<?xml version="1.0" encoding="UTF-8"?><CONCLUSION NNC="YES" xmlns:fmx="http://opoce" xmlns:xsi="http://www.w3.org/2001/XMLSchema-instance" xsi:noNamespaceSchemaLocation="http://formex.publications.europa.eu/schema/formex-05.58-20161101.xd"><BIB.CONCLUSION><REF.CASE FILE="n.a."><NO.CASE>C-37/20</NO.CASE></REF.CASE><NO.CELEX>62020CC0037</NO.CELEX><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2022:43">EU:C:2022:43</NO.ECLI><NO.SEQ>0001</NO.SEQ><PAGE.FIRST.ECR>1</PAGE.FIRST.ECR><PAGE.SEQ>1</PAGE.SEQ><PAGE.LAST.ECR>52</PAGE.LAST.ECR><PAGE.TOTAL>52</PAGE.TOTAL></BIB.CONCLUSION><CURR.TITLE><PAGE.HEADER><P><HT TYPE="SC">Kohtujurist Pitruzzella ettepanek – Liidetud kohtuasjad C‑37/20 ja C‑601/20</HT></P><P><HT TYPE="SC">Luxembourg Business Registers ja Sovim</HT></P></PAGE.HEADER></CURR.TITLE><TITLE><TI><P><HT TYPE="UC">Kohtujuristi ettepanek</HT></P><P><HT TYPE="UC">Giovanni Pitruzzella</HT></P><P>esitatud <DATE ISO="20220120">20. jaanuaril 2022</DATE><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0001"><P>Algkeel: prantsuse.</P></NOTE></P></TI><STI><P><HT TYPE="BOLD">Liidetud kohtuasjad C‑37/20 ja C‑601/20</HT></P><P>WM (C‑37/20),</P><P>Sovim SA (C‑601/20)</P><P><HT TYPE="ITALIC">versus</HT></P><P>Luxembourg Business Registers</P><P><HT TYPE="NORMAL">(eelotsusetaotlused, mille on esitanud tribunal d’arrondissement de Luxembourg (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg))</HT></P></STI></TITLE><INTERMEDIATE><INDEX IDX.CLOSE="" SEPARATOR=" – " IDX.OPEN=""><KEYWORD>Eelotsusetaotlus</KEYWORD><KEYWORD>Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine</KEYWORD><KEYWORD>Direktiiv (EL) 2015/849</KEYWORD><KEYWORD>Artikli 30 lõiked 5 ja 9</KEYWORD><KEYWORD>Tegelike kasusaajate register</KEYWORD><KEYWORD>Direktiiv (EL) 2018/843</KEYWORD><KEYWORD>Artikli 1 lõike 15 punktid c ja g</KEYWORD><KEYWORD>Tegelikke kasusaajaid käsitleva teabe üldsusele kättesaadavus</KEYWORD><KEYWORD>Kehtivus</KEYWORD><KEYWORD>Euroopa Liidu põhiõiguste harta</KEYWORD><KEYWORD>Artiklid 7 ja 8</KEYWORD><KEYWORD>Läbipaistvuse põhimõte</KEYWORD><KEYWORD>Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel</KEYWORD><KEYWORD>Määrus (EL) 2016/679</KEYWORD><KEYWORD>Artikli 5 lõike 1 punktid a–c ja f</KEYWORD><KEYWORD>Erandid tegelikke kasusaajaid käsitleva teabe üldsusele kättesaadavusest</KEYWORD><KEYWORD>Tingimused</KEYWORD><KEYWORD>Mõisted <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0001" REF.END="QE0001"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0001" CODE="201C" ID="QE0001"/>, <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0002" REF.END="QE0002"/>oht<QUOT.END REF.START="QS0002" CODE="201C" ID="QE0002"/> ja <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0003" REF.END="QE0003"/>ebaproportsionaalselt suur oht<QUOT.END REF.START="QS0003" CODE="201C" ID="QE0003"/></KEYWORD><KEYWORD>Tõend</KEYWORD></INDEX></INTERMEDIATE><CONTENTS.CONCLUSION><GR.SEQ LEVEL="1"><NP.ECR IDENTIFIER="NP0001"><NO.P>1.</NO.P><TXT>Milline on õiglane tasakaal ühelt poolt tegelike kasusaajate ja äriühingute kontrollistruktuuride läbipaistvuse nõude, mis mängib olulist rolli rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel, ning teiselt poolt andmesubjektide, nimelt tegelike kasusaajate põhiõiguste – ja eelkõige nende õiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele – vahel?</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0002"><NO.P>2.</NO.P><TXT>Selline on sisuliselt põhiküsimus, mis esitatakse Euroopa Kohtule kahes käesoleva ettepaneku esemeks olevas kohtuasjas, milles käsitletakse tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) esitatud kahte eelotsusetaotlust.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0003"><NO.P>3.</NO.P><TXT>Need kaks eelotsusetaotlust puudutavad direktiivi (EL) 2015/849<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0002"><P>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20150520">20. mai 2015. aasta</DATE> direktiiv, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="141" PAGE.FIRST="73" DATE.PUB="2015">ELT 2015, L 141, lk 73</REF.DOC.OJ>).</P></NOTE>, mida on muudetud direktiiviga (EL) 2018/843<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0003"><P>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20180530">30. mai 2018. aasta</DATE> direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2015/849 (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="156" PAGE.FIRST="43" DATE.PUB="2018">ELT 2018, L 156, lk 43</REF.DOC.OJ>).</P></NOTE> (edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0004" REF.END="QE0004"/>direktiiv 2015/849<QUOT.END REF.START="QS0004" CODE="201C" ID="QE0004"/>), artikli 30 lõigete 5 ja 9 kehtivust ja tõlgendamist. Selle direktiiviga kehtestati liidu territooriumil asutatud äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate registrile avaliku juurdepääsu kord, millega võimaldati<?PAGE NO="2"?> põhimõtteliselt kõigile üldsuse hulka kuuluvatele isikutele juurdepääs teatud osale nendes registrites sisalduvale tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele, ilma et oleks vajalik tõendada mis tahes huvi olemasolu.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0004"><NO.P>4.</NO.P><TXT>Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas see kord on kehtiv, arvestades põhiõigusi era- ja perekonnaelu austamisele ning isikuandmete kaitsele, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0005" REF.END="QE0005"/>harta<QUOT.END REF.START="QS0005" CODE="201C" ID="QE0005"/>) artiklites 7 ja 8. Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada nimetatud direktiiviga kehtestatud avaliku juurdepääsu suhtes ette nähtud erandite süsteemi kehtivuse ja ulatuse kohta.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0005"><NO.P>5.</NO.P><TXT>Selles kontekstis palutakse Euroopa Kohtul võtta seisukoht ka selle avaliku juurdepääsu korra ja määruse (EL) 2016/679<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0004"><P>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20160427">27. aprilli 2016. aasta</DATE> määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="119" PAGE.FIRST="1" DATE.PUB="2016">ELT 2016, L 119, lk 1</REF.DOC.OJ>; edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0006" REF.END="QE0006"/>isikuandmete kaitse üldmäärus<QUOT.END REF.START="QS0006" CODE="201C" ID="QE0006"/>).</P></NOTE> mitme sätte koostoime kohta.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="1"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">I.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Õiguslik raamistik</HT></TXT></NP></TI></TITLE><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">A.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Liidu õigus</HT></TXT></NP></TI></TITLE><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">1.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Direktiivid 2015/849 ja 2018/843</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0006"><NO.P>6.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 põhjenduses 2 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0007" REF.END="QE0007"/>[k]urjategijate ja nende kaasosaliste püüded varjata kuritegelikul teel saadud tulu päritolu või kasutada seaduslikku või ebaseaduslikku raha terroristlikel eesmärkidel võivad tõsiselt ohustada krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste usaldusväärsust, rikkumatust ja stabiilsust ning kõigutada usaldust finantssüsteemi suhtes tervikuna<QUOT.END REF.START="QS0007" CODE="201C" ID="QE0007"/>. Nii on selle direktiivi põhjenduse 12 kohaselt vaja <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0008" REF.END="QE0008"/>tuvastada iga füüsiline isik, kelle omandis juriidiline isik on või keda ta kontrollib<QUOT.END REF.START="QS0008" CODE="201C" ID="QE0008"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0007"><NO.P>7.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 põhjenduses 14 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0009" REF.END="QE0009"/>[t]äpne ja ajakohastatud teave tegelikult kasu saava omaniku kohta on võtmetegur kurjategijate kindlakstegemisel, kes võivad vastasel korral varjata end äriühingu struktuuri taha. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende territooriumil siseriikliku õiguse kohaselt asutatud äriühingud koguvad ja hoiavad lisaks põhiteabele, nagu äriühingu nimi ja aadress ning asutamist ja õiguspäraseid omandisuhteid tõendavad dokumendid, ka piisavat, täpset ja ajakohastatud teavet oma tegelikult kasu saavate omanike kohta. Selleks, et juriidiliste isikute ärakasutamise vastu võitlemiseks suurendada läbipaistvust, peaksid liikmesriigid tagama, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet säilitatakse äriühingust eraldi asuvas keskregistris, täielikult kooskõlas liidu õigusega. […]<QUOT.END REF.START="QS0009" CODE="201C" ID="QE0009"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0008"><NO.P>8.</NO.P><TXT>Selles kontekstis on direktiivi 2015/849 artikli 3 punktis 6 mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0010" REF.END="QE0010"/>tegelikult kasu saav omanik<QUOT.END REF.START="QS0010" CODE="201C" ID="QE0010"/> selle direktiivi tähenduses määratletud kui <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0011" REF.END="QE0011"/>füüsiline isik (füüsilised isikud), kes on kliendi lõplik omanik (lõplikud omanikud) või kes teda lõplikult kontrollib (kontrollivad), ja/või füüsiline isik (füüsilised isikud), kelle nimel tehing või toiming tehakse, ja see hõlmab vähemalt järgmisi isikuid:</TXT><P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>äriühingute puhul:</TXT><?PAGE NO="3"?><P><LIST TYPE="roman"><ITEM><NP><NO.P>i)</NO.P><TXT>füüsiline isik (füüsilised isikud), kes lõplikult omab (omavad) või kontrollib (kontrollivad) juriidilist isikut piisava arvu aktsiate või osade või hääleõiguste või omandiõiguse otsese või kaudse omamise kaudu selles juriidilises isikus […]<QUOT.END REF.START="QS0011" CODE="201C" ID="QE0011"/>.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0005"><P>Artikli 3 punkti 6 alapunkti a punkti i teises lõigus on sätestatud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0012" REF.END="QE0012"/>[o]tsene omamine tähendab seda, et füüsiline isik omab kliendis 25% suurust osalust pluss üks aktsia või üle 25% suurust omandiõigust. Kaudne omamine tähendab seda, et kliendis omab 25% suurust osalust pluss üks aktsia või üle 25% suurust omandiõigust äriühing, mis on füüsilise isiku (füüsiliste isikute) kontrolli all, või mitu äriühingut, mis on sama füüsilise isiku (samade füüsiliste isikute) kontrolli all<QUOT.END REF.START="QS0012" CODE="201C" ID="QE0012"/>.</P></NOTE></TXT></NP></ITEM></LIST></P></NP></ITEM></LIST></P></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0009"><NO.P>9.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artiklis 30 on sätestatud<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0006"><P>Direktiivi 2018/843 artikli 1 lõikega 15 muudeti direktiivi 2015/849 artikli 30 algse versiooni lõikeid 1–7, 9 ja 10 või isegi asendati need ning sellesse lisati ka lõige 5a.</P></NOTE>:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><PARAG IDENTIFIER="030.001"><NO.PARAG><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0013" REF.END="QE0013"/>1.</NO.PARAG><ALINEA>Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil registreeritud äriühingud või muud juriidilised isikud peavad koguma ja hoidma asjakohast, täpset ja ajakohastatud teavet oma tegelikult kasu saavate omanike kohta, sh kasu saamisega seotud huvi üksikasjade kohta. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli nõuete rikkumise korral kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid meetmeid või karistusi.</ALINEA><ALINEA>[…]</ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="030.003"><NO.PARAG>3.</NO.PARAG><ALINEA>Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teavet hoitakse iga liikmesriigi keskregistris […].</ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="030.004"><NO.PARAG>4.</NO.PARAG><ALINEA>Liikmesriigid nõuavad, et lõikes 3 osutatud keskregistris hoitav teave oleks piisav, täpne ja ajakohastatud, ning kehtestavad selleks vajalikud mehhanismid. […].</ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="030.005"><NO.PARAG>5.</NO.PARAG><ALINEA><P>Liikmesriigid tagavad, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on igal juhul kättesaadav:</P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele ilma piiranguteta;</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>kohustatud isikutele klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames kooskõlas II peatükiga;</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>c)</NO.P><TXT>üldsusele.</TXT></NP></ITEM></LIST><P>Punktis c osutatud isikutele peab olema kättesaadav teave vähemalt tegelikult kasu saava omaniku nime, sünnikuu ja -aasta, elukohariigi ja kodakondsuse ning kasu saamisega seotud huvi laadi ja ulatuse kohta.</P><P>Liikmesriigid võivad siseriiklikus õiguses kindlaks määratud tingimustel näha ette juurdepääsu täiendavale teabele, mis võimaldab tuvastada tegelikult kasu saava omaniku. Kõnealune täiendav teave peab sisaldama vähemalt sünniaega või kontaktandmeid kooskõlas andmekaitsenormidega.</P></ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="030.005A"><NO.PARAG>5a.</NO.PARAG><ALINEA>Liikmesriigid võivad otsustada teha lõikes 3 osutatud riiklikes registrites hoitava teabe kättesaadavaks tingimusel, et tuleb veebis registreeruda ja maksta tasu, mis ei ületa teabe kättesaadavaks tegemise halduskulusid, k.a registri hooldus- ja arenduskulusid.</ALINEA><ALINEA>[…]</ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="030.009"><NO.PARAG>9.</NO.PARAG><ALINEA>Siseriiklikus õiguses sätestatavatel erandlikel asjaoludel, kui lõike 5 esimese lõigu punktides b ja c osutatud juurdepääsu tulemusel tekiks tegelikult kasu saava omaniku suhtes<?PAGE NO="4"?> ebaproportsionaalselt suur [oht,] kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht või kui tegelikult kasu saav omanik on alaealine või muul viisil juriidiliselt teovõimetu, võivad liikmesriigid üksikjuhtumipõhiselt erandkorras kehtestada tegelikult kasu saavat omanikku käsitlevale täielikule või osalisele teabele sellise juurdepääsu andmisel erandi. Liikmesriigid tagavad, et erandeid tehakse pärast asjaolude erandlikkuse põhjalikku hindamist. Tagatakse õigus erandi tegemise otsuse halduskorras läbivaatamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile. Erandeid teinud liikmesriik avaldab igal aastal statistilised andmed tehtud erandite arvu ja põhjuste kohta ning esitab need [Euroopa K]omisjonile.</ALINEA><ALINEA>Käesoleva lõike esimese lõigu alusel tehtud erandeid ei kohaldata krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste suhtes ega artikli 2 lõike 1 punkti 3 alapunktis b osutatud kohustatud isikute suhtes, kes on ametiisikud.</ALINEA><ALINEA>[…]<QUOT.END REF.START="QS0013" CODE="201C" ID="QE0013"/>. [täpsustatud sõnastus]</ALINEA></PARAG></QUOT.S></P></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0010"><NO.P>10.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artikli 41 lõikes 1 on sätestatud<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0007"><P>Seda sätet on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20191218">18. detsembri 2019. aasta</DATE> direktiiviga (EL) 2019/2177, millega muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II), direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="334" PAGE.FIRST="155" DATE.PUB="2019">ELT 2019, L 334, lk 155</REF.DOC.OJ>).</P></NOTE>, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0014" REF.END="QE0014"/>[k]äesolevas direktiivis sätestatud isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse [isikuandmete kaitse üldmäärust]<QUOT.END REF.START="QS0014" CODE="201C" ID="QE0014"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0011"><NO.P>11.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artikli 43 lõikes 1 on sätestatud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0015" REF.END="QE0015"/>[k]äesoleva direktiivi alusel toimuvat isikuandmete töötlemist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, nagu on osutatud artiklis 1, tuleb käsitada avaliku huvi küsimusena [isikuandmete kaitse üldmääruse] mõistes<QUOT.END REF.START="QS0015" CODE="201C" ID="QE0015"/>.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">2.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Isikuandmete kaitse üldmäärus</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0012"><NO.P>12.</NO.P><TXT>Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0016" REF.END="QE0016"/>Isikuandmete töötlemise põhimõtted<QUOT.END REF.START="QS0016" CODE="201C" ID="QE0016"/> lõikes 1 on sätestatud:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><ALINEA><P><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0017" REF.END="QE0017"/>1. Isikuandmete töötlemisel tagatakse, et:</P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev (<QUOT.START CODE="201E" ID="QS0018" REF.END="QE0018"/>seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus<QUOT.END REF.START="QS0018" CODE="201C" ID="QE0018"/>);</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda hiljem viisil, mis on nende eesmärkidega vastuolus; […] (<QUOT.START CODE="201E" ID="QS0019" REF.END="QE0019"/>eesmärgi piirang<QUOT.END REF.START="QS0019" CODE="201C" ID="QE0019"/>);</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>c)</NO.P><TXT>isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt (<QUOT.START CODE="201E" ID="QS0020" REF.END="QE0020"/>võimalikult väheste andmete kogumine<QUOT.END REF.START="QS0020" CODE="201C" ID="QE0020"/>);</TXT></NP></ITEM></LIST><P>[…]</P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>f)</NO.P><TXT>isikuandmeid töödeldakse viisil, mis tagab isikuandmete asjakohase turvalisuse, sealhulgas kaitseb loata või ebaseadusliku töötlemise eest ning juhusliku kaotamise, hävitamise või kahjustumise eest, kasutades asjakohaseid tehnilisi või korralduslikke meetmeid (<QUOT.START CODE="201E" ID="QS0021" REF.END="QE0021"/>usaldusväärsus ja konfidentsiaalsus<QUOT.END REF.START="QS0021" CODE="201C" ID="QE0021"/>);<QUOT.END REF.START="QS0017" CODE="201C" ID="QE0017"/>.</TXT></NP></ITEM></LIST></ALINEA></QUOT.S></P></NP.ECR><?PAGE NO="5"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0013"><NO.P>13.</NO.P><TXT>Määruse artikli 25 <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0022" REF.END="QE0022"/>Lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse<QUOT.END REF.START="QS0022" CODE="201C" ID="QE0022"/> lõikes 2 on ette nähtud:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><ALINEA><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0023" REF.END="QE0023"/>Vastutav töötleja rakendab asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, millega tagatakse, et vaikimisi töödeldakse ainult isikuandmeid, mis on vajalikud töötlemise konkreetse eesmärgi saavutamiseks. See kehtib kogutud isikuandmete hulga, nende töötlemise ulatuse, nende säilitamise aja ja nende kättesaadavuse suhtes. Nende meetmetega tagatakse eelkõige see, et isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku sekkumiseta määramata füüsiliste isikute ringile kättesaadavaks.<QUOT.END REF.START="QS0023" CODE="201C" ID="QE0023"/></ALINEA></QUOT.S></P></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0014"><NO.P>14.</NO.P><TXT>Isikuandmete kaitse üldmääruse V peatükk <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0024" REF.END="QE0024"/>Isikuandmete edastamine kolmandatele riikidele või rahvusvahelistele organisatsioonidele<QUOT.END REF.START="QS0024" CODE="201C" ID="QE0024"/> sisaldab selle määruse artikleid 44–50. Artiklis 44 <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0025" REF.END="QE0025"/>Edastamise üldpõhimõtted<QUOT.END REF.START="QS0025" CODE="201C" ID="QE0025"/> on sätestatud:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><ALINEA><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0026" REF.END="QE0026"/>Töödeldavate või pärast kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile edastamist töötlemiseks ette nähtud isikuandmete edastamine toimub ainult juhul, kui vastutav töötleja ja volitatud töötleja on täitnud kooskõlas käesoleva määruse teiste sätetega käesolevas peatükis sätestatud tingimused, sealhulgas juhul, kui kolmas riik või rahvusvaheline organisatsioon saadab isikuandmed edasi muule kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile. Kõiki käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse selleks, et tagada, et käesoleva määrusega tagatud füüsiliste isikute kaitse taset ei kahjustata.<QUOT.END REF.START="QS0026" CODE="201C" ID="QE0026"/></ALINEA></QUOT.S></P></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0015"><NO.P>15.</NO.P><TXT>Määruse artiklis 49 <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0027" REF.END="QE0027"/>Erandid konkreetsetes olukordades<QUOT.END REF.START="QS0027" CODE="201C" ID="QE0027"/> on ette nähtud:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><PARAG IDENTIFIER="049.001"><NO.PARAG><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0028" REF.END="QE0028"/>1.</NO.PARAG><ALINEA><P>Artikli 45 lõike 3 kohase kaitse piisavuse otsuse või artikli 46 kohaste asjakohaste kaitsemeetmete, sealhulgas siduvate kontsernisiseste eeskirjade puudumise korral võib kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile isikuandmete ühekordne või korduv edastamine olla lubatud ainult ühel järgmistest tingimustest:</P><P>[…]</P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>g)</NO.P><TXT>edastamine tehakse registrist, mis liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt on mõeldud avalikkuse teavitamiseks ja on tutvumiseks avatud kas laiemale avalikkusele või kõigile, kes suudavad tõendada õigustatud huvi, kuid ainult sellisel määral, nagu konkreetsel juhul on täidetud tutvumist käsitlevad tingimused, mis on liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud.</TXT></NP></ITEM></LIST><P>[…]<QUOT.END REF.START="QS0028" CODE="201C" ID="QE0028"/>.</P></ALINEA></PARAG></QUOT.S></P></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">B.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Luksemburgi õigus</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0016"><NO.P>16.</NO.P><TXT><DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse, millega luuakse tegelike kasusaajate register (loi du 13 janvier 2019 instituant un Registre des bénéficiaires effectifs) (<HT TYPE="ITALIC">Mémorial</HT> A 15) (edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0029" REF.END="QE0029"/><DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seadus<QUOT.END REF.START="QS0029" CODE="201C" ID="QE0029"/>), artiklis 3 on ette nähtud, et kogu teave registreeritud üksuste tegelike kasusaajate kohta tuleb kanda tegelike kasusaajate registrisse ja seda tuleb seal säilitada. See teave hõlmab järgmisi andmeid: nimi, eesnimi/eesnimed, kodakondsus(ed), sünnipäev, -kuu ja -aasta, sünnikoht, elukohariik ja täpne kodune või töökoha aadress.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0017"><NO.P>17.</NO.P><TXT><DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artiklis 15 on sätestatud:</TXT><P><QUOT.S LEVEL="1"><PARAG IDENTIFIER="015.001"><NO.PARAG><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0030" REF.END="QE0030"/>1.</NO.PARAG><ALINEA>Registrisse kantud üksus või tegelik kasusaaja võib igal üksikul juhul ja alljärgnevalt nimetatud erandlikel asjaoludel registripidajale esitatud nõuetekohaselt põhjendatud taotlusega paluda, et<?PAGE NO="6"?> juurdepääsu artiklis 3 nimetatud teabele piiratakse nii, et sellega saavad tutvuda üksnes riigi ametiasutused, krediidiasutused ja finantsasutused ning kohtutäiturid ja notarid, kes tegutsevad avalik-õigusliku ameti kandjatena, kui selle juurdepääsu tulemusel tekiks tegeliku kasusaaja suhtes ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht või kui tegelik kasusaaja on alaealine või muul viisil juriidiliselt teovõimetu.</ALINEA></PARAG><PARAG IDENTIFIER="015.002"><NO.PARAG>2.</NO.PARAG><ALINEA>Registripidaja piirab ajutiselt juurdepääsu artiklis 3 osutatud teabele üksnes liikmesriigi ametiasutustele alates taotluse saamisest kuni otsuse teatavakstegemiseni ja taotluse rahuldamata jätmise korral veel 15 päeva võrra. Keelduva otsuse edasikaebamise korral säilib teabega tutvumise piirang seni, kuni keelduvat otsust ei saa enam edasi kaevata.</ALINEA><ALINEA>[…]<QUOT.END REF.START="QS0030" CODE="201C" ID="QE0030"/>.</ALINEA></PARAG></QUOT.S></P></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="1"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">II.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Kohtuasjade aluseks olevad asjaolud, põhikohtuasjade menetlused ja eelotsuse küsimused</HT></TXT></NP></TI></TITLE><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">A.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Kohtuasi C‑37/20</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0018"><NO.P>18.</NO.P><TXT>WM on 35 äriühingu ja kinnisvaraühingu YO tegelik kasusaaja. Kõik need äriühingud esitasid Luksemburgis tegelike kasusaajate registri haldajale Luxembourg Business Registersile (edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0031" REF.END="QE0031"/>LBR<QUOT.END REF.START="QS0031" CODE="201C" ID="QE0031"/>) <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artikli 15 lõike 1 alusel taotluse, et juurdepääs WMi kui nende äriühingute tegeliku kasusaaja kohta käivale teabele oleks piiratud üksnes selles sättes nimetatud institutsioonide ja asutustega, välistades kõik teised isikud. Nendes taotlustes väitis WM, et <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artiklis 3 osutatud teabe avalikustamise puhul tekiks tema ja ta perekonna suhtes märkimisväärne, tõeline ja vahetu ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0019"><NO.P>19.</NO.P><TXT>LBR jättis kõik need taotlused rahuldamata. Muu hulgas jäeti <DATE ISO="20191120">20. novembri 2019. aasta</DATE> otsusega rahuldamata kinnisvaraühingu YO taotlus.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0020"><NO.P>20.</NO.P><TXT>WM esitas selle otsuse peale hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0008"><P>Eelotsusetaotlusest nähtub, et kaubanduskolleegiumi eesistuja-kohtuniku juures on pooleli menetlus teisi äriühinguid puudutavate rahuldamata jätmise otsuste asjus.</P></NOTE>. WM väidab, tema tööülesanded nende äriühingute seadusliku esindajana, kelle osas teabe kättesaadavuse piiramist taotleti, on sellised, et tal tuleb regulaarselt reisida poliitiliselt ebastabiilsetesse riikidesse, kus on kõrge kuritegevuse tase. See toob kaasa märkimisväärse inimröövi, ebaseadusliku kinnipidamise, vägivalla või isegi tapmise ohu. See oht on suurem, kui halva kavatsusega isikud võiksid teada, et ta on ühe või teise asjaomase juriidilise üksuse tegelik kasusaaja, kuna see staatus tooks kaasa eelduse, et need üksused on tema omandis.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0021"><NO.P>21.</NO.P><TXT>LBR väidab seevastu, et WMi olukord ei vasta <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse nõuetele, mis õigustaks juurdepääsu piiramist teabele, mis puudutab tema kui asjaomaste äriühingute tegeliku kasusaaja staatust. LBR väidab eelkõige, et WMi seotus nende äriühingute tegevusega on üldteada, kuna selle seotuse kohta on ajakirjanduses olnud palju viiteid ning seda saab hõlpsasti tuvastada lihtsa internetiotsingu abil.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="7"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0022"><NO.P>22.</NO.P><TXT>Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsustama, kas WM vastab <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artikli 15 lõikes 1 ette nähtud tingimustele, et juurdepääsu teabele selle kohta, et ta on kinnisvaraühingu YO tegelik kasusaaja, peaks piirama. Ta märgib, et selle sättega võetakse direktiivi 2015/849 artikli 30 lõige 9 üle Luksemburgi õigusesse ning tal on kahtlusi direktiivi selle sätte tõlgendamise suhtes.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0023"><NO.P>23.</NO.P><TXT>Need kahtlused puudutavad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 kasutatud mõisteid <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0032" REF.END="QE0032"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0032" CODE="201C" ID="QE0032"/> ja <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0033" REF.END="QE0033"/>oht<QUOT.END REF.START="QS0033" CODE="201C" ID="QE0033"/>. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus ohu <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0034" REF.END="QE0034"/>ebaproportsionaalsuse<QUOT.END REF.START="QS0034" CODE="201C" ID="QE0034"/> kriteeriumi kohta, mis õigustab teabe kättesaadavuse piiramist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0024"><NO.P>24.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel otsustas tribunal d’arrondissement de Luxembourg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:</TXT><QUOT.S LEVEL="1"><LIST TYPE="OTHER"><ITEM><NP><NO.P><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0035" REF.END="QE0035"/>1.</NO.P><TXT>Mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0036" REF.END="QE0036"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0036" CODE="201C" ID="QE0036"/></TXT><P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>Kas [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõiget 9, mis seab [tegelikke] kasusaajaid puudutavale teabele juurdepääsu piiramise tingimuseks <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0037" REF.END="QE0037"/>siseriiklikus õiguses sätestatavad erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0037" CODE="201C" ID="QE0037"/>, võib tõlgendada nii, et sellega lubatakse riigisiseses õiguses määratleda mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0038" REF.END="QE0038"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0038" CODE="201C" ID="QE0038"/> üksnes tähenduses <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0039" REF.END="QE0039"/>ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht<QUOT.END REF.START="QS0039" CODE="201C" ID="QE0039"/>, s.t mõistetega, mis juba kujutavad endast juurdepääsu piiramise tingimust [selle sätte] sõnastuse kaudu?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>Kui vastus küsimusele a on eitav ja juhul kui liikmesriigi õiguses, millega direktiiv on üle võetud, ei ole määratletud mõistet <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0040" REF.END="QE0040"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0040" CODE="201C" ID="QE0040"/> muul moel kui viidates mittetoimivatele mõistetele <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0041" REF.END="QE0041"/>ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht<QUOT.END REF.START="QS0041" CODE="201C" ID="QE0041"/>, siis kas [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigi kohtul jätta <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0042" REF.END="QE0042"/>erandlike asjaolude<QUOT.END REF.START="QS0042" CODE="201C" ID="QE0042"/> tingimuse arvesse võtmata või peab kohus korvama liikmesriigi seadusandja puudujäägi, määrates kohtupraktikas kindlaks mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0043" REF.END="QE0043"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0043" CODE="201C" ID="QE0043"/> ulatuse? Kas viimati nimetatud juhul, kuna [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõike 9 sõnastuse kohaselt on tegemist tingimusega, mille sisu sätestatakse riigisiseses õiguses, võib Euroopa Liidu Kohus liikmesriigi kohut ülesande täitmisel juhendada? Kui vastus viimasele küsimusele on jaatav, millised on suunised, millest liikmesriigi kohus peab juhinduma mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0044" REF.END="QE0044"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0044" CODE="201C" ID="QE0044"/> sisu kindlaksmääramisel?</TXT></NP></ITEM></LIST></P></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>2.