Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANDREA BIONDI

esitatud 8. septembril 2026(1)

Liidetud kohtuasjad C‑271/25 ja C‑334/25

„Autovici“ UAB

versus

„CPO LT“ Všį (C‑271/25)

ja

„Skinest Baltija“ UAB

versus

„Lietuvos geležinkeliai“ AB (C‑334/25),

menetlusse astuja:

„LTG Cargo“ AB

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus))

Eelotsusetaotlus – Riigihange – Kõrvaldamise alused – Riigi julgeolek – ELL artikli 4 lõige 2 – Direktiiv 2014/24/EL – Artikli 15 lõige 2 ja artikkel 57 – Direktiiv 2014/25/EL – Artikli 24 lõige 2 ja artikkel 80 – Ettevõtja riigihankemenetlusest kõrvaldamine ohu tõttu riigi julgeolekule – Avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija kaalutlusõigus – Võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtted – Hea halduse põhimõte – Kaitseõiguste järgimine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale kohtulikule arutamisele – Salastatud teave – Seaduses ette nähtud, kuid hankedokumentides nimetamata kõrvaldamise alus






Sisukord


I. Sissejuhatus

II. Analüüs

A. Riigi julgeoleku kaitsmine eelkõige seoses riigihangete raamistikuga

1. Riigi julgeoleku kaitsmine liidu esmases õiguses

2. Riigi julgeoleku kaitsmine riigihangete valdkonnas

B. Riigisisestes õigusnormides ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kvalifitseerimine (esimene küsimus kohtuasjas C271/25 ja esimene küsimus kohtuasjas C334/25)

C. Kõrvaldamise alus, mis põhineb pädevatelt riigiasutustelt pärineval riigi julgeoleku valdkonna teabel (teine küsimus kohtuasjas C271/25 ja kolmas küsimus kohtuasjas C334/25)

1. Võrgustiku sektori hankija volituste ulatus riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kohaldamisel

2. Hankemenetlusest riigi julgeolekuga seotud põhjustel kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine

3. Kaitseõiguste järgimine

4. Ettepanek teise eelotsuse küsimuse kohta kohtuasjas C271/25 ja kolmanda eelotsuse küsimuse kohta kohtuasjas C334/25

D. Kõrvaldamise alus, mis põhineb teist riigihankemenetlust käsitleval valitsuse otsusel (teine küsimus kohtuasjas C334/25)

1. Eelotsuse küsimuse taust

2. Analüüs

E. Võrgustiku sektori hankija põhjendamiskohustus riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kohaldamisel (kolmas küsimus kohtuasjas C271/25)

F. Kohtuliku kontrolli ulatus (neljas küsimus kohtuasjas C271/25)

G. Hankedokumentides kõrvaldamise alusele viitamine (neljas küsimus kohtuasjas C334/25)

III. Ettepanek


I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevad liidetud kohtuasjad põhinevad kahel eelotsusetaotlusel, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus), eelotsusetaotluse esitanud kohus. Need annavad Euroopa Kohtule võimaluse võtta seisukoht delikaatses küsimuses, mis puudutab liikmesriikide poolt riigi julgeoleku kaitseks võetud meetmete ja Euroopa Liidu riigihanke valdkonna õigusnormide vastastikust mõju. Tegemist on eriti aktuaalse küsimusega, mis on praeguses geopoliitilises kontekstis, mida iseloomustavad suurenenud ohud ja vaenulikud välised sekkumised, omandanud üha kesksema olulisuse, mis nõuab, et riigihankemenetlustes lepingute sõlmimisel võetaks nõuetekohaselt arvesse riigi julgeoleku kaitsmise nõudeid.

2.        Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevad kohtuvaidlused käsitlevad kaht apellatsioonkaebust otsuste peale, millega pakkujad kõrvaldati hankemenetlusest. Need otsused võeti vastu Leedu õigusnormide alusel, mis näevad avaliku sektori hankijatele ette võimaluse kõrvaldada ettevõtjad hankemenetlusest riigi julgeolekuga seotud põhjustel.

3.        Täpsemalt on Leedu Vabariigi riigihangete seaduse (edaspidi „riigihangete seadus“)(2) artikli 45 lõikes 21 ette nähtud:

„Mobilisatsiooni, sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra korral või juhul, kui Leedu Vabariigi valitsus on – pärast seda, kui ta on hinnanud ohtu, et asjaolud, mis on viinud või võivad viia mobilisatsiooni, sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamiseni, kujutavad endast ohtu riigi julgeolekule – teinud otsuse käesoleva sätte kohaldamise kohta, võib avaliku sektori hankija taotluse või pakkumuse tagasi lükata, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest selle hankija valitud tingimustest (või nende osadest):

[…]

4)      Leedu Vabariigi valitsus, tegutsedes kooskõlas seaduses riigi julgeoleku tagamiseks oluliste objektide kaitse kohta sätestatud kriteeriumidega[(3)], on vastu võtnud otsuse, millega kinnitatakse, et käesoleva lõike[(4)] punktides 1 ja 2 osutatud isikud või nendega sõlmitav (või juba sõlmitud) tehing ei vasta riigi julgeolekuhuvidele;

5)      avaliku sektori hankijal on pädevatelt asutustelt saadud teave, mis näitab, et käesoleva lõike punktides 1 ja 2 osutatud isikutel on huvid, mis võivad ohustada riigi julgeolekut“.

4.        Leedu Vabariigi seadus võrgustiku sektori hankija hangete kohta vee‑, energeetika‑, transpordi‑ ja postiteenuste valdkonnas(5) (edaspidi „võrgustiku sektori hangete seadus“) artikli 58 lõike 41 punktide 4 ja 5 sõnastus on peaaegu sama(6).

5.        Nende kohtuvaidluste faktiliste asjaolude kohta tuleb kõigepealt rõhutada, et 2022. aasta märtsis kuulutas Leedu Vabariik välja erakorralise seisukorra, võttes arvesse riigi julgeolekuhuvidele tekkinud enneolematut ohtu, mida kujutab endast Venemaa Föderatsiooni sõjaline agressioon Ukraina vastu. Leedu valitsus asus 14. septembril 2022 seisukohale, et asjaolud, mis õigustasid erakorralise seisukorra väljakuulutamist, püsivad ja on riigi julgeoleku kaitse seisukohast olulised. Seetõttu nägi Leedu valitsus määrusega nr 925(7) ette riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 ja võrgustiku sektori hangete seaduse artikli 58 lõike 41 (edaspidi koos „vaidlusalused riigisisesed õigusnormid“) kohaldatavuse kooskõlas nimetatud kahes sättes ette nähtuga.

6.        Mis puudutab konkreetselt kohtuasja C‑271/25(8), siis CPO LT – riigihangete keskne organisatsioon Leedus – korraldas 2020. aastal hankemenetluse, et müüa ja rentida sõiduautosid dünaamilise hankesüsteemi alusel (edaspidi „DHS“). Autovici UAB‑l, mis on juriidiline isik, mille registrijärgne asukoht on Leedus, lubati selles DHSis osaleda.

7.        CPO LT sai 12. aprillil 2024 kirja riigi julgeoleku tagamiseks oluliste objektide kaitse koordineerimise komisjonilt(9) (edaspidi „koordineerimiskomisjon“), milles koordineerimiskomisjon märkis, et ta on saanud pädevatelt asutustelt(10) teavet, mille kohaselt Autovicil ja teistel selle äriühinguga seotud isikutel on või on varem olnud välisriikide ametiasutuste või nende riikide füüsiliste või juriidiliste isikutega sellist laadi sidemeid, et need ohustavad või võivad ohustada riigi julgeolekut. Lisaks märkis koordineerimiskomisjon, et teave, mille ta pädevatelt ametiasutustelt sai, oli salastatud ja seetõttu ei sisaldanud tema kiri salastatud teavet, vaid piirdus täpsustusega, et see teave toetab ja täiendab salastamata teavet.

8.        CPO LT teavitas 26. aprillil 2024 Autovicit otsusest kõrvaldada ta riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 punkti 5 ja hankemenetluse tingimuste sama punkti alusel hankemenetlusest, märkides, et ta on saanud vastava teabe koordineerimiskomisjonilt.

9.        Autovici vaidlustas hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse asja sisuliselt lahendavates kohtutes, kes jätsid nii esimeses kui ka teises kohtuastmes tema kaebuse rahuldamata.(11) Seejärel vaidlustas Autovici apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

10.      Mis aga puudutab kohtuasja C‑334/25(12), siis AB Lietuvos geležinkeliai (edaspidi „LG“), Leedu Vabariigi riiklik raudtee-ettevõtja algatas 2022. aasta veebruaris riigihankemenetluse raudteeveeremi ostmiseks DHSi raames. UAB Skinest Baltijal, mis on juriidiline isik, mille registrijärgne asukoht on Leedus, lubati selles DHSis osaleda.

11.      LG kui võrgustiku sektori hankija teavitas 16. aprillil 2024 Skinest Baltijat otsusest kõrvaldada ta DHSist muu hulgas põhjusel, et esineb oht riigi julgeolekule võrgustiku sektori hangete seaduse artikli 58 lõike 41 punktide 4 ja 5 tähenduses. Hankemenetlusest kõrvaldamise otsus põhines kahel tõendil:

–        esiteks valitsuse 2018. aasta juuni kaks määrust(13), mille kohaselt olid tehingud, mida LG kavatses Skinest Baltijaga teha, vastuolus riigi julgeoleku huvidega, kuna Skinest Baltija aktsionäride kontserni omanikul olid välisriikide ametiasutustega või välisriikide füüsiliste või juriidiliste isikutega sellist laadi sidemed, et need ohustavad või võivad ohustada riigi julgeolekut ning nende suhtes oli alustatud kriminaalmenetlust korruptsiooniga seotud süüteo asjas;

–        teiseks koordineerimiskomisjoni 3. aprilli 2024. aasta kiri, mis sisaldab pädevatelt asutustelt 2024. aasta jaanuarist märtsini saadud teavet Skinest Baltija kohta, nimelt teavet sidemete kohta Skinest Baltija aktsionäride kontserni kõnealuse omaniku ja välisriikide ametiasutuste või välisriikide füüsiliste või juriidiliste isikute vahel ning nende pädevate asutuste hinnangut ohtude kohta, mis tulenevad nendest sidemetest riigi julgeolekule.

12.      Skinest Baltija vaidlustas hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse asja sisuliselt lahendavates kohtutes. Esimese astme kohus rahuldas tema kaebuse, kuid apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse.(14) Skinest Baltija esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

13.      Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust.

14.      Kohtuasjas C‑271/25 esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 2014/24/EL](15) artiklis 18 osutatud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selle artikleid 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et riigisisene õigusnorm, mille kohaselt lükatakse pakkuja taotlus või pakkumus tagasi, kui pädevad asutused on hankijale teatanud, et pakkuja (või temaga seotud isikute) huvid võivad ohustada riigi julgeolekut, tuleb klassifitseerida pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks selle direktiivi artikli 57 tähenduses või riigi julgeolekuga seotud iseseisvaks hankemenetlusest kõrvaldamise (selles osalemise keelu) aluseks? Kas direktiivi 2014/24 artiklis 57, sealhulgas artikli 57 lõikes 7 sätestatud nõuded, nagu pakkujate kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine, heastamismeetmete („enda usaldusväärsuse tõendamise“) taotlus või kõrvaldamise tähtaja piiramine, on sellisele riigisisesele õigusnormile vahetult või analoogia alusel kohaldatavad?

2.      Olenemata vastusest esimesele küsimusele, kas direktiivi 2014/24 artiklis 18 ning artiklites 56 ja 57 ette nähtud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on sätestatud riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 punktis 5, mis välistab automaatselt pakkuja osalemise hankemenetluses, ilma et hankija otsustaks sõltumatult, kas pakkuja (või temaga seotud isikute) huvid võivad konkreetse hanke raames ohustada riigi julgeolekut, ja ilma et ta hindaks konkreetsel juhul võetud meetme (taotluse või pakkumuse tagasilükkamine) proportsionaalsust?

3.      Kas direktiivi 2014/24 artikli 55 lõiget 3, eelkõige selle lõike sätet, mis käsitleb õigusaktide täitmise takistamist või avalikku huvi, ning [direktiivi 89/665/EMÜ(16)] artikli 1 lõike 1 neljanda lõigu ja artikli 1 lõike 3 sätteid, mis näevad ette tõhusa läbivaatamismenetluse, tuleb koostoimes liidu õiguses sätestatud hea halduse põhimõttega ja [Euroopa Liidu põhiõiguste] harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega tõlgendada nii, et kui hankija lükkab taotluse või pakkumuse riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 punkti 5 alusel tagasi, peab ta oma otsust ammendavalt põhjendama või kas ta võib tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte ja riigi julgeolekuga seotud teabe kaitse põhimõtte ühitamiseks esitada ainult osa sellest teabest (kokkuvõte, väljavõtted, üksnes õiguslik alus jne)? Kui nõustuda viimati nimetatud alternatiiviga, siis milliste kriteeriumide alusel tuleks kindlaks määrata pakkujale esitatava teabe ulatus, nii et ilma riigi julgeolekut puudutava teabe saladust kahjustamata oleks tagatud pakkuja rikutud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rakendamine?

4.      Kas direktiivi 89/665 eesmärki, artikli 1 lõike 1 neljandat lõiku ja artikli 1 lõiget 3 koostoimes harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et kohtul, kes lahendab vaidlust, mis puudutab hankija poolt pakkuja taotluse tagasilükkamise otsuse õiguspärasust, on keelatud piirata oma kohtulikku kontrolli nii, et hankija vaidlustatud otsuse aluseks oleva ja riigi julgeolekuga seotud ohtu puudutava teabe eripära ja sisu tõttu ei hinnata selle teabe sisu ning kohtu menetlusotsuses ei lahendata küsimust, kas pädevatelt asutustelt saadud teave kujutab endast piisavat ja põhjendatud alust pakkumuse tagasilükkamiseks?

Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 [neljandas] lõigus, artikli 1 lõikes 3 ja harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet on järgitud juhul, kui hankija otsustab pakkuja taotluse või pakkumuse riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 punkti 5 alusel ilma salastatud teabele tuginemata tagasi lükata, võib taolise teabega tutvuda ja seda hinnata ainult kohus, kes lahendab vaidlust hankija sellise otsuse õiguspärasuse üle ja kellel on riigisaladuse luba?“

15.      Kohtuasjas C‑334/25 esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 2014/25/EL(17)] artiklis 36 osutatud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selle direktiivi artiklit 80 koostoimes [direktiivi 2014/24/EL] artiklitega 56 ja 57, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt lükatakse pakkuja osalemistaotlus või pakkumus tagasi, kui i) Leedu Vabariigi valitsus on vastu võtnud otsuse, mis kinnitab, et pakkuja või temaga seotud isikud või tehing, mis kavatsetakse teha (või mis on tehtud) selle pakkuja või nende isikutega, ei vasta riigi julgeolekuhuvidele, ja/või ii) pädevad asutused on hankijale teatanud, et pakkuja või temaga seotud isikute huvid võivad ohustada riigi julgeolekut, tuleb klassifitseerida pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks direktiivi 2014/24 artikli 57 tähenduses või riigi julgeolekuga seotud iseseisvaks hankemenetlusest kõrvaldamise (selles osalemise keelu) aluseks? Kas direktiivi 2014/24 artiklis 57, sealhulgas artikli 57 lõikes 7 sätestatud nõuded, nagu pakkujate kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine, heastamismeetmete („enda usaldusväärsuse tõendamise“) taotlus, või kõrvaldamise tähtaja piiramine, on sellistele riigisisestele õigusnormidele vahetult või analoogia alusel kohaldatavad?

