1

Covestro Deutschland AG (edaspidi „Covestro“) palub kohtuasjas C‑790/21 P esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. oktoobri 2021. aasta otsus Covestro Deutschland vs. komisjon (T‑745/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:644), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi komisjoni 28. mai 2018. aasta otsuse (EL) 2019/56 abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas StromNEVi § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes (ELT 2019, L 14, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus“), tühistamise nõudes.

2

Saksamaa Liitvabariik palub kohtuasjas C‑791/21 P esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

3

Euroopa Komisjon palub oma vastuapellatsioonkaebustes, mis on esitatud kohtuasjades C‑790/21 P ja C‑791/21 P, samuti tühistada vaidlustatud kohtuotsus.

Õiguslik raamistik

4

Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), põhjenduses 39 on märgitud:

5

Määruse artikli 1 punktis h on sätestatud:

6

Määruse artikli 32 „Otsuste avaldamine“ lõikes 3 on ette nähtud:

Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

7

Vaidluse tausta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–22, võib kokku võtta järgmiselt.

Asjasse puutuvad õigus‑ ja haldusmeetmed

Võrgutasude süsteem enne vaidlusaluste meetmete kehtestamist

8

Energiatarnete kaitse seaduse (Energiewirtschaftsgesetz), mida on muudetud 26. juuli 2011. aasta energiatööstuse õigusnormide läbivaatamise seadusega (Gesetz zur Neuregelung energiewirtschaftsrechtlicher Vorschriften; BGBl. 2011 I, lk 1554), kuid enne muudatusi, mis tehti 26. juuli 2016. aasta elektrituru arengu seadusega (Gesetz zur Weiterentwicklung des Strommarktes; BGBl. 2016 I, lk 1786) (edaspidi „EnWG 2011“), §‑s 21 on muu hulgas ette nähtud, et võrgutasud peavad olema mõistlikud, mittediskrimineerivad ja läbipaistvad ning põhinema võrgu tõhusa toimimise kuludel.

9

EnWG 2011 § 24 volitas Saksamaa Liitvabariigi valitsust kehtestama määrusega üksikasjalikke sätteid, mis käsitlevad esiteks võrgutasude kindlaksmääramise üldmeetodi määratlemist ning teiseks võrgu kasutamise erijuhtude reguleerimist ja tingimusi, mille alusel võib reguleeriv asutus heaks kiita või keelata individuaalse võrgutasu.

10

Saksamaa Liitvabariigi 25. juuli 2005. aasta võrgutasu määruse (Stromnetzentgeltverordnung; BGBl. 2005 I, lk 2225; edaspidi „StromNEV 2005“) §‑s 17 on määratletud arvutusmeetod, mida võrguettevõtjad kasutavad üldtasude kindlaksmääramiseks. Meetod on kaheetapiline, kõigepealt määratakse kindlaks kõigi võrkude mitmesugused aastased kulukomponendid ja seejärel arvutatakse üldtasud võrgukulude aastase kogusumma alusel.

11

Üldtasu kindlaksmääramisel võetakse arvesse kahte järgmist tegurit, milleks on „üheaegsusfunktsioon“, mis kajastab tõenäosust, et tarbija individuaalne tarbimine aitab kaasa asjaomase võrgutaseme aastase tippkoormuse saavutamisele, ja võrguettevõtja tulu maksimumtase, mille kehtestab Bundesnetzagentur (Saksamaa Liitvabariigi võrguamet; edaspidi „BNetzA“), lähtudes võrdlusest teiste võrguettevõtjatega, et vältida ebatõhususe tõttu tekkivate kulude katmist võrgutasudest.

12

StromNEV 2005 §‑s 19 on ette nähtud individuaalsed tasud tarbijate kategooriatele, kelle tarbimine ja koormus on väga erinev teiste tarbijate omast (edaspidi „ebatüüpilised tarbijad“). Tasudega – juhindudes põhimõttest, et võrgutasud kajastavad võrgukulusid – võetakse arvesse ebatüüpiliste kasutajate panust nende kulude vähendamisse või suurenemise vältimisse.

13

StromNEV 2005 § 19 lõikega 2 on kehtestatud individuaalsed tasud kahele järgnevale ebatüüpilisele tarbijakategooriale:

–

kasutajad, kelle tippkoormus võib oluliselt erineda kõigi teiste sama võrguga ühendatud kasutajate üheaegsest iga-aastasest tippkoormusest, st kasutajad, kes tarbivad elektrit süstemaatiliselt väljaspool tipptunde (edaspidi „antitsüklilised tarbijad“), ja

–

kasutajad, kelle aastane elektritarbimine on vähemalt 7000 tarbimistundi ja üle 10 gigavati tunnis (edaspidi „baaskoormuse tarbijad“).

14

Kuni muudatuste tegemiseni EnWG 2011‑ga nägi StromNEV 2005 ette, et antitsüklilised tarbijad ja baaskoormuse tarbijad maksavad individuaalset tasu, mis oli arvutatud BNetzA välja töötatud „füüsilise tee meetodil“. Selle meetodi abil võeti arvesse nende tarbijate tekitatud võrgukulusid koos minimaalse tasuga, mis vastas 20%‑le avaldatud üldtasust (edaspidi „minimaalne tasu“). Minimaalne tasu tagas tasu selle võrgu käitamise eest, millega need tarbijad olid ühendatud, juhul kui füüsilise tee meetodil arvutatud individuaalsed tasud olid minimaalsest tasust madalamad või peaaegu olematud.

Vaidlusalused meetmed

15

Vastavalt StromNEV 2005 (EnWG 2011‑ga muudetud sõnastuses) (edaspidi „StromNEV 2011“) § 19 lõike 2 teisele ja kolmandale lausele kaotati alates 1. jaanuarist 2011, mis on selle sätte tagasiulatuva kohaldamise kuupäev, baaskoormuse tarbijate individuaalsed tasud ja asendati need täieliku vabastusega võrgutasudest (edaspidi „vaidlusalune vabastus“), mis anti pädeva reguleeriva asutuse ehk BNetzA või asjaomase liidumaa reguleeriva asutuse loal. Vabastuse kulud jäid põhi‑ või jaotusvõrgu ettevõtjate kanda olenevalt sellest, millise võrguga olid soodustuse saajad ühendatud.

16

Kooskõlas StromNEV 2011 § 19 lõike 2 kuuenda ja seitsmenda lausega olid põhivõrguettevõtjad kohustatud hüvitama jaotusvõrguettevõtjatele vaidlusaluse vabastuse tõttu saamatajäänud tulu ning pidid üksteisele hüvitama vabastusega kaasnevad kulud rahalise hüvitisena vastavalt 19. märtsi 2002. aasta soojuse ja elektrienergia koostootmise seaduse (Kraft-Wärme-Kopplungsgesetz, BGBl. 2002 I, lk 1092) §‑le 9, mistõttu kõik põhivõrguettevõtjad kandsid ühesuurust rahalist koormust proportsionaalselt elektri hulgaga, mida nad tarnisid oma võrguga ühendatud lõpptarbijatele.

17

BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsusega (BK8‑11‑024; edaspidi „BNetzA 2011. aasta otsus“) loodi alates 2012. aastast rahastamismehhanism. Selle mehhanismi kohaselt said jaotusvõrguettevõtjad lõpptarbijatelt või elektritarnijatelt lisatasu (edaspidi „vaidlusalune lisatasu“), mille summa kanti põhivõrguettevõtjatele edasi, et hüvitada neile vaidlusaluse vabastuse tõttu saamata jäänud tulu.

18

Vaidlusaluse lisatasu summa määrasid põhivõrguettevõtjad igal aastal ette kindlaks BNetzA kehtestatud meetodi kohaselt. 2012. aasta ehk mehhanismi rakendamise esimese aasta summa määras vahetult kindlaks BNetzA.

19

Neid sätteid ei kohaldatud vaidlusaluse vabastuse kulude suhtes 2011. aastal ning seega pidi iga põhivõrgu‑ ja jaotusvõrguettevõtja kandma selle aasta vabastusega seotud kahjumit.

Vaidlusalustest meetmetest hilisem võrgutasu süsteem

20

Selle haldusmenetluse ajal, mille tulemusel tehti vaidlusalune otsus, tunnistati vaidlusalune vabastus kõigepealt tühiseks Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) 8. mai 2013. aasta kohtuotsusega ja Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusega. Kõnealune vabastus tunnistati seejärel alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks StromNEV 2005ga, mida on muudetud 14. augusti 2013. aasta määrusega, millega muudetakse energiaõiguse valdkonna määrusi (Verordnung zur Änderung von Verordnungen auf dem Gebiet des Energiewirtschaftsrechts; BGBl. 2013 I, lk 3250) (edaspidi „StromNEV 2013“). StromNEV 2013ga kehtestati edasiseks uuesti individuaalsed tasud, mis arvutatakse füüsilise tee meetodil, kohaldades miinimumtasu asemel kindlasummalist tasu 10%, 15% ja 20% üldtasudest olenevalt elektritarbimisest (vastavalt 7000, 7500 ja 8000 tundi aastas võrgu kasutamise eest) (edaspidi „kindlasummalised tasud“).

21

StromNEV 2013ga kehtestati üleminekukord, mis kehtib alates 22. augustist 2013 ning mida kohaldatakse tagasiulatuvalt baaskoormuse tarbijate suhtes, kes ei olnud aastatel 2012 ja 2013 veel vaidlusalust vabastust saanud (edaspidi „üleminekukord“). Füüsilise tee meetodi kohaselt arvutatud ja miinimumtasul põhinevate individuaalsete tasude asemel nägi see süsteem ette neile tarbijatele üksnes kindlasummaliste tasude kohaldamise.

Haldusmenetlus ja vaidlusalune otsus

22

Pärast mitut kaebust avaldas komisjon 4. mail 2013 otsuse algatada vaidlusalustel meetmetel põhineva abikava suhtes menetlus ELTL artikli 108 lõike 2 alusel (ELT 2013, C 128, lk 43).

23

Selle menetluse tulemusena, mille käigus esitasid oma seisukohad Saksamaa Liitvabariik ja teised huvitatud isikud, võttis komisjon 28. mail 2018 vastu vaidlusaluse otsuse.

24

Selle otsusega tuvastas komisjon, et Saksamaa Liitvabariik oli 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013 andnud ebaseaduslikult riigiabi vaidlusaluse vabastuse vormis.

