–

Vinařství U Kapličky s. r. o., esindaja: advokát V. Mihalík,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Pavliš,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Gerardis,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Hofstötter ja K. Walkerová,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 27. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 555/2008, milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 üksikasjalikud rakenduseeskirjad veinisektoris seoses toetusprogrammide, kolmandate riikidega kauplemise, tootmisvõimsuse ja kontrollidega (ELT 2008, L 170, lk 1).

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Tšehhi äriühingu Vinařství U Kapličky s. r. o. ja Státní zemědělská a potravinářská inspekce, ústřední inspektoráti (põllumajandusliku toidutööstuse riikliku kontrolliasutuse keskinspektsioon, Tšehhi Vabariik) (edaspidi „keskinspektsioon“) vahelises kohtuvaidluses trahvi üle, mille nimetatud asutus määras sellele äriühingule Moldovast pärit niisuguste veinipartiide ringlusse laskmise eest, mis on toodetud veinivalmistustavade järgi, mis ei ole liidu õiguse järgi lubatud.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus (EÜ) nr 479/2008

3

Nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1493/1999, (EÜ) nr 1782/2003, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 3/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2392/86 ja (EÜ) nr 1493/1999 (ELT 2008, L 148, lk 1), artiklis 82 oli ette nähtud:

4

See määrus tunnistati kehtetuks nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 491/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2009, L 154, lk 1).

5

Määruse nr 491/2009 artikli 3 lõike 1 teises lõigus on täpsustatud, et viiteid määrusele nr 479/2008 käsitatakse viidetena nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2007, L 299, lk 1), mida on muudetud määrusega nr 491/2009 (edaspidi „määrus nr 1234/2007“), ja neid loetakse vastavalt määruse nr 1234/2007 XXII lisas esitatud vastavustabelitele.

6

Määruse nr 1234/2007 XXII lisa punktis 47 toodud vastavustabeli kohaselt vastab määruse nr 479/2008 artikkel 82 määruse nr 1234/2007 artiklile 158a.

Määrus nr 555/2008

7

Määruse nr 555/2008 artikli 1 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

8

Määruse nr 555/2008 artiklis 40 oli sätestatud:

9

Määruse nr 555/2008 artikli 43 lõige 1 sätestas:

10

Selle määruse artikli 47 lõike 1 esimeses lõigus oli sätestatud:

11

Nimetatud määruse IX lisas sisaldunud vormi V I 1 lahter 9 „Tõend“ oli sõnastatud järgmiselt:

12

Komisjoni 11. detsembri 2017. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/273, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 viinapuude istutuseks antavate lubade süsteemi, istandusregistri, saatedokumentide ja sertifitseerimise, sissetulevate ja väljaminevate kaupade registri, kohustuslike deklaratsioonide, teavituste ja teabe avaldamise osas, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 asjakohase kontrolli ja karistuste osas ning millega muudetakse komisjoni määrusi (EÜ) nr 555/2008, (EÜ) nr 606/2009 ja (EÜ) nr 607/2009 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 436/2009 ja komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2015/560 (ELT L 58, 28.2.2018, lk 1), artikli 52 kohaselt tühistati muu hulgas määruse nr 555/2008 artiklid 1 ja 38–54 ning IX lisa.

13

Delegeeritud määruse 2018/273 artiklis 56 on täpsustatud, et see määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrus (EL) nr 1306/2013

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandus ELT 2016, L 130, lk 5), artikli 64 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

15

Sama määruse artikli 89 lõikes 4 on sätestatud:

Määrus (EL) nr 1308/2013

16

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), artikli 80 lõigetes 1–3 on sätestatud:

17

Määruse artikkel 90 on sõnastatud nii:

18

Määruse artikli 230 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

19

Määruse nr 1308/2013 I lisa XII osa näeb ette:

20

Määruse VII lisa II osa punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:

21

Määruse VIII lisa „Artiklis 80 osutatud veinivalmistustavad“ I osa punktis A on ette nähtud:

22

Sama määruse VIII lisa II osa on sõnastatud järgmiselt:

23

Määruse nr 1308/2013 XIV lisas esitatud vastavustabeli kohaselt vastab määruse nr 1234/2007 artikkel 158a määruse nr 1308/2013 artiklile 90.

