MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 24. septembril 2020 ( 1 )
Liidetud kohtuasjad C‑434/19 ja C‑435/19
Poste Italiane SpA
versus
Riscossione Sicilia SpA agente riscossione per la provincia di Palermo e delle altre provincie siciliane (C‑434/19)
ja
Agenzia delle entrate – Riscossione
versus
Poste Italiane SpA (C‑435/19),
menetluses osales:
Poste italiane SpA – Bancoposta
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus))
Eelotsusetaotlus – Konkurents – Riigiabi – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Liikmesriikide antud eri- või ainuõigustega ettevõtja – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused – Munitsipaalse kinnisvaramaksu kogumiseks mõeldud postikonto haldamise teenus – Abi saanud ettevõtja poolt ühepoolselt kehtestatud vahendustasud
|
1. |
Itaalias maksid munitsipaalse kinnisvaramaksu (edaspidi „ICI-maks“) kohustuslased aastatel 1992–2011 seda maksu selle kogumise eest vastutavatele kontsessionääridele (edaspidi „kontsessionäärid“), kelleks olid kuni 2006. aasta oktoobrini eraõiguslikud üksused. ( 2 ) |
|
2. |
Makse tuli teha kas sularahas või ülekandega postikontole, mille pidid kontsessionäärid tingimata avama mõnes Poste Italiane SpA filiaalis. ( 3 ) Nimetatud üksus võttis konto omanikelt iga sissemaksetehingu pealt vahendustasu. |
|
3. |
Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) küsib, kas Poste Italiane jaoks kehtestatud „seadusliku monopoli“ kord selle postikonto, millele ICI-maksu makstakse, teenuse haldamiseks on ELTL artiklitega 106 ja 107 vastuolus olev riigiabi. Ta soovib samuti teada, kas selline kord on kooskõlas ELTL artikliga 102. |
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
|
4. |
ELTL artiklis 14 on sätestatud: „Ilma et see piiraks Euroopa Liidu lepingu artikli 4 ja käesoleva lepingu artiklite 93, 106 ja 107 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid. Euroopa Parlament ja nõukogu määratlevad määruste abil nimetatud põhimõtted ja tingimused seadusandliku tavamenetluse kohaselt, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust kooskõlas aluslepingutega niisuguseid teenuseid osutada, tellida ja rahastada.“ |
|
5. |
ELTL artiklis 102 on ette nähtud: „Siseturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt on keelatud kui siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellised kuritarvitused võivad seisneda iseäranis:
|
|
6. |
ELTL artikli 106 lõigetes 1 ja 2 on märgitud: „1. Riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus aluslepingute eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklis 18 ja artiklites 101–109. 2. Ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega“. |
|
7. |
ELTL artikli 107 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“. |
|
8. |
ELTL artikli 108 lõige 3 sätestab: „Komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Kui komisjon arvab, et mingi selline plaan ei sobi siseturuga kokku artikli 107 järgi, algatab ta viivitamata lõikes 2 ettenähtud menetluse. Asjasse puutuv liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus“. |
B. Liikmesriigi õigus
1. Postikontodele kohaldatavad eeskirjad
a) 1996. aasta seadus nr 662 ( 4 )
|
9. |
Selle artiklis 2 on sätestatud: „18. […] Alates 1. jaanuarist 1997 […] võib Poste Italiane kehtestada postikontoomanikele vahendustasu. […] 19. Posti- ja makseteenuseid, mille jaoks ei ole kehtivates õigusnormides sõnaselgelt ette nähtud seadusliku monopoli korda, osutavad ettevõtja Poste Italiane ja teised vaba konkurentsi tingimustes tegutsevad ettevõtjad. […] Poste Italiane on kohustatud pidama eraldi raamatupidamisarvestust, milles on eristatud eelkõige seadusliku monopoli korra raames osutatud teenustega seotud kulud ja koormus vaba konkurentsi tingimustes osutatud teenuste kuludest ja koormusest. 20. Alates 1. aprillist 1997 määrab lõikes 19 nimetatud teenuste hinnad, ka lepinguliselt, kindlaks ettevõtja Poste Italiane, võttes arvesse klientide nõudmisi ja nõudluse omadusi ning liiklusmahtude säilitamise ja arendamise nõuet […]“. |
b) Vabariigi presidendi 2001. aasta dekreet nr 144 ( 5 )
|
10. |
Selle artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui käesolevas dekreedis ei ole sätestatud teisiti, reguleeritakse klientidega suhteid postikontoga lepinguliselt, järgides tsiviilseadustiku ja eriseaduste sätteid“. |
c) Poste Italiane nõukogu otsus nr 57/1996
|
11. |
Selles otsuses lepiti kokku, et teenuse kontsessionääride postikonto iga maksuhaldustoimingu eest võetakse vahendustasu. Selle summa suuruseks määrati 1. aprillist 1997 kuni 31. maini 2001 0,05 eurot ja 1. juunist 2001 kuni 31. detsembrini 2003 0,23 eurot. |
2. Kohalike omavalitsusüksuste maksudele kohaldatavad õigusnormid
a) 1992. aasta seadusandlik dekreet nr 504 ( 6 )
|
12. |
Artikli 10 lõikes 3 on sätestatud: „Lõike 2 alusel tasumisele kuuluv maks tuleb tasuda otse sissemaksega kontsessionäärile, kes vastutab maksu kogumise eest piirkonnas, kus asub artiklis 4 osutatud omavalitsus, või maksega selle kontsessionääri nimel avatud spetsiaalsele postikontole […]. Kontsessionäärile tasumisele kuuluva vahendustasu maksab maksustav omavalitsus ja selle suuruseks on määratud 1% saadud summadest, minimaalselt [1,75 eurot] ja maksimaalselt [50 eurot] iga maksumaksja tehtud makse kohta“. |
b) Rahandusministri 1993. aasta dekreet nr 567 ( 7 )
|
13. |
Artiklid 5–7 võimaldavad maksukonto omanikel maksta otse kontsessionääri kontorites või krediidiasutuses tagasivõetamatu maksekorralduse alusel kontsessionäärile summad, mis on seotud füüsilise isiku tulumaksuga ja juriidilise isiku tulumaksuga (sealhulgas asendajana), kohaliku tulumaksuga, neid asendavate maksude ja käibemaksuga. |
c) 1997. aasta seadusandlik dekreet nr 446 ( 8 )
|
14. |
Artikli 59 lõige 1 jätab kohalikke makseid käsitlevate õigusnormide vastuvõtmise õiguse kohalikele omavalitsustele, et ratsionaliseerida maksete tegemise korda, nähes lisaks kontsessionäärile maksmisele ette ka maksmise kohaliku omavalitsusüksuse maksuhalduri nimel avatud postikontole, otsemakse tegemise omavalitsusüksusele ja maksmise pangandussüsteemi kaudu. |
d) 2011. aasta dekreetseadus nr 70 ( 9 )
|
15. |
Selle artikli 7 lõike 2 punktis gg-septies on ette nähtud: ( 10 ) „Kui maksutulu kogumine on tehtud ülesandeks [kontsessionääridele], avatakse selleks kontsessionääri nimel üks või mitu posti- või pangaarvelduskontot, mis on määratud avaliku sektori hankija tulude sissenõudmiseks ja millele tuleb maksta kõik saadud summad“. |
II. Faktilised asjaolud (vastavalt eelotsusetaotlustele), vaidlused ja eelotsuse küsimused
|
16. |
Poste Italiane tegevus määrati kindlaks järk-järgult selle äriühingu erastamise protsessi käigus. Eelkõige jäeti riigisiseste õigusnormidega talle teatud teenuste osutamise õigus koos kohustusega pidada eraldi raamatupidamisarvestust. |
|
17. |
Seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõikes 3 nähti ICI-maksu tasumise võimalustena ette kas „tasumine otse maksu koguvale kontsessionäärile, kelle piirkonnas asub [maksustatava kinnisvara] omavalitsus“, või maksmine „selle kontsessionääri nimel avatud spetsiaalsele postikontole“. Kontsessionäär oli seega kohustatud avama postikonto, et täita maksu koguva omavalitsusüksuse ees võetud kohustusi. |
|
18. |
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei mõjutanud seda kohustust kuni 2011. aastani hilisemad seadusemuudatused, mis laiendasid kohalike maksude tasumise võimalusi (tagasivõetamatu maksekorraldus pankadele, maksmine kohaliku omavalitsusüksuse kontorites või maksmine munitsipaalkassa nimel avatud kontodele). Alles 2011. aastal anti kohalikke makse koguvale kontsessionäärile sõnaselgelt võimalus avada postikonto asemel lihtsalt üks ainus pangakonto. |
|
19. |
Amministrazione delle Poste erastamise protsessi käigus muutusid ka posti ja makseteenuste tariifide kindlaksmääramise kriteeriumid. ( 11 ) Täpsemalt:
|
|
20. |
Eelotsusetaotluste aluseks olevate vaidluste pooled on Poste Italiane ja kaks kontsessionääri, ( 12 ) kellelt see üksus nõuab vahendustasu maksmist iga nende postikontodele aastatel 1997–2011 tehtud ICI makse pealt:
|
|
21. |
Kui vastavad kaebused esitati Corte suprema di cassazionele (kassatsioonikohus), esitas see kohus kaks ühesugust järgmise sisuga eelotsusetaotlust.
|
III. Menetlus Euroopa Kohtus
|
22. |
Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtus 5. juunil 2019. |
|
23. |
Kirjalikud seisukohad on esitanud Poste Italiane, Agenzia ja komisjon, kes vastasid kirjalikult Euroopa Kohtu küsimustele, mis olid esitatud 22. aprilliks 2020 määratud ja hiljem tühistatud avaliku kohtuistungi asemel. |
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatav märkus
|
24. |
Euroopa Kohus peab eelotsusetaotlust lahendades lähtuma faktilistest asjaoludest ja riigisisese õiguse kokkuvõttest, mille on talle esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 13 ) |
|
25. |
Käesolevas kohtuasjas nähtub sellest kokkuvõttest see, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab Poste Italiane „seaduslikuks monopoliks“ arvelduskonto teenuse osutamisel ICI-maksu sissenõudmiseks. See monopol ei takista siiski maksumaksjatel tasuda maksu otse kontsessionääridele ilma Poste Italiane vahenduseta, nagu on märgitud ka eelotsusetaotlustes. |
|
26. |
Poste Italiane väidab nii oma kirjalikes seisukohtades (punktid 12–15) kui ka vastuses Euroopa Kohtu konkreetsele küsimusele, et oli lisaks ka muid ICI-maksu makseviise, mida ei ole eelotsusetaotlustes mainitud. |
|
27. |
Ta väidab konkreetselt, et seda makset võis teha „kontsessionääriga kooskõlastatud [muude] krediidiasutuste kaudu [peale Poste Italiane]“ ( 14 ) ning alates seadusandlikust dekreedist nr 446/1997 otse ICI-maksu koguvas kohalikus omavalitsuses või tema nimetatud teatud krediidiasutustes. ( 15 ) |
|
28. |
Nende aspektide üle otsustamine on Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) ülesanne, kuna aspektide tõendamine võiks teatud mõttes nõrgendada eeldust, millel eelotsusetaotlus põhineb. |
B. Esimene eelotsuse küsimus
|
29. |
Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ICI-maksu kogumisel postikontoteenuse haldamise õiguse reserveerimine Poste Italianele vastab üldist majandushuvi pakkuva teenuse tunnustele. |
1. Poolte seisukohad
|
30. |
Poste Italiane väidab, et esimene küsimus on vastuvõetamatu nii seetõttu, et see puudutab ELTL artiklit 14, kui ka seetõttu, et liikmesriigi kohtu pädevuses on kohaldada vahetult ELTL artikli 106 lõiget 2. |
|
31. |
Teise võimalusena väidab ta, et Poste Italiane õiguslik regulatsioon ei anna talle ainuõigust ICI-maksu sissenõudmise teenusele, kuna kontsessionäärid võivad kasutada ka teisi vahendeid. Ta kinnitab, et igal juhul ei ole täidetud tingimused selleks, et pidada postikontode haldamist üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. |
|
32. |
Agenzia väidab, et kontsessionääride ja Poste Italiane suhe on monopoolne. Esimesed on vältimatult kohustatud avama postikonto selles üksuses, mis võib lepingutingimusi ühepoolselt muuta. |
|
33. |
Agenzia sõnul ei saa postikontoteenust, mida osutab Poste Italiane sellistel tingimustel ja mida rahastatakse kohustuslikust komisjonitasust, osutada teised – riigisisesed või Euroopa – üksused, mis annab eelise ainult ühele ettevõtjale. Lisaks ei ole komisjonitasusid tema sõnul kindlaks määratud objektiivselt ja läbipaistvalt ning on välistatud, et kontsessionäärid võiksid pidada läbirääkimisi soodsamate tingimuste üle. |
|
34. |
Komisjon leiab, et Poste Italianet ei ole kohustatud aktiga (Euroopa Kohtu praktika tähenduses) osutama teenuseid avaliku teenuse osutamise kohustusena. |
2. Vastuvõetavus
|
35. |
Minu arvates ei ole esimene küsimus seetõttu, et eelotsusetaotlustes on viidatud ELTL artiklile 14, vastuvõetamatu. Kuigi – nagu väidab Poste Italiane – ei ole lihtne hinnata, mis tüüpi tõlgendamiskahtlust see säte käesoleval juhul tekitab, on kindel, et esimene küsimus puudutab sisuliselt ELTL artiklit 106: ELTL artiklit 14 on nimetatud seepärast, et mõlemas viidatakse „üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele“. |
|
36. |
ELTL artikkel 14 puudutab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, kuna selles on sätestatud, et liit ja riigid hoolitsevad selle eest, et „niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste […] alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid“. ELTL artikli 106 lõige 2 näeb ette, et selliste teenuste allutamine aluslepingute eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele, ei tohi takistada nende haldamise eest vastutavatel ettevõtjatel „nendele määratud eriülesannete täitmist“. |
|
37. |
Mõlemad sätted on seega sama mõttega: tagada, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused alluvad aluslepingutele, tagades ühtlasi, et see ei kahjustataks nende eriülesandeid. |
|
38. |
Nagu väidab Poste Italiane, on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, kas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ülesandega ettevõtjate tegevus on ELTL artikliga 106 kooskõlas. Liikmesriikide kohtute ülesanne on „kontrollida, kas selline tegevus võib, juhul kui see on selle sättega vastuolus, olla õigustatud ettevõtjatele määratud eriülesandest tulenevate vajadustega“. ( 16 ) |
|
39. |
ELTL artikli 267 raames võib liikmesriigi kohus aga vabalt taotleda Euroopa Kohtult koostööd, kui ta peab seda vajalikuks, et esitada talle oma küsimused ELTL artikli 106 tõlgendamise kohta. ( 17 ) Need küsimused võivad õiguspäraselt puudutada tegevuse kvalifitseerimist üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks. |
|
40. |
Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) esitab lõppkokkuvõttes küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta, millele on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama. ( 18 ) Ta võiks keelduda sellest vastamisest vaid siis, kui on ilmne, et taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasjaga, kui küsimus on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 19 ) Millegi sellisega selle esimese küsimuse puhul tegemist ei ole. |
3. Sisulised küsimused
|
41. |
Nagu ma meenutasin, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kindlaks teha, kas Poste Italianele tõepoolest usaldati selgelt määratletud avaliku teenuse kohustuste täitmine. |
|
42. |
Kui selle kohtu lõplikust hinnangust ei tulene teisiti, olen ma Poste Italiane ja komisjoniga nõus, et vaidlusaluse õigusliku korra analüüsist ei nähtu, et finantsteenuseid, mida osutab Poste Italiane ICI-maksu kogumise kontsessionääridele, võiks pidada „üldist majandushuvi“ pakkuvateks teenusteks. |
|
43. |
Liikmesriikide õigus määratleda üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ei ole piiramatu, vaid selle suhtes kehtib teatud hulk tingimusi. Nende hulgas on esiteks, et asjaomane ettevõtja täidab tõepoolest avaliku teenuse osutamise kohustusi ja need kohustused on riigisiseses õiguses täpselt määratletud. ( 20 ) |
|
44. |
Selle tingimuse „eesmärk [on] saavutada läbipaistvus ja õiguskindlus, mis nõuab, et täidetud oleks miinimumtingimused, mis eeldavad avaliku võimu ühte või mitut akti, millega on piisavalt täpselt määratletud vähemalt ettevõtjale täitmiseks antud avaliku teenuse kohustuste laad, kestus ja ulatus“ ( 21 ). Nii et, kui „selliseid objektiivseid kriteeriume selgelt määratletud ei ole, ei saa kontrollida, kas konkreetne tegevus võib kuuluda üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõiste alla“ ( 22 ). |
|
45. |
Mis puutub Poste Italiane pangandustegevusse, siis ei ilmne, et Poste Italiane oleks ametlikult kohustatud osutama teatud teenuseid avaliku teenuse osutamise kohustuse raames, tingimustel, millega määratakse piisavalt täpselt kindlaks nende teenuste laad ja ulatus, mistõttu eespool viidatud läbipaistvuse ja õiguskindluse eesmärk ei ole täidetud. Ainuüksi sellest tegurist piisab, et välistada, et tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega. |
|
46. |
Teine asi on see, et Poste Italiane kui universaalse postiteenuse pakkuja Itaalias osutab selles konkreetses valdkonnas üldist majandushuvi pakkuvat teenust, mille üle vaidlust ei ole. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei kuulu direktiivis 97/67/EÜ ( 23 ) nimetatud postiteenuste hulka postiettevõtjate osutatavad finantsteenused, „isegi mitte need, mida osutavad postiteenuste osutajad lisateenusena“ ( 24 ). |
|
47. |
Kokkuvõttes näib, et finantsteenuseid, mida Poste Italiane oma klientidele osutab, kasutades ära seda, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab Itaalia territooriumi tema harukontorite võrguga kapillaarselt katmiseks, ei käsitata üldist majandushuvi pakkuvate teenustena Euroopa Kohtu praktika tähenduses. ( 25 ) Nende teenuste hulgas on kolmandatele isikutele (nende hulgas ICI-maksu kogumise kontsessionäärid) võimaluse pakkumine avada ja hallata posti- või muud tüüpi arvelduskontosid. |
C. Teine eelotsuse küsimus
|
48. |
Corte di Cassazione (kassatsioonikohus) esitab oma teise küsimuse juhuks, kui „peaks leitama, et [Poste Italiane] seadusjärgse monopoli loomine vastab SIEG tunnustele“. |
|
49. |
Nii Poste Italiane kui ka komisjon väidavad kooskõlas oma seisukohtadega esimese küsimuse kohta, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata: kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasolu ei ole võimalik tuvastada, ei ole vaja vastata küsimusele, mis eeldab selliste teenuste olemasolu. |
|
50. |
Komisjon analüüsib siiski teise võimalusena, kas selles kohtuasjas on nn Altmarki tingimused täidetud ( 26 ). Ta leiab, et kui see nii ei ole, tuleb vaidlusalused vahendustasud liigitada riigiabiks, mis on vastuolus ELTL artikliga 107. |
|
51. |
Arvestades lahendust, mida ma soovitan esimesele küsimusele, ei ole minu arvates vaja asuda analüüsima teist küsimust, mille eelduseks on just nimelt see, mis selles lahenduses välistatakse. |
|
52. |
Igal juhul analüüsin sarnaselt komisjoniga teist küsimust teise võimalusena. Minu arvates tuleks rõhutada, et see, mida on eelotsusetaotluse esitanud kohus selles küsimuses välja toonud, on Poste Italianele antud õigus määrata ühepoolselt kindlaks kontsessionäärilt võetava vahendustasu suurust. See tegur on tema käsitlusviisis määrav selleks, et hinnata vaidlusaluste õigusnormide kooskõla ELTL artikli 106 lõikega 2 ja artikli 107 lõikega 1. |
|
53. |
Selleks et liikmesriigi meedet saaks kvalifitseerida „abiks“ ELTL artikli 107 tähenduses, peavad olema kumulatiivselt täidetud tingimused, mida ma järgmisena analüüsin. ( 27 ) |
1. Riigi sekkumine või sekkumine riigi ressurssidest
|
54. |
Seadusandliku dekreediga nr 504/1992 pandi kontsessionääridele kohustus avada maksumaksjate tasutava ICI-maksu sissenõudmiseks postikontod. Poste Italianel oli (talle seadusega nr 662/1996 antud) õigus saada nende kontode haldamise eest vahendustasu, mille suurus määrati kindlaks otsusega nr 57/1996. |
|
55. |
Sissenõudmise vahendustasud, mida maksid kontsessionäärid Poste Italiale, võivad põhimõtteliselt vastata Altmarki esimesele tingimusele, kui nendega seotud summasid saaks pidada „riiklikeks“ (st avalikest vahenditest saadud summadeks). |
|
56. |
Samas ei nähtu toimiku materjalidest selgelt, kes tegelikult ja lõpuks need vahendustasud maksab. Nii Poste Italiane kui ka Agenzia kinnitasid Euroopa Kohtu küsimustele vastates, et põhimõtteliselt maksavad seda kontsessionäärid. |
|
57. |
On siiski alust eeldada, et kontsessionäärid võivad kasutada selle maksmiseks osa summadest, mida maksavad neile ICI-maksu kogumise eest kohalikud omavalitsused. ( 28 ) Loogiliselt peab omavalitsus, kes teeb neile ülesandeks maksukogumise, selle töö eest tasu maksma. Kui kontsessionääridest ettevõtjad määravad osa sellest tasust, mis on vaieldamatult riiklik vahend, Poste Italianele vahendustasu maksmiseks, siis võib meil tegemist olla riiklike ressurssidega. |
|
58. |
Sama kehtiks ka siis, kui Poste Italianele maksaksid vahendustasu maksustavad omavalitsused; kui kontsessionäärid ise oleksid riigi osalusega äriühingud (nagu peab vajalikuks rõhutada komisjon oma vastuses Euroopa Kohtu küsimustele); või lõpuks, kui Poste Italiane peaks kogutud vahendustasusid haldama avaliku võimu organi poolt ette kirjutatud tingimustel. |
|
59. |
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on neid asjaolusid selgitada ja seega kontrollida, kas esimene Altmarki tingimus on täidetud. |
2. Võimalik liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamine ja konkurentsi moonutamine
|
60. |
Kuna Poste Italiane tegutseb postikontoteenust osutades konkurentsile avatud sektoris (pangandus), peab eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti välja selgitama, kas vaidlusaluste vahendustasude kogumine võis kahjustada kaubandust teiste liikmesriikidega ja moonutada konkurentsi. ( 29 ) |
|
61. |
Kui eeltoodust ei tulene teisiti, ( 30 ) siis juhul, kui kinnitatakse, et alates 1997. aastast ei reguleerinud ICI-maksu kogumist riigisisesed õigusnormid, mis võimaldasid kohalikke makse maksta postikonto asemel pangakonto kaudu, peab asja menetlev kohus kaaluma selle välistamise mõju teiste pangandusasutuste tegevusele. Ainult nii on võimalik hinnata, kas vaidlusalune meede võis moonutada konkurentsi nende maksude haldamise sektoris. |
|
62. |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab samuti hindama, kas Poste Italiane territoriaalse võrgu laienemisega kaasnevad eelised kujutasid endast piisavat põhjust selleks, et ICI-maksu koguvate kontsessionääride postikontode haldamise õigus antaks otse ja ainuõiguslikult temale. A priori ei ole välistatud, et võidi korraldada teiste liikmesriikide ettevõtjatele osalemiseks avatud avalik hankemenetlus. ( 31 ) |
3. Eelise andmine
|
63. |
Avalike ressursside andmine peab väljenduma majanduslikus eelises, mida abi saav ettevõtja ei oleks tavapärastel turutingimustel saanud. ( 32 ) |
|
64. |
ELTL artiklis 107 nimetatud riigiabi on seega soodne abi, mitte rangelt hüvitis. Selleks et see abi ei kujutaks endast „riigiabi“ ELTL artikli 107 tähenduses, peab abi olema avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest hüvituseks makstav abi. ( 33 ) |
|
65. |
Ainult sellisel juhul eeldatakse, et abi saav ettevõtja ei saa „tegelikkuses finantssoodustust ja nimetatud sekkumise tulemusel ei saavuta [see ettevõtja] soodsamat seisundit võrreldes [temaga] konkureerivate ettevõtjatega“. ( 34 ) |
|
66. |
Selleks peab olema täidetud neli eritingimust, mis on samuti märgitud kohtuotsuses Altmark. ( 35 ) Selles kohtuotsuses on seega ette nähtud kaks tingimuste rühma:
|
|
67. |
Asjaolu, et mõlemal juhul on neli tingimust, võib segadust tekitada, kui räägitakse lihtsalt „Altmarki tingimustest“. Eksituste vältimiseks nimetan neid edaspidi vastavalt „Altmarki üldtingimusteks“ ja „Altmarki eritingimusteks“. |
|
68. |
Altmarki eritingimused on järgmised:
|
|
69. |
Seda, kas abi saab kvalifitseerida ELTL artikli 107 tähenduses „riigiabiks“, tuleb kontrollida enne, kui kontrollitakse, kas see abi on vajalik üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks ja kas seega on tegemist ELTL artikli 106 lõike 2 erandiga. |
|
70. |
Euroopa Kohus on siiski möönnud, et esimene Altmarki eritingimus – nimelt, et on tegelikult ja selgelt tellitud avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmist – „on kohaldatav ka juhul, kui tuginetakse ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandile“ ( 41 ). |
|
71. |
Selles punktis seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest küsimust ühtivad. |
|
72. |
Nende eelduste alusel tuleb selleks, et teha kindlaks, kas komisjonitasu, mida saab Poste Italiane, kujutab endast soodsat abi (st kas on täidetud kolmas Altmarki üldtingimus), analüüsida selle võimalikku hüvituslikku laadi. |
|
73. |
Eelkõige, kuna eelotsusetaotlustes on tuginetud ELTL artikli 106 lõikele 2, tuleb kontrollida, kas liikmesriigi ametiasutused on kohustanud Poste Italianet osutama üldist majandushuvi pakkuvat teenust. |
|
74. |
Selles küsimuses olen ma juba avaldanud eitava seisukoha. Igal juhul ei olnud Poste Italiane võetud kohustus tema pangandustegevusega seoses midagi enamat kui kontsessionääride nimel postikontode avamine ja haldamine. Eelkõige ei ilmne, et nendele kontodele kehtiks Poste Italiane teiste klientide kontodega võrreldes eritingimusi. Seda kinnitati vastuses Euroopa Kohtu küsimusele selle kohta. |
|
75. |
Kuna tõelise üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasolu on seega välistatud, ei saa vaidlusaluseid vahendustasusid pidada selle teenuse osutamisega kaasnevate kulude hüvitamiseks antud abiks. |
|
76. |
Teisel juhul tuleb kontrollida, kas ülejäänud kolm Altmarki eritingimust on täidetud, mille üle on Euroopa Kohtul raske otsustada (kaugemale ulatuval kui ainult iga sellise tingimuse üldist laadi asjaolude meenutamine), nii seetõttu, et vaidluse faktiliste asjaolude kontrollimine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainupädevusse, kui ka seetõttu, et toimiku dokumentidest ei ole võimalik selles osas asjakohast teavet välja selgitada. |
|
77. |
Asjaolu, millele – nagu ma eespool rõhutasin – näib asja menetlev kohus suuremat tähtsust omistavat (et Poste Italiane määras postikonto eest tasu maksmise tingimused kindlaks ühepoolselt), öeldut iseenesest ei muuda. |
|
78. |
Eelotsusetaotlustes ei ole andmeid selle kohta, kas otsuses nr 57/1996 tegelikult määratud vahendustasud kajastavad adekvaatselt postikontoteenuse osutamiseks vajalikke halduskulusid. |
|
79. |
Euroopa Kohtu küsimustele antud vastuste kohaselt on need vahendustasud samad, mida kohaldas Poste Italiane vahet tegemata oma ülejäänud klientidele arvelduskontoteenuse avalikkuse ja läbipaistvuse korras. ( 42 ) Kui see on nii, siis tõenäoliselt ei erine need tasud märkimisväärselt tasudest, mida võtavad Poste Italiane või teised pangandusasutused seoses muude maksutuludega. Lisaks ei ilmne, et see kord kätkeks klientide jaoks põhjendamatult koormavaid lepingutingimusi. |
|
80. |
Igal juhul rõhutan, et neid asjaolusid peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellel on asjaoludele lähedust arvestades paremad võimalused neid hinnata nende kõikide nüanssidega. |
D. Kolmas eelotsuse küsimus
|
81. |
Kolmanda küsimusega tuleb sisuliselt kindlaks teha, kas Poste Italiane õiguslik kord andis talle turgu valitseva seisundi, mille kuritarvitamine rikuks ELTL artiklit 102. |
1. Poolte seisukohad
|
82. |
Poste Italiane leiab, et kolmas küsimus ei ole vastuvõetav, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita, kuidas on kohaldatavad õigusnormid ELTL artikliga 102 vastuolus. Lisaks sellele, et see küsimus on vastuvõetamatu, kinnitab see ekslikult, et Poste Italianel on ainu- või eriõigus ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses, ega sellest ei järeldada, kuidas võiks ta olla sunnitud oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama. |
|
83. |
Poste Italiane on korduvalt öelnud, et kontsessionäärid võisid ICI-maksu makseteenuste osutamiseks kasutada teisi krediidiasutusi. ( 43 ) |
|
84. |
Agenzia sõnul on Poste Italiane turgu valitsevas seisundis turusegmendis, mida kujutab ICI makseteenus, ning on väidetavalt seda seisundit kuritarvitanud, nõudes vahendustasusid, mille suuruse on ta määranud ühepoolselt ja ilma objektiivse aluseta. |
|
85. |
Komisjon leiab, et asjaomane (toote) turg on tasu eest nende kontode haldamise teenuste turg, mida kontsessionäärid kasutavad ICI-maksu sissenõudmiseks. See on piiratud ulatusega turg, kuna maksumaksjad võivad valida maksta tasu otse kontsessionäärile. |
|
86. |
Komisjoni arvates on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida asjaomast turgu ja teha kindlaks, kas Poste Italiane oli seal turgu valitsevas seisundis. See analüüs eeldab, et tuleb välja selgitada, kas teised pangad võisid osutada sama teenust, mida osutas Poste Italiane. |
|
87. |
Komisjon märgib, et asjaolu, et Poste Italiane võib vaidlusaluse vahendustasu kehtestada ühepoolselt, võib tekitada ohu, et Poste Italiane oma (väidetavat) turgu valitsevat seisundit kuritarvitab. Kuna maksumaksjad võisid siiski otsustada maksta ICI-maksu otse kontsessionääridele, võisid viimased teostada rakendada stimuleerimist, et muuta see teine variant atraktiivsemaks. Nad võisid seda teha eelkõige reaktsioonina Poste Italiane poliitikale, millega määrati postikonto kasutamise eest liiga kõrged vahendustasud. |
|
88. |
Komisjoni arvates ei näi seega olevat tõendatud, et turujõududest ei piisanud selleks, et pakkuda vaidlusaluseid teenuseid sama tõhusalt nagu Poste Italiane. |
2. Vastuvõetavus
|
89. |
Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus sõltumata sellest, kas ettevõtjale on antud ainu- või eriõigused, märkima, millisel turul ja mil viisil on see ettevõtja turgu valitsevas seisundis. ( 44 ) |
|
90. |
Euroopa Kohus on eelkõige rõhutanud, et ELTL artikli 102 kohaldamise seisukohast hõlmab „asjaomase kauba või teenuse turg […] ka kaupu või teenuseid, mis on sellega asendatavad või piisavalt vahetatavad mitte ainult nende objektiivsete omaduste alusel, mille tõttu need on eriti võimelised vastama tarbijate pidevatele vajadustele, vaid ka asjaomasel turul valitsevate konkurentsitingimuste ning nõudluse ja pakkumise struktuuri põhjal“ ( 45 ). |
|
91. |
Eelotsusetaotlustes on aga selles küsimuses selgitustes puudusi, mis takistavad Euroopa Kohtul anda tarvilikku vastust. Neid puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada vaatamata seisukohtadele, mille esitasid eelotsusemenetluses menetlusse astujad, kellelt Euroopa Kohus küsis teatavaid andmeid, et määrata kindlaks teenuste turg, asjaomane geograafiline turg ja asendusteenuste olemasolu. ( 46 ) |
|
92. |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks pidanud esitama Euroopa Kohtule täpse teabe asjaomase turu omaduste, geograafilise ulatuse või samaväärsete (asendatavate) teenuste võimaliku olemasolu kohta. Kuna ta seda ei teinud, on kolmas eelotsuse küsimus seetõttu vastuvõetamatu. |
|
93. |
Samale tulemusele jõuab teisest perspektiivist, märkides, et nende kohtumääruste sisu kolmanda küsimuse osas ei võimalda selgelt kindlaks teha selle küsimuse mõtet. |
|
94. |
Esimesel lugemisel jätab see mulje, et asja menetleva kohtu jaoks tähendaks juba ainuüksi asjaolu, et Poste Italianel on „seaduslik monopol“, tingimata seda, et see ettevõtja oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitab. Poste Italiane väidetavalt kuritarvitab turgu valitsevat seisundit seepärast, et tal on vaidlusalune seaduslik monopol. ( 47 ) |
|
95. |
Kui nimetatud kohtumääruste õige tõlgendus oleks selline, siis tuleks järeldada, et need põhinevad ekslikul eeldusel, mis ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, ( 48 ) kuna need näivad võrdsustavat turgu valitseva seisundi selle kuritarvitamisega. ELTL artikli 102 alusel on õigusvastane ainult viimati nimetatud teguviis. ( 49 ) |
|
96. |
Kohtumääruste selle osa teistsugune tõlgendamine võimaldaks järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei loe tõendatuks mitte üksnes turgu valitseva seisundi olemasolu, vaid ka seda, et Poste Italiane seda seisundit kuritarvitab, kuna Poste Italiane märkis kontsessionääridele sissenõudmise vahendustasud summas, mille on kohus ära toonud. Kui see oleks nii, oleks Euroopa Kohtu küsimus selles sõnastuses üleliigne, kuna selles küsitakse millegi kohta, mille on asja menetlev kohus juba lahendanud. |
|
97. |
Lõpuks on eelotsusetaotluste toimiku selle (lakoonilise) osa kõige loogilisem tõlgendus see, mis rõhutab asjaolu, et sissenõudmise vahendustasu ühepoolselt kehtestamise õigus võib endast kujutada juhtu, kus ollakse „paratamatult [sunnitud] oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama“, mis on ELTL artikliga 102 keelatud. ( 50 ) |
|
98. |
Seega tuleb kinnitada, kas see võimalus on tõepoolest usutav; teisisõnu, kas on täidetud tingimused selleks, et vaidlusalune õiguslik kord võiks vältimatult viia Poste Italiane turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni. |
|
99. |
Kui oletada, et selline on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse kõige õigem tõlgendus, on siiski tõsi, et puuduvad ikkagi võtmeandmed selleks, et Euroopa Kohus saaks teha selle kahtluse kohta kas või minimaalsegi rangusega otsuse. See puudumine on tuntav eelkõige selles osas, kus tuleks välja selgitada, kas kuritarvitamine oli vältimatu: i) sellise asjaomase turu kontekstis, mida ei ole täpselt täpsustatud; ii) pangandusasutuste vahelise konkurentsi tingimustes, ja iii) võimalike niisuguste teenuste kontekstis, mis võivad Poste Italiane teenuseid asendada. |
|
100. |
Neil asjaoludel leian, et kolmas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu. Juhuks aga, kui Euroopa Kohus nii ei leia, esitan lühidalt oma arvamuse selle kohta. |
3. Sisulised küsimused
|
101. |
Komisjon oli oma seisukohtades kinnitanud, et kohaldatavat õiguslikku korda arvestades võisid kontsessionäärid Poste Italiane võimalikku kuritarvitavat käitumist vältida ning järelikult ei ole leidnud vajalik kuritarvitamisele õhutamise oletus kinnitust. |
|
102. |
Poste Italiane ja Agenzia avaldasid selle aspekti kohta arvamust Euroopa Kohtu palvel. Esimene ühines komisjoni põhiseisukohaga. Teine pidas viimase käsitlusviisi „ebarealistlikuks“. |
|
103. |
Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine võiks käesoleval juhul aset leida, kui Poste Italiane kehtestaks kontsessionääridele rängad hinnad, mida need oleksid sunnitud tasuma, ilma et neil oleks võimalik kasutada muid ICI-maksu sissenõudmise viise. Poste Italianel oleks seega oma konkurentide ees õigusvastane eelis. |
|
104. |
Komisjoni sõnul seda (võimalikku) turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ei oleks, kui maksumaksjad saaksid vabalt maksta ICI-maksu otse kontsessionääridele. Viimased saaksid pakkuda neile piisavalt atraktiivseid tingimusi ( 51 ) selleks, et nad eelistaksid pigem seda varianti kui makse tegemist postikontole. |
|
105. |
Ka siin on asja menetleva kohtu ülesanne teha otsus nende vastupidiste seisukohtade kohta, mida Euroopa Kohtul oleks raske hinnata, kuna puuduvad hindamiselemendid, mida ma juba nimetasin. |
|
106. |
Igal juhul võib hinnangu andmisel olla asjakohane hinnata, kas kontsessionääride pakkumuste majanduslik maksumus, millele komisjon viitab, võrduks tegelikult – teisel alusel ja muus vormis – tasuga, mida neil tuli tasuda Poste Italiane poolt ühepoolselt kindlaks määratud vahendustasuna. |
|
107. |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks lisaks kaaluma, kas Poste Italiane positsioon pangandustegevuse turul võis olla tema konkurentidega võrreldes eelisseisundis alates hetkest, mil alates 1997. aastast võis kõiki kohalikke makse, välja arvatud ICI, tasuda arvelduskontode kaudu. |
|
108. |
Eelkõige tuleks välja selgitada, kas Poste Italiane, kuna ta oli ICI-maksu maksmise valdkonnas turgu valitsevas seisundis, oli vältimatult sunnitud laiendama oma mõju konkreetselt muude kohalike maksude maksmise turule ja üldiselt kogu pangandustegevuse turule. |
|
109. |
Selle hindamise raames ei tohi unustada, et – nagu Agenzia oma vastuses ühele Euroopa Kohtu küsimusele ( 52 ) ise tunnistab – kui sissenõudmistehingute maht (kümned tuhanded) välja jätta, olid postikontode lepingutingimused – sh majanduslikud tingimused –, mida kohaldati ICI-maksu kogumise kontsessionääride suhtes, samad, mis kehtisid üldiselt iga arvelduskonto omaniku suhtes, kes oli juriidiline isik. |
|
110. |
Kui see teave leiab kinnitust, võib see olla tegur, mis viitab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vältimatusele vastupidisele. Liberaliseeritud pangateenuste turul ei ole Poste Italianel stiimuleid kehtestada üldiselt oma arvelduskontoomanikele (sealhulgas kontsessionääridele, kelle suhtes kohaldatakse sama korda, nagu ülejäänutele) sissenõudmise vahendustasusid, mis on oluliselt koormavamad kui teiste krediidiasutuste kehtestatud tasud. |
|
111. |
Lõpuks võib turgu valitseva seisundi kuritarvitamise üle otsustamisel olla määrava tähtsusega see, et teised krediidiasutused pakuvad kontsessionääridele analoogseid (asendatavaid) teenuseid, mida nad võiksid kasutada selleks, et maksumaksjad neile ICI-maksu maksaksid, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. |
V. Ettepanek
|
112. |
Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus) järgmiselt:
|
( 1 ) Algkeel: hispaania.
( 2 ) Maksude kogumise ainuõigus anti alates 1. oktoobrist 2006 riigi maksuametile (Agenzia delle entrate). 2017. aastal asutati avalik-õiguslik asutus Agenzia delle entrate-Riscossione, mis täitis maksukogumise ülesandeid õigusega tegutseda kohalike omavalitsuste (maakonnad, provintsid ja vallad) nimel.
( 3 ) Poste Italiane SpA (edaspidi „Poste Italiane“) on riigi enamusosalusega eraõiguslik äriühing, mis asutati Amministrazione autonoma delle Poste e delle Telecomunicazioni (sõltumatu posti- ja telekommunikatsiooniamet) ümberkujundamisel avalik-õiguslikuks majandusüksuseks ja seejärel aktsiaseltsiks.
( 4 ) 28. detsembri 1996. aasta seadus nr 662 riigi rahanduse ratsionaliseerimise meetmete kohta (Legge 23 dicembre 1996, n. 662 – Misure di razionalizzazione della finanza pubblica; GURI nr 303, 28.12.1996, regulaarne lisa nr 233; edaspidi „seadus nr 662/1996“).
( 5 ) Vabariigi presidendi 14. märtsi 2001. aasta dekreet nr 144 – Postipangateenuste eeskirjad (Decreto del Presidente della Repubblica 14 marzo 2001, n. 144 – Regolamento recante norme sui servizi di bancoposta; GURI nr 94, 23.4.2001; edaspidi „dekreet nr 144/2001“).
( 6 ) 30. detsembri 1992. aasta seadusandlik dekreet nr 504 kohalike omavalitsusüksuste rahastamise ümberkorraldamise kohta vastavalt 23. oktoobri 1992. aasta seaduse nr 421 artiklile 4 (Decreto legislativo 30 dicembre 1992, n. 504 – Riordino della finanza degli enti territoriali, a norma dell’articolo 4 della legge 23 ottobre 1992, n. 421; GURI nr 305, 30.12.1992, regulaarne lisa nr 137; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 504/1992“).
( 7 ) Rahandusministri 28. detsembri 1993. aasta dekreet nr 567 – 30. detsembri 1991. aasta seaduse nr 413 maksukonto asutamise kohta artikli 78 lõigete 27–38 rakendusmäärus (Decreto del Ministro delle Finanze 28 dicembre 1993, n. 567 – Regolamento di attuazione dell’art. 78, commi da 27 a 38, della legge 30 dicembre 1991, n. 413, concernente l’istituzione del conto fiscale; GURI nr 306, 31.12.1993).
( 8 ) 15. detsembri 1997. aasta seadusandlik dekreet nr 446 – Piirkondliku tootmistegevuse maksu kehtestamine, maksuastmete ja -määrade läbivaatamise ning füüsilise isiku tulumaksu mahaarvamiste ja sellele maksule piirkondliku lisamaksu kehtestamine ning kohaliku maksukorralduse ümberkorraldamine (Decreto legislativo 15 dicembre 1997, n. 446 – Istituzione dell’imposta regionale sulle attività produttive, revisione degli scaglioni, delle aliquote e delle detrazioni dell’Irpef e istituzione di una addizionale regionale a tale imposta, nonché riordino della disciplina dei tributi locali (GURI nr 298, 23.12.1997, regulaarne lisa nr 252).
( 9 ) 13. mai 2011. aasta dekreetseadus nr 70 – Euroopa poolaasta – Esimesed kiireloomulised meetmed majanduse toetamiseks (Decreto legge 13 maggio 2011, n. 70 – Semestre Europeo – Prime disposizioni urgenti per l’economia; GURI nr 110, 13.5.2011). Sellest sai (muudatustega) 12. juuli 2011. aasta seadus nr 106 (legge 12 luglio 2011, n. 106; GURI nr 160, 12.7.2011), mida on hiljem muudetud 6. detsembri 2011. aasta dekreetseadusega nr 201 (decreto legge 6 dicembre 2011, n. 201), mis omakorda muudeti (muudatustega) 22. detsembri 2011. aasta seaduseks nr 214 (legge 22 dicembre 2011, n. 214; edaspidi „dekreetseadus nr 70/2011“).
( 10 ) 2. märtsi 2012. aasta dekreetseaduse nr 16 (decreto legge 2 marzo 2012, n. 16), mis muudeti (muudatustega) 26. aprilli 2012. aasta seaduseks nr 44 (legge 26 aprile 2012, n. 44), artikli 5 lõikega 8 bis muudetud redaktsioonis.
( 11 ) Kehtestati ameti- ja riigiasutuste nimel tasuta teenuste osutamise keeld, pädevate ministritega kooskõlastamise ümberkorraldamine ja kaotati igasugused tariifi- või sotsiaalkohustused konkurentsi korras osutatavate teenuste puhul.
( 12 ) Riscossione Sicilia SpA agente riscossione per la provincia di Palermo e delle altre provincia siciliane (edaspidi „Riscossione Sicilia“) (kohtuasi C‑434/19) ja Agenzia delle entrate – Riscossione (edaspidi „Agenzia“) (kohtuasi C‑435/19).
( 13 ) Vt muu hulgas 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Coty Germany (C‑567/18, EU:C:2020:267, punkt 22).
( 14 ) Sellega seoses viitab ta ministri 12. mai 1993. aasta dekreedile, mida on muudetud 10. detsembri 2001. aasta määrusega ja mille kohaselt „[ICI] maksumaksja võib makse tegemiseks tugineda maksu kogumisega tegeleva kontsessionääriga kooskõlastatud krediidiasutustele“.
( 15 ) Oma väite kinnituseks viitab ta majandus- ja rahandusministeeriumi 30. mai 2002. aasta ringkirjale nr 4 „Selgitused ICI maksmise kohta“.
( 16 ) 18. juuni 1991. aasta kohtuotsus ERT (C‑260/89, EU:C:1991:254, punkt 34).
( 17 ) „[…] on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul õigus iga konkreetse kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust“. 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania (C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 24).
( 18 ) Loc. ult. cit.
( 19 ) Muu hulgas 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 25).
( 20 ) 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon (C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999; edaspidi „kohtuotsus Baskimaa autonoomne piirkond jt vs. komisjon“, punkt 72).
( 21 ) Kohtuotsus Baskimaa autonoomne piirkond jt vs. komisjon, punkt 73.
( 22 ) Loc. ult. cit.
( 23 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (EÜT 2008, L 52, lk 3).
( 24 ) 11. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Asempre ja Asociación Nacional de Empresas de Externalización y Gestión de Envíos y Pequeña Paquetería (C‑240/02, EU:C:2004:140, punkt 31) ja 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus EasyPay ja Finance Engineering (C‑185/14, EU:C:2015:716, punkt 30).
( 25 ) Vt sellega seoses 13. septembri 2013. aasta kohtuotsuse Poste Italiane vs. komisjon (T‑525/08, ei avaldata, EU:T:2013:481) punktid 1 ja 2: „Poste Italiane osutab universaalset postiteenust ja tegeleb pangandustegevusega kogu Itaalia territooriumil […] Hageja [Poste Italiane] pangandustegevus ei kuulu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kohustuste alla“.
( 26 ) 24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415; edaspidi „kohtuotsus Altmark“).
( 27 ) 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon (C‑657/15 P, EU:C:2017:837, punkt 32) ja kohtuotsus Altmark, punkt 75.
( 28 ) Seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõikes 3 määrati konkreetselt selle kontsessionääridele makstava tasu suuruseks 1% sissenõutud summadest, minimaalselt 1,75 eurot ja maksimaalselt 50 eurot iga maksumaksja tehtud makse eest.
( 29 ) 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze jt (C‑222/04, EU:C:2006:8, punkt 140).
( 30 ) Käesoleva ettepaneku punktid 24–28.
( 31 ) 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Azienda Napoletana Mobilità (C‑659/17, EU:C:2019:633, punkt 38).
( 32 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 84.
( 33 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 87.
( 34 ) Loc. ult. cit.
( 35 ) Kohtuotsus Altmark (punktid 89–93).
( 36 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 75.
( 37 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 89.
( 38 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 90.
( 39 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 92.
( 40 ) Kohtuotsus Altmark, punkt 93.
( 41 ) Kohtuotsus Baskimaa autonoomne piirkond jt vs. komisjon (punkt 56).
( 42 ) Vt allpool punktid 109 ja 110.
( 43 ) Vt taas käesoleva ettepaneku punktid 24–28.
( 44 ) 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt (C‑250/06, EU:C:2007:783, punkt 21).
( 45 ) 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 32).
( 46 ) Euroopa Kohus küsis neilt muu hulgas teavet järgmiste aspektide kohta: i) Poste Italiane poolt ICI-maksu kontsessionääridele osutatava teenuse asendusteenused; ii) selliste asendusteenuste pakkumise tingimused; iii) selle riigi territooriumi osad, kus Poste Italiane oma teenuseid ICI‑maksu kontsessionääridele osutas; ja iv) kontsessionääride võimalikud strateegiad selleks, et stimuleerida ICI-maksu maksmist neile endale, mitte Poste Italiane kaudu.
( 47 ) Nii mõistab seda ka komisjon oma kirjalike seisukohtade punktis 90.
( 48 ) 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 48): „pelk […] eri‑ või ainuõiguste andmisega turgu valitseva seisundi loomine või selle tugevdamine ei ole iseenesest vastuolus [ELTL artikliga 102].“
( 49 ) Ibidem, punkt 49. Selleks on tingimata vajalik, et „ettevõtjat ajendatakse temale antud eri‑ või ainuõiguste pelga kasutamisega oma valitsevat seisundit kuritarvitama või [et] need õigused võivad tekitada olukorra, milles ettevõtja viiakse sellise kuritarvituse toimepanemiseni“. Kohtujuristi kursiiv.
( 50 ) Kohtuasjas C‑435/19 eelotsusetaotluse esitamise kohtumääruse itaaliakeelse originaali lk 19 in fine. Kursiiv originaalis.
( 51 ) Komisoni kirjalike seisukohtade punktid 110 ja 111. Komisjoni poolt välja pakutud mõeldavate „strateegiate“ hulgas, kuidas kontsessionäärid saaksid ära hoida Poste Italiane kiusatust oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitada, kehtestades neile liiga kõrged tariifid, on maksu otsemakset vastu võtma volitatud esindajate võrgustiku loomine või (nende arvelt) maksumaksjatele, kes valivad selle makseviisi, hinnaalanduste pakkumine.
( 52 ) Vastus Euroopa Kohtu neljandale küsimusele.