub eelkõige 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube (C‑891/19 P, EU:C:2022:38) punktist 31, et liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute esimuslikkus nõuab, et liidu teisese õiguse akte tõlgendataks võimaluste piires kooskõlas nende lepingutega. Siiski leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et dumpinguvastase lepingu artikkel 2.2.1.1 „ei mõjuta alusmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu tõlgendamist“.

30      Keeldudes seega alumääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu tõlgendamisel põhjendamatult arvesse võtmast dumpinguvastase lepingu artiklit 2.2.1.1, nagu seda on tõlgendanud WTO vaekogud ja apellatsioonikogu, jättis Üldkohus tähelepanuta piirid, mis on seatud uurimisasutuste võimalusele mitte võtta arvesse eksportiva tootja raamatupidamisdokumente. Seega oleks komisjon pidanud käesolevas asjas selleks, et mitte võtta arvesse apellantide raamatupidamisdokumente, põhjendama „ülekaaluka põhjuse“ olemasolu, mida ta ei aga ei teinud.

31      Lisaks ei tähenda väljendi „[raamatupidamis]dokumentide alusel“ kasutamine alusmääruse artikli 2 lõikes 5, et uuriv asutus võiks neid dokumente vabalt kohandada või töödelda. On tõsi, et alusmääruse artikli 2 lõike 5 kolmanda lõigu teisest lausest tuleneb, et sellel asutusel on lubatud teha kuludes teatavaid kohandusi, et saada täpsem arvutus ja tagada tegelik seos raamatupidamisregistrites kajastatud kulude ning konkreetse toote tootmise ja müügiga seotud kulude vahel. Apellantide sõnul seda küsimust Üldkohtus siiski ei tekkinud, kuna komisjon nõustus apellantide kasutatud kulude jaotusega.

32      Järelikult ei võtnud Üldkohus arvesse WTO vaekogude ja apellatsioonikogu praktikat, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, et „komisjon ei ole kohustatud ilma kontrollimata tuginema asjaomase isiku poolt uurimise käigus esitatud raamatupidamisdokumentidele ega ole […] kohustatud neid sellisena kasutama“.

33      Komisjon palub selle väite tagasi lükata, kuna see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 63 vääral tõlgendusel. Lisaks on see väide tulemusetu osas, milles see on suunatud selle kohtuotsuse punktide 67 ja 70 vastu. Igal juhul on see põhjendamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

34      Tuleb tõdeda, et teises väites on tõlgendatud vääralt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 63, milles Üldkohus leidis, et „[d]umpinguvastase lepingu artikkel 2.2.1.1, millele apellandid tuginevad, sisaldab peaaegu identset sõnastust ega mõjuta seega alumääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu tõlgendust“.

35      Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, nähtub sellest kaalutlusest, et Üldkohus ei keeldunud arvesse võtmast dumpinguvastase lepingu artiklit 2.2.1.1 ega WTO vaekogu või apellatsioonikogu asjakohaseid otsuseid, vaid hoopis arvestas nimetatud sätte sõnastust ja märkis, et see on „peaaegu identne“ alusmääruse artikli 2 lõike 5 sõnastusega. Nii toimides kinnitas Üldkohus mitte seda, et selle lepingu artikkel 2.2.1.1 ei ole sellisena asjakohane, vaid et nende kahe sätte peaaegu identset sõnastust arvestades ei sisalda selle sätte sõnastus alusmääruse artikli 2 lõike 5 tõlgendamiseks ühtegi täiendavat nüanssi.

36      Lisaks ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei võtnud arvesse hagiavalduses viidatud asjakohaseid WTO otsuseid dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.1.1 tõlgendamise kohta. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus – seadmata kahtluse alla selle kohtuotsuse punktis 69 viidatud WTO vaekogu otsust, mille kohaselt võib komisjon keelduda asjaomase tootja raamatupidamisdokumente arvesse võtmast üksnes siis, kui komisjon suudab põhjendada „ülekaaluka põhjuse“ olemasolu – tuvastas nimetatud kohtuotsuse punktis 70, viidates tema poolt juba selle kohtuotsuse punktis 67 märgitule, et komisjon ei jätnud apellantide raamatupidamisdokumente arvesse võtmata. Seda enam ei pidanud komisjon seega põhjendama sellise „ülekaaluka põhjuse“ olemasolu.

37      Järelikult ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus oleks tõlgendanud alusmääruse artikli 2 lõiget 5 nii, et komisjonil on lubatud eksportiva tootja raamatupidamisdokumentidest kõrvale kalduda, ilma et ta peaks esitama tõendeid „ülekaaluka põhjuse“ kohta, ega ka see, et komisjon ei võtnud neid dokumente käesolevas asjas arvesse.

38      Teine väide, mis põhineb seega vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide

 Poolte argumendid

39      Kolmandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, milles Üldkohus leidis, et alusmääruse artikli 2 lõige 5 ei näe ette mingit kohustust kasutada konkreetset vahetuskurssi.

40      Sisuliselt väidavad apellandid, et Üldkohus leidis alusmääruse artikli 2 lõiget 5 tõlgendades vääralt, et tootmiskulude konverteerimiseks kasutatava vahetuskursi puhul ei ole mingit kohustust, samas kui esiteks nõuab alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimene lause tehingu kuupäeval kehtinud vahetuskursi kasutamist ja teiseks on Üldkohus juba otsustanud, et see säte on kohaldatav tootmiskulude konverteerimisele.

41      Komisjon väidab, et kolmas väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ühelt poolt seetõttu, et apellandid ei ole esitanud piisava täpsusega argumenti, mida nad soovivad tuletada alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktist j, ja teiselt poolt seetõttu, et viidates Euroopa Kohtus esimest korda viimati nimetatud sättele, et põhjendada oma Üldkohtus esitatud argumenti, mille kohaselt igakuiste vahetuskursside kasutamine rikub alusmääruse artikli 2 lõiget 5, esitavad nad uue väite ja muudavad Üldkohtu menetluses olnud vaidluse eset.

