Kohtuotsus 23.10.2025 – Kohtuasi C‑267/24
Kanevi Komers DS

EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)

23. oktoober 2025 ( * )

Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) – Otsetoetuskavad – Delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 – Artikli 15 lõige 1 – Erandid halduskaristuste kohaldamisest – Toetuse ebaõige taotlus – Taotluste tagasivõtmine – Pädevate liikmesriigi asutuste teavitamine – Halduskaristused pindala üledeklareerimise korral – Delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 19a ette nähtud karistused – Selle artikli kohaldatavus pärast delegeeritud määruse nr 640/2014 kehtetuks tunnistamist

Kohtuasjas C‑267/24,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria) 4. aprilli 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. aprillil 2024, menetluses

Kanevi Komers DS EOOD

versus

Zamestnik izpalnitelen direktor na Darzhaven fond „Zemedelie“,

EUROOPA KOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. Condinanzi (ettekandja), kohtunikud N. Jääskinen ja R. Frendo,

kohtujurist: A. Rantos,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Ilkova ja M. Salyková,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2014, L 181, lk 48), muudetud komisjoni 4. mai 2016. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2016/1393 (ELT 2016, L 225, lk 41) (edaspidi „delegeeritud määrus nr 640/2014“), artikleid 15 ja 19a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühingu Kanevi Komers DS EOOD ning Zamestnik izpalnitelen direktor na Darzhaven fond „Zemedelie“ (riikliku põllumajandusfondi tegevdirektori asetäitja, Bulgaaria) (edaspidi „DFZ“) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase otsusega vähendada Kanevi Komers DSile mitme pindalapõhise otsetoetuste kava ja meetmete alusel turustusaasta 2019 eest tema taotlusel makstavat rahalist toetust ja määrata talle pindalade üledeklareerimise eest karistused.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määrus (EL) nr 1306/2013

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandus ELT 2016, L 130, lk 5) tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2116, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1306/2013 (ELT 2021, L 435, lk 187). Siiski on määruse 2021/2116 artiklis 104 sätestatud, et määruse nr 1306/2013 artikleid 59, 63, 64, 67, 68, 74 ja 77 kohaldatakse jätkuvalt seoses kuludega, mis on tekkinud, ja maksetega, mis on tehtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608) kohaste toetuskavade puhul seoses 2022. kalendriaasta ja varasemate aastatega. Kuna põhikohtuasjas kõne all olev toetusetaotlus puudutab turustusaastat 2019, on määrus nr 1306/2013 käesoleval juhul kohaldatav.

4

Määruse nr 1306/2013 artikli 59 „Kontrolli üldpõhimõtted“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1. Kui ei ole sätestatud teisiti, hõlmab […] liikmesriikide loodav süsteem kõigi toetuse- ja maksetaotluste süstemaatilisi halduskontrolle. Kõnealust süsteemi täiendavad kohapealsed kontrollid.

[…]

3. Vastutav asutus koostab aruande iga kohapealse kontrolli kohta.“

5

Määruse artikli 63 „Alusetud maksed ja halduskaristused“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.

[…]

2. Lisaks, kui põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega on see ette nähtud, kohaldavad liikmesriigid ka halduskaristusi kooskõlas artiklites 64 ja 77 sätestatud eeskirjadega. […]“.

6

Määruse nr 1306/2013 artikli 64 „Halduskaristuste kohaldamine“ lõikes 4 on sätestatud:

„Halduskaristused võivad esineda ühes järgmistest vormidest:

a) seoses toetuse- või maksetaotlusega, mida mittevastavus mõjutab, või seoses täiendavate taotlustega makstava toetussumma vähendamine; maaelu arengu toetuse puhul ei piira see toetuse peatamise võimaluse kohaldamist, kui võib eeldada, et toetusesaaja mittevastavuse mõistliku aja jooksul kõrvaldab;

b) mittevastavusega seotud koguse ja/või aja alusel arvutatud summa maksmine;

c) heakskiidu, tunnustuse või loa peatamine või kehtetuks tunnistamine;

d) asjaomases toetuskavas või toetusmeetmes või muus meetmes osalemise õigusest ilma jätmine.“

7

Määruse V jaotise 2. peatükki „Ühtne haldus- ja kontrollisüsteem“ kuuluv artikkel 67 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Iga liikmesriik loob ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi („ühtne süsteem“) ning kasutab seda.

[…]

4. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b) „pindalapõhine otsetoetus“ – määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 1. ja 2. peatükis osutatud põhitoetuskava; ühtse pindalatoetuse kava ja ümberjaotav toetus, määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatükis osutatud kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavadega seotud toetus; määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 4. peatükis osutatud looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus; määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 5. peatükis osutatud noorte põllumajandustootjate toetus; VI jaotise 1. peatükis osutatud vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus, kui toetust makstakse hektari kohta; IV jaotise 2. peatükis osutatud puuvilla eritoetused; määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotises osutatud väikepõllumajandustootjate kava[…]“.

8

Määruse nr 1306/2013 artikli 68 lõikes 1 on sätestatud:

„Ühtne süsteem koosneb järgmistest osadest:

a) elektrooniline andmebaas;

b) põldude identifitseerimise süsteem;

c) toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem;

d) toetuse- ja maksetaotlused;

e) ühtne kontrollisüsteem;

f) ühtne süsteem, et registreerida artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse saaja, kes esitab toetuse- või maksetaotluse, isikuandmed.“

9

Määruse artikli 74 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid viivad vastavalt artiklile 59 makseasutuste või nende poolt volitatud asutuste kaudu läbi toetusetaotluste halduskontrolle rahastamiskõlblikkuse tingimuste täitmise kontrollimiseks. Kõnealuseid kontrolle täiendavad kohapealsed kontrollid.“

10

Määruse artiklis 77 „Halduskaristuste kohaldamine“ on sätestatud:

„1. Seoses artikli 63 lõikes 2 osutatud halduskaristustega kohaldatakse käesolevat artiklit artikli 67 lõikes 2 osutatud toetust käsitlevate eeskirjade kohaldamisest tulenevate rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide, kulukohustuste või muude kohustustega seotud mittevastavuse korral.

[…]

4. Halduskaristused võivad esineda järgmistes vormides:

a) seoses toetuse- või maksetaotlustega, mida mittevastavus mõjutab ja/või seoses eelmiste või järgnevate aastate toetuse- või maksetaotlustega makstava toetusesumma vähendamine;

b) mittevastavusega seotud koguse ja/või aja alusel arvutatud summa maksmine;

c) asjaomases toetuskavas või toetusmeetmes osalemise õigusest ilma jätmine.

[…]“.

Määrus nr 1307/2013

11

Määrus nr 1307/2013 tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT 2021, L 435, lk 1). Määruse 2021/2115 artikli 154 lõike 2 kohaselt kohaldatakse määrust nr 1307/2013 siiski jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, mis esitatakse taotlusaastate kohta, mis algavad enne 1. jaanuari 2023. Kuna põhikohtuasjas kõne all olev toetusetaotlus puudutab turustusaastat 2019, on määrus nr 1307/2013 käesoleval juhul kohaldatav.

12

Määruse nr 1307/2013 põhjenduses 4 on märgitud:

„Selgitamist vajab, et seoses käesolevas määruses sätestatud meetmetega tuleb kohaldada [määrust nr 1306/2013] ning kõnealuse määruse kohaselt vastu võetud sätteid[…]“.

