1. 

Neli aastat pärast 23. oktoobril 2007 kohtuasjas Poola vs. nõukogu ( 2 ) tehtud otsust, mis käsitles Poola Vabariigi tühistamishagi Euroopa Liidu Nõukogu otsuse peale ja milles Euroopa Kohus jättis hagi sisuliselt rahuldamata, vaatamata läbi vastuvõetamatuse väidet, mille nõukogu esitas hagi esitamisega hilinemise tõttu, ( 3 ) peab Euroopa Kohus lahendama apellatsioonkaebuse, mis on esitatud kohtumääruse peale, millega Euroopa Liidu Üldkohus tunnistas hilinemise tõttu vastuvõetamatuks tühistamishagi, mille Poola Vabariik esitas väga sarnases kontekstis seekord Euroopa Komisjoni määruse peale, ( 4 ) ning milles kohus seega ei vaadanud asja sisuliselt läbi. Poola Vabariik palub seeläbi Euroopa Kohtul apellatsioonimenetluses analüüsida argumente, mis ta esitas Üldkohtus tõendamaks, et tema hagi ei saa hilinemise tõttu vastuvõetamatuks tunnistada, sõnastuses, mida kohtujurist Poiares Maduro oli ammendavalt analüüsinud oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. nõukogu. Viimati nimetatud analüüs, millega ma suures osas nõustun, võimaldab mul oma arutluskäigus keskenduda täiendavatele aspektidele.

2.

Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus jättis 10. juuni 2009. aasta määrusega kohtuasjas T-258/04: Poola vs. komisjon ( 5 ) aegumise tõttu vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Poola Vabariigi hagi, milles paluti tühistada artikkel 5, artikli 6 lõiked 1–3, artikli 7 lõige 1 ning artikli 8 lõike 2 punkt a komisjoni 14. jaanuari 2004. aasta määruses (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu. ( 6 )

3.

Selles asjas tuvastas Üldkohus, et määrus nr 60/2004 avaldati Euroopa Liidu Teatajas 15. jaanuaril 2004 ja et selle peale hagi esitamise tähtaeg lõppes järelikult 8. aprillil 2004. Kuna Poola Vabariigi hagi saabus Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2004, leidis Üldkohus, et see esitati hilinemisega. ( 7 )

4.

Üldkohus nõustus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väitega EÜ artikli 230 viienda lõigu range kohaldamise põhjal. Ta tõdes nimelt, et hagi määruse nr 60/2004 peale esitati pärast selles sättes ette nähtud kahekuulist tähtaega, mida arvutatakse alates avaldamisest, ning järeldas sellest, et Poola Vabariigi õigus oli aegunud, ( 8 ) lükates seejärel tagasi Poola Vabariigi erinevad argumendid.

5.

Argumentidena, mis ei saa seda järeldust kahtluse alla seada, lükati niisiis tagasi väited, et määrust ei avaldatud Euroopa Liidu 20 ametlikus keeles, ( 9 ) et selle jõustumise tingimus oli ühinemislepingu jõustumine ( 10 ) ning et see oli suunatud kõigile liikmesriikidele, sealhulgas tulevased liikmesriigid. ( 11 )

6.

Üldkohus tõendas seejärel, et menetlustähtaegade selline range kohaldamine alates määruse nr 60/2004 avaldamise kuupäevast ei kahjusta Poola Vabariigi õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. ( 12 )

7.

Hagi vastuvõetavuse analüüsimisel meenutas Üldkohus ka, et menetlustähtaegu reguleerivate ühenduse õigusnormide rangest kohaldamisest võib kõrvale kalduda üksnes täiesti erandlike asjaolude, ettenägematu asjaolu või vääramatu jõu esinemise korral. ( 13 ) Üldkohus leidis selle kohta siiski, et Poola Vabariik ei ole selgitanud, mille poolest on kõnealused asjaolud tema suhtes täiesti erandlikud, nii et need õigustavad menetlustähtaegade range kohaldamise põhimõttest kõrvalekaldumist, mis kahjustaks õiguskindluse põhimõtet.

8.

Apellatsioonkaebuses palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus, teha hagi kohta lõplik otsus ning selle tulemusel tunnistada tema hagiavaldus määruse nr 60/2004 peale vastuvõetavaks ja rahuldada esimeses kohtuastmes tema esitatud sisulised nõuded.

