I.

Sissejuhatus

1.

Praegusel ajal kasutavad nii asjatundjad kui ka eraisikud kogu aeg tarkvara ( 2 ) ja internetti. Praktikas on väga levinud ka spetsiifilistele erialastele vajadustele kohandatud tarkvara arendamise teenus. Selles valdkonnas on majanduslikud panused väga suured.

2.

Seetõttu on üllatav nentida, et Euroopa Kohus ei ole seni käsitlenud eelotsuse küsimust määruse (EL) nr 1215/2012 ( 3 ) artikli 7 punkti 1 alapunktis b ette nähtud valikulise rahvusvahelise kohtualluvuse kohta lepinguid puudutavates asjades selliste rahvusvaheliste vaidluste puhul, mille esemeks on interneti teel osutatavad IT-teenused.

3.

Mulle näib, et seda asjaolu selgitab kohtualluvuse klauslite või kohaldatava õiguse valiku klauslite olemasolu vastavalt selle tegevusvaldkonna lepingulistele tavadele. ( 4 )

4.

Järelikult annab põhikohtuasjas kokkuleppe puudumine Euroopa Kohtule võimaluse selgitada kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvesse võetavaid tiheda seose kriteeriume ja ületada järgmine vastuolu: kuidas tõlgendada valikulist rahvusvahelist kohtualluvust, mis põhineb teenuse osutamise konkreetsel asukohal, kui teenuse osutamine toimub interneti kaudu? Teisisõnu, kuidas määratleda liidu seadusandja kasutatud materiaalset kriteeriumi mittemateriaalses kontekstis?

5.

Tõsi, see ei ole Euroopa Kohtu jaoks uus küsimus, nagu nähtub tema kohtupraktikast valikulise kohtualluvuse kohta lepinguvälise kahju puhul. See kohtupraktika põhineb aga lähenemisviisidel, mida ei saa üle kanda lepingulistele küsimustele. Seega puudutab arutelu konkreetseid alternatiive, mille on välja pakkunud eelotsusetaotluse esitanud kohus Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) ja mis on järgmised: kas lepingutingimuste puudumisel tuleks arvesse võtta kohta, kus tarkvara on välja töötatud, või kohta, kus seda kasutatakse?

6.

Ma esitan põhjused, miks olen seisukohal, et avatud võrgus, näiteks internetis, IT-teenuste osutamise konkreetses kontekstis peaks kriteeriumiks olema koht, kus kasutaja teenust kasutab. ( 5 )

II.

Õiguslik raamistik

7.

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 15 ja 16 on sätestatud:

8.

Määruse artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:

9.

Määruse artikli 7 punktis 1 on sätestatud:

–

müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,

–

teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

III.

Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimus

10.

VariusSystems digital solutions GmbH ( 6 ), mille asukoht on Viinis (Austria), tegutseb IT-teenuste valdkonnas. Ta arendas Saksamaal asuva GRi, kes on ettevõtja B &G omanik, jaoks Saksamaa testimiskeskustes kasutamiseks välja tarkvara, mis võimaldab analüüsida COVID‑19 teste vastavalt Saksa seadusandja nõuetele. ( 7 ) Lepingu ese oli tarkvara arendamine ( 8 ) ja käitamine ( 9 ) Saksamaal. Põhikohtuasja pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut ega leppinud vaidluse puhuks kokku kohtualluvuses ega kohustuse täitmise kohas.

11.

VariusSystems nõuab GR-ilt ajavahemiku 1. jaanuarist 2022 kuni 3. juunini 2022 eest tasu summas 101 587,68 eurot koos viivisega, mis vastab arveldamisele iga tehtud COVID-19 testi kohta. Tuginedes määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teisele taandele, leidis ta, et asi allub Austria kohtule, sest kuigi tarkvara oli spetsiaalselt kohandatud ja arendatud vastavalt GRi ettevõtte vajadustele Saksamaal kasutamiseks, tehti kõik need tööd Viinis.

12.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu saadetud toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtub, et pooltevaheline vaidlus tekkis seetõttu, et GR väitis, et tarnitud tarkvaras esinevad puudused, eelkõige mis puudutab Saksamaa seadusandja ja Saksamaa Kassenärztliche Bundesvereinigungi (Saksamaa arstide liit) nõuete täitmist seoses testide eest tasu võtmise ja rakendusele „Corona-Warn-App“ testitõendite edastamise korraga.