25

Täpsemalt järeldas komisjon, et riigiabi suurus vastas võrgukuludele, mille vabastatud baaskoormuse tarbijad tegelikult 2012. ja 2013. aastal tekitasid, või kui need kulud olid väiksemad minimaalsetest võrgutasudest, siis nendele viimastele.

26

Lisaks märkis komisjon, et riigiabi ei vasta ühegi ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandi tingimustele ning seda ei saa pidada ühelgi muul põhjusel siseturuga kokkusobivaks.

27

Seetõttu otsustas komisjon, et:

–

vaidlusalune vabastus kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuivõrd baaskoormuse tarbijad olid vabastatud võrgutasudest, mis vastasid nende tekitatud võrgukuludele, või kui need kulud olid minimaalsest tasust väiksemad, siis minimaalsele tasule;

–

Saksamaa oli andnud nimetatud riigiabi ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes ja see on siseturuga kokkusobimatu;

–

kõnealuse kava alusel antud üksikabi ei käsitata riigiabina, kui see vastas abi andmise ajal nõukogu 7. mai 1998. aasta määruse (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT 1998, L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312), artikli 2 alusel vastu võetud vähese tähtsusega abi määruses sätestatud tingimustele;

–

Saksamaa Liitvabariik oli ühelt poolt kohustatud kõnealuse abikava alusel antud siseturuga kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõudma, sealhulgas intressi, ning teiselt poolt oli ta kohustatud tühistama kõik maksed, mida selle kava alusel ei olnud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäevast alates veel tehtud.

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

28

Covestro esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2018.

29

Üldkohtu kuuenda koja presidendi 4. juuni 2019. aasta otsusega lubati Saksamaa Liitvabariigil vastavalt selle liikmesriigi taotlusele Covestro nõuete toetuseks menetlusse astuda.

30

Covestro põhjendas oma hagi nelja väitega. Esimene väide, millest ta kohtuistungil loobus, puudutab ametliku uurimismenetluse liiga pikka kestust. Teise väite kohaselt ei ole tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kolmas väide käsitleb väidetava abi kokkusobivust siseturuga esiteks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b ja teiseks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel. Neljanda väite kohaselt on tagasinõudmise korraldus õigusvastane, kuna see võeti vastu esiteks diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja teiseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet rikkudes.

31

Vaidlustatud kohtuotsuses tunnistas Üldkohus hagi vastuvõetavaks, tuvastas seejärel, et pärast Covestro loobumist on esimese väite kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud, ning lõpuks lükkas tagasi teise kuni neljanda väite ja jättis seega tühistamishagi tervikuna rahuldamata.

Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

32

Covestro palub kohtuasjas C‑790/21 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja tühistada vaidlusalune otsus aastate 2012 ja 2013 osas tervikuna või teise võimalusena teda puudutavas osas;

–

kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtule;

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33

Saksamaa Liitvabariik palub Euroopa Kohtul rahuldada apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑790/21 P ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑790/21 P rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Covestrolt.

35

Saksamaa Liitvabariik palub kohtuasjas C‑791/21 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, millega tühistamishagi jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–

tühistada vaidlusalune otsus;

–

mõista Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

36

Covestro palub Euroopa Kohtul rahuldada apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑791/21 P ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑791/21 P rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

38

Komisjon palub kohtuasjades C‑790/21 P ja C‑791/21 P esitatud vastuapellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–

tunnistada tühistamishagi vastuvõetamatuks;

–

mõista kohtuasjas C‑790/21 P Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja Covestrolt ning

–

mõista kohtuasjas C‑791/21 P esiteks Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt ja teiseks Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud Covestrolt.

39

Covestro ja Saksamaa Liitvabariik paluvad jätta vastuapellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

40

Euroopa Kohtu presidendi 18. aprilli 2023. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑790/21 P ja C‑791/21 P suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

Menetluse suulise osa uuendamise taotlus kohtuasjas C‑790/21 P

41

Kohtukantseleisse 1. veebruaril 2024 esitatud dokumendiga palus Covestro Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel uuendada menetluse suulise osa.

42

Taotluse põhjenduseks väidab Covestro esiteks, et kohtujurist jättis oma ettepanekus nõuetekohaselt arvesse võtmata otsustava tähtsusega argumendi, mille see pool esitas, et tõendada siduva rahalise kohustuse puudumist käesolevas asjas.

43

Teiseks on Covestro seisukohal, et Üldkohtu 24. jaanuari 2024. aasta otsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑409/21, EU:T:2024:34) punkt 61, milles Üldkohus leidis, et „võrguettevõtjad ei ole seaduse alusel kohustatud nõudma [selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud] tasu oma klientidelt, mistõttu ei saa seda tasu käsitada kohustusliku tasuna“, kujutab endast uut ja otsustava tähtsusega asjaolu käesolevas menetluses.

44

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

45

Esiteks tuleb seoses sellega, et kohtujurist jättis väidetavalt arvesse võtmata otsustava tähtsusega argumendi, meelde tuletada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ja Euroopa Kohtu kodukorras ei ole pooltele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei ole see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, millist küsimust selles analüüsiti –, iseenesest põhjus, mille tõttu menetluse suulise osa uuendamine oleks põhjendatud (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Grupa Azoty jt vs. komisjon, C‑73/22 P ja C‑77/22 P, EU:C:2023:570, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Pilatus Bank vs. EKP, C‑256/22 P, EU:C:2024:125, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Teiseks, mis puudutab tuginemist Üldkohtu 24. jaanuari 2024. aasta kohtuotsusele Saksamaa vs. komisjon (T‑409/21, EU:T:2024:34), siis tuleb tõdeda, et Üldkohtu otsus ei saa olla Euroopa Kohtule siduv (vt selle kohta 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon C‑342/18 P, EU:C:2019:1043, punkt 60).

47

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.

Vastuapellatsioonkaebused

48

Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuste ese on vaidlustada esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavus; see küsimus tuleb aga lahendada enne apellatsioonkaebustes esitatud sisulisi küsimusi. Seega tuleb vastuapellatsioonkaebusi analüüsida esimesena (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 43).

49

Komisjon põhjendab oma vastuapellatsioonkaebusi kolme väitega.

Esimene väide

Poolte argumendid

50

Vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud esimeses väites heidab komisjon ette, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–44 õigusnormi, kui ta tõlgendas mõistet „avaldamine“ ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses laialt. Nii leidis Üldkohus ekslikult, et sellele mõistele vastab igasugune avaldamine Euroopa Liidu Teatajas sõltumata sellest, kas avaldamisest sõltub asjaomase akti jõustumine vastavalt ELTL artiklile 297 ja kas see on ette nähtud aluslepingus endas.

51

Esiteks on Üldkohtu tõlgendus vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis tuleneb 17. mai 2017. aasta kohtuotsusest Portugal vs. komisjon (C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punktid 34–40) ning 31. jaanuari 2019. aasta kohtumäärusest Iordăchescu vs. parlament jt (C‑426/18 P, EU:C:2019:89, punkt 22) ja 5. septembri 2019. aasta kohtumäärusest Fryč vs. komisjon (C‑230/19 P, EU:C:2019:685, punkt 15). Selle kohtupraktikaga on Euroopa Kohus tuvastanud paralleeli ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja ELTL artikli 297 vahel selles mõttes, et asjaomase akti avaldamisest hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema vaid siis, kui see on akti jõustumise eeltingimus ja kui see on ette nähtud aluslepingus endas.

52

Sellist lähenemist kinnitab ELTL artikli 263 kuuenda lõigu grammatiline, kontekstipõhine ja teleoloogiline tõlgendamine.

53

Mis puudutab ühelt poolt selle sätte sõnastust, siis väidab komisjon, et kõigis keeleversioonides peale saksakeelse esinevad mõisted „avaldamine“ ja „teatavakstegemine“ nii ELTL artikli 263 kuuendas lõigus kui ka ELTL artiklis 297, mis näitab nende kahe sätte omavahelist paralleelsust.

54

Teiselt poolt, mis puudutab ELTL artikli 263 kuuenda lõigu mõtet ja eesmärki, siis aitavad selles sättes ette nähtud hagi esitamise tähtajad kaasa õiguskindluse eesmärgi saavutamisele. Kui õigussubjekt soovib akti vaidlustada, peaks ta seda üldjuhul tegema kahe kuu jooksul kuupäevast, mil ta sai teada akti lõplikust versioonist. Seevastu üldkohaldatavate aktide puhul, millel ei ole adressaate, on see kuupäev Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäev. Dokumentide puhul, milles on märgitud adressaat, on see kuupäev adressaadile teatavakstegemise kuupäev. Ainult erandjuhtudel ja teise võimalusena võib akti puhul, mida ei tohi avaldada ega teatavaks teha, teada saamine olla sündmus, millest alates hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema. Nii tagab ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja ELTL artikli 297 paralleelsus selle, et akti hilisem avaldamine Euroopa Liidu Teatajas sellest teavitamise eesmärgil ei too kaasa hagi esitamise tähtaegade pikenemist ja seega õiguskindlusetust.

55

Teiseks ei saa komisjoni ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas samastada „avaldamisega“ ELTL artikli 297 lõike 2 teise lõigu tähenduses. See ei ole seega hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise algus.

56

Ühest küljest on selle otsuse adressaat asjaomane liikmesriik ja see tehakse teatavaks ainult talle. Vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 kolmandale lõigule jõustub see otsus teatavakstegemisega, mitte avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, mille eesmärk on üksnes teavitada avalikkust, sealhulgas abisaajaid, kellelt asjaomane liikmesriik peab abi tagasi nõudma juba enne otsuse avaldamist. Teisest küljest ei tulene niisugune avaldamine EL toimimise lepingust, vaid määruse 2015/1589 artiklist 32 koostoimes põhjendusega 39. Neil asjaoludel tuleb selleks, et teha kindlaks, millal hakkab kulgema abi saanud ettevõtja tähtaeg ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuse vaidlustamiseks, lähtuda sellest, millal ta otsusest tegelikult teada sai. Kui ei ole võimalik tõendada, et aktist on enne teada saadud, peetakse tänu õiguslikule fiktsioonile Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva tegeliku teadasaamise kuupäevaks.

57

Kolmandaks esitab komisjon rea argumente, mis tema arvates kinnitavad tema tõlgendust ELTL artikli 263 kuuendale lõigule.