9.

Poola Vabariik esitas 24. augustil 2009 käesoleva apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtu kantseleisse. Oma dokumentides palus ta käesoleva apellatsioonkaebuse läbi vaadata suurkojal.

10.

Kuna pooled ühtegi vastavat taotlust ei esitanud, otsustas Euroopa Kohus jätta kohtuistungi korraldamata.

11.

Poola Vabariik palub Euroopa Kohtul:

12.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

13.

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Poola Vabariik viis väidet, milles ta kritiseerib seda, kuidas Üldkohus analüüsis määruse nr 60/2004 peale esitatud hagi vastuvõetavust. ( 14 )

14.

Esiteks heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette, et eirates nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määrust nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, ( 15 ) otsustas Üldkohus, et määruse nr 60/2004 peale hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema kuupäeval, mil määrus avaldati 15 liikmesriigiga Euroopa Ühenduse ametlikes keeltes, ning seega enne selle avaldamist kõigis laienenud ühenduse ametlikes keeltes.

15.

Teiseks väidab Poola Vabariik, et Üldkohus leidis valesti, et ta võis juba enne Euroopa Liiduga ühinemist tõhusalt esitada määruse nr 60/2004 peale tühistamishagi mitte EÜ artikli 230 teise lõigu alusel, milles on kehtestatud liikmesriikide tingimusteta õigus esitada hagi, vaid EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel ehk samal alusel ja samadel tingimustel kui need, mis on ette nähtud füüsiliste või juriidiliste isikute jaoks. Ta väidab eelkõige esiteks, et määrusega nr 60/2004 pandi selle avaldamise kuupäeval 15. jaanuaril 2004 kohustused üksnes liikmesriikidele, kelle hulka Poola Vabariik põhimõtteliselt veel ei kuulunud, kusjuures need kohustused olid pealegi tulevikku suunatud ja kohaldatavad alles alates ühinemislepingu tegelikust jõustumiskuupäevast. Teiseks on Poola Vabariik täiendavalt seisukohal, et ta ei vastanud avaldamise hetkel hagi vastuvõetavuse konkreetsetele tingimustele, mis on ette nähtud EÜ artikli 230 neljandas lõigus.

16.

Kolmandaks on Poola Vabariik seisukohal, et kuna Üldkohus jättis ta ilma õigusest nõuda määruse nr 60/2004 seaduslikkuse kontrolli, kuigi see oli talle kui liikmesriigile adresseeritud, rikkus Üldkohus õigusel rajaneva ühenduse põhimõtet ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Ta lisab, et hagi esitamise tähtaegu reguleerivate sätete range kohaldamine ei tohiks kaasa tuua erinevate liikmesriikide ebavõrdsust, eelkõige vanade ja uute liikmesriikide kohtuliku kaitse osas.

17.

Neljandaks leiab Poola Vabariik, et kuna Üldkohus jättis ta ilma õigusest pöörduda kohtusse selleks, et vaidlustada määrus nr 60/2004, millega õigusvastaselt muudeti tema Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi ja rikuti tema liitu kuulumisest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu, rikkus Üldkohus solidaarsuse ja hea usu põhimõtet.

18.

Lõpuks väidab Poola Vabariik viiendaks, et Üldkohus rikkus menetlusnormi, kui ta ei analüüsinud argumente solidaarsuse ja hea usu põhimõtte rikkumise kohta ning ei põhjendanud vaidlustatud kohtumäärust piisavalt.

19.

Peaaegu kõik Poola Vabariigi esitatud viis väidet tekitavad vaieldamatu tähtsusega küsimusi liidu järkjärgulise teistesse Euroopa riikidesse laienemise erilises ja alati delikaatses kontekstis. Poola Vabariik esitas oma väited eespool kirjeldatud järjekorras ning üldjuhul peaks Euroopa Kohus neid ka samas järjekorras käsitlema.

20.