13

Määruse nr 1307/2013 artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse:

a) I lisas loetletud toetuskavade alusel otse põllumajandustootjatele antavate toetuste („otsetoetused“) ühiseeskirjad;

b) erieeskirjad, mis käsitlevad:

i) põllumajandustootjate põhitoetust („põhitoetuskava“) ja lihtsustatud üleminekukava („ühtse pindalatoetuse kava“);

ii) vabatahtlikku riiklikku üleminekutoetust põllumajandustootjatele;

iii) vabatahtlikku ümberjaotavat toetust;

iv) toetust põllumajandustootjatele, kes järgivad kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid;

v) vabatahtlikku toetust põllumajandustootjatele looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladel;

vi) toetust põllumajanduslikku tegevust alustavatele noortele põllumajandustootjatele;

vii) vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetuse kava;

[…]“.

Delegeeritud määrus nr 640/2014

14

Delegeeritud määrus nr 640/2014 tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks komisjoni 4. mai 2022. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2022/1172, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2021/2116 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas ühises põllumajanduspoliitikas ning tingimuslikkusega seotud halduskaristuste kohaldamise ja arvutamise osas (ELT 2022, L 183, lk 12). Delegeeritud määruse 2022/1172 artikli 13 kohaselt jätkatakse delegeeritud määruse nr 640/2014 kohaldamist siiski enne 1. jaanuari 2023 esitatud otsetoetuste taotluste suhtes. Seega, võttes arvesse põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, on delegeeritud määrus nr 640/2014 käesoleval juhul kohaldatav.

15

Delegeeritud määruse nr 640/2014 põhjendustes 2, 8 ja 17 on märgitud:

„(2) Eelkõige tuleks kehtestada eeskirjad, millega täiendatakse määruse (EL) nr 1306/2013 teatavaid vähem olulisi osi, mis on seotud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (edaspidi „ühtne süsteem“) toimimisega, toetuse- ja maksetaotluste esitamise tähtaegadega, alusetult makstud toetuse osalise või täieliku tühistamise või alusetult makstud toetuse andmisest osaliselt või täielikult keeldumise tingimustega ning halduskaristuste määramisega juhul, kui ei täideta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1307/2013 […] kehtestatud kavade kohase toetuse saamise tingimusi […]

[…]

(8) Selleks et tagada määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotisega ette nähtud põhitoetuskava ja seonduvate toetuste nõuetekohane rakendamine, peaksid liikmesriigid looma toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi, millega tagatakse toetusõiguste jälgitavus ja võimaldatakse ristkontrollida nii põhitoetuskava jaoks deklareeritud pindala ja igale põllumajandustootjale eraldatud toetusõigusi kui ka eri toetusõigusi.

[…]

(17) Nende toetusesaajate suhtes, kes mis tahes ajal teatavad liikmesriigi pädevatele asutustele ebaõigetest toetuse- või maksetaotlustest, ei tohiks halduskaristusi kohaldada nõuete rikkumise põhjusest olenemata, v.a juhul, kui toetusesaajale on teatatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli või kui see asutus on toetusesaajale juba teatanud toetuse- või maksetaotlusega seotud nõuete rikkumisest.“

16

Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 „Mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:

„[…]

[…] kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2) „nõuete rikkumine“ –

a) [määruse nr 1306/2013] artikli 67 lõikes 2 osutatud toetuse andmisega seotud toetuskõlblikkustingimuste või kulu- või muude kohustuste täitmata jätmine […]

[…]“.

17

Delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 „Erandid halduskaristuste kohaldamisest“ on ette nähtud:

„1. Käesolevas peatükis sätestatud halduskaristusi ei kohaldata toetuse- ega maksetaotluse selle osa suhtes, mille kohta toetusesaaja teavitab pädevat asutust kirjalikult, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, tingimusel et toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest.

2. Kui toetusesaaja on edastanud lõikes 1 osutatud teabe, kohandatakse toetuse- või maksetaotlust vastavalt tegelikule olukorrale.“

18

Delegeeritud määruse artikli 19a „Halduskaristused üledeklareerimisjuhtude korral, mis hõlmavad põhitoetuskava, ühtse pindalatoetuse kava, ümberjaotavat toetust, noorte põllumajandustootjate toetuskava, looduslikust eripärast tingitud piirangutega alasid, väikepõllumajandustootjate kava, Natura 2000 ja vee raamdirektiivi kohaseid toetusi ning looduslikust või muust eripärast tingitud piirangutega alade puhul makstavaid toetusi“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1. Kui määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 1., 2., 4. ja 5. peatükiga ning V jaotisega ette nähtud pindalatoetuskavade ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487)] artiklitega 30 ja 31 ette nähtud pindalapõhiste toetusmeetmete alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul käesoleva määruse artikli 18 kohaselt deklareeritud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse 1,5kordne leitud erinevus, kui see erinevus moodustab kindlaksmääratud pindalast üle 3% või on rohkem kui 2 hektarit.

Halduskaristus ei tohi olla suurem kui 100% summadest, mis on arvutatud deklareeritud pindala alusel.

2. Kui toetusesaajale ei ole veel määratud halduskaristust lõikes 1 osutatud pindala üledeklareerimise eest asjaomase toetuskava või ‑meetme puhul, vähendatakse kõnealuses lõikes osutatud halduskaristust 50% võrra, kui erinevus deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud pindala vahel ei ole suurem kui 10% kindlaksmääratud pindalast.

3. Kui toetusesaaja halduskaristust vähendatakse vastavalt lõikele 2 ja tema puhul tuleb seoses asjaomase toetuskava või ‑meetmega määrata järgmisel taotlusaastal muu halduskaristus, millele on osutatud käesolevas artiklis ja artiklis 21, peab toetusesaaja maksma järgmise taotlusaasta eest halduskaristuse kogu summa ning summa, millega vastavalt lõikele 2 on lõike 1 kohaselt arvutatud halduskaristust vähendatud.“

Rakendusmäärus (EL) nr 809/2014

19

Komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69), tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks komisjoni 31. mai 2022. aasta rakendusmäärusega (EL) 2022/1173, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2116 kohaldamise eeskirjad ühise põllumajanduspoliitika ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohta (ELT 2022, L 183, lk 23). Rakendusmääruse 2022/1173 artiklis 14 on sätestatud, et seda kohaldatakse jätkuvalt enne 1. jaanuari 2023 esitatud otsetoetuste taotluste suhtes. Võttes arvesse põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, on rakendusmäärus nr 809/2014 käesoleval juhul kohaldatav.

20

Rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 on sätestatud:

„Kui see ei kahjusta kontrollide eesmärki ega vähenda nende tõhusust, võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada. Etteteatamisaeg on rangelt piiratud minimaalse vajaliku ajavahemikuga ega ületa 14 päeva.

[…]“.

21

Rakendusmääruse artikkel 41 „Kontrolliaruanne“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Iga käesoleva jao raames toimuva kohapealse kontrolli kohta esitatakse kontrolliaruanne, mille alusel on võimalik toimunud kontrollimise üksikasju üle vaadata ja teha järeldusi rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele, siduvatele kohustustele ja muudele kohustustele vastavuse kohta. […]

2. Toetusesaajale antakse võimalus aruandele kontrolli käigus alla kirjutada, et tõendada oma kohalolekut kontrollimise ajal ja lisada märkusi. Juhul kui liikmesriik soovib kontrolli käigus elektrooniliste vahenditega koostatud kontrolliaruannet kasutada, annab pädev asutus toetusesaajale elektroonilise allkirjastamise võimaluse või kontrolliaruanne saadetakse viivitamata toetusesaajale, andes talle võimaluse aruandele alla kirjutada ja märkusi lisada. Mis tahes rikkumise tuvastamisel saab toetusesaaja kontrolliaruande koopia.