2.      Olenemata vastusest esimesele küsimusele, kas direktiivi 2014/25 artiklis 36 ette nähtud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ja selle direktiivi artiklit 80 koostoimes direktiivi 2014/24 artiklitega 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu [seaduse võrgustiku sektori hankija hangete kohta] artikli 58 lõike 41 punkt 4, mille kohaselt lükatakse pakkuja hankemenetluses osalemise taotlus või pakkumus tagasi üksnes seetõttu, et ametiasutus (valitsus) on teinud selle pakkuja suhtes otsuse teises hankemenetluses, ilma et oleks kindlaks määratud selle otsuse kehtivuse tähtaega ning ilma et oleks määratletud võrgustiku sektori hankija kohustust hinnata selles otsuses kirjeldatud asjaolude mõju konkreetsele hankele (muu hulgas seda, kas need asjaolud on aktuaalsed või on need muutunud)?

3.      Olenemata vastusest esimesele küsimusele, kas direktiivi 2014/25 artiklis 36 ette nähtud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ja selle direktiivi artiklit 80 koostoimes direktiivi 2014/24 artiklitega 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on ette nähtud võrgustiku sektori hangete seaduse artikli 58 lõikes 41, millega kõrvaldatakse pakkuja automaatselt hankemenetlusest, ilma et võrgustiku sektori hankija otsustaks iseseisvalt, kas pakkuja või temaga seotud isikute huvid võivad konkreetse hanke raames ohustada riigi julgeolekut, ja ilma et ta hindaks konkreetsel juhul võetud meetme (taotluse või pakkumuse tagasilükkamine) proportsionaalsust?

4.      Kas direktiivi 2014/25 sätete ja võrdse kohtlemise põhimõttega ning nendest tuleneva läbipaistvuskohustusega on vastuolus kohaldada sellist riigisiseses õiguses ette nähtud hankemenetluses osalemise taotluse või pakkumuse tagasilükkamise alust (riigihankemenetluses osalemisest kõrvaldamise alust), nagu on ette nähtud riigihangete seaduse artikli 58 lõike 41 punktides 4 või 5, kui seda alust ei ole eelnevalt konkreetsetes hankedokumentides märgitud?“

II.    Analüüs

16.      Erinevad eelotsuse küsimused, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on käesolevates kohtuasjades esitanud, käsitlevad käesoleva ettepaneku eelnevates punktides 3 ja 4 viidatud vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme, mis näevad ette riigi julgeolekuga seotud põhjustel hankemenetlusest kõrvaldamise alused. Kahe eelotsusetaotluse sõnastusest ilmneb nende riigisiseste õigusnormide kaks põhitunnust, mida tuleb eelotsuse küsimuste analüüsimisel arvesse võtta.

17.      Esiteks kohaldatakse vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme üksnes mobilisatsiooni, sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamise korral või juhul, kui Leedu valitsus on seoses ohuga, mida niisugused olukorrad riigi julgeolekule kujutavad, teinud sõnaselge otsuse nimetatud õigusnormide kohaldamise kohta. Nii oli see käesolevates kohtuasjades, kus need sätted muutusid kohaldatavaks eespool punktis 5 viidatud määruse nr 925 vastuvõtmisega. Tegemist on seega erandlikku laadi õigusnormidega, kuna need on seotud erakorraliste olukordadega, mis ohustavad riigi julgeolekut, ja ajutist laadi õigusnormidega, kuna nende kohaldamine lõpeb, kui riigi julgeolekut ohustavad erakorralised olukorrad on lõppenud, nagu märkis Leedu valitsus.

18.      Teiseks nähtub eelotsusetaotlustest sõnaselgelt(18), et vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide eesmärk on vähendada ohtu riigi julgeolekule, mis võib eespool nimetatud erakorralistes olukordades tuleneda sellest, et riigihankemenetluses osalevad isikud, kelle puhul on nimetatud sätete kohaselt kindlaks tehtud, et nad kuuluvad riskirühma. Nende riigisiseste õigusnormide konkreetne ja väljendatud eesmärk on seega riigi julgeolekuga seotud üldise huvi kaitse.

19.      Selles olukorras pean enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele vastamist asjakohaseks esitada kõigepealt mõned kaalutlused riigi julgeoleku kaitse kohta liidu õiguses, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb eelkõige riigihangete valdkonda.

A.      Riigi julgeoleku kaitsmine eelkõige seoses riigihangete raamistikuga

1.      Riigi julgeoleku kaitsmine liidu esmases õiguses

20.      Liidu esmases õiguses on riigi julgeoleku kaitset käsitlev põhisäte ELL artikli 4 lõige 2. Selle sätte teises lauses on ette nähtud, et liit „austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas […] riigi julgeoleku kaitsmist“, samas kui sama sätte kolmandas lauses on ette nähtud, et „riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse“.

21.      Euroopa Kohus on pakkunud välja riigi julgeoleku mõiste. Kohtupraktikast nähtub, et ELL artikli 4 lõikes 2 osutatud vastutus riigi julgeoleku valdkonnas vastab esmatähtsale huvile kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve ning hõlmab selliste tegevuste ennetamist ja mahasurumist, mis võivad tõsiselt destabiliseerida riigi põhilisi põhiseaduslikke, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid struktuure, eriti juhul, kui need kujutavad endast otsest ohtu ühiskonnale, elanikkonnale või riigile kui sellisele.(19)

22.      Sellised ohud, mis võivad olla seotud nii sise‑ kui ka välisjulgeolekuga, võivad olla seotud konkreetselt selle riigiga või üleilmset laadi ning inimtekkelised või looduslikku päritolu (näiteks looduskatastroofid). Nende konkreetne sisu sõltub lisaks mitmest tegurist, mis võivad liikmesriigiti ja aja möödudes olla erinevad, sõltuvalt ajaloolistest, poliitilistest ja geopoliitilistest kaalutlustest.(20)

23.      Nimelt just riigi julgeoleku mõiste mitmetahulisuse tõttu on Euroopa Kohus oma väljakujunenud kohtupraktikas tunnustanud liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu selle sisu kindlaksmääramisel ja niisuguste julgeolekumeetmete määratlemisel, mis on kohased riigi julgeoleku kaitsmiseks kõnealuses valdkonnas(21), ning taotletava kaitsetaseme osas(22). Lisaks on Euroopa Kohus sõnaselgelt selgitanud, et ELL artikli 4 lõige 2 kohustab riigi julgeoleku kaitsmisel nõuetekohaselt arvesse võtma iga liikmesriigi eripärasid, mis tulenevad muu hulgas selle liikmesriigi võetud rahvusvahelistest erikohustustest, teda puudutavatest ohtudest või seda riiki ümbritsevast geopoliitilisest kontekstist.(23)

24.      Kokkuvõttes on riigi julgeoleku mõiste liidu õiguse mõiste(24), mida Euroopa Kohus on tõlgendanud kui mõistet, mis on sõltumatu ja seisab eraldi mõistetest „avalik julgeolek“(25), „sisejulgeolek“(26) või „avalik kord“(27). Viimati nimetatud mõisted toimivad eelkõige ELTLis sätestatud vabadustest erandi tegemise põhjendusena ning seetõttu kehtivad nende suhtes liidu õiguse kohaselt väljakujunenud ja ranged nõuded. Kuigi need mõisted võivad praktikas kattuda, täidavad nad erinevaid õiguslikke ülesandeid, tulenevad aluslepingu erinevatest sätetest ning neil on liidu ja liikmesriikide vahelisele pädevuse jaotusele erinevad tagajärjed.

25.      Samas tuleneb kohtupraktikast, et üksnes asjaolu, et riigisisene meede on võetud riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil, ei saa tingida seda, et liidu õigus ei ole kohaldatav, ega vabastada liikmesriike nõudest seda õigust järgida.(28) Järelikult ei ole meetmed, mida liikmesriigid riiklikes huvides seatavate õiguspäraste nõuete raames võtavad, liidu õiguse kohaldamisalast täies ulatuses välja arvatud üksnes asjaolu tõttu, et need on võetud riigi julgeoleku huvides.(29)

26.      Sellest järeldub, et kuigi riigi julgeoleku kaitse meetmed on ELL artikli 4 lõike 2 viimase lause kohaselt iga liikmesriigi ainuvastutuses, peavad need juhul, kui need sekkuvad liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvatesse valdkondadesse, järgima liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid.

27.      Järelikult on Euroopa Kohus lihtsalt kinnitanud üht liidu õiguskorra aluspõhimõtet: liikmesriigi pädevuse olemasolu ei vabasta teda kontrollist selle üle, kas seda pädevust teostatakse kooskõlas liidu õigusega. See ei ole pelgalt tähenduslik eristamine, vaid oluline tagatis liikmesriikide kaalutlusõiguse põhjendamatu laiendamise vastu. Niisugune mure on eriti terav julgeoleku valdkonnas, kus mitmesugustes eri olukordades tuginetakse üha enam üldiselt sõnastatud põhjendustele. Nagu märkis kohtujurist Jacobs seoses varasema hetkega ajaloos, mil sõja spekter oli taas Euroopale langenud, ei ole liikmesriikidel olenemata sellest, et kohtulik kontroll riigi julgeoleku küsimustes on tingimata piiratud, piiramatut kaalutlusõigust. Püsiv piirang on see, et tema sõnade kohaselt ei saa liikmesriigid oma pädevusi „kuritarvitada“.(30) Järelikult on Euroopa Kohtul otsustava olulisusega osa selle tagamisel, et ei kinnistuks lähenemisviis, mis võimaldaks julgeolekul muutuda kõikehõlmavaks valemiks, mis saaks riigisisesed meetmed vabastada eespool nimetatud kooskõlalisuse kontrollist.

28.      Lõpuks tuleb ka märkida, et kuna riigi julgeoleku kaitsmise eesmärk on osa laiemast raamistikust, võib see vastata eesmärgile tagada liidu stabiilsus ja julgeolek ning kattuda selle eesmärgiga(31), mida liit taotleb enda poolt selle saavutamiseks vastu võetud sätete või võetud meetmetega(32). Sellistel juhtudel kujutavad meetmed, mida liikmesriigid võtavad riigi julgeoleku eesmärgil, kuid mis on kooskõlas Euroopa julgeoleku kaitsmise eesmärkidega, endast funktsionaalse vastastikuse täiendavusega seotud meetmeid, mis on osa teleoloogilise lähenemise loogikast, millel põhinevad liikmesriikide ja liidu huvid.

2.      Riigi julgeoleku kaitsmine riigihangete valdkonnas

29.      Mis puudutab konkreetselt riigihangete valdkonda, siis nagu mõned menetlusse astujad Euroopa Kohtus rõhutasid, on hübriidohtude ja kolmandate riikide tegevuse tõttu, mille eesmärk on destabiliseerida liidu liikmesriike ja saada tundlikku teavet, muutunud praeguses geopoliitilises kontekstis üha olulisemaks küsimus, milline on ühelt poolt liikmesriikide ja Euroopa julgeolekuvajaduste ning teiselt poolt seda valdkonda reguleerivate liidu õigusaktide koostoime. Selles olukorras ei ole hankemenetlustes riigi julgeoleku kaitse nõuete arvestamise vajadus seotud mitte üksnes kaitsesektoriga, vaid kõikide valdkondadega, kus need menetlused võivad osutuda riigi julgeoleku kaitse seisukohast tundlikuks.

30.      Riigi julgeoleku kaitsevajaduste ja liidu riigihangete valdkonna õigusaktide koosmõju tekitab ka teatavat pinget potentsiaalselt vastuoluliste tegurite vahel: esiteks vajadus võtta meetmeid, et võidelda otsese ohuga riigi põhifunktsioonidele ja ühiskonna põhihuvidele, ning teiseks vajadus järgida siseturu põhimõtteid, millel põhinevad riigihankeid käsitlevad liidu õigusaktid ja eelkõige direktiivid 2014/24 ja 2014/25, mille eesmärk on tagada kaupade ja teenuste vaba liikumine ning riigihangete avamine moonutamata konkurentsile kõigis liikmesriikides.(33)

31.      Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivide 2014/24 ja 2014/25 kohaldamisel saab teha ainult selliseid erandeid, mis on nendes direktiivides otseselt ja ammendavalt nimetatud.(34)

32.      Esmapilgul näib, et direktiivid 2014/24 ja 2014/25 ei käsitle sõnaselgelt riigi julgeoleku kaitse küsimust riigihankemenetlustes. Mõistet „riigi julgeolek“ ei esine üheski nende direktiivide põhjenduses ega artiklis. Nagu kohtuistungil märgiti, on see tõenäoliselt seletatav asjaoluga, et see küsimus ei olnud eriti pakiline hetkel, mil direktiivid vastu võeti, mis toimus praegusest erinevas geopoliitilises olukorras. Tegelikult sisaldavad need direktiivid siiski teatavaid elemente, mis võimaldavad kindlaks teha riigi julgeoleku kaitsevajaduste ja nendes õigusaktides sisalduvate riigihankenormide koostoime.

33.      Esiteks on direktiivide 2014/24 ja 2014/25 vastavates põhjendustes 41 ja 56 kirjas, et „[k]äesolev direktiiv ei tohiks ühelgi viisil takistada selliste meetmete kehtestamist või elluviimist, mis on vajalikud avaliku korra, kõlbluse, julgeoleku […] seisukohalt, kui need meetmed on kooskõlas ELi toimimise lepinguga“. Kuigi nendes põhjendustes ei ole sõnaselgelt viidatud „riigi julgeolekule“, võib viidet avalikule korrale koostoimes ELL artikli 4 lõikega 2 mõista nii, et see viitab a fortiori riigi julgeolekule.

34.      Teiseks sisaldavad direktiivid 2014/24 ja 2014/25 kahte sama sisuga sätet, milles on ette nähtud erandid seoses „liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsega“. Tegemist on direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikega 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõikega 2, milles on sätestatud, et „[k]äesolevat direktiivi ei kohaldata riigihankelepingute […] suhtes, mille suhtes ei ole juba tehtud erandit lõike 1 alusel[(35)], sel määral, mil liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitset ei ole võimalik tagada vähem sekkuvate meetmetega, näiteks kehtestades nõuded eesmärgiga kaitsta avaliku sektori hankija poolt käesoleva direktiivi kohaselt hankemenetluse jooksul esitatud teabe konfidentsiaalsust“.

35.      Järelikult võimaldavad kõnealused sätted liikmesriikidel jätta direktiivides 2014/24 ja 2014/25 sätestatud hankemenetlustest välja teatavate riigihankelepingute sõlmimise, kui nende direktiivide kohaldamine võib mõjutada selle liikmesriigi „olulisi julgeolekuhuve“ ja nende huvide kaitset ei saa proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tagada vähem sekkuvate meetmetega kui direktiivide täielik kohaldamata jätmine.(36)

36.      Nende kahe sätte kohta tuleb esitada kaks kaalutlust.

37.      Esiteks on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et nendes sätetes kasutatud mõiste „julgeolek“ hõlmab muu hulgas ELL artikli 4 lõikes 2 ette nähtud riigi julgeoleku kaitset määratluses, mida on meenutatud eespool punktis 23.(37) Seega ei ole kahtlust, et kõnealused artiklid puudutavad ka riigi julgeolekut.

38.      Teiseks lubavad need kaks sätet sõnaselgelt liikmesriikidel vajaduse korral välistada direktiivide kohaldamise riigihankelepingute suhtes tervikuna, et kaitsta riigi olulisi julgeolekuhuve. Sisuliselt lubavad need sätted kogu riigihankemenetluse direktiivide eeskirjade kohaldamisalast välja jätta.(38)

39.      See võimalus jätta hankemenetlus tervikuna direktiivide kohaldamisalast välja sõltub aga – proportsionaalsuse põhimõtet(39) väljendavast – tingimusest, et liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitset ei saa tagada „vähem sekkuvate“ meetmetega.

40.      Direktiivides 2014/24 ja 2014/25 ei ole selgitatud, kuidas tuleb täpselt mõista „vähem sekkuvaid“ meetmeid. Sellega seoses võib siiski märkida, et liikmesriikidel on vähem sekkuvaid meetmeid kui kogu hankemenetluse direktiivide kohaldamisalast välja jätmine. Need meetmed võib võtta nii direktiivide endi kohaldamisalas, kui direktiivid seda lubavad(40), kui ka väljaspool seda õigusraamistikku, eelkõige ELL artikli 4 lõikel 2 põhinevate meetmete abil.

41.      Kuna need sätted lubavad võtta meetmeid, mis on „vähem sekkuvad“ kui kogu hankemenetluse täielik väljajätmine direktiivide kohaldamisalast, tuleb neid sätteid mõista nii, et need võimaldavad ka jätta riigihankemenetluse ka ainult osaliselt direktiivide 2014/24 ja 2014/25 kohaldamisalast välja. Sellest seisukohast lubavad need riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse eesmärgi saavutamiseks jätta direktiivide kohaldamisalast välja ka ainult teatavad hankemenetluse konkreetsed aspektid, kui see valik kujutab endast selle eesmärgi saavutamiseks „vähem sekkuvat“ – ja seega proportsionaalsemat – meedet kui kogu hankelepingu väljajätmine direktiivide eeskirjade kohaldamisalast.

42.      Direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõike 2 selline tõlgendus näib olevat kooskõlas seadusandja tahtega.(41) Lisaks, lubades liikmesriikidel hankemenetluse direktiivide kohaldamisalast mitte ainult täielikult välja jätta, vaid lubades jätta selle juhul, kui see on riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitseks võimalik ja asjakohane, ka osaliselt direktiivide kohaldamisalast välja, ei ole see tõlgendus mitte ainult kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega – kuna see võimaldab saavutada riigi julgeoleku kaitse eesmärgi, minemata kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks(42) – vaid tagab ka sätete soovitava toime, andes neile kohaldamisel paindlikkuse(43).

43.      Sellega seoses tuleb samuti märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et nagu põhivabadustest tehtavate erandite puhul, tuleb erandeid ka riigihangete valdkonnas kitsalt tõlgendada.(44)

44.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud mitut eelotsuse küsimust tuleb nüüd analüüsida eespool kirjeldatud põhimõtteid arvestades.

B.      Riigisisestes õigusnormides ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kvalifitseerimine (esimene küsimus kohtuasjas C‑271/25 ja esimene küsimus kohtuasjas C‑334/25)

45.      Mõlemas kohtuasjas esitatud esimesed eelotsuse küsimused, mida tuleb käsitleda koos, kuna need sisuliselt kattuvad, koosnevad kahest osast.

46.      Esimene osa on seotud eespool punktides 3 ja 4 viidatud vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kvalifitseerimisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas need sätted – mille alusel võib pakkuja esitatud hankemenetluses osalemise taotluse või pakkumuse tagasi lükata riigi julgeoleku kaitsega seotud põhjustel – tuleb kvalifitseerida täiendavateks kõrvaldamise alusteks direktiivi 2014/24 artikli 57 tähenduses(45) või sõltumatuteks ja sui generis kõrvaldamise alusteks.

47.      Eespool viidatud küsimuste teises osas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiivi 2014/24 artiklis 57 sätestatud nõuded, nagu pakkujate kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine, heastamismeetmete („enda usaldusväärsuse tõendamise“) taotlus või kõrvaldamise tähtaja piiramine, on sellistele riigisisestele õigusnormidele vahetult või analoogia alusel kohaldatavad.

48.      Mis puudutab kõigepealt esimeste eelotsuse küsimuste esimest osa, siis tuleb märkida, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid reguleerivad riigihankemenetluse konkreetset aspekti, kehtestades hankemenetlusest kõrvaldamise konkreetse aluse, mille eesmärk on, nagu juba märkisin(46), kaitsta riigi julgeolekut. Nende aluste eesmärk on nende kohaldamise korral kõrvaldada ettevõtja hankemenetlusest, kui valitsuse konkreetse õigusaktiga või pädevate riiklike julgeolekuasutuste antud teabe põhjal on kindlaks tehtud, et see ettevõtja või temaga seotud isikud ohustavad riigi julgeolekut.

49.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, ei sisalda ei direktiiv 2014/24 ega ka direktiiv 2014/25 sellist kõrvaldamise alust.(47) Vaidlusalused riigisisesed õigusnormid tuleb seega kvalifitseerida Leedu Vabariigi võetud meetmeteks ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses, mis, nagu ma juba märkisin, tunnustab liikmesriikide vastutust määratleda oma riigi julgeoleku olulised huvid, nende huvide kaitse tase ja meetmed, mida peetakse nende huvide kaitse tagamiseks sobivaks. Sellest järeldub, et nende sätete õiguslik alus erineb direktiivide 2014/24 ja 2014/25 õiguslikust alusest.

50.      Sellest kvalifitseerimisest tuleneb, et riigi julgeoleku kaitsega seotud põhjustel hankemenetlusest kõrvaldamise alused, mis on ette nähtud vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides, kujutavad endast sui generis kõrvaldamise aluseid, mille õiguslik alus ei sisaldu direktiivides 2014/24 ja 2014/25, vaid ELL artikli 4 lõikes 2.

51.      Meetmetena, mille eesmärk on reguleerida hankemenetluse konkreetset aspekti, st hankemenetlusest kõrvaldamise konkreetset alust, eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut, kujutavad need sätted endast direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõike 2 kohaseid „vähem sekkuvaid“ meetmeid, mille liikmesriik võtab väljaspool nende direktiivide raamistikku, et kaitsta riigi olulisi julgeolekuhuve. Nagu on märgitud eespool käesoleva ettepaneku punktides 34–42, on sellist laadi meetmed nende sätete kohaselt direktiivide 2014/24 ja 2014/25 kohaldamisalast välja jäetud, arvestades, et ülejäänud hankemenetluse kui sellise suhtes kohaldatakse endiselt nende direktiivide eeskirju.

52.      Lisaks, kuigi liidu poolne riigi põhifunktsioonide austamine ei tähenda selliste meetmete nagu vaidlusalused riigisisesed sätted täielikku väljajätmist liidu õiguse kohaldamisalast(48), tuleneb kohtupraktikas sellegipoolest, et ELL artikli 4 lõige 2 nõuab, et liidu teisese õiguse normide kohaldamine ei kahjustaks nende põhifunktsioonide nõuetekohast täitmist(49). Selliste eeskirjade – käesoleval juhul hankemenetlusi käsitlevate eeskirjade – kohaldamine ei saa seega takistada nende spetsiifiliste ülesannete täitmist, mida iga liikmesriik peab vajalikuks võtta oma riigi julgeoleku kaitsmiseks(50), nagu on muu hulgas märgitud vastavalt direktiivide 2014/24 ja 2014/25 põhjendustes 41 ja 56, millele on viidatud eespool punktis 33.

53.      Lisaks ja täiendavalt tuleneb eeltoodust, et vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamise aluseid ei saa käsitada direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 kohaselt kehtestatud täiendavate alustena.

54.      Selles osas on kõnealuses sättes – millele on viidatud direktiivi 2014/25 artikli 80 lõike 1 kolmandas lõigus – loetletud mitu alust, mille põhjal avaliku sektori hankijad peavad ettevõtja hankemenetluses osalemisest kõrvaldama või võivad seda teha.

55.      Kohtupraktikast ilmneb, et fakultatiivsed hankemenetlusest kõrvaldamise alused, mis võivad õigustada ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamist põhjustel, mis põhinevad tema kutsealase pädevusega seotud objektiivsetel teguritel ning huvide konfliktil või konkurentsi moonutamisel, mis võib tekkida tema osalemisel selle menetluse ettevalmistamises, on direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4 ammendavalt loetletud.(51)

56.      Nagu juba märkisin, ei puuduta käesoleval juhul vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kõrvaldamise alustega taotletavad eesmärgid, nagu ka direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4 sätestatud kõrvaldamise alused, ettevõtja kutsealast suutlikkust(52), vaid nende eesmärk on vältida ennetava lähenemisviisi alusel ohtu riigi julgeolekule.

57.      Lisaks, kuigi nende kohaldamisel tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja sellega kaasnevat läbipaistvuse põhimõtet, ei ole vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kõrvaldamise aluste konkreetne eesmärk tagada nende põhimõtete järgimist riigihangete valdkonnas. Järelikult ei lange need kokku ka täiendavate kõrvaldamise alustega, mille puhul Euroopa Kohus on tunnistanud, et liikmesriikidel on õigus direktiivi 2014/24 raames säilitada või vastu võtta materiaalõigusnorme.(53)

58.      Vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud fakultatiivsed kõrvaldamise alused erinevad seega olemuslikult kõrvaldamise alustest, mis on ette nähtud direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4.

59.      Mis puudutab seejärel esimeste eelotsuse küsimuste teist osa, siis kuna eespool punktides 48–52 esitatud kaalutlustest nähtub, et sellised vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kõrvaldamise alused, mis käsitlevad riigi julgeoleku kaitset, ei kuulu direktiivide 2014/24 ja 2014/25 kohaldamisalasse, ei saa direktiivi 2014/24 artikli 57 nõudeid nende aluste suhtes kohaldada ei otse ega ka analoogia alusel.

60.      Nagu juba märgitud, ei jää nendes sätetes sisalduvad meetmed sellest olenemata liidu õiguse kohaldamisalast tervikuna välja. Kui liikmesriigid võtavad oma riigi julgeolekuhuvide kaitsmise õiguspäraste vajaduste rahuldamiseks meetmeid, mis toovad liidu õigusega hõlmatud valdkondadega kattudes kaasa erandeid liidu õiguse sätetest, on neil igal juhul kohustus järgida liidu õigust ning eelkõige aluslepingutest, põhiõiguste hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid nõudeid. Hangete valdkonnas on eelkõige olulised hangete aluspõhimõtted, nagu proportsionaalsuse põhimõte, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõte ning läbipaistvuse põhimõte, mis kujutavad endast iseenesest liidu õiguse üldpõhimõtteid.(54) Kahtlemata on olulised ka nõuded, mis tulenevad õigusest heale haldusele, harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiguskindluse üldpõhimõttest.

61.      Sellest järeldub, et kuigi direktiivi 2014/24 artiklis 57 ja eelkõige selle lõigetes 6 ja 7 ette nähtud menetluslikud tagatised on kohaldatavad üksnes liidu tasandil ühtlustatud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste suhtes, tulenevad vähemalt osaliselt sarnased tagatiste vormid otseselt eespool nimetatud liidu esmase õiguse allikatest.

62.      Kokkuvõttes leian kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades, et kohtuasjades C‑271/25 ja C‑334/25 esitatud esimestele eelotsuse küsimustele tuleb vastata, et riigi julgeoleku kaitsega seotud põhjustel hankemenetlusest kõrvaldamise alused, mis on kehtestatud riigisiseste õigusnormidega, mis on vastu võetud ELL artikli 4 lõike 2 alusel väljaspool direktiivide 2014/24 ja 2014/25 kohaldamisala, tuleb kvalifitseerida sõltumatuteks ja sui generis kõrvaldamise alusteks, mille suhtes ei ole viidatud direktiivide sätted tulenevalt direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikest 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõikest 2 kohaldatavad. Järelikult ei ole direktiivi 2014/24 artiklis 57 sätestatud nõuded, nagu pakkujate kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine, heastamismeetmete („enda usaldusväärsuse tõendamise“) taotlus või kõrvaldamise tähtaja piiramine, ei vahetult ega ka analoogia alusel kohaldatavad sellistele riigisisestele õigusnormidele, mille puhul tuleb aga jätkuvalt järgida liidu õigust ning eelkõige aluslepingutest, põhiõiguste hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid nõudeid.

C.      Kõrvaldamise alus, mis põhineb pädevatelt riigiasutustelt pärineval riigi julgeoleku valdkonna teabel (teine küsimus kohtuasjas C‑271/25 ja kolmas küsimus kohtuasjas C‑334/25)

63.      Kohtuasja C‑271/25 teine eelotsuse küsimus ja kohtuasja C‑334/25 kolmas eelotsuse küsimus tõstatavad sisuliselt kattuvad küsimused seoses kahe vaidlusaluse riigisisese sätte punktis 5 sätestatud normiga, millele viidati eespool punktides 3 ja 4. Seetõttu on otstarbekas neid küsimusi koos käsitleda.

64.      Nendes küsimustes viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele, mis on sätestatud direktiivi 2014/24 artiklis 18 ja direktiivi 2014/25 artiklis 36 ning direktiivi 2014/24 artiklites 56 ja 57.(55) Ta küsib, kas nende normide ja põhimõtetega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis toovad kaasa pakkuja automaatse kõrvaldamise hankemenetlusest, juhul kui hankijal on pädevatelt asutustelt saadud teave, millest nähtub, et pakkujal või temaga seotud isikutel on huvid, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, ilma et hankija saaks sõltumatult hinnata, kas see on nii konkreetse hankemenetluse olukorras, ja ilma et see hankija saaks konkreetsel juhul hinnata taotluse või pakkumuse tagasilükkamise proportsionaalsust.

65.      Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asja sisuliselt lahendavate kohtute poolt vaidlusalustele riigisisestele sätetele antud tõlgenduse kohaselt(56) ei ole hankijal nende sätete kohaldamisel selles osas mingit kaalutlusõigust. Seega on ta kohustatud järgima pädevatelt asutustelt riigi julgeolekule tuleneva ohu kohta saadud teavet, ilma et tal oleks võimalik seda teavet sõltumatult hinnata.

