KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 25. septembril 2025 ( 1 )

Kohtuasi C‑350/24

HJ

versus

Crédit agricole Corporate & Investment Bank

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus))

Eelotsusetaotlus – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping – Direktiiv 2006/54/EÜ – Meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes – Selle direktiivi ülevõtmine teise liikmesriigi õigusesse – Direktiiviga kooskõlas olev tõlgendamine – Liidu õiguse kohaldamine enne Ühendkuningriigi väljaastumist aset leidnud asjaolude suhtes kohtumenetluses, mis oli algatatud enne väljaastumist – Õiguskindlus – Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte – Tõhus õiguskaitse

Brexit means Brexit. ( 2 )

I. Sissejuhatus

1.

Kas hoolimata Brexitist kehtib liidu õigusest tulenev kohustus kohaldada õigusnorme, mille Ühendkuningriik on varem liidu õiguse ülevõtmiseks vastu võtnud, endiselt kooskõlas liidu õigusega? Selle küsimuse esitab Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) Euroopa Kohtule seoses niinimetatud varasema kohtuasjaga. See põhineb asjaoludel, mis leidsid Ühendkuningriigis aset kaua aega enne väljaastumist ning mille alusel algatati samuti enne väljaastumist Prantsusmaa kohtutes menetlus.

2.

Sisu poolest puudutab see võrdse kohtlemise direktiivi ( 3 ) sätet, mis käsitleb tõendamiskohustust soolise diskrimineerimise korral. Cour de cassation (kassatsioonikohus) soovib teada, kas Ühendkuningriigi ülevõtmisnorme tuleb liidu õiguse kohaselt tõlgendada kooskõlas direktiiviga või tuleb kõne alla koguni direktiivi sätte vahetu kohaldamine. Liidu õigus nõuab nende normide kohaldamist siiski ainult juhul, kui need on hoolimata väljaastumisest Ühendkuningriigis selliste varasemate kohtuasjade suhtes endiselt kohaldatavad. Sellele küsimusele vastamiseks on vaja tõlgendada ELL artiklit 50 ja väljaastumislepingut ( 4 ).

II. Õiguslik raamistik

A.   Rahvusvaheline õigus

3.

Rahvusvaheliste lepingute õiguse 23. mai 1969. aasta Viini konventsiooni ( 5 ) (edaspidi „Viini konventsioon“) artikli 70 lõige 1 määrab kindlaks lepingu lõppemise või lõpetamise tagajärjed:

„Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui osalisriigid ei ole teisiti kokku leppinud, lepingu lõppemine või lõpetamine selle sätete või käesoleva konventsiooni kohaselt:

a)

vabastab osalisriigid igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita;

b)

ei mõjuta osalisriikide õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist või lõpetamist.“

B.   Liidu õigus

1. Esmane õigus

4.

ELL artikli 50 lõiked 1–3 käsitlevad liidust väljaastumise tagajärgi ja väljaastumislepingut:

„1.   Iga liikmesriik võib otsustada liidust välja astuda kooskõlas oma põhiseaduslike nõuetega.

2.   Liikmesriik, kes otsustab välja astuda, teavitab oma kavatsusest Euroopa Ülemkogu. Euroopa Ülemkogu antud suuniseid silmas pidades peab liit selle riigiga läbirääkimisi ja sõlmib lepingu, milles sätestatakse väljaastumise kord, võttes arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku.

3.   Aluslepingud lakkavad kõnealuse riigi suhtes kehtimast väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või selle puudumisel kaks aastat pärast lõikes 2 osutatud teatamist, välja arvatud juhul, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga otsustab ühehäälselt seda tähtaega pikendada.“

2. Ühendkuningriigi väljaastumisleping

5.

Väljaastumislepingu preambuli neljandas lõigus on meenutatud ELLi artiklit 50:

„MEENUTADES, et ELi lepingu artikli 50 kohaselt, koostoimes Euratomi asutamislepingu artikliga 106a ja võttes arvesse käesolevas lepingus sätestatud korda, lõpeb liidu ja Euratomi õiguse tervikuna kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes alates käesoleva lepingu jõustumise kuupäevast.“

6.

Väljaastumislepingu preambuli seitsmes lõik rõhutab õiguskindluse eesmärki:

„PÜÜDES TAGADA korrakohast väljaastumist, nähes ette mitmesugused väljaastumisega seotud sätted, mille eesmärk on vältida segadust ja tagada õiguskindlus nii kodanike ja majandustegevuses osalejate kui ka kohtu- ja haldusasutuste jaoks liidus ja Ühendkuningriigis, ning mitte välistades võimalust, et asjakohased väljaastumisega seotud sätted asendatakse edasisi suhteid käsitleva(te) lepingu(te)ga.“

7.

Väljaastumislepingu artiklid 66 ja 67 sisaldavad üleminekusätteid tsiviilõiguslikes küsimustes:

„Artikkel 66

Lepinguliste ja lepinguväliste küsimuste suhtes kohaldatav õigus

Ühendkuningriigis kohaldatakse järgmisi õigusakte:

a)

enne üleminekuperioodi lõppu sõlmitud lepingute suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 593/2008[ ( 6 )];

b)

kahju põhjustanud sündmuste suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 864/2007[ ( 7 )], juhul kui sündmus leidis aset enne üleminekuperioodi lõppu.

Artikkel 67

Õigusasutuste tehtud otsuste kohtualluvus, tunnustamine ja täitmise tagamine ning seotud koostöö keskasutuste vahel

1. Nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides, juhul kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga, kohaldatakse enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes ja menetluste või hagide suhtes, mis on selliste kohtumenetlustega seotud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012[ ( 8 )] artiklitele 29, 30 ja 31, määruse (EÜ) nr 2201/2003[ ( 9 )] artiklile 19 või määruse (EÜ) nr 4/2009[ ( 10 )] artiklitele 12 ja 13, järgmisi õigusakte või sätteid:

a)

määruse (EL) nr 1215/2012 sätted kohtualluvuse kohta;

b)

määruse (EL) 2017/1001,[ ( 11 )] määruse (EÜ) nr 6/2002,[ ( 12 )] määruse (EÜ) nr 2100/94,[ ( 13 )] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679[ ( 14 )] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ[ ( 15 )] sätted kohtualluvuse kohta;

c)

määruse (EL) nr 2201/2003 sätted kohtualluvuse kohta;

d)

määruse (EL) nr 4/2009 sätted kohtualluvuse kohta.

2. Nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides, juhul kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga, kohaldatakse kohtuotsuste, otsuste, ametlike dokumentide, kohtulike kokkulepete ja muude kokkulepete tunnustamise ja täitmise suhtes järgmisi õigusakte või sätteid:

a)

määrus (EL) nr 1215/2012 enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste raames tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise suhtes ning enne üleminekuperioodi lõppu koostatud või registreeritud ametlike dokumentide ja heakskiidetud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes;

b)

määruse (EÜ) nr 2201/2003 sätted tunnustamise ja täitmise kohta enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste raames tehtud kohtuotsuste suhtes ning enne üleminekuperioodi lõppu ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud dokumentide ja sõlmitud kokkulepete suhtes;

c)

määruse (EÜ) nr 4/2009 sätted tunnustamise ja täitmise kohta enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste raames tehtud otsuste suhtes ning enne üleminekuperioodi lõppu heakskiidetud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja koostatud ametlike dokumentide suhtes;

d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 805/2004[ ( 16 )] enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste raames tehtud kohtuotsuste suhtes ning enne üleminekuperioodi lõppu heakskiidetud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja koostatud ametlike dokumentide suhtes, eeldusel et kinnitamist Euroopa täitekorraldusena taotleti enne üleminekuperioodi lõppu.

3. […]“.

8.

Väljaastumislepingu artikli 126 kohaselt lõppes üleminekuperiood 31. detsembril 2020. Selle ajavahemiku jooksul kehtis liidu õigus – arvestades teatavaid artiklites 127–131 sätestatud erandeid – Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis edasi.

3. Võrdse kohtlemise direktiiv

9.

Võrdse kohtlemise direktiivi põhjendus 30 käsitleb artiklis 19 kehtestatud tõendamiskohustust:

„Märkimisväärne osa võrdse kohtlemise põhimõtte tõhusa elluviimise tagamisel on tõendamiskohustuse eeskirjade vastuvõtmisel. Euroopa Kohus on olnud seisukohal, et seetõttu tuleks vastu võtta säte tagamaks, et tõendamiskohustus pannakse kostjale, kui diskrimineerimisjuhtum on esmapilgul ilmne, välja arvatud menetluste suhtes, kus juhtumi asjaolusid peab uurima kohus või muu pädev riigisisene organ. Siiski on vaja selgitada, et otsest või kaudset diskrimineerimist eeldada lubavate faktide hindamine jääb kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga riigisiseste asjaomaste organite ülesandeks. Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada asja igas sobivas menetlusjärgus tõendamisreegleid, mis on hagejale soodsamad kui siin esitatud.“

10.

Võrdse kohtlemise direktiivi artikli 19 lõige 1 käsitleb tõendamiskohustust:

„1. Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma riigisisese õigussüsteemiga vajalikud meetmed tagamaks, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.“

C.   Ühendkuningriigi õigus

11.

2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) artikkel 136 („Tõendamiskohustus“) võtab üle võrdse kohtlemise direktiivi artikli 19:

„(1)   Seda artiklit kohaldatakse kõigi selle seaduse rikkumisega seotud menetluste suhtes.

(2)   Kui on faktilisi asjaolusid, mille alusel võib kohus muude selgituste puudumisel otsustada, et isik (A) on rikkunud asjaomaseid sätteid, peab kohus asuma seisukohale, et see rikkumine on aset leidnud.

(3)   Kuid juhul kui A tõendab, et ta ei ole asjaomaseid sätteid rikkunud, lõiget 2 ei kohaldata.“

III. Faktilised asjaolud ja eelotsusetaotlus

12.

Eelotsusetaotluses on faktilisi asjaolusid kirjeldatud järgmiselt, ilma et oleks antud teavet Prantsusmaa kohtute pädevuse kohta.

13.

HJ töötas alates 17. jaanuarist 2007 Crédit agricole Corporate & Investment Bankis (edaspidi „CACIB“). Töölepingule kohaldatakse Ühendkuningriigi õigust. Viimati töötas ta ühes neist kohtadest, kus pank selles riigis asub, kliendiinfosüsteemide administraatorina, enne kui ta jäi alates 28. augustist 2013 haiguspuhkusele.

14.

HJ pöördus 23. septembril 2013 Conseil de prud’hommes de Nanterre’i (Nanterre’i töövaidluskomisjon, Prantsusmaa), esitades töölepingule tuginedes soo tõttu diskrimineerimisel ja psühholoogilisel ahistamisel põhinevad nõuded. Töövaidluskomisjon jättis tema nõuded 26. juuni 2019. aasta otsusega rahuldamata.

15.

HJ esitas apellatsioonkaebuse Cour d’appel de Versailles’le (Versailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa). See kohus leidis 27. mai 2021. aasta kohtuotsuses, et HJ ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mida saaks asjakohaste asjaoludena arvesse võtta ja millest saaks järeldada diskrimineerimist Ühendkuningriigi 2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) artiklite 13–19 ja 136 tähenduses. See kohus otsustas ka, et diskrimineeriv ahistamine sama seaduse artikli 26 tähenduses ja survemeetmed artikli 27 tähenduses ei ole tõendatud.

16.

HJ esitas selle peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus).

17.

Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hoolimata sellest, et Ühendkuningriik on vahepeal Euroopa Liidust välja astunud, kehtib liidu õigusest tulenev kohustus tõlgendada 2010. aasta võrdõiguslikkuse seadust (Equality Act 2010) ja eelkõige selle artiklis 136 sätestatud tõendamiskohustust kooskõlas liidu õigusega, seega eelkõige võrdse kohtlemise direktiivi artikliga 19.

18.

Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitab seetõttu Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1.

Kas väljaastumislepingut tuleb tõlgendada nii, et kohus, kes teeb otsuse pärast üleminekuperioodi lõppu, peab käsitama Ühendkuningriigi õigusnormi, millega oli üle võetud võrdse kohtlemise direktiivi artikkel 19, liikmesriigi õigusaktina, millega võetakse üle direktiiv, kui asjaolud leidsid aset enne seda kuupäeva ja/või kui menetlus algatati enne seda kuupäeva?

2.

Kas ELTL artiklit 288 tuleb tõlgendada nii, et eraõiguslike isikute vahelist vaidlust lahendav liikmesriigi kohus, kes on kohustatud kohaldama teise liikmesriigi õigust, peab tõlgendama selle õiguse sätteid kooskõlas direktiiviga, ilma et vastastikuse usalduse põhimõte seda takistaks?