13.

GR vaidlustas asja menetleva kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse. Ta märgib, et kõnealusele lepingule iseloomulikuks teenuseks oli testimistarkvara kasutamine vastavalt Saksa seadusandja nõuetele Saksa füüsilistel isikutel Saksamaal, ja järeldab sellest, et määravaks kohustuse täitmise kohaks on tema asukoht.

14.

Landesgericht Wien (Viini esimese astme kohus, Austria) jättis hagi rahvusvahelise kohtualluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ta liigitas poolte sõlmitud lepingu „müügilepinguks“ ja leidis, et kohustuse täitmise koht on GRi ettevõtte asukoht Saksamaal.

15.

Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) jättis selle otsuse muutmata, lähtudes aga „teenuste osutamise“ liigitusest määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses, eelkõige kuna tarkvara oli vaja spetsiaalselt kohandada ja arendada GRi ettevõtte vajaduste järgi ja vastavalt Saksa seadusandja nõuetele. Leides, et teenuseid, mis ei ole kohapõhised, osutatakse seal, kus need jõuavad teenuse tellijani, hindas see kohus, et käesoleval juhul on Saksamaa see koht, kus oli kättesaadav tarkvara, mis peab olema kohandatud spetsiaalselt Saksamaa tingimustega, mis on lepingut iseloomustav sooritus.

16.

VariusSystems esitas seejärel määruskaebuse Oberster Gerichtshofile (kõrgeim üldkohus), kelle hinnangul tuleks kohandatud tarkvara arendamise suhtes samuti kohaldada määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teist taanet.

17.

Selle kohtu arvates tuleb kindlaks määrata peamine teenuste osutamise koht ( 10 ), millest lähtuvalt tuleb tarkvaraarenduslepingute puhul kohustuse täitmise kohaks pidada intellektuaalse soorituse tegemise kohta ning mitte tarkvara allalaadimise ja kasutamise kohta.

18.

Sellel kohtul on aga tekkinud küsimus, kas selline lahendus on asjakohane, arvestades teatavaid õiguskirjanduse seisukohti, mille kohaselt juhul, kui teenus ei ole kohapõhine, loetakse, et seda teenust osutatakse seal, kus see jõuab teenuse tellijani.

19.

Ta rõhutab, et käesoleval juhul puuduks Austrias osutataval intellektuaalsel sooritusel ilma Saksamaal toimuva allalaadimise ja kasutamiseta iseseisev väärtus, liiatigi kuna VariusSystems väidab, et talle tuleb maksta tasu iga vastusega testi eest. Ta lisab, et tulenevalt tihedast seosest vaidluse esemega ja võimalusest kergemini tõendeid koguda, on tarkvara kasutamise koha kohtud lepingu täitmise sisuliste küsimuste üle otsustamiseks kahtlemata sobivamad. Seega tekib tal küsimus, kas kaugteenuste puhul, millega on tegemist käesolevas asjas, on kohustuse täitmise koha kindlaksmääramisel määravaks koht, kus teenuseosutaja oma toiminguid tegi, või koht, mille jaoks teenust osutati või kus teenus jõudis tellijani.

20.

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

21.

Kirjalikud seisukohad esitasid VariusSystems, GR ja Euroopa Komisjon.

IV.

Analüüs

22.

Euroopa Kohtule on esitatud seni käsitlemata küsimus määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b tõlgendamise kohta seoses sellise ühes liikmesriigis asuva arendaja poolt arendatud ja käitatava tarkvara tarnimisega, mis on kohandatud teises liikmesriigis asuva kasutaja spetsiifiliste vajaduste järgi.

23.

Kõigepealt tuleb teha otsus lepingu kvalifitseerimise kohta. Võttes arvesse vaidlusaluste lepinguliste kohustuste iseloomu ( 11 ), nõustun nii poolte kui ka eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, et kõnealune leping kuulub „teenuste osutamise“ mõiste alla.

24.