66.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb: esiteks, kas see tõlgendus on kooskõlas avaliku sektori hankija õigustega, mida tunnustati kohtuotsusest Infraestruturas de Portugal tuleneva kohtupraktikaga; teiseks, kas proportsionaalsuse põhimõttega on kooskõlas automaatne kõrvaldamine juhtumi konkreetsete asjaolude asjakohasust ja olulisust hindamata; ning kolmandaks seoses sellega, kas kõnealune tõlgendus on kooskõlas kõrvaldatud ettevõtja kaitseõigustega.

67.      Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 48–52, ei kohaldata direktiive 2014/24 ja 2014/25 niisugustele õigusnormidele nagu vaidlusalused riigisisesed sätted. Sellest järeldub, et viited nendele direktiividele ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele vastamisel asjakohased. Nagu eespool märgitud, on sellist laadi riigisiseste õigusnormide suhtes sellest olenemata kohaldatavad liidu õiguse üldpõhimõtted, mille hulka kuuluvad võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtted, millele on kõnealustes küsimustes viidatud.

68.      Teiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu toimikus oleva teabe põhjal kujuneb vaidlusaluste riigisiseste sätete kaks võimalikku tõlgendust. Leedu valitsus pakub kõnealustele sätetele tõlgendust, mis erineb asja sisuliselt arutavate kohtute tõlgendusest, mida meenutasin eespool punktis 65. Viidates nende sätete sõnastusele, mille kohaselt hankija „võib“ taotluse või pakkumuse tagasi lükata, väidab Leedu valitsus, et need sätted ei too kaasa automaatset hankemenetlusest kõrvaldamist. Pigem jätavad kõnealused sätted, ilma et need annaksid võrgustiku sektori hankijale pädevuse seada sisuliselt kahtluse alla pädevate asutuste poolt riigi julgeolekule tuleneva ohu kohta antud hinnangut, võrgustiku sektori hankijale sellegipoolest võimaluse hinnata talle seoses konkreetse käsitletava hankemenetlusega esitatud teabe asjakohasust. Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistab sellise kaalutlusruumi olemasolu, kui ta kvalifitseerib ise hankemenetlusest kõrvaldamise alused „fakultatiivseks“. Leedu valitsus rõhutab ka riigisiseste õigusaktidega võrgustiku sektori hankijale antud võimalust küsida riigi julgeoleku eest vastutavatelt ametiasutustelt täiendavaid selgitusi.

69.      Kuigi liikmesriigi õigusnormide tõlgendamine ja seega nende ulatuse kindlaksmääramine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne(57), leian siiski, et sellele kohtule kasuliku vastuse andmiseks tuleb analüüsi jätkates nimetatud kaht võimalikku erinevat tõlgendust arvesse võtta.

1.      Võrgustiku sektori hankija volituste ulatus riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kohaldamisel

70.      Jätkan analüüsiga kahtlustest, mille tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes küsib kõigepealt, milline ulatus on võrgustiku sektori hankija pädevusel niisuguste hankemenetlusest kõrvaldamise aluste kohaldamisel, mis on seotud riigi julgeolekuga, ja eelkõige, kas sellel hankijal puudub nende alustega seotud asjaolude hindamisel kaalutlusõigus.

71.      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et liidu õigus ei reguleeri küsimust, millise asutuse poole liikmesriigid pöörduvad, et viia läbi riigi julgeoleku ohustamisega seotud hindamisi, ega küsimust, milliste konkreetsete meetodite abil neid hindamisi läbi viiakse. Järelikult kuuluvad need küsimused iga liikmesriigi riigisisesesse õiguskorda.(58)

72.      Seega peab iga liikmesriik, muu hulgas kooskõlas ELL artikli 4 lõikega 2, otsustama, millised asutused on pädevad tegelema riigi julgeolekut ähvardavate ohtude hindamisega.(59) Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib, kujutavad need hinnangud endast spetsiifilist tegevust, mille eest vastutavad üldjuhul erivolituste ja ‑pädevusega spetsialiseerunud avalik‑õiguslikud asutused, kellel on juurdepääs salastatud teabele. Selles olukorras ei ole võrgustiku sektori hankijatel üldiselt vajalikke pädevusi ja neil ei ole juurdepääsu salastatud teabele, mis on vajalik sellist laadi hindamiste iseseisvalt läbiviimiseks.

73.      Samas nähtub kohtupraktikast samuti, et liidu õigusega on kooskõlas mitte ainult see, et liikmesriik annab selliste hindamiste läbiviimise ülesande asutusele, kellele on usaldatud riigi julgeolekuga seotud eriülesanded, vaid ka see, et kõnealune asutus võib esitada arvamusi, mille alusel võetakse muude haldusasutuste jaoks siduvaid meetmeid riigi julgeoleku kaitsmiseks, tingimusel et riigi julgeoleku eest vastutav asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid.(60)

74.      Nende nõuete hulka kuuluvad eelkõige vajadus hinnata eraldi ja konkreetselt kõiki juhtumi individuaalseid tähtsust omavaid asjaolusid kogumis, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja põhiõigusi, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, vajadus järgida otsuste põhjendamise kohustust, mis ei ole mitte ainult hea halduse põhimõtte väljendus, vaid ka harta artikli 47 esimese lõiguga tagatud tõhusa kohtuliku kontrolli õiguse eeltingimus.(61)

75.      Leian, et see lähenemisviis võib olla kohaldatav ka meetmete suhtes, mille eesmärk on kaitsta riigi julgeolekut riigihangete valdkonnas. Niisiis järeldub sellest, et liidu õigusega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib asutus, kellel on spetsiifiline pädevus, viia läbi riigi julgeolekut ähvardavate ohtudega seotud hindamisi, anda nende ohtude kohta siduvat teavet seoses konkreetse ettevõtjaga, mis toob kaasa selle ettevõtja automaatse kõrvaldamise ühest või mitmest hankemenetlusest. See kehtib aga tingimusel, et nimetatud pädev asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid, millele on viidatud käesoleva ettepaneku eelmises punktis.

76.      Praktikas tähendab see, et see asutus peab tegema otsuse võrgustiku sektori hankijatele siduva teabe kohta, võttes selle otsuse aluseks hindamise, mille ta viib läbi eraldi ja konkreetselt kõigi individuaalsete tähtsust omavate asjaolude suhtes, ning ta peab põhjendama seda otsust, mille suhtes peab seejärel saama kohaldada tõhusat kohtulikku kontrolli.

77.      Kuigi selline lähenemisviis ei jäta hankijale sisuliselt peaaegu mingit kaalutlusruumi, leian, et see ei ole vastuolus kohtuotsusest Infraestruturas de Portugal tuleneva kohtupraktikaga.

78.      Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4 ette nähtud fakultatiivsete hankemenetlusest kõrvaldamise aluste kohta, et liidu seadusandja soovis usaldada üksnes hankijale ülesande hinnata, kas taotleja või pakkuja tuleb hankemenetlusest kõrvale jätta, kontrollides iga menetluses osaleva ettevõtja ausust ja usaldusväärsust.(62)

79.      Käesolev kohtuasi erineb aga oluliselt kohtuasjast, mille kohta tehti kohtuotsus Infraestruturas de Portugal.

80.      Kõigepealt, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 48–58, ei kuulu riigi julgeoleku alustel hankemenetlusest kõrvaldamine, mis on ette nähtud vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides, ühegi direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4 ette nähtud juhtumi alla ja jääb täielikult selle direktiivi kohaldamisalast välja. Lisaks on vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kõrvaldamise põhjustel erinevad eesmärgid ja need eeldavad järelikult erinevaid hinnanguid ja on olemuslikult erinevad alustest, mis on sätestatud kõnealuse artikli 57 lõikes 4.(63)

81.      Eeltoodust tuleneb, et liidu õigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole võrgustiku sektori hankijal riigi julgeolekuga seotud hankemenetlusest kõrvaldamise aluse asjaolude hindamisel mingit kaalutlusõigust ja ta on seega seotud pädevatelt riiklikelt julgeolekuasutustelt saadud teabega, ilma et tal oleks võimalik seda sõltumatult hinnata, tingimusel et need pädevad asutused on järginud liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid.

82.      Samas, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks sellegipoolest otsustama, et vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme tuleb kooskõlas Leedu valitsuse väidetega(64) tõlgendada nii, et need jätavad võrgustiku sektori hankijale võimaluse hinnata selle teabe asjakohasust, mis talle konkreetse käsitletava hankemenetluse kohta esitatakse, siis leian, et liidu õigusega ei ole vastuolus ka selline lähenemisviis.

83.      Ühest küljest on eespool punktides 71 ja 72 esitatud kaalutluste kohaselt liikmesriigi otsustada, millised asutused on pädevad tegelema riigi julgeolekut ähvardavate ohtude hindamisega. Seega on liikmesriigil vabadus otsustada jätta avaliku sektori hankijale selles osas teatav kaalutlusruum, tingimusel et järgitakse liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid, millele on viidatud eespool punktides 74 ja 76. Teisest küljest, kuna tunnustatakse hankija niisugust kaalutlusõigust, näib vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide selline tõlgendus seda enam kooskõlas kaalutlusõigusega, mida on hankijate puhul tunnustatud kohtuotsusest Infraestruturas de Portugal tuleneva kohtupraktikaga.

2.      Hankemenetlusest riigi julgeolekuga seotud põhjustel kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine

84.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine kahtlus on seotud proportsionaalsuse põhimõtte järgimisega juhul, kui ettevõtja kõrvaldatakse automaatselt hankemenetlusest kõrvaldamise alusel, mis põhineb pädevate riiklike julgeolekuasutuste siduval teabel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab eelkõige küsimuse hankija hindamispädevuse puudumise kohta seoses esiteks selle teabe aluseks oleva materjali aktuaalsusega, teiseks seoses riigi julgeolekut ähvardava ohu asjakohasusega kõnealuse hankemenetluse jaoks ja kolmandaks seoses sellega, et hankemenetlusest kõrvaldamise kestust ei ole kindlaks määratud.

85.      Nagu märkisin eespool punktides 74 ja 76, tuleb riikliku julgeoleku eest vastutava asutuse väljastatud võimalik teave, mis on võrgustiku sektori hankijale siduv ja mis viib ettevõtja võimaliku automaatse kõrvaldamiseni hankemenetlusest, proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vastu võtta muu hulgas kõigi individuaalsete tähtsust omavate asjaolude(65) eraldi ja konkreetse hindamise alusel, mille põhjal saab järeldada, et selle ettevõtja osalemine selles hankemenetluses kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu riigi julgeolekule(66).

86.      Mis puudutab esiteks teabe aktuaalsust, siis nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et kõrvaldamise otsus põhineks piisavalt hiljutistel tõenditel, mis võimaldavad kajastada seda, et oht, mida ettevõtja julgeolekule kujutab, on tõeline. Need tegurid peavad võimaldama tõendada, et oht riigi julgeolekule on otsuse tegemise ajal endiselt olemas.

87.      Sellest järeldub, et kõiki muutusi faktilises olukorras, mis viis järelduseni, et esineb oht riigi julgeolekule(67), tuleb individuaalsete asjaolude eraldi ja konkreetsel hindamisel arvesse võtta. See ei muuda aga asjaolu, et riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu konkreetne kindlakstegemine jääb nende hinnangute eest vastutava riigisisese asutuse pädevusse. Seega peab nimetatud asutus hindama, kas need uued tõendid toovad kaasa riigi julgeolekut ähvardava ohu äralangemise või mitte.

88.      Teisisõnu ei nõua proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, et võrgustiku sektori hankijal oleks ettevõtja esitatud võimalike uute tõendite alusel pädevus seada kahtluse alla pädeva riikliku julgeolekuasutuse järeldused ohu kohta, mida see ettevõtja kujutab riigi julgeolekule. See nõuab üksnes, et neid uusi tõendeid võetaks arvesse niisuguste individuaalsete asjaolude analüüsimisel, mis viivad järelduseni, et riigi julgeolekut ähvardab tõeline oht. Selles osas peab pädev asutus vajaduse korral oma hinnangu uute tõendite põhjal läbi vaatama. Sellise läbivaatamise võib liikmesriigi poolt selleks kehtestatud menetluseeskirjade kohaselt algatada võrgustiku sektori hankija enda initsiatiivil, kes võib pädevale asutusele selle kohta küsimusi esitada, või asjaomase ettevõtja initsiatiivil, kui see on kõnealuse riigisisese õigusega ette nähtud.

89.      Teiseks, mis puudutab riigi julgeolekut ähvardava ohu kohta tehtud järelduse aluseks olevate tõendite või faktiliste asjaolude asjakohasust kõnealuse hankemenetluse seisukohast, siis ka selle puhul on tegemist punktiga, mida tuleb juhtumi kõikide individuaalsete asjaolude eraldi ja konkreetsel hindamisel arvesse võtta. Minu arvates ei saa aga välistada, et teatavates olukordades võib riigi julgeoleku tõhusaks kaitsmiseks osutuda vajalikuks kõrvaldada vaenulike kolmandate riikidega seotud ettevõtja täielikult kõigist riigihankemenetlustest, olenemata hankemenetluse täpsest esemest. Arvesse võetavate asjaolude asjakohasuse hindamine on osa riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu hindamisest ja see on põhimõtteliselt valdkonna pädeva asutuse ülesanne, ilma et proportsionaalsuse põhimõte nõuaks, et võrgustiku sektori hankijal oleks võimalus kahtluse alla seada need hinnangud, mis peavad aga olema kindlasti põhjendatud ja alluma tõhusale kohtulikule kontrollile.

90.      Kolmandaks, mis puudutab ettevõtja poolt riigi julgeolekule kujutatavat ohtu käsitleva teabe alusel ühest või mitmest hankemenetlusest kõrvaldamise kestuse küsimust, siis ka see on hindamine, mille riigi julgeoleku kaitsmise eest vastutav asutus peab läbi viima ja mida tuleb teha igal üksikjuhul eraldi, võttes arvesse iga liikmesriigi, iga hankemenetluse ja iga ettevõtja individuaalseid asjaolusid. Igal juhul tähendab tingimus, et tõendid, millel teave põhineb, peavad olema aktuaalsed, seda, et konkreetset olukorda peab olema võimalik mõistlikuks tähtajaks mingil viisil kontrollida. Lisaks nõuab õiguskindluse põhimõte, et asjaomased ettevõtjad peavad ühemõtteliselt teadma meetodeid otsuse võimaliku läbivaatamise saavutamiseks.

91.      Käesoleval juhul tuleb lisaks märkida, et nagu nähtub eespool punktist 17, on kõnealuste riigisiseste õigusnormide kohaldamine juba nende laadist tulenevalt ajutine, kuna see on seotud nende kohaldamist õigustava erandliku olukorra kestmisega.

92.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas tema menetluses olevates kohtuasjades on kõiki eespool nimetatud nõudeid järgitud või mitte, võttes nõuetekohaselt arvesse kohaldatavate õigusnormide erandlikku laadi.