[…]“.

Bulgaaria õigus

ZPZP

22

Põllumajandustootjate toetamise seaduse (Zakon za podpomagane na zemedelskite proizvoditeli; DV nr 58, 22.5.1998) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ZPZP“) on artiklis 41 sätestatud:

„1. Artikli 7 kohaselt registreeritud põllumajandustootjad võivad taotleda toetust artikli 38a lõikes 1 osutatud kavade alusel, esitades asjaomase kalendriaasta kohta artikli 32 lõikes 1 sätestatud toetusetaotluse.

[…]

3. Vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 36 lõikele 5 peab toetusetaotluses osutatud põllumajandusmaa olema põllumajandustootja kasutuses asjaomase kalendriaasta 31. mai seisuga, mida tõendab [põllumajandusmaa omandit ja kasutamist käsitleva seaduse (Zakon za sobstvenostta i polzvaneto na zemedelskite zemi)] kohaselt registreeritud õiguslik alus.

4. Põllumajandusmaa kasutamise õiguslik alus registreeritakse kinnisvara asukoha munitsipaalteenistuses, kasutades selleks põllumajandus-, toidu- ja metsandusministeeriumi hallatavat spetsiaalset tarkvara. Registreerimine toimub kuni artikli 32 lõikes 5 toetusetaotluse esitamiseks ja selle muutmiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni.

5. Põllumajandus-, toidu- ja metsandusministeerium fikseerib, võtab kokku ja edastab makseasutusele kas korraga või etapiviisiliselt andmed põllumajandusmaa kasutamiseks registreeritud õigusliku aluse kohta. […]

6. Ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kaudu toetusetaotluse esitamisel kontrollib makseasutus taotluse andmeid, mida võrreldakse lõikes 5 osutatud andmetega. Kui põllumajandustootja on oma taotluses lisanud põllumajandusmaad väljaspool alasid, mille jaoks on olemas õiguslik alus, või ulatuses, mis ületab registreeritud kasutamise õiguslikku alust, väljastab süsteem veateate. Veateade esitatakse põllumajandustootjale allkirjastamiseks.

7. Pärast artikli 32 lõikes 5 osutatud määruses sätestatud toetusetaotluste esitamise ja muutmise tähtaegade möödumist viib makseasutus läbi halduskontrolli kõigi esitatud toetusetaotluste suhtes, mille kohta on süsteem väljastanud veateate. Kontrollimisel võrreldakse toetusetaotlustes sisalduvat teavet lõigetes 3 ja 4 sätestatud tingimuste täitmise kohta lõikes 5 osutatud andmetega.

[…]

9. Kui lõigete 7 ja 8 kohaselt läbiviidud kontrollimisel ei ilmne ühtegi registreeritud õiguslikku alust lõike 4 tähenduses, kohaldab makseasutus artikli 43 lõike 3 sätteid.“

23

ZPZP artiklis 43 on sätestatud:

„(1) Makseasutus maksab otsetoetusi seoses esitatud taotlustega, kui ta leiab, et:

1. taotleja kasutab taotluses deklareeritud põllumajandusmaad ja tegeleb seal põllumajandusliku tegevusega;

[…]

3. põllumajandustootja kasutatav pindala ja põllumajanduslike maatükkide suurus ei ole väiksem kui on sätestatud artiklis 38c;

4. toetusetaotluses deklareeritud pindala loetakse artikli 37 lõigetes 3 ja 4 osutatud kontrollide käigus toetuskõlblikuks.

(2) Makseasutus kontrollib otsetoetuskavade alusel esitatud toetusetaotlusi kooskõlas artikliga 37.

(3) Makseasutus vähendab makse summat või keeldub makse tegemisest otsetoetuskavade alusel, kui:

1. taotleja kasvatab artiklis 38c sätestatud põllumajandusmaa ja/või maatükkide pindalast väiksemat maa-ala ja/või maatükki;

2. makseasutus tuvastab, et nõuetele vastavuse tingimused ei ole asjaomase pindala puhul täidetud;

3. taotleja takistab kohapealset kontrollkäiku;

4. taotleja on deklareerinud pindala, mida ta ei kasuta, või on deklareerinud pindala, mis ei vasta artiklis 40 osutatud määruses kindlaks määratud toetuskõlblikkuse kriteeriumidele;

5. ühe ja sama ala kohta on esitatud kaks või enam taotlust ja alade kattumine ei ole kõrvaldatud;

[…]

(4) Makseasutus vähendab makse summat või keeldub kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud kriteeriumidega lõikes 3 osutatud makse tegemisest.“

27. veebruari 2009. aasta määrus nr 5

24

27. veebruari 2009. aasta määruse nr 5 otsetoetuskavade ja ‑meetmete alusel taotluste esitamise tingimuste ja korra kohta (naredba n° 5 za usloviyata i reda za podavane na zayavlenia po shemi i merki za direktni plashtania; DV nr 22, 2009) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 5“) on artiklis 2 ette nähtud:

„1. Artiklis 1 osutatud kavade ja meetmete raames saavad toetust põllumajandustootjad, kes kasutavad põllumajandusmaad ja/või kasvatavad kariloomi ning vastavad [ZPZP] artiklis 41 sätestatud nõuetele.

2. Lõikes 1 osutatud isikud esitavad artiklis 1 osutatud kavade ja meetmete alusel toetusetaotluse sellisel vormil, mille [DFZ] – makseasutus (Razplashtatelna agentsia – RA) on iga aasta kohta heaks kiitnud. Esimese toetusetaotluse esitamisel peavad lõikes 1 osutatud isikud täitma ka registreerimistaotluse.“

25

Määruse artiklis 11 on sätestatud:

„1. Hiljemalt 31. mail võivad toetuse taotlejad oma taotlusi ja lisatud dokumente muuta, sealhulgas lisades täiendavaid kavasid ja meetmeid ning taotletud kavade ja/või meetmete raames põllumajanduslikke maatükke ja/või loomi. Kui 31. mai ei ole tööpäev, lõpeb taotluste muutmise tähtaeg esimesel sellele järgneval tööpäeval.

[…]

3. Toetuse taotlejad ei tohi teha lõikes 1 osutatud muudatusi, kui:

1. neid on teavitatud taotluses tuvastatud nõueterikkumisest;

2. neid on teavitatud, et nende suhtes viiakse läbi kohapealne kontroll;

3. nende suhtes on viidud läbi kohapealne kontroll ja on tuvastatud nõueterikkumine.

4. Lõikes 1 osutatud muudatuste tegemiseks tuleb esitada toetusetaotluse koopia, milles on nõuetekohaselt märgistatud, täidetud ja allkirjastatud lahter „muudatused“. Nimetatud koopia esitatakse selles sisalduvate andmete sisestamiseks taotlejate, toetusetaotluste ja maksetaotluste registreerimise süsteemi (SRKZPZP) asjaomases kohaliku omavalitsuse põllumajandusosakonnas (OSZ), kuhu on sisestatud taotleja toetusetaotlusega seotud andmed. Andmed sisestatakse kooskõlas artikli 10 lõikega 1.