Ometi on need erinevad väited omavahel selges hierarhias. Eriti tuleb minu hinnangul privilegeerida kolmandat väidet, kuna see tekitab küsimusi liidu alustalade kohta, liidu aluseks olevate väärtuste, eelkõige õigusriigi ( 16 ) kohta, õigusel rajaneva liidu ( 17 ) – kus institutsioonide õigusaktid peavad vastama „seadusele” ( 18 ) – põhimõtte kohta ning liidu struktuurilise põhimõtte kohta, milleks on liikmesriikide võrdsus aluslepingute ees ( 19 ) ja mis on nüüdseks sätestatud ELL artikli 4 lõikes 2. ( 20 ) Tuleb siiski täpsustada, et Poola Vabariigi teises väites esitatud argumente, milles on tõstatatud küsimus käesolevas asjas EÜ artikli 230 neljanda lõigu konkreetsete sätete kohaldatavuse kohta „peatse” liikmesriigi suhtes, käsitletakse vältimatult kaudselt selle analüüsi raames.

21.

Enne nende kahe analüüsi läbiviimist tuleb siiski meenutada – nagu tegi Üldkohuski vaidlustatud kohtumääruses – Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt esiteks vastab menetlustähtaegu reguleerivate ühenduse õigusnormide range kohaldamine õiguskindluse nõudele ja vajadusele välistada õigusemõistmisel igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine ( 21 ) ning teiseks võib sellest vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teisele lõigule kõrvale kalduda üksnes täiesti erandlike asjaolude, ettenägematu asjaolu või vääramatu jõu esinemise korral või ka vabandatava eksimuse korral. ( 22 ) Kui käesolev kohtuasi peaks lahendatama EÜ artikli 230 viienda lõigu range kohaldamise teel, on üksikasjadesse tungimatagi selge, et hagi tuleks sel juhul kindlasti tunnistada vastuvõetamatuks. Ometi tekitab Poola Vabariigi kolmas väide küsimuse, kas käesoleva juhtumi väga erilistel asjaoludel ei peaks Euroopa Kohus kasutama liidu õiguse secundum legem või isegi praeter legem tõlgendust, mis võib jõuda teistsuguse tulemuseni.

22.

Kolmandas väites leiab Poola Vabariik täpsemalt, et hagi esitamise tähtaega reguleerivate liidu sätete range kohaldamine ei või kaasa tuua „vanade” ja „uute” liikmesriikide ebavõrdse kohtuliku kaitse lubatavust. Liikmesriike ei või ilma jätta nende õigusest esitada hagi EÜ artikli 230 teise lõigu alusel, milles on määratletud liikmesriikide õigus esitada hagi ja mis väljendab nende loomupärast õigust sellele, et liidu kohtud kaitsevad nende majanduslikke ja sotsiaalseid huve neile suunatud õigusakti eest. Liidu institutsioonid ei saa järelikult kõigile liikmesriikidele adresseeritud õigusakti avaldamise kuupäeva valimise teel jätta uusi liikmesriike ilma nende õigusest kohtulikule kaitsele. Tuginedes selles suhtes kohtujurist Poiares Maduro ettepaneku punktile 50 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. nõukogu, leiab ta, et kuna Üldkohus jättis tema hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, rikkus kohus ilmselgelt õigusriigi põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Poola Vabariik lisab, et vastupidi vaidlustatud kohtumääruse punktis 55 Üldkohtu otsustatule kuulub käesolevas asjas käsitletav olukord vägagi erandlike asjaolude hulka.

23.

Seeläbi seab käesolev kohtuasi kahtluse alla teisese õiguse aktid, mille liit on vastu võtnud ühinemislepingu allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal ja mille eesmärk on selle ühinemise nõuetele vastamine ning mis on seega kohaldatavad uuele liikmesriigile või uutele liikmesriikidele, kes on kõnealusele lepingule alla kirjutanud.

24.

Vastamine Poola Vabariigi tõstatatud põhimõttelistele argumentidele sunnib mind ajas veidi tagasi minema, mida ma järgnevas väga üldises arutluskäigus püüangi teha.

25.

Esiteks tuleb rõhutada, et liit on – see on üks iseärasustest võrreldes muude rahvusvahelise õiguse subjektidega – riikide ja rahvaste liit, mis tegeleb pideva õigusloomega, mis ei katke peaaegu kunagi ja mis on saavutanud niisuguse intensiivsuse, mida tänini ei ole nähtud üheski rahvusvahelises organisatsioonis selle termini kõige üldisemas tähenduses. See ei ole juhus, et liidu moodustav õiguskord on kiiresti omandanud autonoomia, ülimuslikkuse ja tõhususe, mis sellel teatavasti on. ( 23 )

26.