42      Lisaks väidab komisjon, et see väide on tulemusetu, arvestades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 sisalduvat Üldkohtu otsustust, mida apellandid ei ole vaidlustanud. Igal juhul tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

43      ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2 nähtub, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Hamoudi vs. Frontex, C‑136/24 P, EU:C:2025:977, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Lisaks on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piiratud esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega esitada esimest korda Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Samas võib apellant esitada apellatsioonkaebuse, esitades Euroopa Kohtule väited ja argumendid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda pinnalt ja mille eesmärk on selle otsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon, C‑50/19 P, EU:C:2021:792, punktid 38 ja 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Mis puudutab käesolevas kohtuasjas kolmanda väite vastuvõetavust, siis tuleb esiteks tõdeda, et vastupidi komisjoni seisukohale täpsustab see väide väidetavat viga ühemõtteliselt ega ole seega ebatäpne. Apellandid on viidanud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktile, nimelt selle punktile 72, märkides seejuures, et nende arvates seisneb Üldkohtu viga tema järelduses, et alusmääruse artikli 2 lõige 5 ei näe ette mingit kohustust kasutada konkreetset vahetuskurssi, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 leidis Üldkohtus, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j on kohaldatav tootmiskulude konverteerimisele, millest tuleneb kohustust kasutada müügi kuupäeval kehtinud vahetuskurssi.

46      Teiseks väitsid apellandid Üldkohtule esitatud hagiavalduses, et igakuiste vahetuskursside kasutamine päevakursside asemel, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j ja mida apellandid oma raamatupidamises kasutasid, tõi kaasa alusmääruse artikli 2 lõike 5 rikkumise. Järelikult osas, milles apellandid heidavad kolmandas väites Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane lükkas tagasi argumendi, mille nad esitasid Üldkohtus, ei saa seda väidet pidada Üldkohtu menetluses olnud vaidluse eset muutvaks väiteks.

47      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmas väide on vastuvõetav.

48      Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67 piisav, et põhjendada Üldkohtu otsust, mille kohaselt võis komisjon kasutada apellantide tootmiskulude kontrollimise raames konverteerimisel igakuist vahetuskurssi.

49      Mis puudutab kolmanda väite põhjendatust, siis tuleb meenutada, et alusmääruse artikli 2 lõike 3 kohaselt võib samasuguse toote normaalväärtuse erijuhtudel arvutada päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum.

50      Lisaks on alusmääruse artikli 2 lõikes 5 täpsustatud, et kulud arvutatakse tavaliselt uuritava isiku dokumentide alusel, kui kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud. Kui see nii ei ole, tuleb dokumentide kohandamiseks või koostamiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus.

51      Viimati nimetatud säte ei sisalda siiski ühtegi viidet arvessevõetavate kulude summa konverteerimisele, mis oleks väljendatud kindlas valuutas, ega a fortiori vahetuskursi liigile, mida tuleks sellel konverteerimisel kasutada.

52      Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et alusmääruse artikli 2 lõige 5 ei näe ette mingit kohustust kasutada konkreetset liiki vahetuskurssi.

53      Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j on ette nähtud, et ekspordihinda ja normaalväärtust tuleb õiglaselt võrrelda ning et selline võrdlus võib nõuda valuuta konverteerimist, kasutades põhimõtteliselt müügi kuupäeval kehtivat vahetuskurssi, välja arvatud juhul, kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, millisel juhul kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi.

54      Nimelt nähtub viimati nimetatud sättest selgelt, et selles sisalduv väljend „müügi kuupäeva konverteerimiskurss“ viitab müügihinnale, mitte kuludele, mida võetakse arvesse normaalväärtuse arvutamisel.

55      See tõlgendus on kooskõlas dumpinguvastases lepingus alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktile j vastava artikli 2.4.1. tõlgendusega, mis tuleneb vaidluses „Ameerika Ühendriigid – Koreast pärit roostevabast terasest rullitud plaadid ja roostevabast terasest foolium“ (WT/DS 179/R) (edaspidi „vaidlus Ameerika Ühendriigid – roostevaba teras“) esitatud WTO vaekogu 22. detsembri 2000. aasta aruandest, millele apellandid tuginevad ja mis puudutas muu hulgas küsimust, kas õiglase võrdluse raames konverteeriti valuutasid nimetatud artiklit 2.4.1 rikkudes.

56      Sellega seoses tuleb märkida, et dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.1 selline tõlgendus, mis on esitatud selle aruande punktides 6.9–6.41, puudutab üksnes dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.1 esimese lause esimeses osas sätestatud reeglit, mille kohaselt tuleb valuutad konverteerida üksnes siis, kui see on vajalik õiglase võrdluse tagamiseks. Seevastu ei käsitle see aruanne üldse selles esimeses lauses sisalduvate muude sätete, mis käsitlevad õiglase võrdluse eesmärgil valuuta konverteerimisel kohaldatava vahetuskursi kindlaksmääramist, kohaldamist tootmiskuludele.

57      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide

 Poolte argumendid

58      Neljandas väites vaidlevad apellandid vastu asjaolule, et Üldkohus võis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 õiguspäraselt asuda esiteks seisukohale, et nad taotlesid ja eelistasid komisjoni poolt igakuise vahetuskursi kasutamist nii müügi kui ka kulude puhul, ning teiseks, et nad olid ise esitanud sellele institutsioonile nimekirja omamaisel turul tehtud müügitehingutest, mis arveldati USA dollarites ja konverteeriti Türgi liiridesse, kasutades igakuiseid vahetuskursse. Sellise otsustusega moonutas Üldkohus talle hindamiseks esitatud tõendeid.

59      Sellega seoses väidavad apellandid sisuliselt, et pärast seda, kui nad olid esialgses etapis vaidlustanud komisjoni poolt valuutade konverteerimise, taotlesid nad tootmis- ja müügikulude konverteerimiseks sama liiki vahetuskursside kasutamist. Pärast seda, kui komisjon oli lõplike järelduste avalikustamise staadiumis muutnud kasutatud vahetuskursse, olid apellandid tõepoolest teatanud, et nad eelistavad sama liiki vahetuskursside, st igakuiste vahetuskursside ühtset kasutamist, kuid ainult seetõttu, et see kõrvaldas varasema meetodi kõige tõsisema moonutava mõju dumpingumarginaali arvutamisele, kuid nad märkisid samas sisuliselt, et Türgi liirides väljendatud kulud, mida komisjon kasutas, ei kajasta Erdemiri ja Isdemiri tootmiskulusid, mis sisalduvad nende raamatupidamisdokumentides.

60      Apellantide sõnul nähtub märkustest, mille nad esitasid pärast lõpliku avalikustamise etappi, et nad ei taotlenud igakuiste vahetuskursside kohaldamist, vaid üksnes „eelistasid“ seda liiki vahetuskursside kasutamist, kuna see oli ühtsem võrreldes komisjoni poolt varem kasutatud meetodiga, ning et nad jäid seejärel oma argumendi juurde, et igakuiste vahetuskursside kasutamine päevakursside asemel rikkus alusmääruse artikli 2 lõiget 5. Üldkohus moonutas seega toimikus olevaid tõendeid.