3.

Kui liikmesriigi kohus leiab, et selline kooskõlaline tõlgendamine ei ole võimalik, siis kas ta peab nii, nagu ta teeks oma riigisisese õiguse puhul, jätma selle õiguse kohaldamata, kui tegemist on liidu õiguse üldpõhimõtte või esmase õiguse sättega, mis on konkreetselt kehtestatud direktiivis?

19.

HJ, Crédit Agricole Corporate & Investment Bank, Prantsuse Vabariik, Poola Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kui Poola välja arvata, siis osalesid nad ka 24. juunil 2025 toimunud kohtuistungil.

IV. Õiguslik hinnang

20.

Enne Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist kohustas liidu õigus selle riigi kohtuid tõlgendama riigisiseseid õigusnorme, millega on üle võetud võrdse kohtlemise direktiiv, võimaluse korral kooskõlas selle direktiiviga. ( 17 ) Kui see ei oleks olnud võimalik, oleks tekkinud küsimus direktiivi asjaomase sätte vahetu kohaldamise kohta ( 18 ) või põhiõigustel põhineva diskrimineerimiskeelu vahetu kohaldamise kohta direktiivist lähtudes. ( 19 )

21.

Need kohustused olid asjaolude asetleidmise ajal, mis on põhikohtuasjas toimunud menetluse esemeks, kahtlemata kehtivad, sest need pidid aset leidma enne 23. septembril 2013 Conseil de prud’hommes Nanterre’ile (Nanterre’i töövaidluskomisjon) esitatud nõudeid. Need kehtisid ka veel nõuete rahuldamata jätmise ajal 26. juunil 2019.

22.

Ajal, mil Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus) tegi 27. mail 2021 otsuse apellatsioonkaebuse kohta, oli Ühendkuningriik Euroopa Liidust siiski juba välja astunud ning ka üleminekuperiood, mille jooksul liidu õigus seal suures osas edasi kehtis, oli 31. detsembril 2020 lõppenud.

23.

Sellest tuleneb Cour de cassationi (kassatsioonikohus) eelotsusetaotluse keskne küsimus, kas sellise „varasema kohtuasja“ puhul on nimetatud kohustused, mis tulenevad liidu õigusest, hoolimata Ühendkuningriigi väljaastumisest endiselt kehtivad (vt selle kohta allpool jaotis B). Vastusest sellele küsimusele oleneb, kas sellega seoses võivad kehtida liidu õigusest tulenevad kohustused tõlgendada Ühendkuningriigi õigusnorme kooskõlas direktiiviga (vt selle kohta allpool jaotis C). Kõigepealt tuleb siiski esitada eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta mõned märkused, mis viivad eelkõige kolmanda küsimuse vastuvõetamatuse tuvastamiseni (vt selle kohta allpool jaotis A).

A.   Küsimuste vastuvõetavus

24.

Komisjonil ja CACIBil on kahtlused, mis puudutavad kõigi eelotsuse küsimuste või vähemalt mõne küsimuse asjakohasust kohtuasja lahendamisel.

25.

Komisjon ei näe vastuolu 2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) artikli 136 ja võrdse kohtlemise direktiivi artikli 19 vahel. Samuti ei ilmne, et Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa) oleks artikli 136 tõlgendamisel ja kohaldamisel artiklist 19 kõrvale kaldunud. Seetõttu ei teki küsimust, kas praegu kehtib veel liidu õigusest tulenev kohustus tõlgendada Ühendkuningriigi õigusnorme kooskõlas direktiiviga, rääkimata artikli 19 vahetust kohaldamisest.

26.

CACIB selgitab, et põhikohtuasi puudutab tõendamisreeglit, mis ei tulene mitte liidu õigusest, vaid Prantsuse kohtupraktikast. See on väidetavalt diskrimineeritud isikutele – lubatud – soodsam Prantsuse õigusnorm, mida ei saa üle kanda Ühendkuningriigi poolt võrdse kohtlemise direktiivi rakendamisele.

27.

Lisaks rõhutab CACIB, et sisuliselt vaieldakse selle üle, kuidas Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus) tõendeid hindab, mida Cour de cassation (kassatsioonikohus) ei saa aga kontrollida.

28.

Seetõttu ei ole Cour de cassation (kassatsioonikohus) piisavalt selgitanud, miks on eelotsusetaotlus vaidluse lahendamiseks asjakohane. Tegelikult on küsimused hüpoteetilised.

29.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse siiski, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 20 )

30.

Käesolev eelotsusetaotlus näitab selgelt, miks Euroopa Kohus eeldab eelotsuse küsimuste asjakohasust vaidluse lahendamisel ja nõuab selle eelduse ümberlükkamiseks ilmseid põhjendusi.

31.

Küsimuste asjakohasus kohtuasja lahendamisel oleneb nimelt sellest, milline on põhikohtuasjas Cour de cassationi (kassatsioonikohus) kontrollipädevus Cour d’appel de Versailles’ (Versailles’ apellatsioonikohus) suhtes. Selle pädevuse ulatus on Prantsuse õiguse küsimus, mida Euroopa Kohus ei saa hinnata. Selle üle peab otsustama Cour de cassation (kassatsioonikohus) ise.

32.

Tegelikult näib, et Cour de cassationi (kassatsioonikohus) üldkogu (Assemblée plénière) on esitanud eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule selleks, et valmistada ette otsus nende kontrolliõiguste võimaliku edasiarendamise kohta.

33.

Eelotsusetaotluse kohaselt on põhimõtteliselt asja sisuliselt arutava kohtu ülesanne kohaldada ja tõlgendada välisriigi õigust Prantsuse õiguses. ( 21 ) See jääb seega Cour de cassationi (kassatsioonikohus) kui kassatsioonikohtu kontrolli alt suures osas välja.

34.

Cour de cassation (kassatsioonikohus) leiab siiski, et selleks, et tagada, et Prantsuse riik järgib liidu õiguse esimuslikkust, oleks vaja muuta tema kontrolli välisriigi õiguse kohaldamise ja tõlgendamise üle, kui Prantsuse kohtul tuleb hinnata, kas teises liikmesriigis vastu võetud seadus on liidu õigusega kooskõlas. ( 22 )

35.