</NO.P><TXT>Mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0045" REF.END="QE0045"/>oht<QUOT.END REF.START="QS0045" CODE="201C" ID="QE0045"/></TXT><P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>Kas [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõiget 9, mis seab [tegelikke] kasusaajaid puudutavale teabele juurdepääsu piiramise tingimuseks <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0046" REF.END="QE0046"/>ebaproportsionaalselt suure [ohu,] kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohu<QUOT.END REF.START="QS0046" CODE="201C" ID="QE0046"/>, tuleb tõlgendada nii, et sellega viidatakse kaheksale võimalikule juhule, millest esimene kujutab endast üldist ohtu, millele kohaldub ebaproportsionaalsuse tingimus, ning seitse ülejäänut on konkreetsed ohud, mille suhtes ebaproportsionaalsuse tingimus ei kohaldu, või viidatakse sellega seitsmele võimalikule juhule, millest igaüks kujutab endast konkreetset ohtu, millele kohaldub ebaproportsionaalsuse tingimus?</TXT></NP></ITEM><?PAGE NO="8"?><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>Kas [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõiget 9, mis seab tegelikke kasusaajaid puudutavale teabele juurdepääsu piiramise tingimuseks <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0047" REF.END="QE0047"/>ohu<QUOT.END REF.START="QS0047" CODE="201C" ID="QE0047"/>, tuleb tõlgendada nii, et sellega piiratakse asjaomase ohu olemasolu ja suuruse hindamist üksnes seostega, mis [tegelikul] kasusaajal on juriidilise isikuga, millega seoses ta palub piirata juurdepääsu tema kui [tegeliku] kasusaaja kohta käivale teabele, või nii, et see eeldab selliste seoste arvesse võtmist, mis asjaomasel [tegelikul] kasusaajal on teiste juriidiliste isikutega? Kui arvesse tuleb võtta seoseid teiste juriidiliste isikutega, kas siis tuleb arvesse võtta vaid [tegeliku] kasusaaja staatust teiste juriidiliste isikute suhtes või ükskõik millist muud seost teiste juriidiliste isikutega? Kui arvesse tuleb võtta ükskõik millist seost teiste juriidiliste isikutega, kas selle seose olemus mõjutab ohu olemasolu ja suuruse hindamist?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>c)</NO.P><TXT>Kas [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõiget 9, mis seab [tegelikke] kasusaajaid puudutavale teabele juurdepääsu piiramise tingimuseks <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0048" REF.END="QE0048"/>ohu<QUOT.END REF.START="QS0048" CODE="201C" ID="QE0048"/>, tuleb tõlgendada nii, et see välistab teabele juurdepääsu piiramisest tuleneva kaitse, kui kõnealune teave või muu teave, mille [tegelik] kasusaaja on esitanud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0049" REF.END="QE0049"/>ohu<QUOT.END REF.START="QS0049" CODE="201C" ID="QE0049"/> olemasolu ja suuruse tõendamiseks, on kolmandatele isikutele kergesti kättesaadav teiste teabeallikate kaudu?</TXT></NP></ITEM></LIST></P></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>3.</NO.P><TXT>Mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0050" REF.END="QE0050"/>ebaproportsionaalselt suur oht<QUOT.END REF.START="QS0050" CODE="201C" ID="QE0050"/></TXT><P>Milliseid erinevaid huve tuleb [direktiivi 2015/849] artikli 30 lõike 9 kohaldamisel arvesse võtta osas, milles see seab [tegelikke] kasusaajaid puudutavale teabele juurdepääsu piiramise tingimuseks <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0051" REF.END="QE0051"/>ebaproportsionaalselt suure<QUOT.END REF.START="QS0051" CODE="201C" ID="QE0051"/> ohu?<QUOT.END REF.START="QS0035" CODE="201C" ID="QE0035"/></P></NP></ITEM></LIST></QUOT.S></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">B.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Kohtuasi C‑601/20</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0025"><NO.P>25.</NO.P><TXT>Sovim SA on Luksemburgis asutatud aktsiaselts.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0026"><NO.P>26.</NO.P><TXT>Sovim esitas 12. augustil 2019 LBRile <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artikli 15 alusel taotluse piirata juurdepääsu sellesse registrisse kantud teabele, mis puudutab Sovimi tegelikku kasusaajat.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0027"><NO.P>27.</NO.P><TXT>LBR jättis <DATE ISO="20200206">6. veebruaril 2020</DATE> selle taotluse rahuldamata.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0028"><NO.P>28.</NO.P><TXT>Sovim esitas seejärel <DATE ISO="20200224">24. veebruaril 2020</DATE> hagi tribunal d’arrondissement de Luxembourgile (Luxembourgi piirkondlik kohtus), milles ta esimese võimalusena palub jätta <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artikkel 12, mille kohaselt on tegelike kasusaajate registrisse kantud teatav teave kättesaadav igale isikule, ja/või selle seaduse artikkel 15 kohaldamata ja otsustada, et teave, mille see äriühing seaduse artikli 3 alusel esitas, ei ole registris avalikult kättesaadav.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0029"><NO.P>29.</NO.P><TXT>Sovim väidab esiteks, et see, kui anda üldsusele juurdepääs tegeliku kasusaaja identiteedile ja isikuandmetele, rikub õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning õigust isikuandmete kaitsele, mis on ette nähtud vastavalt harta artiklites 7 ja 8. Nimelt on selle äriühingu arvates direktiivi 2015/849 – mille alusel lisati Luksemburgi õigusesse <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seadus – eesmärk tuvastada selliste äriühingute tegelikud kasusaajad, mida kasutatakse rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil, ning tagada ärisuhete turvalisus ja usaldus turgude vastu. Ei ole aga tõendatud, kuidas võimaldab avalik juurdepääs – ilma vähimagi juurdepääsukontrollita – registris sisalduvatele andmetele neid eesmärke saavutada. Teiseks väidab Sovim, et üldsuse juurdepääs isikuandmetele, mis sisalduvad tegelike kasusaajate registris, kujutab endast isikuandmete kaitse üldmääruse mitme sätte rikkumist.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="9"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0030"><NO.P>30.</NO.P><TXT>Teise võimalusena palub Sovim eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et käesoleval juhul esineb <DATE ISO="20190113">13. jaanuari 2019. aasta</DATE> seaduse artikli 15 esimese lõigu tähenduses ebaproportsionaalselt suur oht ja seega kohustada LBRi piirama juurdepääsu selle seaduse artiklis 3 nimetatud teabele. Nimetatud äriühing väidab sellega seoses, et tema tegelikku kasusaajat ähvardab konkreetne, tõeline ja vahetu ning ebaproportsionaalselt suur oht, mis seisneb selles, et tegelik kasusaaja, kes reisib või elab Aafrika mandril, võidakse röövida koos perekonnaga.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0031"><NO.P>31.</NO.P><TXT>Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul küsimus, kas üldsuse juurdepääs teatud tegelike kasusaajate registris sisalduvatele andmetele on kooskõlas harta ja isikuandmete kaitse üldmäärusega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0032"><NO.P>32.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel otsustas tribunal d’arrondissement de Luxembourg (Luxembourgi piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:</TXT><QUOT.S LEVEL="1"><LIST TYPE="OTHER"><ITEM><NP><NO.P><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0052" REF.END="QE0052"/>1.</NO.P><TXT>Kas [direktiivi 2018/843] artikli 1 lõike 15 punkt c on selles osas, milles see kohustab liikmesriike tegema teabe tegelike kasusaajate kohta kõikidel juhtudel kättesaadavaks üldsusele, ilma et oleks vaja tõendada põhjendatud huvi, kehtiv:</TXT><P><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>võttes arvesse [harta] artikliga 7 tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele, tõlgendatuna kooskõlas [<DATE ISO="19501104">4. novembril 1950</DATE> Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0053" REF.END="QE0053"/>EIÕK<QUOT.END REF.START="QS0053" CODE="201C" ID="QE0053"/>)] artikliga 8, võttes arvesse eesmärke, mida on nimetatud eelkõige direktiivi 2018/843 põhjendustes 30 ja 31, milles on silmas peetud konkreetselt võitlust rahapesu ja terrorismi rahastamisega, ning</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>arvestades harta artikliga 8 tagatud õigust isikuandmete kaitsele, kuivõrd selle eesmärk on eelkõige tagada isikuandmete seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev töötlemine, andmete kogumise ja töötlemise eesmärkide piiramine ning võimalikult väheste andmete kogumine?</TXT></NP></ITEM></LIST></P></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>2.</NO.P><TXT><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>Kas direktiivi 2018/843 artikli 1 lõike 15 punkti g tuleb tõlgendada nii, et selles nimetatud erandlikud asjaolud – mille esinemise korral võivad liikmesriigid näha ette erandeid, mis puudutab juurdepääsu kogu teabele tegelike kasusaajate kohta või ühele osale sellest, kui üldsuse juurdepääsu tulemusel tekiks tegeliku kasusaaja suhtes ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht – esinevad ainult siis, kui tõendatakse ebaproportsionaalselt suurt kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohtu, mis tõepoolest tegeliku kasusaaja isikut puudutab ja on erandlik, konkreetne, tõeline ja vahetu?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>Kas jaatava vastuse korral on direktiivi 2018/843 artikli 1 lõike 15 punkt g nii tõlgendatuna kehtiv, arvestades harta artikliga 7 tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele ja harta artikliga 8 tagatud õigust isikuandmete kaitsele?</TXT></NP></ITEM></LIST></TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>3.</NO.P><TXT><LIST TYPE="alpha"><ITEM><NP><NO.P>a)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 5 lõike 1 punkti a, mille kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus:</TXT><P><LIST TYPE="NDASH"><ITEM><P>see, kui tegeliku kasusaaja isikuandmed, mis on kantud vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate registrisse, on kättesaadavad üldsusele ilma<?PAGE NO="10"?> juurdepääsu kontrolli ja põhjendamiseta ükskõik missuguse üldsuse hulka kuuluva isiku poolt ja ilma et andmesubjekt (tegelik kasusaaja) saaks teada, kes nende teda puudutavate isikuandmetega tutvusid, ega</P></ITEM><ITEM><P>see, kui niisuguse tegelike kasusaajate registri vastutav töötleja annab piiramata arvule isikutele, kes ei ole kindlaks määratavad, juurdepääsu tegelike kasusaajate isikuandmetele?</P></ITEM></LIST></P></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>b)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 5 lõike 1 punkti b, millega kohustatakse piirama eesmärke, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui tegeliku kasusaaja isikuandmed, mis on kantud vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate registrisse, on kättesaadavad üldsusele, ilma et nende andmete vastutav töötleja suudaks tagada, et neid andmeid kasutatakse eranditult sel eesmärgil, milleks need koguti, st sisuliselt võitluses rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu – eesmärk, mille järgimise eest vastutav organ ei ole üldsus?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>c)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 5 lõike 1 punkti c, millega kohustatakse koguma võimalikult vähe andmeid, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate registri kaudu saab üldsus tutvuda lisaks tegeliku kasusaaja nimele, sünnikuule ja -aastale, kodakondsusele ja elukohariigile ka kasu saamisega seotud huvide laadi ja ulatusega ning tema sünnikuupäeva ja -kohaga?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>d)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 5 lõike 1 punktiga f – millega kohustatakse andmeid töötlema viisil, mis tagab isikuandmete asjakohase turvalisuse, sealhulgas kaitseb loata või ebaseadusliku töötlemise eest, mis tagab nende andmete tervikluse ja konfidentsiaalsuse – ei ole vastuolus piiramatu ning tingimusteta ja konfidentsiaalsuskohustuseta juurdepääs tegelike kasusaajate isikuandmetele, mis on olemas vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate registris?</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>e)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikli 25 lõiget 2, mis tagab isikuandmete kaitse vaikimisi ning mille kohaselt ei tehta isikuandmeid vaikimisi ilma asjaomase isiku sekkumiseta määramata füüsiliste isikute ringile kättesaadavaks, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus:</TXT><P><LIST TYPE="NDASH"><ITEM><P>see, kui vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate register ei nõua, et üldsuse hulka kuuluvad isikud, kes tutvuvad selle registri saidil tegeliku kasusaaja andmetega, registreeruksid sellel saidil, ega</P></ITEM><ITEM><P>see, kui tegelikule kasusaajale ei edastata mingit teavet tema niisugusesse registrisse kantud isikuandmetega tutvumise kohta, ega</P></ITEM><ITEM><P>see, kui nende töötlemise eesmärgist lähtudes ei kohaldata mingit piirangut nende isikuandmete ulatuse ja nendele juurdepääsemise osas?</P></ITEM></LIST></P></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>f)</NO.P><TXT>Kas [isikuandmete kaitse üldmääruse] artikleid 44–50, millega on kehtestatud ranged tingimused isikuandmete kolmandasse riiki edastamise suhtes, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui tegeliku kasusaaja niisugused andmed, mis on kantud vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 30 loodud tegelike kasusaajate registrisse, on<?PAGE NO="11"?> kättesaadavad kõikidel juhtudel üldsuse hulka kuuluvatele kõigile isikutele ilma, et viimased peaks tõendama põhjendatud huvi, ning ilma piiranguteta selle üldsuse asukoha osas?<QUOT.END REF.START="QS0052" CODE="201C" ID="QE0052"/></TXT></NP></ITEM></LIST></TXT></NP></ITEM></LIST></QUOT.S></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="1"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">III.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Õiguslik analüüs</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0033"><NO.P>33.</NO.P><TXT>Need kuus küsimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma kahes eelotsusetaotluses esitanud, võib sisuliselt jagada kolme rühma.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0034"><NO.P>34.</NO.P><TXT>Esimese küsimuste rühmaga (nimelt kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimene küsimus ja teise küsimuse punkt b) soovitakse kindlaks teha, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punktiga c ja lõikega 9 kehtestatud avaliku juurdepääsu kord tegelike kasusaajate kohta käivale teabele ja sellest tehtud erandite süsteem on kehtivad, arvestades harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0035"><NO.P>35.</NO.P><TXT>Teise küsimuste rühmaga (nimelt kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmas küsimus) soovitakse kontrollida, kas nimetatud kord, mis reguleerib avalikku juurdepääsu tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, on kooskõlas mitme isikuandmete kaitse üldmääruse sättega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0036"><NO.P>36.</NO.P><TXT>Kolmas küsimuste rühm (nimelt kõik kohtuasjas C‑37/20 esitatud küsimused ja kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punkt a) puudutavad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 – mis käsitleb tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korrast tehtud erandite süsteemi – tõlgendamist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0037"><NO.P>37.</NO.P><TXT>Enne neile eelotsuse küsimustele vastamist pean vajalikuks esitada mõned sissejuhatavad tähelepanekud. Esimesena teen üldised märkused läbipaistvuse põhimõtte – põhimõte, millel on käesolevates kohtuasjades keskne roll – kohta liidu õiguses. Teisena käsitlen direktiiviga 2015/849 kehtestatud äriühingute ja teiste juriidiliste isikute tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korra tingimusi. Kolmandana esitan mõned kaalutlused direktiivi 2015/849 ja isikuandmete kaitse üldmääruse seoste kohta.</TXT></NP.ECR><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">A.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Sissejuhatavad märkused</HT></TXT></NP></TI></TITLE><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">1.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Läbipaistvuse põhimõte</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0038"><NO.P>38.</NO.P><TXT>Demokraatia on <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0054" REF.END="QE0054"/>avaliku võimu valitsemine avalikult<QUOT.END REF.START="QS0054" CODE="201C" ID="QE0054"/>. See demokraatia määratlus, mille on andnud autoriteetne poliitikafilosoof Norberto Bobbio<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0009"><P>Bobbio, N., <HT TYPE="ITALIC">Il futuro della democrazia</HT>, Einaudi, Torino, lk 76.</P></NOTE> näitab demokraatia ja läbipaistvuse vahelist põimumissuhet. Liikmesriikide põhiseaduslikes tavades on järk-järgult rõhutatud, et avaliku võimu tegevus peab olema läbipaistev ja läbipaistvuse piiramine peab olema täiesti erandlik (valitsus, nagu <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0055" REF.END="QE0055"/>klaasist maja<QUOT.END REF.START="QS0055" CODE="201C" ID="QE0055"/>).</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0039"><NO.P>39.</NO.P><TXT>Avaliku võimu läbipaistvusele vastandub erasfääri saladus, mida kaitseb eraelu puutumatuse põhiõigusena tunnustamine, mis on nüüd sätestatud harta artiklis 7. See õigus – eelkõige pärast digitaaltehnoloogia tulekut – laienes õigusele isikuandmete kaitsele, mis on samuti sätestatud hartas, artiklis 8. Avaliku ja erasektori kontseptuaalsele dihhotoomiale vastab läbipaistvuse ja eraelu puutumatuse vaheline dihhotoomia.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="12"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0040"><NO.P>40.</NO.P><TXT>Tänapäeva keerukates ühiskondades ei ole eraldusjoon avaliku ja eraõigusliku sfääri vahel alati selge. Üha sagedamini esineb nende kahe vahel kokkupuuteid ja kattumisi. Eelkõige võib teatav eraviisiline käitumine olemuse poolest avaldada olulist mõju avalikule mõõtmele või – sellise käitumisviisi rakendaja avaliku rolli tõttu – mõjutada demokraatliku ühiskonna avalikkust ja selle osiseid (meedia, erakonnad, kodanikuühiskonna organisatsioonid), kes teevad ulatuslikku kontrolli avaliku võimu tegevuse üle.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0041"><NO.P>41.</NO.P><TXT>Seega võib objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel olla avalikes huvides teada teatud aspekte, mis kuuluvad isiku erasfääri. Seega tekib üha rohkem juhtumeid, kus konflikti sattuvad ühelt poolt eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse ning teiselt poolt läbipaistvuse vajadus, mistõttu on vaja teha tasakaalustatud kaalumistoiminguid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0042"><NO.P>42.</NO.P><TXT>Selles kontekstis tuleb märkida, et läbipaistvuse põhimõte mängib liidu õiguses üha tähtsamat rolli ja seda on nüüdseks käsitletud esmase õiguse tasandil, sätestatuna ELL artiklites 1 ja 10 ning ELTL artiklis 15<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0010"><P>Vt ka ELTL artikli 298 lõige 1 ja harta artikkel 42.</P></NOTE>. Liidu õiguses väljendub see põhimõte eelkõige institutsioonilise ja menetlusliku läbipaistvuse nõuetes, mis puudutavad oma olemuselt avalikke tegevusi, nagu seadusandlus ja avalik haldus. Sellest vaatenurgast aitab läbipaistvus tugevdada demokraatia põhimõtet ja põhivabaduste austamist, nagu need on sätestatud ELL artiklis 6 ja hartas<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0011"><P>Vt selle kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20010530">30. mai 2001. aasta</DATE> määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="145" PAGE.FIRST="43" DATE.PUB="2001">EÜT 2001, L 145, lk 43</REF.DOC.OJ>; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) põhjendus <DATE ISO="20180902">2</DATE> ja <DATE ISO="20180904">4. septembri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>ClientEarth <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. komisjon</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑57/16 P</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:660">EU:C:2018:660</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0075">75</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>. Euroopa Kohus ise on tunnustanud seost läbipaistvuse ja demokraatia vahel, kirjeldades kohtupraktikas läbipaistvuse põhimõtet eesmärgina anda kodanikele võimalikult lai juurdepääs teabele, et tugevdada institutsioonide ja haldusasutuste demokraatlikku laadi<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0012"><P><DATE ISO="20101109">9. novembri 2010. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Volker und Markus Schecke ja Eifert</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑92/09 ja C‑93/09</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:662">EU:C:2010:662</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0068">68</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt selle kohta ka kohtujurist Sharpstoni ettepanek nendes kohtuasjades (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:353">EU:C:2010:353</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0066">66</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0043"><NO.P>43.</NO.P><TXT>Läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisala laiendamine eelkõige pärast Lissaboni lepingu<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0013"><P>Vt <DATE ISO="20170718">18. juuli 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Breyer</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑213/15 P</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:563">EU:C:2017:563</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0050">50</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE> jõustumist laiendas siiski selle tähtsust sellistes valdkondades nagu finantsturgude reguleerimine, kus see põhimõte aitab võidelda selliste nähtuste nagu korruptsiooni või terrorismi vastu, mis võivad õõnestada demokraatiat – liidu alusväärtust, mis on sätestatud ELL artiklis 2.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0044"><NO.P>44.</NO.P><TXT>Lisaks on Euroopa Kohtu praktikas käsitletud olukordi, kus need kaks eespool nimetatud dihhotoomiat – era- ja avalik sfäär ning läbipaistvuse ja eraelu puutumatuse nõuded – lõikuvad.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0045"><NO.P>45.</NO.P><TXT>Nii otsustas Euroopa Kohus <DATE ISO="20101109">9. novembri 2010. aasta</DATE> kohtuotsuses <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Volker und Markus Schecke ja Eifert</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑92/09 ja C‑93/09</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:662">EU:C:2010:662</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>), et põllumajandustoetuste saajaid ja neilt saadud summasid puudutavate nimeliste andmete avaldamine veebis võib suurendada läbipaistvust selle abi kasutamisel. Euroopa Kohus märkis, et selline kodanikele kättesaadavaks tehtud teave tugevdab avalikkuse kontrolli eraldatud summade kasutamise üle ja aitab kaasa avalike vahendite optimaalsele kasutamisele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0014"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20101109">9. novembri 2010. aasta</DATE> kohtuotsuse <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Volker und Markus Schecke ja Eifert punkt 75</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑92/09 ja C‑93/09</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:662">EU:C:2010:662</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0046"><NO.P>46.</NO.P><TXT>Üks teine, hilisem Euroopa Kohtu suurkoja otsus<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0015"><P><DATE ISO="20200618">18. juuni 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Ungari (ühenduste läbipaistvus)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑78/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:476">EU:C:2020:476</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE> puudutas Ungari seadust, mis muu hulgas kehtestas välismaist toetust saavate kodanikuühiskonna organisatsioonide teatud kategooriatele avalikustamise kohustuse seoses teabega välismaiste toetajate ja nende rahalise abi kohta. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et kõnealuse seadusega kehtestati diskrimineerivad ja põhjendamatud piirangud ning rikuti ELTL artiklit 63 ning harta artikleid 7, 8 ja 12.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="13"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0047"><NO.P>47.</NO.P><TXT>Selles kontekstis on Euroopa Kohus sõnaselgelt tunnistanud, et kuna teatavad kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad nende eesmärke ja nende käsutuses olevaid vahendeid arvestades avaldada olulist mõju avalikule elule ja avalikule arutelule, siis tuleb sellistele organisatsioonidele antud rahalise abi läbipaistvuse suurendamise eesmärki pidada ülekaalukaks üldiseks huviks<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0016"><P>Vt <DATE ISO="20200618">18. juuni 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Ungari (ühenduste läbipaistvus)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑78/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:476">EU:C:2020:476</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0079">79</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0048"><NO.P>48.</NO.P><TXT>Nagu näitavad toodud näited, võib läbipaistvus – mis on omane avalikule sektorile – teatud tingimustel puudutada nende eraõiguslike isikute teatavaid tegevusi ja nendega seotud andmeid, kes erinevatel põhjustel puudutavad kogukonna põhihuve. See areng ei ole üllatav, kui asuda seisukohale, et läbipaistvus on <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0056" REF.END="QE0056"/>vahend<QUOT.END REF.START="QS0056" CODE="201C" ID="QE0056"/>, mida kasutatakse väljaspool avaliku võimu ulatust üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks. Käesolevates kohtuasjades tekkiv konstitutsiooniline küsimus puudutab viisi, kuidas on võimalik ühitada läbipaistvuse nõuded põhiõiguste kaitsega ning konkreetselt õigusega eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">2.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Direktiivis 2015/849 kehtestatud äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu kord</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0049"><NO.P>49.</NO.P><TXT>Tuleb lühidalt tutvustada käesolevate kohtuasjade eelotsuse küsimuste esemeks olevate äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele avaliku juurdepääsu korra peamisi elemente.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0050"><NO.P>50.</NO.P><TXT>Nagu tuleneb direktiivi 2015/849 artiklist 1 ja selle põhjendusest 5, siis on direktiivi eesmärgiks tõkestada ohtusid, mis võivad ähvardada finantssüsteemi rikkumatust, nõuetekohast toimimist, mainet ja stabiilsust tulenevalt selle süsteemi kasutamisest rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0017"><P>Vt selle kohta kohtujurist Richard de la Touri ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ecotex BULGARIA</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑544/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:931">EU:C:2020:931</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0046">46</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Nimetatud direktiivis on sätestatud terroristlikel eesmärkidel raha või vara kogumise vastase tegevuse tõhus ja terviklik õigusraamistik, milles nõutakse, et liikmesriigid tuvastaksid, mõistaksid ja maandaksid rahapesust ja terrorismi rahastamisest tulenevaid riske<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0018"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjendus 1.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0051"><NO.P>51.</NO.P><TXT>Sellega seoses mängib vajadus omada täpset ja ajakohastatud teavet liikmesriikide territooriumil asutatud äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavate omanike kohta – nagu see on määratletud direktiivi 2015/849 artikli 3 punktis 6 – määravat rolli, et jõuda kurjategijateni, kes võiksid muidu varjata oma identiteeti äriühingu struktuuri taha<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0019"><P>Liikmesriigid saavad selle jaoks kasutada keskset andmebaasi, kuhu kogutakse tegelikke kasusaajaid käsitlevad andmed, või äriregistrit või muud keskregistrit.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0052"><NO.P>52.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artikli 3 punkti 6 kohaselt on tegelikult kasu saav omanik füüsiline isik (füüsilised isikud), kes on kliendi lõplik omanik (lõplikud omanikud) või kes teda lõplikult kontrollib (kontrollivad), ja/või füüsiline isik (füüsilised isikud), kelle nimel tehing või toiming tehakse.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0053"><NO.P>53.</NO.P><TXT>Nii panevad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiked 1 ja 3 liikmesriikidele kohustuse tagada vastavalt esiteks, et nende territooriumil registreeritud äriühingutel või muudel juriidilistel isikutel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0020"><P>Direktiivi 2015/849 artiklis 31 on ette nähtud konkreetsed eeskirjad teabe kohta, mis puudutab usaldusfonde või samalaadse struktuuri või funktsioonidega õiguslikke konstruktsioone.</P></NOTE> on kohustus koguda ja hoida asjakohast, täpset ja ajakohastatud teavet oma tegelikult<?PAGE NO="14"?> kasu saavate omanike kohta, ning teiseks, et seda teavet hoitakse iga liikmesriigi keskregistris. Nendes sätetes ei ole täpsustatud, milline teave tegeliku kasusaaja kohta tuleb keskregistrisse edastada, jättes igale liikmesriigile võimaluse see kindlaks määrata.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0054"><NO.P>54.</NO.P><TXT>Mis puudutab juurdepääsu sellele teabele, siis direktiivi 2015/849 algse redaktsiooni artikli 30 lõikes 5 oli sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et teave tegelikult kasu saavate omanike kohta on igasugustel asjaoludel kättesaadav pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele piiranguteta (punkt a), kohustatud isikutele, kui klientide suhtes rakendatakse hoolsusmeetmeid (punkt b), ja kõigile isikutele ja organisatsioonidele, kes suudavad tõendada õigustatud huvi (punkt c).</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0055"><NO.P>55.</NO.P><TXT>Direktiivi 2018/843 põhjendusest 2 nähtub, et pidades silmas <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0057" REF.END="QE0057"/>uusi suundumusi, seda eelkõige viisides, kuidas terroristlike rühmituste operatsioone rahastatakse ja ellu viiakse<QUOT.END REF.START="QS0057" CODE="201C" ID="QE0057"/>, peeti vajalikuks võtta <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0058" REF.END="QE0058"/>võtta lisameetmeid, et tagada finantstehingute, äriühingute ja muude juriidiliste isikute […] suurem läbipaistvus<QUOT.END REF.START="QS0058" CODE="201C" ID="QE0058"/>. Nagu nähtub direktiivi 2018/843 põhjendusest 5, tuleb neid täiendavaid meetmeid – millega muudetakse direktiivi 2015/849 – võttes siiski <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0059" REF.END="QE0059"/>nõuetekohaselt arvesse võtta põhiõigust isikuandmete kaitsele ning järgida ja kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet<QUOT.END REF.START="QS0059" CODE="201C" ID="QE0059"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0056"><NO.P>56.</NO.P><TXT>Seega, pidades silmas tegelike kasusaajate suurema läbipaistvuse edendamist, muudeti direktiiviga 2018/843 direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c algset versiooni nii, et võimalus tutvuda tegelike kasusaajate andmetega on nüüdsest võimalik <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0060" REF.END="QE0060"/>üldsusel<QUOT.END REF.START="QS0060" CODE="201C" ID="QE0060"/>, ilma et oleks vaja tõendada mis tahes huvi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0057"><NO.P>57.</NO.P><TXT>Täpsemalt on direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teise lõigu kohaselt üldsusele <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0061" REF.END="QE0061"/>kättesaadav teave vähemalt tegelikult kasu saava omaniku nime, sünnikuu ja -aasta, elukohariigi ja kodakondsuse ning kasu saamisega seotud huvi laadi ja ulatuse kohta<QUOT.END REF.START="QS0061" CODE="201C" ID="QE0061"/>. Lisaks võivad liikmesriigid vastavalt artikli 30 lõike 5 kolmandale lõigule võimaldada juurdepääsu <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0062" REF.END="QE0062"/>täiendavale teabele, mis võimaldab tuvastada tegelikult kasu saava omaniku<QUOT.END REF.START="QS0062" CODE="201C" ID="QE0062"/>, kusjuures see täiendav teave sisaldab <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0063" REF.END="QE0063"/>vähemalt sünniaega või kontaktandmeid kooskõlas andmekaitsenormidega<QUOT.END REF.START="QS0063" CODE="201C" ID="QE0063"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0058"><NO.P>58.