61      Samuti kujutab tõendite moonutamist endast vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 esitatud kaalutlus, mille kohaselt olid apellandid esitanud loetelu selliste omamaisel turul tehtud müügitehingute andmetest, mis konverteeriti igakuise vahetuskursi alusel, ja alusetu järeldus, et apellandid olid seega „nõustunud“ igakuise vahetuskursi kasutamisega. Nimelt esitati see loetelu üksnes vastuseks komisjoni sõnaselgele taotlusele kaugmeetodil ristkontrolli käigus, et vältida seda, et komisjon otsustab teha oma järeldused kättesaadavate faktide põhjal alusmääruse artikli 18 alusel põhjusel, et taotletud teavet ei ole esitatud.

62      Komisjon leiab, et neljas väide tuleb tulemusetuse või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

63      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõendite moonutamisega tegemist siis, kui Üldkohus on ilmselgelt ületanud tõendite mõistliku hindamise piire. Moonutamine peab ilmselgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Sellega seoses ei piisa väitest, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (vt selle kohta 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Hispaania, C‑635/20 P, EU:C:2023:98, punkt 127 ning seal viidatud kohtupraktika).

64      Käesolevas asjas tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et „uurimise käigus taotlesid hagejad sõnaselgelt, et komisjon järgiks müügi ja kulude vahetuskursside puhul sama lähenemisviisi, kasutades igakuist vahetuskurssi. Seejärel eelistasid hagejad haldusmenetluses komisjoni lähenemisviisi, mis seisnes vahetuskursside kohandamises, kasutades igakuist vahetuskurssi. Lisaks olid hagejad komisjonile esitatud omamaise müügi „tehingute kaupa“ loetellu ise lisanud kuu keskmise [USA dollari ja Türgi liiri] vahetuskursi“.

65      Tuleb aga tõdeda, et apellandid ei ole tõendanud, et toimikus olevatest tõenditest nähtub ilmselgelt, et nad taotlesid igakuiste vahetuskursside asemel päevakursside kasutamist.

66      Nimelt, kuigi nende märkustest lõpliku avalikustamise kohta nähtub, et apellandid leidsid, et komisjoni kasutatud tootmiskulud ei vastanud nende raamatupidamisdokumentides sisalduvatele Erdemiri ja Isdemiri tootmiskuludele, ei nähtu nendest märkustest sõnaselgelt, et selle väidetava vastuolu põhjus oli see, et konverteerimine ei toimunud päevakursside alusel.

67      Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 73 viimases lauses, et apellandid olid esitanud loetelu selliste omamaisel turul toimunud müügitehingute andmetest, mis konverteeriti igakuise vahetuskursi alusel, millele apellandid oma apellatsioonkaebuses vastu ei vaidle.

68      Järelikult ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus ületas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 nende märkuste mõistliku hindamise piire või moonutas talle hindamiseks esitatud tõendeid.

69      Seega tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide

 Poolte argumendid

70      Viiendas väites kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 74 ja heidavad Üldkohtule ette, et viimane pani neile ülemäärase tõendamiskoormise, nõudes tootmiskulude kohta uue teabe esitamist Türgi liirides.

71      Viidates 21. veebruari 2024. aasta kohtuotsusele Sinopec Chongqing SVW Chemical jt vs. komisjon (T‑762/20, EU:T:2024:113, punkt 129), mille kohaselt peavad liidu institutsioonid hea halduse põhimõtte kohaselt muu hulgas kohandust taotlevale poolele teatama, milline teave on selleks vajalik, ega tohi panna talle ebamõistlikku tõendamiskoormist, väidavad apellandid, et arvestades vaid kümnepäevast tähtaega, mis oli neile antud märkuste esitamiseks lõpliku avalikustamise staadiumis, oleks neil olnud pea võimatu esitada uusi tootmiskulude andmeid konverteerituna Türgi liiridesse päevakursside alusel. Igal juhul märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et uut loetelu, mis esitati pärast kontrolli (või kaugmeetodil ristkontrolli) lõppu, ei oleks saanud arvesse võtta, mistõttu ei ole selge, milline oleks olnud huvi sellise loetelu esitamise vastu.

72      Komisjon leiab, et viies väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellandid seavad sisuliselt kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele. Nimelt leidis viimane oma ainupädevusliku kaalutlusõiguse raames, et apellantidel oli piisavalt aega, et edastada oma müügi- ja tootmiskulude andmed konverteerituna Türgi liiridesse, kohaldades selleks nende endi kasutatud vahetuskursi liiki. Apellandid ei ole väitnud, et sellega seoses oleks moonutatud faktilisi asjaolusid. Lisaks ei esitatud Üldkohtus argumenti, et oleks rikutud hea halduse põhimõtet ülemäärase tõendamiskoormise panemisega, ning see ei ole seega asjakohane. Igal juhul ja vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, oli neil eelmainitud andmete esitamiseks rohkem kui kümme päeva, millele nad vastu ei vaielnud. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

73      Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tuvastama fakte ega üldjuhul hindama tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tuvastamisel tuginenud. Kui asjaomased tõendid on kogutud nõuetekohaselt ning kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on nimelt üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Sellise hinnangu andmine ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega. Siiski on tõendeid käsitlevate eeskirjade väidetav eiramine õigusküsimus, mis on apellatsiooniastmes vastuvõetav (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Maxcom vs. City Cycle Industries, C‑248/15 P, C‑254/15 P ja C‑260/15 P, EU:C:2017:62, punktid 52 ja 53).

74      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 leidis Üldkohus, et „[p]ärast teabevahetust komisjoniga ja eelkõige pärast eelnevat teadet, milles viimane teatas oma kavatsusest konverteerida hagejate deklareeritud andmed müügitehingute ja tootmiskulude kohta Türgi liiridesse, oli hagejatel võimalus edastada omaenda konverteeringud Türgi liiridesse, kasutades vajaduse korral päevakurssi, mida nad aga ei teinud“.