58

Esimesena tugineb ta selle sätte ülesehitusele, väites, et akti avaldamine ja teatavakstegemine on võrdsustatud ning et teadasaamine on kahe esimesega võrreldes teisejärguline sündmus. Üldkohtu tõlgendus lõhuks selle teisejärgulisuse suhte, sest kui avaldamine määruse 2015/1589 artikli 32 alusel oleks võrdväärne avaldamisega ELTL artikli 297 lõike 1 alusel, peaks hagi esitamise tähtaeg hakkama kulgema avaldamise kuupäevast ka asjaomase liikmesriigi suhtes ja seda teatavakstegemisest hoolimata.

59

Teisena on komisjon seisukohal, et Üldkohtu tõlgendus viib selleni, et ettevõtjatel, kellelt abi tagasi nõutakse, ja nende konkurentidel, kes ei ole abi saanud, on menetluslikult ebavõrdsed võimalused. Kui esimesed saavad tegelikult asjaomaselt liikmesriigilt otsuse koopia, siis teised peavad ootama otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas vastavalt määruse 2015/1589 artiklile 32, mistõttu on nende ettevõtjate reaalsed hagi esitamise tähtajad erinevad. Selline tõlgendus tooks kaasa ka ebavõrdsuse komisjoni ja nende ettevõtjate vahel, kellelt abi tuleb tagasi nõuda. Abi saanud ettevõtja hagile vastamiseks on komisjonil nimelt kahekuuline tähtaeg, samas kui sellise tõlgenduse tõttu oleks neil ettevõtjatel oma hagi ettevalmistamiseks pikem tähtaeg.

60

Kolmandana tugineb Üldkohus 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. nõukogu (C‑122/95, EU:C:1998:94) väärale tõlgendusele. Erinevalt vaidlusalusest otsusest ei olnud kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, kõne all olnud otsuses märgitud ühtegi adressaati.

61

Neljandana eirab vaidlustatud kohtuotsuse punkt 39, milles Üldkohus märkis, et Covestro võis subjektiivselt eeldada vaidlusaluse otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, seda, et hagi esitamise tähtajad põhinevad avalikul huvil.

62

Saksamaa Liitvabariik väidab vastu, et esimene väide ei ole põhjendatud. Covestro palub jätta see väide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see põhineb varasemale kohtupraktikale tuginevatel argumentidel, mida komisjon ei ole Üldkohtus esitanud, ning ülejäänud osas lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi.

Euroopa Kohtu hinnang

–

Esimese väite vastuvõetavus

63

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi Euroopa Kohtu poole – kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus – ei saa pöörduda vaidlusega, mis on laiaulatuslikum kui Üldkohtus arutatu (1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 59), on apellandil siiski õigus esitada apellatsioonkaebuses väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, C‑176/06 P, EU:C:2007:730, punkt 17, ning 26. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. Alba Aguilera jt, C‑427/18 P, EU:C:2020:109, punkt 54).

64

Vastuapellatsioonkaebuste esimese väitega vaidlustab komisjon Üldkohtu hinnangu vastuvõetamatuse vastuväitele, mille komisjon esitas Üldkohtus ja mis puudutab Covestro hagi hilinenud esitamist. Tuginemine varasemale kohtupraktikale, millele ta Üldkohtus ei viidanud, kujutab endast seega lihtsalt tema argumentide täiendamist ja tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks (vt analoogia alusel 19. mai 1983. aasta kohtuotsus Verros vs. parlament, 306/81, EU:C:1983:143, punkt 9; 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punkt 40, ja 5. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Kočner vs. Europol, C‑755/21 P, EU:C:2024:202, punkt 41).

65

Siit järeldub, et vastupidi Covestro väidetule on see väide tervikuna vastuvõetav.

–

Esimese väite põhjendatus

66

Vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud esimese väitega vaidlustab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–44 esitatud Üldkohtu hinnangu põhjendatuse. Ta leiab, et vastupidi sellele, mida Üldkohus nendes punktides järeldas, ei hakka vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg Covestro jaoks kulgema selle otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast, vaid kuupäevast, mil see äriühing otsusest tegelikult teada sai.

67

Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–44 lükkas Üldkohus tagasi komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite, mille kohaselt Covestro esitas vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi väidetavalt hilinemisega.

68

Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 37–39 koos lugemisest nähtub, et Üldkohus leidis, et hagi esitamise tähtaeg hakkas käesolevas asjas kulgema vaidlusaluse otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast, milleks on 16. jaanuar 2019, ja et sellest tähtajast on kinni peetud.

69

Selle kaalutluse põhjendamiseks tuletas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 38 meelde, et aktist teadasaamise kuupäeva kriteerium kui hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteerium on akti avaldamise või teatavakstegemise kõrval teisejärgulise tähtsusega. Kuigi ta rõhutas, et avaldamine ei ole vaidlusaluse otsuse jõustumise eeltingimus, märkis ta sama kohtuotsuse punktis 39, et see otsus tuleb vastavalt määruse 2015/1589 artikli 32 lõikele 3 avaldada Euroopa Liidu Teatajas, mistõttu võis Covestro õiguspäraselt eeldada, et see otsus avaldatakse.

70

Sellega seoses tuleb osundada, et ELTL artikli 263 kuues lõik näeb ette, et „[k]äesolevas artiklis sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai“.

71

Selle sätte sõnastusest, eelkõige väljenditest „vastavalt kas“ ja „nende puudumisel“ nähtub selgelt, et hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise algus määratakse kindlaks olukorrast lähtuvalt ning et kolm kriteeriumi, millest alates see tähtaeg kulgema hakkab, on seatud tähtsuse järjekorda.

72

Niisiis hakkab tühistamishagi esitamise tähtaeg esimese võimalusena kulgema akti avaldamisest või selle teatavakstegemisest hagejale. Need kaks peamist kriteeriumi on selle sätte ülesehituses asetatud võrdsesse seisu selles mõttes, et ükski neist kriteeriumidest ei ole teise suhtes teisejärguline (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punkt 38).

73

Seevastu, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 õigesti esile tõi, on vaidlustatud aktist teadasaamise kuupäev hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteeriumina akti avaldamise või teatavakstegemise kuupäeva kõrval teisejärgulise tähtsusega (vt selle kohta 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35), mida ei ole ka käesolevas asjas vaidlustatud.

74

Käesoleval juhul oli vaidlusaluses otsuses, millega lõpetati riigiabi ametlik uurimismenetlus, adressaadina märgitud asjaomane liikmesriik, st Saksamaa Liitvabariik, ning otsus tehti talle teatavaks vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 kolmandale lõigule. Ühtlasi avaldati see otsus Euroopa Liidu Teatajas vastavalt määruse 2015/1589 artikli 32 lõikele 3.

75

Sellisel juhul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et akti adressaadi jaoks, kellele akt tuleb teatavaks teha, ehk asjaomase liikmesriigi jaoks hakkab tühistamishagi esitamise tähtaeg kulgema alates teatavakstegemise kuupäevast, ja seda isegi siis, kui akt avaldatakse ka Euroopa Liidu Teatajas (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punkt 37).

76

Seevastu tuleneb ELTL artikli 263 kuuenda lõigu grammatilisest, teleoloogilisest ja kontekstipõhisest tõlgendusest koostoimes Euroopa Kohtu praktikaga, et tühistamishagi esitamise tähtaeg hakkab teiste huvitatud isikute nagu Covestro jaoks kulgema alates akti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, sealhulgas juhul, kui avaldamine ei tulene ELTL artikli 297 lõike 2 teisest lõigust, vaid teisese õiguse sättest, nagu määruse 2015/1589 artikli 32 lõige 3.

77

Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sõnastuses on viidatud aktide „avaldamisele“ üldiselt (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑625/11 P, EU:C:2013:594, punkt 31). Seega ei lisa see sõnastus sellele mõistele ühtegi eritingimust, mis puudutaks eelkõige avaldamiskohustuse õiguslikku alust.

78

Selles küsimuses on tõsi, nagu väidab komisjon, et Euroopa Kohus on muu hulgas selgitanud, et mõiste „avaldamine“ ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses viitab Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele, millest sõltub akti jõustumine ja mis on ette nähtud EL toimimise lepingus (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑339/16 P, EU:C:2017:384, punkt 36; 31. jaanuari 2019. aasta kohtumäärus Iordăchescu vs. parlament jt, C‑426/18 P, EU:C:2019:89, punkt 22, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Fryč vs. komisjon, C‑230/19 P, EU:C:2019:685, punkt 15).

79

Vastupidi komisjoni seisukohale ei saa sellest siiski järeldada, et mõiste „avaldamine“ ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses piirdub selle juhtumiga.

80

Nimelt ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 78 viidatud varasemat kohtupraktikat tõlgendada isoleeritult, vaid see on osa Euroopa Kohtu praktikast, milles on mõistet „avaldamine“ ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses tõlgendatud laialt. Lisaks punktis 78 nimetatud juhtumile kuulub selle mõiste alla vaidlustatud akti avaldamine Euroopa Liidu Teatajas, mis ei tulene aluslepinguga kehtestatud kohustusest, vaid Euroopa Liidu institutsioonide väljakujunenud tavast (vt selle kohta 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punktid 36 ja 39) või teisese õiguse sättest, nagu määruse 2015/1589 artikli 32 lõige 3 (vt selle kohta 25. novembri 2008. aasta kohtumäärus S.A.BA.R. vs. komisjon, C‑501/07 P, EU:C:2008:652, punkt 23), või isegi avaldamisest liidu institutsiooni, organi või asutuse veebilehel, kui see on ette nähtud teiseses õiguses (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑625/11 P, EU:C:2013:594, punktid 30–32).

81

Teiseks tuleb seoses ELTL artikli 263 kuuenda lõigu eesmärkidega korrata, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhinevad selles sättes ette nähtud hagi esitamise tähtajad avalikul huvil ning pooled ja kohus ei saa neid muuta. Need on kehtestatud eesmärgiga tagada õiguskindlus, vältides õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu õigusaktide lõputut vaidlustamist, ja hoida õigusemõistmise käigus ära diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (vt selle kohta 12. detsembri 1967. aasta kohtuotsus Muller-Collignon vs. komisjon, 4/67, EU:C:1967:51, lk 479; 23. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Coen, C‑246/95, EU:C:1997:33, punkt 21; 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 52, ja 31. jaanuari 2019. aasta kohtumäärus Iordăchescu vs. parlament jt, C‑426/18 P, EU:C:2019:89, punkt 21).