Teiseks tuleb rõhutada, et esialgu kuuest liikmesriigist moodustatud liidu järkjärguline laienemine ei ole erandlik nähtus, vaid vastupidi – see on liidu eesmärgi lahutamatu osa. Uue Euroopa riigi kaasamine liitu on sellest seisukohast iga kord üha keerulisem protsess, mis on otseses seoses integratsiooni intensiivsusega ja liidu acquis’ suureneva rikkalikkusega. ( 24 )

27.

Sellest tulenevalt ei lakka liidu õiguskord kunagi toimimast ning selle õigusloomealane tegevus ei tohiks katkeda eelkõige laienemisprotsessi käigus. ( 25 ) Selle eripära tõttu tekitavad probleemi õigusaktid, mille liit on vastu võtnud ühinemislepingute ja -aktide allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal ning mille vastuvõtmise eeltingimus võib olla laienemine ja mis seetõttu avaldatakse enne ühinemise toimumist, ilma et need aktid peaksid tingimata enne seda kuupäeva jõustuma. Isegi kui ühinemislepingutes ja -aktides endis võivad ex ante olla ette nähtud ( 26 ) niisuguse õigusloome sisu ja tagajärjed, on siiski küllaltki selge, et need võimalused jäävad täiesti ilmselt üsna piiratuks.

28.

Selle nähtuse tulemusel tekib liidu teisene õigus, mis on kohaldatav nii vanadele kui ka uutele liikmesriikidele, ilma et viimased oleksid siiski selle õiguse väljatöötamises „osalenud”. ( 27 )

29.

Liidu institutsioonidele selliste sätetega nagu ühinemislepingu artikli 2 lõige 3 antud volitus võtta vastu teisese õiguse akte ühinemislepingu allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal toob kaasa ebavõrdse kohtlemise kahe liikmesriikide rühma vahel, millest esimene koosneb riikidest, kes nende õigusaktide vastuvõtmise kuupäeval on juba liikmed ja kes seega on nende väljatöötamisel osalenud, ning teine riikidest, kes ei ole veel liikmed ja kes seega ei saanud nende aktide väljatöötamisel osaleda. ( 28 )

30.

Selles suhtes tuleb toonitada, et õigusel rajaneva liidu idee, mis on nüüd õigusriigi väärtus, kohustab mitte ainult järgima põhiõigusi ja tagama kontrolli selle üle, et institutsioonide õigusaktid on kooskõlas põhiseadusliku alusega, milleks on aluslepingud, ( 29 ) ning õiguse üldpõhimõtetega, ( 30 ) vaid ka demokraatlikult looma liidu teisest õigust, mis tähendab kõikide liikmesriikide osalemist võrdsetel alustel, ( 31 ) olgu see siis vahetult Euroopa Parlamendi liikmete vahendusel või liikmesriikide esindajate vahendusel Euroopa Ülemkogus või nõukogus, ( 32 ) või kaudselt nõukogu ( 33 ) või nüüd parlamendi ja nõukogu ( 34 ) pädevuse delegeerimise raames.

31.

Ometi on oluline rõhutada, et asjaolu, et tulevased liikmesriigid ei osale neis erilistes tingimustes vastu võetud õigusaktide väljatöötamisel, võib – nagu käesolevas asjas – olla õigustatud esmase õigusega, käesoleval juhul ühinemislepingu ja/või -aktidega. ( 35 ) Ühinemislepingutes ja -aktides võib loomulikult ette näha sellise õiguse loomise, mida kohaldatakse kõigile liikmesriikidele – nii uutele kui vanadele, kuigi uued liikmesriigid ei ole saanud selle loomises „osaleda”, kui viimased nõustuvad sellega kõnealuste lepingute ja aktide allkirjastamisel ning seejärel ratifitseerimisel.

32.

Viimati nimetatud eripära võib hõlpsalt olla lubatav, kuna see tuleneb „asja olemusest”. ( 36 ) Seevastu ülesanne selgitada sellise õiguskaitsevahendi puudumist, mis võimaldaks uutel liikmesriikidel lasta niisugustel asjaoludel vastu võetud õigusakte kohtulikult kontrollida, osutub tunduvalt keerulisemaks.

33.

On ilmne, et „peatsed” liikmesriigid ei saa mingil viisil panustada liidu õigusloomesse, eelkõige oma esindajate nõukogus kohalviibimise kaudu, kuna nad ei ole tegelikult liidu liikmed.

34.

Käesolevas kohtuasjas kõne all olev ebavõrdsus aluslepingute ees ei ole siiski see, vaid ebavõrdsus, mis tuleneb asjaolust, et uued liikmesriigid ei saa sel viisil vastu võetud õigusaktide suhtes vanade liikmesriikidega samadel tingimustel kasutada õiguskaitsevahendeid, alati kui nende aktide peale hagi esitamise tähtaeg on pelgalt nende avaldamiskuupäeva tõttu möödunud kuupäevaks, mil nad saavad tegelikult liikmesriikideks. ( 37 )

35.

Siinkohal tuleb lähtuda põhimõttest, mis nüüd on sätestatud ELL artikli 4 lõikes 2 ja mille kohaselt „liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees”, mis välistab igal juhul liikmesriikide põhjendamatu ebavõrdsuse. ( 38 ) Ei ole aga lihtne leida põhjendust ebavõrdsusele, mis tuleneb asjaolust, et riik, kes sarnaselt kõigi teiste liikmesriikidega on kohustatud õigusakti järgima, peab selle aktiga lihtsalt nõustuma ning tal ei ole mingit muud võimalust.

36.

Niisuguses olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, „osalesid” vanad liikmesriigid ühel või teisel viisil sellistel asjaoludel vastu võetud õigusaktide väljatöötamisel ning nad võivad EÜ artikli 230 teise lõigu alusel pöörduda liikmesriikide kui eelisõigusega hagejatena nende aktide vaidlustamiseks otse kohtusse, järgides EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud tähtaegu. Seevastu uued liikmesriigid, kes jäid paratamatult välja igasugusest „osalemisest” nende aktide väljatöötamisel, jäetakse ilma ka igasugusest võimalusest neid akte vaidlustada. Vanasti kasutati niisugustes tingimustes vastu võetud ja rakendatud õigusaktide kirjeldamiseks sõna „ukaas”. Õigusakti, mis eeldab ainult kuuletumist, tuleb pidada õigusel rajaneva liidu ideest struktuuriliselt kaugeks. Kuigi väga üldiselt ei saa õigusakti väljatöötamisel osalemist tagada kõigile selle adressaatideks olevatele liikmesriikidele, on õigusel rajaneva liidu alusideega vastuolus see, kui on välistatud igasuguste õiguskaitsevahendite kasutamine kõnealuse akti suhtes.

37.

Loomulikult ei ole üldjuhul eriti keeruline nõustuda sellega, et ühinemislepingutes ja -aktides on sõnaselgelt ette nähtud erisätted õiguskaitsevahendite kohta või teatud piirides isegi nende õiguskaitsevahendite piirangud.

38.

Õigusel rajaneva liidu idee tähendab seevastu, et vähemalt esmase õiguse sõnaselge sätte puudumise korral ei ole võimalik igasugusest hagi esitamise õigusest ilma jätta uusi liikmesriike, kes on nende aktide adressaadid, mis on vastu võetud nende ühinemist käsitlevate lepingute ja aktide allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal. See eeldab, et kõnealustel liikmesriikidel on selles staatuses ja alates hetkest, mil nad selle staatuse omandavad, võimalik mõistliku tähtaja jooksul vaidlustada laienenud liidule kohaldatavat teisest õigust, mille loomisele nad ei saanud kaasa aidata.

39.

Neil peab see võimalus pealegi olema liikmesriikidena, mitte lihtsalt juriidiliste isikute ( 39 ) või kolmandate riikidena.

40.

Esiteks puudutavad kõnealused aktid neid „peatsete” liikmesriikidena, mitte juriidiliste isikute või kolmandate riikidena, ning akte kohaldatakse nende kui liikmesriikide suhtes ja tingimusel, et nad on tõepoolest liikmesriigiks saanud. ( 40 ) Nende aktide sätted puudutavad neid seega põhiseaduslikust seisukohast liikmesriikidena ning just liikmesriikidena peab neil olema võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid.

41.

Teiseks peab uutel liikmesriikidel olema võimalik kasutada EÜ artikli 230 tähenduses hagi esitamise õigust samadel tingimustel nagu teised liikmesriigid, võrdsetel alustel vanade liikmesriikidega, kusjuures viimastel on lisaks nendele tingimustele olnud võimalik „osaleda” selle õiguse loomises. Selles suhtes tuleb arvesse võtta asjaolu, et see ei ole juhus, et liikmesriigid ( 41 ) on sarnaselt parlamendi ( 42 ), nõukogu ja komisjoniga ( 43 )„eelisõigusega” hagejad, kui kasutada õigusõpetuses levinud väljendit.

42.

Järelikult tuleb EÜ artikli 230 tõlgendust, mille tõttu tunnistati Poola Vabariigi hagi määruse nr 60/2004 peale vastuvõetamatuks ainuüksi põhjendusel, et see esitati pärast kahekuulise tähtaja möödumist alates selle avaldamise kuupäevast, pidada vastuolus olevaks õigusriigi väärtuse ja põhimõttega, mille kohaselt on liikmesriigid aluslepingute ees võrdsed. ( 44 )

43.

Seega tuleb nõustuda argumentidega, mille Poola Vabariik esitas oma teises ja kolmandas väites, ning ilma et oleks vaja teisi väiteid analüüsida, tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada.

44.

Jääb veel üle analüüsida üldsegi mitte vähetähtsat küsimust, milliseid lahendusi on Euroopa Kohtul võimalik kasutada selleks, et heastada kahju, mille aluslepingute tõlgendus, mis välistab uue liikmesriigi õiguse esitada hagi õigusaktide peale, mis on vastu võetud ja avaldatud tema ühinemist käsitleva lepingu ja akti allkirjastamise ja jõustumise vahelisel ajal, võib tekitada õigusriigi väärtusele ja põhimõttele, mille kohaselt on liikmesriigid aluslepingute ees võrdsed, ning liikmesriigi hagi esitamise eelisõigusele niisuguses olukorras, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas.

45.

Nagu märkis kohtujurist Poiares Maduro ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. nõukogu, ( 45 ) näivad olevat võimalikud kaks moodust: esiteks praeter legem ja teiseks secundum legem.

46.

Tunnistades, et Euroopa Kohus võib esimest moodust kaaluda, lähtudes sellest, mis pakuti välja kohtujurist Poiares Maduro ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. nõukogu, ( 46 ) kaldun ma siiski pooldama teist moodust, mis kujutab endast aluslepingute mõttest ja süsteemist lähtuvat tõlgendust kooskõlas kohtuotsustega, milles Euroopa Kohus nägi ette Euroopa Parlamendi passiivse õiguse olla kostja ( 47 ) ning seejärel aktiivse õiguse olla hageja. ( 48 )

47.

Meeldetuletuseks tuleb märkida, et kohtuotsuses Les Verts vs. parlament käsitles Euroopa Kohus küsimust, kas parlamendi vastu võetud õigusaktide peale saab esitada tühistamishagi EMÜ asutamislepingu artikli 173 alusel, ( 49 ) vaatamata asjaolule, et selles sättes oli tollal nimetatud üksnes nõukogu ja komisjoni akte.

48.

Tuginedes õigusel rajaneva ühenduse ideele ja käsitades aluslepinguid „põhiseadusliku alusena”, otsustas Euroopa Kohus, et EMÜ asutamislepingu artikli 173 tõlgendus, mis välistaks parlamendi aktid, mis on vastu võetud asutamislepingu raamides, vaidlustatavate aktide hulgast, viiks tulemuseni, mis on vastuolus nii asutamislepingu mõttega, nagu see väljendub EMÜ asutamislepingu artiklis 164, ( 50 ) kui ka selle süsteemiga, kuna niisugused aktid võivad sekkuda liikmesriikide või teiste institutsioonide pädevusse või ületada nende vastuvõtja pädevuse piire, ilma et oleks antud võimalust lasta neid kohtul kontrollida. Euroopa Kohus järeldas kohtujurist Mancini ettepanekut ( 51 ) järgides, et parlamendi selliste õigusaktide peale, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, võib esitada tühistamishagi.

49.

Nagu meenutas ka kohtujurist Poiares Maduro oma ettepaneku punktis 27 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. nõukogu, ( 52 ) siis vaatamata asjaolule, et parlamendil ei olnud EMÜ asutamislepingu artikli 173 või Euratomi asutamislepingu artikli 146 alusel õigust esitada tühistamishagi, leidis Euroopa Kohus, et kuna tema ülesanne, mis tuleneb EMÜ asutamislepingu artiklist 164, kohustab teda tagama asutamislepinguga loodud institutsioonilise tasakaalu säilimise ja sellest lähtuvalt tagama parlamendi õigustega arvestamise kohtuliku kontrolli, ning pidas teatud tingimustel ( 53 ) lubatavaks selle institutsiooni poolt nõukogu või komisjoni akti peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavust, ületades seega oma algset praktikat. ( 54 ) Euroopa Kohus leidis niisiis, et „menetluslik lünk”, mis tuleneb sellise sätte puudumisest, milles nähtaks ette parlamendi õigus esitada hagi, ei saa „varjutada olulist huvi, mis on seotud […] institutsioonilise tasakaalu säilitamise ja järgimisega”. ( 55 )

50.

Seega eelistas Euroopa Kohus mõlemal juhul aluslepingute praeter legem tõlgendust, kuna muul viisil ei olnud võimalik tagada õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on õigusel rajaneva liidu oluline koostisosa, ehk esimesel juhul igaühe kohtulikku kaitset parlamendi selliste aktide vastu, mille eesmärk on luua talle õiguslikke tagajärgi, ning teisel juhul parlamendi õigust esitada hagi teiste institutsioonide aktide peale, mis kahjustavad tema õigusi ja seega institutsioonilist tasakaalu.

51.

Võib isegi lisada, et praeter legem tõlgendusest tuleb lähtuda eelkõige juhul, kui see on ainus tulemuslik vastus küsimusele, mida ei ole aluslepingutes ette nähtud ja mis seab põhjalikult kahtluse alla mõne liidu väärtustest, mis on loetletud ELL artiklis 2. ( 56 )

52.

Põhimõte, mille kohaselt liikmesriigid on aluslepingute ees võrdsed, koos õigusriigi väärtusega kohustab andma uutele liikmesriikidele õiguse esitada hagi õigusaktide peale, mis liidu institutsioonid on vastu võtnud niisugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas. Pidades silmas õiguskindluse nõudeid, peab hagi esitamise õigus muu erisätte puudumise korral EÜ artikli 230 viienda lõiguga analoogia alusel jääma viimati nimetatud sättes ette nähtud tähtaja raamidesse alates ühinemislepingu jõustumise kuupäevast.

53.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesest lõigust ilmneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium seda lubab, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

54.

Kuigi Euroopa Kohtul on vajalik teave selleks, et teha lõplik otsus vastuvõetamatuse väite kohta, mille komisjon esitas Üldkohtu menetluses, ( 57 ) ei ole see aga nii Poola Vabariigi esitatud hagi sisulise läbivaatamise puhul.

55.

Eespool esitatud analüüsist nähtub, et Poola Vabariigi hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2004, ei esitatud hilinemisega ning et seetõttu tuleb komisjoni vastuvõetamatuse väide, milles komisjon tugines üksnes aegumisele, tagasi lükata ning Poola Vabariigi hagi tuleb järelikult tunnistada vastuvõetavaks.

56.

Poola Vabariik palub lisaks Euroopa Kohtul teha vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61 lõplik otsus määruse nr 60/2004 peale esitatud hagi sisu kohta ja esitab formaalselt nõude tühistada selle määruse artikkel 5, artikli 6 lõiked 1–3, artikli 7 lõige 1 ning artikli 8 lõike 2 punkt a. Ta leiab nimelt, et menetlusstaadium lubab teha lõpliku otsuse, viidates selles suhtes asjaolule, et käesolevas asjas esitatud etteheited langevad kokku nendega, mis esitati kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Poola vs. komisjon. Ta täpsustab samuti, et ta jääb täielikult kõigi väidete juurde, mille ta esitas esimeses kohtuastmes hagiavalduses ja repliigis.

57.

Kuna Üldkohus jättis määruse nr 60/2004 peale esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu täielikult läbi vaatamata, analüüsimata Poola Vabariigi esitatud väiteid, ( 58 ) tuleb see kohtuasi järelikult suunata tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse Poola Vabariigi nõude kohta tühistada määrus nr 60/2004. ( 59 )

58.

Seega teen ma ettepaneku Euroopa Kohtul otsustada: