–

VW, esindaja: avvocato F. Rampone,

–

Legea Srl., esindaja: avvocato G. Biancamano,

–

SW, CQ, ET, esindaja: avvocato R. Bocchini,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Messina ja P. Němečková,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrust (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).

2

Taotlus on esitatud esiteks ühelt poolt VW ja teiselt poolt SW, CQ, ET ja Legea Srl-i ning teiseks ühelt poolt Legea ja teiselt poolt VW, SW, CQ ja ET vahelises kohtuvaidluses tähist „Legea“ sisaldavate kaubamärkide väidetavalt õigusvastase kasutamise üle.

Õiguslik raamistik

Euroopa Liidu kaubamärki käsitlevad määrused

3

Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), mida on muudetud nõukogu 19. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 422/2004 (edaspidi „määrus nr 40/94“), tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009. Viimati nimetatud määrus tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. oktoobrist 2017 määrusega 2017/1001.

4

Määruse nr 40/94 artiklis 5 „Isikud, kes võivad olla ühenduse kaubamärgi omanikud“ oli sätestatud:

5

Määruse artikli 9 „Ühenduse kaubamärgiga antavad õigused“ lõikes 1 oli ette nähtud:

6

Nimetatud määruse artikkel 16 „Ühenduse kaubamärkide käsitamine siseriiklike kaubamärkidena“ oli sõnastatud järgmiselt:

7

Sama määruse artikli 21 „Maksejõuetusmenetlus“ lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

8

Määruse nr 40/94 artikli 22 „Litsentsimine“ lõigetes 1 ja 2 oli ette nähtud:

9

Need määruse nr 40/94 artiklite 5, 9, 16, 21 ja 22 sätted sarnanevad määruse 2017/1001 artiklite 5, 9, 19, 24 ja 25 vastavatele sätetele.

Direktiivid kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

10

21. detsembri 1988. aasta esimene nõukogu direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) tunnistati kehtetuks ja asendati alates 28. novembrist 2008 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25). Viimati nimetatud direktiiv tunnistati kehtetuks ja asendati alates 15. jaanuarist 2019 direktiiviga 2015/2436, nagu nähtub selle direktiivi artiklist 55.

11

Esimese direktiivi 89/104 kolmandas ja kuuendas põhjenduses oli märgitud:

12

Direktiivi artikli 5 „Kaubamärgiga antavad õigused“ lõikes 1 on ette nähtud:

13

Direktiivi artiklis 8 „Litsentsimine“ oli sätestatud:

14

Esimese direktiivi 89/104 artiklite 5 ja 8 sätted sarnanevad direktiivi 2015/2436 artiklite 10 ja 25 vastavatele sätetele.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

15

VW, SW, CQ ja ET on spordikaupade jaoks registreeritud riigisisese kaubamärgi ja ELi kaubamärgi Legea (edaspidi „asjaomased kaubamärgid“) ühisomanikud võrdsetes osades.

16

VW, SW, CQ ja ET otsustasid 1993. aastal anda nende ühisomandisse kuuluvate kaubamärkide kasutamiseks Legeale tasuta ja määramata ajaks ainulitsentsi (edaspidi „litsentsileping“).

17

VW avaldas 2006. aasta lõpus litsentsilepingu jätkamisele vastuseisu.

18

Legea esitas 16. novembril 2009 Tribunale di Napolile (Napoli esimese astme kohus, Itaalia) VW vastu hagi, milles ta palus tunnistada kehtetuks VW registreeritud kaubamärgid, mis sisaldavad tähist „Legea“. VW palus vastuhagis esiteks tunnistada Legea registreeritud kaubamärgid kehtetuks ja teiseks tuvastada asjaomaste kaubamärkide õigusvastane kasutamine selle äriühingu poolt.

19

Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus) asus 11. juuni 2014. aasta otsuses seisukohale, et Legea oli kõigi ühisomanike nõusolekul kasutanud asjaomaseid kaubamärke õiguspäraselt kuni 31. detsembrini 2006. Seevastu leidis see kohus, et pärast nimetatud kuupäeva oli litsentsi kasutamine õigusvastane, kuna VW oli litsentsilepingu jätkamisele vastu.

20

Corte d’appello di Napoli (Napoli apellatsioonikohus, Itaalia) muutis 11. aprilli 2016. aasta otsusega eespool osutatud kohtuotsust osaliselt. Asudes seisukohale, et kaubamärgi litsentsi kolmandatele isikutele andmiseks ei ole ühisomanike ühehäälne nõusolek nõutav, leidis see kohus, et litsentsilepingu jätkamiseks pärast 31. detsembrit 2006 oli asjaomaste kaubamärkide neljast ühisomanikust kolme tahe VW vastuseisust hoolimata piisav.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kellele esitati 11. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused, on tekkinud küsimus teatava kaubamärgi ühisomanikele ühiselt kuuluva ainuõiguse individuaalse kasutamise korra kohta, võttes arvesse liidu õigusnorme, eelkõige direktiivi 2015/2436 artiklit 10 ning määruse 2017/1001 artikleid 9 ja 25.

22

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

23

SW, CQ ja ET vaidlustavad esimese eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse põhjusel, et kuna litsentsilepingu sõlmisid asjaomaste kaubamärkide ühisomanikud ühehäälselt, ei ole oluline, kas häälteenamus oli sellise otsuse tegemiseks piisav. Legea väidab omalt poolt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna kaubamärgi ühisomanike nõusoleku tingimused nii kasutuslitsentsi andmiseks kolmandale isikule kui ka selle ülesütlemiseks ei ole liidu õigusega reguleeritud.

24

Tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on üksnes liikmesriigi kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata ning riigisisest õigust tõlgendada ja kohaldada. Samuti on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Contship Italia, C‑433/21 ja C‑434/21, EU:C:2022:760, punkt 23).