[…]

6. Toetuse taotlejad võivad igal ajal parandada esitatud taotlustes esinevad ilmsed faktivead, kuni makse on (täielikult või osaliselt) heaks kiidetud või tagasi lükatud.“

26

Määruse artiklis 14 on sätestatud:

„1. Toetuse taotleja võib esitatud taotluse või ühe või mitu kava (välja arvatud väikepõllumajandustootjate toetuskava) tagasi võtta kuni asjaomase kava kohase toetuse maksmiseni, kuid mitte hiljem kui taotluse esitamise aasta 1. detsembril. Ühtegi osa põllumajanduslikust maatükist ei saa tagasi võtta. Tagasivõtmiseks tuleb esitada kirjalik taotlus DFZ pädevale piirkondlikule osakonnale selles piirkonnas, kus on:

1. taotleja – füüsiline isik – alaline elukoht;

2. taotleja – juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja – registrijärgne asukoht.

2. Taotlus või üks või mitu kava, mis moodustavad selle osa, võetakse tagasi koos muutmistaotlusega, täites taotlusvormi, mille lahtritesse on märgitud muudatused.

[…]

6. Taotleja ei saa oma taotlust või ühte või mitut kava tagasi võtta, kui:

1. teda teavitatakse taotluses avastatud kattumisest seoses maatükkidega, mille puhul on kattuvusi tuvastatud;

2. teda on teavitatud sellest, et teda on seoses kontrollitava pindala ja/või loomadega valitud välja kohapealse kontrolli läbiviimiseks;

3. teda on kohapeal kontrollitud ning vastavast pindala ja/või loomadega seotud avastatud nõueterikkumisest teavitatud.

7. Toetusetaotluste tagasivõtmise taotlusi ei võeta vastu taotluste ristkontrolli ajal. Ristkontrolli ajavahemik avaldatakse riikliku põllumajandusfondi veebisaidil.

[…]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

27

Kanevi Komers DS esitas turustusaasta 2019 kohta taotluse rahalise toetuse saamiseks mitme toetuskava ja pindalatoetuse meetme raames, mida rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ja Bulgaaria Vabariigi riigieelarvest.

28

Taotluse suhtes viidi läbi halduskontroll ja kohapealne kontroll, millest esimene toimus 8.–28. augustini 2019 ja teine 22.–25. oktoobrini 2019.

29

Oma 4. novembri 2019. aasta kirjaga Targovishte linna (Bulgaaria) DFZi piirkondlikule osakonnale võttis Kanevi Komers DS määruse nr 5 artikli 14 lõike 1 alusel tagasi oma toetusetaotluse seoses teatavate põllumajanduslike maatükkidega. Sama kiri esitati 5. novembril 2019 DFZi peakontorile.

30

DFZ teatas 18. detsembri 2019. aasta kirjaga Kanevi Komers DSile esiteks, et toetusetaotluse tagasivõtmine ei ole õiguspärane, kuna seda ei tehtud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (edaspidi „ühtne haldus- ja kontrollisüsteem“) kaudu, ning et teiseks oli tagasivõtmise tagasilükkamine põhjendatud asjaoluga, et DFZ oli juba kavandanud ja otsustanud kontrolli läbi viia. Viimane ei esitanud siiski selle kontrolli läbiviimise otsust tõendavat dokumenti.

31

DFZ teavitas 5. detsembri 2022. aasta kirjas Kanevi Komers DSi toetuse lubamisest ja toetuse maksmisest turustusaasta 2019 deklareeritud pindala alusel. Kirjas oli märgitud, et lubatud toetuse kogusumma oli välja arvutatud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi abil pärast selle äriühingu esitatud toetusetaotluses sisalduvate andmete kohustuslikku haldus- ja kohapealset kontrolli, et Kanevi Komers DSi taotletud summasid oli vähendatud ning et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 19a kohaselt olid pindalade kattumise tõttu tema suhtes välja arvutatud kohaldamisele kuuluvad karistused.

32

Kanevi Komers DS esitas selle kirja peale kaebuse Administrativen sad – Varnale (Varna halduskohus, Bulgaaria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

33

Nimetatud kohtus väitis Kanevi Komers DS sisuliselt, et ta ei võinud maatükkidega seoses esitatud toetusetaotluse tagasi võtta mitte ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kaudu, vaid delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 ja määruse nr 5 artiklis 14 sätestatud sisulisi ja menetluslikke tingimusi järgides, see tähendab DFZi piirkondlikule osakonnale saadetud kirjaliku teatega olukorras, kus toetusesaajale ei ole teatatud, et pädev asutus kavatseb läbi viia kohapealse kontrolli, ning see asutus ei ole teda juba teavitanud vastavas toetusetaotluses või maksetaotluses avastatud nõuete rikkumisest.

34

Kanevi Komers DS täpsustab sellega seoses, et ta andis DFZ-le teatava pindala suhtes taotluse tagasivõtmisest teada liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaja jooksul ning järgis delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 ette nähtud kirjalikku vormi. Samuti väidab ta, et otsuses, millega määrati 8.–28. augustini 2019 läbi viidud kohapealne kontroll, ei olnud mainitud ühtegi maatükki ning järelikult ei olnud haldusasutusel ühtegi tõendit selle kohta, et tagasivõtmise taotlusega hõlmatud pindala oli täpselt see pindala, mis olid määratud kontrollimiseks. Seetõttu leiab Kanevi Komers DS, et DFZ rikkus delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklit 15, kuna esiteks võttis ta toetuse arvutamisel arvesse tagasivõtmise taotluses nimetatud pindala ja teiseks määras karistused, võtmata arvesse toetusetaotluses tehtud parandust.

35

DFZ väidab, et selleks, et maatükkide tagasivõtmine toetusetaotlusest oleks õiguspärane, peab see toimuma ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kaudu viisil, mis võimaldab seda taotlust nõuetekohaselt menetleda. Ta märgib, et ühtses haldus- ja kontrollisüsteemis on välja arendatud kasutusviis, mis võimaldab pindala täieliku või osalise tagasivõtmise taotluse esitamisel kontrollida selle taotluse vastuvõetavust, et otsustada, kas selline tagasivõtmine heaks kiita või mitte. DFZ täpsustab, et tagasivõtmist mis tahes muul viisil, mis ei anna objektiivset võimalust tagasivõtmise taotluse vastuvõetavust kontrollida, ei saa sellise taotlusena käsitada.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib küsimus, kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklit 15 arvestades piisab sellest, kui teade tagasivõtmise taotluse kohta esitatakse kirjalikult ja see jõuab pädeva asutuseni, või on vaja, et teate esitamisel järgitaks konkreetset vormingut ja seda tehtaks spetsiaalse IT-platvormi kaudu. Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et delegeeritud määruses nr 640/2014 ei ole ette nähtud ei seda, et pindala tagasivõtmise taotlus tuleb esitada niisuguse platvormi kaudu, ega liikmesriikide pädevust kehtestada delegeeritud määruse rakendamiseks täiendavaid eeskirju.

37

Lisaks, võttes arvesse delegeeritud määruse artikli 15 sõnastust, tekib küsimus, kas seda artiklit tuleb tõlgendada nii, et kui toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest kontroll läbi viia ja kui teda ei ole teavitatud toetusetaotluses tuvastatud rikkumistest, võib ta pädevale asutusele kirjalikult teatada, et tema toetuse- või maksetaotlus on ebaõige või muutunud pärast taotluse esitamise päeva ebaõigeks, ja seda kuni päevani, mil teda teavitatakse tingimustest, mis takistavad selle teate esitamist.

38

Lõpuks, mis puudutab delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklit 19a, mille alusel DFZ määras Kanevi Komers DSile karistused, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud delegeeritud määrust – isegi kui see tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks – kohaldatakse jätkuvalt enne seda kuupäeva esitatud otsetoetuste taotluste suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Ta tõdeb siiski, et delegeeritud määruse konsolideeritud versioon artiklit 19a enam ei sisalda. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas seda artiklit tuleb Kanevi Komers DSile karistuste määramise kuupäeva ehk 5. detsembri 2022. aasta seisuga pidada kehtivaks.