82

Ühest küljest ilmneb, et sellise otsuse puhul nagu vaidlusalune otsus, millega lõpetatakse riigiabi ametlik uurimismenetlus, saab õigusakti Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva – erinevalt teadasaamise kuupäevast – õiguskindluse huvides objektiivselt ja kindlalt välja selgitada kõigi huvitatud poolte suhtes, kellele ei ole otsust teatavaks tehtud. Sellega seoses ei ole oluline, et viimasena nimetatud isikud said aktist teada enne selle avaldamist.

83

See selgitab ühtlasi, miks ELTL artikli 263 kuuenda lõigu üldises ülesehituses ja õiguskindluse huvides on avaldamise kuupäev tähtsam kui teadasaamise kuupäev, mis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 73 – on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise teisejärguline kriteerium. Seega ei saa komisjoniga nõustuda, kui ta soovitab tegelikult ELTL artikli 263 kuuendas lõigus nimetatud kahe kriteeriumi vaheline suhe ümber pöörata.

84

Teisest küljest, vastupidi komisjoni väidetele on käesoleva kohtuotsuse punktides 76 ja 80 esitatud tõlgendus ka selline, mis väldib igasugust diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist õigusemõistmisel ning tagab seega riigiabi saajate ja konkureerivate ettevõtjate menetlusliku võrdsuse. Nimelt hakkab hagi esitamise tähtaeg kõigi huvitatud poolte suhtes kulgema samast kuupäevast, st kuupäevast, mil otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Lisaks, kuna komisjon on otsuse tegija ja vastutab selle avaldamise eest Euroopa Liidu Teatajas, ei saa ta õiguspäraselt tugineda argumendile, et pooltel on menetluses tema kahjuks väidetavalt ebavõrdsed võimalused.

85

Kolmandaks, mis puudutab konteksti, siis ka aluslepingute struktuur räägib vastu komisjoni soovitatud rangele paralleelsusele mõistete „avaldamine“ vahel, mida on kasutatud vastavalt ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ja artikli 297 lõike 2 teises lõigus. Sellega seoses piisab, kui märkida, et kuigi need kaks sätet kuuluvad EL toimimise lepingu kuuenda osa I jaotisesse, ei reguleeri need sama eset. Esimesena nimetatud säte asub 1. peatükis, mis käsitleb institutsioone, täpsemalt 5. jaos, mis käsitleb Euroopa Liidu Kohut, samas kui teine kuulub liidu õigusakte ja nende vastuvõtmise menetlust käsitlevasse 2. peatükki.

86

Kõiki neid põhjusi arvestades tuleb järeldada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–44 õigesti, et Covestro hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema vaidlusaluse otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast.

87

Järelikult tuleb vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Teine väide

Poolte argumendid

88

Vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud teises väites heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane rikkus kahte õigusnormi, vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 42.

89

Esiteks on selle kohtuotsuse punktis 37 hagiavaldust ilmselgelt moonutatud. Komisjon väidab, et vastupidi Üldkohtu järeldusele ei esitatud hagi mitte kahe kuu ja kümne päeva jooksul pärast vaidlusaluse otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas 16. jaanuaril 2019, vaid 20. detsembril 2018 ehk ligikaudu kuu aega enne otsuse avaldamist.

90

Teiseks, kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 kinnitas, et „ei ole tõendatud, et käesolevas asjas oli [Covestrol] [vaidlusaluse] otsuse kohta „usaldusväärset“ teavet“ enne selle avaldamist, siis moonutas ta faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Nimelt on ilmselge, arvestades komisjoni poolt Üldkohtule esitatud tõendeid, et Covestro sai vaidlusaluse otsuse olemasolust teada hiljemalt 20. septembril 2018, enne selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

91

Saksamaa Liitvabariik väidab vastu, et teine väide ei ole põhjendatud. Covestro leiab, et see väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

92

Esiteks, mis puudutab väidetavat õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, siis tuleb täheldada, et Üldkohus tõdes selles punktis, et „[Covestro] hagi on esitatud kahe kuu ja kümne päeva jooksul alates [vaidlusaluse] otsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, mis toimus 16. jaanuaril 2019“.

93

Nagu märkis komisjon, tuleb sedastada, et hagi on tõesti esitatud 20. detsembril 2018, teisisõnu isegi enne vaidlusaluse otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. See asjaolu ei mõjuta siiski kuidagi hagi vastuvõetavust ja eelkõige hagi esitamise tähtajast kinnipidamist.

94

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et hagi esitamise tähtaeg sellise akti peale nagu vaidlusalune otsus hakkab vastavalt ELTL artikli 263 kuuendale lõigule kulgema alles selle avaldamisest, ei tähenda, et hageja ei saa liidu vastu võetud akti vaidlustada enne selle avaldamist (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus PPG ja SNF vs. ECHA, C‑626/11 P, EU:C:2013:595, punktid 34–38).

95

Seega tuleb argument, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 on väidetavalt rikutud õigusnormi, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

96

Teiseks, mis puudutab väidetavat õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, siis tuleb täheldada, et selles punktis tõi Üldkohus eelkõige esile, et „igal juhul ei ole tõendatud, et käesolevas asjas oli [Covestrol] [vaidlusaluse] otsuse kohta „usaldusväärset“ teavet“.

97

Siinkohal viitab väljend „igal juhul“ sellele, et see põhjendus on vaidlustatud kohtuotsuses esitatud ammendavuse huvides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa aga Üldkohtu otsuse ammendavuse huvides esitatud põhjenduste kohta esitatud argumendid tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ega saa seega olla edukad (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus United Parcel Service vs. komisjon, C‑297/22 P, EU:C:2023:1027, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Järelikult tuleb argument, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 on väidetavalt rikutud õigusnormi, tagasi lükata, kuna see ei saa olla edukas.

99

Eeltoodust tuleneb, et vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.

Kolmas väide

100

Vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks teise võimalusena esitatud kolmandas väites osutab komisjon, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 89 lõiget 1, kuna ta ei nõudnud Covestrolt dokumentide esitamist, millest nähtuks täpselt, millal Covestro vaidlusaluse otsuse sisust teada sai.

101

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et see väide põhineb eeldusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta luges tühistamishagi esitamise tähtaja alguseks otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva, mitte kuupäeva, mil Covestro vaidlusalusest otsusest teada sai. See eeldus on aga väär, nagu nähtub vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud esimesele väitele antud hinnangust.

102

Siit järeldub, et vastuapellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata ja seega jätta vastuapellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebused

103

Covestro põhjendab kohtuasjas C‑790/21 P esitatud apellatsioonkaebust vormiliselt nelja väitega. Siiski käsitleb ta koos seda, mida ta nimetab kaheks esimeseks väiteks, ega tee neil mingit vahet. Seega tuleb asuda seisukohale, et Covestro on esitanud sisuliselt kolm väidet. Esimene väide, mis jaguneb neljaks osaks, käsitleb õiguse olla ära kuulatud ja põhjendamiskohustuse rikkumist. Teine väide, mille võib jagada kahte ossa, osutab ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumisele. Kolmanda väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

104

Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Covestro, põhjendab kohtuasjas C‑791/21 P esitatud apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1. See väide ühtib sisuliselt teise väite teise osaga, mille Covestro, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, esitas oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kohtuasjas C‑790/21 P.

Esimene väide kohtuasjas C‑790/21 P

Poolte argumendid

105

Covestro väidab oma apellatsioonkaebuse esimeses väites, et Üldkohus rikkus tema õigust olla ära kuulatud, vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 1 esimest lauset.

106

See väide jaguneb neljaks osaks.

107

Esimeses osas heidab Covestro ette, et Üldkohus rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust ja Covestro õigust olla ära kuulatud, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8 ilmselgelt vääralt, et antitsüklilistele tarbijatele kohaldatav võrgutasu arvutati füüsilise tee meetodi kohaselt. Vastupidi sellele, mida Üldkohus selles punktis leidis, ja nagu Covestro esimeses kohtuastmes rõhutas, ei olnud StromNEV 2005‑s kunagi ette nähtud, et antitsüklilistele tarbijatele arvutataks tasu füüsilise tee meetodi alusel. Kui Üldkohus oleks seda Covestro argumenti arvesse võtnud, ei oleks ta asjakohase õigusliku raamistiku kindlaksmääramisel tuginenud üksnes individuaalsele võrgutasule, mis on ette nähtud StromNEV 2005 § 19 lõike 2 esimeses lauses.

108

Teises väiteosas heidab Covestro ette, et Üldkohus ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 12, 94, 103, 129, 135 ega 146 arvesse tema argumente, mis olid seotud vaidlusaluse lisatasu summa kindlaksmääramisega. Üldkohus lähtus ekslikult põhimõttest, et see summa on 2012. aastaks arvutud ja kindlaks määratud BNetzA 2011. aasta otsusega, mistõttu ta järeldas kohtuotsuse punktis 134 ekslikult, et riik teostas selle lisatasu üle kontrolli. Covestro leiab aga, et just võrguettevõtjatel on lisatasu arvutamisel ja kehtestamisel tegutsemisruum ning tasu ei allu mingile riigi kontrollile ega reguleerimisele.

109

Kolmandas väiteosas heidab Covestro ette, et Üldkohus ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130 ega 143 arvesse tema argumente, mille kohaselt jäeti kõik vaidlusaluse vabastusega seoses saamata jäänud tulud ja tekkinud kulud täielikult hüvitamata. Nii toimides rikkus Üldkohus oma põhjendamiskohustust ja Covestro õigust olla ära kuulatud. Kui Üldkohus oleks neid argumente arvesse võtnud, oleks ta pidanud järeldama, et vaidlusalune lisatasu ei ole maks.

110

Neljandas väiteosas heidab Covestro ette, et Üldkohus ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ega 125 arvesse tema argumente BNetzA 2011. aasta otsuse tühisuse kohta. Kui Üldkohus leidis, et seda otsust on tegelikult kohaldatud ja et see võis tekitada tagajärgi seni, kuni seda ei ole kehtetuks tunnistatud või kuni selle õigusvastasust ei ole tuvastatud, tugines ta riigisisese õiguse väärale tõlgendusele. Covestro leiab nimelt, et kuna see otsus tühistati tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2012, oli see algusest peale tühine.

111

Komisjon palub esimese väite tagasi lükata, kuna see on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt ei saa olla edukas.