</NO.P><TXT>Mis puudutab nende andmetega tutvumise korda, siis direktiiviga 2018/843 lisati direktiivi 2015/849 artiklisse 30 lõige 5a, mis annab liikmesriikidele võimaluse otsustada, et riiklikes registrites hoitav teave tehakse kättesaadavaks tingimusel, et tuleb veebis registreeruda ja maksta tasu, mis ei ületa teabe kättesaadavaks tegemise halduskulusid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0059"><NO.P>59.</NO.P><TXT>Üldsuse juurdepääs tegelikke kasusaajaid puudutavale teabele ei ole siiski piiramatu. Nimelt annab direktiiv 2015/849 oma artikli 30 lõikes 9 liikmesriikidele võimaluse kehtestada tegelikult kasu saavat omanikku käsitlevale teabele juurdepääsu andmisest erandeid. Kõnealuse artikli lõike 9 direktiiviga 2018/843 muudetud redaktsioonis on sätestatud, et liikmesriigid võivad – riigisiseses õiguses sätestatavatel erandlikel asjaoludel – kehtestada nimetatud teabele juurdepääsust erandi, kui juurdepääsu tulemusel tekiks tegelikult kasu saava omaniku suhtes ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht või kui tegelikult kasu saav omanik on alaealine või muul viisil juriidiliselt teovõimetu.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="15"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0060"><NO.P>60.</NO.P><TXT>Nagu nähtub direktiivi 2018/843 põhjendustest 30<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0021"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduses 30 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0064" REF.END="QE0064"/>[ü]ldsuse juurdepääs tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele võimaldab kodanikuühiskonnal teavet tõhusamalt kontrollida, sh ajakirjanduse või kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt, ning aitab säilitada usaldust äritehingute ja finantssüsteemi suhtes. See võib aidata võidelda äriühingute ja muude juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks väärkasutamise vastu, nii uurimiste toetamisega kui ka mainele avalduva mõju kaudu, sest kõik potentsiaalsed tehingupartnerid teavad, kes on tegelikult kasu saavad omanikud. See hõlbustab ka teabe kättesaadavust õigeaegselt ja tõhusalt nii finantseerimisasutuste kui ka kõnealuste õigusrikkumiste vastu võitlevate muude asutuste, sh kolmandate riikide asutuste jaoks. Nimetatud teabele juurdepääs aitaks ka uurida rahapesu, seotud eelkuritegusid ja terrorismi rahastamist<QUOT.END REF.START="QS0064" CODE="201C" ID="QE0064"/>.</P></NOTE>, 31<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0022"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduses 31 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0065" REF.END="QE0065"/>[i]nvestorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu oleneb suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab tegelikult kasu saava omaniku ja äriühingute kontrollistruktuuride suhtes läbipaistvuse. See kehtib eriti selliste äriühingu üldjuhtimise süsteemide puhul, mida iseloomustab omandi koondumine; selliste hulka kuulub ka liidu süsteem. Ühelt poolt võivad olulise hääleõiguse ja rahavoo õigustega suurinvestorid pikaajalist majanduskasvu ja ettevõtete tulemuslikkust soodustada. Teisalt võib suure häältearvuga tegelikult kasu saavate omanike kontrollimine soodustada olukorda, et isikliku kasu saamiseks ja vähemusinvestoreid kahjustades juhitakse kõrvale äriühingu vara ja võimalusi. Võimalikku usalduse kasvu finantsturgude vastu tuleks pidada läbipaistvuse suurendamise positiivseks kõrvalmõjuks, ent mitte eesmärgiks, sest eesmärk on luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline<QUOT.END REF.START="QS0065" CODE="201C" ID="QE0065"/>.</P></NOTE>, 32<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0023"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduse 32 kohaselt <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0066" REF.END="QE0066"/>[oleneb i]nvestorite ja üldsuse usaldus finantsturgude vastu […] suurel määral sellest, kas on olemas täpne avalikustamise kord, mis tagab läbipaistvuse äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike ja kontrollistruktuuride suhtes. Seepärast peaksid liikmesriigid võimaldama juurdepääsu tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute, samuti teatud liiki usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste tegelikult kasu saavad omanikud<QUOT.END REF.START="QS0066" CODE="201C" ID="QE0066"/>.</P></NOTE> ja 33<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0024"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduses 33 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0067" REF.END="QE0067"/>[l]iikmesriigid peaksid seepärast võimaldama juurdepääsu äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevale teabele piisavalt sidusalt ja kooskõlastatult, kasutades tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlevat teavet sisaldavaid keskregistreid ja kehtestades üldsuse juurdepääsu kohta selged reeglid, nii et kolmandad isikud saaksid kogu liidus välja selgitada, kes on äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikult kasu saavad omanikud<QUOT.END REF.START="QS0067" CODE="201C" ID="QE0067"/>.</P></NOTE>, sooviti selle direktiiviga direktiivi 2015/849 artiklisse 30 tehtud muudatustega – ja eelkõige <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0068" REF.END="QE0068"/>üldsusele<QUOT.END REF.START="QS0068" CODE="201C" ID="QE0068"/> juurdepääsu võimaldamisega tegelike kasusaajate andmetele, ilma et oleks vaja tõendada mis tahes huvi – suurendada tegelikult kasu saava omaniku ja äriühingute kontrollistruktuuride läbipaistvust, koos peamise eesmärgiga luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0025"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjendus 31, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku 23. joonealuses märkuses, täpsemalt selle viimane lause.</P></NOTE>. Läbipaistvuse suurendamise positiivse kõrvalmõjuna on nähtud usalduse kasvu finantsturgude vastu<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0026"><P><HT TYPE="ITALIC">Ibidem.</HT></P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0061"><NO.P>61.</NO.P><TXT>Kuigi direktiiviga 2018/843 direktiivi 2015/849 tehtud muudatuste eesmärk oli eespool mainitud suurema läbipaistvuse saavutamine, on viimati nimetatud direktiivi põhjenduses 34<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0027"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduse 34 esimese lause kohaselt <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0069" REF.END="QE0069"/>[tuleks k]õigil juhtudel, nii äriühingute ja muude juriidiliste isikute kui ka usaldusfondide ja sarnaste õiguslike üksuste puhul, […] eelkõige leida õiglane tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel<QUOT.END REF.START="QS0069" CODE="201C" ID="QE0069"/>.</P></NOTE> siiski sõnaselgelt tunnistatud, et tuleb püüda leida õiglane tasakaal ühelt poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning teiselt poolt andmesubjekti põhiõiguste vahel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0062"><NO.P>62.</NO.P><TXT>Seega, nagu nähtub direktiivi 2018/843 põhjendusest 36<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0028"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduses 36 on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0070" REF.END="QE0070"/>[s]amuti peaks liikmesriikidel olema võimalik näha proportsionaalse ja tasakaalustatud lähenemise huvides ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguste tagamiseks ette tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe registri kaudu avalikustamise ja sellele teabele juurdepääsu erandid erandlikel asjaoludel, kui kõnealuse teabe tulemusel ähvardaks tegelikult kasu saavat omanikku kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ebaproportsionaalne oht. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik nõuda veebipõhist registreerimist, et teha kindlaks isikud, kes registrist teavet taotlevad, samuti küsida registris sisalduvale teabele juurdepääsu eest tasu<QUOT.END REF.START="QS0070" CODE="201C" ID="QE0070"/>.</P></NOTE>, on proportsionaalse ja tasakaalustatud lähenemise huvides ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguste tagamiseks direktiivis 2015/849 ette nähtud erandid tegelikke kasusaajaid käsitleva teabe registri kaudu avalikustamisele ja üldsuse juurdepääsule sellele teabele, arvestades direktiivi artikli 30 lõikes 9 ette nähtud tingimusi.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><?PAGE NO="16"?><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">3.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Direktiivide 2015/849 ja 2018/843 ning isikuandmete kaitse üldmääruse vaheline suhe</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0063"><NO.P>63.</NO.P><TXT>Käesoleva ettepaneku punktis 35 nimetatud teine küsimuste rühm, see tähendab kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda eelotsuse küsimuse raames esitatud küsimused, on sõnastatud nii, et nendes palutakse Euroopa Kohtul hinnata, kas direktiiviga 2015/849 kehtestatud äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu kord on kehtiv, võttes arvesse mitut isikuandmete kaitse üldmääruse sätet.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0064"><NO.P>64.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel näib otstarbekas kõigepealt esitada mõned kaalutlused nende liidu õigusaktide, nimelt ühelt poolt direktiivide 2015/849 ja 2018/843 ning teiselt poolt isikuandmete kaitse üldmääruse vahelise suhte kohta.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0065"><NO.P>65.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et tegemist on teisese õiguse aktidega, mis on liidu õiguse allikate hierarhias samal tasemel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0066"><NO.P>66.</NO.P><TXT>Kohtupraktikast tuleneb aga, et kui kaks sama taseme teisese õiguse akti ei sisalda sätteid, mis sõnaselgelt näeksid ette ühe või teise ülimuslikkuse, siis tuleb tagada mõlema akti kohaldamine, mis oleks vastastikku kooskõlas ja võimaldaks seega sidusat kohaldamist<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0029"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20120628">28. juuni 2012. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Éditions Odile Jacob</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑404/10 P</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2012:393">EU:C:2012:393</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0110">110</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt ka <DATE ISO="20100629">29. juuni 2010. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Bavarian Lager</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑28/08 P</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:378">EU:C:2010:378</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0056">56</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0067"><NO.P>67.</NO.P><TXT>Käesoleval juhul on kõnealuste aktide vahel selged seosed. Kõige otsesem seos on ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 41 lõikes 1, mille kohaselt direktiiviga 2019/2177 muudetud redaktsioonis <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0071" REF.END="QE0071"/>[kohaldatakse] käesoleva direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele [isikuandmete kaitse üldmäärust]<QUOT.END REF.START="QS0071" CODE="201C" ID="QE0071"/>. Direktiivi 2018/843 põhjenduses 38 on samuti märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0072" REF.END="QE0072"/>käesoleva direktiivi raames toimuvale isikuandmete töötlemisele kohaldatakse<QUOT.END REF.START="QS0072" CODE="201C" ID="QE0072"/> isikuandmete kaitse üldmäärust ning et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0073" REF.END="QE0073"/>puudutatud isikuid tuleks teavitada nende õigustest liidu praeguse andmekaitsealase õigusraamistiku kohaselt, nagu on sätestatud [isikuandmete kaitse üldmääruses]<QUOT.END REF.START="QS0073" CODE="201C" ID="QE0073"/>. Direktiivi 2015/849 artikkel 43 sisaldab samuti viidet isikuandmete kaitse üldmäärusele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0068"><NO.P>68.</NO.P><TXT>Hoolimata väljendi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0074" REF.END="QE0074"/>mille suhtes kohaldatakse<QUOT.END REF.START="QS0074" CODE="201C" ID="QE0074"/> artikli 41 lõikes 1<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0030"><P>See on isikuandmete töötlemine – ja mitte direktiiv kui selline –, mille suhtes tuleb <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0075" REF.END="QE0075"/>kohaldada<QUOT.END REF.START="QS0075" CODE="201C" ID="QE0075"/> isikuandmete kaitse üldmäärust. Märgin ka, et artikli 41 algversioonis kasutati väljendit <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0076" REF.END="QE0076"/>kohaldatakse<QUOT.END REF.START="QS0076" CODE="201C" ID="QE0076"/> ka seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="19951024">24. oktoobri 1995. aasta</DATE> direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="281" PAGE.FIRST="31" DATE.PUB="1995">EÜT 1995, L 281, lk 31</REF.DOC.OJ>; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355).</P></NOTE>, kasutamisest ei näi mulle, et need seosed näeksid ette isikuandmete kaitse üldmääruse esimuse direktiivide 2015/849 ja 2018/843<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0031"><P>Samuti ei ole isikuandmete kaitse üldmääruse ja kahe eespool nimetatud direktiivi vahel suhet <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0077" REF.END="QE0077"/><HT TYPE="ITALIC">lex generalis – lex specialis</HT><QUOT.END REF.START="QS0077" CODE="201C" ID="QE0077"/>, erinevalt sellest, mis võib olla isikuandmete kaitse üldmääruse ja teiste direktiivide vahel (vt selle kohta eelkõige isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendus 173 ja artikkel 95).</P></NOTE> suhtes nii, et isikuandmete kaitse üldmäärus kui selline peaks olema õiguspärasuse parameeter nende direktiivide sätete kehtivuse hindamisel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0069"><NO.P>69.</NO.P><TXT>Need seosed väljendavad hoopis kooskõlastamise nõuet ühelt poolt nende direktiivide kohaldamisest tuleneva isikuandmete töötlemise ja teiselt poolt liidu õiguses ette nähtud andmekaitset käsitleva üldise õigusliku raamistiku vahel, mis on kehtestatud isikuandmete kaitse üldmäärusega.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="17"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0070"><NO.P>70.</NO.P><TXT>Isikuandmete kaitse üldmäärusega – eelkõige (kuid mitte ainult) selle määruse artiklitega 5 ja 6 – loodud üldise õigusliku raamistikuga rakendatakse lisaks nõudeid, mis tulenevad harta artikliga 8 kaitstud põhiõigusest isikuandmete kaitsele, ja eelkõige neid, mis on sõnaselgelt ette nähtud selle artikli lõikes 2<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0032"><P>Vt selle kohta – viitega muu hulgas direktiivi 95/46 artiklitele 6 ja 7, mis vastavad isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitele 5 ja 6 – <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> otsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0040">40</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Isikuandmete kaitse üldmääruse ulatuse väga hiljutist analüüsi vt kohtujurist Richard de la Touri ettepanekus kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑319/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:979">EU:C:2021:979</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0050">50</REF.NP.ECR>–<REF.NP.ECR REF="NP0052">52</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0071"><NO.P>71.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et harta artiklist 8 tulenevate nõuete täitmiseks tuleb direktiiviga 2015/849 kehtestatud tegelike kasusaajate andmete töötlemise korda tõlgendada kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega, nagu on sõnaselgelt sätestatud selle direktiivi artikli 41 lõikes 1.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0072"><NO.P>72.</NO.P><TXT>Lisaks peavad liikmesriikide ametiasutused, eelkõige liikmesriigi seadusandja, võtma isikuandmete kaitse üldmääruse reguleerimisest tulenevaid nõudeid arvesse ka juhul, kui nad reguleerivad ja rakendavad eespool nimetatud direktiividega kehtestatud finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise korda ja konkreetselt nendes kahes direktiivis ette nähtud tegelike kasusaajate andmete töötlemise korda.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0073"><NO.P>73.</NO.P><TXT>Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusi tuleb seega analüüsida nendest põhimõtetest lähtudes.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">B.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c ja lõike 9 kehtivus (esimene küsimus ja teise küsimuse punkt b kohtuasjas C‑601/20)</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0074"><NO.P>74.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkt c on kehtiv osas, milles see kohustab liikmesriike tegema teabe tegelike kasusaajate kohta kättesaadavaks üldsusele ilma, et oleks vaja tõendada põhjendatud huvi, arvestades vastavalt harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele ja õigust isikuandmete kaitsele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0075"><NO.P>75.</NO.P><TXT>Samas kohtuasjas esitatud teise eelotsuse küsimuse punktis b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõige 9, mis annab liikmesriikidele võimaluse näha ette erandid eelkõige üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, on kehtiv, arvestades samu hartas tunnustatud põhiõigusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0076"><NO.P>76.</NO.P><TXT>Minu arvates tuleb neid kahte küsimust – mis puudutavad direktiivi 2015/849 sama artikli kahe lõike kehtivust – analüüsida koos. Need kaks küsimust puudutavad nimelt sama tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korra kahte aspekti, nagu see on kehtestatud selle direktiiviga, mille kehtivust tuleb minu arvates hinnata tervikuna. Leian nimelt, et kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimesele küsimusele – mis puudutab üldsuse juurdepääsu sellele teabele, ilma et peaks põhjendama mis tahes huvi – ei saa vastata selle direktiivi artikli 30 lõikes 9 ette nähtud erandite süsteemi arvesse võtmata. Need kaks küsimust on seega omavahel seotud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0077"><NO.P>77.</NO.P><TXT>Sissejuhatuseks märgin veel, et eelotsusetaotlusest nähtub, et kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimese eelotsuse küsimuse eesmärk ei ole seada kahtluse alla tegelike kasusaajate andmete edastamist ja säilitamist keskregistris ega ka selle teabele juurdepääsu korda, nagu on ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 5. Nimetatud küsimus puudutab üksnes direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c muutmist, mis tuleneb direktiivist 2018/843. See puudutab seega üksnes selle sätte algversioonis ette nähtud nõude – et tegelike kasusaajate kohta käivate<?PAGE NO="18"?> andmetega tutvumiseks tõendab iga isik või organisatsioon <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0078" REF.END="QE0078"/>õigustatud huvi<QUOT.END REF.START="QS0078" CODE="201C" ID="QE0078"/> olemasolu – kaotamist ja seega sellise teabega tutvumise võimaldamist <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0079" REF.END="QE0079"/>üldsusele<QUOT.END REF.START="QS0079" CODE="201C" ID="QE0079"/>, ilma et oleks vaja tõendada mis tahes huvi.</TXT></NP.ECR><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">1.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Harta artiklitega 7 ja 8 kaitstud õigused ning tingimused, millele nende õiguste riive peab vastama</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0078"><NO.P>78.</NO.P><TXT>Mis puudutab eespool nimetatud kahes küsimuses viidatud põhiõigusi, siis tuleb meenutada, et harta artikkel 7 tagab igaühele õiguse sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Harta artikli 8 lõikes 1 tunnustatakse selge sõnaga igaühe õigust oma isikuandmete kaitsele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on need õigused, mis on seotud mis tahes teabega tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, tihedalt seotud, sest füüsilise isiku isikuandmetele nende säilitamiseks või kasutamiseks juurde pääsemine mõjutab selle isiku põhiõigust eraelu puutumatusele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0033"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20200716">16. juuli 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland ja Schrems</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑311/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:559">EU:C:2020:559</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0170">170</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0079"><NO.P>79.</NO.P><TXT>Harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud õigused ei ole siiski absoluutsed õigused, vaid neid tuleb vaadelda seoses nende funktsiooniga ühiskonnas<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0034"><P>Vt <DATE ISO="20200716">16. juuli 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland ja Schrems</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑311/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:559">EU:C:2020:559</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0172">172</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>. Harta artikli 8 lõige 2 lubab isikuandmete töötlemist, kui on täidetud teatud tingimused. Selles sättes on ette nähtud, et isikuandmeid tuleb töödelda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0080" REF.END="QE0080"/>asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel<QUOT.END REF.START="QS0080" CODE="201C" ID="QE0080"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0080"><NO.P>80.</NO.P><TXT>Isikuandmete kaitse õiguse ja eraelu austamise õiguse mis tahes piirangu puhul tuleb lisaks järgida harta artikli 52 lõike 1 nõudeid. Seega peab selline piirang olema ette nähtud seadusega, arvestama nimetatud õiguste olemust, vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgima proportsionaalsuse põhimõtet.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0081"><NO.P>81.</NO.P><TXT>Neid õigusi piirava meetme hindamisel tuleb arvesse võtta ka harta artiklites 3, 4, 6 ja 7 tunnustatud õiguste olulisust ning seda, milline tähtsus on riigi julgeoleku kaitse ja raskete kuritegude vastu võitlemise eesmärkidel, mis aitavad kaasa teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0035"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0122">122</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0082"><NO.P>82.</NO.P><TXT>Lisaks on harta artikli 52 lõike 3 eesmärk tagada vajalik kooskõla hartas sisalduvate õiguste ja nendele vastavate õiguste vahel, mis on tagatud EIÕKga, mida tuleks arvesse võtta minimaalse kaitsetasemena<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0036"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0124">124</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>. Õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele, mida on tunnustatud harta artikliga 7, vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8 tagatud õigusele ning seetõttu on selle õiguse tähendus ja ulatus samad<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0037"><P>Vt <DATE ISO="20200618">18. juuni 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Ungari (ühenduste läbipaistvus)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑78/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:476">EU:C:2020:476</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0122">122</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0083"><NO.P>83.</NO.P><TXT>Nimetatud kahte küsimust kehtivuse hindamise kohta tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvestades.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><?PAGE NO="19"?><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">2.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste riived ja nende raskusaste</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0084"><NO.P>84.</NO.P><TXT>Selleks et hinnata, kas direktiivi 2015/849 sätted, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtluse alla seadis, on kehtivad, tuleb kõigepealt kontrollida, kas niisugused toimingud, nagu on nendes sätetes ette nähtud, võivad kahjustada harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõigusi ja kujutada endast nende õiguste riiveid. Kui see on nii, tuleb kindlaks määrata ka nende riivete raskusaste<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0038"><P>Riive raskuse määramine on vajalik selleks, et proportsionaalsuse põhimõtte raames hinnata – nagu on tunnustatud kohtupraktikas – nende õiguste piiramisest tingitud riive raskuse ja piiranguga taotletava üldisele huvile vastava eesmärgi olulisuse – millega neid piiranguid õigustatakse – vastavust. Vt selle kohta eelkõige <DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0055">55</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210302">2. märtsi 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑746/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:152">EU:C:2021:152</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0032">32</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika). Vt lähemalt käesoleva ettepaneku punktides 152 ja 153 viidatud kohtupraktika.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0085"><NO.P>85.</NO.P><TXT>Mis puudutab kõigepealt <HT TYPE="ITALIC">riivete esinemist</HT>, siis tuleb esiteks märkida, et harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õiguse eraelu puutumatusele austamine isikuandmete töötlemisel puudutab igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0039"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus 1/15 (ELi-Kanada broneeringuinfo leping), (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0122">122</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>, millega on tegemist käesoleval juhul, kuna direktiivi 2015/849 artikli 3 punktis 6 määratletud äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelikud kasusaajad on tuvastatavad füüsilised isikud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0086"><NO.P>86.</NO.P><TXT>Teiseks tuleb samuti märkida, et teave tegelike kasusaajate kohta, millele üldsusel on juurdepääs ja mis on loetletud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus ja nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 57, kujutab endast isikuandmeid<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0040"><P>Vt analoogia alusel <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0034">34</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Selle kohta vt ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 1 esitatud mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0081" REF.END="QE0081"/>isikuandmed<QUOT.END REF.START="QS0081" CODE="201C" ID="QE0081"/> määratlust.</P></NOTE>. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tähenda asjaolu, et see teave on esitatud kutsealases tegevuses, et seda ei saaks määratleda isikuandmetena<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0041"><P><DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0034">34</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0087"><NO.P>87.</NO.P><TXT>Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et tegemaks kindlaks, kas isikuandmed peavad olema hõlmatud liidu õiguses ette nähtud kaitsega, ei ole oluline, kas osutatud teave on eriliselt tundlik või mitte. Pealegi on Euroopa Kohus juba otsustanud, et harta artiklis 7 sätestatud põhiõiguse riive tuvastamisel ei ole oluline, kas asjaomased eraelulised andmed on tundlikud või mitte või kas andmesubjektid on selle riive tõttu pidanud taluma mingeid ebamugavusi või mitte<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0042"><P><DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0115">115</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0088"><NO.P>88.</NO.P><TXT>Kolmandaks, nagu märkisid kõik Euroopa Kohtule seisukohti esitanud pooled, on niisugused toimingud, nagu on ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punktis c – nimelt registri pidamise eest vastutava asutuse poolt selliste isikuandmete kättesaadavaks tegemine ja üldsusele avalikustamine, nagu on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 57 seoses tegelike kasusaajatega –, toimingud, mis võivad kahjustada harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõigusi. Need toimingud kujutavad endast seega harta artikliga 7 tagatud õiguste riivet<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0043"><P>Vt analoogia alusel <DATE ISO="20101109">9. novembri 2010. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Volker und Markus Schecke ja Eifert</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑92/09 ja C‑93/09</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:662">EU:C:2010:662</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0058">58</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Need toimingud riivavad ka harta<?PAGE NO="20"?> artikliga 8 tagatud isikuandmete kaitse põhiõigust, kuna nende näol on tegemist isikuandmete töötlemisega<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0044"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus 1/15 (ELi-Kanada broneeringuinfo leping), (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0126">126</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>, mis kuulub harta artikli 8 lõike 2 kohaldamisalasse<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0045"><P>Lisaks on isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 2 muu hulgas määratletud andmete <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0082" REF.END="QE0082"/>edastamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine<QUOT.END REF.START="QS0082" CODE="201C" ID="QE0082"/>.</P></NOTE> ja mille eest see asutus vastutab<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0046"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0035">35</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0101">101</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0089"><NO.P>89.</NO.P><TXT>Lisaks, käesoleval juhul, kui andmed on kord kättesaadavaks tehtud, võib nende andmetega tutvuda iga üldsuse hulka kuuluv isik, kes on andmete edastamist taotlenud, ning vajaduse korral säilitavad või levitavad need isikud neid andmeid.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0047"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0101">101</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>), mis käsitleb siiski andmeid, mis kuuluvad süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud andmete kategooriasse ja seega isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 10 kohaste erikaitsemeetmete alla.</P></NOTE> Selline juurdepääs kujutab endast harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste täiendav riivet<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0048"><P>Vt analoogia alusel <DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0051">51</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt ka <DATE ISO="20200716">16. juuli 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland ja Schrems</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑311/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:559">EU:C:2020:559</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0171">171</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>. Hetkest mil üldsuse hulka kuuluv isik on kasutanud juurdepääsu registrites sisalduvatele andmetele, võib teda pidada sellise töötlemise eest vastutavaks, nagu ka järgnevaid töötlejaid<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0049"><P>Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 7 tähenduses. Sellega seoses vt analoogia alusel kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>SS (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0045">45</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0090"><NO.P>90.