25

Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus BalevBio, C‑76/20, EU:C:2021:441, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud piisavalt selgesti õigusliku ja faktilise raamistiku ning põhjused, miks tal tekkis küsimus, kuidas tõlgendada teatavaid liidu õiguse sätteid, mida ta peab oma otsuse tegemiseks vajalikuks. Ei ole ilmne, et taotletud tõlgendusel puudub seos põhikohtuasjaga või et tõstatatud probleem on hüpoteetiline.

27

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Legea esitatud argumendid, sest küsimus, kas liidu õigus reguleerib kaubamärgi ühisomanike poolt kaubamärgi kasutuslitsentsi andmise otsuse vastuvõtmise korda, kuulub eelotsuse küsimuste sisulise analüüsi alla. Lisaks on vastupidi SW, CQ ja ET väidetele esimene eelotsuse küsimus põhikohtuasja lahendamisel asjakohane, sest kui ühisomanike häälteenamus on kaubamärgi kasutuslitsentsi andmise otsuse tegemiseks piisav, on võimalik, et vähemusse jääva ühisomaniku poolt tema algselt sellise litsentsi andmiseks antud nõusoleku tagasivõtmisega ei kaasne igal juhul tagajärgi.

28

Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

29

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva arvestades kuulub põhikohtuasi ELi kaubamärkide osas määruse nr 40/94 ja riigisiseste kaubamärkide osas esimese direktiivi 89/104 kohaldamisalasse. Määruse 2017/1001 artiklite 9 ja 25 ning direktiivi 2015/2436 artikli 10 sätetega, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on vastavuses vastavalt määruse nr 40/94 artiklite 9 ja 22 ning esimese direktiivi 89/104 artikli 5 sätted. Seega tuleb esitatud küsimused neid sätteid silmas pidades ümber sõnastada.

30

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas esimest direktiivi 89/104 ja määrust nr 40/94 tuleb tõlgendada nii, et ühisomandis oleva riigisisese kaubamärgi või ELi kaubamärgi kasutuslitsentsi andmine või litsentsilepingu ülesütlemine eeldab ühisomanike ühehäälset otsust või nende häälteenamusega tehtavat otsust.

31

Tuleb meelde tuletada, et vastavalt esimese direktiivi 89/104 artiklile 5 ja määruse nr 40/94 artiklile 9 annab kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Määruse artiklis 5 on täpsustatud, et ELi kaubamärgi omanik võib olla iga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud asutus.

32

Lisaks tuleneb esimese direktiivi 89/104 artikli 8 lõikest 1 ja määruse nr 40/94 artikli 22 lõikest 1, et nii riigisisene kaubamärk kui ka ELi kaubamärk võivad olla litsentsi – olgu ainu- või lihtlitsentsi – objekt seoses ühe või kõigi kaupade või teenustega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

33

Määruse nr 40/94 artikli 16 lõikest 3 ja artikli 21 lõikest 2, milles on viidatud ELi kaubamärgi „ühisomanikele“, tuleneb, et selline kaubamärk võib kuuluda mitmele isikule.

34

Kuigi on tõsi, et esimeses direktiivis 89/104 ei ole viidatud olukorrale, kus riigisisene kaubamärk kuulub mitmele ühisomanikule, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 47 ja 48 sisuliselt märkis, ei tähenda see väljajätmine mitte seda, et niisuguse kaubamärgi kuulumine ühisomandisse on välistatud, vaid et seda reguleerib riigisisene õigus, mis hõlmab kaubamärgist tulenevate õiguste ühisomanike poolt teostamise korda, sealhulgas kaubamärgi kasutuslitsentsi andmise või litsentsilepingu ülesütlemise üle otsustamist.

35

Lisaks tuleneb esimese direktiivi 89/104 kolmandast ja kuuendast põhjendusest, et kuigi selle esimese direktiivi eesmärk on kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine, et kõrvaldada olemasolevad erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust, ei ole selle direktiivi eesmärk nimetatud õigusaktide täielik ühtlustamine (vt selle kohta 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Robelco, C‑23/01, EU:C:2002:706, punkt 33).

36

Mis puutub määrusesse nr 40/94, siis kuigi selles on tunnustatud võimalust, et ELi kaubamärk kuulub ühisomandisse, ei sisalda see ühtegi sätet, mis reguleeriks kaubamärgist tulenevate õiguste teostamise tingimusi niisuguse kaubamärgi ühisomanike poolt, sealhulgas kaubamärgi kasutuslitsentsi andmise või litsentsilepingu ülesütlemise üle otsustamist.

37

Määruse nr 40/94 artikli 16 lõikest 1 tuleneb, et ELi kaubamärki käsitatakse riigisisese kaubamärgina, mis on registreeritud konkreetses liikmesriigis selles artiklis sätestatud eeskirjade kohaselt. Sellest tuleneb, et kuna selles määruses puudub säte, mis reguleeriks ELi kaubamärgi mitme ühisomaniku poolt kaubamärgi kasutuslitsentsi andmise või litsentsilepingu ülesütlemise otsuse tegemise korda, reguleerib seda korda vastava liikmesriigi õigus.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et esimest direktiivi 89/104 ja määrust nr 40/94 tuleb tõlgendada nii, et küsimust, kas ühisomandis oleva riigisisese kaubamärgi või ELi kaubamärgi kasutuslitsentsi andmine või litsentsilepingu ülesütlemine eeldab ühisomanike ühehäälset otsust või nende häälteenamusega tehtavat otsust, reguleerib kohaldamisele kuuluv liikmesriigi õigus.

Teine küsimus

39

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele tarvis vastata.

Kohtukulud

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.