–

Mara Soc. coop. arl, esindajad: avvocati A. Clarizia, M. Pagliarulo ja P. Ziotti,

–

Gruppo Samir Global Service Srl, esindaja: avvocato L. Tozzi,

–

Itaalia valitsus, esindajad: S. Fiorentino ja G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Pluchino,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard, B. Fodda ja M. Guiresse,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Biz, L. Malferrari ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 49 ja 56, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65), mida on muudetud komisjoni 10. novembri 2021. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2021/1952 (ELT 2021, L 398, lk 23) (edaspidi „direktiiv 2014/24“), artikli 67 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Mara Soc. coop. arl‑i ning teiselt poolt Ministero della Difesa (kaitseministeerium, Itaalia) ja Gruppo Samir Global Service Srl‑i (edaspidi „Samir“) vahelises vaidluses Itaalia sõjaväe vajaduste täitmiseks teenuste hankelepingu sõlmimise üle.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2009/81/EÜ

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT 2009, L 216, lk 76), põhjendustes 4, 6–9, 16, 17, 20 ja 27 on märgitud:

4

Direktiivi artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:

5

Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

6

Direktiivi artiklis 3 „Segalepingud“ on sätestatud:

7

Direktiivi 2009/81 I lisas „Artiklites 2 ja 15 osutatud teenused“ on loetletud kakskümmend teenusekategooriat, millest kümnes, „Transpordi abi- ja lisateenused“, hõlmab CPV viitenumbreid 63100000–0 kuni 63111000–0, 63120000–6 kuni 63121100–4, 63122000–0, 63512000–1 ja 63520000–0 kuni 6370000–6. Määruse nr 2195/2002 kohaselt, mida on muudetud komisjoni 28. novembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 213/2008 (ELT 2008, L 74, lk 1), on CPV viitenumbrite 63100000–0 ja 63110000–3 kirjeldus vastavalt „Lasti käitlemis- ja hoiuteenused“ ja „Lasti käitlemisteenused“.

Direktiiv 2014/24

8

Direktiivi 2014/24 põhjendustes 89, 90 ja 92 on märgitud:

9

Direktiivi 2014/24 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

10

Direktiivi artikli 3 „Segahanked“ lõike 3 teises lõigus on sätestatud:

11

Direktiivi 2014/24 artikkel 4 „Piirmäärad“ on sõnastatud järgmiselt:

12

Direktiivi artikli 15 „Kaitse ja julgeolek“ lõikes 1 on ette nähtud:

13

Direktiivi 2014/24 artiklis 16 „Kaitse- või julgeolekuaspektiga seotud segahanked“ on sätestatud:

14

Direktiivi 2014/24 artikli 18 „Riigihanke üldpõhimõtted“ lõikes 2 on sätestatud:

15

Direktiivi artiklis 67 „Pakkumuste hindamise kriteeriumid“ on ette nähtud:

Itaalia õigus

16

Itaalia 18. aprilli 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 50 riigihankeseadustiku kohta (decreto legislativo n. 50 – Codice dei contratti pubblici) (GURI nr 91, 19.4.2016, regulaarne lisa nr 10) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „riigihankeseadustik“) on artikli 50 lõikes 1 sätestatud:

17

Riigihankeseadustiku artiklis 95 on ette nähtud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

18

14. juulil 2022 algatas kaitseministeerium avatud hankemenetluse teenuste riigihankelepingu sõlmimiseks Itaalia sõjaväe vajaduste täitmiseks, mis koosnes peamiselt peale- ja mahalaadimisest, materjalivirnade kokkupanemisest ja lahtivõtmisest ning materjali teisaldamisest. Riigihankeleping, mis puudutas 2023. aastat ja mida oli võimalik uuendada kolmeks aastaks, oli jagatud üheksaks hankeosaks.

19

Põhikohtuasjas käsitletavas hankemenetluses oli pakkumuste hindamise kriteeriumiks ette nähtud madalaima hinna kriteerium, kuna nimetatud hankeleping puudutas normitud teenuseid riigihankeseadustiku artikli 95 lõike 4 punkti b tähenduses.

20

Hanketeates oli täpsustatud, et sama lepingu täitmisel makstakse töötajatele vastava sektori kollektiivlepingu alusel. Järelikult ei tohtinud pakkujad pakkuda hinnaalandust tööjõukuludelt. Kõik võimalikud allahindlused pidid puudutama ainult tasu teenuse eest, et selline äriline žest vähendaks ainult pakkuja potentsiaalset kasumit ja mitte tema töötajate palka.

21

Ühe hankeosa puhul, mis käsitles teenuste osutamist Aeronautica Militare area nordi (põhjapiirkonna õhujõud) vajaduste täitmiseks ning mille eeldatav maksumus – kaasa arvatud võimalikud hankelepingu uuendamised – oli 3 463 114,74 eurot, pakkusid kolm pakkujat, nende hulgas Mara ja Samir, 100% allahindlust nende teenuse eest makstavalt tasult. Neil tingimustel loeti nende kolme pakkuja pakkumused samaväärseteks. Loosi teel otsustati sõlmida selle hankeosa leping Maraga.

22

Samir esitas nimetatud hankeosa kohta hankelepingu sõlmimise otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), väites muu hulgas, et madalaima hinna kriteeriumi kohaldamine oli kohaldatavate õigusnormidega vastuolus.

23

See kohus rahuldas Samiri kaebuse 11. aprillil 2023. aasta otsusega, põhjendusel et vastavalt riigihankeseadustiku artikli 95 lõike 3 punktile a oleks kõnealuses hankemenetluses pidanud pakkumuste hindamise kriteeriumiks olema parima hinna ja kvaliteedi suhe. Kuna põhikohtuasjas kõne all olevad teenused on tööjõumahukad, ei oleks pidanud kohaldama riigihankeseadustiku artikli 95 lõike 4 punkti b, milles on viidatud madalaima hinna kriteeriumi kasutamisele normitud omadustega teenuste ja asjade pakkumuste hindamisel.

24

Mara esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonikaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

25

Apellatsioonkaebuses kinnitas Mara, et Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) rikkus riigihankeseadustiku artikli 95 lõike 3 punkti a. Tema sõnul ei ole see säte kohaldatav niisuguse hanke suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis on küll tööjõumahukas, kuid millel on ka normitud omadused. Avaliku sektori hankija oleks õigustatult tuginenud selle seadustiku artikli 95 lõike 4 punktile b, kehtestades pakkumuste hindamise kriteeriumiks madalaima hinna kriteeriumi.

26

Juhuks, kui Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) peaks tuvastama, et Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) järeldas riigihankeseadustiku artiklist 95 õigesti, et madalaima hinna kriteeriumi ei tohi kasutada niisuguste pakkumuste hindamisel, mis puudutavad tööjõumahukaid ja lisaks normitud omadustega teenuseid, väidab Mara, et see artikkel rikub liidu õigust.

27

Direktiivist 2014/24 nähtub tõepoolest, et selle eesmärk on eelkõige ergutada pakkumuste hindamisel parima hinna ja kvaliteedi suhte kriteeriumi kasutamist. Kohustades aga avaliku sektori hankijaid kehtestama selle hindamiskriteeriumi isegi siis, kui kõne all olev hange on normitud omadustega, oleks Itaalia seadusandja läinud kaugemale sellest, mis on selle direktiivi 2014/24 eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning oleks seega rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et riigihankeseadustiku artikli 95 lõigete 3 ja 4 koostoimest ilmneb selgelt, et põhikohtuasjas kõne all olevat lepingut puudutav hange oleks kehtiva Itaalia õiguse kohaselt pidanud pakkumuste hindamisel tuginema parima hinna ja kvaliteedi suhte kriteeriumile.

29

See kohus siiski kahtleb selle kriteeriumi kasulikkuses niisuguste teenustega seotud pakkumuste hindamisel, mida iseloomustab suur korduvus ja millel üldiselt ei ole kohandatavaid osi. Hankemenetluse ökonoomia ja kiiruse põhjustel võib madalaima hinna kriteerium osutuda normitud omadustega teenuseid puudutavate hangete puhul kõige asjakohasemaks.

30

Nimetatud kohus märgib, et tema täiskogu, kes on pädev väljendama õiguspõhimõtteid, otsustas 21. mai 2019. aasta kohtuotsuses nr 8 riigihankeseadustiku artikli 95 lõigete 3 ja 4 suhte kohta, et tööjõumahukate teenuste pakkumuste hindamisel parima hinna ja kvaliteedi suhte kriteeriumi kehtestamine on mõeldud töötajate kaitseks ja seetõttu tuleb tööjõumahukate hangete ehk hangete puhul, mille tööjõukulud moodustavad vähemalt poole lepingu kogusummast, igal juhul hinnata pakkumusi selle kriteeriumi alusel, isegi kui need on normitud omadustega.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on eesmärk kaitsta töötajaid juba saavutatud sellega, et tööjõukuludelt allahindluse pakkumine on keelatud.

32

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Menetlus Euroopa Kohtus

33

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 62 lõike 1 alusel esitas Euroopa Kohus pooltele ja teistele huvitatud isikutele kirjalikult vastamiseks küsimused direktiivi 2009/81 ja direktiivi 2014/24 kohaldamisala kohta. Mara, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon vastasid nendele küsimustele seisukohtadega, mis esitati vastavalt 26. novembril 2024, 19. novembril 2024 ja 20. novembril 2024.

Eelotsuse küsimuse analüüs

Sissejuhatavad märkused

34

Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades täpsustasid põhikohtuasja pooled ja Itaalia valitsus, et põhikohtuasjas kõne all oleva riigihanke esemeks olevad teenused puudutavad osaliselt laskemoona- ja lõhkeainelasti käitlemist. Need kaubad kujutavad endast aga sõjavarustust direktiivi 2009/81 artikli 1 punkti 6 tähenduses.

35

Selles osas võivad need teenused, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 28, olla „[sõjalise] varustusega otseselt seotud“ selle direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses. Lastikäitlemisteenuse osutamine – mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 7 viidatud CPV viitenumbritele kuulub nimetatud direktiivi I lisas nimetatud kümnendasse teenusekategooriasse „Transpordi abi- ja lisateenused“ – võib tähendada füüsilist juurdepääsu selles lastis sisalduvale sõjalisele varustusele ning juurdepääsu selle varustusega seotud teatavale tundlikule teabele.

36

Arvestades kaitsevaldkonnas asjade ja teenuste ostmise tundlikku laadi, mida on rõhutatud direktiivi 2009/81 põhjendustes 8 ja 9, on selle direktiiviga kehtestatud konkreetne õiguslik raamistik. Nagu nähtub nimetatud direktiivi põhjendustest 4, 6 ja 7, peab selles valdkonnas riigihankemenetluste kooskõlastamine vastama ohutusnõuetele, võimaldades samal ajal vähendada kulusid eelkõige logistikateenuste, transpordi ja ladustamise puhul.

37

Selle eripära tõttu on direktiivi 2009/81 kohaldamisalasse kuuluvad riigihanked direktiivi 2014/24 artikli 15 lõike 1 punkti a kohaselt jäetud viimasena nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja.

38

Käesoleval juhul rõhutasid põhikohtuasja pooled ja Itaalia valitsus, et ainult teatav last, millele kõnealuseid käitlemisteenuseid osutatakse, sisaldavad sõjavarustust direktiivi 2009/81 artikli 1 punkti 6 tähenduses, samas kui muu last sisaldab asju, mis on küll mõeldud Itaalia sõjaväele, kuid mis ei ole sõjaliseks otstarbeks välja töötatud ega kohandatud. Seda teavet arvestades, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, tuleb põhikohtuasjas kõne all olev hange kvalifitseerida segalepinguks selles mõttes, et see puudutab korraga nii oste, mis kuuluvad direktiivi 2009/81 kohaldamisalasse, kui ka oste, mis kuuluvad direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse.

39

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 2009/81 artikkel 3 ja direktiivi 2014/24 artikkel 16 sisaldavad kumbki sätteid, mille eesmärk on määrata kindlaks niisuguste segalepingute suhtes kohaldatav direktiiv.

40

Nende sätete vastavad kohaldamisalad on osaliselt erinevad. Täpsemalt, kuigi direktiivi 2009/81 artiklis 3 on põhimõtteliselt ette nähtud avaliku sektori hankija kohustus kohaldada seda direktiivi nende segalepingute suhtes, on direktiivi 2014/24 artiklis 16 ette nähtud üksnes võimalus niisugustele hangetele teatavatel tingimustel direktiivi 2009/81 kohaldada.

41

Nimelt on direktiivi 2009/81 artiklis 3 ette nähtud, et leping, mille objektiks on direktiivi 2009/81 reguleerimisalasse ja osaliselt direktiivi 2004/18 (mis on nüüdseks asendatud direktiiviga 2014/24) reguleerimisalasse kuuluvad ehitustööd, tarned või teenused, sõlmitakse vastavalt direktiivile 2009/81, tingimusel et on täidetud selle artikli lõikes 1 sätestatud nõue, et üksainus hankeleping on objektiivsetel põhjustel õigustatud, ning nimetatud artikli lõikes 3 sätestatud tingimus, et otsust sõlmida üksainus leping ei tehta selleks, et arvata asjaomane leping välja direktiivi 2014/24 kohaldamisest.

42

Direktiivi 2014/24 artiklis 16 on omakorda eristatud segahankeid, mille eri osi „on objektiivselt võimalik lahutada“ või „ei ole objektiivselt võimalik lahutada“.

43

Mis puudutab esiteks segahankeid, mille erinevaid osi „ei ole objektiivselt võimalik lahutada“, siis on direktiivi 2014/24 artikli 16 lõikes 4 sätestatud, et niisuguse lepingu võib „sõlmida ilma [seda] direktiivi kohaldamata, kui see sisaldab elemente, mille suhtes kohaldatakse [ELTL] artiklit 346“, ja „muul juhul võib lepingu sõlmida kooskõlas direktiiviga [2009/81]“.

44

Esimene olukord, mis puudutab ELTL artikli 346 kohaldamist, hõlmab direktiivi 2009/81 põhjendusi 16, 17, 20 ja 27 arvestades üksnes olukordi, kus asjaomase hankelepingu sõlmimine vastab niisugusele turvalisuse või konfidentsiaalsusega seotud nõuete tasemele, et isegi selle direktiivi erisätted ei ole asjaomase liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks piisavad. Miski Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei anna aga alust arvata, et käesoleval juhul on tegemist niisuguse olukorraga, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

45

Teisel juhul, mis puudutab segahankeid, mis koosnevad osadest, mida ei ole objektiivselt võimalik lahutada ja mille suhtes ELTL artikkel 346 ei ole kohaldatav, on direktiivi 2014/24 artikli 16 lõikega 4 lubatud, kuid mitte nõutud, et asjaomane hankeleping sõlmitakse kooskõlas direktiiviga 2009/81 ning seega jäetakse hankijale valik sõlmida leping selle direktiiviga või direktiiviga 2014/24 kehtestatud korra kohaselt.

46

Teiseks, mis puudutab segahankeid, mille erinevaid osi on „objektiivselt võimalik lahutada“, siis võimaldab direktiivi 2014/24 artikli 16 lõige 2 avaliku sektori hankijal sõlmida nende erinevate osade jaoks eraldi lepingud, kusjuures iga lepingu suhtes kohaldatav direktiiv määratakse kindlaks nende eriomaste tunnuste alusel, või sõlmida ühtne leping, mis jääb seega „segahankeks“.

47

Kui aga hankija otsustab selle ühtse lepingu suhtes kohaldada direktiivi 2009/81, peab otsus mitte sõlmida eraldi hankelepinguid olema selle lõike kolmanda lõigu punkti b kohaselt „objektiivselt põhjendatud“. Seda nõuet ei ole aga ette nähtud juhul, kui avaliku sektori hankija otsustab direktiivi 2014/24 kohaldades sõlmida ühtse lepingu.

48

Lisaks tuleneb sama lõike neljandast lõigust, et otsust sõlmida ühtne leping, hoolimata sellest, et esineb hankeosi, mida on objektiivselt võimalik lahutada, „ei tohi siiski teha selleks, et arvata lepingud välja [direktiivi 2014/24] või direktiivi [2009/81] kohaldamisest“.

49

Erinevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 47 nimetatud nõudest on see nõue kohaldatav ka juhul, kui ühtne leping on sõlmitud direktiivi 2014/24 sätteid kohaldades. Seega, kuna ühelt poolt on tegemist hankija heausksuse nõudega ja teiselt poolt ei tohi see võtta direktiivi 2014/24 artikli 16 lõike 2 kolmandas lõigus sätestatud nõudelt soovitavat toimet, tuleb lugeda, et selle lõike neljandas lõigus sätestatud nõuet on rikutud, kui kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades ilmneb, et hankija otsust sõlmida ühtne hankeleping saab mõista üksnes selle hankija sooviga vältida kas direktiivi 2009/81 või direktiivi 2014/24 kohaldamist.

50

Direktiivi 2009/81 ja direktiivi 2014/24 vahelised kollisiooninormid, mis on sätestatud viimati nimetatud direktiivi artiklis 16, on hilisemad ja ka üksikasjalikumad kui need, mis sisalduvad direktiivi 2009/81 artiklis 3. Direktiivi 2014/24 artikkel 16 väljendab seega liidu seadusandja tahet selle direktiivi vastuvõtmise kuupäeval ja seda tuleb kohaldada direktiivi 2009/81 artikli 3 lõike 1 kahjuks, millel on – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 39 ja 40 – erinev ulatus, kuid mida tuleb pidada direktiiviga 2014/24 sisse viidud õigusloome arengu tulemusel ületatuks.

51

Itaalia valitsuse poolt Euroopa Kohtule esitatud seisukohtade kohaselt leidis kaitseministeerium, et põhikohtuasjas kõne all oleva teenuste hankelepingu erinevad osi oli küll objektiivselt võimalik lahutada, kuid neid tuleb lasti samaaegse käitlemise tõttu pidada osaks ühtsest lepingust, mis tuleb sõlmida direktiivi 2014/24 sätteid kohaldades.

52

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, ei ole niisugusel juhul kohaldatav direktiivi 2014/24 artikli 16 lõike 2 kolmanda lõigu punktis b sätestatud tingimus, mille kohaselt peab otsus sõlmida ühtne leping olema „objektiivselt põhjendatud“. Seevastu on kohaldatav selle direktiivi artikli 16 lõike 2 neljandas lõigus sätestatud tingimus, mille kohaselt seda otsust „ei tohi siiski teha selleks, et arvata lepingud välja [nimetatud] direktiivi või direktiivi [2009/81] kohaldamisest“.

53

Järelikult analüüsib Euroopa Kohus direktiivi 2014/24 artikli 67 lõike 2 tõlgendamist puudutavat küsimust üksnes tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus enne kontrollib, kas käesoleval juhul ei ole rikutud selle direktiivi artikli 16 lõike 2 neljandas lõigus sätestatud nõuet.

Direktiivi 2014/24 artikli 67 lõige 2 ning proportsionaalsuse põhimõte

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud küsimus puudutab ELTL artiklite 49 ja 56, direktiivi 2014/24 artikli 67 lõike 2 ning proportsionaalsuse põhimõtte tõlgendamist.

55

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et selle küsimuse eesmärk on võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata riigihankeseadustiku teatavate sätete kooskõla liidu õigusega. On aga selge, et selle seadustikuga on Itaalia õigusesse üle võetud direktiiv 2014/24.

56

Teiseks nähtub eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, et põhikohtuasjas käsitletava hankelepingu eeldatav maksumus ületab selle direktiivi kohaldamise piirmäära, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 4.

57

Kolmandaks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja ese puudutab nimetatud direktiivi artikli 67 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud võimalust keelata kasutada „ainult hinda […] pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina“ – eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastuse kohaselt „madalaima hinna“ kriteerium – ning liikmesriikide kohustust järgida selle võimaluse kasutamisel proportsionaalsuse põhimõtet.

58

Neil asjaoludel on eelotsuse küsimuse analüüsimine nii vajalik kui ka piisav direktiivi 2014/24 ja proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast (vt analoogia alusel 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Asmel, C‑3/19, EU:C:2020:423, punktid 44–48).

59

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/24 artikli 67 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt hankelepingute puhul, mille ese on teenused, mis on normitud, kuid mille kogumaksumusest vähemalt poole moodustavad tööjõukulud, on avaliku sektori hankijal keelatud kasutada hinda nende pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina isegi juhul, kui hanketeates on ette nähtud, et kõik pakkuja pakutud allahindlused peavad olema tehtud üksnes nende teenuste eest makstavalt tasult, ilma et see vähendaks selle pakkuja palgatud töötajate töötasu.

60

Nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, on põhikohtuasjas käsitletava hankelepingu esemeks olevatel käitlemisteenustel „normitud omadused“ Itaalia õigusnormide tähenduses, kuna need teenused seisnevad korduvates ja vähetehnilistes ülesannetes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb samuti, et need ülesanded on suures osas füüsiline töö, mistõttu on põhikohtuasjas kõne all olevad teenused „tööjõumahukad“ nende õigusnormide tähenduses, see tähendab, et tööjõukulud moodustavad vähemalt poole lepingu kogusummast.

61

Selleks et teha kindlaks, kas niisuguseid teenuseid puudutavad riigihankelepingud jäävad väljapoole liikmesriikidele direktiivi 2014/24 artikli 67 lõike 2 kolmanda lõiguga antud võimalust keelata hinna kasutamine nende pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina, tuleb kõigepealt märkida, et see säte ei piira võimalust, mis on seal ette nähtud konkreetset liiki asjade või teenuste hankelepingutele, ega sisalda ühtegi erandit sellest võimalusest. Üldisemalt ei sea see võimalust keelata hinna kasutamine pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina sõltuvusse ühestki tingimusest. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 märkis, tuleneb nimetatud sätte sõnastusest, et see annab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse.

62

Selle ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu kinnitab direktiivi artikli 67 ülesehitus tervikuna.

63

Selle artikli lõikest 1 tuleneb nimelt, et avaliku sektori hankijad tuginevad riigihankelepingute sõlmimisel majanduslikult soodsaimale pakkumusele. Selle artikli lõikes 2 on täpsustatud, et pakkumus tuleb kindlaks teha hinna või kulu alusel, ja selle lõike esimeses lõigus on sõnaselgelt ette nähtud võimalus teha nimetatud pakkumus kindlaks parima hinna ja kvaliteedi suhte alusel.

64

Selle lähenemisviisi valik eeldab niisuguste pakkumuste hindamise kriteeriumide kindlaksmääramist, mis ei hõlma mitte ainult hinda, vaid ka asjaomase hankelepingu esemega seotud kvalitatiivseid aspekte. Selleks, et neid kvalitatiivseid aspekte saaks käsitada seotuna riigihankelepingu esemega, piisab selle artikli lõike 3 kohaselt sellest, kui need on seotud lepingu alusel teostatavate ehitustööde, asjade või teenustega nende olelusringi mis tahes etappides.

65

Seega tuleneb direktiivi 2014/24 artikli 67 üldisest tõlgendamisest, et sellega, kui liikmesriik kehtestab avaliku sektori hankijatele keelu kasutada hinda pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina, ei kaasne kuidagi see, et direktiivi rakendamisel tehakse erand teistsuguse ulatusega reeglist. Kui liikmesriik kasutab selle artikli lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud võimalust, siis selle ainus tagajärg on see, et selle liikmesriigi territooriumil asendatakse lõike 2 esimeses lõigus hankijatele antud võimalus kasutada kvalitatiivseid aspekte sisaldavaid kriteeriume hankija kohustusega lisada hanketeatesse üks või mitu sellist tüüpi kriteeriumi.

66

Liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust selle võimaluse kasutamisel kinnitab ka direktiivi 2014/24 eesmärk. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 89, 90 ja 92, soovis liidu seadusandja siduda mõiste „majanduslikult soodsaim pakkumus“ valdavalt mõistega „parima hinna ja kvaliteedi suhe“. Täpsustades, et riigisiseste õigusnormide puudumisel võivad hankijad kasutada hinda või kulu pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina, leidis liidu seadusandja, et kvaliteedile suunatud riigihankelepingute sõlmimise soodustamiseks on vaja lubada liikmesriikidel keelata või piirata pakkumuste hindamisel üksnes hinna või kulu kriteeriumi kasutamist. Ta pidas lisaks vajalikuks ergutada avaliku sektori hankijaid valima pakkumuste hindamise kriteeriumid, mis võimaldavad neil saada kvaliteetseid ehitustöid, asju ja teenuseid, mis vastavad optimaalsel viisil nende vajadustele.

67

Proportsionaalsuse põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, nõuab, et liikmesriikide või avaliku sektori hankijate poolt direktiivi 2014/24 sätete rakendamisel kehtestatud eeskirjad ei läheks kaugemale sellest, mis on vajalik selle direktiivi eesmärkide saavutamiseks (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Tim, C‑395/18, EU:C:2020:58, punkt 45, ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Conacee, C‑598/19, EU:C:2021:810, punkt 42).

68

Direktiivi 2014/24 artikli 67 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud võimaluse kasutamine rikuks proportsionaalsuse põhimõtet, kui liikmesriik otsustab keelata hinna või kulu kasutamise ainsa hindamiskriteeriumina teatavat liiki pakkumuste puhul, mille laad on niisugune, et osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks teha kindlaks kriteeriumid, mis võimaldavad pakkujate pakkumustes ette nähtud ehitustöid, asju või teenuseid kvalitatiivselt eristada.

69

Käesoleval juhul näib niisugune norm, nagu on kehtestanud Itaalia seadusandja ja mille kohaselt peavad töömahukate teenuste riigihankelepingud, isegi kui neil on „normitud omadused“, olema sõlmitud majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi alusel, lähtudes parima hinna ja kvaliteedi suhtest, hoolimata asjaolust, et see eeskiri puudutab teenuseid, mis on oma olemuselt vähetehnilised, kooskõlas selle direktiivi ja proportsionaalsuse põhimõttega.

70

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 56 märkis, võivad mitmed kvalitatiivsed aspektid, nagu selliste teenuste osutamiseks määratud töötajate korraldus ja kogemus, mõjutada lepingute täitmise kvaliteeti ja seega pakkumuste majanduslikku väärtust. Neil asjaoludel ei ole võimatu ega ülemäära keeruline pakkujate pakkumustes ette nähtud teenuseid kvalitatiivselt eristada.

71

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et avaliku sektori hankijatel, kellele on adresseeritud niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kohustus lisada oma hankemenetlustesse reegel, mille kohaselt kõik pakkuja pakutud allahindlused peavad puudutama üksnes selle pakkuja osutatud teenuste eest makstavat tasu, mitte tema töötajate töötasu. Kuna see keeld teha hinnaalandusi, mis võib kaasa tuua töötajate töötasu vähenemise, on seadusega ette nähtud, peavad kõik pakkujad sellest ühtemoodi kinni pidama. Kuna niisugune keeld ei võimalda pakkumusi võrrelda, on direktiivi 2014/24 artikli 67 lõike 4 seisukohast – mis koostoimes selle direktiivi põhjendusega 90 nõuab, et kehtestataks pakkumuste hindamise kriteeriumid, mis tagavad tõelise konkurentsi võimaluse ja seega pakkumuste võrdlemise (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Montte, C‑546/16, EU:C:2018:752, punkt 31) – endiselt vajalik, et pakkumuste hindamine põhineks kriteeriumidel, mis ei ole nimetatud keeluga hõlmatud ja mis võimaldavad pakkumusi võrrelda. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse eelmisest punktist, võib kvalitatiivsetel aspektidel põhinevate kriteeriumide kehtestamine olla selleks sobiv ja seega ei saa seda pidada ebaproportsionaalseks.

72

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2014/24 artikli 67 lõiget 2 ja proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt hankelepingute puhul, mille ese on teenused, mis on normitud, kuid mille kogumaksumusest vähemalt poole moodustavad tööjõukulud, on avaliku sektori hankijal keelatud kasutada hinda nende pakkumuste hindamise ainsa kriteeriumina. Sellega seoses ei oma tähtsust asjaolu, et hanketeates on ette nähtud, et kõik võimalikud pakkuja pakutud allahindlused peavad olema tehtud üksnes nende teenuste eest makstavalt tasult, ilma et see vähendaks selle pakkuja palgatud töötajate töötasu.

Kohtukulud

73

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.