</NO.P><TXT>Seega tuleb asuda seisukohale, et niisugused toimingud nagu need, mis tulenevad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c kohaldamisest, kujutavad endast harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riivet.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0091"><NO.P>91.</NO.P><TXT>Edasi, mis puudutab hinnangut <HT TYPE="ITALIC">nende</HT> <HT TYPE="ITALIC">riivete raskusele</HT>, siis tuleb esiteks märkida, et käesoleval juhul ei ole võimalike puudutatud isikute ring piiramatu, määratlematu või eristamatu, vaid on seevastu piiratud<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0050"><P>Sellise juhtumi analüüsi kohta, kus isikute arv, keda riive tõenäoliselt mõjutas, oli piiratud, vt kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:300">EU:C:2018:300</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0034">34</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajatena tuvastatavad füüsilised isikud käesoleva ettepaneku punktis 85 esitatud määratluse tähenduses moodustavad konkreetse üksikisikute rühma. Need isikud määratakse kindlaks nende rolli tõttu äriühingutes ja muudes juriidilistes isikutes, nimelt nende seisundi tõttu nimetatud isikute tegelike kasusaajatena. Lisaks toimub see kindlaksmääramine vastavalt tegelike kasusaajate registrile edastamise kohustusega seatud eesmärkidele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0051"><P>Avaliku huvi eesmärgi kohta, mida teenib üldsuse juurdepääsu kord tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, vt üksikasjalikumalt käesoleva ettepaneku punkt 137 jj.</P></NOTE>. Seega on andmesubjektid (st tegelikud kasusaajad) ja töötlemise eesmärk omavahel seotud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0092"><NO.P>92.</NO.P><TXT>Siiski tuleb teiseks samuti märkida, et riivet põhjustav kõnealuste andmete töötlemise viis – nimelt see, et need andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks põhimõtteliselt ilma mingi takistuseta – on selline, milles on potentsiaali võimaldada nende andmete laiaulatuslikku levitamist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0093"><NO.P>93.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artikli 30 sätted jätavad aga liikmesriigi seadusandjale teatava kaalutlusruumi seoses üldsuse juurdepääsu korraga tegelike kasusaajate kohta käivatele andmetele ja sel eesmärgil järgitavate menetlustega. Niisuguses kontekstis võib kõnealustele põhiõigustele avalduva mõju ulatus varieeruda sõltuvalt viisist, kuidas üldsuse juurdepääs on tagatud.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="21"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0094"><NO.P>94.</NO.P><TXT>Mõnes liikmesriigis, näiteks Luksemburgis – käesolevates kohtuasjades kõne all olevas riigis – võimaldatakse juurdepääs elektroonilise menetluse abil, kuna andmed äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate kohta on internetis kättesaadavad. On aga selge, et niisugune juurdepääsuviis, st võimalus tutvuda nende andmetega vabalt internetis, võib kaasa tuua nende andmete maksimaalse levitamise. Selline andmetöötlusviis võib seega muuta võimalikuks nende andmete laialdase leviku<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0052"><P>Euroopa Kohus on juba mitu korda käsitlenud isikuandmete üldsusele edastamise juhtusid. Lisaks juba viidatud <DATE ISO="20101109">9. novembri 2010. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Volker und Markus Schecke ja Eifert</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑92/09 ja C‑93/09</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2010:662">EU:C:2010:662</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>), <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>), on üks sarnane kohtuasi veel käimasolev (kohtuasi C‑184/20, Vyriausioji tarnybinės etikos komisija), mis käsitleb liikmesriigi õigusakte, mis näevad ette huvide deklaratsioonides sisalduvate isikuandmete avaldamise internetis, et ennetada huvide konflikti ja korruptsiooni avalikus sektoris (vt selle kohta kohtujurist Pikamäe <DATE ISO="20211209">9. detsembri 2021. aasta</DATE> ettepanekut (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:991">EU:C:2021:991</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0095"><NO.P>95.</NO.P><TXT>Kolmandaks, mis puudutab riivetega hõlmatud andmeid, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et riive võib kvalifitseerida seda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0083" REF.END="QE0083"/>raskemaks<QUOT.END REF.START="QS0083" CODE="201C" ID="QE0083"/>, mida suuremale andmeliikide arvule juurdepääsu taotletakse<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0053"><P>Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑746/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:18">EU:C:2020:18</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0079">79</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0096"><NO.P>96.</NO.P><TXT>Siiski ilmneb direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teisest lõigust, et käesoleval juhul – sõltuvalt liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi küsimusest, mida käsitletakse allpool punktides 105–107 – vastavad need andmed kahele liigile: esiteks rida tegelike kasusaajate identifitseerimisandmeid (nimi, sünniaasta ja -kuu ning kodakondsus) ja nende elukohariik täiendavate täpsustusteta; teiseks andmed kasu saamisega seotud huvide laadi ja ulatuse kohta. Muu tegelike kasusaajate registris sisalduv teave ei puuduta toiminguid, mis kujutaks endast neid käesoleva ettepaneku punktides 88 ja 89 nimetatud riiveid, mis on käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimuste esemeks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0097"><NO.P>97.</NO.P><TXT>Mis puudutab esimest liiki andmeid, siis on tegemist piiratud hulga andmetega, mis võimaldavad kahtluseta tuvastada isiku, kuid mis on niinimetatud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0084" REF.END="QE0084"/>kontaktandmed<QUOT.END REF.START="QS0084" CODE="201C" ID="QE0084"/><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0054"><P>Vt selle kohta kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:300">EU:C:2018:300</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0035">35</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE> ja identifitseerimisandmed ja mitte nii-öelda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0085" REF.END="QE0085"/>kvalifitseeritud<QUOT.END REF.START="QS0085" CODE="201C" ID="QE0085"/> andmed, mis puudutavad peamiselt eraelu ja lähisuhteid või mis võimaldavad usaldusväärselt, täpselt ja ammendavalt kaardistada andmesubjekti eraelulise identiteedi<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0055"><P>Vt selle kohta kaalutlused, mis on esitatud kohtujurist Cruz Villalóni ettepanekus liidetud kohtuasjades <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2013:845">EU:C:2013:845</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0064">64</REF.NP.ECR>, <REF.NP.ECR REF="NP0065">65</REF.NP.ECR> ja <REF.NP.ECR REF="NP0074">74</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Kuigi need andmed võimaldavad teatava täpsuse astmega tuvastada puudutatud isiku, nimelt tegeliku kasusaaja, ei võimalda need minu arvates teha väga täpseid järeldusi selliste isikute eraelu kohta, kelle andmetega on tegemist<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0056"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0060">60</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> <HT TYPE="ITALIC">in fine</HT>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0098"><NO.P>98.</NO.P><TXT>Mis puudutab teist liiki andmeid, siis on tegemist majanduslikku laadi andmetega, mis puudutavad äriühingus või üksuses hoitavate tegelike huvide olemust – näiteks osade või aktsiate omamine – ja nende huvide ulatust, mida võib väljendada näiteks osalusprotsendina üksuses. Kuigi sellised andmed võimaldavad kindlasti kindlaks teha tegeliku kasusaaja huvide ulatuse kõnealuses äriühingus või juriidilises isikus ning neil on seega teatav majanduslik tähendus, ei võimalda need andmed, nagu ka esimest liiki andmed, minu arvates siiski teha täpseid järeldusi andmesubjektide eraelu kohta<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0057"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0060">60</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> <HT TYPE="ITALIC">in fine</HT>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="22"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0099"><NO.P>99.</NO.P><TXT>Tegelike kasusaajate andmed, mis on kättesaadavad kõigile üldsuse hulka kuuluvatele isikutele, on seega vähem tundliku sisuga kui teatavad muud liiki isikuandmed<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0058"><P>Sellega seoses meenutan, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 9 on ette nähtud erinormid selliste isikuandmete töötlemise kohta, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, samuti geneetiliste andmete, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavate biomeetriliste andmete, terviseandmete või andmete füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0100"><NO.P>100.</NO.P><TXT>Sovim väitis oma seisukohtades siiski, et üldsuse vaba juurdepääs direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus nimetatud andmetele võimaldab hinnata huvitatud isiku vara ja teha kindlaks tema eelistused oma investeeringute laadi ja ulatuse kohta. Kohtuistungil väitis Sovim samuti, et juurdepääs nendele andmetele võimaldab läbi viia majandusluure toiminguid profiilianalüüsi koostamiseks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0101"><NO.P>101.</NO.P><TXT>Märgin sellega seoses, et kuigi juurdepääs andmetele tegelike huvide laadi ja ulatuse kohta äriühingus võimaldab saada teatavat teavet isiku vara kohta, on siiski asjakohased kaks kaalutlust. Esiteks on äriühingusse tehtud investeeringud üldjuhul vaid osa isiku varast, kuna see vara koosneb tavaliselt erinevatest investeeringutest, mis hõlmavad teist liiki investeeringuid, näiteks investeeringuid finantsinstrumentidesse või kinnisvarainvesteeringuid. Pelk juurdepääs äriühingutesse investeerimist puudutavatele andmetele võimaldab seega üldiselt saada piiratud ülevaate isiku varast. Teiseks, kui tegelikud huvid, mille laad ja ulatus on avalikustatud, ei puuduta äriühinguid, mille väärtus on mingil viisil avalik, ei ole ilma muu teabeta sugugi ilmne, et tehakse kindlaks äriühingu täpne väärtus ja seega investeering, mis seisneb selles äriühingus osaluse omamises. Sellest järeldub, et isegi kui omades juurdepääsu sellistele andmetele on võimalik saada piiratud ülevaade isiku varadest, ei võimalda see üldjuhul teha täpseid järeldusi vara suuruse kindlaksmääramise kohta.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0102"><NO.P>102.</NO.P><TXT>Samasugused kaalutlused kehtivad minu arvates ohu puhul, et juurdepääs sellele teabele võimaldab teha isiku majandusliku profiili analüüsi. Kuigi juurdepääs andmetele, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 98, võimaldab tõepoolest kindlaks teha valdkonnad (või vähemalt osad nendest valdkondadest), milles isik teeb investeeringuid, ei võimalda see juurdepääs siiski tingimata teha täpseid järeldusi selle isiku investeerimisprofiili kohta. Selles küsimuses märgin lisaks, et registrile avaliku juurdepääsu konkreetne kord on selles osas oluline ja võib võimaldada seda ohtu veelgi vähendada. Luksemburgis saab kõnealuseid andmeid puudutavat internetiotsingut teha üksnes juriidilise isiku, mitte tegeliku kasusaaja isiku põhjal. See, et puudub võimalus teha isikupõhist otsingut registris, võimaldab veelgi vähendada asjaomase isiku majandusliku profiili koostamise võimalikku ohtu.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0103"><NO.P>103.</NO.P><TXT>Samas märgin siiski ka, et äriühingus või muus juriidilises isikus omatavate tegelike huvide laadi ja ulatust puudutavad täpsed andmed võivad omada iseseisvat majanduslikku ja kaubanduslikku tähendust, kuna teatud juhtudel võivad need võimaldada mõista teatud äriühingute tegelikku kontrollistruktuuri, mis ei pruugi olla selge teabe põhjal, mis pärineb muudest allikatest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0104"><NO.P>104.</NO.P><TXT>Kokkuvõttes tuleneb kõigest eeltoodust, et registri pidamise eest vastutava organi poolt selliste andmete üldsusele kättesaadavaks tegemine ja üldsusele avalikustamine, nagu on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 57 ja mis puudutavad tegelikke kasusaajaid, ning üldsuse juurdepääs nendele andmetele kujutavad endast kahtlemata harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riiveid. Leian siiski, et hoolimata asjaolust, et direktiiviga 2015/849 liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi raames kõnealuste isikuandmete töötlemise viiside osas ei ole välistatud, et neid andmeid levitatakse suuremahuliselt, võib riivete esemeks olevate isikuandmete üsna piiratud<?PAGE NO="23"?> ulatuse ja nende mitte eriti tundliku olemuse tõttu potentsiaalselt kahjulikku mõju nende isikute jaoks, keda kõnealused riived puudutavad, pidada mõõdukaks. Need harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riived, mis on tingitud käesoleva ettepaneku punktides 88 ja 89 nimetatud toimingutest, ei ole seega minu arvates eriti rasked, kuna sellise ulatuse ja olemusega andmed üksi ei võimalda saada täpset teavet andmesubjektide kohta ega mõjuta seega otseselt ja tugevalt nende eraelu puutumatust.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0105"><NO.P>105.</NO.P><TXT>Siiski tuleb lisaks märkida, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teine ja kolmas lõik jätavad liikmesriikidele kaalutlusruumi andmete osas, mida võib üldsusele kättesaadavaks teha. Esiteks näeb see teine lõik ette, et üldsusel on õigus <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0086" REF.END="QE0086"/>vähemalt<QUOT.END REF.START="QS0086" CODE="201C" ID="QE0086"/> selles märgitud andmetele juurde pääseda, mida võib mõista nii, et liikmesriigid võivad võimaldada juurdepääsu täiendavatele andmetele. Teiseks on kolmandas lõigus ette nähtud, et liikmesriigid võivad riigisiseste õigusaktidega sätestatud tingimustel võimaldada juurdepääsu <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0087" REF.END="QE0087"/>täiendavale teabele<QUOT.END REF.START="QS0087" CODE="201C" ID="QE0087"/>, mis võimaldab kindlaks teha tegeliku kasusaaja, sealhulgas <HT TYPE="ITALIC">vähemalt</HT> sünnikuupäeva või kontaktandmed, vastavalt andmekaitsealastele eeskirjadele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0106"><NO.P>106.</NO.P><TXT>Liidu seadusandja on seega jätnud liikmesriikidele kaalutlusruumi, mis võimaldab laiendada tegelike kasusaajatega seotud andmete hulka, millele üldsusel on juurdepääs, minnes nii kaugemale direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus ette nähtud loetelus toodud andmetest, mida meenutati käesoleva ettepaneku punktis 96.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0107"><NO.P>107.</NO.P><TXT>On aga selge, et see võimalus laiendada üldsusele kättesaadavate tegelike kasusaajate andmete hulka võib neile isikutele kaasa tuua harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste ulatuslikuma riive. Lisaks sellele, et täiendavad andmed – mida liikmesriigid võivad lisada üldsusele kättesaadavate andmete loetelule, mida on nimetatud kõnealuses teises lõigus ja käesoleva ettepaneku punktis 96<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0059"><P>Seda küsimust analüüsitakse käesoleva ettepaneku punktis 114 ja sellele järgnevates punktides.</P></NOTE> – on määratlemata, märgin, et see, kui üldsusele antakse juurdepääs isiku täpsetele kontaktandmetele (mida tuleb mõista elukoha või koduse aadressina), nagu on ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 kolmandas lõigus, võib minu arvates kaasa tuua – vastupidi sellele, mida ma järeldasin käesoleva ettepaneku punktis 104 – eraelu raske riive. Liikmesriikide võimalust anda juurdepääs täiendavatele andmetele tuleb seega eraldi analüüsida.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">3.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Riivete õigustatus</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0108"><NO.P>108.</NO.P><TXT>Kuna direktiiviga 2015/849 kehtestatud üldsuse juurdepääsu kord toob kaasa harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste riive, siis tuleb kontrollida, kas need nimetatud õiguste piirangud võivad olla õigustatud käesoleva ettepaneku punktides 79 ja 80 mainitud sätete ja põhimõtete alusel.</TXT></NP.ECR><GR.SEQ LEVEL="4"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">a)</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Selle nõude järgimine, mille kohaselt tohib harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste teostamist piirata ainult seadusega</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0109"><NO.P>109.</NO.P><TXT>Esimese tingimuse – millele peavad vastama harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste teostamise piirangud ning millele on viidatud nii harta artikli 8 lõikes 2 kui üldiselt ka selle artikli 52 lõikes 1 – kohaselt saab sellised piirangud seada <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0088" REF.END="QE0088"/>ainult seadusega<QUOT.END REF.START="QS0088" CODE="201C" ID="QE0088"/>.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="24"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0110"><NO.P>110.</NO.P><TXT>Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0060"><P>Vt teiste hulgas <DATE ISO="20200716">16. juuli 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland ja Schrems</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑311/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:559">EU:C:2020:559</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0175">175</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>); <DATE ISO="20200908">8. septembri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Recorded Artists Actors Performers</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑265/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:677">EU:C:2020:677</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0086">86</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika) ning <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Privacy International</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑623/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:790">EU:C:2020:790</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0065">65</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>, mis lähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0061"><P>Vt teiste hulgas EIK <DATE ISO="20060608">8. juuni 2006. aasta</DATE> otsus Lupsa <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Rumeenia (ECLI:CE:ECHR:2006:0608JUD001033704, punktid 32 ja 33) ja EIK <DATE ISO="20201215">15. detsembri 2020. aasta</DATE> otsus Piskìn <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Türgi (ECLI:CE:ECHR:2020:1215JUD00333991, § 206). Vajaduse kohta tunnustada väljendi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0089" REF.END="QE0089"/>seadusega<QUOT.END REF.START="QS0089" CODE="201C" ID="QE0089"/> EIÕK artikli 52 lõike 1 tähenduses sama tõlgendust, kui esitas Euroopa Inimõiguste Kohus, vt kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>WebMindLicenses</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑419/14</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2015:606">EU:C:2015:606</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0134">134</REF.NP.ECR>–<REF.NP.ECR REF="NP0143">143</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>, tähendab nõue, mille kohaselt peab põhiõiguste teostamise igasugune piiramine olema sätestatud seaduses, ka seda, et õiguslik alus, mis võimaldab nendesse õigustesse sekkuda, peab ise <HT TYPE="ITALIC">selgelt</HT> ja <HT TYPE="ITALIC">täpselt</HT> määratlema riive ulatuse. Mis puudutab <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0090" REF.END="QE0090"/>seaduse kvaliteeti<QUOT.END REF.START="QS0090" CODE="201C" ID="QE0090"/> ja seega kõnealuse meetme kättesaadavust ja ootuspärasust, siis see teine osa, mida hõlmab väljend <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0091" REF.END="QE0091"/>seadusega<QUOT.END REF.START="QS0091" CODE="201C" ID="QE0091"/> nii harta artikli 52 lõike 1 kui ka harta artikli 8 lõike 2 ja EIÕK artikli 8 tähenduses, ei ole mõeldud üksnes selleks, et tagada seaduslikkuse põhimõtte järgimine ja piisav kaitse omavoli eest<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0062"><P>Vt <DATE ISO="20151217">17. detsembri 2015. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>WebMindLicenses</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑419/14</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2015:832">EU:C:2015:832</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0081">81</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>, vaid see vastab ka õiguskindluse nõudele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0111"><NO.P>111.</NO.P><TXT>Käesoleval juhul märgin esimesena, et tegelike kasusaajate registrit pidavale organile pandud kohustus teha üldsusele kättesaadavaks tema kogutud ja salvestatud andmed tegelike kasusaajate kohta ning üldsusele antud võimalus nende andmetega vabalt tutvuda, põhinevad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punktil c ning riigisisestel õigusnormidel, millega see säte on üle võetud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0112"><NO.P>112.</NO.P><TXT>Teisena, nii kõnealused direktiivid, see tähendab direktiivid 2015/849 ja 2018/843, kui ka riigisisene ülevõtmisseadus avaldati ametlikes väljaannetes, mis on kõigile isikutele kättesaadavad. Neil asjaoludel võib asuda seisukohale, et asjaomaseid piiranguid õigustava õigusliku aluse läbipaistvuse nõuded on täidetud<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0063"><P>Isikuandmete töötlemise läbipaistvuse nõue on sõnaselgelt ette nähtud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis a ning eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib seda kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punkti a raames.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0113"><NO.P>113.</NO.P><TXT>Kolmandana tõden, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus on selgelt ja täpselt ette nähtud loetelu kogutud ja salvestatud andmetest, mida registri pidamise eest vastutav organ peab tegema kättesaadavaks üldsusele, kes siis saab nendega tutvuda.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0114"><NO.P>114.</NO.P><TXT>See järeldus on kohane siiski tingimusel, et – direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises ja kolmandas lõigus kasutatud väljendi <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0092" REF.END="QE0092"/>vähemalt<QUOT.END REF.START="QS0092" CODE="201C" ID="QE0092"/> kasutamise tõttu – liikmesriikidele jääb võimalus teha üldsusele kättesaadavaks täiendavad andmed. Kuigi on tõsi, et üldsuse juurdepääs <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0093" REF.END="QE0093"/>täiendavatele andmetele<QUOT.END REF.START="QS0093" CODE="201C" ID="QE0093"/>, mida liikmesriigid võivad nimetatud kolmanda lõigu alusel sätestada, peab olema riigisiseses õiguses ette nähtud, olema kooskõlas andmekaitse eeskirjadega ja selle ainus eesmärk peab olema tegeliku kasusaaja isiku tuvastamine, on see säte võrreldav nn <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0094" REF.END="QE0094"/>vabateksti<QUOT.END REF.START="QS0094" CODE="201C" ID="QE0094"/> sättega<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0064"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus 1/15 (ELi-Kanada broneeringuinfo leping) (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0160">160</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>, mis hõlmab lisaks teises lõigus sisalduvas loetelus täpselt määratletud teabele ka hulka täiendavat teavet, mis ei ole täpselt määratletud või määratletav.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0115"><NO.P>115.</NO.P><TXT>Kui siiski hartaga tagatud põhiõiguste riived lähtuvad liidu õigusaktist, tuleb liidu seadusandjal käesoleva ettepaneku punktis 110 osundatud kohtupraktikas selgitatud täpsuse ja selguse põhimõtet<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0065"><P>Nagu ka proportsionaalsuse põhimõtet. Vt selle aspekti kohta punkt 165 allpool</P></NOTE> järgides määratleda nende riivete täpne ulatus. Sellest järeldub, et kui seadusandja on instrumendiks valinud direktiivi, ei saa minu arvates selle riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel liikmesriikidele delegeerida riive ulatust määratlevate oluliste elementide kindlaksmääramist, milleks näiteks seoses harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste piirangutega on töödeldavate isikuandmete laad ja ulatus.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="25"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0116"><NO.P>116.</NO.P><TXT>Käesoleval juhul on liidu seadusandja direktiivide 2015/849 ja 2018/843 vastuvõtmisega ise asunud piirama harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õigusi. Riiveid, mida see direktiiv nende õiguste suhtes lubab, ei saa seega pidada liikmesriikide valiku tagajärjeks<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0066"><P>Vt seevastu <DATE ISO="20191203">3. detsembri 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Tšehhi Vabariik <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. parlament ja nõukogu</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑482/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:1035">EU:C:2019:1035</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, point 135).</P></NOTE>, vaatamata kaalutlusruumile, mis neil riigisisesesse õigusesse ülevõtmise hetkel on, vaid nende õiguslik alus tuleneb kahest eelpool nimetatud direktiivist endast. Neil asjaoludel oli liidu seadusandja ülesanne vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 110 meenutatud kohtupraktikale ning põhiõiguste kaitse kõrgetele standarditele, mis sisalduvad eelkõige hartas, määrata selgelt ja täpselt kindlaks töötlemise esemeks olevate isikuandmete ulatus ja laad. Selline kindlaksmääramine kujutab endast nimelt olulist toimingut, mis peab iga õigusliku aluse puhul, millega kehtestatakse meede, mis piirab harta artiklites 7 ja 8 tunnustatud põhiõiguste teostamist, tingimata toimuma võimalikult selgelt ja täpselt<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0067"><P>Sarnane olukord tekib ka kohtuasjas Ligue des droits humains (C‑817/19), mille kohta esitan peagi oma ettepaneku.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0117"><NO.P>117.</NO.P><TXT>Järelikult tuleb käesoleval juhul järeldada, et õiguslik alus, mis võimaldab riiveid, see tähendab direktiiv 2015/849, määratleb ise selgelt ja täpselt asjaomaste põhiõiguste piiramise ulatuse üksnes seoses andmetega, mis on üldsusele kättesaadavad ja mis on täpselt kindlaks määratud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus sisalduvas loetelus. Seevastu ei vasta sellele tingimusele sama lõike teises ja kolmandas lõigus ette nähtud võimalus teha üldsusele kättesaadavaks täiendavad andmed, mida ei ole täpselt kindlaks määratud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0118"><NO.P>118.</NO.P><TXT>Eeltoodust tuleneb, et käesoleval juhul on harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste teostamise piirangud ette nähtud seadusega harta artikli 52 alusel üksnes direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus sisalduva andmeloetelu seisukohast.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0119"><NO.P>119.</NO.P><TXT>Mis puudutab konkreetselt harta artikli 8 lõikes 2 ette nähtud nõudeid, siis on käesoleva ettepaneku punktis 70 märgitud, et neid on täpsustatud eelkõige isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 5 ja 6.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0120"><NO.P>120.</NO.P><TXT>Töötlemise seaduslikkuse nõue ehk nõue, et kõnealuseid andmeid tuleb töödelda andmesubjekti nõusolekul või muul seaduses ette nähtud õiguslikul alusel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0068"><P>Vt isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendus 40.</P></NOTE>, on ette nähtud isikuandmete kaitse üldmääruse<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0069"><P>Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktis a isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt töötlemise seaduslikkuse nõudele.</P></NOTE> artikli 5 lõike 1 punktis a ja seda on täpsustatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6, milles on ette nähtud ammendav ja piiratud loetelu juhtumitest, millal isikuandmete töötlemist saab lugeda õiguspäraseks. Selleks et isikuandmete töötlemist saaks pidada õiguspäraseks, peab töötlemine seega kuuluma selles artiklis 6 ette nähtud ühe olukorra alla<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0070"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> otsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0099">99</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0121"><NO.P>121.</NO.P><TXT>Selles osas on minu arvates asjakohased kaks kaalutlust.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0122"><NO.P>122.</NO.P><TXT>Esimesena tuleb tõdeda, et isikuandmete töötlemine andmesubjektide registri pidamise eest vastutava organi poolt direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c rakendamisel vastab mitmele isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6 ette nähtud seaduslikkuse kriteeriumile<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0071"><P>Vt analoogia alusel äriühingu registri pidamise eest vastutava asutuse kohta <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0042">42</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="26"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0123"><NO.P>123.</NO.P><TXT>Nimelt vastab see töötlemine esiteks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 punktis c ette nähtud juriidilisele kohustusele tuginevale põhjusele, kuna sellel organil on kohustus selline isikuandmete töötlemine seadusest tulenevalt läbi viia, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 111.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0124"><NO.P>124.</NO.P><TXT>Teiseks vastab see töötlemine ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 punktis e ette nähtud põhjusele, mis puudutab organile pandud avalikes huvides oleva ülesande täitmist<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0072"><P>Vt selle kohta ka <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> otsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0099">99</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>, viimane lause).</P></NOTE>. Tegelike kasusaajate registrina, täites kõiki direktiivi 2015/849 artiklis 30 registrile ette nähtud ülesandeid, aitab ta saavutada selle direktiiviga taotletavat üldist huvi pakkuvat eesmärki, milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0073"><P>Vt selle kohta täpsemalt käesoleva ettepaneku punkt 137 jj.</P></NOTE>. Lisaks ilmneb direktiivi 2015/849 artikli 43 lõikest 1 sõnaselgelt, et isikuandmete töötlemist selle direktiivi alusel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, mida selles direktiivis käsitletakse, käsitatakse üldise huvi küsimusena isikuandmete kaitse üldmääruse alusel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0125"><NO.P>125.</NO.P><TXT>Kolmandaks vastab see töötlemine isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 punktis f ette nähtud põhjusele, mis puudutab vastutava töötleja või nendele andmetele juurdepääsu saavate kolmandate isikute õigustatud huvide saavutamist. Võimaldades nende andmetega tutvuda, võimaldab see asutus neil kolmandatel isikutel eespool nimetatud eesmärgi saavutamisele kaasa aidata.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0126"><NO.P>126.