1

Soudal NV ja Esko-Graphics BVBA paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta otsuse, millega Üldkohus keeldus tunnustamast neid menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV ja lisamast selle kohtuasja toimikusse nende kirjalikke seisukohti järeldustega, mis tuleb teha Euroopa Kohtu 16. septembri 2021. aasta otsusest komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) vaidluse lahendamiseks selles kohtuasjas (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

Õiguslik raamistik

2

Üldkohtu kodukorra artikli 1 lõike 3 punktis c on sätestatud, et kodukorra tähenduses peetakse mõistetega „pool“ ja „pooled“ – kui nende kohta ei ole midagi täpsustatud – silmas kõiki menetlusosalisi, kaasa arvatud menetlusse astujaid.

3

Kodukorra artiklis 60 on ette nähtud, et menetlustähtaegu pikendatakse seoses vahemaadega kümne päeva võrra.

4

Kodukorra artiklis 79 on sätestatud:

5

Kodukorra artiklites 142–145 on ette nähtud Üldkohtus menetlusse astumist reguleerivad sätted.

6

Üldkohtu kodukorra artikli 143 lõikes 1 on ette nähtud, et „[m]enetlusse astumise avaldus tuleb esitada kuue nädala jooksul artiklis 79 ette nähtud teadaande avaldamisest“.

7

Kodukorra artiklis 215 on sätestatud:

8

Kodukorra artikkel 217 on sõnastatud järgmiselt:

9

Kodukorra artiklis 219 on sätestatud:

Vaidluse taust

10

11. jaanuari 2016. aasta otsusega (EL) 2016/1699 ülemäärase kasumi maksuvabastust käsitleva riigiabikava SA.37667 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida rakendas Belgia (ELT 2016, L 260, lk 61; edaspidi „vaidlusalune otsus“), leidis Euroopa Komisjon, et teatavad Belgia Kuningriigi antud maksuvabastused kujutavad endast abikava ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis on siseturuga kokkusobimatu ja mida rakendatakse ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes. Komisjon kohustas antud abi selle saajatelt tagasi nõudma, kusjuures saajate lõpliku nimekirja pidi hiljem koostama Belgia Kuningriik.

Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlus ning vaidlustatud otsus

11

Belgia Kuningriik ja Magnetrol International NV esitasid 22. märtsil ja 25. mail 2016 Üldkohtu kantseleisse vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavaldused, mis registreeriti vastavalt numbrite T‑131/16 ja T‑263/16 all.

12

Soudal esitas Üldkohtu kantseleisse 2. mail 2016 vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis registreeriti numbri T‑201/16 all. Esko-Graphics esitas Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2016 vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis registreeriti numbri T‑335/16 all

13

Üldkohtu kohtusekretär teatas seejärel kohtuasjade T‑201/16 ja T‑335/16 pooltele, et asja läbivaatava Üldkohtu koja president otsustas peatada menetluse neis kohtuasjades kuni vaidluse lahendamiseni kohtuasjades T‑131/16 ja T‑263/16.

14

Üldkohtu seitsmenda koja (laiendatud koosseisus) president otsustas 17. mai 2018. aasta kohtumäärusega liita kohtuasjad T‑131/16 ja T‑263/16 menetluse suulise osa ja menetlust lõpetava otsuse huvides.

15

Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsusega Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91).

16

Komisjon esitas 24. aprillil 2019 apellatsioonkaebuse selle kohtuotsuse peale. Apellatsioonkaebus registreeriti numbri C‑337/19 P all.

17

Euroopa Kohtu president andis 15. oktoobri 2019. aasta kohtumäärustega komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International loa astuda Magnetrol Internationali nõuete toetuseks menetlusse järgmistele isikutele: Anheuser-Busch InBev SA/NV, Ampar BVBA, Atlas Copco Airpower NV ja Atlas Copco AB (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:909) ning Soudal ja Esko-Graphics (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915).

18

16. septembri 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) Euroopa Kohus:

–

tühistas Üldkohtu 14. veebruari 2019. aasta otsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91);

–

lükkas tagasi kohtuasjas T‑131/16 esitatud esimese ja teise väite ning kohtuasjas T‑263/16 esitatud esimese väite ja kolmanda väite esimese osa;

–

saatis kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, et viimane teeks otsuse seoses kohtuasjas T‑131/16 esitatud kolmanda kuni viienda väite ning kohtuasjas T‑263/16 esitatud teise väite, kolmanda väite teise ja kolmanda osa ning neljanda väitega;

–

jättis kohtukulude kandmise kohta otsuse tegemise edaspidiseks.

19

Soudal ja Esko-Graphics esitasid 16. novembril 2021 Üldkohtule viimase kodukorra artikli 217 alusel seisukohad järeldustega, mis tuleb teha Euroopa Kohtu 16. septembri 2021. aasta otsusest komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) vaidluse lahendamiseks kohtuasjas T‑263/16 RENV (edaspidi „kõnealused seisukohad“).

20

Üldkohtu kohtusekretär teatas 6. detsembri 2021. aasta kirjas, mis toimetati Soudalile ja Esko-Graphicsile kätte 17. detsembril 2021, et kuna need seisukohad ei kujuta endast Üldkohtu kodukorras sätestatud dokumenti, siis otsustas kohtuasja läbivaatava Üldkohtu koja president jätta need kohtuasja toimikusse lisamata.

21

Üldkohtu presidendile ning selle liikmetele adresseeritud 29. detsembri 2021. aasta kirjas palusid Soudal ja Esko-Graphics, tuginedes eeskätt Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta kohtumäärusele komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915) ja Üldkohtu praktikale, esiteks parandada Üldkohtu tehtud „vea“ ja teiseks kinnitada, et nad on menetlusse astujad Üldkohtus; nad palusid vastata oma kirjale viie päeva jooksul.

22

Üldkohtu kohtusekretär kinnitas 11. jaanuari 2022. aasta kirjas, et oli apellantide 29. detsembri 2021. aasta kirja kätte saanud. Ta juhtis lisaks nende tähelepanu esiteks „asjaolule“, et Üldkohtu kodukord ei näe ette seisukohtade esitamist kohtuasjas T‑263/16 RENV menetlusse astujate poolt, kellele oli antud kohtuasjas C‑337/19 P luba astuda Euroopa Kohtu menetlusse, ja teiseks kodukorra artikli 70 lõikele 2, mille kohaselt Üldkohtu president võib otsustada peatatud menetlust jätkata enne peatamise tähtaja möödumist.