Euroopa Kohtu hinnang

112

Esimeses väites heidab Covestro sisuliselt ette, et Üldkohus rikkus tema õigust olla ära kuulatud ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna ta ei võtnud nõuetekohaselt arvesse paljusid Covestro esitatud argumente. See tegematajätmine viis ka eksliku hinnanguni Saksa õigusele ja vaidlusalusele lisatasule.

113

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et põhjendamiskohustus, mis Üldkohtul lasub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 alusel koostoimes artikli 53 esimese lõiguga, paneb talle kohustuse esitada selgelt ja ühemõtteliselt oma arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punktid 135 ja 136 ning seal viidatud kohtupraktika).

114

Põhjendamiskohustuse kohaselt ei ole siiski nõutav, et Üldkohus esitaks ammendava põhjenduse menetluse poolte iga üksiku argumendi kohta. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Käesoleval juhul tuleb seoses käesoleva väite esimese osaga tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 8 sisaldub vaidluse faktiliste asjaolude kirjelduses, mitte põhjendustes, milles Üldkohus tegi otsuse poolte väidete ja argumentide kohta. Kuna Covestro väidab, et selles punktis esitatud kinnituses ei ole arvesse võetud tema argumente, mis on esitatud tema repliigi punktides 29–33 esimeses kohtuastmes, siis on oluline esile tuua, et need argumendid esitati Üldkohtule neljanda tühistamisväite raames. Üldkohus analüüsis neid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194–210, mida käesoleva väite raames ei ole vaidlustatud.

116

Käesoleva väite teise kuni neljanda osa kohta tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–148 analüüsis Üldkohus Covestro esimeses kohtuastmes esitatud teise väite teist osa, mille kohaselt ei ole riigi ressurssidest riigiabi antud, ja lükkas selle põhjendusi esitades tagasi. Selles kontekstis tegi ta sõnaselge otsuse mitme Covestro argumendi kohta ja muu hulgas lükkas kohtuotsuse punktides 107 ja 125 tagasi argumendi, et BNetzA 2011. aasta otsus on tühine, kohtuotsuse punktis 130 argumendi kahjumi täieliku hüvitamata jätmise kohta ja sama kohtuotsuse punktis 135 argumendi vaidlusaluse lisatasu summa kindlaksmääramise kohta.

117

Siit järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab Covestro, ei rikkunud Üldkohus põhjendamiskohustust, kui ta jättis need argumendid nõuetekohaselt arvesse võtmata. Kuna Covestro väide, et on rikutud tema õigust olla ära kuulatud, põhineb eeldusel, et Üldkohus jättis tema argumendid arvesse võtmata, tuleb ka see tagasi lükata.

118

Pealegi, kuna Covestro näib põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise varjus väitvat, et Üldkohus oleks pidanud nende argumentidega nõustuma, tuleb tõdeda, et tegemist on põhjendamiskohustuse rikkumise küsimusest eraldiseisva küsimusega, mis puudutab põhjenduste põhjendatust (vt analoogia alusel 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 79).

119

Teiseks tuleb seoses argumentidega, et Üldkohus eksis Saksa õiguse analüüsimisel, märkida, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et apellatsioonkaebus piirdub õigusküsimustega. Seega on Üldkohus ainupädev asjakohaseid fakte tuvastama ja hindama ning tõendeid hindama. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona, C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

120

Seega, mis puudutab apellatsioonimenetluses selle hinnangu analüüsimist, mille Üldkohus on andnud riigisisesele õigusele ja mis riigiabi valdkonnas kujutab endast faktilistele asjaoludele antud hinnangut, siis on Euroopa Kohtul üksnes pädevus kontrollida, kas seda õigust on moonutatud (3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 79, ning 14. detsembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Amazon.com jt, C‑457/21 P, EU:C:2023:985, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Moonutamine peab nähtuma selgelt toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 80).

121

Käesoleval juhul on kõigepealt tõsi, nagu möönab ka komisjon, et Saksa õiguse kirjeldus, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8, on ebatäpne. Erinevalt sellest, mida sellest punktist võib välja lugeda, arvutati enne vaidlusaluse vabastuse kehtestamist füüsilise tee meetodil ainult baaskoormuse tarbijate individuaalsed tasud, mitte antitsüklilistele tarbijatele kohaldatavad tasud. Covestro ei ole aga käesoleva väite raames tõendanud, et see ebatäpsus vaidluse tausta kirjeldamisel mõjutas hinnangut, mille Üldkohus andis esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendatusele.

122

Järgmiseks tuleb ülejäänud osas tõdeda, et Covestro ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et riigisisest õigust ja faktilisi asjaolusid on moonutatud.

123

Kolmandaks, kuna argument BNetzA 2011. aasta otsuse toime puudumise kohta ühtib argumentidega, mille Covestro esitas oma teise väite teise osa kolmandas punktis, analüüsitakse seda selle punkti raames.

124

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ja eelmises punktis väljendatud reservatsiooni silmas pidades tuleb kohtuasjas C‑790/21 P esitatud esimene väide tagasi lükata, kuna osaliselt ei saa see olla edukas ja osaliselt on see põhjendamatu.

Teise väite esimene osa kohtuasjas C‑790/21 P

Poolte argumendid

125

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud teise väite esimeses osas väidab Covestro, et vaidlustatud kohtuotsusega on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus leidis kohtuotsuse punktides 47–77 ekslikult, et vaidlusalune vabastus kujutab endast „eelist“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nii toimides laiendas Üldkohus ülemäära mõistet „riigiabi“ selle sätte tähenduses.

126

Eelkõige on ekslik kohtuotsuse punktis 56 ja sellele järgnevates punktides esitatud vaidlusaluse vabastuse analüüs, mis lähtub turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumist. Üldkohus oleks pidanud vaidlusaluse vabastuse hindamisel arvesse võtma Covestro panust võrgu stabiilsusesse Saksamaal ja kulusid, mida tänu sellele panusele on välditud. Pealegi tunnistas ta Covestro sellekohaste argumentide põhjendatust sama kohtuotsuse punktis 208.

127

Igal juhul, isegi kui tuleks asuda seisukohale, et vaidlusalune vabastus kujutab endast eelist, ei ole see valikuline. Esiteks on see vabastus meede, mis võib üldjuhul piiranguteta kasu tuua kõigile kodumaistele ettevõtjatele sõltuvalt nende eelnevast ostukäitumisest elektrivõrgus. Teiseks on erinev kohtlemine, mis piirab vabastuse kohaldamisala baaskoormuse tarbijatega, põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega, mis põhinevad selle põhimõtte, mille kohaselt võrgutasud kajastavad võrgukulusid, ja ettevõtjate panuse võrgu stabiilsusesse kaalumisel.

128

Komisjon palub jätta käesolev väiteosa vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi.

Euroopa Kohtu hinnang

129

Esiteks on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „eelise“ puudumist käsitlevate argumentide eesmärk sisuliselt vaidlustada Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnang, kusjuures ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et Üldkohus oleks faktilisi asjaolusid või tõendeid moonutanud.

130

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 119 viidatud kohtupraktikale ei kuulu aga sellised hinnangud Euroopa Kohtu poolt apellatsiooniastmes läbivaatamisele, välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid või tõendeid on moonutatud.

131

Kuna Covestro näib selles kontekstis väitvat, et põhjendused on omavahel vastuolus osas, mis puudutab Üldkohtu hinnangut mõiste „eelis“ kohta ja vaidlustatud kohtuotsuse punkti 208, siis piisab, kui tõdeda, et see väide on ebatäpne ja ebapiisavalt põhjendatud.

132

Järelikult on kõik eelise olemasolu käsitlevad argumendid vastuvõetamatud.

133

Teiseks tuleb seoses valikulisust käsitlevate argumentidega täheldada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194, mida ei ole kohtuasjas C‑790/21 P esitatud apellatsioonkaebusega vaidlustatud, tõdes Üldkohus, et Covestro ei olnud vaidlustanud komisjoni hinnangut, mis sisaldub vaidlusaluse otsuse põhjendustes 101–121 ja puudutab vaidlusaluse meetme valikulisust.

134

Seega on tegemist uute argumentidega, mis on esimest korda esitatud Euroopa Kohtus ja mis tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktikale tunnistada vastuvõetamatuks.

135

Järelikult tuleb kohtuasjas C‑790/21 P esitatud teise väite esimene osa tervikuna jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Teise väite teine osa kohtuasjas C‑790/21 P ja ainus väide kohtuasjas C‑791/21 P

136

Kohtuasjas C‑790/21 P apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud teise väite teises osas ja kohtuasjas C‑791/21 P apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud ainsas väites heidavad vastavalt Covestro ja Saksamaa Liitvabariik ette ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, kuna Üldkohus leidis ekslikult, et vaidlusalune vabastus kujutab endast „riigi ressurssidest“ antud abi selle sätte tähenduses.

137

Nende argumendid käsitlevad sisuliselt kolme küsimust, millest esimene puudutab õiguslikku kriteeriumi, mis võimaldab hinnata, kas tegemist on „riigi ressurssidest“ antud meetmega, teine kohustusliku tasu olemasolu ja kolmas riigi kontrolli.

Õiguslik kriteerium, mis võimaldab hinnata, kas tegemist on „riigi ressurssidest“ antud meetmega

–

Poolte argumendid

138

Covestro heidab teise väite teise osa kahes esimeses punktis ja Saksamaa Liitvabariik oma ainsa väite esimeses osas sisuliselt ette, et Üldkohus kohaldas vaidlusaluste ressursside riikliku laadi hindamisel väära õiguslikku kriteeriumi.

139

Esiteks vaidlustasid Covestro ja Saksamaa Liitvabariik Euroopa Kohtule esitatud menetlusdokumentides vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 84–97 ning punktid 95–97 ja 109 põhjusel, et Üldkohus leidis ekslikult, et selle kindlakstegemisel, kas tegemist on riigi ressurssidega või mitte, on tarbijatel või lõppklientidel lasuva siduva kohustuse olemasolu ning riigi kontroll nende vahendite või nende vahendite haldajate üle kaks tegurit, mis „kuuluvad ühe alternatiivi hulka“, mistõttu piisab, kui ta kontrollib, kas vaidlusalune lisatasu oli siduv rahaline kohustus, mis on samastatav maksulaadse lõivuga. Tegemist on hoopis kumulatiivsete kriteeriumidega, nagu nähtub eelkõige 17. juuli 2008. aasta kohtuotsusest Essent Netwerk Noord jt (C‑206/06, EU:C:2008:413, punktid 66, 69, 70, 72 ja 75), 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 72), 15. mai 2019. aasta kohtuotsusest Achema jt (C‑706/17, EU:C:2019:407) ning 16. septembri 2021. aasta kohtuotsusest FVE Holýšov I jt vs. komisjon (C‑850/19 P, EU:C:2021:740).