39

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas [delegeeritud määruse nr 640/2014] artikli 15 säte on liikmesriikide poolt vahetult kohaldatav või tuleb selle kohaldamiseks vastu võtta riigisisesed õigusaktid?

2. Kas võib asuda seisukohale, et [delegeeritud määruse nr 640/2014] artiklis 15 on sätestatud, et pädeva asutuse nõuetekohaseks teavitamiseks toetusesaaja poolt sellest, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, piisab kirjalikust teatest, mis on jõudnud pädeva asutuseni, ja konkreetse platvormi kaudu esitamine ei ole ette nähtud?

3. Kas [delegeeritud määruse nr 640/2014] artiklis 15 sisalduvaid toetusesaaja õiguse piiranguid, mille kohaselt saab toetusesaaja ainult siis karistuseta teavitada pädevat asutust asjaolust, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, kui „toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli“ ja „pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest“, tuleb tõlgendada nii, et need eeldavad tõendit selle kohta, et haldusasutus on kavandatavast kontrollist või toetuse- või maksetaotlusega seotud rikkumisest toetusesaajale teatanud? Kas toetusesaajal on lubatud tingimusel, et teda ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest, tagasivõtmise taotlus määruse selle sätte kohaselt esitada, kui kontroll on juba läbi viidud ja asutus on avastanud nõueterikkumise?

4. Kas [delegeeritud määruse nr 640/2014] põhjendusega 17 ja artikliga 15 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt „toetuse taotleja ei saa tagasi võtta esitatud taotlust ega ühte või mitut selle kava, kui: 1) teda on teavitatud selles kindlaks tehtud kattuvustest seoses maatükkidega, mille puhul on kindlaks tehtud kattuvused; 2) teda on teavitatud, et ta on välja valitud kohapealse kontrolli tegemiseks; 3) teda on kohapeal kontrollitud ja teda on teavitatud kindlaks tehtud rikkumistest seoses pindalade ja/või loomadega, mille/kelle kohta need rikkumised kindlaks tehti“, ning liikmesriigi ametiasutuse haldustava kohapealse kontrolli läbiviimisel (mille puhul toetusesaajat ei teavitata kontrollist ega selle tulemusest) ning liikmesriigi ametiasutuse haldustava, mille kohaselt peab toetusesaaja esitama kirjaliku teate tagasivõtmise kohta konkreetse süsteemi kaudu üksnes taotluse menetlemise lihtsustamise eesmärgil?

5. Kas [harta] artikli 49 lõike 1 kolmas lause on põhikohtuasjas kohaldatav karistusele, mis on määratud põllumajandustootjale [delegeeritud määruse nr 640/2014] [tunnistatud kehtetuks delegeeritud määrusega 2022/1172, mille põhjenduses 16 on märgitud, et: „[s]elguse ja õiguskindluse huvides tuleks delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 kehtetuks tunnistada. Samas tuleks seda määrust jätkuvalt kohaldada enne 1. jaanuari 2023 esitatud otsetoetuste taotluste suhtes, määruse (EL) nr 1305/2013 alusel rakendatud toetusmeetmete raames esitatud maksetaotluste suhtes ning kontrollisüsteemi ja halduskaristuste suhtes seoses nõuetele vastavust käsitlevate õigusnormidega“] artikli 19a alusel, mis kehtis turustusaastal 2019 ja seega ajal, mil 5. detsembri 2012. aasta teavituskirjaga määrati karistus seoses rahalise toetuse heakskiitmise ja maksmisega pindalapõhiste otsetoetuste kavade ja meetmete alusel turustusaastal 2019, toimiku number […], kui ajal, mil kohus kohtuasja läbi vaatab, ei sisalda [delegeeritud määrus nr 640/2014] alates 1. jaanuarist 2023 kehtivas versioonis enam artiklit 19a?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

40

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohustavad toetuse taotlejat teavitama liikmesriigi pädevat asutust kõigist toetuse- või maksetaotluse vigadest või muudatustest üksnes spetsiaalse IT-platvormi kaudu.

41

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et kuigi määruste sätetel on oma olemuse ja ülesande tõttu liidu õiguse allikate süsteemis üldjuhul liikmesriikide õiguskorras vahetu mõju, ilma et liikmesriigi ametiasutused peaksid võtma rakendusmeetmeid, võib teatavate niisuguste sätete rakendamiseks siiski olla vajalik, et liikmesriigid võtaksid rakendusmeetmeid (vt selle kohta 25. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Ketelä, C‑592/11, EU:C:2012:673, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liikmesriigid võivad võtta määruse rakendusmeetmeid tingimusel, et nad ei takista määruse vahetut kohaldatavust, ei varja asjaolu, et tegemist on liidu meetmega, ning täpsustavad neile määrusega antud hindamisruumi tingimusi, jäädes samas kõnealuste sätetega kehtestatud piiridesse (25. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Ketelä, C‑592/11, EU:C:2012:673, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Selle väljaselgitamiseks, kas kõnealuse määruse liikmesriigi rakendusmeede on kooskõlas liidu õigusega, tuleb seega arvesse võtta selle määruse asjakohaseid sätteid, et kontrollida, kas need sätted – mida tuleb tõlgendada arvestades määruse eesmärke – keelavad, kohustavad või lubavad liikmesriikidel võtta mõningaid rakendusmeetmeid ning juhul, kui nad seda lubavad, siis kas asjaomane meede jääb igale liikmesriigile antud hindamisruumi raamesse (25. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Ketelä, C‑592/11, EU:C:2012:673, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lisaks ei tule liidu õiguse sätete tõlgendamisel arvestada mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks sätted on (vt selle kohta 19. septembri 2024. aasta otsus kohtuasjas Agrarmarkt Austria, C‑350/23, EU:C:2024:771, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et halduskaristusi ei kohaldata toetuse- ega maksetaotluse selle osa suhtes, mille puhul toetusesaaja teavitab pädevat asutust kirjalikult, et toetuse- või maksetaotluses esitatud andmed ei ole õiged või on muutunud ebaõigeks pärast taotluse esitamist, tingimusel et toetusesaajat ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest.

46

Järelikult tuleneb selle sätte sõnastusest, et see ei luba ega keela sõnaselgelt liikmesriikidel kehtestada täiendavaid eeskirju toetusesaaja kohustuse kohta teavitada pädevat asutust kirjalikult toetuse- või maksetaotluse sellest osast, mida peetakse ebaõigeks või mis on muutunud ebaõigeks.

47

Teiseks, mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis see kuulub delegeeritud määruse nr 640/2014 II jaotise IV peatükki, mis käsitleb otsetoetuste kavadega ning ühtses haldus- ja kontrollisüsteemis sisalduvate maaelu arengu meetmetega seotud toetuste ja halduskaristuste arvutamise korda.

48

Väljend „nõuete rikkumine“ aga on delegeeritud määruse artikli 2 lõike 1 punkti 2 alapunktis a määratletud kui „toetuse andmisega seotud toetuskõlblikkustingimuste või kulu- või muude kohustuste täitmata jätmine“.

49

Kuna delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõige 1 kuulub toetuse ja halduskaristuste arvutamise konteksti nõueterikkumise esinemise korral ning selles on ette nähtud, et toetuse- või maksetaotluse parandamise võimalus eeldab, et pädev asutus ei ole toetusesaajat teavitanud oma kavatsusest viia läbi kohapealne kontroll või teavitanud teda toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest, siis tuleb asuda seisukohale, et selle sätte eesmärk on tagada, et toetusesaaja teeb tagantjärele paranduse iseseisvalt ja vabatahtlikult, lähtudes toetusesaaja heast tahtest.

50

Kolmandaks, mis puudutab delegeeritud määrusega nr 640/2014 taotletavaid eesmärke üldisemalt, siis need tuleb kindlaks määrata, pidades silmas liidu vahendite liikmesriikidega jagatud haldamisega seotud ülesandeid ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames, nagu seda reguleerib määrus nr 1306/2013, mida on mitteolemuslike osade puhul delegeeritud määrusega täiendatud.

51

Samas nähtub liidu finantshuvide kaitset, ühise põllumajanduspoliitika rahastamist ja ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi käsitlevatest liidu õigusnormidest selgesti, et liikmesriikidel on kohustus võtta asjakohased meetmed, et tagada ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi nõuetekohane rakendamine, ning et nad on eelkõige kohustatud võtma vajalikud meetmed, et tagada liidu rahastatavate tehingute tegelik toimumine ja nõuetekohane teostamine ning ennetada ja menetleda eeskirjade eiramist (vt selle kohta 24. juuni 2010. aasta kohtuotsus Pontini jt, C‑375/08, EU:C:2010:365, punkt 75). Liidu seadusandja on need kohustused kehtestanud määruse 2021/2116 artiklis 59, mis vastab alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks tunnistatud määruse nr 1306/2013 artiklile 58.

52

Selleks kehtestavad liikmesriigid ühelt poolt vastavalt määruse nr 1306/2013 artiklitele 63, 64 ja 77 halduskaristused, mis on proportsionaalsed ja astmelised vastavalt tuvastatud rikkumise tõsidusele, ulatusele, kestusele ja korduvusele ning mis võivad väljenduda toetussumma vähendamises või sellise summa maksmises, mis arvutatakse vastavalt nõuete rikkumisega seotud kogusele ja/või ajavahemikule, loa, tunnustuse või heakskiidu peatamises või tühistamises või õigusest ilmajätmises osaleda asjaomases toetuskavas, toetusmeetmes või muus meetmes või saada sellest kasu.

53

Teiselt poolt loovad liikmesriigid selle määruse artiklite 67–73 kohaselt ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi ning haldavad seda eelkõige selleks, et kontrollida ühise põllumajanduspoliitika raames liidu eelarvest rahastatavate tegevuste autentsust ja nõuetele vastavust ning parandada liidu toetuse tõhusust ja järelevalvet, hõlbustades eeskirjade eiramise ja pettuste ärahoidmist ning vajalike karistuste kohaldamist.

54

Seega ei ole delegeeritud määruses nr 640/2014 sätestatud midagi, mis viitaks sellele, et liikmesriigid ei saa võtta rakendusmeetmeid, mis näevad ette, et selle artikli 15 kohane kirjalik teatamine peab toimuma konkreetse IT-platvormi kaudu.

55

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriikidel on hindamisruum toetusekavade rakendamisel ja nende riigisiseste meetmete valikul, mida nad peavad eeskirjade eiramise ja pettuste tõhusaks ärahoidmiseks ja nende eest karistamiseks vajalikuks (vt selle kohta 24. juuni 2010. aasta kohtuotsus Pontini jt, C‑375/08, EU:C:2010:365, punkt 76).

56

Kui liikmesriigid kasutavad oma hindamisruumi seoses toetusetaotluse põhjendamiseks esitatavate tõenditega ja liikmesriigi õigusnormidega, millega seda kaalutlusruumi rakendatakse, peavad nad siiski järgima asjaomaste liidu õigusnormidega taotletavaid eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid nagu proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõte (vt selle kohta 27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Azienda Agricola Barausse Antonio e Gabriele, C‑348/18, EU:C:2019:545, punkt 57, ning 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 63).

57

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on igal konkreetsel juhul kontrollida, kas neid põhimõtteid on järgitud (vt selle kohta 24. juuni 2010. aasta kohtuotsus Pontini jt, C‑375/08, EU:C:2010:365, punkt 89), on Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võivad tal võimaldada sellist vastavust tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks hinnata (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Guadalajara, C‑448/19, EU:C:2020:467, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Õiguskindluse põhimõte, mida Euroopa Kohus võtab arvesse põllumajandustootjatele antava toetuse valdkonnas, eelkõige seoses halduskaristusi käsitlevate sätetega (vt selle kohta 18. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Kaszamás, C‑79/23, EU:C:2024:329, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika), ei nõua mitte ainult seda, et liidu õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, vaid neil isikutel peab olema võimalik oma õigusi ja kohustusi selgesti teada ning toimida neile vastavalt (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et määruse nr 5 artikli 14 kohaselt võib toetusetaotluse tagasi võtta DFZi asjaomasele piirkondlikule direktoraadile saadetud kirjaliku teatega. Esiteks ei nähtu sellest toimikust siiski, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oleks Bulgaaria õigusnormiga kehtestatud kohustus esitada tagasivõtmise teade spetsiaalse IT-platvormi kaudu. Teiseks tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmete kohaselt nõue, et tagasivõtmine peab toimuma sel viisil, üksnes liikmesriigi ametiasutuste praktikast.

60

Kuigi lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas riigisisene õigus on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, tuleb täpsustada, et juhul, kui kohustus esitada toetusetaotluse tagasivõtmine konkreetse IT-platvormi kaudu ei põhine õiguslikul alusel, vaid üksnes liikmesriigi ametiasutuste praktikal, ei näi selline praktika olevat kooskõlas nimetatud põhimõttega nõutava õigusnormide kohaldamise ootuspärasuse nõudega, kuivõrd see võib mõjutada toetusesaaja kohustusi.

61

Proportsionaalsuse põhimõtet aga, mis Euroopa Kohtu sõnul nõuab, et sättega rakendatavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, peavad järgima nii liidu seadusandja kui ka liikmesriigi seadusandja ja kohtud, kes kohaldavad liidu õigust (vt selle kohta 24. juuni 2010. aasta kohtuotsus Pontini jt, C‑375/08, EU:C:2010:365, punkt 87). Järelikult peavad liikmesriigi pädevad asutused delegeeritud määruse nr 640/2014 sätete kohaldamisel sellest põhimõttest kinni pidama.

62

Seega peavad liikmesriigid tagama, et toetusesaajatel on sõltumata nende arvutioskuse tasemest kiire ja lihtne juurdepääs infrastruktuurile, mis võimaldab neil raskusteta ja mõistliku aja jooksul esitada pädevale asutusele kõnealuse delegeeritud määruse artiklis 15 osutatud teateid. Kui see võimalus ei ole asjaomases liikmesriigis tagatud, tuleb vastava liikmesriigi kehtestatud kohustust esitada selline teade spetsiaalse IT-platvormi kaudu pidada ebaproportsionaalseks, kuivõrd niisuguse kohustuse täitmata jätmine võib riigisisese haldusõiguse kohaselt kaasa tuua teate tühisuse vastavalt delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõikele 1.

63

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohustavad toetuse taotlejat teavitama liikmesriigi pädevat asutust kõigist toetuse- või maksetaotluse vigadest või muudatustest üksnes spetsiaalse IT-platvormi kaudu, tingimusel et järgitakse asjaomaste liidu õigusnormidega taotletavaid eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtet.

Kolmas küsimus

64

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks nõuab halduskaristuste kohaldamine ebaõige toetuse- või maksetaotluse korral liikmesriigi pädevalt asutuselt, et ta tõendaks, et selles sättes ette nähtud kaks tingimust ei ole täidetud, ning teiseks, et see säte võimaldab toetusesaajal oma toetuse- või maksetaotlust muuta või tagasi võtta seni, kuni talle ei ole teatatud, et pädev asutus on viinud läbi kontrolli või avastanud tema taotluses nõueterikkumise.

65

Mis puudutab kõigepealt kolmanda küsimuse esimest osa, mis käsitleb delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõikes 1 sätestatud tingimuste tõendamist, nimelt seda, et toetusesaajat ei ole teavitatud sellest, et pädev asutus kavatseb viia läbi kohapealse kontrolli, ning et pädev asutus ei ole toetusesaajat tema toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest juba teavitanud, siis tuleb tõdeda, et tõendite kogumist ei reguleeri ei see säte ega muud konkreetsemad sätted delegeeritud määruses.

66

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et kui määrus ei sisalda konkreetsemaid sätteid muu hulgas tõendite kogumise kohta, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele ning tingimusel, et võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttest ei tulene teisiti, kehtestada tõendite kogumise kord, lubatavad tõendamisviisid või ka tõendite tõendusjõu hindamise ja nõutava tõenduse taseme põhimõtted (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Vinařství U Kapličky, C‑86/20, EU:C:2022:320, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Järelikult on käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata tõendeid, nende tõendusjõudu ja nõutavat tõenduse taset kohaldatava riigisisese õiguse alusel ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet järgides.

68

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt hea halduse põhimõttele ja võistlevuse põhimõttele näevad määruse nr 1306/2013 artikli 59 lõige 3 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikkel 41 pädevale asutusele ette kohustuse koostada kohapealsete kontrollide kohta aruandeid. Eelkõige tuleneb selle artikli 41 sätetest, et kontrolliaruanne peab andma täpse ülevaate kontrolli erinevate elementide kohta, toetusesaajale antakse võimalus sellele aruandele kontrolli ajal alla kirjutada, et kinnitada tema kohalolekut kontrolli ajal ja lisada märkusi ning eeskirjade eiramise tuvastamise korral saada aruandest koopia. Seega ilmneb, et pädeval haldusasutusel on olemas vajalikud tõendid, et hinnata, kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 ette nähtud kaks negatiivset tingimust on täidetud.

69

Mis puudutab seejärel kolmanda küsimuse teist osa, siis tuleb meelde tuletada, et delegeeritud määruse artikli 15 kohaselt on toetusesaajal võimalus oma toetuse- või maksetaotlus tagasi võtta või seda muuta ilma, et tema suhtes kohaldataks halduskaristusi, tingimusel et teda ei ole teavitatud pädeva asutuse kavatsusest teha kohapealset kontrolli ja pädev asutus ei ole toetusesaajat veel teavitanud toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumisest. Seega seab see artikkel halduskaristuste määramise erandi kohaldamise sõltuvusse kahest negatiivsest tingimusest, mis mõlemad peavad olema täidetud ajal, mil toetusesaaja taotluse muutmist või tagasivõtmist taotleb.

70

Nimelt, arvestades käesoleva kohtuotsuse punkte 46–56 ja eelkõige selle punkte 48–51, mis käsitlevad artikli 15 aluseks olevat loogikat, ei saa juhul, kui kahest negatiivsest tingimusest esimene ei ole täidetud – see tähendab juhul, kui toetusesaajat on pädeva asutuse kavatsusest kontroll läbi viia teavitatud –, see juhtum halduskaristuste kohaldamise erandi kohaldamisalasse kuuluda.

71

Sellest tuleneb, et seni, kuni toetusesaajat ei ole pädeva asutuse kavatsusest viia läbi kohapealne kontroll teavitatud, ja seni, kuni ta ei ole pärast kohapealset kontrolli saanud sellelt asutuselt teavet tema toetuse- või maksetaotluses avastatud nõueterikkumise kohta, ei takista miski tal sellele asutusele kirjalikult teatada muudatustest, mis tuleb teha tema toetuse- või maksetaotlusesse vastavalt delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklile 15, ilma et talle määrataks halduskaristusi.

72

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks nõuab halduskaristuste kohaldamine ebaõige toetuse- või maksetaotluse korral liikmesriigi pädevalt asutuselt, et ta tõendaks, et selles sättes ette nähtud kaks tingimust ei ole täidetud, ning seda tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, tõendite kogumise korda, tõendite vastuvõetavuse tingimusi või tõendite tõendusjõu hindamist reguleerivaid põhimõtteid ja riigisiseses õiguses ette nähtud tõenduse taset, ning teiseks võimaldab see säte toetusesaajal oma toetuse- või maksetaotlust muuta või tagasi võtta seni, kuni talle ei ole teatatud, et pädev asutus on viinud läbi kontrolli või avastanud tema taotluses nõueterikkumise.

Neljas küsimus

73

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on esiteks vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa toetuse taotleja oma taotlust tagasi võtta, kui teda on taotluses osutatud maatükkide kattumisest teavitatud või kui teda on teavitatud, et ta on valitud välja kohapealseks kontrolliks või kui tema suhtes on viidud läbi kohapealne kontroll ja teda on teavitatud taotluse esemeks olevate pindalade ja/või loomadega seoses avastatud nõueterikkumisest, ning teiseks liikmesriigi pädeva asutuse praktika, mille kohaselt ei teavitata toetusesaajat kohapealsest kontrollist ega selle tulemustest.

74

Neljanda küsimuse esimese osa kohta, mis käsitleb seda, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisiseses õiguses ette nähtud hüpoteesid, mille korral on toetuse- või maksetaotluse tagasivõtmine lubatud, nähtub eelotsusetaotlusest, et määruse nr 5 artikli 14 lõikes 6 on sätestatud, et toetuse taotleja ei saa oma taotlust või ühte või mitut selles nimetatud kava või meedet tagasi võtta, kui teda on teavitatud, et toetusetaotluses nimetatud maatükid kattuvad või et ta on valitud välja kohapealseks kontrolliks või kui tema suhtes on viidud läbi kohapealne kontroll ning teda on teavitatud maa-ala ja/või loomadega seotud avastatud nõueterikkumisest.

75

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 69–72 esitatud kaalutlusi, eeldab selle riigisisese õigusnormi vastavus liidu õigusele, et selles nimetatud kolm olukorda, mis ei võimalda toetuse taotlejal oma taotlust tagasi võtta, vastavad delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõike 1 nõuetele.

76

Mis puudutab esimest olukorda, millele Bulgaaria õigus viitab, nimelt seda, et toetuse taotleja võib oma taotluse tagasi võtta, kui teda ei ole teavitatud toetusetaotluses tuvastatud maatükkide kattumisest, siis tuleb – arvestades delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 eesmärki, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51 – tõdeda, et see olukord puudutab nõueterikkumist, millega on seotud delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 sätestatud teine tingimus, see tähendab, et pädev asutus ei ole toetusetaotlejat tema toetusetaotluses avastatud nõueterikkumisest veel teavitanud, mis puudutab kõiki rikkumisjuhtumeid ilma vahet tegemata.

77

Määruse nr 5 artikli 14 lõikes 6 nimetatud teine olukord – nimelt olukord, kus toetuse taotlejat ei teavitatud, et ta on kohapealseks kontrolliks välja valitud – on kooskõlas delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 ette nähtud esimese tingimusega, nimelt sellega, et toetuse taotlejat ei ole teavitatud, et pädev asutus kavatseb kohapealse kontrolli läbi viia.

78

Kuigi määruse nr 5 artikli 14 lõikes 6 ette nähtud kaks esimest olukorda näivad olevat kooskõlas delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 sõnastuse ja eesmärgiga, ei ole see nii selles riigisiseses sättes nimetatud kolmanda olukorra puhul, mis näib artiklis 15 ette nähtud teisest tingimusest kõrvale kalduvat.

79

See on nii, kuna määruse nr 5 artikli 14 lõikes 6 ette nähtud kolmandat olukorda näib olevat võimalik tõlgendada – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – nii, et toetusetaotluse parandamine on lubatud juhul, kui ametiasutus avastab nõueterikkumise delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 punkti 2 alapunkti a tähenduses, kuid seda siiski tingimusel, et selle avastamine ei tulene kohapealsest kontrollist, või juhul, kui toetusetaotlejat teavitatakse pärast kohapealset kontrolli tema taotluses avastatud nõueterikkumisest, mis ei ole seotud pindala ja/või loomadega.

80

Tuleb aga meelde tuletada, et riigisisesed õigusnormid ei ole piisavalt selged ja täpsed, et tagada liidu õigusega kooskõlas olev kohaldamine, kui neid õigusnorme saab tõlgendada erinevalt, nii et ühe tõlgendamisviisi puhul kohaldatakse neid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega ja teine viib liidu õigusega vastuolus oleva kohaldamiseni (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Neljanda küsimuse teise osa kohta, mis puudutab liikmesriigi pädeva asutuse praktika kooskõla liidu õigusega, mille kohaselt toetusesaajat ei teavitata kohapealsest kontrollist ega selle tulemustest, tuleb ühelt poolt tõdeda, et kuigi rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 lõike 1 kohaselt ei ole pädevatel haldusasutustel mingit kohustust kohapealsetest kontrollidest teatada, on nad rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 41 alusel seevastu kohustatud avatatud nõueterikkumise korral esitama toetusesaajale kontrolliaruande koopia.

82

Järelikult on liikmesriigi pädeva asutuse praktika, mille kohaselt ei teavitata toetusesaajat juhul, kui nõueterikkumine on avastatud, kohapealse kontrolli tulemustest, vastuolus asjaomase artikli 41 lõikega 2 ja hea halduse põhimõttega.

83

Teiselt poolt võib selline praktika kahjustada delegeeritud määruse nr 640/2014 artiklis 15 seatud eesmärki, milleks on soodustada ebaõigetest toetuse- või maksetaotlustest pädevale asutusele teatamist selleks, et kaitsta liidu finantshuve. Nimelt, nagu märgib komisjon, suurendaks üldine praktika, mis seisneb selles, et nõueterikkumise avastamise korral ei teatata kohapealse kontrolli tulemustest, toetusesaajate võimalust teha tagantjärele muudatusi, ilma et neile kohaldataks halduskaristusi.

84

Kõike eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus esiteks riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa toetuse taotleja oma taotlust tagasi võtta, kui teda on kohapeal kontrollitud ja teda on teavitatud avastatud nõueterikkumisest, mis piirdub üksnes taotlusega hõlmatud pindalade ja/või loomadega, ning teiseks liikmesriigi pädeva asutuse tava, mille kohaselt toetuse saajat ei teavitata kohapealsest kontrollist ega selle tulemustest.

Viies küsimus

85

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikli 49 lõike 1 kolmas lause on kohaldatav niisugusele karistusele nagu see, mis määrati põllumajandustootjale delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 19a alusel olukorras, kus see viimati nimetatud säte kehtis toetusetaotluse esitamise kuupäeva ja selle karistuse määramise kuupäeva seisuga, kuid mis sama karistuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise hetke seisuga oli välja jäetud selle delegeeritud määruse konsolideeritud versioonist, mis küll tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks, kuid mida jätkuvalt kohaldatakse delegeeritud määruse 2022/1172 artikli 13 kohaselt enne seda kuupäeva esitatud taotluste suhtes.

86

Siinkohal olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus FA.RO. di YK & C., C‑16/23, EU:C:2024:886, punkt 33).

87

Järelikult eeldatakse, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus FA.RO. di YK & C., C‑16/23, EU:C:2024:886, punkt 34).

88

Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleval juhul tunnistati delegeeritud määrus nr 640/2014 delegeeritud määrusega 2022/1172 kehtetuks ning teisena nimetatud delegeeritud määruse artiklist 13 nähtub, et delegeeritud määrust nr 640/2014 kohaldatakse jätkuvalt enne 1. jaanuari 2023 esitatud otsetoetuste taotluste suhtes. Sellest järeldub, et kuna põhikohtuasjas kõne all olev toetusetaotlus esitati 2019. aastal, on delegeeritud määruse nr 640/2014 artikkel 19a põhikohtuasjas jätkuvalt ratione temporis kohaldatav, olgugi et viimati nimetatud määrus tunnistati alates 1. jaanuarist 2023 kehtetuks. Asjaolul, et karistus määrati pärast delegeeritud määruse nr 640/2014 kehtetuks tunnistamist, ei ole selles osas tähtsust.

89

Seejärel tuleb tõdeda, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohale oli artikkel 19a endiselt osa nii delegeeritud määruse nr 640/2014 põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatavast versioonist kui ka vastava määruse viimasest konsolideeritud versioonist enne selle määruse kehtetuks tunnistamist.

90

Neil asjaoludel tuleb märkida, et kuna viies küsimus põhineb vääral eeldusel, on selles küsimuses kohtuotsuse punktis 87 viidatud kohtupraktika tähenduses tõstatatud hüpoteetiline probleem, mistõttu tuleb osutatud küsimus tunnistada vastuvõetamatuks (vt analoogia alusel 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Stangalov, C‑644/23, EU:C:2025:16, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohtukulud

91

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

1.

Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas, muudetud komisjoni 4. mai 2016. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2016/1393, artikli 15 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohustavad toetuse taotlejat teavitama liikmesriigi pädevat asutust kõigist toetuse- või maksetaotluse vigadest või muudatustest üksnes spetsiaalse IT-platvormi kaudu, tingimusel et järgitakse asjaomaste liidu õigusnormidega taotletavaid eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtet.

2.

Delegeeritud määruse nr 640/2014, muudetud komisjoni delegeeritud määrusega 2016/1393, artikli 15 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

esiteks nõuab halduskaristuste kohaldamine ebaõige toetuse- või maksetaotluse korral liikmesriigi pädevalt asutuselt, et ta tõendaks, et selles sättes ette nähtud kaks tingimust ei ole täidetud, ning seda tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, tõendite kogumise korda, tõendite vastuvõetavuse tingimusi või tõendite tõendusjõu hindamist reguleerivaid põhimõtteid ja riigisiseses õiguses ette nähtud tõenduse taset, ning teiseks võimaldab see säte toetusesaajal oma toetuse- või maksetaotlust muuta või tagasi võtta seni, kuni talle ei ole teatatud, et pädev asutus on viinud läbi kontrolli või avastanud tema taotluses nõueterikkumise.

3.

Delegeeritud määruse nr 640/2014, muudetud komisjoni delegeeritud määrusega 2016/1393, artikli 15 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus esiteks riigisisene õigusnorm, mille kohaselt ei saa toetuse taotleja oma taotlust tagasi võtta, kui teda on kohapeal kontrollitud ja teda on teavitatud avastatud nõueterikkumisest, mis piirdub üksnes taotlusega hõlmatud pindalade ja/või loomadega, ning teiseks liikmesriigi pädeva asutuse tava, mille kohaselt toetuse saajat ei teavitata kohapealsest kontrollist ega selle tulemustest.

Allkirjad

( * ) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.