3.      Kaitseõiguste järgimine

93.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas kahtlus on seotud ettevõtja kaitseõiguste kaitsega haldusmenetluses, mis viib tema hankemenetlusest kõrvaldamiseni vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kõrvaldamise alusel, mis põhineb pädevatelt riiklikelt julgeolekuasutustelt saadud teabel. Need kahtlused on seotud sellega, et asjaomasel ettevõtjal puudub võimalus esiteks oma olukorra kohta selgitusi esitada, teiseks esitada uusi tõendeid, et tõendada, et ta ei kujuta endast mingit ohtu riigi julgeolekule,  ja kolmandaks tutvuda võrgustiku sektori hankija saadud teabega.

94.      Selles osas tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad juhul, kui nad rakendavad liidu õigust, tagama, et järgitakse nõudeid, mis tulenevad õigusest heale haldusele, millest tuleneb haldusmenetluses kohustus austada asjaomase isiku kaitseõigusi, nagu on esile toodud eespool punktis 60.(68)

95.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et haldusmenetluse puhul tähendab kaitseõiguste tagamine, et niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huvisid otsused märkimisväärselt mõjutavad – nagu otsus hankemenetlusest kõrvaldamise kohta – tuleb liikmesriikide ametiasutuste poolt, kui nad võtavad liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid meetmeid, anda tegelik võimalus oma seisukoha esitamiseks nende asjaolude suhtes, millega ametiasutus oma otsust põhjendada kavatseb.(69)

96.      Selle nõude eesmärk on eelkõige võimaldada pädeval asutusel täita käesoleva ettepaneku punktis 74 meenutatud kohustust hinnata eraldi ja konkreetselt kõiki asjakohaseid individuaalseid asjaolusid, mis eeldab, et otsuse adressaat saaks parandada mõne vea või teha teatavaks tema isikliku olukorraga seotud asjaolusid, mis mõjutavad seda, kas otsus tehakse või mitte või milline on otsuse sisu.(70)

97.      Kuna nimetatud nõue eeldab tingimata, et sellele adressaadile antakse konkreetne võimalus tutvuda asjaoludega, millele ametiasutus kavatseb oma otsuses tugineda, kuulub kaitseõiguste austamise juurde õigus tutvuda haldusmenetluses kõigi toimiku materjalidega.(71)

98.      Samas tuleb tõdeda, et kaitseõigused ei ole absoluutsed ning et neid võib piirata, kaaludes ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtet ning teiselt poolt huve, eelkõige riigi julgeolekuga seotud huve.(72)

99.      Lisaks, kuna liidu õigus ei sisalda ühtegi erinormi, mis määraks konkreetselt kindlaks, kuidas kasutada kaitseõigusi juhul, kui hankemenetlusest kõrvaldamise otsus tehakse riigi julgeolekuga seotud sui generis kõrvaldamise alusel, kuulub selleks sätestatud kordade konkreetsete üksikasjade kehtestamine iga liikmesriigi õiguskorda, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid ning täites nõudeid, mis tulenevad õigusest heale haldusele.(73)

100. Seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahe esimese kahtlusega, mida meenutati eespool punktis 93, on selge, et võimalus anda oma olukorra  kohta selgitusi ja esitada selle kohta uusi (või mitte) tõendeid, on kaitseõiguste põhiolemus.

101. Seega, isegi kui kaitseõiguste nende aspektide praktikas teostamist võib eespool punktis 98 nimetatud kaalumise valguses kohandada, leian ma, et on kindel, et ettevõtjale tuleb tagada mingis vormis tema seisukoha väljendamine ja süü puudumist tõendavate tõendite esitamine. Eelkõige peab ettevõtjal olema võimalik tugineda olukorra muutumistele, mis võivad mõjutada hinnangut riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu kohta.

102. Seda saab teha näiteks taotluse otse esitamisega asutusele, kes viis läbi riigi julgeolekut ähvardava ohu konkreetse hindamise. Kui sellist laadi taotlust ei ole ette nähtud, näib asjakohane ka lahendus, mis on Leedu valitsuse sõnul ette nähtud kõnealuse liikmesriigi õiguses. Leedu valitsus viitab võimalusele, et hankija ja riigi julgeoleku eest vastutav asutus suhtlevad omavahel, et kontrollida, kas kõnealuse ettevõtja esitatud tõendid tema olukorra väidetava muutumise kohta seoses riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasoluga võivad vajaduse korral muuta hinnangut ohu tõelisuse kohta.

103. Mis puudutab lõpuks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandat kahtlust, mida meenutasin eespool punktis 93, siis nähtub kohtupraktikast, et ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtte ja teiselt poolt huvide, eelkõige riigi julgeolekuga seotud huvide kaalumine võib viia selleni, et teatavaid toimikumaterjale puudutatud isikule ei edastata, kui nende andmete avalikustamine võib otseselt ja konkreetselt kahjustada asjaomase liikmesriigi julgeolekut.(74)

104. Järelikult, kuigi liikmesriigid võivad – eelkõige juhul, kui riigi julgeolek seda nõuab – mitte võimaldada puudutatud isikul otse tutvuda kogu oma toimikuga haldusmenetluses, eelkõige seoses hankemenetlusega, ei saa nad tõhususe põhimõtet, õigust heale haldusele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumata asetada seda isikut olukorda, kus ei temal ega tema esindajal ei ole võimalik vajaduse korral riigi julgeoleku kaitsega seotud menetluses tõhusalt tutvuda sellesse toimikusse lisatud määrava tähtsusega dokumentidega.(75)

4.      Ettepanek teise eelotsuse küsimuse kohta kohtuasjas C‑271/25 ja kolmanda eelotsuse küsimuse kohta kohtuasjas C‑334/25

105. Kokkuvõttes leian eeltoodud kaalutlusi arvestades, et kohtuasjas C‑271/25 esitatud teisele küsimusele ja kohtuasjas C‑334/25 esitatud kolmandale küsimusele tuleb vastata järgmiselt: liidu õigusega, eelkõige võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis viivad pakkuja automaatse kõrvaldamiseni hankemenetlusest riigi julgeoleku valdkonnas pädeva asutuse siduva teabe alusel, millest nähtub, et pakkujal või temaga seotud isikutel on huvid, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, ilma et võrgustiku sektori hankija saaks sõltumatult hinnata, kas see on konkreetse hankemenetluse raames nii, ja ilma et see hankija saaks konkreetsel juhul hinnata taotluse või pakkumuse tagasilükkamise proportsionaalsust, tingimusel et riigi julgeoleku valdkonnas pädev asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid.

106. Nende nõuete hulka kuuluvad eelkõige vajadus viia läbi eraldi ja konkreetne hindamine juhtumi kõigi asjakohaste individuaalsete asjaolude suhtes, aktuaalse teabe alusel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja põhiõigusi, ning vajadus täita põhjendamiskohustust ja austada hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtja kaitseõigusi, kaaludes ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtet ja teiselt poolt riigi julgeolekuhuve.

D.      Kõrvaldamise alus, mis põhineb teist riigihankemenetlust käsitleval valitsuse otsusel (teine küsimus kohtuasjas C‑334/25)

107. Kohtuasjas C‑334/25 esitatud teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid(76) tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt tuleb pakkuja hankemenetluses osalemise taotlus või pakkumus tagasi lükata üksnes seetõttu, et ametiasutus (valitsus) on teinud selle pakkuja suhtes teises hankemenetluses otsuse riigi julgeolekut ähvardavate ohtude kohta, ilma et oleks kindlaks määratud selle otsuse kehtivuse tähtaega ning ilma et oleks määratletud võrgustiku sektori hankija kohustust hinnata selles otsuses kirjeldatud asjaolude mõju konkreetsele hankele (muu hulgas seda, kas need asjaolud on aktuaalsed või on need muutunud).

1.      Eelotsuse küsimuse taust

108. Eelotsuse küsimus käsitleb eespool punktis 4 nimetatud võrgustiku sektori hangete seaduse artikli 58 lõike 41 punkti 4.(77) Selles sättes viidatakse sõnaselgelt riigi julgeoleku tagamiseks oluliste objektide kaitse seadusele.(78)

109. Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealune seadus, mida kohaldatakse eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide alusel, mis on seotud hankelepingu maksumuse ja esemega, näeb ette ad hoc menetluse, mille viib läbi koordineerimiskomisjon, et teha kindlaks, kas teatav tehing on vastuolus riigi julgeoleku huvidega. Selle menetluse lõpus võtab valitsus seejärel määruse vormis vastu lõpliku otsuse, esitades õiguslikud ja faktilised põhjendused selle kohta, kas kõnealune tehing on riigi julgeolekuhuvidega kooskõlas või mitte.(79)

110. Vastuolu tuvastava otsuse korral on võrgustiku sektori hankija eespool nimetatud võrgustiku sektori hangete seaduse artikli 58 lõike 41 punkti 4 kohaselt – kui see säte on eespool punktides 5 ja 17 nimetatud erandlikel asjaoludel kohaldatav – kohustatud järgima valitsuse lõplikku otsust ja peab seega asjaomase ettevõtja taotluse või pakkumuse tagasi lükkama ega või temaga hankelepingut sõlmida.

111. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema menetluses pooleliolevas kohtuasjas C‑334/25 seda eriseadust aga ei kohaldatud ja vaidlusaluse hankemenetluse suhtes ei viidud läbi ühtegi ad hoc menetlust. Kõnealuse võrgustiku sektori hankija poolt hankemenetlusest kõrvaldamine põhines kahel valitsuse 2018. aasta juuni määrusel, millele on viidatud eespool punktis 11, mis puudutasid küll kõnealust ettevõtjat, nimelt Skinest Baltijat, kuid teiste hankemenetluste raames, mille viis varem läbi sama võrgustiku sektori hankija, st LG.

112. Selles olukorras märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole selge, milline on võrgustiku sektori hankija hindamispädevuse ulatus seoses teise hankemenetluse raames vastu võetud valitsuse määruse asjakohasusega konkreetses hankemenetluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib tähelepanu ohule, et ettevõtja võidakse hankemenetlusest automaatselt kõrvaldada ainuüksi seetõttu, et on olemas valitsuse määrus teise hankemenetluse kohta, isegi kui valitsuse määruse vastuvõtmisest on möödunud märkimisväärne aeg.

113. Ka selle eelotsuse küsimuse puhul(80) tugineb Leedu valitsus oma tõlgendusele vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide punkti 4 kohta, väites, et need sätted jätavad võrgustiku sektori hankijale võimaluse hinnata valitsuse määrustes sedastatud asjaolude asjakohasust seoses teise hankelepinguga, mille ta peab sõlmima. Nagu ma juba märkisin, siis kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on tõlgendada riigisiseseid õigusnorme, tuleb nimetatud kohtule kasuliku vastuse andmiseks seda võimalikku tõlgendust arvesse võtta ka edasises analüüsis.

2.      Analüüs

114. Kõigepealt ilmneb käesoleva ettepaneku punktis 75 ja sellele järgnevates punktides esitatud märkustest, et liidu õigusega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette võrgustiku sektori hankijale siduvate otsuste vastuvõtmise ettevõtja ühest või mitmest hankemenetlusest automaatse kõrvaldamise kohta, otsuste, mille puhul tuginetakse selleks spetsiifiliselt pädeva asutuse hinnangutele seoses ohtudega, mida kõnealune ettevõtja kujutab endast riigi julgeolekule, tingimusel et järgitakse käesoleva ettepaneku punktis 74 nimetatud liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid ning seda sõltumata asjaolust, et võrgustiku sektori hankijal ei ole kõrvaldamise osas mingit kaalutlusõigust.

115. Sellest järeldub, et tingimusel et eespool nimetatud nõuded on täidetud, ei ole liidu õigusega põhimõtteliselt vastuolus niisugused õigusnormid, nagu on kirjeldatud eespool punktides 109 ja 110.

116. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et neid õigusnorme ei ole käesoleval juhul kohaldatud ja et nendes normides ette nähtud ad hoc menetlust ei ole kõnealuse hankemenetluse puhul läbi viidud. Pigem näib, et valitsuse määruste kohaldamist on sama äriühingu suhtes pikendatud, kuid need määrused on vastu võetud sama hankija, st avalik‑õigusliku raudtee‑ettevõtja varasemate hankemenetluste jaoks.

117. Selles olukorras väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kaht muret.

118. Esimene mure on seotud sellega, et võrgustiku sektori hankijal puudub pädevus hinnata muud hankemenetlust käsitlevas otsuses määratletud asjaolude mõju konkreetsele hankemenetlusele, eelkõige seoses nende asjaolude aktuaalsuse ja asjakohasusega hankelepingu raames, mille ta peab sõlmima.

119. Sellega seoses tuleneb juba eelnevatest märkustest(81), et ei ole vaja, et riigisisesed õigusnormid annaksid võrgustiku sektori hankijale riigi julgeolekuga seotud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste kohaldamisel hindamise eripädevuse. Iga liikmesriigi ülesanne on kindlaks määrata, millised asutused on pädevad tegelema riigi julgeolekut ähvardavate ohtude hindamisega, mistõttu on võimalik, et otsustatakse valiku kasuks, mis ei jäta võrgustiku sektori hankijale selles osas mingit kaalutlusõigust.

120. Samuti on aga rõhutatud, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab iga olukorra konkreetsete asjaolude analüüsimist, pöörates erilist tähelepanu nende asjaolude asjakohasusele ja aktuaalsusele, millel käsitletavast hankemenetlusest kõrvaldamine põhineb.

121. Esiteks, mis puudutab asjakohasust, siis kuigi ettevõtja kõrvaldamine mitmest hankemenetlusest või riigihankemenetluste kategooriast (või isegi kõigist hankemenetlustest) võib olla mõeldav, kuna see ettevõtja kujutab endast tuvastatud ohtu riigi julgeolekule, peab selline üldine kõrvaldamine kindlasti olema nõuetekohaselt põhjendatud, nagu nähtub eespool punktist 89.

122. Need kaalutlused kehtivad minu arvates ka ühes hankemenetluses ettevõtja kohta tehtud otsuste laiendamisel teistele hankemenetlustele. Teatud olukordades võib olla seaduslik laiendada automaatselt järeldusi riigi julgeolekut ähvardavate ohtude olemasolu kohta, kui nende ohtudega seotud asjaolud (näiteks olemasolevad sidemed vaenulike kolmandate riikidega) on kindlaks tehtud ja kõnealused hankemenetlused on võrreldavad ning kumbki puudutab tundlikku sektorit, mis on erilises ohus (nagu seda võib näiteks olla raudteesektor). See ei muuda asjaolu, et kõnealune laiendamine peab toimuma kooskõlas käesoleva ettepaneku punktis 74 ja sellele järgnevates punktides nimetatud liidu õiguse põhinõuetega.

123. Teiseks nähtub seoses aktuaalsusega eespool punktidest 86–88, et iga olukorra individuaalne analüüs eeldab, et riigi julgeolekut ähvardavate ohtude hindamise eest vastutav asutus peab analüüsima kõiki puudutatud ettevõtja esitatud võimalikke uusi tõendeid, järgides tema kaitseõigusi vastavalt eespool punktides 94–104 esitatud kaalutlustele ja riigisiseses õiguses kindlaks määratud konkreetsetele meetoditele.

124. Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist muret, siis see on seotud asjaoluga, et ei ole kindlaks määratud meetme kestust, st niisuguste valitsuse määruste kestust, mis toovad asjaomase ettevõtjaga seotud riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu kindlakstegemise korral kaasa kõrvaldamise mitte ainult nende määruste esemeks olevast hankemenetlusest, vaid nende määruste laiendamise tõttu ka teistest hankemenetlustest.

125. Selles osas viitan käesoleva ettepaneku eespool paiknevates punktides 90 ja 91 esitatud kaalutlustele, mis on asjakohased ka käesolevas kontekstis, ning eelkõige viitele vaidlusaluste riigisiseste sätete erandliku ja ajutise laadi kohta.

126. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas tema menetluses pooleliolevas kohtuasjas on eespool nimetatud nõudeid järgitud või mitte, võttes nõuetekohaselt arvesse nende õigusnormide nimetatud erandlikku ja ajutist laadi, mida kohaldatakse. Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest lisaks, et käsitletav hankemenetlusest kõrvaldamine ei põhinenud mitte ainult määruste kohaldamise pikendamisel, vaid ka hiljem esitatud teabel, mis kinnitas, et asjaomase isiku puhul esineb oht riigi julgeolekule.

127. Kokkuvõttes leian eelnevaid kaalutlusi arvestades, et kohtuasjas C‑334/25 esitatud teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata järgmiselt: võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus erakorralist ja ajutist laadi riigisisene õigusnorm, mille kohaselt on võrgustiku sektori hankija kohustatud jätma kõrvale pakkuja hankemenetluses osalemise taotluse või pakkumuse, laiendades selle pakkuja suhtes riigi julgeolekule tulenevat ohtu käsitlevat otsust, mille on valdkonnas pädev asutus teinud teise hankemenetluse kohta, tingimusel et see pädev asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid. Nende nõuete hulgas on eelkõige nõue, et laiendamine oleks põhjendatud, arvestades üksikjuhtumi kõiki asjakohaseid individuaalseid asjaolusid, mida hinnatakse aktuaalse teabe alusel, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest ja põhiõigustest, sealhulgas eelkõige kõnealuse ettevõtja kaitseõigustest.

E.      Võrgustiku sektori hankija põhjendamiskohustus riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise aluste kohaldamisel (kolmas küsimus kohtuasjas C‑271/25)

128. Kohtuasjas C‑271/25 esitatud kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2014/24 artikli 55 lõiget 3, direktiivi 89/665/EMÜ artikli 1 lõike 1 neljandas lõigus ja artikli 1 lõikes 3 ette nähtud sätteid koostoimes harta artiklis 47 sätestatud hea halduse põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et kui avaliku sektori hankija lükkab taotluse või pakkumuse tagasi riigisiseste õigusnormide alusel, mis näevad ette hankemenetlustest kõrvaldamise alused riigi julgeolekuga seotud põhjustel, peab ta oma otsust ammendavalt põhjendama või kas ta võib esitada ainult osa sellest teabest. Kui küsimusele vastatakse viimati nimetatud tähenduses, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel, milliseid kriteeriume tuleb kasutada hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtjale esitatava teabe ulatuse kindlaksmääramiseks.

129. Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks ei ole eespool punktis 67 esitatud põhjustel viited direktiivi 2014/24 artikli 55 lõikele 3 eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohased.

130. Teiseks nähtub direktiivi 89/665/EMÜ artikli 1 lõikest 1, et seda direktiivi kohaldatakse direktiivis 2014/24 sätestatud hankemenetluste suhtes, välja arvatud juhul, kui need hankemenetlused on nimetatud direktiivi kohaldamisalast välistatud muu hulgas selle direktiivi artikli 15 alusel. Esimestele eelotsuse küsimustele antud vastusest ja eelkõige eespool toodud punktidest 48–51 järeldub, et selliseid sätteid nagu vaidlusalused riigisisesed sätted, mis näevad ette kõrvaldamise alused riigi julgeolekuga seotud põhjustel, võib direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 tähenduses kvalifitseerida „vähem sekkuvateks“ meetmeteks, mis jäävad selle direktiivi kohaldamisalast välja. Sellest järeldub, et need jäävad välja ka direktiivi 89/665/EMÜ kohaldamisalast. Viide sellele direktiivile ei ole järelikult kõnealusele eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohane. Nagu olen juba korduvalt märkinud, on niisuguste riigisiseste õigusnormide suhtes sellest olenemata kohaldatavad liidu õiguse üldpõhimõtted, mille hulka kuuluvad hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele on nimetatud küsimuses viidatud.

131. Samas on see küsimus jagatud kahte ossa: esimeses osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline on võrgustiku sektori hankija põhjendamiskohustuse ulatus juhul, kui kohaldatakse riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alust; teises osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui tuleb asuda seisukohale, et hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtjale saab hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse põhjendustes anda ainult osa asjakohasest teabest, selgitada kriteeriume, mida kasutada, et määrata kindlaks, millist teavet võib avaldada.

132. Sellega seoses on kohtupraktikas rõhutatud riigiasutuste otsuste põhjendamise kohustuse erilist olulisust, mida kohaldatakse tulenevalt liidu õiguse hea halduse üldpõhimõttest. See kohustus annab nende otsuste adressaatidele võimaluse kaitsta oma õigusi ja otsustada teadlikult, kas esitada otsuse peale kohtule kaebus või mitte.(82) See kohustus on samuti vajalik selleks, et kohtud saaksid kontrollida selliste otsuste õiguspärasust, ja kujutab endast seega ühte harta artikliga 47 tagatud tõhusa kohtuliku kontrolli tingimustest.(83)

133. Siiski võib liikmesriigi ametiasutus erandjuhtudel mitte nõustuda puudutatud isikule täpselt ja täielikult teatavaks tegema põhjuseid, mis on muu hulgas hankemenetlusest kõrvaldamise kohta tehtud otsuse aluseks, tuues põhjenduseks riigi julgeolekuhuvid.(84) Lisaks ei ole ELTL artikli 346 lõike 1 punkti a kohaselt ükski liikmesriik kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks.

134. Selleks et määrata kindlaks põhjenduse ulatus, mille võib asjaomasele isikule edastada, tuleb kaaluda ühelt poolt hea halduse üldpõhimõttest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevaid nõudeid ning teiselt poolt riigi julgeolekuhuve.(85) See kaalumine peab asjakohaselt tasakaalustama riigi julgeolekust tulenevaid nõudeid ja nõudeid, mis tulenevad viidatud üldpõhimõttest ja viidatud põhiõigusest, piirates samas nende õiguste kasutamise võimalikke riiveid hädavajalikuni.(86)

135. See kaalumine ei tohi siiski – arvestades harta artikli 47 vajalikku järgimist – viia selleni, et puudutatud isiku kaitseõigused jäävad igasuguse mõjuta ja artiklis 47 ette nähtud kaebeõiguselt võetakse selle sisu, eelkõige jättes talle või olenevalt olukorrast tema esindajale edastamata vähemalt tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste sisu.(87)

136. Nagu juba eespool punktis 103 märkisin, võib selline kaalumine seevastu viia selleni, et teatavaid materjale puudutatud isikule ei edastata, kui nende andmete avalikustamine võib otseselt ja konkreetselt kahjustada asjaomase liikmesriigi julgeolekut.(88)

137. Käesoleval juhul tuleneb seoses eelotsuse küsimuse esimese osaga, mis puudutab põhjendamiskohustuse ulatust, eelmistes punktides viidatud kohtupraktikast, et ettevõtjat, kes on hankemenetlusest kõrvaldatud sellistel kõrvaldamise alustel, nagu on ette nähtud vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides, tuleb põhimõtteliselt teavitada tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisust pärast nendes punktides kirjeldatud kaalumist. Haldusasutus, kellel on kohustus seda tasakaalustamist läbi viia ja kõnealune põhjendus esitada, võib olla võrgustiku sektori hankija või pädev riiklik julgeolekuasutus, sõltuvalt riigisisese õiguse kohaselt selleks valitud menetluskorrast.(89)

138. Sellest järeldub, et vajaduse korral ei pea see asutus nende nõuete kaalumise alusel, mis tulenevad hea halduse üldpõhimõttest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ning riigi julgeolekuga seotud huvidest, esitama oma otsuse kohta täielikult ammendavaid põhjendusi, nagu on kirjeldatud eelotsuse küsimuses esitatud esimeses alternatiivis. Ta peab piirduma nende põhjenduste põhisisu edastamisega, tagades samal ajal riigi julgeolekuga seotud teabe konfidentsiaalse laadi säilimise(90) ja avaldamata teavet, mille avalikustamine oleks vastuolus riigi oluliste julgeolekuhuvidega.

139. Niisuguse põhjenduse põhisisu peab igal üksikjuhtumil eraldi hindama pädev haldusasutus, kes allub vajaduse korral liikmesriigi kohtu kontrollile, võttes arvesse selle teabe liiki ja laadi, millel kõnealune otsus põhineb, ning kaalub asjaomaseid huvisid üksikjuhtumi puhul.

140. Seoses eelotsuse küsimuse teise osaga, mis käsitleb kriteeriume, mida tuleb kasutada põhjenduse ulatuse ja puudutatud isikule edastatava teabe kindlaksmääramiseks, nähtub eespool viidatud kohtupraktikast, et need põhinevad riigi julgeoleku otsese ja erilise riive ohul, piirates tõhusa kohtuliku kaitse õiguse riivet aga rangelt vajalikuga.

141. Sellest järeldub, et edastatud peamised põhjendused ei tohi anda konfidentsiaalset teavet, mille avalikustamine võib otseselt ja eriliselt ohustada riigi julgeolekut, tagades, et tõhusa kohtuliku kaitse õigust piiratakse sellega, mis on rangelt vajalik selle õiguse kahjustamise vältimiseks.

142. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on konkreetsel juhul hinnata, kas tema menetluses olevates kohtuasjades on neid nõudeid järgitud.

143. Seoses eelotsusetaotluses viidatuga näib mulle siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimalikult kasuliku vastuse andmiseks on endiselt asjakohased järgmised kaalutlused.

144. Esiteks leian, et ei saa välistada, et olenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest võib olla piisav, et hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse edastamise ajal teavitatakse ainult teatavatest materjalidest. Need võivad olla kohaldatava seaduse sätted, asjaolu, et koordineerimiskomisjonilt on saadud teade ja et hankemenetlusest kõrvaldamine on põhjendatud asjaoluga, et saadud teabe põhjal oli tuvastatud, et asjaomasel ettevõtjal olid või olid minevikus olnud välisriikide ametiasutustega või nende riikide füüsiliste või juriidiliste isikutega sellised sidemed, mis suurendasid ohtu riigi julgeolekule või kujutasid endast ohtu riigi julgeolekule. Sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest ei pruugi järelikult olla vajalik koordineerimiskomisjoni kirja või selles nimetatud pädevate asutuste kirjade edastamine ja nende sisu ei tule üksikasjalikult täpsustada.(91) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas selline lähenemisviis oli käesoleval juhul tegelikult hädavajalik, et vältida riigi julgeoleku otsest ja konkreetset kahjustamist.

145. Teiseks, mis puudutab asjaolu, et osa koordineerimiskomisjoni kirjas sisalduvast teabest oli avalik(92), siis minu arvates ei tulene sellest tingimata, et selle teabe avalikustamata jätmine on ebaseaduslik menetluses, mis käsitleb hankemenetlusest kõrvaldamist riigi julgeolekuga seotud põhjustel. Seda teavet tuleb vaadelda riigi julgeolekut ähvardava ohu olemasolu hindamise olukorras. Selles olukorras ei ole välistatud, et konkreetsetest asjaoludest olenevalt võib selle teabe avalikustamine riigi julgeolekut siiski kahjustada. Nii võib see olla näiteks juhul, kui niisugune avalikustamine võimaldab selles konkreetses olukorras tuletada muud konfidentsiaalset teavet. Lisaks, võttes arvesse asjaolu, et see teave oli avalik, tuleb hinnata ka seda, kas selle teabe avalikustamata jätmine tõi tegelikult kaasa hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse riive, võttes arvesse, et kõnealusel ettevõtjal oli sellele teabele juurdepääs ja ta võis seda vajaduse korral kasutada oma huvide kaitsmiseks.

146. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki neid aspekte praktikas hinnata.

147. Kokkuvõttes leian kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades, et kohtuasjas C‑271/25 esitatud kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata järgmiselt: harta artiklis 47 sätestatud hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui avaliku sektori hankija kõrvaldab ettevõtja hankemenetlusest riigisiseste õigusnormide alusel, milles on ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alused, on ta kohustatud tegema hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtjale teatavaks tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu, tagades samal ajal riigi julgeolekuga seotud teabe konfidentsiaalsuse säilimise. Selleks peab ta kaaluma hea halduse üldpõhimõttest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevaid nõudeid ning riigi julgeolekuhuve. Kriteerium, mida tuleb põhjenduste ulatuse ja puudutatud isikule teatavaks tehtava teabe kindlaksmääramisel kasutada, on riigi julgeoleku otsese ja erilise riive oht, ning tõhusa kohtuliku kaitse õiguse riive tuleb piirata rangelt vajalikuga.

F.      Kohtuliku kontrolli ulatus (neljas küsimus kohtuasjas C‑271/25)

148. Kohtuasjas C‑271/25 esitatud neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, milline on kohtuliku kontrolli ulatus kohtuvaidluses selle üle, kas avaliku sektori hankija otsus kõrvaldada ettevõtja hankemenetlusest riigi julgeoleku kaalutlustel on õiguspärane. Eelotsuse küsimus koosneb kahest osast.

149. Esimeses osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas harta artiklis 47(93) sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ja õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele on vastuolus see, kui hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse kohtulikku kontrolli piiratakse selle otsuse aluseks oleva riigi julgeolekuga seotud teabe eripära ja konkreetse sisu tõttu. Selle piirangu tõttu ei hinda liikmesriigi kohus selle teabe sisu ega võta järelikult seisukohta kõrvaldamise otsuse seaduslikkuse kohta osas, milles see otsus põhineb nimetatud teabel.

150. Kui sellele küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse teises osas teada, kas juhul, kui avaliku sektori hankija teeb hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse, ilma et tal oleks olnud juurdepääs konfidentsiaalsele teabele, on harta artikliga 47 kooskõlas see, kui ainult selle otsuse seaduslikkust käsitlevat vaidlust lahendaval kohtul on kõnealusele teabele juurdepääs ja võimalus seda teavet hinnata.

151. Mis puudutab eelotsuse küsimuse esimest osa, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et haldusotsuste puhul, mis põhinevad riigi julgeolekut puudutaval konfidentsiaalsel teabel, peab kohtulik kontroll olema igal juhul täielik ja tõhus. Liikmesriigid on kohustatud nägema ette tõhusa kohtuliku kontrolli nii nende põhjuste olemasolu ja põhjendatuse üle, millele pädev riigisisene asutus tugineb seoses riigi julgeolekuga, kui ka selle üle, kas nende põhjuste alusel tehtud otsus on seaduslik.(94)

152. Seda täielikku ja tõhusat kohtulikku kontrolli teostades peab liikmesriigi pädeval kohtul olema võimalik teada saada kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mille alusel kõnealune otsus tehti, sealhulgas kõik põhjendused ja nendega seonduvad tõendid(95) ja ta peab kõiki neid asjaolusid kontrollima sõltumatult. Selleks peab tal tingimata olema vajalik teave, sealhulgas konfidentsiaalne teave, et saaks ise teha kõiki asjaolusid teades otsuse.(96) Selle kohtu suhtes ei saa esitada salastatuse või konfidentsiaalsuse vastuväidet nende andmete või tõendite suhtes, mis on seotud riigi julgeolekuga ning mille põhjal kõnealune otsus tehti.(97)

153. Sellest järeldub, et kohtuvaidlustes, mis käsitlevad niisuguste hankemenetlusest riigi julgeoleku kaalutlustel kõrvaldamise otsuste seaduslikkust, mis põhinevad sellistel sätetel nagu vaidlusalused riigisisesed õigusnormid, peab nimetatud otsuste suhtes saama teostada täielikku ja tõhusat kohtulikku kontrolli, mille käigus on liikmesriigi pädeval kohtul võimalik tutvuda kõigi faktiliste ja õiguslike asjaoludega, millel need otsused põhinevad, ning ta saab neid sõltumatult hinnata, et teha kindlaks, kas need otsused on seaduslikud või mitte. Selleks peab kohus vajaduse korral andma korralduse esitada kogu vaidluse esemega seotud teave, sealhulgas salastatud teave, mis on vajalik sellise täieliku ja tõhusa hindamise läbiviimiseks.

154. Mis puudutab eelotsuse küsimuse teist osa, siis asjaolu, et ainult kohtu suhtes ei saa esitada salastatuse vastuväidet riigi julgeolekut puudutava teabe suhtes ja et erinevalt kohtust ei olnud avaliku sektori hankijal hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse tegemise ajal juurdepääsu salastatud teabele, ei tähenda tingimata, et puudutatud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on rikutud.

155. Selles osas nõuab võistlevuse põhimõte, mis kuulub harta artiklis 47 viidatud kaitseõiguste hulka, et menetluse pooltel peab olema õigus tutvuda kõigi tõendite ja seisukohtadega, mis on kohtule esitatud, et mõjutada kohtu otsust ning nende üle vaielda. Kui kohtuotsus põhineks asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta, oleks see põhiõiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumine.(98)

156. Kui aga ilmneb, et ülekaalukate kaalutlustega, mis puudutavad riigi julgeoleku kaitset, on vastuolus kõigi või osa nende põhjenduste või tõendite teatavaks tegemine, mis on kõrvaldamise otsuse aluseks, tuleb selle kõrvaldamise õiguspärasuse kohtulik kontroll läbi viia menetluses, milles nõuetekohaselt kaalutakse nendest ülekaalukatest kaalutlustest tulenevaid nõudeid ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevaid nõudeid, eelkõige õigust võistlevuse põhimõtte järgimisele, piirates selle õiguse võimalikke riiveid sellega, mis on tingimata vajalik.(99)

157. Selleks on esiteks vaja, et kõnealuse otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu tehakse puudutatud isikule teatavaks viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse tõendite vajalikku konfidentsiaalsust.(100)

158. Teiseks võib õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja asjasse puutuva riigi julgeoleku kaitsmise vajaduse vastastikune kaalumine viia selleni, et teatavaid tõendeid ei avalikustata, kui nende avaldamine võib otseselt ja eriliselt ohustada riigi julgeolekut.(101)

159. Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et minu arvates tuleb kohtuasjas C‑271/25 esitatud neljandale eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt: harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte ja õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele on vastuolus see, kui kohtuvaidluses, mis puudutab avaliku sektori hankija sellise otsuse õiguspärasust, millega ettevõtja kõrvaldati hankemenetlusest riigi julgeoleku kaalutlustel, piiratakse hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse kohtulikku kontrolli selle otsuse aluseks oleva riigi julgeolekut puudutava teabe eripära ja konkreetse sisu tõttu, mistõttu liikmesriigi kohus ei hinda selle sisu ega võta järelikult seisukohta selle otsuse õiguspärasuse kohta seoses nimetatud teabel põhineva tagasilükkamise põhjendatusega. Asjaolu, et ainult kohtu suhtes ei saa esitada salastatuse vastuväidet riigi julgeolekut puudutava teabe suhtes, mistõttu erinevalt kohtust ei olnud avaliku sektori hankijal hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse tegemise ajal juurdepääsu salastatud teabele, ei riku puudutatud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kui kõnealuse otsuse aluseks olevate põhjenduste sisu tehakse talle teatavaks viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse tõendite nõutavat salastatust, ning kui talle jäetakse teatavaks tegemata üksnes tõendid, mille avalikustamine võib otseselt ja eriliselt kahjustada riigi julgeolekut.

G.      Hankedokumentides kõrvaldamise alusele viitamine (neljas küsimus kohtuasjas C‑334/25)

160. Kohtuasjas C‑334/25 esitatud neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võrdse kohtlemise põhimõttega koos sellest põhimõttest tuleneva läbipaistvuskohustusega on vastuolus see, et avaliku sektori hankija võib taotluse või pakkumuse tagasi lükata, kohaldades riigisiseses õiguses ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alust, isegi kui seda alust ei ole eelnevalt konkreetsetes hankedokumentides märgitud.(102)

161. Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et iga riigihanke korraldamist reguleerivad võrdse kohtlemise põhimõte ja läbipaistvuskohustus nõuavad, et menetluse põhitingimused, mis puudutavad hankes osalemist, peavad olema enne selgelt määratletud ja avalikustatud, eelkõige pakkujatele pandud kohustused, et nad mõistaksid täpselt menetluse nõudeid ning oleksid kindlad selles, et samad nõuded kehtivad kõikide konkurentide kohta.(103)

162. Euroopa Kohtu praktikas on rõhutatud nõuet, et kõik hankemenetluse tingimused ja menetluse kord oleksid hanketeates ja tehnilises kirjelduses sõnastatud selgelt, täpselt ja üheti mõistetavalt, mis võimaldab ühelt poolt kõigil piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikel pakkujatel mõista nende täpset ulatust ja nendest ühtemoodi aru saada ning teiselt poolt hankijal tegelikult kontrollida, kas pakkujate esitatud pakkumused vastavad kõnealuse hankemenetluse tingimustele.(104)

163. Sellest järeldub, et kuigi ei ole kahtlust, et võrdse kohtlemise põhimõtte ja läbipaistvuskohustuse kohaselt peab pakkujatel olema võimalik tutvuda hankemenetluse tingimustega, ei ole seevastu nõutav, et kõik hankemenetluses osalemise tingimused oleksid hanketeates või tehnilises kirjelduses sõnaselgelt märgitud, kui teatavaid üldist laadi nõudeid saab käsitada teadaolevatena isegi siis, kui need nimetatud dokumentidest sõnaselgelt ei nähtu.

164. Selle kohta on märgitud, et arvestades eesmärki, mida taotleb tingimuste avaldamise kohustus – s.o tagada nende sisu ja ulatuse arusaadavus „kõikidele piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikele pakkujatele“ –, ei oleks loogiline, et hankijad oleksid kohustatud täpsustama ka neid tingimusi, mille täitmise kohustus tuleneb üldkohaldatavatest õigusnormidest, millest „piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik“ pakkuja ei saa olla mitte teadlik.(105)

165. Selle lähenemisviisi kohaselt ilmneb kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega ei ole vastuolus, et pakkuja võidakse hankemenetlusest kõrvaldada selliste liikmesriigi õigusnormide alusel, mis näevad ette teatavad seadusest tulenevad kohustused, isegi juhul, kui hanketeates ei olnud otsesõnu neid seadusest tulenevaid kohustusi korratud.(106)

166. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesoleval juhul ei saa vaidlusaluste riigisiseste sätete alusel hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtja enda kasuks tugineda asjaolule, et hankedokumendid ei sisaldanud nendes üldkohaldatavates õigusnormides ette nähtud riigi julgeolekuga seotud hankemenetlusest kõrvaldamise aluseid, millest piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik pakkuja ei saanud olla mitte teadlik, ning neis ei viidatud nendele kõrvaldamise alustele.

167. Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb kohtuasjas C‑334/25 esitatud neljandale eelotsuse küsimusele vastata, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ei ole vastuolus see, et avaliku sektori hankija võib taotluse või pakkumuse tagasi lükata, kohaldades kehtivas riigisiseses õiguses sõnaselgelt ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alust, isegi kui seda alust ei ole eelnevalt konkreetsetes hankedokumentides märgitud.

III. Ettepanek

168. Kõikide esitatud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Riigi julgeoleku kaitsega seotud põhjustel hankemenetlusest kõrvaldamise alused, mis on kehtestatud riigisiseste õigusnormidega, mis on vastu võetud ELL artikli 4 lõike 2 alusel väljaspool direktiivide 2014/24/EL ja 2014/25/EL kohaldamisala, tuleb kvalifitseerida sõltumatuteks ja sui generis kõrvaldamise alusteks, mille suhtes ei ole viidatud direktiivide sätted tulenevalt direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikest 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõikest 2 kohaldatavad. Direktiivi 2014/24 artiklis 57 sätestatud nõuded, nagu pakkujate kõrvaldamise proportsionaalsuse hindamine, heastamismeetmete („enda usaldusväärsuse tõendamise“) taotlus või kõrvaldamise tähtaja piiramine, ei ole ei otseselt ega ka analoogia alusel kohaldatavad sellistele riigisisestele õigusnormidele, mille puhul tuleb aga endiselt järgida liidu õigust ning eelkõige aluslepingutest, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid nõudeid.

2.      Liidu õigusega, eelkõige võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis viivad pakkuja automaatse kõrvaldamiseni hankemenetlusest riigi julgeoleku valdkonnas pädeva asutuse siduva teabe alusel, millest nähtub, et pakkujal või temaga seotud isikutel on huvid, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, ilma et võrgustiku sektori hankija saaks sõltumatult hinnata, kas see on konkreetse hankemenetluse raames nii, ja ilma et see hankija saaks konkreetsel juhul hinnata taotluse või pakkumuse tagasilükkamise proportsionaalsust, tingimusel et riigi julgeoleku valdkonnas pädev asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid. Nende nõuete hulka kuuluvad eelkõige vajadus viia läbi eraldi ja konkreetne hindamine juhtumi kõigi asjakohaste individuaalsete asjaolude suhtes, ajakohase teabe alusel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ja põhiõigusi, ning vajadus täita põhjendamiskohustust ja austada hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtja kaitseõigusi, kaaludes ühelt poolt hea halduse üldpõhimõtet ja teiselt poolt riigi julgeolekuhuve.

3.      Võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus erakorralist ja ajutist laadi riigisisene õigusnorm, mille kohaselt on võrgustiku sektori hankija kohustatud jätma kõrvale pakkuja hankemenetluses osalemise taotluse või pakkumuse, laiendades selle pakkuja suhtes riigi julgeolekule tulenevat ohtu käsitlevat otsust, mille on valdkonnas pädev asutus teinud teise hankemenetluse kohta, tingimusel et see pädev asutus järgib liidu õigusest tulenevaid põhinõudeid. Nende nõuete hulgas on eelkõige nõue, et laiendamine oleks põhjendatud, arvestades üksikjuhtumi kõiki asjakohaseid individuaalseid asjaolusid, mida hinnatakse aktuaalse teabe alusel, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest ja põhiõigustest, sealhulgas eelkõige kõnealuse ettevõtja kaitseõigustest.

4.      Harta artiklis 47 sätestatud hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui avaliku sektori hankija kõrvaldab ettevõtja hankemenetlusest riigisiseste õigusnormide alusel, milles on ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alused, on ta kohustatud tegema hankemenetlusest kõrvaldatud ettevõtjale teatavaks tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu, tagades samal ajal riigi julgeolekuga seotud teabe konfidentsiaalsuse säilimise. Selleks peab ta kaaluma hea halduse üldpõhimõttest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele tulenevaid nõudeid ning riigi julgeolekuhuve. Kriteerium, mida tuleb põhjenduste ulatuse ja puudutatud isikule teatavaks tehtava teabe kindlaksmääramisel kasutada, on riigi julgeoleku otsese ja erilise riive oht, ning tõhusa kohtuliku kaitse õiguse riive tuleb piirata rangelt vajalikuga.

5.      Harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte ja õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele on vastuolus see, kui kohtuvaidluses, mis puudutab avaliku sektori hankija sellise otsuse õiguspärasust, millega ettevõtja kõrvaldati hankemenetlusest riigi julgeoleku kaalutlustel, piiratakse hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse kohtulikku kontrolli selle otsuse aluseks oleva riigi julgeolekut puudutava teabe eripära ja konkreetse sisu tõttu, mistõttu liikmesriigi kohus ei hinda selle sisu ega võta järelikult seisukohta selle otsuse õiguspärasuse kohta seoses nimetatud teabel põhineva tagasilükkamise põhjendatusega. Asjaolu, et ainult kohtu suhtes ei saa esitada salastatuse vastuväidet riigi julgeolekut puudutava teabe suhtes, mistõttu erinevalt kohtust ei olnud avaliku sektori hankijal hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse tegemise ajal juurdepääsu salastatud teabele, ei riku puudutatud isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kui kõnealuse otsuse aluseks olevate põhjenduste sisu tehakse talle teatavaks viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse tõendite nõutavat salastatust, ning kui talle jäetakse teatavaks tegemata üksnes tõendid, mille avalikustamine võib otseselt ja eriliselt kahjustada riigi julgeolekut.

6.      Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ei ole vastuolus see, et avaliku sektori hankija võib taotluse või pakkumuse tagasi lükata, kohaldades kehtivas riigisiseses õiguses sõnaselgelt ette nähtud riigi julgeolekuga seotud kõrvaldamise alust, isegi kui seda alust ei ole eelnevalt konkreetsetes hankedokumentides märgitud.


1      Algkeel: itaalia.


2      Lietuvos Respublikos viešųjų pirkimų įstatymas, eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuvaidluses kohaldatavas redaktsioonis.


3      Lietuvos Respublikos nacionaliniam saugumui užtikrinti svarbių objektų apsaugos įstatymas.


4      See on: pakkuja, tema alltöövõtja, ettevõtjad, kelle suutlikkusele pakkuja tugineb, pakkuja pakutava kauba (kaasa arvatud nende komponendid ja pakendid) tootja või seda kontrollivad isikud.


5      Lietuvos Respublikos pirkimų, atliekamų vandentvarkos, energetikos, transporto ar pašto paslaugų srities perkančiųjų subjektų, įstatymas, eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuvaidluses kohaldatavas redaktsioonis.


6      Ainus erinevus nende kahe artikli vahel näib olevat mõiste „võrgustiku sektori hankija“ kasutamine mõiste „avaliku sektori hankija“ asemel.


7      Dėl Lietuvos Respublikos viešųjų pirkimų įstatymo 45 straipsnio 21 dalies, Lietuvos Respublikos pirkimų, atliekamų vandentvarkos, energetikos, transporto ar pašto paslaugų srities perkančiųjų subjektų, įstatymo 58 straipsnio 41 dalies ir Lietuvos Respublikos viešųjų pirkimų, atliekamų gynybos ir saugumo srityje, įstatymo 33 straipsnio 9 dalies taikymo.


8      Kohtuasja faktiliste asjaolude üksikasjalikuma ülevaate saamiseks vt kohtuasjas C‑271/25 esitatud eelotsusetaotluse punktid 16–27.


9      Nacionaliniam saugumui užtikrinti svarbių objektų apsaugos koordinavimo komisija.


10      St Leedu Vabariigi sisejulgeoleku osakond Antrojo operatyvinių tarnybų departamento prie Krašto apsaugos ministerijos (riigikaitseministeeriumi operatiivteenistuste teine osakond, Leedu), Leedu Vabariigi eriuurimisteenistus.


11      Asja sisuliselt lahendavate kohtute otsuste kokkuvõtte kohta vt kohtuasjas C‑271/25 esitatud eelotsusetaotluse punktid 22–26.


12      Kohtuasja faktiliste asjaolude üksikasjalikuma ülevaate kohta vt kohtuasjas C‑334/25 esitatud eelotsusetaotluse punktid 14–24.


13      Lietuvos Respublikos Vyriausybės 2018 m. birželio 6 d. nutarimas Nr. 526 ja Lietuvos Respublikos Vyriausybės 2018 m. birželio 20 d. nutarimas Nr. 597.


14      Asja sisuliselt lahendavate kohtute kohtuotsuste kokkuvõtte kohta vt kohtuasjas C‑334/25 esitatud eelotsusetaotluse punktid 20–23.


15      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).


16      Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne‑ ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33, EÜT eriväljaanne 06/01, lk 246).


17      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee‑, energeetika‑, transpordi‑ ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243).


18      Vt eelotsusetaotluse punkt 42 nii kohtuasjas C‑271/25 kui ka kohtuasjas C‑334/25.


19      Vt 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt (C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 135) ja konkreetselt riigihangete valdkonnas 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).


20      Vt selle kohta kohtujurist Emiliou ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:151, punktid 46 ja 49).


21      Vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 40) ning seoses ELTL artiklis 346 ja direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikes 2 nimetatud liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvidega 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).


22      Vt seoses liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvidega 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 77).


23      Vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 44).


24      Vt liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvide kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Austria (C‑187/16, EU:C:2017:578, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).


25      Sätestatud ELTL artiklites 36, 45, 52, 65 ja 202.


26      Sätestatud ELTL artiklites 71, 72 ja 276.


27      Sätestatud ELTL artiklites 36, 45, 52,65, 72, 202, 276 ja 347.


28      Vt selle kohta paljude hulgas 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).


29      Vt 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta analoogia alusel ka 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkti 38 lõpp ja seal viidatud kohtupraktika).


30      Vt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (C‑120/94, EU:C:1995:109, punkt 67).


31      Liidu julgeoleku mõistele on viidatud nii õigusaktides (vt ainult näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artikli 3 punkt c (ELT 2013, L 269, lk 1)) kui ka Euroopa Kohtu kohtupraktikas. Vt näiteks 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 125). Suhte kohta liidu ja liikmesriigi julgeoleku vahel vt kohtujurist Emiliou poolt kohtuasjas komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:151, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika) esitatud ettepaneku punkt 62.


32      Vt näiteks riigihangete valdkonnas nõukogu 8. aprilli 2022. aasta otsus (PESC) 2022/578, millega muudetakse otsust 2014/512/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas (ELT 2022, L 111, lk 70).


33      Vt 9. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Česká republika – Generální finanční ředitelství (C‑578/23, EU:C:2025:4, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ (C‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 115).


34      Vt direktiivi 2014/24 kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).


35      Ehk sisuliselt riigihankelepingud, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse‑ ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT 2009, L 216, lk 76).


36      Vt selle kohta kohtujurist Emiliou poolt kohtuasjas komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:151) esitatud ettepaneku punkt 43 ja sellele järgnevad punktid, milles analüüsitakse üksikasjalikult direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 2 kohaldamise tingimusi.


37      Vt 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punkt 78).


38      Selline oli vaidlusaluste riigihangete olukord 7. septembri 2023. aasta kohtuotsuses kohtuasjas komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629).


39      Vt selle kohta kohtujurist Emiliou ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:151, punkt 59).


40      Nagu see on direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikes 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõike 2 lõpus nimetatud näite puhul.


41      Sellega seoses võib põhimõtet qui potest plus, potest et minus kohaldades asuda seisukohale, et kui seadusandja on hinnanud, et konkreetne hankemenetlus on riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsega seotud põhjustel nii tundlik, et selle võib täielikult direktiivide konkurentsieeskirjade kohaldamisalast välja jätta, siis seda enam vastab seadusandja tahtele juhul, kui nende huvide kaitsmise eesmärgi saavutamiseks piisab vähem äärmuslikust meetmest, nagu üksnes selle hankemenetluse teatavate aspektide väljajätmine direktiivide kohaldamisalast, see, et niisugune meede võidakse võtta.


42      Sellega seoses tuleb märkida, et kui liikmesriik kohaldaks täielikku välja jätmist, kui riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitseks oleks osaline välja jätmine asjakohane ja piisav, rikuks see liikmesriik proportsionaalsuse põhimõtet.


43      Kui liikmesriigid oleksid sunnitud valima ainult „kõige“ (täielik väljajätmine) või „mitte millegi“ (direktiivi täielik kohaldamine, mis võib ohustada riigi julgeolekut) vahel, kaasneks sellega oht, et liikmesriigid kasutavad täielikku erandit ülemääraselt ja põhjendamatult, et mitte riskida oma oluliste huvide kahjustamisega.


44      Seega, kuigi direktiivi 2014/24 artikli 15 lõikega 2 ja direktiivi 2014/25 artikli 24 lõikega 2 koostoimes ELL artikli 4 lõikega 2 jäetakse liikmesriikidele kaalutlusruum otsustamaks, milliseid meetmeid nad peavad oma oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks vajalikuks, ei saa neid artikleid tõlgendada nii, et nendega antakse liikmesriikidele õigus kalduda EL toimimise lepingu sätetest kõrvale pelga viitega kõnealustele huvidele. Vt 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑601/21, EU:C:2023:629, punktid 81 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika).


45      Kuigi põhikohtuasjas kõne all olevad hankemenetlused kuuluvad eri direktiivide (kohtuasjas C‑271/25 direktiiv 2014/24 ja kohtuasjas C‑334/25 direktiiv 2014/25) kohaldamisalasse, on viimati nimetatud säte tulenevalt direktiivi 2014/25 artikli 80 lõikes 1 pakkujate kõrvaldamise aluste kohta sisalduvast viitest direktiivi 2014/24 artiklile 57 kohaldatav mõlema hankemenetluse suhtes.


46      Vt eespool punkt 18.


47      Vt selle kohta eelotsusetaotluse punktid 40 mõlemas kohtuasjas.


48      Vt eespool punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika.


49      Vt selle kohta analoogia alusel 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 43 ja täpsemalt punkt 77 ning järgmised punktid).


50      Vt selle kohta analoogia alusel 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 45).


51      15. septembri 2022. aasta kohtuotsus J. Sch. Omnibusunternehmen ja K. Reisen (C‑416/21, EU:C:2022:689, punkt 54 ja ka punkt 56).


52      Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi 2014/24 artikli 57 lõikes 4 ette nähtud fakultatiivsed kõrvaldamise alused põhinevad kvalitatiivselt usaldusväärse pakkuja optimaalsel valikul, keda hankija saab sõlmitud hankelepingu täitmisel usaldada, vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Infraestruturas de Portugal ja Futrifer Indústrias Ferroviárias (C‑66/22, EU:C:2023:1016; edaspidi „kohtuotsus Infraestruturas de Portugal“, punkt 56). Vt selle kohta ka direktiivi 2014/24 põhjendus 101.


53      Vt 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus J. Sch. Omnibusunternehmen ja K. Reisen (C‑416/21, EU:C:2022:689, punktid 57 ja 58).


54      Need hangete valdkonna aluspõhimõtted, mis kujutavad endast liidu õiguse üldpõhimõtteid, tulenevad hangete valdkonnas otseselt aluslepingu sätetest, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust. Vt selle kohta direktiivi 2014/24 põhjendus 1.


55      Kohtuasjas C‑334/25, koostoimes direktiivi 2014/25 artikliga 80.


56      Vt viited eespool punktides 9 ja 12.


57      Vt paljude hulgas hiljutine 11. juuni 2026. aasta kohtuotsus IFIS NPL INVESTING (C‑65/25, EU:C:2026:475, punkti 27 lõpp).


58      Vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punktid 78 ja 79). Vt selle kohta ka hilisem, 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Bukla (C‑26/25, EU:C:2026:593 punkt 105).


59      Vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punktid 78 ja 79).


60      Vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 84). Vt selle kohta ka hilisem, 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Bukla (C‑26/25, EU:C:2026:593 punkt 112).


61      Vt selle kohta ibidem, punktid 77–85.


62      Vt kohtuotsus Infraestruturas de Portugal, punktid 73–84 ja eelkõige punktid 75 ja 82. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et sellised riigisisesed õigusnormid, mis seovad pakkujate aususe ja usaldusväärsuse hindamise liikmesriigi konkurentsiasutuse sellise otsuse järeldustega, mis puudutab eelkõige tulevikus hankemenetluses osalemist, riivavad kaalutlusõigust, mis hankijal peab olema viidatud sätte raames ning on järelikult selle sättega vastuolus.


63      Need ei põhine kvalitatiivselt usaldusväärse pakkuja optimaalsel valikul, keda hankija saab usaldada, vaid asjaolul, et pakkuja või temaga seotud isikud kujutavad endast julgeoleku seisukohast märkimisväärset ohtu kogu liikmesriigi jaoks. Järelikult, kuna riigi julgeoleku ohustamise hindamist ei saa usaldada üksnes võrgustiku sektori hankijale, on õiguspärane, et talle ei usaldataks ka nendel ohtudel põhinevate hankemenetlusest kõrvaldamise aluste hindamist.


64      Vt eespool punkt 68.


65      Vt kohtuotsus Infraestruturas de Portugal, punktid 77 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika.


66      Vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 76).


67      Näiteks eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevates kohtuasjades vaenulike kolmandate riikidega seotud ärisidemete või ‑tegevuse võimalik lõpetamine.


68      Vt muu hulgas 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 44).


69      Vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 89) ja samuti 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 45).


70      Vt 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 90) ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 46).


71      Vt 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 91) ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 47).


72      25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 94).


73      Vt selle kohta analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punktid 79, 80 ja 87).


74      25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 96).


75      Vt selle kohta analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).


76      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ka direktiivi 2014/25 artiklitele 36 ja 80 ning direktiivi 2014/24 artiklitele 56 ja 57, mis ei ole aga eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohased, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 67.


77      Nagu märkisin, sisaldub sama säte ka riigihangete seaduse artikli 45 lõike 21 punktis 4.


78      Selle seaduse eesmärk on tagada, et seda liiki „objektid“ (äriühingud, rajatised ja varad ning majandussektorid) ja vastavad maad ning oluliste küberturvalisuses osalejate tehingud oleksid kaitstud kõigi ohutegurite eest, mis võivad ohustada riigi julgeolekut. Vt täpsemalt eelotsusetaotlus kohtuasjas C‑334/25, punkt 45 jj.


79      Vt kohtuotsus eelotsusetaotluse esitamise kohta kohtuasjas C‑334/25, punktid 45–49.


80      Vt eespool punkt 68.


81      Vt käesoleva ettepaneku punkt 71 ja sellele järgnevad punktid.


82      Vt muu hulgas kohtuotsus Infraestruturas de Portugal, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika.


83      7. septembri 2021. aasta kohtuotsus „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ (C‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et puudutatud isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega. See võimaldab puudutatud isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pädevasse kohtusse pöörduda, ning teha viimati nimetatul täielikult võimalikuks kontrollida asjasse puutuva riigisisese otsuse õiguspärasust. Vt 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657 punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).


84      Vt selle kohta analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 57).


85      Vt eespool punktid 98 ja 103 ning seal viidatud kohtupraktika.


86      Vt selle kohta analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkti 64 lõpp).


87      Vt analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Bukla (C‑26/25, EU:C:2026:593, punkt 109).


88      Vt analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, EU:C:2024:344, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).


89      Vt eespool punktid 71, 72 ja 83.


90      Vt analoogia alusel 7. septembri 2021. aasta kohtuotsuse „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ (C‑927/19, EU:C:2021:700) punkt 123. See pretsedent, millele ka eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, on minu arvates siiski vaid osaliselt asjakohane niisugustel juhtudel, nagu on kõne all käesolevas ettepanekus. See kohtuotsus käsitles ettevõtjate edastatud konfidentsiaalse teabe kaitse erinevat juhtumit, samas kui käesolevates kohtuasjades on tegemist riigi julgeolekuga seotud konfidentsiaalse teabega ja seega riigi põhivajadustega seotud teabega, mille avalikustamisel oleks palju tõsisem ja laiaulatuslikum mõju kui pelgalt üksikut ettevõtjat puudutava äriteabe rikkumisel.


91      Vt kohtuotsus eelotsusetaotluse esitamise kohta kohtuasjas C‑271/25, punkt 52.


92      Vt kohtuotsus eelotsusetaotluse esitamise kohta kohtuasjas C‑271/25, punkt 53.


93      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses ka direktiivile 89/665/EMÜ, mis ei ole aga punktis 130 esitatud põhjustel käesolevas olukorras asjakohane.


94      Vt analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 58) ja samuti 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 82).


95      Vt selle kohta analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 59) ja samuti 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 83).


96      Vt selle kohta analoogia alusel 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“ (C‑927/19, EU:C:2021:700, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).


97      Vt analoogia alusel 18. juuli 2013. aasta kohtuotsused komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 125) ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 81).


98      Vt analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punktid 55 ja 56).


99      Vt analoogia alusel 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).


100      Vt analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punktid 65 ja 68) ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 92).


101      Vt analoogia alusel 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, EU:C:2013:363, punkt 66) ja 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus (C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 90).


102      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma eelotsuse küsimuses ka direktiivile 2014/25, mis ei ole aga punktis 67 esitatud põhjustel käesolevas olukorras asjakohane.


103      Vt 5. juuni 2025. aasta kohtuotsus Veolia Water Technologies jt (C‑82/24, EU:C:2025:396, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).


104      Vt paljude hulgas hiljutine 16. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Sof Medica (C‑568/24, EU:C:2026:305, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).


105      Vt selle kohta kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanek kohtuasjas Pizzo (C‑27/15, EU:C:2016:48, punktid 51 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).


106      Vt selle kohta 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Lavorgna (C‑309/18, EU:C:2019:350, punkt 28).