140

Lisaks on Üldkohtu tõlgendus, mis põhineb alternatiivsetel kriteeriumidel, Saksamaa Liitvabariigi arvates vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 133–145, milles Üldkohus analüüsis riigi kontrolli olemasolu, kuigi ta oli juba tuvastanud siduva rahalise kohustuse olemasolu.

141

Teiseks leiab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohtu sellist lähenemist ei toeta ka ELTL artiklid 30 ja 110, mille eesmärk on sisuliselt protektsionistlike meetmete kaotamine ja keelamine.

142

Covestro väidab sellega seoses omalt poolt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 järeldas Üldkohus ekslikult, et vaidlusalune lisatasu vastab mõistele „maks“ ELTL artiklite 30 ja 110 tähenduses. Lisatasu ei vasta seda mõistet käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast tulenevatele kriteeriumidele. Vaidlusalune lisatasu erineb maksudest, mis olid arutusel selle kohtupraktika aluseks olevates kohtuasjades.

143

Kolmandaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt tuleb eeldada, et mis tahes maksul on riiklik päritolu, sõltumata selle sättega taotletavatest eesmärkidest, on õiguslikult väär. Selline tõlgendus viiks tagajärjeni, mida aluslepingutes ei ole ette nähtud, nimelt et igasugune turuhindade reguleerimine tooks kaasa riigi ressursside kasutamise ja sellest tuleks seega ELTL artikli 108 kohaselt teatada. Selline reguleerimine kuulub aga kaupade vaba liikumise, mitte riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse.

144

Komisjon vaidlustab Covestro teise väite teise osa esimese ja teise punkti põhjendatuse ning leiab, et Saksamaa Liitvabariigi ainsa väite esimene osa ei saa sellisena olla edukas.

–

Euroopa Kohtu hinnang

145

Covestro ja Saksamaa Liitvabariik heidavad sisuliselt ette, et Üldkohus kohaldas väära õiguslikku kriteeriumi, et teha kindlaks, kas vaidlusalusest lisatasust tulenevad summad pärinevad „riigi ressurssidest“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

146

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine seda, et täidetud on neli tingimust, nimelt peab esinema riigi sekkumine või sekkumine „riigi ressurssidest“, see sekkumine võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, see annab abi saajale valikulise eelise ning see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

147

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et meetme võib kvalifitseerida riigi sekkumiseks või „riigi ressurssidest“ antud abiks, kui esiteks on meede vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks on meede omistatav liikmesriigile (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

148

Täpsemalt on Euroopa Kohus seoses tingimusega, et eelis peab olema antud „riigi ressurssidest“, oma praktikas välja toonud kaks kriteeriumi, mis võimaldavad tuvastada, et vahendid, mille abil antakse riigisiseste õigusnormide alusel hinnaeelis, on „riigi ressursid“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punktid 34, 38, 39 ja 42).

149

Esiteks on vahendid, mida rahastatakse maksudest või muudest kohustuslikest tasudest vastavalt riigisisestele õigusnormidele ning mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele, „riigi ressursid“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 38).

150

Teiseks piisab asjaolust, et summad on pideva avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad, et need kvalifitseerida „riigi ressurssideks“ selle sätte tähenduses (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Käesoleva kohtuotsuse punktides 149 ja 150 nimetatud kriteeriumid on alternatiivsed kriteeriumid, mis võimaldavad tuvastada, et meede on antud „riigi ressurssidest“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 42), ning Covestro ja Saksamaa Liitvabariik möönsid seda suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuse DOBELES HES (C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1) ulatuse kohta.

152

Sellest järeldub esiteks, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–97 ja 109 leidis, et ressursside riiklikku laadi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses saab tõendada kahe alternatiivse tingimusega, millest üks puudutab tarbijatel või lõpptarbijatel lasuva siduva rahalise kohustuse olemasolu ning teine riigi kontrolli süsteemi haldamise ja eelkõige vahendite või nende vahendite haldajate üle. Arvestades Covestro ja Saksamaa Liitvabariigi poolt suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil antud vastuseid, tuleb kõik selle hinnangu vaidlustamiseks esitatud argumendid tagasi lükata.

153

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab Saksamaa Liitvabariik, ei saa Üldkohtule ette heita, et ta pidas vajalikuks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133–145 analüüsida riigi kontrolli olemasolu vaidlusaluse lisatasuna kogutud vahendite või võrguettevõtjate üle, olles selle kohtuotsuse punktis 132 tuvastanud, et tegemist on maksulaadse lõivu või siduva rahalise kohustusega, mis eeldab riigi ressursside kasutamist.

154

On tõsi, et arvestades nende kahe kriteeriumi alternatiivset laadi, mida Üldkohus analüüsis, oleks ta võinud jätta riigi kontrolli olemasolu puudutava analüüsi tegemata. Siiski ei takista miski Üldkohtul eelkõige korrakohase õigusemõistmise põhjendusel oma arutluskäiku jätkata ammendavuse huvides esitatud kaalutlustega, nagu käesoleval juhul need, mis puudutavad riigi kontrolli olemasolu, samamoodi nagu Euroopa Kohus tegi seda 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuse DOBELES HES (C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1) punktis 41.

155

Kolmandaks, osas, milles Saksamaa Liitvabariik väidab, et ELTL artikli 107 lõike 1 eesmärkidega läheb vastuollu eeldus, et mis tahes maks on riiklikku päritolu, põhinevad tema argumendid vääral eeldusel ja vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.

156

Ühest küljest, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 149, ei saa „riigi ressursid“ selle sätte tähenduses olla vahendid, mida rahastatakse mis tahes maksust, vaid üksnes need vahendid, mida rahastatakse riigisiseste õigusnormidega ette nähtud kohustuslikust tasust, mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele. Teisest küljest, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 109 ja 113, püüdis Üldkohus just nimelt kontrollida, kas vaidlusaluse lisatasu kehtestas riik ja kas see kanti seadusest tuleneva kohustuse kaudu täielikult edasi selle lisatasu lõppvõlgnikele.

157

Neljandaks, mis puudutab Covestro ja Saksamaa Liitvabariigi argumente, mis käsitlevad ELTL artikleid 30 ja 110, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 võttis Üldkohus määrsõnaga „[l]isaks“ algavas, ammendavuse huvides lisatud põhjenduses arvesse neid sätteid käsitlevat kohtupraktikat. Ta järeldas sellest, et on vähetähtis, kes on maksukohustuslane, kui maksu tasutakse tootelt või sellega seonduvalt vajalikult tegevuselt. Ta lisas, et seega on määrav asjaolu, et riik on volitanud maksu kogunud üksusi riigi ressurssi haldama ja nad ei ole lihtsalt kohustatud täitma ostukohustust omaenda rahalistest vahenditest.

158

Kuna selle punkti põhjendus on esitatud ammendavuse huvides, ei saa seda kritiseeriv argument olla edukas.

159

Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus ei viidanud ELTL artikleid 30 ja 110 käsitlevale kohtupraktikale mitte selleks, et hinnata vaidlusalust lisatasu nendest sätetest lähtudes, vaid selleks, et kinnitada oma analüüsi selle lisatasu kohta ELTL artikli 107 lõike 1 alusel. Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ajas segi erinevad õiguslikud regulatsioonid, mis tulenevad vastavalt EL toimimise lepingu kahest esimesena nimetatud sättest ja kolmandana viidatud sättest.

160

Eeltoodud põhjendustest ilmneb, et Covestro teise väite teise osa esimene ja teine punkt ning Saksamaa Liitvabariigi ainsa väite esimene osa tuleb tagasi lükata, kuna osaliselt ei saa need olla edukad ja osaliselt on need põhjendamatud.

Kohustusliku tasu olemasolu

–

Poolte argumendid

161

Covestro väidab oma teise väite teise osa kolmandas punktis ja Saksamaa Liitvabariik oma ainsa väite teises osas sisuliselt, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99 ja 106–148 vääralt ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta kvalifitseeris vaidlusaluse lisatasu maksulaadseks lõivuks või siduvaks rahaliseks kohustuseks.

162

Covestro väidab esiteks, et Üldkohus eiras riigisisest õigust, kui ta tuvastas ekslikult, et võrguettevõtjatel on kohustus vaidlusalune lisatasu sisse nõuda. Sellega seoses tugines Üldkohus ekslikult üksnes BNetzA 2011. aasta otsusele. Ometi ei tunnistanud Saksamaa kohtud seda otsust mitte ainult õigusvastaseks, vaid algusest peale tühiseks, mistõttu vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107, ei saanud see otsus tekitada õiguslikke tagajärgi. Covestro sõnul tuleb vaidlusaluse lisatasu mehhanismi toimimist hinnates lähtuda StromNEV 2013st, mida pärast StromNEV 2011 § 19 lõike 2 seitsmenda lause tühistamist kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2012. Need määrused ei näinud aga ette võrguettevõtjate kohustust vaidlusalust lisatasu koguda ega volitanud BNetzAd neile ettevõtjatele sellist kohustust kehtestama. Pealegi ei ole Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2015. aasta otsuses, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 tugines, sõnastatud ühtegi sellist kohustust.

163

Teiseks väidab Covestro, et riigisiseses õiguses ei ole võrgukasutajatele, keda Üldkohus nimetas ekslikult „lõpptarbijateks“, ega lõpptarbijatele kui sellistele kehtestatud mingit kohustust maksta vaidlusalust lisatasu. Isegi kui eeldada, et BNetzA 2011. aasta otsusega kehtestati võrguettevõtjatele kohustus seda lisatasu koguda, ei ole selline kohustus – vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120, 123 ja 125 – piisav, et panna võrgukasutajatele sümmeetriliselt kohustus maksta lisatasu. Maksekohustuse võis ette näha üksnes lepingu alusel, mille üle peeti läbirääkimisi igal üksikjuhul eraldi, kuna 2012. ja 2013. aastal ei olnud seadusest tulenevat nõuet, mis puudutanuks sellise lepingulise kohustuse kehtestamist või sisu, mille alusel vaidlusalune lisatasu kantakse edasi võrgukasutajatele. Covestro on seisukohal, et tegelikult pidi iga elektritarnija kui võrgukasutaja otsustama kanda vaidlusaluse lisatasu edasi lõpptarbijatele, mida Üldkohus aga ei analüüsinud. Isegi kui kõik tarnijad oleksid otsustanud selle lisatasu süstemaatiliselt lõpptarbijatele edasi kanda, ei oleks selline praktika olnud piisav järeldamaks, et seadusest tulenev kohustus on olemas.