Poolte nõuded

23

Soudal ja Esko-Graphics paluvad Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

kohustada lisama nende kirjalikud seisukohad kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse ja

–

tuvastada, et nad jäid menetlusse astujateks kohtuasjas T‑263/16 RENV pärast seda, kui Euroopa Kohus oli saatnud selle kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks.

24

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–

jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–

teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja

–

mõista kohtukulud välja Soudalilt ja Esko-Graphicsilt.

Apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

25

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu nii vaidlustatud otsuse laadi pärast kui ka seetõttu, et see esitati hilinenult.

Vaidlustatud otsuse laadist tulenev asja läbivaatamist takistav asjaolu

–

Väited

26

Komisjon väidab, et Üldkohus piirdus vaidlustatud otsuses sellega, et keeldus lisamast kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse kõnealuseid seisukohti. Selline keelduv otsus ei kuulu tema sõnul ühegi selliste otsuste kategooria alla, mille peale oleks võimalik edasi kaevata Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimese lõigu alusel.

27

Ta lisab, et kuigi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimene lõik võimaldab küll edasi kaevata Üldkohtu otsuse, millega menetlusse astumise avaldus jäetakse läbi vaatamata, ei ole apellandid käesolevas asjas esitanud Üldkohtule menetlusse astumise avaldust. Järelikult ei jätnud Üldkohus sellist avaldust läbi vaatamata, mistõttu see säte ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

28

Soudal ja Esko-Graphics väidavad, et Üldkohtu otsus keelduda lisamast kõnealuseid seisukohti kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse kujutab endast vaikimisi keeldumist tunnustada neid menetlusse astujatena selles kohtuasjas.

29

Põhjendused, mille Euroopa Kohtu president esitas 15. oktoobri 2019. aasta kohtumääruses komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915), millega ta andis Soudalile ja Esko-Graphicsile loa astuda apellatsioonimenetlusse, on nende väitel aga asjakohased ka kohtuasjas T‑263/16 RENV.

–

Hinnang

30

Apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse analüüsimiseks on vaja kõigepealt kindlaks teha Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirjas sisalduva otsuse ulatus.

31

Sellega seoses on oluline märkida, et Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikes 1 on sätestatud, et kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse ja saadab kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks pärast seda, kui vaidluse sisu käsitlev Üldkohtu kirjalik menetlus on lõppenud, võivad Üldkohtu menetluse pooled esitada kahe kuu jooksul alates Euroopa Kohtu lahendi kättetoimetamisest kirjalikud seisukohad järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks sellest Euroopa Kohtu lahendist teha tuleb.

32

Vaidlust ei ole aga esiteks selles, et käesolev juhtum vastab selles sättes silmas peetud olukorrale, ega teiseks selles, et kõnealused seisukohad esitati selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul, millele lisandus kodukorra artiklis 60 sätestatud tähtaeg seoses vahemaadega, nii et nende seisukohtade tagasilükkamine ei ole tingitud sellest, et need esitati liiga hilja.

33

Sellest järeldub, et hoolimata sellest, et Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kiri on väga lakooniline, tuleb seda seetõttu, et seal on märgitud, et Üldkohus keeldub lisamast kõnealuseid seisukohti kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse, sest need seisukohad ei kujuta endast Üldkohtu kodukorras sätestatud dokumenti, mõista nii, et see kajastab Üldkohtu otsust keelduda tunnustamast apellante selles kohtuasjas menetlusse astujatena, samas kui apellandid on seisukohal, et nad on automaatselt selles kohtuasjas menetlusse astujad, sest neile anti luba astuda menetlusse apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑337/19 P.

34

Seda seisukohta kinnitab Üldkohtu kohtusekretäri 11. jaanuari 2022. aasta kiri, milles juhiti apellantide tähelepanu „asjaolule“, et Üldkohtu kodukord ei näe ette seisukohtade esitamist kohtuasjas T‑263/16 RENV menetlusse astujate poolt, kellele oli antud kohtuasjas C‑337/19 P luba astuda Euroopa Kohtu menetlusse.

35

Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt vaidlustatud otsus piirdus keeldumisega kõnealuste seisukohtade kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse lisamisest.

36

Seoses õigusega kaevata vaidlustatud otsuse peale edasi tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus otsustas 8. märtsil 2022, et käesolevat Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud apellatsioonkaebust tuleb pidada põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuseks; pooli teavitati sellest apellatsioonkaebuse kättetoimetamisel Euroopa Kohtu kohtusekretäri 14. märtsi 2022. aasta kirjas.

37

Põhikirja artikli 57 esimeses lõigus on sätestatud, et iga isik, kelle menetlusse astumise avaldus on jäetud läbi vaatamata, võib Üldkohtu otsuse, millega jäetakse menetlusse astumise avaldus läbi vaatamata, edasi kaevata Euroopa Kohtusse.

38

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Üldkohus ei jätnud vaidlustatud otsusega menetlusse astumise avaldust läbi vaatamata, sest apellandid ei olnud sellist avaldust Üldkohtule esitanud.

39

Samas on oluline märkida ka seda, et Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirjast nähtuva otsuse – keelduda tunnustamast apellante menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV – ulatus on sarnane sellega, mis oleks olnud Üldkohtu otsusel jätta läbi vaatamata apellantide menetlusse astumise avaldus, st need kaks otsust jätavad poole, kes väidab, et tal on huvi tõttu kohtuvaidluse lahenduse vastu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu alusel eriline menetlusseisund, ilma kõigist selle seisundiga kaasnevatest õigustest.

40

Pealegi, kui Euroopa Kohus on leidnud, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistanud Üldkohtu otsuse ja saatnud kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, ei saa asjaomasesse apellatsioonimenetlusse astujalt, kes leiab, et ta on automaatselt menetlusse astuja Üldkohtus, nõuda, et ta esitaks formaalselt Üldkohtule menetlusse astumise avalduse üksnes selleks, et ta saaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel edasi kaevata otsuse, millega see avaldus jäetakse läbi vaatamata.

41

Üldkohus ei saa nimelt sellise avaldusega teha muud, kui jätta see hilinemise tõttu läbi vaatamata, sest Üldkohtu kodukorra artikli 143 lõige 1 koostoimes artikliga 79 näeb ette, et menetlusse astumise avaldus tuleb esitada kuue nädala jooksul alates selle teadaande avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, millega päris alguses teatati hagimenetluse algatusdokumendi esitamisest asjaomases kohtuasjas.

42

Kui selles kontekstis otsustada, et teatava kohtuasja apellatsioonimenetlusse astuja, kes väidab, et ta on kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks saatmise tõttu automaatselt menetlusse astuja Üldkohtus, ei saa Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel edasi kaevata Üldkohtu otsust, millega keeldutakse teda menetlusse astujana tunnustamast, ainuüksi seetõttu, et Üldkohus ei ole menetlusse astumise avaldust formaalselt läbi vaatamata jätnud, siis võtaks see asjaomaselt poolelt kogu kohtuliku kaitse, mis võimaldab tal kaitsta Üldkohtus neid menetlusõigusi, mis tal enda arvates on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 alusel, samas kui selle põhikirja artikli 57 esimese lõigu eesmärk on just nimelt selle kaitse tagamine.

43

Nimelt juhul, kui apellatsioonimenetlusse astuja väidab õigustatult, et ta on menetlusse astuja Üldkohtus sellises kohtuasjas, mille Euroopa Kohus on saatnud Üldkohtule uueks arutamiseks – tegemist on küsimusega, mis tuleb lahendada käesoleva apellatsioonkaebuse sisulisel analüüsimisel ja mida ei saa seega lahendada apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse hindamisel –, ei ole tal ühtegi muud õiguskaitsevahendit selleks, et panna maksma talle põhikirja artiklist 40 tulenevad menetlusõigused.

44

Nii ei saa apellatsioonimenetlusse astuja esiteks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 kohaselt esitada apellatsioonkaebust Üldkohtu otsuse peale, millega keeldutakse tunnustamast teda menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus on saatnud Üldkohtule uueks arutamiseks.

45

Selles sättes on ette nähtud, et edasi võib kaevata Üldkohtu lõplikud otsused ja otsused, millega sisulised küsimused lahendatakse osaliselt või millega lahendatakse pädevuse puudumist või avalduse vastuvõetamatust käsitlevaid menetlusküsimusi.

46

Käesoleval juhul tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsusega ei lõpetata kohtuasjas T‑263/16 RENV menetlust Üldkohtus ega lahendata – kas või osaliselt – selle kohtuasja sisulisi küsimusi.

47

Lisaks, kuigi selle otsusega lahendatakse tõepoolest menetlusküsimus selle kohta, kas apellandid on menetlusse astujad Üldkohtus, ei käsitle see küsimus pädevuse puudumist või avalduse vastuvõetamatust.

48

Euroopa Kohus on aga juba sedastanud, et apellatsioonkaebused, mis on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud Üldkohtu otsuste peale, millega lahendatakse menetlusküsimus, mis erineb laadilt nendest menetlusküsimustest, millele see säte viitab, tuleb jätta vastuvõetamatutena läbi vaatamata (vt selle kohta 4. oktoobri 1999. aasta kohtumäärus komisjon vs. ADT Projekt, C‑349/99 P, EU:C:1999:475, punktid 10 ja 11, ning 8. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, C‑248/99 P, EU:C:2002:1, punkt 46).

49

Lisaks on oluline märkida, et kui Üldkohus lahendab pädevuse puudumise või vastuvõetamatuse vastuväitega seotud menetlusküsimuse, siis teeb ta otsuse poole nõude kohta lõpetada menetlus asja sisuliselt arutamata, mistõttu peab sellise otsuse peale olema võimalik edasi kaevata Euroopa Kohtule, ilma et tuleks ära oodata võimalikku otsust sisulistes küsimustes. Nii ei ole see seevastu otsuse puhul, millega lahendatakse menetlusse astumist käsitlev menetlusküsimus.

50

Euroopa Kohus seega on tõdenud, et otsuse peale, millega Üldkohus tunnistab menetlusse astumise avalduse vastuvõetavaks, ei saa Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel edasi kaevata (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punktid 29 ja 30).

51

Eeltoodut arvestades tuleb seda lahendust kohaldada ka apellatsioonkaebuse suhtes, mis on esitatud Üldkohtu otsuse peale, millega keeldutakse tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus on saatnud Üldkohtule uueks arutamiseks.

52

Teiseks, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel sellise apellatsioonkaebuse esitamine menetlust lõpetava otsuse peale, milles asjaomane isik väidab, et ta on menetlusse astuja, ei anna sellele isikule piisavat kohtulikku kaitset, sest selle apellatsioonkaebuse saavad esitada ainult Üldkohtu menetluse pooled ja selle õiguskaitsevahendi kasutamine ei võimalda igal juhul hoida alal võimaliku Üldkohtus menetlusse astumise kasulikkust, tagades, et menetlusse astumise luba antakse menetlusstaadiumis, kus menetlusse astumine saab kohtulikule arutelule Üldkohtus tegelikult midagi juurde anda.

53

Eeltoodut silmas pidades saab otsuse peale, millega Üldkohus – seeläbi, et ta keeldub lisamast apellatsioonimenetlusse astuja seisukohti sellise kohtuasja toimikusse, mille Euroopa Kohus on saatnud Üldkohtule uueks arutamiseks pärast Üldkohtu otsuse tühistamist, sest need seisukohad ei kujuta endast Üldkohtu kodukorras sätestatud dokumenti – keeldub vaikimisi tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana viidatud kohtuasjas, esitada apellatsioonkaebuse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel.

54

Sellest tuleneb, et komisjoni väide vaidlustatud otsuse laadist tuleneva asja läbivaatamise takistuse kohta tuleb tagasi lükata.

Apellatsioonkaebuse hilinenult esitamisest tulenev asja läbivaatamist takistav asjaolu

–

Väited

55

[muudetud 18. aprilli 2023. aasta kohtumäärusega] Komisjon tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimeses lõigus on ette nähtud, et Üldkohtu otsuse peale, millega jäetakse läbi vaatamata menetlusse astumise avaldus, tuleb edasi kaevata kahe nädala jooksul alates avalduse läbi vaatamata jätmise otsuse teatavaks tegemisest. Kui käesolev apellatsioonkaebus kuulub selle sätte kohaldamisalasse, siis seetõttu, et vaidlustatud otsus tehti apellantidele teatavaks 17. detsembril 2021, möödus selle peale edasi kaebamise tähtaeg 10. jaanuaril 2022. Kuna apellatsioonkaebus esitati 28. jaanuaril 2022, siis tuleb see jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata.