Nimelt tuleb lähtuda 14. septembri 2023. aasta kohtuotsuses EXTÉRIA ( 12 ) viidatud põhimõtetest ja 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsuses Car Trim ( 13 ) määratletud kriteeriumidest. Need võimaldavad kindlaks määrata, kas leping on „kaupade müügi“ või „teenuste osutamise“ leping. ( 14 ) Seega tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt välja selgitada, milline on kõnealuse lepingu iseloomulik kohustus ja mida selle täitmise eest saadakse. Käesoleval juhul seisnes VariusSystemsi tegevus GRi vajadustele kohandatud tarkvara arendamises ja selle toimimise tagamises. Tegemist on teenustega, mida osutatakse tasu eest, mida GR peab iga kasutuse eest maksma. ( 15 ) Järelikult on „teenuste osutamise“ kriteeriumid määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses täidetud. ( 16 )

25.

Seega tuleb analüüsida vastust, mis tuleb anda ainsale eelotsuse küsimusele, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas „teenuste osutamise“ lepingu täitmise koht määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses on tarkvara veebipõhise tarnimise ( 17 ) puhul pidada koht, kus IT-teenuseid osutav äriühing selle arendas ( 18 ), või hoopis koht, kus klient seda kasutas.

26.

Kuna mis tahes kokkuleppe või muu dokumendi puudumise korral ( 19 ) ei ole lepingutingimustest võimalik tuletada asjaolusid, mis võimaldaksid kindlaks määrata lepingu täitmise koha, siis peab vastus sellele küsimusele tuginema kahele järgmisele peamisele kaalutlusele, mida Euroopa Kohus on hiljuti kinnitanud ( 20 ):

–

määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 1 sätestatud reegel valikulise kohtualluvuse kohta lepingutega seotud asjades, mida põhjendab tihe seos asjaomase lepingu ja selle üle otsust langetava kohtu vahel ning mis täiendab kostja hariliku viibimiskoha kohtu kohtualluvuse üldreeglit, ning

–

selle lepinguga seotuse kriteerium, mis on autonoomselt määratletud kui koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada, mis on valitud selleks, et tugevdada kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamise ja etteaimatavuse eesmärke ning seega õiguskindlust.

27.

Teisisõnu põhineb see valikulise kohtualluvuse reegel, mis on loodud erinema kohtualluvuse üldreeglist, puhtalt faktilisel kriteeriumil, mille tulemusena määratakse kohtuasjaga otseselt seotud kohus, et rahuldada tõrgeteta õigusemõistmise nõuet. ( 21 )

28.

Selle loogika ja eesmärgi tõttu leian seoses IT-teenuseid pakkuva äriühingu poolt veebipõhiste teenuste osutamisega ja liidu seadusandja valiku puudumise korral niisuguses mittemateriaalses valdkonnas, et sobiv seotuse kriteerium on lepingu tegeliku täitmise koht ( 22 ), see tähendab koht, kus klient konkreetselt veebiteenusele juurde pääseb, või teisisõnu „internetis toimuva tegevuse kõige olulisem mõjukoht“ ( 23 ) või „teenuste osutamise lõppkoht“ ( 24 ).

29.

Pigem teenuse kasutamise kui selle väljastamise kriteeriumi valimise kasuks räägivad nelja liiki argumendid: tekstiline, kohtupraktikast tulenev, praktiline ja kohaldatava õigusega seotud argument.

30.

Esiteks võib tuua tekstilise argumendi, mis tugineb väljendile „[koht] […], kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada“. ( 25 ) Seega tuleb teenuse osutamist ( 26 ) eristada selle väljatöötamisest.

31.

Teiseks, juhtumi korral, mida ei ole ette nähtud määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis b, nimelt lepingust tulenevate kriteeriumide puudumisel kaupade kaugmüügi puhul valis Euroopa Kohus kriteeriumiks selle tehingu „lõppsihtkoha“. ( 27 ) Teenuste osutamise korral, kui sellise lepingu iseloomuliku kohustuse täitmiseks on mitu kohta ja kui lepingu alusel ei ole võimalik kindlaks määrata peamist teenuste osutamise kohta ( 28 ), valiti teise võimalusena koht, kus peamiselt lepingu täitmiseks vajalikke toiminguid tehti. ( 29 ) Euroopa Kohus kinnitas lepingu tegeliku täitmise kriteeriumi valikut ( 30 ) kohtuasjas Saey Home & Garden. ( 31 ) Seega oleks veebipõhise teenuse lõpliku kasutamise kriteeriumi valik kooskõlas selle kohtupraktikaga ( 32 ), mida ei tohiks minu arvates piirata üksnes juhtumitega, kus teenuseid osutatakse mitmes liikmesriigis ( 33 ).

32.

Märgin siiski, et Euroopa Kohtu praktikast võib leida ka vastupidiseid seisukohti.

33.

Esiteks, nagu eelotsusetaotlusest ja toimikus sisalduvatest dokumentidest nähtub, puudutab arutelu kriteeriumi, mida kohtuotsuses Wood Floor käsitati kohana, kus teenuseosutaja peamiselt oma tööd teeb, mis viib käesoleval juhul selle koha eelistamiseni, kus tehti intellektuaalne sooritus.

34.

Mina omalt poolt leian, et nii kohtuotsusest Wood Floor kui ka kohtuotsusest Saey Home & Garden, mis lähtuvad lepingutingimuste puudumise korral lepingu tegeliku täitmise kriteeriumist, tuleneb, et tuleb otsida kohta, kus teenuse osutamine realiseerub. Seega on käsundiandja ja kaubandusagendi vahelises suhtes, nagu esineb tarnija ja turustaja vahel edasimüügilepingu puhul, valikuline kohtualluvus see, mis vastab tegevuse põhiolemusele, mis esimesel juhtumil seisneb erinevate teenuste osutamises seoses äritehingute ettevalmistamise, läbirääkimiste pidamise ja vajaduse korral sõlmimisega, mida agent teeb käsundiandja nimel, ( 34 ) ning teisel juhtumil tarnija toodete turustamise tagamises ( 35 ).

35.

Lisaks tuleb märkida, et need kohtuotsused tehti erandlike asjaolude suhtes, mis tulenesid sellest, et tegevus toimus mitmes liikmesriigis, ning et need on seega kooskõlas ( 36 ) kohtuotsusega Color Drack ühe ja sama liikmesriigi eri kohtadesse tarnitud kaupade müügi korral ( 37 ) ning 9. juuli 2009. aasta kohtuotsusega Rehder ( 38 ), kui tegemist on teenuste osutamisega kahes liikmesriigis ( 39 ).

36.

Kui sellest kohtupraktikast järeldataks, et igal juhul on teenuse osutamise koht see, kus kohustatud isik teenust osutab, oleks selle kohtupraktika kohaldamisala liiga lai. Nimelt ühest küljest tõi Euroopa Kohus välja konkreetseid tegureid, mis on kasulikud teenuse osutamise koha kindlaksmääramisel, mis on liikmesriigi kohtu ülesanne vastavalt talle hindamiseks esitatud olukordadele. ( 40 )

37.

Teisest küljest peegeldab see kohtupraktika minu arvates huvi analüüsida tegevuse asukohta majandusliku lähenemise abil, et kõige paremini täita läheduse ja ettenähtavuse nõudeid. Selline lähenemine tundub mulle eriti sobiv veebipõhiste IT-teenuste puhul, kuna need on mittemateriaalsed, kuni teenuse kasutaja ei ole neid kätte saanud.

38.

Teiseks võib selle mittemateriaalse iseloomu tõttu ( 41 ) väita ka seda, et Euroopa Kohus on juba pidanud tegelema sarnase olukorraga, nimelt pangandusasutuse sõlmitud krediidilepinguga. ( 42 ) Arvestades, et selle lepingu iseloomulikuks kohustuseks on laenusumma andmine, samas kui laenuvõtja kohustus see summa tagasi maksta on üksnes laenuandja teenuse osutamise tagajärg, otsustas Euroopa Kohus, et teenuste osutamise koht määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses on krediidiasutuse poolt krediidi andmise korral selle krediidiasutuse asukoht. ( 43 )

39.

Sellega seoses märgin, et Euroopa Kohus võttis arvesse panga konkreetse kohaga mitteseotud teenuste osutamise eripärasid ja et ta ei pidanud tegema otsust juhtumi kohta, kui pangaülekanne tehakse kontole, mis asub muus liikmesriigis kui selle asutuse asukoht. ( 44 )

40.

Neil põhjustel ei ole minu arvates kohtuotsuses Kareda valitud lahendus ülekantav tarkvara veebi teel tarnimise juhtumile, eriti piiriüleses kontekstis.

41.

Kolmandaks, mis puudutab praktilisi kaalutlusi, mis on samuti arutelu aluseks, siis olen seisukohal, et tuleb tagasi lükata väide, mille kohaselt saab veebipõhiste teenuste osutamise lepingu iseloomulikuks kohustuseks sisuliselt olla üksnes digitaalse sisu üleslaadimise (inglise keeles upload) kohustus digitaalse sisu tarnija poolt, kuna selle teenuse osutamise asukoht ei saa sõltuda kliendi sekkumisest. ( 45 ) Sellisel juhul tuleks valida koht, kus teenuseosutaja konkreetselt oma tegevust läbi viib.

42.

Kuigi ma nõustun analüüsiga, millel see argument osaliselt põhineb, nimelt sellega, et veebipõhiseid tegevusi saab alati siduda konkreetsete asukohtadega ( 46 ), leian, et soovitatud lahendus ei võta arvesse nende tegevuste mitmekesisust nii nende olemuse ( 47 ) kui ka võimaliku asukoha poolest ( 48 ).

43.

Tegelikult võib IT-teenuseid osutav ettevõte teenuseid osutada kas täielikult või osaliselt erinevates etappides: tarkvara arendusetapis (või loomisetapis), kasutuselevõtuetapis (või kliendi jaoks kasutuselevõtu etapis) ja kasutusetapis (või nõuetekohase toimimise tagamise etapis). Need erinevad tegevused ei pruugi toimuda asjaomast teenust või asjaomaseid teenuseid osutava ettevõtja asukohas.

44.

Järeldan sellest esiteks nagu komisjongi, et tarkvara väljatöötamine ja programmeerimine ei kujuta endast tarkvara tarnimise lepingut iseloomustavat kohustust, kuna ilma kasutuselevõtuta ei oleks teenus kliendi jaoks kasulik. ( 49 ) Alates sellest etapist saab tarkvara pärast katsetamist kasutada ja selle kvaliteeti kontrollida. See toiming toimub kohas, kus kasutajal on tarkvarale juurdepääs. Seega olen seisukohal, et seda teenuse etappi tuleb eristada kasutamise etapist. Kuna see ei nõua uut IT-arendust, siis on selle näol tegemist üksnes lisakohustusega, mis ei saa olla aluseks tiheda seose kriteeriumile.

45.

Teiseks, nagu komisjon õigesti märgib, võib arendaja tegevus toimuda väljaspool ettevõtja asukohta. ( 50 ) Sama kehtib ka tarkvara kasutuselevõtu kohta. Lisaks võib seda teha arendaja või mõni muu digitaalse sisu tarnija kas otse veebis kliendi seadmetes või, tehes selle veebis kättesaadavaks, tarnija veebisaidi kaudu, näiteks interneti või IT-platvormi ( 51 ) kaudu või isegi pilvandmetöötlusteenuse (inglise keeles cloud computing) ( 52 ) lepingu alusel.

46.

Seega võib määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b alusel otsida tarkvara tarnimise tegevuse asukoha jaoks mitmeid kriteeriume, välja arvatud siiski igasugune seos, mis põhineb serveri asukohal ( 53 ). Sellega seoses näib mulle, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktilistest asjaoludest ja tema enda küsimustest ilmnevad selgelt konkreetsed raskused asukoha määramisel, millega veebipõhise teenuse klient võib silmitsi seista. Käesoleval juhul tekivad järgmised küsimused: Kas on vaja eristada tarkvara esialgse arendamise (või väljatöötamise) teenust hooldusteenusest (või järelteenusest), kuigi tarkvara korrapärase ajakohastamise tõttu on need omavahel tihedalt seotud? Kas mõlemat teenust osutatakse samas kohas? Kuidas on arendaja (VariusSystems) tarkvara kasutusele võtnud (või kättesaadavaks teinud)? Kas kuna eelotsusetaotluses ei ole seda täpsustatud ja Euroopa Kohtule edastatud varasemates põhikohtuasjas tehtud otsustes ei ole seda märgitud, ei saa arve esitamise viisi põhjal eeldada, et „Software as a Service’i“ ( 54 ) tüüpi tarkvara on kasutusele võetud platvormil ega ole paigaldatud selle alla laadinud kliendi seadmetesse? Minu teada on umbes viimase kümne aasta jooksul veebipõhiste IT-teenuste puhul enamikul juhtudel ( 55 ) klient pääsenud tarkvarale ligi võrgu (näiteks interneti) kaudu oma arvutist või mõnelt muult andmekandjalt pilvandmetöötlusteenuse (cloud computing) ( 56 ) raames.

47.

Lõpuks võib minu arvates nende IT-teenuste osutamise meetodite mitmekesisus ning nende pidev tehnoloogiline ja majanduslik areng ( 57 ) olla piisav, et õigustada seda, et ainus kindel ja seega ettearvatav koht, kus veebipõhiste teenuste osutamise leping täidetakse, on see, kus nendest teenustest tegelikult kasu saadakse. ( 58 )

48.

Osutatud teenuse või teenuste vastuvõtmise või kasutamise koha soosimise eelis on, et see ei muuda tiheda seose kriteeriume erinevates teenuste osutamise etappides ega sea kasutajat sõltuvusse teenuse osutamise koha valikust, kui majanduslik suundumus on pealegi osta teenuseid sisse kolmandatest riikidest. Seevastu, kui lugeda, et tarkvara arendatakse igal juhul arendaja asukohas, võib see kujutada endast fiktsiooni, mis näeb ette forum actoris’e, mis on vastuolus määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b eesmärkidega. ( 59 )

49.

Pealegi ei oleks selline tiheda seose kriteeriumide kohandamine teenuste tegeliku osutamise keerukusega midagi uut. Tegelikult on see valitsenud juba lennutranspordis, kuna Euroopa Kohus on eelistanud teenuse kasutamise kohta, st esimese lennu väljumise ja viimase lennu saabumise kohta. ( 60 )

50.

Mõistagi võib teenuse lõppsihtkoha kriteeriumi kasutamine tekitada sarnaseid raskusi, kui juurdepääsu kliendile pakutavale teenusele kasutatakse erinevates kohtades. Käesoleval juhul näib see Euroopa Kohtule esitatud toimiku põhjal Saksamaal nii olevat. Tema väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab sellest, kui välja selgitada peamise tegevuse koht asjaomases liikmesriigis. ( 61 ) Sama kehtib ka juhul, kui veebipõhist teenust tuleks kasutada mitmes liikmesriigis. ( 62 ) Lõpuks on minu arvates see koht IT-teenuse osutaja jaoks ettenähtav. Nimelt on spetsifikatsioonid, mida ta peab tarkvara arendamise korral järgima, üldiselt reguleeritud selle riigi õigusega, kus tarkvara kasutusele võetakse. ( 63 ) Mulle tundub neil asjaoludel, et samaväärse kasutamise korral eri kohtades on kasutu kohaldada määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis b sätestatud kohtualluvuse reeglit, kuna läheduse eesmärk ei õigusta seda. ( 64 )

51.

Neljandaks tuleb veel otsustada analüüsi viimase täiendava elemendi üle, mis puudutab lepingu suhtes kohaldatavat õigust. Kui kohaldatavat õigust ei ole valitud, nagu see on käesoleval juhul, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EL) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) ( 65 ) artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud, et „teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht“ ( 66 ). Seega oleks õigustatud sellise pädeva kohtuga seotuse kriteeriumi valik. ( 67 ) See argument ei tundu mulle määrav. Nimelt ühelt poolt on õigusaktides läheduse eesmärk, mis tuleneb valikulise kohtualluvuse kriteeriumi valimisest lepinguid puudutavates asjades ( 68 ), ja lepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramisega seotud eesmärgid üksteisest erinevad. Teiselt poolt, kui kohtualluvuse kriteeriumi aluseks pidada seda, kus lepingu tegelik täitmine sellest kasu saanud isiku jaoks aset leidis, näib minu arvates põhjendatud lahendus, mis seisneb Rooma I määruse ( 69 ) artikli 4 lõike 3 kohaldamises. ( 70 )

52.

Järelikult tuleneb nende põhjuste analüüsimisest, mis õigustavad kohtualluvuse kriteeriumina tarkvara arendanud äriühingu asukoha eelistamist, et need ei ole sellised, mis lükkavad ümber minu poolt esitatud põhjused, mille tõttu asusin seisukohale, et standard- või kohandatud tarkvara tarnimise valdkonnas, kui selle tarkvara kasutamise eeltingimuseks on selline teenus nagu veebipõhine juurdepääs, on eriti asjakohane valida määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel kohtualluvuse kriteeriumiks koht, kus konkreetselt teenuse saaja sellest tegelikult kasu saab.

V.

Ettepanek

53.

Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt: