Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

15. november 2018(*)

Dumping – Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Aegumise läbivaatamine – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Üks majandusüksus – Dumpinguvastase tollimaksu mõju edasimüügihindadele liidus – Varasemas uurimises kasutatud meetodist erineva meetodi kohaldamine – Dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõige 9, artikkel 3 ning artikli 11 lõiked 9 ja 10 (nüüd määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 9, artikkel 3 ning artikli 11 lõiked 9 ja 10)

Kohtuasjas T‑487/14,

Chelyabinsk electrometallurgical integrated plant OAO (CHEMK), asukoht Tšeljabinsk (Venemaa),

Kuzneckie Ferrosplavy OAO (KF), asukoht Novokuznetsk (Venemaa),

esindajad: advokaadid B. Evtimov ja M. Krestiyanova,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. França, J.-F. Brakeland, A. Stobiecka-Kuik ja A. Demeneix,

kostja,

keda toetab

Euroalliages, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid O. Prost ja M.‑S. Dibling,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 9. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 360/2014, millega pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 [(edaspidi: „algmäärus“)] artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2014, L 107, lk 13),

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise (ettekandja) ja R. da Silva Passos,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 14. detsembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse(1)

 Vaidluse taust

1        Hagejad – Chelyabinsk electrometallurgical integrated plant OAO (CHEMK) ja Kuzneckie Ferrosplavy OAO (KF) – on Venemaal asutatud äriühingud, kes toodavad terase ja raua tootmisel kasutatavat sulamit ferrosiliitsiumi. RFA International, LP (edaspidi „RFAI“) on hagejate sidusettevõtja. Ta on asutatud Kanadas ja tal on Šveitsis tütarettevõtja, mis tegeleb hagejate eksportmüügiga muu hulgas Euroopa Liitu.

[…]

 Õiguslik käsitlus

31      Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks kolm väidet. Sisuliselt rikkus komisjon esiteks algmääruse artikli 2 lõiget 9 nende toote ekspordihinna kindlaksmääramisel, keeldudes arvesse võtmast asjaolu, et nad moodustasid RFAIga ühe majandusüksuse. Teiseks rikkus komisjon samuti nende toote ekspordihinna kindlaksmääramisel ka algmääruse artikli 11 lõikeid 9 ja 10 (nüüd määruse 2016/1036 artikli 11 lõiked 9 ja 10), kui ta arvestusliku ekspordihinna arvutamise eesmärgil arvas 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodil tasutud dumpinguvastase tollimaksu maha hinnast, millega kaup müüdi esimest korda edasi sõltumatule ostjale liidus. Komisjon kasutas sellega seoses vahepealsel läbivaatamisel kasutatud meetodist erinevat meetodit, et lükata tagasi hagejate väide, et dumpinguvastane tollimaks kajastus täies ulatuses hinnas, millega kaup müüdi edasi sõltumatule ostjale liidus. Sama meetodi kohaldamise tulemusel ei oleks seda tollimaksu arvestusliku ekspordihinna arvutamisel sellest hinnast maha arvatud. Kolmandaks tegi komisjon mitu ilmset hindamisviga, analüüsides kahju kordumise tõenäosust juhul, kui dumpinguvastased meetmed Venemaa päritolu toodete suhtes aeguvad.

32      Enne eespool kokkuvõtlikult esitatud väidete analüüsimist tuleb meenutada, et komisjonil on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida ta uurima peab, ulatuslik kaalutlusõigus (27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 40). Järelikult peab liidu kohtute kontroll nende olukordade hindamisel, peale õigusnormi rikkumise puudumise kontrolli, piirduma kontrolliga selle üle, kas menetlusnorme on järgitud, kas vaidlustatud valiku tegemiseks valitud faktilised asjaolud peavad sisuliselt paika, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga või kas võimu on kuritarvitatud (vt selle kohta 7. mai 1987. aasta kohtuotsus NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, 240/84, EU:C:1987:202, punkt 19; 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EU:C:1990:116, punkt 63, ning 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsus RFA International vs. komisjon, T‑466/12, EU:T:2015:151, punkt 37).

 Väide, et ekspordihinna arvutamisel on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 9

33      Õigusnormi rikkumist ja ilmset hindamisviga ette heites väidavad hagejad, et komisjon ei teinud asjakohaseid järeldusi asjaolust, et nad moodustavad RFAIga ühe majandusüksuse. Nad viitavad vaidlustatud määruse põhjendustele 61–69, millest nähtub, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et RFAI oli hagejate sidusimportija, kohaldades seetõttu algmääruse artikli 2 lõiget 9. Olgu meenutatud, et need sätted võimaldavad sellisel juhul arvutada usaldusväärse ekspordihinna liidu piiril selle hinna põhjal, millega imporditud tooted esimest korda sõltumatule ostjale liidus edasi müüakse, tehes vajalikud kohandused.

34      Hagejad märgivad, et komisjon arvas siiski hinnast, millega kaup müüdi esimest korda edasi sõltumatule ostjale liidus, maha kõik RFAI kulud ja sellega seotud kasumimarginaali, kuigi ta oleks pidanud need maha arvama üksnes ulatuses, milles need olid seotud liitu importimisele järgneva etapiga. Nimelt teeb RFAI hagejate eest kõiki nende toote ekspordiga seotud äritoiminguid, sealhulgas Venemaalt väljaviimine ja liidu piirini toimetamine, mida ei oleks tulnud arvesse võtta.

[…]

42      Kõigepealt tuleb toonitada, et see, kui riigi eksportiv tootja ning üksus, kes tegeleb tema toodete impordi ja esmakordse müügiga liitu, moodustavad ühe majandusüksuse, ei ole takistuseks sellele, et usaldusväärne ekspordihind liidu piiril määratakse kindlaks algmääruse artikli 2 lõike 9 kohaldades; otse vastupidi. Nimelt on sellisel juhul tegemist eksportija ja importija kõige tihedama koostööga, mistõttu selle sätte kohaselt on põhjendatud arvutada ekspordihind liidu piiril hinna põhjal, millega kaup esimest korda müüakse edasi sõltumatule ostjale liidu liikmesriikide territooriumil, tehes sobivaid kohandusi, mis on ette nähtud selle sätte teises ja kolmandas lõigus. Seega ei ole algmääruse artikli 2 lõike 9 seisukohast tähtis, et komisjon ei ole vaidlustatud määruses võtnud seisukohta küsimuses, kas RFAI ja hagejad moodustavad ühe majandusüksuse, kuna ta on määruse põhjenduses 61 tuvastanud, et nad tegid koostööd sama sätte tähenduses. Hagejad ei vaidlusta pealegi selle sätte kohaldatavust nende olukorrale, vaid kritiseerivad seda, kuidas tegi kohandused komisjon, kes ei võtnud nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et nad moodustasid RFAIga ühe majandusüksuse, ja ülesandeid, mida viimane täitis lisaks hagejate toodete importija ülesannetele etapis, mis järgnes nende saabumisele liidu piirile.

43      Hagejad ei ole siiski esitanud tõendeid, mis annaksid alust vahetegemiseks nii, nagu nad taotlevad.

44      Mis puudutab kohandamist müügi-, haldus- ja üldkulude alusel, siis eeldab algmääruse artikli 2 lõige 9 oma laadilt tõepoolest, nagu kinnitab täiesti sõnaselgelt selle teine lõik, et arvesse võetakse ainult toiminguid, mis tehakse liidu piiri ületamise ja esimest korda liikmesriikide territooriumil sõltumatule ostjale edasimüümise vahel, kuna selle sätte eesmärk on vastupidise arvutuskäiguga kindlaks määrata usaldusväärne ekspordihind liidu piiril. Kohandamisel ei tule seega aluseks võtta kulusid, mis on seotud toimingutega, mis tehti enne piiri ületamist, või ekspordi ja impordiga kolmandatesse riikidesse.

45      Ent kuigi 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodi käsitlevad kasumiaruande andmed, mille esitasid hagejad või RFAI vastuseks komisjoni küsimustikule, või uurimise käigus hiljem esitatud täpsemad andmed, millele on viidatud eespool […], on tõesti üksikasjalikud, kuivõrd nendes on välja toodud teatavad kirjed (näiteks käive, tootekulu, eksporditransport, ekspordikindlustus, töö- ja lisatasud) vastavalt toodete laadile (uurimise esemeks olev ferrosiliitsium ja muud tooted) ning vastavalt nende toodete kasutusele (sõltumatud kliendid liidus, seotud kliendid liidus, sõltumatud ekspordikliendid väljaspool liitu, seotud ekspordikliendid väljaspool liitu), ei võimalda need sõltumatutele klientidele liidus müüdud uurimisaluse ferrosiliitsiumi osas kindlalt välistada kulutusi, mis ei ole seotud toimingutega, mis jäid liidu piiri ületamise ja esimest korda sõltumatule ostjale liikmesriigis edasi müümise vahele. Täpsemalt ei näita mõne repliigis mainitud kuluartikli puhul miski, mil määral puudutavad need ka tegevust, mis toimus enne piiri ületamist (näiteks komisjonitasud, töö- ja lisatasud, finantskulud ja ‑tulud). Nagu märgitud eespool […], möönavad hagejad pealegi, et nende erinevate toimingute kulude eristamine ei ilmne uurimise käigus esitatud tõenditest, kuid väidavad samas, et komisjon oleks pidanud neilt ise küsima selle eristamise kohta tõendeid, mida nad ei olnud omal algatusel esitanud. Ent nagu on sisuliselt leitud 4. mai 2017. aasta kohtuotsuses RFA International vs. komisjon (C‑239/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:337, punktid 34–44) ja 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsuses RFA International vs. komisjon (T‑466/12, EU:T:2015:151, punktid 44 ja 57–64 ning seal viidatud kohtupraktika), peab sellises eksportija ja importija koostöö olukorras nagu käesolevas asjas huvitatud isik, kes soovib vaidlustada algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel tehtud kohanduste ulatuse põhjusel, et liitu importimise müügi-, haldus- ja üldkulude alusel tehtud kohandused on ülemäärased, esitama omal algatusel konkreetsed tõendid ja arvutused, mis tema väiteid põhjendavad, ning eelkõige käibe seisukohast alternatiivse määra, mille ta välja pakub selleks, et kajastatud oleks nende kulude see osa, mida ta kohaseks peab. See on iseäranis asjakohane juhul, kui huvitatud isik väidab, et komisjoni valduses on ainult üldised andmed, mis lisaks toimingutele, mis tehti liidu piiri ületamise ja esimest korda sõltumatule ostjale liikmesriikide territooriumil edasi müümise vahel, võivad hõlmata ka enne selle piiri ületamist tehtud toiminguid.

46      Neid asjaolusid arvestades ei saa hagejad komisjonile ette heita, et ta võttis liitu importimise müügi-, haldus- ja üldkulude alusel tehtavate kohanduste kindlaks määramisel arvesse 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodi puudutava uurimise käigus esitatud andmed ja eelkõige kasumiaruande andmed, selleks et arvutada ekspordihind hinna põhjal, millega kaup esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, ilma et ta oleks sellest maha arvanud osa, mis on seotud enne liidu piiri ületamist tehtud toimingutega. Nagu rõhutas komisjon oma kirjalikus vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, ilma et hagejad oleksid sellele vastu vaielnud, oli vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud lõplikus avalikustamise dokumendis ära toodud see osa käibest, mis vastas neile müügi-, haldus- ja üldkuludele, mille komisjon kavatses aluseks võtta. Kuigi mõni märkus, mille hagejad esitasid vastuseks sellele dokumendile ja mille tulemusel tehti teatavad vaidlustatud määruse põhjendustes 84–87 selgitatud kohandused, mis puudutasid eelkõige laenuintressi või Šveitsis tasutud maksusid (mille tulemusel vähendati seda RFAI netokäibe protsentuaalset osa, mida kasutati nende kulude kajastamiseks), käsitles nende kulude koostisosi, tuleb tõdeda, et need märkused ei sisaldanud täpset teavet nende kulude jaotuse kohta enne liidu piiri ületamist tehtud toimingute ning toimingute vahel, mis toimus piiri ületamise ja liikmesriikide territooriumil sõltumatule ostjale esimese edasi müümise vahel, kuigi hagejad oleks võinud sellise teabe esitada. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et kuigi see uus osa käibest mis hagejate märkuste tulemusel võeti aluseks müügi-, haldus- ja üldkulusid kajastavana, ei sisaldu vaidlustatud määruses eneses konfidentsiaalsusega seotud põhjustel, teavitati hagejaid sellest ja neile selgitati seda vaidlustatud määruse vastuvõtmisele kahe järgneva päeva jooksul, nagu märkis komisjon vastuses Üldkohtu küsimusele. Mis lisaks puutub kulude jaotusesse nii, nagu taotlesid hagejad, siis repliigis esitatud väide, et üle poole komisjoni kasutatud kuluartiklite väärtusest tuleb seostada toimingutega, mis tehti enne liidu piiri ületamist, on – isegi eeldades, et see väide esitati õigel ajal ‐ liiga umbmäärane ja põhjendamata, et seda saaks kasutada. Need üksikud näited hagejate mainitud kululiikide kohta, mis puudutasid neid kahte liiki toiminguid: enne ja pärast liidu piiri ületamist tehtuid, ei ole nimelt piisavad, et teha kindlaks nende kulude jaotus nende toimingute vahel.

47      Mis seejärel puutub komisjoni poolt aluseks võetud kasumimarginaali, mis on 6% RFAI netokäibest ja mis vastab sõltumatute importijate kasumimarginaalile ning mis kajastab RFAI kasumit, mida tuleb samuti arvesse võtta kohandustena ekspordihinna arvutamisel hinna põhjal, millega kaup liidus sõltumatule ostjale esimest korda edasi müüdi, siis ei saa nõustuda ka hagejate argumentidega, mille kohaselt ainult osa sellest marginaalist on seotud pärast liidu piiri ületamist tehtud toimingutega ja tuleb seega arvesse võtta. Kuigi peab paika, nagu hagejad väidavad, et algmääruse artikli 2 lõike 9 teises lõigus on silmas peetud üldiselt „kasumimarginaali“ kohandustena, mida tuleb usaldusväärse ekspordihinna arvutamiseks teha, ilma et a priori oleks kehtestatud konkreetne meetod selle marginaali kindlakstegemiseks, ning kuigi hagejad väitsid vastuseks vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud lõplikule avalikustamise dokumendile, et ainult ligikaudu poolt RFAI kogutulust tuli seostada pärast liidu piiri ületamist tehtud toimingutega, ei saa nende asjaolude alusel alandada seda 6% määra, mis võeti aluseks, et hinnata nende toimingutega seotud RFAI kasumi osakaalu tema netokäibes.

48      Nimelt esiteks ei ole hagejate taotletud eristamine a priori põhimõtteliselt põhjendatud kasumimarginaali osas, mis – nagu käesolevas asjas – on saadud selliste sõltumatute importijate tegevuse vaatlusest, kes muudel kui erijuhtudel võtavad kauba üle liidu piiril.

49      Teisalt tuleb märkida, et isegi kui lähtuda RFAI enda kasumimarginaalist, ei ole veenev hagejate poolt välja pakutud aluseks võetava määra, mis on ligikaudu pool sellest marginaalist, selgitus, milles on kasutatud ekstrapolatsiooni, mis rajaneb järeldusel, et nende eksporditud toodete kulu on 90% nende ekspordikäibest, kusjuures see kulu ja see käive pidid kajastama vastavalt liitu eksportimisega seotud toimingute osa ning pärast liidu piiri ületamist tehtud toimingute osa. Nimelt arvestatakse selle meetodi kohaselt samu kuluelemente mõlema toimingute kategooria puhul, kuna käive, mis on saadud edasimüügist sõltumatutele ostjatele liidus, hõlmab tingimata eksporditud toodete kulu, mille see põhimõtteliselt katma peab.

50      Neid asjaolusid arvestades võis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 69 tuvastada, et tal puudusid tõendid, mis oleksid ehk võimaldanud kasutada RFAI puhul väiksemat kasumimarginaali. Seega võis komisjon täiesti põhjendatult kasutada ekspordihinna arvutamisel tehtavate kohanduste puhul kasumimarginaalina sõltumatute importijate marginaali, nagu on leitud 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsuses Canon jt vs. nõukogu (277/85 ja 300/85, EU:C:1988:467, punkt 32), kuna andmeid, mille on esitanud tootjaga koostööd tegevad kehandid, kes tegelevad eelkõige liitu importimisega, võib see koostöö mõjutada, nagu on rõhutatud eelkõige 17. märtsi 2015. aasta kohtuotsuses RFA International vs. komisjon (T‑466/12, EU:T:2015:151, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon võis seega põhjendatult aluseks võtta 6% kasumimarginaali, mida kasutati esialgses uurimises, arvestades seda, et importijad ei teinud läbivaatamisega seotud uurimises koostööd, nagu on märgitud vaidlustatud määruse põhjendustes 15 ja 62.

51      16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78) ning 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62), millele hagejad esimese väite põhjendamiseks tuginevad, ei sea kuidagi kahtluse alla komisjoni lähenemisviisi, mida ta kasutas nii müügi-, haldus- ja üldkulude hindamiseks kui ka kasumimarginaali hindamiseks. Nendes kohtuotsustes leidsid Euroopa Kohus ja Üldkohus sisuliselt vastavalt nende kohtuotsuste punktides 51–56 ning punktides 177 ja 178, et kui tegemist on ühe majandusüksusega, mis hõlmab tootjat, kuid ka eraldiseisvat juriidilist kehandit, keda tootja kontrollib ning kes tegeleb müügiga sõltumatutele ostjatele, siis tuleb normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlaksmääramiseks arvesse võtta hinda, mida maksis esimene sõltumatu ostja, aga ka kulusid, mida tavaliselt kannab tootja struktuurisisene müügiosakond, kui tootja ei müü eraldiseisva juriidilise kehandi vahendusel, et vältida olukorda, kus nende eri hindade kindlaksmääramisel neid kulusid arvesse ei võetaks. Need sisulised kaalutlused kehtivad ekspordihinna puhul nii selle arvutamisel algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel kui ka selle hinna kohanduste raames, mida võidakse teha, et seda saaks õiglaselt võrrelda normaalväärtusega sama määruse artikli 2 lõike 10 alusel, millises kontekstis need kaalutlused eespool mainitud kohtuotsustes välja toodi. Järelikult ei ole nende kohtuotsustega vastuolus, kui müügi-, haldus- ja üldkulud ning kasumimarginaal, mis vastavad asjaomaste toodete importija tegevusele liidus, arvatakse maha hinnast, millega need tooted esimest korda liikmesriikide territooriumil sõltumatule ostjale edasi müüakse, et arvutada usaldusvääne ekspordihind, kui importimisega tegeleb nagu käesolevas asjas tootjast õiguslikult eraldiseisev kehand, mis siiski – nagu väidavad hagejad – moodustab temaga ühe majandusüksuse. See hinnang ei mõjuta küsimust, kuidas tuleb jaotada vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 9 ja artikli 2 lõike 10 alusel tehtavate kohandamiste asjakohasuse tõendamise koormis, mida käsitleti 4. mai 2017. aasta kohtuotsuses RFA International vs. komisjon (C‑239/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:337, punktid 40–44).

[…]

 Väide, et ekspordihinna arvutamisel on rikutud algmääruse artikli 11 lõikeid 9 ja 10

53      Hagejad väidavad, et arvestusliku ekspordihinna arvutamisel ei oleks komisjon tohtinud maha arvata dumpinguvastase tollimaksu summat, mille RFAI tasus 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodil, kuna see tollimaks kajastus täielikult liitu edasimüügi hinnas. Komisjon rikkus seeläbi algmääruse artikli 11 lõiget 10, mille kohaselt juhul, kui läbivaatamisega seotud uurimises otsustatakse ekspordihind arvestada kooskõlas sama määruse artikli 2 lõikega 9, peab komisjon ekspordihinna arvutama ilma, et ta tasutud dumpinguvastase tollimaksu summat ekspordihinna arvutamisel maha arvaks, kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et kõnealune tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihinnas ja järgnevates liidu müügihindades. Lisaks ei analüüsinud komisjon, kui ta hindas dumpinguvastase tollimaksu tegelikku mõju edasimüügihinnale, seda mõju esialgse määruse [(EÜ) nr 172/2008] vastuvõtmisega päädinud uurimises tuvastatud edasimüügihinna seisukohast, vaid arvestades jooksvaid tootmiskulusid Venemaal. Selliselt toimides ei kohaldanud komisjon põhjendusi esitamata sama meetodit, mida ta kasutas vahepealse määruse [(EL) nr 60/2012] vastuvõtmisega päädinud läbivaatamisega seotud uurimises. Seetõttu rikkus komisjon ka algmääruse artikli 11 lõiget 9, mille kohaselt juhul, kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides nimetatud artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise uurimistes sama meetodit nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes arvesse sama määruse artiklit 2.

54      Hagejad meenutavad, et [16. jaanuari 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 60/2012, millega lõpetatakse muu hulgas Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste meetmete osaline vahepealne läbivaatamine vastavalt määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõikele 3 (ELT 2012, L 22, lk 1] põhjenduses 25 märkis komisjon:

„[U]urimisel [on] kindlaks tehtud, et ferrosiliitsiumi kaalutud keskmised edasimüügihinnad liidus on esialgse uurimise ajal kehtinud hindadega võrreldes tõusnud ning praegused ekspordi edasimüügihinnad on enamasti üle 22,7% [dumpinguvastase tollimakse määr] kõrgemad kui samad hinnad esialgse uurimise ajal. Seetõttu võib järeldada, et dumpinguvastane tollimaks on taotluse esitaja edasimüügihindades nõuetekohaselt kajastatud. Eespool esitatust lähtuvalt […] arvestuslike ekspordihindade arvutamisel vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 9 ei ole dumpinguvastaste tollimaksude mahaarvamist tehtud.“

55      Käesolevas asjas esitasid hagejad oma märkustes vaidlustatud määrusele eelnenud lõpliku avalikustamise dokumendi kohta komisjonile väidetavalt veenvad tõendid, mis näitasid, et nende toodete edasimüügihinnad liidus tõusid rohkem kui dumpinguvastase tollimaksu määraks oleva 22,7% võrra esialgse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimisperioodi ja vaidlustatud määruse vastuvõtmisega päädinud 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodi vahel. Nende kahe perioodi vahel tõusid need väidetavalt üle 100%.

56      Vastuseks kostja vastuses esitatud komisjoni argumentidele lisavad hagejad sisuliselt, et algmääruse artikli 11 lõikes 10 on üksnes nõutud, et edasimüügihinnas esimesele sõltumatule ostjale liidus kajastuks dumpinguvastane tollimaks, selleks et neid ei arvataks maha arvestusliku ekspordihinna arvutamisel, millise olukorraga on tingimata tegemist siis, kui selle ostjaga puudub kompensatsioonileping, juhul kui kohaldatav edasimüügihind ületab edasimüügihinna, mis võeti aluseks esialgse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimises, rohkem dumpinguvastase tollimaksu määra võrra. Hagejad väidavad veel seoses ekspordihinna arvutamise meetodi muutmisega, et nende tootmiskulude muutumine ei ole asjaolude muutus algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses, mis põhjendaks selle hinna arvutamisel uue meetodi kasutamist.

[…]

59      Olgu meenutatud, et vaidlustatud määrus võeti vastu algmääruse artikli 11 lõike 2 (nüüd määruse 2016/1036 artikli 11 lõige 2) alusel aegumise läbivaatamise tulemusel. Sama artikli lõikes 10 on täpsustatud, et kui komisjon selles kontekstis otsustab arvutada ekspordihinna artikli 2 lõike 9 kohaselt, peab ta ekspordihinna arvutama, arvamata tasutud dumpinguvastase tollimaksu summat maha, kui esitatakse vaieldamatud tõendid, et tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades ja järgnevates liidu müügihindades, mis hagejate sõnul nii oli. Lisaks on algmääruse artikli 11 lõikes 9 muu hulgas sätestatud, et kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides artikli 11 kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama meetodit nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes arvesse artiklit 2. Hagejad väidavad ka, et käesoleval juhul ei ole asjaolud muutunud.

60      Sellega seoses on leitud, et läbivaatamisega seotud uurimise ja esialgse uurimise puhul sama meetodi kasutamise erandit tuleb tõlgendada kitsalt, vastavalt seda erandit lubava sätte sõnastusele ja eesmärgile (vt selle kohta 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Valimar, C‑374/12, EU:C:2014:2231, punktid 40–43 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Käesolevas asjas ei palu hagejad siiski kohaldada aegumise läbivaatamisega seotud uurimises sama meetodit kui esialgses uurimises, vaid et kohaldataks seda meetodit, mida kohaldati vahepealse määruse vastuvõtmisega päädinud läbivaatamise uurimises. Nimelt on küsimus selle dumpinguvastase tollimaksu kajastamises, mis juba määratluse poolest esialgse uurimise perioodil ei kehtinud.

62      Ilma et oleks vaja võtta seisukoht algmääruse artikli 11 lõike 9 kui sellise kohaldatavuse kohta käesolevas olukorras, tuleb tõdeda, et kui tegemist on sama määruse artikli 11 lõike 10 kohaldamisega, siis tuleb eelkõige selleks, et välja selgitada, kas dumpinguvastane tollimaks tuleb arvestusliku ekspordihinna arvutamiseks maha arvata hinnast, millega kaup esimest korda müüdi edasi sõltumatule ostjale liidus, kohaldada samu põhimõtted kui need, mis on välja toodud seoses artikli 11 lõike 9 kohaldamisega. Nimelt on nendel eri juhtudel vaja tagada majanduslikult keeruliste olukordade võrdluse raames analüüsi usaldatavus mitte ainult selleks, et põhjendada dumpinguvastase regulatsiooni alusel võetud meetmete põhjendatust, vaid ka selleks, et tagada ettevõtjatele, kelle suhtes võidakse neid meetmeid kohaldada, liidu õigusest tuleneva võrdse kohtlemise üldpõhimõtte austamine.

63      Sellega seoses tuleb märkida, et aeguvate dumpinguvastaste meetmete läbivaatamise esemeks olevate toodete tootmiskulude oluline muutus esialgse uurimisperioodi või vahepealse läbivaatamise perioodi ning aegumise läbivaatamisega seotud perioodi vahel on asjaolude muutumine, mis põhjendab olenevalt olukorrast seda, et muudetakse ekspordihinna arvutamise meetodit pärast asjaomasele tootele dumpinguvastase tollimaksu rakendamist, mis vastab eespool punktis 62 mainitud eesmärgile. Nimelt põhjendab majanduslikus analüüsis nende kahe perioodi vahelise olukorra võrdluse usaldusväärsuse tagamise eesmärk põhimõtteliselt sama meetodi kohaldamist, välja arvatud juhul, kui asjaomased parameetrid on muutunud sel määral, et varem kasutatud meetod ei ole enam sobiv usaldusväärse tulemuse saamiseks, käesoleval juhul selleks, et hinnata, kas dumpinguvastane tollimaks kajastus nõuetekohaselt edasimüügihindades ja liidu järgnevates müügihindades või mitte (vt selle kohta analoogia alusel 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Valimar, C‑374/12, EU:C:2014:2231, punktid 50 ja 59). Ent nagu väidab komisjon, on vaatamata tootmiskulude märkimisväärsele tõusule kahe võrreldava perioodi vahel siiski nii, et liidu edasimüügihinna isegi märkimisväärne tõus ei taga tingimata seda, et dumpinguvastane tollimaks kajastus nende hindade kujundamisel nõuetekohaselt, see tähendab täies ulatuses. Tootmiskulud võisid tõusta rohkem kui hinnad. Sel juhul, isegi kui uued hinnad on dumpinguvastase tollimaksu lisamise tõttu varasematest kõrgemad, ei kajasta huvitatud isikud dumpinguvastast tollimaksu nõuetekohaselt, arvestades nende tootmiskulude muutust.

64      Nimelt ei eelda algmääruse artikli 11 lõige 10 absoluutselt, osas milles see puudutab küsimust, kas „tollimaks kajastub nõuetekohaselt edasimüügihindades“, et jaatava vastuse saamiseks tuleb uuele edasimüügihinnale lisaks varem kohaldatavale edasimüügihinnale lisada ainult dumpinguvastasele tollimaksule vastav osa. Tavaliselt kantavate kuludega võrreldes täiendav tollimaks on „nõuetekohaselt kajastatud“ vaid juhul, kui see on lisatud nendele muudele kuludele. Ent kui need muud kulud tõusevad, kuid edasimüügihind tõuseb vähem, siis on tegelikkuses tollimaks nendele muudele kuludele lisatud vaid osaliselt või üldse mitte, isegi kui varem kohaldatavale edasimüügihinnale lisati tollimaksule vastav osa. Komisjoni teatis dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta (ELT 2014, C 164, lk 9), mille hagejad kohtuistungil esile tõid, ei ole selle analüüsiga kuidagi vastuolus. Sama kehtib 18. novembri 2015. aasta kohtuotsuse Einhell Germany jt vs. (T‑73/12, EU:T:2015:865) kohta, millele hagejad samuti kohtuistungil viitasid. Täpsemalt on selle kohtuotsuse punktis 155 selle punkti konteksti arvestades märgitud, et muu meetod kui liidus enne ja pärast dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist kohaldatavate edasimüügihindade võrdlus võib olla sobiv, et teha kindlaks, kas see tollimaks on uutes liidu edasimüügihindades kajastatud või mitte.

65      Olgu täpsustatud, et tootmiskulude muutuse arvesse võtmine selleks, et välja selgitada, kas dumpinguvastane tollimaks kajastub edasimüügihindades nõuetekohaselt, võib vajaduse korral toimuda vahepealse läbivaatamisega seotud uurimise, aegumise läbivaatamisega seotud uurimise või tagasimaksmisega seotud uurimise raames, mitte ainult siis, kui tegemist on „uurimisega muudatuste arvessevõtmiseks“, mis on ette nähtud algmääruse artiklis 12 (nüüd määruse 2016/1036 artikkel 12), nagu märkisid hagejad kohtuistungil. Need eri liiki uurimised vastavad küll erinevale menetluskontekstile ja nende tulemusel võidakse võtta erinevad meetmed, kuid sisulises küsimuses, kas dumpinguvastane tollimaks kajastub või mitte, on analüüsiparameetrid samad.

66      Käesolevas asjas ei täheldanud komisjon vahepealse määruse raames tootmiskulude muutust esialgse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimisperioodi ja vahepealse läbivaatamise perioodi vahel. Arvestades komisjoni hindamisruumi, võis ta seega piirduda kontrollimisega, et uued liidu edasimüügihinnad, mida RFAI kohaldab hagejate arvel tegutsedes, olid enamasti rohkem kui 22,7%-lise dumpinguvastase tollimaksu määra võrra kõrgemad hindadest esimesena nimetatud perioodil, selleks, et järeldada, et tollimaks oli nendes uutes hindades nõuetekohaselt kajastatud, ja selleks, et seda ekspordihinna arvutamisel mitte maha arvata.

67      Seevastu vaidlustatud määruse vastuvõtmisega päädinud uurimises ja määruse põhjenduses 83 tuvastas komisjon tootmiskulude olulise tõusu, ilma et hagejad sellele eelkõige käesolevas hagis sisuliselt oleksid vastu vaielnud. Neil asjaoludel võis komisjon selle kindlakstegemiseks, kas dumpinguvastane tollimaks kajastus nõuetekohaselt edasimüügihindades, mida RFAI liidus kohaldas hagejate arvel tegutsedes 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodil, õiguspäraselt võtta analüüsi aluseks esialgse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimise käigus täheldatud edasimüügihindade asemel 2012. aastal tuvastatud tootmiskulud, isegi kui see oli meetodi muutmine, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 83.

68      Ent olukorras, kus – nagu märkis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 83 – liidu edasimüügihinnad katavad vaid 1% juhtudest toodete kulud koos dumpinguvastase tollimaksuga, ei ole kaugeltki tõendatud, et see tollimaks on tegelikkuses nõuetekohaselt kajastatud.

69      Isegi liidu edasimüügihindade 100% tõus esialgse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimise perioodi ja 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodi vahel, millele hagejad tuginesid, on selles kontekstis ebapiisav, et tõendada, et dumpinguvastane tollimaks on teisena nimetatud perioodil täies ulatuses kajastatud. Nagu sisuliselt märgitud eespool punktis 63, piisab nimelt sellest, et tootmiskulud tõusid üle 100%, see tähendab enam kui kahekordistusid, et kohaldatavad hinnad ei kajasta nõuetekohaselt dumpinguvastast tollimaksu, kui arvestada tootmiskulude muutusega. Ent seda tõendab a priori komisjoni viidatud asjaolu, et 99% juhtudest ei katnud liidu edasimüügihinnad 2012. aastal toodete kulu koos dumpinguvastase tollimaksuga.

70      Järelikult arvas komisjon põhjendatult dumpinguvastase tollimaksu maha hinnast, millega kaup müüdi edasi esimesele sõltumatule ostjale liidus, et arvutada 2012. aastale vastava dumpingu uurimise perioodi arvestuslik ekspordihind, kuna ei olnud tõendatud, et dumpinguvastane tollimaks oli esimesena nimetatud hinnas nõuetekohaselt kajastatud.

[…]

 Kohtukulud

100    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

101    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas tuleb Euroalliagesi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Chelyabinsk electrometallurgical integrated plant OAO‑lt (CHEMK) ja Kuzneckie Ferrosplavy OAO‑lt (KF), kes kannavad ühtlasi ise oma kohtukulud.

3.      Jätta Euroalliagesi kohtukulud tema enda kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. novembril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.

1 Esitatud on üksnes need käesoleva kohtuotsuse punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.