Tšehhi õigus

24

Seaduse nr 321/2004 viinamarjakasvatuse ja veinitootmise kohta (zákon č. 321/2004 Sb., o vinohradnictví a vinařství) redaktsioonis, mis kuulub põhikohtuasja ajaolude suhtes kohaldamisele, on § 39 lõike 1 punktis ff sätestatud:

25

Viinamarjakasvatuse ja veinikasvatuse seaduse § 40 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

26

Státní zemědělská a potravinářská inspekce, Inspektorát v Brně (Tšehhi Vabariigi põllumajandusliku toidutööstuse riikliku kontrolliasutuse Brno osakond) määras 14. jaanuari 2016. aasta otsusega Vinařství U Kapličkyle trahvi summas 2 100 000 Tšehhi krooni (CZK) (ligikaudu 80 000 eurot) ning nõudis, et viimane hüvitaks talle laboratoorsete analüüsidega seotud kulud 86 420 Tšehhi krooni ulatuses (umbes 3000 eurot), kuna see ettevõtja oli lasknud määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a rikkudes Tšehhi Vabariigis ringlusse Moldovast imporditud veinipartiid, mille puhul oli kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole lubatud, ning teatavail juhtudel Moldovast imporditud veinipartiid, mis ei vastanud selle määruse VIII lisas kehtestatud eeskirjadele, rikkudes selle määruse artikli 80 lõike 2 punkti c.

27

Vinařství U Kapličky juures tehtud kontrolli käigus võetud proovide laborikatsete põhjal tuvastas põllumajandusliku toidutööstuse riikliku kontrolliasutuse Brno osakond, et asjaomaste veinipartiide puhul esines erineval määral mittevastavusi nõuetele, mis kehtivad lubatud veinivalmistustavade suhtes, eelkõige seetõttu, et naturaalse alkoholisisalduse tõus mahuprotsentides ületas 3 mahuprotsenti.

28

Keskinspektsioon jättis 4. augusti 2016. aasta otsusega rahuldamata vaide, mille Vinařství U Kapličky oli esitanud 14. jaanuari 2016. aasta otsuse peale.

29

Vinařství U Kapličky esitas 4. augusti 2016. aasta otsuse peale kaebuse Krajský soud v Brněle (Brno maakonnakohus, Tšehhi Vabariik), väites eelkõige, et keskinspektsioon oleks pidanud ta vabastama vastutusest rikkumiste eest, mida talle ette heidetakse, kuna on olemas dokumendid V I 1, mille Moldova pädevad ametiasutused koostasid asjaomaste veinipartiide kohta määruse nr 555/2008 alusel.

30

Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) tühistas 26. aprillil 2018 keskinspektsiooni 4. augusti 2016. aasta otsuse ja saatis asja viimasele tagasi. Nimetatud kohus otsustas sellega seoses, et põhimõtteliselt ei olnud välistatud, et Vinařství U Kapličky võib vabaneda vastutusest rikkumiste eest, mida heidetakse talle ette Moldova pädevate ametiasutuste koostatud dokumentide V I 1 alusel, ning et keskinspektsioon oleks pidanud arvesse võtma muid asjaolusid, et teha kindlaks, kas see äriühing tuleb vabastada vastutusest talle ette heidetavate rikkumiste eest.

31

Keskinspektsioon esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse.

32

Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) tühistas 16. augustil 2018 Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) kohtuotsuse ja saatis kohtuasja viimasele tagasi põhjendusega, et dokument V I 1 kujutab endast pelgalt haldusformaalsust kõnealuste veinipartiide liitu sisenemiseks ning et sellise dokumendi esitamisest ei piisa selleks, et vabastada neid partiisid turustav isik vastutusest etteheidetud rikkumiste eest.

33

Pärast seda kohtuotsust jättis Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) 21. novembril 2018 rahuldamata kaebuse, mille Vinařství U Kapličky oli keskinspektsiooni 4. augusti 2016. aasta otsuse peale esitanud.

34

Vinařství U Kapličky esitas Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse ja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse.

35

Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) jättis kassatsioonkaebuse 27. märtsil 2019 rahuldamata.

36

Seevastu Ústavní soud (Tšehhi Vabariigi konstitutsioonikohus) tuvastas 5. septembri 2019. aasta kohtuotsusega, et rikutud oli Vinařství U Kapličky õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) oli tagasi lükanud selle äriühingu argumendi, et dokumendis V I 1 esitatud sertifikaat on siduv, esitamata enne Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimust.

37

Niisuguses kontekstis otsustas Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

38

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkte a ja c ning artikli 90 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sertifikaat dokumendis V I 1, mis on määruse nr 555/2008 alusel koostatud liitu imporditud veinipartii kohta ja mille kohaselt vastav partii toodeti kooskõlas Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni (edaspidi „OIV“) soovitatud ning avaldatud või liidu poolt lubatud veinivalmistustavadega, on asjakohane selle partii kooskõla hindamisel määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c nimetatud veinivalmistustavadega.

39

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub määruse nr 555/2008 artikli 1 lõike 1 punktist b, oli selle määruse eesmärk kehtestada määruse nr 479/2008 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad, muu hulgas konkreetselt need, mis käsitlevad kaubavahetust kolmandate riikidega.

40

Lisaks, kuigi mitu määruse nr 555/2008 sätet, eelkõige selle artiklid 1 ja 38–54 ning IX lisa, tunnistati kehtetuks delegeeritud määruse 2018/273 artikliga 52, olid need veel jõus vaidlusaluse dokumendi V I 1 koostamise kuupäeval ja põhikohtuasjas kõne all olevate veinipartiide liitu sisenemise kuupäeval, mistõttu võivad need sätted puutuda esitatud küsimustele vastamisel asjasse.

41

Määruse nr 555/2008 artiklis 40, mis asub selle määruse III jaotise II peatükis „Veini, viinamarjamahla ja -virde importimisel kasutatavad sertifikaadid ja analüüsiaruanded“, oli ette nähtud, et määruse nr 479/2008 artikli 82 lõike 3 punktides a ja b osutatud sertifikaat ja analüüsiaruanne moodustavad ühe dokumendi, mille sertifikaadi osa koostab selle kolmanda riigi asutus, kust tooted on pärit.

42

Kuigi see säte viitas määruse nr 479/2008 artiklile 82, tuleb seda viidet – määruse nr 491/2009 artikli 3 lõike 1 teist lõiku ja määruse nr 1308/2013 artikli 230 lõiget 2 arvestades – mõista nii, et sellega peetakse põhikohtuasja asjaolude toimumise aja seisuga silmas sertifikaati ja analüüsiaruannet, millele on viidatud vastavalt määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 punktis a ja artikli 90 lõike 3 punktis b.

43

Määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud, et kui EL toimimise lepinguga kooskõlas sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ei ole sätestatud teisiti, tuleb veini toota kooskõlas käesoleva määruse kohaselt liidu lubatud veinivalmistustavadega või – enne komisjonilt neile veinivalmistustavadele artikli 80 lõike 3 kohase loa saamist – kooskõlas OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadega.

44

Määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud, et veini importimisel tuleb esitada selle artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud tingimuste täitmist tõendav sertifikaat, mille peab toote päritolumaal koostama pädev asutus ja mis on lisatud komisjoni avaldatavasse loetellu, ning toote päritoluriigi määratud asutuse või osakonna koostatud analüüsiaruanne, kui toode on mõeldud otsetarbimiseks.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 555/2008 artikli 43 lõikes 1 oli sisuliselt ette nähtud, et käsitletav sertifikaat ja analüüsiaruanne koostatakse iga liitu importimiseks ettenähtud saadetise kohta ühtse dokumendina V I 1 ning et see dokument koostatakse vormil V I 1, mis vastab sama määruse IX lisas esitatud näidisele.

46

Selle näidise 9. lahtris „Tõend“ oli nõutud, et oleks märgitud, kas asjaomane toode on ette nähtud otsetarbimiseks, kas see vastab ühenduse määratlusele viinamarjaveinitoodete kategooriate kohta ning on toodetud vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud või liidus lubatud veinivalmistustavadele.

47

Määruse nr 555/2008 artikli 47 lõikes 1 oli sätestatud, et asjaomase partii vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel antakse vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 originaaleksemplar ja koopia üle selle liikmesriigi pädevale ametiasustusele, kelle territooriumil kõnealused tolliformaalsused täideti.

48

Eelnevates punktides viidatud sätetest nähtub, et määruse nr 555/2008 artikli 43 lõikes 1 nimetatud dokument V I 1 oli dokument, mille pidi kõigi liitu imporditavate veinipartiide kohta koostama selle kolmanda riigi pädev asutus, kust oli pärit asjaomane partii, ja mis kuulus esitamisele selle partii vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel.

49

Nendest sätetest tuleneb samuti, et selle dokumendi eesmärk oli võimaldada tollil kontrollida, kas nimetatud partii vastab tingimustele, millele allus selle liitu importimine, eelkõige määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõikes 2 ette nähtud tingimusele, mis käsitleb liidu lubatud või OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavade järgimist.

50

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele vastamiseks kindlaks teha, kas niisugune funktsioon, mis dokumendil V I 1 järelikult on, puutub asjasse ka selle hindamisel, kas veinipartii vastab määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c osutatud veinivalmistustavadele.

51

Sellega seoses tuleb märkida, et see säte näeb ette, et nimetatud määruse VII lisa II osas loetletud tooteid ei tohi liidus turustada, kui nende puhul on kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole liidus lubatud, või kui nende puhul ei ole järgitud sama määruse VIII lisas sätestatud eeskirju.

52

Mis puudutab esiteks selle keeluga hõlmatud tooteid, siis viitab määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõige 2 üldiselt selle määruse VII lisa II osas loetletud toodetele, sõltumata nende päritolukohast.

53

Nimetatud II osa „Viinamarjasaaduste kategooriad“ punktis 1 on käsitletud veini.

54

Seega tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c ette nähtud turustamiskeeld puudutab eelkõige kolmandatest riikidest imporditud veinipartiisid.

55

Mis teiseks puudutab selles sättes silmas peetud veinivalmistustavasid, siis viitab määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkt a üldiselt veinivalmistustavadele, mis ei ole liidus lubatud.

56

Selle määruse artikli 80 lõike 2 punktis c on omakorda osutatud määruse VIII lisas sätestatud eeskirjadele.

57

Kuigi sama määruse VIII lisa I osa näeb ette eeskirjad muu hulgas rikastamise kohta teatavates liidu viinamarjakasvatusvööndites, mis puudutavad seega ainult liidus valmistatud veinipartiisid, on selle lisa II osas sätestatud üldisemad eeskirjad, mis kuluvad kohaldamisele ka kolmandatest riikidest pärit veinide suhtes.

58

Sellest järeldub, et nagu ka määruse nr 1308/2103 artikli 90 lõikes 2, on selle määruse artikli 80 lõike 2 punktides a ja c nähtud ette nõuded seoses niisuguste teatavate veinivalmistustavade järgimisega, millele peavad vastama eelkõige kolmandatest riikidest pärit veinipartiid, kuna viimati nimetatud säte kehtestab sellised nõuded mitte nende importimise, vaid nende liidus turustamise suhtes.

59

Kuigi tingimused, mis on ette nähtud vastavalt määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c ning artikli 90 lõikes 2, on esitatud erinevalt, kuivõrd esimene neist sätetest näeb ette liidu tasandil lubatud veinivalmistustavade ja selle määruse VIII lisas sätestatud eeskirjade järgimise, samas kui teine käsitleb veinivalmistustavasid, mida liit on selle määruse alusel lubanud, või – enne komisjonipoolset niisugustele tavadele loa andmist – OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavasid, tuleb asuda seisukohale, et mis puudutab liitu imporditud veinipartiisid, siis võib dokument V I 1 osutuda kasulikuks selle kontrollimisel, kas need partiid vastavad määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c sätestatud eeskirjadele.

60

Nimelt tuleb esimesena märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 49, on määruse nr 555/2008 artikli 43 alusel liitu imporditud veinipartii kohta koostatud dokumendis V I 1 sisalduv sertifikaat, mille kohaselt see partii valmistati kooskõlas liidu heakskiidetud veinivalmistustavadega, teataval määral asjakohane hindamaks selle partii vastavust nendele veinivalmistustavadele.

61

Lisaks nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõikest 2 koostoimes sama määruse artikli 80 lõikega 3, et komisjoni ülesanne on anda veinivalmistustavadele liidu tasandil luba viimati nimetatud sätte alusel.

62

Selle määruse artikli 80 lõike 3 punktis f on aga täpsustatud, et komisjon, andes luba veinivalmistustavade kasutamiseks, järgib üldeeskirju, milles käsitletakse VIII lisas sätestatud veinivalmistustavasid ja eeskirju.

63

Teiseks tuleb märkida, et kuigi määruse nr 555/2008 artikli 43 alusel liitu imporditud veinipartii kohta koostatud dokumendis V I 1 sisalduv sertifikaat võib puudutada üksnes selle partii vastavust OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele, tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et OIV soovitused on eriti asjakohased, mis puudutab veinivalmistustavasid käsitlevaid liidu õigusnorme (vt selle kohta 7. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑399/12, EU:C:2014:2258, punktid 61–64).

64

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et sertifikaat, mis sisaldub dokumendis V I 1, mis on määruse nr 555/2008 artikli 43 alusel koostatud liitu imporditud veinipartii kohta, ja mille kohaselt see partii valmistati kooskõlas OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadega või liidu lubatud veinivalmistustavadega, on teataval määral asjakohane selle partii vastavuse hindamisel määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktide a ja c nõuetele.

65

Sellegipoolest tuleb ühelt poolt märkida, et kuigi selle määruse artikli 90 lõikest 3 nähtub, et liidu seadusandja nägi sõnaselgelt ette, et niisugune sertifikaat võimaldab kontrollida, kas asjaomane veinipartii vastab selle määruse artikli 90 lõikes 2 osutatud veinivalmistustavadele, ei ole ta seoses määruse artikli 80 lõike 2 punktides a ja c ette nähtud turustamiskeeluga andnud sellist toimet sertifikaadile, mille on pealegi koostanud kolmanda riigi asutus.

66

Teiselt poolt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 39 märkis, võib veinipartii vastuolu liidu õiguse järgi lubatud veinivalmistustavadega tuleneda asjaoludest, mis on hilisemad selle partii kohta dokumendi V I 1 väljastamisest ja mis võivad eelkõige toimuda selle partii veo käigus.

67

Kuna aga määruse nr 555/2008 artikli 43 lõikes 1 ette nähtud dokumendis V I 1 sisalduva sertifikaadi väljastasid selle partii päritoluliikmesriigi pädevad asutused, et täita vastava partii liitu importimiseks nõutavaid tolliformaalsusi, võib sellise sertifikaadi koostamise ja asjaomase partii liidu territooriumil turustamise vahele jääda märkimisväärne ajavahemik.

68

Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et sellise sertifikaadi olemasolu iseenesest võimaldab tuvastada, et veinipartii vastab liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele.

69

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkte a ja c ning artikli 90 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sertifikaat, mis sisaldub dokumendis V I 1, mis on koostatud liitu imporditava veini partii kohta vastavalt määruse nr 555/2008 artiklile 43 ja mille kohaselt vastav partii toodeti OIV soovitatud ja avaldatud või liidu poolt lubatud veinivalmistustavadega, on asjakohane selle partii kooskõla hindamisel määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c nimetatud veinivalmistustavadega, ent ei ole siiski üksi piisav sellise kooskõla tõendamiseks.

Teine küsimus

70

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on nähtud ette, et kui isik, kes turustab selles liikmesriigis kolmandast riigist imporditud veinipartiid, mis ei vasta määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktis a või c nimetatud veinivalmistustavadele, esitab selle partii kohta väljastatud dokumendi V I 1, mis kinnitab, et see partii valmistati vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele või liidu lubatud veinivalmistustavadele, siis lasub kohustus tõendada, et see kaupleja on süüdi sama määruse artikli 80 lõikes 2 sätestatud turustamiskeelu rikkumises, selle liikmesriigi pädeval ametivõimul.

71

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 51–57, keelavad määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktid a ja c liidus turustada kolmandatest riikidest imporditud veinipartiisid, mis on valmistatud niisuguse veinivalmistustava alusel, mis ei ole liidus lubatud või mis ei vasta selle määruse VIII lisas sätestatud eeskirjadele.

72

Lisaks näeb määruse nr 1306/2013 artikli 89 lõige 4 ette, et liikmesriigid kohaldavad liidu veinisektori eeskirjade rikkumise korral proportsionaalseid, tõhusaid ja hoiatavaid halduskaristusi. Selles sättes on siiski täpsustatud, et neid karistusi ei kohaldata määruse artikli 64 lõike 2 punktides a–d kirjeldatud juhtudel ega ka juhul, kui rikkumine on ebaoluline.

73

Nimetatud määruse artikli 64 lõike 2 punktis d on sätestatud, et liikmesriigid ei või kohaldada karistusi, kui asjaomane isik suudab pädevale asutusele rahuldaval viisil tõendada, et ta ei ole süüdi lõikes 1 osutatud kohustustega seotud mittevastavuses, või kui pädev asutus on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi.

74

Seega tuleneb määruse nr 1306/2013 artikli 64 lõike 2 punktist d koostoimes selle määruse artikli 89 lõikega 4 ning määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikega 2, et liikmesriigid peavad ette nägema proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad karistused juhuks, kui viimati nimetatud sättes ette nähtud turustamiskeeldu ei täideta, kuid selliseid karistusi ei või kohaldada, kui on tõendatud, et asjaomane isik ei ole süüdi.

75

Kuna nendes määrustes ei ole täpsemaid sätteid, mis puudutaksid muu hulgas tõendite kogumist, tuleb menetlusautonoomia põhimõtte alusel ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras kehtestada tõendite kogumise kord, vastuvõetavad tõendid või tõendite tõendusjõu hindamist reguleerivad põhimõtted ning nõutav tõendatuse tase (vt analoogia alusel 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus W jt, C‑621/15, EU:C:2017:484, punktid 24 ning 25).

76

Sellegipoolest ei tohi selliselt ette nähtud riigisisesed tõendite kogumise ja hindamise eeskirjad olla niisugused, mis kahjustavad määruses nr 1306/2013 sõnaselgelt ette nähtud tõendamiskoormise jagamise põhimõtet (vt analoogia alusel 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus W jt, C‑621/15, EU:C:2017:484, punkt 27).

77

Määruse nr 1306/2013 artikli 64 lõike 2 punktis d on aga täpsustatud, et isik, kellele heidetakse ette määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikes 2 ette nähtud turustamiskeelu rikkumist, peab tõendama, et ta ei ole seda keeldu rikkudes süüliselt käitunud.

78

Lisaks, kuigi on tõsi, et määruse nr 1306/2013 artikli 64 lõike 2 punktist d tuleneb, et pädev asutus ei tohi määrata karistust, kui ta on jõudnud muul viisil veendumuseni, et asjaomane isik ei ole süüdi, ei saa see kohustus võtta arvesse selle asutuse käsutuses olevaid tõendeid tähendada, et põhimõtteliselt peab asutus enne niisugusele isikule karistuse määramist tõendama tema süüd.

79

Sellega seoses ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 65–68 esitatud kaalutlustest, et isik, kellele heidetakse ette, et ta on rikkunud määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c ette nähtud turustamiskeeldu, ei saa kehtivalt eeldada, et ta järgis seda keeldu üksnes seetõttu, et tal on asjaomase veinipartii kohta dokumendis V I 1 sisalduv sertifikaat, ning järelikult ei saa see isik üksnes niisuguse dokumendi esitamisega tõendada, et ta ei ole sellist keeldu rikkunud.

80

Sellest järeldub, et määruse nr 1306/2013 artikli 64 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis panevad pädevatele asutustele kohustuse tõendada asjaomase isiku süüd, sealhulgas juhul, kui need õigusnormid näevad ette tõendamiskoormise sellise jaotuse üksnes juhul, kui see isik on esitanud asjaomase veinipartii kohta koostatud dokumendi V I 1, mis kinnitab, et see partii valmistati vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud või liidu lubatud veinivalmistustavadele.

81

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teisele küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 89 lõiget 4 koostoimes sama määruse artikli 64 lõike 2 punktiga d ja määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on nähtud ette, et kui isik, kes turustab selles liikmesriigis kolmandast riigist imporditud veinipartiid, mis ei vasta määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktis a või c nimetatud veinivalmistustavadele, esitab selle partii kohta väljastatud dokumendi V I 1, mis kinnitab, et see partii valmistati vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele või liidu lubatud veinivalmistustavadele, siis lasub kohustus tõendada, et see kaupleja on süüdi sama määruse artikli 80 lõikes 2 sätestatud turustamiskeelu rikkumises, selle liikmesriigi pädeval ametivõimul.

Kohtukulud

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007, artikli 80 lõike 2 punkte a ja c ning artikli 90 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sertifikaat, mis sisaldub dokumendis V I 1, mis on koostatud liitu imporditava veini partii kohta vastavalt komisjoni 27. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 555/2008, milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 üksikasjalikud rakenduseeskirjad veinisektoris seoses toetusprogrammide, kolmandate riikidega kauplemise, tootmisvõimsuse ja kontrollidega, artiklile 43 ja mille kohaselt vastav partii toodeti OIV soovitatud ja avaldatud või liidu poolt lubatud veinivalmistustavadega, on asjakohane selle partii kooskõla hindamisel määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktides a ja c nimetatud veinivalmistustavadega, ent ei ole siiski üksi piisav sellise kooskõla tõendamiseks.

2.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, artikli 89 lõiget 4 koostoimes sama määruse artikli 64 lõike 2 punktiga d ning määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on nähtud ette, et kui isik, kes turustab selles liikmesriigis kolmandast riigist imporditud veinipartiid, mis ei vasta määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktis a või c nimetatud veinivalmistustavadele, esitab selle partii kohta väljastatud dokumendi V I 1, mis kinnitab, et see partii valmistati vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadele või liidu lubatud veinivalmistustavadele, siis lasub kohustus tõendada, et see kaupleja on süüdi määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikes 2 sätestatud turustamiskeelu rikkumises, selle liikmesriigi pädeval ametivõimul.