Cour de cassationi (kassatsioonikohus) sotsiaalkolleegiumi varasem esimene kohtujurist A. Berriat on oma arvamuses põhikohtuasja kohta samamoodi teinud ettepaneku rangemaks kontrolliks, juhul kui välisriigi õigust tuleb tõlgendada kooskõlas liidu õigusega. Seetõttu tegi ta ka Cour de cassationile (kassatsioonikohus) ettepaneku esitada Euroopa Kohtule kaks esimest küsimust. ( 23 )

36.

Kaks esimest eelotsuse küsimust on seega Cour de cassationi (kassatsioonikohus) otsuse tegemisel, mis käsitleb tema enda pädevust pooleliolevas vaidluses, asjakohased.

37.

Vastupidi komisjoni arvamusele on pealegi keelatud spekuleerida selle üle, mida võib Cour de cassation (kassatsioonikohus) pidada võimalikuks rikkumiseks direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise kohustuse osas, mida Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus) võib olla toime pannud ja mis võiks nõuda kontrollimist kassatsioonimenetluses. Praegu uurib Cour de cassation (kassatsioonikohus) veel seda, kas tal üldse on pädevus sellist kontrolli teostada. Seega ei ole sellise kontrolli tulemus veel ette kindlaks määratud.

38.

Seevastu ei ole eelotsusetaotluses esitatud teabe põhjal, mis käsitleb 2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) artikli 136 sisu, tegelikult selge, miks peaks olema vaja kolmandale eelotsuse küsimusele vastata. Tavapäraste tõlgendusmeetodite kohaselt peaks olema võimalik tõlgendada seda sätet probleemideta nii, et välditakse igasugust vastuolu võrdse kohtlemise direktiivi artikliga 19.

39.

Kui Ühendkuningriigi kohtute tõlgendusest artikli 136 kohta peaks siiski selguma, et kooskõlaline tõlgendamine on välistatud, oleks see tulnud eelotsusetaotluses esitatud sätte sõnastust arvestades ära märkida, et säilitada eeldus küsimuse asjakohasusest otsuse tegemisel.

40.

Cour de cassation (kassatsioonikohus) põhjendab seda küsimust siiski üksnes sellega, et vastus sellele küsimusele võiks olla tarvilik.

41.

Kolmas eelotsuse küsimus on eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt seetõttu hüpoteetiline ja seega vastuvõetamatu.

B.   Esimene küsimus: kas tegemist on endiselt liidu õigusega?

42.

Seega tuleb analüüsida esimest küsimust, kas sellist õigusnormi nagu 2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) artiklit 136 tuleb liidu õiguse seisukohast, hoolimata Ühendkuningriigi väljaastumisest, vähemalt varasemate kohtuasjade puhul endiselt käsitada liidu õiguse ülevõtmisena, mistõttu kehtib kohustus tõlgendada seda kooskõlas direktiiviga.

43.

Ühendkuningriigi sõnul tõlgendavad tema kohtud seda sätet tegelikult endiselt kooskõlas direktiiviga. Nad järgivad ka Euroopa Kohtu praktikat, mis on välja kujunenud kuni üleminekuperioodi lõpuni.

44.

Ühendkuningriik vaidleb siiski vastu sellele, et see praktika põhineb liidu õigusest tuleneval kohustusel. Pigem tuleneb see liidust väljaastumist käsitlevatest riigisisestest õigusnormidest, nimelt Euroopa Liidust väljaastumise seadusest (Withdrawal Act), ( 24 ) millega võeti muu hulgas peaaegu kogu liidu õigus, mis oli enne liidust väljaastumist Ühendkuningriigis kehtinud, üle riigisisesesse õigusesse. ( 25 )

45.

Selle seisukoha puhul ei saa aga eelkõige Viini konventsiooni artiklit 70 arvestades tugineda ELL artikli 50 lõikele 3 (vt selle kohta allpool jaotis 1) ega väljaastumislepingule (vt selle kohta allpool jaotis 2). Kui aga liikmesriikide kohtud erandkorras kohaldavad sellistes varasemates Ühendkuningriigist pärit kohtuasjades liidu õigust, ei saa nad samamoodi nagu Ühendkuningriigi kohtud esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusi liidu õiguse tõlgendamiseks põhikohtuasjades (vt selle kohta allpool jaotis 3).

1. ELL artikli 50 lõige 3

46.

Ühendkuningriigi seisukoht on esmapilgul kooskõlas ELL artikli 50 lõikega 3. Selle kohaselt lõpeb aluslepingute kohaldamine väljaastuva riigi suhtes väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumisel kahe aasta möödumisel väljaastumise kavatsusest teatamisest, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ei otsusta ühehäälselt seda tähtaega pikendada.

47.

On tõsi, et alates üleminekuperioodi lõppemisest ei kehti liidu õigus enam Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis (vt selle kohta allpool jaotis a). See ei lõpeta siiski liidu õiguse kehtivust varasemate kohtuasjade suhtes (vt selle kohta allpool jaotis b).

a) Liidu õiguse kehtivuse lõpp alates üleminekuperioodi lõpust

48.

Euroopa Kohus tõlgendab ELL artikli 50 lõiget 3 õigesti nii, et kuna alates väljaastumislepingu jõustumisest 1. veebruaril 2020 ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes enam aluslepinguid, ei ole see riik sellest kuupäevast alates ka enam liikmesriik. ( 26 )

49.

Väljaastumislepingu artiklid 126–131 pikendasid liidu õiguse kehtivust Ühendkuningriigis, välja arvatud mõned erandid, kuni 31. detsembrini 2020, st üleminekuperioodi lõpuni.

50.

Nagu on sätestatud ELL artikli 50 lõike 2 teises lauses, sisaldab väljaastumisleping teatud küsimuste kohta erisätteid, mis kehtivad ka pärast üleminekuperioodi lõppu. Seega kohustab liidu õigus väljaastumislepingu vormis Ühendkuningriiki lahendama need küsimused kooskõlas lepingu nendele sätetega.

51.

Võrdse kohtlemise direktiivi need väljaastumislepingu erisätted siiski ei puuduta. Seetõttu ei kohusta väljaastumisleping alates üleminekuperioodi lõpust Ühendkuningriiki ega tema kohtuid järgima võrdse kohtlemise direktiivi.

b) Liidu õiguse kehtivuse jätkumine varasemate kohtuasjade suhtes

52.

Ent mis tuleneb sellest varasemate kohtuasjade, st varem aset leidnud asjaolude puhul?

53.

Selle põhjal võiks arvata, et ELL artikli 50 lõike 3 kohaselt ei saa liidu õigusest enam tuleneda Ühendkuningriigile muid kohustusi ka varasemate kohtuasjade puhul, sest „[a]luslepingute kohaldamine [selle riigi suhtes] […] lõpeb“. Millest peaks siis tulenema liidu õigusnorm, mis kohustaks Ühendkuningriiki jätkama liidu õiguse kohaldamist varasemate kohtuasjade suhtes? Ükski neist vähestest liidu õigusnormidest, mis on sellele riigile endiselt siduvad, seda ei sätesta. See on muu hulgas ka Ühendkuningriigi seisukoht käesolevas menetluses. ( 27 )

54.

Lähemal vaatlusel ei ole ELL artikli 50 lõike 3 selline tõlgendus siiski ainuvõimalik, kuna ka selles sättes ei ole sõnaselgelt märgitud, et liidu õigust ei saa pärast väljaastumist enam varasemate kohtuasjade puhul asjaomases liikmesriigis kohaldada. Selline sõnaselge säte oleks aga vajalik, et järeldada, et liikmesriigid soovisid anda ELL artikli 50 lõikele 3 tagasiulatuva jõu (ex tunc). Üldjuhul kehtivad nimelt õigusnormid alles alates nende avaldamisest (ex nunc). Tagasiulatuvus on õiguskindluse aluspõhimõttega kooskõlas vaid harvadel erandjuhtudel. ( 28 )

55.

Ühendkuningriik püüab küll väita, et praegu ei ole talle liidu õigus ja eelkõige liidu õigusest tulenev õiguskindluse põhimõte enam siduvad. See ei tähenda siiski, et ELL artikli 50 lõiget 3 võiks tõlgendada nii, nagu see lubaks sellest põhimõttest kõrvale kalduda.

56.

Õiguskindluse põhimõte ei ole liidu õiguse eripära, vaid liikmesriikide õigussüsteemide ühine põhimõte, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse. ( 29 ) Eelkõige on see Ühendkuningriigi õigussüsteemi lahutamatu osa. ( 30 ) Seetõttu ei ole alust arvata, et liikmesriigid oleksid soovinud väljaastumise korral aktsepteerida nii tõsist õiguskindluse vähenemist, mis võiks kahjustada ka nende endi kodanikke ja ettevõtjaid.

57.

Pealegi on õiguskindluse tähtsus rahvusvahelisele üldsusele teada just seoses rahvusvaheliste lepingute lõpetamisega, mille tagajärjed on sätestatud Viini konventsiooni artiklis 70. Samamoodi nagu ELL artikli 50 lõige 3 sätestab Viini konventsiooni artikli 70 esimese lõigu punkt a, et rahvusvahelise lepingu lõpetamine vabastab osalisriigid igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita. Kuid lepingu lõpetamine ei mõjuta artikli 70 esimese lõigu punkti b kohaselt osalisriikide õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist või lõpetamist.

58.

Kuigi Viini konventsioon ei ole Euroopa Liidule ega kõigile liikmesriikidele siduv, kajastavad mitmed selle sätted rahvusvahelise tavaõiguse norme, mis on liidu institutsioonidele siduvad ja on osa liidu õiguskorrast. ( 31 ) Nii palju kui teada, ei ole vaidlust selle üle, et ka Viini konventsiooni artikkel 70 kodifitseerib rahvusvahelise tavaõiguse, ( 32 ) mis põhineb üldtunnustatud põhimõtetel nagu õiguskindlus ja tagasiulatuva jõu puudumine. ( 33 )

59.

Kuigi Viini konventsiooni artikkel 70 lubab erisätteid, on minu arvates siiski seda arvestades, et ELL artiklis 50 ei ole seda sõnaselgelt sätestatud, välistatud, et viimati nimetatud sätet võiks tõlgendada sellise erikokkuleppena.

2. Väljaastumisleping

60.

Seega jääb veel üle selgitada, kas väljaastumisleping sisaldab erikokkulepet, mis kaldub kõrvale Viini konventsiooni artikli 70 esimese lõigu punktist b ja välistab võrdse kohtlemise direktiivi edasise kohaldamise põhikohtuasja suhtes.

61.

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et väljaastumisleping ei sisalda ühtegi sätet, mis käsitleks sõnaselgelt võrdse kohtlemise direktiivi või kogu liidu õiguse kohaldamist varasemate kohtuasjade suhtes.

62.

Siiski näeb väljaastumisleping teatud sätete puhul sõnaselgelt ette, et neid kohaldatakse endiselt varasemate kohtuasjade suhtes. Eelkõige väljaastumislepingu artiklid 66 ja 67 on selles osas asjakohased.

63.

Väljaastumislepingu artikli 66 kohaselt kohaldatakse määruseid, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust, Ühendkuningriigis endiselt lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne üleminekuperioodi lõppu, ning kahju põhjustanud sündmuste suhtes, mis on aset leidnud enne üleminekuperioodi lõppu. ( 34 ) Liikmesriikides, nagu põhikohtuasjas Prantsusmaal, kohaldatakse neid määruseid – nagu komisjon märgib – seevastu juba olenemata väljaastumislepingust.

64.

Lisaks sätestab väljaastumislepingu artikkel 67, et enne üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes, nagu põhikohtuasi, kohaldatakse endiselt teatavaid otsuste kohtualluvust ja täitmise tagamist käsitlevaid liidu õigusnorme. Seega võivad liidu kohtud olla sunnitud tunnustama Ühendkuningriigi kohtute pädevust ja liikmesriigid peavad nende kohtute tehtud teatud otsuseid põhimõtteliselt täitma.

65.

Eeltoodust järeldab CACIB vastupidi, et küsimustes, mida ei ole artiklites 66 ja 67 ega muudes sätetes käsitletud, ei kohaldata liidu õigust enam ka varasemate kohtuasjade suhtes. Sama järelduseni jõuab ka Ühendkuningriik, kuna väljaastumisleping kujutab endast üksikasjalikku, kõikehõlmavat ja täielikku kodifitseerimist, mis näeb liidu õiguse kohaldamise ette teatud sõnaselgelt reguleeritud varasemate kohtuasjade suhtes, kuid just nimelt mitte põhikohtuasjas. Muidu jääks Euroopa Kohtule hoolimata väljaastumisest endiselt pädevus hinnata Ühendkuningriigi õigust.

66.

HJ ja komisjon lükkavad selle vastupidise tõlgenduse seevastu tagasi. Nende tõlgendust väljaastumislepingu kohta toetab eesmärk tagada õiguskindlus, mida on väljendatud selle lepingu preambuli seitsmendas lõigus. Sellega ei ole õigusliku olukorra tagasiulatuv muutmine põhimõtteliselt kooskõlas. See kehtib käesoleval juhul seda enam, kuna pooleliolevate kohtuvaidluste tulemus võiks sõltuda juhuslikust asjaolust, kas need lõpetati enne üleminekuperioodi lõppu või – nagu põhikohtuasjas – alles pärast seda. ( 35 )

67.

On tõsi, et Ühendkuningriik võttis just õiguskindluse tagamiseks väljaastumisel peaaegu kogu liidu õiguse üle riigisisesesse õigusesse ( 36 ) ning tema kohtud tõlgendavad neid sätteid endiselt liidu õigust ja Euroopa Kohtu praktikat arvestades. ( 37 )

68.

See ei muuda aga arutluskäiku, millel põhineb juba siin esitatud ELL artikli 50 lõike 3 tõlgendus: arvestades õiguskindluse põhimõtte põhjapanevat tähtsust, ei saa sõnaselge sätte puudumisel eeldada, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on väljaastumislepingus kui liidu õigusaktis kokku leppinud peaaegu kogu liidu õiguse kohaldamise varasemate kohtuasjade suhtes tagasiulatuvalt lõpetada. ( 38 )

3. Eelotsusemenetluse piiramine

69.

Ühendkuningriigiga tuleb siiski nõustuda selles osas, et Euroopa Kohus ei peaks enam olema pädev varasemate kohtuasjade puhul, mida arutatakse liikmesriikide kohtutes, hindama Ühendkuningriigi ülevõtmisõiguse – mis võib teatud juhtudel endiselt kehtida – kooskõla liidu õigusega. Selles küsimuses sisaldab väljaastumisleping tõepoolest sätteid, mis küll ei hõlma sõnaselgelt põhikohtuasja, kuid näitavad, kuidas tuleb sellist olukorda käsitleda.

70.

Väljaastumislepingu artikli 4 lõike 4 kohaselt tõlgendatakse liidu õigusele või selle mõistetele või sätetele viitavaid sätteid selles lepingus nende rakendamisel ja kohaldamisel kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu asjaomase praktikaga kohtuasjades, milles on tehtud otsus enne üleminekuperioodi lõppu. Väljaastumislepingu artikli 4 lõige 5 sätestab lisaks, et Ühendkuningriigi kohtu- ja haldusasutused võtavad väljaastumislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel nõuetekohaselt arvesse Euroopa Liidu Kohtu asjaomast praktikat kohtuasjades, milles on tehtud otsus pärast üleminekuperioodi lõppu. Välja arvatud vähesed juhtumid, mida on väljaastumislepingus sõnaselgelt käsitletud, ( 39 ) ei kaasne sellega aga enam Ühendkuningriigi kohtute õigust esitada eelotsusetaotlusi Euroopa Kohtule.

71.

Sellest järeldan ma, et Euroopa Kohus ei saa alates üleminekuperioodi lõpust teha uusi siduvaid otsuseid liidu õiguse tõlgendamise kohta olukordades, mis kuuluvad Ühendkuningriigi õiguse kohaldamisalasse. See välistab eelkõige võimaluse, et liikmesriikide kohtud, kes lahendavad – nagu põhikohtuasjas – Ühendkuningriigist pärit varasemaid kohtuasju, esitaksid Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusi neis kohtuasjades kohaldatavate õigusnormide tõlgendamiseks. Eelotsusemenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsus on liikmesriigi kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv ( 40 ) ega ole mõeldud nõuandvate arvamuste andmiseks üldistes või hüpoteetilistes küsimustes. ( 41 ) Selleks ei ole piisav, kui Euroopa Kohtu otsust võetaks nõuetekohaselt arvesse üksnes väljaastumislepingu artikli 4 lõike 5 tähenduses.

72.

Seetõttu peavad liikmesriikide kohtud lahendama varasemaid kohtuasju, mis kuuluvad Ühendkuningriigi õiguse kohaldamisalasse, samamoodi nagu selle riigi kohtud, järgides Euroopa Kohtu asjakohast praktikat, mis on välja kujunenud enne üleminekuperioodi lõppu, ning võtma nõuetekohaselt arvesse sellest ajast alates väljakujunenud kohtupraktikat, ilma et neil oleks siiski õigust pöörduda Euroopa Kohtusse.

4. Vahekokkuvõte

73.

Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et liikmesriigi kohus, kes teeb otsuse pärast üleminekuperioodi lõppu, peab käsitama Ühendkuningriigi õigusnormi, millega võetakse üle võrdse kohtlemise direktiivi artikkel 19, liidu õiguse ülevõtmisena, kui tema otsus puudutab faktilisi asjaolusid, mis leidsid Ühendkuningriigis aset enne nimetatud kuupäeva. Seejuures peab see kohus – nagu ka Ühendkuningriigi kohus – järgima Euroopa Kohtu asjakohast praktikat, mis on välja kujunenud enne üleminekuperioodi lõppu, ja võtma nõuetekohaselt arvesse pärast seda tekkinud kohtupraktikat, ilma et ta saaks siiski esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust.

C.   Teine küsimus: direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise kohustus

74.

Teise küsimusega soovib Cour de cassation (kassatsioonikohus) teada, kas liikmesriikide kohtud, kes kohaldavad teiste liikmesriikide õigust, on kohustatud tõlgendama seda õigust samamoodi nagu oma riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega.

75.

Vastus sellele küsimusele on ilmne. Nagu Euroopa Kohus on kahes otsuses, mida on ka eelotsusetaotluses nimetatud, juba otsustanud, peavad liikmesriikide kohtud kohaldama ka teiste liikmesriikide õigust kooskõlas liidu õigusega. ( 42 ) Isegi Üldkohtul on teatud juhtudel kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega. ( 43 )

76.

See järeldus on loogiline, sest kõigis liidu liikmesriikides kehtib riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus. See on omane ELi toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluse lahendamisel tagada liidu õiguse tõhus toime. ( 44 )

77.

Kahtlused selle tulemuse suhtes põhinevad eelotsusetaotluse kohaselt ja veelgi selgemalt pärast seda, kui kohtujurist A. Berriat esitas oma seisukoha, asjaolul, et teise liikmesriigi õiguse tõlgendamist kooskõlas liidu õigusega võib pidada selle riigi suveräänsete õiguste rikkumiseks. ( 45 ) Need kahtlused kajastuvad ka eelotsuse küsimuses sisalduvas viites vastastikuse usalduse põhimõttele.

78.

Kui ühe liikmesriigi kohtud kohaldavad teise liikmesriigi õigust, mõjutavad need kohtud liikmesriigi asutustena paratamatult selle teise liikmesriigi suveräänseid õigusi. ( 46 ) Alati on oht, et asjaomaseid sätteid kohaldatakse viisil, mida esmajärjekorras pädevad teise liikmesriigi kohtud ise ei oleks kohaldanud. Selline mõju suveräänsetele õigustele on aga liidu õigusnormidega, mis käsitlevad kohaldatavat õigust, näiteks väljaastumislepingu artiklis 66 nimetatud määrused Rooma I ja Rooma II, põhimõtteliselt aktsepteeritud. Seetõttu ei kujuta see endast nende õiguste rikkumist.

79.

Lisaks mainivad Cour de cassation (kassatsioonikohus) ja kohtujurist A. Berriat, et Euroopa Kohus on ühes kohtuasjas keeldunud vastamast küsimusele, mis puudutas teiste liikmesriikide õiguse tõlgendamist kooskõlas liidu õigusega. ( 47 ) See otsus põhineb siiski üksnes asjaolul, et vastus küsimusele ei olnud vaidluse lahendamisel asjakohane. Seda ei saa mõista nii, et liikmesriigi kohtud ei saaks teiste liikmesriikide õiguse kohaldamisel tõlgendada seda õigust kooskõlas liidu õigusega.

80.

Kohustusest tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega tuleb siiski eristada küsimust, millist tulemust on võimalik saavutada. Tõlgendamist piiravad liidu õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse põhimõte ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte; samuti ei või see olla aluseks õiguse contra legem tõlgendamisele. ( 48 ) Teisisõnu lõpeb kooskõlalise tõlgendamise kohustus siis, kui riigisisest õigust ei ole võimalik kohaldada viisil, mis viiks direktiiviga taotletud eesmärgiga kooskõlas oleva tulemuseni. ( 49 )

81.

Pealegi saab riigisisest õigust tõlgendada kooskõlas liidu õigusega üksnes riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid kasutades. ( 50 ) Kuna liikmesriikides on tunnustatud erinevad tõlgendusmeetodid, on seetõttu mõeldav, et eri liikmesriikides sarnaselt sõnastatud ülevõtmisnormide liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendamine viib erinevate tulemusteni.

82.

Sellest järeldub, et liikmesriigi kohus, kes lahendab eraõiguslike isikute vahelist vaidlust ja peab kohaldama teise liikmesriigi õigust, peab tõlgendama neid õigusnorme selles teises liikmesriigis tunnustatud tõlgendusmeetodeid kasutades ja õiguse üldpõhimõtteid järgides kooskõlas liidu õigusega.

V. Ettepanek

83.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.

Liikmesriigi kohus, kes teeb otsuse pärast üleminekuperioodi lõppu, peab käsitama Ühendkuningriigi õigusnormi, millega võetakse üle direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks töö- ja tööhõiveküsimustes artikkel 19, liidu õiguse ülevõtmisena, kui tema otsus puudutab olukorda, mis leidis Ühendkuningriigis aset enne seda kuupäeva. Seejuures peab see kohus – nagu ka Ühendkuningriigi kohus – järgima Euroopa Kohtu asjakohast praktikat, mis on välja kujunenud enne üleminekuperioodi lõppu, ja võtma nõuetekohaselt arvesse pärast seda tekkinud kohtupraktikat, ilma et ta saaks siiski esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust.

2.

Liikmesriigi kohus, kes lahendab eraõiguslike isikute vahelist vaidlust ja peab kohaldama teise liikmesriigi õigust, peab neid õigusnorme selles teises liikmesriigis tunnustatud tõlgendusmeetodeid kasutades ja õiguse üldpõhimõtteid järgides tõlgendama kooskõlas liidu õigusega.


( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) Theresa May 11. juulil 2016 (https://www.youtube.com/watch?v=zV6n6zNVw_I).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23).

( 4 ) Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (ELT 2020, L 29, lk 7), heaks kiidetud nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 (ELT 2020, L 29, lk 1) (viimati muudetud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepinguga loodud ühiskomitee 16. mai 2024. aasta otsusega nr 2/2024, millega lisatakse hiljuti vastu võetud liidu õigusakt Windsori raamistiku 2. lisasse (ELT L, 2024/2134)).

( 5 ) United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331.

( 6 ) 17. juuni 2008. aasta määrus lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT 2008, L 177, lk 6).

( 7 ) 11. juuli 2007. aasta määrus lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (ELT 2007, L 199, lk 40).

( 8 ) 12. detsembri 2012. aasta määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1).

( 9 ) Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243).

( 10 ) 18. detsembri 2008. aasta määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1).

( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).

( 12 ) Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142).

( 13 ) Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrus ühenduse sordikaitse kohta (EÜT 1994, L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390).

( 14 ) 27. aprilli 2016. aasta määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).

( 15 ) 16. detsembri 1996. aasta direktiiv töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431).

( 16 ) 21. aprilli 2004. aasta määrus, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT 2004, L 143, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 38).

( 17 ) Vt 10. aprilli 1984. aasta kohtuotsus von Colson ja Kamann (14/83, EU:C:1984:153, punkt 26); 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt (C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 114) ning 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine) (C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 61).

( 18 ) Vt 26. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Marshall (152/84, EU:C:1986:84, punkt 49) ja 12. juuli 1990. aasta kohtuotsus Foster jt (C‑188/89, EU:C:1990:313, punkt 17).

( 19 ) Vt 19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci (C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 27).

( 20 ) 24. juuni 2008. aasta kohtuotsus Commune de Mesquer (C‑188/07, EU:C:2008:359, punkt 30); 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt (C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 16) ning 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll) (C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 36).

( 21 ) Eelotsusetaotluse punkt 24.

( 22 ) Eelotsusetaotluse punkt 40.

( 23 ) 5. aprilli 2024. aasta seisukoht (Pourvoi no D 21‑21.615, lk 24 ja 25).

( 24 ) Käsitletud Supreme Courti (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) 10. juuli 2024. aasta otsuses Lipton and another vs. BA Cityflyer Ltd ([2024] UKSC 24, punktid 81–132).

( 25 ) Käsitletud Supreme Courti (kõrgeim kohus) 10. juuli 2024. aasta otsuses Lipton and another vs. BA Cityflyer Ltd ([2024] UKSC 24, punktid 51–57).

( 26 ) 9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques (C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 55) ning 16. juuni 2021. aasta kohtumäärus Sharpston vs. Euroopa Liidu Nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajad (C‑685/20 P, EU:C:2021:485, punkt 53).

( 27 ) Nii mõistan ma ka Ühendkuningriigi House of Lordsi European Union Committee 4. märtsi 2017. aasta istungi 2016/17 15. aruannet „Brexit and the EU budget“ (HL Paper 125, punktid 133 ja 135).

( 28 ) Vt 12. oktoobri 1978. aasta kohtuotsus Belbouab (10/78, EU:C:1978:181, punkt 7); 6. juuli 2006. aasta kohtuotsus Kersbergen-Lap ja Dams-Schipper (C‑154/05, EU:C:2006:449, punkt 42) ja 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus Neves 77 Solutions (C‑351/22, EU:C:2024:723, punkt 102).

( 29 ) 25. veebruari 1969. aasta kohtuotsus Klomp (23/68, EU:C:1969:6, punkt 13) ja 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 63). Vt muu hulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Stran Griechische Raffinerien ja Stratis Andreadis vs. Kreeka (CE:ECHR:1994:1209JUD001342787, punkt 49) ning 28. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Zielinski, Pradal ja Gonzales jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1999:1028JUD002484694, punkt 57).

( 30 ) Vt Supreme Courti (kõrgeim kohus) 10. juuli 2024. aasta otsus Lipton and another vs. BA Cityflyer Ltd ([2024] UKSC 24, punktid 66 ja 67) ning lord Lloyd-Jonesi nõustuv arvamus selle kohtuotsuse kohta (punkt 196).

( 31 ) 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke (C‑162/96, EU:C:1998:293, punktid 24, 45 ja 46); 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita (C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 42) ning 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK (C‑266/16, EU:C:2018:118, punkt 58).

( 32 ) 30. aprilli 1990. aasta vahekohtuotsus Uus-Meremaa vs. Prantsusmaa (Rainbow Warrior) (United Nations Reports of International Arbitration Awards, XX kd, punkt 75), Villiger, M. E. (2008), Commentary on the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, artikkel 70, punkt 14, Ascensio, H., teoses: Corten, O., Klein, P. (toim) (2011), „The Vienna Conventions on the Law of Treaties: a commentary“ (2. kd), artikkel 70, punkt 8, Wittich, S., teoses: Dörr, O., Schmalenbach, K. (2018), „Vienna convention on the law of treaties“, artikkel 70, punktid 40 ja 41.

( 33 ) Villiger, M. E. (2008), Commentary on the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, artikkel 70, punkt 14, ja Ascensio, H., teoses: Corten, O., Klein, P. (2011), „The Vienna Conventions on the Law of Treaties: a commentary“ (2. kd), artikkel 70, punktid 8 ja 9.

( 34 ) Selle kohta 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Diamond Resorts Europe jt (C‑632/21, EU:C:2023:671, punkt 66).

( 35 ) Vt Supreme Courti (kõrgeim kohus) 10. juuli 2024. aasta otsus Lipton and another vs. BA Cityflyer Ltd ([2024] UKSC 24, punkt 66). Illustratiivne Euroopa Liidu poolelt on Üldkohtu 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsuses Nowhere vs. EUIPO – Ye (APE TEES) (T‑281/21, EU:T:2022:139, punkt 15) esitatud EUIPO apellatsiooninõukogu seisukoht.

( 36 ) Vt eespool punkt 44.

( 37 ) Vt Euroopa Liidust väljaastumise seaduse (Withdrawal Act) artikkel 6.

( 38 ) Vt eespool punkt 56.

( 39 ) Väljaastumislepingu artiklid 158 ja 160.

( 40 ) 3. veebruari 1977. aasta kohtuotsus Benedetti (52/76, EU:C:1977:16, punktid 26 ja 27) ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt (C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 16).

( 41 ) 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia (244/80, EU:C:1981:302, punkt 18); 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 25) ning 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Voore Mets ja Lemeks Põlva (C‑784/23, EU:C:2025:609, punkt 64).

( 42 ) 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix (C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 51) ja 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Luxury Trust Automobil (C‑247/21, EU:C:2022:966, punkt 67).

( 43 ) 15. juuli 2025. aasta kohtuotsus EKP ja komisjon vs. Corneli (C‑777/22 P ja C‑789/22 P, EU:C:2025:580, punkt 137).

( 44 ) 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt (C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 114); 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez (C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 24) ning 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine) (C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 61).

( 45 ) Vt ka kohtujurist Emiliou ettepanek kohtuasjas European Lotto and Betting ja Deutsche Lotto- und Sportwetten (C‑440/23, EU:C:2025:668, punkt 54).

( 46 ) Vt kohtujurist Emiliou ettepanek kohtuasjas European Lotto and Betting ja Deutsche Lotto- und Sportwetten (C‑440/23, EU:C:2025:668, punktid 48, 49 ja 56), mis käsitleb veelgi ulatuslikumat küsimust seoses õigusega jätta kohaldamata võõrriigi õigus.

( 47 ) 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus HUK-COBURG-Allgemeine Versicherung (C‑577/21, EU:C:2022:992, punkt 52).

( 48 ) 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 110); 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine) (C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 63) ning 5. juuni 2025. aasta kohtuotsus Nuratau (C‑349/24, EU:C:2025:397, punkt 45).

( 49 ) 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov (C‑554/14, EU:C:2016:835, punkt 66); 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski (C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 76) ning 15. juuli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Keskpank ja komisjon vs. Corneli (C‑777/22 P ja C‑789/22 P, EU:C:2025:580, punkt 140).

( 50 ) 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt (C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 116); 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 111); 9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine) (C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 62) ja 5. juuni 2025. aasta kohtuotsus Nuratau (C‑349/24, EU:C:2025:397, punkt 46).