–

Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane, R. Antonie, B. Ciulacu ja A. Wellman,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Radu Bouyon ja M. Salyková,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrusega (EL) 2017/2393 (ELT 2017, L 350, lk 15)) (edaspidi „määrus nr 1306/2013“), artikli 63 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on põllumajandustootja JD ja teine pool Rumeenia põllumajanduse ja maaelu arengu ministeeriumi põllumajandusmaksete ja sekkumise ameti Bistrița-Năsăudi maakonna keskus (Ministerul Agriculturii și Dezvoltării Rurale – Agenția de Plăți și Intervenție pentru Agricultură – Centrul Județean Bistrița-Năsăud) (edaspidi „APIA“) ning mis puudutab viimati nimetatu poolt sellele põllumajandustootjale ühtse pindalatoetuse kava alusel makstud toetuse tühistamist, võttes arvesse, et selle põllumajandusmaa rendileping, mille eest toetust maksti, tühistati tagasiulatuvalt.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus nr 1306/2013

3

Määrus nr 1306/2013, mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2116, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1306/2013 (ELT 2021, L 435, lk 187), oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatav.

4

Artiklis 58 oli sätestatud:

5

Määruse artiklis 60 oli sätestatud:

6

Määruse artikli 63 lõikes 1 oli sätestatud:

7

Määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõikes 1 oli sätestatud:

Määrus nr 1307/2013

8

Määrus nr 1307/2013, mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT 2021, L 435, lk 1), oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatav.

9

Määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõigetes 2 ja 4 oli sätestatud:

10

Määruse artiklis 36 oli sätestatud:

Rakendusmäärus (EL) nr 809/2014

11

Komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69) (kehtetuks tunnistatud komisjoni 31. mai 2022. aasta rakendusmäärusega (EL) 2022/1173, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2116 kohaldamise eeskirjad ühise põllumajanduspoliitika ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohta (ELT 2022, L 183, lk 23)), artikli 14 lõike 1 punktis f oli sätestatud:

Rumeenia õigus

12

Tsiviilseadustiku (codul civil) artikli 1254 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

13

Valitsuse 29. juuni 2011. aasta erakorralise määruse nr 66/2011 Euroopa vahendite ja/või vastavate riiklike vahendite saamisel ja kasutamisel ilmnevate eeskirjade rikkumiste ennetamise, avastamise ja nende eest karistamise kohta (Ordonanță de urgență a Guvernului nr. 66/2011 privind prevenirea, constatarea și sancționarea neregulilor apărute în obținerea și utilizarea fondurilor europene și/sau a fondurilor publice naționale aferente acestora; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 461, 30.6.2011) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

14

Valitsuse 18. märtsi 2015. aasta erakorralise määruse nr 3/2015, millega kiidetakse heaks põllumajanduses ajavahemikul 2015–2020 kohaldatavad otsemaksete kavad ning millega muudetakse artiklit 2 seaduses nr 36/1991, mis reguleerib põllumajanduslikke äriühinguid ja muid põllumajanduslikke ühinguvorme (ordonanța de urgență a guvernului nr. 3/2015 pentru aprobarea schemelor de plăți care se aplică în agricultură în perioada 2015-2020 și pentru modificarea art. 2 din Legea nr. 36/1991 privind societățile agricole și alte forme de asociere în agricultură; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 191, 23.3.2015), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 8 sätestatud:

15

Põllumajanduse ja maaelu arengu ministri korralduse nr 619/2015 (millega kiidetakse heaks valitsuse erakorralise määruse nr 3/2015 (millega kiidetakse heaks põllumajanduses ajavahemikul 2015–2020 kohaldatavad otsemaksete kavad ning millega muudetakse artiklit 2 seaduses nr 36/1991, mis reguleerib põllumajanduslikke äriühinguid ja muid põllumajanduslikke ühinguvorme) artikli 1 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud toetuskavade toetuskõlblikkuse kriteeriumid, eritingimused ja rakendamise kord ning 2014.–2020. aasta riiklikus maaelu arengukavas ette nähtud maaelu arengu huvides põllumajandusmaale kohaldatavate hüvitismeetmete konkreetsed rakendustingimused) (Ordinul ministrului agriculturii si dezvoltării rurale nr. 619/2015 pentru aprobarea criteriilor de eligibilitate, condițiilor specifice și a modului de implementare a schemelor de plăți prevăzute la articolul 1 alineatele (2) și (3) din Ordonanța de urgență a Guvernului nr. 3/2015 pentru aprobarea schemelor de plăți care se aplică în agricultură în perioada 2015-2020 și pentru modificarea articolului 2 din Legea nr. 36/1991 privind societățile agricole și alte forme de asociere în agricultură, precum și a condițiilor specifice de implementare pentru măsurile compensatorii de dezvoltare rurală aplicabile pe terenurile agricole, prevăzute în Programul Național de Dezvoltare Rurală 2014-2020; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 234, 6.4.2015), artikli 5 lõikes 2 on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16

Chiochiși valla (Rumeenia) volikogu võttis 19. aprillil 2018 vastu otsuse, millega kiideti heaks kohaliku omavalitsuse karjamaade rendileandmine avatud hankemenetluse teel.

17

JD sõlmis 24. mail 2018 selle vallaga rendilepingu ühe valla karjamaa rentimiseks.

18

JD esitas 10. mail 2019 selle maa-ala suhtes 2019. aasta kohta ühtse pindalatoetuse taotluse. Toetust, mille JD sai, rahastati Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD), täpsemalt ühtse pindalatoetuse kavast, ning riiklikest fondidest.

19

Samal päeval tehtud kohtuotsusega tühistati selle menetluse õigusvastasuse tõttu Chiochişi valla poolt karjamaade väljarentimiseks korraldatud hankemenetlus ja sellega seotud toimingud, sealhulgas JD-ga sõlmitud rendileping. Asuti seisukohale, et vallavolikogu otsuses ette nähtud viiepäevase tähtaja jooksul ei olnud avaldatud teadet otseläbirääkimiste kohta, mistõttu hindamiskomisjon otsus anda karjamaad JD-le rendile ei olnud õiguspärane. Selles kohtuotsuses oli sisuliselt märgitud, et rendilepingu kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud JD süüst, vaid sellest, et asjaomane vald oli rikkunud oma kohustust.

20

JD esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Curtea de Apel Clujile (Cluji apellatsioonikohus, Rumeenia). Viimati nimetatu jättis 5. märtsil 2020 selle apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise tõttu rahuldamata.

21

APIA leidis oma 24. novembri 2022. aasta istungi protokollis, et JD-l ei ole enam õigust tühistatud rendilepingus nimetatud maa-aladele. Ta nõudis 10. mai 2019. aasta taotluse alusel antud toetuse tagasimaksmist summas 83 334,01 Rumeenia leud (ligikaudu 16 743 eurot).

22

Kuna APIA jättis JD poolt selle protokolli peale esitatud kaebuse rahuldamata, esitas JD kaebuse Tribunalul Bistrița-Năsăudile (Bistrița-Năsăudi esimese astme kohus, Rumeenia).

23

See kohus jättis 15. juuni 2023. aasta otsusega rahuldamata JD kaebuse APIA 24. novembri 2022. aasta protokolli peale. Esiteks märkis ta, et tühistatud rendilepingut ei ole Rumeenia tsiviilseadustiku artikli 1254 kohaselt kunagi olemas olnud, teiseks märkis ta, et valitsuse erakorraline määrus nr 66/2011 kohustab põllumajandustootjaid järgima Euroopa Liidu toetuste saamise üldtingimusi, mille hulgas on nõue, et peab olema kehtiv dokument, mis tõendab, et maa on taotluse esitaja kasutuses, ja kolmandaks otsustas ta, et JD peab alusetult saadud summad tagasi maksma, täpsustades, et see tagasimaksmine ei kujuta endast halduskaristust, mistõttu ei ole süü puudumine oluline.

24

JD vaidlustas selle kohtuotsuse Curtea de Apel Clujis (Cluji apellatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas määruse nr 1306/2013 artikli 63 lõikes 1 ette nähtud mõiste „rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele mittevastavus“ hõlmab olukorda, kus toetuse saaja süüst sõltumatutel põhjustel tühistatakse tagasiulatuvalt rendileping, mis kehtis toetuse saamise tingimuste kontrollimise ajal. Ta leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna toetusesaaja vastas nõuetekohaselt toetuskõlblikkuse tingimustele taotluse esitamise kuupäeval ja kuni selle lepingu tühistamise kuupäevani, ilma et talle oleks ette heidetud ühtegi rikkumist, sealhulgas seoses maa kasutamisega. Selle lepingu tühistamist tuleb seega arvesse võtta hindamisel, kas tal on õigus kõnealusele maale alates tühistamise kuupäevast.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et liidu toetuse saamise tingimustele vastavuse kontrollimise ajal kehtinud rendilepingu tagasiulatuv tühistamine liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast olukorda, kus toetusesaaja neile tingimustele ei vasta, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sõltumata kuupäevast, mil see tühistamine toimus, on toetuse tühistamisele võimalik kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.

27

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Cluj (Cluji apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

28

Alustuseks tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt nimetanud. (vt 18. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Viessmann, C‑280/91, EU:C:1993:103, punkt 17, ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 31).

29

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigi pädev ametiasutus võib asuda seisukohale, et põllumajandustootjale antud toetus ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele olukorras, kus rendileping, mis on esitatud toetusetaotluse toetuseks, et tõendada liikmesriigi õigusnormide kohaselt, et see põllumajandusmaa on selle põllumajandustootja kasutuses, ja mis kehtis selle taotluse läbivaatamise ajal, tühistatakse hiljem tagasiulatuvalt selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumise tõttu, mille eest ei vastuta see põllumajandustootja. Täpsemalt nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas sellises olukorras võib liikmesriigi pädev ametiasutus asuda seisukohale, et põllumajandustootja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele, sõltumata lepingu tühistamise kuupäevast.

30

Osas, milles esimeses küsimuses viidatakse määruse nr 1306/2013 artikli 63 lõikele 1, tuleb märkida, et selle sätte esimeses lõigus on sätestatud, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta toetuskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt.

31

Artikli 63 lõike 1 esimene lõik käsitleb toetuskõlblikkuse tingimuste, kulukohustuste ja muude kohustuste täitmata jätmise õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Baramlay, C‑6/23, EU:C:2024:294, punkt 67). Samas ei ole selles sättes neid tingimusi, mis varieeruvad sõltuvalt asjaomasest toetuskavast, määratletud.

32

Arvestades, et eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olev toetusetaotlus puudutab konkreetselt ühtse pindalatoetuse kava, tuleb tõdeda, et selle hindamisel, kas selle kava alusel toetuse saaja vastab toetuskõlblikkuse tingimustele, on asjakohane mitte ainult määrus nr 1306/2013, mis reguleerib ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret, vaid ka määrus nr 1307/2013, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavaid otsetoetusi.

33

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 1306/2013 ja määrust nr 1307/2013 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus loeb ühtse pindalatoetuse taotluse vastuvõetamatuks üksnes põhjusel, et taotluses nimetatud põllumajandusmaa rendileping, mis on esitatud toetusetaotluse toetuseks, et tõendada liikmesriigi õigusnormide kohaselt, et see põllumajandusmaa on põllumajandustootja kasutuses, ja mis kehtis taotluse läbivaatamise ajal, on hiljem tagasiulatuvalt tühistatud selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumise tõttu, mille eest ei vastuta see põllumajandustootja, ja see ei sõltu lepingu tühistamise kuupäevast.

34

Määruse nr 1307/2013 artikli 36 lõike 1 kohaselt võisid liikmesriigid, kes kohaldasid 2014. aastal määruse nr 73/2009 V jaotise 2. peatükis osutatud ühtset pindalatoetuste kava, otsustada esimesena nimetatud määruses sätestatud tingimustel jätkata selle kava kohaldamist kuni 31. detsembrini 2020.

35

Ühtse pindalatoetuse kava ei ole seotud tootmiskohustusega, see tähendab, et see on põllumajanduslikust tootmisest sõltumatu toetuskava. See annab otsest sissetulekutoetust, et tagada rahuldav elatustase põllumajandustootjatele, kes tegelevad tegelikult põllumajandusliku tegevusega ja kelle kasutuses on seega tegelikult põllumajandusmaa, millel see tegevus toimub (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 52).

36

Määruse nr 1307/2013 artikli 36 lõike 2 kohaselt antakse ühtset pindalatoetust igal aastal iga toetusõigusliku hektari eest, mille põllumajandustootja on määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 esimese lõigu punkti a kohaselt deklareerinud.

37

Esiteks sõltub ühtse pindalatoetuse saamine tingimusest, et põllumajandustootja deklareeritud maa-ala vastab mõistele „toetusõiguslik hektar“ määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 tähenduses, kuna see mõiste hõlmab mis tahes põllumajandusmaad, millel toimub põllumajandusliku majapidamisega seotud põllumajanduslik tegevus (4. juuli 2024. aasta kohtuotsus Asoprovac, C‑708/22, EU:C:2024:573, punkt 18). Selle määruse artikli 32 lõike 4 kohaselt käsitatakse deklareeritud maa-ala toetusõigusliku hektarina üksnes juhul, kui see vastab sellele määratlusele kogu asjaomase kalendriaasta jooksul, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

38

Teiseks kehtib ühtse pindalatoetuse saamise suhtes ka määruse nr 1307/2013 artikli 36 lõikes 5 ette nähtud tingimus, mille kohaselt peavad põllumajandustootja deklareeritud toetusõiguslikud hektarid tema kasutuses olema liikmesriigi määratud kuupäeval, mis ei ole hilisem kui kõnealuses liikmesriigis toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäev, nagu on osutatud määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõikes 1, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

39

Kohtupraktikast tuleneb, et selle kindlaks määramisel, kas maa-ala on põllumajandustootja „kasutuses“ määruse nr 1307/2013 artikli 36 lõike 5 tähenduses, ei ole nimetatud määruses nõutud, et põllumajandustootja näitaks ära formaalse õigusliku aluse, millest tuleneb tema „õigus kasutada“ kõnealust maad, vaid piisab sellest, kui tõendatakse selle maa tegelikku kasutamist ja põllumajandustootja piisavat sõltumatust sellel maal põllumajandusliku tegevuse korraldamisel (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 53).

40

Kolmandaks tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 artiklis 60 on ette nähtud, et ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ette nähtud eeliseid füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastuolus kõnealuste õigusnormide eesmärgiga.

41

Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et võimaliku toetusesaaja kuritarvituse tõendamiseks on nõutav esiteks objektiivne koosseis, millest tuleneb, et hoolimata asjaomastes õigusnormides ette nähtud tingimuste vormilisest täidetusest ei ole õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks subjektiivne koosseis, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑176/20, EU:C:2022:274, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Olukorras, kus ühtse pindalatoetuse taotluse raames põllumajandustootja deklareeritud põllumajandusmaa rendileping, mis kehtis selle taotluse esitamise ajal, on hiljem tagasiulatuvalt tühistatud selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumise tõttu, mille eest see põllumajandustootja ei vastuta, ei saa liikmesriigi pädev ametiasutus ainuüksi selle asjaolu tõttu asuda seisukohale, et määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõigetes 2 ja 4 ning artikli 36 lõikes 5 ette nähtud tingimused ei ole täidetud, ja see ei sõltu lepingu tühistamise kuupäevast.

43

Nimelt on juhul, kui rendileping tühistatakse pärast selle kalendriaasta lõppu, mille eest ühtset pindalatoetust taotletakse, need tingimused põhimõtteliselt täidetud. Põllumajandusmaa rendilepingu selline tühistamine, hoolimata selle tagasiulatuvusest, ei võimalda asuda seisukohale, et deklareeritud hektarid ei vastanud määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõigete 2 ja 4 kohaselt kogu asjaomase kalendriaasta jooksul „toetuskõlbliku hektari“ määratlusele, ega tuvastada, et põllumajandusmaa ei olnud tegelikult põllumajandustootja kasutuses kuupäeval, mille liikmesriik on kindlaks määranud selle määruse artikli 36 lõike 5 alusel. Eelkõige ei saa see tühistamine iseenesest seada kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldust, et põllumajandustootja kasutas tegelikult seda põllumajandusmaad ja tal oli sel kuupäeval oma põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisav iseseisvus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktikale.

44

Lisaks olgu märgitud, et kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 42 kirjeldatud olukorras tingis rendilepingu tühistamise selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumine, mille eest ei vastuta see põllumajandustootja, ei tohiks see tühistamine iseenesest – ilma et oleks kindlaks tehtud käesoleva otsuse punktis 41 viidatud kohtupraktikas nimetatud subjektiivne element – viia eelotsusetaotluse esitanud kohut järeldusele, et põllumajandustootja tekitas kunstlikult ühtse pindalatoetuse saamiseks nõutavad tingimused, vastuolus õigusnormide eesmärgiga, või püüdis Euroopa Kohtu praktika tähenduses ära kasutada teise isiku maad, et hoida kõrvale ühtset otsemaksete kava käsitlevate liidu õigusnormide täitmisest (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Tuleb täpsustada, et asjaolu, et ühtse pindalatoetuse jaoks deklareeritud maa-ala rendilepingu tühistamine oli tingitud sellest, et asjaomane vald ei järginud riigihanke-eeskirju, ei tähenda iseenesest, et pädevale riigisisesele ametiasutusele esitatud toetusetaotlus ei vasta nõuetele. Erinevalt muudest ühise põllumajanduspoliitika abi- või toetuskavadest ei sea ükski liidu õigusnorm ühtse pindalatoetuse andmise tingimuseks nende eeskirjade kohaldamist. Kuigi määruse nr 1306/2013 artikli 63 lõike 1 teises lõigus on sarnaselt selle esimese lõiguga täpsustatud toetuskõlblikkuse tingimuste, kulukohustuste ja muude toetuse andmise tingimustega seotud kohustuste täitmata jätmise tagajärjed, kui see rikkumine on seotud liikmesriigi või liidu avalike hangete eeskirjadega, ei ole selle eesmärk ega tagajärg sellise tingimuse kehtestamine, mis seab üldiselt ühtse pindalatoetuse kava raames antava toetuse tingimuseks nende õigusnormide järgimise.

46

Samas on liikmesriikidel vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 esimese lõigu punktile c ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 14 lõikele 1 kaalutlusõigus määrata, milliseid tõendavaid dokumente ja tõendeid nõutakse toetuse taotlejalt tema taotluse esemeks oleva maa-ala kohta (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 60).

47

Lisaks on liikmesriikidel määruse nr 1306/2013 artikli 58 lõike 1 punkti c kohaselt ka kaalutlusõigus valida need riigisisesed meetmed, mida nad peavad vajalikuks eeskirjade eiramise ja pettuste tõhusaks ärahoidmiseks ja nende eest karistamiseks (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 62).

48

Euroopa Kohus lisas siiski, et liikmesriikide kaalutlusõigusele seoses toetusetaotluse kinnituseks esitatavate tõenditega, eelkõige võimalusega kohustada toetuse taotlejat esitama kehtiv õiguslik alus, mis kinnitab tema õigust taotluse esemeks olevat maad kasutada, kehtivad teatud piirid. Selles kontekstis peavad seda kaalutlusõigust rakendavad liikmesriigi õigusnormid järgima liidu õigusega põllumajandustootjatele antava rahalise toetuse valdkonnas taotletavaid eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et sättega rakendatavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 63).

49

Seega ei ole määrusega nr 1307/2013 vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis seavad ühtse pindalatoetuse kava alusel toetuse saamise sõltuvusse taotleja kohustusest tõendada, et tal on taotluse esemeks oleva põllumajandusmaa „kasutusõigus“, tingimusel et järgitakse asjaomaste liidu õigusnormidega taotletavaid eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 68).

50

Rumeenia valitsuse kirjalikest seisukohtadest nähtub – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et Rumeenia õigusnormid näevad valitsuse erakorralise määruse nr 3/2015 artikli 8 lõike 1 punktis n, põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis, ette ühtse pindalatoetuse kava alusel toetust taotleva põllumajandustootja kohustuse tõendada, et põllumajandusmaa on tema kasutuses. Samadest seisukohtadest nähtub, et vastavalt määrusele nr 619/2015 peab dokumentide hulgas, mis tõendavad, et deklareeritud toetuskõlblik maa on põllumajandustootja kasutuses, olema muu hulgas koopia põllumajandustootja ja valla vahel sõlmitud põllumajandusmaa rendilepingu originaalist.

51

Rumeenia õiguses ette nähtud tõendi esitamine selle kohta, et põllumajandusmaa on põllumajandustootja kasutuses, kujutab endast – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – toetuskõlblikkuse tingimust määruse nr 1306/2013 artikli 63 lõike 1 esimese lõigu tähenduses, kuna selle esitamine on toetusetaotluse kehtivuse eeltingimus. (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Baramlay, C‑6/23, EU:C:2024:294, punkt 66).

52

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev halduspraktika on kooskõlas eesmärkidega, mida taotletakse liidu õigusega põllumajandustootjate rahalise otsetoetuse andmise valdkonnas, ja liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega, on Euroopa Kohus vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimati nimetatul hinnata seda kooskõla tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Tuleb aga märkida, et pädeva haldusasutuse praktika, mille kohaselt sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas loetakse ühtse pindalatoetuse taotlus vastuvõetamatuks põllumajandusmaa rendilepingu tühistamise korral, sõltumata selle tühistamise kuupäevast, ei ole sobiv täitmaks käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud õigusnormide eesmärk tagada põllumajandustootjatele rahuldav elatustase, kui nad tegelikult tegelevad põllumajandusliku tegevusega ja seega tegelikult kasutavad põllumajandusmaad, millel see tegevus toimub.

54

Nimelt tuleb olukorra kohta, kus rendileping tühistatakse pärast selle kalendriaasta lõppu, mille eest ühtset pindalatoetust taotletakse, käesoleva kohtuotsuse punktist 43 lähtudes tõdeda, et liidu õiguses ette nähtud toetuskõlblikkuse tingimused on põhimõtteliselt täidetud. Lisaks olgu märgitud, et erinevalt olukorrast, kus põllumajandustootjal ei ole võimalik esitada dokumenti, mis tõendab, et tal on põllumajandusmaa „kasutusõigus“, mis on tema ühtse pindalatoetuse taotluse esitamise ajal kehtiv, ei saa olukorra puhul, kus selle „kasutusõiguse“ tõendamiseks mõeldud rendileping tühistatakse pärast asjaomase kalendriaasta lõppu selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumise tõttu, mille eest ei vastuta see põllumajandustootja, sellise tühistamise põhjust arvestades rääkida olukorrast, kus põllumajandustootja püüab ära kasutada teise isiku maad, et hoida kõrvale õigusnormide täitmisest Euroopa Kohtu praktika tähenduses (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Kui sellisel juhul asuda seisukohale, et ühtse pindalatoetuse taotlus ei vasta liikmesriigi õiguses ette nähtud toetuskõlblikkuse tingimusele, jätaks see põllumajandustootja nende õigusnormide eesmärki eirates ilma otsesest sissetulekutoetusest, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt ta tegelikult tegeles põllumajandusliku tegevusega ja seega tegelikult kasutas põllumajandusmaad, millel see tegevus toimus.

56

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määrust nr 1306/2013 ja määrust nr 1307/2013 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigi pädev ametiasutus loeb ühtse pindalatoetuse taotluse vastuvõetamatuks üksnes põhjusel, et taotluses nimetatud põllumajandusmaa rendileping, mis on esitatud toetusetaotluse toetuseks, et tõendada liikmesriigi õigusnormide kohaselt, et see põllumajandusmaa on selle põllumajandustootja kasutuses, ja mis kehtis selle taotluse läbivaatamise ajal, tühistatakse hiljem tagasiulatuvalt selle lepingu sõlmimist reguleerivate menetlusnormide rikkumise tõttu, mille eest ei vastuta see põllumajandustootja, sõltumata lepingu tühistamise kuupäevast.

Teine küsimus

57

Eelotsusetaotlusest nähtub, et teine küsimus on esitatud üksnes juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.