EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
18. detsember 2025 ( *1 )
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/7/EL – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Artikli 3 lõige 1 ja lõike 3 punkt a – Viivis – Artikli 6 lõiked 1 ja 2 – Sissenõudmiskulude hüvitamine – Tingimused – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette vastastikuste nõuete tasaarvestamise tagasiulatuva jõuga avalduse alusel – Nõuete samaaegne kustutamine väiksema summa ulatuses – Mõju viivistele ja hüvitisele
Kohtuasjas C‑481/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis, Poola) 26. juuni 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juulil 2024, menetluses
E. sp.j.
versus
C. sp. z o.o.,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Jarukaitis, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud M. Condinanzi, N. Jääskinen ja R. Frendo (ettekandja),
kohtujurist: D. Spielmann,
kohtusekretär: ametnik M. Siekierzyńska,
arvestades kirjalikku menetlust ja 14. mai 2025. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
|
– |
C. sp. z o.o., esindaja: adwokat P. Wróblewska, |
|
– |
Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, E. Buczkowska ja D. Lutostańska, |
|
– |
Belgia valitsus, esindajad: S. Baeyens ja P. Cottin, |
|
– |
Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, R. Kanitz ja J. Simon, |
|
– |
Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans, |
|
– |
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Milanowska ja M. Owsiany-Hornung, |
olles 1. augusti 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
|
1 |
Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1) artikli 3 lõike 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 6 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist. |
|
2 |
Taotlus on esitatud äriühingute E. sp.j. ja C. sp. z o.o. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab maksmisest keeldumist vastastikuste nõuete tasaarvestamise alusel, mis tehti tagasiulatuvalt kehtiva avaldusega. |
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
|
3 |
Direktiivi 2011/7 põhjendustes 3 ja 12 on märgitud:
[…]
|
|
4 |
Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud: „1. Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate konkurentsivõimet.“ |
|
5 |
Direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
[…]
[…]“. |
|
6 |
Direktiivi 2011/7 artiklis 3 on ette nähtud: „1. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:
[…] 3. Kui lõikes 1 nimetatud tingimused on täidetud, tagavad liikmesriigid järgmise:
[…] 5. Liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad kui 60 kalendripäeva, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses.“ |
|
7 |
Direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud: „1. Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 3 […] kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks.“ |
Poola õigus
Tsiviilseadustik
|
8 |
23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku seaduse (ustawa – Kodeks cywilny) (Dz. U. 1964, jrk nr 93; edaspidi „tsiviilseadustik“) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 498 on sätestatud: „1. Kui kaks isikut on samal ajal teineteise võlgnikud ja võlausaldajad, võib kumbki oma nõude tasaarvestada teise poole nõudega, kui mõlema nõude ese on raha või ainult liigi järgi kindlaks määratud sama kvaliteediga asjad, ning mõlemad nõuded on sissenõutavad ja neid saab hageda kohtus või mõnes muus riigiasutuses. 2. Tasaarvestuse tulemusena kustuvad mõlemad nõuded vastastikku kuni väiksema nõude summani.“ |
|
9 |
Seadustiku artiklis 499 on ette nähtud: „Tasaarvestus toimub teisele poolele esitatud avalduse alusel. Avaldusel on tagasiulatuv jõud alates hetkest, kui tasaarvestus sai võimalikuks.“ |
Ülemääraste viivituste seadus
|
10 |
8. märtsi 2013. aasta seaduse ülemääraste viivituste vastu võitlemise kohta äritehingute puhul (ustawa o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych; Dz. U, 2013, jrk nr 403), millega võeti Poola õigusesse üle direktiiv 2011/7, põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ülemääraste viivituste seadus“) on artikkel 1 sõnastatud järgmiselt: „Käesolevas seaduses määratletakse võlausaldaja eriõigused ja võlgniku kohustused, mis on seotud maksetähtaegadega äritehingutes, nende kohustuste täitmata jätmise tagajärgedega ja menetlusega, mis puudutab rahaliste soorituste täitmisel ülemäärast viivitust.“ |
|
11 |
Seaduse artiklis 4 on sätestatud: „Käesolevas seaduses kasutatud mõistetel on järgmine tähendus: […] 3) seadusjärgne viivis äritehingute puhul: […]
[…]“. |
|
12 |
Seaduse artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud: „Äritehingute puhul – välja arvatud äritehingud, kus võlgnik on avalik-õiguslik isik – on võlausaldajal õigus ilma meeldetuletuseta saada seadusjärgset viivist maksete hilinemise korral äritehingutes ajavahemiku eest, mis ulatub rahalise soorituse sissenõutavaks muutumise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised tingimused:
[…]“. |
|
13 |
Seaduse artikli 10 lõikes 1 on sätestatud: „Alates päevast, mil võlausaldajal tekib õigus saada artikli 7 lõikes 1 nimetatud viivist, on tal õigus saada võlgnikult ilma vastava meeldetuletuseta sissenõudmiskulude eest hüvitist, mis on samaväärne summaga, mille suurus on:
[…]“. |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
|
14 |
Äriühingul E. on äriühingu C. vastu kümme veoteenuste osutamisele vastavat nõuet, mis tulenesid arvetest, mille maksetähtajad olid 2022. aasta veebruarist kuni septembrini. |
|
15 |
Kuna äriühing C. ei tasunud arveid ettenähtud tähtaja jooksul, esitas äriühing E. eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawiele (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis), hagi võla sissenõudmiseks. |
|
16 |
Äriühing E. nõudis esitatud arvetest tulenevalt võlanõuetena 26715,60 zloti (umbes 6280 eurot) tasumist, millele lisandub ülemääraste viivituste seaduse artikli 7 lõike 1 alusel viivis, mis arvutatakse iga maksmata jäänud võla summa alusel viidatud seaduse artikli 4 punkti 3 alapunktis b sätestatud määras, ning samuti vastavalt selle seaduse artiklile 10 sissenõudmiskulude hüvitamist summas 1997,29 zlotti (umbes 470 eurot) iga tasunõude hilinenud maksmise eest. |
|
17 |
Äriühing C. palus jätta hagi rahuldamata. Enda sõnul on ta hagejale maksnud 1697,40 zlotti (umbes 400 eurot) ning esitas 2. septembri 2022. aasta dokumendiga tsiviilseadustiku artiklite498 ja 499 tähenduses tasaarvestusavalduse summas 25018,20 zlotti (umbes 5880 eurot). Äriühing C. leiab, et ta tasus seega kokku 26715,60 zlotti (ligikaudu 6280 eurot) ja seetõttu on tema võlg kustutatud. |
|
18 |
Tasaarvestusavaldus põhines kahju hüvitamise nõudel, mis äriühingul C. oli äriühingu E. vastu, kuna äriühingu E. tehtud veo käigus hävis talle äriühingu C. poolt usaldatud kaup. Selle nõude tasumise tähtaeg, mille äriühing C. oli määranud 15. veebruari 2022. aasta ametlikus kirjas, möödus 7. märtsil 2022. |
|
19 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab esiteks, et isegi kui tasaarvestusavaldus puudutas üksnes summasid, mille iga asjaomane äriühing pidi esimese võimalusena tasuma, väidab äriühing C., et alates 7. märtsist 2022 kaotas äriühing E. tagasiulatuva jõu tõttu, mille tsiviilseadustiku artikkel 499 sellisele avaldusele omistab, õiguse nõuda viivist ja hüvitist, mis on ette nähtud vastavalt ülemääraste viivituste seaduse artikli 7 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 1. Äriühingu E. kümnest võlast tekkis enne seda kuupäeva ainult üks. |
|
20 |
Teiseks ei ole äriühing E. eitanud oma vastutust äriühingu C. väidetava kahju eest, vaid ta vaidleb vastu tasaarvestusavalduse kehtivusele ja kahju suurusele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kahju selle osa suhtes, mida see avaldus ei hõlma, on selles kohtus pooleli teine menetlus. |
|
21 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas on kerkinud küsimus, milline mõju on ülemääraste viivituste seadusest tulenevatele õigustele tagasiulatuval jõul, mille tsiviilseadustiku artikkel 499 omistab tasaarvestusavaldustele. |
|
22 |
Kohus selgitab, et viidatud säte kehtestab õigusliku fiktsiooni, mille kohaselt tasaarvestusavaldusel on tagasiulatuv mõju alates hetkest, mil tasaarvestus sai võimalikuks, st kui avalduse esitaja nõue muutus maksetähtaja möödumise tõttu sissenõutavaks. Kohus on siiski seisukohal, et tagasiulatuv jõud võib olla vastuolus direktiivi 2011/7 artikli 3 lõikega 1 ja lõike 3 punktiga a ning artikli 6 lõigetega 1 ja 2. |
|
23 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses esiteks, et tagasiulatuva jõu tulemusel kaob õigus nõuda nii viivist kui ka sissenõudmiskulude hüvitamist. Kuigi need kulud võivad olla seotud mitme nõudega ja seega olla tasumisele kuuluvad mitu korda, võivad need lõppeda ühe vastastikuse nõudega, mille puhul nimetatud kulud on tasumisele kuuluvad ainult üks kord. Niisugune olukord võib üht võlausaldajatest kahjustada. |
|
24 |
Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivis 2011/7 nimetatud nõuded toovad oma lepingulise laadi tõttu kaasa kõrgemad viivised kui muud nõuded, nagu äriühingu C. kahju hüvitamise nõue, mida võib kasutada tasaarvestusavalduse esitamisel. |
|
25 |
Kolmandaks märgib kohus, et tasaarvestus on mitme riigi õigussüsteemis tuntud mehhanism, mille tunnused võivad olla erinevad, eelkõige seoses võimaliku tagasiulatuva mõjuga ja tagajärgedega õigusele saada viivist ja minimaalse hüvitise maksmist, mis on sätestatud direktiivi 2011/7 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides. Selliste erinevuste olemasolu oleks vastuolus „ühtlustamispõhimõttega“. |
|
26 |
Neljandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui tasaarvestusavaldus esitatakse pärast tähtaja möödumist, mille järel avalduses nimetatud isiku nõuded muutuvad sissenõutavaks, võib see isik olla juba alustanud nende sissenõudmist, teadmata, et hiljem tehakse tasaarvestus, mis takistab tal saada tagasi sissenõudmisega seotud kulusid. |
|
27 |
Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas direktiivi [2011/7] artikli 3 lõiget 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse sätted, mis näevad ette, et võlausaldajale ei maksta hilinenud maksmise korral arvestatavat seadusjärgset viivist ja võlgade sissenõudmiskulude hüvitist, kui võlgnik on pärast lepingus määratud maksetähtaja möödumist rahuldanud võlausaldaja nõude tasaarvestuse teel, millel on seadusest tulenev tagasiulatuv jõud alates hetkest, mil tasaarvestus võimalikuks sai?“ |
Eelotsuse küsimuse analüüs
|
28 |
Oma ainsa küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/7 artikli 3 lõiget 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei tule võlausaldajale maksta seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulude hüvitist, kui võlgnik on makstava summa tasunud tasaarvestusavalduse alusel, mis on aga esitatud pärast lepingulise maksetähtaja möödumist, kuna sellel avaldusel on tagasiulatuv jõud alates hetkest, mil tasaarvestamine osutus võimalikuks. |
|
29 |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 30. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Main (sularaha eksportimine Venemaale), C‑246/24, EU:C:2025:295, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
30 |
Mis puudutab käesoleval juhul nende sätete sõnastust, mille tõlgendamist taotletakse, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et ettevõtjatevaheliste äritehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud kaks tingimust, nimelt on võlausaldaja täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav. |
|
31 |
Selle direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis a on sätestatud, et kui need tingimused on täidetud, siis on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist alates päevast, mis järgneb lepingus kindlaksmääratud maksetähtpäevale või maksetähtaja lõpule. |
|
32 |
Kõnealuse direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et kui selle direktiivi artikli 3 kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot. Lisaks kohustab artikli 6 lõige 2 liikmesriike tagama, et nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks. |
|
33 |
See viivis nagu ka see kindel summa muutub sissenõutavaks automaatselt direktiivi 2011/7 artikli 3 lõigetes 3–5 ette nähtud maksetähtaja möödumisel, eeldusel et täidetud on selle artikli lõikes 1 sätestatud tingimused (4. mai 2023. aasta kohtuotsus ALD Automotive, C‑78/22, EU:C:2023:379, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
34 |
Tuleb siiski tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 30–32 viidatud sätete sõnastusest ei nähtu, et need reguleerivad tingimusi, mille korral sellele viivisele ja kindlale summale vastavad nõuded võivad teatud juhtudel aeguda, eelkõige nende aluseks oleva põhinõude kadumise tõttu, nagu on põhikohtuasjas. |
|
35 |
Seda grammatilist tõlgendust kinnitab nende sätete kontekst. On tõsi, et direktiiv 2011/7 näeb ette, et võlausaldaja õigus sellele viivisele ja kindel summa tekib „hilinenud maksmisest“. Nagu nähtub direktiivi 2011/7 artikli 2 punktist 4 koostoimes selle direktiivi artikli 3 lõikega 1 hõlmab see mõiste mis tahes makseid, mida ei ole tehtud lepingujärgse ja seadusjärgse maksetähtaja jooksul, kui võlausaldaja on täitnud oma lepingulised ja seadusest tulenevad kohustused ega ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui hilinemise eest ei vastuta võlgnik. |
|
36 |
Lisaks on selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sisalduv mõiste „makstav summa“ määratletud direktiivi artikli 2 punktis 8 nii, et see tähistab põhisummat, mis oleks pidanud olema makstud lepingujärgse või seadusjärgse maksetähtaja jooksul, sealhulgas kohaldatavad maksud, tollimaksud, tasud või lõivud. |
|
37 |
Siiski ei näe need määratlused, artikli 2 punktis 5 esitatud mõiste „viivis“ ega ka ükski teine selle direktiivi säte ette tingimusi, mille korral võivad sellele viivisele ja kindlale summale vastavad nõuded lõppeda. |
|
38 |
Käesoleva kohtuotsuse punktis 34 esitatud tõlgendust kinnitab ka direktiivi 2011/7 eesmärk. Nimelt on direktiivi eesmärk vastavalt selle artikli 1 lõikele 1 võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, parandades seeläbi ettevõtjate, eelkõige väikese- ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõimet. |
|
39 |
Selles osas tuleneb direktiivi põhjendusest 3, et hilinenud maksmine avaldab negatiivset mõju ettevõtjate likviidsusele, raskendab nende finantsjuhtimist ning kahjustab nende konkurentsivõimet ja kasumlikkust. Sama direktiivi põhjenduse 12 kohaselt võivad sellised viivitused olla võlgnikele rahaliselt ahvatlevad, kui nendega ei kaasne piisavalt kõrge viivise maksmist. |
|
40 |
Seega leidis Euroopa Kohus, et kõnealuse direktiivi peamine eesmärk on hoida ära maksetega viivitamine ja kaitsta võlausaldajaid selliste viivituste eest (vt selle kohta 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus X (meditsiinilise varustuse tarnimine), C‑419/21, EU:C:2022:948, punkt 26). |
|
41 |
Samamoodi tuleneb kohtupraktikast, et direktiivi 2011/7 artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärgi saavutamiseks ei ühtlustata täielikult kõiki eeskirju, mis käsitlevad hilinenud maksmist äritehingute puhul (20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus A (viivitusintressi sissenõudmata jätmine), C‑406/21, EU:C:2022:816, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
42 |
Nimelt sätestab see direktiiv vastavas valdkonnas üksnes mõne reegli, mille hulgas on ka reeglid hilinenud maksmise korral tasutava viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise kohta (20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus A (viivitusintressi sissenõudmata jätmine), C‑406/21, EU:C:2022:816, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika). |
|
43 |
Nendest asjaoludest tuleneb – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 39 ja 40 –, et direktiivi 2011/7 eesmärk ei ole lepinguliste kohustuste valdkonnas üldise õigusliku raamistiku kehtestamine, vaid see piirdub teatavate erinormide sätestamisega, mis tuleb integreerida liikmesriikide tsiviil- ja kaubandusõigusesse. |
|
44 |
Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 sisuliselt märkis, on järelikult liikmesriikidel vabadus reguleerida direktiivis 2011/7 ette nähtud viivisele ja kindlale summale vastavate nõuete lõpetamise mehhanismi, näiteks tasaarvestusmehhanismi kaudu, kuid seda siiski tingimusel, et ei eirata selle direktiiviga taotletavaid eesmärke ega võeta direktiivilt selle soovitavat toimet (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Nemec, C‑256/15, EU:C:2016:954, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
45 |
Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et tagasiulatuv jõud, mis liikmesriigi õiguse kohaselt automaatselt kaasneb tasaarvestusavaldusega, võib olla vastuolus kõnealuse direktiiviga, mis nõuab võlausaldajale õiguse tunnustamist saada viivist ja hüvitist sissenõudmiskulude eest, kui tema nõude eest maksti pärast lepingus sätestatud tähtaja möödumist. |
|
46 |
Kuna vastastikuste nõuete lõppemine ei toimu mitte tasaarvestusavalduse kuupäeval, vaid varasemal kuupäeval, mil tasaarvestamine muutus tsiviilseadustiku artikli 499 kohaselt võimalikuks, ei saa neist nõuetest tekkida mingit õigust saada hilinenud maksmise eest viivist alates nende aegumise kuupäevast. |
|
47 |
Lisaks, kui tagasiulatuva jõuga tasaarvestusavaldus ei too kaasa õiguse kaotust nimetatud viivisele, vaid selle tulemusena loetakse, et sellist õigust pole kunagi olnud, ei ole oluline, et tasaarvestuse objektiks olevad nõuded oleksid hilinenud maksmise korral võinud anda alust viivise arvutamiseks erineva määra alusel, sõltuvalt sellest, milline on asjaomaste nõuete õiguslik, lepinguline või hüvituslik laad. |
|
48 |
Mis puudutab asjaolu, et pärast tagasiulatuva jõuga tasaarvestusavalduse esitamist ei ole võlausaldajal, kellele selline avaldus on adresseeritud, õigust sissenõudmiskulude hüvitamisele, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2011/7 ja eelkõige selle artikli 6 lõigete 1 ja 2 eesmärk ei ole tõepoolest mitte ainult takistada hilinenud maksmist, vältides seda, et hilinemine oleks sellises olukorras väikese või puuduva viivise tõttu võlgniku jaoks rahaliselt ahvatlev, vaid ka tõhusalt kaitsta võlausaldajat sellise hilinemise eest, tagades, et tema kantud sissenõudmiskulud hüvitatakse võimalikult suures ulatuses (vt selle kohta 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus BFF Finance Iberia, C‑585/20, EU:C:2022:806, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
49 |
Kuid kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikest 1 nähtub, et õigus artiklis sätestatud minimaalse kindlasummalise hüvitise saamiseks tekib samadel tingimustel, mis on sätestatud artiklis 3 viivise arvestamise kohta. Seega ei saa mingit õigust sellisele kindlale summale tekkida juhul, kui õigus niisugusele viivisele puudub. |
|
50 |
On tõsi, et võlausaldaja, kes ei saa makset ettenähtud tähtaja jooksul, võib võtta meetmeid oma nõude sissenõudmiseks ja kanda seega kulusid, mida tal ei ole võimalik tasaarvestuse tagasiulatuva jõu tõttu tagasi saada. Siiski peab iga tavapäraselt ettevaatlik võlausaldaja arvestama sellise tasaarvestuse võimalusega, kui ta muutub samal ajal teise ettevõtte võlgnikuks ja võlausaldajaks. |
|
51 |
Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 14 ja 18, möödus antud juhtumi puhul kahju hüvitamise nõude tasumise tähtaeg, mille äriühing C. oli määranud oma 15. veebruari 2022. aasta ametlikus kirjas, 7. märtsil 2022, samas kui kümme nõuet, mis olid äriühingul E. äriühingu C. suhtes, tulenesid arvetest, milles olid ette nähtud maksetähtajad 2022. aasta veebruarist kuni septembrini. Sellistel asjaoludel – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – oli äriühingu C. poolt tasaarvestusavalduse esitamise võimalus äriühingu E. nõuete puhul, mis on 7. märtsist 2022 hilisemad, igati ettenähtav. |
|
52 |
Nagu Madalmaade valitsus on sisuliselt selgitanud, ei järgitaks aga direktiivi 2011/7 eesmärke, kui võimalik viivis ja sissenõudmiskulud – mis on tekkinud enne, kui tasaarvestamine vastavalt asjakohastele riigisisestele sätetele võimalikuks osutus – ei oleks asjaomasele poolele enam võlgnetavad põhjusel, et need on juba tasaarvestatud. |
|
53 |
Sellisel juhul peab võlausaldaja saama kasutada direktiivis sätestatud õigusi ja seega saama viivist võlgnetava põhisumma eest kuni kuupäevani, mil tasaarvestamine osutus võimalikuks, ning hüvitist kuni selle kuupäevani kantud sissenõudmiskulude eest. |
|
54 |
Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõiget 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei tule võlausaldajale maksta seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulude hüvitist, kui võlgnik on makstava summa tasunud tasaarvestusavalduse alusel, mis on aga esitatud pärast lepingulise maksetähtaja möödumist, kuna sellel avaldusel on tagasiulatuv jõud alates hetkest, kui tasaarvestus osutus võimalikuks. |
Kohtukulud
|
55 |
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 3 lõiget 1 ja lõike 3 punkti a ning artikli 6 lõikeid 1 ja 2 |
|
tuleb tõlgendada nii, et |
|
nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei tule võlausaldajale maksta seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulude hüvitist, kui võlgnik on makstava summa tasunud tasaarvestusavalduse alusel, mis on aga esitatud pärast lepingulise maksetähtaja möödumist, kuna sellel avaldusel on tagasiulatuv jõud alates hetkest, kui tasaarvestus osutus võimalikuks. |
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: poola.