164

Kolmandaks leiab Covestro, et vastupidi sellele, mida kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126–130, ei saanud võrguhaldurid täielikku hüvitist vaidlusaluse vabastuse tõttu saamata jäänud tulu ja tekkinud kulude eest. Täpsemalt oli sellise baaskoormuse tarbija maksejõuetuse korral, kelle suhtes vabastust kohaldati, kuigi tingimused ei olnud täidetud, nii BNetzA 2011. aasta otsuse kui ka kohaldatava õigusliku raamistiku alusel välistatud võrguhalduri laekumata jäänud nõuete hüvitamine suhetes niisuguse tarbijaga.

165

Samamoodi väidab Saksamaa Liitvabariik ühelt poolt, et eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110, 118, 119 ja 121 tuvastas Üldkohus ekslikult, et elektritarnija ja lõpptarbija vaheline suhe ei ole siduva rahalise kohustuse olemasolu järeldamiseks määrav, põhjendades seda ekslikult sellega, et vaidlusalust lisatasu ei nõuta sisse mitte elektritarbimiselt, vaid võrgu kasutamiselt. Teiselt poolt viitas Üldkohus kohtuotsuse punktides 120 ja 122–125 ekslikult ja ilma igasuguse põhjenduseta tasu kogumise kohustusele ning tuletas sellest ekslikult kohustuse maksta vaidlusalust lisatasu, mis on ette nähtud riigisiseses õiguses. Kuna puudub seadusest tulenev kohustus seda lisatasu maksta, saab seda koguda üksnes tsiviilõigusnormide alusel. Üldkohtu arutluskäik, mille tulemusena ta selle asjaolu tuvastas ja sellise järelduse tegi, on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga.

166

Komisjon väidab vastu, et Covestro teise väite teise osa kolmas punkt on põhjendamatu. Tema hinnangul põhinevad Saksamaa Liitvabariigi argumendid vaidlustatud kohtuotsuse ja Euroopa Kohtu praktika vääral tõlgendusel ning need ei saa mingil juhul olla edukad.

–

Euroopa Kohtu hinnang

167

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 149 viidatud kohtupraktikast, on vahendid, mida rahastatakse maksudest või muudest kohustuslikest tasudest vastavalt riigisisestele õigusnormidele ning mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele, „riigi ressursid“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

168

Käesoleval juhul jõudis Üldkohus pärast seda, kui ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–131 hinnanud vaidlusalust lisatasu, selle kohtuotsuse punktis 132 järeldusele, et see lisatasu eeldas riigi ressursside kasutamist. Selle järelduse põhjendamiseks tõi ta esile, et BNetzA 2011. aasta otsusega pandi jaotusvõrguettevõtjatele kohustus koguda võrgukasutajatelt vaidlusalust lisatasu ja kanda selliselt laekunud tulu üle põhivõrguettevõtjatele. Ta leidis samuti, et lisatasu mehhanism tagas võrguettevõtjatele vaidlusaluse vabastuse tõttu saamata jäänud tulu täieliku hüvitamise, kuna lisatasu suurus oli kohandatud selle vabastuse tõttu vajalike ressursside summale. Ta rõhutas veel, et see summa määrati kindlaks BNetzA 2011. aasta otsusega kehtestatud meetodi alusel, kusjuures olgu täpsustatud, et 2012. aastaks määrati selle otsusega kindlaks sama lisatasu algne suurus.

169

Covestro ja Saksamaa Liitvabariik vaidlevad sellele hinnangule vastu kolme liiki argumentidega.

170

Esiteks heidab Covestro Üldkohtule ette, et viimane tuletas vaidlusaluse lisatasu kogumise kohustuse BNetzA 2011. aasta otsusest, kuigi Saksa kohtud olid tunnistanud selle otsuse tühiseks ja õiguslik raamistik ei võimaldanud BNetzA‑l sellist kohustust kehtestada.

171

Lisaks asjaolule, et need argumendid esitati Üldkohtus hilinenult, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 107 ja 125, tuleb märkida, et need ei saa olla edukad.

172

Nimelt see, et abikava võis olla ebaseaduslik eelkõige riigisisese õiguse seisukohast, ega selle tühistamine ei võta abikavalt „riigiabi“ tunnusjooni, kuivõrd selline kava, vaatamata ebaseaduslikkusele või tühistamisele, on tekitanud praktikas tagajärgi (vt selle kohta 3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Heiser, C‑172/03, EU:C:2005:130, punkt 38, ning 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punkt 69), nagu Üldkohus sisuliselt õigesti leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ja 125. Pealegi, nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 107 samuti õigesti esile tõi, vähendaks see oluliselt riigiabi käsitlevate eeskirjade tõhusust, kui need saaks jätta kohaldamata üksnes põhjusel, et abimeede, mida praktikas kohaldati, tunnistati hiljem algusest peale tühiseks. Seega ei oma selles osas tähtsust, et abikava võimalik tühistamine oli tagasiulatuv, kuna teatava ajavahemiku jooksul on abikava praktikas kohaldatud (vt analoogia alusel 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑286/12, EU:C:2012:687, punktid 44 ja 45).

173

Mis puudutab Bundesgerichtshofi (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. oktoobri 2015. aasta otsust, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120, siis tuleb rõhutada, et Üldkohus piirdus märkusega, et see Saksamaa kohus leidis, et vaidlusalune lisatasu on tasu, mille abil tuleb katta võrguettevõtjatele tekkiv finantskahju. Siit järeldub, et kuna Covestro heidab ette, et Üldkohus järeldas sellest kohtuotsusest ekslikult, et vaidlusaluse lisatasu kogumise kohustus on olemas, siis põhineb tema argument vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel.

174

Teiseks väidavad Covestro ja Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus tuvastas vääralt, et vaidlusaluse lisatasu maksmise kohustus on lõpptarbijatel, kes olid lisaks ekslikult määratletud nii, et nende hulgas on ka võrgukasutajad.

175

Esimesena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 seoses vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnike tuvastamisega, et lisatasu puudutab üksnes võrguettevõtjate ja võrgukasutajate vahelist suhet, kuna lisatasu võetakse võrgu kasutamise, mitte elektritarbimise eest. Ta järeldas sellest kohtuotsuse punktis 119, et küsimus, kas elektritarnijad olid omakorda kohustatud lisatasu edasi kandma elektrienergia lõpptarbijatele, ei oma tähtsust. Tema sõnul olid lisatasu lõppvõlgnikud võrgukasutajad, st tarnijad ise ja võrguga vahetult ühendatud lõpptarbijad, mitte teised lõpptarbijad.

176

Sellega seoses on seisukoht, mille kohaselt vaidlusalust lisatasu võetakse võrgu kasutamise tagajärjel, ja kaalutlus, et võrgukasutajaid tuleb käsitada lõpptarbijatena, faktiliste asjaolude hindamise küsimus. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 119 viidatud kohtupraktikale ei ole Euroopa Kohtu ülesanne seda hinnangut kontrollida, kui ei ole väidetud, et tegemist on moonutamisega.

177

Teisena, mis puudutab võrgukasutajate maksekohustuse olemasolu, siis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 120 ja 122–124, et Üldkohus nõustus komisjoni hinnanguga, mille kohaselt on BNetzA 2011. aasta otsusega kehtestatud jaotusvõrguettevõtjate kohustus vaidlusalust lisatasu koguda ja edasi kanda, ning et see otsus nägi ette, et lisatasust laekunud tulu kantakse igakuiselt üle eri põhivõrguettevõtjatele. Ta järeldas sellest, et vaidlusalune lisatasu, mille ametiasutus oli kehtestanud õigusaktiga, oli võrgukasutajatele kohustuslik.

178

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, milles on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktides 149 ja 167 nimetatud kriteeriumi, sarnanevad riigi poolt elektrienergia ostjatele kehtestatud lisatasust tulenevad summad maksuga, mida võetakse elektrienergialt ja mis pärinevad „riigi ressurssidest“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selleks et vahendeid saaks sellistena käsitada, peavad need pärinema asjaomase liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest ning neid tuleb hallata ja jaotada vastavalt nendele õigusnormidele, sõltumata sellest, kas rahastamise mehhanism kuulub riigisiseses õiguses maksulaadsete tasude kategooriasse kitsas tähenduses. Seevastu ei piisa sellest, et võrguettevõtjad kannavad oma lõpptarbijatele elektrienergia müügihinnas üle lisakulutused, mis tulenevad kohustusest osta teatavatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat seaduses sätestatud hindadega, kui see hüvitis ei tulene seaduses sätestatud kohustusest, vaid üksnes praktikast. Sellisel juhul ei saa nimelt kinnipidamist pidada kohustuslikuks (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punktid 34–37 ja seal viidatud kohtupraktika).

179

Käesoleval juhul nähtub Üldkohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest, mille kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, et BNetzA 2011. aasta otsusega pandi jaotusvõrguettevõtjatele kohustus koguda võrgukasutajatelt vaidlusalust lisatasu. Arvestades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 12, 99 ja 129 Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, mille kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on selge ka see, et selles otsuses oli ette nähtud meetod, mille kohaselt pidid põhivõrguettevõtjad vaidlusaluse lisatasu summa igal aastal kindlaks määrama.

180

Käesoleva kohtuotsuse punktis 178 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et summad, mis tulenevad niisugusest kohustuslikust tasust nagu vaidlusalune lisatasu, mis on kehtestatud õigusaktiga, milles on kindlaks määratud üksused, isegi eraõiguslikud üksused, kes vastutavad tasu kogumise eest võlgnikelt, kes on samuti selles meetmes kindlaks määratud, ning milles on kindlaks määratud meetod, mis võimaldab kindlaks määrata tasu summa ja selle iga-aastase kohandamise, on pärit „riigi ressurssidest“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Täpsemalt, kuna tasu allikas on õigusakt, mis kohustab võrguettevõtjaid seda koguma, ei saa väita, et see tasu tuleneb pelgast praktikast.