</NO.P><TXT>Teisena märgin, et Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et ei isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 5 ega artikkel 6 keela üldiselt ja absoluutselt, et liikmesriigi õigusaktide kohaselt on avaliku sektori asutusel või organil, kes on seaduse alusel kohustatud pidama registrit, näiteks tegelike kasusaajate registrit, õigus või isegi kohustus edastada üldsusele isikuandmeid, kui see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0074"><P>Vt selle kohta sõnaselgelt <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> otsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0103">103</REF.NP.ECR> ja <REF.NP.ECR REF="NP0104">104</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Samuti puudutas kohtuasi, milles tehti <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>), kolmandate isikute juurdepääsu registrile, mis sisaldas isikuandmeid.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0127"><NO.P>127.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitega 5 ja 6 ei ole <HT TYPE="ITALIC">per se</HT> vastuolus sellise registri pidamine, mis sisaldab isikuandmeid, mis on kättesaadavad üldsusele ehk piiramatule arvule kindlaks määramata isikutele, ilma kontrolli ja põhjenduseta ning ilma, et andmesubjekt saaks teada, kellel on nendele andmetele juurdepääs. Tekib pigem küsimus, kas niisugune lähenemine on proportsionaalne, arvestades taotletavat üldise huvi eesmärki ja võttes arvesse andmesubjektide põhiõiguste riive raskusastet.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0128"><NO.P>128.</NO.P><TXT>Eeltoodust nähtub, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punktist c tulenev töötlemine on harta artikli 8 lõike 2 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punkti a ja lõike 6 kohaselt õiguspärane.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="4"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">b)</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste olemuse austamine</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0129"><NO.P>129.</NO.P><TXT>Igasugune põhiõiguste teostamise piirang peab põhinema mitte ainult piisavalt täpsel õiguslikul alusel, vaid ka arvestama nende põhiõiguste olemust. Harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõue, et kõik hartaga tagatud põhiõiguste või vabaduste piirangud peavad olema kooskõlas nende<?PAGE NO="27"?> õiguste või vabaduste olemusega, tähendab, et kui riive seda olemust kahjustab, ei saa seda õigustada ükski legitiimne eesmärk. Sel juhul loetakse riive hartaga vastuolus olevaks ilma, et oleks vaja hinnata, kas see on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0075"><P>Kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Facebook Ireland ja Schrems</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑311/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:1145">EU:C:2019:1145</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0272">272</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0130"><NO.P>130.</NO.P><TXT>Sellega seoses nähtub nii harta artikli 52 lõike 1 sõnastusest kui ka Euroopa Kohtu praktikast, et hinnang asjaomase põhiõiguse olemuse riive esinemisele tuleb läbi viia enne asjaomase meetme proportsionaalsuse hindamist ja sellest sõltumatult ning et seega on tegemist testiga, mis on iseseisev<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0076"><P>Harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste olemuse järgimise küsimuse põhjalikuks analüüsimiseks viitan minu ettepanekule kohtuasjas C‑817/19, mis esitatakse peatselt.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0131"><NO.P>131.</NO.P><TXT>Minu arvates ei kahjusta käesoleval juhul harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õiguste teostamise piirangud, mis tulenevad direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus ette nähtud loetelus nimetatud andmete töötlemisest, nende õiguste olemust.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0132"><NO.P>132.</NO.P><TXT>Mis puudutab õigust era- ja perekonnaelu austamisele, siis nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 96–104, ei võimalda eelmises punktis nimetatud töötlemisest tulenevad riived saada täpseid andmeid andmesubjektide kohta ega mõjuta seega otseselt ja tugevalt nende eraelu puutumatust. Sellest järeldub, et selle õiguse piiranguid, mis tulenevad direktiiviga 2015/849 kehtestatud tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korrast, ei saa pidada harta artikliga 7 tagatud põhiõiguse olemust kahjustavaks<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0077"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus 1/15 (ELi-Kanada broneeringuinfo leping) (<REF.DOC.ECR><NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0150">150</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0133"><NO.P>133.</NO.P><TXT>Mis puudutab harta artikliga 8 tagatud õigust isikuandmete kaitsele, siis leiab Euroopa Kohus oma praktikas, et selle õiguse olemust kaitstakse, kui töötlemise eesmärgid on piiritletud ja töötlemisega kaasnevad eeskirjad, mis on mõeldud tagama eelkõige nende andmete turvalisuse, konfidentsiaalsuse ja tervikluse ning neid kaitsma ebaseadusliku juurdepääsu ja töötlemise eest<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0078"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi-Kanada broneeringuinfo leping</NAME.CASE>) (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0150">150</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0134"><NO.P>134.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et eesmärgid, mis õigustavad äriühingute tegelike kasusaajate andmete töötlemist direktiivi 2015/849 artikliga 30 kehtestatud korra raames, on piiritletud. Nimelt on selle teabe töötlemine õigustatud üksnes selles direktiivis nimetatud üldise huvi eesmärkide saavutamiseks ja osas, mis puudutab üldsuse juurdepääsu neile andmetele, mida on mainitud allpool punktis 138 ja sellele järgnevates punktides, eelkõige rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0135"><NO.P>135.</NO.P><TXT>Edasi nähtub direktiivi 2015/849 artiklist 41 ja direktiivi 2018/843 põhjendusest 38, et isikuandmete töötlemise suhtes, mis toimub nende kahe direktiiviga kehtestatud tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korra raames, kohaldatakse isikuandmete kaitse üldmäärust. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 65 ja 72, tuleb neid direktiive tõlgendada kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega. Isikuandmete kaitse üldmäärus näeb aga ette eeskirjad, mille eesmärk on tagada eelkõige andmete turvalisus, konfidentsiaalsus ja terviklus ning kaitsta andmeid ebaseadusliku juurdepääsu ja töötlemise eest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0136"><NO.P>136.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel ei saa harta artikliga 8 tagatud isikuandmete kaitse õiguse piiranguid, mis tulenevad direktiiviga 2015/849 kehtestatud tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korrast, pidada ka selle põhiõiguse olemust mõjutavaks.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="28"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0137"><NO.P>137.</NO.P><TXT>Mis puudutab seevastu käesoleva ettepaneku punktides 105–107 ning 114–116 mainitud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0095" REF.END="QE0095"/>täiendavat teavet<QUOT.END REF.START="QS0095" CODE="201C" ID="QE0095"/>, siis kuna see ei ole täpselt määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha, kas kõnealuste põhiõiguste piirangud, mis tulenevad üldsuse juurdepääsust nendele andmetele, võivad mõjutada harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õiguste olemust.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="4"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">c)</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Üldist huvi pakkuvad eesmärgid, mida tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korraga taotletakse</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0138"><NO.P>138.</NO.P><TXT>Selleks et harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste piirangud oleksid harta artikli 52 lõike 1 kohaselt põhjendatud, peavad need vastama üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0139"><NO.P>139.</NO.P><TXT>Märgin sellega seoses, et direktiivi 2018/843 põhjendustes 4 ja 30–38<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0079"><P>Need kaalutlused on esitatud 21.–24. ja 27. joonealuses märkuses ning käesoleva ettepaneku punktides 161, 181, 184, 204 ja 212.</P></NOTE> on üsna üksikasjalikult esitatud põhjendused, mille tõttu liidu seadusandja muutis tegelikke kasusaajaid puudutava teabega tutvumise korda, nagu see oli algul direktiivis 2015/849 ette nähtud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0140"><NO.P>140.</NO.P><TXT>Nagu juba mainitud käesoleva ettepaneku punktides 50 ja 60, nähtub nendest põhjendustest, et see kord kuulub direktiivi 2015/849 peamise eesmärgi alla, mis on sätestatud selle artikli 1 lõikes 1 ja milleks on hoida ära liidu finantssüsteemi kasutamine rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Selles kontekstis oli direktiiviga 2018/843 sisse viidud muudatuste eesmärk tegelike kasusaajate ja äriühingute kontrollistruktuuride suhtes läbipaistvuse suurendamine, peamise eesmärgiga luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0080"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjendus 31, täpsemalt viimane lause, mis on taasesitatud käesoleva ettepaneku 23. joonealuses märkuses.</P></NOTE>. Sellistel asjaoludel, kuna direktiivi 2018/843 eesmärk ei ole mitte üksnes tuvastada ja uurida rahapesu, vaid ka seda <HT TYPE="ITALIC">ennetada</HT>, võib läbipaistvuse suurendamisel olla jõuline ennetav mõju<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0081"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjenduse 4 lõpuosa.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0141"><NO.P>141.</NO.P><TXT>Sellega seoses on direktiivi 2018/843 põhjenduses 30 mainitud teatud hulka konkreetseid eesmärke, millele üldsuse juurdepääsu kord tegelike kasusaajate kohta käivale teabele on suunatud. Seega on sellise juurdepääsu eesmärk esiteks võimaldada teavet tõhusamalt kontrollida kodanikuühiskonna, sh ajakirjanduse või kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt. Teiseks aitab see säilitada usaldust äritehingute ja finantssüsteemi terviklikkuse suhtes. Kolmandaks aitab see võidelda äriühingute ja muude juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks väärkasutamise vastu, nii uurimiste toetamisega kui ka mainele avalduva mõju kaudu, sest kõik potentsiaalsed tehingupartnerid teavad, kes on tegelikult kasu saavad omanikud. Neljandaks on selle eesmärk hõlbustada teabe kättesaadavust õigel ajal ja tõhusalt nii finantseerimisasutuste kui ka kõnealuste õigusrikkumiste vastu võitlevate muude asutuste, sh kolmandate riikide asutuste jaoks. Viiendaks on selle eesmärk ka aidata uurida rahapesu, seotud eelkuritegusid ja terrorismi rahastamist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0142"><NO.P>142.</NO.P><TXT>Kõnealuse meetme peamine materiaalõiguslik eesmärk – nimelt direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c muutmine, mis tuleneb direktiivist 2018/843, millega kaotati nõue, et tegelike kasusaajate andmetele juurdepääsuks peavad kõik isikud või organisatsioonid tõendama <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0096" REF.END="QE0096"/>õigustatud huvi<QUOT.END REF.START="QS0096" CODE="201C" ID="QE0096"/> – on seega suurendada läbipaistvust, et aidata kaasa rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamisele.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="29"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0143"><NO.P>143.</NO.P><TXT>Märgin sellega seoses esiteks, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et liidu finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise ennetamine on õiguspärane eesmärk, millega liikmesriigid on nõustunud nii rahvusvahelisel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0082"><P>See eesmärk kuulub rahvusvahelisel tasandil toimuva arengu raamesse, mille eesmärk on parandada majandus- ja rahanduskeskkonna üldist läbipaistvust. Vt komisjoni ettepanek direktiivi 2018/843 vastuvõtmise kohta (COM(2016) 450 (final), lk 4). Vt ka direktiivi 2018/843 põhjendus 4.</P></NOTE> kui ka liidu tasandil ning mis võib õigustada liidu<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0083"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20130425">25. aprilli 2013. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Jyske Bank Gibraltar</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑212/11</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2013:270">EU:C:2013:270</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0062">62</REF.NP.ECR> ja <REF.NP.ECR REF="NP0064">64</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ning seal viidatud kohtupraktika) ja <DATE ISO="20160310">10. märtsi 2016. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Safe Interenvíos</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑235/14</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2016:154">EU:C:2016:154</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0102">102</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast <HT TYPE="ITALIC">võitlust</HT> puudutavalt vt ka <DATE ISO="20180531">31. mai 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Zheng</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑190/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:357">EU:C:2018:357</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0038">38</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE> õiguskorras kaitstud õiguste riivet.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0144"><NO.P>144.</NO.P><TXT>Teiseks on käesoleva ettepaneku punktis 142 meenutatud meetme eesmärk seotud läbipaistvuse põhimõttega, mida kohaldatakse – nagu on märgitud punktides 38–48 eespool – esmase õigusena.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0145"><NO.P>145.</NO.P><TXT>Kolmandaks on Euroopa Kohus oma praktikas tunnistanud, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise eesmärk on seotud avaliku korra kaitsmise eesmärgiga<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0084"><P>Vt <DATE ISO="20130425">25. aprilli 2013. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Jyske Bank Gibraltar</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑212/11</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2013:270">EU:C:2013:270</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0064">64</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20160310">10. märtsi 2016. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Safe Interenvíos</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑235/14</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2016:154">EU:C:2016:154</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0102">102</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Kooskõlas selle kohtupraktikaga tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse meetme eesmärk on ennetada raskeid kuritegusid (rahapesu) ja tõsiseid ohte avalikule julgeolekule (terrorism), mis kohtupraktika kohaselt õigustavad isegi harta artiklites 7 ja 8 tunnustatud põhiõiguste raskeid riiveid<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0085"><P><DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0056">56</REF.NP.ECR> ja <REF.NP.ECR REF="NP0057">57</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>); <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0140">140</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210302">2. märtsi 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑746/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:152">EU:C:2021:152</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0035">35</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt ka <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping)</NAME.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0149">149</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="4"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">d)</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0146"><NO.P>146.</NO.P><TXT>Harta artikli 52 lõike 1 teise lause kohaselt tohib hartaga tunnustatud põhiõiguse kasutamist piirata üksnes juhul, kui need piirangud on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0147"><NO.P>147.</NO.P><TXT>Seoses sellega on sobilik meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0086"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20140408">8. aprilli 2014. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:238">EU:C:2014:238</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0046">46</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><GR.SEQ LEVEL="5"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">1)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Meetme sobivus taotletava eesmärgi saavutamiseks</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0148"><NO.P>148.</NO.P><TXT>Kõigepealt tekib küsimus, kas kõnealune meede, mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 142, on sobiv taotletavate eesmärkide saavutamiseks, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktides 140–142.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0149"><NO.P>149.</NO.P><TXT>Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et laiendatud juurdepääs tegelikke kasusaajaid puudutavale teabele, nagu on ette nähtud kõnealuse meetmega, võimaldab avastada enam äriühingute või muude juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste kuritarvitamist rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil, ning et selline juurdepääs on vahend, mis aitab luua keskkonda, mida saab vähem sellisteks tegevusteks kasutada.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="30"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0150"><NO.P>150.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et laiendatud juurdepääs kujutab endast sellise tegevuse suhtes niisugust täiendavat hoiatavat meedet, mis on rahapesu ja terrorismi rahastamise <HT TYPE="ITALIC">ennetamisele</HT> kaasaaitamiseks <HT TYPE="ITALIC">sobiv</HT><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0087"><P>Seda on muu hulgas rõhutatud direktiivi 2018/843 põhjenduses 4, milles on märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0097" REF.END="QE0097"/>[r]ahapesu ja terrorismi rahastamist saab tulemuslikult tõkestada siis, kui keskkond on ebasoodne kurjategijate suhtes, kes otsivad võimalusi kaitsta oma raha läbipaistmatute struktuuride abil<QUOT.END REF.START="QS0097" CODE="201C" ID="QE0097"/>.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="5"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">2)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Riive tingimata vajalikkus</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0151"><NO.P>151.</NO.P><TXT>Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab eraelu puutumatuse põhiõiguse kaitsmine liidu tasandil, et isikuandmete kaitse erandid ja piirangud piirduksid sellega, mis on <HT TYPE="ITALIC">tingimata vajalik</HT><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0088"><P>Vt <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping)</NAME.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0140">140</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0130">130</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0152"><NO.P>152.</NO.P><TXT>See vajalikkuse nõue ei ole täidetud, kui viidatud üldise huvi eesmärki on võimalik mõistlikult ja sama tõhusalt ellu viia ka muude vahenditega, mis riivaksid vähem andmesubjektide põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8, sest isikuandmete kaitse põhimõtte erandite ja piirangute puhul tuleb piirduda tingimata vajalikuga<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0089"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punktid <REF.NP.ECR REF="NP0109">109</REF.NP.ECR> ja <REF.NP.ECR REF="NP0110">110</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt ka kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Vyriausioji tarnybinės etikos komisija</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑184/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:991">EU:C:2021:991</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0054">54</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0153"><NO.P>153.</NO.P><TXT>Peale selle ei tohi üldisest huvist lähtuvat eesmärki taotledes jätta arvesse võtmata, et see peab olema kooskõlas põhiõigustega, mida meede puudutab, ning selleks tuleb saavutada tasakaal nimetatud eesmärgi ning asjasse puutuvate õiguste vahel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0090"><P>Vt <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping)</NAME.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0140">140</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0130">130</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0154"><NO.P>154.</NO.P><TXT>Täpsemalt tuleb harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste piiramise proportsionaalsust hinnata sellise piiranguga kaasneva riive raskust kaaludes ja kontrollides, et selle piiranguga taotletava üldisele huvile vastava eesmärgi olulisus on selle raskusastmega vastavuses<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0091"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20181002">2. oktoobri 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Ministerio Fiscal</NAME.CASE>, <NO.CASE>C‑207/16</NO.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:788">EU:C:2018:788</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0055">55</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika); <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0131">131</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210302">2. märtsi 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑746/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:152">EU:C:2021:152</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0032">32</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0155"><NO.P>155.</NO.P><TXT>Proportsionaalsuse nõude järgimiseks peavad riivet sisaldavas õigusaktis olema ette nähtud selged ja täpsed reeglid, mis reguleerivad asjaomase meetme ulatust ja kohaldamist ning millega on kehtestatud miinimumnõuded, millest tulenevalt on isikutel, kelle isikuandmetega on tegu, piisavad tagatised, mis võimaldavad neid andmeid kuritarvitamise ohu eest tõhusalt kaitsta. Selles õigusaktis peab olema märgitud, millistel asjaoludel ja tingimustel võib selliste andmete töötlemist ette nägeva meetme võtta, tagades seeläbi, et riive piirdub sellega, mis on tingimata vajalik. Niisuguste tagatiste olemasolu on veel vajalikum siis, kui isikuandmeid töödeldakse automatiseeritult ja kui esineb suur oht, et nende andmetega on võimalik tutvuda ebaseaduslikult<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0092"><P>Vt <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping)</NAME.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0141">141</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20201006">6. oktoobri 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>La Quadrature du Net jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:791">EU:C:2020:791</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0132">132</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0156"><NO.P>156.</NO.P><TXT>Nende põhimõtete alusel tuleb kontrollida, kas kõnealused riived on tingimata vajalikud.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="31"?><GR.SEQ LEVEL="6"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">i)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Avalikustatud teabe ulatus</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0157"><NO.P>157.</NO.P><TXT>Kõigepealt tekib küsimus, kas kõnealune töötlemine on tingimata vajalik, et saavutada taotletavad üldise huvi eesmärgid, arvestades andmete liike, mis on avalikustatud ja millele üldsusel on juurdepääs. Nimelt on asjaolude hulgas, mida Euroopa Kohus võtab arvesse harta artiklites 7 ja 8 sätestatud õiguste riiveid sisaldava meetme proportsionaalsuse hindamisel, töödeldavate isikuandmete asjakohasus, olulisus ja piiratus vajalikuga.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0093"><P>Vt selle kohta eelkõige <DATE ISO="20140408">8. aprilli 2014. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:238">EU:C:2014:238</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0057">57</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Nõude kohta, et juurdepääsumeetmega puudutatud andmete liigid peavad piirduma sellega, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik, vt viimasena <DATE ISO="20210302">2. märtsi 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Prokuratuur (elektroonilise side andmetega tutvumise tingimused)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑746/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:152">EU:C:2021:152</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0038">38</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0158"><NO.P>158.</NO.P><TXT>Lisaks tuleb töötlemise vajalikkuse tingimust hinnata koostoimes <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0098" REF.END="QE0098"/>võimalikult väheste andmete kogumise<QUOT.END REF.START="QS0098" CODE="201C" ID="QE0098"/> põhimõttega, mis väljendub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis c ja mille kohaselt peavad isikuandmed olema <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0099" REF.END="QE0099"/>asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt<QUOT.END REF.START="QS0099" CODE="201C" ID="QE0099"/><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0094"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20191211">11. detsembri 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Asociaţia de Proprietari bloc M5A-ScaraA</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑708/18</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:1064">EU:C:2019:1064</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0048">48</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>). Vt ka kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Vyriausioji tarnybinės etikos komisija</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑184/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:991">EU:C:2021:991</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0064">64</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selge sõnaga sellele isikuandmete kaitse üldmääruse sättele kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktis c.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0159"><NO.P>159.</NO.P><TXT>Nagu juba märgitud, on üldsusel juurdepääs ainult osale direktiivi 2015/849 artikli 30 lõigete 1 ja 3 kohaselt äriühingute ja muude juriidiliste isikute poolt direktiivi 2015/849 artikli 30 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitatud isikuandmetest. Välja arvatud käesoleva ettepaneku punktides 105–107 ning 114–116 mainitud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0100" REF.END="QE0100"/>täiendav teave<QUOT.END REF.START="QS0100" CODE="201C" ID="QE0100"/>, on tegemist nimetatud artikli 30 lõike 5 teises lõigus sisalduvas loetelus nimetatud andmetega, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 57. Avalikkusele ei ole kättesaadavad muud andmed, mida võib selles registris säilitada ja mis on kättesaadavad rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse eest vastutavatele asutustele, näiteks Luksemburgis riigisisene isikukood ja täpne aadress. Välja arvatud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0101" REF.END="QE0101"/>täiendava teabe<QUOT.END REF.START="QS0101" CODE="201C" ID="QE0101"/> puhul, on töödeldavad andmed seega selgelt ja täpselt määratletud, nagu nõuab kohtupraktika<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0095"><P>Vt selle kohta eelkõige <DATE ISO="20170726">26. juuli 2017. aasta</DATE> arvamus <REF.DOC.ECR><NO.CASE>1/15</NO.CASE> (<NAME.CASE>ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo leping)</NAME.CASE> (<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:592">EU:C:2017:592</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0154">154</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0160"><NO.P>160.</NO.P><TXT>Tuleb siiski küsida, kas neid andmeid võib käsitada nii, et need ei ole ülemäärased eesmärkide seisukohast, mida direktiiviga 2015/849 kehtestatud avaliku juurdepääsu korraga taotletakse.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0161"><NO.P>161.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2018/843 põhjendus 34 näeb sõnaselgelt ette andmete minimeerimise nõude järgimise, sätestades, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0102" REF.END="QE0102"/>[ü]ldsusele kättesaadavaks tehtav andmekogum peaks olema piiratud, selgelt ja ammendavalt määratletud ning üldist laadi, et vähendada tegelikult kasu saavate omanike kahjustamise võimalust. Samas ei tohiks üldsusele kättesaadavaks tehtav teave olulisel määral erineda praegu kogutavatest andmetest. Selleks et eraelu puutumatuse üldine riive ja konkreetselt isikuandmete kaitstuse riive oleks võimalikult minimaalne, peaks see teave sisuliselt käsitlema […] kasu saavate omanike staatust ning piirduma üksnes tegelikult kasu saavate omanike majandustegevuse valdkonnaga. […]<QUOT.END REF.START="QS0102" CODE="201C" ID="QE0102"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0162"><NO.P>162.</NO.P><TXT>Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 96–98, jagunevad üldsusele kättesaadavad andmed käesoleval juhul kahte liiki, mille eesmärk on vastavalt tuvastada tegeliku kasusaaja isik ning tema tegelike huvide laad ja ulatus.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="32"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0163"><NO.P>163.</NO.P><TXT>Mis puudutab esimest liiki andmeid, siis leian, et nime ning sünnikuu ja ‑aasta märkimist võib pidada vähimaks ja piisavaks andmekoguks, mis võimaldab tegeliku kasusaaja isikut täpselt kindlaks teha. Mis puudutab kodakondsust<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0096"><P>Direktiivi 2018/843 põhjenduses 34 on samuti märgitud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0103" REF.END="QE0103"/>[m]is puudutab teavet tegelikult kasu saavate omanike kohta, võivad liikmesriigid näha ette keskregistrisse teabe lisamise kodakondsuse kohta, eelkõige välismaalastest tegelikult kasu saavate omanike puhul. Registripidamise hõlbustamiseks ja arvestades, et valdav enamik tegelikult kasu saavaid omanikke on keskregistrit pidava riigi kodanikud, võivad liikmesriigid eeldada, et tegelikult kasu saav omanik on sama riigi kodanik, kui registris ei ole märgitud teisiti<QUOT.END REF.START="QS0103" CODE="201C" ID="QE0103"/>.</P></NOTE> ja elukohariiki, siis võimaldavad need andmed esiteks täpsustada seda identifitseerimist ja teiseks anda selgitusi selle kohta, kas investeering või osalus on kohalik või mitte, mis näib olevat asjakohane ja vajalik teave, et teha kindlaks võimalikud rahapesu või terrorismi rahastamise ohud.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0164"><NO.P>164.</NO.P><TXT>Mis puudutab teist liiki andmeid, siis näib mulle samuti, et tegelike kasusaajate huvide laadi ja ulatuse äranäitamine on investeeringu või osaluse ulatuse kindlakstegemist võimaldavate andmete minimaalne ja piisav kogum, mis on asjakohane ka rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil äriühingute ja muude juriidiliste isikute kuritarvituste ohu hindamisel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0165"><NO.P>165.</NO.P><TXT>Mis puudutab eespool mainitud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0104" REF.END="QE0104"/>täiendavat teavet<QUOT.END REF.START="QS0104" CODE="201C" ID="QE0104"/>, mille liikmesriigid võivad teha üldsusele kättesaadavaks, kasutades neile direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teise ja kolmanda lõiguga jäetud kaalutlusruumi, siis nagu käesoleva ettepaneku punktides 114–116 märgitud, ei ole seda teavet selgelt ja täpselt määratletud. See ei vasta seega proportsionaalsuse nõudele, nagu tuleneb käesoleva ettepaneku punktis 155 mainitud kohtupraktikast. Peale selle ei näi see ka olevat vajalik tegeliku kasusaaja tuvastamiseks. Nimelt võib tegeliku kasusaaja isiku vastavalt andmete minimeerimise põhimõttele kindlaks teha kõnealuses teises lõigus sisalduvas loetelus sisalduva teabe põhjal<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0097"><P>Märgin sellega seoses, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktis c tekkinud küsimus Luksemburgi õigusesse kõnealuse artikli 30 lõike 5 kolmanda lõiguga liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi alusel lisatud tegeliku kasusaaja täieliku sünnikuupäeva ja sünnikoha kohta. Sovim seadis oma seisukohtades kahtluse alla ka nende andmete vajalikkuse.