75      Nii toimides ei pannud Üldkohus vastupidi apellantide väidetele neile mingit tõendamiskoormist, kui ta leidis, et nende kohustus oli esitada komisjonile omaenda näitajad müügitehingute ja tootmiskulude kohta konverteerituna Türgi liiridesse, vaid ta üksnes tuvastas asjaolude ainupädevuslikul hindamisel, mille moonutamist apellandid ei väida, et arvestades ajahetke, mil neid teavitati komisjoni kavatsusest konverteerida need andmed ise Türgi liiridesse, oli neil võimalus ja vajalik aeg oma sellekohaste arvandmete esitamiseks, mida nad siiski ei teinud. Üldkohus piirdus seega tõdemisega, et apellandid loobusid komisjonile omaenda konverteeringute edastamisest kõnealuste andmete kohta, lugedes selle kinnituseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 esitatud põhjendustele, mis toetavad selle kohtuotsuse punktis 75 esitatud järeldust, et komisjon võis nende konverteeringute puhul kasutada igakuist keskmist vahetuskurssi, ning Üldkohus ei rikkunud seega alusmääruse artikli 2 lõiget 5.

76      Kuna viies väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuues väide

 Poolte argumendid

77      Kuuendas väites, milles kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 85–87 ja 91–94, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j, kui ta keskendus pigem riskimaanduslepinguga hõlmatud valuutadele kui kuupäevale, mille seisuga oli selles lepingus kindlaks määratud vahetuskurss.

78      Apellantide sõnul paneb see säte rõhu vahetuskursi kuupäevale, sõltumata valuutadest, mille vahetuskurss on riskimaanduslepingus fikseeritud. See nähtub selle sätte igas lauses sisalduvast viitest „müügikuupäevale“. Lisaks on taoline viide pigem sellele kuupäevale kui riskimaanduslepinguga hõlmatud valuutadele finantsilisest seisukohast loogiline, arvestades asjaolu, et eri valuutade vahetuskursid on omavahel seotud.

79      Apellandid märgivad, et kui nõustuda seisukohaga, mille kohaselt saab riskimaandustehinguid arvesse võtta üksnes siis, kui see tehing puudutab arve valuutat ja komisjoni kasutatud konverteerimisvaluutat, oleks viimasel liiga lihtne alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimeses lauses sätestatud kohustusest kõrvale hoida. Nimelt võib komisjon tehingud eurodesse või muudesse valuutadesse konverteerida, et ta ei peaks arvesse võtma euro ja Türgi liiri vahelisi riskimaandamistehinguid. Nimetatud sätte tõlgendamine ei tohiks aga anda komisjonile võimalust võtta sellelt sättelt selle soovitavat toimet.

80      Komisjon leiab, et kuues väide tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna apellandid ei vaidlusta vaidlustatud kohtuotsuse punkti 82. See väide on igal juhul põhjendamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

81      Esiteks väidab komisjon ekslikult, et kuues väide on tulemusetu, kuna apellandid ei ole vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 82. Nimelt on selles punktis üksnes esitatud vaidlusaluse määruse põhjenduses 98 sisu, ilma et Üldkohus oleks hinnanud kõnealuses punktis selle põhjenduse põhjendatust, mistõttu ei muuda käesolevat väidet tulemusetuks asjaolu, et nimetatud punkti ei ole vaidlustatud.

82      Teiseks, mis puudutab selle väite põhjendatust, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–87 ja 91–94 kinnitas Üldkohus lähenemisviisi, mida komisjon kasutas vaidlusaluses määruses ja mille kohaselt ei olnud apellantide sõlmitud riskimaanduslepingud asjakohased seoses valuutade konverteerimisega komisjoni poolt alusmääruse artikli 2 lõike 10 alusel, et tagada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus.

83      Täpsemalt sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, et riskimaandust ei olnud ette nähtud nende tehingute puhul, mis arveldati USA dollarites, vaid üksnes nende tehingute puhul, mis arveldati eurodes, ning et komisjon pidi apellantide eurodes toimunud eksportmüügi konverteerima Türgi liiridesse, et tagada õiglane võrdlus nende tehingute ja omamaise müügi vahel, mida see institutsioon tegi otse ilma vahepeal Ühendriikide dollaritesse konverteerimata, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid. Lisaks leidis Üldkohus, et kuna kõnealused riskimaanduslepingud nägid ette riski maandamise USA dollarites, leppides kokku euro ja USA dollari vahetuskursi, ei puudutanud see konverteerimine komisjoni tehtud konverteerimist, nimelt eurodest Türgi liirideks. Seetõttu lükkas Üldkohus tagasi apellantide argumendi, mille kohaselt oli komisjon kohustatud kasutama riskimaanduslepingus ette nähtud vahetuskurssi.

84      Apellandid leiavad, et kuna see hinnang keskendub pigem riskimaanduslepinguga hõlmatud valuutadele kui kuupäevale, mille seisuga oli selles lepingus kindlaks määratud vahetuskurss, mida aga on just selles sättes silmas peetud, põhineb see hinnang alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j vääral tõlgendusel ning rikub selle sätte soovitavat toimet.

85      Seoses sellega tuleb meenutada, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j kohaselt tuleb ekspordihinda ja normaalväärtust õiglaselt võrrelda. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, tuleb igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse võtta neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust.

86      Tegurite hulgas, mille alusel võib kohandusi teha, on artikli 2 lõike 10 punkti j kohaselt valuuta konverteerimine. See säte näeb ette, et kui hinnavõrdlus nõuab valuuta konverteerimist, siis kasutatakse konverteerimisel müügi kuupäeva konverteerimiskurssi, v.a kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi. Lisaks on selles sättes täpsustatud, et tavaliselt on müügi kuupäevaks arve kuupäev, kuid selleks võib kasutada lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva, kui need kajastavad asjakohasemalt olulisi müügitingimusi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ja eksportijatele antakse 60 päeva, et uurimisperioodi jooksul valuutakurssides toimunud püsimuutusi kajastada.

87      Seega, kui ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglaseks võrdlemiseks on vajalik valuuta konverteerimine, täpsustab alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j viisi, kuidas tuleb kindlaks määrata sellele konverteerimisele kohaldatav vahetuskurss. Vahetuskurss peab vastama müügi kuupäeval kehtivale vahetuskursile, välja arvatud juhul, kui kõnealuses vahetuskursis on kokku lepitud otseselt eksportmüügiga seotud forvardmüügi puhul, mida tuleb normaalväärtusega võrdlemisel arvesse võtta. Nimelt nähtub selle sätte sõnastusest, et kui välisvaluuta müük forvardturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, kasutatakse forvardmüügi kurssi. Lisaks täpsustab see säte, kuidas määrata kindlaks müügi kuupäev, kui seda tuleb arvesse võtta, ning selles on märgitud, et vahetuskursi kõikumisi ei võeta arvesse.

88      Edasi tuleb märkida, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j ei anna mingit teavet valuuta kohta, millesse konverteerimine peab toimuma, kui konverteerimine on vajalik ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglaseks võrdlemiseks. Sellest järeldub, et kui selliseks võrdluseks on vajalik konverteerimine, siis on komisjonil kaalutlusruum määrata kindlaks, millisesse valuutasse tuleb asjaomased hinnad konverteerida. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valuutavaliku tegemise faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ning võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta 28. novembri 2024. aasta kohtuotsus Hengshi Egypt Fiberglass Fabrics ja Jushi Egypt for Fiberglass Industry vs. komisjon, C‑269/23 P ja C‑272/23 P, EU:C:2024:984, punkt 125 ning seal viidatud kohtupraktika).

89      Lõpuks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 õigesti meenutas, võimaldab riskimaandusleping lepingu sõlmimise hetkel fikseerida tulevikus toimuvale rahalises tehingule kohaldatava vahetuskursi ja vähendada sel viisil finantsriski, mis on lepingupoolel vahetuskursi ebasoodsate kõikumiste tõttu.

90      Riskimaanduslepingus on seega kindlaks määratud vahetuskurss forvardmüügi jaoks alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j tähenduses.

91      Samas, kuna – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 87 ja 88 – selles sättes on täpsustatud, kuidas tuleb ekspordihinda ja normaalväärtuse võrdlemiseks kindlaks määrata valuutade konverteerimise vahetuskurss, kuid ei ole antud ühtegi viidet selle valuuta valiku kohta, millesse konverteerimine peab toimuma, ei saa komisjon olla nimetatud sätte alusel kohustatud võtma võrdlemisel arvesse riskimaanduslepingus kasutatud valuutasid ega seega selles lepingus kindlaks määratud vahetuskurssi ainuüksi põhjusel, et see on otseselt seotud asjaomase eksportmüügiga.

92      Selleks et komisjon oleks kohustatud arvesse võtma riskimaanduslepingus kindlaks määratud vahetuskurssi, ei ole vaja mitte ainult seda, et see leping oleks otseselt seotud asjaomase eksportmüügiga, vaid ka seda, et selles lepingus silmas peetud valuuta oleks ka see valuuta, millesse tuleb komisjoni hinnangul hinnad konverteerida, et võimaldada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglast võrdlust. Asjaolu, et riskimaandusleping on otseselt seotud asjaomase eksportmüügiga, ei anna siiski mingit viidet selle kohta, kas valuuta, mille vahetuskurss on selles lepingus kindlaks määratud, on see valuuta, millesse tuleb ekspordihinnad ja normaalväärtus konverteerida, et tagada nende õiglane võrdlus vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 10 esimesele lausele.

93      Seega, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei tulene asjaolust, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j paneb rõhu vahetuskursi kuupäevale sõltumata valuutadest, mille vahetuskurss on lepingus kindlaks määratud, et juhul, kui eksportiv tootja on sõlminud riskimaanduslepingu, on komisjonil tingimata kohustus ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglase võrdluse tagamiseks teha konverteerimine selles lepingus silmas peetud valuutadesse.

94      Lisaks väidavad apellandid ekslikult, et kui riskimaanduslepingut tuleks arvesse võtta üksnes siis, kui see puudutab arve valuutat ja komisjoni poolt konverteerimisel kasutatud valuutat, võimaldataks nimetatud institutsioonil alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimeses lauses sätestatud kohustusest kõrvale hoida. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 91–92, puudutab see kohustus üksnes seda, kuidas määrata kindlaks vahetuskurss, mida tuleb õiglase võrdluse eesmärgil kohaldada, mitte konverteeritavate valuutade valikut.

95      Lisaks, vastupidi sellele, mida apellandid samuti väidavad, ei anna alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j selline tõlgendus komisjonile võimalust jätta see kohustus ilma kogu soovitavast toimest. Nimelt, kui nimetatud institutsioon leiab, et eksportmüügi hinnad tuleb konverteerida muusse valuutasse kui see, mis on ette nähtud seda müüki otseselt puudutava riskimaanduslepinguga, on komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimese lause kohaselt põhimõtteliselt kohustatud kasutama müügi kuupäeval kehtinud vahetuskurssi.

96      Veelgi olulisem on aga see, et kui komisjon valib valuuta, millesse tema hinnangul tuleb asjaomased hinnad konverteerida, on ta selle määruse artikli 2 lõike 10 esimesest lausest tuleneva põhimõttelise kohustuse kohaselt kohustatud tagama, et see valik võimaldab ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglast võrdlust. See valik, mis kuulub selle institutsiooni kaalutlusõiguse alla nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida ta peab analüüsima, allub liidu kohtu kontrollile, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 88.

97      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus ei tõlgendanud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j vääralt, kui ta leidis – olles tõdenud, et apellantide sõlmitud riskimaanduslepingutes oli fikseeritud vahetuskurss euro ja USA dollari vahel –, et see kurss ei olnud asjakohane komisjoni tehtavaks müügihindade konverteerimiseks, nimelt eurodest Türgi liirideks.

98      Seega tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kaheksas väide

 Poolte argumendid

99      Kaheksandas väites, milles kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 108–117, heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane järeldas neis punktides viidatavast ja alusmääruse artikli 18 kohaldamist käsitlevast Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast ekslikult, et uurimise all olevatel eksportivatel tootjatel lasub teavitamiskohustus, mis seisneb selles, et nad peavad esitama komisjonile menetluse algusest peale ja nende parimate võimaluste kohaselt kogu teabe, mis on vajalik nende andmete nõuetekohaseks mõistmiseks, et mitte takistada dumpinguvastase menetluse nõuetekohast läbiviimist ja võimaldada sellel institutsioonil viia õigel ajal läbi vajalikud kontrollid. Esiteks ei ole see kohtupraktika, mis käsitleb koostööst keeldumist käsitlevat alusmääruse artiklit 18, käesolevale asjale ülekantav, kuna apellandid tegid dumpinguvastases menetluses koostööd. Teiseks on Üldkohus andnud sellele teavitamiskohustusele liiga laia ulatuse, lubades komisjonil jätta teatud teave arvesse võtmata, kui ta leiab, et see ei ole selge, ilma et see institutsioon peaks püüdma seda teavet täpsustada vastavalt oma pädevusele nõuda eksportivatelt tootjatelt täiendavat teavet. Alusmääruse artikli 18 lõige 3 lubab teatavat paindlikkust, kuna selles on ette nähtud, et komisjon ei saa automaatselt kõrvale jätta teavet, mis „ei ole igati täiuslik“. Kolmandaks võib sellise kohustuse kehtestamine eksportivatele tootjatele muuta komisjoni hoolsuskohustuse ja hea halduse kohustuse sisutuks.

100    Komisjon leiab, et kaheksas väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

101    Sellega seoses väidab see institutsioon esiteks, et apellantide väited, mille kohaselt Üldkohus heitis neile ekslikult ette, et nad ei esitanud dumpinguvastase menetluse algusest peale kogu teavet, mis on vajalik nende andmete õigeks mõistmiseks, on ilmselgelt vastuvõetamatud. Sisuliselt paluvat apellandid Euroopa Kohtul – väitmata, et nende sellekohaseid märkusi või toimikumaterjale oleks moonutatud – asendada Üldkohtu hinnang faktilistele asjaoludele ja tõenditele enda omaga. Teiseks, oma argumentides alusmääruse artikli 18 lõikele 3 tuginedes esitavat apellandid uue väite, mis on seega apellatsiooniastmes vastuvõetamatu. Nimelt ei ole apellandid Üldkohtus väitnud, et komisjon rikkus seda sätet, kuna ta ei võtnud arvesse teavet, mille nad olid talle esitanud Erdemiri rolli kohta Isdemiri omamaises müügis, ega seda, et see institutsioon rikkus oma hoolsuskohustust või hea halduse kohustust.

102    Igal juhul on see väide komisjoni arvates põhjendamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

–       Vastuvõetavus

103    Esiteks tuleb tõdeda, et käesoleva väite eesmärk ei ole seada kahtluse alla hinnangut, mille Üldkohus andis apellantide esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele, ega Üldkohtu järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110, et arvestades apellantide esitatud teavet Isdemiri omamaise müügi kohta, oli komisjonil endiselt keeruline kontrollida, kas Erdemiri müügiga seotud ülesanded kajastusid õigesti Isdemiri deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludes. Kaheksandas väites heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane omistas selle kohtuotsuse punktis 116 omaenda ja Euroopa Kohtu praktikale tuginedes liiga laia ulatuse teavitamiskohustusele, mis lasub dumpinguvastase uurimise all olevatel eksportivatel tootjatel.

104    Kuna seega ei paluta Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid või tõendeid uuesti hinnata, vaid käsitleda õigusküsimust, tuleb komisjoni sellekohane vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

105    Teiseks tuleb märkida, et tegemist ei ole ka uue väitega, mida esimeses kohtuastmes ei ole esitatud, kuna see puudub alusmääruse artikli 18 lõike 3 rikkumist.

106    Nimelt võib apellant väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esitada apellatsioonkaebuse raames väited, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑4/17 P, EU:C:2018:678, punkt 24, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon, C‑50/19 P, EU:C:2021:792, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

107    Käesolevas asjas väidavad apellandid, et Üldkohus tugines nende hagi kolmanda väite esimese osa tagasilükkamisel kohtupraktikale, mis käsitleb alusmääruse artikli 18 kohaldamist. Selles kontekstis tuginevad nad selle määruse artikli 18 lõike 3 rikkumisele mitte komisjoni, vaid Üldkohtu poolt neile selle sättega pandud teavitamiskohustuse täpse ulatuse eiramisega. Samuti ei heida nad komisjonile ette hoolsuskohustuse või hea halduse kohustuse rikkumist, vaid väidavad, et teavitamiskohustus, nagu seda on tõlgendanud Üldkohus, muudab selle kohustuse sisutuks. Seega on tegemist õigusküsimusega, mis kuulub apellatsioonkaebust läbi vaatava Euroopa Kohtu pädevusse.

108    Sellest järeldub, et komisjoni sellekohane vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata.

–       Sisulised küsimused

109    Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 103, heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette alusmääruse artikli 18 rikkumist mitte ainult seetõttu, et ta leidis, et apellantidel oli käesolevas asjas sellest sättest tulenev teavitamiskohustus, samas kui apellandid tegid komisjoni uurimises koostööd, vaid ka seetõttu, et ta omistas sellele kohustusele omaenda ja Euroopa Kohtu praktika alusel liiga laia ulatuse selles mõttes, et see võimaldaks komisjonil keelduda arvesse võtmast teatavat teavet põhjusel, et see ei ole piisavalt selge. Alusmääruse artikli 18 lõikest 3 tuleneb aga selles osas teatav paindlikkus. Lisaks võib teavitamiskohustuse taolise ulatuse tunnustamine muuta sisutuks komisjoni hoolsuskohustuse ja hea halduse kohustuse, kuna komisjon ei oleks kohustatud küsima selgitusi lähtuvalt oma pädevusest nõuda täiendavat teavet.

110    Sellega seoses tuleb meenutada, et alusmääruse artiklite 6, 16 ja 18 koostoimest nähtuvalt peab komisjon dumpingu ja kahju olemasolu uurimise puhul esmajärjekorras püüdma saada asjakohast teavet huvitatud isikute vabatahtliku koostöö alusel. Lisaks peab komisjon vastavalt alusmääruse eesmärgile tuvastada dumping ja kahju objektiivselt analüüsima nõuetekohase hoolsusega kogu tema käsutuses olevat teavet, et kehtestada sobiv dumpinguvastane tollimaks (vt selle kohta 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punktid 48 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

111    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–114 meenutas Üldkohus kohustusi, mis dumpinguvastases uurimises lasuvad vastavalt komisjonil ja eksportivatel tootjatel. Viidates eelkõige kohtupraktikale, mis puudutab alusmääruse artiklite 6 ja 16 või selle määrusega asendatud määruse tõlgendamist, märkis ta, et pooled, kellele edastatakse küsimustik, on kohustatud esitama komisjonile teabe, mis võimaldab tal dumpinguvastase uurimise lõpule viia. Samuti mainis ta kohapealse kontrolli või kaugmeetodil ristkontrolli tegemist, et kontrollida uurimise all olevatelt isikutelt kogutud tõendeid.

112    Lisaks viitas Üldkohus kohtupraktikale huvitatud isikute ebapiisavat või osalist koostööd käsitlevate alusmääruse artikli 18 lõigete 3 ja 6 tõlgendamise kohta. Nii märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, et nendest sätetest tuleneb, et teavet, mille need isikud on kohustatud komisjonile esitama, peavad liidu institutsioonid kasutama, et teha järeldused dumpinguvastases uurimises, ja et kõnealused isikud ei tohi asjasse puutuvat teavet esitamata jätta.

113    Alusmääruse artikli 18 lõige 3 näeb ette, et huvitatud isiku esitatud teavet tuleb siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Kuna ükski alusmääruse säte ei anna komisjonile pädevust kohustada huvitatud isikuid uurimises osalema või teavet esitama, siis saab komisjon endale vajaliku teabe hankimisel tugineda vaid huvitatud isikute vabatahtlikule koostööle (vt selle kohta 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (Hiina), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 54).

114    Alusmääruse põhjendusest 27 nähtuvalt kavatses liidu seadusandja selles kontekstis ette näha, et kui asjaosalised ei tee rahuldavat koostööd, võib dumpingu ja kahju kindlakstegemiseks kasutada muud teavet, ning et see teave võib osutuda neile isikutele vähem soodsaks kui koostöö korral. Niisiis on alusmääruse artikli 18 eesmärk võimaldada komisjonil jätkata uurimist isegi siis, kui huvitatud isikud keelduvad koostööst või teevad puudulikku koostööd (vt selle kohta 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (Hiina), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 55).

115    Nendest kaalutlustest tuleneb, et alusmääruse artiklite 6 ja 16 ning artikli 18 lõigete 3 ja 6 eesmärk koostoimes on määrata kindlaks nii see, mil määral peab komisjon arvesse võtma dumpinguvastase uurimise aluse isiku esitatud teavet, kui ka tagajärjed, mis võivad kaasneda selle isiku olematu, osalise või puuduliku koostööga. Ühelt poolt peab komisjon seda teavet arvesse võtma üksnes juhul, kui see vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 113 nimetatud tingimustele. Teiselt poolt võib ebapiisav koostöö tuua selle isiku jaoks kaasa ebasoodsama olukorra kui siis, kui ta oleks teinud koostööd.

116    Sellest tuleneb esiteks, et vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 alusmääruse neid sätteid ja eelkõige selle artiklit 18 rikkumata, et apellandid peavad esitama komisjonile dumpinguvastase menetluse algusest peale ja oma parimate võimaluste kohaselt kogu teabe, mis on vajalik nende andmete õigeks mõistmiseks, et mitte takistada selle menetluse nõuetekohast läbiviimist, võimaldades komisjonil viia õigel ajal läbi vajalikud kontrollid.

117    Teiseks, kuna käesolevas asjas tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110, ilma et selles osas oleks väidetud, et tegemist on moonutamisega, et apellantide esitatud teave ei olnud isegi pärast kaugmeetodil ristkontrolli piisavalt selge ega võimaldanud komisjonil kontrollida, kas Erdemiri osalemine Isdemiri müügis kajastus õigesti Isdemiri deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludes, siis võis ta põhjendatult järeldada, et need faktilised asjaolud kuuluvad alusmääruse artikli 18 lõike 3 kohaldamisalasse, kuna kõnealune teave ei olnud selle sätte tähenduses kontrollitav. Järeldus, et apellandid ei esitanud selget, õiget ja piisavat teavet, võimaldas Üldkohtul ühtlasi selle kohtuotsuse punktis 117 otsustada, ilma et ta oleks seejuures rikkunud õigusnormi, et komisjon võis selleks, et kajastada õigesti Erdemiri osalemist Isdemiri müügiprotsessis omamaisel turul, lisada korrigeeritud müügi-, üld- ja halduskulude summa.

118    Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita, et ta rikkus alusmääruse artiklit 18 sellega, et kohaldas seda sätet või võttis sellega seonduva kohtupraktika üle olukorrale, milles see ei ole kohaldatav.

119    Kolmandaks ei saa Üldkohtule ette heita alusmääruse artikli 18 lõike 3 rikkumist ka seeläbi, et kuigi see säte näeb ette, et teavet, mis ei ole „igati täiuslik“, ei saa ex officio kõrvale jätta, leidis Üldkohus, et komisjon ei ole kohustatud teatavat teavet arvesse võtma, kui ta leiab, et see ei ole selge, ilma et ta peaks eelnevalt püüdma seda täpsustada tulenevalt oma pädevusest nõuda eksportivatelt tootjatelt täiendavat teavet.

120    Nimelt ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus oleks otsustanud, et komisjonil oli õigus keelduda nende andmete arvesse võtmisest. Vastupidi, selle kohtuotsuse punktis 115 meenutas Üldkohus, et see institutsioon peab kasutama dumpinguvastase uurimise järelduste tegemiseks esitatud teavet. Seevastu leidis Üldkohus aga õigesti, et komisjonil on lubatud suurendada seotud äriühingu deklareeritud kulude summat, et kajastada tema osalemist asjaomase eksportiva tootja omamaises müügis, kui sellel institutsioonil ei ole võimalik kontrollida asjaomaste isikute poolt selle kohta esitatud andmete õigsust isegi pärast seda, kui ta on teinud selleks vastavad toimingud. Ent nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 110 ja 111, tuvastas Üldkohus käesolevas asjas, et isegi kaugmeetodil ristkontrolli tulemusel esitatud dokumente arvestades oli nimetatud institutsioonil endiselt keeruline kontrollida, kas Isdemiri deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludes oli müügiga seotud ülesandeid nõuetekohaselt kajastatud.

121    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et osas, milles kaheksanda väite kohaselt on Üldkohus rikkunud alusmääruse artikli 18 lõiget 3 järeldusega, et komisjonil oli õigus omal algatusel tagasi lükata või keelduda kasutamast teatavat teavet, mis ei ole piisavalt selge, põhineb kaheksas väide vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel ja tuleb tunnistada põhjendamatuks.

122    Lõpuks ja neljandaks tuleb seega tagasi lükata ka etteheide, mis puudutab ohtu, et komisjoni hoolsuskohustus ja hea halduse kohustus muutuksid sisutuks, kuna see etteheide põhineb vääral eeldusel, et Üldkohus otsustas ekslikult, et komisjonil on lubatud ex officio keelduda teatava teabe kasutamisest, ilma et ta peaks püüdma seda teavet täpsustada.

 Seitsmes väide

 Poolte argumendid

123    Seitsmendas väites, milles kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 116, 117, 122, 124 ja 125, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna ta vastas vaid osaliselt argumendile, mille apellandid esitasid esimeses kohtuastmes esitatud kolmanda väite esimese osa põhjendamiseks ning mille kohaselt komisjon arvestas kaks korda teatud müügi-, üld- ja halduskulusid, nimelt Erdemiri transpordikulusid, mille eest ta esitas arve otse Isdemirile. Üldkohus analüüsis aga topeltarvestuse küsimust üksnes seoses „kontserniteenustega“ ega analüüsinud seda „transpordikulude“ seisukohast.

124    Komisjon leiab, et seitsmes väide on põhjendamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

125    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud otsuse põhjendust ja et Euroopa Kohus saaks teha oma kohtulikku kontrolli (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Saksamaa – ville de Paris jt vs. komisjon, C‑177/19 P – C‑179/19 P, EU:C:2022:10, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. novembri 2024. aasta kohtuotsus LE vs. komisjon, C‑781/22 P, EU:C:2024:960, punkt 73). Põhjendamiskohustus ei nõua, et Üldkohus esitaks ülevaate, milles ta käsitleb ammendavalt ja ühekaupa kõiki menetluspoolte esitatud argumente, ning Üldkohtu põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel mõista Üldkohtu otsuse põhjendusi ja annab Euroopa Kohtule kontrolli tarvis piisavalt teavet (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Frajese vs. komisjon, C‑586/23 P, EU:C:2025:45, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–125 vastas Üldkohus argumendile, mis puudutas Erdemiri omamaise müügiga seotud transpordikulude võimalikku topeltarvestust, ning põhjendas õiguslikult piisavalt apellantide kolmanda väite esimese osa tagasilükkamist.

127    Sellega seoses täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97 kõigepealt nende argumentide ulatust, mille apellandid esitasid esimese väiteosa põhjendamiseks, märkides, et nende sõnul esitas Erdemir Isdemiri omamaise müügi käigus selle müügi eest sõltumatutele klientidele arved samas summas kui Isdemiri arved temale, samas kui transpordikulude eest esitasid selle teenuse osutajad arved Erdemirile, kes arveldas need kulud omakorda Isdemiriga. Samas suurendas komisjon lõplikus etapis Isdemiri puhul dumpingumarginaali arvutamisel ekslikult Isdemiri poolt seoses omamaise müügiga deklareeritud müügi-, üld- ja halduskulusid summa võrra, mida see institutsioon pidas vastavaks müügi-, üld- ja halduskuludele, mis hõlmasid Erdemiri osalemist Isdemiri müügiprotsessis omamaisel turul.

128    Selles kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, et Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktis 115 märkisid apellandid, et algselt Erdemiri poolt kantud transpordikulude eest esitati arve edasi Isdemirile ning et neid kulusid võeti arvesse Isdemiri müügi-, üld- ja halduskuludes. Lisaks möönsid apellandid hagiavalduse punktis 120 – seoses hagiavalduse punktis 118 meenutatud vaidlusaluse määruse põhjendusega 74, milles komisjon märkis, et tal ei ole võimalik kindlaks teha, kas arvetele märgitud teenused olid seotud omamaisel turul edasimüügil kantud kuludega, kuna kõik raamatupidamisarvestuses kajastatud tehingud ja/või väljastatud arved olid tähistatud üksnes „kontsernisiseste teenustena“ –, et arved ja raamatupidamisdokumendid viitasid „kontsernisiseste teenuste kuludele“, väites samas, et nad olid esitanud kulujaotuse arvutamise kohta üksikasjalikud selgitused määramaks kindlaks iga äriühingu kantud kulud.

129    Seega leidis Üldkohus – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 96 ja 97 – just nimelt neid apellantide argumente arvesse võttes, et ta pidi analüüsima küsimust, kas selle omamaise müügiga seotud transpordikulud võisid olla kahekordselt arvestatud osana Isdemiri deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludest, kuna need olid hõlmatud Erdemiri poolt talle esitatud arvetega „kontserniteenuste“ eest.

130    Sellega seoses märkis Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101 ja 102, et komisjon võtab omamaise müügi kasumlikkuse kindlaksmääramisel vajaduse korral arvesse seotud kauplejate müügi-, üld- ja halduskulusid, ning meenutas, et neile kuludele ja kasumile vastavad summad põhinevad tegelikel andmetel tootmise ja müügi kohta.

131    Seejärel tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et käesolevas asjas ei olnud komisjonil võimalik kindlaks teha, kas arvele märgitud teenused olid tegelikult seotud omamaisel turul edasimüügiga seotud kuludega, kuna kõik raamatupidamisarvestuses kajastatud tehingud või väljastatud arved olid tähistatud üksnes „kontsernisiseste teenustena“. Lisaks märkis ta selle kohtuotsuse punktis 110, et kaugmeetodil ristkontrolli raames ei olnud komisjonil võimalik kindlaks teha ega kontrollida, kas teenused, mille eest Erdemir Isdemirile arve esitas, kajastasid õigesti Erdemiri osalemist omamaises müügiprotsessis, ning lisaks, et komisjonil oli pärast kaugmeetodil ristkontrolli ja hoolimata arvete või bilansi väljavõtete esitamisest endiselt keeruline kontrollida, kas Erdemiri müügiga seotud ülesanded kajastusid õigesti Isdemiri deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludes.

132    Lõpuks, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 leidnud, et komisjon ei pidanud küsimustikule ja lisateabe taotlustele esitatud vastustest järeldama, et Isdemiri omamaise müügi eest esitati arved Erdemiri vahendusel, järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 117, et komisjonile ei saa ette heita, et ta leidis, et tal ei olnud võimalik kindlaks teha ja kontrollida, kas teenused, mille eest Erdemir Isdemirile arve esitas, kajastasid õigesti Erdemiri sellist osalemist, ning et see institutsioon võis seega õiguspäraselt lisada müügi-, üld- ja halduskulude summa, millega võetakse arvesse Erdemiri osutatud müügiteenuseid.

133    Nendest kaalutlustest nähtub, et Üldkohus leidis asjaolude ainupädevusliku hindamise raames, et apellantide esitatud teave ei võimaldanud komisjonil kindlaks teha, millised olid täpselt kulud, mis kuulusid Erdemiri arvetel märgitud „kontsernisiseste teenuste“ hulka, ega seega kontrollida, kas Erdemiri poolt Isdemiri vahendajana seoses omamaise müügiga kantud transpordikulud olid õigesti kajastatud nendes teenustes või siis Isdemiri enda poolt seoses omamaise müügiga kantud ja deklareeritud müügi-, üld- ja halduskuludes.

134    See põhjendus võimaldab seega apellantidel mõista põhjusi, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks.

135    Sellest järeldub, et seitsmes väide, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole põhjendatud, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

136    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

137    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.

138    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

139    Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları TAȘ-i, İskenderun Demir ve Çelik AŞ-i ja Erdemir Çelik Servis Merkezi Sanayi ve Ticaret AŞ-i kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.