56

Menetlustähtaegasid käsitlevate eeskirjade range kohaldamine on tema sõnul oluline õiguskindluse tagamiseks ning diskrimineerimise ja meelevaldse kohtlemise vältimiseks.

57

Komisjon on käesolevas kohtuasjas seisukohal, et apellantidel ei ole alust tugineda apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise õigustamiseks erakorralistele asjaoludele. Ta väidab eeskätt, et mõistet „vabandatav eksimus“ tuleb tõlgendada kitsalt. Apellandid ei saa aga tema sõnul väita, et nad ei olnud enne Üldkohtu kohtusekretäri 11. jaanuari 2022. aasta kirja saamist teadlikud sellest, et Üldkohus oli teinud lõpliku otsuse. Vastupidi, nad tunnistavad oma kirjalikes dokumentides, et selles kirjas üksnes kinnitati Üldkohtu varasemat seisukohta. Seega ei saa asuda seisukohale, et Üldkohtu käitumine põhjustas mõistetavalt segadust heauskses õigussubjektis, kes näitas üles tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust.

58

Soudal ja Esko-Graphics väidavad, et eksimus nende apellatsioonkaebuse õigusliku aluse valikul on vabandatav.

59

Nad väidavad sellega seoses, et nad ei olnud formaalselt esitanud menetlusse astumise avaldust. Lisaks sellele ei tehtud Üldkohtu otsust neile kohtumäärusega teatavaks. Samuti ei nähtu nende sõnul Üldkohtu kohtusekretäri kirjadest, et Üldkohus kavatses jätta menetlusse astumise avalduse läbi vaatamata. Seega põhjustas Üldkohtu käitumine apellantides mõistetavalt segadust seoses küsimusega, mis liiki apellatsioonkaebus tuleb esitada vaidlustatud otsuse peale. Lisaks sellele toimisid apellandid heauskselt ja näitasid üles tavapäraselt informeeritud ettevõtjale kohast hoolsust, nagu kinnitab nende 29. detsembri 2021. aasta kiri.

60

Lisaks sellele leiavad Soudal ja Esko-Graphics, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkas käesolevas kohtuasjas kulgema siis, kui nad said kätte Üldkohtu kohtusekretäri 11. jaanuari 2022. aasta kirja. Nimelt tekkis apellantides alles pärast selle kirja kättesaamist kindlustunne, et keeldumine lisada kõnealused seisukohad kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse ei olnud mitte Üldkohtu pelga hindamisvea, vaid viimase teadlikult võetud seisukoha tagajärg. Apellandid väidavad täiendavalt, et asjaolu, et nad esitasid oma apellatsioonkaebuse hilinenult, tuleb pidada vabandavaks, võttes arvesse Üldkohtu mitmeti mõistetavat käitumist.

–

Hinnang

61

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimene lõik näeb ette, et iga isik, kelle menetlusse astumise avalduse Üldkohus läbi vaatamata jätab, võib selle otsuse edasi kaevata kahe nädala jooksul alates avalduse läbi vaatamata jätmise otsuse teatavaks tegemisest.

62

Seda kahenädalast tähtaega tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 51 alusel pikendada seoses vahemaadega kümne päeva võrra.

63

Käesolevas kohtuasjas said apellandid pärast Üldkohtu kantseleisse kõnealuste seisukohtade esitamist Üldkohtu kohtusekretärilt kaks kirja: 6. detsembri 2021. aasta kirja ja 11. jaanuari 2022. aasta kirja.

64

Käesoleva kohtumääruse punktidest 31–34 ja 53 tuleneb, et Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirja tuleb pidada selliseks, mis sisaldab Üldkohtu otsust keelduda tunnustamast apellante menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV ja mille peale saab edasi kaevata Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel.

65

Sellest tulenevalt hakkas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema selle kirja kättetoimetamise päevale järgneval päeval, st 18. detsembril 2021.

66

Asjaolu, et Üldkohtu kohtusekretär saatis apellantide 29. detsembri 2021. aasta kirjale vastates neile uue, 11. jaanuari 2022. aasta kirja, ei too endaga kaasa uut apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega.

67

Ühelt poolt piirdutakse selles teises kirjas nimelt apellantide 29. detsembri 2021. aasta kirja kättesaamise kinnitamisega. Teiselt poolt ei tehta Üldkohtu kohtusekretäri 11. jaanuari 2022. aasta kirjas – isegi eeldusel, et seda tuleb mõista nii, et sellega jäetakse rahuldamata nõuded, mille apellandid esitasid oma 29. detsembri 2021. aasta kirjas – kõnealuste nõuete laadi arvestades muud, kui lihtsalt kinnitatakse Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirjas väljendatud otsust.

68

Järelikult tuleb nentida, et käesolev apellatsioonkaebus esitati hilinenult.

69

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et menetlustähtaegu puudutavad liidu eeskirjad võib jätta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu alusel kohaldamata vaid tõeliselt erakorralistel asjaoludel, st ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu tõttu, kuna nende eeskirjade range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (vt selle kohta 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus SV Capital vs. ABE, C‑577/15 P, EU:C:2016:947, punkt 56, ning Euroopa Kohtu asepresidendi 5. juuli 2018. aasta kohtumäärus Müller jt vs. QH, C‑187/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:543, punktid 20 ja 21).

70

Lisaks sellele tuleb märkida, et ehkki liidu sellised eeskirjad võib jätta kohaldamata ka poole vabandatava eksimuse korral, hõlmab see mõiste, mida tuleb tõlgendada kitsalt, vaid selliseid erakorralisi asjaolusid, kus asjaomane institutsioon on eeskätt käitunud viisil, mis üksi või otsustavalt põhjustab mõistetavalt segadust heauskses õigussubjektis, kes näitab üles tavapäraselt informeeritud isikule kohast hoolsust (vt selle kohta 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus SV Capital vs. ABE, C‑577/15 P, EU:C:2016:947, punkt 59, ning Euroopa Kohtu asepresidendi 5. juuli 2018. aasta kohtumäärus Müller jt vs. QH, C‑187/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:543, punkt 42).

71

Poole eksimust ei saa seega pidada vabandatavaks, kui menetlustähtaja möödalaskmine on tingitud asjaomase poole talituste puudulikust toimimisest või selle sise-eeskirjade eiramisest, ega ka siis, kui kohaldatakse õigusnormi, mis ei kätke erilisi tõlgendusraskusi (vt selle kohta 15. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Bayer vs. komisjon, C‑195/91 P, EU:C:1994:412, punkt 28; 14. jaanuari 2010. aasta kohtumäärus SGAE vs. komisjon, C‑112/09 P, EU:C:2010:16, punkt 24, ning Euroopa Kohtu asepresidendi 5. juuli 2018. aasta kohtumäärus Müller jt vs. QH, C‑187/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:543, punkt 43).

72

Seevastu võib eksimust pidada vabandatavaks erakorralises olukorras, kus asjaomasel poolel oli institutsiooni käitumise tõttu ning kohaldatavate eeskirjade sõnastust arvestades tegelikult kahtlusi eeskätt selles, milline on vaidlustatav akt või millise tähtaja jooksul tuleb see akt edasi kaevata (vt selle kohta 18. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Schertzer vs. parlament, 25/68, EU:C:1977:158, punkt 19, ja 5. aprilli 1979. aasta kohtuotsus Orlandi vs. komisjon, 117/78, EU:C:1979:109, punkt 11).

73

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb ka see, et eksimust võib pidada vabandatavaks siis, kui selline erakorraline olukord on tingitud liidu kohtu käitumisest (vt selle kohta 14. jaanuari 2010. aasta kohtumäärus SGAE vs. komisjon, C‑112/09 P, EU:C:2010:16, punkt 29, ja Euroopa Kohtu asepresidendi 5. juuli 2018. aasta kohtumäärus Müller jt vs. QH, C‑187/18 P(I), ei avaldata, EU:C:2018:543, punkt 43).

74

Käesolevas kohtuasjas tuleb kõigepealt märkida, et see, et Üldkohus keeldus tunnustamast Soudali ja Esko-Graphicsit menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV, samas kui need isikud olid menetlusse astujad apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑337/19 P, kujutab endast järsku muudatust võrreldes Üldkohtu varasema väljakujunenud praktikaga, mis on formaalselt kinnistatud tema kohtupraktikas, nagu märkis sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktis 79.

75

Eeskätt leidis Üldkohus oma 23. märtsi 1993. aasta kohtuotsuse Gill vs. komisjon (T‑43/89, EU:T:1993:24) punktis 24, et kuivõrd Euroopa Kohus ei olnud teinud otsust menetlusse astuja kohtukulude kohta, vaid oli saatnud kohtuasja täies ulatuses Üldkohtule uueks arutamiseks, siis jäi see apellatsioonimenetlusse astuja pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist menetlusse astujaks Üldkohtus.

76

Tõsi, Üldkohus kaldus sellest lahendusest kõrvale oma 16. juuni 2020. aasta kohtumääruse Uniwersytet Wrocławski vs. REA (T‑137/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:275) punktides 23–26.

77

Kuid ta kinnitas hiljem uuesti selle lahenduse põhjendatust oma 23. septembri 2020. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV, EU:T:2020:434) punktis 65, märkides, et selline lahendus on tingitud korrakohase õigusmõistmise nõudest ning on kooskõlas Üldkohtu kodukorraga.

78

Asjaolu, et komisjon esitas viimati nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, ei oma mingit tähtsust, sest tõlgendust, mille Üldkohus andis selles kohtuotsuses omaenda menetluseeskirjadele, võis hetkel, mil apellandid said Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirja, igal juhul pidada selle kohtu praktikat väljendavaks.

79

Järgmiseks on oluline rõhutada, et see kiri oli lakooniline, kuna selles ei täpsustatud sõnaselgelt, et Üldkohus keeldub tunnustamast apellante menetlusse astujatena, ega sisaldanud peale üldise viite Üldkohtu kodukorrale mingit viidet tehtud otsuse õiguslikule alusele ja veelgi vähem kirjeldust sellest, kuidas Üldkohus kavatseb sellest hetkest alates tõlgendada omaenda menetluseeskirju.

80

Selle kirja lakoonilisust tuleb käesoleva kohtumääruse punktides 74–78 kirjeldatud konteksti arvesse võttes pidada selliseks, mis põhjustas mõistetavalt segadust heauskses õigussubjektis seoses selle kirja ulatusega ning küsimusega, kas selles sisalduva otsuse peale tuleb viivitamatult edasi kaevata või mitte.

81

Selles kontekstis ei saa apellantide otsust püüda kõrvaldada see segadus, pöördudes kiiresti 29. detsembri 2021. aasta kirjaga Üldkohtu poole, et esitada talle argumendid oma erilise menetlusseisundi kohta ja paluda tal selgitada seisukohta, mis ta kavatses selle seisundi osas võtta, pidada valikuks, mida tavapäraselt informeeritud ja hoolas isik ei oleks teinud.

82

Lõpetuseks tuleneb käesoleva kohtumääruse punktidest 36–53, et õiguslik alus, mille alusel tuli esitada apellatsioonkaebus Üldkohtu otsuse peale, millega keelduti tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus saatis Üldkohtule uueks arutamiseks, ei nähtunud käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise hetkel selgelt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklite 56 ja 57 sõnastusest ega Euroopa Kohtu praktikast.

83

Asjaolu, et sel hetkel oli keeruline kindlaks teha, millist korda kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, mis võidakse esitada vaidlustatud otsuse peale, on siin otsustava tähtsusega, sest selle põhikirja artikli 56 alusel esitatav apellatsioonkaebus tuleb esitada kahe kuu jooksul alates Üldkohtu otsusest, samas kui põhikirja artikli 57 alusel esitatav apellatsioonkaebus tuleb esitada kahe nädala jooksul.

84

Käesoleva kohtumääruse punktides 74–83 esitad kaalutlustest tervikuna tuleneb, et apellantide eksimust käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja osas tuleb pidada vabandatavaks.

85

Sellest tuleneb, et komisjoni väide apellatsioonkaebuse hilinenult esitamisest tuleneva asja läbivaatamise takistuse kohta tuleb tagasi lükata.

86

Seega tuleb apellatsioonkaebus lugeda vastuvõetavaks.

Sisulised küsimused

Väited

87

Soudal ja Esko-Graphics väidavad oma ainsas väites, et Üldkohus on toime pannud kaks õigusnormi rikkumist; esiteks seeläbi, et ta keeldus lisamast kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse seisukohti, milles nad soovisid esitada järeldused, mis tuleb teha 16. septembri 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741), ja teiseks seeläbi, et ta keeldus tunnustamast neid menetlusse astujatena selles kohtuasjas.

88

Nad väidavad esiteks, et Üldkohtu praktikast tuleneb, et Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikes 1 ei ole määratletud mõistet „Üldkohtu menetluse pooled“ ning et see säte ei välista seega võimalust, et Euroopa Kohtus menetlusse astujaid tunnustatakse asja Üldkohtule uueks arutamiseks saatmise korral Üldkohtu menetluse pooltena. Selle kohtupraktika alusel oleks Soudalil ja Esko-Graphicsil pidanud olema võimalik esitada kirjalikud seisukohad viidatud artikli 217 lõike 1 alusel, mida nad ka selles artiklis ette nähtud tähtaja jooksul tegid.

89

Teiseks, nagu Üldkohus on nende sõnul järjekindlalt sedastanud, oleks korrakohase õigusmõistmise ja kohtuliku arutelu järjepidevuse huvides, kui pool, kellel on lubatud astuda menetlusse apellatsioonimenetluses, jääks menetlusse astujaks ka siis, kui kohtuasi saadetakse pärast Üldkohtu otsuse tühistamist Üldkohtule uueks arutamiseks. Seetõttu oleks apellandid pidanud olema menetlusse astujad kohtuasjas T‑263/16 RENV, ilma et nad oleksid pidanud esitama Üldkohtule menetlusse astumise avaldust.

90

See lahendus on nende sõnul Üldkohtu kohtupraktikast tulenevalt õigustatud ka eesmärgiga võimaldada Üldkohtul otsustada kohtukulude üle, kui Euroopa Kohus on enne kõnealuse kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks saatmist jätnud kohtukulude kandmise kohta otsuse tegemise edaspidiseks. Kõnealuses asjas on aga tegemist just sellise juhtumiga.

91

Komisjon leiab, et Üldkohus toimis põhjendatult, kui ta keeldus tunnustamast apellante menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV.

92

Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõige 1 lubab nimelt tema sõnul pärast seda, kui Euroopa Kohus on saatnud kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, kirjalikke seisukohti esitada mitte „Euroopa Kohtu menetluse pooltel“ või „apellatsioonimenetluse pooltel“, vaid ainult „Üldkohtu menetluse pooltel“. Kodukorra artikli 1 lõike 2 punkt c täpsustab komisjoni sõnul artikli 217 lõike 1 kohaldamisala, määratledes mõisted „pooled“ ja „pool“ nii, et need tähendavad „kõiki menetlusosalisi, kaasa arvatud menetlusse astujaid“.

93

Kuna apellandid ei ole „Üldkohtu menetluse pooled“, tähendaks käesoleva apellatsioonkaebuse rahuldamine sellise menetlusse astujate sui generis-kategooria loomist, mille suhtes ei kohaldata Üldkohtu kodukorra artikli 143 lõikes 1 sätestatud tähtaega ega selle artikli 143 lõikes 2 sätestatud tingimusi. Kui sellistel pooltel lubataks menetlusse astuda, ei oleks komisjonil võimalik nende esitatud seisukohtadele vastata. Lisaks tingiks selline lahendus tegelikult kõrvalehoidmise teatavate menetluste peatamise meetmetest, mis on võetud selleks, et võimaldada „pilootkohtuasjana“ lahendatavate kohtuasjade määramist ja eelisjärjekorras lahendamist.

94

Lisaks piirdub Üldkohtu kohtupraktika, millele apellandid viitavad, vaid kahe otsusega, millest hilisema peale on esitatud apellatsioonkaebus, milles komisjon vaidlustab apellatsioonimenetlusse astuja tunnustamise menetlusse astujana Üldkohtus. Lisaks sellele erineb apellantide olukord nimetatud kahe Üldkohtu otsuse aluseks olnud kohtuasjade asjaomaste poolte olukorrast.

Hinnang

95

Üldkohtu kodukorra artikli 1 lõike 2 punktis c on sätestatud, et kodukorra tähenduses peetakse mõistetega „pool“ ja „pooled“ – kui nende kohta ei ole midagi täpsustatud – silmas kõiki menetlusosalisi, kaasa arvatud menetlusse astujaid.

96

Selles üldnormis ei ole siiski täpsustatud, millistel juhtudel peab Üldkohus tunnustama isikut menetlusse astujana Üldkohtus.

97

Kuigi kodukorra artiklid 142–145 reguleerivad Üldkohtus menetlusse astumise korda, sätestades menetlusse astumise avalduste esitamise ja läbivaatamise eeskirjad, ei käsitle need artiklid küsimust, mis juhtub isikutega, kellele Euroopa Kohus on andnud loa astuda menetlusse apellatsioonimenetluses, juhul kui Euroopa Kohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Üldkohtu otsuse ja saadab asja Üldkohtule uueks arutamiseks.

98

Ka kodukorra artiklid 217 ja 218, mis määravad kindlaks menetluse käigu ja selle suhtes kohaldatavad eeskirjad menetluse puhul, mis toimub pärast seda, kui Üldkohtu otsus on tühistatud ja kohtuasi on saadetud Üldkohtule uueks arutamiseks, ei sisalda eeskirja, mis reguleeriks küsimust, mis juhtub sellises menetluses apellatsioonimenetluses menetlusse astujatega.

99

Selles kontekstis on oluline märkida, et nagu apellandid rõhutavad, on kohtuasja läbivaatamine Üldkohtus pärast Euroopa Kohtu otsust, millega tühistatakse Üldkohtu otsus ja saadetakse see kohtuasi Üldkohtule uueks arutamiseks, Euroopa Kohtus toimunud apellatsioonimenetluse jätkuks.

100

Seda järjepidevust on sõnaselgelt kajastatud Üldkohtu kodukorras. Kõigepealt nähtub kodukorra artiklist 215, et kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse ja saadab kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, läheb kohtuasi vastavalt sellele lahendile otse tagasi Üldkohtu menetlusse. Järgmiseks algab kodukorra artikli 217 kohaselt tähtaja kulgemine, mis on ette nähtud seisukohtade esitamiseks järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks sellest Euroopa Kohtu lahendist teha tuleb, asjaomase lahendi kättetoimetamisest. Lõpuks näeb kodukorra artikkel 219 ette, et Üldkohus otsustab nii tema menetluse kui ka apellatsioonimenetlusega Euroopa Kohtus seotud kohtukulude üle.

101

Lisaks sellele on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teises lõigus sätestatud, et kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse ja suunab kohtuasja Üldkohtule otsustamiseks tagasi, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes Üldkohtu jaoks siduvad.

102

Seega peab Üldkohus siis, kui ta vaatab kohtuasja talle uueks arutamiseks saatmise tagajärjel uuesti läbi esimeses kohtuastmes esitatud hagi, kindlaks määrama, millised on apellatsioonkaebuse kohta tehtud Euroopa Kohtu otsuse tagajärjed pooltevahelise vaidluse lahendamisele.

103

Üldkohtu kodukorra artiklis 217 pooltele antud võimalus esitada sellises olukorras oma seisukohad teenib just nimelt eesmärki võimaldada pooltel väljendada oma seisukohta nende tagajärgede kohta vaidluse lahendamisele ja täiendada selles küsimuses Üldkohtu käsutuses olevat teavet.

104

Sarnaselt Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 172, mis võimaldab kõigil Üldkohtu kohtuasja pooltel, kellel on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata, esitada Euroopa Kohtule vastuse apellatsioonkaebusele, on Üldkohtu kodukorra artikli 217 eesmärk tagada kohtuliku arutelu järjepidevus sama kohtuasja läbivaatamisel liidu kohtutes.

105

Esiteks eeldab aga see, et Euroopa Kohus tunnustab teatavat isikut menetlusse astujana, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu alusel, et see isik tõendab huvi Euroopa Kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse lahenduse vastu.

106

Seega, kui Euroopa Kohus on saatnud kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, toob keeldumine tunnustada apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana Üldkohtus – olukorras, kus see isik ei saa käesoleva kohtumääruse punktis 41 kirjeldatud põhjusel enam esitada Üldkohtule menetlusse astumise avaldust – tagajärjena kaasa selle, et see isik jääb täielikult ilma võimalusest esitada Üldkohtule oma seisukohad tagajärgede kohta, mis tulenevad sellisest Euroopa Kohtu lahendist, mis ometigi tema huve puudutab.

107

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teises lõigus on pealegi sätestatud, et „menetlusse“ võivad astuda isikud, kes tõendavad oma põhjendatud huvi. Kuid nagu nähtub nimetatud põhikirja artiklitest 55 ja 56 – vähemalt nende prantsuskeelses versioonis –, erineb kohtuvaidluse mõiste, mis tähistab pooltevahelist lahkheli, menetluse mõistest, mis käsitleb kohtuvaidlust läbivaatavas kohtus pooleliolevat menetlust.

108

Loomulikult ei saa täielikult välistada seda, et teatud juhtudel, eelkõige siis, kui Euroopa Kohus on enne kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks saatmist teinud lõpliku otsuse kohtuasja teatud aspektide kohta, ei ole apellatsioonimenetlusse astujal enam huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu. Kuid ainuüksi see asjaolu ei õigusta seda, et apellatsioonimenetlusse astujat keeldutakse tunnustamast menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus saatis Üldkohtule uueks arutamiseks, sest liidu kohtud peavad menetluse käigus kontrollima, kas menetlusse astumist õigustanud huvi on endiselt alles (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus Hüls vs. komisjon, C‑199/92 P, EU:C:1999:358, punktid 52–55).

109

Nagu apellandid rõhutavad, võeti käesoleval juhul nende menetlusse astumise avaldus Euroopa Kohtus vastu seepärast, et neil oli huvi selle vastu, et Üldkohtu otsustatud vaidlusaluse otsuse ex tunc- ja erga omnes-tühistamine jõustuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International, C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915, punkt 17), ja just nimelt see tühistamine on kohtuasjas T‑263/16 RENV toimuva selle menetluse esemeks, milles apellandid on endi sõnul menetlusse astujad.

110

Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses Üldkohtu valitud lahendus seab teatava kohtuasja kohtuliku arutelu järjepidavuse ja poole Euroopa Kohtu menetlusse astumise lubamise tagajärgede ulatuse sõltuvusse sellest, kas Euroopa Kohus teeb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse või suunab asja Üldkohtule otsustamiseks tagasi.

111

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 märkis, kui Euroopa Kohus teeb asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, selle asemel et saata asi Üldkohtule uueks arutamiseks, võib apellatsioonimenetlusse astuja esitada oma argumendid sellele liidu kohtule, kes peab tegema otsuse esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, samas kui ta jääb sellisest võimalusest ilma juhul, kui asi saadetakse Üldkohtule uueks arutamiseks.

112

Kolmandaks kahjustab Üldkohtu valitud lahendus liidu kohtutes toimuva kohtuliku arutelu järjepidevust ka seetõttu, et apellatsioonimenetlusse astuja saab põhimõtteliselt juhul, kui esitatakse apellatsioonkaebus Üldkohtu uue otsuse peale, mis tehakse pärast seda, kui Euroopa Kohus on saatnud kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, uuesti osaleda Euroopa Kohtu menetluses vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 40 ja Euroopa Kohtu kodukorra asjakohastes sätetes ette nähtud tingimustele; see tähendaks seda, et ta osaleks pausidega liidu kohtutes toimuvas ühe ja sama kohtuvaidluse menetluses.

113

Neljandaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

114

Sellest sättest tuleneb a contrario, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuid Euroopa Kohus saadab asja Üldkohtule uueks otsustamiseks, ei otsusta ta kohtukulude jaotamist.

115

Sellisel juhul peab paratamatult just Üldkohus otsustama apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude jaotamise, nagu on pealegi selge sõnaga ette nähtud kodukorra artiklis 219.

116

Sellest tulenevalt tähendaks keeldumine tunnustada apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus on saatnud Üldkohtule uueks arutamiseks, olukorras, kus Euroopa Kohtule on esitatud nõue mõista selle menetlusse astuja kohtukulud välja teiselt poolelt või nõue mõista menetlusse astujalt välja teise poole kohtukulud, kas seda, et nõudeid ei vaata läbi liidu kohus, või seda, et Üldkohus peab tegema otsuse nõuete kohta, mis on esitatud seoses sellise isikuga, kes ei ole Üldkohtus toimuva menetluse pool ega ole seega saanud kaitsta oma nõudeid selle menetluse käigus.

117

Käesolevas kohtuasjas on tegemist just sellise olukorraga.

118

Nimelt on komisjon käesoleval juhul nõudnud, et tema kohtuasjas C‑337/19 P toimunud apellatsioonimenetlusega seotud kulud mõistetaks välja apellantidelt.

119

Kuna Euroopa Kohus jättis 16. septembri 2021. aasta otsuses komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) kohtukulude kandmise kohta otsuse tegemise edaspidiseks, peab Üldkohus – nagu väidavad apellandid – tegema kohtuasja T‑263/16 RENV läbi vaadates otsuse kohtuasjas C‑337/19 P toimunud apellatsioonimenetlusega seotud võimaliku kohtukulude apellantidelt väljamõistmise kohta.

120

Viiendaks ei saa nõustuda argumentidega, millega komisjon vaidleb vastu apellatsioonimenetlusse astuja tunnustamisele menetlusse astujana kohtuasjas, mille Euroopa Kohus saatis Üldkohtule uueks arutamiseks.

121

Kõigepealt tuleb täheldada, et ehkki Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses menetlusse astuja tunnustamist menetlusse astujana Üldkohtus ei reguleeri Üldkohtu kodukorra artiklis 143 sätestatud eeskirjad, ei saa sellegipoolest asuda seisukohale, et selline menetlusse astumine Üldkohtus on lubatud ilma igasuguste sisuliste ja vorminõueteta. Nimelt peab asjaomane isik olema saanud enne Euroopa Kohtult loa astuda Euroopa Kohtus toimuvasse menetlusse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 40 ja Euroopa Kohtu kodukorra asjaomastes sätetes määratletud tingimustele.

122

Järgmiseks ei oma tähtsust asjaolu, et see lahendus võimaldab teataval poolel esitada seisukohti, millele ülejäänud Üldkohtu menetluse pooled ei saa vastata, sest esiteks ei anna Üldkohtu kodukord üldist õigust vastata kodukorra artikli 217 alusel esitatud seisukohtadele ja teiseks näeb kodukorra artikli 217 lõige 3 igal juhul ette võimaluse lubada täiendavate kirjalike seisukohtade esitamist, kui asjaolud seda õigustavad.

123

Lõpetuseks tuleb seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt toob see, kui sellist apellatsioonimenetlusse astujat – kes on ühtlasi hageja kohtuasjas, mille menetlemise on Üldkohus peatanud „pilootkohtuasjana“ lahendatava kohtuasja määramise tõttu – tunnustatakse menetlusse astujana Üldkohtus, kaasa sellest menetluse peatamise otsusest kõrvalehoidmise, rõhutada, et sellise menetluse peatamise otsuse tagajärg ei saa olla see, et kõnealusele hagejale ei anta luba astuda menetlusse liidu kohtus, kui selliseks menetlusse astumiseks tuleb anda luba Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International, C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915, punktid 14 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika).

124

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kõnealune artikkel 40, menetlusse astujatele Üldkohtu kodukorras tagatud menetlusõiguste järgimine ja korrakohase õigusmõistmise põhimõte nõuavad Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetluste sidusa liigendamise huvides, et apellatsioonimenetlusse astuja oleks automaatselt menetlusse astuja Üldkohtus, kui kohtuasi saadetakse Üldkohtule uueks arutamiseks pärast Üldkohtu otsuse tühistamist Euroopa Kohtu poolt.

125

Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust esiteks selles, et Euroopa Kohtu presidendi 15. oktoobri 2019. aasta kohtumäärusega komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:915) anti Soudalile ja Esko-Graphicsile luba astuda Euroopa Kohtu menetlusse kohtuasjas C‑337/19 P, ega teiseks selles, et Euroopa Kohus tühistas 16. septembri 2021. aasta otsusega komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) Üldkohtu 14. veebruari 2019. aasta otsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, EU:T:2019:91) ning saatis kohtuasjad T‑131/16 ja T‑263/16 Üldkohtule uueks arutamiseks seoses nendes kohtuasjades esitatud teatavate väidetega.

126

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta keeldus tunnustamast apellante menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV.

127

Neil asjaoludel tuleb apellantide ainsa väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada.

Kohtuvaidlus Üldkohtus

128

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Liidu Kohus juhul, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha kas ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

129

Antud juhul tuleneb käesoleva kohtumääruse punktidest 124–126, et Soudal ja Esko-Graphics on selles kohtuasjas automaatselt menetlusse astujad Üldkohtus ja neil on seega kõik sellest tulenevad õigused, eelkõige õigus esitada seisukohad vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikele 1.

130

Seega peab Üldkohus võtma menetlust korraldavad meetmed, mis on sellest asjaolust tingitult vajalikud.

Kohtukulud

131

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

132

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida selle artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

133

Kuigi komisjoni nõuded jäeti rahuldamata, ei ole Soudal ja Esko-Graphics nõudnud kohtukulude hüvitamist. Sellest tulenevalt tuleb kõigi poolte käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta nende endi kanda.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2021. aasta otsus, millega keelduti tunnustamast Soudal NV‑d ja Esko-Graphics BVBA‑d menetlusse astujatena kohtuasjas T‑263/16 RENV ja lisamast selle kohtuasja toimikusse nende kirjalikke seisukohti järeldustega, mis tuleb teha Euroopa Kohtu 16. septembri 2021. aasta otsusest komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International (C‑337/19 P, EU:C:2021:741) vaidluse lahendamiseks selles kohtuasjas.

2.

Jätta Soudal NV, Esko-Graphics BVBA, Magnetrol International NV ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.