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="6"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">ii)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Nende isikute ring, kellel on juurdepääs tegelikke kasusaajaid puudutavatele andmetele, ja nendele andmetele juurdepääsu kord</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0166"><NO.P>166.</NO.P><TXT>Edasi tekib küsimus, kas taotletavate üldise huvi eesmärkide saavutamiseks on tingimata vajalik üldsuse – st piiramatu arvu isikute, keda ei ole võimalik kindlaks teha – juurdepääs asjasse puutuvatele andmetele. See küsimus on seotud küsimusega, kas neile andmetele juurdepääsu võimaldamine on tingimata vajalik ilma järelevalve ja põhjenduseta. See teine küsimus, mis puudutab kolmandate isikute juurdepääsu tingimusi, tuleneb otseselt sellest, et direktiiviga 2018/843 kaotati vajadus tõendada õigustatud huvi olemasolu, nagu see oli algul ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punkti c algses redaktsioonis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob kõik need küsimused esile kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktis a.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0167"><NO.P>167.</NO.P><TXT>Mis puudutab kõigepealt küsimust, kas kõnealuste andmetega saab tutvuda piiramatu arv isikuid, keda ei ole võimalik kindlaks määrata, siis märgin, et tegemist on tagajärjega, mis kaasneb valikuga luua registrile avaliku juurdepääsu kord. Nimelt on iga avalik register potentsiaalselt kättesaadav piiramatule arvule isikutele, kes ei ole kindlaks määratavad. Sellega seoses nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 126 ja 127, et kohtupraktika kohaselt ei ole liidu õigusega <HT TYPE="ITALIC">per se</HT> vastuolus sellise registri pidamine, mis sisaldab avalikkusele kättesaadavaid isikuandmeid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0168"><NO.P>168.</NO.P><TXT>Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 77, ei ole kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimese eelotsuse küsimuse eesmärk seada kahtluse alla liidu seadusandja valikut koostada avalik tegelike kasusaajate register, mis on kättesaadav kolmandatele isikutele ja mitte ainult avaliku<?PAGE NO="33"?> võimu kandjatele. Kõnealune eelotsuse küsimus puudutab üksnes tingimusi, mis peavad olema täidetud, et kolmandad isikud saaksid tutvuda selle registriga, nimelt direktiiviga 2018/843 kõrvaldatud nõuet tõendada õigustatud huvi olemasolu selleks juurdepääsuks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0169"><NO.P>169.</NO.P><TXT>Sovim seab oma seisukohtades siiski kahtluse alla selle, kas üldsuse juurdepääs on rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks vajalik. Konkreetsemalt väidab Sovim, et avalik juurdepääs tegelike kasusaajate kohta käivale teabele ei ole sel eesmärgil tõhus ega vajalik, kuna seda võitlust tagavad pädevad ametiasutused, kelle käsutuses on olulised vahendid ja õiguslikud tööriistad. Minu arvates on see argument siiski vastuolus sellega, et tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu kord, mis on küll täiendav nende asutuste ülesannetele, mis tegelevad nimetatud kuritegude <HT TYPE="ITALIC">tuvastamise</HT> ja nende eest <HT TYPE="ITALIC">karistamisega</HT>, on suunatud just nimelt nende tegevuste <HT TYPE="ITALIC">ennetamisele</HT>. Nagu nähtub direktiivi 2018/843 põhjendustest 30–33<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0098"><P>Vt käesoleva ettepaneku joonealused märkused nr 22–25.</P></NOTE> ja nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 140 ja järgmistes punktides, oli liidu seadusandja 2018. aasta reform ajendanud just sellest ennetuseesmärgist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0170"><NO.P>170.</NO.P><TXT>Kui selles kontekstis on taotletav eesmärk luua keskkond, mille kasutamine rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks oleks vähem tõenäoline, ja kui valitud vahend on tegelike kasusaajate läbipaistvuse suurendamine, et tagada kodanikuühiskonna tõhusam kontroll teabe üle, siis on selleks vajalik koostada avalik register tegelike kasusaajate kohta, mis on kolmandatele isikutele kättesaadav. Need kolmandad isikud hõlmavad (kuid mitte ainult) ajakirjandust või kodanikuühiskonna organisatsioone<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0099"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjendused 30–32, mida korratakse käesoleva ettepaneku joonealustes märkuses nr 22–24.</P></NOTE>, st isikuid, keda kutsutakse <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0105" REF.END="QE0105"/>demokraatlikeks abideks<QUOT.END REF.START="QS0105" CODE="201C" ID="QE0105"/><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0100"><P>Selles sõnastuses kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Vyriausioji tarnybinės etikos komisija</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑184/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:991">EU:C:2021:991</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, joonealune märkus nr 49).</P></NOTE> ja kellel on põhimõttelise tähtsusega roll, et tagada kodanikuühiskonna kontroll tegevuste üle, mis võivad mõjutada kogukonna olulisi huve<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0101"><P>Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 48.</P></NOTE>. Näib, et sellist eesmärki ei ole võimalik saavutada muude vahenditega<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0102"><P>Minu arvates ei saa seda ennetuseesmärki saavutada üksnes ametiasutused, kes on pädevad kõnealuseid kuritegusid tuvastama ja nende eest karistama. Ma ei nõustu seega viitega, mille tegi Euroopa andmekaitseinspektor kohtuistungil <DATE ISO="20030520">20. mai 2003. aasta</DATE> kohtuotsuse <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Österreichischer Rundfunk jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2003:294">EU:C:2003:294</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>) punktile 88.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0171"><NO.P>171.</NO.P><TXT>Vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 152 viidatud kohtupraktikale tuleb selle analüüsimisel, kas kõnealune riive on tingimata vajalik, siiski analüüsida, kas seda rahapesu ja terrorismi rahastamise <HT TYPE="ITALIC">ennetamise</HT> eesmärki, mida saavutati läbipaistvuse suurendamise teel, ei oleks võimalik saavutada ka vähem piiravate meetmetega andmesubjektide õiguste suhtes, kui tagada juurdepääs üldsusele ilma kontrolli ja põhjendamise nõudeta. Täpsemalt tuleb kontrollida, kas seda eesmärki ei ole võimalik saavutada, piirates juurdepääsu tegelikku kasusaajat puudutavale teabele, nagu see toimus enne 2018. aasta reformi, just nimelt isikutega, kes suudavad tõendada, et neil on õigustatud huvi nende andmetega tutvuda. Tegemist on käesoleva ettepaneku punktis 165 nimetatud teise küsimusega, mis puudutab juurdepääsu tingimusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0172"><NO.P>172.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni mõjuhinnangust<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0103"><P><DATE ISO="20160705">5. juuli 2016. aasta</DATE> dokument SWD(2016) 223 (final) (vt täpsemalt lk 99–104).</P></NOTE> – mis on lisatud direktiivi 2018/843<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0104"><P>Dokument COM(2016) 450 (final), <DATE ISO="20160705">5. juuli 2016</DATE>.</P></NOTE> vastuvõtmise ettepanekule – ilmneb, et sellise õigustatud huvi kriteeriumi kohaldamine, mille määratlemine direktiivi 2015/849 algses redaktsioonis oli jäetud liikmesriikide riigisisese õiguse ülesandeks, tõi kaasa tegelike kasusaajate registriga tutvumise võimaluse ülemäärased piirangud ja ühtsuse puudumise sellele registrile juurdepääsu tingimuste küsimuses liidus.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="34"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0173"><NO.P>173.</NO.P><TXT>Täpsemalt tõid liikmesriigid esile raskusi mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0106" REF.END="QE0106"/>õigustatud huvi<QUOT.END REF.START="QS0106" CODE="201C" ID="QE0106"/> määratlemisel ning nende isikute ja organisatsioonide määratlemisel, kes oleksid pidanud suutma tõendada õiguspärast huvi seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, oli selle mõiste määratlemisega kaasnenud probleemide tagajärjeks teatud juhtudel registris sisalduva teabega tutvumise ülemäärane piiramine.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0174"><NO.P>174.</NO.P><TXT><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0107" REF.END="QE0107"/>Õigustatud huvi<QUOT.END REF.START="QS0107" CODE="201C" ID="QE0107"/> kriteeriumi kohaldamine raskendas ka <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0108" REF.END="QE0108"/>liidusisest<QUOT.END REF.START="QS0108" CODE="201C" ID="QE0108"/> juurdepääsu registrile, see tähendab teiste liikmesriikide maksukohustuslasest üksuste ja teiste liikmesriikide rahapesu andmebüroode juurdepääsu. Eelkõige pidi teise liikmesriigi rahapesu andmebüroo liikmesriigi registrile juurdepääsemiseks taotlema juurdepääsu kõnealuse liikmesriigi andmebüroolt, mis võis muuta menetluse palju vaevalisemaks ja aeglasemaks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0175"><NO.P>175.</NO.P><TXT>Nimetatud mõjuhinnang näitab seevastu, et registri täielik avamine, millega kaotati tingimus, et eelnevalt tõendatakse õigustatud huvi sellele juurdepääsuks, muutis juurdepääsu lihtsamaks, kiiremaks, vähem keerukamaks ja ühtsemaks liidu tasandil.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0176"><NO.P>176.</NO.P><TXT>Minu arvates näitavad need kaalutlused hästi, et kui käesoleva ettepaneku punktides 140–142 ja 170 mainitud ennetuseesmärgi saavutamiseks on kõnealuse meetme eesmärk saavutada kõnealuste andmete võimalikult suur läbipaistvus ja vähendada miinimumini nendele andmetele juurdepääsu takistused, mis võivad takistada nii üldsuse liikmetel kui ka kõigil teistel huvitatud isikutel või organisatsioonidel neile andmetele tõhusat ja kiiret juurdepääsu, siis on vaja kaotada tingimus, et sellise juurdepääsu puhul tuleb enne tõendada õigustatud huvi<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0105"><P>Üks teine võimalus, mida ei näi olevat käsitletud (või vähemalt ei nähtu sellest kättesaadavatest dokumentidest), oleks olnud määratleda liidu õiguse tasandil õiguspärase huvi mõiste, mis oleks õigustanud juurdepääsu registrile. Siiski, välja arvatud selle mõiste määratlemisega seotud raskused ja oht, et registrit haldavad asutused või organid tõlgendavad või kohaldavad sama mõistet erinevates liikmesriikides erinevalt, on selge, et mis tahes huvi tõendamine registriga tutvumiseks kujutab endast takistust sellele juurdepääsule ning võib seega muuta teabe kättesaadavuse vähem kiireks ja tõhusaks.</P></NOTE>. Kui juurdepääs tegelikke kasusaajaid puudutavale teabele on üldiselt võtmetegur kurjategijateni jõudmisel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0106"><P>Nagu nähtub direktiivi 2018/843 põhjendusest 25, <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0109" REF.END="QE0109"/>[on t]egelikult kasu saava omaniku kohta täpse ja ajakohastatud teabe vajadus […] võtmetegur selliste kurjategijate jälgimisel, kes võiksid vastasel juhul kasutada äriühingu struktuuri taha varjumise võimalust<QUOT.END REF.START="QS0109" CODE="201C" ID="QE0109"/>.</P></NOTE>, siis üksnes nimetatud tühistamisega on võimalik tagada, et nendele andmetele juurdepääsul ei ole takistusi ja et saavutatakse maksimaalne võimalik läbipaistvuse tase.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0177"><NO.P>177.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise eesmärgi saavutamiseks äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate läbipaistvuse suurendamise kaudu, näib õigustatud huvi tõendamise tingimuse kaotamine olevat tingimata vajalik.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0178"><NO.P>178.</NO.P><TXT>Analoogsed kaalutlused kehtivad minu arvates direktiiviga 2015/849 kehtestatud avaliku juurdepääsu korra teise elemendi kohta, nimelt asjaolu kohta, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punkti a esimeses taandes ja punkti e teises taandes, et tegelikku kasusaajat puudutav teave on kättesaadav, ilma et andmesubjekt saaks teada, kellel on olnud võimalik tutvuda teda puudutavate isikuandmetega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0179"><NO.P>179.</NO.P><TXT>Nimelt, nagu komisjon õigesti märkis, võib tegeliku kasusaaja teavitamisel – veelgi enam, kui see toimub automaatselt –, seoses juurdepääsuga teda puudutavale teabele, potentsiaalselt olla tõkestav mõju selle teabega tutvumisele, kahjustades nii ennetavat eesmärki läbipaistvuse taseme tõstmise kaudu. Nimelt, nagu märgiti ka kohtuistungil, ei ole välistatud, et teatud juhtudel võivad isikud, kes taotlevad juurdepääsu sellele teabele, et uurida kuritegelikku käitumist, nagu ajakirjanikud, olla avatud võimalikele survevahenditele. Lisaks võib sellise teavitamise<?PAGE NO="35"?> ettenägemine asjaomasele isikule ohtu seada ka võimalikud uurimistoimingud, hoiatades seda isikut. Sellest järeldub, et avaliku juurdepääsu korra see element näib samuti olevat vajalik käesoleva ettepaneku punktides 140–142 ja 170 mainitud ennetuseesmärgi saavutamiseks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0180"><NO.P>180.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb veel märkida, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 14 lõike 5 punkti c kohaselt ei kohaldata sätteid, mis käsitlevad teavet, mida tuleb esitada, kui isikuandmeid ei ole kogutud andmesubjektilt, kui <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0110" REF.END="QE0110"/>isikuandmete saamine või avaldamine on selgesõnaliselt sätestatud vastutava töötleja suhtes kohaldatavas liidu […] õiguses, milles nähakse ette asjakohased meetmed andmesubjekti õigustatud huvide kaitsmiseks<QUOT.END REF.START="QS0110" CODE="201C" ID="QE0110"/>. Seda sätet kohaldatakse just siis, kui liidu õiguses on ette nähtud kord avalikuks juurdepääsuks registrile, mis sisaldab teatud isikuandmeid, mõistagi tingimusel, et see kord järgib proportsionaalsuse põhimõtet<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0107"><P>Viide sellele sättele vastab minu arvates argumentidele, mille Sovim esitas oma seisukohtades seoses sellega, et kõnealune avalik juurdepääsu kord on vastuolus isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 14 tulenevate nõuetega, mis tulenevad isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõikest 1 tulenevast läbipaistvuskohustusest.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0181"><NO.P>181.</NO.P><TXT>Samas märgin, et nagu nähtub direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5a sõnastusest, võivad liikmesriigid otsustada seada tegelike kasusaajate registrites säilitatavale teabele juurdepääsu tingimuseks veebipõhise registreerimise. Direktiivi 2018/843 põhjendusest 36 nähtub, et registreerimise võib ette näha selleks, <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0111" REF.END="QE0111"/>et teha kindlaks isikud, kes registrist teavet taotlevad<QUOT.END REF.START="QS0111" CODE="201C" ID="QE0111"/>. Nagu allpool punktides 204–208 üksikasjalikumalt arutletakse, võib selle isiku tagantjärele avalikustamine osutuda vajalikuks, et huvitatud isik, st tegelik kasusaaja, saaks uurida tema kohta käivate andmete võimaliku kuritarvitamise juhtumit.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="6"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">iii)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 ette nähtud erandite süsteem</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0182"><NO.P>182.</NO.P><TXT>Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 76 märkisin, saab harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõigustele direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 5 ette nähtud tegelike kasusaajate registris sisalduva teabega tutvumise korrast tulenevate piirangute proportsionaalsust hinnata ainult nii, et arvesse võetakse selle artikli lõikega 9 kehtestatud korda, mille kohaselt tehakse erand sellest juurdepääsust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab selle erandite korra kehtivuse küsimuse eeltoodud põhiõiguste kontekstis kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punktis b.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0183"><NO.P>183.</NO.P><TXT>Kõnealuse artikli 30 lõikes 9 on ette nähtud, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0112" REF.END="QE0112"/>[s]iseriiklikus õiguses sätestatavatel erandlikel asjaoludel, kui lõike 5 esimese lõigu punktides b ja c osutatud juurdepääsu tulemusel tekiks tegelikult kasu saava omaniku suhtes ebaproportsionaalselt suur [oht,] kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht või kui tegelikult kasu saav omanik on alaealine või muul viisil juriidiliselt teovõimetu, võivad liikmesriigid üksikjuhtumipõhiselt erandkorras kehtestada tegelikult kasu saavat omanikku käsitlevale täielikule või osalisele teabele sellise juurdepääsu andmisel erandi<QUOT.END REF.START="QS0112" CODE="201C" ID="QE0112"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0184"><NO.P>184.</NO.P><TXT>Direktiivi 2018/843 põhjendusest 36 nähtub, et need erandid on ette nähtud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0113" REF.END="QE0113"/>proportsionaalse ja tasakaalustatud lähenemise huvides ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse õiguste tagamiseks<QUOT.END REF.START="QS0113" CODE="201C" ID="QE0113"/><NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0108"><P>Vt käesoleva ettepaneku 29. joonealune märkus.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0185"><NO.P>185.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud artikli 30 lõige 9 näib andvat liikmesriikidele kaalutlusruumi, kui selles kasutatakse sõnastust <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0114" REF.END="QE0114"/>võivad […] kehtestada<QUOT.END REF.START="QS0114" CODE="201C" ID="QE0114"/>. Näib, et see sõnastus annab liikmesriikidele lihtsalt võimaluse näha ette erandid üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="36"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0186"><NO.P>186.</NO.P><TXT>Tuleb siiski märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna direktiivi ülevõtmise puhul liikmesriikide poolt on igal juhul tegemist harta artiklis 51 mainitud olukorraga, kus liikmesriigid kohaldavad liidu õigust, tuleb direktiivi ülevõtmisel saavutada hartas ette nähtud põhiõiguste kaitse tase olenemata liikmesriikidele ülevõtmisel jäetud kaalutlusruumist<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0109"><P>Vt <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Pelham jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑476/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:624">EU:C:2019:624</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0079">79</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>); <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Spiegel Online</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑516/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:625">EU:C:2019:625</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0020">20</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20210415">15. aprilli 2021. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Federazione nazionale delle imprese elettrotecniche ed elettroniche (ANIE) jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑798/18 ja C‑799/18</NO.CASE>,<NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:280">EU:C:2021:280</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0031">31</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0187"><NO.P>187.</NO.P><TXT>Euroopa Kohus järeldas sellest, et liikmesriigid peavad seega direktiivi – ja eelkõige selles sätestatud erandite ja piirangute ülevõtmisel – jälgima, et nad tugineks nende erandite ja piirangute sellisele tõlgendusele, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu erinevate liidu õiguskorras kaitstud põhiõiguste vahel<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0110"><P>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20010522">22. mai 2001. aasta</DATE> direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (<REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="167" PAGE.FIRST="10" DATE.PUB="2001">EÜT 2001, L 167, lk 10</REF.DOC.OJ>; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230; parandus <REF.DOC.OJ COLL="L" NO.OJ="314" PAGE.FIRST="16" DATE.PUB="2008">ELT 2008, L 314, lk 16</REF.DOC.OJ>) artikli 5 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite ja piirangute kohta vt <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Spiegel Online</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑516/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:625">EU:C:2019:625</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0038">38</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0188"><NO.P>188.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et direktiivi ülevõtmise meetmete rakendamisel ei pea liikmesriikide ametiasutused ja kohtud mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugineks direktiivi sellisele tõlgendusele, mis läheb vastuollu mainitud põhiõiguste või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0111"><P>Vt <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Spiegel Online</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑516/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:625">EU:C:2019:625</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0052">52</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika) ning <DATE ISO="20140327">27. märtsi 2014. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>UPC Telekabel Wien</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑314/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:192">EU:C:2014:192</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0046">46</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0189"><NO.P>189.</NO.P><TXT>Need kohtupraktikast tulenevad põhimõtted on seda enam kohaldatavad käesoleval juhul, kui tegemist on erandite tegemisega avalikust juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele. Kuigi sellel juurdepääsul on oluline tähtsus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ning see on seotud läbipaistvuse põhimõttega, millel – nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 38–48 – on esmase õiguse kohaldamisala, ei kuulu see siiski põhiõiguste hulka.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0190"><NO.P>190.</NO.P><TXT>Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolevate kohtuasjadega sarnases olukorras ei saa liikmesriigid direktiiviga 2015/849 ette nähtud tegelike kasusaajate registris sisalduvale teabele avaliku juurdepääsu korra rakendamisel hoiduda tagamast hartas ette nähtud tegelike kasusaajate põhiõiguste kaitset.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0191"><NO.P>191.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 ülevõtmisel ja rakendamisel, sõltumata direktiiviga liikmesriikidele antud kaalutlusruumist, on viimased seega kohustatud tagama põhiõiguste kaitse nende õiguste mis tahes ebaproportsionaalse riive eest. See kaitse ei piirdu seega üksnes ebaproportsionaalsete riskidega seitsme ohu korral, mis on sõnaselgelt nimetatud artikli 30 lõikes 9, vaid hõlmab tegelike kasusaajate <HT TYPE="ITALIC">kõiki põhiõigusi</HT>. Järelikult tuleb vastavalt hartale asuda seisukohale, et liikmesriikidel ei ole ainult vabadust teha erandeid, vaid nad <HT TYPE="ITALIC">peavad</HT> kehtestama erandid, mis piiravad üldsuse juurdepääsu tegelikku kasusaajat puudutavale teabele, kui see kahjustab ebaproportsionaalselt viimase põhiõigusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0192"><NO.P>192.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb koostoimes hartaga ja eelkõige selle artikli 51 lõikega 1 tõlgendada nii, et liikmesriikidel ei ole mitte üksnes võimalus näha ette erandid üldsuse juurdepääsust äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate<?PAGE NO="37"?> riiklikes registrites sisalduvale teabele nende tegelike kasusaajate kohta, vaid nad on kohustatud need erandid kehtestama ja neid võimaldama, kui see juurdepääs seaks erandlikel asjaoludel tegeliku kasusaaja ebaproportsionaalselt suurde ohtu, et tema hartas tagatud põhiõigusi rikutakse.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0193"><NO.P>193.</NO.P><TXT>Nii tõlgendatuna ei ole minu arvates ühtegi asjaolu, mis mõjutaks direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 kehtivust.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="6"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">iv)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Piisavad tagatised kuritarvitamise ohu vastu</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0194"><NO.P>194.</NO.P><TXT>Lõpuks tekib rida küsimusi seoses piisavate tagatiste olemasoluga kõnealustes riiveid sätestavates õigusnormides, mis võimaldavad kaitsta andmesubjekte, st tegelikke kasusaajad kuritarvitamise ohu eest. Need nõuded, mis on vajalikud proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tagamiseks, tulenevad nii käesoleva ettepaneku punktis 155 viidatud kohtupraktikast kui ka isikuandmete kaitse üldmääruse erinevatest sätetest, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmandas küsimuses.</TXT></NP.ECR><GR.SEQ LEVEL="7"><TITLE><TI><NP><NO.P>–</NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Eesmärgi piirangu põhimõte</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0195"><NO.P>195.</NO.P><TXT>Esimesena tekib küsimus – mille tõi esile eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda küsimuse punkti b raames –, kas on järgitud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis b sõnaselgelt ette nähtud eesmärgi piirangu põhimõtet<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0112"><P>Sama küsimus on esitatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 25 lõike 2 seisukohast ka selle kolmanda küsimuse punkti e kolmandas taandes.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0196"><NO.P>196.</NO.P><TXT>Seega tekib küsimus, kas proportsionaalsuse nõudega on nimetatud sätet silmas pidades kooskõlas see, et tegelikke kasusaajaid puudutavad andmed on üldsusele kättesaadavad, ilma et nende andmete töötlemise eest vastutav isik ehk registri eest vastutav asutus või organ saaks tagada, et neid andmeid kasutatakse üksnes eesmärkidel, milleks need koguti, st sisuliselt võitluseks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0113"><P>Kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda eelotsuse küsimuse punktis b rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et üldsus ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse eest vastutav organ. Sellega seoses viitan kaalutlustele, mille ma esitasin eespool punktis 169.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0197"><NO.P>197.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb isikuandmete igasugusel töötlemisel ühelt poolt järgida andmete töötlemise põhimõtteid, mis on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5, ning teiselt poolt üht andmetöötluse õiguspärasuse põhimõtetest, mis on loetletud nimetatud määruse artiklis 6<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0114"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20210622">22. juuni 2021. aasta</DATE> otsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑439/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:504">EU:C:2021:504</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0096">96</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika). Vt analoogia alusel ka <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0041">41</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Nagu juba käesoleva ettepaneku punktis 119 märgitud, on nendes sätetes täpsustatud harta artikli 8 lõikes 2 sätestatud nõudeid.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="38"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0198"><NO.P>198.</NO.P><TXT>Kui teatavate andmete töötlemisega on seotud erinevad isikud, on Euroopa Kohus käsitlenud vaidlusaluse andmete töötlemisega seotud konkreetseid toiminguid, et teha kindlaks asjaomased vastutavad töötlejad<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0115"><P>Vt selle kohta kohtujurist Bobeki ettepaneku punkt 44 kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>SS (isikuandmete töötlemine maksude tasumise eesmärgil)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>), milles on viidatud <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Fashion ID</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑40/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:629">EU:C:2019:629</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, täpsemalt punktid 72–74).</P></NOTE>. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0115" REF.END="QE0115"/>vastutav töötleja<QUOT.END REF.START="QS0115" CODE="201C" ID="QE0115"/> ei viita tingimata üheleainsale üksusele ja võib hõlmata mitut töötlemises osalejat, kellest igaühe suhtes on seega kohaldatavad andmekaitse valdkonna õigusnormid.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0116"><P>Vt kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>SS (isikuandmete töötlemine maksude tasumise eesmärgil)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0044">44</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>), milles on viidatud <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Fashion ID</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑40/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:629">EU:C:2019:629</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, täpsemalt punktid 72–74). Vt selle kohta ka <DATE ISO="20180710">10. juuli 2018. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Jehovan todistajat</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑25/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2018:551">EU:C:2018:551</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0065">65</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0199"><NO.P>199.</NO.P><TXT>Käesoleval juhul on kõnealuste andmete üldsusele kättesaadavaks tegemine registri haldaja poolt ja üldsuse juurdepääs nendele andmetele sama medali kaks külge. Nimelt, avaldades direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 punktis c ette nähtud kohustuse kohaselt teavet tegelike kasusaajate kohta, annab registri haldaja üldsusele vaba juurdepääsu võimaluse sellele teabele. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktides 142 ja 171–177 esitatud kaalutlustest, pidas liidu seadusandja vaba juurdepääsu ettenägemist vajalikuks, et aidata kaasa rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisele, suurendades läbipaistvuse taset äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate suhtes.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0200"><NO.P>200.</NO.P><TXT>Nagu on aga märgitud käesoleva ettepaneku punktis 89, võib iga üldsuse hulka kuuluvat isikut samuti pidada vastutavaks töötlejaks isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 2 tähenduses <HT TYPE="ITALIC">alates hetkest</HT>, mil ta pääseb ligi registrisse kantud andmetele, ja järgnevate andmetöötluste osas.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0117"><P>Vt selle kohta analoogia alusel kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>SS (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0045">45</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0201"><NO.P>201.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et käesoleva ettepaneku punktis 197 osundatud nõude kohaselt peab iga üldsuse hulka kuuluv isik ka juhul, kui ta teeb edaspidi mingeid andmetöötlustoiminguid, järgima määruse artiklis 5 sätestatud andmete kvaliteedi põhimõtteid ning põhjendama oma töötlemistoimingut (töötlemistoiminguid) ühega määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud olukordadest.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0118"><P>Vt selle kohta analoogia alusel kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>SS (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil)</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0045">45</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0202"><NO.P>202.</NO.P><TXT>Selles kontekstis, esiteks, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaolu, et registri eest vastutav organ ei suuda tagada, et neid andmeid kasutatakse ainult eesmärkidel, milleks need koguti, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et füüsilist või juriidilist isikut ei saa pidada vastutavaks töötlemisahela <HT TYPE="ITALIC">eelnevate ega järgnevate toimingute</HT> eest, mille eesmärke ega vahendeid ta kindlaks ei määra.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0119"><P><DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Fashion ID</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑40/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:629">EU:C:2019:629</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, täpsemalt punktid 72–74). Vt ka kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas SS (isikuandmete töötlemine maksustamise eesmärgil) (<REF.DOC.ECR><NO.CASE>C‑175/20</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2021:690">EU:C:2021:690</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0044">44</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0203"><NO.P>203.</NO.P><TXT>Teiseks tuleneb käesoleva ettepaneku punktis 197 osundatud nõudest, et üldsuse hulka kuuluva isiku poolt andmete igasugune hilisem kasutamine, mis ei ole isikuandmete kaitse üldmääruse artikliga 6 kooskõlas, ei ole õiguspärane. Selle suhtes võib seega kohaldada meetmeid, mille eesmärk on sellise tegevuse lõpetamine, sealhulgas kustutamise nõue otsingumootori haldaja vastu isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 17 lõike 1 punkti d alusel.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="39"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0204"><NO.P>204.</NO.P><TXT>Märgin selle kohta veel, et direktiivi 2018/843 põhjendusest 38 ilmneb, et registrites sisalduva teabe väärkasutamise vältimiseks ja selleks, et tegelike kasusaajate õigustega piisavalt arvestada, võiksid liikmesriigid pidada asjakohaseks kaaluda, kas teha tegelikule kasusaajale kättesaadavaks teave päringu esitanud isiku ja päringu õigusliku aluse kohta.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0205"><NO.P>205.</NO.P><TXT>Selline võimalus eeldab siiski, et tegelike kasusaajate registri pidamise eest vastutav organ või asutus, nagu käesoleval juhul LBR, teab selles sisalduvatele asjaoludele juurdepääsu võimalust kasutanud isikute nimesid, mis eeldab eelkõige internetis registreerimise nõuet, et saada juurdepääs nendele andmetele, kusjuures selline registreerimise nõue on direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 5a ette nähtud üksnes võimalusena.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0206"><NO.P>206.</NO.P><TXT>Kuigi ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 99 ja 104, et käesoleval juhul ei näi kõnealused andmed olevat eriti tundlikud ja et võimalikku kahjulikku mõju isikutele, keda kõnealused riived puudutavad, võib pidada mõõdukaks, ei saa siiski välistada ohtu, et neid andmeid võidakse kasutada õigusvastaselt või neid kuritarvitada.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0207"><NO.P>207.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et selleks, et tagada andmesubjektidele, st tegelikele kasusaajatele, piisavad tagatised nende tõhusaks kaitsmiseks kuritarvitamise ohu eest, on minu arvates vaja, et liikmesriikides tegelike kasusaajate registrite pidamise eest vastutavad organid või asutused peaksid olema võimelised teadma registrile juurdepääsu õigust kasutanud üldsuse hulka kuuluva isiku identiteeti ning peaksid vajaduse korral – et tagada põhiõiguste, eelkõige harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste austamine – tegema nende isikute kohta teabe kättesaadavaks tegelikule kasusaajale.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0208"><NO.P>208.</NO.P><TXT>Sellest järeldub minu arvates, et direktiivi 2015/849 tõlgendus, mis oleks kooskõlas harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõigustega, nõuab, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 5a ette nähtud võimalust siduda tegelike kasusaajate kohta riiklikes registrites hoitava teabe kättesaadavaks tegemine veebipõhise registreerimisega tuleks käsitada kui liikmesriikide kohustust tagada, et tegelike kasusaajate registrite pidamise eest vastutavad organid või asutused oleksid teadlikud registrile juurdepääsu omavate isikute identiteedist<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0120"><P>Selle vastuse tõttu ei ole minu arvates vaja vastata kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punkti e esimesele taandele.</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="7"><TITLE><TI><NP><NO.P>–</NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Andmete terviklus ja konfidentsiaalsus</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0209"><NO.P>209.</NO.P><TXT>Teisena tekib küsimus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tõi esile kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punkti d raames ning mis puudutab andmete tervikluse ja konfidentsiaalsuse põhimõtte järgimist, nagu see on ette nähtud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1 punktis b.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0210"><NO.P>210.</NO.P><TXT>Seega tekib küsimus, kas proportsionaalsuse nõudega on kooskõlas piiramatu, tingimusteta ja konfidentsiaalsuskohustuseta juurdepääs direktiivi 2015/849 artikli 30 kohaselt loodud registris olevatele tegelike kasusaajate isikuandmetele, arvestades isikuandmete kaitse üldmääruse nimetatud sättest tulenevaid nõudeid, et andmete töötlemine peab toimuma viisil, mis tagab isikuandmete asjakohase turvalisuse, sealhulgas kaitse loata või ebaseadusliku töötlemise eest, tagades seega nende andmete tervikluse ja konfidentsiaalsuse.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="40"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0211"><NO.P>211.</NO.P><TXT>Tervikluse ja konfidentsiaalsuse põhimõte hõlmab nn andmeturbe põhimõtet, mille kohaselt tuleb eelkõige rakendada asjakohaseid tehnilisi või korralduslikke meetmeid, et vältida kahjulikku mõju andmesubjektile. See põhimõte on seotud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklitega 24 ja 32, mis seda täiendavad ja sisaldavad vastavalt vastutava töötleja vastutust ja töötlemise turvalisust käsitlevaid sätteid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0212"><NO.P>212.</NO.P><TXT>Mis puudutab konkreetselt andmete terviklust, siis märgin, et direktiivi 2018/843 põhjendusest 38 nähtub, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0116" REF.END="QE0116"/>kättesaadavaks [tuleks] teha üksnes isikuandmed, mis on ajakohased ja käsitlevad tegelikult kasu saavaid omanikke<QUOT.END REF.START="QS0116" CODE="201C" ID="QE0116"/>. Sellest järeldub, et ainult õiget teavet, nagu need on äriühingu või muude asjaomaste juriidiliste üksuste poolt registrisse edastatud, levitatakse ja tehakse kättesaadavaks. Kooskõlas sellega, mida on kinnitatud käesoleva ettepaneku punktis 202, ei saa sellisel juhul, nagu on kõne all käesolevas asjas, pidada haldajat vastutavaks hilisemates töötlemisprotsessides toimunud võimalike muudatuste või manipuleerimise eest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0213"><NO.P>213.</NO.P><TXT>Liikmesriigid peavad siiski tagama, et tegelike kasusaajate registri pidamise eest vastutav organ või asutus kehtestaks piisavad tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et takistada registris sisalduvate andmete ilma loata töötlemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on konkreetselt kontrollida, kas käesoleval juhul on see nii.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0121"><P>Sellega seoses märgin, et Sovim kinnitas oma seisukohtades, et hiljutistes ajakirjandusartiklites on esile toodud turvanõrkuse olemasolu, mis on seotud LBRi poolt kehtestatud asjakohaste tehniliste ja korralduslike meetmete puudumisega. Need puudujäägid võimaldasid Luksemburgis tegelike kasusaajate registris sisalduvaid andmeid ilma loata töödelda. Täpsemalt tehti väljavõte andmebaasist, mis oleks võimaldanud andmebaasis otsinguid mitte ainult äriühingu nime, vaid tegelike kasusaajate nimede põhjal.</P></NOTE></TXT></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="6"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="ITALIC">v)</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="ITALIC">Üldise huvi eesmärgi ja asjaomaste põhiõiguste tasakaalustatud kaalumine</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0214"><NO.P>214.</NO.P><TXT>Võttes arvesse kõiki käesolevas ettepanekus analüüsitud asjaolusid, tuleb minu arvates tasakaalustatult kaaluda üldise huvi eesmärki, milleks on direktiiviga 2015/849 kehtestatud üldsuse juurdepääs tegelike kasusaajate registrile, ning kõnealuseid põhiõigusi, see tähendab harta artiklites 7 ja 8 tunnustatud õigusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0215"><NO.P>215.</NO.P><TXT>Kõigepealt on käesoleva ettepaneku punktides 110–118 märgitud, et ainult direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teises lõigus sisalduva andmeloetelu seisukohast on sellest korrast tulenevate õiguste kasutamine piiratud seadusega, nagu näeb ette harta artikkel 52. Sellest järeldub, et see kaalumine puudutab ainult neid andmeid, mitte käesoleva ettepaneku punktides 105–107, 114–116, 159 ja 165 mainitud <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0117" REF.END="QE0117"/>täiendavat teavet<QUOT.END REF.START="QS0117" CODE="201C" ID="QE0117"/>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0216"><NO.P>216.</NO.P><TXT>Edasi, nagu märgiti riivete analüüsi raames, konkreetselt käesoleva ettepaneku punktides 91–94, tagab see tegelikke kasusaajaid puudutava teabega tutvumise kord väga laia juurdepääsu sellele teabele ja seda ilma vajaduseta tõendada mis tahes huvi sellele juurdepääsule. Koos automaatse juurdepääsu korraga, näiteks Luksemburgis vaba juurdepääs interneti teel, võib see süsteem tuua kaasa tegelike kasusaajate kohta käivate kõnealuste andmete laialdase leviku.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0217"><NO.P>217.</NO.P><TXT>See kord ei too minu arvates siiski kaasa ebaproportsionaalset sekkumist andmesubjektide põhiõigustesse, eelkõige nende õigusesse eraelu puutumatusele ning nende õigusesse isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="41"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0218"><NO.P>218.</NO.P><TXT>Esiteks – nagu tuleneb ka käesoleva ettepaneku punktidest 95–102 –, välja arvatud osas, mis puudutab <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0118" REF.END="QE0118"/>täiendavaid andmeid<QUOT.END REF.START="QS0118" CODE="201C" ID="QE0118"/>, võimaldab see kord üldsusele juurdepääsu üksnes piiratud arvu isikuandmetele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0122"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0058">58</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>. Seega, kuigi see kord võib viia andmete laialdase levikuni, on – riive esemeks olevate isikuandmete piiratud ulatuse ja nende vähese tundlikkuse tõttu – võimalik kahjulik mõju sekkumise sihtrühmadele mõõdukas.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0219"><NO.P>219.</NO.P><TXT>Teiseks, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 91, ei puuduta direktiiviga 2015/849 kehtestatud avaliku juurdepääsu kord määratlemata ja eristamata isikute arvu, vaid eeldab seost nende isikute, nimelt tegelike kasusaajate, ja töötlemise eesmärgi – milleks on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine – vahel.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0220"><NO.P>220.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et on põhjendatud, et füüsilised isikud, kes otsustavad osaleda äritegevuses äriühingute või teiste juriidiliste isikute kaudu, on kohustatud tegema avalikkusele kättesaadavaks andmed oma isikuandmete ja rolli või huvide kohta nendes äriühingutes või teiste juriidilistes isikutes sel põhjusel, et taotletakse üldise huvi eesmärke, mis on mõneti selle valikuga seotud.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0123"><P>Vt selle kohta <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0059">59</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0221"><NO.P>221.</NO.P><TXT>Nagu on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 79, ei ole harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud õigused absoluutsed õigused, vaid neid tuleb käsitleda vastavalt nende ülesandele ühiskonnas. Selles kontekstis on minu arvates õigustatud kehtestada nende õiguste leebed piirangud isikutele, kes on otsustanud osaleda äritegevuses äriühingute või muude juriidiliste isikute kaudu, et tõkestada sellist rasket kuritegu nagu rahapesu või kuritegu, mis on seotud julgeoleku ja avaliku korraga, nagu terrorismi rahastamine.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0222"><NO.P>222.</NO.P><TXT>Sellega seoses lisan, et on tõsi, et tegelike kasusaajate teabele avaliku juurdepääsu kord puudutab üldiselt kõiki tegelikke kasusaajaid, ilma et oleks vaja, et isikud, kelle andmeid avalikustatakse, oleksid kas või kaudselt olukorras, mis võib tekitada rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse. See on seega kohaldatav isegi isikutele, kelle kohta puuduvad igasugused tõendid, mis lubaksid arvata, et nende käitumisel võiks olla kas või kaudne või kauge seos rahapesu või terrorismi rahastamisega.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0124"><P>Sovim rõhutas seda asjaolu oma seisukohtades, viidates analoogia alusel <DATE ISO="20140408">8. aprilli 2014. aasta</DATE> kohtuotsusele <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:238">EU:C:2014:238</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>, vt eriti punkt 58).</P></NOTE></TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0223"><NO.P>223.</NO.P><TXT>Kolmandaks näeb tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu kord – lisaks sellele, et sellega ei kaasne harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste raskeid riiveid – direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 ette erandite süsteemi üldsuse juurdepääsust sellele teabele, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 182 ja järgmistes punktides. See erandite süsteem kehtestati sõnaselgelt eesmärgiga tagada proportsionaalne ja tasakaalustatud lähenemine ning tagada põhiõiguste austamine<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0125"><P>Vt direktiivi 2018/843 põhjendus 36, mida on korratud käesoleva ettepaneku 29. joonealuses märkuses.</P></NOTE>. See aitab täielikult kaasa tasakaalule, mille liidu seadusandja tagab asjaomaste huvide vahel, ning kujutab endast tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele juurdepääsu korra olulist elementi, mis piirab igasugust võimalikku tõsist kahju ja kaitseb neid nende põhiõiguste võimaliku kuritarvitamise eest<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0126"><P>See asjaolu eristab käesolevat kohtuasja sisuliselt olukorrast, mida Euroopa Kohus analüüsis <DATE ISO="20140408">8. aprilli 2014. aasta</DATE> kohtuotsuses <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:238">EU:C:2014:238</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="42"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0224"><NO.P>224.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 artikli 30 lõigetes 5 ja 9 kasutatud lähenemisviisi suhestatus ühelt poolt tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele juurdepääsu ja teiselt poolt erandite süsteemi vahel, on lisaks kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Nimelt tuleneb sellest, et kuigi avaliku huvi eesmärgi ja harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõiguste kaalumisel, arvestades nende õiguste piirangutega taotletava üldise huvi eesmärgi olulisust, võrreldes sekkumise mõõduka raskusastmega, peab põhimõtteliselt olema ülekaalus vajadus vältida raskeid kuritegusid ja võimalikku kahju avalikule julgeolekule, ei saa siiski välistada, et võib esineda konkreetseid olukordi, kus andmesubjekti erijuhtumiga seotud kaalukad õiguspärased põhjused õigustavad erandkorras juurdepääsu piiramist tema registrisse kantud isikuandmetele<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0127"><P>Vt selle kohta analoogia alusel <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0059">59</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0225"><NO.P>225.</NO.P><TXT>Lisaks ja neljandaks näeb direktiiv 2015/849 ette isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamise selle korra raames toimuva isikuandmete töötlemise suhtes. Seega kehtivad selle töötlemise suhtes eeskirjad, mille eesmärk on tagada asjaomaste andmete turvalisus ja kaitse<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0128"><P>Ka see asjaolu eristab käesolevat kohtuasja sisuliselt olukorrast, mida Euroopa Kohus analüüsis <DATE ISO="20140408">8. aprilli 2014. aasta</DATE> kohtuotsuses <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Digital Rights Ireland jt</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑293/12 ja C‑594/12</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2014:238">EU:C:2014:238</NO.ECLI></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0226"><NO.P>226.</NO.P><TXT>Selles kontekstis on liikmesriigid selleks, et piirata riivete ulatust ja andmesubjekti majandusprofiili koostamise – küll piiratud – riski, mida on käsitletud käesoleva ettepaneku punktis 102, kohustatud direktiiviga 2015/849 antud kaalutlusruumi piires rakendama asjaomastele andmetele juurdepääsu korda ja eelkõige registri andmebaasi otsingutingimusi, mille eesmärk on minimeerida tegelike kasusaajate põhiõiguste riiveid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0227"><NO.P>227.</NO.P><TXT>Lõpuks selgub käesoleva ettepaneku punktides 207 ja 208 esitatud kaalutlustest, et selleks, et andmesubjektidel – nimelt tegelikel kasusaajatel – oleksid piisavad tagatised nende tõhusaks kaitsmiseks kuritarvitamise ohu eest, peaks tegelike kasusaajate riiklikes registrites hoitava teabe esitamine sõltuma registreerimisest, eelkõige veebipõhiselt, nii et tegelike kasusaajate registrite pidamise eest vastutavad riiklikud organid või asutused oleksid teadlikud registrile juurdepääsu omavate isikute identiteedist ja saaksid vajaduse korral, kui see on vajalik põhiõiguste, eelkõige harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste austamise tagamiseks, teha selliste isikute kohta käiva teabe kättesaadavaks tegelikule kasusaajale.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0228"><NO.P>228.</NO.P><TXT>Nii tõlgendatuna ei saa direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 esimest lõiku ning lõikeid 5a ja 9, millega kehtestatakse üldsuse juurdepääsu kord tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, pidada kehtetuks, arvestades vastavalt harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele ja õigust isikuandmete kaitsele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0229"><NO.P>229.</NO.P><TXT>Seevastu nähtub kaalutlustest, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 105–107, 114–116, 159 ja 165, et minu arvates tuleb direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teine lõik tunnistada osaliselt ja sama sätte kolmas lõik tervikuna kehtetuks.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">4.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Järeldus direktiiviga 2015/849 kehtestatud avaliku juurdepääsu korra kehtivuse kohta</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0230"><NO.P>230.</NO.P><TXT>Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et minu arvates tuleb kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile b vastata järgmiselt:</TXT><P><LIST TYPE="NDASH"><ITEM><P>direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 teine lõik on kehtetu osas, milles see näeb ette, et igal üldsuse hulka kuuluval isikul on lubatud tutvuda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0119" REF.END="QE0119"/>vähemalt<QUOT.END REF.START="QS0119" CODE="201C" ID="QE0119"/> selles nimetatud andmetega,<?PAGE NO="43"?> nähes seega ette, et iga üldsuse hulka kuuluv isik võib tutvuda ka muude andmetega tegelike kasusaajate kohta kui need, mis on märgitud samas lõigus;</P></ITEM><ITEM><P>direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 5 kolmas lõik on kehtetu;</P></ITEM><ITEM><P>direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 5a tuleb koostoimes harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et tegelike kasusaajate registrite pidamise eest vastutavad riiklikud organid või asutused oleksid teadlikud kõnealusele registrile juurdepääsu kasutavate isikute identiteedist;</P></ITEM><ITEM><P>direktiivi 2015/849 artikli 30 lõige 9 koostoimes hartaga ja eelkõige selle artikli 51 lõikega 1, tõlgendatuna selliselt, et liikmesriikidel ei ole mitte üksnes võimalus näha ette erandid üldsuse juurdepääsust äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate riiklikes registrites sisalduvale teabele nende tegelike kasusaajate kohta, vaid nad on kohustatud need erandid kehtestama ja neid võimaldama, kui see juurdepääs seaks erandlikel asjaoludel tegeliku kasusaaja ebaproportsionaalselt suurde ohtu, et tema hartas tagatud põhiõigusi rikutakse, on kehtiv;</P></ITEM><ITEM><P>kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimese küsimuse ja teise küsimuse punkti b analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi muud asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 2015/849 artikli 30 lõigete 5 ja 9 kehtivust.</P></ITEM></LIST></P></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">C.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Kolmas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑601/20, mis puudutab isikuandmete kaitse üldmääruse tõlgendamist</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0231"><NO.P>231.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse raames esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kuus alaküsimust, mille eesmärk on sisuliselt kontrollida, kas direktiiviga 2015/849 kehtestatud avaliku juurdepääsu kord tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele on kooskõlas mitme isikuandmete kaitse üldmääruse sättega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0232"><NO.P>232.</NO.P><TXT>Sellega seoses esitasin kõigepealt käesoleva ettepaneku punktides 63–72 põhjused, miks ei saa isikuandmete kaitse üldmäärus kui selline kujutada endast õiguspärasuse parameetreid direktiivide 2015/843 ja 2018/849 sätete kehtivuse hindamisel. Olen samuti selgeks teinud, et neid direktiive tuleb siiski tõlgendada kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse sätetega, kooskõlas pealegi sellega, mis on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2015/843 (muudetud direktiiviga 2019/2177) artikli 41 lõikes 1.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0233"><NO.P>233.</NO.P><TXT>Edasi, minu hinnangul – arvestades kaalutlusi, mis esitati tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele avaliku juurdepääsu korra kehtivuse analüüsi käigus käesoleva ettepaneku punktides 74–229 – puudub vajadus vastata kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktidele a–e. Kõik kahtlused, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus nendes alaküsimustes seoses isikuandmete kaitse üldmääruse erinevate sätetega väljendab, on saanud nimetatud analüüsis vastuse.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0234"><NO.P>234.</NO.P><TXT>Sellest järeldub, et jääb analüüsida üksnes kolmanda küsimuse punkt f. Selle alaküsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milline on seos nimetatud tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korra ja isikuandmete kaitse üldmääruse artiklite 44–50 vahel, mis kehtestavad isikuandmete kolmandasse riiki edastamisele ranged<?PAGE NO="44"?> tingimused, eelkõige seoses asjaoluga, et tegeliku kasusaaja andmed on igal juhul kättesaadavad kõigile üldsuse hulka kuuluvatele isikutele, näitamata õigustatud huvi olemasolu ja ilma, et oleks seatud piiranguid selle üldsuse asukoha suhtes.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0235"><NO.P>235.</NO.P><TXT>Sellega seoses tuleb meenutada, et isikuandmete kaitse üldmääruse V peatükk, mis sisaldab artikleid 44–55, reguleerib isikuandmete edastamist kolmandatele riikidele või rahvusvahelisele organisatsioonile.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0236"><NO.P>236.</NO.P><TXT>Selles kontekstis, nagu märkisid komisjon ja Soome valitsus, on isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 49 ette nähtud – isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 45 lõike 3 kohase kaitse piisavuse otsuse või isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 46 kohaste asjakohaste kaitsemeetmete puudumisel – teatud hulk erandeid, mis puudutavad konkreetseid olukordi, mil isikuandmete ühekordne või korduv edastamine kolmandasse riiki võib toimuda.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0237"><NO.P>237.</NO.P><TXT>Täpsemalt reguleerib isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 49 lõike 1 punkt g konkreetselt selliseid registrite kaudu toimuvaid edastamisi, mis liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt on mõeldud avalikkuse teavitamiseks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0238"><NO.P>238.</NO.P><TXT>Sellest sättest tuleneb – nagu ka sama artikli lõikest 2 koosmõjus isikuandmete kaitse üldmääruse põhjendusega 111 –, et seda erandit kohaldatakse järgmistel tingimustel: esiteks, edastamine tehakse registrist, mis liidu liikmesriigi õiguse kohaselt on mõeldud avalikkuse teavitamiseks (ja on tutvumiseks avatud kas laiemale avalikkusele või kõigile, kes suudavad tõendada õigustatud huvi); teiseks võib andmete edastamine toimuda üksnes ainult sellisel määral, nagu on täidetud tutvumist käsitlevad tingimused, mis on liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud; kolmandaks ei tohi edastamine hõlmata kõiki registris sisalduvaid isikuandmeid ega kõiki isikuandmete liike.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0239"><NO.P>239.</NO.P><TXT>Märgin selle kohta – nagu ka komisjon õigesti tegi –, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 49 lõike 1 punkt g ja lõige 2 on kohaldatavad konkreetselt mis tahes avalikust registrist <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0120" REF.END="QE0120"/>pärinevate<QUOT.END REF.START="QS0120" CODE="201C" ID="QE0120"/> edastamiste suhtes. Asjaolu, et register on avalik, ei kujuta iseenesest edastamist.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0240"><NO.P>240.</NO.P><TXT>Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjas C‑601/20 esitatud kolmanda küsimuse punktile f tuleb vastata nii, et isikuandmete kaitse üldmääruse V peatüki sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus register, mis on osaliselt üldsusele kättesaadav, ilma et oleks vaja tõendada õigustatud huvi ja ilma et seataks piiranguid üldsuse asukoha suhtes. Siiski saab sellest registrist tehtud edastamise teha vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 49 lõike 1 punktile g üksnes juhul, kui seadusega ette nähtud registriga tutvumise tingimused on täidetud ja kui see ei hõlma registrit tervikuna.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="2"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">D.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 tõlgendamine (kohtuasjas C‑37/20 esitatud esimene, teine ja kolmas küsimus ning kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punkt a)</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0241"><NO.P>241.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud küsimustega ja kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9, millega nähakse ette erandid üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate registris sisalduvale teabele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0242"><NO.P>242.</NO.P><TXT>Analüüsisin seda süsteemi ja seda sätet juba käesoleva ettepaneku punktides 182–193. Nimetatud punktides esitatud kaalutlusi arvestades tuleb siiski analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu konkreetseid küsimusi.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="45"?><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">1.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0121" REF.END="QE0121"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0121" CODE="201C" ID="QE0121"/> (esimene küsimus kohtuasjas C‑37/20)</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0243"><NO.P>243.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud esimene küsimus puudutab mõistet <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0122" REF.END="QE0122"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0122" CODE="201C" ID="QE0122"/>, nagu on ette nähtud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9. See küsimus jaguneb kaheks osaks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0244"><NO.P>244.</NO.P><TXT>Esimeses osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib piirduda selles sättes ette nähtud mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0123" REF.END="QE0123"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0123" CODE="201C" ID="QE0123"/> määratlemisega oma riigisiseses õiguses üksnes tähenduses <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0124" REF.END="QE0124"/>ebaproportsionaalselt suur oht, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht<QUOT.END REF.START="QS0124" CODE="201C" ID="QE0124"/>, mis on igal juhul juba tingimuseks, et kohaldada erandeid, mis piiravad üldsuse juurdepääsu tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele. Teises osas on liikmesriigi kohtul sisuliselt küsimus seoses oma pädevuse ja kriteeriumidega, mida ta peab kasutama mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0125" REF.END="QE0125"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0125" CODE="201C" ID="QE0125"/> sisu kindlakstegemiseks juhul, kui riigisiseses ülevõtmisõiguses ei ole seda mõistet määratletud muul viisil kui viitega asjaoludele, mida on juba sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0245"><NO.P>245.</NO.P><TXT>Märgin sellega seoses kõigepealt, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 sisalduv sõnaselge viide riigisisesele õigusele, et määratleda erandjuhud, mis õigustavad erandite kehtestamist, mis piiravad üldsuse juurdepääsu tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, näitab liidu seadusandja tahet jätta liikmesriikidele nende erandlike asjaolude kindlaksmääramisel kaalutlusruum.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0246"><NO.P>246.</NO.P><TXT>Siiski, nagu on märgitud eespool punktis 186 ja sellele järgnevates punktides, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sõltumata kaalutlusruumist, mis on liikmesriikidel direktiivi ülevõtmisel, on nad kohustatud tagama põhiõiguste kaitse mis tahes ebaproportsionaalsete riivete eest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0247"><NO.P>247.</NO.P><TXT>Nendest punktidest tuleneb samuti, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb koostoimes harta artikli 51 lõikega 1 tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud tegema erandeid üldsuse juurdepääsust äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate riiklikes registrites sisalduvale tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele, kui see juurdepääs võib erandlikel asjaoludel kaasa tuua hartas ette nähtud põhiõiguste riivamise ebaproportsionaalselt suure ohu.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0248"><NO.P>248.</NO.P><TXT>Liikmesriikidel lasuv kaitsekohustus ei ole seega piiratud üksnes ebaproportsionaalselt suurte ohtudega seitsme artikli 30 lõikes 9 sõnaselgelt nimetatud ohu korral, vaid hõlmab ebaproportsionaalselt suuri ohte, mis kaasnevad kõigi tegelike kasusaajate põhiõiguste rikkumisega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0249"><NO.P>249.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel leian, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide ülesanne on määratleda oma riigisiseses õiguses olukorrad, mis on selle sätte tähenduses <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0126" REF.END="QE0126"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0126" CODE="201C" ID="QE0126"/>. Kuna see ei sisalda täiendavat ettekirjutust, milles oleks märgitud, millises vormis peavad liikmesriigid selle mõiste määratlema, ei takista miski liikmesriigil – nagu tegi Luksemburgi Suurhertsogiriik – määratlemast <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0127" REF.END="QE0127"/>erandlikke asjaolusid<QUOT.END REF.START="QS0127" CODE="201C" ID="QE0127"/> üksnes selles sättes juba nimetatud juhtudel, kuid seda siiski tingimusel, et selle direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmine võimaldab kaitsta tegelikke kasusaajaid nende põhiõiguste ebaproportsionaalse rikkumise eest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0250"><NO.P>250.</NO.P><TXT>Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 188, on liikmesriigi kohus kohustatud tõlgendama riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga 2015/849, kuid ta peab ka jälgima, et ta ei tugine direktiivi tõlgendusele, mis on vastuolus põhiõigustega. Sellest järeldub, et see kohus peab lähtuma selle direktiivi erandeid lubavate sätete tõlgendusest, mis küll järgib nende sätete<?PAGE NO="46"?> sõnastust ja säilitab nende soovitava toime, kuid on täielikult kooskõlas hartaga tagatud põhiõigustega<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0129"><P>Vt <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Spiegel Online</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑516/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:625">EU:C:2019:625</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0059">59</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0251"><NO.P>251.</NO.P><TXT>Nagu komisjon õigesti märkis, võib liikmesriigi kohus selleks olla kohustatud ise konkreetselt määratlema selliste erandlike asjaolude laadi ja ulatuse, mis lubavad teha erandeid üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele üksnes niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et täielikult kaitsta nende isikute põhiõigusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0252"><NO.P>252.</NO.P><TXT>Selle kindlaksmääramise kohta, mida liikmesriigi kohus peab tegema, et tõlgendada direktiivi 2015/849 hartaga tagatud põhiõigustega kooskõlas oleval viisil, märgin esiteks, et selle kindlaksmääramise puhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et asjaolude <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0128" REF.END="QE0128"/>erandlikku<QUOT.END REF.START="QS0128" CODE="201C" ID="QE0128"/> laadi tuleb üksikasjalikult hinnata juhtumipõhiselt, nagu nähtub selle direktiivi artikli 30 lõike 9 sõnastusest endast.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0253"><NO.P>253.</NO.P><TXT>Teiseks peab kohus selle kindlaksmääramisel võtma arvesse asjaolu, et kuna direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 on ette nähtud erandid üldnormist, nimelt üldsuse juurdepääsust tegelikke kasusaajaid puudutavale teabele, tuleb seda sätet Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt üldjuhul tõlgendada kitsalt<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0130"><P>Vt <DATE ISO="20190729">29. juuli 2019. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Spiegel Online</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑516/17</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2019:625">EU:C:2019:625</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0053">53</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>) ja <DATE ISO="20130117">17. jaanuari 2013. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>komisjon <HT TYPE="ITALIC">vs</HT>. Hispaania</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑360/11</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2013:17">EU:C:2013:17</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0018">18</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0254"><NO.P>254.</NO.P><TXT>Kolmandaks peab liikmesriigi kohus selle kindlaksmääramisel võtma arvesse seda, et sõna <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0129" REF.END="QE0129"/>erandlik<QUOT.END REF.START="QS0129" CODE="201C" ID="QE0129"/> kasutamine viitab asjaoludele, mis võivad õigustada erandi tegemist tavapärasest ja põhjustavad põhiõiguste rikkumise ebaproportsionaalselt suure ohu.<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0131"><P><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0130" REF.END="QE0130"/>Ebaproportsionaalsuse<QUOT.END REF.START="QS0130" CODE="201C" ID="QE0130"/> kriteeriumi kohta vt ka käesolevas ettepanekus vastus kolmandale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑37/20.</P></NOTE> Selles kontekstis asjaomases sättes sisalduv sõnaselge viide riskidele, mis ohustavad õigust elule, isikupuutumatusele ja turvalisusele, mis on tagatud vastavalt harta artiklitega 2, 3 ja 6, annab võrdlusaluse erandit õigustava põhiõiguste rikkumise kõrgema raskusastme kindlakstegemiseks.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">2.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Mõiste <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0131" REF.END="QE0131"/>oht<QUOT.END REF.START="QS0131" CODE="201C" ID="QE0131"/> (teine küsimus kohtuasjas C‑37/20)</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0255"><NO.P>255.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud teine küsimus puudutab direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 ette nähtud mõistet <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0132" REF.END="QE0132"/>oht<QUOT.END REF.START="QS0132" CODE="201C" ID="QE0132"/>. See jaguneb kolmeks osaks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0256"><NO.P>256.</NO.P><TXT>Selle küsimuse esimeses osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0133" REF.END="QE0133"/>ebaproportsionaalselt suure ohu<QUOT.END REF.START="QS0133" CODE="201C" ID="QE0133"/> olemasolu on iseseisev põhjus, mis õigustab erandi tegemist üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, või kas teise võimalusena on nõue, et oht peab olema ebaproportsionaalselt suur, tingimus, mida kohaldatakse selles sättes nimetatud konkreetsetele ohtudele, nimelt kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohule.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="47"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0257"><NO.P>257.</NO.P><TXT>Selle küsimuse põhjus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud asjaolu, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 erinevate keeleversioonide vahel esineb sõnastuslik erinevus ning et teatavates keeleversioonides esineb lahknevus selle sätte sõnastuse ja direktiivi 2018/843 põhjenduse 36 sõnastuse vahel, mis selgitab ja põhjendab direktiivi 2015/849 muudetud versiooni<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0132"><P>Näiteks teatavates keeleversioonides, sealhulgas prantsuse-, hispaania- ja ingliskeelses versioonis, on direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 muudetud tekstis silmas peetud olukorda, kus teabega tutvumine võib tegelikult kasusaaja jaoks kaasa tuua <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0134" REF.END="QE0134"/>ebaproportsionaalselt suure ohu, kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohu<QUOT.END REF.START="QS0134" CODE="201C" ID="QE0134"/>, samas kui direktiivi 2018/843 põhjenduses 36 on silmas peetud olukorda, kus juurdepääsu tulemusel tekiks tegelikult kasu saava omaniku suhtes <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0135" REF.END="QE0135"/>ebaproportsionaalselt suur kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht<QUOT.END REF.START="QS0135" CODE="201C" ID="QE0135"/>. Nendes erinevates keeleversioonides viitab sätte sõnastus mõttele, et <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0136" REF.END="QE0136"/>ebaproportsionaalne oht<QUOT.END REF.START="QS0136" CODE="201C" ID="QE0136"/> on erand seitsmest muust loetletud riskist, samas kui selle põhjenduse sõnastusest näib seevastu tulenevat, et ebaproportsionaalsuse nõue on pigem tingimus selleks, et nende seitsme riskiga kokkupuude võiks õigustada erandi tegemist üldsuse juurdepääsust tegelikku kasusaajat puudutavale teabele (komisjon kinnitab oma märkustes, et ka tšehhi, taani, horvaadi, hollandi, poola, portugali, rumeenia ja rootsi keeleversioonid kuuluvad sellesse keeleversioonide gruppi). Teistes keeleversioonides, sealhulgas saksa- ja itaaliakeelses versioonis, ei ole seda erinevust (komisjon kinnitab oma märkustes, et kreeka-, ungari-, slovaki- ja sloveenikeelne versioon kuuluvad samuti sellesse keeleversioonide gruppi).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0258"><NO.P>258.</NO.P><TXT>Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liidu sätte ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Nimelt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, mille osa säte on<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0133"><P>Vt eelkõige <DATE ISO="20200123">23. jaanuari 2020. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Bundesagentur für Arbeit</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑29/19</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2020:36">EU:C:2020:36</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0048">48</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR> ja seal viidatud kohtupraktika).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0259"><NO.P>259.</NO.P><TXT>Samas tuleneb käesoleva ettepaneku punktides 185–192 esitatud kaalutlustest, et mitte ainult ebaproportsionaalselt suur oht direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 sõnaselgelt nimetatud seitsme ohu korral võib õigustada erandit üldsuse juurdepääsust tegeliku kasusaaja kohta käivale teabele, vaid mis tahes ebaproportsionaalselt suur oht, et erandlikel asjaoludel rikutakse tegeliku kasusaaja põhiõigusi.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0260"><NO.P>260.</NO.P><TXT>Mis puudutab konkreetselt hindamist, mille eesmärk on tõendada, et esineb selline ebaproportsionaalselt suur oht kahjustada tegeliku kasusaaja põhiõigusi, siis see tuleb läbi viia juhtumipõhiselt. See hinnang peab hõlmama erandlike asjaolude üksikasjalikku hindamist ja see peab põhinema kõigi konkreetse juhtumi asjakohaste asjaolude analüüsil.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0261"><NO.P>261.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud teise küsimuse teise osaga palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et tuleb kindlaks teha riski olemasolu või selle ebaproportsionaalsus, mis tingib teabe kättesaadavuse piiramise tegelike kasusaajate kohta, võttes arvesse ainult kõnealuse tegeliku kasusaaja ja selle juriidilise isiku vahelisi seoseid, kelle suhtes taotletakse üldsuse juurdepääsu piiramist teabele, või võttes arvesse ka kõnealuse tegeliku kasusaaja ja teiste juriidiliste isikute vahelisi seoseid. Viimasel juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas arvesse tuleb võtta üksnes tegeliku kasusaaja staatust või mis tahes seost teiste juriidiliste isikutega. Sel juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seose laad mõjutab ohu olemasolu ja selle ulatuse hindamist.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="48"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0262"><NO.P>262.</NO.P><TXT>Märgin sellega seoses, et direktiivi 2015/849 tekstis ei ole täpseid viiteid nendele küsimustele. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 260, tuleb tegeliku kasusaaja põhiõiguste riive ebaproportsionaalselt suure ohu olemasolu siiski hinnata juhtumipõhiselt, hinnates erandlikke asjaolusid ja eesmärgiga tagada tegeliku kasusaaja piisav kaitse tema põhiõiguste ebaproportsionaalsete rikkumiste eest.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0263"><NO.P>263.</NO.P><TXT>Neil asjaoludel ei saa välistada, et teatud juhtudel on sellise piisava kaitse tagamiseks vaja arvesse võtta mitte ainult tegeliku kasusaaja ja konkreetse eranditaotluse esemeks oleva juriidilise isiku vahelisi seoseid, vaid ka seoseid, mis sellel tegelikul kasusaajal on teiste juriidiliste isikutega.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0264"><NO.P>264.</NO.P><TXT>Selles osas nõustun siiski esiteks komisjoni seisukohaga, et kui tuleb hinnata riske, mis isikul on ühe või mitme juriidilise isiku tegeliku kasusaajana, peavad kõnealused sidemed olema seotud nende juriidiliste isikute tegeliku kasusaaja staatusega, mistõttu hindamisel ei saa põhimõtteliselt arvesse võtta muid sidemeid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0265"><NO.P>265.</NO.P><TXT>Teiseks peab kasusaaja või juriidiline isik, kes taotleb, et talle tehtaks erand üldsuse juurdepääsust teabele, tõendama, et sidemed, mis tegelikul kasusaajal on muude kui eranditaotluses nimetatud juriidiliste isikutega, kujutavad endast asjakohast tegurit tema põhiõiguste kahjustamise ebaproportsionaalse ohu hindamisel ning et need seosed õigustavad või toetavad sellise ebaproportsionaalselt suure ohu olemasolu või selle ebaproportsionaalsust. Selline tõendamiskoormise jaotus<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0134"><P>Tõendeid puudutavate nõuete kohta vt ka käesolevas ettepanekus vastus kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise eelotsuse küsimuse punktile a.</P></NOTE>, mis paneb taotlejale kohustuse tõendada nende seoste olemasolu ja asjakohasust erandi tegemiseks, on oluline selleks, et vältida olukorda, kus liikmesriikide pädevatel ametiasutustel on kohustus omal algatusel viia läbi ebamõistlikult ulatuslik uurimine, et välistada tegelike kasusaajate põhiõiguste riivamise ebaproportsionaalselt suurt ohtu.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0266"><NO.P>266.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud teise küsimuse kolmandas osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et erandit üldsuse juurdepääsust tegeliku kasusaaja kohta käivale teabele võib lubada, kui see teave on kolmandatele isikutele hõlpsasti kättesaadav muul viisil.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0267"><NO.P>267.</NO.P><TXT>Selles küsimuses leian ma sarnaselt komisjonile ja Austria valitsusele, et kuna – nagu juba märgitud käesoleva ettepaneku punktides 260 ja 262 – direktiiv 2015/849 seab liikmesriikidele kohustuse tagada, et erandid üldsuse juurdepääsust teabele tegeliku kasusaaja kohta tehakse üksikasjaliku hinnangu põhjal, kas asjaolud on erandliku iseloomuga, ja viidates selle teabe avalikustamisest tulenevatele ohtudele, siis tuleb selle direktiivi artikli 30 lõiget 9 tõlgendada nii, et see välistab kaudselt sellise erandi tegemise võimaluse, kui teave on kolmandatele isikutele muude teabekanalite kaudu kergesti kättesaadav.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">3.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">Nõuded tõendada ebaproportsionaalselt suurt ohtu (kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punkt a)</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0268"><NO.P>268.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑601/20 esitatud teise küsimuse punktis a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millised on nõuded ebaproportsionaalselt suure ohu ja erandlike asjaolude tõendamisele, mida tuleb teha, et õigustada erandit direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 tähenduses.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="49"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0269"><NO.P>269.</NO.P><TXT>Esiteks, mis puudutab <HT TYPE="ITALIC">tõendamiskoormist</HT>, siis ei ole vaidluse all, et see lasub tegelikul kasusaajal. Just viimati nimetatu peab registri pidamise eest vastutavale asutusele või organile tõendama, et direktiivi artikli 30 lõike 9 kohase erandi tingimused on täidetud. Seda silmas pidades ei saa nimetatud asutus või organ olla kohustatud viima läbi uurimist, mis võib potentsiaalselt olla üldise ulatusega, et teha kindlaks, kas esinevad erandlikud asjaolud ja ebaproportsionaalselt suur oht. Kõnealune asutus või organ peab tuginema tõenditele, mille on esitanud tegelik kasusaaja oma erandi kohaldamise taotluse põhjenduseks.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0270"><NO.P>270.</NO.P><TXT>Teiseks, mis puudutab <HT TYPE="ITALIC">tõendatuse taset</HT>, siis leian, et tegelik kasusaaja peab tõendama, et esineb tema põhiõiguste kahjustamise ebaproportsionaalselt suur oht ja et piisava tõenäosuse astmega esineb erandlikke asjaolusid.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0271"><NO.P>271.</NO.P><TXT>Seda silmas pidades ei piisa pelgast kauge või hüpoteetilise ohu esinemisest. Samuti ei saa proportsionaalse ohu tajumine olla subjektiivne, vaid see peab põhinema konkreetsetel, tegelikel ja olemasolevatel objektiivsetel asjaoludel. Selleks peab tegelik kasusaaja esitama konkreetsed, täpsed ja olulised andmed tema põhiõigusi ähvardavate ohtude ja erandlike asjaolude kohta.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ><GR.SEQ LEVEL="3"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC">4.</HT></HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD"><HT TYPE="ITALIC"><QUOT.START CODE="201E" ID="QS0137" REF.END="QE0137"/>Ebaproportsionaalsuse<QUOT.END REF.START="QS0137" CODE="201C" ID="QE0137"/> kriteerium (kolmas küsimus kohtuasjas C‑37/20)</HT></HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0272"><NO.P>272.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑37/20 esitatud kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada ohu <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0138" REF.END="QE0138"/>ebaproportsionaalsuse<QUOT.END REF.START="QS0138" CODE="201C" ID="QE0138"/> kriteeriumi kohta, mis õigustab teabe kättesaadavuse piiramist ja on ette nähtud direktiivi 2015/843 artikli 30 lõikes 9.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0273"><NO.P>273.</NO.P><TXT>Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, milliseid konkureerivaid huve tuleb arvesse võtta, kui hinnatakse, kas tegeliku kasusaaja jaoks on olemas ebaproportsionaalselt suur oht, mis direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 kohaselt õigustab teda puudutavale teabele üldsuse juurdepääsust tehtavat erandit. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see kriteerium hõlmab üldjuhul kahe võrdselt kaitset vääriva huvi tasakaalustamist ja tõstatab seetõttu küsimuse, milliseid vastandlikke huve tuleks selle kohaldamisel tasakaalustada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul näib olevat konflikt ühelt poolt direktiiviga 2015/849 taotletud läbipaistvuse eesmärgi ja teiselt poolt tegeliku kasusaaja füüsilise, moraalse ja varalise puutumatuse kaitse – millest on kantud soov ennetada üldisi või spetsiifilisi ohte, millele viidatakse selle direktiivi artikli 30 lõikes 9 – vahel. Siiski on direktiivi 2018/843 põhjenduses 36 mainitud ka õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0274"><NO.P>274.</NO.P><TXT>Sellega seoses on käesoleva ettepaneku punktis 138 ja järgmistes punktides märgitud, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise eesmärk, mis seisneb läbipaistvuse suurendamises äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate suhtes, kujutab endast direktiiviga 2018/843 sisse viidud muudatuste tulemusel kehtestatud tegelike kasusaajate kohta käivale teabele avaliku juurdepääsu korra esmast eesmärki. See eesmärk ei kuulu siiski otseselt põhiõiguste hulka. Samuti on märgitud, et direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 9 ette nähtud eranditega üldsuse juurdepääsust sellele teabele, mida tuleb sellisena tõlgendada kitsalt, püütakse leida õiglane tasakaal selle eesmärgi vahel, mis – nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 38–48, 144 ja 189 – on seotud esmase õiguse kaalu omavate nõuetega, ja tegelike kasusaajate põhiõiguste austamise vahel, nagu nähtub sõnaselgelt ka direktiivi 2018/843 põhjendusest 34. Lisaks, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktides 188 ja 250 viidatud kohtupraktikast tulenevatest põhimõtetest, ei tohi direktiivi 2015/849 tõlgendamine minna vastuollu hartas ette nähtud põhiõigustega.</TXT></NP.ECR><?PAGE NO="50"?><NP.ECR IDENTIFIER="NP0275"><NO.P>275.</NO.P><TXT>Selles kontekstis, selle asemel, et viidata <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0139" REF.END="QE0139"/>erinevate huvide<QUOT.END REF.START="QS0139" CODE="201C" ID="QE0139"/> kaalumisele, nagu seda tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus, näib mulle kohasem analüüsi piiritleda, viidates eranditele üldsuse juurdepääsu üldpõhimõttest, mille eesmärk on hoida ära tegeliku kasusaaja põhiõiguste rikkumised, mis võivad erandlikel asjaoludel sellest juurdepääsust tuleneda. Neil asjaoludel on erandi tegemise taotluse hindamise eest vastutavate riigisiseste asutuste ülesanne kontrollida, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis tooksid tegelikule kasusaajale kaasa ebaproportsionaalselt suure ohu kahjustada ühte või mitut hartas ette nähtud põhiõigust.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0276"><NO.P>276.</NO.P><TXT>Põhjuseid, mis õigustavad üldsuse juurdepääsu tegelike kasusaajate kohta käivale teabele, on selgitatud direktiivi 2018/843 põhjendustes 30 ja 31 ning neid on mainitud käesoleva ettepaneku punktides 139–142. Need puudutavad muu hulgas esiteks võimalust, et teavet kontrollib veelgi kodanikuühiskond, kes aitab säilitada usaldust äritehingute ja rahandussüsteemi usaldusväärsuse vastu, teiseks kaasaaitamist võitlusele äriühingute ja muude juriidiliste isikute kuritarvitamise vastu rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil ning kolmandaks teabe tõhusa ja õigeaegse kättesaadavuse lihtsustamist rahandusasutuste ja asutuste jaoks võitluses nende rikkumiste vastu.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0277"><NO.P>277.</NO.P><TXT>Lisaks märkisin juba käesoleva ettepaneku punktides 220 ja 221, et nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on põhjendatud, et füüsilised isikud, kes otsustavad osaleda äritegevuses äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajatena, on kohustatud kättesaadavaks tegema teatud teabe, mis võimaldab neid nende juriidiliste isikute tegelike kasusaajatena kindlaks teha, seda enam, et nad on sellest kohustusest teadlikud hetkel, kui nad otsustavad sellise tegevusega alustada<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0135"><P>Vt analoogia alusel <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0059">59</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0278"><NO.P>278.</NO.P><TXT>Kuigi direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 kohaldamisel teostatava hindamise raames ilmneb eeltoodust, et selle sätte raames tehtaval kaalumisel on üldpõhimõttena ülekaalus üldsuse huvi tutvuda tegelikku kasusaajat puudutava teabega, on sõnaselgelt ette nähtud, et võivad esineda eriolukorrad, kus õigustatud ja veenvad põhjused, mis on seotud tegeliku kasusaaja konkreetse juhtumiga, õigustavad erandkorras seda, et üldsuse juurdepääsu tegeliku kasusaaja kohta käivale teabele piiratakse eesmärgiga vältida kasusaaja põhiõiguste rikkumise ebaproportsionaalselt suurt ohtu<NOTE TYPE="FOOTNOTE" NUMBERING="ARAB" NUMBERING.CONTINUED="YES" NOTE.ID="E0136"><P>Vt selle kohta analoogia alusel <DATE ISO="20170309">9. märtsi 2017. aasta</DATE> kohtuotsus <REF.DOC.ECR><NAME.CASE>Manni</NAME.CASE> (<NO.CASE>C‑398/15</NO.CASE>, <NO.ECLI ECLI="ECLI:EU:C:2017:197">EU:C:2017:197</NO.ECLI>, punkt <REF.NP.ECR REF="NP0060">60</REF.NP.ECR></REF.DOC.ECR>).</P></NOTE>.</TXT></NP.ECR><NP.ECR IDENTIFIER="NP0279"><NO.P>279.</NO.P><TXT>Võttes arvesse kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleks minu arvates kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et selle hindamisel, kas tegelikule kasusaajale on tekkinud ebaproportsionaalselt suur oht, mis direktiivi 2015/849 artikli 30 lõike 9 kohaselt õigustab erandit üldsuse juurdepääsust kõnealust tegelikku kasusaajat puudutavale teabele, tuleks ühelt poolt arvesse võtta kõnealuses sättes osutatud konkreetseid ohte, samuti puudutatud isiku põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele, mis on tagatud vastavalt harta artiklitega 7 ja 8, ning teisest poolt üldsuse ja kogu ühiskonna huvi teada tegelike kasusaajate isikuid, et ennetada finantssüsteemi kasutamist rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil.</TXT></NP.ECR></GR.SEQ></GR.SEQ></GR.SEQ><?PAGE NO="51"?><GR.SEQ LEVEL="1"><TITLE><TI><NP><NO.P><HT TYPE="BOLD">IV.</HT></NO.P><TXT><HT TYPE="BOLD">Ettepanek</HT></TXT></NP></TI></TITLE><NP.ECR IDENTIFIER="NP0280"><NO.P>280.</NO.P><TXT>Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luksemburg) eelotsuse küsimustele kohtuasjades C‑37/20 ja C‑602/20 järgmiselt:</TXT><P><LIST TYPE="ARAB"><ITEM><NP><NO.P>1.</NO.P><TXT>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20150520">20. mai 2015. aasta</DATE> direktiivi 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20180530">30. mai 2018. aasta</DATE> direktiiviga (EL) 2018/843, artikli 30 lõike 5 teine lõik on kehtetu osas, milles see näeb ette, et igal üldsuse hulka kuuluval isikul on lubatud tutvuda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0140" REF.END="QE0140"/>vähemalt<QUOT.END REF.START="QS0140" CODE="201C" ID="QE0140"/> selles nimetatud andmetega, nähes seega ette, et iga üldsuse hulka kuuluv isik võib tutvuda ka muude andmetega tegelike kasusaajate kohta kui need, mis on märgitud samas lõigus.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>2.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõike 5 kolmas lõik on kehtetu.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>3.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõiget 5a tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et tegelike kasusaajate registrite pidamise eest vastutavad riiklikud organid või asutused oleksid teadlikud kõnealusele registrile juurdepääsu kasutavate isikute identiteedist.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>4.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõige 9, arvestades põhiõiguste hartat ja eelkõige selle artikli 51 lõiget 1 – tõlgendatuna selliselt, et liikmesriikidel ei ole mitte üksnes võimalus näha ette erandid üldsuse juurdepääsust äriühingute ja muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate riiklikes registrites sisalduvale teabele nende tegelike kasusaajate kohta, vaid nad on kohustatud need erandid kehtestama ja neid võimaldama, kui see juurdepääs seaks erandlikel asjaoludel tegeliku kasusaaja ebaproportsionaalselt suurde ohtu, et tema hartas tagatud põhiõigusi rikutakse – on kehtiv.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>5.</NO.P><TXT>Kohtuasjas C‑601/20 esitatud esimese küsimuse ja teise küsimuse punkti b analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi muud asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõigete 5 ja 9 kehtivust.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>6.</NO.P><TXT>Euroopa Parlamendi ja nõukogu <DATE ISO="20160427">27. aprilli 2016. aasta</DATE> määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) V peatüki sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus register, mis on osaliselt üldsusele kättesaadav, ilma et oleks vaja tõendada õigustatud huvi ja ilma et seataks piiranguid üldsuse asukoha suhtes. Siiski saab sellest registrist tehtud edastamise teha vastavalt selle määruse artikli 49 lõike 1 punktile g üksnes juhul, kui seadusega ette nähtud registriga tutvumise tingimused on täidetud ja kui tutvumine ei hõlma registrit tervikuna.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>7.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide ülesanne on määratleda oma riigisiseses õiguses olukorrad, mis on selle sätte tähenduses <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0141" REF.END="QE0141"/>erandlikud asjaolud<QUOT.END REF.START="QS0141" CODE="201C" ID="QE0141"/>. Kuna see säte ei sisalda täiendavaid ettekirjutusi, milles oleks märgitud, millises vormis peavad liikmesriigid selle mõiste määratlema, ei takista miski<?PAGE NO="52"?> liikmesriigil määratleda <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0142" REF.END="QE0142"/>erandlikke asjaolusid<QUOT.END REF.START="QS0142" CODE="201C" ID="QE0142"/> üksnes viitega selles sättes juba nimetatud juhtudele, tingimusel et selle direktiivi riigisisesesse õigusse ülevõtmine võimaldab tegelikke kasusaajaid kaitsta nende põhiõiguste ebaproportsionaalsete rikkumiste eest. Selleks võib liikmesriigi kohus olla sunnitud ise konkreetselt kindlaks määrama nende erandlike asjaolude laadi ja ulatuse, mis lubavad teha erandeid üldsuse juurdepääsust tegelike kasusaajate kohta käivale teabele üksnes niivõrd, kuivõrd see on vajalik selleks, et täielikult kaitsta nende isikute põhiõigusi. Selle kindlaksmääramise juures tuleb arvesse võtta esiteks asjaolu, et asjaolude <QUOT.START CODE="201E" ID="QS0143" REF.END="QE0143"/>erandlikku<QUOT.END REF.START="QS0143" CODE="201C" ID="QE0143"/> laadi tuleb üksikasjalikult hinnata juhtumipõhiselt, teiseks, et mis puudutab erandeid üldreeglist, siis tuleb kõnealust sätet põhimõtteliselt tõlgendada kitsalt, ja kolmandaks, et asjaolud, mis võivad erandi tegemist õigustada, ei tohi olla tavapärased ning toovad kaasa põhiõiguste riive ebaproportsionaalselt suure ohu.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>8.</NO.P><TXT>Direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõiget 9 tuleb tõlgendada nii, et ebaproportsionaalselt suure ohu nõue on tingimus, mida kohaldatakse selles sättes nimetatud konkreetsetele ohtudele, nimelt kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohule, samuti tegeliku kasusaaja põhiõiguste mis tahes rikkumise ohu suhtes, mis õigustab erandi tegemist üldsuse juurdepääsust teda puudutavale teabele. Sellise ohu olemasolu ja selle ebaproportsionaalsuse hindamisel võib vajaduse korral arvesse võtta seoseid, mis tegelikul kasusaajal on tegeliku kasusaajana äriühingute ja teiste juriidiliste isikutega, samuti usaldusfondide ja selliste õiguslike üksustega, millel on usaldusfondiga sarnane struktuur või ülesanded ning mille puhul ei ole tegemist ettevõttega, kelle suhtes taotletakse erandit üldsuse juurdepääsust teda puudutavale teabele. Kasusaaja või üksus, kes taotleb, et talle tehtaks erand üldsuse juurdepääsust teabele, peab siiski tõendama, et need sidemed kujutavad endast asjakohast tegurit, mis tõendab või kinnitab tegeliku kasusaaja põhiõiguste kahjustamise ebaproportsionaalselt suure ohu olemasolu. Artikli 30 lõige 9 välistab võimaluse, et tehakse erand üldsuse juurdepääsust tegelikku kasusaajat puudutavale teabele, kui see teave on kolmandatele isikutele hõlpsasti kättesaadav muul viisil.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>9.</NO.P><TXT>Tegelik kasusaaja peab tõendama ebaproportsionaalselt suurt ohtu ja erandlikke asjaolusid, mis võivad õigustada direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõike 9 alusel tehtavat erandit. Selleks peab tegelik kasusaaja piisava tõenäosusega tõendama, et esineb tema põhiõiguste kahjustamise ebaproportsionaalselt suur oht ja et esinevad erandlikud asjaolud, ning esitama konkreetsed, täpsed ja olulised andmed tema põhiõigusi ähvardavate ohtude ja erandlike asjaolude kohta.</TXT></NP></ITEM><ITEM><NP><NO.P>10.</NO.P><TXT>Selle hindamisel, kas tegeliku kasusaaja jaoks on olemas ebaproportsionaalselt suur oht, mis direktiivi 2015/849 (muudetud direktiiviga 2018/843) artikli 30 lõike 9 kohaselt õigustab erandi tegemist üldsuse juurdepääsust teda puudutavale teabele, tuleks ühelt poolt arvesse võtta kõnealuses sättes osutatud konkreetseid ohte, samuti puudutatud isiku põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele, mis on tagatud vastavalt põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8, ning teiselt poolt üldsuse ja kogu ühiskonna huvi teada tegelike kasusaajate isikuid, et ennetada finantssüsteemi kasutamist rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil.</TXT></NP></ITEM></LIST></P></NP.ECR></GR.SEQ></CONTENTS.CONCLUSION></CONCLUSION>