181

Sellega seoses ei ole oluline, et õigusakt näeb ette üksnes vaidlusaluse lisatasu kogumise kohustuse võrguettevõtjatele, ilma et oleks sõnaselgelt kindlaks määratud võrgukasutajate kohustust lisatasu maksta. Lisatasu kogumise seadusest tuleneva kohustuse soovitav toime eeldab nimelt tingimata seda tasu maksma kohustatud isikute sümmeetrilist kohustust.

182

Kolmandaks, mis puudutab vaidlusalusest vabastusest tingitud kulude hüvitamist, siis ühelt poolt nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126, 127 ja 130 BNetzA 2011. aasta otsusele viidates komisjoni järeldusega vaidlusaluses otsuses, mille kohaselt tagas vaidlusaluse lisatasu mehhanism võrguettevõtjatele vaidlusaluse vabastuse tõttu tekkinud finantskahju täieliku hüvitamise, kuna lisatasu summa oli kohandatud vabastuse tõttu nõutavate ressursside suurusele.

183

Ent hinnang, mille kohaselt vaidlusaluse lisatasu suuruse kindlaksmääramise meetod, mis on ette nähtud BNetzA 2011. aasta otsuses, peab võimaldama katta kõik vaidlusaluse vabastusega seotud kulud, kuulub vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 119 viidatud kohtupraktikale Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu alla, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses ei kontrolli, kui ei ole väidetud, et tegemist on moonutamisega.

184

Teiselt poolt, mis puudutab maksejõuetuse tõttu saamata jäänud tulu, mille majanduslik koorem jääb jaotusvõrguettevõtjate kanda, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130, et selline kahju ei kujuta endast tulude vähenemist kõnealuse kava tähenduses ja on põhjendatud asjaoluga, et võrguettevõtjate ja vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnike vahelised suhted on eraõiguslikud suhted.

185

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest tulenevaid summasid, mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt samadele õigusnormidele, võib käsitada „riigi ressurssidena“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses isegi siis, kui neid haldavad üksused, mis ei ole avaliku võimu organid (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punkt 25, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 54).

186

Seega, kuivõrd sellised üksused nagu võrguettevõtjad on kohustatud koguma vaidlusaluseid tasusid, siis ei takista asjaolu, et nende ettevõtjate ja vaidlusaluse lisatasu lõppvõlgnike vahelised suhted on eraõiguslikud suhted, pidamast lisatasust rahastatud vahendeid riigi ressurssideks. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et saamata jäänud tulu, sealhulgas see, mis jääb saamata vaidlusaluse lisatasu maksmata jätmise tõttu, jääb maksejõuetuse korral nende ettevõtjate kanda. Igal juhul ei ole Covestro esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks konkreetselt, et Üldkohtu kaalutlusega, et selline kahju ei kujuta endast tulude vähenemist kõnealuse kava tähenduses, on rikutud õigusnormi.

187

Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb Covestro teise väite teise osa kolmas punkt ja käesoleva kohtuotsuse punktis 124 esitatud kaalutlusi arvestades selle poole esimene väide ning Saksamaa Liitvabariigi ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Riigi kontroll

–

Poolte argumendid

188

Covestro oma teise väite teise osa neljandas punktis ja Saksamaa Liitvabariik oma ainsa väite kolmandas osas heidavad sisuliselt ette, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalusest lisatasust laekuvate vahendite üle on riigi kontroll.

189

Komisjon leiab, et nii neljas väitepunkt kui ka kolmas väiteosa on põhjendamatud ja igal juhul edutud.

–

Euroopa Kohtu hinnang

190

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 148–151 viidatud kohtupraktikast, on riigisiseste õigusnormide alusel kohustuslike tasude olemasolu, mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele, ning riigi kontroll kõnealuste summade üle kaks alternatiivset kriteeriumi, mis võimaldavad kindlaks teha „riigi ressursid“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

191

Käesoleval juhul tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, et vaidlusalune lisatasu on maksulaadne lõiv või siduv rahaline kohustus, mis eeldab „riigi ressursside“ kasutamist selle kohtupraktika tähenduses. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 167–187, ei ole Covestro ja Saksamaa Liitvabariik suutnud tõendada, et selle Üldkohtu järeldusega on rikutud õigusnormi.

192

Ainuüksi sellest tõdemusest piisab, et asuda seisukohale, et vaidlusalune meede oli antud „riigi ressurssidest“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ilma et oleks vaja analüüsida, kas kõnealused summad olid riigi kontrolli all.

193

Järelikult ei saa Covestro teise väite teise osa neljas punkt ja Saksamaa Liitvabariigi ainsa väite kolmas osa olla edukad.

194

Kõigist eeltoodud põhjendustest järeldub, et kohtuasjas C‑790/21 P apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud teise väite teine osa ja kohtuasjas C‑791/21 P apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud ainus väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

Kolmas väide kohtuasjas C‑790/21 P

Poolte argumendid

195

Kohtuasjas C‑790/21 P apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud kolmandas väites leiab Covestro, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 192–210 rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Üldkohus jättis arvesse võtmata abi tagasinõudmise korraldusest tuleneva erineva kohtlemise. Nii on baaskoormuse tarbijad, kes sarnaselt Covestroga on saanud vaidlusaluse vabastuse, kohustatud vaidlusaluse otsusega määratud abi tagasinõudmise tõttu maksma minimaalset tasu, mis vastab 20%-le avaldatud üldtasust. Seevastu baaskoormuse tarbijate suhtes, kes vastasid 2012. ja 2013. aastal vaidlusaluse vabastuse saamise kriteeriumidele, kes taotlesid seda õigel ajal, kuid kes ei olnud StromNEV 2013 jõustumise kuupäevaks lõplikku maksuvabastuse otsust veel saanud, võiks kohaldada selle määrusega kehtestatud üleminekukorda ja seetõttu kohaldataks nende suhtes kindlasummalist tasu, mis võib teatud juhtudel olla minimaalsest tasust madalam.

196

Esiteks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204 vääralt tagasi üleminekukorra asjakohasuse, kui ta hindas diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist. Sellega seoses oleks Üldkohus pidanud hindama olukorda, mis valitses vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal, teisisõnu komisjoni määratud tagasinõudmise ajal, ja võtma arvesse Saksa õigusliku raamistiku arengut. Abi tagasinõudmise korralduse tõttu olid Saksamaa ametiasutused sunnitud kohtlema samasuguseid olukordi erinevalt ilma ühegi objektiivse põhjuseta. Lisaks ei saanud Üldkohus jätta üleminekukorda tähelepanuta põhjusel, et sellest ei olnud komisjonile teatatud.

197

Teiseks jättis Üldkohus kontrollimata, kas ebavõrdne kohtlemine baaskoormuse tarbijate rühma sees oli põhjendatud. Covestro arvates moodustasid need tarbijad homogeense rühma.

198

Kolmandaks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 207 ja 210 õigusnormi, kui ta leidis, et antitsükliliste tarbijate ja baaskoormuse tarbijate ostukäitumine oli erinev, kinnitades samas, et individuaalsed tasud olid sellest erinevusest hoolimata mõistlikud. Selles kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna peeti põhjendatuks nende kahe tarbijakategooria võrdset kohtlemist, kes on ometi erinevas olukorras. Lisaks põhineb vaidlustatud kohtuotsus vastuolul, kuna Üldkohus kinnitas ühelt poolt kohtuotsuse punktis 208, et füüsilise tee meetodi abil arvutatud individuaalsed tasud võivad olla olematud või nullilähedased, ja teiselt poolt kohtuotsuse punktis 65, et võrgu peaaegu tasuta kasutamine on mõeldamatu. Lõpuks tegi Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 209 vea, kui ta leidis, et see on Saksa seadusandja, kes võrdsustas antitsüklilised kasutajad baaskoormuse tarbijatega. Ta ei olnud sellega seoses teadlik, et üleminekukord jõustus tagasiulatuvalt.

199

Komisjon väidab vastu, et kohtuasjas C‑790/21 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmas väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

200

Covestro heidab sisuliselt ette, et Üldkohus rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 192–210 tagasi tema argumendid, et abi tagasinõudmise korraldus on diskrimineeriv.

201

Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus need argumendid tagasi ühel peamisel põhjusel ja ammendavuse huvides esitatud põhjustel.

202

Esiteks lükkas Üldkohus need argumendid selle kohtuotsuse punktides 194 ja 195 tagasi, kuna need ei saa olla edukad. Ta tõi sellega seoses esile, et Covestro ei ole väitnud, et vaidlusalune vabastus on valikuline ja seega diskrimineeriv, ega ole selgitanud, kuidas võib niisuguse meetme tagasinõudmise korraldus, mida ta diskrimineeriva laadi tõttu ei ole vaidlustanud, olla omakorda diskrimineeriv.

203

Teiseks lükkas Üldkohus need argumendid selle kohtuotsuse punktides 196–209 tagasi põhjendamatuse tõttu. Sellega seoses nähtub sama kohtuotsuse punktis 196 väljendi „[i]gal juhul“ kasutamisest, et punktides 196–209 esitatud põhjendused on esitatud ammendavuse huvides.

204

Käesoleva väitega ei ole Covestro aga esitanud ühtegi argumenti, mis vaidlustaks konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194 ja 195 esitatud peamise põhjenduse. Kõigi tema argumentide eesmärk on tegelikult vaidlustada selle kohtuotsuse punktides 196–209 ammendavuse huvides esitatud põhjendused.

205

Siit järeldub, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 97 viidatud kohtupraktikale tuleb kohtuasjas C‑790/21 P Covestro apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud kolmas väide tagasi lükata, kuna see ei saa olla edukas, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.

206

Järelikult, kuna kõik kohtuasjades C‑790/21 P ja C‑791/21 P apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

Kohtukulud

207

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõigetele 1 ja 2, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud, ja kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

208

Käesoleval juhul on Covestro ja Saksamaa Liitvabariik kohtuvaidluse kaotanud kõigi oma nõuete osas, mis sisalduvad vastavalt apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑790/21 P ja apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑791/21 P, samas kui komisjon on kohtuvaidluse kaotanud kõigi oma nõuete osas, mis sisalduvad nendes kohtuasjades esitatud vastuapellatsioonkaebustes.

209

Neis tingimustes tuleb seega käesoleva kohtuasja asjaolusid õiglaselt hinnates jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

1.

Jätta apellatsioonkaebused ja vastuapellatsioonkaebused rahuldamata.

2.

Jätta Covestro Deutschland AG, Saksamaa Liitvabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.